Pere ja Kodu erinumber 5/2026

MILLAL ON LAST SAADA LIIGA HILJA? LAPSEVANEMA

Steffi Pähn

AUSALT EMADUSEST

Katus, mis kestab ja kaitseb

*Pakkumine kehtib, kui ostetakse ka Ruukki lisaplekid, kruvid ja vihmaveesüsteem või turvatooted (vähemalt 3m lumetõket või katusesild)

*Lisatarvikutele kampaaniapakkumine ei laiene

*Pakkumine kehtib vähemalt 50m profiili ostmisel

*Kampaania periood: 06 07.2026 – 31 08.2026

Sisukord

5/2026

Kolumn

6 Meie kodu on muutunud lastelaagriks

Kaanelugu

8 Esmakordselt ema

Tasakaal

19 Kas sa usud kõike, mida su sisemine hääl räägib?

Beebi

25 Isa tähtis töö algab juba enne beebi sündi

Väikelaps

29 Kuidas tagasi keerata ekraaniharjumus, mis on juba tekkinud?

Lasteaialaps

33 Lasteaiaga harjumist on vaja harjutada

Koolilaps

37 Kui kooli eel muretseb hoopis lapsevanem

Mõttekoht

41 Millal on last saada liiga hilja?

Rahumeelne

vanemlus

47 Igav on!

Pere

51 Taluelu teeb lapsed targaks

Tervis

57 Suuhingamine mõjutab lapse arengut ja tervist

Aitame valida

60 Kuidas valida lapsele head päikesekaitset?

Mood

62 Mida 1. septembril selga panna?

Kuhu minna?

64 Veel üks suvine seiklus! Sedapuhku kogu perega

Kodu

68 Viis mürgist toataime, mis on väikelastele ja lemmikloomadele ohtlikud

Lemmikloom

70 Kuidas valida kutsikat?

Meisterdame

72 Rõõmsad kivid aeda, aknalauale või kingituseks

Pereköök

75 Kolm lihtsat sõstraideed

Lastejutt

81 Linnalindude koosolek 60

Eriväljaanne

Fotod: Heikki Avent

Stiil: Merit Boeijkens Meik ja soeng: Merilin Tovstik

VÄLJAANDJA: Delfi Meedia AS

ERILAHENDUSTE JA SISUTURUNDUSE OSAKONNA JUHT: Irmeli Karja, irmeli.karja@delfi.ee

PEATOIMETAJA: Eve Kallaste eve.kallaste@delfi.ee

KUJUNDAJA: Marju Viliberg

KEELETOIMETAJA: Jolana Aru

REKLAAM

Kadri Kuningas, 5647 2473 kadri.kuningas@delfi.ee

Heldin Jegis, 504 7929 heldin.jegis@delfi.ee

Kelly Saarepera, 5816 9050 kelly.saarepera@delfi.ee

Kristel Vilms, 5556 2233 kristel.vilms@delfi.ee

Airi Bachmann, 5023 845 airi.bachmann@delfi.ee

Alesja Tammearu, 5532 679 alesja.tammearu@delfi.ee

TRÜKK Printall

SUVE LÕPP

KUI UUE ALGUS Õ

hus on veel soojust, pered naudivad mahedaid augustiõhtuid ja lapsed kasutavad viimseni ära suviselt vaba kulgemise. On aeg, mil ühel hetkel valmistad maiasmokkadele marjajäätist ja kleebid pisikesele marraskil põlvele plaastrit ning järgmisel momendil mõtled, kas kõik ikka on sügiseks valmis.

Augusti lähenedes vaatame otsa ka vanemate endi ärevusele. Kui laps läheb kooli või lasteaeda, on sageli ema või isa see, kelle süda kõige kõvemini põksub. Last aitab uuel eluetapil aga rahulik täiskasvanu, kes usaldab, teeb koostööd ega pista oma hirme lapse seljakotti.

Seekord ongi Pere ja Kodu ajakirja vahel eriväljaanne Kooli!, kus jagame kogemusi ja soovitusi, mis aitavad uut õppeaastat sujuvamalt alustada. Saara ja Märt Pius räägivad kaaneloos enda kooliajast ja sellest, kuidas nad nüüd ise oma kahe lapse kooliteekonda kujundada soovivad. Eluterve ja julgustav lugemine.

Põhiajakirjas jagab oma emaks saamise teekonda armastatud näitleja Steffi Pähn. Ilmselt nõustuvad paljud värsked vanemad sellega, et kuigi elu beebiga tõmbab vanemad mähkmete, une, toitmise ja väsimuse rütmi, avab uus roll samaaegselt ka täiesti uue armastuse mõõtme. Steffi usub, et laps tuli teda kasvatama. See mõte võiks saata kõiki emasid ja isasid, olenemata sellest, kas laps on kaheksakuune, lasteaiateed alustav põnn või peagi kooli minev suur väike inimene.

Emaks saamisel ei ole üht ainuõiget vanust. Marjeti ja Marliisi lood tuletavad meelde, et eluolud, tugi ja valmisolek on igal naisel erinevad. Laps ei vaja kindlas vanuses vanemat, vaid seda, et ta oleks armastatud ja hoitud. Räägime ka sellest, et isarolliks valmistumine ei alga sünnitustoas, vaid juba raseduse ajal peatse ema turvatunde hoidmises ja tema toetamises. Laps ei vaja täiuslikku isa, vaid isa, kes on olemas.

Suvel on korraks hinge tõmmata täiesti lubatud ja lapse igavus ei ole hädaolukord, mida vanem peab kohe lahendama jooksma. Samas tasub alati uurida, kas see võiks olla lapse loomingulise eneseväljenduse alguspunkt, tema vajadus läheduse järele või lihtsalt väike paus, mida ei peagi tingimata millegagi täitma.

Kui sulle käesolev eriväljaanne meeldis, saad järgmise väljaande tellida postkasti siit:

Järgmine number ilmub juba oktoobris.

Erilise rõõmuga näitame seekordses numbris maalaste suvist idülli ja argiseid tegemisi. Pikem perelugu viib meid Kalde talu pererahva, peenarde, pannkookide ja kitsekarja keskele. Maaelu vabadus, aga ka igapäevaelu vajadustest välja kasvanud kohustused ja pere ühine tegutsemine õpetavad talulastele nii palju eluks vajalikku. Tegutsemisrõõmu ja lusti on näha igal pildil, mille taluloo juurest leiad.

Peagi algab uus hooaeg, aga seni võtkem aega ka eestimaise suvelõpu nautimiseks. Ja ikka koos perega!

Eve Kallaste, toimetaja

Meie kodu on muutunud

LASTELAAGRIKS

TEKST: HENRY JAKOBSON FOTO: ERAKOGU

Mina mäletan enda lapsepõlvest seda ühte ja ainsat pioneerilaagrit, kus ma käisin, sellisena, et seal oli lõbus, ma olin vaimustunud, sest minust vanemad lapsed võtsid mind kampa ja just oli välja tulnud ülipo pulaarne PS Troika hitt „Põdrakas vataja“, mida üle laagri kõlaritest mitu korda päevas lasti.

Ema mäletab seda aga hoopis teisiti. Mäletab, kuidas ta mind esimese nädala möödudes vaatama tuli ja ma olin pealaest jalatallani sääsepunnidega kaetud, sest laager toimus kusagil

Emajõe kaldal Luunjas ning palavuse tõttu hoiti aknaid lahti ning loomulikult olid sääsevõrgud toona liigne luksus. Olin palunud ja anunud, et ta mu koju kaasa võtaks, mida ta siis ka tegi.

Hämmastav, kuidas me ühest ja samast olukorrast mäletame täiesti erinevaid emotsioone. Kuid olengi aru saanud, et inimese aju töötab huvitaval viisil: kipume unustama negatiivseid olukordi ja ajusse talletuvad rõõmuhetked.

samas on seal ka hulk teisi lapsi, kellega tuleb koos eksisteerida. Inimesed, kellega võib­olla tavaoludes ei lävikski, aga nüüd tuleb õppida toime tulema erinevate inimtüüpidega ja kas pole see parim elukool lastele?

Sellepärast arvan ma ka, et on väga oluline lasta lastel omal käel maailma avastada. Vanemana tahaks loomulikult, et lastel oleks vaid head emotsioonid, ja sooviks neid kaitsta võimaliku kurja ja negatiivse eest, aga kuidas inimene veel õpiks raskuste ja ebameeldivustega toime tulema, kui ta kõige eest maailmas ära lõigata!

Henry Jakobson (45) jagab juba 12 aastat enda ja oma pere tegemisi blogis „A mida Henry teeb?“. Kodus, kus on kaksikud (10) ja veel üks poeg (12) ning abikaasa (43), juhtub alatasa midagi, mis kirjutama paneb.

Seega on mul ainult hea meel, kui mul on võimalus lapsi kusagile saata. Mitte ainult sellepärast, et siis peab keegi teine nendega tegelema! Mitte ainult. Natuke ka sellepärast, et nad ammutaks kogemusi, mis neil turvalises kodukeskkonnas saamata jääks.

Laagrid on selleks suurepärane koht. Sa tead, et nad on seal hoitud, seal on keegi täiskasvanu, kelle ülesandeks on kõik elus ja tervena hoida, kuid

Sellega on ainult üks aga! Kas te hindu olete näinud? Meie lemmiklaager, kus lapsed aastaid käinud on, läks aastaga 35% kallimaks. Kolme lapsega on aga see teema, et neid on kolm. Ma võiks ju kolmest valida ja saata ainult enda lemmiku ... See on tavaliselt see nali, mida ma teen, et korraks laste tähelepanu saada. Kuid jah, sel aastal tuli laagrist loobuda, sest kui laager on kallim, siis ka kõik muu on kallim, mis tähendab, et tuleb teha valikuid.

Peab improviseerima ja leidma viise, mis on taskukohasemad, ning lapsed on leidlikud. Kui nemad ei saa minna laagrisse, tuleb laager enda juurde tuua. Meie kodu on muutunud spontaanseks lastelaagriks. Mul pole aimugi, kui palju mul täna öösel lapsi majas on. Ma pean kõva häälega köhatama ja igaks juhuks taskulambiga vaatama, kui ma lähen õhtul oma last kaisutama ja unelaulu ümisema, et kas see on ikka enda oma. Ma siiski õpin vigadest!

Samuti ei ole ma liialt paanikas, kui õhtuti avastan, et kuidagi väga vaikne on, ja kolmest lapsest on kodus vaid üks, kel pole aimugi, kus ülejäänud on. Ju siis laagerdavad kellegi teise juures. Ma lihtsalt tean, et abikaasa on kindlasti kursis, kus keegi on. Sellepärast ta seal diivanil nii rahuliku olemisega ongi. Välja arvatud juhul, kui ta on nii rahulik sellepärast, et ta mõtleb täpselt samu mõtteid: küll Henry teab, kus meie lapsed on, sest muidu ta ei istuks nii rahulikult siin minu kõrval diivanil ...

Esmakordselt EMA

Kaheksakuune Uma, unevirvendus silmis, sätib end kõhukotis magama. Ümberringi on melu, päike paistab silma. Telliskivi kvartali kuumavad tänavad jäävad selja taha ja Schnelli parki jõudes istub tema ema puu varju jäävale pingile. Tõstab lapse rinnale. Nüüd võib uni tulla. „Minu elus on praegu erakordselt oluline aeg,“ ütleb Steffi Pähn tütrele õrna pilku heites.

TEKST: EVE KALLASTE FOTOD: HEIKKI AVENT

STIIL: MERIT BOEIJKENS MEIK JA JUUKSED: MERILIN TOVSTIK

Steffi on tänulik, et sai emaks just praeguses vanuses, kolmekümneselt. „Olen piisavalt noor ja samas piisavalt küps, et aru saada – elu beebiga on pidev ümberhäälestumine.“ Ta teab, et laps on suurim kingitus ja beebiaeg otsatut armastust täis, aga ka seda, et uus eluetapp on väsitav, hormoonidest tulvil, paneb närvisüsteemi proovile ja raputab paarisuhet.

Steffil on kolm õde, naiste maailma kuuluvat rõõmu ning valu oskas ta ette kujutada. „Aga see, et armastus ühe väikese inimese vastu võib nii suur olla, lõi mind jalust. Alles siis, kui sul on oma laps, oled võimeline seda mõistma.“

Keha teab

„Minu rasedus kulges väga hästi ja suuremate muredeta,“ ütleb Steffi ootusajast rääkides tagasihoidlikult. Justkui veidi häbenedes, et tal pole dramaatilisi seiku jagada. „Eks raske ja väsitav oli muidugi, rasedus ja sünnitus on

ET

ARMASTUS

ikkagi üks kurnavamaid ja äärmuslikumaid protsesse, mida naise keha elu jooksul kogeb. Selle kohta, mis kõik nihu võib minna, on väga palju infot liikumas ja see tekitas tunde, et igal juhul läheb midagi halvasti. Aga õnne­ ja tänutunne on siiamaani väga suur, et kõik läks hästi ning mina ja laps oleme rõõmsad ja rõõsad.“

Statistiliselt sünnitab täpselt eeldataval sünnitähtajal umbes 5% naistest ja nii oli Steffi üsna kindel, et ka temast ei saa reeglit kinnitavat erandit. „Käisingi siis rahumeeli linnas ringi, et beebile üht­teist osta, ja esialgu ei saanudki aru, et midagi väga teistmoodi oleks, sest raseduse lõpus olid emakakrambid ning seljavalu pigem igapäevased. Pärast pikka jalutuskäiku jõudsin kodukanti Põhja­Tallinnasse ja Kultuurikatla juures mõistsin, et nüüd valud enam üle ei lähe. Tuleb kiiremas korras koju jõuda. Aga Tallinn on ju tipptunnil umbes! Taksot võtta oleks olnud täiesti mõttetu, kõndida enam lihtsalt ei saanud …“ Nii sõitiski Steffi viimase

Kleit: Riina Põldroos

kilomeetri koju Bolti tõukerattaga. „Mind võiks selle eest maha lüüa,“ naerab ta, „aga mul oli vaja kiiresti koju saada.“

Kodus mõõtis Steffi tuhusid, ootas elukaaslast ja kahtles ikka veel, kas sünnitusmajja minekuks on õige aeg. Haiglas aga selgus, et sünnitus juba käis! Tulevased vanemad olid eelnevalt kaalunud ka doula ja eraämmaemanda teenust, kuid lõpuks otsustasid usaldada loomulikku kulgemist. „Haigla ämmaemand oli väga sümpaatne, austas minu sünniplaani ja soove. Nii et sain suurema osa sünnitusest olla segamatult,“ räägib Steffi. Ta oli valmis, et sünnitus võib kesta päeva ja rohkemgi, ent tegelikult kulges kõik kiiresti ja intensiivselt. „Kolm­neli tundi pärast haiglasse sissekirjutamist oli Uma juba ilmale tulnud.“

Sünnitusele tagasi vaadates ütleb Steffi, et muidugi oli tal hirm, aga sellest aitas üle saada mõte, et keha ju teab, kuidas see käib. „Minu asi oli keha oma mõtete ja hirmudega mitte segada. Poegiv kitseke põllul ei ole ühelgi koolitusel käinud ja hingamisharjutusi teinud, ta keha tegutseb ise. See kitsekese kujutluspilt aitas!“

Veel mäletab ta sürreaalseid hetki – sooja väikest äsja sündinud inimlast oma rinnal, esimest imetamist. „Selline kirjeldamatu tunne, et miski, mis oli just sinu sees, on nüüd sinu peal. Hästi veider tunne. Aga emotsioonilaine jõudis kohale palju hiljem, haiglast lahkudes. Alles autosse istudes hakkasid pisarad voolama.“

ALLES

AUTOSSE

ISTUDES HAKKASID PISARAD VOOLAMA.

Muutunud maailm

Uinunud Umat vankrisse tõstes arutleb Steffi, et enne lapsesaamist oli elu täis teatrit, tantsu ja kohtumisi ning kodu oli koht, kuhu vajadusel üksinda peitu pugeda, et iseendaga kokku saada. „Ühest küljest on maailm nüüd justkui koomale tõmbunud ja oluliselt rutiinsem kui varasem loomingulises kaoses ringiuitamine. Teisalt on avanenud täiesti uus reaalsuse kiht, mille kogemise võimaluse eest olen väga tänulik. Võimas värk see emadus!“

On siis emadus teda palju muutnud? „Protsessi sees olles on muutust vist raske märgata. Vähemalt emaks saamise puhul on see nii, sest fookus on ju lapsel ja eneseanalüüsiks on varasemast oluliselt vähem ressurssi. Kahtlemata teen praegu teistsuguseid valikuid kui enne lapse saamist, muutus on ju täiesti vältimatu.“

Emadus on teinud näitlejanna ka õrnemaks ja kaitsvamaks. Kui miski võib Steffi meelest last ohustada, on reaktsioon kiire ja mõnikord isegi äge. „Saan aru, et väsimus, hormoonid ja uus vastutus muudavad tunded suureks. ATH teeb minust küll hea kriisireguleerija, aga teisalt olen impulsiivne ja võin ka üle reageerida.“

Eriti naiste puhul on aktiivsus­ ja tähelepanuhäire mitmekihiline ning enese tundmaõppimine ja häirega elama õppimine on elukestev teekond. Enne rasedust sai Steffi tuge ravimitest, aga beebiootuse ja imetamise ajal tuli neist loobuda. Nii ongi mõned asjad, millega ta oli ravimite abil toime tulnud, praegu taas teravamalt esile kerkinud.

vedada, üks silm on veel täitsa kinni. Aga see on päeva kõige toredam aeg. Mulle meeldib vaadata, kuidas Uma laliseb, rullib ennast ühele ja teisele poole ning on justkui ilma erilise põhjuseta heas tujus – teeb silmad lahti ja on kohe nii rõõmus, et tal on käed ja jalad ning et ta on lihtsalt olemas.“

Beebiaeg näib Steffile kummalise seguna kõige maisemast ja kõige pühamast. „Ühel hetkel on mähkmed, tatt, mänguasjad, sokid, kreemid, seljavalu ja täielik kurnatus. Järgmisel hetkel jääb korraks aeg seisma ja vaatad otsa kõige puhtamatele ja süütumatele silmadele, mis on täis ainult armastust. Iga päev mõtlen, kui uskumatult eriline on võimalus selle erakordse väikese inimesega koos kasvada. Ta on minu juurde tulnud. Mina saan olla tema ema, lahe!“

Liiga palju infot, liiga vähe tuge Arutleme lapsevankritega jalutajaid jälgides, et tänapäeva vanematel on nii palju rohkem võimalusi ja infot kui varasematel põlvkondadel. See on korraga õnn ja koorem. „Meil on rohkem teadmisi, aga ka rohkem asju, mille pärast muretseda: vale materjal, vale plast, vale toit, liiga vara, liiga hilja, kas laps istub õigesti, kas ta liigub õigesti, kas ta magab õigesti …“

OLEN IMPULSIIVNE JA

VÕIN KA ÜLE

REAGEERIDA.

„Ajajuhtimine ja asjade meelespidamine on keerulisemad. Mõte läheb kergemini uitama, süütenöör on lühem ning mõni tunne võib tulla väga kiiresti ja suure jõuga. Varem suutsin end mõistusega rohkem analüüsida, aga nüüd võib tunne mind täielikult endasse haarata ja siis näiteks pahandan oma armsa mehe peale. Alles hiljem tuleb meelde, et tunne ei ole alati tõde ega tegelikkus.“

Samas tajub Steffi, et suure elumuutusega on kaasa tulnud selgus ja selge siht. Emaroll on nii kõikehõlmav, et see võtab mõneks ajaks ära paljud eksistentsiaalsed küsimused. Et miks ja kas ja kellele.

Hommik kahele

Uma ärkab tavaliselt kuue paiku. Steffi ja laps magavad praegu koos ning esimene ärkamisjärgne pooltund möödub neil sageli niisama voodis mõnuledes. „Osaliselt on põhjuseks see, et emme ei jaksa ennast kohe voodist välja

Steffi lasi sellisest muretsemisest lahti. Ja mõtte lapse ajakava sättimise lihtsustamiseks äppi kasutada viskas ta pärast paaripäevast katsetamist kõrvale. Uskus, et küll see rütm välja kujuneb. „Seda on mulle mitmed emad öelnud, et kohe, kui tundub, et nüüd on mingi rutiin paigas ja asi jookseb, siis järgmisel hetkel see juba muutub, ja nii ongi! Püüan lapse heaolu silmas pidades lahti lasta illusioonist, et suudan kõiki tema elu aspekte kontrollida.“

Steffile tundub, et raseduse ja lapse sünniga avanes talle omamoodi emade salavõrgustik: ühelt tulevad meriinoriided, teiselt beebimonitor, kolmandalt järgmised vajalikud asjad. „Selles on midagi ilusat. Tähtsad pole ainult asjad, vaid ka kogukonnatunne, sest emad võivad olla väga üksi.“

Kui sõbrannad ei ole sarnases eluetapis, vanavanemad on kaugel või partner on palju tööl, möödub suur osa noore ema päevast lapsega kahekesi. „See võib olla imeline, aga teha ka väga hapraks.“ Seepärast usub Steffi, et kui vähegi on jaksu ja loomust, tasub koguda enda ümber teisi naisi ja emasid. Temal on vedanud. Õe laps on neli kuud Umast noorem ja täditütre laps kaks kuud vanem. „On inimesi, kellele kirjutada, kellelt küsida, kellega asju jagada.“

Täiskohaga ema

Ühest küljest on Steffi tänulik, et Eestis saab lapsega pikalt kodus olla, kuid nendib, et ühiskonnana vajame veel palju tööd, et lapsevanem end ka tegelikult toetatuna tunneks. Lapsega avalikus ruumis oodatud olemine, majanduslik toimetulek või tööandja valmidus vanemaga arvestada tunduvad elementaarsena, aga ei ole seda kõigi jaoks.

Kuna Steffi on lapsega kodus, on ta ka koduse elu eest vastutamise enda õlgadele võtnud. „Mulle on vaja meelde tuletada, et on täiesti okei abi paluda. Mees ütlebki vahel lausa otse, et seisaksin

TA ON MINU JUURDE

TULNUD. MINA SAAN OLLA

konkreetsemalt enda vajaduste eest, muidu ta harjub sellega liiga ära, et teengi kõike ise.“

Veel tunnistab Steffi, et tal tuleb õppida partnerit rohkem usaldama. „Kui tahan, et teine midagi teeks, pean laskma tal seda teha, mitte kõrval seisma ja õpetama. Väga lihtne on vaid oma tegemiste juurde jääda, kapselduda ja üksteisest eemale tõmbuda.“ Ta usub, et siinkohal aitab oma reaktsioonide teadlik märkamine, vajaduste sõnastamine ja teise perspektiivi nägemine.

Tütar kasvatab

Oma vanematele on Steffi väga tänulik, et nad võimaldasid kõigil neljal õel ennast väga mitmekülgselt arendada. „Meid viidi ja toodi igapäevaselt kõikvõimalikest tantsutrennidest, muusika­ ja kunstikoolidest. Saime väga palju loominguga kokku puutuda ja arvan, et see on lapse arengus metsikult oluline. Olen ka üüratult tänulik, et puutusin noorena kokku klassikalise muusikaga. See on mulle andnud oskuse näha elu ilu, tõusta vahel argisest eemale.“

Tegelikult kasvatavad lapsed meid, mitte meie neid. „ Ma tõesti tunnen, et pean olema tähelepanelikum selle suhtes, kuidas ma oma lapsele ette elan. Kas ma seisan enda eest piisavalt? Kas ma lepin asjadega, millega ei peaks leppima? Kas oskan õigel hetkel vabandada, süü omaks võtta? Laps salvestab suhteid, reaktsioone, vaikimisi kokkuleppeid, seda, kuidas ema endast räägib. Ma küsin endalt tihtilugu, et kuidas ma tahan, et mu laps teatud olukorras käituks, ja proovin enda sisseharjunud mustreid selle kaudu muuta. Nii et jah, laps tuli mind kasvatama!“ Meie jutuajamise alguses tõdes Steffi, et emadus on tema maailma koomale tõmmanud. Ühe Uma unetunni jooksul oleme pargipingil vesteldes jõudnud selleni, et tema näiliselt pisikeses ema­lapse maailmas on tegelikult mõõtmatut armastust täis ruum, mille suurust ei oska enne ettegi kujutada, kui oled emaks saanud. l

4 kingiideed, mis rõõmustavad nii beebit kui ka värskeid vanemaid

Beebi sünd on üks elu kaunimaid hetki. Uue ilmakodaniku saabumine toob kaasa palju rõõmu, elevust ja uusi algusi ning sageli tekib lähedastel küsimus – milline kingitus oleks ühtaegu praktiline, ilus ja tähendusrikas?

Parimad beebikingitused on need, mis leiavad päriselt igapäevast kasutust ning on valmistatud kvaliteetsetest ja lapse õrnale nahale sobivatest materjalidest. Eesti bränd Kiddoo pakub läbimõeldud valikut beebidele ja väikelastele, alates pehmetest tekkidest ja vannilinadest kuni käsitööna valminud leludeni. Beebi nahk on esimestel elukuudel väga tundlik, mistõttu tasub eelistada hingavaid ja looduslikke materjale nagu bambus ja puuvill. Need aitavad hoida lapse kehatemperatuuri tasakaalus ning on naha vastu õrnad.

KOOTUD BAMBUSTEKK –KINGITUS, MIS SAADAB BEEBIT AASTAID

Kvaliteetne beebitekk kuulub nende esemete hulka, mida kasutatakse iga päev. Bambusest kootud tekk on pehme, hingav ja niiskust hästi imav. Tänu bambuskiu omadustele aitab see hoida beebil mugavat kehatemperatuuri nii soojematel kui ka jahedamatel päevadel.

Lisaks praktilisusele on kauni disainiga bambustekk kingitus, mis sageli jääb perele armsaks mälestusesemeks ka pärast beebiiga.

MUSLIINTEKK – TÕELINE IGAPÄEVANE LEMMIK

Musliintekk on üks mitmekülgsemaid beebitarbeid. Seda saab kasutada tekina, mähkimiseks, vankrikattena, imetamise ajal või hiljem isegi rannatekina.

100% puuvillasest musliinist valmistatud kangas muutub iga pesuga veelgi pehmemaks ning tänu kergele ja hingavale materjalile sobib see kasutamiseks aastaringselt.

BAMBUSEST KAPUUTSIGA

VANNILINA – PEHME

HOOLITSUS PÄRAST

VANNITAMIST

Vannitamine kuulub beebi igapäevarutiini ning pehme kapuutsiga vannilina aitab hoida lapse pärast pesemist mõnusalt soojas. Bambusmaterjal imab hästi niiskust, kuivab kiiresti ja tundub naha vastas erakordselt pehme.

See on praktiline kingitus, mida värsked vanemad kasutavad peaaegu iga päev.

NIMELISED

KÄSITÖÖLELUD JA

LUTIKETID – ISIKLIK

MÄLESTUS KOGU PERELE

Kui soovid kinkida midagi tõeliselt erilist, on hea valik nimeline käsitöölelu

või lutikett. Lapse nimega valmistatud kingitus on isikupärane ning sellest saab sageli üks esimesi armsaid mälestusesemeid.

Lisaks emotsionaalsele väärtusele on lutikett ka praktiline abivahend, mis aitab lutti käepärast hoida, samal ajal kui pehme käsitöölelu pakub beebile turvatunnet ja avastamisrõõmu.

KINGITUS, MIS ÜHENDAB

ILU JA PRAKTILISUSE

Kõige meeldejäävamad beebikingitused on need, mida kasutatakse iga päev ning mis kestavad kaua. Kaunis bambustekk, pehme musliintekk, kvaliteetne vannilina või nimeline käsitöötoode rõõmustavad nii väikest ilmakodanikku kui ka tema vanemaid.

Kiddoo tootevalikust leiab ka hoolikalt kokku pandud kinkekomplekte, mis ühendavad praktilisuse, kvaliteetsed looduslikud materjalid ja ajatult kauni disaini, luues kingituse, mis jääb rõõmu valmistama veel pikaks ajaks.

Kogu tootevaliku leiad e-poest kiddoo.ee

KAS SA USUD KÕIKE, MIDA SU SISEMINE HÄÄL RÄÄGIB?

TEKST: JANE RANNAMETS-HEINSALU,

PAARI- JA PERETERAPEUT, TERAAPIA-MINDWORK.EE

FOTO: ERAKOGU, SHUTTERSTOCK

Rannamets-Heinsalu

„Jälle ma ei saanud täna mitte midagi tehtud.“

„Ma olen kogu aeg nii väsinud.“

„Ma ei saa kunagi millegagi hakkama.“

„Ma olen halb ema.“

„Mul ei jätku mitte kunagi aega.“

Need laused kõlavad teiste mõtete vahel nii tavaliselt ja korduvalt nagu peas kummitav laulurefrään. Ja need tunduvad täiesti tõesed, on lihtsalt oma mõtted.

Aga kas need on ka faktid ja mis mõju neil on?

Pereterapeudina kuulen ma selliseid lauseid sageli. Enamasti ei ole need mitte niivõrd tegelikkuse kirjeldused, kuivõrd hinnangud iseendale.

„Õhtul voodis mõtlen, et jälle ma ei teinud täna mitte midagi ära!“ ütleb klient mulle veendunult. Kui hakkame päeva koos lahti harutama, selgub, et ta oli käinud tööl, viinud lapse kooli ja trenni, teinud kodukontoris tööd, valmistanud süüa, pannud pesu pesema ja vastanud kümnetele kirjadele. Ja ometi jõudis ta õhtul järeldusele, et ei teinud mitte midagi ära. Jättis faktid märkamata ning andis oma

päevale hävitava, negatiivse ja absoluutse hinnangu.

Kui hinnangut piisavalt kaua korrata ja mitte vaidlustada, hakkab see sööbima, kujundama identiteeti.

Sisekõne tasakaalustamata kordused hakkavad kujundama meie maailma nii meie sees kui ka suhete kaudu teistega Harjumuslikult. Enesekriitiline sisekõne ei ole aga süütu harjumus. See on seotud suurema ärevuse, depressiooniriski ja kehvema heaoluga – nii kinnitavad uuringud. Selline sisekõne mõjutab ka käitumist: hakatakse tegevusi rohkem edasi lükkama, kahtlema oma võimetes ning loobuma kergemini vähegi ärevust tekitavatest olukordadest.

Sisekõnega on lihtne samastuda, mõtted ju tekivad meie enda peas ja on justkui nii „meie ise“. „Ma

SISEKÕNEGA ON LIHTNE SAMASTUDA, MÕTTED JU TEKIVAD MEIE ENDA PEAS JA ON JUSTKUI NII „MEIE ISE“.

pole kunagi piisav, peaksin rohkem suutma, paremini tegema“, „Tegelikult ei armasta mind ju keegi“, „Ma valmistan teistele alati pettumuse“, „Inimesed alati väldivad mind“ –sellised korduvad mõtted mõjutavad käitumist ja seeläbi ka suhteid. Me reageerime sellistele lausetele oma peas sarnaselt nagu siis, kui keegi meile päriselt nii ütleks: muutume ettevaatlikuks, tõmbume eemale, tekib tunnustuse nälg ning teiste neutraalseid ütlusi hakkame tõlgendama kriitikana.

Kui veel täpsemalt enda kriitilist sisekõnet vaadata, leiame sealt sõnad, mis niigi negatiivse sisekõne mõju veelgi süvendavad –absolutismid.

„Alati“, „Mitte kunagi“, „Kõik“, „Mitte keegi“, „Üldse“, „Iga kord“, „Mitte midagi“, „Kogu aeg“ – nendel sõnadel on suurem mõju, kui me arvame, need kõlavad absoluutselt ja ümberlükkamatult.

„Mu mees ei kuula mind kunagi“, „Lapsed ei arvesta minuga üldse“,

„Ma olen kogu aeg nii väsinud“, „Mul läheb alati kõik viltu“, „Mu naine pole kunagi mitte millegagi rahul“.

Need laused ei pruugi olla täiesti valed, kuid enamasti ei ole need ka päris tõesed. Lastes neil laiutada, osutuvad need ikkagi valedeks.

Need kirjeldavad meie emotsionaalset kogemist mingis hetkes, aga me anname neile oma peas täieliku fakti jõu ja hakkame siis neid automaatselt uskuma.

„Mu mees ei kuula mind mitte kunagi“ – lähemal uurimisel võib selguda, et partner kuulas eilegi ning üleeile ka. Selles hetkes kogetud üksindus oli aga nii suur, et emotsioon esines faktina. Ja fakti ju ei vaidlustata!

Absolutismid annavad keerulistes ja ärevates olukordades petliku „selguse“. Need muudavad maailma oma kahtluse või väsimuse mullis mustvalgeks ja võtavad ära nüansid, paindlikkuse ja lootuse, tekitavad pahameelt, masendust ja

tülisid. Need on kokkuvõttes siiski ebaõiged ja ka ebaõiglased.

Lisahäda on veel selles, et see, kuidas me iseendaga räägime, ei jää ainult meie sisse – see mõjutab ka meie käitumist, seejärel lähisuhteid ning sealt edasi oma eeskuju ja meemiliste pritsmete kaudu võib kujundada ka järgmise põlvkonna sisekõnet.

Me usume neid mõtteid ja peame neid enda väljamõelduks. Aga kas need on ikka päriselt meie omad?

„Mul pole õigust kunagi kurta“, „Ma pean alati ise hakkama saama“, „Alati läheb mul kõik viltu!“, „Mina ei kahetse kunagi midagi!“.

Kelle hääl see meie peas tegelikult on? Kui seda teraapiaruumis küsin, järgneb hetk vaikust. Vahel tuleb vastus kiiresti: „See on mu ema hääl“ või: „Mu isa ütles alati nii.“ Sama sageli vastatakse: „Ma ei tea. Ma pole sellele kunagi mõelnud ...“

Selline seos võib olla üllatav avastus. Mõte, mida me oleme pidanud oma olemuse osaks, võib tegelikult olla kunagi õpitud viis iseendaga rääkida. Selline avastus ei tähenda sugugi vanemate süüdistamist. Enamik vanemaid annab

edasi seda, mida nad on ise elust või oma vanematelt õppinud.

Võib­olla kasvas niisuguste peremeemide kandja üles oma ema teadmisega, et tubli inimene ei kurda.

Võib­olla õppis isa oma päritoluperest, et tugev inimene saab alati ise hakkama.

Võib­olla elas vanaema läbi sõja või puuduse ning tema jaoks oli tunnete kõrvale panemine ellujäämise viis.

Ega need kõik olegi tingimata valed õpetused: sageli olid need ellujäämisstrateegiad, mis sõelale jäid. Aga see, mis aitas ellu jääda, ei pruugi aidata siis, kui ellujäämisele ei ole vaja enam mõelda.

Väärtused, uskumused ja käitumismustrid kipuvad peredes põlvkondade kaupa edasi kanduma

Terapeudina näen, et mingis osas kandub ilmselt edasi ka midagi nähtamatumat – sisekõne viisid.

Laps, kes kuuleb käske „Ära virise“, „Ära tee sellest nii suurt numbrit“, „Sa pead alati tugev olema“, „Kui tahad hästi teha, siis tee ise“, „Ära nuta, sul pole

häda midagi“, võib õppida midagi enamat kui sõnu. Ta võib õppida, kuidas suhtuda oma vajadustesse, eksimustesse ja tunnetesse.

Aastate pärast ei kuule ta enam igapäevaselt vanema häält, vaid kuuleb iseennast endale ütlemas: „Ma pean hakkama saama. Ma ei tohiks abi küsida. Mul pole õigust puhata. Ma pean olema tubli. Minu tunded ei huvita mitte kedagi.“ Ta on kujundanud viltustes mudelites ise endale üsna sarnased mallid ja võib­olla ka „selgrookõveruse“. Peredes ei „pärandata“ edasi üksnes kombeid ja uskumusi.

Arengupsühholoogilised uurimused näitavad, et lapse sisekõne kujuneb varajases suhtluses

VANEMA SISEKÕNE

VÕIB SAADA

LAPSE TULEVASE SISEKÕNE

MUDELIKS, KUIDAS ISEENDAGA RÄÄKIDA.

hooldajatega ning vanemate keel ja suhtlusviis muutuvad aja jooksul lapse sisemiseks kõneks. Samuti on leitud seoseid vanemate ja laste sisekõne vahel. See toetab peresüsteemilist vaatenurka, et vanema sisekõne ei mõjuta ainult vanemat ennast, vaid võib saada lapse tulevase sisekõne mudeliks, kuidas iseendaga rääkida.

Meie kõigi õnneks saab sisekõne ülemäärast kriitilist hoiakut muuta Muutus ei tähenda roosamannalist positiivset mõtlemist ega raskuste eitamist. Muutus algab märkamisest. Kui märkad ennast mõtlemas: „Ma olen kogu aeg nii väsinud“, võiksid küsida endalt: kas ma olen tõesti kogu aeg väsinud? Või olen ma praegu väga väsinud? Või olen ma harjunud endale seda ütlema ka siis, kui pidev väsimus on jäänud minevikku? Ja kas ma „toodan nii endas n­ö võltsväsimust“, sest usun oma sisekõnet?

„Ma ei saa kunagi hakkama.“ Kas tõesti mitte kunagi? Millal ma siiski olen hakkama saanud?

Kui märkame, millise sisekõne me pärisime ning missugune mõju sellel on enesehinnangule ja suhetele, saame otsustada, millist sisekõnet me tahame edasi anda –iseendale, oma partnerile, oma lastele ja nende lastele.

Enda vastu lahkem olemine ei tee inimest laisaks

Vastupidi – inimesed, kes suudavad eksimustele reageerida mõistvalt, taastuvad tagasilöökidest kiiremini. See ei tähenda enesehaletsust, vaid realistlikku ja inimlikku suhtumist iseendasse.

Sisekõne ei pea muutuma positiivseks, piisab, kui see muutub õiglasemaks ja tõesemaks. Tõesemaks muutub sisekõne juba absolutismide eemaldamisega. „Vahel ei saa ma hakkama“, „Ma olen täna nii väsinud“, „Mu partner on hetkel hajevil, aga enamasti ta kuulab mind“, „Ma plaanisin rohkem, aga ikkagi tegin täna päris palju asju ära“. l

Värske, hoolikalt kontrollitud ja taskukohane toit ei pea olema luksus

Puu- ja köögiviljad kuuluvad igapäevase

tasakaalustatud toitumise juurde, kuid poeriiuli ees tekib vanematel sageli küsimus: kui puhas ja ohutu on toit, mida perele, eriti lastele, valime?

Euroopa Liidus on taimekaitsevahendite jääkidele kehtestatud ranged piirnormid, mille määramisel arvestatakse eri tarbijarühmade, sealhulgas laste ja imikutega. Lidl on seadnud oma puu- ja köögiviljadele veel rangema sisemise standardi: jääkide sisaldus ei tohi ületada kolmandikku Euroopa Liidus lubatud piirnormist. See tähendab, et Lidli sisemine piir on ametlikust nõudest ⅔ võrra rangem.

Kvaliteedi tagamine

algab juba taluniku juures

Kõik Lidli värskete puu- ja köögiviljade tarnijad peavad vastama rahvusvahelisele GlobalG.A.P. standardile, mis kinnitab heade põllumajandustavade ning ohutus-, kvaliteedi- ja keskkonnanõuete järgimist. Ühtlasi on siinjuures oluline, et töötajatele on tagatud õiglased ja turvalised töötingimused. Sõltumata sellest, kas õun või kurk pärineb Eesti talust või Lõuna-Euroopa päikese alt, peavad kõik tarnijad läbima samad ranged kvaliteedinõuded.

Puu- ja köögiviljade kvaliteedikontroll

Lidlis:

ametlikest piirnormidest mitu korda rangemad reeglid

õuete täitmise jälgimine kasvatajast kaupluseni

Kontroll jätkub Lidli logistikakeskuses, kus hinnatakse viljade välimust, lõhna, maitset, küpsust ja kvaliteeti. Refraktomeetriga mõõdetakse suhkrusisaldust ehk magusust, penetromeetriga näiteks õunte, pirnide ja nektariinide kõvadust ning küpsusastet. Lapsevanema jaoks tähendab see, et viljadel on alati tagatud naturaalne magusus ja mahlakus, ning laps ei saa poest liiga kõva pirni ega üleküpsenud õuna.

Värskuse hoidmisel on olulised ka õiged temperatuurid ja kiire tarneahel. Tundlikumaid vilju, nagu viinamarjad ja salatid, hoitakse 4-kraadises temperatuuritsoonis, tomateid, paprikaid ja sibulaid aga 14 kraadi juures. Logistikakeskusest liiguvad viljad kauplustesse samal ööl, et need jõuaksid riiulitele võimalikult värskena.

Kvaliteetsete toiduainete äratundmist saab õpetada igas vanuses lastele. Nii õpivad nad, et teadlik valik ei tähenda ainult ilusat pakendit või tuttavat maitset, vaid ka toidu kvaliteeti, ohutust ja vastutustundlikku tarbimist.

8 ideed teadlikumaks poeskäiguks koos lastega

Koosta koos lastega nädala menüü ja ostunimekiri, et vältida ebavajalikke oste ja toidu raiskamist.

Võta kaasa korduvkasutatavad poekotid ja väiksemad kotid lahtiste viljade jaoks.

Otsige koos mahe-, Fairtrade’i ja Rainforest Alliance’i märgiseid.

Nutri-Score on abiks: õpeta lastele lugema koostisosade loetelu ja toitumisalast teavet.

Las lapsed võrdlevad puu- ja köögiviljade värvi, lõhna ja küpsust, et valida parimad viljad.

Las iga laps valib ostukorvi meelepärastes värvides puu- ja köögivilju, või neist tehtud tooteid.

Selgita, et ebatäiusliku välimusega vili võib olla sama hea ja maitsev.

Sorteerige kodus koos mänguliselt pakendeid.

Suured unistused algavad esimesest

trennist!

Uus hooaeg algab laupäeval, 5. septembril.

Ujumisrühmad väikelastele alates 2. eluaastast ning eri tasemel lastele, noortele ja täiskasvanutele. Igaüks saab areneda omas tempos.

Treeninguid juhendavad kogenud treenerid Kalev Spas, Tallinna Inglise Kolledži spordihoones ja Tabasalu ujulas.

Hooaja lõpetab ujumiskooli sisevõistlus, kus lapsed saavad näidata õpitut ning iga osaleja pälvib medali.

Populaarsemad treeninguajad täituvad kiiresti –vali sobiv rühm ja registreeri juba täna: ujumiskool.ee

ISA TÄHTIS TÖÖ ALGAB juba enne beebi sündi

Isaroll ei alga hetkel, mil laps sünnib, vaid juba siis, kui paar otsustab pere luua. Pehme Sünni Kooli looja ja hüpnosünnituse koolitaja Kiia Paal räägib, et raseduse ajal saab tulevane isa luua emale turvatunnet, kasvatada sidet beebiga ja valmistuda sünnituseks viisil, mis muudab ta pealtvaataja asemel teadlikuks toetajaks. Sünnituse ajal naise toetamiseks vajab mees aga praktilisi oskusi, rahu hoidmise võimet ja teadmist, et tema kohalolu mõjutab nii ema sünnituskogemust kui ka beebi elu esimesi hetki.

TEKST: KAIRI PRINTS FOTO: SHUTTERSTOCK, TARMO KUUSE

Kas isaroll algabki tegelikult juba raseduse ajal? Jah, kindlasti.

Ütleksin isegi, et isaroll algab sageli juba enne rasedust, kui paar teeb otsuse pere luua, hõlmates ühist planeerimist, soovide ja mõtete jagamist ning häälestumist uuele eluetapile. Mõnikord on see tee kerge, teinekord pikk ja emotsionaalselt keeruline ning mehe toetus naisele väga oluline. Mees ei oota lihtsalt hetke, mil laps sünnib, vaid kasvab samm­sammult isaks kogu teekonnal.

puudutame ka beebi sünnieelset arengut, vanemasuhte ja läheduse teadlikku loomist. Mõni isa on üllatunud, mõistes, kui vastuvõtlik on kõhubeebi tema kohalolu, hääle ja puudutuse suhtes.

Foto:Marilin Leenurm

Hüpnosünnituse

koolitaja Kiia Paal.

Uuringud näitavad, et isad, kes on raseduse ajal aktiivselt kaasatud – käivad koos vastuvõttudel, osalevad ettevalmistuskursustel, suhtlevad beebiga –, on sünnituse järel enesekindlamad lapsevanemad ja nende side lapsega on sügavam. Hüpnosünnituse kursusel

Kuidas saab partner raseduse ajal turvatunnet luua?

Rasedus muudab naise sageli tundlikumaks. Keha teeb läbi suuri muutusi, emotsioonid võivad kõikuda. Turvatunnet luuakse iga päev väikeste tegudega. Kui isa õpib koos emaga hingamistehnikaid, kuulab lõõgastusharjutusi, loob kodus rahuliku õhkkonna ja võtab ema muresid tõsiselt, annab ta kehale ja meelele signaali: „Sa oled kaitstud, me teeme seda koos.“ Hüpnosünnituse ettevalmistuses on partneril aktiivne roll – ta pole pealtvaataja, vaid ankur. Tema rahu kandub emasse, tema hääl rahustab ka sünnitustoas. Paljud isad ütlevad pärast kursust, et

tunnevad end päriselt vajalikuna –mitte ainult logistilise abistaja, vaid tõelise osalisena.

Mehed võiksid julgemalt väljendada oma hoolimist ja armastust ka sõnades. Isegi kui naine teab, et mees hoolib, võib selle väljaütlemine anda talle sügava hoituse tunde. Kui naine tunneb juba raseduse ajal, et partner on tema kõrval, on tal ka sünnitusel lihtsam lõdvestuda ja oma keha usaldada. Hüpnosünnituse kursusel näen muutusi paaride vahel, kui nad õpivad teadlikult rääkima oma vajadustest, hirmudest ja ootustest. See toob paarisuhtesse sügavama läheduse.

Kas näete oma koolitustel ka seda, et isad muutuvad ettevalmistuse käigus kindlamaks? Jah, ja see on üks ilusamaid asju, mida kursustel näen. Esimesele kohtumisele tulles ütlevad isad tihti, et nad tahaksid naisele toeks olla, aga ei tea täpselt, kuidas. Nad kardavad, et nad ei oska sünnitusel midagi asjalikku teha või segavad.

Hüpnosünnituse kursusel teevad paarid koos palju praktilisi harjutusi: lõdvestus, massaaž, hingamine, sünnitusasendite toetamine, suhtlemine ja sünnitusmajas informeeritud otsusteni jõudmine teadlike küsimuste kaudu. Kursuse lõpuks on tihti just isad need, kes esitavad kõige põhjalikumaid küsimusi. Nad saavad aru, mis sünnitusel võib toimuda, kuidas naist füüsiliselt ja emotsionaalselt toetada ning kuidas ise rahulikuks jääda. Meestele tekib korralik tööriistakast, ärevus asendub elevusega ja tihti jääb kõlama mõte: „Väga äge, lähme teeme juba ära.“

Kindlus ei tule teadmisest, et kõik läheb ideaalselt – see tuleb sellest, et tead, mida teha, kui läheb nii nagu läheb. Ja see teadmine muudab kõike.

Nii et tulevane isa on raseduse ja sünnituse juures ikkagi palju rohkemat kui ainult pealtvaataja ...

Kindlasti! Füüsiliselt ei saa mees rasedust ega sünnitust kogeda samamoodi nagu naine, aga rasedus ei ole ainult kehaline kogemus. See on emotsionaalne, vaimne ja väga praktiline üleminek uude eluetappi. Mees saab olla kaasas vastuvõttudel raseduse ajal, lugeda, küsida, olla uudishimulik, luua beebiga sidet, valmistada ette kodu ja planeerida koos naisega tulevikku. Sünnitusel saab isa hoida sünniruumi turvalisust: meenutada hingamist, aidata lõdvestuda, toetada asendeid, küsida vajadusel infot ja aidata emal otsuste juures rahulikuks jääda. Uuringud näitavad, et pidev tugi sünnituse ajal võib parandada sünnituskogemust ja suurendada loomuliku sünnituse tõenäosust.

Kui erinevad on tulevased isad?

Kas osa neist on raskem ette valmistada?

Isad on väga erinevad – ja kõik nad on teretulnud. Mõni on algusest peale pühendunud ja tahab palju panustada. Mõni tuleb kursusele pigem naise soovil ja on alguses ettevaatlik. Enamasti leiab igaüks midagi kasulikku – kasvõi ühe

teadmise või taipamise. Raskem pole keegi – lihtsalt iga mees vajab erinevat lähenemist. Mõnele sobib teadus ja faktid, mõnele praktilised harjutused, mõnele lihtsalt see, et keegi ütleb: „Sinu kohalolu loeb rohkem, kui sa arvad.“

Milliseid oskusi võiks iga tulevane isa enne beebi sündi harjutada?

Kindlasti tuleb tulevasele isale kasuks kirjanduse lugemine ja enda kurssi viimine beebi arenguetappide, vajaduste ning sünnitusjärgse ajaga. See puudutab nii paarisuhet, ema taastumist kui ka praktilist lapse eest hoolitsemist ning muudab hoolitsemise palju loomulikumaks.

Kõike ei pea enne beebi sündi oskama. Väga palju isaks olemise oskusi tuleb elu ja nii­öelda töö käigus. Siin tasub ennast usaldada. Kui isa on valmis õppima, märkama ja kohal olema, kasvab ka kindlus iga päevaga. Kui midagi harjutada, siis ennekõike enda närvisüsteemi reguleerimist – hingamist, meelerahu, lõdvestust. Ja kuulamine. See, mis tundub kõige lihtsam, on tegelikult üks olulisemaid oskusi: olla kohal ja kuulata ilma kohe lahendusi pakkumata.

Millised on isa kõige olulisemad ülesanded esimestel tundidel pärast beebi sündi?

Minu arvates võiks isa esimestel tundidel kõigepealt olla päriselt kohal ja tunnetada hetke erilisust.

Sageli räägitakse sünnituse juures palju tugiisiku rollist, aga see võib jätta varju midagi väga olulist: ka mees on sel hetkel sündinud isaks. Esimesel võimalusel võiks luua side beebiga – tervitada teda oma häälega, puudutada hellalt ja võtta ta oma rinnale nahk­naha­kontakti.

Nahk­naha­kontakt toetab beebi kohanemist, turvatunnet ja sideme kujunemist, vallandub kiindumushormoon ja uuringute järgi tugevdab varakult alanud ning sage nahk­naha­kontakt isa­lapse hilisemat kiindumussuhet. See on ka mehe ja naise jaoks väga sügav hetk. Jagatud rõõm, kergendus ja imetlus võivad paarina väga ühendada. Praktiliselt saab isa olla naisele toeks vastavalt sellele, kuidas sünnitus on kulgenud.

Millise sõnumi annate isale, kes kardab, et ta ei saa hakkama? Usalda. Märka. Ole huvitatud. Kuula oma partnerit ja kuula ka iseennast. Kui sul tekivad küsimused, otsi vastuseid. Sa ei pea kõike kohe teadma ega ideaalselt oskama. See hirm ise näitab, et sa hoolid – ja see on parim alguspunkt, mis olla saab. Keegi ei sünni lapsevanemlust oskama. See on kunst, mida õpitakse koos oma kaaslase ja lapsega, iga päev uuesti.

Beebi ei vaja täiuslikku isa, vaid päris isa – inimest, kes on olemas, õpib, hoiab ja armastab. Kui sa oled valmis aktiivselt osalema ja kohal olema, oled juba väga õigel teel. l

LAPS ON KOOLIKS VALMIS –

AGA KAS KA KAITSTUD?

Kooliaasta algus on üsna pea ukse ees ja vanematel on taas aeg mõelda, kuidas tagada lapsele turvaline ning muretu kooliaeg. Lisaks kooliriiete ja -tarvikute soetamisele tasub läbi mõelda ka see, kuidas kaitsta last ning tema asju ootamatute õnnetuste eest.

Salva Kindlustuse kogemus näitab, et koos rõõmude ja uute väljakutsetega toob kooliaeg sageli kaasa ka ebameeldivaid üllatusi: asjade purunemisi, vargusi või kaotusi, lapse enda vigastusi või olukordi, kus laps tekitab kahju kellegi teise varale. Kodukindlustus –kaitse kodus ja väljaspool seda

Esimene samm on üle vaadata kodukindlustuse olemasolu ja tingimused. Oluline on, et lisaks kodule oleks kindlustatud ka kodune vara – mööbel, riided, elektroonika, kodutehnika ja muud pereliikmete igapäevased esemed.

Et kaitstud oleksid ka lapse kooli või trenni kaasa võetud asjad, tasub valida kodukindlustusele lisakaitse kaasas kantavale varale väljaspool kodu. Siiski selleks, et kaitstud oleks ka need asjad, mida laps endaga kooli kaasa võtab, jääb tavalisest koduse vara kaitsest natukene väheks.

Salval on kodukindlustuses selle tarbeks täiendav kindlustuskaitse, mis kaitseb vara väljaspool kodu. Selle kaitsega on kindlustatud pereliikmete (ka lastega) tavapäraselt kaasas olevad kodused asjad.

Kui lapsel on kaasas sülearvuti, nutiseade või liigub ta kooli jalg- või tõukerattaga, kuuluvad need kindlustuskaitse alla vaid siis, kui kodukindlustusele on lisatud vara kaitse väljaspool kodu. See aitab juhul, kui ratas varastatakse või sülearvuti kukub maha ja saab viga.

Omavastutus ja hoolsus

Nutiseadmete kindlustus käib koduse vara kindlustuse alla ja sellega on kaetud õnnetused, mis juhtuvad näiteks pere süle- või tahvelarvutitega.

Mobiiltelefonide puhul aga tasub tähele panna, kas need on automaatselt koduse vara kindlustuse sees või tuleb need eraldi kindlustada.

Kindlustuslepingu sõlmimisel on oluline ka omavastutuse suuruse valik, eriti mobiiltelefonide kaitse puhul. Kui näiteks lapse mobiili hind on 150 eurot ja omavastutuse tase 200 eurot, siis sellisel juhul jääb kahju omavastutusele alla ning kindlustusvõtja enda kanda. Kui telefoni hind on aga 500 eurot, tasub kindlustus end igal juhul ära.

Telefoni või trennikoti unustamine pole kindlustusjuhtum – ka lapsel endal tuleb õppida hoolas olema, ent seevastu katab kodukindlustuse koguriskikaitse dokumentide või koduvõtmete kaotuse. Näiteks kui laps kaotab rahakoti koos pangakaardi ja ID-kaardiga või kaovad koduvõtmed, hüvitab Salva uute dokumentide vormistamise või lukuvahetuse kulud.

Kaitse ka õnnetusjuhtumite korral

Kooliaasta ja trennihooaja algusega suureneb laste vigastuste oht. Tervisekassa andmetel juhtub kõige rohkem vigastusi just lastega vanuses 5–14 aastat.

Lapse enda vigastuste korral aitab õnnetusjuhtumikindlustus. Korralik õnnetusjuhtumikindlustuse leping ei päästa küll valust, kuid on kindlasti rahaliseks toeks tervele perele. Ajutise iseloomuga vigastuste korral maksab Salva valuraha hüvitist, aga kui õnnetuse tagajärjel tekib püsiv vigastus või tervisehäire, lisandub veel püsiva puude hüvitis.

Kui vanemal tuleb vigastada saanud lapsega paranemise ajal töölt eemal olla, siis sellega kaasneb tihtipeale pere eelarvesse auk. Ka siin aitab õnnetusjuhtumikindlustus, makstes iga hoolduslehel viibimise päeva eest päevarahahüvitist.

Foto: Shutterstock

Salva õnnetusjuhtumikindlustus kehtib kogu maailmas, mitte ainult Eestis.

Vastutuskindlustus –kaitse teistele tekitatud kahju eest

Elust võetud näited näitavad, et kahjud ei juhtu ainult lapse endaga või ainult kooliseinte vahel. Laps võib kogemata rattaga otsa sõita parkivale autole või pall võib mänguhoos lennata naabri aknasse. Sellistes olukordades kaitseb last laiendatud vastutuskindlustuse kaitse, mille saab lisada kodu vastutuskindlustuse lepingule.

Õigesti valitud kindlustuskaitse annab lapsevanemale kindlustunde ja aitab lapsel kooliaasta muretumalt mööda saata – nii kodus, koolis, trennis kui ka mänguväljakul. Salva soovib kõikidele lastele ja lapsevanematele ilusat ning ohutut kooliaega!

Vaata täpsemalt salva.ee ja pea nõu meie spetsialistiga. Kindlustusteenuse pakkuja on Salva Kindlustuse AS

Kuidas tagasi keerata ekraaniharjumus, mis on juba tekkinud?

Paljudes peredes ei ole küsimus enam selles, kas laps üldse ekraane kasutab, vaid kuidas vähendada harjumust, mis on juba igapäeva osaks saanud. Sageli algab kõik praktilisest vajadusest: vanemal on tarvis teha süüa, lõpetada tööasi või saada korraks vaikust. Ühel hetkel võib aga tunduda, et laps ei oska enam oodata, igavleda ega rahuneda ilma ekraanita.

TEKST: MARIANN RENEE VILBRE FOTOD: SHUTTERSTOCK

Hea uudis on see, et harjumust saab muuta. Selleks ei pea kodus kehtestama päevapealt täielikku keeldu, mis tekitab kõigis vastupanu. Püsivam tulemus sünnib siis, kui pere teeb ekraanikasutuse selgemaks, vähendab seda sammhaaval ja pakub lapsele asemele tegevusi, mis päriselt aitavad üleminekut taluda.

Alusta kindlatest aegadest

Esimene samm on tuua ekraanid juhuslikust kasutusest kindlatesse raamidesse. Lapse jaoks on kõige keerulisem olukord see, kui reeglid muutuvad iga päev: vahel saab multikat enne õhtusööki, vahel pärast, vahel keelatakse, vahel lubatakse. Selgus aitab nii last kui ka vanemat.

Pere võiks kokku leppida, millal on ekraaniaeg lubatud ja kui kaua see kestab. Näiteks võib ekraan olla lubatud pärast lasteaiast või koolist tulekut 20–30 minutiks, kuid mitte terve õhtu jooksul väikeste juppidena. Väiksem laps vajab nähtavat piiri: taimerit, liivakella või vanema

rahulikku meeldetuletust. Oluline on, et ekraaniaeg ei lõpeks karistuse või tüliga, vaid oleks tavapärane osa päevakavast.

Söömine ja uni võiksid jääda ekraanivabaks

Kaks kohta, kust tasub alustada, on söögilaud ja magamaminekueelne aeg. Kui laps harjub sööma ekraani ees, on tal raskem märgata täiskõhutunnet, osaleda vestluses ja olla päriselt perega koos. Söögikord ei pea olema täiuslikult rahulik, kuid see võiks olla hetk, kus telefonid ja tahvlid on ära pandud. Ka enne und tasub ekraanidest loobuda. Laps vajab õhtul selget aeglustumist, aga kui ekraan on olnud õhtuse rahunemise peamine vahend, ei pruugi laps alguses osata ilma selleta uinuda. Siin aitab korduv rütm. Mida sarnasem on õhtu igal päeval, seda turvalisemaks see lapsele muutub.

kõrvale uudiseid, muutub lapsele ekraan loomulikuks kaaslaseks.

Seetõttu ei alga ekraaniharjumuse muutmine ainult lapsest, vaid kogu pere rütmist.

See ei tähenda, et vanem ei tohi telefoni kasutada. Küll aga aitab, kui laps näeb selgeid piire: tööasjad tehakse kindlal ajal, söögilauas on telefon eemal ja enne und on ekraanivaba aeg kõigil. Ühine reegel tundub lapsele õiglasem kui käsk, mis kehtib ainult temale.

Tagasilöögid ei tähenda läbikukkumist

Harjumuse muutmine võtab aega. Haiguse, reisipäeva või väsimuse tõttu võib ekraaniaega tulla rohkem, kui plaanis oli. See ei tähenda, et kõik on rikutud. Järgmisel päeval saab rütmi juurde tagasi tulla. Kõige olulisem on rahulik järjepidevus. Laps võib protestida, sest ta kaotab midagi, mis on olnud lihtne ja meeldiv. Ekraanide vähendamine ei ole võitlus lapse vastu. See on pere ühine samm selle poole, et lapse päevas oleks rohkem und, liikumist, mängu, suhtlust ja päris kohalolu. l

Allikad: who.int, mayoclinic.org, healthychildren.org

Vanema eeskuju loeb rohkem kui loeng

Laps märkab väga kiiresti, kui temalt oodatakse üht, kuid täiskasvanu teeb teist. Kui vanem kontrollib pidevalt telefoni, vastab sõnumitele mängu ajal või vaatab söögi

MIKS PEAKS LAPS KÄIMA TRENNIS?

Viimastel aastatel on järjest rohkem räägitud sellest, et laste füüsiline vorm pole enam see, mis paarkümmend aastat tagasi. Kui varasemad põlvkonnad veetsid suure osa vabast ajast õues joostes, rattaga sõites ja sõpradega mängides, siis tänapäeval konkureerivad liikumisega nutiseadmed, arvutimängud ja sotsiaalmeedia. Selle tagajärjel on vähenenud laste füüsiline aktiivsus ning kasvanud ülekaalulisuse probleem.

Just seetõttu on lapsevanematel oluline roll märgata oma lapse vajadust liikumise järele ja suunata teda erinevaid spordialasid proovima. Lapsepõlves kujunenud liikumisharjumused saadavad inimest sageli kogu elu ning suurendavad tõenäosust, et ka täiskasvanuna jäädakse aktiivseks.

Ujumine annab oskuse kogu eluks

rekorditele. Sama tähtis on turvaline ja toetav keskkond, kus laps kogeb rõõmu liikumisest ning õpib treeninguid nautima.

Ka Kalev Spa treenerid märkavad seda igapäevatöös. Üha sagedamini tuleb ette olukordi, kus lapsed väsivad kiiresti või ei jaksa vees atraktsioonidele ronida ja aktiivsetes mängudes osaleda. See näitab, kui oluline on aidata lastel juba varakult leida tee regulaarse liikumise juurde.

Kalev Spa peatreeneri Anu Ruutu sõnul on laste füüsiline võimekus viimastel aastatel märgatavalt langenud.

„Kui meie lapsepõlves möödusid päevad õues joostes, mängides ja liikudes, siis tänapäeval veedavad lapsed palju aega ekraanide ees. Koos vähenenud liikumise ja vähem tervislike toitumisharjumustega on see toonud kaasa ülekaalulisuse ning nõrgema füüsilise vormi,“ ütleb ta.

Üheks kõige mitmekülgsemaks treeninguks peetakse ujumist. Ujumine arendab üheaegselt südame-veresoonkonna vastupidavust, lihasjõudu, koordinatsiooni ja liikuvust.

Kalev Spa ujumistreeneri Sander Paavo sõnul on ujumistehnika õppimine lapseeas märksa lihtsam kui täiskasvanuna.

„Täiskasvanutel on sageli välja kujunenud harjumused ja liigutusmustrid, mida tuleb ümber õppida. Lastel neid veel ei ole ning nad omandavad uued oskused palju loomulikumalt,“ selgitab Paavo.

Laste treeningute puhul on oluline meeles pidada, et laps ei ole väike täiskasvanu. Tema keha areneb pidevalt ning treening peaks olema mänguline, mitmekesine ja eakohane. Laste puhul tuleks keskenduda eelkõige koordinatsiooni, osavuse ja painduvuse arendamisele, mitte võimalikult suurtele tulemustele või

Tugevate sportlaste ja aktiivsete noorte taga on enamasti toetavad vanemad, kes julgustavad, kuid ei survesta. Lapsele tasub tutvustada erinevaid spordialasid ning lubada tal otsida ala, mis talle kõige rohkem rõõmu pakub. Oluline on mitte armastada lapse saavutusi, vaid last ennast. Toetus, kannatlikkus ja eeskuju loovad aluse elukestvale liikumisharjumusele.

Kalev Spas saavad lapsed õppida ja arendada ujumisoskust treenerite juhendamisel nii väiksemates kui suuremates basseinides. Erineva tasemega treeningrühmad võimaldavad liituda nii algajatel kui ka juba oskusi omavatel lastel.

Uuel hooajal kutsume nii lapsi kui lapsevanemaid õppima uusi oskusi või täiendama kunagi pooleli jäänud teadmisi. Kalev Spa ujumiskursused on mõeldud nii algajatele kui edasijõudnutele ning sobiva tasemega grupi leiab iga huviline.

Kalev Spa Hotell & Veekeskus Aia 18, Tallinn kalevspa.ee

LASTEAIAGA HARJUMIST on vaja harjutada

Kõik-kõik on uus augustikuus ka kõige pisematele. Lasteaeda minek on suur muutus nii lapse kui ka kogu pere jaoks.

Kuidas uue rütmi ja keskkonnaga paremini kohaneda?

TEKST: LIISI MOOSAAR-GOERCKE FOTOD: EVELI VEERMÄE, ERAKOGU

Jana Küppar (42) on aidanud lastel lasteaiaga harjuda juba viimased viisteist aastat, töötades Tallinna Lauliku lasteaias õpetajana. Ta teab, et kui mõni laps on lasteaiaks valmis esimesest tervitusest, võib teisel selleks kuluda nädalaid ja kuid ning vahel koguni aastaid. Nii nagu täiskasvanute seas on neid, kes kohanevad suure kollektiiviga kergelt, ja ka neid, kellele see on väga raske, on erinevaid inimtüüpe ka laste seas. Kogemusega on Jana aga saanud kätte nipid, millega jõuda iga lapseni nii, et päeva lõpuks on põnn lasteaias õnnelik ja hoitud ning lapsevanema süda tihedal tööajal rahul. Ka lapsevanema kogemus on Janale isiklik, olles 18­aastase Kirke ja 15­aastase Anni Mari ema – mõlemad alustasid lasteaiateed kolmestena. Ka iseend lasteaialapsena mäletab Jana eredalt siiani, sidudes selle kõige tunnetuslikult oma praeguses töös kokku.

Õige aeg lasteaiaga alustamiseks

„Lapsed alustavad tänapäeval oma lasteaiateed järjest varem ja neist paljud juba pooleteiseaastaselt, kui emapalk lõppeb. On loomulik, et selles vanuses lapsed eelistaksid lasteaiale kodus mängimist. Alla

kolmeaastased ei vaja oma arengufaasis suurt gruppi, vaid eelkõige oma vanemaid või üht hoidjat, kellega on hea kontakt. Enamasti ei ole lapsevanemal aga peale sõimerühma teist valikut,“ tõdeb Jana. Millal on õige aeg lapsel lasteaiaga algust teha, oleneb kogenud õpetaja sõnul nii lapsest kui ka mõistagi pere vajadustest. Juba ette tasub arvestada ka sellega, et lasteaiaga kohanemine võtab aega. „Oluline on, et vanem ise on rahulik ja kohaneb eelkõige ise lasteaiaga. Ema ja isa ärevus mõjutab ka last. Harjumisel

mängib rolli ka see, kui iseseisev on laps,“ usub Jana ja soovitab lapsevanematel endalt küsida: kas mu laps on olnud varem kellegi teise hoida? Kas ja kui palju on lapsel eneseteenindusoskusi ehk kas ta sööb ise, käib ise potil, oskab ise pükse üles tõmmata, kas ta räägib jne.

„Kui laps tuleb lasteaeda, on hilja hakata teda mähkmetest võõrutama või lusikaga söömist õpetama. Kui seda pole jõutud varem teha, siis kohanemise aeg pole selleks enam hea. Ikka üks asi korraga, mitu muutust on liig. Lasteaiaga tuleb harjuda rahulikult ja pisitasa. Ei tohi unustada, et väikestest sammudest saavad alguse just nimelt suured,“ soovitab õpetaja.

Harjutamise esimesed nädalad

Lasteaiaga harjumine on Jana sõnul lastel väga erinev. Ta on kohanud lapsi, kes on kohe lasteaiaks valmis ja mingeid probleeme ega tagasilööke ei teki, mõnel teisel võtab kohanemine jällegi väga kaua aega. Siin peab ta oluliseks just pere ja õpetajate koostööd. Nende lasteaias antakse lapsevanematele esmased juhised lasteaiaga paremaks kohanemiseks juba mõni kuu enne selle tee algust. Ja ka siis on lasteaias nn harjutamise aeg kaks nädalat, mil lapsevanemad käivad koos lastega aias mängimas.

OLULINE ON, ET VANEM ISE ON RAHULIK JA KOHANEB EELKÕIGE ISE LASTEAIAGA.

„See on hea võimalus ka omavahel tuttavaks saada – ka see aitab kohaneda. Siis toimuvad ka perevestlused, et õppida üksteist paremini tundma. Õpetajad soovivad saada laste ja perede kohta infot, näiteks millised mängud lapsele meeldivad, et last vajadusel nendele suunates rahustada, või kuidas vanemad mingis olukorras asju lahendavad, kas lapsel on hirme jne. Lapsevanemale on see samuti võimalus küsimiseks. Nii saab tekkida lapse ümber tugev tugi. Seejärel saavad vanemad jätta lapse mõneks tunniks ja lasteaias oleku aega pikendatakse vähehaaval,“ kirjeldab Jana lasteaiatee päris algust.

Lasteaiaga aitab paremini harjuda ka see, kui kodus harjutatakse sama päevakava. Kui laps on sama rütmiga harjunud, on tema jaoks ka söögi­ ja puhkeaeg lihtsamini vastuvõetavad. Õpetaja rõhutab ka selle olulisust, et vanemad räägiksid lasteaiast ja õpetajatest positiivselt – nii lapsele kui ka omavahel. Samuti paneb ta südamele, et pärast lasteaiaga harjutamist ja lasteaiapäeva järel vajab laps lapsevanema jäägitut tähelepanu ning rahulikku kodust olemist.

Nutused hommikud

Nutmine on Jana sõnul normaalne kohanemise osa. „Kui laps ei taha hommikul lasteaeda minna ja nutab, siis esimene asi, mida vanem teha saab, on jääda ise rahulikuks ning positiivseks. Muidugi tahab igaüks, et ta laps oleks õnnelik, aga tegelikult pole valesid tundeid ja oluline on oskus tulla toime ka tugevate tunnetega, nagu kurbus, hirm, viha jne,“ teab ta.

Jana tütred harjusid lasteaiaga kiirelt, saades keset nädalat ka puhkepäevi.

Enne, kui lasteaiaõpetaja töö juhuslikult Janani jõudis ja ta esimesest hetkest ära võlus, unistas ta näitlejaametist. Praegu ühendab ta neid kaht meeleldi.

Rahulik vanem aitab ka lapsel rahulikumaks muutuda. Lapse aktiivne kuulamine ja talle tema tunnete tagasi peegeldamine tulevad Jana sõnul kasuks. Ta soovitab ka lapselt uurida, mis need asjad on, mis teda häirivad, samuti arvestada lapse kohanemise tempot. Võtmesõnaks peab ta jällegi koostööd õpetaja ja pere vahel.

„Abiks on ka rituaalid, näiteks teeme musi ja kalli ning siis annan su õpetaja sülle. Ta lohutab sind edasi. Ise teen ruttu töö valmis ja kiirustan sulle järele. Varsti näeme!“ soovitab Jana ja lisab: „Mõne lapse puhul aitab ka aja nähtavaks tegemine kleepekate abil. Näiteks täna on lasteaiapäev – kleebime siia, homme on ka lasteaiapäev, ja kui sul kaks kleepekat kleebitud, siis ongi juba puhkepäev!“

Kogenud õpetaja sõnul tasub vältida nutule järele andmist ja tagasi koju minekut. Vajadusel soovitab ta anda laps kasvõi 15 minutiks õpetajale, sest ka õpetaja on lohutaja ja toetaja ning turvaline täiskasvanu lapsele. „Nende puhul, kellel harjumine enam aega

võtab, võiks lapsevanem õpetajaga kokku leppida, mis ajal tal oleks hommikul parim tulla, et õpetaja saaks pakkuda lapsele suuremat tuge ja palju pisikesi ei saabuks ühekorraga,“ soovitab ta. Lasteaiaga paremaks harjumiseks võib tema arvates vahel abiks olla ka rühmakaaslaste külla kutsumine –kui tekivad sõbrad, on ka lihtsam hommikuti emmest­issist lahti lasta.

Laps vajab puhkust Õpetajatena lähtutakse Jana sõnul eelkõige lapse heaolust ja nii mõnigi kord tuleb neil anda lapsevanematele ka tagasisidet, et lapse lasteaiakoormus on liiga suur ja laps on väsinud. Suures grupis olek ja umbes kahekümne „kolleegiga“ pidevalt arvestamine ongi lastele enamasti raske. Kui vähegi võimalik, soovitab ta teha vahepeal vabu päevi. Mida väiksem on laps, seda enam tuleks tähelepanu pöörata sellele, et lapse päevad poleks

Need imeilusad 55 keeleõppekaarti aitavad lapsel omandada uusi sõnu mängides, harjutades ja avastades.

Iga kaardi ühel poolel on eestikeelne sõna ning teisel poolel tema vaste inglise, saksa ja vene keeles koos hääldusega. Nii saab laps õppida korraga mitut võõrkeelt, rikastada oma sõnavara ja harjutada õiget hääldust.

Kaardid sobivad suurepäraselt nii kodus õppimiseks, lasteaeda, kooli kui ka reisile kaasa võtmiseks. Nendega saab mängida mälumänge, teha sõnavaraharjutusi või lihtsalt iga päev paar uut sõna selgeks õppida.

Õppimine läbi mängu aitab teadmisi paremini kinnistada ning muudab võõrkeelte õppimise lapse jaoks põnevaks ja loomulikuks.

lasteaias liiga pikad. Puhkepäevi ja aega koos oma vanematega vajavad aga ka eelkooliealised lapsed.

PÄRAST

LASTEAIAPÄEVA

VAJAB LAPS

LAPSEVANEMA

JÄÄGITUT

TÄHELEPANU JA

RAHULIKKU KODUST

OLEMIST.

„Kui laps saab hommikuti kauem magada ja hommikusööki koos perega süüa, annab see lapsele samuti lisapuhkust. Küll aga tasub jälgida sealjuures lasteaia päevakava. Keset hommikuringi või mõnda teist tegevust saabuval lapsel on raskem teistega liituda ja nii on keerulisem ka teistel lastel ning õpetajal keskenduda,“ kirjeldab Jana ja paneb

ka südamele tekitada lapsele sobiv rütm ja mitte seda pidevalt muuta, sest paljud lapsed on väga rutiinitundlikud ning ka see võib mõjutada nende meeleolu ja kohanemist.

Lasteaias on sõbrad ja avastamislusti

Janal oli võimalus pakkuda ka oma tütardele keset nädalat lasteaiast vabu päevi ja nad kohanesid kiirelt. Olulisteks märksõnadeks peab ta lasteaiaga harjutamisel just aega, planeerimist ja laste emotsioonide mõistmist. Oma töös köidab Janat kõige enam see, et saab lastele õpetada oma tunnetega toime tulemist ja kaaslastega arvestamist, sest sotsiaalsed ja emotsionaalsed oskused on tugev vundament, millele rajada kõik muu. „Kui lasteaiaga alustamine, esimene harjutamine ja harjumine läbitud, siis kokkuvõttes käivad lapsed lasteaias suure rõõmuga: neil on sõbrad, huvitavad tegevused ja avastamislusti,“ teab Jana. l

aamat sisaldab 12 päikesemärgi kirjeldust alates .inaeemsiet inuk tsae ibeeb

RIga märgi kirjeldus toob esile lapse eripära, tugevused ja võimalikud katsumused, kuid kõike seda kerge huumori ja äratundmisrõõmuga.

Enne iga peatükki on eriline tiitelleht, kuhu saab ise kirja panna oma lapse tähtsaima info: sünniaeg, -koht, pikkus ja kaal, esimesed sõnad, sammud ja muud armsad mälestused. Nii sünnib isiklik mälestusteraamat, mis jääb nii lapsele kui vanemale kalliks kogu eluks.

Vaata minu tegemisi: katrinmarjamaa.ee

50 mg/g geel 30g

Permetr i ini LMP ( Perme t rinum 5 0 m g /g g eel 30 g ) k asutamine ja s o ov i tused p at sien d il e

1. Riided

 Kogu kok ku kõik riided, rätikud ja voodipesu, mida oled k andnud või k asutanud viimase 7 päeva jooksul. Pese vähemalt 60 kraadiga Võimalusel k asuta kuivatit või triigi asjad läbi.

 Kogu kok ku asjad, mida ei saa kõrge temperatuuriga pesta (nt k ampsunid, sallid, k indad, joped, mantlid, jalanõud ja mänguasjad) ja pane need plastik kotti. Kui need on niisked, tuleb need enne kotti panemist kuivatada. Sule plastik kott õhutihedalt ja ära ava seda enne nädalat.

 Talvel, kui väljas on -20 k raadi või rohkem, vii esemed, mida ei saa 60 k raadiga pesta 1 ööpäevaks õue

 Pehme mööbel ja vaibad tuleb võimalusel aurutajaga töödelda.

2. Ravimi k asutamis- ja hügieenireeglid

 K anna ravimit kõr vatagustest allapoole kogu kehale. Ära unusta sõrmede ja var vaste vahesid, küünealuseid. Küüned peavad olema lõigatud lühikeseks. Vajadusel raseerida, sest kehak ar vad tak istavad ravimi pääsemist nahale

 K anna ravim nahale õhtul enne magamaminekut

 Seljale peab k andma ravimi keegi teine (k innastega).

 Enne magamaminekut pane voodisse puhas voodipesu.

 Ravim peab nahal olema vähemalt 8 tundi

 Kui vahepeal k äid tualetis, pesed k äsi, siis pead uuesti piirkonna ravimiga k atma (labak äed, küünealused).

 Hommikul mine duši alla ning ravimi mahapesemise järgselt k reemita nahk niisutava k reemiga.

 Pane selga puhtad riided (pestud kõrge temperatuuriga).

 Vaheta uuesti voodiriided ja rätikud (k asuta k indaid) ja pane k asutatud voodiriided ja rätikud 60 k raadiga pessu.

3. Mida veel teada…

 Ravi peab saama samaaegselt kogu sügeliste diagnoosi saanud inimese perekond, isegi kui teistel löövet ei esine. Samuti peab informeerima isikuid, kellega on olnud nakatunul kokkupuude (nt lasteaias, koolis, treeningul jne).

 Pärast ravimi k asutamist võib sügelusetunne jätkuda veel mitu nädalat pärast sügeliste väljaravimist. Seda tek itab organismi allergiline reaktsioon naha pinnale jäänud surnud sügelislestadest

Kui kooli eel muretseblapsevanemhoopis

Sügise lähenedes räägitakse laste koolihirmudest, kuid tegelikult on tihti just vanemad need, kes uue elukorralduse eel „augustiärevust“ tunnevad. Kuidas oma muresid leevendada ja neid lastele mitte üle kanda? Teemat aitab lahti mõtestada eripedagoog Liina Selgis. Oma kogemust jagab ka kolme lapse ema Kadi Jukkum, kelle noorim laps Hanna-Brita alustab sügisel kooliteed.

TEKST: MIRELL TRUSS FOTOD: LAURA NESTOR JA KATRINFOTO

Lasteaias eripedagoogina töötanud Liina Selgis tõdeb, et puutub vanemate sügisese ärevusega kokku päris tihti, eriti rühmades, kus käivad koolieelikud. Ta ütleb, et need hirmud on üsna tavapärased ja inimlikud: muretsetakse, kuidas laps hakkama saab, kas õpetaja on tore ning millised lapsed klassi satuvad.

Samu mõtteid on veeretanud ka Kadi, kes tunnistab, et tema kõige suuremad hirmud on seotud teemadega, mida ise kontrollida ei saa. „Põhiliselt on siin kaks olulist murekohta. Esiteks, kas laps saab endale tugeva õpetaja, kellega koostöö sujub, ja teiseks, kui palju on temaga ühes klassis keerulisemaid lapsi.“ Klassikollektiivi pärast muretseb ta eriti, sest vanema lapse klassis tuli ette tõsiseid käitumisprobleeme.

Emana tunneb Kadi muret sellegi pärast, kas koolikeskkond on ikka õppimist soodustav: „Keerulisemaid lapsi üritatakse integreerida tavaklassidesse, mis minu kogemusest lähtudes tekitab kõikidele osapooltele pigem kahju kui kasu, sest raske on kõigil – nii keerulisemal lapsel endal kui ka klassikaaslastel ja õpetajatel.“

Paljude laste lugupidamatu suhtumine oma koolikaaslastesse ja õpetajatesse on samuti murettekitav. „Kool annab hariduse, aga kasvatustöö tuleks lastevanematel siiski kodus ära teha.“ Lapsele ta selliseid muresid siiski pigem ei peegelda, sest ei taha temas asjatuid hirme tekitada.

Usalda lapse iseseisvust

Eripedagoog mõistab vanemate muret lapse hakkamasaamise ja ka kaasava haridusega koolisüsteemi pärast, sest maailm ja koolikeskkond meie ümber ongi palju muutunud ning infot negatiivsetest juhtumitest

liigub palju. Siiski on oluline, et lapsevanem ei laiendaks üksikute juhtumitega kaasnevat ebameeldivust kõigele kooliga seonduvale. „Laps on eraldiseisev inimene, kellel on oma elu ja oma kogemused. On suur oskus seda vanemana tunnistada.“ Spetsialist selgitab, et erinevate olukordadega silmitsi seismine ja erinevate inimestega suhestumine, olgu siis klassikaaslane keerulisema taustaga või õpetaja rangem, võib ka kasuks tulla, sest see arendab enesekindlust ning sotsiaalset võimekust. Ta ütleb, et kuidas ka ei püüaks, ei suuda me lapsi kunagi kõikide maailma ohtude või keeruliste olukordade eest hoida. Selleks, et klassis kujuneks kõigile turvaline keskkond, on ebakindluse vähendamiseks vaid üks tee: algusest peale avatud ja lahenduskeskne koostöö kooliga. „Kui klassis on tuge vajavaid lapsi, aitab koolimeeskonda ja õpetajaid see, kui pered jagavad õigel ajal infot. See annab koolile võimaluse kohe murede ennetamiseks tugivõrgustiku tööle panna.“

Kadi lapsed Hanna-Brita ja Rainer ootavad kooliaasta algust – ühel on ees põhikool ja teisel ülikool.

Lapsed kui vanemate peeglid

Eripedagoog tuletab meelde, et lapsed on siirad ja vahetud ning loevad vanema emotsioone suurepäraselt. „Laps ei ole ise mitte kunagi halb. Halb on käitumine ja selle taga on tihti täitmata vajadus,“ selgitab spetsialist. Ta on tähele pannud, et lapsed saavad muutustega sageli pareminigi hakkama kui täiskasvanud, kellel on elukogemuse tõttu palju rohkem hirme.

Kadi on teadlikult otsustanud, et proovib kooliteemade pärast mitte üle muretseda ja laseb oma esimesse klassi astujal suve pikalt nautida. Kui ema tajub, et tütar on eelseisvast elumuutusest teadlik ja tegelikult ka veidi pabinas, toetab Kadi teda aktiivselt kuulates. Südamerahu annab talle see, et varasemate laste puhul, kellest üks on juba kooli lõpetanud ja teine läheb neljandasse klassi, on ta kooliaastate jooksul ette tulevaga juba kokku puutunud. „Pesamuna

on iseloomult pere kõige kangem ja tegelikult olen üsna kindel, et Hanna­Brita saab kõigega suurepäraselt hakkama.“

Helikoptervanemlus pole lahendus

Kuigi põhjalik kooliteemadel rääkimine ja lapsega oma mõtete ning tunnete jagamine on vajalik, võib vanema ülemäärane ärevus viia nn helikoptervanemluseni, mis ei lase lapsel iseseisvuda. „On oluline teha vahet, kas ma tagan piisava vanemliku toe või sekkun üleliia. Eks see piir ole tunnetuslik, sest olukorrad ja inimesed on väga erinevad,“ selgitab eripedagoog. Ta paneb vanematele südamele, et pidev ülehoolitsus ja kontroll ei tee tegelikult lapsele head. Seetõttu tasub kriitiliselt otsa vaadata oma suhtlusstiilile. Kas me läheneme koolis tekkivatele küsimustele koostöiselt ja lahendusi otsides või kipume jagama pelgalt hinnanguid ja kriitikat? „Võimalik, et liigne sekkumine saab alguse vanema enda ärevusest või lausa isiklikust negatiivsest koolikogemusest, mida tahtmatult lapsele üle kantakse,“ märgib Liina ja lisab, et kui lapsevanem räägib kodus õpetajast ja koolis toimuvast negatiivselt, võtab laps tõrjuva hoiaku märkamatult üle.

Sotsiaalmeedia surve Erinevates sotsiaalmeediagruppides jagatakse koolialguse eel nii rõõme, varustuse nimekirju kui ka hirme ja ohtralt negatiivseid lugusid. Pikaaegse nõustajana

soovitab Liina neist gruppidest vaimse tervise säästmiseks pigem eemale hoida. „Nii palju kui on inimesi, on ka erinevaid arvamusi ja tihti ollakse altid hinnanguid andma. Muresid tulebki jagada, aga olulisem on teha seda lähedaste, mitte võõrastega internetis.“ Professionaalset nõu soovitab ta küsida spetsialistidelt.

„Internetigruppides jagelemine pole minu jaoks,“ ütleb Kadi. Selle asemel valib ta rahuliku ja praktilise kooliks valmistumise. Viimase hetke ostupaanika vältimiseks ongi nad koos lapsega mitu kuud kooliasju varunud. „Mäletan enda lapsepõlvest, kuidas kõige põnevam oli see, kui sai kooli jaoks varakult kõiksugu asju ostma minna. Uus seljakott, riided ja muu vajalik tekitas juba omaette koolialguse ootuse. Samasugune põnevus tekib ka minu lastel,“ rõõmustab ta. Lisaks on Kadil plaanis võtta kooli alguseks puhkus, et terve pere saaks uue rutiiniga esimesel nädalal rahulikult ja stressivabalt harjuda.

Kõik algab iseendast Eripedagoog Liina Selgis tuletab koolieelset ärevust tundvatele vanematele meelde, et kui kogu pere saab piisavalt magada, tervislikult süüa ja värskes õhus liikuda, on kõigi baasvajadused kaetud ja elumuutustega toimetulek palju stressivabam. „Ja üks eriti oluline asi veel – kuna lapsed jälgivad oma vanemaid pidevalt, tasub vanemal endalt küsida: millist eeskuju ma muutustega silmitsi seistes ise annan?“ l

PRAKTILISED SAMMUD RAHU SÄILITAMISEKS

Kuidas koolieelse sagina keskel oma närvisüsteemi, pererahu ja kindlasti ka last toetada? Eripedagoogi soovitused on lihtsad:

ф Veetke perega koos aega: jalutage, sõitke rattaga, lugege raamatuid ja ajage juttu.

ф Tunne siirast huvi, mida laps ise kooli alustamisest arvab. Need mõtted võivad sind positiivselt üllatada.

ф Kui mured matavad enda alla, võta õhtul piiratud aeg, näiteks 15 minutit, et hirmud paberile kirjutada ja seejärel eluga edasi liikuda. Kõiki oma meele loodud stsenaariume ei tasu uskuda.

ф Praktiseeri sügavat hingamist ja teadlikku kohalolu. Sügav hingamine on kõige lihtsam viis, kuidas oma närvisüsteem maha rahustada ja tulla tagasi oma kehasse.

Millal on last saada liiga hilja?

Esimest korda kerkis möödunud aasta seisuga esmasünnitajate keskmine vanus Eestis 30. eluaastast kõrgemale. Vanusega tõusevad teadagi terviseriskid, vaim on vanemana laste jaoks aga rohkem valmis, leiavad naised, kes lapsed saanud 40. eluaastates.

TEKST: LIISI MOOSAAR-GOERCKE FOTOD: ERAKOGU

Marjet Lembera (51) peab laste saamist keskeas imeliseks. Tal on võrdlusmoment oma kogemusest võtta, sest temast sai ema juba 17­aastaselt ja teise lapse tõi ta ilmale 19­aastasena. Kolmanda lapse Ingel Kally Getteri (10) sündides oli Marjet 41 ja veel 47­aastaselt sündis

Johannes Martin (4). Naise sõnul pole ta kunagi mõelnud vanuse peale, millal tahab lapsi saada –pigem tundub talle tagantjärele, et lapsed tulid siis, kui oli nende aeg tulla.

Lapsed verinoorelt ja keskeas

Oma rasedusi ja sünnitusi noorena ning vanemana peab Marjet väga erinevaks. „Noorena oli keerulisem lubada endas avaneda loomulikul ürgnaisel ja seega oli kõik sünnitustega kaasnev traumeeriv. Vanusega tuleb aga kaasa teadlikkus, oskus rohkem usaldada loodust,“ teab naine nüüd.

Kõige erilisemaks peab Marjet hetke, kui palus ämmaemandalt lubada tal järelevalve all võtta oma viimane laps vastu päris ise. „Võtsin ise enda seest vastu selle peakese ja siis juba kogu tema hapra keha. Ja

tõmbasin oma rinnale. See kogemus on niivõrd väekas, et pärast seda ei tundu ükski olukord enam ületamatu. Mitte miski ei niida enam maha,“ on ta veendunud.

Oma laste beebiaega mäletab Marjet eelkõige väga intensiivse armastusena. Rasedusaeg Ingel Kally Getteriga oli talle emotsionaalselt ääretult raske, kuna leinas oma avariis hukkunud esiklast –siinkohal teeb naine pausi, sõnu ei jagu kirjeldamaks tema sees olevat kurbust.

„Unetust, väsimust, muresid ja rõõme on igas vanuses emadel. Aga vanemana tundsin, et mul oli vähem vajadust midagi maailmale tõestada. Olin rohkem kohal. Oli vähem kiirustamist, rohkem imetlemist. Ja kui noorena tundus, et läheb igavik, kuni lapsed kasvavad, tundub nüüd, et nad kasvavad sülest välja liiga kiiresti. Alateadvuses pesitseb väike hirm: keda ma siis süles hellitan?“ tunneb ta.

Ema peab armastama ka iseend

Viis aastat tagasi lõpetas Marjet töö kiirabiõena ja elab nüüd oma

nooremate lastega keset loodust, imeilusa nimega Haldjamaa linnuja loomakodus, kus korraldab aasta ringi lasteaialastele ja teistelegi koduloomade õppekäike. Viimased seitse aastat on Marjet kasvatanud oma lapsi üksinda. See ei olnud tema algne plaan, aga elu ei küsi, milliseid stsenaariume me eelistame. Üksikvanemana on ta avastanud, et inimene on tegelikult palju tugevam, kui ta iseendast arvab, ja see avaneb hetkest, mil ta hakkab ennast armastama. Ka lapsed on naise sõnul toonud temasse tohutult armastust, kannatlikkust ja hinge kasvu ning iga raskus on olnud väärtuslik õppematerjal.

Marjet tütre Ingel Kally Getteriga.

Marjet

„Kui küsida, kas ma tunnen vahel, et olen kahe väikese lapse jaoks liiga vana, siis aus vastus oleks, et mõnikord hästi natuke küll. Mitte südame poolest, aga keha vahel ütleb väga konkreetselt oma arvamuse välja. Samas olen märganud, et vanemana on minus rohkem rahu, kannatlikkust, kohalolu ja oskust valida, mille peale üldse energiat kulutada. Võib­olla teen natuke enda kehale liiga hoopis sellega, et lisaks lastele hoolitsen ju ka suure hulga oma külastustalu loomade eest ja aitan vahel leida puhast hingeteed ning toetuspunkte mõnel murega inimesel,“ arutleb Marjet.

KUI NOORENA TUNDUS, ET LÄHEB

IGAVIK, KUNI LAPSED

KASVAVAD, TUNDUB NÜÜD, ET NAD

KASVAVAD SÜLEST VÄLJA LIIGA KIIRESTI.

Teistele üle 40­aastastele naistele, kes kaaluvad veel lapse saamist, soovitab ta vaadata vähem oma sünniaastat passis ja esitada endale rohkem päris küsimusi: kas sul on elujõudu, tugi ja valmisolek? Ja kas sa oled valmis selleks, et armastus lapse vastu muudab kogu su elu? „Laps vajab armastavat, kohalolevat ja piisavalt hoitud ema. Ja kui emal pole kõrval kedagi, kes hoiab teda, on oluline, et ema ise ennast hoiab, austab, väärtustab ja armastab. Siis on lapsel hea,“ võtab naine kenasti kokku.

Marliis Newsome (44) sai oma esimese lapse Ronja (6) vahetult enne 39. sünnipäeva ja teise tütre Arabella (3) just enne 42­aastaseks saamist. Tal ei olnud kunagi tunnet, et peaks lapsed saama „õigeks ajaks“. Nii oli ta enne emaks saamist palju õppinud, reisinud, loonud kunsti,

Marliis Newsome oma maaliga seeriast „Möödunud suvi“.

olnud abielus, kolinud ja iseennast otsinud. Ja kui lapsed lõpuks tulid, oli ta enese hinnangul inimesena palju rohkem valmis armastama ning päriselt kohal olema.

Kaks erinevat kogemust „Mõlemad sünnitused olid täiesti erinevad ja peegeldasid ka minu enda muutumist emana. Esimese lapse sünniks valmistusin väga põhjalikult. Käisin hingamiskoolis, lugesin palju, mul oli eraämmaemand ja doula ning kindel plaan kodus sünnitada. Tundus oluline kõik võimalikult teadlikult ja loomulikult läbi teha. Lõpuks jõudsin siiski haiglasse ja tagantjärele olen aru saanud, et sünnitus tuletas mulle veel kord meelde, et elu ei lähe alati plaani järgi – ükskõik kui palju sa valmistud,“ tõdeb Marliis. Teise lapse sünni eel oli ta juba palju rahulikum. Polnud enam suuri ideaale ega kontrollivajadust. Rasedus oli paariaastase lapse kõrvalt väsitav, aga naise sõnul ei midagi ületamatut. Raseduse lõpu uneprobleemide ja väsimusega lootis ta aga küll, et üldse jätkuks jõudu sünnitamiseks. Tegelikkus aga üllatas. „Arabella sünd tuli nagu välk taevast – kogu protsess

SINU KUSETEEDE KAITSJA

kestis umbes tunni. See oli intensiivne ja tagantjärele isegi naljakas kogemus. Jõudsime vaevu haiglasse kiirustada,“ muigab naine. Vanema tütre esimestel eluaastatel kasvatas Marliis teda üksi ja oli pikki perioode, mil magas öö jooksul vaid paar tundi korraga. „Tagantjärele mõeldes ei olnud kõige raskem isegi füüsiline väsimus, vaid see tunne, et pead kogu aeg tugev olema. Samas õpetas see mulle tohutult – nii enda piiride, empaatia kui ka elu päris prioriteetide kohta,“ meenutab ta. Praegu suhtub ta emadusse palju pehmemalt ega usu enam ideaalsetesse emadesse ja probleemideta pereellu. Kohalolu ja enda vastu aus olemine on need, mis kannavad nüüd.

Targad ja terved lapsed „Olen kuulnud ütlust, et vanematel inimestel on targemad lapsed. Igatahes minu noorim on nagu tulesäde ja erakordse mäluga. Mõlemad lapsed on väga nutikad, tundlikud ja sotsiaalsed ning muide lasteaias vähe käinud. Kuna lapsepõlveaastaid on nii vähe, olen püüdnud neile anda ruumi areneda omas tempos. Pisipättused on lubatud, samuti toa segamini ajamine, maalimine ja meisterdamine – kui mängutuhin

on sees, siis tundub patt seda katkestada,“ kirjeldab Marliis. Ronjat peab ta ka oma parimaks kunstikriitikuks ja usaldab tema vaistu vahel isegi rohkem kui mõne õppinud kolleegi arvamust.

„Esimese tütrega muretsesin väga palju toitumise pärast. Tegin isegi lasteaeda toidu ise kaasa. Teise lapsega läks elu juba nii kiireks, et pärast rinnapiima, mida mõlemad tüdrukud pikalt said, pugis noorem mulda ja liiva nii, nagu jaksas, ning käis salaja kassitoiduga maiustamas,“ muigab ema ja lisab, et ometi on mõlema lapse tervis olnud alati suurepärane.

Ideaalne kodu või rahulolev ema

Ühel hetkel tundis Marliis tugevat soovi luua lastele ideaalne maaelu. Nii kolitigi maale, võeti kitsed, kanad, pardid ja jänesed. „Tahtsin, et lastel oleks lapsepõlv looduse keskel loomade ja vabadusega –midagi päris ja sooja, mida tänapäeval napib. Aga järgmisel hetkel sain aru, et olin selle kõige käigus ise täiesti ära väsinud. Väikeste laste kõrvalt loomade, kodu ja kõige muu hoidmine muutus liiga suureks koormaks,“ meenutab ta, osates tänu elukogemusele märgata oma piiri, kustmaalt ei pea enam tõestama, et oled täiuslik ema.

Praegu on pere samuti suures elu muutumise etapis. Marliis elas ja reisis hiljuti lastega pool aastat välismaal ning mõistis seal, et ka ema vajab oma hingamisruumi –võimalust näha ja kogeda rohkem kui ainult pudrupotte ning tegeleda sellega, milles tema anded peituvad.

VANEMATEL EMADEL ON SAGELI ROHKEM

SISEMIST RAHU JA

ELUKOGEMUST, MIDA LAPSELE EDASI ANDA.

Hetkel otsib naine lastele ja endale elukaaslasest ning noorima tütre isast eraldi elupinda – Marliisi sõnul mitte soovist peret lõhkuda, vaid soovist hoida suhteid tervemate ja rahulikumatena. „Vanemana olen hakanud järjest rohkem aru saama, et armastus ei püsi ainult kohusetunde või koos kannatamise peal, vaid vajab ka õhku, ausust ja sisemist rahu,“ ütleb ta.

Sisemine rahu ja elukogemus

Kas Marliis tunneb vahel, et on väikeste laste jaoks liiga vana? Füüsiliselt mõnikord küll. Naise sõnul annab keha vanusest tunda just neil päevil, kui on öösel palavikus lapsega magamata olnud ja peab päeval hobuse või batuudi eest olema. Seevastu emotsionaalselt tunneb ta end palju tugevama ja teadlikuma emana, kui oleks olnud näiteks 25­aastaselt.

„Laps ei vaja ideaalset vanust, vaid armastust, turvatunnet ja kohalolekut. Ning vanematel emadel on sageli rohkem sisemist rahu ja elukogemust, mida lapsele edasi anda,“ leiab Marliis ja soovitab ka teistel naistel pere planeerimisel mitte lähtuda ainult ühiskonna ootustest või hirmudest. „Samas tasub olla enda vastu aus, sest laps vajab palju energiat, paindlikkust ja valmisolekut oma elu ümber kujundada. Aga kui soov emaks saada on päriselt olemas, siis ei tasu end ainult numbri pärast tagasi hoida!“ on ta veendunud. l

Hea enesetunde hoidmine raseduse ajal aitab luua positiivse kogemuse nii emale kui ka lapsele.

MIDA AGA TEHA, kui koged rasedusaegset iiveldust?

Rasedusaegne iiveldus on üks enim levinud rasedusega kaasaskäivatest kaebustest, mida kogevad välja paljud rasedad. Sageli ei piirdu see vaid kerge hommikuse iiveldusega ja tegu võib olla hoopis suurema väljakutsega, millele lisandub veel oksendamine. Kuigi seda on varasemalt nimetatud hommikuseks iivelduseks, siis tegelikult võib see esineda kogu päeva jooksul ja näiteks ainult õhtul. Umbes 80%-l juhtudest kogevad naised sümptomeid terve päeva vältel.

• Rasedusaegset iiveldust ja oksendamist esineb 80–90%-l rasedatest. Enamasti on tegemist kergete või keskmise raskusega sümptomitega. Kuni 3,6% rasedatest kogevad rasket rasedusaegset iiveldust või oksendamist

• Tüüpiliselt ilmnevad iivelduse ja oksendamise sümptomid 5.–6. rasedusnädala vahel ja on kõige intensiivsemad 9. rasedusnädalal

• Enamik rasedaid naisi kannatab nende sümptomite all 6.–12. rasedusnädalal ja kaebused taanduvad 16.–20. rasedusnädalaks

• 15–20%-l rasedatest võivad sümptomid kesta kuni kolmanda trimestrini ja ligi 5%-l kuni sünnituseni

Rasedusaegset iiveldust on peetud normaalseks raseduse osaks, mille üle pole justkui mõtet kaevata. Päris nii sellesse suhtuda ei saa, eriti kui häirunud on tulevase ema igapäevane elu.

Lisaks:

• väldi pärast söömist lamavat asendit

• võimalusel söö hommikul esimene snäkk juba voodis

• ole teadlik, et mõnikord võivad suukaudsed rauapreparaadid sümptomeid süvendada (kui nende võtmine on vajalik, siis konsulteeri oma ämmaemanda või naistearstiga edasise plaani osas)

Kui need meetodid ei aita, siis on soovituslik pöörduda oma naistearsti või ämmaemanda poole. Tuuli Haabpihti sõnul on tänapäeval olemas ohutud retseptiravimid, mida rasedatele rasedusaegse iivelduse ja oksendamise korral välja kirjutada. Nende efektiivsus ja ohutus on tõendatud mitmetes kliinilistes uuringutes. Alates eelmisest aastast on ravimite valik laienenud ka Eestis ja lisandunud on mujal Euroopas ja USA-s juba pikalt kasutusel olnud juhendites esmavalikuna soovitatud preparaat. Juhul kui oksendamine on väga sage ning süüa, juua ja ravimeid võtta pole võimalik, siis soovitab dr Haabpiht pöörduda erakorraliselt haiglasse. Kui iiveldus ja oksendamine on esmakordselt tekkinud pärast 16. rasedusnädalat, siis sellele tuleks otsida mingit muud põhjust kui rasedusaegne iiveldus ja oksendamine.

Rasedusaegset iiveldust ja

oksendamist

esineb 80–90%-l rasedatest.

Proovi enne ravimite kasutamist järgida Ida-Tallinna Keskhaigla naistekliiniku günekoloogi dr Tuuli Haabpihti järgmisi soovitusi:

• söö sageli ja väikeste portsjonitena (vältimaks tühja ja liiga täis kõhtu)

• väldi intensiivse lõhnaga, vürtsikaid, suure rasvasisaldusega, väga happelisi ja väga magusaid toite, kohvi

• eelista valgurikast ja vähese rasvasisaldusega kuiva või soolasemat toitu

• külm tahke toit on sageli parem kui soe toit

• joo külmi, selgeid ja hapukaid jooke

Kahjuks on rasedusaegse iivelduse ja oksendamise kordumise riskiks raporteeritud 15–81%. Seetõttu tuleks järgneva raseduse ajal võimalikult kiiresti alustada toitumissoovitustega ja vajadusel varakult alustada lisaks retseptiravimitega.

Kokkuvõttes võib öelda, et rasedusaegse iivelduse ja oksendamise korral ei tohiks neid sümptomeid lihtsalt eirata ja mõelda, et „kannatan ära“, sest need mõjutavad negatiivselt elukvaliteeti, segades igapäevaelu, sealhulgas kohustuste täitmist ja tööl käimist, suhtlust pere ja sõpradega ning pärssides oluliselt ka rasedusrõõmu. Õnneks taanduvad enamikel juhtudel iivelduse sümptomid raseduse keskpaigaks.

noorsooteater.ee

Elajas

75. hooaeg

noorsooteater.ee

75. hooaeg

Põlisrahvaste pärimuse põhjal

IGAV ON!

Suvevaheaeg tähendab lastele vabamat graafikut, vähem kohustusi ja rohkem vaba aja võimalusi. Tundub tore. Aga siis … kümme minutit pärast ärkamist astub laps kööki, vajub toolile ja ütleb vinguva häälega: „Mul on nii igav! Mitte midagi pole teha.“

TEKST: TANEL JÄPPINEN, VANEMLUSMENTOR FOTOD: SHUTTERSTOCK

Paljud vanemad tunnevad sel hetkel tuttavat pinget. Osa meist kiirustab appi: pakume tegevusi, lubame ekraaniaega. Osa meist tunneb ärritust: „Aga sa ju saad teha, mida iganes tahad!“ Ja vahel kerkivad üles mõlemad reaktsioonid korraga –ärrituse all peidab end süütunne, et äkki oleksin pidanud rohkem planeerima, rohkem korraldama, rohkem olemas olema.

Aga mis siis, kui „nii igav on“ ei tähenda tegelikult seda, mis esmapilgul paistab?

„Igav on“ on harva ainult igavus

Lapse „igav on“ on üks neist lausetest, mis kõlab üheselt, kuid võib tähendada väga erinevaid asju. See on otsekui sõnum, mille tegelik tähendus on kodeeritud.

Mõnikord tähendab see: „Ma tahaksin sinuga koos aega veeta.“ Laps ei ütle seda otse, sest ta ei pruugi seda isegi läbi näha. Ta tunneb ainult, et lähedusest on puudu. Kontakt vanemaga on lapse jaoks midagi nii olulist, et selle puudumine väljendub sageli rahutuse, tüdimuse või mingi stiimuli otsimisena.

Mõnikord tähendab see: „Ma ei tea, mida ma tahan. Mul on raske otsustada.“ Kooliaasta tähendab enamasti teiste inimeste ette kirjutatud graafiku järgi tegutsemist: kool, huvialaringid, kindlad magamamineku­ ja ärkamisajad. Suvi toob vabaduse, kuid (valiku)vabadusega hakkama saamine on omaette oskus. Laps, kes on harjunud, et päevaplaan on ette antud, võib suure valiku ees hoopis tarduda.

Mõnikord tähendab see hoopis ülestimuleeritust. Ekraanid, heli, suhtlemine, uued muljed – kõik see F

akumuleerub. Igavuse tunne võib olla märk sellest, et lapse närvisüsteem peab rahunema, mitte ei vaja uut stimulatsiooni.

Ja mõnikord ongi see päriselt igavus. Ka siis pole see katastroof. Enne, kui tormata igavust lahendama, tasub hetkeks peatuda ja küsida: mida mu laps tegelikult praegu vajab?

MIDA MU LAPS TEGELIKULT PRAEGU VAJAB?

Miks me tunneme, et peame lapse igavuse ära lahendama?

Süütunne, mis lapse igavuse peale tekib, on loomulik. Tänapäeva vanemluses on aastate jooksul juurdunud ootus, et hea lapsevanem tagab lapsele sisuka, arendava ja rõõmsa lapsepõlve. Ja sisukuse mõõdupuuks on tihtipeale lapse hõivatus nende tegevustega. Nii oleme kujunenud laste peamisteks tegevusjuhtideks. Huviring siia, trenn sinna, plaan nädalavahetuseks, tegevus autoreisil. Ja kui kõige selle sees tekib tühi

koht, tormab vanem seda kiiresti täitma, sest tegevusetus tundub ebaõnnestumisena.

Kuid see ei tee tegelikult head ei vanemale ega lapsele. Vanema jaoks loob see lõputu kohustuse olla alati olemas ja alati midagi sisukat välja pakkuda. Lapsele loob see harjumuse, et keegi teine vastutab tema meeleolu ja ajaveetmise eest.

Siin on sulle hea uudis: sa mitte ainult ei pea olema, vaid sa ei tohikski olla lapse meelelahutaja.

Igavus on aju arendamine

Ajuteadlane Jaan Aru on öelnud: „Igavus on loovuse väetis.“ Kui lapsel on igav (st, et midagi ei haara tema tähelepanu), hakkab aju teistmoodi tööle. See on seisund, kus tekivad uued seosed ja aju hakkab ise ideid kombineerima, fantaseerima, looma.

Probleem on selles, et tänapäeva lapsed saavad seda seisundit üha harvem kogeda. Ekraan on alati käepärast. Vanem tormab appi. Igavus ei jõuagi küpseda, kuna see katkestatakse esimese nurina peale. Aru on rõhutanud, et lapse aju on plastiline: see areneb vastavalt

sellele, mida ta harjutab. Kui laps harjutab pidevalt välise stiimuliga täidetud maailmas toimetamist, õpib ta ootama, et keegi teine pakub talle tegevuse. Aga kui laps harjutab enda aja ja igavusega ise midagi peale hakkama, õpib ta iseennast paremini juhtima.

Laps ei sünni igavuse talumise oskusega. See on midagi, mida tuleb harjutada. See aga eeldab, et lapsel lubatakse igavust kogeda. Ilma et täiskasvanu tormaks teda sellest kohe päästma.

Igavusest tekkiv ebamugavus on tegelikult kasulik: see sunnib last ise lahendust leidma. Ja just see arendab loovust, algatusvõimet ja iseseisvust. Need on kõik omadused, mida me lastes tegelikult arendada tahame.

Mida siis teha, kui laps ütleb, et igav on?

Esimene samm on võtta paus ja küsida endalt: mida mu laps tegelikult praegu vajab? Kas see on kontakt minuga? Kas ta on väsinud ja peaks rahunema? Kas ta lihtsalt ei oska veel oma aega ise juhtida?

LAPS EI SÜNNI IGAVUSE TALUMISE OSKUSEGA.

Kui laps vajab kontakti, anna talle paar minutit päris tähelepanu. Mitte ekraani ees kõrvuti istumist, vaid päris kohalolekut. Mängi temaga kümme minutit tema valitud mängu, valmistage koos suupiste, vaata talle silma ja kuula teda. Tihti laheneb „igav on“ iseenesest, kui laps on saanud hetke, mil ta tunneb, et ta on sulle oluline. Seejärel saab ta rahulikult ise edasi minna.

Kui laps on ülekuumenenud ja vajab mahalaadimist, ära lisa uut stimulatsiooni. Vaikne nurk, raamat, õues uitamine ilma eesmärgita – need aitavad rohkem kui ekraaniaeg või uus tegevus.

Kui laps lihtsalt ei oska oma aega ise täita, siis ära astu kohe meelelahutusjuhi rolli, vaid ütle:

„Hmm, sul on igav. Mida sa tahaksid teha?“ Ja siis oota. Vastus ei pea tulema kohe. Vaikus on osa protsessist.

Kinnita lapsele, et usud temasse: „Ma usun, et sa leiad midagi. Vaata ringi.“

Või normaliseeri igavust: „Jah, igavus on vahel ebamugav tunne. See läheb üle.“ Ja ära lisa midagi rohkem.

Neid lauseid öeldes ei lahenda vanem lapse igavust ära, ta lubab lapsel seda kogeda ja usaldab last sellest läbi minema.

Oluline on ka meeles pidada, et lapsed jäljendavad meid. Kui laps näeb, et vanem suudab olla rahulikult tegevusetuses – istub aias, loeb raamatut ega otsi pidevalt „produktiivset tegevust“, õpib ta, et lihtsalt olemine on ka lubatud. Et kogu aeg ei pea midagi juhtuma.

Igavus on suve kingitus

Suvi ja suvevaheaeg on haruldane lapsepõlve aeg. Tavapärane struktuur on kadunud, kell ei juhi päeva

nii rangelt ja päevad on pikemad. See on täpselt see keskkond, kus laps võib oma ajuga kohtuda –avastada, mis talle tegelikult meeldib, millest ta unistab, mida ta välja suudab mõelda, kui keegi teda ei juhi.

Seda ei juhtu, kui igavus lahendatakse esimesel võimalusel. See juhtub siis, kui vanem usaldab last ja protsessi.

Järgmine kord, kui laps tuleb suvisel hommikul kurtma „nii igav on“, ei pea vanem tundma süüd ega vajadust kiirustada. Ta võib hingata, vaadata lapsele otsa ja öelda rahulikult: „Jah. Ja mis nüüd?“ ning siis usaldada, et laps leiab ise lahenduse.

Kui laps õpib igavusega toime tulema, õpib ta iseendaga paremini läbi saama. l

Vaata ka: rahumeelnevanemlus.com superoskused.com

Treppide valmistamine ja paigaldus

Metallitöökoda valmistab kvaliteetseid metalltreppe eritellimusel, lähtudes objekti eripärast, kliendi soovidest ja tehnilistest nõuetest. Meie trepid ühendavad vastupidavuse, esteetika ja täpsuse, sobides nii sise- kui ka välistingimustesse.

Iga trepp valmib täpsete mõõtude ja disainisoovide järgi. Pakume

• kombineeritud lahendusi (nt metall + puit + klaas)

• pulbervärvitud viimistlust (RAL-toonid)

• harjatud või läikivat roostevaba pinda

Liugväravate valmistamine ja paigaldus

Liugväravad on praktiline ja ruumisäästlik valik, mis sobib suurepäraselt nii koduaedadesse, ettevõtete territooriumitele kui ka tööstusobjektidele. Metallitöökoda valmistab kvaliteetseid liugväravaid eritellimusel, lähtudes teie objekti eripärast, disainisoovidest ja kasutusvajadustest.

Pakume liugväravaid erinevatele aiatüüpidele ja arhitektuurilistele lahendustele:

• paneel- ja lippaedadele sobivad raamid

• varbaedadele kohandatud lahendused

• laserlõigatud paneelid – võimalus lisada aadress, perekonnanimi või muu dekoratiivne element

Iga värav valmib täpselt teie disaini järgi – kui joonist pole, aitame selle koostada.

Taluelu teeb lapsed targaks

Kui Teelel (44) ja Mardil (44) Tallinna elust villand sai, kolisid nad Valgamaale Kalde tallu. Praeguseks on sellest möödunud 11 aastat, perre on sündinud Anna (9), Kirke (8) ja Nansen (6) ning õuel patseerib suur kitsekari, lisaks kanad, broilerid, koer, kass ja merisead. Siin peres kasvavad lapsed nii, et nutiseadmed jäävad suveks kapi otsa ja kohustused on kui mänguline seiklus.

TEKST: MIRELL TRUSS

FOTOD: ANASTASYA KIKKAS, ERAKOGU

Kalde talu pärandas Mardile vanaema. Kuus­seitse aastat renoveerisid Mart ja Teele seda endale suvekoduks, ent 2015. aastal kolis tollal veel lasteta paar koos kahe iiri setteriga päriselt maale elama. „Kohe oli selge, et võtame ka loomad. Alustasime nelja kitsetalle ja mõne kanaga ning peagi oli kitsi juba sada,“ meenutab naine aega, mil tallu elanikke üha lisandus. Peagi sündisid riburada ka lapsed.

Teele meelest on vabadus see, mis maal elavate laste suve nii eriliseks teeb. Ruumi on palju ja mängumaa on üüratu. Nii võivadki Kalde talu lapsed suvalisel hetkel ratta selga hüpata ja külateedele ning metsa vahele omapäi seiklema põrutada. Ent ka kohustused käivad maaelu juurde. Annal ja Kirkel on selleks pilli harjutamine ning nii tüdrukutel kui ka kuueaastasel Nansenil tuleb suvel raamatuid lugeda. Nansen alles harjutab seda. Ka kartulimardikate korjamine on laste töö, kuid erinevalt isa Mardist, kes pidi juba kuueaastasena maal kindla arvu vagusid ära rohima, talu praegustel lastel vagude rohimise kohustust ei ole.

Tarkusi täis aasta Kalde talu suurel peenramaal koos vanematega toimetades näevad lapsed toidu ringkäiku algusest lõpuni. Teele peab seda väga oluliseks. „Me külvame, kasvatame ja korjame. Lapsed näevad ja tunnetavad kogu protsessi.“

Isa Mart ja perepoeg Nansen pakatavad energiast. Anna loeb meelsasti raamatuid, mängib klaverit ja mõtleb, kuidas maailma paremaks muuta. Kirke on sündinud taluperenaine ja hästi kohusetundlik. Ema Teele peab oluliseks ühist tegutsemist.

Juba kevadel laotab pere teise korruse põrandale varajase kartuli eelidanduma. Nii peavad lapsed toas üle kartulite hüppama, et punktist A punkti B jõuda. Lapsed panid ise kartuli ka maha. Juunis käiakse kuslapuumarju otsimas. Suvel saab ka maasikavagude vahel maasika otsimise mängu mängida ja talveks sügavkülma sada kilogrammi marju korjata. Juuli alguses pärnaõite noppimine on samuti laste töö. „Need viiakse teisele korrusele hämarasse kuivama. Oi, seda lõhna! Ning herneid on lapsed õppinud korjama nii, et taim ise kasvama jääb. Sügisel on neil vahva uurida, missugune on kõige suurem peet ja kõrvits. Ja seenel käimine on kogu peret ühendav kirglik tegevus. Minu meelest on

nii tore lastele õpetada, mispidi tuleb küüslauguküüs sügisel maha panna, et järgmisel aastal saaks suured ja ilusad küüslaugud üles võtta,“ loetleb pereema üha uusi linnaperede jaoks ehk eksootilisi, aga talulaste jaoks nii tavalisi tegemisi. Teele usub, et just maaeluga kaasnev mitmekesisus annab lastele võimaluse silmaringi laiendada ja elu mõista. „Ei ole vaja muretseda, et lapsed liiga maakad on. Tänapäeva moodne maailm jõuab ka kõige kaugemasse Eesti nurka.“

Looduse

rütmid

Laste igakülgseks arenguks on Teele ja Mardi meelest oluline, et lapsed oleks

igapäevaelu tegemistesse kaasatud. „Siis tekib neil parem arusaam, kuidas kõik siin elus on seotud. Näiteks on Kalde talu puuküttega, ka pliidi ja ahju saab soojaks üksnes puudega. Selleks, et meil oleks külmal ajal soe ja et pannkooke saada, hakkame puude varumisega tegelema talvel. Toimub perekondlik väljasõit metsa, et maha võtta üraskite poolt halvatud kuused. Näitame lastele, kuidas suveköögist paistvast metsast saavad ühel hetkel traktori kärul olevad puupakud, siis halud ja lõpuks puuriit.“

Teele ütleb, et maalapse jaoks ongi loodus see, mis selgitab, õpetab ja jutustab. „Näiteks miks on aeg­ajalt meie talu pärna all saepuruhunnik? Selle pärna sees on rähnipere pesa. Miks on pärna alumised lehed äkitselt

Kalde talu nutiseadmete „kapiotsaseadus“

Ekraaniaeg ja nutisõltuvus on suvel paljudes peredes tuline teema, kuid Kalde talus on asjad lahendatud lihtsalt:

ф Telefon alles kooli minnes. Anna kasvas nutitelefonita 8-aastaseks saamiseni, Kirke sai telefoni 7-aastaselt ja 6-aastasel Nansenil seda veel ei ole.

ф Päevasel ajal on nutitelefonid köögis kõrge kapi otsas. Neid tohib sealt võtta vaid kindlal eesmärgil, näiteks vanaemadega suhtlemiseks või internetist teabe hankimiseks. Nutiaeg on jäetud päeva teise poolde ja see piirdub rangelt 1–2 tunniga.

ф Televiisorivaba elu. Vajadusel vaadatakse asju vanemate arvutist, kust varemgi vaadati vaid ETV või ETV2 multikaid.

ф Igavuse võlu. Suve algus möödub lastel igavuse üle kurtes. See tuleb vanematel lihtsalt üle elada. Igavusejutt on vaja viia teisele teemale või siis kutsuda lapsed lihtsalt mõnda talutööd tegema. Kui seadmed on kapi otsas, hakkavad lapsed peagi ise põnevaid mänge välja mõtlema.

kevadel valged? Seal pesitseb kuldnokapere ja nende tualettruum asub pesast väljas. Miks me korjame ja kuivatame pärnaõisi? Sest talvel saame päranaõieteega tervist turgutada.“

LAPSED PEAVAD

TOAS PUNKTIST

A PUNKTI B JÕUDMISEKS

ÜLE KARTULITE HÜPPAMA.

Eluring

Maal elades on eluringi mõistmine Teele meelest lastele kergemini kättesaadav. „Loodusega koos elades näed, kui palju on muutujaid, laps õpib muutustega hakkama saama ja neid aduma.“ Anna, Kirke ja Nansen peavadki loomulikuks, et talu toimib loogiliste eluringide

najal: kitsede sõnnikuhunnikus kasvavad kõrvitsad püreesupi tarbeks ja sama kõdusõnnik väetab peenras kurke. Kuna parima talvise kartulisalati saladuseks on värske ja hapukurgi segu, korjavad lapsed usinalt kurkide sissetegemiseks mustasõstralehti ja aitavad hiljem salatit lõikuda. Pereemal on ka oma „supikotisüsteem“, mis tähendab, et suvel pannakse sügavkülma till, lehtseller ja küüslauguvarred, mille hakkimisel on lapsed alati abiks. Ühise hakkimistöö tulemusel saavad sügavkülma valmis parajad kotikesed, millest piisab talvel supi maitsestamiseks. Iseseisvalt korjatakse talveks ka neitsikummelit ja piparmünti.

Kust tuleb söök?

Lapsed teavad liha saamise lugu ja nende suust ei kuule kunagi lihtsalt sõna piim, vaid ikka kas kitse­ või lehmapiim. Päikesetõusul on vaja linnud välja lasta, neile süüa ja vett viia ning munad korjata – see

YOKUU PROBIOOTILISED PESURIBAD KÕIKIDELE KANGASTELE

ROHKEM MÄNGU,VÄHEM MURET PLEKKIDE PÄRAST!

0% lõhnaaineid, kuni 64 pesukorda Pesuribad puhastavad tõhusalt nii valgeid kui ka värvilisi rõivaid, sh villa, siidi ja kašmiiri. Tugevate kemikaalideta, lisatud lõhnaaineta ja taimsel koostisel põhinevad pesuribad sobivad kogu perele, ka beebidele ja tundliku naha korral. Samuti on ohutud rasedatele ja lemmikloomadele. Plastivabal, biolaguneval ja vegan tootel on ka Eesti Ämmaemandate Ühingu soovitus.

Saadaval: mediron.ee ja Prisma Peremarketites.

OFFICINA NATURAE SOLARA ÖKOLOOGILINE AKTIIVHAPNIKUGA

PLEKIEEMALDAJA KOGU PERELE

Eemaldab tõhusalt toidu-, rohu- ja mudaplekid ning sobib kogu pere pesu hooldamiseks. Lõhnaainevaba koostis on õrn tundlikule nahale ning sobib ka pestavate mähkmete ja õrnade kangaste puhastamiseks, mida ei saa pesta kõrgel temperatuuril. Ökoloogiline koostis aitab hoida nii kodu kui ka keskkonda. Saadaval: mediron.ee.

PIMPANT LOODUSLIK PLEKIEEMALDUSSEEP KOGU PERELE

Eemaldab tõhusalt rasva-, toidu-, rohuja muud igapäevased plekid riietelt ning tekstiilidelt. Sobib suurepäraselt laste- ja beebiriiete eeltöötluseks enne pesu. Traditsioonilisel külmseebistamise meetodil valmistatud seep sisaldab looduslikku veisesappi ning tänu kompaktsele kujule on seda mugav kasutada kõikjal, kus plekid tekivad. Saadaval: mediron.ee.

on laste lemmiktöö. Igal kevadel võetakse tallu umbes 60–90 broileri­ ja 20 kanatibu. Ja muidugi puutuvad lapsed kokku ka lindude haiguste ja surmaga. Teele peab seda väärtuslikuks õppetunniks: „Minu arust on hea, kui laps teab, kust ja mis hinnaga liha tuleb.“

Tänavu talus hanesid ei ole, sest rebane sõi nad ära ja muutus seejuures nii julgeks, et hakkas päise päeva ajal kanu rabama. „Alles hiljuti istusime külalistega suveköögis, kui nägime rebast. Ajasime ta kisaga minema, kuid varsti oli ta tagasi ja kahmas trepilt kana,“ jutustab Teele. „Karjusime nii kõvasti, et rebane ehmatas, pillas kana suust ja jooksis ... otse meie koduuksest tuppa! Reede õhtu lõppes suurejoonelise rebasepüüdmise operatsiooniga.“

Lahinguid peetakse ka varestega, kes võivad kanamajast ära viia üle 18 muna päevas, mistõttu on Nansen tihti ametis varesevalvurina, puidust tokk käes, kaitstes

ühtlasi pere maasikavaru. „Nansen teab täpselt, kui olulised on munad ja maasikad pühapäevaste pannkookide jaoks,“ muigab Teele. Omaette elamust pakub sajapealine kitsekari, kes võib üle elektrikarjuse hüpata ja naabri viljapõllu poole ajama panna. Sellisel hetkel algab operatsioon „Kitsed tagasi koju“, kus lapsed suudavad tänu aastatepikkusele harjutamisele kitsed juba täiesti iseseisvalt tagasi ajada. Laste lemmiktegevuste hulka kuuluvad veel heinapallidel ronimine, vihmausside kaevamine, kartulivõtt ja jalgrattaga naabri juurest värske hapusaia toomine.

Rõõmsalt koos

Taluperenaise mälestustes oli tema enda lapsepõlv täis lusti. Ta ei mäleta, et teda oleks sunnitud hirmsasti rabama, kõik sai tehtud loomulikult ja soov tööd teha on tal ka täiskasvanuna suur. Tegutsemise lust ja kambavaim aitavad Teelel ja Mardil endagi lapsi talu tegemistesse

Kirke: „Minu jaoks on kōige huvitavam see, et talus on hästi palju loomi. Nendega saab mängida. Kitsedega saab näiteks kulli mängida ja neid kallistada. Kanaga saab puudutamise mängu teha. Nemad ei anna kergesti kätte. Talus on see ka hea, et kui suur puu kukub maha, siis sellel saab ronida. Linnas koristatakse puu ära, kuna see jääb ette.“

Nansen: „Minu meelest on kõige toredam lauda ees olevate heinapallide peal hüppamine. Kirkega saab seal ka kulli mängida. Mulle meeldib veel rohelise ampsu mängu mängida.

haarata. „Lapsi pole me tööle sundinud, kaasame neid tegevusse mänguliselt,“ ütleb Teele. Lapsed mõistavad loogilist seost: puudeta pole sooja pliiti ega saa süüa. Nii tuuaksegi puud käruga ukse ette ja lapsed peavad need kolmekesi sisse tassima. „Ja kui mõnes kodus on teemaks see, kas ja kui palju lastele kodutööde eest maksta, siis meie seisukoht on, et talus peavad kõik ühtviisi panustama. Kõige parem on seda teha rõõmuga. Oleme lastega kokku leppinud, et teeme koostööd ja aitame üksteist ja kui vajalikud tööd on tehtud, lubame õhtul endale koos lõbutsemist, näiteks lähme koos järve äärde ujuma või teeme pisikese väljasõidu.“

ÕNNELIK LAPSEPÕLV TÄHENDAB KOKKUHOIDVAT PEREKONDA.

Õnneliku lapsepõlve saladus

Viimase saja aasta suurim muutus inimkonnas on Teele meelest see, et meie keskelt on kadunud loomad, mitte see, et tehnoloogiat on nii palju juurde tulnud. Muutunud on inimeste suhtlusstiil ja empaatiavõimet on jäänud vähemaks. „Eluslooduse ja loomade keskel kasvamine annab lastele elutarkust, arusaama töötegemisest ja vastutusest ning tegevuse ja tagajärje seostest. Õnnelik lapsepõlv tähendab aga ennekõike kokkuhoidvat perekonda.“ l

See käib nii, et mina teen peenramaal kasvavatest rohelistest taimedest pallikese ja pistan emmele suhu. Emme peab siis sööma ja arvama, mis seal sees on. Enamasti panen oblikat, sibulat, küüslaugupealseid, tilli ja rukolat. Sellerit ka, kui see valmis saab.“

Anna: „Minule meeldib see, et ei ole palju müra. Kui tahad mängida peitust, siis on palju ruumi. Loomi saab kaisutada. Kitsetalledega mängimine on lõbus ja loomade toitmine on tore.“

Kogu pere hambakliinik

Soovitame hambaarsti külastada täiskasvanutel vähemalt korra ja lastel kaks korda aastas.

Maxilla Hambakliinikud on Eesti Tervisekassa lepingupartnerid

Tallinn Mustamäe Vesipapi 2 600 7272 mustamae@maxilla.ee

Tallinn Tähesaju

Tähesaju tee 11 6 004 123 tahesaju@maxilla.ee

Tallinn Novira Plaza ärihoone

Tartu mnt 25 6 601 006 tallinn@maxilla.ee

Tallinn Rotermanni

Laeva 2 6 232 302 rotermanni@maxilla.ee

Tartu Emajõe ärikeskus

Soola 8 7 371 100 tartu@maxilla.ee

Elva Kesk 27/1 7 356 777 elva@maxilla.ee

SUUHINGAMINE mõjutab lapse arengut ja tervist

Kui laps magab või mängib pidevalt avatud suuga, hingab ta suu kaudu. Tegemist ei ole lihtsalt väikese harjumuse, vaid sekkumist vajava murega, mida aitab järgnevalt lahti seletada Maxilla laste hambaarst Kristella Kaasik.

TEKST: LIISI MOOSAAR-GOERCKE

FOTOD: ANNABELL BUBNIS, SHUTTERSTOCK, ERAKOGU

Fotol vasakult müofunktsionaalse teraapia assistent Ilaha Mammadova, Myobrace’i kapede esindaja Annabell Bubnis ja dr Kristella Kaasik.

Märgates, et laps hingab ärkvel olles ja/või magades suu kaudu, siis kas ja millist tähelepanu on tarvis sellele pöörata?

Seda märgates tasub sellele kindlasti tähelepanu pöörata. Esimese sammuna soovitan pöörduda perevõi hambaarsti poole, kes saab anda esmased juhised ja hinnata, kas on vajadus edasiseks uurimiseks. Vajadusel suunatakse laps kõrva­nina­kurguarsti juurde, et välistada ninahingamist takistavad põhjused, näiteks suurenenud adenoid või mandlid. Tavaliselt alustatakse suunamisega 3–4­aastaselt. Kui ninahingamistakistust ei ole, kuid suuhingamine püsib harjumusena, saab edasi aidata

müofunktsionaalne teraapia. Tavaliselt alustatakse sellega umbes 4–6­aastaselt või siis, kui laps on koostööks valmis.

Mis võivad olla lapse suuhingamise põhjused?

Kõik meie beebid sünnivad ninahingajatena, kuid erinevatel põhjustel võib aja jooksul kujuneda välja suuhingamine. Kõige sagedamini on põhjuseks ninahingamise takistus. Selleks võivad olla näiteks suurenenud adenoid, suurenenud kurgumandlid, allergiline nohu või korduvad ülemiste hingamisteede infektsioonid, mille tõttu on nina pidevalt kinni.

Ka pärast takistuse eemaldamist võib suuhingamine püsima jääda harjumusena. Näiteks kui laps on aastaid hinganud suu kaudu, ei

pruugi ninahingamine automaatselt taastuda ja võib vajada teadlikku suunamist.

Harvem võivad põhjuseks olla ka anatoomilised eripärad, näiteks kitsam ülemine lõualuu või ninakäikude ehituslikud iseärasused.

HINGAMINE KÄIB

NINA KAUDU

JA SELLEL ON KA ÜLDTERVISE

ASPEKTIST OLULINE ROLL.

Mis juhtub, kui lapse suuhingamine tähelepanuta jätta?

Suuhingamine ei ole lihtsalt väike harjumus, vaid võib pikema aja jooksul mõjutada lapse arengut mitmel tasandil. Mulle meeldib nina­ ja suuhingamise erinevust selgitada lihtsa näitega – suu kaudu hingamine on justkui supi söömine ninaga. Ehk teisisõnu, meie keha on loodud nii, et hingamine käib nina kaudu, ja sellel on ka üldtervise aspektist oluline roll.

Sageli on esimesed muutused märgatavad lapse välimuses: tumedamad silmaalused, pikenenud näokuju; aga ka enesetundes. Laps võib magada rahutult, norsata või hingata katkendlikult, mis omakorda mõjutab päevast keskendumist ja energiataset.

Hambaarsti vaatenurgast mõjutab suuhingamine tugevalt ka suuõõne arengut. Kui suu on

pidevalt avatud, ei puhka keel enam suulaes, vaid liigub neelates hammaste vahele. Kuna inimene neelab ööpäevas umbes 2000 korda, avaldab see hammastele ja lõualuudele pidevat survet ning võib soodustada hambumusanomaaliate teket. Lisaks muudab suuhingamine suu kuivemaks, mis suurendab nii halva hingeõhu kui ka kaariese riski.

Millises elueas ja milliste vahenditega on võimalik suuhingamisest lahti saada? Suuhingamisega tegeledes on kõige olulisem esmalt selgitada välja põhjus. Kui

esineb ninahingamistakistus, tuleb see lahendada koostöös kõrva­nina­kurguarstiga.

Kui ninahingamine on vaba, kuid suuhingamine on jäänud harjumuseks, on väga tõhusaks abiks müofunktsionaalne teraapia. Tegemist on harjutuste ja spetsiaalsete tehnikatega, mis aitavad taastada keele õige asendi, tugevdada suu­ ja näolihaseid ning kujundada õige neelamis­ ja hingamismustri.

Sageli kasutatakse müofunktsionaalses ravis ka erinevaid aparaate (näiteks suukaped), mis toetavad õigete lihasmustrite kujunemist. Eriti hästi toimib selline

Enne- ja pärast-fotod väikesest patsiendist, kelle suulagi laienes vaid kolme kuuga tänu kapedele, ninahingamisele ja keele õigele asendile.

lähenemine kasvavas eas lastel, mil näo­ ja lõualuude areng on veel suunatav. Teraapiaga oleks hea alustada umbes 4–6­aastaselt.

Müofunktsionaalne teraapia on kogunud viimastel aastatel Eestis tublisti populaarsust. Mida see täpsemalt tähendab ja miks seda lastele aina enam soovitatakse?

Müofunktsionaalne teraapia on oma olemuselt sarnane füsioteraapiale, kuid keskendub suu­ ja näolihaste tööle. Selle eesmärk on õpetada ja taastada õiged lihasmustrid, näiteks keele õige asend, ninahingamine ning korrektne neelamine.

Viimastel aastatel on see lähenemine kogunud palju populaarsust just seetõttu, et üha enam pööratakse tähelepanu ennetusele. Müofunktsionaalne teraapia ei tegele ainult tagajärgedega, vaid aitab mõjutada probleemide tekkepõhjuseid juba varajases eas.

See tähendab, et lisaks suuhingamisele saab teraapia abil ennetada ja leevendada ka mitmeid hambumusanomaaliaid, kõnehäireid ning toetada lapse näo­ ja lõualuude normaalset arengut. Samuti aitab see luua stabiilsema aluse ortodontiliseks raviks ja vähendada riski, et probleemid hiljem tagasi tulevad.

Müofunktsionaalse teraapia suurem levik ei tähenda tingimata, et probleemid oleksid järsult sagenenud, vaid pigem seda, et teadlikkus on kasvanud. Nähakse rohkem varajasi märke ja sekkutakse varem, mis omakorda aitab parandada laste elukvaliteeti pikemas perspektiivis.

Lõbusad nipid suuhingamise

vähendamiseks:

ф Valige koos lapsega tema lemmikvärv (näiteks punane või sinine). Iga kord, kui laps päeva jooksul seda värvi näeb, on see meeldetuletus hingata nina kaudu.

ф Pange telefoni meeldetuletus või taimer 1–2 korda päevas, et teha lühike ninahingamise paus ja 2–5 minutit koos temaga rahulikku ninahingamist harjutada.

ф Leppige kokku peeglimäng. Iga kord, kui laps näeb peeglit, vaatab ta korraks, kas huuled on koos ja ta hingab nina kaudu.

ф Mõelge koos välja vahva salasõna või -kood. Kui vanem seda ütleb, tuleb lapsele ninahingamine meelde.

ф Mängige mullimängu. Võtke kõrs ja mullivesi või klaas veega. Eesmärk on hingata nina kaudu sisse ja puhuda suu kaudu välja, et tekiks palju mulle. See aitab hingamisele teadlikumalt tähelepanu pöörata.

ф Kasutage kaisukat või lemmikmänguasja abilisena. Näiteks võib kaisukas kontrollida, kas laps hingab ilusti nina kaudu, või teha ninahingamise harjutusi koos lapsega.

SILMADE KONTROLL JA PRILLIDE MÜÜK

02. september alates 10.00 MUSTLA-TARVASTU PÄEVAKESKUSES

E eregistreerimine (kell 9-16) telefonil 5323 2454

03. september alates 10.00 TABASALU EAKATE PÄEVAKESKUSES

E eregistreerimine (kell 9-16) telefonil 5323 2454

04. september alates 10.00 VÕHMA TEENUSEKESKUSES

E eregistreerimine (kell 9-16) telefonil 5323 2454

09. september alates 10.00 VÄIKE-MAARJA HOOLDEKODUS

E eregistreerimine (kell 9-16) telefonil 5103 585

10. september alates 10.00 KUUSALU RAHVAMAJAS

E eregistreerimine (kell 9-16) telefonil 5323 2454

11. september alates 10.00 SAUE SOTSIAALKESKUSES (Saue, Tule 7)

E eregistreerimine (kell 9-16) telefonil 5323 2454

17. september alates 10.00 JÄRVA-JAANI PÄEVAKESKUSES (Ines Kurvits)

E eregistreerimine (kell 9-16) telefonil 5349 4346

18. september alates 10.00 SAKU PÄEVAKESKUSES

E eregistreerimine (kell 9-16) telefonil 5323 2454

21. september alates 10.00 LOKSA RAAMATUKOGUS

E eregistreerimine (kell 9-16) telefonil 5323 2454

22. september alates 10.00 TÕSTAMAA RAHVAMAJAS

E eregistreerimine (kell 9-16) telefonil 5323 2454

25. september alates 10.00 ABJA KULTUURIMAJAS

E eregistreerimine (kell 9-16) telefonil 5323 2454

28. september alates 10.00 TORMA RAHVAMAJAS

E eregistreerimine (kell 9-16) telefonil 5323 2454

30. september alates 10.00 LAEKVERE TERVISEKESKUSES

E eregistreerimine (kell 9-16) telefonil 5323 2454

Kuidas valida lapsele HEAD PÄIKESEKAITSET?

Laste nahk on täiskasvanute omast tundlikum ja UV-kiirgusele vastuvõtlikum. Intensiivse päikese käes võib põletus tekkida väga lühikese ajaga. Seetõttu tasub päikesekaitsele mõelda iga kord, kui laps veedab aega õues – ka siis, kui plaanis pole rannapäeva.

TOIMETAS: SVEN SULA FOTOD: SHUTTERSTOCK

Üks lapsepõlve villiline päikesepõletus võib suurendada nahavähi riski täiskasvanueas. Suur osa päikesekahjustustest tekib igapäevaste tegevuste ajal kas mänguväljakul, hoovis, rattaga sõites või jalutades. Just seal kipub kaitse kõige kergemini ununema.

Imik vajab eelkõige varju ja riideid

Alla kuue kuu vanustel ei soovitata päikesekreemi kasutada. Nende nahk on väga õrn ja keha soojusregulatsioon ei ole veel täielikult välja arenenud. Seetõttu peetakse parimaks kaitseks varjus viibimist, õhukesi katvaid riideid ja laia äärega mütsi, mis kaitseb nägu, kaela ja kõrvu.

Päikesepõletuse

võib saada ka kõikjal mujal kui rannas.

Juba vanema lapse nahka võib aga päikesekreemiga kaitsta. Eelistada tasub laia spektriga toodet, mis kaitseb nii UVA­ kui UVB ­kiirguse eest. Laste puhul võiks päikesekaitsefaktor olla kõrge, soovitatavalt SPF 50 või SPF 50+.

Kas mineraalne või keemiline filter?

Päikesekreemides kasutatakse peamiselt kahte tüüpi UV­filtreid: mineraalseid ja keemilisi.

Mineraalne kaitse, näiteks tsinkoksiid või titaandioksiid, jääb naha pinnale ja peegeldab UVkiiri. See hakkab toimima kohe pärast nahale kandmist, ei imendu samal viisil nagu keemilised filtrid ning sobib hästi tundlikule nahale. Miinuseks võib olla see, et mineraalne kreem jätab nahale valkja kihi.

Keemiline kaitse neelab UVkiired ja muudab need soojuseks. Sellised kreemid on sageli kergema tekstuuriga ega jäta nahale valkjat kihti. Samas tuleb need nahale kanda enne õue minekut, sest kaitsev toime kujuneb tavaliselt 15–30 minutiga.

Väikelaste puhul eelistatakse sageli mineraalse filtriga päikesekreeme, sest need on õrnale ja tundlikule nahale paremini talutavad ning mõjuvad kohe pärast pealekandmist.

Loe veekindluse kohta pakendilt

Ujumise ja higistamise korral on veekindlus oluline, kuid ükski päikesekreem ei püsi nahal lõputult. Pakendilt tasub vaadata, kui kaua toode veega kokkupuutel kaitset pakub. Water-resistant­ ehk

Lühike

kontrollnimekiri

päikesekaitsekreemi ostma minnes

ф SPF 50 või 50+

ф UVA- ja UVB-kaitsega

ф Veekindel

ф Lõhnaainetevaba või kergelt lõhnav

ф Dermatoloogiliselt testitud

ф Tundlikule nahale sobiv

ф Mineraalfiltritega (eriti väikelaste puhul)

NB! Ükski kreem ei asenda mütsi, UV-kaitsega riideid ega varjus viibimist keskpäevasel ajal. Ka kõige kõrgema SPF-iga kreem ei anna 100% kaitset.

veekindel kreem peab üldjuhul vastu lühiajalisele vees viibimisele, kuid pärast ujumist, rätikuga kuivatamist või tugevat higistamist tuleb kaitset kindlasti uuendada.

Ka veekindlat päikesekreemi tuleb päeva jooksul uuesti peale kanda. Eriti oluline on see lastel, kes jooksevad, mängivad, ujuvad ja kuivatavad end korduvalt rätikuga.

Kreemi tuleks peale kanda 15–30 minutit enne päikese kätte minekut ja uuendada iga 1–2 tunni järel. Kaetud peavad olema nägu, kael, kõrvad, nina, käed, jalad ja varbad. Õhtul tuleb kreem nahalt maha pesta.

Päikesekreem on oluline abivahend, kuid mitte ainus: müts, UV­kaitsega rõivad ja varjus viibimine kella 10–16 vahel on sama tähtsad. Ükski kreem, isegi SPF 50+, ei anna 100% kaitset.

Päikesekreem on oluline abivahend, kuid see ei ole ainus kaitse. Lapse nahka aitavad hoida ka laia äärega müts, UV­kaitsega rõivad, päikeseprillid ja varjus viibimine. Kõige intensiivsema päikese ajal, umbes kella 10–16 vahel, võiks otsest päikest võimaluse korral vältida.

LINNU

TALU MÜÜB Valgamaal Tagulas pruune Brown Nick tõugu ja valgeid Nick Chick tõugu kanu.

Mida 1. septembril selga panna?

Esimese septembri hommik on paljudes kodudes korraga pidulik, natuke närviline ja omajagu elevust tekitav. Seetõttu on mõistlik kõige tähtsam element ehk riietus juba eelmisel päeval valmis sättida. Mida aga selle tähtsa päeva puhul selga panna?

TEKST: RUMI SAAR FOTO: SHUTTERSTOCK

Kõige lihtsam nipp on ehitada riietus ühe keskse eseme ümber. Selleks võib olla ilus kraega särk, armas kleit, hästi istuvad viigipüksid, korralik kardigan või erilisem jakk. Ülejäänu võiks seda keskset elementi toetada, ent lasta tal särada. Kui komplektis on üks isikupärasem detail, mõjub tervik läbimõeldult ka siis, kui kõik esemed on lapse kapist juba tuttavad.

Kleit, seelik või püksid?

Tüdrukule on kleit üsna turvaline valik, kuid see ei pea olema pitsiline või väga pidulik. Pehme trikotaažkleit koos kardigani ja baleriinadega mõjub armsa ja koolilikuna. Sirgelõikeline kleit koos valgete sokkide ja loafer’itega loob samuti klassikalise pidupäeva tunde. Seelikuga saab tekitada juba veidi mängulisema komplekti: plisseerseelik, lihtne T­särk ja lühike kardigan on nii pidulik kui ka mugav. Kui laps kleite ei armasta, sobivad väga hästi ka viigipüksid, pluus ja vahva juukseklamber või värvilised sokid, mis lisavad iseloomu.

Kas pintsak on vajalik?

Poisile sobib hästi kraega särk, kuid selle kõrval ei pea tingimata olema ülikonnapüksid. Triiksärk koos tumedate teksade või pehmete chino­pükstega on piisavalt pidulik ja mõjub loomulikuna. Polo, kardigan ja korralikud tennised annavad veidi vabamas võtmes koolipäeva välimuse. Väike pintsak võib olla tore detail juhul, kui laps on sellega harjunud. Kui pintsak tundub liiga ametlik või lihtsalt ebamugav, teeb sama töö ära ka õhuke kampsun või nööpidega vest.

Viis komplekti, mis töötavad alati

ф Klassikaline: valge või helesinine kraega särk, tumesinised püksid või seelik, kardigan ja puhtad kingad.

ф Mänguline: huvitava lõikega kleit, seelik või püksid, ühevärviline kampsun ja värvilised sokid ning mugavad tennised.

ф Stiilne: polo- või triiksärk, vest või kardigan, chino-püksid ning loafer’id.

ф Pehmelt pidulik: trikotaažkleit, lühike jakk, baleriinad ja isikupärane juukseaksessuaar.

ф Vaba ja viisakas: tumedad teksapüksid, kraega särk, õhuke kampsun ja korralikud nahast tennised.

Jalanõu peab olema eelkõige mugav

Jalanõud väärivad sama palju tähelepanu kui kleit, pintsak või särk. Need ei jää ehk igale pildile, ent määravad suuresti lapse mugavuse. Uusi kingi tasub enne kindlasti jalga proovida ja võimalusel need ka sisse kanda. Kui laps ei ole harjunud kõvade kingadega, võib valida puhtad nahast tennised, loafer’id, mokassiinid või baleriinad. Oluline on, et laps saaks nendega kindlalt kõndida ja tunneks end mugavalt. l

Veel üks suvine seiklus!

Sedapuhku kogu perega

Nii nagu suve alguse ja keskpaiga, võiks ju ka suve lõpu meeldejäävaks muuta! Selleks ei ole vaja tingimata kogu aeg ringi rahmeldada, vaid piisab ka ühest päevast, mil perega midagi põnevat ja seikluslikku ette võtta. Järgnevast loost leiad valiku sihtkohti, kuhu võib veel sel suvel perega suuna võtta, et üheskoos meeldejäävaid elamusi kogeda.

TEKST: GEORG-MARTEN MEUMERS FOTOD: SHUTTERSTOCK

Kui juba sai mainitud seikluslikkust ja elamusi, on kohane esmalt välja tuua paik, mis juba oma nime järgi neid pakub – seikluspark! Mitmete radade ja huvitavate profiilidega seikluspargid paiknevad Eestis näiteks Pirital, Nõmmel, Valgerannas, Tartus, Otepääl ja Alutagusel. Kui peres kasvavad veel õige pisikesed tegelased, siis nemad loomulikult radadele minna ei saa, aga piisava pikkusega kooliealistel on üldjuhul juba igati ohutu koos turvarakmetega köisradadel ja redelitel hullata. Miks ei võiks siis ka lapsevanemad ennast millegi tavapärasest seiklusrikkamaga kostitada? Pealegi on tegu äärmiselt sportliku ettevõtmisega, sest puude

vahel ronimine annab lisaks tublile adrenaliiniannusele ka arvestatava jõutreeningu lihastele.

Kel ronimissport on hingelähedane või tahab sellega lähemalt tutvust teha, ei pea tingimata ootama ideaalset ilma – Tallinnas asub nii Mustamäel, Hipodroomi piirkonnas, T1 keskuses kui ka Suur­Paalas Ronimisministeerium, mida sobib ideaalselt külastada just vihmase ja sombuse ilma korral. Ronimisministeeriumis leidub jõukohaseid ronimisradu lastele ja täiskasvanutele ehk pole vahet, kui palju on dokumendis vanust, kui palju näitab mõõdulint pikkust või millised on ronija oskused. Esmakordselt külastavatele peredele pakub asutus juhendatud ronimise paketti, kuhu oodatakse peresid

lastega alates viiendast eluaastast ja mille käigus õpetab instruktor selgeks ronimise põhitõed.

Teravate elamuste järele võib minna ka põgenemistuppa, mille puhul saab valida erinevate asukohtade ja mitmesuguste süžeede vahel. Kõige rohkem leiab valikuid Tartus ja Tallinnas, kus esimese puhul võib külastada näiteks EscapeTartu või Escaperi põgenemistube, pealinnas saab müsteeriume minna lahendama näiteks Ingame’i, The Roomi ja Play Tallinna ruumidesse. Kui teie perele meeldib üheskoos meeldivat närvikõdi kogeda ja mõistatustele lustides lahendusi nuputada, siis valige välja teid kõige rohkem kõnetav süžee ning seadke aga suvised sammud põgenemistoa poole!

Kui ilm õues olemist eriti ei soosi, võib pilgu julgelt pöörata ka teadus­ ja avastuskeskuste poole, eelkõige Tallinnas asuva PROTO avastustehase ja Tartus asuva AHHAA teaduskeskuse suunas.

Tõenäoliselt on paljud pered emmas­kummas kohas ka varem käinud, aga see ei peaks heidutama uuesti külastamast – neis avastuskeskustes vahetuvad näitused ja atraktsioonid tihti, mis tähendab, et kindlasti leidub seal midagi uut ja põnevat nii väik sematele kui ka suurematele.

On väga võimalik, et pere väiksemaid huvitavad ka autod ja liiklus – küsimus „millal küll mina saan autoga sõitma hakata?“ turgatab ühel poisslapsel ilm selt päris mitmel heal korral lapsepõlve jooksul pähe. Sellisel juhul pakub tõenäoliselt kuhjaga positiivseid emotsioone mõnesse saab ise neljarattalisega mööda minitänavaid ringi vurada. Eesti suurimad sellised liikluslinnakud asu vad Võrumaal ja Mustamäel, nii et võimalus mugavalt külastada on olemas nii Põhja rahval.

Või läheks hoopis loomaaeda, sest millisele lapse le ei meeldiks erinevaid eksootilisi elukaid vaadelda ja nendega suhelda? Kui Tallinna loomaaed on juba liiga palju kordi läbi käidud, võib seekord teha väljasõidu hoopis Pärnumaale Are valda sealsesse menukasse alpakafarmi. Alpakafarmis saab neid vahvaid loomi paitada, toita ja nendega suhelda, lisaks on sealsed giidid valmis neist põnevaid lugusid rääkima. Kohapeal saavad külastajad näha ka laamasid, guanaakosid, merisigu ja mitmeid teisi loome. Kui tallinlastel pole mahti siiski pikka retke Pärnumaale ette võtta, saab alpakadega sõbrutseda ka Saue vallas Muumioru Alpacafarmis. l

asume Tallinnas ja Pärnus

Õpid igapäevaelus

vajalikke oskusi ning kuidas luua side, mis kestab terve elu

Treeningud ka täiskasvanud koertele agility • rallikuulekus • ninatöö • kursused

SÜNDMUSED

Eesti Vabaõhumuuseumis

Lastele

Karjalapse seiklusrada kuni 1.11

Igal nädalavahetusel

Kuni 31.08 kell 11

Leigarite suvekontserdid

Sassi-Jaani talu õuel

Kuni 27.09 kell 12–15

kolhoosimajas laupäeviti pesupäev ja pühapäeviti kokkamine Tähtpäeva erimenüü Kolu kõrtsis 20.08 Eesti leiva päev ja sügislaat 20.09 Tasuta külastuspäev 29.09

Piiriveere sibula ja kala päev 3.10

Talulapse maailm Kolga talus kuni 28.09

Keskkonnasäästliku eluviisi näitus

„Iga väike samm loeb“

Kolga talus aastaringselt

Vana aja mängud Pulga talus kuni 28.09

Ehedalt ja elavalt!

Vaata lisaks: evm.ee

BATUUDID, MULLIMASIN JA JÄÄTISEMASIN – LASTE

LEMMIKPIDU ALGAB SIIT!

Kujuta ette, et seisad maailma suurimas keras ja väike kärbes tutvustab sulle aatomituuma saladusi.

Veel parem, tule SASIMU virtuaalreaalsusesse ning sa ei pea enam midagi ette kujutama.

PROGRAMMI HIND: 5 €

Vanus: 12+

Virtuaalreaalsuse programmi tellimisel on muuseumi perepilet sel suvel vaid 6 €!

KÜSIMUSED: info@sillamae-muuseum.ee SILLAMÄEMUUSEUM T–R 10–18,L 10–16 Kajaka17a, Sillamäe

SUVEMENÜÜ

KATARIINA KÜLALISTEMAJA

Pikk tn 3, Rakvere, Lääne-Viru maakond

Singi-juustuvalik kahele (trühvli salaami, Lomo sink, õllesigar, Brie kadakajuust, juustupats, oliivid, kreeker, toorjuustukreem) 15,00 €

Suupistevalik kahele (juustupallid, küüslauguleivad, frititud sibularõngad, dipikaste)

Lihaseljanka hapukoorega

Suitsulõhesalat vutimunaga (roomasalat, kirsstomat, suitsulõhe, vutimuna, kreekajogurti-tilli kaste, krõbe sai)

Krõbedad minitortillad guacamolega (vürtsikas kanatäidis, mozzarella, ürdid)

Brioche rebitud lihaga, karulaugu majonees, friikartulid

Grillitud seljakarbonaad, röstitud tomat sinihallitusjuustuga, scoop küüslaugu-ürdi õliga

Praetud siig fenkolikastmes, minikartul maitsevõi ja ürtidega

Hõrk kanarull chorizo puruga, valge veini kaste, kartuli-trühvli tamp

Frititud banaan jäätise ja soolakaramelliga

Maasika-passioni pavlova

Krõbe kana friikartulite ja dipikastmega 6,00 € Friikartulid viinerite ja ketšupiga 6,00 € Jäätis marjade ja vahukommidega 5,00 €

Minipannkoogid maasikatoormoosiga 5,00 €

Infot roogade koostise ja toidus sisalduvate allergeenide kohta küsi teenindajalt! Tel 322 3945 • katariina.ee

Kõige lõbusam taasiseseisvumispäeva tähistamine toimub 20. augustil Eesti Ajaloomuuseumis Maarjamäel!

20. augusti Maarjamäe perepäev on saanud toredaks traditsiooniks, kus tähistame Eesti vabadust koos muusika, rõõmsa seltskonna ja kaasahaaravate tegevustega. Lossipargis toimub lastelaat, kus lapsed on ise müüjad, pakkudes külastajatele oma vanu lemmikraamatuid, armsaid mänguasju, koduseid hõrgutisi ja meisterdusi. Toimuvad erinevad töötoad ja mängulised tegevused.

Põnevust toob kepphobuste ratsavõistlus!

Näomaalingud, fotoboks, pannkoogid ja pidupäevahõrgutised Maarjamäe lossikohvikult!

Kohal on mullimeister ja aset leiab vahupidu!

Täpsem info: ajaloomuuseum.ee

Viis mürgist toataime,

mis on väikelastele ja lemmikloomadele ohtlikud

Mitmed populaarsed ja vähenõudlikud toataimed, millega oleme harjunud oma kodusid kaunistama, ei pruugi olla sugugi nii malbed, kui nad välja paistavad. Nii mõnigi neist pole parim valik laste- ja lemmikloomadega elamisse.

TEKST: MARIAN GRAU FOTO: SHUTTERSTOCK

1. Tõlvlehik

Tõlvlehik (Spathiphyllum) on valguse ja temperatuuri suhtes küllaltki vähenõudlik toataim, mis teeb temast ühe populaarsema seltsilise meie kodudes.

Tegemist on mürgise liigiga, mis võib olla ohtlik nii väikestele lastele kui ka lemmikloomadele. Taimemahl sisaldab kaltsiumoksalaadi kristalle, mis võivad allaneelamisel põhjustada suu ja limaskestade ärritust ning turset, valulikke haavandeid, neelamisraskusi, iiveldust ja erinevaid seedehäireid. Raskematel juhtudel võib ravimata mürgistus kahjustada ka neere ja viia neerupuudulikkuseni.

2. Harilik luuderohi Harilik luuderohi (Hedera helix) on kõikjal Euroopas esinev vääntaim, mis kasvab õues pinnakattena, ent on ka üsna populaarne toataim. Kuigi rahvameditsiinis on luuderohi tuntud luuvalude leevendajana, kasutatakse droogina ainult kuivatatud lehti. Värsked lehed ja nende mahl võivad põhjustada nahal allergilist reaktsiooni ning ärritust. Marjade allaneelamine võib põhjustada tõsiseid seedeprobleeme, deliiriumi või hingamisraskuseid.

3. Filodendron

Filodendronite (Philodendron) perekond on tohutu suur. Taimed on hinnatud oma lopsaka lehestiku ja vähenõudliku iseloomu poolest, kuid laste ja lemmikloomadega kodudes tasub selle taime puhul olla ettevaatlik. Nimelt sisaldab filodendroni mahl kaltsiumoksalaadi kristalle, mis võivad allaneelamisel või isegi taime närimisel põhjustada tugevat ärritust.

Väikestel lastel võib taime suhu panemine tekitada põletavat tunnet, suu ja keele turset, neelamisraskusi, iiveldust ning oksendamist. Ka koerad ja kassid reageerivad filodendronile tundlikult – sagedasemad sümptomid on süljevool, suuärritus, oksendamine ja isutus. Mõnel juhul võib tugev turse raskendada isegi hingamist.

4. Koralltomat

Koralltomat võib oma väikeste erkpunaste viljade tõttu tunduda süütu ja dekoratiivne, kuid tegelikult on tegemist mürgise taimega. Eriti petlikuks teeb taime see, et marjad meenutavad väikeseid tomateid või kirsse ning võivad ahvatleda neid maitsma.

Taime viljad ja rohelised osad sisaldavad mürgiseid ühendeid, mis võivad allaneelamisel põhjustada iiveldust, oksendamist, kõhuvalu ja kõhulahtisust. Suuremate koguste puhul võivad sümptomid muutuda tõsisemaks ja mõjutada ka närvisüsteemi. Kassidel ja koertel võivad tekkida lisaks seedehäiretele loidus, süljevool ja koordinatsioonihäired.

5. Diifenbahhia

Diifenbahhia kuulub võhaliste sugukonda ja paistab silma põnevate kirjude lehtedega. Taim sobib väga hästi kohtadesse, kus on vähe valgust ja just seetõttu on ta kodustes tingimustes eriliselt hinnatud. Troopilist Lõuna­Ameerika taime teatakse aga hästi ka tema võime tõttu ajutiselt häälepaeltes põletikku tekitada, mistõttu inimene ei saa enam rääkida. Arvatakse, et mõnda diifenbahhia liiki on koos teiste taimedega kasutatud noolemürgina. Enamiku mürgistusjuhtumite puhul kaasneb tugev ärritus suus ja kurgus, keele ja näo paistetus ning seedeprobleemid. Mahlal on nahale väga ärritav toime ja silmadesse sattudes võib see põhjustada valgustundlikkust ning valu. l

Allikas: moodnekodu.ee

Pakume nii üldarstiabi kui ka väga spetsiilisi uuringuid ja protseduure: vaktsineerimisest ja küünelõikusest kuni laparoskoopiani.

Ootame kõiki NordicVet Loomakliinikusse (Koskla 16,Tallinn)

Oleme avatud esmaspäeval ja kolmapäeval 9-19, teistel tööpäevadel 9-17!

Kuidas valida kutsikat?

Koer on pereliige parimal juhul üle 15 aasta, seega tuleb lemmiku võtmise otsus väga põhjalikult läbi mõelda.

TEKST: EVIDENSIA LOOMAKLIINIKUD

FOTO: SHUTTERSTOCK

Paljud inimesed armuvad koera välimusse, kuid palju olulisem on tõu iseloom ja vajadused. Enne otsustamist küsi endalt:

ф Kui palju aega saan koeraga iga päev tegeleda?

ф Kui aktiivne on minu elustiil?

ф Kas elan korteris või eramajas?

ф Kas peres on väikesed lapsed?

ф Kui palju olen valmis panustama karvahooldusse?

ф Kas suudan katta võimalikke veterinaarkulusid?

Näiteks võivad töö­ ja jahikoerad vajada märkimisväärselt rohkem tegevust ning vaimset stimulatsiooni kui mõned seltsikoerad. Samuti vajab osa tõuge regulaarset karvahooldust või professionaalset trimmimist.

Kust soetada endale uus pereliige?

Kui soovid tõukoera, on kõige usaldusväärsemad allikad Eesti Kennelliidu koduleht, tõuühingud ning registreeritud kasvatajad. Kutsikat otsides tasub meeles pidada, et hea kasvataja ei müü lihtsalt koera – ta soovib leida oma kutsikatele sobiva kodu. Seetõttu küsib ta sageli küsimusi pere elustiili, elamistingimuste ja kogemuste kohta.

Mõnikord tuleb oma kutsikat oodata, kuid ootamine tasub end kindlasti ära, sest kutsika

elutingimused on tubli kasvataja juures väga head. Parimal juhul on hea kasvataja koerale ja tema omanikule toeks kogu looma eluaja jooksul.

KUI SINU EESMÄRK EI OLE TINGIMATA

TÕUKOER, TASUB

KINDLASTI KAALUDA KA KOERA VÕTMIST VARJUPAIGAST.

Kui sinu eesmärk ei ole tingimata tõukoer, tasub kindlasti kaaluda ka koera võtmist varjupaigast. Eestis ootavad paljud erinevas vanuses ja suuruses koerad uut kodu. Varjupaigatöötajad oskavad sageli hästi kirjeldada koera iseloomu, aktiivsustaset ja erivajadusi, mis aitab leida just sinu perele sobiva kaaslase. Koera adopteerimine annab loomale uue võimaluse ja võib olla väga tänuväärne viis uue pereliikme leidmiseks.

Milline on vastutustundlik kasvataja?

Vastutustundlik kasvataja edendab pühendunult koerte tervist ja heaolu. See paistab muu hulgas välja

sellest, et kutsikate vanematele on tehtud erinevaid terviseuuringuid. Kasvataja planeerib pesakonnad ja tal on põhjus, miks sai valitud just selline kombinatsioon.

Enne lõpliku otsuse tegemist võiks käia kasvataja juures kutsikat ja tema ema vaatamas ning kasvatajaga rääkimas. Vastutustundlik kasvataja näitab kutsika ostjale alati ema ja tervet pesakonda, mitte ei too kõrvaltoast vaatamiseks ainult üht kutsikat.

Enne kutsika üleandmist laseb vastutustundlik kasvataja teha kutsikatele terviseuuringud, mille kohta saab iga kutsikas kaasa oma terviseuuringu tõendi, mis vaadatakse loomabeebi loovutamisel koos omanikuga läbi. Pärast seda sõlmitakse kutsika loovutamiseks alati kirjalik leping.

Terve ja hea enesetundega kutsika tunneb ära selle järgi, et kui minna kutsikaid kasvataja juurde vaatama, tuleb kutsikas kartmatult inimest vaatama, on elav ja sotsiaalne. Kutsikal peavad olema puhtad silmad ja kõrvad ning tema karv peab olema puhas. Kutsikas peab olema normaalses kaalus ega tohi olla liiga kõhn.

Vastutustundlikult valitud koerast saab suure tõenäosusega armastatud pereliige aastateks. l

Rõõmsad kivid aeda, aknalauale või kingituseks

Kivide maalimine on lihtne ja rahulik meisterdamine, mida saab teha õues laua taga või toas ajalehe peal. Valige koos lapsega mõned siledad kivid ja muutke need maasikateks, arbuusiviiludeks, lepatriinudeks, lilledeks, seenteks või tegelasteks enda väljamõeldud näitemängust.

TEKST: EVE KALLASTE FOT0D: SHUTTERSTOCK

Materjalid

Siledad ja puhtad kivid, akrüül­ või guaššvärvid, väikesed pintslid, veetops, paber või salvrätik pintsli kuivatamiseks, värvipalett või papptaldrik ning soovi korral läbipaistev lakk, mis kaitseb valmis tööd.

Enne alustamist

Peske koos lapsega kivid veega puhtaks ja kuivatage korralikult. Kui kivi on niiske, ei jää värv hästi peale. Katke laud ajalehe, vana laudlina või paberiga. Aita lapsel värvid valmis panna ja mõelge koos, mida kivide peale maalida.

Töö käik

Kõigepealt värvige kivile põhivärv. Laske esimesel kihil veidi kuivada. Seejärel lisage detailid. Maasikale võib teha täpid ja rohelise lehekroonikese. Arbuusile sobivad mustad seemned ja tumeroheline koor. Lepatriinule saab maalida musta pea, täpid ja väikese joone keskele. Lillekivile võib laps teha

värvilised kroonlehed ja kollase südamiku. Tore on maalida ka mitu ühesuguse motiiviga kivi, näiteks lepatriinupere, kausitäis maasikaid või alusele paigutatud valik lilleõisi.

Sina saad aidata peenemate joontega, aga laps võiks ise teha värvivaliku, suuremad pinnad, täpid. Võid talle ka kiviperekonna esimese kivikese ette teha. Täiuslik tulemus pole eesmärk. Kõige toredamad kivid ongi need, kus on näha, et laps on need ise maalinud.

Kuivatamine ja viimistlus

Pange valmis kivid kuivama. Kui värv on täiesti kuiv, võid kivid õhukese lakikihiga üle teha. See on eriti kasulik siis, kui kivid lähevad peenrasse, rõdule või aiateele.

Hea mõte!

Kirjuta kivi alla kuupäev või lapse nimi. Nii saab lihtsast meisterdusest armas mälestus.

Mida valmis

kividega teha?

Valmis kividest saab teha väikese mängumaailma, kaunistada lillepotti, peita aeda aardejahiks või kinkida vanavanematele. l

OHUTU LÄHENEMINE MOBIILNE VÕIMEKUS KAUAKESTEV TULEMUS

HARJUREADY

Harjuready pakub mobillset kuumaveepesu Harjumaal. Iga töö algab objekti ja pinna seisukorra hindamisest, et valida õige surve, töövõte ja puhastusvahend. Meie eesmärk on puhastada tõhusalt, kuid pinda säästvalt — nii säilib materjali struktuur, taastub puhas välimus ja tulemus on kestvalt kvaliteetne.

MOBIILSE TEENUSE EELISED

Töötame ka seal, kus puudub vee- ja elektriühendus

Kuum vesi kuni 150 °C

Kõrgsurve kuni 250 bar

Vajadusel toome objektile kuni 2000 l vett

Valime pinnale sobiva töövõtte ja puhastusvahendi

Aitame säilitada pinna struktuuri ja tagada kauakestva tulemuse

Kolm lihtsat SÕSTRAIDEED

TEKST

JA

FOTOD: PAULA SÄREKANNO NÕUD JA REKVISIIDID: GEMOSS

Keefirimustasõstrajäätis

Heade kõhubakteritega mõnus jäätis, mis on ühtaegu nii maitsev kui ka tervislik.

ф 400 g keefirit

ф 200 g banaani

ф 100 g musti sõstraid

ф 50 g agaavisiirupit

Valmistamine: Püreesta mustad sõstrad agaavisiirupiga, tõsta kõrvale ootele. Püreesta keefir banaaniga. Sega mustasõstrapüree siiruviiruliselt keefiri sisse ja kalla jäätisetopsidesse. Külmuta 4–6 tundi ja naudi külmalt.

Punasesõstraketšup

200 g ketšupit

Kes oleks arvanud, et sõstrast saab ketšupit? Lahedalt särtsaka ja õrnalt magusa maitse omavaheline kombo sobib imeliselt grill-liha kastmeks, aga ka klassikaliste viinerite peale.

ф 500 g punaseid sõstraid

ф 150 ml vett

ф 300 g pruuni suhkrut

ф 50 ml õunasiidriäädikat

ф 1 tl kaneeli

ф 8 tk nelki

ф 1 tl vürtspipra teri

ф ½–1 tl soola (maitse järgi)

Valmistamine:

Pane potti sõstrad, vesi, suhkur, õunasiidriäädikas, kaneel, uhmris purustatud nelk ja vürtspipar ning sool. Lase segul keema tõusta ja keeda ilma kaaneta 45–50 minutit keskmisel kuumusel. Aeg-ajalt sega. Redutseeri keedist umbes poole võrra. Seejärel aja segu läbi sõela. Sõelale jäänud marjakestade „moos“ tõsta purki – see sobib väga hästi näiteks juustumoosiks. Nõrutatud ketšup peaks olema mahedalt paksu konsistentsiga. Tõsta purkidesse ja säilita külmikus.

Kondenspiimavahukoogikesed sõstardega

10 koogikest

Pisikesed ümarad koogikesed saad kondiitrirõngaste asemel valmistada ka koduses muffinivormis. Mõnusalt magusale kondenspiimavahule annavad sõstrad selle viimase särtsu.

Biskviit:

ф 5 muna

ф 90 g suhkrut

ф 100 g valget speltajahu

ф 1 tl vanillisuhkrut

ф ½ sidruni riivitud koor

Kreem:

ф 200 ml vahukoort

ф 250 g kondenspiima

ф 1 tl vanillisuhkrut

ф 4 želatiinilehte

ф 4 sl sidrunimahla

Sõstratäidis:

ф 100 g sõstraid

ф 70 g agaavisiirupit

ф 1 tl vanillisuhkrut

Valmistamine:

Eralda munakollased ja -valged. Vahusta munakollased suhkru ja vanillisuhkruga kohevaks helekollaseks vahuks. Seejärel vahusta eraldi kausis munavalged kohevaks vahuks. Sega ⅓ munavalgevahust munakollasevahu hulka ning seejärel sõelu ja vispelda õrnalt hulka jahu. Riivi hulka sidrunikoor ja sega spaatliga õrnalt sekka ülejäänud munavalge. Kalla küpsetuspaberiga kaetud 26 cm diameetriga ümarasse vormi ning küpseta 180 kraadi juures 20–25 minutit. Võta biskviit ahjust välja ja jahuta. Jahtunud biskviit lõika laiupidi kaheks ja lõika biskviidist 10 muffinipannivormi suurust ringi.

Kreemi valmistamiseks pane külma vette likku želatiinilehed. Vahusta kondenspiim vahukoore ja vanillisuhkruga õhuliseks vahuks. Pane väikesesese potti 30 ml vahtu ja lisa 3 sl sidrunimahla. Kuumuta vedelik keemiseni, lülita pliit välja ja lahusta selles želatiinilehed. Nirista želatiinilahus vahu hulka samal ajal kiirelt vispeldades. Püreesta 100 g sõstraid agaavisiirupi ja vanillisuhkruga ning sega siiruviiruliselt kondenspiimavahu hulka.

Voorderda muffinipanni vormi põhjad küpsetuspaberiga. Selleks lõika küpsetuspaberist vormi põhja suurused ringid, vormi servi ei ole vaja katta – põhja pandud küpsetuspaber tagab, et saad hiljem koogid mugavalt välja kummutada. Küpsetuspaberiga kaetud vormidesse tõsta kulbiga veidi vahtu ning kata pealt biskviidirõngaga. Tõsta külmkappi tarduma vähemalt 4 tunniks. Serveerimiseks lõika lauanoaga koogikesed vormi servast lahti ja kummuta serveerimisalusele. Eemalda pealt küpsetuspaberitükid, kaunista sõstardega ning serveeri kohe. l

MINU TUNDED

 32 lk

 Kõvakaaneline

 Kids Press kirjastus

Kui palju erinevaid tundeid ühe nädala jooksul! Viha, kurbus, uhkus, häbelikkus, hirm, rõõm, kadedus… Uuri koos pisikese Susannaga tunnete kirevat maailma ning aita tal klappide ja ülesannete abil nendega toime tulla. Tegu on spetsialisti koostatud mängulise raamatuga, kust leiab häid nõuandeid tunnete mõistmiseks ning juhtimiseks. Leia raamatupoest või telli mugavalt www.kidpress.ee.

RAAMATUD

Amir Levine, Rachel Heller KIINDUMUS

 Pehme köide, 288 lk

 Tõlkinud Eve Laur

 Rahva Raamatu kirjastus

Ülemaailmne menuk, mis aitab selgitada, kuidas lapseeas välja kujunevad kiindumusstiilid mõjutavad meie lähisuhteid täiskasvanuna.

Psühhiaatri ja psühhoanalüütiku

John Bowlby rajatud kiindumusteooria kohaselt esineb kolm peamist kiindumusstiili, mis meie käitumist suhtes iseloomustavad: turvaline, ärev ja vältiv. Autorid aitavad lugejal ära tunda, milline kiindumusstiil on omane talle ja tema kaaslasele (praegusele või ka tulevasele), pakkudes juhiseid tugeva ja rahulolu toova suhte loomiseks.

Kadri Kasterpalu ÕNNELIKU RASEDUSE TEEJUHT ISADELE

 Kõva köide, 120 lk

 Rahva Raamatu kirjastus

Humoorikas, aus ja praktiline juhend mehele, kellest saab isa. Mis siis ikkagi toimub nädal nädalalt, mooniseemnest kuni suure arbuusini, raseda naise kehas? Lapseootus ei ole ainult ultrahelid, vitamiinid ja haiglakott, vaid ka öine jäätiseisu, hormoonid, ärevus, elevus, suured küsimused ja veel suuremad tunded. See raamat on teejuht, mis seletab lihtsalt ja arusaadavalt kõik lahti ja sisaldab väikseid nõuandeid-vihjeid, kuidas oma kaaslasele toeks olla. Iga nädala juures on kolm märksõna: Tea. Ütle. Tee. Ei midagi keerulist. Lisaks leiab siit palju äratundmist, soojust ja huumorit.

UURI JA AVASTA. AMMUU!

 12 lk

 Papplehtedega raamat

 Kids Press kirjastus Uuri ja avasta koduloomi - tugevast papist klappides on ka piiluaugud! See raamat tutvustab loomi ja nende elupaiku; arendab võrdlemisoskust ja sõnavara; pakub uurimisvõimalusi ja üllatusi. Populaarses sarjas on ilmunud palju raamatuid nagu näiteks “Uuri ja avasta. Kasvame”; “Uuri ja avasta. Värvid” ; “Uuri ja avasta. Suvi metsas” ja palju muud. Suured ja tugevad klapid on eriti mugavad väikestele käekestele. Leia raamatupoest või telli mugavalt www.kidpress.ee

Anna Fiske KUIDAS MINNA KOOLI?

 Kõva köide, 72 lk

 Tõlkinud Marit Hansen

 Rahva Raamatu kirjastus Kooliminek on lapse elus suur sündmus. Kohaneda tuleb paljude asjadega, seda nii praktilises, sotsiaalses kui ka emotsionaalses plaanis. Tunne, et seda kõike on liiga palju, võib hõlpsasti tekkida. Mida koolikotti panna? Kui kaua peab vaikselt paigal istuma? Mis vahetunnis tegelikult toimub? Raamatus „Kuidas minna kooli?“ tegeleb armastatud Norra autor

Anna Fiske suurte ja väikeste küsimustega, millega kooliminejal tuleb silmitsi seista. Raamat on südamlik ja suhtub laste tunnetesse täie tõsidusega, hajutades võimalikke hirme, mis võivad tekkida lasteaia lõpurühmast esimesse klassi üleminekul.

Riina Kasser TÄHERAAMAT

 Kõva köide, 52 lk

 Rahva Raamatu kirjastus

„Täheraamatu“ naljakad ja natuke iseseltsi tegelased on jälle tagasi, et olla toeks lugema õppimisel. Lonni, Nanni, Ronni, Tuudu, Öku, Ärmi ja teised on küll välimuselt muutunud, aga iseloomult ikka samad. Sõbralikud ja uudishimulikud, vahel usinad ja vahel laisad, mõnikord pahurad ja siis jälle rõõmsad. Ja muidugi maiad. Täpselt nagu meiegi oleme. Tähetegelaste ja nende kaaslaste lugusid, mis on endiselt nii trükikui ka kirjatähtedes, kaunistavad Pille Tammela imelised illustratsioonid.

Linnalindude koosolek

TEKST: KAIRI PRINTS

ILLUSTRATSIOONID: TEHISARU

Ühe ilusa suvepäeva hommikul kogunesid linna suurimasse parki kokku kohalikud linnalinnud. Toimus suur aastakoosolek, seekord veel eriti tähtis. Kavas oli üle vaadata ja arutusele võtta kõik punktid, mis said linna algusaegade esimesel suurimal linnalindude koosolekul paika pandud.

Koosolekut valiti juhatama üks suur tähtis kajakas nimega Artur, kes oli hiljuti paistnud silma selle poolest, et varastas ühe päeva jooksul lausa üheksa inimese lõunaeine täies mahus. Miks see oli väga oluline, selgub siin jutus peagi.

Artur rullis vana koltunud koosolekuprotokolli lahti ja alustas tähtsalt, nagu tema seisusele kohane: „Nii, linnalindude esimese koosoleku juhtmõte oli, et inimesed

küll ehitasid meie metsa omale linna, aga oli kohe näha, et selles elamisega nad väga hästi hakkama ei saa. Linnud kohanesid teistsuguse eluga ruttu, kuid inimesed ei saanud ise ka aru, mida nad tahavad. Linnurahvas on aga loomu poolest väga abivalmis ja otsustas inimeste elu natuke kergemaks teha.“

Siinkohal pööras Artur lehte ja luges ette esimese protokollis kirja pandud punkti. „Punkt üks. Inimesed peavad vara kooli või tööle minema, kuid oleme märganud, et neile ei meeldi vara ärgata. Nad panevad endale äratuskella, aga kui see heliseb, siis ikka kiruvad, kui raske on üles tõusta. Nii et teeme otsuse: alustame lauluga soovitatavalt hommikul kell 4, aga hiljemalt kell 5. Siis on inimestel kergem ärgata ja neil jääb küllalt aega end valmis sättida, et jõuda rõõmsalt õigeks ajaks sinna, kuhu vaja.“

Artur heitis pilgu publikusse ja küsis, kuidas linnalinnud selle ülesandega on toime tulnud. Kõik pistsid sädistama. „Mina alustan alati kell 4,“ hõikas Arturi abikaasa Anna kohe. „Mitte minutitki pole kunagi hiljaks jäänud!“ Teisedki linnalinnud kinnitasid, et on olnud oma ülesannete kõrgusel. Muidugi olid kõik märganud ka seda, et inimesed ei olnud vaatamata sellele, et linnud neid nii lahkelt äratasid, alati rõõmsad. Aga nad teadsid juba ammu, et inimesed on parajad porisejad ja linnud võiksid kas või pea peal seista, ikka leiduks neid, kes leiaksid midagi halba öelda.

„Väga tublid!“ kiitis Artur. „Koosoleku protokolli teine punkt. Oleme kuulnud, et inimestele ei meeldi, et nad nii palju söövad. Nad käivad kohvikust kohvikusse, tellivad saiakesi ja siis räägivad üksteisele, kuidas nad ei tohiks neid üldse süüa. Põhjusi on erinevaid, aga meie neisse põhjustesse süvenema ei pea, vaid proovime lihtsalt aidata neil vähem süüa. Tänasest kehtib reegel – mis ripakil, see ära! Kui inimene vaatab hetkeks kõrvale, mine võta see sai või muu toit endale. Sina saad süüa ja inimene on ka õnnelik, et ei pea nüüd nii palju sööma. Nii – kuidas on linnurahval läinud selle punktiga?“

Nüüd hakkasid kõik läbisegi jutustama, mida neil on õnnestunud inimestelt pihta panna. Keegi polnud küll ühe päevaga üheksat lõunasööki skoorinud nagu Artur, aga näiteks varblane Madli oli just eile pontšikubaaris väga edukas olnud. „Mul oli terve seltskond lauas,“ kiitles Madli. „Nad olid nii jutuhoos ja ma sain igalt taldrikult midagi, ühelt lausa üle poole pontšiku korraga. Te ei kujuta ette, kui raske oli seda pesasse poegadele vedada!“

Samas tuli Madlile natuke kurb nägu ette ja ta ütles, et inimesed polnudki nii tänulikud, kui nad oleksid pidanud olema. „Üks naine oli just minut tagasi ohanud, et oi, ma ei tohiks üldse neid pontšikuid süüa, mul on ju pulmad tulemas ja pean kleidi sisse ära mahtuma. Kui ma siis vastutulelikult osa pontšikutest ära võtsin, muutus ta aga hoopis pahaseks. Ma ei saa ikka inimestest vahel üldse aru!“

Kõik linnud olid nõus, et inimestest on raske aru saada ja nende tänulikkus jätab vahel soovida. Mida siis teha, aidata tuleb neid ikka!

„Ma olen teiega väga rahul!“ kiitis Artur. „Jätkame protokolli kolmanda punktiga. Inimestele ei meeldi, kui linn on must. Samas viskavad nad ise asju maha. Seda on keeruline mõista, miks nad nii teevad, aga eks tuleb neid siingi aidata. Kogu mahavisatud toidukraami sööme me ära. Kõik nokime puhtaks. Muud prügi kasutame võimalusel

pesaehitusmaterjalina. Kuidas on selle punktiga läinud?“

Tuvid olid eelmise punkti ajal üsna vaiksed olnud. Nad on küll väga kenad, aga natuke aeglased linnud, nii et nemad ei olnud eriti osavad inimestelt toidu varastamisega. Seeeest olid nad parimad tänavate puhastajad. „Meie nokime kõik tänavakivide vahed ka puhtaks!“ hõiskasid korraga kaks tuvi, Marko ja Ene.

Harakad polnud koosolekut väga korralikult jälginud, sest nad kippusid alati omavahel käratsema, aga nüüd oli ka neil sõna sekka öelda. „Meile meeldib peamiselt läikiv prügi,“ teatas harakas Eevald. „Me viime kõik, mis vähegi tänavalt vastu sillerdab, otsekohe oma varakambrisse. Ja see ei pea isegi prügi olema!“ Eks see oli väike murekoht küll, et harakad koristasid ka inimeste jaoks väärtuslikke asju, nagu mündid, võtmed või ehted. Kokkuvõttes on see aga ikka inimeste endi probleem – ei tasu väärtuslikke asju maha kukkuda lasta. Ega linnurahvas pea siis aru saama, kas sa viskasid kogemata või meelega. Artur keeras protokolli taas rulli ja teatas: „Kõik on olnud väga tublid ja kuulutan koosoleku lõppenuks. Kõht hakkab tühjaks minema ja lõunasöögid ootavad ärakrabamist. Päevakajaliste teemadega jätkame tavakoosolekul nädala pärast.“

Varesed jõudsid alles nüüd koosolekule. „Vabandust, kas saaksime ka korraks sõna?“ hüüdis vares Mari. „Me tutvume koosoleku punktidega hiljem protokolli abil, aga tahtsime öelda, et hilinesime sellepärast, et ka meie aitame inimesi. Me õpetame neile hoolimist. Koosolek toimus just sel kellaajal, kui me oleme valvepostidel inimeste juures, kellelt me süüa saame. Tänu meile on inimesed hoolivamad ja armastavamad ning see mõjub neile ainult hästi. Hoolides teistest, õpivad nad palju ka enda kohta ja ehk nii tuleb kunagi päev, kui nad ka iseendast paremini aru saavad.“

Nüüd hakkasid linnud läbisegi rääkima, kuidas nad kõik teadsid inimesi, kes neile hommikul ütlesid, kui kaunisti nad laulavad, andsid neile ise vabatahtlikult süüa, neid kiitsid ja ütlesid, kui ilusad nad on. Tegelikult tunduski, et häid ja hoolivaid inimesi on aina rohkem.

Linnarahvas ja linnurahvas elavad koos ühes linnas ja on tore, kui saame seda sõbralikult jagada. Meie olime need, kes nende metsa linna ehitasid, ja nagu välja tuli, siis nemad ju meid ei süüdista, vaid hoopis aitavad, hoolitsevad meie eest kogu südamega. Oleme siis ka meie nende vastu lahked ja hoolivad. l

ALUSTA HOOAEGA STIILSELT

Avasta hooaja uudised nüüd

Stockmannis kohapeal ja stockmann.ee

Laadi alla Stockmanni äpp ja hoiad oma liikmesoodustused alati käeulatuses.