ANDRUS SILLA: kõige hullem on valesti ehitatud omapuhasti koos halvasti rajatud puurkaevuga. Lk
Riiklik programm võimaldab maapiirkonnas elutingimusi parandada
Lk 3
Kuidas säästa reoveesüsteemi rajades keskkonda?
Lk 12
Torud külmunud?
Pole probleemi Lk 14
Koostame erinevaid projektlahendusi eskiislahendustest tööjoonisteni ning pakume terviklahendusi nii kinnistu kui terve linna mahus.
Meie tellijateks on arendajad arenduspiirkondade projekteerimiseks, eratellijad kinnistute projekteerimiseks ning suurettevõtted ja kohalikud omavalitsused piirkondade suuremahuliste projektide koostamiseks.
torustike projekteerimine (sh hüdraulilised arvutused ja modelleerimine) reoveepuhastite ja veetöötlusjaamade projekteerimine (sh tehnoloogiline ja arhitektuurne lahendus) puhastite ja puurkaevude projekteerimine kuivenduste, kraavide, tiikide ja järvede projekteerimine drenaaži ja maaparandussüsteemide projekteerimine kaugküttetorustike projekteerimine gaasitorustike projekteerimine
Meie meeskond koosneb kogenud oma ala spetsialistidest, kellel on suurepärased teadmised ning rahvusvahelised kogemused torustike ja keskkonnarajatiste projekteerimisel.
Kahtlemata on meil Eesti parim oskusteave torustike valdkonnas. Väga head ja tugevat teenust pakume ka torustike omanikujärelevalves.
Meie võtmeteenused:
• teede ja tänavate projekteerimine (sh maanteed, kergliiklusteed, kvartalisisesed teed, juurdepääsuteed, sissesõidud, pargiteed)
• ristmike ja ringristmike projekteerimine
ELEKTRIVÕRKUDE JA SIDE PROJEKTEERIMINE
Meie võtmeteenused:
• tänavavalgustuse projekteerimine (LED-ide baasil, sh platsid, parklad, teed)
• kesk- ja madalpingeliinid
• alajaamad
MEIST
• parklate ja bussipeatuste projekteerimine
• liikluskorralduse projekteerimine
• freesikaartide koostamine
• katendite projekteerimine
• side projekteerimine
• Pumbad tarbeveele
• Sagedusmuundurid
• Drenaaž-, heitveepumbad, mikserid, aeraatorid
• Väikepumplad
• Dosaatorpumbad
• Pumbad erivedelikele
• Pumbad toiduainetööstusele
• Diafragmapumbad Tünnipumbad
• Avariidušid
• Tuletõrje- ja sprinklerseadmed
• Kruvipumbad
• Eripumbad
• Süvenduspumbad
• Iseimevad vaakumpumbad
• Tarvikud, elektrikilbid
OMANIKUJÄRELEVALVE ja TARISTU PROJEKTEERIMINE on tegevusalad, millega ettevõte on juba üle 20 aasta tegutsenud. Aegade muutumisega on ka ettevõte muutunud, kuid jätkuvalt on meie tugevuseks komplekssed lahendused, kus on vajalikud erinevad oskused ja pädevused. Linnaruumi loomiseks on korraga vajalikud teadmised nii kaablitest, torudest kui ka teedest-tänavatest. Meil on need teadmised olemas ning koos muutuva maailma väljakutsetega oleme liikumas tulevikku. Projekteerime ja arendame mudelprojekteerimist ja BIM-i, kasutades järjest rohkem uusi vahendeid ja meetodeid kuni tehisaruni välja. KESKKONNAPROJEKT LOOB LAHENDUSED
Meiega võib julgelt ühendust võtta – kas siis selleks, et saada kinnitust oma arvamusele või, vastupidi, arutamaks hea mõtte puudumisel võimalikke alternatiive. Aeg on küll raha, aga teinekord võib niisama jutust sündida suurepärane idee. Ringtee 12, 50105 Tartu 730 5060 kp@keskkonnaprojekt.ee
Maapiirkondades elavate perede toetamiseks on riik ellu kutsunud hajaasustuse programmi, mille raames on sel aastal võimalik toetust taotleda alates 2. veebruarist kuni 2. aprillini. Kuigi viimastel aastatel on omavalitsuste ja inimeste osalus programmis teataval määral vähenenud, suunatakse ka sel aastal programmi riigieelarvest märkimisväärne summa – 2,4 miljonit eurot.
TOIMETAS: GEORG-MARTEN MEUMERS
„Programmi eesmärk on tagada hajaasustusega maapiirkondades elavatele peredele head elutingimused ning seeläbi aidata kaasa elanike arvu püsimisele maal,“ ütleb regionaal- ja põllumajandusministeeriumi regionaalpoliitika osakonna peaspetsialist Katrin Orgusaar. „Eesmärgi saavutamiseks toetatakse programmist majapidamiste veevarustusja kanalisatsioonisüsteemide, juurdepääsuteede ning autonoomsete elektrisüsteemidega seotud tegevusi,“ selgitab ta.
Projekti rahaline toetus koosneb kolmest erinevast allikast: riigi toetusest, kohalike omavalitsuste toetusest ja taotleja omafinantseeringust. Toetuse osakaal võib moodustada kuni 67% projekti kogumaksumusest, seega peab taotleja ehk pere või majapidamise omafinantseering moodustama vähemalt 33% kuludest. Ühele majapidamisele eraldatav toetuse suurus on maksimaalselt 6500 eurot.
„Omavalitsused peavad programmi oma elanike jaoks väga oluliseks, seda näitab ka osalevate omavalitsuste suur arv. Eel-
misel aastal otsustas programmis osaleda 67 omavalitsust ning läbi aastate on osalevate omavalitsuste arv olnud samas suurusjärgus ja osakaalus,“ ütleb Orgusaar. Sealjuures ei ole omavalitsustele programmis osalemine tasuta, kuna omalt poolt tuleb neil toetustesse suunata vähemalt sama suur summa, kui suure summaga toetatakse programmi raames konkreetset omavalitsust riigieelarvest.
Riigipoolse toetussumma kindlaksmääramiseks koostatakse riigi poolt igale maakonnale oma eelarve. „Maakonna eelarve kujuneb selle alusel, kui palju on selles maakonnas olnud varasematel aastatel hajaasustuse programmi taotlusi ja kui palju on selles maakonnas maapiirkondades veevarustuseta eluruume,“ selgitab Orgusaar. Kokku suunatakse riigieelarvest programmi käesoleval aastal 2,4 miljonit eurot.
Ligi pooled projektid seotud kanalisatsioonisüsteemidega
Orgusaar nendib, et viimastel aastatel on omavalitsuste ja inimeste osalus programmis
Programmis osalemise tingimused
n Taotleja alaline elukoht on taotluse esitamise aasta 1. jaanuarist hajaasustusega maapiirkonnas asuv majapidamine.
n Taotleja elukoht on rahvastikuregistri andmete kohaselt katkematult taotluse esitamise aasta 1. jaanuarist majapidamine, millele projektiga toetust taotletakse.
n Taotlejal ei tohi olla riiklike maksude osas maksuvõlga, välja arvatud juhul, kui see on ajatatud.
n Projektil võib olla ka kaastaotleja(id). Kaastaotlejale kehtivad samad tingimused, mis taotlejalegi.
n Taotluse esitamise päeval peab eelmise toetuse kasutamise aruanne olema kohaliku omavalitsuse poolt kinnitatud.
n Projekti ajalise kestuse arvestus algab toetuslepingu sõlmimisest ning projekti elluviimine peab olema lõppenud 31. oktoobriks 2027.
n Ühele majapidamisele on maksimaalne toetus kuni 6500 eurot.
n Toetus moodustab kuni 67% projekti abikõlblikest kuludest.
n Taotleja ja kaastaotleja oma ning kaasfinantseering peavad kokku moodustama vähemalt 33% projekti abikõlblikest kuludest.
n Iga valdkonna jaoks võib programmist toetust saada üks kord kuue kalendriaasta jooksul.
n Programmist eraldatud toetuseks loetakse ka viiel eelneval kalendriaastal programmist saadud toetuse summat. Kui majapidamine on aastatel 2021–2025 hajaasustuse programmist juba toetust saanud, arvestatakse varasem toetussumma toetuse piirmäära sisse.
Allikas: rtk.ee
pisut vähenenud. „2025. aastal panustasid omavalitsused 2,4 miljoni ja taotlejad ise 2,8 miljoni euroga. Aasta varem oli omavalitsuste panus 2,6 miljonit eurot ja taotlejate oma 2,9 miljonit eurot. 2023. aastal olid need arvud vastavalt 2,7 miljonit ja 3,1 miljonit eurot,“ toob peaspetsialist võrdlusena välja viimase kolme aasta osalussummad.
Programmis osalemise teatav vähenemine on nähtav ka toetuse saamiseks esitatud taotluste arvust. Kui 2024. aastal esitati kokku 2063 taotlust erinevate projektide elluviimise eesmärgil toetuse saamiseks, siis möödunud aastal oli see number 1959. Riigi ja kohaliku omavalitsuse toetuse pälvis 2025. aastal kokku 1091 projekti.
Kui varasemalt on programm eriti menukas olnud just saartel, siis eelmisel aastal viidi programmi raames kõige enam projekte ellu Pärnumaal (155 projekti). Järgnes Tartumaa 136 projekti ja Võrumaa 98 teostatud projektiga. Valdade lõikes omas programm siiski kõige ulatuslikumat mõju Saaremaa vallas, kus viidi ellu 84 projekti. Hiiumaa vallas pälvis toetuse 62 projekti ning Võru vallas ja Pärnu linnas kummaski 41 projekti.
Toetatud projektide rahalise mahu poolest kerkib samuti esile Saaremaa vald, kus projektide kogusumma koos taotlejate omafinantseeringutega ulatus ligi 573 000 euroni. Suuruselt teine rahasumma kulutati projektiga seotud tegevustele Hiiumaa vallas, kus summa oli siiski oluliselt väiksem, pisut üle 300 000 euro. Järgnesid Võru vald ligi 282 000 euro ja Pärnu linn 275 000 euroga. Seejuures riigieelarvest pälvisid suurima osa toetusest Saaremaa, Hiiumaa ja Võru vald. Tasub välja tuua sedagi, et kui 2024. aastal toetati riigiüleselt enim veesüsteemide valdkonna projekte, siis möö -
Programmi raames toetatavad tegevused
n Majapidamises joogivee kättesaadavuse tagamine.
n Elamu heitvee nõuetekohase kanaliseerimist tagava süsteemi rajamine.
n Aasta ringi ligipääsetava juurdepääsutee rajamine.
n Leibkonna vajadustele vastava autonoomse elektrisüsteemi rajamine (tingimusel, et majapidamine ei ole liitunud elektrivõrguga).
Allikas: rtk.ee
Nõuetele vastavaid taotlusi hindab valla või linnavalitsus või kohaliku omavalitsuse poolt moodustatud komisjon.
Nõuetele vastavaks tunnistatud taotlusi hinnatakse hindamisjuhendi alusel, võttes arvesse järgmisi kriteeriume:
n Investeeringu vajalikkus ning tegevuste ja kulude põhjendatus.
n Kuni 18aastaste (k.a) majapidamises elavate isikute arv ning kohaliku omavalitsuse poolt eelistatud sihtrühmadesse kuuluvate majapidamises elavate isikute arv.
n Taotletava toetuse suurus kasusaaja kohta.
n Leibkonna jaoks laheneva kitsaskoha olulisus (lähtudes muu hulgas kohaliku omavalitsuse poolt seatud programmist toetatavate valdkondade prioriteetsusest).
Allikas: rtk.ee
dunud aastal eraldati enim raha kanalisatsioonisüsteemide valdkonna tegevustele. Kanalisatsioonisüsteemidega seotud projekte oli kokku 531, mis moodustas peaaegu poole kõikidest toetatud projektidest. Ligi 41% toetatud projektidest puudutasid veesüsteemide valdkonna tegevusi, umbes 10% projektidest kujutasid kinnistutele juurdepääsuteede rajamist ning ellu viidi ka kolm autonoomsete elektrisüsteemide valdkonna projekti.
Allikas: Riigi Tugiteenuste Keskuse hajaasustuse programmi seirearuanded
Kaevuvesi võib olla aastakümneid hea, kuid see ei tähenda, et see jääb alatiseks nii.
TOIMETAS: SVEN SULA FOTO: SHUTTERSTOCK
Ligikaudu 85% Eesti elanikest saab vett ühisveevärgist, kuid umbes 15% kasutab eraomandis olevaid kaeve, mille vee kvaliteedi kohta ametlikku ülevaadet ei ole. Sellisel juhul sõltub joogivee ohutus täielikult sellest, kui heas seisukorras on kaev ja kuidas käitutakse selle ümbruses.
Kaevuvesi võib reostuda nii aeglaselt, et inimene harjub muutusega ega oska seda märgata. Teine võimalus on järsk veekvaliteedi halvenemine, mille taga on tavaliselt konkreetne saasteallikas maapinnal. Mõlemal juhul võib oht tekkida märkamatult, sest kaevuvesi ei anna alati oma probleemidest selgete tunnustega teada.
Salvkaev haavatavam kui puurkaev Kõige levinumad kaevud Eesti maamajapidamistes on salvkaevud. Need on tavaliselt lihtsamini rajatavad ja ka hooldatavad, kuid samas ka reostusele tundlikumad. Salvkaevud on keskmiselt 4–5 meetri sügavused, kuigi Lõuna-Eestis leidub ka paarikümne meetri sügavusi. Salvkaev ammutab vett maapinnalähedasest põhjaveest, mida nimetatakse kvaternaari veekompleksiks.
Just maapinnalähedus teeb salvkaevu haavatavaks. Pinnasekiht kaevu ümber on õhuke ja kui kaev on valesti rajatud või halvasti hooldatud, võib pinnalt tulev reostus kiiresti veekvaliteeti mõjutada. Terviseamet toob välja, et salvkaevude põhiprobleemideks on katmata ja katkised kaevurakked, mille kaudu pääsevad kaevu elusorganismid ning sadeveega ka erinevad keemilised elemendid.
Probleemiks on sageli ka vale ehitus. Näiteks võib juhtuda, et
kaevurõngad on valesti paigaldatud või maapind kaevu ümber on kaevu poole kaldu. Sellisel juhul ei kogune kaevu mitte ainult põhjavesi, vaid ka sadevesi koos pinnaseosakeste, orgaanika ja võimalike saasteainetega. Kaev muutub sisuliselt sadeveekollektoriks ja reostusele on tee avatud. Puurkaevud on enamasti sügavamad ja nende sügavus võib ulatuda 2 meetrist kuni 250 meetrini. Madalaid puurkaeve leidub eriti saartel, kus sügavama puurimisega suureneb oht, et kaevu satub soolast merevett. Kuigi puurkaev on reeglina paremini kaitstud pinnalt tuleva reostuse eest, ei tähenda see, et puurkaevu vesi oleks automaatselt alati ohutu. Ka puurkaevu mõjutab konstruktsiooni seisukord ja selle ümbruse tihendatus.
Reostus tuleb enamasti pinnalt
Kaevuvee kvaliteeti mõjutavad kõige sagedamini just maapinnal toimuvad protsessid. Salvkaevude puhul on see eriti ilmne, kuid sama põhimõte kehtib ka puurkaevude korral. Kui kaevu ülemine osa, kaevukaaned või kaevurõngaste vuugid ei ole korras, leiab pinnavesi tee kaevu. Kaevu võib sattuda lehti ja muud prahti, eriti siis, kui kaevukaaned on kehvad või pehkima hakanud. Kaevurõngaste vahelt võivad läbi kasvada taimede juured. Mõnel juhul võib kaevus hukkuda väikeloom, näiteks konn või rott. Terviseamet märgib, et ka naaberkrundile rajatud uus reoveesüsteem võib tuua põhjavette baktereid ja saastet ning soojema veega kaevudes võib esineda vetikaid. Kaevu ülemiste rõngaste nihkumine on samuti sage probleem. Külmakerked võivad
ülemisi rakke liigutada ning selle tagajärjel tekivad praod ja vuugivahed, mille kaudu hakkab kaevu imbuma pinnavesi. See rikub joogivee kvaliteeti, kuid muutus ei pruugi olla kohe märgatav.
Sama oht tekib siis, kui kaevukaas ei ole veetihe või kui kaevu ümbrus ei ole õigesti kujundatud. Kaevusuu peaks jääma ümbritsevast maapinnast kõrgemale ja vesi peab voolama kaevust eemale, mitte selle suunas.
Suurim risk hajaasustuses on reovesi
Kui piirkonnas puudub ühiskanalisatsioon, peab iga majapidamine ise leidma lahenduse heitvee kogumiseks ja puhastamiseks. Probleemid tekivad siis, kui süsteem on valesti rajatud, hooldamata või kui reovesi imbub pinnasesse kohtades, kus see võib jõuda põhjaveeni.
Kaevuvett tasub kontrollida eriti siis, kui piirkonnas toimuvad muutused, näiteks rajatakse uus reoveesüsteem, ehitatakse teed või alustatakse kruusa kaevandamist. Samuti tuleks üle vaadata, ega oma kodu reostusallikad asu kaevu suhtes vales kohas: kuivkäimlad, kompos-
ti- ja sõnnikuhunnikud peaksid paiknema kaevust allamäge. Praktikute hinnangul muutub reoveeteema eriti teravaks vanades suvilarajoonides ja tihedalt hoonestatud aladel, kus krundid on väikesed ning kõik süsteemid paiknevad lähestikku. Sellistes kohtades võib juhtuda, et naabri imbväljak või lekkiv mahuti mõjutab ka teiste majapidamiste vett. Sageli teatakse probleemist, kuid lahendused on keerulised, sest ruumi nõuetekohaste süsteemide rajamiseks ei ole piisavalt.
Kaevuvee seisukohalt on probleemiks ka varasemad tegevused, mis on jäänud pinnasesse „ajaloolise reostusena“. Kui kunagi on samas piirkonnas kasutatud kemikaale või naftasaadusi ning need on aastate jooksul maasse imbunud, võib uus või sügavamaks tehtud kaev tuua need kihid uuesti mängu. Ühe juhtumi kirjelduses tuli kaevu veekihtidest vastu tugev õlihais, sest piirkonnas oli aastakümneid tagasi kasutatud toornaftalaadset kütust ning see oli pinnasesse imbunud.
Sellised näited on harvad, kuid need kinnitavad, et kaevu
rajamisel ja hooldamisel ei saa arvestada ainult tänase päeva olukorraga. Pinnas mäletab.
Hooldus: mida kaevu puhastamine tähendab? Regulaarne hooldus ei ole luksus, vaid praktiline vajadus. Kui kaev jääb pikaks ajaks hooldamata, kogunevad põhja setted, vesi võib jääda seisma ning mikroobne reostus muutub tõenäolisemaks.
Terviseameti kirjeldusel hõlmab kaevu hooldamine mitut etappi. Kaev tühjendatakse veest, puhastatakse setetest ja sogast, seinad puhastatakse ja tihendatakse ning filterliiv vahetatakse välja. Kaev pumbatakse veest tühjaks spetsiaalse pumbaga ja vesi pumbatakse välja paar korda. Kaevu põhja jääv liiv ja sete tuleb eemaldada labida ning ämbriga. Kaevurakked puhastatakse survepesuri või tugeva harjaga ning pärast mehaanilist puhastust pestakse need ka setetest ja sodist.
Kaevumeistrid kinnitavad, et hooldusvajadus sõltub kaevu tüübist ja pinnasest. Liivase põhjaga kaevud ja vesiliivakaevud vajavad sagedasemat puhastamist, sest setted kogunevad kiiremini. Kõva põhjaga kaevud, näiteks savi või liivakivi peal, vajavad hooldust harvem. Puhastamise käigus eemaldatakse sete kuni alumise rõnga servani ning vajadusel tihendatakse konstruktsioon betooniga.
Lisaks võib hoolduse käigus selguda, et kaev on liiga madal ja vajab lisarõngaid. Kaevukaas peaks jääma maapinnast vähemalt 40 cm kõrgusele ja kaaneosa peab olema veetihe. Kahjuks on paljudel kaevudel lekkivad ja nõrgad kaaned, mis lasevad pinnaveel kaevu pääseda. Kui kaevu satub loom või muu suurem reostusallikas, tuleb lisaks puhastamisele teha ka desinfitseerimine. Sellisel juhul ei piisa ainult setete eemaldamisest, sest probleem võib olla mikrobioloogiline ning ohustada otseselt inimese tervist. Ka puurkaevud vajavad regulaarset hooldust. Aastate-
ga ladestub puurkaevu põhja ja manteltorude külge setteid, mis häirivad kaevu tööd ja vee kvaliteeti. Soovituslik on teha vähemalt iga seitsme aasta tagant puhastuspumpamine, et eemaldada setted.
Märgid, mis viitavad puhastuspumpamise vajadusele, on vee kvaliteedi halvenemine ning liiva ja muude tahkete osakeste esinemine vees.
Analüüsid ja ohutus Kaevuvesi ei ole joogikõlblik seetõttu, et see on „oma kaevust“. Kindluse annab ainult analüüs. Terviseamet soovitab kaevuvett uurida mikrobioloogilistele näitajatele ning samuti lämmastikühenditele: ammooniumile, nitritile ja nitraadile. Need näitajad annavad sageli kõige parema pildi, kas kaevu ümbruses on reostusprobleeme. Veeanalüüsi tasub teha ka siis, kui kaevu kogunemispiirkonnas toimuvad muutused. Kui lähedusse rajatakse uus reoveesüsteem, ehitatakse teid või hakatakse kaevandama maavarasid, võib see mõjutada põhjavee liikumist ja kvaliteeti. Samuti tuleks analüüs tellida, kui vesi muutub maitse, lõhna või värvuse poolest. Kui selgub, et vesi on mikrobioloogiliselt reostunud, tuleb joogiks ja toidu valmistamiseks mõeldud vett keeta. Keetmine aitab bakterite puhul, kuid ei lahenda keemilist reostust. Kui vesi on keemiliselt reostunud, on vaja kasutada sobivaid filtreid või leida muu veeallikas. Oluline on ka mõista, et kaevu puhastamine ja desinfitseerimine ei ole alati ohutu töö. Terviseamet rõhutab, et kaevu ei tohiks puhastada kunagi üksinda. Kaevu laskumisel tuleb kasutada ohutusrihmu ja rakmeid, kanda kiivrit ning tagada, et keegi oleks kogu aeg abiks. Olenevalt kaevu sügavusest peab puhastustööde ajal olema tagatud ka ventilatsioon.
Allikad: Terviseamet, Amendero OÜ
Eestis on palju ilma ühise kanalisatsioonivõrguta piirkondi, kus reovee käitlemist peab korraldama iga majapidamine ise. Võimalusi selleks, nagu muudelgi elualadel, on mitu: lasta niisama üle jala, teha asja poolikult või nii, et solgiveega enda või naabrimehe kaevuvett ära ei riku.
Reovee käitlemise põhieesmärk on hoida pinna- ja põhjavesi saasteainetevaba, sest üldjuhul ammutab maamajapidamine joogivett kaevust, mis jääb ka kõige paremal juhul vaid paarikümne meetri kaugusele eluhoonest. Vastutustundlik reoveekäitlus on oluline kõikjal, sest reovee käitlemisel on joogivee kvaliteedile märkimisväärne mõju. Hajaasustusega piirkondades, kus tsentraalne kanalisatsioon puudub, on reovee käitlemiseks kolm võimalust: kinnine kogumismahuti, septiku või biopuhastiga puhastussüsteem.
Erinevate süsteemide plussid ja miinused Kogumise korral jõuab reovesi kinnisesse mahutisse, mida tühjendatakse vastavalt vajadusele. Harva külastatavas maakodus on see üsna käepärane lahendus, kuid aasta ringi kasutatavas eramus kulub iga kuu tellitavale paakautole pikas perspektiivis palju rohkem raha, kui näiteks biopuhastiga süsteemi väljaehitamisele, kasutamise püsikuludele ja seadme hooldusele. Septiku ehk ettemahutiga süsteemis eraldatakse reoveest enamik tahketest osakestest setitamise teel. Septiku puuduseks on kindlasti see, et see ei puhasta reovett kuigi efektiivselt ega eralda saastavaid aineid enne maapinda immutamist. Kuna välja voolavas vees on ülemäära heljumeid, ummistavad need lõpuks septikujärgse immutussüsteemi. Bioloogilise puhastamise korral lagundavad reovees sisalduva orgaanilise aine puhastis elavad mikroorganismid ja bakterid. Biopuhasti ja sellele järgneva imb- või filterväljaku puhul on tegu väga tõhusa koduse reovee puhastussüsteemiga, mis õige hoolduse korral teenib kaua ega reosta loodust. Niisiis on kodusele kaevuveele mõeldes leketeta kogumis-
biopuhastit asustavad elusorganismid, peavad nad saama eluks ja inimesega kasulikuks koostööks piisaval hulgal toitaineid. Puhastisse jõuavad need ained vaid paraja koguse reoveega. Kui reovee pealevool on väike, jäävad seda puhastavad mikroorganismid nälga. Kui see on aga liiga suur, ei suuda nad saasteaineid ära süüa ja puhastist väljub puhastamata reovesi. Miks valida ECOLIFE’i biopuhasti?
Selleks on mitu põhjust, nende hulgas ülitugev korpus, suur aereerimiskamber, eestimaisus, vaikne ja säästlik kompressor, kindlasti ka puhastustulemuste avalik info. ECOLIFE’i puhasti topeltseintega korpus on tugevast kõrgtihedusega polüetüleenist PE-HD (PE100), mis peab vastu füüsiliselt üsna agressiivses keskkonnas ja tagab maa alla paigutatud mahuti keeviste lekkekindluse aastakümneteks. PE-HD on äärmiselt tugev materjal, samas plastne, mis muudab ECOLIFE’i biopuhastid vastupidavaks nii paigalduse käigus kui ka hilisemal kasutamisel tekkida võivatele mehaanilistele vigastustele. Samuti on plastist puhasti kõik sisemiste torustike üksikud ühendusdetailid happekindlast metallist (AISI316). Ei mingit roostet. Bioloogiline puhastamine toimub reovett kompressoriga õhutades ehk aereerides. Kuna ECOLIFE’i aereerimiskamber on suur, mahub sinna elama ka rohkem saasteaineid lagundavaid mikroorganisme ja baktereid. See mõjutab otseselt puhastusvõimet – näitajat, mida osa tootjaid selgelt välja ei too või suisa varjab. Pipelife valmistab ECOLIFE’i puhasteid kolmes suuruses ja kõikide täpsed puhastustulemused, mis ulatuvad kaugelt üle 90%, on kättesaadavad nii kodulehel pipelife.ee kui ka tootekataloogides.
ECOLIFE’i puhasti topeltseintega korpus on tugevast kõrgtihedusega polüetüleenist PEHD (PE100).
mahuti kõrval ka biopuhasti igati loodussäästlik valik ja ainus tark lahendus seal, kus reoveemahuti paigaldamine pole otstarbekas.
Biopuhasti ost tuleb teha läbimõeldult
Kuna biopuhastiga reovee käitlemise süsteem rajatakse aastakümneteks, tasub esimese asjana jälgida, kui usaldusväärne on puhasti tootja. Isegi sel turul leidub vusserdajaid, kellest pole mõne aasta pärast kuulda ei kippu ega kõppu. Hea mainega tootja puhul on tagatud nii
seadme enese kvaliteet kui ka hilisem tootetugi. Wienerberger AG kontserni kuuluv Pipelife tegutseb rohkem kui 20-s Euroopa riigis ja toodab siinsamas Eestis kompaktseid ning keskkonnasäästlikke
ECOLIFE’i biopuhasteid, mille hulgast leiab õige võimekusega seadme nii keskmise suurusega pere kui ka majapidamine, kus liikmeid kaugelt üle kümne. Leibkonna suurus on puhasti valimisel üks olulisi kriteeriume, sest sobiva seadme leidmine algab konkreetse majapidamise reoveehulga mõõtmisest. Kuna
Kuidas ECOLIFE’i biopuhasti töötab?
Puhastisse ei tohi lisada eraldi bakterit, puhastusprotsess käivitub ise 4–8 nädala jooksul pärast puhasti kasutuselevõttu.
ECOLIFE töötab aktiivmudaprotsessi toimel. Vastavalt eelprogrammeeritud töötsüklitele õhustatakse reovett ja reovesi on puhasti sees pidevas ringluses, mis tagab parima võimaliku puhastustulemuse.
1. KAMBER – RAHUSTUSKAMBER
Siin ühtlustatakse reovee voolukiirus järgmistesse kambritesse ja toimub mehaaniline eelpuhastus, mille käigus settivad kambri põhja suuremad tahked osad. Vesi liigub seinaläbiviigu kaudu teise kambrisse.
2. KAMBER – AEREERIMISKAMBER
Reovee bioloogiline puhastamine aereerimise käigus. Õhustamine tagab piisava hulga õhku aktiivmudas elutsevatele mikroorganismidele, kes lagundavad reovees sisalduva orgaanilise aine. Õhustamine toimub läbi kambri põhjas asuva aeraatori, kuhu pumpab õhku kompressor. Puhastatud vesi liigub edasi kolmandasse kambrisse.
3. KAMBER – JÄRELSETITI
Vees säilinud rasked osakesed settivad siin põhja ja hõljuvad osakesed kerkivad pinnale. Ülemise vee tasapinna ja kambri põhja vahel asuvast väljavoolutorust väljub puhastatud vesi. Kolmanda kambri setted ja heljum pumbatakse kord ööpäevas tagasi eelmisesse kambrisse, kus see läbib puhastusprotsessi uuesti.
biopuhastite
Eelnevale lisaks on boonuseks ka see, et puhastusprotsessiks vajalik aeg-ajalt sisse lülituv kompressor on varjul väljaspool puhastit maa-aluses kaevus. Täistuuridel töötava kompressori müra maapinna sees on 35 detsibelli, millest maapinnale ei jõua praktiliselt midagi. Võrdluseks võib tuua, et keskmine inimese kõne müra on umbes 60–70 dB. Biopuhasti korraline hooldus hõlmab endas visuaalset kontrolli ning õhufiltri vahetust.
ECOLIFE’i biopuhastite seas on kolm võimekat mudelit: n BioC5 kuni 5liikmelisele majapidamisele; n BioC9 kuni 9liikmelisele majapidamisele; n BioC15 kuni 15liikmelisele majapidamisele.
„Väga oluline on, kas kanalisatsioonisüsteem rajatakse elumajale, kus toimetatakse iga päev, või maamajale, mis on kasutuses hooajati või vaid aeg-ajalt. Lisaks on äärmiselt oluline teada nende inimeste hulka, kes süsteemi kasutab: mida rohkem on inimesi, seda suurem biopuhasti võiks hoonel olla,“ räägib biopuhastitega juba aastakümneid tegeleva Ecovill Grupi juhataja Andrus Silla.
TEKST: MARTIN HANSON
Päranduseks saadud majas maal või suvede veetmiseks mõeldud maamajas puudub tihti vee- ja kanalisatsioonilahendus. 21. sajandi mugavusstandard ei luba enam aga vaid välikemmergu ja pangega tuppa toodud joogiveega läbi ajada. Majja tuleb tuua torud ja vedelike sisse-välja liikumine ära lahendada. Kuid milline süsteem oleks selleks kõige sobilikum?
„Kui rääkida biopuhastist, siis see, nagu öeldakse, õhust ja armastusest ei ela, seda pole võimalik ka välja lülitada. Aga kui kempsus käiakse vähemalt kord nädalas, saab puhasti oma toitained kätte ja elu läheb edasi,“ lisab Silla.
Septik versus biopuhasti Peamine erinevus septiku ja biopuhasti vahel on vedelik, mis neist loodusesse läheb: biopuhasti eemaldab 95% kõigest, mida peetakse loodusele mittesobivaks, samal ajal on septik peamiselt siiski kogumisanum. Septik ei puhasta reovett ega eralda selles sisalduvaid keemilisi aineid, mis reostavad maapinda ja põhjavett. Septikust välja tulev vesi on liiga kõrge heljuvaine kontsentratsiooniga, mis ummistab liiga kiiresti septikujärgse immutussüsteemi.
Selle tagajärjel muutub septik kogumismahutiks, sest vee maapinda imbumine on takistunud. Biopuhasti eelis seisneb selles, et seadmes toimub maksimaalne puhastusprotsess ja väljuv vesi on kemikaalidest ning muudest ainetest puhastunud kuni 95% ulatuses. Puhastatud vett võib immutada maapinda, suunata veekogusse või taaskasutada. Iga biopuhasti lahutamatu osa on kindlasti difuusor, mis tagab vajaliku hapnikuvajaduse biomudas ja paneb selle kambrite vahel liikuma. Paljudes piirkondades, kus põhjavesi on väga madalal või see on nõrgalt kaitstud, pole septikud üldsegi lubatud. Üks suur erinevus nende vahel on ka süsteemide hind. „Biopuhastid saab aga liigitada ka elektrilisteks ja elektrivabadeks. Biopuhastite nii-öelda Rolls-Royce on kindlasti nõrgfil-
Biopuhasti eelis seisneb selles, et seadmest väljuv vesi on kemikaalidest ja muudest ainetest puhastunud kuni 95% ulatuses.
ter-biopuhasti, mis on elektrivaba ja selles võib „käia“ kasvõi korra aastas ning see toimib ikka laitmatult. Sel on meetripaksune filtrikiht, biopuhasti ees on septik, mis korjab paksema kokku, ja pole eriliselt vaja jälgida, mida potist või kraanikausist alla lased. Kokkuvõtvalt: paned sellise puhasti maasse ja piltlikult unustad. Ilma pumplata peab sellisel puhastil olema kõrguste vahe kuni 180 cm, et toimuks iseeneslik imbumine. Teiseks on nende hinnad üsna krõbedad: algavad u 4000 eurost. Samas arvestades, kui vähe on vaja nendega tegeleda ja kui kaua need kestavad, tasub see investeering end üsna kiirelt ära: muidu oled eluaeg fekalist, lisaks urisevad elektrilised masinad ja neid on kindlasti vaja aeg-ajalt välja vahetada,“ mainib Silla.
Elektriliste biopuhastite hinnad algavad 2000 eurost ja need sobivad kohtadesse, kus on niiöelda pidev toitainete pealevool
süsteemi. Ehk see sobib majadele, kus käiakse tihti kempsus, pestakse käsi jne. Silla ütleb, et selle süsteemi puhul on oluline teada regulaarselt süsteemi kasutatavate inimeste hulka, sest sellest sõltub, kui suur biopuhasti majale panna. Elektrilise süsteemi puhul peab arvestama, et vahel on vaja bakterite lisamisega kanalisatsiooni nii-öelda järele aidata, sest kõike ei suudeta tahes-tahtmata biomudaks muuta.
„Minu soovitus on targalt ja rahulikult kanalisatsioonisüsteemi valida ning kindlasti küsida professionaalidelt abi. Meie oleme aastaid umbes kaks süsteemi nädalas Eestis maasse pannud, näinud igasuguseid olukordi ja oskame anda päriselulisi soovitusi, milline süsteem kuhu päriselt ka sobib. Me oleme kõikide enda installeeritud süsteemidega ju kokku „laulatatud“, me ei kao kuhugi ja soovime, et inimesed oleks rahul,“ lisab Silla.
Biopuhasti sobib suvekodudele, kus talvel sees ei elata, sest seadme võib jätta töörežiimile ilma reovee juurdevooluta kuni kuueks kuuks.
Hooldus, load ja hinnad Nagu juba mainitud, pole nõrgfilter-biopuhasti korral vaja hooldusega üldse tegeleda. Eluiga on neil aastakümneid. Kindluse mõttes ja eluea pikendamiseks tasub aga paigaldamisel neile ehitada ümber betoonist ja liivast sarkofaag. Teine on lugu elektrit tarbivate puhastitega: esiteks peab jälgima biomuda taset ja teiseks vahel lisama baktereid. Nende süsteemide eluiga on täpselt nii pikk, kui kaua peavad vastu elektrilised osad: kompressor, juhtmoodul, pumbad ja nii edasi. Silla mainib, et biopuhasti hooldus seisneb üks kord aastas õhupuhuri filtri vahetuses või puhastamises ja 2–3 aasta tagant õhupuhuri membraani vahetuses. „Biopuhasti purgimine (tühjendamine) toimub ühe kuni kahe aasta tagant vastavalt biopuhasti mudelile. Vastavat
teenust pakuvad erinevad purgimisettevõtted,“ lisab Ecovill Grupi juhataja.
Kõige levinum on, et biopuhasti paigaldatakse hajaasustusaladel paiknevate eramajapidamiste juurde. Tiheasustusaladele, kuhu on ette nähtud või juba rajatud ühiskanalisatsioon, biopuhastit paigaldada ei tohi. Biopuhasti sobib samuti suvekodudele, kus talvel sees ei elata, sest seadme võib jätta töörežiimile ilma reovee juurdevooluta kuni kuueks kuuks. Soovitame alati lisaks konsulteerida kohaliku omavalitsuse ehitus- või keskkonnaspetsialistiga, et leida sobivaim lahendus.
„Üldiselt on biopuhasti ehitamiseks vaja erinevaid lube. Asulas on tarvis vallalt saada kooskõlastused, teha projekt. Kui krunt on aga maapiirkonnas, siis on vaja saada load neilt, kelle „vara“ võib ehitusele ette jääda: elektri- või sidekaablid, teed, veekogud ja nii edasi. Maa-ameti kaardil on kõik näha, kuhu saab või ei saa biopuhasteid paigaldada. Luunja vallas pole näiteks septik üldse lubatud. Paljud inimesed on aga ka ise nii loodusteadlikud, et ei soovi oma maale reovett lasta, ja lähevad kohe biopuhasti teed,“ räägib Silla.
Ecovill Grupp võtab biopuhastite paigalduseks mitu päeva, sest eesmärgiks on kvaliteet ja garantii, et puhasti toimib laitmatult aastakümneid. Silla ütleb, et biopuhastite paigalduse kiirus sõltubki peamiselt sellest, kuhu ja millist süsteemi paigaldatakse.
„Põhiviga, mis paigaldusel tehakse, on see, et puhasti pannakse liiga märga keskkonda: sellises olukorras ei lähe vesi ju kuhugi. Teine probleem on see, kui eksitakse kõrguste vahedega ja oleme jälle samas seisus, et vesi ei imbu ära. Sel juhul on vaja panna vahele pump, mis on taas kulu. Meie anname kliendile ka garantii, et kui mingil põhjusel süsteem ei tööta või töötab vigadega, siis parandame oma vead,“ mainib Silla.
Biopuhastite välimääraja
n Elektrivabad: nõrgfiltertüüpi biopuhastid n Aktiivmudatehnoloogial põhinevad biopuhastid: kõige levinum biopuhasti tüüp, kõige suurem valik.
n Omavoolsed: reovee omavoolne puhastusprotsess n Integreeritud pumplaga: puhastatud reovesi väljastatakse sisse ehitatud pumplaga.
n Õhuliftidega: puhastatud reovesi väljastatakse õhuliftiga. n Moodulid: kui olemasolev septik või mahuti on vaja muuta biopuhastiks.
n Ühe, kahe või kolmekambrilised: on biopuhasteid, kus toimub kogu reovee töötlus ja puhastus ühes kambris, mitmekambrilistel biopuhastitel on reovee töötlemine jagatud etappideks erinevates kambrites: eelsetiti, bioreaktor ja järelsetiti koos või eraldi. n Madala paigaldussügavusega: kui paigaldusel on sügavus piiratud aluspõhjakivimi või kõrge pinnaveetaseme tõttu. n Koormustundlikud: nüüdisaegsed biopuhastid, mis reguleerivad tööd tarbimise koormuse järgi.
Allikas: www.kanalisatsioon.ee
Amendero teenused
n Salvkaevude valmistamine
n Kaevu asukoha määramine
n Kanalisatsioonikaevude ehitamine ja septikute paigaldamine
n Veetrassi rajamine
n Pumba ja hüdrofoori paigaldus
„Vesi on eluks vajalik tarbeese, mitte luksus,“ ütleb kaevumeistri pojana
kasvanud Siim Padu. 1369 kaevu
rajanud ettevõtte eestvedajana teab ta täpselt, kuidas ühes või teises Eesti otsas puhta vee majja saab.
Eestis on trassivesi paljudele enesestmõistetav mugavus, kõikjal maapiirkondades siiski mitte. Just seal püsivad kaevujutud koduomanike suus, sageli koos kahtlustega, kas vesi on puhas ja kui kaua see kaev veel üldse kestab. Need hirmud pole tekkinud tühjalt kohalt, kuid enamasti pärinevad ajast, kui kaeve rajati labida ja ämbriga, omamata arusaama pinnasest, veekihtidest ja ohutusest.
„Tänapäevane salvkaev ei ole enam see, mida mäletatakse vanavanemate õuelt. Muutunud on nii kaevu rajamise tehnika, töövõtted kui ka arusaam vastutusest,“ ütleb Eesti üks kogenumaid kaevuehitajaid Siim Padu osaühingust Amendero, lisades, et ämbriga vee järel ei pea igal juhul käima ka kaevu omades.
Tehnika ja kogemused
Amenderol on kaks salvkaevude rajamise puurautot. Üks neist võimaldab minna kuni 16 meetri sügavusele, teine teha 35 meetri sügavusi kaeve. Siimu sõnul ei ole sellist spetsiaalselt salvkaevude rajamiseks mõeldud masinat Baltimaades varem kasutatud.
„Sügavus ei ole kaevu puhul eesmärk omaette,“ ütleb Siim. „Küsimus ei ole selles, kui palju meetreid maapinda läbistada, vaid millises veekihis kaev tööle hakkab ja kui stabiilselt see ajas püsib. Eesti pinnas on piirkonniti väga erinev ja madalamad veekihid võivad olla tugevalt mõjutatud hooajalisest veetasemest. Kaev, mis annab täna piisavalt vett, võib paari aasta pärast käituda hoopis teisiti,“ kinnitab ta.
35 meetri sügavusele minek ei ole standardlahendus, vaid võimalus olukordades, kus pinnapealsed veekihid ei ole piisavad ning kaev vajab stabiilsemat lahendust. See annab kaevu rajajale rohkem otsustusruumi ja vähendab riski, et kaev jääb sõltuma ilmast või aastaajast.
Kokkulepetest peab Amendero lugu. Kui kliendile lubatakse konkreetne aeg, püütakse sellest kinni pidada ka hooajalise koormuse ajal. Vajadusel tehakse pikki tööpäevi, kuid lubaduste edasilükkamist ei käsitleta normaalsusena. See on valdkond, kus usaldus ei põhine lubadustel, vaid nende täitmisel.
Puurauto üksi kaevu valmis ei tee Amendero tugevus peitub kogemuses ja meeskonnatöös. Meeskonda kuuluvad spetsialistid, kellel on üle 12 aasta praktilist kogemust ka käsitsi salvkaevude rajamisel. See kogemus annab sügava arusaama pinnase käitumisest, vee liikumisest ja kaevu toimimisest ka kõige keerulisemates oludes. Kuna oskustele lisandub tänapäevase tehnika kasutamine, sünnivad täpsed, läbimõeldud ja ajas vastupidavad lahendused. Praeguseks on Amendero rajanud 1369 kaevu. Arvestust peetakse sama täpselt, kui suhtutakse oma töösse. Veesoonte leidmisel kasutatakse endiselt
traditsioonilisi meetodeid, ja kaev tuleb nagu vanasti soonte ristumiskohta. Kaevumeistri pojana üles kasvanud Siim Padu sõnul ei näe maa sisse siiani ükski aparaat, kuid kogemus lubab sealseid veemustreid ära tunda ja riske hinnata.
Kaevutöö ei lõpe selle valmimisega. Hooldus ja puhastamine on paratamatu osa selle elukaarest. Liivasesse pinnasesse tehtud kaevud vajavad tihedamat hooldust, kõvema põhjaga kaevud harvem. Hooldus tähendab vee väljapumpamist, sette eemaldamist ja vajadusel konstruktsiooni parandamist.
Hind juba aastaid sama „Me ei ole kolmandat aastat hinda tõstnud. Mitte sellepärast, et kulud ei kasvaks, vaid sellepärast, et ma näen, mis olukord Eestis on. Meie oma betoonist kaevurõngaste tootmine hoiab kulud kontrolli all ja ma ei näe põhjust, miks joogivesi peaks muutuma luksuseks. Vesi on eluks vajalik tarbeese,“ räägib Siim, tuues välja, et oma kaevurõngaste hinnavahe on mõne konkurendiga võrreldes kordades. Kaevumeistri kontakti leiad kodulehelt amendero.ee.
või tule kohale: Keskuse 11, Sauga, Tori vald
KOIGRE
VEE, KANALISATSIOONI, SADEMEVEE JA DRENAAŽI VÄLISTORUSTIKE EHITUS
info@koigre.ee • koigre.ee • tel 528 8392
Teostame töid Pärnumaal
PROJEKTEERIMINE - MÜÜK - PAIGALDUS
SEPTIKUD
Settemahuti ehk septik on hea võimalus reovee käitlemiseks –septikud vajavad vähe hooldust ning puhastavad reovett mehaaniliselt.
MAHUTID
Mahuti on lihtne ja soodne viis kogu majapidamise reovesi koguda kinnisesse mahutisse. Teatud piirkondades on see ainuke võimalus reovee käitlemiseks.
BIOPUHASTID
Biopuhasti on tänapäeval nüüdisaegseim ja keskkonnasõbralikum reovee käitlemise lahendus.
Hajaasustuse programmi 2026. aasta taotlusvoor on avatud 02.02.–02.04.2026.
Küsi täpsemalt: tel 5344 3556, 384 0605 / info@plastekor.ee Pikk 12, Väätsa, Järvamaa / www.plastekor.ee
MAAPARANDUSTÖÖD
KANALISATSIOONITRASSIDE EHITUS
VEETRASSIDE EHITUS
ÜLDEHITUSTÖÖD
TEEDE JA SILDADE EHITUS
KRUUSA, LIIVA, KILLUSTIKU MÜÜK JA VEDU
HÜDROVOOLIKUTE VALMISTAMINE (HYDROSCAND)
RAUA- JA EHITUSMATERJALIDE KAUPLUS
KUI TEIL ON TEADA OBJEKTI TÖÖMAHUD, SIIS TEEME
TEILE SELLE KOHTA KONKREETSE HINNAPAKKUMISE.
Võtke ühendust tel 514 3271, e-postil maaparandus.lihula@gmail.com.
Lihula Rauapood, tel 477 8667
Maapiirkonnas elamine pakub vabadust ja iseseisvust, kuid toob kaasa ka vastutuse oma joogivee kvaliteedi eest. Tuhanded Eesti pered kasutavad igapäevaselt kaevuvett, mille kvaliteet võib ajas muutuda. Selge, lõhnatu ja maitsetu vesi ei pruugi aga alati olla tervisele ohutu ega vastata joogiveele kehtestatud nõuetele.
Kaevuvesi vajab rohkem tähelepanu, kui arvata oskame
Kaevuvee seisukorda mõjutavad mitmed tegurid: põhjavee kvaliteet, pinnase omadused, kuivaperioodid, põllumajandustegevus, kaevu tehniline seisukord ja hooajalised muutused. Levinumad probleemid on liigne raua- ja mangaanisisaldus, veekaredus ning mikrobioloogiline reostus. Eriti haavatavad on salvkaevud, kuhu võivad sademete ja pinnaveega sattuda bakterid ning muud mikroorganismid. Sageli ei avaldu veeprobleemid kohe, vaid annavad endast märku alles tervise-
murede, kodumasinate rikete või veega kokku puutuvate pindade (kraanikausid, segistid jne) määrdumise kaudu.
Veeanalüüs –teadliku otsuse alus
Joogivee kvaliteedi parandamisel on kõige olulisemaks sammuks korrektne veeanalüüs. Ilma selleta põhinevad tehtavad otsused oletustel ja võivad viia sobimatu seadme valiku ning tarbetute kuludeni. Veeanalüüs näitab vee tegelikku koostist – nii keemilisi näitajaid kui ka mikrobioloogilist ohutust – ning loob kindla aluse edasisteks sammudeks.
Just seetõttu on oluline, et analüüs tehtaks akrediteeritud laboris ja tulemusi oskaksid tõlgendada oma ala spetsialistid. Eestis pakub sellist terviklikku lähenemist Miridon, kellel on oma akrediteeritud veelabor ja pikaajaline kogemus erinevate veeprobleemide lahendamisel. Veeanalüüsi protokoll on oluline lähtepunkt õige lahenduse valikul ja vajalik dokument hajaasustuse programmi toetuse taotlemisel. Mida veespetsialistid oma igapäevatöös näevad?
Veespetsialistide kogemus näitab, et paljud pered pöörduvad abi saamiseks nende poole al-
veeanalüüs (eriti kevaditi) ja ennetav tegutsemine on oluliselt mõistlikum kui probleemide tagantjärele lahendamine.
Hajaasustuse programm –toetus peredele
les siis, kui probleemid on kestnud juba pikemat aega. Sageli ei seostata korduvaid tervisemuresid, naha- ja juukseprobleeme või kodumasinate rikkeid joogivee kvaliteediga. Levinud on ka arusaam, et kui vesi on selge, lõhnatu ja maitsetu, on see ohutu. Praktikas selgub sageli, et ühe kaevu vesi võib olla aastaid korras ja seejärel muutuda mõne hooaja jooksul oluliselt. Mikroorganismid, liigne rauasisaldus või suurenenud karedus ei pruugi anda endast märku kohe, kuid mõjutavad pikaajaliselt nii tervist kui ka elukvaliteeti. Just seetõttu rõhutavad spetsialistid, et regulaarne
Maapiirkondade elutingimuste parandamiseks on riik koos kohalike omavalitsustega loonud hajaasustuse programmi, mille eesmärk on toetada peresid, kelle kodud ei ole liitunud ühisveevärgi ja -kanalisatsiooniga, ning aidata tagada turvaline ja nõuetele vastav joogivesi. Programmi kaudu on võimalik muu hulgas saada toetust veevarustussüsteemide rajamiseks ja parendamiseks, sh veepuhastusseadmete soetamiseks ning paigaldamiseks. Toetus katab märkimisväärse osa kuludest ja muudab investeeringud paljudele peredele realistlikuks. Täpsemat infot tingimuste ja taotlemise kohta jagavad kohalikud omavalitsused.
Terviklahendus: analüüsist puhta veeni Joogivee kvaliteedi parendamise protsess on selge ja loogiline. See algab veeanalüüsist, mille tulemusest lähtuvalt leitakse veespetsialistide abiga igale kliendile personaalne lahendus.
Miridon pakub terviklahendust: akrediteeritud veelaborit, professionaalset nõustamist ning erinevaid veepuhastustehnoloogiaid, sh raua- ja mangaanieemaldusseadmeid, veepehmendus- ja pöördosmoosseadmeid, UV-desinfitseerimist ning vajaduspõhiseid erilahendusi. Lisaks pakub Miridon seadmetele paigaldus- ja hooldusteenust, mis tagab süsteemide pikaajalise töökindluse. Terviklahendus vähendab kliendi jaoks protsessi keerukust ja annab kindlustunde, et investeering on tehtud õigesti. Kindlustunne algab teadlikust tegutsemisest Puhta joogivee olemasolu on iga kodu ja pere tervise alustala. Kui kaevuvee kvaliteedis tekib kahtlus, tasub tegutseda varakult. Riik ja omavalitsused pakuvad rahalist tuge ning kogenud veespetsialistid aitavad leida konkreetsele olukorrale sobiva lahenduse. Teadlikud ja õigeaegsed otsused aitavad hoida elu maapiirkonnas turvalise, mugava ning kestlikuna ka tulevikus. Lisainfo saamiseks saatke päring või külastage esindusi Tartus ja Tallinnas. www.miridon.ee Tel: +372 506 6775 Epost: miridon@miridon.ee
Rikutud põhjavesi on Eestis üüratu probleem, mille pea on piltlikult liiva all peidus. Spetsialistid selgitavad, mille vastu lokaalset reoveesüsteemi rajades eksitakse ja kuidas see ümbritsevat mõjutada võib.
TEKST: KADRI HURT
Põhimõte „minu maa –paigaldan, mida ja kuidas tahan“ ei toimi
Eestlane on iseehitaja ning oht keskkonnale ja eelkõige põhjaveele algab tavaliselt reoveesüsteemi ehitusveast või tegemata geoloogilistest alusuuringutest. Mõnikord jäetakse esitamata ka omapuhasti rajamiseks vajalik ehitusteatis ega arvestata nõuetega, mida sätestab kohaliku omavalitsuse kehtestatud reovee kohtkäitluse eeskiri. „Kõige hullem „kombo“ on valesti ehitatud omapuhasti koos halvasti rajatud puurkaevuga. Sel juhul on ainult aja küsimus, millal joogivette ilmub bakter. Nii osutab Keskkond ja Partnerid OÜ veevarustus- ja kanalisatsiooniinsener Lauri Aim.
Puurvesi OÜ juhataja Silver Sild märgib, et iga uus reoveesüsteem Eestis lisab keskkonnale potentsiaalse koormuse ja tiheasustuses võivad negatiivsed mõjud ka summeeruda. Täiesti keskkonnamõjuta pole tema sõnul isegi nõuetekohaselt rajatud lahendus, kuid riske on võimalik viia miinimumini. Kanalisatsiooni ei saa kindlasti rajada põhimõttel, et minu maa ja paigaldan, mida ning kuhu tahan, sest ohus on naabrite kaevud, pinnas ja põhjavesi laiemalt. Seetõttu on kohaliku omavalitsusega kooskõlastatud projekt ülioluline. Sealt saab alati info, kas kinnistule on lubatud paigaldada mahuti, biopuhasti või septik, mis on täiesti erineva tööpõhimõttega süsteemid.
Kaitsmata põhjaveega alale septikut koos imbväljakuga rajada ei tohi Septikust väljuvat heitvett tohib juhtida ainult pinnasesse ja vaid kaitstud põhjaveega alal. Kui heitvett tahetakse suunata kraavi, tuleb septiku asemel kasutada biopuhastit, mis on ühtlasi ainuvõimalik valik ka kaitsmata põhjaveega alal. Ometi on kogenud inseneri väitel just see põhiline asi, mille vastu reoveesüsteeme rajades Eestis eksitakse. Maa- ja Ruumiameti kodulehel on põhjavee kaitstuse kaart, mida tuleks omapuhastit planeerides kindlasti uurida. Laias laastus Pärnust Narvani diagonaalselt kaardile tõmmatud joonest ülespoole jääv ala on peaaegu kõikjal punane või roosa ehk põhjavesi pole seal piisavalt kaitstud.
Kui põhjavesi pole konkreetses piirkonnas piisavalt kaitstud, tuleb septiku asemel kasutusele võtta biopuhasti.
Imbväljak tuleb rajada kaevu kujast väljapoole ja allavoolu
Imbväljak peab puurkaevust asetsema piisaval kaugusel – nõuetekohaselt peab see paiknema puurkaevu sanitaarkaitse- või hooldusalast vähemalt 50 m eemal ja põhjavee liikumise suhtes allavoolu. Erapuurkaevudel on hooldusala tavaliselt 10 m, seega peab imbväljak paiknema neist vähemalt 60 m kaugusel ja allavoolu. Olukord, et Eesti kaevudest tuleb solki ja seetõttu satutakse ka haiglasse, on Aimi arvates tekkinud inimeste teadmatusest.
Heitvesi tuleb immutada õigel kõrgusel Tihti paigaldatakse imbväljak liiga sügavale. Heitvee immutussügavus peab olema vähemalt 1,2 m ülalpool põhjavee kõrgeimat taset ja jääma vähemalt 1,2 m kõrgemale aluspõhja kivimitest. „Viimast tuleb jälgida pigem kaitsmata põhjaveega aladel ehk pigem Põhja-Eestis, kus paekivi on kõrgel,“ selgitab Aim. Tihti avastatakse just seal paekivi olemasoleva imbväljaku alt kõigest 30 cm sügavuselt –
• Septikute ja biopuhastite paigaldus
• Sademeveetrasside ehitus
• Mahutite ja pumplate paigaldus
• Vee- ja kanalisatsioonitrasside ehitus
• Vundamentide, teede ja platside väljakaeve
• Haljastus- ja planeerimistööd
• WC-pottide remont ja vahetus
• Segistite puhastus ja vahetus
• Lekete ja kanalisatsiooniprobleemide lahendamine
• Ummistuste likvideerimine
• Santehnika vahetus
see on aga sisuliselt heitvee kiirtee põhjavette. Põhjavee taset on inseneri sõnul lihtne määrata, kui läheduses on salvkaev ja omanik oskab öelda, kui kõrgel on vesi kaevus olnud.
Probleeme põhjustab ka savipinnas ja vale suurusega puhastussüsteem
Probleemseid reoveesüsteeme auditeerides on Keskkond ja Partner OÜ insener näinud ka mitmeid imbväljakuid, mis on rajatud savipinnasesse, iseäranis Lõuna-Eestis. „See ei kujuta otsest ohtu küll keskkonnale, aga tekitab probleeme omanikule. Vesi lihtsalt ei imbu maasse ja hakkab kuskilt – kas siis imbtorude tuulutusotstest, jaotuskaevust või septiku luugist – maa peale tulema ning ilus vaatepilt see just pole,“ märgib Aim. Lisaks toob ta välja veel ühe seotud vea: imbväljak tehakse liiga
väike. Järjest enam näeb ta projekte (aga ka juba valmis omapuhasteid), kus septiku järel olev imbväljak on imbtunnelitega. Kui drenaažitorudega imbväljak tehakse mõõtmetega u 3 × 10 m, siis tunnelitega lahendus on mõõdus u 1 × 2 m. „Isegi projekteerijad kipuvad unustama, et killustikplatsi suurus tuleb määrata vastavalt veehulgale ja pinnase filtratsioonimoodulile, mitte imbväljakule paigaldatava imbtunneli mõõtmetele. Lihtsustatult öeldes: mida savisem pinnas, seda suurem peab olema imbväljak, et kõik vesi ikka ära imbuks. Imbtunneli kasutamine septikuga toob endaga kaasa ka muid probleeme ning mina isiklikult ei luba sellist lahendust üldse kasutada. Äärmisel juhul võib teatud tingimustel imbtunneleid kasutada biopuhastitega ja hea filtratsiooniga pinnaste korral. Aga ennekõike on need mõeldud sa-
Antud juhul oli tegu küll pisut suurema reoveepuhastiga, mistõttu oli paigaldatud ka rohkem imbtunneleid, aga need olid savipinnases, mis vett vastu ei võtnud, mille tõttu hakkas vesi maa peale voolama.
demevee mahutamiseks ja immutamiseks,“ selgitab ta. Sild (Puurvesi) toob välja riskid, mille vale suurusega puhastussüsteem tekitab. Kui reoveesüsteem on liiga väike ja kasutajaid on rohkem, kui projekteeritud, ei jõua setted eralduda, tahked osakesed liiguvad imbväljakusse, see ummistub, tekib ebameeldiv lõhn ja võimalik on tagasivool. Puhastamata reovesi võib jõuda pinnasesse või kraavi ning biopuhasti puhul ei ole bakteritel piisavalt aega orgaanikat lagundada. Liiga suures süsteemis seisab reovesi jällegi liiga kaua; rasv ja setted kivistuvad ning biopuhastis võib bakteripopulatsioon hääbuda. Kirjeldatud riske maandab Silla hinnangul sobiva puhasti tüübi valik vastavalt pinnasele ja põhjavee kaitstusele, regulaarne hooldus ning teadlik kasutus –kanalisatsiooni ei tohi valada kemikaale, kangeid puhastusvahendeid, rasvu ega muid sobimatuid aineid.
Elektrivaba biopuhastit tegelikkuses pole Eestis müüakse biopuhasteid, mis väidetavalt elektrit ei vaja, kuid sisuliselt on tegu septikuga, mille sisse on paigaldatud biokilekandja. „Kuna puhuriga õhku sellisesse puhastisse ei pumbata, on seal baktereid väga vähe ja need lihtsalt ei jõua vett ära puhastada. Lisaks pole sellised „biopuhastid“ töökindlad, kuna biokilekandjaks olev filtermaterjal kipub ummistuma. Kokkuvõttes ei vasta sellisest puhastist väljuv heitvesi
keskkonnanõuetele,“ selgitab Aim, kelle sõnul elektrivaba biopuhastit tegelikkuses pole.
Septik tuleb õigesti paigaldada Septikut maa sisse vooderdades on inseneri kinnitusel oluline kasutada tootja poolt ette nähtud tagasitäitematerjali, sest vale materjaliga võivad septiku otsad kokku vajuda või tuleb septik lihtsalt maa seest välja. Vale täitematerjal, näiteks kivid, võivad tekitada ka praod ning septik hakkab lekkima. Suurem oht prao tekkeks on klaasplastist septikutel; PE-materjal saab pisut venida enne, kui katki läheb. Kui septik paigaldatakse näiteks kõrge veetasemega pinnasesse, tuleb see maa peale kerkimise takistamiseks ankur-
dada. Septikut liiga sügavale paigaldades on aga oht, et sellele mõjub suur pinnasekoormus, mistõttu tuleb surve vähendamiseks paigaldada septiku kohale koormusühtlustusplaat. Sild toob välja, et probleem omapuhastitega ei seisne ainult ebapädevas paigalduses või ainult nõrgas tootes – risk keskkonnale tekib ennekõike siis, kui need kaks satuvad kokku. Samas võib ka hea toode valesti paigaldatuna ebaõnnestuda ja vastupidi. Turul on spetsialisti sõnul väga erineva kvaliteediga septikuid, mahuteid ja bio puhasteid ning suurimad erinevused tulenevad materjali tüübist, paksusest, jäikusest ja konstruktsioonilisest tugevusest, ent tööpõhimõte on neil üldjoontes sama.
Septik vajab regulaarset hooldust Septikut tuleb regulaarselt tühjendada vähemalt kord aastas; suurema tarbimise või väiksema septiku korral ka tihedamini. Kui seda ei tehta, võib juhtuda, et igati korrektselt rajatud imbsüsteem mõne aasta pärast enam vett vastu ei võta. „Ka biopuhastite puhul tuleb regulaarselt kontrollida, kas aeratsioon töötab ja puhastis vesi ikka muliseb,“ märgib Aim.
Ka Sild peab väga oluliseks reoveesüsteemi regulaarselt jälgida ja hooldada. Kanalisatsioon ei ole prügiauk, vaid tehniline süsteem, mille eesmärk on reovee ohutu kogumine ja puhastamine keskkonda ning joogivett ohustamata.
katab kogu protsessi – alates projekteerimisest kuni paigaldamise ja järelteeninduseni.
Initex Grupp OÜ on 2019. aastal Eesti erakapitalil loodud ettevõte, kuid töökogemust on meil juba mitmeid aastaid. Meie eesmärgiks on pakkuda klientidele kvaliteetset tööd ja rahulolu. Kliendi soovide täitmine on esmane prioriteet ning pakume alati omalt poolt nõu, et saavutada kliendi jaoks parim lahendus. Kui soovid küsida nõu või hinnapakkumist, siis võta meiega ühendust.
Vee, kanalisatsiooni ja gaasi välistorustike ehitus
• Hoonesiseste kütte-, vee- ja kanalisatsioonitorustike ehitus
• Mahutite, septikute, biopuhastite ja pumplate müük ja paigaldus
• Kaevetööd
Puurkaevude rajamine
Filtrite paigaldus
Veeproovide võtmine (atesteerimistunnistus)
Kasutatavate puurkaevude puhastamine
Võimaluse korral kaevude remont või rekonstrueerimine
Puurkaevude likvideerimine
Maanduspuuraukude puurimine
Veetrasside rajamine
Veetõsteseadmetega varustamine: – pumbaseadmete müük ja paigaldamine
– raua ja mangaani eraldamise filtrite müük ja paigaldamine
– veepehmendusseadmete müük ja paigaldamine
Konsultatsioon
Saabunud külmad ilmad võivad kaasa tuua ebameeldiva üllatuse veetorustiku külmumise näol. Kõige ohtlikum periood, mil tuleks torude külmumisele erilist tähelepanu pöörata, on just ilma muutumise aeg, kui pärast pikemat aega olnud külmi järgneb õhutemperatuuri tõus ja maapinnale tekib sulanud lumest veekiht, mis võib maapinna külmumise piiri veelgi alandada.
TEKST: MARTIN HANSON FOTOD: SHUTTERSTOCK
Kuidas ennetada torude külmumist?
Ehitusnormide kohaselt tuleb veetoru paigaldada allapoole maapinna külmumise piiri. Kui see ei ole tehniliselt võimalik, tuleb kasutada torude lisasoojustamist kas torustiku isoleerimise või küttekaabli paigaldamisega. Kindlasti peab silmas pidama ka veetoru maja sisendi asukohta. Tuleb ette, et väljaspool hoonet asuv toru ehitatakse vastavalt ehitusnormile, kuid veetorusisend paigaldatakse näiteks vaid 80 cm sügavusele. Sellisel juhul on oht, et käreda külmaga tekib just sisendi (vundamendi) juurde n-ö külmasild ning vesi torustikus külmub. Lihtsaim ja ökonoomseim meetod on külmasilla vältimiseks kasutada küttekaablit või katta veetoru EPS-isolatsioonikooriku või mineraalvillast soojustusega (isolatsioon peab
olema kaitstud niiskuse eest, sest niiskuse korral võib märgatavalt väheneda soojustuse efektiivsus).
Üheks abinõuks veetoru külmumise vastu on veekraani nirisema jätmine, sest kui vesi liigub, ei külmu see torustikes. Seda abinõu tuleks kasutada siiski mõistlikkuse piires. Vahel ainuüksi sellest ei piisa, kuna nirisemine vaid pikendab külmumise perioodi.
Torud juba külmunud?
Veetorud on üldjuhul metallist või plastist. Toru külmudes on jäätunud vee maht suurem ja paisudes võib metalltoru lõhki külmuda. Plasttoru on üld juhul elastsem ja vee külmumise korral annab veidi järele. Seetõttu on plasttoru lõhkemisoht väiksem, kuid korduval läbikülmumisel võib see siiski puruneda.
Metallist veetorustiku ülessulatamiseks on mitu võimalust. Metalltoru on võimalik lahti sulatada madalpinge vooluallikaga. Sellised tööd peaks kindlasti tegema eelneva kogemusega spetsialist. Samuti tuleb elektrivooluga toru lahtisulatamisel kindlasti tähelepanu pöörata elektriohutusnõuetele. Külmunud metalltorustikku on võimalik soojendada ka näiteks leeklambiga.
Oluline on, et külmunud koht ei oleks väga kaugel maja veesisendist, sest vastasel korral ei anna kütteelemendiga soojendamine tulemust. Kindlasti tuleb siin eriti hoolikalt jälgida tuleohutuse nõudeid. Üheks võimaluseks on veel kuuma vee kallamine külmunud veetorule. See eeldab aga alternatiivse veeallika olemasolu.
Külmunud plastveetoru on võimalik lahti sulatada auru-
generaatori ja teiste kütteallikatega ning sooja või külma veega, aga seda vaid juhul, kui on olemas alternatiivne veeallikas. Kindlasti ei tohiks asuda plasttoru lahti sulatama lahtise tulega.
Mida veel torude külmumise vältimiseks ette saaks võtta?
Paljud hoonetes asuvate veetorude külmumisprobleemid saavad alguse veemõõdu-sõlmedest, kus külmaperioodil langeb õhutemperatuur alla nullkraadi. Olukorra lahendaks ajutise küttekeha paigaldamine veemõõdusõlme juurde, mis hoiaks temperatuuri üle nullkraadi. Kuna üldjuhul on veemõõdusõlm keldris, aitaks ka keldri akende ja uste soojustamine. Vundamendi läbiviik või mõni muu toru sisenemise koht majja ongi kõige ohtlikum külmumiskoht. Tavaliselt on külmasildade tekkimise põhjuseks soojustamata vundament ja kütmata või mitte piisavalt köetud ruum. Liiga madala õhutemperatuuri korral võib veearvesti veemõõdusõlmes külmuda. Üldjuhul tunneb külmunud veearvesti ära purunenud klaasi või klaasi alla tekkinud vee järgi, pärast mida lakkab veearvesti töötamast. Lihtsam on veearvestit soojas hoida, kui hiljem väljavahetamisega kaasnevad kulusid kanda.
Allikas: Võru Vesi
Veemõõturi juures peaks olema kaks kraadi sooja
Temperatuurimuutustega kaasnev pinnase liikumine võib ekstreemsematel juhtudel toru või selle ühenduskoha lõhkuda. Eriti haavatavad on malm ja metalltorud, mis on Eestis vanemate hoonete juures küllaltki levinud. Võimaluse korral tuleks kaaluda nende väljavahetamist kaasaegsete, painduvamate ja soojapidavamate torude vastu. Samuti võiks lasta spetsialistil kaameraga läbi vaadata reoveetorustiku, kui see on vanem kui 20 aastat, sest ka reoveetoru kinni jäätumine võib olla hommikul ebameeldivaks üllatuseks.
Lisaks tuletab Eesti Veeettevõtete Liit meelde, et temperatuur veemõõdusõlme tööruumis ei tohi langeda alla +2 kraadi. Juhul, kui ikkagi veearvesti lakkab jäätumise tagajärjel töötamast, tuleb arvesti vahetamisega kaasnevad kulud katta tarbijal. Samuti tuleks maakodus või hoones, mida igapäevaselt ei köeta, talveks vesi ajutiselt sulgeda ja torustik tühjaks lasta. See on niiöelda käepärane vahend. Kaasaegne lahendus on aga paigaldada torustikule isetühjenevad maakraanid, mille puhul ei peagi torustiku kompressoriga tühjaks puhumisega eraldi tegelema.
Allikas: Maakodu
n Hoonetes ja eriti keldrites tuleks veenduda, et talvekülm ei pääse torustikule ligi. Torude ja akende soojustamiseks sobivad käepärased vahendid, nagu vanad riided, ajalehed, vill, penoplast jm.
n Kui sõidutee ja torustik hoovis ristuvad, tuleks valida teine liikumistrajektoor. Kui see ei ole võimalik, saab ristumiskohtadele paigaldada spetsiaalsed matid.
n Juhul, kui spetsialist avastab, et toru on paigast nihkunud, roostetanud või lekib, on koos parandustöödega soovitav kogu torustik sügavamale paigaldada, kus külm ligi ei pääse. Joogivee plasttorule on tänapäeval võimalik paigaldada ka spetsiaalne küttekaabel.
n Kui veearvesti asub kaevus, tuleks talveks ära soojustada kaevukaas. Selleks sobib näiteks 100 mm penoplast, millest peab lõikama kaevukaanesuuruse katte ja asetama selle kaane alla. n Katkise veearvesti tunneb ära purunenud klaasi või selle alla tekkinud vee järgi, millest tuleb teatada kohalikku veeettevõttesse.
n Viimane võimalus on jätta veekraan ööseks õige pisut nirisema – kuna voolav vesi kinni ei jäätu.
Kindlasti ei tohi jäätunud veetoru hakata ise lahtise leegiga sulatama! Abi saamiseks tuleb pöörduda kas oma veeettevõtte või torutööde teenust pakkuva eraettevõtte poole, kellel on olemas sulatamiseks mõeldud riistvara. Näiteks plasttorude lahti sulatamiseks on olemas spetsiaalsed aurutid ja metalltorude jaoks elektrilised seadmed.
Allikas: Maakodu
miinimumküte torustiku külmumist välistada. Mida jahedam on siseruum, seda suurem on tõenäosus, et külm õhumass läbi välisseina torud ära külmetab. Kui vähegi võimalik, sulgege selliste ruumide peakraan, et torustik oleks võimalikult tühi – see ei pruugi küll külmumist välistada, kuid tagajärjed on kergemad,“ soovitas spetsialist.
„Suurema pakasega saame kahjuteateid väga erinevate külmumiste tõttu – torud on lõhkenud nii seintes, põrandates kui ka lagedes kuni purunenud WCpottideni välja. Kui kodu on kindlustatud, siis rahalist kahju pole vaja karta, sest kindlustus hüvitab torude külmumisest tekkinud kahju,“ ütles ERGO kindlustuse varakahjude osakonna juht Erko Makienko. Selleks, et ära hoida suuremaid kahjusid ja vältida ebamugavaid remonditöid, soovitab Makienko külma ilma korral tõsta vähem kasutatavates ruumides kütte miinimumilt pigem keskmise peale. „Üldjuhul inimesed ei tea, mil viisil on nende kodu torustik soojustatud. Kui väljas on krõbedad külmakraadid, ei pruugi
Mida teha, kui torustik on juba külmunud? „Kindlasti tuleks vältida lahtise tule kasutamist torude sulatamisel. Selle asemel palu abi torutööde spetsialistidelt või pöördu kindlustuse Koduabisse, mis reageerib kiirelt,“ ütles Makienko. ERGO kindlustuse andmetel on teiseks tüüpiliseks
külmaga kaasnevaks probleemiks ahjude üle kütmine. „Mõistlik on ahju kütta sagedamini, aga väiksema küttekogusega, mitte üks kord ja siis nii, et ahi on „punane“. Sagedamalt küttes on temperatuur ühtlasem ja sisekliima parem. Kontrollida võiks ka suitsu ja vingugaasiandureid, et kas patareid on kenasti täis ja andur tolmust puhas,“ selgitas varakahjude osakonna juht. Ühtlasi tuletab Makienko majaomanikele meelde, et 2020. aastal täitus viis aastat kohustuslikust küttekollete kontrollist. „Seega, kui möödunud aastal jäi korstnapühkija külla kutsumata, siis nüüd oleks viimane aeg seda teha.“
Allikas: ERGO Kindlustus Kindlustus
SAGEDUSMUUNDURID TSENTRIFUGAALPUMBAD VEEAUTOMAADID
Temera OÜ on veepumpade ja sulgarmatuuri hulgimüügiga tegelev ettevõte. Pakume statsionaarseid ja mobiilseid lahendusi.
PUMPADE KASUTUSVALDKONNAD:
• niisutussüsteemid
• tehnoloogiline vee pumpamine
• veesüsteemi rõhutõste
• heitvete (ka fekaalne) pumpamine
Puurkaevu-, sukel-, iseimevad ja tsentrifugaalpumbad
