JAAK JUSKE
Kroonitud pead Eestit külastamas
JAAK JUSKE Kroonitud pead Eestit külastamas
Pühendan raamatu abikaasa Kristile
Tänan ajaloolast Ranno Sõnumit
Autoriõigus Jaak Juske ja Hea Lugu OÜ, 2026
Toimetaja Marika Kullamaa Kujundaja Tarmo Rajamets
Esikaanel on Rootsi kuningas Karl XII kujutatuna Hyacinthe Rigaud̓ 1715. aasta maalil.
Allikas: Nationalmuseum Sweden / Wikimedia Commons
ISBN 978-9908-56-093-9
Trükitud Tallinna Raamatutrükikojas www.healugu.ee
JAAK JUSKE
Kroonitud pead Eestit külastamas
Kroonitud peade jalajäljed Eestimaal
Sajandite jooksul on Eesti aladele sattunud eri põhjustel mitmeid kuningaid, keisreid ja keisrinnasid, tsaare ja vürste, kroonituid mehi ja naisi, monarhe.
Tänapäeval sümboliseerivad kroonitud peade visiidid Eestisse ametlikke riigikontakte, tunnustust ja sõprust, ent ajaloos ei tähendanud kuningate või keisrite kohalolu siinmail sugugi alati rahu ja pidulikkust.
Esimesed teated kroonitud külalistest Eestisse ulatuvad kaugesse muinasaega ja selle lõpetanud ristisõdade ajajärku. Need esimesed kohtumised ei toimunud tänapäevaselt telekaamerate ja rahvamasside lehvituste saatel, vaid üldjuhul mõõga ja tulega – sõdade, vallutuste ja rüüsteretkede käigus. Ka on nendest sündmustest tihti vanades kroonikates ainult mõni üksik lause või lõik.
Muinasaja lõpuks eestlased oma kuningriiki või vürstiriiki luua ei jõudnud, aga võimalik, et oma piirkondlikke juhte ja vanemaid kutsuti vahetevahel ka kuningateks. Igatahes olid Eesti alad seitsme sajandi jooksul kesk- ja uusajal võõraste valitsejate võimu all. Ja kui siin võimutsesid Saksa ordurüütlid, Rootsi, Poola ja Taani kuninga või
Vene tsaari väed, sattusid kroonitud pead Eestimaale ennekõike kui vallutajad ja maaisandad, mõnel juhul ka läbisõidul või ajalugu mõjutanud tippkohtumise käigus.
Kuid isegi sellistel hetkedel oli nende kohalolekul ka laiem tähendus: need kujundasid maa poliitilist kuuluvust, kultuurilist nägu ja rahva mälestusi. Nii peetakse üle Eesti mitme puu istutajaks siin viibinud kuningaid või tsaare ning linnades on tähistatud hooned, kus kõrged külalised on ööbinud. Kõige sagedamini on siinmail viibinud Vene keiserliku perekonna liikmed. Romanovite dünastia on ka kõige kauem Eesti alasid valitsenud perekond.
Alles pärast oma riigi väljakuulutamist 1918. aastal sai Eestist iseseisev kuninglike visiitide võõrustaja. Nüüdsest ei olnud kroonitud
pea mitte valitseja või ülemvõimu kandja, vaid austatud külaline. Sellest hetkest alates hakkasid visiidid kandma uut tähendust – koostöö, sõpruse ja rahvusvahelise tunnustuse sümbolit. Samas sattus erinevalt uuest iseseisvusajast neid kahe maailmasõja vahel siia ainult üksikuid.
See raamat püüab anda esmakordselt tervikliku ülevaate sajandite jooksul teadaolevalt Eesti aladel viibinud monarhidest ja nende pereliikmetest. Mõnedki neist käisid siin korduvalt. Nii on mitmel juhul tehtud valik ja räägitud pikemalt üksnes mõnest visiidist või sõjakäigust. Paljud lood on üldteada, aga paljud toodud taas päevavalgele. Et mitte olla liiga Tallinna-keskne, on juttu ka teistes Eesti piirkondades juhtunust. Pikemalt on kirjeldatud olulisemaid sündmusi kuni iseseisvuse taastamiseni 1991. aastal. Viimaste kümnendite rohked visiidid on aga toodud raamatut lõpetavas peatükis kronoloogilise nimekirjana, mis loodetavasti ajas täieneb. Kunagi saab neist eraldi raamatu kokku panna.
Pole kahtlust, et iga kuninglik külaskäik on killuke meie ajaloost – vahel valus, vahel pidulik, aga alati tähenduslik.
Kuninglik ajarännak võib alata.
Kuningas Ingvari teadmata haud
Võimalik, et mõni muinasaegne kuningas on ka varem Eestimaale sattunud, aga esimene lugu viib meid aastasse 600 pärast Kristust.
„Kuningas Eysteinni poeg Yngvarr oli seejärel kuningas Rootsimaa üle. Ta oli vägev sõjamees ja oli tihti sõjalaevadel, sest siis oli jälle Rootsimaal palju sõdu mõlemate, nii taanlaste kui ka idateemeestega. Kuningas Yngvarr tegi rahu taanlastega ja võttis ette sõjakäigu Idateele. Ühel suvel viis ta väe välja ja sõitis Eestimaale ning sõdis seal suvel paigas, mille nimi on Kivi. Seal tulid eestlased välja suure väega ja nad pidasid lahingu. Seal oli nii vapper vägi, et rootslased ei saanud vastu. Seal langes kuningas Yngvarr, kuid tema vägi põgenes. Ta sai maetud sinna mereranna lähedale. See oli Adalsyslas. – On öeldud, et Yngvari Sysla sugu surmanud on ja lainete südames hiilgava kuninga ihhu eestlaste vägi haavad lõi ja Idameri kõrget surnut maheda lauluga lõbustab.“
Nii seisab 13. sajandil islandlase Snorri Sturluson kirja pandud „Ynglingite saagas“. Sealt selgub, et eestlased (eistr, aestr) käinud mitmel korral Sveamaad rüüstamas. Ühel suvel, umbes aastal 600 kutsus Uppsala kuningas Ingvar (Yngvarr) kokku sõjaväe, tuli maale nimega Adalsüsla (Aðalsýsla) ja rüüstas kohas nimega Kivi (Stein).
Kui kohale jõudis ülekaalukas eestlaste (sýslu kind) vägi, langes lahingus kuningas Ingvar ning maeti sinnasamasse merekaldale. Hiljem oli Ingvari poeg Önundr veel omakorda Eestisse retke korraldanud ja oma isa eest kätte tasunud.
Kivi lahingu täpne asupaik on siiani teadmata ning Rootsi kuninga haud leidmata. Adalsüsla on saagades tähendanud „maad, mis asub Saaremaa vastas“ ning seda on valdavalt tõlgendatud peamiselt Läänemaana. Kivi-nimelisi kohti leidub Läänemaa kivistel randadel aga mitmeid (näiteks Kiideva/Kividepää, Kiviküla) ning veelgi rohkem leidub seal lihtsalt suuri kive, mida võidi kohatähisena kasutada.
Teise võimaliku lahingupaigana on pakutud Saaremaad. Näiteks on 12. sajandil koostatud ladinakeelses teoses „Historia Norvegiae“ väidetud, et Ingvar langes just Saaremaal (Eýsýsla). Sellele, et lahing toimus mingil saarel, viitab „Ynglingite saagas“ kasutatud kujund „lainete südames“.
Kirjeldusega „Saaremaa vastas“ sobiks ka Sõrve poolsaar, mis oli muinasajal veel omaette saar. Sõrvet eraldas Saaremaast toona Salme väin, mille kaudu kulges tõenäoliselt toona tähtis läänest itta kulgev veetee. Igal juhul räägib Salmest ka järgmine lugu.
Kas Salme muinaslaeva on maetud viikingikuningas?
Saaremaalt Sõrve poolsaare põhjaosas asuvast Salme alevikust leiti 2008. ja 2010. aastal Skandinaavia sõdalaste laevmatused, mis sundisid ajalugu ümber kirjutama. Kahe eelviikingiaegse (umbes 750. aastal) neediridadena säilinud laeva peale leiti kokku 41 sõjamehe luustikud, kellest paljudel oli näha surmavate lahinguvigastuste jälgi.
Sõjamehed olid maetud kahe muinasaegse klinkerplangutusega viikingilaeva põhja. Tegemist on vanimate Eestis leitud laevadega. Salme laevade leid muudab senist arusaama viikingiaja algusest. Seni on tinglikult loetud viikingiaja alguseks aastat 793, kui kroonikate järgi põhjast tulnud sõjamehed-röövlid ründasid Põhja-Inglismaal Lindisfarne’i kloostrit.
Kokku leiti Salme väljakaevamistel 41 sõjamehe luustikud ja paljudel neist oli näha surmavate lahinguvigastuste jälgi. Foto Delfi Meedia
Esimene laevmatus avastati 2008. aasta sügisel mullatööde käigus kohaliku koolimaja naabrusest. Väljakaevamistel leiti laevalt seitsme inimese luustik (viikingid, neist neli venda), kaks mõõka, paar odaotsa, kümmekond nuga, nooleotsi, mängunuppe ja mõned täringud.
Teine laevmatus avastati 2010. aastal. Väljakaevamistel leiti üks kilbi käepide, vähemalt kuue kammi fragmendid, mõned pandlad ja hulgaliselt nooleotsi, samuti mängunuppe ja päikest kujutavate (tsentraalpunktiga sõõr) tahumärkidega täringuid.