Turvalist suve

Väljaande on koostanud Delfi Meedia erilahenduste ja sisuturunduse osakond

Suvi algab rõõmuga ja jätkub targalt

Suvi on lõpuks käes. See aeg aastas, mida oodatakse juba esimestest kevadistest päikesekiirtest peale. Päevad on pikad, õhtud valged ja mõtted liiguvad üha sagedamini puhkuse, aiapidude, ujumiste, matkade, grillilõhnade ja lihtsalt niisama olemise poole. Suvi annab võimaluse võtta hoog maha, koguda endasse valgust ja soojust ning olla rohkem koos nende inimestega, kes meile päriselt korda lähevad.

Suvine aeg on seotud vabadusega. Me liigume rohkem ringi, veedame aega looduses, sõidame maale, randa, järve äärde või külla. Lapsed saavad joosta paljajalu, täiskasvanud lubavad endale ehk veidi rahulikumat rütmi ja argipäeva kohustused tunduvad vähemalt mõneks hetkeks kaugemal. Suvi kutsub nautima. Ja seda tulebki teha. Rõõm, puhkus ja hea tuju kuuluvad suve juurde sama loomulikult nagu päike, värsked marjad ja pikad õhtud.

Samas käib hea suve juurde ka teadlikkus. Ohutus ei tähenda, et rõõm peaks vähenema või et iga tegevuse juures tuleks murelikult ringi vaadata. Vastupidi. Kui oskame märgata, ette mõelda ja hoolida, saab suvi olla veel vabam ja mõnusam.

Turvalisus ei ole keeldude kogum, vaid viis hoida alles kõik see hea, mida suvi pakub. Igaühel meist on selles oma roll. Mõnikord piisab väikesest tähelepanekust, et päev kulgeks rahulikult ja rõõmsalt. Mõnikord tähendab see, et võtame hetke, et läbi mõelda, kuhu läheme, kellega koos oleme ja mida vajame. Mõnikord tähendab see kaaslase märkamist, lapsele meeldetuletamist, naabrile abi pakkumist või iseenda piiride tundmist. Suvised hetked on kõige paremad siis, kui need ei jää juhuse hooleks.

Hea suve saladus ei peitu selles, et kõik oleks lõpuni planeeritud. Suve võlu seisneb sageli spontaansuses: ootamatus ujumises, piknikus, külaskäigus või hilises õhtujutus terrassil. Küll aga saab igaüks teha nii, et spontaansus oleks mõnus, mitte murelik. Natuke ettevaatlikkust ei võta suvest midagi ära. See annab juurde kindlustunde, et saame nautida hetki täielikumalt.

Olgu see suvi täis valgust, häid kohtumisi ja ilusaid mälestusi. Märkame üksteist, hoiame ennast ja oma lähedasi ning naudime kõike seda, mida Eesti suvi meile pakub. Rõõmsalt, rahulikult ja targalt.

Toimetaja: Mariann Renee Vilbre, mariannrenee.vilbre@delfi.ee

Reklaam: Margred Lilienbach, margred.lilienbach@delfi.ee

TALLINN JA HARJUMAA TEHNOÜLEVAATUS

Kadaka tee 131/2 , Tallinn

Väike-Paala 10 , Tallinn

Vae 3, Laagri , Harjumaa

Tehnika 8 , Saku, Harjumaa

tel +372 657 7324

tel +372 621 4861

tel +372 679 1535

tel +372 662 6013

PÄRNU TEHNOÜLEVAATUS JA SÕIDUMEERIKUTE KONTROLL

Savi 38a , Pärnu

IDA-VIRU TEHNOÜLEVAATUS

Ilmajaama 2 , Ahtme, Kohtla-Järve

Pargi 25a/1 , Jõhvi, Ida-Virumaa

tel +372 745 6585

tel +372 332 2223

tel +372 5912 3555

PÕLVA TEHNOÜLEVAATUS JA SÕIDUMEERIKUTE KONTROLL

Tehnika tee 6 , Mammaste küla, Põlva

ELVA TEHNOÜLEVAATUS

Kirde põik 8 , Elva

RÄNI TEHNOÜLEVAATUS

Kassisilma 26 , Räni alevik, Tartumaa

tel +372 799 7023

tel +372 738 1183

+372 610 8890 TARTU TEHNOÜLEVAATUS

Ringtee 25

Turu 32

Võru 55

+372 734 9776 KOHILA TEHNOÜLEVAATUS

Tuhamäe 1 , Kohila, Raplamaa

+372 5045 621

Väljaandja: Delfi Meedia AS Erilahenduste ja sisuturunduse osakonna juht: Irmeli Karja, irmeli.karja@delfi.ee

Kujundaja: Marju Viliberg Keeletoimetaja: Jolana Aru Trükk: AS Printall

Kuidas veekogu ääres õnnetusi ära hoida?

Palava ilmaga päeval tundub sageli kõige tähtsam küsimus, kuidas võimalikult ruttu mõne veekogu äärde jõuda. Seda ikka seepärast, et saaks kaldaliival enese siruli visata, päevitada ja vahepeal keret jahedas vees kastmas käia. Veekogu äärde minek tõstatab omakorda aga eluliselt tähtsama küsimuse: kuidas seal toimetada selliselt, et nii lapsed kui ka täiskasvanud ohtu ei satuks?

Toimetas: Georg-Marten Meumers / Fotod: Shutterstock

Päästeameti ennetustöö osakonna ohutusteadlikkuse eksperdi Tuuli Taaveti sõnul on perega suvitamiseks kõige ohutum valida valvega rand. „Valvega rannad on kontrollitud ja hooldatud, ujumisala on märgistatud poidega ning veekogu põhjast on eemaldatud sinna sattunud ohtlikud esemed. Neis randades näevad vetelpäästjad nii vees kui ka kaldal olevaid ohte ja aitavad ära hoida õnnetusi,“ selgitab ta. Ujumiseks mitte ette nähtud kohtades võib pilt Taaveti sõnul sootuks teine olla. „Neis kohtades võib leiduda veealuseid poste, kive, kände ja muid ohtlikke esemeid, mida sinna on visatud. Lisaks on

sellistes kohtades sageli järsud kaldad ja ka põhjareljeef võib olla väga ettearvamatu,“ hoiatab ekspert.

Kuni nelja-aastased lapsed peaksid olema haardeulatuses

See, et oma lapsi tuleb vee ääres viibides tähelepanelikult jälgida, kujuneb enamikule vanematele juba instinktiivselt harjumuseks. Kui koos lastega viibitakse ilma rannavalveta rannas, muutub täiskasvanu järelevalve aga veel olulisemaks. „Kuni nelja aastaseid lapsi ei tohiks veekogu lähedal haardeulatusest kaugemale lasta. Suuremate laste puhul, kes omapäi vees käivad, peab kogu suplemise ajal silmside

olema. Kuni 12 aastaste lastega peaks lapsevanem alati veekogu ääres kaasas olema,“ annab Taavet nõu, kui hoolsalt peaks erinevas vanuses võsukeste tegemistel vee ääres silma peal hoidma. Eraldi juhib ta tähelepanu ohtudele seoses täispuhutavate mänguasjade ja kummimadratsitega, millega lastele meeldib vees sulistada. „Tuulega kipuvad täispuhutavad rannamänguasjad kaugele triivima ja harvad pole juhud, kui lapsed on kummimadratsil kogemata avamerele jõudnud. Sealt omal käel ohutult tagasi jõudmine on aga keeruline, kui mitte võimatu,“ lausub Taavet. Seetõttu tuleks õnnetuste ärahoidmiseks tema sõnul õhutäitega mänguasjadega mängida madalas vees või kaldal, tehes seda vastutavate täiskasvanute pilgu all.

Milliseid veekogusid võiksid lastega pered eelistada?

Sõltuvalt sellest, millises Eesti paigas parasjagu viibitakse, leidub mitmesuguseid veekogusid, mille juurde on võimalik suvisel päeval perega väljasõidule minna. Taaveti sõnul on aga oluline erinevate veekogude iseärasustest teadlik olla.

„Kui tegemist pole avaliku ja valvega rannaga, võiks ujumiseks eelistada pigem järve ja merd, kus pole kiiret voolu, järske kaldaid ja ka põhi on enam-vähem aimatav,“ ütleb ta. Samas tuleb siiski ka meres ja järves ujuda alati kaldaga paralleelselt või kalda poole ning arvestada lainetuse ja veetaimestikuga, lisab Taavet.

Jõgedesse ujuma ta lastel ja koos lastega minna ei soovita. „Jõgedes võib vool näida küll aeglane, kuid olla inimese jaoks tegelikult väga tugev ja endaga kaasa viia. Veesügavus võib varieeruda madalast kuni väga sügavani ja veetemperatuur on reeglina madal,“ selgitab Taavet. Ka karjäärides suplemisega kaasnevad tema sõnul ohud. „Karjääri põhi võib sageli olla väga ettearvamatu – seal võib leiduda teravate servadega ja roostes esemeid ning veetaimi. Karjäärid kipuvad minema ka järsult sügavaks,“ märgib ekspert.

Hädasolijat aita omal käel vaid siis, kui see tundub jõukohane Kui rannas olles on näha, et keegi on vees hätta sattunud, tuleks Taaveti sõnul esimese asjana helistada hädaabinumbrile 112 või paluda seda kellelgi teisel teha. Samuti tuleks appi hüüda ümberkaudseid inimesi. Hädasolijale tasuks appi tõtata juhul, kui see tundub inimesele jõukohane. „Sel juhul tuleb esmalt vaadata, kas läheduses leidub päästevahendeid. Neid võib leida näiteks veeohutusstendidelt,“ ütleb ta. Parimate abivahenditena toob Taavet välja päästerõnga ja viskeliini. „Viskeliini puhul tuleks enne viset võtta selle käepide või köieots nõrgemasse kätte ja mitte enam haardest lahti lasta. Kui hädasolija on kaugemal, võib olla tarvis visata ka kahe käega. Sel juhul tuleks astuda jalaga köieotsale või viskeliini käepidemele, võtta hoogu ja visata päästerõngas hädasolija haardeulatusse,“ kirjeldab ekspert. Kui spetsiaalseid päästevahendeid käeulatuses ei ole, tuleb improviseerida, otsides näiteks mõne puuoksa, rannaräti, vöö või aeru, mida kannatanule ulatada. Tähtis on Taaveti sõnul see, et hädasolija ja abistaja vahele jääks alati mõni ese. „Uppuja jõud on meeletu ja ta klammerdub päästma tulnud inimese külge nii meeleheitlikult, et see seab ka abistaja elu ohtu,“ selgitab ta.

Foto: Päästeamet

Tuuli Taavet

Pane kokku suvine koduapteek

Suvi on suurepärane aeg, et pere ja sõpradega loodusesse minna. Mõnusaid suviseid ettevõtmisi võivad aga varjutada ootamatud pisikesed õnnetused või vaevused. Sellepärast on oluline, et igas koduapteegis oleks vajalikud esmaabivahendid. Siin on mõned soovitused, mida kindlasti käepärast hoida.

Tekst: Eve Kallaste / Foto: Shutterstock

Esmaabitarbed

Suvisel ajal on väiksemad haavad, kriimustused ja marrastused pigem tavalised. Seda eriti lastel, kes õues mängimist ja seiklemist naudivad. Seetõttu peaks koduapteegis kindlasti olema plaastreid, sidemeid, antiseptilisi salve ning puhastusvahendeid, nagu vesinikperoksiid või antiseptiline sprei, et haavainfektsioone vältida. Et ootamatute olukordadega toime tulla, on igas koduapteegis vajalikud ka kraadiklaas, käärid ja pintsetid ning muidugi valuvaigistid.

Koduapteeki komplekteerides tuleb jälgida ka ravimite säilivustähtaegu ja vajadusel ravimeid uuendada. Veendu, et kõik pereliikmed, eriti lapsed, teaksid, kuidas koduapteeki ohutult ja õigesti kasutada.

Päikesekaitse

Päikesepõletus on suvel sage probleem. Päikesekreemid koos kõrge UVkaitsefaktoriga (vähemalt SPF 30) aitavad hoida naha tervist. Samuti on kasulik koju varuda nahka rahustavaid geele või kreeme, mida on hea peale kanda pärast päikese käes

viibimist. Päikese liigset mõju leevendavad näiteks aaloed sisaldavad tooted.

Putukahammustused

Sääse ja parmuhammustused võivad suurt sügelust ja ebamugavus tunnet põhjustada. Tõhusad abimehed on putuka hammustuste puhuks mõeldud salvid või geelid, mis sügelust ja turset leevendavad. Lisaks võib kasutada erinevaid pihustatavaid või peale kantavaid putukatõrjevahendeid, et hammustusi ja nõelamisi pigem vältida.

Allergiavastased ravimid Õietolmuallergiad võivad suvel tõeliseks probleemiks kujuneda. Antihistamiinikumid aitavad kontrolli all hoida allergiasümptomeid, nagu aevastamine, vesised silmad ja nohu.

Hüdratsioon ja kuumusega toimetulek

Kuumal suvepäeval on vedelikupuuduse oht suur, eriti laste ja vanurite puhul. Koduapteegis võiks hoida elektrolüütidega lahuseid, mis aitavad taastada keha vedeliku ja elektrolüütide tasakaalu. Kuumarabanduse esmaabiks võiks koduses külmkapis hoida külmakotte või geele.

Seedehäired

Suvised grillipeod ja piknikud võivad kaasa tuua erinevaid kõhuprobleeme. Probiootikumid, seedeensüümid ja antatsiidid võivad olla abiks, kui ilmnevad kõrvetised, raskustunne või seedehäired. Kui oled oma pere esmaste ohtude puhuks vajalike vahenditega kindlustanud, saab pere muretumalt suve nautida.

KANGAS KAITSEKREEMI ASEMEL!

SMARTTANI läbipäevituvad pluusid, püksid ja kleidid on õmmeldud Eestis. Nendes KANGAS-KREEMI-ASEMELtoodetes on kasutatud imeõhukest, sulgkerget ja venivat võrkkangast, mis on kaetud erilise mustriga. See petab silma ära ega lase kehal kangast läbi paista. Selline kangas asendab päikesekaitsekreemi ja sellega saab mõnusasti ja turvaliselt päevitada nii tänaval jalutades, sportides kui ka rannas peesitades. Komplektiga on mugav ka ujuda ja see kuivab pärast vees käimist mõne minutiga.

Läbipäevituvaid riideid kandes kogud D-vitamiini ja päevitad tervislikult.

Põletust ei teki, sest kangas kaitseb nahka piisavalt. Väga tundliku nahaga inimesed peavad siiski olema ettevaatlikud ja katsetama päevitust järkjärgult.

Samas ei ole sugugi karta, et sellise n-ö kangast kreemi maha higistad, ujud või unustad. Ilma pluusita ikka välja ei lähe!

• kaitseb päikesepõletuse eest

• aitab saavutada ühtlasemat jumet ja koguda D-vitamiini mugav liikumiseks ja sportimiseks

• hingab hästi, on õhuline ja kerge

• kuivab mõne minutiga materjal on pehme, veniv ja naha vastas mõnus

LÄBIPÄEVITUVATE RIIETEGA SAAD

päevitada igal pool –tänaval, sporti tehes, meres ujudes

• päevitada tervislikult –kaitseb põletuse eest

säästa raha ja loodust –kreemi kulub vähem

Ohutus kõrgepingeliinide ja gaasitrasside läheduses

Aktiivsel metsa, põllu ja ehitustööde ajal kipume unustama elektriliinide ning gaasitrasside vahetus läheduses tegutsedes meid varitseva ohu. Need suured ja sageli tähelepanuta jäävad rajatised võivad hooletu tegutsemise korral kaasa tuua eluohtlikke tagajärgi.

Eleringi andmetel juhtub igal aastal küll ainult mõningaid, aga ohtlikke intsidente, kus masinad sõidavad liinidele liiga lähedale või vigastavad maaaluseid torusid. Enamasti on põhjuseks lihtsalt tähelepanematus.

Kõrgepingeliin ei vaja puudutamist Levinud müüt on, et elektrilöögi saamiseks peab masinaga kõrgepingeliini juhtmeid füüsiliselt puudutama. Tegelikult see nii ei ole. 110–330 kilovoldistes kõrgepingeliinides on pinge nii suur, et elektrilöök võib tekkida juba mitme meetri kauguselt.

Kõrgepinge võib kasutada elektri juhtimiseks ka õhku. Kui liini kaitsevööndis oleva kalluri kast või ekskavaatori nool satub juhtmetele liiga lähedale, ei pea metallosa liini puudutama – elekter võib õhu kaudu üle kanduda ja põhjustada elektrilöögi. Sellises olukorras muutub kogu masina kere hetkega ohtlikuks pingeallikaks.

Seda võib võrrelda välgulöögiga – elekter otsib võimalikult lühikest ja sobivat teed maapinnani ning masin võib selleks teeks osutuda.

Kallurijuhid: kast alla enne sõitu! Ühed sagedasemad õnnetused kõrgepinge liinide läheduses juhtuvad

kalluritega. Koorem kallutatakse maha, kuid liikuma hakatakse enne, kui kast on täielikult alla lastud. Kui masin liigub seejärel kõrgepingeliini alt läbi, võib liiga väike vahemaa liinini põhjustada eluohtliku olukorra.

Seetõttu tuleb enne sõidu alustamist alati veenduda, et kalluri kast on täielikult alla lastud.

Kõrgepingeliinide alla ei tohi teha ka puidu , mulla ega väetisehunnikuid.

Pinnase või materjali kuhjamine vähendab ohutut vahemaad liinini ja suurendab elektrilöögi ohtu.

Mida teha, kui masin on sattunud pinge alla?

Kui masin satub õhuliini kaitsevööndis pinge alla, on kõige olulisem tegutseda rahulikult ja läbimõeldult.

Kõige tähtsam reegel on jääda kabiini. Masina kabiin pakub üldjuhul kaitset seni, kuni juht ei puutu samal ajal kokku masina ja maapinnaga. Masinast väljumine võib põhjustada elektrivoolu liikumise läbi inimese keha ja selle tagajärjed on eluohtlikud.

Kui see on võimalik ja ohutu, tuleb masin juhtida või tagurdada juhtmetest vähemalt 20 meetri kaugusele.

Seejärel on vaja helistada numbril 112 ja selgitada olukorda.

Kui masin süttib:

Hüppa kabiinist välja nii, et mõlemad jalad puudutavad korraga maapinda. Ära puuduta masinat ega maad korraga!

Lohista jalgu mööda maad selliselt, et kand ja varvas on kogu aeg maas ning jalad teineteise vastu. See hoiab ära sammupinge tekke (olukord, kus kahe jala vahel tekib erinev pinge ja elekter läheb läbi sinu). Eemaldu masinast vähemalt 20 meetri kaugusele. Helista 112, kutsu abi ja teavita toimunust.

Kõik tegevused liinide läheduses tuleb eelnevalt kooskõlastada elektrivõrgu valdajaga, et tagada ohutus: elering.ee/ kaitsevoondistegutsemiseluba

Miks on gaasitrassi kaitsevööndis rasketehnikaga sõitmine ohtlik? Gaasitrassi kaitsevöönd ei ole koht maastikusõiduks. Kõrgsurvegaasitoru paikneb maa all ühe meetri sügavusel ja selle kohal raskete masinatega sõitmine võib kahjustada torustikku või selle kaitsekihti. Seetõttu on gaasitrassi kaitsevööndis rasketehnika, ATVde ja maasturitega liikumine lubatud ainult ametlikel teedel või eelneval kooskõlastusel Eleringiga. Raske maastur avaldab pehmele pinnasele tohutut survet. See võib põhjustada pinnase nihkumist, mis muljub maaalust torustikku ja halvemal juhul kahjustab selle isolatsiooni. Iga kriimustus toru pinnal on potentsiaalne nõrk koht. Toru keskjoonest kuni kümme meetrit mõlemale poole jääv ala on kaitsevöönd. Oranžid märgised näitavad gaasitrassi asukohta. Need aitavad vältida tegevusi kaitsevööndis, mis võivad torustikku kahjustada.

Kooskõlastamata tegevus, mis võib ohustada gaasitorustikku, on vastuolus kehtiva seadusandlusega. Ühtlasi on igasugune liikumine ATV või muu maastikusõidukiga võõral kinnisasjal lubatud üksnes maaomaniku nõusolekul – ole veendunud, et su tegevusega ei kaasne tagajärgi!

PEA MEELES: professionaali tunneb ära selle järgi, et ta lõpetab tööpäeva tervelt ja turvaliselt. Enne masina käivitamist võta hetk ja kontrolli olukorda – veendu tööpiirkonnas, hoia ohutut vahemaad ning kooskõlasta oma tegevused. See võib ära hoida tagajärjed, mida hiljem enam tagasi ei pööra. Sinu tervis ja elu on alati olulisemad kui ükski ajagraafik või kiirelt tehtud töö.

Rohkem infot ja praktilisi ohutusnõuandeid leiad: www.elering.ee/ohutus

Tuleohutusest suvisel ajal

Päästeameti statistika räägib sellest, et metsa ja maastikutulekahjude arv on kõige kõrgem kevadkuudel, mil maad katab kuluhein, tuuled on tugevad ning inimesed armastavad teha kevadisi koristustöid.

Põhjuseid, miks metsa ja maastikutulekahjud alguse saavad, on mitmeid, kuid nende ühiseks nimetajaks kipub ikka olema hooletu inimtegevus.

Toimetas: Martin Hanson / Fotod: Shutterstock

„Ohutu lõkke põhimõte on lihtne: lõke tuleb teha selleks ette valmistatud pinnasele. Lõkkepaiga ümbrusest on vaja ära koristada igasugune süttiv materjal ja mõistlik on ümbritseda lõkkekoht suuremate kividega, et tuli ka kogemata kombel selleks ette nähtud alalt ei väljuks. Lõkkepaika valides peab arvestama sellegagi, et läheduses ei oleks elektriliine, sest lõkkesuitsuga kõrgusesse tõusev kuum keeris võib elektriliinide läheduses põhjustada suurema õnnetuse,“ selgitas Päästeameti ennetustöö osakonna ekspert Mikko Virkala.

Lõkke lähedal peavad kindlasti käepärast olema esmased tulekustutusvahendid, nagu ämbritäis vett või tulekustuti, et vajadusel leeke summutada ning lõket kontrolli all hoida. Lõket ei tohi hetkekski järelevalveta jätta, sest õnnetuseks piisab ka paarist sekundist.

Kus tohib lõket teha?

Uuri oma piirkonna KOV i heakorraeeskirja, et teada saada, kas sinu koduaias tohib lõket teha.

Lõke peab olema vähemalt 8 m kaugusel hoonest ja muust põlevmaterjalist. Parem, kui ta asub veelgi kaugemal.

Metsas tee lõket selleks ette valmistatud ja tähistatud kohas.

Riigimetsas või piiramata või tähistamata erametsas võid lõket teha selleks

ette valmistatud ja tähistatud kohas või siis metsaomaniku loal (metsaseaduse § 35 lg 1 p 2), v.a tuleohtlikul ajal, mis on kehtestatud Päästeameti korraldusega ja on piiratud tule tegemist looduses.

Lõkke tegemisel metsas tasub kindlasti eelistada kattega lõkkekohti, sest soojal ja kuival suvepäeval on tuli metsas väga kiire levima.

Loodusesse minnes tee endale selgeks oma täpne asukoht, sest abi saabumise kiirus sõltub teejuhiste täpsusest.

Kõrgenenud oht tuletegemisel

Inimesed peaksid kevadel ja suvel hoidma silma peal Päästeameti tuleohukaardil, mis näitab ära piirkonna tuleohtlikkuse.

Kõrgenenud oht tuletegemisel tekib siis, kui tuld tehakse tuulise ilmaga ja kui loodus on väga kuiv ning pole pikalt sadanud.

Kõrgenenud tuleoht tekib siis, kui lõke jäetakse järelevalveta ja seal ei ole tulekustutusvahendeid käepärast.

Süte grillist välja kallamine on tuleohtlik juhul, kui söed jäetakse korralikult kustutamata.

Suitsukonide või tikkude maha viskamine või autoakendest välja nipsutamine on tuleohtlik tegevus, mis võib soodsates tingimustes süüdata maastiku.

Kuidas tohib lõket teha?

Lõket tohib teha ainult tuulevaikse ilmaga.

Jälgi tuule suunda, et sädemed ei lendaks hoonetele, põlevmaterjalidele või kuivale taimestikule.

Hoia käepärast lõkke kustutamiseks piisavas koguses kustutusvahendeid (nt vett, liiva, tulekustuteid vmt).

Lõkkekoha ümbrus tuleb puhastada põlevmaterjalist.

Niisuta lõkkekohaalune pinnas ja ümbrus veega ning piira lõkkekoht kivide või pinnasevalliga.

Lõkkekohas peab olema pidev järelevalve.

Pärast lõkke tegemist tuleb põlemisjäägid lasta täielikult ära põleda, summutada või kustutada need veega. Lõkke tegemiseks tohib kasutada üksnes looduslikku töötlemata puitu. Lõkkes ei tohi põletada vanu riideid, jäätmeid jmt.

Mida ja millal ei tohi teha?

Pea meeles, et kulu ja roostiku põletamine on aasta ringi keelatud ning karistatav.

Lõket ei tohi teha juhul, kui Päästeamet on kuulutanud välja tuleohtliku aja ning keelanud lõkke tegemise looduses.

Grillimine: samasugune tuli kui teised

„Grillseadme kasutamisel peab sarnaselt lõkke tegemisega järgima ohutu kauguse nõudeid – ohutu kauguse valimisel tuleb lähtuda eelkõige seadme kasutusjuhendist. Selle puudumisel on mõistlik valida seadme kauguseks süttimisohtlikest materjalidest, metsast või hoonetest vähemalt 8 m. Ka grilli lähedal hoiab hea meister esmaseid tulekustutusvahendeid. Kui kasutate grilli esimest korda, lugege eelnevalt kindlasti läbi seadme kasutusjuhend,“ selgitab Virkala.

Enne grillimist veendu, et grill on töökorras.

Kui gaasi või elektrigrill vajab remonti, lase seda teha spetsialistil. Grillseadme ohutu kauguse valimisel lähtu kasutusjuhendist, aga kui see puudub, siis arvesta ohutuks kauguseks 8 m ümbritsevatest hoonetest, põlevmaterjalidest.

Rõdul ja terrassil tohib kasutada ainult sellist grilli, mille kasutusjuhend seda lubab.

Korterelamu rõdul või vahetus läheduses grillimine tuleb kokku leppida ka ühistuga.

Ära jäta grilli hetkekski järelevalveta! Lase grillil enne kokku pakkimist või katmist täielikult jahtuda, sest kuum grill on tuleohtlik.

Süte grillist välja kallamine on tuleohtlik juhul, kui söed jäetakse korralikult kustutamata.

Allikas: Päästeamet

Metsa minnes võta mõistus kaasa

Hea matk algab enne koduuksest väljumist. Esimene küsimus ei ole, kui kaugele minna, vaid kas oled valmis selleks, kui teekond venib pikemaks või ilm muutub. Metsa suundudes tasub kaasa võtta mõistus, mitte ainult seljakott. See tähendab rahulikku läbimõtlemist, sobivat varustust ja oskust õigel hetkel peatuda.

Toimetas: Mariann Vilbre

Fotod: Shutterstock

Laetud telefon on turvavarustus Üks olulisemaid kaaslasi matkal on laetud telefon. See ei ole mõeldud ainult pildistamiseks või sammude lugemiseks, vaid võib vajaduse korral olla sinu ühendus lähedaste, kaardi ja abiga. Enne minekut tasub aku täis laadida ja pikemale rajale minnes võtta kaasa akupank. Telefonis võiks olla võrguühenduseta kaart või vähemalt rakendus, mis võimaldab oma asukohta näha ka kehvema leviga piirkonnas. Samas ei maksa telefonile pimesi loota. Metsas võib levi kaduda, aku võib külma, niiskuse või sagedase kaardi kasutuse tõttu kiiremini tühjeneda.

Mugavad jalanõud hoiavad sammu kindlana

Jalanõud määravad suure osa sellest, kas matk jääb meelde mõnusa elamuse või valusa katsumusena. Linnatoss võib sobida kuival terviserajal jalutamiseks, ent märjal metsateel, juurikatel või kivisel pinnasel jääb sellest sageli väheks. Matkale tasub valida jalanõud, mis istuvad jalas mugavalt, toetavad jalga ja mille tald ei libise. Uusi jalatseid ei ole mõistlik esimest korda pikale rajale panna. Villid võivad tekkida kiiremini, kui arvata oskad, ning väike ebamugavus muutub kilomeetrite jooksul tõsiseks probleemiks. Ka sokkidel on tähtsus: puuvillane sokk hoiab niiskust ja võib hõõruma hakata, parem on valida spordi või matkasokk.

Vesi ja väike amps hoiavad pea selge Metsas liikudes kaotab keha vedelikku ka siis, kui tempo on rahulik. Päike, tuul, niiskus ja seljakoti kandmine suurendavad veevajadust. Lühikesele retkele võiks kaasa võtta vähemalt ühe veepudeli, pikemale matkale rohkem. Looduslikust veekogust joomine ei ole hea mõte, kui

Päike võtab ka metsarajal

sul ei ole veepuhastusvahendit või filtrit. Selge oja võib näida kutsuv, kuid nähtamatu saaste või mikroorganismid võivad hiljem põhjustada tervisemuresid. Lisaks veele võiks kotis olla väike energiarikas vahepala, näiteks pähklid, müslibatoon või võileib. Nälg ja vedelikupuudus muudavad inimese tähelepanu hajusaks ning otsused kehvemaks.

Päikesekaitse kuulub matkavarustusse ka siis, kui liigutakse metsas. Varjuline rada võib vahelduda lagendike, raba, liivaraja või järveäärse lõiguga, kus päike võtab kiiresti. Müts, päikese prillid ja kreem aitavad vältida ülekuumenemist ning põletust. Päikesekreemi tuleks panna enne rajale minekut ja pikema päeva jooksul uuendada, eriti kui higistad. Heledad, hingavad riided on suvisel matkal mugavad, ent liiga paljas riietus ei pruugi olla parim valik. Metsas kaitsevad pikad varrukad ja sääred nii kriimustuste, putukate kui ka päikese eest.

Ütle lähedastele, kuhu lähed

Enne teele asumist ütle lähedasele, kuhu lähed, millist rada plaanid kasutada ja millal kavatsed tagasi olla. See

võib tunduda liigsena, kuid võib eksimise või õnnetuse korral osutuda elupäästvaks. Ka lühikese metsaskäigu puhul on hea, kui keegi teab sinu suunda. Pikemale matkale minnes võib saata lähedasele kaardilingi või matkaraja nime. Kui plaan muutub, anna sellest teada. Nii ei teki asjatut muret ja vajaduse korral osatakse sind otsida õigest piirkonnast. Eksimine ei tähenda läbikukkumist. Seda võib juhtuda kogenud liikujalgi, eriti kui rada hargneb, märgistus kaob, ilm läheb uduseks või tähelepanu hajub. Kõige tähtsam on mitte paanikasse minna. Kui saad aru, et oled eksinud, peatu. Ära torma edasi lootuses, et küllap kohe tuleb tuttav koht. Sageli viib see veel kaugemale. Hinga rahulikult, vaata ümbrust, kontrolli telefoni kaarti ja akutaset. Kui levi on olemas, helista lähedasele või vajaduse korral hädaabinumbrile 112. Ütle võimalikult täpselt, kust sa alustasid, millist rada liikusid, millal eksimist märkasid ja mida enda ümber näed. Kui telefon näitab koordinaate, edasta need. Kui abi on teel või sind juhendatakse, püsi paigal, kui just pole antud teistsugust juhist. Liikuv inimene on otsijatele raskemini leitav. Tee end märgatavaks: kasuta vilet, hõika, riputa nähtavale heledam riideese või kasuta pimedas telefoni taskulampi. Kui oled väsinud, leia kuivem ja ohutum koht, kus oodata. Väldi soiseid alasid, järske nõlvu ja veekogude ületamist. Ka tuttavas metsas ei tasu hakata pimedas „otseteed“ otsima. See on sageli kõige pikem tee tagasi.

Allikad: rmk.ee, health.com

Suvi koos lemmikuga nõuab tähelepanu

Soe ilm toob karvakerade ellu rohkem liikumist, väljasõite ja kokkupuuteid loodusega. Pikad päevad pakuvad palju põnevust, kuid suurendavad ka terviseriske. Enamasti saab muresid ennetada lihtsate harjumustega.

Toimetas: Sven Sula / Foto: Shutterstock

Palavad ilmad kurnavad loomi kiiresti ja eriti raske saab olema eakamatel ning ülekaalulistel lemmikutel ja lühikese koonuga tõugudel. Kuumadel päevadel tasub pikemad jalutuskäigud jätta varahommikusse või hilisõhtusse. Kõige palavamatel tundidel otsib loom tavaliselt ise varju, kuid omanik peab jälgima, et värske joogivesi oleks alati käepärast. Suvel autosse jäetud loom võib sattuda eluohtlikku olukorda väga lühikese ajaga.

Soojade ilmadega suureneb ka puukide aktiivsus. Abi pakuvad puugivastased kaelarihmad, täpilahused ja muud veterinaararsti soovitatud vahendid. Kaitse valikul tasub lähtuda looma eluviisist ja tervislikust seisundist.

Õietolm, kõrrelised ja putukahammustused põhjustavad mõnel loomal sügelust, nahaärritust või vesiseid silmi. Kui lemmik

kratsib end tavapärasest rohkem või raputab sageli pead, tasub nõu küsida loomaarstilt.

Suvel autosse jäetud loom võib sattuda eluohtlikku olukorda väga lühikese ajaga.

Vesi pakub jahutust ja liikumisrõõmu, kuid tähelepanu vajavad ka veekogude puhtus ning looma tervis pärast suplust. Seisva vee ääres tasub olla ettevaatlik, eriti siis, kui veepinnal paistab rohekassinine kiht. Sinivetikad võivad põhjustada raske mürgistuse. Pärast ujumist võiks kuivatada tihedama karvastikuga piirkonnad ja jälgida, et kõrvadesse ei jääks niiskust. Grilliõhtud ja piknikud pakuvad loomale hulgaliselt ahvatlusi. Inimeste toit ei sobi aga alati lemmiku seedimi

sele. Rasvased, tugevalt maitsestatud või kondiga road võivad põhjustada tõsiseid tervisemuresid. Kõige turvalisem valik on alati looma tavapärane toit. Suvised väljasõidud ja puhkuse reisid nõuavad samuti ettevalmistust. Enne teele asumist tasub kontrollida kiibiandmete ajakohasust ja veenduda, et vajalikud

dokumendid ning vaktsineerimised on korras. Võõras keskkonnas võib isegi hästi käituv loom ehmuda ja kaduma minna. Värske vesi, varjuline puhkepaik, kaitse parasiitide eest ja terve mõistus aitavad hoida lemmiku tervena kogu suve vältel.

Allikas: Maaleht

Pakume nii üldarstiabi kui ka väga spetsiilisi uuringuid ja protseduure: vaktsineerimisest ja küünelõikusest kuni laparoskoopiani.

Kuidas kaitsta oma lemmiklooma suviste ohtude eest ja mida teha esmaabina?

Suvi on käes ja näidanud juba ka oma kõige kuumemat palet. Inimesed rõõmustavad, samuti lemmikloomad, ometi võib kuum suvi põhjustada koduloomadele ka vaevusi. Uurime, kuidas kaitsta oma lemmikut suviste ohtude eest ja mida peaks kindlasti teadma ning oskama jälgida. Küsimustele vastab dr Elina Tooming NordicVet Loomakliinikust.

Kuidas saavad loomakliinikud ja veterinaararstid aidata lemmikloomaomanikel valmistuda suvisteks ohtudeks?

Kõige tähtsam on see, et loomaomanikul oleks õige info erinevate olukordade, ohtude, haiguste, mittesöödavate ainete kohta. Kui kaheldakse loetud/kuuldud infos, saab alati pöörduda loomaarsti poole. Ohte on kahjuks palju ja kõike ennetada pole võimalik, kuid kindlasti aitavad teatud ohte ennetada regulaarsed vaktsineerimised ja parasiiditõrjed, mida peaks iga loomaomanik profülaktiliselt tegema. Oluline on ka jälgida, et looma vaktsiinid kehtiksid (vaktsineerimisaeg ei sõltu aastaajast), ja kontrollida, kas teie lemmik on kiibitud ning kiip registreeritud, juhuks, kui loom peaks kogemata kaotsi minema. Lisaks tuleb arvestada erinevate looduses olevate ohtudega (rästik, sinivetikas, ülekuumenemine jne), kui plaanite reisida ja matkata koos lemmikuga.

Kuuma ilmaga vajab lemmik erilist kaitset

Suvi on käes ja soojakraadid on vahelduva eduga roninud juba ka 30 pügalani. Selline kuumus võib olla loomadele raske, eriti pikakarvalistele isenditele.

Kuidas kaitsta oma lemmikut, kui ilm on väga kuum?

Vältige lemmikuga jalutamist päeva kõige kuumematel tundidel ja planeerige välitegevused päeva jahedamasse aega. Õues peaks loomal olema võimalus varjuda. Ka siseruum peaks olema hästi ventileeritud. Võimalusel jahutage ruumi konditsioneeri või ventilaatori abil.

Veenduge, et teie lemmik tarbiks piisavas koguses vett. Värske jahe vesi peab olema iga hetk kergesti kättesaadav. Ka väljas tuleb tagada loomale juurdepääs veele. Selleks saab kasutada avalikku joogiveekraani või kaasaskantavat joogipudelit. Kuuma ilmaga pakub jahutavat

leevendust jääkuubikute lisamine joogiveele. Vajadusel võib joomist hõlbustada, pakkudes nn maitsestatud vett (nt maitsestamata liha keetmisel saadud puljong) või kasutades erilist purskkaevu.

Ärge kunagi jätke oma lemmiklooma autosse. Salongi sisetemperatuur tõuseb väga kiiresti ja võib loomale põhjustada kuumarabandust ning surma.

Kuidas ära tunda lemmiklooma ülekuumenemise märgid ja mida peaks tegema esmaabina? Millal veterinaari poole pöörduda? Ülekuumenemist iseloomustavad tugev hingeldamine, liigne süljevool, loidus ja nõrkus, oksendamine, kõhulahtisus, igemed muutuvad esmalt erkpunaseks ning probleemi süvenedes kahvatuks või siniseks. Lisaks võivad esineda tugev janu, koordinatsioonihäired, teadvuse kadu, krambihood.

Kui märkate ülekuumenemise märke, toimetage lemmikloom kohe jahedasse kohta, pakkuge väikeses koguses jahedat (mitte jääkülma!) vett. Ärge sundjootke teadvuseta või oksendavat looma. Tehke oma lemmiku karvkate jaheda veega märjaks. Eriti vajavad niisutamist pea, kael ja kõhualune piirkond. Vältige jääkülma vee kasutamist, kuna see võib põhjustada šokki. Paigutage looma kehale niisked rätikud. Võimalusel kasutage jahutamiseks ventilaatorit.

Jälgige looma kehatemperatuuri. Seda mõõdetakse termomeetriga päraku kaudu. Koerte ja kasside normaalne kehatemperatuur on ligikaudu 37,7–39,2 °C. Eesmärk on langetada kehatemperatuur kuni 39,4 °Cni. Katkestage aktiivne jahutamine, kui loom näitab taastumise märke ja kehatemperatuur on langenud. Veterinaararsti juurde tuleb pöörduda järgmistel juhtudel: ülekuumenemise sümptomid püsivad, vaatamata looma aktiivsele jahutamisele; loomal on tõsised sümptomid, nagu teadvuse kadu ja krambid; tegemist on väga noore või vana, haige või brahütsefaalse (lühikoonulise) tõuga. Isegi kui lemmikloom näib taastuvat, on soovituslik veterinaararsti järelkontroll veendumaks, ega loomale ole jäänud pikaajalisi mõjusid või tüsistusi.

Hädaohud vees on salakavalad Paljud koerad armastavad suvel ujumas käia. Kas ka veekogudes võivad varitseda mingid ohud?

Veekogudes võivad teie koera varitseda mitmesugused ohud. Üks suur oht on sinivetikas, sest selle allaneelamine võib koerale põhjustada tõsise mürgistuse. Sinivetikate äratundmiseks pöörake tähelepanu järgmistele tunnustele: sinivetikad võivad muuta vee roheliseks, siniseks, pruuniks või punakaks. Vesi võib tunduda hägune või olla kaetud vahuga;

veepinnale võib tekkida tihe kiht, mis meenutab vahtu või lima; sinivetikate õitseng võib tekitada ebameeldivat kopituse või mäda lõhna; sinivetikaid leidub sageli soojas ja seisvas või aeglaselt voolavas vee kogus. Eriti ohustatud on toitainerikkad veekogud, mis võivad olla saastunud väetise või reoveega.

Koeral, kes on sinivetikatega kokku puutunud, võivad tekkida oksendamine, kõhulahtisus, liigne süljeeritus, loidus ja nõrkus, düsorienteeritus ja segadus, krambihood, hingamisraskused ning nahaärritus.

Kui kahtlustate, et teie koer võis kokku puutuda sinivetikatega, viige ta kohe veterinaararsti juurde. Sinivetikamürgistus võib olla eluohtlik ja vajab kiiret sekkumist. Kahjuks ei ole sinivetikamürgistusele antidooti, kuid kiire sekkumise korral on võimalik sinivetikate tekitatud maksakahjustust vähendada. Näiteks üritatakse sinivetikate mõju vähendada oksendamise esilekutsumisega, kui suur kogus vett on alla neelatud viimase nelja tunni jooksul enne loomaarsti juurde jõudmist, ning intensiivse vedelikteraapia ja hapniku manustamisega.

Toon välja veel mõne ohu, mis võivad veekogudes varitseda ja millele peaks loomaomanik tähelepanu pöörama.

Tugevad hoovused ja sügav vesi võivad koera kaasa tõmmata, suurendades uppumisohtu.

Teravad esemed veekogus (nt klaasikillud, metallijäätmed) võivad põhjustada lõikehaavu.

Seisvas veekogus on võimalik nakatuda infektsioonhaigustesse (nt leptospiroos).

Külm vesi võib põhjustada alajahtumist. Järsk külma vette hüppamine võib põhjustada ka šokki.

Kuidas kaitsta oma lemmikut tüütute putukate eest?

Ilmselt on paljudel vastuseks küsimusele, mis on suve juures kõige tüütum: sääsed! Kindlasti ka puugid, kes pole ainult tüütud, vaid ka ohtlikud. Sageli juhtub, et inimesed kasutavad enda peal sääsetõrjevahendeid, aga unustavad oma lemmiklooma. Ärgem unustagem kaitsta oma lemmikuid looduses varitsevate putukate eest!

Sel aastal on sääski väga palju. Kuidas oma lemmiklooma sääskede eest kaitsta?

Kasutage spetsiaalseid koertele ja kassidele mõeldud sääsetõrjevahendeid. Alati veenduge, et tegemist on ohutu tootega, mis on mõeldud lemmikloomadele.

Hoidke oma lemmiklooma siseruumides, kui sääsed on kõige aktiivsemad (koit ja hämarik).

Paigaldage akendele ja ustele sääsevõrgud, et vältida sääskede tungimist siseruumidesse avatud akende või uste kaudu.

Kuna sääsed ei lenda tugeva õhuvooluga keskkonnas, aitab ka ventilaatori kasutamine.

Veenduge, et teie kodu ümbruses ei oleks seisvat vett, kus sääsed tavaliselt paljunevad.

Turul on saadaval erinevaid spetsiaalselt koertele ja kassidele mõeldud sääsetõrjevahendeid. Olemas on pihustid, paiksed turjatilgad ( spot-on ) ja kaelarihmad. Näiteks turjatilgad Frontline, Advantage, Advantix ja kaelarihm Foresto pakuvad kaitset ka teiste välisparasiitide vastu. Alati tehke kindlaks, kas toode sobib vastavale loomaliigile. Teatud koertele mõeldud paiksed turjatilgad sisaldavad koostisosi, mis võivad kassidele olla väga ohtlikud, isegi surmavad. Üks peamisi koostisosi, mida tuleb kassidel vältida, on permetriin. Permetriin on tõhus koertel kirpude ja puukide vastu, kuid kassidel võib see põhjustada tõsiseid mürgistusi. Ühtlasi, ärge kunagi kasutage loomadel inimestele mõeldud sääsetõrjevahendeid. Turul puudub hetkel kassidele näidustatud pikatoimeline sääsetõrjevahend (nt kuu aega).

Milliseid vahendeid soovitate kasutada koduloomade kaitseks puukide eest?

Leidub kolme tüüpi puugitõrjevahendeid: spot-on lahused, kaelarihmad ja suukaudsed ravimid. Tuleb hoolega valida, millist vahendit kasutada, sest kõik tooted ei sobi kõigile loomadele. Näiteks väga tiheda aluskarvaga koerale ei sobi kaelarihm, kuna ravim ei pruugi nahani jõuda, palju ujumas käivale koerale ei sobi jälle spot-on, kuna vesi peseb selle maha – et leida just oma loomale sobiv toode, tasub kindlasti konsulteerida veterinaariga.

Haiguse progresseerudes kaotab loom kehakaalu, võivad tekkida silmaprobleemid ja neuroloogilised nähud. Prognoos on hea, kui haigus avastatakse varakult.

Kroonilisel juhul vajab loom pikaaegset ravi ja jälgimist.

Herilased ja mesilased

Ka tõrjevahendeid kasutades on oluline kontrollida oma lemmiklooma regulaarselt puukide suhtes, eriti pärast jalutuskäike. Eemaldage puugid kohe puugieemaldi või pintsettidega.

Erinevad putukad ja nendega seonduvad ohud Puugid

Puugid on enam kui häirivad putukad. Puugid kujutavad lemmikloomadele märkimisväärset ohtu, levitades mitmeid haiguseid:

Lyme’i tõbi: Põhjustatud bakterist

Borrelia burgdorferi . Sümptomiteks on palavik, letargia, liigesevalu ja turse. Üksikutel juhtudel võib põhjustada neerukahjustust. Õigeaegse diagnoosi ja ravi korral on prognoos üldjuhul hea. Kroonilised juhtumid võivad vajada pikemaajalist jälgimist ja ravi.

Erlihhioos: Põhjustatud bakterist Ehrlichia . Sümptomiteks on palavik, aneemia, hüübimishäired, letargia.

Anaplasmoos: Põhjustatud bakterist Anaplasma , sümptomiteks on palavik, liigesevalu, letargia ja isutus. Võib põhjustada lonkamist ja neuroloogilisi nähte. Õigeaegse diagnoosi ja ravi korral on prognoos üldjuhul hea. Kroonilised juhtumid võivad vajada pikemaajalist jälgimist ja ravi.

Babesioos: Põhjustatud Babesia parasiitidest, tagajärjeks on aneemia, kollatõbi, palavik, letargia. Tõsisemad juhtumid võivad lõppeda organite puudulikkusega. Õigeaegne diagnoos ja ravi määramine on kriitilised.

Sääsed

Sääsehammustus põhjustab paikset nahaärritust. Mõned lemmikloomad võivad sääsehammustuse suhtes olla allergilised ja kannatada tugeva sügeluse, põletiku ja ebamugavuse all.

Sääsed on südameussi ( Dirofilaria immitis ) kandjad. Kui nakatunud sääsk hammustab koera või kassi, võib see edastada südameusside vastseid lemmiklooma vereringesse, põhjustades südameusstõbe. Haigus võib põhjustada lemmikloomale tõsiseid terviseprobleeme, sealhulgas südamepuudulikkust ja hingamisprobleeme, ning võib ravimata jätmisel olla surmav.

Herilas ja mesilaspiste põhjustab kohest ebamugavust ning valu. Kerge allergiline reaktsioon hõlmab paikset turset, punetust ja sügelust, mis taandub üldjuhul iseenesest. Nõelamine võib põhjustada anafülaktilist šokki, mida iseloomustab nõrkus, teadvuse kadu ja hingamisraskused. Sellisel juhul tuleb pöörduda kohe veterinaararsti poole. Selleks, et ennetada lemmiklooma kokkupuudet herilaste ja mesilastega, on oluline rakendada ettevaatusabinõusid. Vältige lemmikloomade viibimist piirkondades, kus on teadaolevalt herilaste või mesilaste pesitsuspaigad. Hoidke oma hoov ja aiad hästi hooldatud, et vähendada pesitsuskohti. Vältige lemmikloomade viimist õitsvatele aladele, kus herilasi ja mesilasi on palju. Olge teadlik allergilise reaktsiooni ja süsteemse toksilisuse sümptomitest. Hoidke veterinaari kontaktandmeid käepärast juhuks, kui tekib vajadus kiireks sekkumiseks.

Kui vajate oma lemmikuga abi, pöörduge NordicVet Loomakliinikusse. Asume Kristiine keskuse lähedal. Oleme avatud esmaspäeviti ja kolmapäeviti kl 9–19, teistel tööpäevadel kl 9–17. Võtke ühendust meiliaadressil info@nordicvet.ee või telefonil +372 5554 5522.

Hoidke meie tegemistel silma peal: NordicVetLoomakliinik nordicvet_loomakliinik

Piknikukorv ei armasta kuuma

Suvel kolib hommikukohv terrassile, lõunasöök randa, õhtusöök grilli kõrvale ja nädalavahetuse plaan algab sageli sõnadega: „Teeme pikniku!“ Korvi lähevad maasikad, salat, grillvorstid, koogitükk ja mahl. Kõik tundub lihtne, kuni auto seisab päikese käes, rannaliiv on kuum, käsi pole kuskil pesta ja kartulisalat on juba kolmandat tundi laual.

Toimetas: Mariann Vilbre / Fotod: Shutterstock

Toiduohutus kõlab argise ja veidi ametliku sõnana, aga suvel on see väga eluline teema. Soojus, aeg ja niiskus loovad bakteritele head tingimused. Toit, mis koduses külmkapis püsiks rahulikult järgmise päevani, võib palava ilmaga muutuda riskantseks juba mõne tunniga.

Külmakott ei ole lisavidin Kõige olulisem reegel on lihtne: kiirelt riknevad toidud peavad püsima jahedas nii kaua kui võimalik. Selliste toitude hulka kuuluvad liha, kala, kana, mereannid, munatoidud, piimatooted, majoneesiga salatid, lõigatud melon ja arbuus, valmisvõileivad ning paljud küpsetised, mille vahel on kreem või kohupiim.

Külmakott või kast tasub pakkida vahetult enne kodust lahkumist. Jääelemendid, külmutatud veepudelid või spetsiaalsed külmapakid aitavad temperatuuri madalal hoida, kuid üks väike külmaelement suure toidukoti põhjas ei tee imet. Külm peab ümbritsema toitu, mitte asuma sellest kaugel. Kui kaasa võetakse toorest liha grillimiseks, võiks see olla eraldi suletud karbis või kotis ja paigutatud külmakasti alumisse ossa. Nii ei pääse lihamahlad tilkuma puuviljadele, salatile või valmis toidule.

Ka ei tasu külmakotti avada iga viie minuti järel. Iga avamine laseb sisse sooja õhu. Hea nipp on kasutada kaht kotti: ühes joogid, mida sageli võetakse, ja

teises toit, mis peab püsima võimalikult külm. Randa või parki jõudes võiks külmakott jääda varju. Auto pakiruum, päikeseline piknikutekk ja kuum rõdu ei ole toidu hoidmiseks head kohad.

Ära unusta kätepesu

Suvel süüakse sageli olukordades, kus kraani pole käepärast. See ei tähenda, et võiks süüa mustade kätega. Käed puutuvad enne söömist kokku uksekäepidemete, telefonide, liiva, lemmikloomade, aiatööriistade, grilltangide ja toore liha pakenditega. Kõik see liigub väga kergesti edasi võileivale, marjadele või lapse jäätisetorbikule. Kõige parem on pesta käsi seebi ja puhta veega. Kui see pole võimalik, tasub piknikukotti panna väike pudel joogivett, seep või niisked puhastuslapid ning käte desinfitseerija. Desinfitseerija ei asenda nähtavalt määrdunud käte pesemist, kuid aitab olukorras, kus muud võimalust pole.

Toores ja valmis toit hoia eraldi Üks levinumaid toidumürgituse põhjuseid on ristsaastumine. See tähendab, et toore toidu bakterid satuvad valmis toidule. Kõige tavalisem näide on toores liha või hakkliha, mille mahlad puutuvad kokku salati, leiva, juustu või grillitud lihaga. Kuna valmis toitu enam ei kuumutata, jäävad bakterid sinna alles. Seda saab üsna lihtsasti vältida. Toores liha, kala ja kana tuleks pakkida eraldi

ning hoida suletult. Ka marinaadiga peab olema ettevaatlik. Kui marinaad on olnud kokkupuutes toore lihaga, ei sobi see ilma kuumutamata kastmeks. Turvalisem on võtta väike osa marinaadist enne liha lisamist eraldi kastmeks või kuumutada toore lihaga kokku puutunud marinaad korralikult läbi.

Suvise toiduohutuse meelespea

Hoia külmas: liha, kala, kana, munatoidud, piimatooted, majoneesiga salatid, kreemikoogid, võileivad ning lõigatud arbuus ja melon vajavad jahedat hoiukohta.

Paki targalt: kasuta piisavalt külmaelemente ja hoia toores liha eraldi suletud karbis või kotis.

Ava külmakotti harva: joogid ja toit tasub panna eraldi kottidesse, sest sage avamine laseb sisse sooja õhu.

Pese käsi: kui kraani pole, võta kaasa joogivesi, seep, niisked lapid ja käte desinfitseerija.

Hoia toores ja valmis toit lahus: ära kasuta sama lõikelauda, taldrikut või tange toore ja valmis toidu jaoks.

Salatid, koogid ja lõigatud viljad Ka kartulisalat, täidetud munad, kohupiimakook, vahukooretort, lahti lõigatud arbuus ja võileivad võivad kuumas kiiresti rikneda. Eriti ohtlikuks muutub olukord siis, kui toit tõstetakse lauale juba peo alguses ja see seisab seal pikalt enne, kui sööma hakatakse.

Hea lahendus on serveerida väiksemates kogustes. Kogu salatikaussi ei pea korraga lauale panema. Osa võib jääda külma ja lauale saab tuua uue portsjoni siis, kui eelmine on söödud. Sama põhimõte kehtib kookide ja magustoitude kohta. Kui toit on seisnud kuumas kaua, ei muuda seda ohutuks tagasi külmkappi panemine.

Puuviljad ja marjad tuleks pesta enne söömist, ka siis, kui need tunduvad puhtad. Arbuus ja melon väärivad eraldi tähelepanu: koorel olev mustus võib lõikamisel noa kaudu viljaliha sisse sattuda. Seetõttu on mõistlik pesta ka need viljad, mille koort ei sööda.

Allikad: pta.agri.ee, foodsafety.gov