Üle kolmekümne aasta abielus olnud Bea ja Niklas elavad Stockholmis mugavat elu. Kuid ühel õhtul, pärast tühist vaidlust, Niklas lahkub. Bea on kindel, et kui mees on maha rahunenud, tuleb ta koju, nii nagu alati. Kuid tunnid mööduvad ja Niklasest pole jälgegi.
Ka järgnevatel päevadel ei võta mees ühendust ja Bea ärritus aina kasvab. Nii lihtsalt ei tehta õnnelikus abielus, kus kasvab kaks teismelist tütart. Isegi kui mehel on keskeakriis, ei tohi niimoodi nurjata nende suvepuhkust. Bea võtab lapsed ja sõidab nendega Niklase pere suvekoju Gotlandil.
Kui selgub, et Niklas on kohtunud kellegi teisega, pööratakse kogu Bea elu pea peale. Mees ei soovi nende ootamatust kriisist rääkida ja nõuab põikpäiselt lahutust. Kuidas ta saab pärast kõiki neid ühiseid aastaid nii ebamõistlikult käituda?
Kuid kas lahutus tuleb tõesti nagu välk selgest taevast? Kas see, kes lahkub, on alati süüdi? Mis peitub pealispinna all?
