Martin Veinmann
Ära esine , räägi minuga
Kõnelemise kunst
algajatele, edasijõudnutele ja meistritele
Martin Veinmann Ära esine, räägi minuga
Kõnelemise kunst algajatele, edasijõudnutele ja meistritele
Autoriõigus Martin Veinmann ja Hea Lugu, 2026
Toimetajad Marika Kullamaa ja Einar Ellermaa
Kujundaja Pille-Riin Port
www.healugu.ee
Trükitud Tallinna Raamatutrükikojas
ISBN 978-9908-56-090-8
Kristelile ja Matthiasele – tulehoidjatele!
Tänuga
SAATEKS
Miks raamatu pealkiri ütleb, et ära esine, vaid räägi minuga? Sest avalik kõne ehk esinemine on samuti kõnelemine. Seega see raamat on kõnelemisest.
Miks mõnda kõnelejat kuulame huviga ja teist mitte? Mis teeb kõnelemise raskeks? Kuidas muuta oma kõne mõjuvaks? Mida teha, kui mõte läheb käest ära? Mida teha, kui hääl on nõrk? Mida teha, kui mitte ainult hääl ei ole nõrk, vaid ka jalad lähevad nõrgaks ja näkku tuleb puna? Mida teha, kui mõned kehaosad tunduvad esinemise ajal ülearusena?
Küsimusi tekib palju rohkem, aga ... Need saavad siin raamatus vastuse.
Pean tunnistama, et Martin Veinmanni teksti lugemine võttis kaua aega, sest ma ei suutnud keskenduda ainult keelelisele väljendusele, vaid kaevusin algusest peale märkamatult ka teksti sisusse.
Kujundaja Pille-Riin ütles samuti, et kujundamine võttis palju aega, kuna jutt oli nii huvitav, et teksti raamatuks vormides ta samal ajal kogu aeg luges seda.
Mäletan, kuidas peaaegu iga peatüki lugemise järel tuli nentida, et seda ma küll ei teadnud. Ja see mitteteadmiste kuhi muudkui kasvas.
Aga selline tunne ei tohiks ühtegi lugejat kohutada. Martin Veinmann, kes näitleja, kõneõppejõu ning kõne- ja suhtlemiskoolita-
jana on ju ometi terve elu miimika, hääle ja sõnaga töötanud, ütleb ka, et on pea kõik raamatus kirjeldatavad vead ise ära teinud. Samas on ta aru saanud, et isegi teadmine ohtudest ei tee kedagi nende suhtes immuunseks, aga annab oskuse neid märgata ja nendega toime tulla.
Seega lootust targemaks ja paremaks saada on kõigil kõnelejatel ja kuulajatel.
Muide, esimene pommuudis tuleb üsna raamatu alguses. Esmane informatsioon, mida kuulaja kõnelejast saab, on visuaalne – kehahoiak, liigutused, pilk ja miimika. Tervelt 55%! Teine infokanal on hääl. Lausa 38%! Ja alles kolmas on sõna tähendus, mõte. Kõigest 7%! Seega 93% meie verbaalsest kõnest on sõnatu keel.
Samas kõneleja usutavus tuleneb hoopis sellest, kas kuulaja usub kõnelejat või ei.
Kõneleja seisukohast vaadates aga otsustavad tema sõnad (7%), kas tema 93% on midagi väärt või ei. Keeruline?
Nende teadmistega tasub mööda raamatu lehekülgi teele asuda.
Soovitan seda raamatut lugeda üks alapeatükk korraga ning seejärel loetu üle rahulikult mõelda. Kui kõik on loetud, on mõttekas otsast peale alustada, sest siis on juba rohkem aega märgata detaile ja miks mitte mingeid võtteid ka proovida, esialgu omaette ja võib-olla isegi peegli ees.
Isegi kui te ei pea avalikult kõnelema, on selle raamatu lugemisest palju kasu. Sest teades seda, mida te enne ei teadnud, on teil palju huvitavam jälgida teiste esinemist, sest te näete kohati lausa ehmatavalt selgesti, mida esineja oskab hästi ja mida ta ... oskab seni veel vähe. Põnevat teekonda!
Einar Ellermaa, toimetaja
EESSÕNA
Siin esitatud põhimõtted on kujunenud minu enam kui poole sajandi pikkuse näitlejakarjääri jooksul Eesti Draamateatris ning 26 aasta töö- ja 20 aasta ettevõtluskogemuse põhjal kõneõppejõu ning kõne- ja suhtlemiskoolitajana EMTA-s. Selle aja jooksul olen teinud üle 600 kõne- ja esinemiskoolituse nii avalikus sektoris kui ka ettevõtetele ja organisatsioonidele koostöös koolitusfirmadega ERE, Äripäeva akadeemia ja Areng, samuti iseseisva ettevõtjana. Olen avaldanud kõne- ja eneseväljendust käsitleva raamatu „Vajadus olla mõistetav“ (2001, 2006).
Olen tänulik paljudele autoritele, kes on teeviidana juhatanud minu veendumuste suunda ja ehk seda ka korrigeerinud. Olgu siinkohal nimetatud kauaaegne Royal Shakespeare Company kõnepedagoog Cicely Berry, kellega kohtumine oli kahtlemata algtoeks ja tõukeks minu tegemistele õppejõu ja lõpuks koolitajanagi, ning meie oma emeriitprofessor Ingo Normet. Siis veel Göran Hägg, Henrik Fexeus, Tiit Hennoste, Eric Berne, Heiki Krips, Terry R. Bacon, Patsy Rodenburg, Robert Cialdini, James Borg jpt.
Usaldusväärsus on parim materjal usutavuse saavutamiseks. Miks usaldusväärsus kaob? See toimub siis, kui kõneleja seisukohtades puudub järjekindlus, need muutuvad sageli või on vastand-
likud. Tekib n-ö huvide konflikt, kus esineja on ühe või teise otsusega seotud, öeldes üht, aga mõeldes teist.
Võib-olla on see alateadlik soov järjekindluse järele, mis pani mind tooma oma artikulatsiooni-, hingamis- ja venitusharjutuste süsteemi eelmisest raamatust koolitusmaterjalidesse ning sealt omakorda edasi siia. Järjekindlus on küllap ka põhjus, mis tõukab mind avaliku esinemise asemel kasutama mõistet kõnelemise eriolukord, kuna tegemist on endiselt kõnelemisega, mis lähtub samasugustest seaduspärasustest nagu kõnelemine ikka, aga seaduspärasuste jälgimine omandab suurema kaalu. Iga koperdus on suurendusklaasi all.
Töö käigus on loomulik, et mõned autorid on mulle saanud omasemaks, mõjutanud mind „tõlkima“ nende tõekspidamisi tihedamini kui teiste omi ja saavutanud seisundi, et „ta mõtleb nii nagu mina“.
Muidugi võib autorsuse tagaajamine viia tõelisest eesmärgist üsna kaugele, kui me hakkaksime näiteks uurima väidet: kui te kardate publikut, riietage ta mõttes lahti! Kas see väide kuulub Göran Häggile, James Humesile või hoopis Winston Churchillile? Kõik nad väitsid nii. Ja igaühel on õigus saada abi mistahes abilistelt. Ent ilmselt ei kavatsenud ükski neist kolmest nimetada seda meetodiks. Muidugi võin ma väita, et jumala pärast, ärge tehke nii, siis võivad teil viimsedki mõtteräbalad meelest minna. Aga see ei loe, uppuja õigus on haarata kõikvõimalike vahendite järele, millest saab kinni haarata!
Sellega lõpetan edasise autorsuse uurimise, rõõmustades, et saan toetuda Henrik Fexeuse rapooriteooriale ja Terry R. Baconi mõjutusteooriale, mida olen edasi arendanud ja põiminud omaenda tõekspidamistega.
Tunnen rõõmu Tiit Hennoste suulise kõne uurimustest. Tunnen
rõõmu Malcolm Kushneri metafooridest. Need on mind mõjutanud teistest auväärsetest rohkem ja pidevamalt, kui ma endale teadlikult tunnistan, jättes autorsuse õiguse kerge südamega Häggile, Humesile
või Churchillile. Igal juhul ei ole keegi neist autoreist sidunud sarnaseid tõekspidamisi ühe katuse alla, kus minu kõnetreening on kodu leidnud. Selle katuse nimi on kolm väärtustamist: MINA, MÕTE, KUULAJA. Idee autor on minu tagasihoidlik isik. Ja ta tunnistab selle omaks.
Raamatus leitavate võimalike korduste puhul soovige endale õnne, sest olete põhjalik lugeja. Kordused on paratamatud, sest seostuvad mitme teemaga, ja ei saa loota, et tänapäeva keskmine lugeja loeb raamatu läbi otsast lõpuni.
SISSEJUHATUS
Avalik kõne –kõnelemise eriolukord
Maailmas on kolme liiki kõnepidajaid: need, kelle tõttu midagi toimub, need, kes jälgivad, mis toimub, ja need, kes imestavad, mis toimub. Seega, vältimaks sattumist nende hulka, kes imestavad, oleks hea, et teaksite, milleks kõnet peate!
— Malcolm Kushner
Pean tunnistama, et olen kogenud enamikku vigu, mille eest püüan siin hoiatada, ja need ka läbi põdenud. Ent ka aru saanud, et teadmine ohtudest ei tee veel kedagi nende vastu immuunseks, küll aga annab oskuse neid märgata ja oskuse nendega toime tulla. See raamat pole mõeldud üksnes neile, „kes ei saa sõna suust“, kellel „aju lakkab momentaalselt töötamast, kui peab ütlema avalikult paar sõna“ või kellel „pole midagi öelda“. Loodan, et ka need, „kes ei saa pidama“ – need, kes on harjunud teisi sõnadega „surnuks“
rääkima, kellel on nii palju öelda, et nad ei oska neile antud ajaga toime tulla, ja kes imestavad, miks nende kõne ei mõju, kuigi see on tõene – leiavad siit võimaluse taasavastada, mis kõnelemine tegelikult ON.
Minu tahe on kaugel sellest, et siin kirjapandu kõlaks kui hoiatus või mõjuks keelavate liiklusmärkide rivina. Eelkõige püüab see suunata kõnelemist teele, mille lõpus ootab mõistmine ja mõju.
Avalikku kõnet oleme kahetsusväärselt harjunud nimetama esinemiseks, justkui rõhutaks see eraldi mõiste midagi tavapäratult erakorralist. Midagi ei ole teha – ka avalik kõne ehk esinemine on ikkagi kõnelemine ja toetub samadele seaduspärasustele, millele meie igapäevane kõnegi. Veel enam – seaduspärasused, mida kõnelemisel alateadlikult kasutame, kui asjad õnnestuvad, hakkavad esinemise käigus „rohkem tähendama“. Näiteks – mida suurem on auditoorium, seda suurem on sõnade kaal! Me peame hakkama sõnu rohkem valima, et neid ei saaks liiga erinevalt tõlgendada.
Ja mitte ainult sõnade kaal, vaid kõigi nende infokanalite kaal, mida me verbaalses kõnes kasutame ja millega me kujundame kuulaja arvamust – meie hääl (selle toon, tämber, tempo, intonatsioon) ja meie visuaalne informatsioon ehk pilt, kuidas me välja näeme, meie ilme, asend, liigutused ja žestid.
Kutsun lugeja leidma võimalikke vastuseid järgnevatele küsimustele: Miks ühtesid esinejaid kuulame huviga ja teisi ei? Miks mõnda lausa ootame, et saada teada, mis tal öelda on? Miks on võimalik ühest infost mitut moodi aru saada või üldse mitte aru saada? Miks üks info jätab ükskõikseks, teine ei? Miks mõni info sunnib „ohjad võtma“ ja seda paljundama hakkama? Millest tekib esinemishirm?
Millest sõltub enesekindlus? Kuidas oma enesekindlusega mitte rikkuda suhteid kuulajaga? Mida meil on õigupoolest karta? Iseennast ja oma sobivust? Või hoopis infot – suutmatust mõtet selgelt väljendada? Kuulaja kohtuotsust? Miks peaks kuulaja meid kuulama? Mis on see motiiv? Kuidas saavutada kontakt? Millal meie tõde usutakse? Mis on kõnelemise eesmärk? Millest meie kõnelemine koosneb? Mis kõnelemine ON?
Kõnelemine on eneseväljendus
Ka avalik esinemine. Ükskõik, kas me väljendame oma isiklikku arvamust või mingi grupi arvamust, kaasa arvatud juhul, kui ma olen kohustatud edastama arvamust, millega ma ise nõus ei ole – kõik tuleb minu ja selle vahendusel, milline ma sellel hetkel olen – nii psüühilises kui ka füüsilises mõttes. Millised on minu füüsilised ja psüühilised võimed – see loeb. Ole ise! Või õigemini, saa selleks, kes sa oled! Heida enda ümbert liigsed ehted, segajad, alles siis saame hakata hindama su info väärtust!
Usun, et olete minuga nõus – inimene, kes töötab avalikus sektoris, esindab kedagi. Ta ei saa valida kuulajat, ta peab väga paljude inimestega kohtuma, kuulama ja mõistma nende seisukohti ning tegema selgeks omi. Lisaks sellele tuleb avalikus sektoris sageli esineda spontaanselt, ette teatamata, avaldada oma seisukohti kiiresti, saavutada hetkega kontakt ja mõjuda veenvalt.
Kuidas saada hakkama keeruliste olukordadega, mida esindamine kaasa toob? Näiteks pahatahtlike küsimuste või vastandamisega?
Kuidas saada hakkama raadio- ja teleesinemistega, kus sõnum peab jõudma veenvalt kuulajateni, keda me ei tunne ega näe? Kuidas oleme võimelised kohanema, kaotamata oma etteaste eesmärki? Kas me oleme selleks valmis?
Kõnelemine
on suhtlemine
Suhtlemine – mõjutamine meelepärases suunas. Suhtlemine – mõtete ja keha keel.
Suhtlemine on enim kasutatav ja tulemusrikkaim mõjutamistehnika maailmas! Suhtlemise sisu ehk mõjutamise meetod algab suhete loomisest inimestega.
See tähendab avatud ja siirast olekut ja ühisosa leidmist. Tavaliselt saame tuua inimestele kasu siis, kui me teame, mida nad vajavad. Selleks et seda teada saada, on vaja neid tundma õppida. Esinejal on võimalik teha eelnevat kodutööd, aga kui see ei ole võimalik, tuleb ülesanne lahendada kõne ajal.
Osa asju on muidugi võimalik omandada ka õppimata.
Näiteks teretamine. Tasub meenutada Eric Berne küsimust: mis on „tere“? Ja muidugi ta vastust: „tere“ on pai, tunnustus, hinnang. Kuni soovsõnani „tervist“ välja. Kui palju on juhuseid, kus unustatud „tere“ tekitab hiljem ebasoovitavaid hinnanguid kas siis ühele või teisele poolele. Mõnikord ei ole vaja muud kui tähelepanu ja asjad hakkavad tööle!
„Tere“ näitel on hea meelde tuletada, et sõna tähendus, n-ö õige sõna üksi ei loe. Ei loe mis, loeb kuidas! Toon, tempo, tämber, intonatsioon ehk audioinformatsioon ja muidugi visuaalne informatsioon – meie ilme ja asend! Kas öeldu on öeldud justkui möödaminnes? Kui me räägime suhtlemisest, ei saa me mööda minna mõnest printsiibist, millele suhtlemine toetub.
Vastastikkus ja peegeldamine
Lihtsamalt öeldes – sina mulle, mina sulle!
Nii on ka „tere“ puhul. Me jääme ootama vastu samasugust „tere“, nagu olime ise teele saatnud. Kui üks osapool ei ütlegi või teine ei vastagi, siis tekib võlgniku ja võlausaldaja suhe. Keegi jääb võlgu! Jääb üle ainult ennustada, kes muutub seetõttu ebameeldivaks – kas võlgnik või võlausaldaja. Selge – võlausaldaja! See toob meelde arvatavasti Tolstoile (muidugi võib see vabalt kuuluda ka Aristotelesele, sest hea riie kaunistab paljusid) omistatud ütluse: „Tihti me armastame inimesi selle hea eest, mis me oleme neile teinud ja vihkame neid selle halva eest, mis me oleme neile teinud.“
Mõnikord tekitab väide, et kõnelemise eesmärk on inimesi mõjutada meile meelepärases suunas, kummalisi vastureaktsioone ja proteste à la see on ju ebaaus, see on manipuleerimine! Jaa, teil võib õigus olla. Tahe meeldida võib jõuda ka selleni. Piisab ainult sellest, kui väita, et neid inimesi, kellega meil on head suhted, on meil alati kergem panna jah ütlema, kui neid, keda me ei tunne, ja väide hakkab oma tõesust kaotama. Just sellepärast, et me ei saa rääkida mõjutamisest üksnes verbaalse kõneluse aspektist lähtudes. Me elamegi erinevate püsivate ja ka muutuvate mõjusfääride keskel. Me mõjutame oma olekuga ümbrust. Niikuinii! Kas see mõjutamine toimub meile meelepärases suunas või ei, selles on küsimus! Olen nendega, kes väidavad: „Ei ole võimalik mitte suhelda.“
Kui „Kevade“ Arno ütleb: „Lähen koju, tõmban teki üle pea ja ütlen, et olen haige!“, siis on see ka suhtlusakt! Ta ei taha suhelda. Ei avalda oma arvamust, olen neutraalne, ei taha kedagi näha – ka need on suhtlusaktid ja mõjutavad meie sotsiaalset ümbrust. Küsimus on ainult selles, kas meile meelepärases suunas või mitte.
Mis on erapooletus? Kas see on üldse olemas?
Vastastikkuse printsiibist tulenev olukord võib meid esinemise ajal panna end ebakindlalt tundma. Selline olukord tekib siis, kui ma ei taju, kas kuulaja (auditoorium) saab aru, mida ma räägin, kas ta on sellega nõus või ei ole. Ühesõnaga – tuleb meelde ühe kõrge Eesti riigimehe ütlus, et „eestlased on ju nagu pokkerimängijad – ei saa nende näost aru, kas on pulmad või matused“. Tõsine „palju õnne“ võib sageli kõlada, nagu „tunnen kaasa“. See ei ole muidugi üksnes eestlastele omane, vaid üleüldse põhjamaine komme.
Mida teha? Ma ju ei saa hakata auditooriumi süüdistama ja nõudma, kas saate aru või ei! Selline on meie kultuuriruum – meie nägudest ja ilmetest ei ole sageli aru saada meie suhtumist ning meie olemine annab palju tõlgitsemisvõimalusi.
Kuid tagasi kõnepidamise juurde.
Võimalikult ruttu peab märkama võimalust, et äkki mina, kõneleja, olengi see pokkerimängija ja ma näen saalist vaid enese peegeldust? Ja kuna kuulajate hulk võimendab, peegeldab minu olekut, ei tunne ma end saali reaktsioonis ära. Ent võib-olla on kuulajad mu kõnest haaratud ja püüavad minuga sarnaneda? Lihtne soovitus –muuda midagi oma kõnes ja vaata, kas ka kuulajais midagi muutub? Ehk teisisõnu – näita omi kaarte!
Usaldusväärsus ja usutavus
Usaldusväärsus on parim materjal usutavuse saavutamiseks.
Usaldusväärsuse puudumine sunnib kasutama kõikvõimalikke trikke usutavuse saavutamiseks, mis oma sisult ei ole midagi muud kui tähelepanu kõrvale juhtimine usaldusväärsuse puudumisest.
Miks usaldusväärsus kaob? See kaob siis, kui kõneleja seisukohtades puudub järjekindlus, need muutuvad sageli või on vastandlikud. Tekib n-ö huvide konflikt, kus esineja on ühe või teise otsusega seotud, öeldes üht, aga mõeldes teist.
Nagu teada, on usaldusväärsuse tekkimine pikk protsess. Kui keegi on võtnud nõuks seda kiirendada, peab julgema alustada VanaKreeka refutatio’st ehk oma nõrkuste, puuduste või kahtluste esiletoomisest ja avalikustamisest – à la jah ma tean, minul (mu ideel) on need vead ja puudused, aga ma näen, et need on tühised, kui olen valmis oma eesmärgi nimel need ohvriks tooma.
Nagu näete, on „aga“ siin päris õigel kohal.
Kui ma soovitan hiljem sageli loobuda sõnast „aga“ ja vahetada see „ja“ vastu, siis pean ma silmas vastandite mitteühendavat mõju: „Sa oled kena inimene, AGA see ei tähenda, et sa võid seda endale lubada.“
Keda me usume kõige rohkem? Kui jätame kriisisituatsioonid kõrvale, siis – iseennast! Keda järgmisena – seda, kes on meie sarnane! Teine võimalus – me usume neid, kelle sarnaseks tahame saada ehk kes on meile eeskujuks!
Siinkohal on paslik meenutada Fexeust ja tema rapoori ehk harmooniliste ja sõbralike suhete loomist. Ta toonitab, et rapoori põhi-