Pride Month
EESTI JA MAAILMA
SUURIMAD SÜNDMUSED
Reisima!
KÕIGE LGBTQ+SÕBRALIKUMAD
SIHTKOHAD 2026
Karl-Christoph Rebane: TEEN, MIDA ISE TAHAN
Suhted ja perekond TÄHTSAIM ON ARMASTUS
Mina, Inimvikerkaar toidutaldrikul
Ise ka ei tea, miks see nii on Kui sõber, siis gei
Tegelikult ma ise olen hetero
„Kui sul on vaja indiaaninime, siis Inimvikerkaar sobiks hästi,“ märkis üks sõber, viidates minu garderoobile, kus värvidest on puudu ainult must ja valge. Ja kui ma oleks toit, siis ikka salat – värske ja värviline, vikerkaar toidutaldrikul.
Ühesõnaga, minu parimad sõbrad on geid – nii on. Hmmm. Nagu ma ei ole kaamel, kevad saabub kevadel ja kui sajab palju vihma, võib saada märjaks... Loogiline. Aga tõesti, miks on juhtunud nii, et suur osa mu sõpradest on geid?
Praegu, olles 52 aastat vana, on mul tegelikult erinevaid sõpru. Aga nooruspõlves, mis seal salata, olid tõesti kõik geid. Nii kuidagi lihtsalt läks. Boyfriend’e oli samuti raske pidada, sest keegi ei olnud nii vabameelne, nii võrdne, nii lõbus ega loogiline kui mu geisõbrad. Ikka olid poiss-sõpradel mingid ootused, kuidas see naissoost inimene võiks käituda, olla ja otsuseid teha. Geidel neid ootusi pole, neile kõik sobib. Ja see jälle sobib mulle. Elu väljaspool soorolle – mõnus. Kas nad siis tõesti on kuidagi teistsugused? Vot ei tea, aga minule on geisõbrad alati olnud eeskujuks oma elukerguse ja iluga, selle nägemise ning üles leidmisega. Nüüdseks oleme kõik viiekümnendate ümber ja enam ammu ei ole lihtsalt üks trillallaa ja trullallaa, pidu kolmapäevast pühapäevani. Praegu on nad lihtsalt suurepärased vanemad oma lastele. Ma
TOIMETUS
Erilahenduste ja sisuturunduse osakonna juht: IRMELI KARJA irmeli.karja@delfi.ee
Peatoimetaja: KAIRI PRINTS
Kujundaja: MARJU VILIBERG
Keeletoimetaja: JOLANA ARU
VÄLJAANDJA
DELFI MEEDIA AS
TRÜKK
PRINTALL
tõesti ei tea paremaid. Kõik on elus hästi hakkama saavad ja oma valdkonnas kõvad professionaalid. Mulle ikka meeldib vaadata samasooliste inimeste paarisuhteid. Nad on päriselt võrdsed. Kuna puuduvad mingid lollakad ajaloolised rollid ja stereotüübid. Tänapäeval polegi ju sugu ja seksuaalsus üldse enam oluline teema, pigem isiklik. Ole, kes sa soovid olla. Aga veidral kombel ei ole minu ümber minu põlvkonnast mitte ühtegi sama kaua koos püsinud heteropaari. Samasooliste suhted kuidagi sobivad paremini tänapäeva maailma. Ning ikka ja jälle tundub mulle, et kõikse traditsioonilisem pere, keda mina tean, ongi kaks isa, kaks last, koerake, vanaisa ja rahvusvaheline ettevõte. Kõik toimib!
Ütlen ausalt: neilt olen saanud ka eeskuju, kuidas ma soovin, et üks paarisuhe toimiks. Elu täis armastust ja kirge. Jagamist ja rõõmu. Ja võrdsust. Ei ole meeste- ega naistetöid, ei ole ühel suuremat kohustust raha sisse tuua. Ja restoranis arveid maksta. Ei ole selliseid rollijaotusi. Ja elu on kuidagi kergem ning rõõmsam. Tõesti nagu oleks geide hulgas vähem seda meeletut maailmavalu, iseenda nabas urgitsemist ja lõputut melanhooliat. Mis on ka vahel tore... aga üldiselt olen ma ise ka ikka sealt positiivsema poole pealt. Äkki see ongi põhjus, miks sõpradeks vikerkaarerahvas!
REKLAAM
KADRI KUNINGAS 5647 2473, kadri.kuningas@delfi.ee
HELDIN JEGIS, 504 7929, heldin.jegis@delfi.ee
KELLY SAAREPERA 5816 9050, kelly.saarepera@delfi.ee
KRISTEL VILMS 5556 2233, kristel.vilms@delfi.ee
Toiduterapeut ja fotograaf Hele-Mai Alamaa
ANDRA KIVISSAAR 552 1528 , andra.kivissaar@delfi.ee
AIRI BACHMANN 5023 845, airi.bachmann@delfi.ee
ALESJA TAMMEARU 5532 679, alesja.tammearu@delfi.ee
Ajakiri Pride on autorikaitse objekt. Toimetus ei vastuta reklaamide sisu ega keelekasutuse eest.
6 Teekond maskide tagant valguse kätte
17 Tõsise sõnumiga värvikas pidu
20 Inimene ei pea oma olemasolu õigustama
24 Lapse heaolu sõltub armastavast keskkonnast, mitte vanemate soost
28 Ülevaade: milline on praegu Eestis LGBT+ kogukonna õiguste seis?
30 Drag vallutab maailma
34 Karl-Christoph Rebane: kõik algab sellest, mida ma ise teha tahan
41 Trendid, mis liiguvad tänavatelt moelavadele
30 46 52 62
44 Enese eest hoolitsemine: hooldused, protseduurid ja teadlik valik
46 Rohkem kui ilu
49 Kodu – isiklik pelgupaik ja identiteedi tähistamine
52 Nii nad siis kaaperdasidki me armsa Eurovisioni
55 Eneseväljendus tantsu abil
58 Naudingute nädal ehk seitse õhtut teleri ees
60 Kuhu minna, mida teha?
62 Kõige LGBTQ+-sõbralikumad sihtkohad 2026
66 Suvehoroskoop
Esmapilgul võib nii mõnelgi INGER-it ja Karli vaadates tekkida küsimus: mis neid kaht –muusikut ja juuksurit – seob? Sama küsimus valdas ka mind, kui mõte nende ühisloost minu pähe esimest korda istutati. Olles aga mõlemaga elu üle natuke arutanud, saan aru, et neid kaht kunstnikuhinge ühendab peale kirgliku armastuse loomise vastu veel nii mõnigi teeviit elumaantee ääres.
TEKST: LISBET ESTRA / FOTOD: KRISTIIN KÕOSALU
Muusik Inger Fridolin (27) ja juuksur Karl Aukust (38) on küll üsna eriilmelised karakterid, ent neid seob tugevalt üks tõdemus, mis mõlemat kannab: „Kõige ilusamad hetked sünnivad siis, kui julged olla sina ise.“
Pesa, kus iseendaga ühes rütmis keerelda
INGER (artistinimi – toim) tunnistab, et kõige rohkem iseendana tunneb ta end kodus: turvalises keskkonnas, kus end tõeliselt vabaks lasta. „Kodus ei ole mitte mingisuguseid ootusi ega survet. Saan lihtsalt olla, oma mõtteid mõelda, oma tundeid tunda – ilma igasuguse filtrita.“ Just niisuguses rahus ja aususes tekib ruumi akude laadimisele ja võimsamale loovusele.
Kui laulja tunneb end kõige mugavamalt just koduseinte vahel, siis Karli jaoks on turvatunne seotud rohkem ümbritsevate inimeste kui konkreetse paigaga. „Kõige rohkem mina ise olen ma kindlasti koos oma sõpradega. Me tunneme üksteist lapsest saati ja nad võtavad mind täpselt sellisena, nagu olen,“ hindab Karl tänutundes oma lähiringi ja tugivõrgustikku. „Mida aeg edasi, seda rohkem julgen olla mina ise ja mingit fassaadi endale ei ehita,“ tunnistab ta ajas kasvanud küpsust ja enese nurkade mahalihvimise tulemust.
Teekond oma kireni
kui Ed Sheerani loomingu avastas: „Tema muusika mõjus mulle kuidagi teistmoodi. Just sealt tekkiski mul esimest korda tõeline eesmärk: õppida selgeks kitarr ja leida oma hääl lauljana. Sellest hetkest ei olnud minu unistus enam pelgalt laulmine, vaid taipasin, et soovin oma muusikaga kuhugi jõuda ja luua midagi, mis oleks päriselt minu oma.“
Sellest aga, et muusikas peitub ka tema karjäärialane väljavaade, sai INGER aru esimest korda Eesti Laulu laval esinedes. „See kogemus andis mulle kindlustunde ja motivatsiooni edasi liikuda, sest ühendus publikuga tegi laval olemise nii väärtuslikuks ja näitas, et see, mida teen, on tähenduslik nii mulle kui ka teistele,“ meenutab ta oma karjääri algusaja olulist verstaposti.
Oli see juhus või saatus?
Sa ei vasta justkui ühiskonna
normidele ja üritad end maha suruda, normatiividele allutada...
Sageli kuuleme inimesi – olgu nad noored või vanad – rääkimas sellest, kuidas oma kutsumuse leidmine on justkui elukestev teekond. Ihkame ju kõik komistada just selle otsa, mis meie südame kaunilt helisema paneb. INGER-il ja Karlil on õnnestunud aga üsna noores eas oma südametee – või vähemalt üks neist – üles leida.
„Minul käib armastus muusika, hea toidu ja spordi kaudu,“ tunnistab INGER. Just muusika on aga see, mis teda kõige sügavamal tasandil endasse haaranud on. „Minu tee muusika juurde algas tegelikult juba lapsena – see oli kogu aeg loomulik osa minu elust,“ meenutab laulja ja nendib, et tänu toetavale ja inspireerivale perekonnale ei tundunud unistus muusikukarjäärist kunagi liiga kauge või kättesaamatu. Tõelise põlemise tundis ta enda sees ära aga siis,
Karli kohta võib aga naljatades öelda, et tema puhusid oma kirega ühele teele hoopis juhusetuuled. „See oli juskui saatuse vingerpuss. Õppisin parasjagu moedisaini, aga kuna tol hetkel poleks ma erialasele tööle saanud minna, mõtisklesin selle üle, mis mulle veel sobida võiks. Ühe õhtuse istumise käigus suvisel raekojaplatsil ütles aga üks tüdruk mulle nii muuseas, et mine õpi juuksuriks,“ meenutab ta kentsakat seika. Kuna järgmisel päeval oli aga paberite sisseviimiseks viimane päev, suunduski veidi piduse olekuga moedisainitudeng kandideerimiseks vajalikku passipilti tegema ja otsustas Tallinna Tööstushariduskeskusega õnne proovida. Katsed tehtud, tabas teda ootamatu üllatus – juuksurikool andiski talle rohelise tule ja nii sai teise eriala omandamine bakalaureuseõpingutega paralleelselt ette võetud. Kuigi mood on Karli kirg ja lemmik eneseväljendusviis tänaseni, võlub juuksurimaailmas teda just see, et tulemusi ei pea pikalt ootama: „Juuksuritöös näen tulemust poole tunni, maksimaalselt kahe-kolme tunni pärast, moemaailmas aga tellid kangad, siis alles hakkad midagi looma... Ma olen lihtsalt nii kärsitu inimene, et mulle meeldib kiirelt tulemusi näha,“ naerab ta põhjuse üle, mis ta moemaastikult juuksuritöö poolele kallutas.
Karl tunnistab, et tal on õnnestunud iseendaga alati pigem hästi läbi saada, ent nendib, et elus on siiski olnud ka perioode, kus on tulnud oma mina eest võidelda. „Arvan, et kõige keerulisem periood minu minapildi kujunemises oli teismeiga. See teadmine, et sa ei vasta justkui ühiskonna normidele ja üritad end maha suruda, normatiividele allutada… Aga üldiselt meeldib mulle ikkagi öelda, et minu iseolemine ja olemus ongi alati pisut skisofreeniline olnud. Olen pidev katsetaja ja proovija,“ kirjeldab Karl oma värvikat karakterit ja tunneb, et just need omadused on teda elus alati „vee peal hoidnud“.
„Minu mindset on see, et kõik, mis halb, jäta selja taha ja ela edasi. Kõik on mööduv: õpid ise andestama ja sulle andestatakse. Ei ole mõtet endaga pidevalt mingit halba energiat kaasas kanda,“ püüab Karl alati optimistlikku joont hoida. Ka INGER tõdeb, et eneseotsing on elukestev teekond. „Neid perioode, kus olen ennast kaotanud, on minu elus olnud päris palju. Tänapäeval, kus eriarvamusi on ühiskonnas rohkesti ja need on kogu aeg nähtaval, saame ikka kõik nendega mingil määral pihta,“ tajub muusik. Kuigi alguses võttis ta igasugu välist müra sageli isiklikult, siis aja jooksul
on INGER õppinud välismaailma „torkeid“ filtreerima ja mitte kõike endasse laskma. „Olen muutunud oma eneseväljenduses avatumaks ja julgemaks ning teadlikult hakanud ka vähem kommentaare lugema. See on aidanud hoida paremat suhet iseendaga ja õpetanud mitte laskma välisel müral oma enesetunnet liigselt mõjutada,“ avab INGER iseendaks jäämise teekonda.
Haavatavus loob ruumi kasvamisele
Muusik tunnistab, et keerulistel aegadel on teda kõige rohkem aidanud julgus abi küsida ja otsus mitte kõike üksinda enda sees kanda. Samuti on INGER neil momentidel õppinud aega maha võtma ja andma iseendale ruumi, et päriselt aru saada, mis ümberringi toimub ja mida tema ise hinges päriselt vajab.
Kõik on mööduv: õpid ise andestama ja sulle andestatakse.
Enese taasleidmist tajus INGER ka oma esimese eestikeelse täispika albumi loomisprotsessi käigus: „„Armastatuna“ loomine oli minu jaoks hästi isiklik ja avav teekond. Olin endaga päriselt aus ja sukeldusin sügavale enesesse, et lood saaksid sündida. See, kuidas need laulud lõpuks lavale jõudsid ja kontsertidel elama hakkasid, kinnitas mulle veelgi rohkem, et olen inimese ning artistina endale jälle lähemale jõudnud. Sain enesekindlust olla haavatav ja ehe ning mitte peita ennast teiste ootuste taha.“
Auru peab ka füüsiliselt
Kuigi optimism, töö iseendaga ja eneseväljendus loomingu kaudu on sageli suureks abiks mõttetormide vaigistamisel, maandab nii Karli kui ka INGER-it alati ka füüsiline väljaelamine. „Ma just ostsin endale uue jalgratta,“ räägib juuksur. „Kui kevad saabub, olen ma nagu vasikas, kes saab karjamaale: ma reaalselt tunnen vabanemise tunnet. Mulle kohutavalt meeldib rattaga kruiisida mööda Kopli liinide vaikseid tänavaid, Kakumäe rannajoont või Pirita teid,“ tunnistab Karl sügavat kirge päikeseliste rattaretkede vastu. Sama kiindunud on ta ka muusikasse. „Olen muusika keskel justkui üles kasvanud ja ka ise laulmisega tegelenud, mistõttu hindan muusikat kõrgelt ja armastan väga kontsertidel käia. Kontserditurism kannab ka minu jaoks mingit erilist vabaduse tunnet,“ jagab Karl elevusega. Ka INGER tunnistab, et just loodus ja liikumine on tema jaoks sageli suurimad abimehed, kui meel vajab puhkust. „Kui elu muutub kiireks ja mürarikkaks, proovin end teadlikult korraks „välja lülitada“. Lähen näiteks loodusesse, kus on vaikus ja ruumi hingata. See aitab mul mõtteid selgemaks saada ja ennast uuesti tasakaalu tuua,“ tunneb muusik aeg-ajalt erilist looduse kutset.
Karli jaoks on sageli just muusika see, mis aitab end „välja lülitada“, aga INGER vajab restardiks hoopis vaikust. „Just vaikuses saan end päriselt kuulata,“ tunnistab laulja ja nendib, et vahel meeldib talle ka autoga täielikus vaikuses sõita, ilma muusikata, et veeta aega ainult oma mõtete seltsis. „Kui võtan selle aja, et korraks eemalduda kõigest muust, siis on palju lihtsam tagasi tulla rahulikuma ja selgema tundega,“ tunnistab ta.
Mis ei tapa, pidi tugevamaks tegema
Karl leiab, et tema arengut ja väljakujunemist on mõjutanud kõik inimesed, kes on tema teekonnale sattunud, aga suurim tänu läheb siiski elukaaslasele, sõpradele ja perekonnale. „Kõige tänulikum selle eest, et olen selline, nagu ma olen – natukene vana hing, Lõuna-Eesti poiss –, olen enda vanavanematele, kes praegu vaatavad mind pilvepiirilt. Isapoolsed vanavanemad kujundasid ikkagi suuresti minu iseloomu,“ saadab Karl tervitused taevalaotusesse. Ka raskemate hetkede keskel kannab Karli positiivne mõtteviis: „Mulle meeldib mõelda, et kuna raskused teevad meid tugevamaks, tuleb olla tänulik ka neile, kes meie elu mingitel hetkedel keeruliseks on teinud. Ma ei oleks praegu see, kes olen, ilma nende raskusteta. Võtan neid
kogemusi positiivsete õppetundidena ja lähen tugevamana edasi,“ ei usu Karl valusate emotsioonide kaasas kandmisesse. „Ka keskkooliaegsed koolikiusamised, mis tegelikult on mind mingil ajal hästi palju mõjutanud, ei kanna täna minu jaoks enam emotsioone. Kui nende koolikiusajate sõnad ja teod salvasidki tol hetkel valusalt, pole minu jaoks kunagi olnud probleem neile andestada ja sellest kõigest julgema ning tugevamana välja tulla,“ jagab Karl minevikuvarjude seljatamist ja usub narratiivi ümberkirjutamise jõudu.
Ka INGER-il on oma mantra, mis on teda alati kuklas saatmas: „Nautida täiel rinnal elu, mis mulle antud on.“
Just see on mõte, mis tuletab meelde, et ei tasu kinni jääda hirmudesse või rutiini: „Meil on üks elu selles kehas, seega püüan olla avatud kõigele heale, mida elu toob, ning minna mugavustsoonist välja ning proovida uusi asju. See mõte aitab mind, sest tuletab meelde, et just uued kogemused ja avatus teevad elu huvitavaks ning tähendusrikkaks. Samal ajal annab see ka rahu, et ei pea kõike ette teadma, vaid võib lihtsalt usaldada protsessi ja nautida teekonda.“
Oma suurimaks tugigrupiks peab Karl eelkõige oma sõpru, kes on lapsepõlvest saati tema kõrval olnud ja kõigist elutormidest koos läbi murdnud. „Sõpradega n-ö ventileerimine võib teinekord nii palju uut hingamist tuua. Võtangi võib-olla nädalavahetusel pudeli veini kaasa ja lähen istun sõpradega verandale maha, kus saame lihtsalt jagada omavahel päevakajalisi sündmusi ja põrgatada mõtteid ning end niimoodi maha laadida. Naudin väga neid momente, kus võin ilma igasuguste maskideta olla täpselt see, kes olen,“ tunneb Karl end sõprade seltsis alati laetuna.
Ei pea kõike ette teadma, vaid võib lihtsalt usaldada protsessi ja nautida teekonda.
Tugivõrgustikku kuuluvad muidugi ka elukaaslane ja perekond. „Kui lapsepõlves kogesime peresiseselt mõningaid raskeid hetki, siis minu jaoks oli suurimaks tugisambaks minu õde. Kuigi ta on minust kolm aastat vanem, ütlesid vanavanemad alati, et oleme nagu kaksikud: te ei pea koos olema, aga te justkui hingate ühes rütmis. Ja nii oligi – kui tema hakkas nutma, hakkasin mina ka nutma. See oli mingisugune sünergia,“ meenutab Karl ja tajub, et just lapsepõlves kogetud katsumused kasvatasid neid õega tugevalt kokku.
„Aga kindlasti ei oleks ma seal, kus olen, kui vanemate tuge poleks olnud. Just isa toetas mind ja mu õpinguid väga, kui Tallinnasse tulin. Ta ise võis ükskõik mille pealt kokku hoida, aga mulle on ta kogu aeg öelnud, et haridust toetab ta alati,“ on Karl isale eriliselt tänulik.
Ilu ei ole standard.
See on hea enesetunne.
Korilane toetab sinu keha tasakaalu ja heaolu –loomulikult, puhtalt ja teadlikult.
Korilane e-poes tavahinnaga tooted -15% koodiga PRIDE
Lemmikhetk päevas?
Karl: aeglane, rahulik hommik
INGER: muusika loomine või õhtusöögi valmistamine
Lemmik riietusese või stiilielement?
Karl: parfüüm ja ehted
INGER: lips
Lemmikkasi enda juures?
Karl: inimlikkus ja hoolivus
INGER: proovin alati märgata ja olla olemas enda kallitele inimestele
Lemmikrituaal enne tähtsat päeva/sündmust?
Karl: valin välja kostüümid, mida kanda soovin
INGER: kümme kätekõverdust
Lemmik „pahe“, millest ei raatsi loobuda?
Karl: pokaal veini väsitaval õhtul
INGER: tiramisuga maiustamine
Kire moe ja eneseväljenduse vastu istutas Karli hinge aga ema. „Ema oli see, kes viis mind alati põnevatesse kaltsukatesse šoppama ja kujundas välja minu maitsemeele. Ta on ise alati nii iseenda välimuse kui ka kodu eest erilist hoolt kandnud: vahetas alati kevaditi kodus kardinaid ja diivanikatteid, tõstis mööblit ümber jne,“ meenutab ta lõbusa muigega oma ilumeele väljakujunemist.
INGER nendib samuti, et just pere on alati tema selja taga seisnud ja teda igal sammul toetanud. „Mulle meenuvad eredalt hetked lapsepõlvest, kui kirjutasin oma esimesi laule ja jooksin kohe neid kogu perele esitama. Pere on mind alati hoidnud, suunanud ja minusse uskunud – nii inimese kui ka artistina,“ on ta toetuse eest tänulik. Eriti tugev ja lähedane side on muusikul oma emaga: „Ta on kuidagi alati tunnetanud, kui mul on raskem periood, ja olnud olemas just siis, kui teda kõige rohkem vajan. Teismeeas ja ka oma kahekümnendate alguses kogesin keerulisemaid hetki vaimse tervisega ning mäletan neid pikki ja ausaid vestlusi emaga. Tagasi vaadates olen südamest tänulik, et ta märkas ega jätnud mind nendel hetkedel üksi.“
Haavatavus ei ole nõrkus, vaid hoopis tugevuse märk.
Viimased aastad on laulja saanud eluteed jagada ka ühe väga sooja südamega inimesega, kes on olnud tema muusaks nii elus kui ka muusikas. „Kuna ma ise olen loomult hästi päikseline, siis on kuidagi eriti ilus, kui su kõrval on veel üks päike. Me toetame ja tasakaalustame teineteist –kui ühel on raskem, siis teine hoiab valgust,“ tunneb INGER end elukaaslase kõrval eriliselt hoituna. Laulja taustajõudude seast ei puudu ka sõbrad, tuttavad ja kuulajad. „On palju hetki, kus inimesed kirjutavad mulle või tulevad pärast esinemist jagama, kuidas minu muusika või lihtsalt minu olemine on neid rasketel aegadel aidanud või inspireerinud. See tunne on kirjeldamatu. Ma olen siiralt ja sügavalt tänulik, et mulle on antud võimalus selles elus mitte ainult ise luua ja kogeda, vaid ka teisi puudutada ja inspireerida ning samal ajal õppida ja kasvada nende lugude kaudu, mida nemad minuga jagavad,“ väärtustab INGER kõiki ilusaid hingi enda ümber.
Ka vanaisa, kes on paraku juba pilvepiiril, oli noore muusiku üks suuremaid tugisambaid. „Ta kogus kokku kõik minu kohta ilmunud artiklid, lõikas need välja ja pani kaante vahele. Koos vanaemaga elasid nad alati kaasa – helistasid või kirjutasid, kui nägid mind kuskil esinemas või kuulsid minu laule raadiost,“ meenutab INGER heldimusega ka vanavanemate tuge.
Mõnikord on kergem vaadata elule tagasi ja suurt pilti analüüsides näha erinevaid õppetunde või kogemusi, mis meie teekonda kujundanud on. Küll aga ei pruugi me nii lihtsasti märgata pisemaid taipamisi, mis meis võib-olla alles hiljuti pead on tõstnud.
„Kas on midagi, mida sa oled alles hiljuti enda kohta õppinud või avastanud?“ küsin INGER-ilt ja Karlilt. Viimane peab selle küsimuse üle üsna pikalt järele mõtlema, kuid siis tabab teda heureka-moment. „Ma ei viitsi kogu maailma
valu valutada,“ ütleb Karl. See mõte tabab maailmasündmuste valguses täpselt märklaua südamesse. „Kui ma kogu maailma valu valutaksin, oleksin väga katki,“ tunnistab ta.
„Varem mõtlesin hästi palju tulevikule ja hoidsin end olevikus selle arvelt tagasi. Täna tunnen aga hoopis seda, et tuleb elada hetkes, kasutada oma võimalusi ja ressursse: kogeda, reisida ning jagada seda võimalusel ka ennast ümbritsevatele inimestele… Ma ei jaksa enam mõelda sellele, mida toob homne, vaid püüan elada tänases,“ lõpetab Karl oma mõtterännaku kaunilt sügava sõnumiga.
Ka INGER-it on tabanud üks ilus ja isiklik taipamine: „Haavatavus ei ole nõrkus, vaid hoopis tugevuse märk. Olen avastanud, et oma tõeliste tunnete näitamine ja avamine loob märksa sügavama ühenduse nii iseenda kui ka teiste-
Kuigi Karl ja INGER on olnud üsna erinevatel lainesagedustel, jääb mõlema loost minu sisse helisema ilus ühine mõte: elu keeristormide keskel võime end paratamatult aeg-ajalt ära kaotada, aga kõige ilusam teekond on ikkagi see, mis viib tormistelt vetelt tagasi koju, omaenda sisekosmosesse.
MIDA ÜTLEKSID OMA
NOOREMALE MINALE?
INGER Ütleksin oma nooremale minale, et ära kiirusta. Elu ei ole võistlus ja iga kogemus ning hetk on oluline just omas tempos. Kõik, mis väärtuslik, sünnib rahus ja kannatlikkuses ning lõpuks leiad tee
Iga aasta juunis vallutab maailma vikerkaarevärvidesse mähitud rõõm ja energia –Pride Month ehk uhkusekuu tähistab LGBTQ+ kogukonda ning saadab selge sõnumi, juhtides tähelepanu diskrimineerimisele, vägivallale ja õiguste puudumisele, millega paljud LGBTQ+ inimesed endiselt silmitsi seisavad.
TEKST: TRIIN TISLER / FOTOD: ERAKOGU
Rahvusvaheliste inimõigusorganisatsioonide hinnangul on maailmas endiselt üle 70 riigi, kus homoseksuaalsus on seadusega karistatav.
Samal ajal on mitmes Euroopa riigis ja mujal maailmas LGBTQ+ inimeste õigused jõudnud heteroseksuaalsete inimeste õigustega samale tasemele, peegeldades ühiskondade kiiret, kuid ka ebaühtlast arengut.
Ülemaailmne nähtus
Tänapäeval on Pride Month kasvanud ülemaailmseks sündmustesarjaks, mis hõlmab paraade, kontserte, kunstinäitusi ja kogukonnaüritusi enam kui sajas riigis.
Suurlinnades toovad need kokku sadu tuhandeid ja isegi miljoneid osalejaid ning on kujunenud seeläbi ka olulisteks turismi- ja majandussündmusteks.
Ka selle aasta kalendris on mitmeid silmapaistvaid prideüritusi üle maailma.
New York
New Yorki peetakse pride’i sünnikohaks. Linna iga-aastane pride-paraad, mis toimub juuni viimasel nädalavahetusel, toob kokku ligikaudu kaks miljonit inimest. 2019. aastal toimunud WorldPride, millega tähistati Stonewalli rahutuste 50. aastapäeva, oli hinnanguliselt suurim pride-üritus ajaloos, meelitades ligi lausa neli miljonit osalejat.
São Paulo Pride’i osalejate arv ulatub tavaliselt kolmest kuni viie miljonini.
Madrid Pride on üks Euroopa suuremaid, tuues tavaliselt kokku umbes kaks miljonit inimest. 2017. aastal toimunud WorldPride Madridil osales hinnanguliselt 3,5 miljonit külastajat. Üritus sai alguse 1979. aastal pärast diktatuuriperioodi lõppu ning peegeldab Hispaania kiiret muutumist üheks LGBTQ+-sõbralikumaks riigiks maailmas.
São Paulo
São Paulo Pride’i peetakse sageli maailma suurimaks, kus osalejate arv ulatub kolmest kuni viie miljonini. Alates 1997. aastast on see toimunud linna peatänaval Avenida Paulista ning on kujunenud Brasiilia üheks suuremaks avalikuks sündmuseks.
Austraalias aset leidev „Sydney Gay and Lesbian Mardi Gras“ erineb ajaliselt teistest, toimudes veebruari lõpus või märtsi alguses.
Üritus sai alguse 1978. aastal politseihaarangust ja on kasvanud ligi poole miljoni osalejaga festivaliks, kus astuvad üles ka rahvusvahelised staarid.
Taipei
Taipei Pride on Aasia suurim LGBTQ+ üritus, toimudes tavaliselt oktoobri lõpus. 2018. aastal osales seal rekordilised 150 000 inimest. Üritus peegeldab Taiwani rolli piirkonna ühe progressiivsema ühiskonnana LGBTQ+ õiguste vallas.
KIREV AJALUGU
Pride Monthi juured ulatuvad 1960. aastate Ameerika Ühendriikidesse, mille pöördepunktiks peetakse 1969. aasta juunis New Yorgis toimunud Stonewalli rahutusi. Need sündmused algasid politseireidist geibaaris Stonewall Inn Manhattanil ja kujunesid kogukonna laiaulatuslikuks vastuhakuks diskrimineerimisele. Stonewalli rahutusi peetakse tänapäevase LGBTQ+ õiguste liikumise alguseks.
Järgmisel aastal, 28. juunil 1970, toimusid esimesed paraadid New Yorgis, Los Angeleses ja Chicagos. Need avalikud rongkäigud olid mälestuseks Stonewalli sündmustele ja vahendiks, et juhtida tähelepanu LGBTQ+ inimeste õiguste puudumisele ning vajadusele võrdse kohtlemise järele. Just seetõttu tähistatakse Pride Monthi iga aasta juunis – see kuupäev on otseselt seotud Stonewalli rahutuste aastapäevaga ja sümboliseerib vastupidavust ning võitlust võrdsuse eest.
Amsterdam
Amsterdam Pride on tuntud oma ainulaadse paraadi poolest, kus rongkäik liigub paatidel läbi linna ajalooliste kanalite. Üritus meelitab igal aastal üle poole miljoni külastaja.
Tel Aviv
Tel Aviv Pride, mis toimub juuni keskel, toob kokku umbes 200 000 inimest. Ürituse keskpunktiks on rannapidu Vahemere ääres ning seda peetakse üheks vähestest laiaulatuslikest LGBTQ+ sündmustest Lähis-Idas.
Aafrika vanim pride toimus esmakordselt Johannesburgis 1993. aastal. Tänapäeval on see kontinendi üks suuremaid, samas kui Lõuna-Aafrika Vabariik oli 2006. aastal esimene riik Aafrikas, kus seadustati samasooliste abielu.
Köln
Cologne Pride ehk Christopher Street Day Cologne on üks Euroopa suuremaid, meelitades 1–2 miljonit osalejat. Saksamaal kasutataksegi pride’i kohta sageli nimetust CSD.
London
London Pride on Suurbritannia suurim LGBTQ+ üritus ja üks Euroopa suuremaid pride-sündmusi. See toimub igal suvel ja marsruut kulgeb Hyde Park Cornerist läbi Piccadilly Circusi Trafalgar Square’ile. Tavaliselt osaleb ligi 35 000 marssijat ja pealtvaatajaid on üle miljoni. Esimene ametlik marss toimus Londonis juba 1972. aastal, olles üks esimesi pride-üritusi väljaspool USA-d.
Toronto
Toronto Pride on üks vanemaid ja suuremaid pride-üritusi väljaspool Ameerika Ühendriike, ulatudes tagasi 1972. aastasse. Tavaliselt juuni keskpaigas toimuv paraad toob kokku
kuni paar miljonit osalejat ning on kujunenud linna üheks olulisemaks suursündmuseks.
Kanadas toetab riik pride-üritusi aktiivselt. 2026. aastal pöördusid korraldajad valitsuse poole ettepanekuga eraldada kolme aasta jooksul üheksa miljonit Kanada dollarit, et katta kasvavaid kulusid ja tagada festivalide jätkusuutlikkus. Praegu ulatub riiklik toetus turvalisuse tagamiseks ligikaudu 1,5 miljoni dollarini, kuid lisarahastuse eesmärk on katta ka infrastruktuuri, esinejate tasude ning väheneva sponsorrahastusega seotud kulud.
Eestis on pride-sündmused viimastel aastatel märgatavalt kasvanud nii osalejate arvu kui ka nähtavuse poolest. Keskseimaks sündmuseks on Baltic Pride, mis toimub kordamööda Tallinnas, Riias ja Vilniuses. Tallinnas leiab see aset iga kolme aasta järel, tavaliselt juuni alguses või keskel. Tänavu toimub Baltic Pride Tallinnas 2.–7. juunil ning toob kokku inimesed üle Baltimaade ja kaugemaltki. Üritus hõlmab mitmepäevast programmi, mis kestab enamasti nädala: kavas on arutelud, filmiseansid, töötoad ja erinevad kultuuriüritused. Nädala kulminatsiooniks on nädalavahetusel toimuv rongkäik kesklinnas, millest võtab osa tuhandeid inimesi.
Eesti, Läti ja Leedu ühist kultuurifestivali Baltic Pride on kolmes riigis korraldanud vastavalt Eesti LGBT Ühing, Mozaika ja LGL aastast 2009. Baltic Pride on Eestis aset leidnud aastatel 2011, 2014, 2017 ja 2020. Baltic Pride seisab vaba ja hooliva ühiskonna eest, kus kõigil on hea ja turvaline elada, olenemata seksuaalsusest, sooidentiteedist ja eneseväljendusest. Pridefestivale on maailmas korraldatud ligi pool sajandit. Esialgu tähistati pride’idega Stonewalli sündmuseid, kui 1969. aastal hakkas hulk inimesi vastu politseivägivallale New Yorgi kogukonnabaaris. Hiljem on pride’ide eesmärk olnud juhtida tähelepanu probleemidele, millega eri seksuaalse ja sooidentiteediga inimesed ühiskonnas kokku puutuvad. Sel aastal toimub Baltic Pride Tallinnas. Baltic Pride’i infoga saad kursis olla Facebookis ja Instagramis.
Allikas: Eesti LGBT Ühing
Kuidas toetada inimest tema identiteedi, haavatavuse ja sisemise turvatunde teekonnal, räägib psühholoogiline nõustaja Evelin Kala.
TEKST: EVE KALLASTE / FOTOD: SHUTTERSTOCK
Psühholoogiline nõustaja Evelin Kala
Evelin Kala tee nõustamiseni on kujunenud ini meste, usalduse ja eluliste kohtumiste kaudu. Ligi 20 aastat on ta nõustanud LGBT+ inimesi, toe tades neid identiteedi, ärevuse, häbi, pere ja enese aktsepteerimise teemadel. Lisaks on ta aastaid töötanud lapsena seksuaalselt väärkoheldud täiskasvanute tugigruppidega ja tegelenud ka individuaalse nõustamisega.
„Minu jaoks on nõustamine ennekõike kohtumine inime sega – turvalise ruumi loomine, kus ta saab olla nähtud, kuuldud ja mõistetud,“ ütleb Evelin.
Väga levinud on hirm tõrjutuse ees
Millised on kõige levinumad teemad, millega teie poole pöördutakse?
Teemad on väga erinevad, kuid kõige sagedamini jõutakse nõustamisse siis, kui inimene tunneb, et ta on jäänud oma sisemiste küsimustega üksi. Tihti on fookuses seksuaalse sättumuse või soolise identiteedi mõistmine ja aktseptee rimine. Tullakse ärevuse, kurvameelsuse, madala enese hinnangu, peresuhete ebakõlade või üksildustundega, lisanduvad häbi ja süütunne. Vestluse käigus selgub ena masti, et nende raskuste taga on pikaajaline enese varja mine või tunne, et „ma ei tohi olla mina ise“. Väga levinud on ka hirm tõrjutuse ees, küsimused seksuaalse sättumuse või soolise identiteedi kohta ning sisemine konflikt selle vahel, kes ma olen ja kelleks olemist minult oodatakse.
„Ma olen olemas sellisena, nagu ma olen, ja see on lubatud.“
Mida tähendab identiteet psühholoogilises mõttes?
Identiteet on inimese sisemine kogemus sellest, kes ta on, kuidas ta end tajub ja kuhu kuulub. See kujuneb ajas ja seda mõjutavad suhted, kehaline kogemus, perekond, kultuur ning see, milliseid peegeldusi inimene teistelt saab. Kui
tema kogemusele vastatakse tunnustuse ja turvalisusega, kujuneb identiteet rahulikult ega tekita arusaamatust. Kui aga inimese olemus seatakse kahtluse alla või seda püütakse parandada, muutub see protsess pingeliseks ja haavatavaks.
Soo- ja soolise identiteedi teemad on viimastel aastatel ühiskonnas palju nähtavamaks muutunud. Milliseid küsimusi nende teemadega seoses nõustajaga kõige rohkem arutada soovitakse?
Kõige sagedamini soovitakse arutada väga inimlikke ja praktilisi küsimusi: kuidas ma saan aru, mida ma päriselt tunnen; kas see, mida ma kogen, on „päris“ või „lubatud“; kuidas rääkida oma lähedastele; mida teha siis, kui mu sisemine kogemus ei lange kokku sellega, kuidas teised mind näevad; kuidas tulla toime segaduse või hirmuga; kuidas elada nii, et ma ei peaks ennast pidevalt peitma, jne.
Soolise identiteedi puhul on sageli keskmes ka keha kogemus, kehaline ebamugavus või võõristus, nähtavuse küsimus, sotsiaalne surve ja väsimus sellest, et inimene peab oma olemasolu justkui pidevalt selgitama. Seetõttu on identiteedi kujunemisel väga suur roll sellel, kas inimene kaudseid sõnumeid, et tema olemine, armastamine või eneseväljendus ei ole „õige“, hakkab see mõjutama kogu enesetunnetust. See võib väljenduda ärevuses, häbis, enese kontrollimises, kurnatuses, madalas enesehinnan gus ja depressiivsetes tunnetes. Sageli ei tee haiget ainult
üks konkreetne kogemus, vaid just see, kui inimene elab pikalt keskkonnas, kus ta peab end pidevalt filtreerima, „varjama“ või õigustama.
Kas see surve muutub elu jooksul? Jah. Nooruses on keskmes kuuluvus, eakaaslaste reaktsioonid ja hirm tõrjutuse ees. Täiskasvanueas kerkivad esile paarisuhted, tööelu ja küsimus, kuidas olla nähtav turvaliselt. Pereloomise eas lisanduvad ühiskondlikud
kogukondlik kuuluvus, enesekaastunne, häbi vähenemine ja kogemus, et mind ei pea parandama. Sageli algab muutus hetkest, mil inimene lõpetab enda mõõtmise ainult väliste normide järgi ja küsib hoopis: kas ma elan kooskõlas iseendaga?
Sa ei pea kõike üksi kandma.
Viimase paarikümne aasta jooksul on pere mõiste muutunud märksa mitmekesisemaks. Kui varem peeti pere standardmudeliks ema, isa ja lapsi, siis tänapäeval kasvab üha rohkem lapsi ka samasooliste vanemate peredes. Eestis on see teema ühiskonnas endiselt arutelu keskmes, kuid nii teadusuuringud kui ka laste ja vanemate kogemused näitavad, et lapse areng ei sõltu vanemate soost, vaid eelkõige hoolivast keskkonnast, stabiilsusest ja suhtlemisest.
TOIMETAS: MARTIN HANSON / FOTOD: ERAKOGU
Perekonnad, kus lapsel on kaks isa või kaks ema, on igapäevaelus sageli sarnased kõigi teiste peredega. Vanemad tegelevad samade küsimustega: kuidas kasvatada last, kuidas toetada teda koolis, kuidas lahendada konflikte ja kuidas tulla toime ühiskonna hoiakutega. Samas on neil peredel ka eripäraseid kogemusi, mis tulenevad nii seaduslikust raamistikust kui ka sotsiaalsest suhtumisest.
Samasoolistele paaridele on lapse saamine enamasti keerulisem ja pikem protsess kui heteropaaridele. Sageli tuleb läbida viljatusravi, kasutada doonormaterjali või pöörduda asendusemaduse poole, samuti on levinud lapsendamine. Paljud paarid kirjeldavad seda teed kui emotsionaalselt ja rahaliselt nõudlikku. Rahvusvahelised uuringud näitavad, et samasoolised paarid on keskmisest aktiivsemad lapsen-
dajad. Näiteks Ameerika Ühendriikides on nad mitu korda tõenäolisemalt valmis lapsendama või hooldusperre võtma lapsi, kes vajavad kodu.
Ka Eestis on mitmed geipaarid rääkinud avalikult oma kogemustest. Üks Eesti kahe isa pere kirjeldas intervjuus, et lapse saamise otsus oli pikk ja läbimõeldud: „Me ei sattunud lapsevanemateks juhuslikult. Me tahtsime seda väga ja planeerisime seda aastaid.“ Selline teadlik otsus mõjutab sageli ka vanemaks olemise stiili: paljud uuringud on märkinud, et samasoolised vanemad investeerivad laste kasvatamisse palju aega ja energiat, sest lapse saamise tee on olnud pikk ja teadlik.
Lapse
Üks keskseid küsimusi samasooliste perede arutelus puudutab laste arengut. Kas laps, kellel on kaks ema või kaks isa, kasvab üles teisiti? Sotsioloogia ja psühholoogia valdkonnas tehtud uuringud annavad üsna ühesuguse vastuse: lapse areng ei sõltu vanemate soost. Uuringud on näidanud, et samasooliste vanemate lapsed on emotsionaalselt ja füüsiliselt sama terved kui teiste perede lapsed. Mitmed rahvusvahelised uuringud viitavad isegi sellele, et sellistes peredes kasvanud lapsed saavutavad koolis keskmisest veidi paremaid tulemusi. Mõnes uuringus olid nad näiteks standardiseeritud testides edukamad ja lõpetasid suurema tõenäosusega keskkooli.
Teadlased selgitavad seda sageli mitme teguriga. Esiteks on paljud samasoolised vanemad kõrge ma haridusega ja majandus likult stabiilsed, sest lapse saamise protsess on kallis. Teiseks jaotuvad kodused rollid sageli paindlikumalt – puuduvad traditsioonilised ootused, et üks vanem teeb „ema tööd“ ja teine „isa tööd“.
Kõige nähtavamalt puutuvad samasooliste perede lapsed ühiskonna hoiakutega kokku just lasteaias ja koolis. Paljud vanemad kirjeldavad, et kõige tavalisemad probleemid ei ole otsene diskrimineerimine, vaid pigem harjumuslikud eeldused. Õpetajad või teised lapsed eeldavad sage
li, et igal lapsel on ema ja isa. Kui selgub, et peremudel on teistsugune, tekivad küsimused.
Üks Eesti lesbipaar kirjeldas oma lapse esimest kooliaastat: „Alguses küsisid klassikaaslased, kuidas saab olla kaks ema. Aga pärast paari nädalat oli see lihtsalt tavaline asi.“ Rahvusvahelistes uuringutes on kirjeldatud sarnast kogemust. Paljud samasoolised vanemad räägivad, et nad peavad sageli parandama täiskasvanute eeldusi – näiteks seletama arstile või õpetajale, et lapsel on kaks isa või kaks ema. Samal ajal sõltub palju kooli ja kogukonna suhtumisest. Kui õpetajad kasutavad neutraalset keelt ja tunnustavad erinevaid peremudeleid, kohanevad lapsed kiiresti ning probleemid vähenevad.
Sotsiaalne suhtumine ja stigmad
Me ei sattunud lapsevanemateks juhuslikult. Me tahtsime seda väga ja planeerisime seda aastaid.
Samasooliste perede suurim väljakutse ei ole sageli peresisene elu, vaid ühiskondlik suhtumine. Uuringud näitavad, et laste heaolu võib mõjutada pigem sotsiaalne surve kui pere struktuur ise. Kui ühiskonnas on tugev negatiivne hoiak, võib see tekitada stressi nii vanematele kui ka lastele. Eestis on hoiakud viimastel aastatel muutunud märgatavalt tolerantsemaks, kuid arutelud on endiselt teravad. Mõned pered on rääkinud ka ebameeldivatest kogemustest –näiteks kommentaaridest avalikus ruumis või internetis. Üks Eesti geipaar kirjeldas olukorda: „Kõige raskem pole mitte lapse kasvatamine, vaid pidev tunne, et pead oma peremudelit teistele seletama.“ Samas räägivad paljud pered ka positiivsetest kogemustest. Sageli on just sõbrad, naabrid ja sugulased need, kes pakuvad tuge ja aitavad luua turvalise kogukonna. Vaatamata ühiskondlikele aruteludele on samasooliste perede igapäevaelu suuresti sarnane kõigi teiste peredega. Vanemad räägivad rõõmust, kui laps teeb esimesed sammud, õpib lugema või leiab koolis sõpru. Sellised hetked näitavad, et pereelu põhiolemus ei muutu vanemate soost sõltuvalt. Armastus, turvatunne ja tähelepanu on need, mis loovad lapsele stabiilse kasvukeskkonna.
Kõige raskem pole mitte lapse kasvatamine, vaid pidev tunne, et pead oma peremudelit teistele seletama.
Tänapäeva ühiskonnas on perevormid üha mitmekesisemad. Lapsed kasvavad ühe vanemaga peredes, kasuperedes, kärgperedes või samasooliste vanemate juures. Eesti õiguskantsleri materjalid rõhutavad, et pere ei pea tingimata koosnema bioloogilistest vanematest – oluline on lapse heaolu ja turvaline kasvukeskkond.
Just see perspektiiv on muutnud ka teaduslikku arusaama perest. Kui 20. sajandi lõpus keskenduti küsimusele, kas samasoolised vanemad on lapsele „piisavad“, siis tänapäeval uuritakse pigem seda, millised sotsiaalsed ja poliitilised tingimused aitavad neil peredel paremini toimida. Perekonnad, kus lapsel on kaks isa või kaks ema, ei ole enam haruldane nähtus. Nende kogemused näitavad, et lapse heaolu sõltub eelkõige armastavast ja stabiilsest keskkonnast, mitte vanemate soost.
Teadusuuringud kinnitavad, et sellistes peredes kasvanud lapsed on tervise, emotsionaalse arengu ja haridustulemuste poolest võrreldavad teiste lastega.
Allikad: thesocietypages.org, Psychology Today, Emmede Klubi, oiguskantsler.ee, Pew Research Center, lgbtqnation.com
Minu jaoks ei ole kunagi olemas olnud teemat „Mis on perekond?“. Sest see on mul kogu aeg olemas olnud. Määratlusest sõltumata olen alati tundnud end osana lähedaste ringist, keda parimate asjaolude kokkulangemisel võin ka läbi koos elatud aastate enda perekonnaks nimetada. Mul on olnud vanemate loodud perekond, mis püsis perekonnana, sõltumata vanemate lahutusestki, minu noorusajal, kuni mu ema läks sinna, kust ainult tema mind näeb. Veel on mul perekond, mille moodustavad minu parimad sõbrad, minu vend ja õde ning nende lähedased. Seda peret ei määratle ükski seadus, ent see on minu oma. See on minu seadus.
Lisaks sellele on mu perekond vääramatult ka minu partner. Seda olenemata asjaolust, et Eesti riik seda minu perekonda pikalt ei aktsepteerinud. Minu perekond oli ka minu koer, kes kõik oma 14 eluaastat ei küsinud minult ega kelleltki teiselt kordagi, kes ma selline olen – mina olin tema pere ja tema oli minu oma. Nagu sellest eelnevast veel vähe oleks, siis pean oma perekonnaks ka oma vennastaatusesse tõusnud sõpru karude kogukonnast, sellest LGBT subkultuurist, kellega ma end kõige rohkem samastan. Ah jaa – vennad ja õed on ka kõik need inimesed minu ümber, kes soovivad oma elu elades, et teiste oma ei oleks nende enda omast halvem.
Allikas: lgbt.ee
Alates 2024. aasta 1. jaanuarist kehtib Eestis abieluvõrdsus, mis tähendab, et abielluda võivad käks täiskasvanud inimest, sõltumata nende soost. Kas ja milliseid muudatusi on aga viimasel ajal veel tehtud nii riigi- kui ka Euroopa Liidu tasandil, et suurendada LGBT+ kogukonna õigusi, turvatunnet, ühiskonda lõimumise taset ning üldist sallivust?
TOIMETAS: GEORG-MARTEN MEUMERS / FOTOD: SHUTTERSTOCK
Eesti Inimõiguste Keskus on koostanud põhjaliku ülevaatearuande, mis vaatleb teiste seas ka LGBT+ kogukonna õigusi ja üldist olukorda Eestis aastatel 2024–2025. Kuigi möödunud aastal jõustus Eestis määrus, mille kaudu muutus juriidilise soo tunnustamise protseduur paindlikumaks ja vähem diskrimineerivaks, ning Euroopa Liidus on äsja valminud LGBTIQ võrdsuse strateegia aastateks 2026–2030, leitakse aruandes, et kogukonna õiguste areng Eestis pärast abieluvõrdsuse kehtestamist on paigalseisus.
Aruandes selgitatakse, et eelmise aasta augustis jõustunud määruse loomisel võeti arvesse huvigruppide soove
ja muudeti juriidilise soo tunnustamiseks vajaliku arstliku komisjoni heakskiidu saamise protseduuri. Sealsamas aga tõdetakse, et muudatused polevat tegelikult praktikasse jõudnud. Täpsemalt on Eesti LGBT Ühing saanud arstlikult ekspertiisikomisjonilt ja transinimestelt infot selle kohta, et määruse sätted jäävad hetkel peamiselt formaalsuseks, ilma et need tegelikult transsooliste inimeste huve kaitseksid. Endiselt on koostamisel ka soolise võrdõiguslikkuse ja võrdsete võimaluste seaduse uus eelnõu, mille eesmärk on ühtlustada diskrimineerimisvastane kaitse, sõltumata soost, soolisest identiteedist, seksuaalsest sättumusest või muudest tunnustest. Justiitsministeerium tellis 2024.
aastal Soraineni advokaadibüroolt selle seaduse eelnõu uue versiooni, kuid Riigikogule ei ole seda tänaseni veel arutamiseks esitatud.
LGBT+ kogukonna turvatunnet käsitleva viimase paari aasta suurima uuringu viis Euroopa tasandil läbi Euroopa Põhiõiguste Amet 2024. aastal. Uuringus osalenud Eestis elavate LGBT+ kogukonna inimeste hinnangul oli nende turvatunne eelmise kahe aasta jooksul püsinud sarnasel tasemel. Olulise leiuna olid aga 40% vastanutest tundnud uuringus osalemisele eelnenud aasta jooksul end ebaturvaliselt oma seksuaalse sättumuse või soolise identiteedi tõttu. Samuti avaldasid trans- ja mittebinaarsed inimesed, et tunnevad jätkuvalt tugevat hirmu diskrimineerimise ees nii tööelus kui ka meditsiiniteenuste kasutamisel. Eesti noored üldiselt tajusid uuringu tulemuste põhjal aga varasemast suuremat ühiskondlikku toetust.
Leidub ka positiivseid märke
Aruandes tuuakse esile Eestis 2024. aastal jõustunud oluline muudatus, mis lubab nüüdsest omavahel seksuaalses vahekorras olevatel meestel verd loovutada samadel tingimustel kui heteroseksuaalsetel meestel. Selle muudatusega viidi Eesti doonoripoliitika vastavusse Euroopa tervishoiustandarditega.
Kuigi artikli alguses mainitud Euroopa Liidu uut LGBTIQ võrdsuse strateegiat nähakse raportis huvigruppide vaates pigem nõrgana, tuuakse esile Euroopa Nõukogu poolt 2025. aasta oktoobris vastu võetud soovitust intersooliste inimeste õiguste kaitseks. Dokument annab liikmesriikidele konkreetse juhise ja suunised selle kohta, kuidas ära hoida diskrimineerimist ning tagada kehaline autonoomia. Kuigi tegemist ei ole liikmesriikidele siduva õigusaktiga, on sellegipoolest tegu esmakordse raamistikuga, mida riigid saavad kasutada oma seadusandluse ja tavade reformimiseks, seisab aruandes.
Viidatud aruande „Inimõigused Eestis 2026“ peatüki „LGBT+ inimeste olukord“ autor on Eesti LGBT Ühingu huvikaitsejuht ja jurist Aili Kala.
Rainbow Mapi andmetel põhinev riikide värvipilt 6. märtsi seisuga. Mida rohelisem riik, seda lähemal on riigi koondtulemus kategooriate lõikes 100%-le; mida punasem riik, seda lähemal on koondtulemus 0%-le. Eesti kollane värv tähistab tulemust 45,91%. Foto: rainbowmap.ilgaeurope.org
Põhjalikku infot LGBT+ kogukonda otseselt puudutava seadusandluse ja poliitiliste arengute kohta Euroopas koondab ILGAEurope’i Rainbow Map. Tegemist on interaktiivse kaardiga, kuhu on kokku koondatud 49 Euroopa riigi andmed, mida esitatakse skaalal 0–100%. Kaart hindab iga riiki seitsmes kategoorias: võrdõiguslikkus ja diskrimineerimiskeeld, perekonnaõigused, vaenukuriteod ja vihakõne, juriidilise soo tunnustamine, intersooliste inimeste kehaline puutumatus, kodanikuühiskond ja asüülipaik.
Artikli kirjutamise hetkel asub Eesti nende seitsme kategooria lõikes koondtulemusega 45,91% 21. kohal. Uhke tasub Eestil olla selle üle, et kodanikuühiskonna kategoorias on Eesti tulemuseks märgitud lausa 100%. See kategooria käsitleb riigisiseseid seadusi, poliitikaid ja tavasid, mis võimaldavad LGBTIinimestele täielikku kogunemis, ühinemis ja väljendusvabadust. 85,67% näol on Eestil tugev tulemus ette näidata ka perekonnaõiguste kategoorias.
Seevastu asüülipaiga ja intersooliste inimeste kehalise puutumatuse kategoorias on Eesti tulemuseks 0%. Küll tuleb lisada, et viimasena mainitud kategoorias on sama tulemuse saanud lõviosa kõikidest Euroopa riikidest.
Viis kõige kõrgema koondtulemusega Euroopa riiki Rainbow Mapil on Malta, Belgia, Island, Taani ja Hispaania. Meie põhjanaaber Soome on tulemusega 69,85% kuuendal kohal, seevastu Balti riigid Läti ja Leedu asetsevad vastavalt 34. kohal tulemusega 25,74% ja 36. kohal tulemusega 24,09%.*
Rainbow Mapi statistikaga saab lähemalt tutvuda aadressil rainbowmap.ilgaeurope.org.
* Statistika on esitatud 6. märtsi seisuga.
Verka Serdutškast RuPaulini. Stigmatiseeritud ja salaja praktiseeritud kunstivorm drag on murdnud peavoolu koos kõigi oma võrratute värvide ja jalustrabava energiaga.
TEKST: ANDREI DANILO / FOTO: SHUTTERSTOCK
Drag on eelkõige transformatsioon. Esinejad loovad endale meigi, kostüümide ja parukate abil karakteri ning esinevad selle rollis. Mõned drag -artistid on tuntud kui koomikud, teised on osavad lauljad või tantsijad, kolmandatest on saanud moekuulutajad ja modellid. Klassikaliselt seostub drag ’iga lipsync – laulmise imiteerimine ja huulte sünkroonis liigutamine salvestatud laulu järgi. Selle kunstivormiga tegelevad artistid ei pea ilmtingimata kehastama naisi, vaid on olemas ka drag king ’id ja alternatiivsed drag -esinejad, kes kehastuvad glamuurseteks monstrumiteks.
Vaatamata drag’i plahvatuslikule populaarsusele ei ole see iseenesest uus nähtus. Mõned ajaloolased usuvad, et selle varajast ajalugu võib jälgida kuni Vana-Kreeka ja Rooma teatrini, kus mehed kehastasid naistegelasi, sest naiste osalemist peeti ebasündsaks. Naiste kehastamine meesnäitlejate poolt on osa ka Jaapani kabuki-teatrist ja Hiina Pekingi ooperi etendustest. See traditsioon – või pigem keeld naistel lavalaudadel mängida – jätkus läbi ajaloo ning ka Shakespeare’i ajal kehastasid naisi teatris noored mehed või teismelised poisid. Paljudes Shakespeare’i näidendites leidub vastassugupooleks riietumist, ning ka barokkooperid on täis lõbusaid ja pikantseid soosegadusi ning ümberkehastumisi.
Drag’i ajalugu
Arvatakse, et sõna „drag“ ise pärineb just teatrimaailmast. Kleidid ja alusseelikud, mida mehed naistegelasi mängides kandsid, lohisesid mööda põrandat, ning ingliskeelsest tegusõnast to drag tuletati nimetus. Esimene teadaolev selle termini kasutus pärineb viktoriaanlikult Inglismaalt, kui Ernest Boultoni duost Boulton ja Park kirjeldas oma ristiriietumise etteastet sõnaga „drag“. Ajalooliselt on nähtust kutsutud väga erinevate nimetustega ning paljud nendest ajaloolistest terminitest on muutunud tänapäeval ebasoovitavaks kui halvustavad.
Tänapäevane drag , nagu meie seda teame, kujunes välja 19. sajandi lõpus ja 20. sajandi alguses naiste kehastajatest tummfilmides ning burleski ja vodevilli lavadel. Hakkasid toimuma salajased drag -ballid ja nende osalejad olid esimesed, kes nimetasid end juba drag queen ’ideks. Paljud tänapäeva drag -esinejad peavad oma kunstivormi tõeliseks alguseks just neid balle. Peale ballidel võistlemise hakkasid drag queen ’id esinema ka geibaarides. Hiljem sai drag ’ist geivabastusliikumise oluline osa. Näiteks 1969. aasta Stonewalli rahutuste ajal USA-s protestisid drag queen ’id New Yorgi geibaarides toimunud politseireidide vastu.
Tasapisi on stigma drag’i ümber hakanud vähenema ja see kunstivorm on jõudnud peavoolu. Režissöör John Waters tegi kuulsaks drag queen’i nimega Divine, kes mängis olulist rolli filmis „Juukselakk“ (1988) ning kelle välimus oli väidetavalt inspiratsiooniks nõid Ursula jaoks multifilmis
„Väike merineitsi“ (1989). Drag-esinejate ametist ja elust räägivad ka sellised filmid nagu „Wong Foole, aitäh kõige eest! Julie Newmar“ (1995) ja „Priscilla, kõrbe kuninganna“ (1994).
Drag-ballid ja isegi drag-missivõistlused toimuvad endiselt üle maailma. Kes ei teaks näiteks vogue-tantsustiili, mis tuleb just drag-ballide maailmast ja mis sai aluseks Madonna samanimelisele 1990. aasta hittlaulule. Dokumentaalfilmid „Paris is Burning“ (1990) ja „The Queen“ (1968) ning hiljuti valminud mängusari „Pose“ (2018–2021) avavad ukse drag-ballide maailma.
Kuid kõige suurema üldise tähelepanu popkultuuris on drag saanud tänu tele-show’le „RuPaul’s Drag Race“. 1990. aastate alguses ülemaailmse kuulsuse saavutanud RuPaul on tõenäoliselt siiamaani maailma kõige mõjukam drag queen „Drag Race’i“ esimene hooaeg jõudis teleekraanidele 2009. aastal ning nüüdseks on saade jõudnud juba 18. hooaja ning mitme spin-off-sarjani. Oma versiooni võistlusest on teinud mitmed Euroopa riigid, Kanada, Austraalia, Filipiinid, Tai,
Brasiilia ja Mehhiko. Alternatiivsete drag-artistide jaoks on olemas ka oma show – „Dragula“.
„Drag Race“ ei näita ainult uusimaid drag-trende, vaid kajastab ka seda, mis toimub maailma poliitikamaastikul ja vähemuste õiguste valdkonnas. Muuseas, Suurbritannia „Drag Race’i“ versioonis mainitakse ka Eestit. Sarja kolmandal hooajal võistles seal drag queen Vanity Milan, kes elas mõnda aega Eestis oma eestlasest poiss-sõbraga, ning riietuskategoorias „Minu lemmik“ tuli ta lavale sini-must-valge lillepärjaga. Tallinnas on käinud esinemas mitu „Drag Race’i“ superstaari, näiteks Aquaria ja Naomi Smalls.
„Lilla õudus“
Raamatus „Kalevi alt välja“, mis käsitleb Eesti kväärajalugu ja siin elavate LGBTQ+ inimeste lugusid, on samuti mainitud midagi, mida võiks tänapäeval drag’iga seostada. Nimelt ilmus 1933. aastal ajalehes Rahvaleht lugu nimega „Lilla õudus“, mis rääkis Tallinnas asuvast nn Tereese lossist ja seal korraldatavatest pidudest. Seal osalejad riietusid tihti naisteks ja nimetasid üksteist naisenimedega, toimusid ka „laulatused“ – sümboolsed peod ristiriietumisega, kuigi tol ajal mehed ju omavahel ametlikult abielluda ei saanud.
Üht sellist pulmapidu Tereese lossis on kujutatud Eesti lühifilmis „Lillade õuduste öö“ (2024). Pulmapeole järgneb lõbus drag -pidu, kus osalevad paljud tuntud Eesti drag -artistid, nagu Helgi Saldo (kelle seljas on stiliseeritud Eesti rahvariided, ja kunstnik Jaanus Samma loodud rahvustikandiga jockstrap ), House of Pedestriani liikmed, drag king ’id Major Danger, Maxx Toxic, Eeben Früülep ja teised.
Tallinnas saab drag -etendusi näha näiteks klubis Hungr. Lisaks on väga eriline drag -skeene Tartus, kus etendused toimuvad tihti Genialistide Klubis. Tartus tegutseb Kuradisilla kollektiiv selliste andekate artistidega nagu Labia Koidula, Helmehirmutis, Delfi Oraakel ja teised. Eesti tuntuimad ja ehk kommertslikult edukaimad drag queen ’id on ilmselt Vilita ja Nordika, kes istuvad ikka esireas Tallinna moenädalal, on kutsutud auhinnagaladele, teevad koostööd brändidega ja korraldavad drag brunch ’e. Ja ärge unustage eelmisel aastavahetusel Draamateatris etendunud lavastust „Identiteedikabaree Drag Show“, mida sai terve riik vaadata ETV vahendusel ja mis näitas, et drag ei ole ainult ilusad riided – see on ka poliitiline. Drag koos positiivse sõnumi, poliitilise aktivismi ja laitmatu meigiga on kindlasti vallutamas maailma ning Eesti ei ole erand. Seega minge ja toetage kohalikke drag -artiste!
Hot Lips - Just try it
Tutvu tuhandete põnevate toodetega hotlips.ee
T1 keskuse 2. korrusel 1038 m2
Peterburi tee 2, Tallinn
Tartu Lõunakeskus
Lääneringtee 39, Tartu
Pärnu keskuse 3. korrusel
Aida tn 7, Pärnu
Astri keskuse 3. korrusel
Tallinna mnt 41, Narva
„Kui mõelda maailma kontekstis, siis see, et kväärmees teeb moodi, on väga loogiline, seda ülistatakse kuidagi. Kuid Eestis ei ole see siiani minu meelest väga popp asi,“ mõtiskleb moekunstnik Karl-Christoph Rebane. Viimased paar aastat on tal aga olnud triumfaalsed: Hõbenõela võit 2024. aasta sügisel, silmapaistev 2025. aasta kollektsioon „Broke in Ca$hmere“, tema looming jõudis Elle Lithuania kaanele, samuti esimese Elle Balticu numbri kaanel Carmen Kassi selga.
TEKST: ANDREI DANILO
Vaadates sinu kollektsiooni, mida esitlesid sügisel Tallinn Fashion Weekil, tekkis tunne, et vot see ongi kväärmood. Kindlasti. See kollektsioon on enesepõhine. Kuna loon ka enda elu hetkedest, lugudest ja läbielamistest, siis see paratamatult on seal. See ei ole sellepärast, et näe, kväär on populaarne või et keegi Eestis ei tee kväärmoodi, siis ma nüüd hakkan tegema...
Kas ammutad kõige rohkem inspiratsiooni oma loomingu jaoks enda elust?
2024. aasta Hõbenõela kollektsioon oli minu versioon läbipõlemisest, ja see, mida näitasin aasta pärast, oli minu tunnetus sellest, kuidas sain ennast tagasi. Asjad aina kuhjusid, kuni leidsin ennast äkki hetkes, kus läksin maale tagasi – olen pärit Haapsalu külje alt, alati elanud hästi väikeses külas – ja lihtsalt üritasin aru saada, mida ma üldse teha tahan. Ma polnud kindel, kas ma üldse teen rohkem kollektsioone. Jõudsin oma mõtetega sinna, et mul on tegelikult kõik olemas peale raha – mul on pere, elukaaslane, saan elada oma lapsepõlvekodus. Sealt sündiski kollektsioon „Broke in Ca$hmere“.
Aga jah, kõik algab ikkagi sellest, mida ma ise teha tahan. Ma ei oska võib-olla trende kinni püüda või ei saa alati pihta, kuidas mina teeksin mingeid trendikaid asju. Vahepeal on tõesti vedanud, kui mu enda tunnetus on trendidega
kokku läinud, aga see on pigem olnud juhuslik. Kui tegin oma Hõbenõela kollektsiooni, siis ise arvasin, et see on nii antitrendikas kui võimalik, aga sain hoopis palju tagasisidet, et ah, nii lahe –pruunid toonid on ju praegu moes. Ma ei teadnudki!
Eks disainerid ju loovadki trende, mitte ei järgi neid. Jah, minu jaoks see töötab kuidagi paremini. Ma ise šoppan ülivähe, riideid on mul pigem vajaduspõhiselt ja pole oluline, et need oleks trendikad. Enda lavaloomingut ma kanda ei saa, sest teen neid asju alati ainueksemplarina ja modelli suuruses, muidu kannaks neid hea meelega.
Miks sa mõtlesid pärast Hõbenõela võitu, et ei tee rohkem kollektsioone?
Olin selles siis üsna kindel, mul ei olnud energiat. Mõtlesin: I’ve peaked Kuigi see oli minu standardite järgi nii lohakalt kokku klopsitud show, siis inimestele kollektsioon hullult meeldis. Keegi ei näinud, et seal oleks vigu olnud, aga tegelikult oli.
Ilmselt olen mingil määral perfektsionist – teadsin, et suudan teha paremini. Aga siis kuidagi tekkis ikkagi tunne, et üks kollektsioon võiks mul veel olla. Pärast seda tundsin, et olen valmis ükskõik milleks. Ma ei pea tegema moodi, aga võin teha moodi. Olen kuidagi harjunud, et kui ma valin kunsti, mida ei saa kanda igapäevases kontekstis, siis tihtipeale ma teengi seda lihtsalt omast tahtest.
Kas su looming peab alati olema kunst? Kas seal on ruumi ka kommertsi jaoks?
No ma proovin oma kollektsioonides teha paar komplekti, mida saaks rohkem kanda. Seekord oli ehk mingi 7–8 sellist asja, aga kui terves kollektsioonis on kokku 30–40 eset, siis ikka väga väike osa on n-ö igapäevaselt kantav. Aga see on suhteliselt teadlik, sest minu eesmärk ei ole kunagi olnud see, et ma teeks kommertsi, ja olen sellega rahu teinud. Hindan väga selliseid disainereid, kes suudavad luua ühte toodet erinevates variatsioonides. Lihtsalt mind ennast see kuidagi ei kõneta. Pluss ma tunnen, et see põletaks mind kiiresti läbi. Minu jaoks on kunsti osa ikkagi olulisem.
Kas saab siis Eestis moeloojana head tulu teenida?
Mul on tavaliselt nii, et pean panema kas sõbrannade või elukaaslasega mingid hinnad paika, sest ma ei oska ise hindu määrata. Kui mul ei oleks hinnakirja ja keegi küsiks, et lahe kott, palju maksab, siis ma ütleks, et ei tea, 20 eurot. Või oot, ma võin sulle ise anda 20 eurot, palun lihtsalt võta endale! Ma toon ise kohale ka. Väga raske on astuda samm tagasi ja raha küsida, aga noh, pean ikka kuidagi ära elama. Mulle meeldib näha oma asju inimeste käes, eriti kui see neile rõõmu teeb. Tulu saab ikka teenida. Aga asi on selles, et kas disaineritel on piisavalt südikust, et umbes kümme aastat üle elada enne seda, kui nad jõuavad sinna, kus see end ära tasub. Mina alustasin loominguga üsna kohe, kui EKA-sse läksin, 2017. aastal ja esimesed eduviljad hakkavad tegelikult tulema alles praegu. Saan aru, miks tuleb igal aastal nii palju brände ja need mingi aasta-kahega ära kaovad, sest kohe sul sissetulekut lihtsalt ei ole. Et see oleks jätkusuutlik, pead saama stuudio võtta ja päriselt PR-i teha. Minu looming on minu enda põlve otsas ikkagi tehtud. Sa pead lihtsalt andma aega, et inimesed saaksid sinu väärtusest aru. Brändi identiteeti on väga raske jätkusuutlikult edasi anda, aga ma ei näe, et see oleks võimatu. Kuidas sina oma brändi identiteeti kirjeldad? Trashion – kui tehakse prügist moodi, mida ma ikkagi suures osas teen. Lihtsalt see prügi on ajas muutunud. Mina alustasin konkreetselt prügiga –mu esimene kollektsioon oli ehitusjäätmetest. Praegu on mul näiteks tekkinud väga hea koostöö Tiina Talumehega, kelle käest saan väga häid kangajääke. Kuna ma ise hakin need kangad väikesteks ruudukesteks ja ribadeks, siis mul polegi vaja, et see kangajääk oleks meetrine – ma lihtsalt tahan, et see oleks kvaliteetne. Oma olemuselt on see identiteet ikkagi ka kväär. Ma ei ole mõelnud seda, et ma teen oma kollektsioone kvääresteetikaga, aga kuna see lihtsalt juhtus niimoodi, siis sellest kuidagi sai pikaajaline bränding. Kohe alguses ma ei saanud aru, et kas see on hea. Kui mõelda maailma kontekstis, siis see, et kväärmees teeb moodi, on väga loogiline, seda ülistatakse kuidagi. Kuid Eestis
see siiani minu meelest väga popp asi ei ole. Kui sul oleks kuskil mingi pealkiri „Kväärmoekunstnik Karl-Christoph Rebane tegi kollektsiooni“, siis arvan, et pärast on ikka kuskil kommentaarides midagi nagu „kuradi pede, mis ta tahab?“.
Kuna ma oma esimese kollektsiooniga käsitlesin ka kaitseväe relevantsust, et kas kõik peaksid minema kaitseväkke, sain ikka väga palju vihakirju, mida ma hiljem pole saanud. Kas see on seetõttu, et ma teen nüüd convincing-asja või äkki ma ei tee enam piisavalt provokatiivset asja? Ma pole sellele vastust saanud. Äkki peaksin olema provokatiivsem? Tegelikult iseenesest see, et keegi kirjutab sulle kirja, tähendab, et sa oled läinud kellelegi hinge. Ja see on tegelikult see, mida ma ju tahan.
Sinu show’del on väga mitmekesine modellide valik. Kui oluline on sinu jaoks representatsioon?
Väga oluline! Mul on ainult kahju, et ma pole kahjuks leidnud enda kehatüübiga inimesi, kes julgeks minna lavale, eriti mehi. Päris palju küsitakse, et miks on moelavadel ainult ülikõhnad ja -noored poisid ning tüdrukud. Lihtsalt ongi see, et mida vanemaks inimesed saavad, seda kriitilisemaks nad oma välimuse suhtes muutuvad. Kui oleks võimalik tuua lavale keegi, kes ei ole standardne või ootuspärane, siis ma hea meelega teeks seda.
Mul on olnud ka väga suur privileeg kaasata inimesi, keda ma ei oleks kunagi arvanud, et saan lavale. Aga ma olen õppinud ka seda, et peab lihtsalt küsima. Kõige halvem asi, mis saab juhtuda, on see, ta paneb sulle Instagramis bloki. See on risk, millega tuleb elada. Enamik on ikkagi vastanud.
Kui tegin oma esimest kollektsiooni, ei olnud ma veel keegi. Kirjutasin Anu Saagimile, et tere, ma tahan sind lavale. Sest see tekitaks skandaali! Ja siis ta vastas, et jah, sobib, aga ma soovin, et oleks back’is pudel šampanjat. See on mu lemmiklugu, et see šampanja, mis ma talle ostsin, maksis rohkem kui terve kollektsioon – mul oli kollektsiooni eelarve 50 eurot ja see šampanja maksis mingi 80 eurot. See kollektsioon, millega sain tuuritada Ukrainas ja võitsin Tartu Fashion Festivali, maksiski päriselt 50 eurot.
Muidugi kajastub mu loomingu kvääridentiteet ka selles, milliseid modelle ma valin. Kuid kõik modellid ei pea ilmtingimata geid olema. Ma ise ei kujuta enda riietes ette lihtsalt mõnd ilusat inimest, vaid pigem tegelast, keda ma tunnen, kes suudaks kõige paremini minu lugu edasi anda. Näiteks sügisel sai palju tähelepanu Arseni Tšurdaljov, kes oli laval hõbedases korsetis ja jockstrap’is. Ta on minu jaoks isegi rohkem muusa kui modell.
Seesama komplekt tegelikult oli küsimus sellest, kui kaugele on inimene nõus raha nimel minema. EKA-s oli
meil põhiline nali see, et Eestis löövad läbi koduperenaised rikaste „issidega“. Ma ei arva, et see 100% tõele vastab, aga igal kuulujutul on mingi iva sees. Küsimus on selles, et kas ma oleksin edukam – et äkki ma ei oleks „Broke in Ca$hmere“, vaid „Rich in Ca$hmere“, kui ma oleksin ka endale leidnud mingi rikka suhkruissi, kes päriselt kõige selle eest maksaks. Aga ei, ma olen rahul oma valikutega!
Võib-olla ei sünnikski nii hea looming, kui ei oleks armastust?
See on hea küsimus. Mäletan, et mu baka lõpukollektsiooni nimi oli „The Significant Other“, kui olin just kohtunud oma esimese peikaga. Kõik oli nii ilus ja joonistasin väga vahukooreseid look’e. Järsku sai suhe läbi, kuid kollektsioon oli vaja kuidagi lõpetada. Siis esitasin endale hoopis selle küsimuse, et kas kaotatud armastust saaks või peaks taaselustama, ja vastus on see, et saab, aga ei peaks. Vahukooresest kollektsioonist sai pigem robustne ja natukene puruks tehtud asi. Näiteks mingid pärltikandid katsin plastkihiga, et need näeks välja nagu mäda.
Eestlastel on rohkem kannatuskultuuri, mis on kuidagi andnud traumabond’i. Nii halb, kui see ka ei ole, siis trauma inspireerib väga palju. Seetõttu on kurva kunstniku arhetüüp nii tugev, et nagu peab ikka kannatama! Ise ma ei arva, et peab kannatama, kuid siis on palju lihtsam luua. Minu meelest on palju raskem luua õnnelikuna.
Ma ei ole mõelnud seda, et ma teen oma kollektsioone
kvääresteetikaga, aga see lihtsalt juhtus niimoodi.
Hiljuti kandis Carmen Kass sinu loomingut esimese
Elle Balticu kaane peal. Kuidas see juhtus?
Ma alguses üldse ei teadnud, mille jaoks mult komplekti küsiti. Ja siis kirjutati, et seda kannab Carmen Kass ja et ta tuleb järgmisel nädalal ise asjadele järele! Ma ei olnud teda ju kunagi päriselus näinud. Ta tuli kohale koos oma väikese kutsakesega ja oli ülitore. Mul oli jälle täpselt seesama hetk, kui ma esimest korda Anuga kohtusin ja eeldasin, et tuleb kohale mingi diiva. Aga nii ei olnud. Carmengi küsis, kas koer võib stuudios olla, ja võttis ilusti jalanõud ära. See on inimese kohta kuidagi nii paljuütlev, kas ta võtab jalanõud jalast ära, kui ta sulle külla tuleb.
Hiljem sain teada, et see on Elle Balticu esimese kaane jaoks... No pressure! Carmen ise valis umbes kohvritäie asju. Kaasa läks ka üks pintsak-vest, mis oli pooliktoode. Sellel ei olnud isegi veel voodrit! Lõpuks see oligi see, mis kaanele jõudis. No ta nägi väga hea välja.
Kui Carmen tagasi tuli, küsisin ka üht asja, mis oli minu jaoks oluline: et kas neid riideid oli mugav kanda? Sest kui üldse küsida kellegi käest mõnd kvaliteediga seotud küsimust, siis just supermodelli käest, kes on kandnud absoluut-
Kaunis pesu Lilibet pesusalongist
Kevadel on õige aeg täiendada oma pesugarderoobi, sest uues hästi istuvas pesus, mis toetab teie figuuri ja enesekindlust, võite julgelt suvele vastu minna.
oma modellidega pärast 2025. aasta kollektsiooni „Broke in Ca$hmere“ esitlust.
selt kõike, päris couture’i. Ja ta vastas, et jah, oli väga mugav, mis oli minu jaoks märk, et võin teha asju samamoodi edasi. Tunnen, et pärast seda Elle Balticu värki võetakse mind tõsisemalt, eriti Eestis. Eks mul ikka ole natuke hirmus, kuidas mind Eestis vastu võetakse, välismaal vahet ei ole. Mina olen eestlane, mis tähendab, et kui ma ei ole Carmen Kass, olen ma mitte keegi välismaa inimeste jaoks!
Kas on veel keegi, keda sa tahaksid riietada? Ma tahaks kõiki riietada, lihtsalt küsimus on selles, kui palju aega on. Ma oleks üliõnnelik, kui saaksin kunagi lavale Carmen Kassi, aga võib-olla isegi tahaks teda lavale veel vanemana – see oleks lahedam.
Isiklikult ootan seda, kui Anu Saagim saab umbes 80 või 90 –tahan ta panna kõige minimasse kleiti ja vaadata, mida rahvas arvab. Ise olen kindel, et isegi siis, kui ta on 90, ei näe ta ikkagi üle 50 välja.
Foto: Erlend Štaub
Näiteks Marta Vaariku kleidi peale panid sa meheliku kubeme.
Mulle meeldib see, et su outfit ei pea olema täpselt selline, milline su keha päriselt on. Et kui sul ei ole laiu õlgu, siis jakk võib sulle need anda, et kui sul ei ole taljet... Kõike saab ju muuta! Ma ei tea, miks kõik peab olema nii binaarne. Kõigile meile on antud üks keha, aga see ei tähenda ju, et riided peavad täpselt selle keha järgi olema. Minu meelest võib riietus anda sulle ka uue keha.
Küsimus on selles, et kas ma oleksin edukam, kui ma oleksin ka endale leidnud mõne rikka suhkruissi, kes päriselt kõige selle eest maksaks. Aga ei, ma olen rahul oma valikutega!
Anne Veskit võiks samuti olla tore riietada... või Marko Reikopit. Aga mingisse väga kväär asja! Sest ta on nii tõsine, aga kõik, mida ta teeb, on nii ebatõsine. Minu meelest ei lähe see kokku. Ma tahaks midagi, mis kajastaks seda ebatõsisust.
Kas oled nõus väitega, et kõik riided on unisex?
On, kui sa näed neis hea välja. Minul ei ole küll vahet, kes mida kannab. Kõik moehuvilised teavad, et enam ammu pole skandaalne, kui mees kannab seelikut, aga miks me ei näe tänaval meeste seljas seelikuid? Olen ise ka saanud küsimusi, et miks mina ei julge kanda. Mina lihtsalt kardan. Ma kardan Eesti meest tänaval, sest ta on ettearvamatu. Võib-olla oleksin ekstravagantsem, kui elaksin kuskil Tallinna kesklinnas. Mäletan, et esimest korda, kui oma juuksed ära blondeerisin, läksin Haapsallu tagasi ja kõndisin suvel kõrvaltänaval kesklinnas – kamp
tüüpe karjus teiselt tänava poolelt „pede!“ jne. See oli küll mingi kümme aastat tagasi... Et selles suhtes ajad muutuvad üsna kiiresti praegu. Piir selle vahel, mis siis on n-ö kväär ja mis ei ole, aina hägustub.
Aga sulle ikkagi meeldib rohkem elada Haapsalus kui
Tallinnas?
Ma ei ela linnas, vaid maal.
Seal ongi see, et näen ainult oma pere liikmeid, kes on väga toetavad. Eks selle asjagagi oli omal ajal segadust. Tulin oma õdedele kapist välja... hmmm, kui kaua ma olen oma peikaga koos olnud... viis aastat tagasi.
Sest oligi nii, et mu suhe oli tõsine, jõulud olid tulemas ja tahtsin perele külla minna. Üks õde oli väga šokis.
kollektsioonist sai pigem robustne ja natukene puruks tehtud asi. Näiteks mingid pärltikandid katsin plastkihiga, et need näeks välja nagu mäda.
Minu jaoks oli see kummaline, sest tema oli muidu see progressiivne õde – arvasin, et tema võiks aru saada. Aga teine õde, kes on pigem konservatiivne, oli kohe aktsepteeriv. Ütles veel, et kui peika mulle haiget teeb, siis peksa saab ikka! See on väga nunnu, et kõik on hästi toetavad.
Mida vanemaks saan, seda rohkem tahan perega olla. Kui jälgin moemaailma n-ö legende ja seda, kuidas nad oma elust räägivad, siis on tihtipeale see, et nad on nii palju ära olnud ja ära kadunud ega tea, kes nad on. Ma tahaks vahele jätta selle osa, et kaotan inimesena iseennast või ühenduse oma pere või lähedastega. Seetõttu olengi kodus ja tegutsen seal. Mu käest on küsitud küll, et miks ma välismaale ei lähe. Miks ma peaks? Kui mina ära läheks, siis palju seal Tallinn Fashion Weekil veel oleks moekunstnikke, mitte moedisainereid? Kui nemad ka ära läheks, siis mis alles jääks? Kui me saadame välismaale kogu kunsti, mis on potentsiaalikas, siis meile siia ei jää ju mitte midagi. Minu meelest oleks loogiline leida lahendus, kuidas kunstnikud saaksid siin ära elada. Muidugi ma arvan, et mul läheks rahaliselt väga palju paremini, kui ma suunduks välismaale ja mõne moebrändi all töötaks nagu teised – mida ma ei saa neile pahaks panna, sest Eestis ei ole turgu. Kuid minu jaoks on kohalik edendamine olulisem kui see, kas mul on turgu või mitte. Seni, kuni ma ära elan.
Sauna Club 69 on peamiselt suunatud geija bimeestele ning nende sõpradele, kuid laupäevased Swinger Party üritused on mõeldud nii meestele kui naistele. mõeldud meestele
Klubis toimuvad erinevad teemaõhtud, nagu Noorte Päev, Naked Party jpm. Külastajatele on avatud baar, bassein, aurusaun, soola- ja aroomisaunad, videoruumid ja kabiinid ning privaatsed ruumid meeldivaks ajaveetmiseks. Lisaks on olemas seksikiik.
Paljud ideed, mida tänapäeval esitletakse moelavadel uuendusliku ja sooneutraalse esteetikana, on tegelikult sündinud juba aastakümneid tagasi queer -subkultuurides. Androgüünsed siluetid, sooneutraalsed kollektsioonid, glamuurse ja sportliku stiili segamine ning julgelt mänguline tänavamood on kõik osa muutusest, mida viimaste kümnendite jooksul näinud oleme. Oluline on aga mõista, et need ideed ei sündinud moelavadel. Enne, kui disainerid hakkasid rääkima genderless -stiilist või identiteedi voolavusest, toimus see visuaalne eksperimenteerimine linnaruumi tasandil –klubides, subkultuurides ja tänavakultuuris.
Just seal kujunes välja esteetika, mis murdis traditsioonilise jaotuse maskuliinse ja feminiinse vahel.
TOIMETAS: RUMI SAAR / FOTOD: SHUTTERSTOCK
Tänavastiil kui moelabor
Paljud tänapäeva disainerid tunnistavad, et just tänavastiil on nende loomingu üks olulisemaid inspiratsiooniallikaid. See tuleb hästi välja näiteks moenädalate ajal, mil fotograafide objektiivi ees on sageli mitte ainult moelava, vaid ka publik. Stilistid, kunstnikud, aktivistid ja loovtöötajad kasutavad riietust vabamalt, kui traditsiooniline moesüsteem seda võimaldab, ning seetõttu segunevad luksusbrändid vintage-rõivaste, spordimoe ja käsitöödetailidega ning outfit’ides kohtuvad eri ajastute ja stiilide kihistused. Tänavastiil toimib seega nagu pidevas liikumises olev labor. Seal sünnivad ideed, mis peegeldavad ühiskondlikke muutusi kiiremini kui moelavad. Kvääresteetika mõju on selles visuaalses segunemises eriti selgelt näha, sest identiteet ei ole selle puhul seotud ühe kindla stiiliga. Maskuliinsus ja feminiinsus võivad eksisteerida samas outfit’is, glamuur võib kohtuda minimalismiga ja teatraalsus igapäevase mugavusega.
Disainerid, kes murravad traditsioone
Disainereid, kes selliseid ideid moelavadele toovad, on tänapäeval küll mitmeid, kuid üks mõjukamaid neist on kindlasti olnud Jean Paul Gaultier. 1980. aastatel, ajal, kui moemaailm oli endiselt üsna konservatiivne, hakkas Gaultier oma
kollektsioonides teadlikult mängima sooliste sümbolitega. Tema show’del kandsid mehed seelikuid, korsette ja läbipaistvaid pluuse – rõi vaid, mida peeti traditsiooniliselt naiselikuks.
Gaultier ei kasutanud neid elemente pelgalt provokatsioonina. Tema looming tõlkis subkultuuride visuaalse keele kõrgmoe konteksti – tuues moelavale esteetika, mis oli varem nähtav pigem klubi kultuuris, drag-performance’ites ja tänavamoe eksperimentides.
Teine oluline nimi on Alexander McQueen. Tema kollektsioonid olid sageli dramaatilised ja narratiivsed, käsitledes identiteeti, keha ning võimu visuaalse metafoorina. McQueen ei käsitlenud kväärteemat alati otseselt, kuid tema loomingus oli tugev element identiteedi performatiivsusest. Tema disainid ei püüdnud kinnitada normatiivset ilu või soorolle, vaid uurisid, kui kaugele neid saab nihutada.
Tänapäeva moes on seda liini edasi arendanud uus disainerite põlvkond. Näiteks on briti disai ner Harris Reed teinud sooneut raalsest esteetikast oma loomingu keskse idee. Tema kollektsioonid ühendavad ajaloolisi siluette – korset te, laiu õlgu, dramaatilisi mantleid –tänapäevase gender-fluid-mõtteviisiga. Samuti on tähelepanu pälvinud Palomo Spain, kelle kollektsioonid ühendavad ba rokse romantika ja maskuliinse garderoobi. Tema loomingus kannavad mehed pitsi, siidi
ja tikandeid, mis on traditsiooniliselt kuulunud naisterõivaste juurde.
Need disainerid ei muuda ainult seda, millised riided on moes. Nad muudavad seda, kuidas mood mõtleb identiteedist. Kui varasem moesüsteem lähtus ideest, et riietus kinnitab inimese sotsiaalset rolli, siis tänapäeval käsitletakse moodi üha enam vahendina, millega seda rolli luua või ümber kirjutada.
Kuigi sellised ideed jõuavad sageli moelavadele disainerite kaudu, ei ole nende tegelik tähendus kunagi piirdunud ainult kõrgmoega. Kväärkultuuri puhul on mood alati olnud seotud avaliku ruumiga – sellega, kuidas inimesed end linnas, klubides või kogukonna sündmustel nähtavaks teevad. Eriti teravalt tuleb nähtavuse poliitika fookupride-ürituste raames. Paraadid ja festivalid on üks väheseid avalikke ruume, kus mood, poliitika ja identiteet põimuvad nii otsesel ja nähtaval viisil. Kui igapäevases linnakeskkonnas toimib riietus sageli sotsiaalsete normide pride-sündmused loovad ajutise ruumi, kus need normid teadlikult ümber kirjutatakse. Riietus ei ole seal ainult esteetiline valik, vaid kommunikatsioonivorm – viis teha nähtavaks identiteet, kogukond ja poliitiline seisukoht.
Pride-paraadid on alati olnud teadlikult demonstratiivsed. Inimesed on nende raames marssinud tänavatel, sageli olukorras, kus avalik homoseksuaalsus võis endiselt kaasa tuua sotsiaalse stigma või isegi õiguslikke tagajärgi. Riietus muutus selles kontekstis poliitiliseks sümboliks. Mõned osalejad valisid igapäevase, „normatiivse“ välimuse rõhutamaks, et kväärid on osa ühiskonnast nagu kõik teised. Teised kasutasid aga teadlikult ekstravagantset stiili, mis rõhutas identiteedi mitmekesisust ja keeldus sulandumast traditsioonilistesse normidesse.
Seetõttu ei liigu paljud moetrendid enam moelavalt tänavale, vaid vastupidi. Linnaruumi subkultuurid, klubikultuur ja kogukondlikud sündmused on sageli need kohad, kus visuaalseid ideid esimest korda katsetatakse. Moelavad tõlgendavad neid hiljem –andes nähtusele institutsionaalse kuju.
Allikad: prideloop.com, vogue.com, instyle.com
Erootikapood Veenus on aastast 2001 pakkunud oma klientidele soodsaid sekstooteid ja erootikakaupu.
Ilu- ja kehahooldused on viimastel aastatel muutunud tavapärasteks protseduurideks paljude inimeste elus. Näohooldus, maniküür, kulmude kujundamine või massaaž ei ole enam ammu ainult luksuslikud spaaprotseduurid, vaid sageli osa igapäevasest või -kuisest enesehoolitsusest. Samal ajal on populaarsust kogunud ka esteetilise meditsiini protseduurid – laserhooldused, Botox ja täitesüstid. Suure iluhullustuse keskel võib aga paratamatult tekkida küsimus, millal piirduda lihtsalt hooldusega ja millal tasub keerukamaid protseduure ette võtta.
TEKST: RUMI SAAR / FOTOD: SHUTTERSTOCK
Üha enam rõhutatakse, et ilu ei peaks olema rangelt määratletud standard. Pigem on ilu seotud sellega, kuidas inimene end oma kehas tunneb ja mis just teda kõnetab. Igapäevane enesehooldus on heaolu osa
Kõige lihtsam ja universaalsem ilurutiin algab nahahooldusest. Nahk on inimese suurim organ ja selle regulaarne hooldamine aitab säilitada nii naha tervist kui ka välimust. Tavaliselt hõlmab see naha puhastamist, niisutamist ja päikesekaitse kasutamist. Professionaalsed näohooldused võivad aga toetada kodust rutiini ja aidata lahendada konkreetseid probleeme, näiteks aknet, pigmentatsiooni või kuiva nahka.
Sarnaselt nahahooldusega on ka teised iluprotseduurid, nagu kulmude kujundamine ja maniküür, muutunud täiesti tavapärasteks ilupraktikateks. Kulmud mõjutavad näoilmet rohkem, kui sageli arvatak se, ning kulmude korrigeerimine aitab näojooni tasakaalustada. Küüntehooldus seevastu ei ole pelgalt esteetiline valik, vaid ka hügieeni ja küünte tervise küsimus.
Mittemeditsiinilistest protseduuridest kuuluvad keha eest hoolitsemise juurde sageli ka massaaž ja erinevad kehahooldused. Massaaž turgutab vereringet, vähendab lihaspingeid ja toetab vaimset heaolu. Paljude jaoks on see üks lihtsamaid viise, kuidas igapäevasest stressist taastuda.
Esteetilised protseduurid: miks need populaarsed on?
Viimastel aastatel on kiiresti kasvanud nõudlus niinimetatud minimaalselt invasiivsete esteetiliste protseduuride järele. Nende hulka kuuluvad näiteks botuliintoksiinisüstid, täitesüstid, keemilised koorimised ja laserprotseduurid. Dermatoloogias kasutatakse neid nii naha tervise toetamiseks kui ka vananemismärkide leevendamiseks.
võivad väheneda. Mõju ei ole aga püsiv, sest närviimpulss lihases taastub aja jooksul, seega tuleb protseduuri teatud aja tagant korrata.
Dermatoloog dr Waller on kinnitanud, et sellised protseduurid on muutunud igapäevaseks osaks dermatoloogilisest praktikast: „Enamik kosmeetilisi protseduure on seotud naha noorendamise või vananemismärkide leevendamisega ning botuliintoksiin ehk Botox on selleks üks kõige populaarsemaid võimalusi.“ Kuigi sellised protseduurid on muutunud tavapärasemaks, rõhutavad spetsialistid, et nende eesmärk võiks olla võimalikult loomuliku tulemuse saavutamine, mitte kohene drastiline muutus.
Mida rohkem patsient kosmeetilise protseduuri kohta enne teab, seda paremini saab ta otsustada, kas see on tema jaoks õige valik.
Lasertehnoloogiat kasutatakse näiteks karvaeemalduseks, pigmentatsiooniprobleemide vähendamiseks, armide raviks ja naha tekstuuri parandamiseks. Sageli ei anna laserprotseduur tulemust aga ühe korraga – vajalike eesmärkide saavutamiseks tehakse tavaliselt mitu seanssi.
Botox ehk botuliintoksiin toimib teisiti. See lõdvestab ajutiselt näolihaseid, mis põhjustavad miimikakortse. Lõdvestuse tulemusena muutub nahk siledamaks ja kortsud
Kui ohutud need protseduurid on?
Enamik esteetilisi protseduure on spetsialistide juures üldiselt ohutud, ent siiski ei ole need täiesti riskivabad. Kõrvaltoimed võivad ulatuda kergest punetusest ja tursetest kuni harva esinevate komplikatsioonideni. Seetõttu rõhutavad arstid ja terviseasutused konsultatsiooni olulisust enne protseduuri: spetsialist peab hindama inimese tervislikku seisundit, võimalikke vastunäidustusi ja allergiaid ning selgitama taastumisaega ja võimalikke riske. „Mida rohkem patsient kosmeetilise protseduuri kohta enne teab, seda paremini saab ta otsustada, kas see on tema jaoks õige valik,“ on ka Ameerika dermatoloog Thomas E. Rohrer rõhutanud protseduurieelse info kogumise olulisust. Samuti on tähtis valida kvalifitseeritud spetsialist. Meditsiinilise taustaga dermatoloogid tunnevad nii naha bioloogiat kui ka võimalikke tüsistusi ning oskavad neid ennetada ja ravida.
Tasakaal ilu ja enesetunde vahel
Iluhoolduste ja esteetiliste protseduuride populaarsus näitab, et välimus ja enese eest hoolitsemine on paljude jaoks olulised. Samas ei ole olemas ühtset vastust küsimusele „kui palju on liiga palju?“. Oluline on, et otsus tuleks inimese enda soovist, mitte välisest survest. Hooldused võivad aidata parandada enesetunnet ja enesekindlust, kuid need tohiks olla ainsaks tingimuseks teekonnal „parema minani“.
Allikad: terviseamet.ee, American Medical Association, Christinas Clinic, Medemis kliinik, LaVie Clinic, NHS.uk
Kui rääkida meigist, mõeldakse enamasti ilu, enesehoolduse või moe peale.
Kväärkultuuris on jumestusel aga sageli palju laiem tähendus. See võib olla viis, kuidas inimene oma identiteeti nähtavaks teeb, kuidas suhestub sooliste normidega või loob sidet kogukonnaga.
Mõne jaoks on see vahend, mis aitab oma soolist identiteeti kinnitada ja peegelpildiga leppida, teise jaoks performatiivne kunstivorm või protest ühiskonna normide vastu.
TEKST: RUMI SAAR / FOTO: SHUTTERSTOCK
Meik kui identiteedi loomine
Sooline identiteet on suuresti nähtavuse küsimus. Inimesed loevad üksteist väga kiiresti väikeste visuaalsete märkide kaudu: kulmude kuju, nahatooni ühtlus, habeme vari, huulte värv, näo kontuur. Need detailid võivad tunduda kosmeetilised, kuid tegelikult mõjutavad nad seda, kuidas inimest sotsiaalses ruumis tajutakse.
Seetõttu kasutataksegi meiki sageli näiteks näojoonte pehmendamiseks või vastupidi, rõhutamiseks, muutes näo proportsioone ja nihutades seda, kuidas ühiskond kellegi sugu tajub. Jumestuse abil saab nägu üsna palju muuta: lõualuu saab kontuuriga teravamaks, kulmude kuju muudab kogu ilmet ja värvikorrektor võib peita habemevarju.
Samas ei tähenda identiteedi kinnitamine alati seda, et inimene püüaks võimalikult hästi sobituda olemasolevate sooliste normidega. Paljud kväärid kasutavad meiki hoopis selleks, et luua teadlikult vahepealseid või määratlematuid esteetikaid –nägusid, mis ei püüagi olla selgelt „mehelikud“ või „naiselikud“. Näiteks võivad maskuliinse kehaga inimesed rõhutada ainult teatud feminiinseid elemente – näiteks silmameiki või läiget –, ilma et nad püüaksid luua täielikult „naiselikku“ välimust. Või vastupidi: feminiinse kehaga inimene võib kasutada
meiki maskuliinsete joonte rõhutamiseks, näiteks tumedama kontuuri või kunstliku varju kaudu. Meik kui performatiivne kunst
Kui igapäevane jumestus võib olla üsna intiimne ja peaaegu märkamatu, siis kväärkultuuris eksisteerib ka selle vastand: teadlikult liialdatud ja performatiivne meik. Kõige tuntum näide sellest on drag kus nägu ei ole lihtsalt inimese keha osa, vaid osa lavakarakterist.
Drag-meik ei püüa tavaliselt olla realistlik. Vastupidi –selle loogika põhineb sageli ülepingutusel. Klassikaline drag-meik rõhutab elemente, mida popkultuur on harjunud pidama „glamuurseks“: pikk ripsmekaar, terav kontuur, tugev highlight ja intensiivne värv. Kuid just see liialdus teeb nähtavaks, et ka tavapärane feminiinsus on mingil määral stiliseeritud – see ei ole lihtsalt loomulik seisund, vaid midagi, mida saab õppida, korrata ja ümber kujundada.
Selles mõttes on performatiivne meik kväärkultuuris rohkem kui lihtsalt kosmeetiline oskus. See on osa visuaalsest kunstivormist, kus nägu toimib lõuendina ja keha lavana. Ning nagu iga kunstivorm, kannab see endas ka kommentaari selle kohta, kuidas ühiskond ilu, sugu ja identiteeti kujutab.
Meik ei ole alati aga ainult eneseväljendus või kunst. Mõnikord muutub see ka poliitiliseks vahendiks. Selle põhjuseks on lihtne asjaolu: ajalooliselt on sooliselt mittekonformne välimus, sealhulgas riietus ja meik, olnud midagi, mida ühiskond on püüdnud kontrollida või karistada. Sellises olukorras võib pelgalt nähtav olemine muutuda poliitiliseks teoks. Kväärliikumise ajaloos on palju hetki, kus välimus ise on olnud vastupanu vorm. 20. sajandi keskel võidi Ameerika linnades inimesi arreteerida riietuse eest, mis ei vastanud nende „määratud“ soole. Sellised reeglid tähendasid, et lihtsalt normist erinev välimus võis tuua kaasa politsei sekkumise ja kui inimesed otsustasid siiski avalikult sellisel kujul esineda –klubides, tänavatel või protestidel –, oli see teadlik risk. Selline ajalugu on jätnud jälje ka kväärkultuuri esteetikasse. Nähtavus ei ole siin ainult küsimus stiilist, vaid ka sellest, kellel on õigus avalikus ruumis olemas olla. Meik võib seetõttu toimida märgina, et inimene ei püüa oma identiteeti peita, vaid teeb selle teadlikult nähtavaks. Ka tänapäeval võib jumestus olla osa nähtavuse poliitikast. Drag -show ’d, pride -paraadid ja queer -performance’ id ei ole ainult meelelahutus. Need on ka viis näidata, et kväärid ja nende kultuur on avalikus ruumis olemas ning et küsimus sellest, millised kehad ja väljendusviisid on „lubatud“, ei ole endiselt täielikult lahendatud.
Lõppkokkuvõttes ongi kväärmeigi kõige huvitavam omadus selle mitmekesisus. See võib olla väga isiklik ja peaaegu nähtamatu, või vastupidi – dramaatiline ja tähelepanu nõudev. See võib aidata inimesel end turvalisemalt tunda, luua lavakarakteri või anda poliitilise sõnumi. Sageli teeb see kõike korraga.
Allikad: vogue.com, glam.com, whowhatwear.com
Avasta lähedus uuel tasemel.
Kood PRIDE26 annab sulle 20% soodustust
Leedi.ee usub, et igaühel on õigus turvalisele ja rahuldust pakkuvale intiimsusele. Oleme siin, et toetada sinu teekonda – pakkudes kvaliteetseid tooteid, mis aitavad luua sügavamat ühendust ja avastada uusi naudinguid. Meie e-pood on diskreetne, sõbralik ja alati sinu jaoks olemas.
LGBTQ+ kodusisustus ei tähenda seinal rippuvat vikerkaarelippu – kuigi võib –, vaid kätkeb endas pigem üht kindlat esteetikat, vabadust väljendada ruumi kaudu identiteeti, ajalugu ja kuuluvust. Paljude selle kogukonna inimeste jaoks on kodu olnud pikka aega pelgupaik – koht, kus individuaalsus saab õitseda ilma hinnangute ja piiranguteta. Seetõttu muutub LGBT+-sõbraliku kodu kujundamine sageli lugude jutustamise, tähistamise ja nähtavuse aktiks.
Värvil on paljudes kväärinterjöörides oluline roll. Vikerkaarelipp, mille kujundas 1978. aastal Gilbert Baker, on endiselt üks tuntumaid LGBTQ+ uhkuse sümboleid. Selle elav värvispekter on inspireerinud kõike alates tekstiilidest ja kunstist kuni keraamika ja valgustiteni. Samas ei tähenda LGBT+ dekoor alati ruumi täitmist otseste vikerkaaremotiividega. Paljud eelistavad peenemaid viiteid: värvigradiendiga seina, värvilisi klaasesemeid või tekstiile, mis kordavad näiteks bi-, trans- või mittebinaarse uhkuse lippude toone.
Kunst on sageli kväärinterjööride süda. Fotod, illustratsioonid ja graafilised trükised, mis tähistavad LGBTQ+ ajalugu ja kultuuri, võivad muuta seinad tähenduslikeks galeriideks. Aktivistide portreed, vintage -pride ’i plakatid või kväärkunstnike kaasaegsed teosed aitavad siduda kodu isikliku ruumi laiemate kultuuriliste lugudega. Need esemed ei ole pelgalt dekoratsioon – need austavad võitlusi, saavutusi ja kväärkogemuste mitmekesisust.
Isiklikud lood on samuti oluline osa sellistest interjööridest. Paljudes LGBTQ+ kodudes leidub esemeid, mis on kogutud reisidelt, pride-üritustelt või elu olulistest hetkedest. Raamitud pilet pride-paraadilt, plakat lemmik kväärfilmist või kohalike LGBTQ+ loojate käsitöö võib kanda suurt emotsionaalset väärtust. Erinevalt rangelt kureeritud
interjööridest on need ruumid sageli eklektilised, kus eri stiilid saavad vabalt koos eksisteerida.
Mugavus ja kaasavus suunavad samuti kujundusotsuseid. Pehmed istumisalad, paindlikud ruumilahendused ja külalislahked söögialad kutsuvad kokku saama sõpru, perekonda ja kogukonnaliikmeid. Paljude kvääride jaoks peegeldavad interjöörid kuuluvust, eelistades ühiseid ruume. Suurtest söögilaudadest, hubastest elutubadest ja avatud köökidest kujunevad head kohtumispaigad vestlusteks, tähistamiseks ja toetuseks.
Oluline on ka julguse ja autentsuse tasakaal. Mõned LGBT+ interjöörid tähistavad maksimalismi: värvilised seinad, dramaatilised tapeedid, efektne valgustus ja kihilised tekstuurid. Teised eelistavad rahulikumat minimalismi, mida täiendavad mõned sümboolsed detailid. Ühine joon on ausus – ruumid, mis peegeldavad tõeliselt seal elavaid inimesi.
Lõppkokkuvõttes on LGBT+ kodusisustus nähtavuse ja eneseväljenduse küsimus. Olgu selleks värv, kunst, ajalugu või kogukonnakeskne ruumilahendus – sellised interjöörid tuletavad meelde, et kodu võib olla nii isiklik pelgupaik kui ka identiteedi tähistamine. Kui ruum on läbimõeldult kujundatud, teeb see enamat, kui lihtsalt näeb ilus välja – see jutustab loo sellest, kes me oleme ja millised kogukonnad meid kujundavad.
Värskenda oma kodu IDEAhome’iga – siit leiad mitte üksnes ainulaadse mööbli ja stiilse valgustuse, vaid ka võimaluse luua IDEA Design Studio abil ideaalne ruum. Meie tooted pole mitte ainult ilusad ja funktsionaalsed, vaid kajastavad ka sinu individuaalsust.
IDEA Design Studio projekt Toolid, söögilaud, valgustid: IDEAhome
Filmi 6 / Bensiini 5, 10155 Tallinn Tel 508 1251 info@ideahome.ee www.ideahome.ee www.ideadesignstudio.ee
See on olnud seni üks edukamaid kultuurilisi võimuhaaramisi. Polnud vaja ei relvi ega viskumist barrikaadidele. Piisas särast ja sihikindlast vihkajate ignoreerimisest.
TOIMETAS: SVEN SULA / FOTOD: SHUTTERSTOCK
Konservatiivsem televaataja väriseb Eurovisioni lauluvõistluse õhtul juba enne teleri sisselülitamist, sest ees ootab kultuurišokk. Kuhu on jäänud need lokkidega prouad ja lipsudes härrad, laulmas vokaalharmoonias rahust? Ekraanilt vahib vastu habemega naine või diskokera meenutav Verka Serduchka ja publiku seas lehvib vikerkaarelippe rohkem kui ühegi riigi omi.
„Nad on kõik p…. keeranud,“ ohkab onu Heino. Ja tead mis? Tal on omamoodi õigus, aga pigem samast vaatevinklist, nagu hipid võtsid üle rokkfestivale või punk lõi pilbasteks kenitlevaid žanre. Aga kuidas see salaplaan tegelikult välja nägi?
Nagu iga edukas vallutus, algas kõik märkamatult. Tegelikult oli Eurovision oma olemuselt juba algusest peale veidi „kahtlane“. Liiga palju emotsioone, liiga palju ilu, liiga palju teatrilikku paatost. Aastal 1961 võitis Luksemburg lauluga „Nous les amoureux“. Aastaid hiljem tunnistas laulja Jean-Claude Pascal, et rääkis laval tegelikult keelatud armastusest, mida toona veel kriminaalkorras karistati. Aga keegi ei saanud aru. Nii toimus esimene infiltratsioon –sõnum peideti ilusasse viisi ja kanti ette sirge näoga. Tõe huvides, Pascal kuuluski kogukonda, aga tukkuvatel ametnikel jäi see toona märkamata.
1960. ja 70ndatel kogunesid üksildased geid ja lesbid üle Euroopa oma perekondade elutubades telerite ette, et näha seda, mida emad-isad ei näinud – varjupaika. Iirimaa teatriprofessori Brian Singletoni sõnul tähendas maskuliinsus tol ajal kõva häält ja karedaid käsi, kuid Eurovision oli aken maailma, kus mehed võisid olla tundlikud ja kanda ilusaid ülikondi.
Ja siis saabus 1974. aastal ABBA – sätendavad kostüümid, platvormkingad ning „Waterloo“. Kui nad võitsid, ei olnud see enam lihtsalt lauluvõistlus, vaid popkultuuri sissetung. Eurovision ei olnud enam ainult soliidsete orkestrite maailm. Glitter oli kohal!
Esimene avalik kindavise (1997–1998)
Kaaperdamise esimene suur samm astuti 1997. aastal, kui Islandit esindas Paul Oscar. Tema laul „Minn Hinsti Dans“ polnud just tavaline europop, pigem otsene ja julge, ning mis kõige tähtsam, mees oli üks esimesi osalejaid, kes ei varjanud oma suundumust.
Tõeline maavärin toimus tegelikult aasta hiljem, kui miljonitesse telerikastidesse astus Iisraeli Dana International. Iisraeli usuringkonnad olid maruvihased ja ähvardasid surmaga. Dana majutati väidetavalt ainsasse hotelli Birminghamis, kus olla olnud kuulikindlad aknad. Kui ta siis veel võitis, läks Euroopal pea segi. Nutsid kõik. Nutsid konservatiivid. Nutsid geid. Korraga polnud tegemist enam pelgalt lauluvõistluse, vaid poliitilise avaldusega. Umbes samal ajal muutus ka show ise – orkester kadus ja publik toodi lava ette. Kuna sinna kogunesid kõige pühendunumad fännid, muutus telepilt selli seks, nagu tunneme seda praegu. Homofoob nägi
ühtäkki oma toas inimesi, keda tänavalgi kohata ei julgenud. Paanika võis alata!
Vastupanu ja lõplik triumf (2000ndad – 2014)
2000ndad tõid uusi ründeid. 2002. aastal saabus Sloveenia drag-kollektiiv Sestre, mis tekitas Euroopa Parlamendis skandaali. 2007. aastal võitis Serbia Marija Šerifović lauluga „Molitva“. Kõige geniaalsem käik tehti aga 2014. aastal. Austerlane Thomas Neuwirth pani selga kleidi, kasvatas habeme ja saabus lavale kui Conchita Wurst. Tema loosung oli lihtne: meid ei peata miski. Vene poliitikud läksid marru, konservatiivid Euroopas kirtsutasid nina, aga Conchita võitis. Ja ta ei võitnud mitte ainult liberaalses Skandinaavias, vaid kogus punkte ka Venemaalt ja Ungarist – riikidest, mille valitsused teda avalikult laimasid.
Uus maailmakord (2015 – tänapäev)
Praeguseks on operatsioon lõppenud. Vaenlane on alistunud. Kui 2023. aastal esindas Belgiat Gustaph, kes 90ndatel, karjääri alguses sunniti kapist välja tulemise pärast popiga lõpetama ja kes naasis lavale koos vogue-tantsijatega, oli see sümboolne võit. Kui 2024. aastal võitis Nemo, oli see juba rutiin. Ja 2025. aastal, kui lõviosa artistidest on avalikult LGBTQ+ või esitavad lugusid soolise eneseväljenduse vabadusest, on selge, et konservatiividel jääbki vesi ahju. Kas geid siis tõesti „kaaperdasid“ Eurovisioni? No loomulikult, aga ilusti.
Allikad: ostsee-zeitung.de, daad.de
Hoia oma varustus töös
Prostamin Duo on mõeldud üle
40 aastastele meestele eesnäärme talituse normaliseerimiseks.
• Kui mees käib sagedamini urineerimas, eriti öösel. Uriinijuga on nõrk või katkendlik, ei tunne, et põis oleks täielikult tühjenenud, või siis on urineerimine valulik
• Leevendab eesnäärme healoomulisest suurenemisest tingitud urineerimishäireid
PROSTAMIN DUO on vitamiinide ja taimeekstraktidega toidulisand, mis sisaldab kõrvitsaseemnete ekstrakti, nõgesejuure ekstrakti, serenoapalmi marjade ekstrakti, aafrika ploomipuu koore ekstrakti, vitamiini E, tsinki ja vitamiini B6.
KASUTAMINE: 2 tabletti päevas. Toidulisand ei asenda mitmekülgset ja tasakaalustatud toitumist ning tervislikku elustiili!
Toode on saadaval apteekides.
Prostamin Duoga. 40+
Auxilia Pharma OÜ / Pärnu mnt. 141, Tallinn 11314 / info@auxiliapharma.eu
Tantsimine ühendab inimesi ja kultuure ning on LGBTQ+ kogukonnas väga olulisel kohal. Tutvustame tantsustiile, mis on sündinud või arenenud kvääride praktikast.
TEKST: ANNIKA VEERME / FOTOD: SHUTTERSTOCK
Voguing
Voguing on keerukas tantsustiil, mis arenes 1980. aastate liikumises peamiselt New Yorgis Harlemi ümbruses asuvates tantsusaalides ja mille loojateks olid afroameerika ja Ladina-Ameerika LGBTQ+ kogukonnad. Voguing’u liigutused on inspireeritud modellide poosidest ajakirjas Vogue. See tants sai ülemaailmselt väga kuulsaks tänu Madonnale ja tema hittlaulule „Vogue“ ning oli kvääride jaoks „jõu sümbol“.
Waacking
Waacking tekkis 1970. aastate Los Angeleses. See tantsustiil sündis LGBTQ+ klubides, kus inimesed kasutasid liikumist eneseväljenduseks ja oma identiteedi demonstreerimiseks – tantsijad improviseerisid diskomuusika rütmide järgi ning kasutasid filmidest ning Hollywoodi glamuurist inspireeritud poose ja käeliigutusi. Alguses nimetati seda tantsustiili punking’uks, mis oli
algselt solvav termin homoseksuaalsete meeste kohta, kuid tantsijad võtsid selle üle ja muutsid selle positiivseks identiteedi märgiks. Hiljem hakati kasutama nime waacking, mis viitab kiiretele käeliigutustele („to whack“ – lööma või järsult liigutama).
Drag performance on saanud kväärkultuuri lahutamatuks osaks ja hõlmab paljusid tantsustiile. See on lavaline kunstivorm, kus esineja loob teadlikult liialdatud, stiliseeritud või transformeeritud soorolli kujutise. Kõige sagedamini tähendab see, et inimene kehastab laval teistsugust soolist identiteeti või karakterit, kasutades selleks kostüümi, meiki, parukat, kehakeelt ja näitlemist.
Drag performance’i keskmes on karakter. Esineja ei esita iseennast, vaid loob lavapersooni, kelle kaudu jutustatakse lugu, tehakse satiiri või näidatakse glamuurset fantaasiat.
ei sündinud LGBTQ+ kogukonnas, vaid ’ut de koreograafias, kväärklubide ’ites ja eksperimentaalses kaasaegses tantsus.
Kaasaegne tants on 20. sajandi jooksul kujunenud tantsuvorm, mille keskmes on keha loomulik liikumine ja eneseväljendus. Erinevalt klassikalisest balletist ei järgi see ranget tehnilist süsteemi ega kindlaid vorme. Selle asemel keskendub kaasaegne tants liikumise kvaliteedile, emotsioonile ja ideele.
Kaasaegse tantsu ja LGBTQ+ kogukonna vahel on väga sügav ajalooline ning kultuuriline seos. See ei ole juhuslik. Kaasaegne tants tekkis kunstivormina, mis püüdis murda norme ja uurida keha vabadust, ning kväärkogukond on ajalooliselt otsinud just selliseid võimalusi, kus oma identiteeti saab vabalt väljendada. Kväärkunstnike jaoks on see olnud oluline, sest traditsioonilistes kunstivormides, eriti klassikalises balletis, olid väga tugevad soorollid ja normid.
Popping tekkis 1960.–1970. aastatel California läänerannikul, eriti Fresno ja Oaklandi piirkonnas afroameerika kogukondades. See tantsustiil on tuntud oma robotliku ja järsu liikumise poolest. Stiil kasvas välja funk-muusika kultuurist. Funk-muusikat iseloomustab väga tugev rütm ja bass, mis inspireeris tantsijaid looma liikumisi, mis „tabasid“ muusikalööke.
-muusika tekkis 1970. aastate lõpus ja 1980. aastate alguses Chicago klubides. Need klubid ei olnud lihtsalt tantsukohad, vaid mustanahaliste ja latiino kogukondade kohtumispaigad, mis olid turvalised peokohad ka kväär-peod toimusid peamiselt geiklientuuriga klubides, kus inimesed said vabalt oma
-klubides sai tantsida nii, nagu igapäevaühiskonnas -tants vabaduse ja
Tants ja LGBTQ+ kogukond on olnud ajalooliselt väga tihedalt seotud, sest tants on pakkunud ruumi, kus inimesed saavad väljendada oma identiteeti, emotsioone ja kogukondlikku kuuluvust. Paljud tänapäeval tuntud tantsustiilid on kujunenud just klubikultuuris ja alternatiivsetes kunstikeskkondades, kus marginaliseeritud kogukonnad said vabamalt tegutseda kui laiemas ühiskonnas.
20. sajandi teisel poolel muutusid klubid LGBTQ+ kogukonna jaoks olulisteks kohtumispaikadeks. Seal kujunesid välja mitmed stiilid, mille eesmärk ei olnud ainult liikumine muusika saatel, vaid ka identiteedi, eneseväljenduse ja loomingulise vabaduse demonstreerimine. Näiteks waacking ja voguing tekkisid otseselt kväärklubides. Samal ajal on mõned stiilid, nagu popping, pärit afroameerika funk-tänavakultuurist, kuid on hiljem kväärkogukonna poolt omaks võetud.
Lisaks klubitantsule on LGBTQ+ kogukond mõjutanud ka kaasaegset tantsu ja performance-kunsti. Paljud koreograafid on uurinud laval soolist identiteeti ja ühiskondlikke norme. Tantsu kaudu saab käsitleda selliseid teemasid nagu identiteedi voolavus, stereotüüpide murdmine ja erinevate kehade nähtavus.
Seetõttu ei ole tants ja kväärkogukond seotud ainult ühe stiili või ajaperioodi kaudu. Pigem on tegemist pikaajalise kultuurilise suhtega, kus tants on olnud nii kogukonna loomise vahend kui ka kunstiline väljendus, mis näitab, kuidas muusika, liikumine ja identiteet võivad koos kujundada kultuuriruume, mis toetavad loovust ja mitmekesisust.
Allikad: shava.co, tehisaru
Eks elu võta võhmale. Kui siin töö, seal suhted ja kuskil kohustused, leidub vaid üks koht, kus sinult midagi ei nõuta. Oma kodu, kus pehme diivan, teler ja taldrik süles. Maandu sinna igaks õhtuks!
TOIMETAS: SVEN SULA / FOTOD: SHUTTERSTOCK
Vahel pole koju jõudes vaja suuremat plaani kui uks kinni ja pult pihku, sest hea film maandab päevapingeid. Siin jagub piksevarrast kogu nädalaks!
Mõni neist filmidest on ajahambale vastu pidanud klassika, mõni uuem, mis end juba kindlalt vaatajate mällu istutanud. Leidub vaikseid ja visuaalselt kauneid hetki, värvikat energiat ja lugusid, mis pärast lõputiitreid pea tundideks pulkadeks löövad.
Et õhtu oleks tervik, on iga filmi kõrvale hea ka midagi väikest süüa-juua. Lihtne meeleolu sättimise snäkk, et viia sind korraks mujale kui tühi argiõhtu.
ESMASPÄEV
„Kinky Boots“ (2005)
Briti komöödias leiab traditsioonide liistudesse lõksu jäänud kingavabrik uue sihi tänu kohtumisele Chiwetel Ejiofori ke-
hastatud Lolaga, keda tavakontsad ei kanna. Ja nagu teame kõik: „Sex Is In The Heel“. Lugu lõpeb hästi, nagu esmaspäevad ikka. Kontsade kõrvale sobib Briti teekultuuri klassika: skoonid moosi ja vahukoorega. Juurde Earl Grey. Täiuslik Inglise õhtu!
TEISIPÄEV
„Pariah“ (2011)
See on üks neist filmidest, mis ei röögi, kuid kõnetab valjemini kui suured draamad. Toores ja ehe! Lugu sellest, kuidas Brooklyni noor Alike otsib identiteeti ja õpib ennast armastama.
Filmi „Pariah“ juurde sobib ahjukartul ja dipp. Lihtne, soe ja lohutav toit, täpselt nagu film ise. Ei ürita olla enamat, kui on. Kõrvale sidruni-mündilimonaad, mis viib meeltes kondama Brooklyni tänavatele.
KOLMAPÄEV
„Portrait of a Lady on Fire“ (2019)
Film, kus iga kaader mõjub kui maal. 18. sajandi Bretagne’is jäädvustab kunstnik noore naise portreed. Piisab neist kahest ja pilkudest ning sünnib vaikiva armastuse klassika.
Suurte kaadrite kõrvale passivad küpsised ja maasikad, sest neis on Prantsuse lihtsust ja elegantsi – vaid puhtad maitsed. Kõrvale ka Bretagne’i niitudel kasvava kummeli tee.
NELJAPÄEV
„Call Me by Your Name“ (2017)
1980ndate Põhja-Itaalias veedab 17-aastane Elio oma suve perele kuuluvas villas, kuhu saabub külla isa uus assistent Oliver. Päikesest, muusikast ja pikkadest suvepäevadest saab tasapisi midagi enamat kui pelgalt sõprus. „Call Me by Your Name“ on imekaunis lugu esimesest armastusest, mis jääb saatma kogu eluks.
Filmi kõrvale istuvad virsikud ja pehme ricotta meega. Lihtne ja suvine Põhja-Itaalia aedade amps. Ja juurde klaasike sidruniga mineraalvett.
„The Rocky Horror Picture Show“ (1975)
Läheb paugutamiseks, sest kavas on film, mida ei vaadata, vaid elatakse läbi. Tim Curry dr Frank-N-Furterina, riisi viskamine pulmastseenis, ajalehed vihma käes ja lõpuks „Time Warp“, mis tahab kaasa tantsimist. „The Rocky Horror Picture Show“ on kultusfilm, millest sai aastatega ka kväärkogukonna vabaduse ja mängulisuse sümbol. Kui
oled seda varem näinud, tead. Kui mitte, siis nüüd on õige aeg.
Juurde sobib kultusfilmide traditsiooniline kaaslane popkorn. Aga rajum kombo, nagu film isegi – popkorn koos extra-brut-šampanjaga, sest Frank-N-Furter juba odava kraamiga ei jända.
„The Adventures of Priscilla, Queen of the Desert“ (1994)
Halston, Gucci, Fiorucci jätkub! Roosa buss läbib Austraalia kõrbet, pardal kolm drag-artisti ja lõputult ABBA kõrvausse. Oscar parimate kostüümide eest – ütleb juba midagi! Lase tuppa puhas lust ja kihvtid värvid!
Filmikõrvane võiks olla sama kirev, näiteks troopiliste puuviljade vaagen. Juurde midagi värsket, nagu Pinot Grigio või Albarino.
„Brokeback Mountain“ (2005)
Lause „I wish I knew how to quit you“ tegi haiget tervele generatsioonile, pannes end ekraanil ära tundma. Pühapäeva õhtu on mõeldud just sedamoodi mõtlemiseks ja iseendaga olemiseks.
Mida kõrvale? Tortiljakrõpsud ja salsa. Lihtne, ameerikalik ja aus, nagu selle loo tegelased. Milleks ajada keerulisemaks õhtut, kus emotsioonid niigi suured. Kange kohv aitab pärast filmi ärkvel püsida ja mõtteid koguda. Seekord neist ei pääse.
Kava koostamiseks andis värskeid mõtteid Rotten Tomatoes.
Olgugi et avalikus ruumis on LGBT+ üritustest ja kogukonna tegevusest kuulda lubamatult vähe, keeb pealispinna all tihe elu. Peale festivalide ja Tallinna mitmete kogunemiskohtade leiab kväärkalendrist hulganisti nii põnevaid kui ka kasulikke tegevusi pea igaks nädalaks.
TOIMETAS: MARTIN HANSON / FOTO: HENRI-KRISTIAN KIRSIP
Geikultuuri tegevused hõlmavad nii sotsialiseerumist spetsiifilistes geibaarides ja ööklubides (näiteks X-baar), osalemist erinevatel LGBTQ+ üritustel, teemapidudel kui ka uhkuse paraadidel (Baltic Pride). Tegevused hõlmavad ka kogukondlikku kooskäimist, interneti jututube, kultuuriüritusi ja huvikaitset, mis toetavad eneseväljendust ning tutvuste loomist. Nagu öeldud, siis pealispinna all toimub palju ja oma koha selles sündmuste-tegevuste rägastikus leiab endale igaüks.
LGBT+ festivalimaastik
Baltic Pride naaseb 2026. aastal Tallinna ning viib kokku inimesed üle Baltimaade ja kaugemaltki. Pride on koht, kus tähistatakse mitmekesisust ja LGBT+ kogukonda, kuid see on ka meeldetuletus, et võrdne ja turvaline ühiskond ei teki iseenesest, vaid vajab pidevat tööd ja pühendumist. Baltic Pride on 2009. aastast toimuv iga-aastane LGBT+ kultuurifestival, mis toimub kordamööda Baltimaade pealinnades:
Tallinnas, Riias ja Vilniuses. Baltic Pride seisab vaba ja hooliva ühiskonna eest, kus kõigil on hea ja turvaline elada, olenemata seksuaalsusest, sooidentiteedist ja eneseväljendusest. Festivaliga tõstetakse esile kohaliku LGBT+ kogukonna muresid, õiguslikku olukorda ning sallivuse teemat ühiskonnas laiemalt.
Lisaks toimub igal aastal aprillis festival Tallinn Bearty, kus ühel nädalavahetusel leiavad aset kultuuri- ja muusikasündmused, mille eesmärgiks on lõhkuda stereotüüpe, mis on kväärkogukonna suhtes tekkinud. Geislängis tähendab ingliskeelne termin bear (tlk karu) suurt, karvast ja mehelikku gei- või biseksuaalset meest, termin kirjeldab konkreetset välimust ja subkultuuri, mis vastandub siledamatele meheideaalidele. Selleaastase festivali peaesineja on USA geiaktivist ja kväärkultuuri ajaloolane Les K. Wright. Alates 2017. aastast toimub iga aasta oktoobris ka LGBT+ filmifestival Festheart. Esimesed kolm aastat leidis festival aset Rakveres, alates 2020. aastast on see laienenud ka
Tartusse. Tegemist on Baltimaade esimese perioodiliselt toimuva seksuaal- ja soovähemuste teemale keskenduva filmifestivaliga. Selle eesmärgiks on leida ühisosa eri ühiskonnagruppide vahel. Intelligentne debatt aitab kaasa tolerantsuse ja aktsepteerimise kasvule. Festhearti peakorraldaja on Keio Soomelt, festivali idee autor ja kunstnik Teet Suur ning programmijuht Tiina Teras.
Tallinna baarikultuur
Geidele (laiemalt kogu LGBT+ kogukonnale) mõeldud kooskäimiskohad, baarid ja ööklubid on koondunud Tallinna. Avalikult on endast teada andnud neli baari – X-Bar, Club 69 Sauna, Hungr, HELLo Bar –, mis kõik kutsuvad külla avatud vaatega inimesi. X-Bar on Baltimaade vanim geibaar, kus saab lõbusalt tantsida ja niisama aega viita. Club 69 Sauna on pisut intiimsema ideega kogunemispaik, kus rahus lõõgastuda. HELLo Bar on lihtsalt mõnus vanalinna pelgupaik ja Hungr reklaamib end kogukonnabaarina, mis
Foto: Shutterstock
Eesti LGBT Ühing tunnustab 2020. aastast alates ka Vikerkaarekangelasi, kelleks on inimene, kollektiiv või organisatsioon, kes on oma sõnade ja tegudega Eesti LGBT+ inimeste elu edendanud ja nende eest seisnud. On eeskujuks ja teerajajaks võrdse, avatud, kaasava ja vägivallatu ühiskonna loomisel. Vikerkaarekangelasi tunnustatakse IDAHOT ehk rahvusvahelise LGBTvaenu vastase päeva puhul ja nüüd on sellest saanud igaaastane tava. Läbi aastate on vikerkangelasteks nimetatud ka president Kersti Kaljulaid ja poliitik Marina Kaljurand. Muuseas: vikerkangelasi saab anda üles igaüks Eesti LGBT Ühingu kodulehel.
Allikas: Eesti LGBT Ühing
suunatud pigem avatud olekuga inimestele kui vaid LGBT+ kogukonnale. Kõikides baarides toimuvad teema- ja kultuuriüritused, drag-peod ja palju muud. Kindlasti ei jää keegi neis paikades üksi pikalt nurka istuma ega nukrutsema.
Iganädalased kogunemised ja peod LGBT+ kogukond hoiab kokku ja üritab pakkuda oma liikmetele nii võimalikult laia kultuurilist läbikäimist kui ka abi erinevate argimurede lahendamisel. Iganädalaselt toimuvad Tallinnas lugemisklubi kogunemised, Tartus aga tegutseb kunstiring: mõlema eesmärgiks on anda inimestele vabadus olla nemad ise ja mõtestada oma kohta siin maailmas. Toimivad ka tugigrupid nii LGBT+ inimestele, aga ka näiteks transsooliste laste vanematele. Uuri kõige kohta lähemalt juba kväärkalendrist: www.vikervaade.ee/kalender
Allikas: vikervaade.ee, lgbt.ee, Feministeerium
RÕnneks ei ole paljudes riikides reisides enam takistuseks inimeste seksuaalne orientatsioon või sooline identiteet. Kahjuks ei ole see aga kõikjal nii. Gay Travel Index näitab, millised sihtkohad on eriti LGBTQ+-sõbralikud ja millised seda üldse ei ole.
TEKST: ANNIKA VEERME / FOTO: HENRI-KRISTIAN KIRSIP
eisimine tähendab vabadust, puhkust, enda välja lülitamist olmest ja igapäevaelust. Kahjuks ei ole see vabaduse tunne alati enesestmõistetav, eriti LGBTQ+ kogukonna reisijate jaoks. Endiselt leidub maailmas sallimatust, eelarvamusi, piiranguid ja mõnikord isegi tagakiusamist seksuaalse sättumuse või soolise identiteedi tõttu. Seetõttu peavad kväärid oma reisisihtkohti valides teadma, et nad saavad seal rahulikult puhata ega pea muretsema kellegi suhtumise pärast. Kui turvaliselt saavad queer-kogukonna inimesed end tunda erinevates puhkusepaikades? Kus saavad kohtuda sarnase mõtteviisiga inimestega? Spartacus Gay Travel Index uurib lähemalt puhkusepaiku Euroopas ja mujal maailmas ning hindab, kui LGBTQ+-sõbralikud või -vaenulikud need on.
Kui turvaliselt tunnevad end LGBTQ+ kogukonna reisijad?
Kõigile reisijatele on oluline rahulikult oma puhkust nautida, aga paraku see alati ei õnnestu. Seda näitab ka veebilehe booking.com 2023. aastal läbi viidud uuring LGBTQ+ reisimise kohta. Uuringu kohaselt on 60% queer-reisijatest kogenud diskrimineerimist. Peaaegu kolm neljandikku vastanutest ütles, et nad peavad LGBTQ+ kogukonna liikmetena reisisihtkoha valimisel arvesse võtma oma turvalisust ja heaolu.
Mis on Gay Travel Index?
Reisiblogi Spartacus – International Gay Guide avaldab alates 2012. aastast igal aastal Gay Travel Indexi. See mõõdab LGBTQ+ kogukonna liikmete õiguslikku olukorda ja elutingimusi erinevates riikides üle maailma. Selle alusel reastatakse riigid vastavalt sellele, kas need on geide, lesbide, biseksuaalide, transsooliste – kvääride jaoks ohu-tud sihtkohad.
Milliseid kategooriaid Gay Travel Index hõlmab?
Gay Travel Index kasutab punktisüsteemi, et hinnata riike ja piirkondi selle alusel, kas neid soovitatakse LGBTQ+ kogukonna liikmetele reisisihtkohana. Punkte antakse 18 kategoorias, alates kõigile avatud abielust, diskrimineerimisvastastest seadustest, lapsendamisõigustest ja tagakiusamisest kuni homoseksuaalide surmanuhtluseni. Riigid, kus pride-paraadid on keelatud või homoseksuaalsus on kriminaalkuritegu, on edetabelis kõige madalamal kohal. Riigid, mis võitlevad diskrimineerimise vastu ja lubavad homoseksuaalsetel paaridel abielluda ning lapsi adopteerida, on kõige kõrgemal.
Gay Travel Index 2026 2026. aasta Gay Travel Index hindas 216 riigi geisõbralikkust. Nendes riikides reisides ei ole küll mingit diskrimineerimist karta. Kui aga liigume tabeli alumisse otsa, leiame sealt riigid, kuhu kvääridel reisimine paraku ohutu ei ole.
Kümme kõige LGBTQ+ kogukonna vaenulikumat riiki maailmas on Jeemen, Iraan, Saudi Araabia, Tšetšeenia, Afganistan, Somaalia, Uganda, Araabia Ühendemiraadid, Iraak ja Türkmenistan.
Eesti leiame tabelist 41. kohalt, mis pole sugugi paha tulemus. Huvitav fakt on see, et eelmises, 2025. aasta Gay Travel Indexis oli just Eesti see riik, mis tegi kõige suurema hüppe ülespoole – lausa 47. kohalt 32. kohale. Üheks oluliseks põhjuseks oli muidugi see, et 2024. aasta alguses kehtestati meie kodumaal abieluvõrdsus.
Tabeleid saab lähemalt uurida Spartacus – International Gay Guide’i blogist. Seal on põhjalikult kirjas, mida ja kuidas hinnati.
Parimad paigad Euroopas queer-reisijatele
Õnneks on Euroopas palju huvitavaid sihtkohti, kus lesbid, geid ja teised queer-inimesed saavad puhkust veeta ilma diskrimineerimise hirmuta.
Lesbi- ja geikogukonna populaarsed sihtkohad Euroopas on näiteks Kreeka saared Mykonos, Santorini ja Lesbos. Viimases toimub igal aastal üks maailma suuremaid lesbiüritusi „Sappho Women – International Eressos Women’s Festival“.
Toome ära esikümne edetabeli ülemisest otsast. Kes said kõige paremad punktid?
Island
Malta
Hispaania
Belgia
Kanada
Saksamaa
Portugal
UusMeremaa
Norra
Šveits
Hispaaniast leiab samuti LGBTQ+ kogukonna hulgas väga populaarseid sihtkohti – näiteks Gran Canaria, Ibiza ja endine kaluriküla Sitges. Gran Canarial toimub igal aastal väga populaarne Gay Pride Maspalomas, Mallorcal aga peetakse rahvusvahelist lesbifestivali Ella. Islandit peetakse eriti lesbisõbralikuks sihtkohaks. Pole ka ime, sest 2009. aastal sai Jóhanna Sigurðardóttir maailma esimeseks valitsusjuhiks, kes on avalikult gei. Ka Rootsit peetakse üheks maailma queer-sõbralikumaks sihtkohaks, kus toimub palju suuri pride-festivale.
Muretu ja vaba puhkuse nautimine on iga reisiselli jaoks väga oluline, kuid nagu näha, siis kahjuks ei ole see kõikides riikides võrdselt võimalik. Fakt, et LGBTQ+ kogukonna liikmed peavad mõnes riigis endiselt kartma piiranguid, diskrimineerimist või isegi karistusi ja tagakiusamist, tundub tänapäeval lihtsalt nii vale. Gay Travel Index ei ole seetõttu oluline ainult queer-reisijatele. See annab aimu sellest, kui tõsiselt võetakse inimõigusi, sallivust ja avatust erinevates riikides. Kõigile, kes seda soovivad, võib see olla ka omamoodi moraalne kompass, mis võib mõjutada otsust sihtkoha kasuks või selle vastu. Loodame, et sallivus ja mitmekesisus jõuab ka riikidesse, kus seda praegu napib. Sest reisimine on kõigile. Igaühel peaks olema õigus tunda end turvaliselt täpselt sellisena, nagu ta on – ja seda igal pool.
Allikad: vanever.com, spartacus.gayguide.travel
Iga tähemärgi juures ootab sind ka väike soovitus või väljakutse, mida sel suvel kindlasti proovida.
(21.03–20.04)
Suvi annab sulle julgust olla nähtav ja otsekohene. Uued algused on õhus – projekt, suhe või otsus olla rohkem sina ise. Sinu enesekindlus inspireerib teisi.
Kanna vähemalt korra suve jooksul punaseid sokke või muud julget detaili –ootamatult hea vestlus on garanteeritud.
S ÕNN
(21.04–21.05)
Suvi kutsub nautima elu väikeseid luksusi: head seltskonda, ilu ja rahulikke hetki. See periood toob uusi tutvusi ja sügavamaid vestlusi. Mõnikord piisab lihtsalt kohalolekust.
Luba endale midagi luksuslikku, mida tavaliselt ei raatsi – disainese või kasvõi üks ülimaitsev kook.
(22.05–21.06)
Vestlused ja ideed viivad sind sel suvel kaugele. Sündmused ja kohtumised toovad uusi tutvusi ning inspiratsiooni. Ole uudishimulik – üks juhuslik kohtumine võib osutuda oluliseks.
Algata vestlus mõne võhivõõraga –sellest saab hea lugu.
(22.06–23.07)
Suvi toob fookusesse lähedased suhted ja emotsionaalse aususe. Koged sügavamaid vestlusi ja sidemeid, kui lubad endal olla tundlik ning siiras.
Tee spontaanne piknik sõpradega – just seal sünnivad suve parimad vestlused.
(24.07–23.08)
Sinu karisma tõmbab inimesi ligi. Looming, tähelepanu ja eneseväljendus annavad sulle suvel energiat. Kui julged särada, tekib ka teistel ind sama teha.
Vali üks ootamatu riideese ja kanna seda enesekindlalt – komplimendid on garanteeritud.
(23.08–22.09)
Suvi võib tuua ootamatusi, mis tuletab meelde, et parimad hetked sünnivad sageli plaaniväliselt.
Jäta suvel üks planeeritud tegevus tegemata ja lase elul end kanda.
(23.09–23.10)
Sotsiaalne elu elavneb.
Kohtumised ja sündmused toovad uusi sõpru või isegi romantikat. Sinu võime inimesi ühendada on sel suvel eriti hinnas.
Lase sõbral valida suvine üritus või tegevus – rõõm sünnib vahel just üllatustest.
(24.10–22.11)
Mõni vana peatükk võib lõpuks sulguda. Suvi toob ausaid vestlusi ja tugevaid emotsioone. Usalda oma sisetunnet – see juhib sind õigesse suunda.
Kanna mõnel õhtul midagi ekstravagantset või salapärast – uued vestlused on garanteeritud.
(23.11–21.12)
Seiklused kutsuvad. Festivalid, reisid või uued kogemused annavad energiat. Suvi toob kohtumisi, mis avardavad su maailma.
Ütle jah ühele ootamatule kutsele – sellest võib saada suve parim seiklus.
(22.12–20.01)
Töö ja eesmärgid on olulised, kuid sel suvel tasub rohkem aega võtta ka inimestele enda ümber. Suvi toob meeldivaid kohtumisi ja kasulikke kontakte. Võta üks päev täiesti vabaks –vahel sünnivad parimad ideed just puhkusest.
(21.01–19.02)
Sinu ideed ja maailmavaade leiavad kuulajaid. Suvi on hea aeg jagada oma mõtteid ja algatada midagi uut. Sinu värske vaatenurk inspireerib ka teisi. Proovi täiesti uut hobi – inimesed märkavad su värsket energiat.
(20.02–20.03)
Loovus ja intuitsioon on sel suvel tugevad. Inspiratsioon võib tulla kunstist, muusikast või inimestest su ümber. Hoia süda ja meel avatud. Jaluta ühel õhtul ilma sihtkohata –inspiratsioon leiab sind ise üles.
