Kui ma lõpuks Charles Stricklandiga kohtusin, ei jõudnud ma esmasest pealiskaudsest tutvusest kaugemale. Ühel hommikul sain Mrs Stricklandilt teate, et ootab õhtul külalisi. Kuna üks külalistest ei saanud tulla, kutsus Mrs Strickland mind tema asemele. Kirjas seisis: „Pean oma kohustuseks Teile teatada, et surete meil igavuse kätte. Nendelt inimestelt rohkem nõuda ei saagi. Kui Te aga siiski tulla otsustate, oleksin ääretult tänulik. Ehk leiame mõne vaba hetke ja lobiseme pisut omavahel.“ Heanaaberlike suhete säilitamiseks nõustusin. Mrs Strickland tutvustas mind oma abikaasale. Charles Stricklandi käesurve oli tuim ja ükskõikne. Naine pöördus naljatades mehe poole ja lausus: „Tahtsin sellele noormehele näidata, et mul on ka mees olemas. Paistis, et ta hakkas selles nagu kahtlema.“ Strickland reageeris sellele märkusele kerge naeratusega, nagu seda tehakse nalja puhul, milles nalja tegelikult polegi, ega lausunud sõnagi. Uued külalised tõmbasid peremehe tähelepanu endale ja mina jäin üksinda. Kui kõik olid saabunud ja ootasid kutset lauda – mina vestlesin parajasti daamiga, kelle pidin söögilauda juhatama –, käis mul peast läbi mõte, kui lõpmata leidlik on tsiviliseeritud inimene tüütute tseremooniate väljamõtlemisel, raisates sellele oma niigi lühikest eluaega. See oli üks seda laadi õhtutest, mille kohta tahtmatult küsid: miks perenaine meid üldse kutsus ja miks külalised tulema vaevusid. Kokku oli kümme inimest. Nende kohtumine oli jahe ja lahkumine pakkus vaid kergendust. 25
Taolistel lõunasöökidel oli oma kindel sotsiaalne funktsioon. Stricklandid olid „kohustatud“ korraldama lõunasööke paljudele inimestele, kelle vastu nad tegelikult mingit huvi ei tundnud, ent keda nad ikkagi enda juurde palusid. Ja küllakutse võeti lahkelt vastu. Miks siis? Sellepärast, et vältida kodus tüütut lõunasööki tête-â-tête, et anda oma teenijatele vaba päev – keeldumiseks polnud lõpuks ka mingit põhjust –, ja kindlasti ka sellepärast, et kutsujad olid ühe lõunasöögi „võlgu“. Söögituba oli külalisi täis ja ruum jäi kitsaks. Lõunalauas istusid tunnustatud advokaat koos abikaasaga, riigiametnik oma naisega, Mrs Stricklandi õde oma mehe, kolonel MacAndrew’ga ja parlamendi liikme naine. Et parlamenditegelane ise tulla ei saanud, kutsuti mind tema asemele. Kogu seltskonna väärikuses oli midagi ähvardavat. Naistes rõhutatud peenutsemist, et olla maitsekalt riietatud, ja liiga palju iseteadlikkust oma positsioonist, et olla ahvatlev. Mehed mõjusid soliidselt. Nendest lausa õhkus täielikku enesega rahulolu. Toas oli lärmi palju: räägiti tavalisest kõvemini, sest loodeti, et nii läheb koosviibimisel hoog sisse, üldist kõneainet polnud. Vesteldi oma lauanaabriga: parempoolsega – supi, kalatoidu ja entrée ajal, vasakpoolsega – prae, magustoidu ja järelroa ajal. Räägiti ka poliitikast, golfist, lastest, viimasest esietendusest teatris, Kuningliku Akadeemia ekspositsioonist, ilmast ja suvepuhkuse plaanidest. Jutul polnud lõppu ja lärm aina kasvas. Õhtu õnnestus ja Mrs Strickland võis endaga rahul olla. Tema mees mõjus oma abikaasarollis väärikalt. Ilmselt polnud ta aga kuigi hea vestleja, sest tema mõlema lauanaabri nägudel paistis lõpupoole tüdimus. Nende jaoks oli ta ilmselt liiga tõsine. Korda kaks jäi Mrs Stricklandi ärev pilk oma mehe juures peatuma. 26
Viimaks perenaine tõusis ja juhatas daamid teise tuppa. Charles Strickland sulges naise järel ukse ja suundus laua teise otsa – tunnustatud advokaadi ja riigiametniku kõrvale. Ta pakkus portveini ja sigareid. Advokaat kiitis veini headust, ja Strickland seletas, kust ta selle oli ostnud. Jutt hakkas keerlema veini ja tubaka ümber. Seejärel jutustas advokaat oma viimasest protsessist, kolonel aga polomängust. Minul polnud sellele midagi lisada ja ma istusin vaikselt, püüdes kõigiti näidata oma huvi seltskonna kõneaine vastu. Et keegi minu vastu huvi ei tundnud, hakkasin igavuse peletamiseks silmanurgast Charles Stricklandi piidlema. Kasvult oli ta suurem, kui arvasin. Millegipärast olin kujutlenud teda ilmetu välimusega kiitsaka mehena. Strickland aga osutus laiaõlgseks, suurte käte ja jalgadega kogukaks meheks. Õhtuülikond istus ta seljas kohmakalt. Ta meenutas peoriietes voorimeest. Aastaid oli tal neljakümne ringis. Välimuselt ei võinud teda ilusaks pidada, aga ta polnud ka inetu. Korrapärastele näojoontele vaatamata mõjus nägu suurena ja üldkokkuvõttes nurgelisena. Ilma habeme ja vuntsideta tundus see nagu alasti. Juuksed punakad, lühikeseks lõigatud, silmad väikesed, sinist või ka halli värvi. Ta mõjus igapäevase keskmise inimesena. Ja ma ei imestanud enam sugugi, et Mrs Strickland häbenes oma meest teistele näidata. Sest mitte niisugust meest ei vajanud naine, kes taotles positsiooni kirjanike ja kunstnike ringkonnas. Stricklandil puudus seltskondlik lihv, aga see polnud talle vajalik. Ent ta ei torganud ka silma mingisuguste veidruste poolest. Ta oli igav ja heasüdamlik, aus, täiesti tavaline inimene. Tema iseloom võis olla imetlusväärne, seltskond aga tüütav. Ta oli võrdne nulliga. Ta võis olla ühiskonna väärtuslik liige, hea abikaasa ja laste isa, lugupeetud börsimaakler, ent tema peale aega raisata – sellel polnud küll mingit mõtet! 27
Kevad oli jõudnud oma tolmusesse lõppjärku ja kõik mu tuttavad hakkasid valmistuma ärasõiduks. Stricklandide pere kavatses sõita Norfolki, kus lapsed said mererannas olla ja pereisa golfi mängida. Jätsin Mrs Stricklandiga hüvasti ning leppisime kokku kohtuda uuesti sügisel. Ootamatult nägin teda aga koos poja ja tütrega kaupluse uksel üks päev enne minu puhkuseleminekut. Nagu minagi, oli ta tulnud viimaseid sisseoste tegema enne Londonist lahkumist. Tülpinult piinlesime palavuse käes. Tegin ettepaneku parki jäätist sööma minna. Näis, et Mrs Stricklandile valmistas rõõmu mulle oma lapsi näidata, sest ta oli mu ettepanekuga otsekohe päri. Lapsed osutusid tegelikkuses palju kenamaks, kui fotodel olid paistnud; täie õigusega võis ta nende üle uhke olla. Nad suhtusid minusse kui omasugusesse ning hakkasid mind pelgamata kohe igasugusest tühjast-tähjast lobisema. Nad olid tõepoolest toredad ja tervisest pakatavad noored olevused. Puude vilus oli mõnus istuda. Tunni möödudes mahutas kogu pere ennast kalessi peale ja nad sõitsid koju, mina aga lonkisin klubi poole. Hinge oli jäänud kerge üksildustunne ja tsipake kadedustki teiste perekonnaõnne nägemisest. See oli kahtlemata üksmeelne pere. Nad naersid naljade üle, mis ainult neile mõistetavad olid ja lõpmata palju lõbu valmistasid. Kui sõnaseadmisekunsti mõõdupuuks võtta, tuli Charles Stricklandi muidugi igavaks inimeseks pidada. Tema intelligents aga vastas keskkonnale, mis teda ümbritses. Sellest piisas, et elus edasi jõuda ja ka isiklikku õnne leida. Mrs Strickland oli imetlusväärne naine ja 28
armastav abikaasa. Kujutlesin endale ette nende elu – helget ja muretut, ausat ja harmoonilist, mille terveid ja väärtuslikke traditsioone on määratud jätkama kaks meeldivat last samast rassist, samast seisusest. Tasapisi vananedes näevad isa-ema kindlasti kord aega, millal nende enda lapsed on küpsed abielluma – poeg naib mõne kauni neiu, kellest omakorda saab tulevane tervete laste ema, tütar aga läheb mehele meeldivale ja mehisele noormehele, kes ilmselt on sõjaväelane. Et siis kord, pikk õnnelik elu, millel ei puudunud ka oma mõte, seljataga, oma laste armastuse paistel rahulolevalt taanduda ja väärikalt surmale vastu astuda. Niisuguseid abielusid on muidugi lõpmata palju, ent sellises elus peitub ka oma võlu. Mulle meenutab see väikest oja, mis võimsate puude varjus tasaselt läbi roheliste aasade lookleb ning lõpuks määratusse merre jõuab. Meri aga on nii vaikne ja rahulik, et hinges tekib ebamäärane ängistustunne. Võib-olla on see minu natuuri iseärasus, sest juba tookord leidsin, et enamiku inimeste taolises elulaadis on midagi valesti. Mõistsin reglementeeritud õnne ühiskondlikku tähtsust, ent minu pulbitsev veri igatses tormilisema olu järele. Vaikne õnn mind ei rahuldanud. Minu süda ihaldas seiklusrikkamat elu. Olgu see täis veealuseid karisid ja ohtlikke madalikke, mis sest – peaasi, et see ainult nii üksluine poleks ning jääks uue ja senitundmatu avastamisrõõm.
29
Kui ma Stricklandide pere kohta kirjutatu läbi olin lugenud, jäi pilt neist üsna veretu. Mul polnud õnnestunud lisada oma raamatu kangelastele midagi niisugust, mis oleks nad pannud elama täisverelist reaalset elu. Lugesin süüdlaseks iseennast ja murdsin pead, kuidas taaselustada oma mälus mõnd iseloomulikku joont, mis aitaks neile elu sisse puhuda. Kuid iseäraliku sõnapruugi või veidra harjumuse külgepookimisega oleksin muutnud nad sellisteks, et nad ka iseendale imelikud oleksid tundunud. Nad sarnanesid vanade gobeläänidega, kus figuurid on oma kontuuri kaotanud ja fooniga ühte sulanud, jättes järele üldmulje meeldivast värvilaigust. Minu ainuke vabandus on, et just niisuguse mulje nad mulle jätsidki. Neid iseloomustas mingi ähmasus, mis on omane inimestele, kes on sotsiaalse organismi orgaaniline osa, tänu millele nad eksisteerivad. Nad meenutasid mulle inimkehale nii tähtsaid rakke, mille olemasolu me seni, kui nad vigastamata on, ei märkagi. Stricklandide perel oli kindel koht keskklassis. Meeldiv külalislahke naine, kellel on väikene nõrkus teisejärguliste kirjandustegelaste vastu, ja igavavõitu mees, kohusetruu oma ametile, mille kõigevägevam oli talle määranud; ja kaks tervet ning armsat last. Raske oli leida tavalisemat ja harmoonilisemat perekonda. Nendes polnud midagi niisugust, mis võinuks köita uudishimulike tähelepanu. Kui ma kõike, mis hiljem juhtus, meenutasin, küsisin endalt, kas olin tookord tõesti nii rumal, et ei osanud Charles Stricklandi teistest lihtsurelikest eraldada. Võimalik küll. Pikkade aastate jooksul, mis seljataha on jäänud, olen 30
õppinud küllaltki hästi inimesi tundma; ent olnuks mul juba tookord praegused elukogemused, vaevalt oleks minu suhtumine Stricklandidesse teistsugune olnud. Ma teadsin, et inimene on täis vastuoksusi, ja ma poleks tohtinud olla rabatud uudistest, mida ühel varasel sügiskuul Londonis kuulsin. Minu Londonisse jõudmisest ei olnud veel kahtkümmend nelja tundi möödas, kui kohtasin Jermyn Streetil Rose Waterfordi. „Näete väga värske ja hea välja,“ pöördusin tema poole. „Kuidas läheb?“ Koos naeratusega ilmus Rose Waterfordi silmadesse mulle nii tuttav iroonia. Nähtavasti oli see kirjandushuviline naine kuulnud mõnd skandaalset lugu oma tuttavatest, sest ta ärevus oli ilmne. „Te ju teate Charles Stricklandi?“ Kogu ta olemus väljendas ülimat innukust. Noogutasin ja mõtlesin, et vaeseke on vist börsil haamri alla läinud või hoopis mõne sõiduki vahele jäänud. „Kohutav lugu! Ta jättis oma naise maha!“ Miss Waterford oli veendunud, et Jermyn Streeti kõnnitee äär pole sobiv paik selliseks kõneaineks. Näitleja, nagu ta oli, rabas ta mind ainult faktiga, lisades, et üksikasjadest pole tal aimu. Mina tõtt öelda kahtlesin selles, et niisugune pisiasi, nagu seda on linnakära, võis teda rääkimast takistada, kuid tema jäi endale kindlaks. „Kinnitan teile, et lähemat ei tea ma midagi,“ kostis ta mu erutatud küsimuste peale. Siis aga lisas kerge õlakehitusega: „Ilmselt on mõni noor veetlev leedi jätnud oma baaridaamiameti kus seda ja teist.“ Sädelevalt naeratades lisas ta, et teda ootab hambaarst, ja eemaldus reipal sammul. Teade tekitas minus rohkem 31
uudishimu kui kaastunnet. Elukogemused olid mul tol korral napid. Ja kui mu tuttavatega midagi sellist juhtus, millest varem olin ainult raamatust lugenud, erutas see mind. Hiljem ma harjusin niisuguste juhtumitega oma tutvusringkonnas, kuid tookord see lugu ikkagi šokeeris mind. Strickland oli nelikümmend täis. Ja mulle ei mahtunud kuidagi pähe, et temaealine mees laskis mingisugustel armuasjadel oma pea segi ajada. Noorusele omase ülima iseteadvusega pidasin kolmekümne viiendat eluaastat niisuguseks piirvanuseks, kus võis veel armuda ennast seejuures lolliks tegemata. Samal ajal pani see uudis mind piinlikku olukorda. Veel siis, kui ma maal olin, kirjutasin Mrs Stricklandile, et kavatsen varsti Londonisse tulla ja kui tal midagi selle vastu pole, tema juures tass teed juua. Külaskäigu päev oli käes, ent mulle polnud tulnud mingit teadet. Kas ta tahab mind näha, või ei taha. Äkki oli mu kiri sellises ärevas olukorras kahe silma vahele jäänud. Ehk on targem mitte minna. Võib-olla tahtis ta kogu loo lihtsalt maha vaikida. Sel juhul ei sobiks mul jätta muljet, nagu oleksin sellest juba teadlik. Kartsin nii veetlevat daami solvata, ent samal ajal ei tahtnud mõjuda pealetükkivalt. Et ta kannatas, oli muidugi selge, kuid milleks vaadata pealt teise valu, kui millegagi aidata ei saa. Olgugi et häbenesin oma uudishimu, tahtsin oma südamesopis siiski näha saada, kuidas see lugu on tema peale mõjunud. Mida peale hakata, kuidas käituda? Äkki turgatas mulle pähe mõte, et kui õige läheksin sinna ja teeksin näo, nagu poleks midagi juhtunud. Eelnevalt aga laseksin pärida teenija kaudu, kas ta mind üldse näha tahab. See annaks talle võimaluse mind mitte vastu võtta. Kui ma aga teenijale varem valmis mõeldud fraasi laususin ja pimedas esikus vastust ootasin, oleksin häbist peaaegu 32
maa alla vajunud ning parema meelega jalga lasknud. Teenija tuli tagasi. Olin ärevil ja mulle tundus, et teenija on loost täielikult teadlik. „Palun järgnege mulle,“ ütles teenija. Mind paluti külalistetuppa. Kardinad olid osaliselt akende ette tõmmatud. Mrs Strickland istus seljaga valguse poole. Ta õemees kolonel MacAndrew seisis peaaegu kustunud kamina ees ja soojendas oma selga. Tundusin endale ääretult abituna. Mulle näis, et nad olid mu ilmumisest üllatatud; Mrs Strickland laskis mind sellepärast kutsuda, et oli lihtsalt unustanud mulle ära öelda. Nähtavasti häiris mu saabumine koloneli. „Arvasin, et ega te mind vastu ei võta,“ laususin teeseldud ükskõiksusega. „Miks te nii arvasite? Anne toob teile kohe teed.“ Isegi hämaras toas oli märgata Mrs Stricklandi nutetud nägu ja paistes silmi. Ta jume, mis polnud kunagi eriti hea olnud, oli tuhkjashall. „Te muidugi mäletate mu õemeest? Olite koos minu juures lõunalauas, enne puhkuseleminekut?“ Surusime teineteisel kätt. Olin segaduses ega saanud sõna suust, kuid Mrs Strickland päästis mu hädast. Ta päris, mida ma puhkuse ajal tegin, aidates mul niiviisi jutulõnga üleval hoida, kuni serveeriti teed. Kolonel palus endale viskit soodaga. „Soovitan sama ka sulle, Amy,“ ütles mees. „Tänan, ei. Joon teed.“ See oli esimene tundemärk, et midagi on korrast ära. Ma ei osutanud sellele tähelepanu ja tegin kõik, et Mrs Strickland vestlusest kõrvale ei jääks. Kolonel, kes seisis ikka veel kamina ees, ei lausunud musta ega valget. Otsisin sobivat momenti lahkumiskummarduse tegemiseks ja imestasin üha enam, 33
miks oli ta mind lasknud paluda. Vaasid olid tühjad ja mitmesugused nipsasjad, mis suveks kõrvale olid pandud, polnud leidnud veel oma õiget paika. Alati hubaselt mõjunud tuba tundus kõle ja sünge, nagu oleks seina taga lebanud surnu. Jõin teetassi tühjaks. „Soovite sigaretti?“ küsis Mrs Strickland. Ta otsis silmadega sigaretikarpi, kuid seda polnud. „Sigaretid on vist otsa saanud.“ Mrs Stricklandi silmad valgusid äkki vett täis ning ta jooksis teise tuppa. Olin ähmi täis. Võis arvata, et sigarettide puudumine – ilmselt oli neid alati ostnud mees – meenutas talle juhtunut, ja valus tõde, et sada pisiasja, millega ta seni harjunud oli, jäävad nüüd tema enda korraldada, kutsus esile äkilise meeleheite. Ilmselt tundis ta, et kõik on möödas, kõigega on lõpp. Ja erilisel kombekusel polnud enam mõtet. „Mulle tundub, et parem on, kui hakkan minema,“ laususin kolonelile püsti tõustes. „Teile on muidugi juba räägitud, et see lurjus jättis ta maha,“ pöördus kolonel raevukalt minu poole. Kõhklesin hetke. „Teate ju küll, et inimesed armastavad kuulujutte,“ vastasin, „üht-teist muidugi räägiti.“ „Pistis plehku. Kadus Pariisi koos mingisuguse naisega. Jätmata Amyle punast krossigi.“ „Kui kohutav,“ ei osanud ma selle peale midagi targemat lausuda. Ühe sõõmuga tühjendas kolonel viskiklaasi. Ta oli aastat viiskümmend, hallide juuste, rippuvate vurrude, siniste silmade ja lõdva suuga sihvakas ja sale mees. Mäletan teda hästi eelmisest kohtumisest – siis jättis ta kuidagi piiratud 34
inimese mulje. Tookord oli ta kole uhke selle üle, et enne erruminekut mängis ta oma kümme aastat järjest nädalas kolm korda polot. „Ma ei taha Mrs Stricklandile praegu enam tüli teha,“ kostsin ma. „Öelge talle edasi, et tunnen talle südamest kaasa. Ja juhul, kui saan teda millegagi aidata, olen meeleldi nõus seda tegema.“ Kolonel ei teinud mind kuulmagi. „Ma ei kujuta ette, mis temast üldse saab. Ja lastest? Millest nad elama hakkavad? Õhust või? Seitseteist aastat!“ „Mis te nende seitsmeteistkümne aasta all mõtlete?“ „Nad on elanud abielus seitseteist aastat,“ torkas kolonel vahele. „Minule pole ta kunagi meeldinud. Kuna ta oli mu õemees, ei lasknud ma seda välja paista. Kas niisugune minema.“ „Läks ta siis jäädavalt?“ „Kui Amy annaks lahutuse sisse, oleks kõige parem. Rääkisin talle sellest, kui te tulite. „Taotle otsekohe lahutust,“ ütlesin ma talle. „Pead tegema seda iseenda ja oma laste pärast.“ Andku taevas, et Charles mu silma alla ei satuks. Tõmbaksin talle niisuguse täie, et annab eluaeg mäletada.“ Pidin peaaegu ütlema, et sellega tuleb tal tükk tegemist, sest Strickland oli turjakas mees, kuid sain sõnal sabast. Kui kahju, et õilsatel ja alandatutel pole alati antud võimalust nüpeldada patuseid. Seadsin ennast teistkordselt minekule, kui Mrs Strickland tuppa tuli. Ta silmad olid kuivad ja nina puuderdatud. „Ma vabandan, et kaotasin enesevalitsuse,“ sõnas ta. „Kui hea, et te ära ei läinud.“ 35