August Gailiti romaani „Muinasmaa“ võime mõelda tema „Toomas Nipernaadi“ eellooks.
Naiste ja armastuse teema vaevab selles teoses kirjanik Morinit ja kunstnik Ermsi.
„Näed, Erms, seda setut sõitmas lõbusana talust tallu? Anna talle rubla, las vaadata järele, kas on kuskil leida armastust. Sul pole lahtist raha? Hea küll, rubla annan mina, sest ma pole kitsi ega ihnuskoi. Ning setu sõidab vilistades päevad ja kuud, aga tuleb tagasi kurvana. Vabandust palub ta meilt, sest armastust ta ei leidnud. Nartsusid oli, lambanahku oli, katkisi kalosse oli, roostetanud rauda ja näritud konte ka, aga armastust polnud. Ning tundes kaasa meie nukrusele, lausub ta: “Ehk võtate, härrad, selle asemel seepi, tökatit, liikvat, sahariini, kausse? Ilusad kausid, kõlavad Petseri kloostri kelladena.” Sa ei taha, Erms, tökatit? Sahariini ka mitte? Hea küll siis, rändame edasi, sest armastust ta ei leidnud.“
August Gailit kirjutas „Muinasmaa“ 1914. aastal. See ilmus aga 1918.
