1
J
JUHAN
uhan toetas tagumiku ettevaatlikult suure kivi peale. Parem jalg tuli selleks sirgu ajada ja rusikaga natuke tagumikunärvi masseerida. Kui pääseks kuidagi ilma lõikuseta. Aga ei pääse ju. Ta vaatas endast paremale. See pilt tegi tuju natuke paremaks. Aga ainult natukene. Siit, nii kaugele kui silm ulatas, kulges perfektselt laotud kiviaed, sirge ja loodis, ning kadus siis pargipuude vahele. Selle kiviaia oli ta lahti võtnud ja ladunud oma kätega. Juhan vaatas oma käsi. Need olid kriimulised ja paistes. Kahjuks ei jaksanud need käed enam piisavalt. Juhan masseeris alaselga. Nagu see selgki. Ei jaksa. Siis vaatas ta endast vasakule, kus kulges sama kiviaed, mis alles ootas lahtivõtmist ja uuesti ladumist, aeg oli sellest kive välja loksutanud ja pinnale sammalt kasvatanud, isegi mõni puu oli otsustanud ennast nimelt läbi kiviaia suruda, mitte polnud valinud kergemat teed ega hakanud kasvama selle kõrval. Nagu see vana remmelgaski, mis nüüd Juhani teel risti ees seisis. Võib-olla oli see kasvama hakanud isegi enne seda, kui kiviaed tehti. Juhanil polnud aimugi, kui vana remmelgas olla võis, kui vanaks remmelgad üldse elasid.