Eesti Elu / Estonian Life No. 30 | July 31, 2020

Nr. 30

EESTI ELU reedel, 31. juulil 2020 — Friday, July 31, 2020

5

Kommentaarid ja arvamused

Eesti – pärast president Putini ,,ajaloolist“ esseed – kuhu edasi? Hain Rebas Vladimir Putin ei ole ajaloo­ lane. Ta on olnud kommunist­ liku partei liige, KGB agent, FSB direktor, kuid eelkõige on ta sihikindel karjerist, va­litsedes autokraatlikult juba pikemat aega Vene Föderat­ siooni. Esimesel juulil kind­ lustas ta endale ka tuleviku presidendi ametis. Vastupidiselt oma taustale ja ametikohale kasutab Putin ava­ likus tegevuses ikka ja jälle ajaloolisi argumente, viimati 18. juunil USA ,,The National Interestis“ ilmunud essees ,,The Real Lessons of the 75th Anniversary of World War II“. Seal kangutatakse üldtuntud fakte lahti kontekstist, kallu­ tatakse, väänatakse ja seosta­ takse neid omavahel uuesti, aga mitte ajaloolase kombel, hoo­ mamaks keerulist minevikku. Nagu Stalingi, eitab Putin Molotov-Ribbentropi pakti sa­ laklausleid ja süüdistab maail­ masõja tekkes – topelt kallale­ tungitud Poolat. Eesti, Läti ja Leedu vabariikide 1940.a. Punaar­mee poolt okupeerimiste ja N.Liitu annekteerimiste kohta kordab ta tüütuseni kuuldud stalinistlikku JOKK-propa­gan­ dat. Ei, kuigi Venemaal on häid ja asjatundlikke ajaloolasi küll ja küll, Putini loos otsime lootu­

Kanada päevikust

Terapeutiliselt Kreeka keeles therapeia tä­­ hendab hoolitsust. Sellest on väljakujunenud ravimisõpe­ tus. Moodsa arstiteaduse isa Hippokratese järgi tähendas see haige inimese organismi (physis) füüsise, mis on loodus­ likult olemas, ravimist ter­ vistava jõu toetamisega. Tera­peutika on arenenud koos arstiteadusega – esimest ra­kendatakse pärast diagnoo­ si. Antiikajastul ei olnud ravis selliseid farmatseudilisi või­ malusi, arstimeid kui täna. Ravivahenditeks oli kas dieet, loodusest leitud rohud, selle sõna (kollase, kui õied, jne) söömine või füüsilised menet­ lused. Tänaseid terapeute on palju – üks aitab jälle kõn­ dima pärast terviseriket või õnnetust, teine aga toetab vaimselt. Veelgi rakendusi. Meie ühiskond vajab kollek­ tiivset ravi just vaimsel tasandil. Ei soovi korrata, kuid tuleb – hirm asendab pahatihti mõis­ tuse. Ülbus või surematuse tun­ netus viib käitumiseni, mis ei ole kõikide huvides. Tuleb kaabut kergitada, mitte pelgalt kastrulil uhmriga trummeldada, tänades neid, kes aitavad vaim­ set tasakaalu pidada. Kaua on aru saadud grupite­ raapia mõiste kasust. Viimasel sajandil läks selle rakendamine eriti hoogu, näiteks alkoholismi,

Ning, ja see pole Putinile vähem tähtis, peab nüüd rah­ vusvaheline maailm, kus ju USA nagu paralüseeritud ja NATO ühtsus ja võimekus raske küsimärgi all, üheskoos garan­ teerima Vene Föderatsioonile tema nagu loomuliku ja ajaloo­ liselt motiveeritud juhtposit­ siooni. Niimoodi tehakse vene lugejale enam kui selgeks, et vaid president Putin suudab veel aastakümneteks garanteeri­ da Vene Föderatsiooni rahvus­ vahelist tippstaatust ja ,,ajalooli­ selt õiglaste“ nõuete jätku. See ongi Putini essee sisepoliitline iva. Välispoliitiline siht aga see, et ilmudes USA esinduslikus

ajakirjas (nagu Trooja hobune kunagi), saab enneolematul vii­ sil külvata rahvusvahelist sega­ dust, ebakindlust ja kõigutada, mõjutada nii Lääne kui ka Ida võimukandjaid. Neid tagapõhju lahkas hiljuti Marko Mihkelson (,,Postimees“, 26.06, ka RELi kodulehel) laialt ja õpetlikult. Heal tasemel analüüs ilmus ka 29. juunil ,,Svenska Dagbladetis“ Martin Kraghi sulest. Kuivõrd Kragh ei süvene Eesti, Putini ja meie homse päeva problemaatikasse, teeb seda muidugi Riigikogu väliskomisjoni aseesimees Mih­ kelson. Tema pealkiri juba ütleb välja, milles asi: ,,Putini plaan kujutab ohtu Balti riikidele“ ja nagu vihjatakse, võib-olla juba tuleval poolaastal. Need on ärevad uudised. Neile ei tohiks jätta reageeri­ mata. Aga mis teha? Mida peaksid sellise ähvardava stse­ naariumi all ette võtma Eesti Vabariigi võimukandjad? Mihkelson soovitab ,,suunata diplomaatiline jõupingutus NA­ TO ühtsuse, eelhoiatuse adek­ vaatsuse ja olusid ennetava heidutusvõime tagamisele… lei­ da diplomaatilisi käike pingete maandamiseks Venemaaga“. – Just nii. Kõik väga õige, aga kas mitte veidi kõhnavõitu, lah­ ja? Sest just nende teemadega peaks ju meie juhtkond, alates Vabariigi Presidendist üle pea­ ministri, valitsuse, eriti välis- ja kaitseministrite, välisesinduste ja Riigikogu väliskomisjoni,

tegelema iga päev, aastast aas­ tasse? Targalt, leidlikult, inten­ siivselt? Kui Vene oht on nüüd pärast Putini esseed veelgi tõusmas ja on puhkemas lausa ähvarda­ vaks, siis ootaks meie juhtkon­ dade poolt vastavaid erakord­ seid vastumeetmeid. Millised need oleksid ja kuhu nad peaksid ulatuma, selle üle ei tahaks ,,endisena“ ja veel kau­ gel Rootsi läänerannikul, väga spekuleerima hakata. Miinii­mum oleks aga ÜRO, USA, NATO, ELi ja teiste sõprusriikide amet­ kondade pommitamine efektiiv­ selt koostatud teabega Eesti mitmeaastaste panuste kohta üle maailma just nimelt Lääne teenistustes. Ära näidata tuleks, kuidas Eesti rahvusvahelise üld­ vastutuse kandmine (ELi ko­ misjoni eesistumine, ÜRO jul­ geoleku nõukogu liige), aasta­ tepikkused rängad pluss 2% riigieelarvest riigikaitsele, ula­ ­ tuslikud tsiviil- ja sõjalised mis­ sioonid (Afghanistan, Iraak, Mali jt.) ning mitte välditavad elukaotused on sidunud Eestit sügavalt Läänega. – Selleks, et ei tekiks mitte kusagil Eesti commitmenti ehk pühendumise kohta kõhklust ega kahtlust… Seda vähemalt. Ning muidugi tuleks tugevdada kodaniku­ tunnetust ja seega riigikaitse­ tahet. Eeskuju võtkem kas või peaminister Kaarel Eenpalu 1930. aastate kodanikureformi­ dest. Jah, otsustavalt peaksid meie

juhtkonnad tegutsema, ja riigi­ mehelikult. Sest kui Lääs (USA, NATO) üha enam hajub ja va­ jub ning Ida (VF, Hiina) tõuseb ja maailma majanduslik, kesk­ kondlik, tervislik ja julgeole­ kupoliitiline olukord veelgi hal­ veneb, siis jäetakse negatiivse spiraali lõpuks julgeolekupolii­ tiline must peeter ikkagi väikse­ male ja väetimale vennale, loe Eesti. Nagu 1939/40. Samas raskeneb Moskva surve: ikka piits ja präänik, präänik ja piits, nagu me seda juba aasta­ küm­ neid tunneme. Ning siis toimib see, mis juhtus põhimõtteliselt ka 1918. ja 1940. a, et hakkavad taaselustuma kõik meie varju­bolševikud, nõuka-nostalgikud, EL-i vaenlased, riigikaitse ­vastased, venelembelised, muu­ keelsed läbitreenitud tactical shooters, FSB sulased, Kad­ rioru/Toompea-vihkajad, dema­ googid, populistid, poliiträus­ kajad ja niisama saamamehed. Neid pole kokku mitte vähe. Ning hakkavad nad siis üksteise võidu, kooris väitma ja ässita­ ma, et:

sõltuvuste kas leevendamiseks või täielikuks pidurdamiseks. Konservatiivne koolkond arvab, et on haiguseid, mida ei saa kunagi ravida, ainult vaid pro­ fülaktiliselt vältida. Selle tõttu on ehk AA (anonüümsete alko­ hoolikute) üheks nurgakiviks arusaamine, et saame elada ainult täna, antud päeval. Grupiteraapia ulatab AAst kaugemale – leinajatele toeks, näiteks. Sama liiki vähjahaigust põdevatele. Vägivalla all kanna­ tanuile. Ka neile, kes ise ei ole sõltlased, kuid kelle pereliige või hea sõber on, nii mõjutades karsklase, mõõduka elu. Kirikus käimine on grupiteraapia vorme. Koos kuulatakse, jagatakse eda­ siantud tarkust, mõistust. Ei tule tingimata palvetada, kuid nii mõnigi leiab, et ega sest kahju ei ole. Pidades meeles, et ikka ollakse isiklikult iga oma teo eest vastutav. Reinhold Niebuhr oli möö­ dunud sajandi Ameerika teoloog ja protestantlikus seminaris õppejõud. Tema sulest sündis ­ pärl, mida tuntakse kui meele­ rahupalvet (Serenity Prayer). Tooks selle tervikuna ära – niivõrd lühike, et saab kiiresti isegi pähe õppida. Annab sel­ gelt mõista, miks nii mitmed grupiteraapia organisatsioonid on selle omaks võtnud. „Jumal, anna mulle meelera­ hu aktsepteerida asju, mida ei saa muuta, anna mulle vaprust muuta asju, mis vajavad muut­ mist ning tarkust eristada ühte

teisest.“ Kui üksi hakkama ei saa, siis sellest palvusest on kasu. Täna­ päeval aga saab seda kas ainult mõttes või valjult üksi olles esitada, kuna pandeemia tõttu ­ on kannatanud grupiteraapiat rakendavad ja osavõtjad. Alles avanes võimalus mõnes püha­ mus koguneda pühapäeviti Jumala sõna kuulmaks, seda maskeeritult ja ligimesest kau­ gel istudes. Pole ju sama kui ühine tunnetus. Ning ühiskon­ nas on märgata seda, et me ei saa õlg-õla kõrval olla toeks, nii moraalselt kui vaimselt. Mis on tihti ju üks ja sama. Kuid mee­ leavaldajatele lubatakse. Pilt pole sugugi must-valge. Nüan­ sid on osa meie suhtlemisest ja kui ise toime ei tulda, siis pöör­ dume kas terapeudi, kirikuõ­ petaja või vaimse ravi spetsia­ listi poole. Loeme ajalehest, kuuleme raadiost, jälgime internetis va­ pustavat tõde – et vaimselt on väga paljud kui mitte kimpus, siis püsti hädas. Nii mitmeski olukorras, mis on lõppenud surmaga, on olnud selle taga ­ vaimne tasakaalutus, kui just mitte tõsine psüühiline haigus. Politseile heidetakse ette, et neil pole sellise käitumisega toime­ tulekuks treeningut. Lollimad nõuavad isegi korrahoidjate – kas see sõna ometi ei ütle, et nad on ühiskonnas asendama­ tud? – laiali saatmist. Järgneks teadagi anarhia. Läheb kaua, enne kui kas to­

hime või julgeme, kas näiteks kooriharjutusel käia, kogemus­ test rääkida, meelelahutust nagu teatrit või ooperit nautida. Isegi need rumalad mullid, 10-ini­me­ selised suhtegrupid ei asenda seda. Ning ka neis ei ole mingit kinnitust, et need ei ole nagu Venni diagramm. Briti loogik John Venn lõi need kirjelda­ maks hulkade omavahelisi suh­ teid, mis tähendab kattuvust – joonistatud piirkonnad on sõõ­ rid, milles on osa liikmeid kahes sellises. Kuidas siis mull aitab meil suhelda, kui pole tagatist, et keegi pole, näiteks olnud kontaktis mujal, teises sõõris nakatanuga? Ning ühiskondlikult, eriti äri­ maailmas, on ju võimatu tagada isolatsiooni. Toidupoes maski kandmine on vajalik ja selge, linna määrus nõuab nüüd neid kõikjal. Isegi siis aga ei tulda indiviidile vastu. Viimaseks nar­ ruseks on suurpankade lähene­ mine. On teenuseid, mida ei paku meie sõbralik eesti-läti ühispank. Mida ei saa virtuaal­ selt läbi viia, peab isiklikult tegema. Annaks näite, millest päevikupidaja kuulis otseselt, suust kõrva. Enese mullis. Suurpanga lähim filiaal on pandeemia väljakuulutamisest saadik suletud. Sellest pindalalt märksa suurem, aga kaugemal, avatud. Kaks ametnikku vaid ametis. Ruumi distantsi pida­ misel rohkemaks. Möödunud nädala leitsakus hiigelpikk jär­ jekord, õues muidugi. Kuna ka

teised väiksemad filiaalid on suletud. Miks neis kas või üks kassa lahti ei võiks olla? Aega kinni panna elektrooniliselt näost-näkku kohtumiseks oli mõttetu – pidi mitu päeva selle saamiseks ootama, tehing aga kiireloomuline. Ainult sabas seismine oli võimalik, et sel päeval oma, mitte panga raha kätte saada. Miks nii? Takka maskiga 38-kraadises niiskuses olla. Miks ei suuda miljard pluss aastakasumiga pank kun­ dedele vastu tulla? Arvavad, et oleme kõik lambatalled.

setult nende tegevusjälgi. Seda ei olnud ka oodata. Kuid tulevikku kaedes väärib Putini ikkagi kvalifitseeritud ki­ hutustöö meie täistähelepanu. Nimelt oli Vene Föderatsiooni rahvastele vaja näidata, mällu suruda, nagu puust ette teha, et Nõukogude Liit/Venemaa on olnud, on ja jääb üheks kõige ­ õigeusksemaks, õiglasemaks ja võimsamaks riigiks maailmas, mille järjepidevus ulatub tagasi kaugele Peeter Suure aegadesse. Järelikult omab Vene Föderat­ sioon ka ajalooliselt õiglaseid territoriaalseid pretentsioone, mis esialgu küll suunatud kau­ gele lõunasse, – NB – esialgu…

,, •  kuna Lääs meid ei toeta, on meid vaid paljaks koorinud ja alt vedanud (pangad jm) ja jätab nüüd hoopis saatuse hoolde, • me ise kääbusriigina suures maailmas ilma toetuseta ju ­täiesti hakkama ei saa, • Venemaa on ja jääb Suureks Naabriks, meil juba vanast ajast vene keel ja värk ju tuttav, (Järgneb lk. 12)

See voonakeseks tegemise mentaliteet on ka mujal. Ent seal on valikut. Ei pea, siis kui restoranid lõpuks avanevad, sin­ na minema. Kuna seal nõutakse mitte ainult raha, vaid kon­ taktandmeid. Toidupoes seda veel ei tehta. Advokaadi, arsti juurde minek on tagatud kindla ajaga, distantsiga. Pangas võiks ju ka nii olla. Kuid ei. Kristallkuulikest pole kellel­ gi, kuid vaist, mõistus ütleb, et peame veel kaua selliseid asju, mis pole ju loogilised, alla neelama. Seniks, kui stabilisee­ rub olukord, ei saa ju teisiti. Vajaliku grupiravi puudusel saame vaid ise end hoida. Olemasolev süsteem – küsige üheltki nö terviserindetööliselt – on ülekoormatud. Ka nemad ­väsivad vaimselt. Kui muidu ei tule toime, aitab kindlasti mee­ lerahupalve. TÕNU NAELAPEA