Eesti Elu / Estonian Life No. 46 | November 20, 2020

Nr. 46

EESTI ELU reedel, 20. novembril 2020 — Friday, November 20, 2020

5

Kommentaarid ja arvamused Kanada päevikust

Erakordne aasta Kolmveerand sajandit on möödunud Teise ilmasõja lõpust. Veel on sõjaveterane elus, kui kena, et neid austa­ takse tänus Remembrance Day’l. Ei ole maailm tänagi rahulik paik. Tuleb nii tunnis­ tada. On alati oluline mälesta­ da nii langenuid kui ka vaba­ tahtlikke, keda Kana­ das oli arvukalt, isegi kui Québecis oldi, üllatavalt, ena­ muses sõdurimundri kandmise vastu. Ajakirjanik ning autor Ken Cuthbertsoni värskeim teos jõudis sügiseks letti, Toronto ­ raamatukogude riiulitele. Tei­si­ sõnu tutt-uus. Pealkirjaks ongi 1945, alapealkirjaga The Year That Made Modern Canada. Kui hiljuti sai päevik pühenda­ tud Conrad Blacki viimasele raamatule, milles esitatakse konkreetset lootust, muidugi enne pandeemiaga võitlemist, et Vahtralehemaa võiks väga vabalt võtta juhtiva rolli muutu­ vas maailmas, siis Cuthbertson leiab, et kanadalased pole pal­ justki teadlikud, kuidas mood­ saks, kõikide huvides eeskuju­ likuks riigiks saadi. Seda teeb autor, heites pilku nii mõnelegi inimesele, kellest vaevalt, et mõni on teadlik. Paras suur osa on muidugi poliitikutel. Kes siin koolis on käinud, teavad, et Mackenzie King, kes istus kauem pea­ ministri tooli kui ükski teine, oli kummaline kuju. Eluaaegne poissmees kirjutas range järje­ pidevusega päevikuid, mida

osaliselt pärast Kingi surma avaldati. Küll tema soovide vas­ taselt, King lootis neid kärpida, ainult valiku neist trükki lasta minna. Seda põhjendatult. Kuid saame teada ajaloolastelt – siin tuleks mainida Jack Gra­ natsteini ja Desmond Mortonit, kes kahasse kirjutasid juba peaaegu põlv­kond tagasi samuti 1945. aastast, rõhutades pigem sõjalist saavutust kui isiksusi, et Kingist mööda ja ümber ei saa. King oli nii omapärane, et ta uuris teetassist lehti, enne kui otsustas mõne valusama mure suhtes. Ka rääkis oma surnud vanematega, saades nende ar­ vamusi. Oma koeraga. Ning uskus muudesse vaimsetesse võimetesse, nagu ESPsse, väi­ detav võime teiste inimeste mõtetest lugeda välja tulevikku. Ent poliitikuna oli ta kaval ja osav. Kuigi ta lubas, et kanada­ lased ei pea sõja tõttu sund­ teenistust kogema, nii saavuta­ des just Québeci häälte tõttu oma viimased mandaadid. Aga see provints on alati olnud – ja seda positiivselt – otsustav siin riigis. Prantsusmaalt tulnud ­habitantide seisukohad on kaua nautinud seda rolli. Rahvaarvu tõttu, peamiselt. Ka usuliste kü­ simuste tõttu, mida Cuthbertson ka käsitleb. Lugeja leiab raamatust fakte, mida pole varem ehk kohanud. See teeb teose paeluvaks. Kui King, Tommy Douglas, Agnes Macphaili nimed on teada, siis vaevalt oskaks üks inimene sajast midagi Leonard Marshi ­ kohta ütelda. Kuid tema nime kandev raport otsustas sot­

Isadepäevast ja isade päevast Novembri teisel pühapäeval tähistatakse Eestis isadepäeva. Isadepäev on tähtpäev, mille­ ga märgitakse meeste rolli laste kasvatamisel ning aval­ datakse tänu isadele ja vanai­ sadele. Alates 1998. aastast annab Eesti Naisliit välja aasta isa tiitlit. Kuid olulisem sellest riiklikust superisa vali­ misest on igas peres peetav väiksem meelespidamine, kus lapsed ja lapselapsed ütlevad midagi head oma isadele ja lapselapsed ei unusta kallista­ da vanaisasid. On kuidagi nii kujunenud, et kui emasid-va­ naemasid kallistame lillelisel kevadel, siis isade õnnitlemise kord on hilissügisel, peaaegu koos hingedepäevaga. Kuigi meie peres on isadepäeval kangelaseks alati ka ema ja vanaema, sest me ju teame, et ilma emata ei saa üksi mees isarõõmu tunda. Eestis peetakse isadepäeva iga novembrikuu teisel püha­ päeval, kuid paljudes maades on valitud see päev kalendrisse muul ajal. Nii on see Kanadas ja USAs hoopis suvine pere­ püha. Ka isadepäeva traditsioon on tulnud USAst. Isadepäeva al­ gust loetakse kokkuleppeliselt, kui tähistati seda päeva esma­

kordselt 1910. aastal Ameerika Ühendriikides Washingtoni osa­ riigis Spokane’i linnas. Isade­ päeva traditsiooni algatas USAs naine, kelle sõjaveteranist isa oli pärast abikaasa surma üksin­ da kuus last üles kasvatanud. Ameerika Ühendriikides on isadepäev juunikuu kolmandal pühapäeval. Ametlikult kuulu­ tati see päev Ameerika Ühend­ riikides lausa riiklikuks pühaks 1966. aastal president Lyndon Johnsoni valitsemise ajal. Tänases Eestis on vaidluste aeg ja kuigi ühiskond tervikuna saab oma asjadega hästi hakka­ ma, on ühiskonna pinged ikkagi tuntavad. Praegu on üle maail­ ma piiride kompamise aeg – ja sellises olukorras on alati ini­ mesi, kes provotseerivad selles mustas mängus üle, tekitades palju tegelikult mõttetuid pingeid. Probleemiks pole isegi üksikud nõuded, mis tulevad ühest- või teisest survegrupist, vaid isegi nende gruppide nõuete sisemine vastandlikkus. Soovitakse korraga mitmeid sel­ liseid asju, mis ei peaks korraga hästi realiseeritavad olema. Soovitakse elada vabalt, et riik ei sekkuks ja samas nõutakse sellele vabale staatusele riik­ likku kaitset ja tunnustust. Praegu on meil palju kärg­

siaalse, heaoluriigi tulevikku määravalt. Isegi kui ta vasak­ poolne oli, Marsh esitas arva­ musi, mis tagasid praegust töötu-abiraha süsteemi – mis oli ju oluline, kuna enne sõjaaas­ taid pidid, eriti preeriaprovint­ sides, töötud inimesed vaevle­ ma. Huvitav, kas oleks leida nüüd bürokraati, riigiametnikku, kes lahendaks praeguse ajastu majandusmuresid. Kohtame lehekülgedel teisi­ gi. Maurice Rocket Richardi kohta on lugeda, et 75 aastat tagasi oli ta esimene hoki­ ­ mängija, kes viskas 50 litrit väravasse. Seda vaid 50 mängu­ ga. Richard oli küll kuulus oma äkkviha poolest jääl, rusikate poolest, aga kui uiske polnud jalas, oli ta väga hooliv, toetav ja sümpaatne inimene, Cuth­ bertsoni järgi. Ning raske on uskuda, kuidas meeskonna omanikud tolle aja parimat mängijat kuritarvitasid, alahin­ nates teda madala palgaga. Richard mängis 18 aastat ja terve karjääri jooksul teenitud summa oli vaid $100 000. Mõtelge, mida tänased teenivad. Mis ime, et nagu NHLi teisedki mängijad, pidi Richard hooaja lõppedes teisi töid otsima, et oma suurt perekonda toita.

sialismi pidurdamises, võites nende üle, oli märksa suurem, kui arvaks. Sobib siis spordi­ metafoor – Kanada oli nagu kärbeskaallane enne sõda, kuid poksis relvade, laevadega nagu oleks hoopis teises kaaluklassis, raskekaallasena. Ka vähe tuntud fakt – Halifax, sõja üks olulisemaid sadamaid, lahvatas rahutuste tõttu sõja lõppedes. Tsiviil­ meremehed eriti „panid pidu“. Purjus inimesi oli kõikjal ja muidugi möllus kakeldi, lõhuti, tehti muud pahandust. Mitu päeva nii. Skandaali järgselt oli Kanada mereväe, Atlandil liiku­ vate laevade ülemus, viitsead­ miral Leonard W. Murray ­sunnitud kohalt tagasi astuma. Olulisem ehk on autori kes­ kendumine inimestele. Kingi poliitiline edu oli just selles, et ta oskas oma õukonda meelita­ da mõtlejaid. Nagu C.D. Howe, kes omakorda korraldas asju nii, et riigi helgemad pead majan­ duslikult nõustasid valitsust, neid tuntigi kui „Howe’i mehi“. Sõda pole ju odav ettevõtmine. Üheks oli E.P. Taylor, keda mäletatakse tänapäeval kui ratsahobuste aretajat (kuulus ­ Northern Dancer ja siis Kennedy Road vaid kaks neist)

Üheks huvitavaks faktiks – kindlasti paljudele – on kuidas Kanada merevägi oli sõja lõppedes maailmas laevade, ­ meremeeste arvult maailma kolmas suuruselt. Nagu Cuth­ ­ bertson kirjutab, tänane olukord on piinlik võrdlusena – aga see fakt üksi kinnitab, kuidas Vahtralehemaa panus rahvussot­

Taylori jõukus algas suure õlletehase kasudest, kuid tohutu varanduse ajas ta kokku Argus Corporationiga, millest kujunes väga suur majanduslik konglo­ meraat, investeerides toidupoo­ didesse ning firmadesse nagu Massey Ferguson ja Hollinger, kaevandusettevõte. 1945. aas­ taks investeeritud rahad oleks

peresid ja siin vajaksime mõne asja selgeks rääki­ mist. Näiteks seda, et ühiskonnana peab ole­ ma meie huvide keskmes lapse kaitstus ja lapse võimalus üles kasvada tema arengu jaoks maksimaalselt heades oludes. Praegu tekib kärgperede puhul vastuolu täna­päevase meditsiini üha paremate võimaluste üle, määrata kon­kreetse lapse vane­ maid lausa geneetiliste ana­ lüüside kaudu. Ühiskonnas puudub kokkulepe, mida me tahame. On isasid, kes vaidlus­ tavad oma isaduse ning käivad pikki kohtuteid, et teaduse viimase sõna kaudu oma järel­ tulija endale kuuluvus kindlaks teha. Lastekaitse spetsialistid puutuvad nende juhtudega iga­ päevaselt kokku ja kui palju te­ hakse haiget lastele, kes ei saa oma nooruse tõttu isegi päriselt aru, miks tema ümber olevad täiskasvanud järsku nii vaenu­ likud on. Kui olen õpetanud oma tu­ dengitele õigusajaloos eksistee­ rinud isaks olemise ja isaduse ajaloolist traditsiooni kujune­ mist, siis olen püüdnud seleta­ da, et meie tänane ühiskond peaks valima isaduse ja isaks olemise määramisel mitte selle tee, millel seni oldud – kus püüti väga täpselt kindlaks teha, et pärandi avamisel oleks ikka väga kindel, et see läheks „õiget

vereliini“ omavale isikule. Oleme ise endale ehk märka­ matult tänase elukorraldusega jõudnud olukorda, et meil pi­ gem oleks kodurahu nimel üle võtta see arhailine isaks olemise määratlus. Ajal, kui lapse sündi ei pandud veel kirja, vaid seda hoidis meeles kogukond mäles­ tusena ühest toredast peost, oli olukord järgmine. Kui peresse (suurperesse) oli sündinud laps ja oli ära oodatud kriitiline aeg, kus imik oli veel hapras olekus ja võis lihtsalt surra, siis lahen­ das kogukond selle lapse kaitse küsimuse. Naisepoolne pere pidi sel puhul korraldama kogu­ konnale peo, mille käigus kut­ suti välja mees, kellele anti võimalus laps omaks tunnistada. Tegelikult oli asi sõnastatud lihtsamalt – mees pidi kindla rituaali kaudu avalikult andma märku, et sellest hetkest peale on ta võtnud selle imiku (koos imiku emaga) oma kaitse alla ja ta kohustub seda imikut (ja tema ema) kaitsma. Keskne oli imik, kellele küsiti kaitset. Mehel oli võimalus ka loobuda kuni rituaali lõpuni, aga kui mees kokku kutsutud külaliste ees (nende mälu oli tugevam kui tänane pitsat sünnitunnistu­ sel) võttis lapse emalt imiku ja käänas ta oma kuue hõlma sisse, siis ta enam taganeda ei saanud. Rituaali ei saanud enam

aastal 2020 väärt $12,8 miljar­ dit, tervenisti 6 900% tõus. Samal ajal, kui raha kokku aeti, oli Taylor muidugi ikka valit­ suse töödega tegelev, just ma­ jandussfääris. Paraja irooniana müüsid ta lesk ja tütar noorele Conrad Blackile oma Arguse aktsiad. Black teenis küll, elab hiigelsuures majas ehk jõuka­ mas Toronto erahoonete piir­ konnas Don Millsi lähistel (Don Millsi elamurajoon oli Taylori edukamaid ettevõtmisi), aga mitme teguri tõttu Argus läks 2008. a. pankrotti. Selliseid huvitavaid lugusid on Cuthbertson väga loetavasse raamatusse põiminud. Aasta 1945 oli väga määrav Kanada arengus. Ja viis külma sõja esimese spionaažilooni, Igor ­ Gouzenko Ottawa N. Liidu saatkonna lihtametnik jooksis üle koos saladustega. Mis kinni­ tasid, et liitlased sõjas olid kogu see aeg nuhkinud. Temagi saaga on mujal toodud ära pikemalt, kuid Cuthbertson, pühendades üldiselt vaid lühikesi peatükke sellistele inimestele, hoiab toi­ munu, mis ka USAs tekitas laineid, värske ja huvitavana. Nüüd on õnneks üsna hõlpus raamatukogust tellida lugemist. Reegleid järgides ja interneti kaudu. Pikkadel õhtutel, selmet ainult kurbi uudiseid mujalt saada, on 1945 raamat väärt ­ otsimist, et tutvuneda, kuidas ­ Kanadast kasvas heaoluriik kõi­ kide nende heade külgedega. Praeguseid muresid autor tun­ nistab, aga lootus on, et see ­seletamatu, mis viis võiduni, on ikka geenifondis olemas. TÕNU NAELAPEA

vaidlustada ja mees, kes ei täit­ nud kohustust kaitsta seda last, kelle oli avalikult oma kuue hõlma sisse võtnud, aeti kogu­ konnast minema (või maksis oma eluga kui vande rikkuja). Täna arutame liialt palju kõrvalistel teemadel ja oleme ­ unustanud, et keskne teema lapse jaoks on see, et üks mees võtab ta emalt oma sülle (oma hõlma sisse) ja annab vande, et kuni suureks kasvamiseni annab ta sellele hõlma sisse käänatule kaitset ja armastust. Kui meie ühiskond tervikuna oleks sellise vähemalt näiliselt suhteliselt lihtsa määratlusega nõus, siis ­ oleks lihtne öelda, kes on isa – isa on see mees (või mis sugu see isa rolli täitja siis ka poleks?), kes on omanud jõudu ja julgust, et võtta üks väike inimene oma kaitse ja hoole alla. Loomulikult peab selle vande andnu järgima isa-lapse suhte puhtust, mis meie tänases päevas on kuidagi hakanud häirivalt ja lausa šokeerivalt sageli meil teemaks muutuma. Kui tulla pealkirja juurde ta­ gasi, siis minu poolt kirjeldatud lähenemise puhul ühiskonnas on isade päeval kindlasti tulevi­ kuski oma kindel ja auväärne koht. Ja veel üks väike tarkus – iga mees, kes tahab kord olla õnnelik vanaisa, peab julgema olla isa. PEETER JÄRVELAID