Eesti Elu / Estonian Life No. 46 | November 20, 2020

6

EESTI ELU reedel, 20. novembril 2020 — Friday, November 20, 2020

Nr. 46

Ilmar Külveti loomingust ja loomusest tema 100. sünniaastapäeval On kummaline, kuidas elu muudab sind teinekord lähe­ daseks inimestega, keda sa pole päriselus mite kunagi kohanud. Siis, kui ma 2003 sügisel Ilmar Külveti abikaasa Vaikega Torontos tutvusin, oli Ilmari surmast möödunud juba üle aasta. Kui Vaike veidi hiljem mu poole pöördus palvega aidata koostada raamat Ilmari mälestuseks, oli mul raske ei öelda, sest Vaikest oli saanud mu hea sõber ja nõnda tundsin vastu­ tust ka Ilmari ees. Nii ka nüüd, mil Ilmar Külveti sün­ nist möödub 100 aastat. Ilmar Külveti nimi ei olnud mulle, Nõukogude Eestis sir­ gunule, muidugi võõras. Tead­ sime teda kui häält Ameerikast. Mul on selgelt meeles, kuidas vanaisa õhtuti raadiost Ameeri­ ka Häält välja timmis, et seda siis pingsalt kuulata. See just­kui tünni põhjast kostuv ja veidi võõrapärase aktsendiga eesti­ keelne jutt ei pakkunud lapsele erilist huvi, küll aga kinnistas arusaama, et kusagil mujal on üks teine Eesti, Välis-Eesti, kus elas oma perega mu vanatädi, keda ma ei olnud kunagi koha­ nud. Nõnda sai tuttavaks ka Ilmar Külveti nimi. Aastaid ­hiljem järgnes tutvus tema loo­ minguga. Ilmar Külvet ongi paljudele kodueestlastele tuttav eeskätt Ameerika Hääle kaudu. PõhjaAmeerikas olevat selle jaama kuulamine olnud keeruline, kui mitte päris võimatu. Siin tunti hästi tema tegevust ajalehe „Vaba Eestlane“ juures. Nii po­ legi vahest vale Külveti elutööd kaaludes teha algust ajakirjan­ dusest, mida ta isegi oma esi­ meseks armastuseks on nimeta­ nud. 21. novembril 1920 Keilas sündinud poiss alustas oma aja­ kirjanduslikku tegevust juba Gustav Adolfi Gümnaasiumi õpilasena, saates „Rahvalehele“ oma esimesed – sporditee­ malised – kaastööd. Õpingud Tallinna Tehnikaülikoolis kat­ kes­ tas sõda, kuid ajakirjaniku­ ametit õpetas tegutsemine „Eesti Sõna“ ja „Rindelehe“ toimetu­ses. Kui Külvet 23-aas­

tasena Eestist lahkus, oli tal juba o­majagu kirjutava ajakir­ janiku kogemust. Põgenikutee viis noormehe Saksamaale. Eestisse jäi maha ema Maria, kellega kohtuti uuesti 1967. aasta suvel, mil ema tuli Ilmarile Kanadasse peaaegu aastaks külla. Veel ­korra nähti teineteist 1973. aas­ tal Eestis, aga Ilmari järgmise kodumaavisiidi ajal 1988 ei ol­ nud ema enam elavate seas. Saksamaal peatus Külvet Briti tsooni DP-laagrites Bo­ senis, Schwarzenbeckis ja Lübeckis. Schwarzenbeckis sai temast „Elava Sõna“ ja Lübeckis „Sõnumite“ üks välja­ andjaid. Edasine teekond viis teda lühidalt Berliini, Tirooli, Pariisi ja 1947.a Inglismaale, kust tal õnnestus 1952.a välja rännata Kanadasse. Torontos alustas Külvet töö­ meheteed T. Eaton Company laotöölisena, aga juba 1953.a oli ta ametis ajakirja „Kodukolle“ ja aastast 1956 ajalehe „Vaba Eestlane“ toimetuses, olles lehe toimetaja kuni 1971. aasta lõpuni. 1972 alguses kolis Külvet Washingtoni, et hakata tööle Ameerika Hääle juures, kuhu jäi kuni 1992. aastani: alguses eesti toimetuse liikme­ ­ na, aastast 1988 selle pea­toi­me­ tajana ja juhataja asetäitjana. 1999 veeburaris kolis ta tagasi Torontosse, kus jätkas Ameerika Hääle ja „Vaba Eestlase“ kaas­ töölisena kuni tervise halvene­ miseni 2000. aastal. Ilmar Külvet suri Torontos 27. aprillil 2002. Ilmar Külveti ajakirjanduslik looming on mahukas ja mitme­ kesine. Vaike poolt ellu kut­ sutud raamatuprojekti „Ilmar Külvet. Vana arm ei roosetata“ (Eesti Kirjandusmuuseum, 2005) üheks eesmärgiks oligi koonda­ da ja taas lugejateni tuua Ilmari aastakümnete pikkust ajakirjan­ duslikku loomingut, mis doku­ menteerib mitte ainult maailmas ja Eesti pagulaskonnas toi­ muvat, vaid ka kirjutaja enda elukäiku, sh koos Vaikega teh­ tud arvukaid reise. Terase vaat­ leja ja vaheda ütlejana on Külvet ajalukku kirjutanud eri­ nevaid inimtüüpe ja olukordi,

ka Vox Populi ja Vihase Viikingi varjunime all. Tema kultuuriteemalisi artikleid ja arvustusi avaldasid teisedki ­ väliseesti väljaanded, hiljem ka Eesti ajakirjandus. Ilmar Külvet kahetses, et ta jõudis ilukirjanduse juurde liiga hilja. Vähem tuntud on fakt, et juba gümnaasiumipõlves, 1938. aastal, avaldas ta luuletusi õpi­ lasväljaandes „Tuleviku Rajad“ (muide, koos Jaan Krossiga). Seejärel kulus aastakümneid, kuni ta taas kirjanduse juurde pöördus. Algust tegi ta tõlgete­ ga, mis ilmusid kirjastuse Orto väljaannetena, liikudes edasi näitekirjanduse juurde. Külvet on tunnistanud, et juba lapsena oli tal suur teatrihuvi. Seega pole imestada, et hilisemas elus tema sulest palju teatriarvustusi tuli. Näitekirjanikuks hakanud ta aga ühe väljakutse peale. Mõned Kanada eesti näitlejad olevat kord pärast tema järje­ kordset kriitilist kirjatööd soovi­ tanud, et eks katsugu ise pare­ mini kirjutada, vaadaku, kui kerge see on. Külvet katsus ja pidi tunnistama, et kerge ei olnud. Aga kirjutama ta jäi. ­ Näidend „Paradiisi pärispereme­ hed“ valmis 1963, järgnesid „Trooja hobune“ (1965), „Lamp ei tohi kustuda“ (1966, täienda­ tud 1967), „Sild üle mere“ (1968), „Suletud aken“ (1970, täiendatud 1975), „Menning“ (1977), „Jõud ja õigus“ (1988) ning dateerimata ning käsikirja jäänud „Tuulispea“ ja „Maskide eemaldamise tund“. Osa näi­ dendeid ilmus ajakirjas „Mana“ ja autori omakirjastuslikult väl­ jaantud „Näitemänguraamatus“ (1982). Hilja Kuke tõlgitud „Sild üle mere“ nägi trüki­ valgust kogumikus „Bridges Across the Sea: Seven Baltic Plays“ (1983). Külveti näidendeid lavastati paguluses (Toronto, Vancouver, New York, Minneapolis, Chi­ cago, Los Angeles, Stockholm, Göteborg, Norrköping, Eskils­ tuna jm) ja Eestis („Menning“ teatris „Vanemuine“ 1990). Autor on tunnistanud, et peaae­ gu kõik tema näidendid on esile kutsunud poleemikat ja see talle

Vasakult Hannes Oja, Kalju Lepik, Arved Viirlaid ja Ilmar Külvet Viirlaiu kodus 1966 Lepiku visiidi puhul. Foto: Vaike Külvet

Ilmar Külvet.

meeldis, sest „sel viisil pan­ nakse mõtted liikuma, ärata­ takse inimesed ükskõiksuse ­tardumusest“. Külveti „Silda üle mere“ on peetud üheks paremaks pagu­ luses kirjutatud eesti näidendiks üldse. 1960. aastate lõpul val­ mi­ nud näidend kajastab tolla­ seid valusaid ja vastuolulisi momente Kanada eestlaskonna ­ elus. Nn kaikameeste ultrakon­ servatiivse maailmavaate põr­ kumine liberaalsema maailma­ nägemisega, eriti Nõkogude Eestiga suhtlemises, aga ka muudes ideoloogilistes küsi­ mustes, on näidendi selgrooks. Kõnekas on fakt, et seda Kül­ veti näidendit pole mitte kunagi mängitud Torontos, kuhu Stock­ holmis tegutsenud Pinna Stuu­ dio selle 1972.a ülemaailmsete eesti päevade puhul tuua tahtis. Päevade peakorraldajad lait­ sid mõtte maha. Signe Pinnal soovitati Torontosse tuua mõne teine näitemäng, millega Pinna ei nõustunud. Mardi Valgemäe võttis selle probleemidepuntra oma kirjas Ilmar Külvetile kok­ ku nõnda: „Arvasin siiani, et me kõik /---/ põgenesime rii­gi­ korra eest, mis röövib inimeselt kõige muu kõrval ka sõna- ja mõttevabaduse. Ja nüüd dik­ teerib eesti päevade juhtkond, mida võib lavastada ja mida mitte! Pinnast oli see tore, et ta keeldus vastu tulemast sotsiaal­ sele tellimusele esineda mõne muu näidendiga, „mida stuu­ diole küll soovitati“ (!!). /---/ Kas nad siis tõesti ei taipa, et sellise tsensuuri tegemisega minetame mitte ainult oma ­pretensioonid demokraatlikuks ühiskonnaks, vaid kaotame ka iga iseseisvalt mõtleva inimese – eriti noorte – respekti eesti asja vastu.“ Kriitiline vaade kannab ka Külveti proosaloomingut. Tea­t­ ri­ tegelane Piret Kruuspere on tema loomingust rääkides kasu­ tanud märksõnu rõhutatult ise­ päine, avameelne ja kom­ p­ romissitu. Vaatamata autori

Foto IK isikuarhiivist

tundlikule sotsiaalsele närvile tegelevad tema teosed siiski ka universaalse inimloomusega – selle nõrkuste ja voorustega. Külvetilt on ilmunud kolm kogumikku lühijutte („Kuhu kuulud, Kristjan?“ 1982, „Jää­ karu hingus“ 1986, „Gulliveri käekõrval“ 1996) ja kaks ro­ maani („Suupill ja 500 tuubat“ 1987, „Kes oskab lugeda hie­ roglüüfe“ 1989). Rida novelle ilmus 1989-1995 ka Eestis, ­ajakirjas „Looming“. Ilmar Külveti töid tema suur­ juubeli puhul üle lugedes pani mind hämmastama, kuivõrd ­aktuaalsed on teemad, mis kir­ janikku aastakümnete eest käi­ vitasid: ideoloogiliste äärmuste põrkumine ja omavaheline lepitamatu sõda, kus lähevad ­ relvadena käiku oma vaadete pealesurumine hirmutamise ja manipuleerimisega, vaba mõtte tsenseerimine, valepropaganda levitamine. Külvetit vaevas eest­luse tulevik, eriti eestikeelse kultuuri edasikestmine väljas­ pool kodumaad. Ta ei ole oma hoiakutes liialt optimistlik, aga ka mitte halavalt pessimistlik. Ajakirjanikuna säilitab ta elu vaadeldes reaalsustaju, selge pilgu ja terve skepsise – selle hoiaku võtab ta kaasa ka oma ilukirjanduslikku loomingusse. L. Trett on ühes oma kirjatöös tunnustanud Külvetit sõltumatu mõtteviisi ja loominguvabaduse kaitsmise eest, aga ka selle eest, et ta on püüdnud probleeme mõista nende rahvuslikus ja poliitilises komplitseerituses ning inimlikus sügavuses. Külvetit tasub üle lugeda nii Eestis kui siin, Eestist eemal. Kodumaal aitaks see ehk pare­ mini mõista pagulaseestluse kui nähtuse mitmekesisust ja komp­ litseeritust. Siin, Kanadas, pakub tema looming võimaluse vaada­ ta ühtaegu nii ajalukku kui ­peeglisse – mõlemad tegevused võiksid tulla kasuks kogukonna tervisele. Kusagile pole kadu­ nud ka vajadus jätkata selle silla (Järgneb lk. 7)