Pere ja Kodu erinumber (2/2026)

2/2026

Ilves:

Sisukord

Kolumn

6 Suusapüksid ja kevad

8 Silvia Ilves

18 Small talk – kasulik või mitte?

23 Beebiga kaisus või eraldi voodites? Väikelaps

27 Kui laps ei söö: mida tähendab väikelapse toidutõrksus?

Lasteaialaps

31 Miks on laps agressiivne?

37 Sõprus ja tõrjutus

Peresuhe

40 Kuidas jagada kodutöid tülli minemata?

43 Kui hommik on kaos

48 Kannapööre koos lastega: kahe võõrsile kolinud pere lugu

Tervis

55 Kuidas teha vahet lapse viiruslikul ja allergilisel nohul?

Aitame valida

58 Milline ratas osta lasteistme külge? Hüva nõu

60 Kuidas kevadel õues kuivaks jääda?

Kuhu minna?

62 Spaad Eesti, kuhu minna kogu perega Kodu

64 Teeme algust kevadise suurpuhastusega

Lemmikloom

67 Beebi ja kiisu

Meisterdamine

70 Südametesse pakitud

Pereköök

75 Koolilapse köögikatsetused

Lastejutt

81 Võilill ja jänes 62

Eriväljaanne

Kaanel: Silvia Ilves poegadega Foto: Jaanar Nikker

VÄLJAANDJA: Delfi Meedia AS

ERILAHENDUSTE JA SISUTURUNDUSE OSAKONNA JUHT: Irmeli Karja irmeli.karja@delfi.ee

PEATOIMETAJA: Eve Kallaste eve.kallaste@delfi.ee

KUJUNDAJA: Marju Viliberg

KEELETOIMETAJA: Jolana Aru

REKLAAM

Kadri Kuningas, 5647 2473 kadri.kuningas@delfi.ee

Heldin Jegis, 504 7929 heldin.jegis@delfi.ee

Kelly Saarepera, 5816 9050 kelly.saarepera@delfi.ee

Kristel Vilms, 5556 2233 kristel.vilms@delfi.ee

Andra Kivissaar, 552 1528 andra.kivissaar@delfi.ee Airi Bachmann, 5023 845 airi.bachmann@delfi.ee

TRÜKK Printall

NORDICSWAN

Kui sulle käesolev eriväljaanne meeldis, saad järgmise väljaande tellida postkasti siit:

MIS ON OLULINE?

Lapsevanema rolli polegi võimalik päriselt ära õppida. Pigem on nii, et alailma tuleb ette ootamatute olukordade kontrolltöid. Aga ka see, kui sa veel väga hästi ei oska, ei tähenda läbikukkumist. Pigem järjekordset võimalust kasvada. Kasvada koos laste, koos kaaslasega. Enamasti on see teekond rõõmus, mõnikord väsitav, aeg-ajalt täis kahtlusi, kuid peaaegu alati tähendusrikas.

Selle ajakirjanumbri kaaneloo kangelanna on nelja poja ema Silvia Ilves. Tema kodus panevad noored muusikud kõlama klaveri, tšello ja viiuli ning vahel paugatavad ka uksed. Nagu muusikas, on ka peres oma helistikud ja rütmid. Üks poeg on sihikindel, teine tundlik, mõni alles otsib oma kõla. Silvia tunneb, et on justkui dirigent, kes püüab seda mitmehäälset orkestrit koos hoida.

See, mis on elus oluline, ei sünni üksnes suurte hetkede kaudu. Lähedus hakkab sageli kasvama hoopis väikeste ja lihtsate juttude rüpes. Psühholoog Jane Heinsalu ütleb, et küsimus „Kuidas sul läheb?“ pole niisama sõnakõlks –sellest saab alguse vestlus, mis lähendab, loob turvatunnet ning aitab lapsel kogeda, et teda on märgatud.

Sama oluline kui maailm, mille on lapsele loonud tema vanemad, on väikese inimese jaoks ka see, mis on väljaspool kodu. Koolipsühholoog Karmen Maikalu tuletab meelde, et nii sõbrasuhted kui ka tõrjutuse kogemus võivad lapse arengus vägagi olulist rolli mängida. Sõprussuhete kaudu õpib laps koostööd, konfliktide lahendamist ja seda, mida tähendab kuhugi kuuluda.

Veel on olulised ka need päris argised hetked – näiteks hommikud, mis võivad üsna tihti kujuneda kriisihaldamise väljakutseks. Vanemlusmentor Tanel Jäppinen ütleb, et hommikused konfliktid pole märk sellest, et laps on ühtäkki kiuslikuks muutunud, vaid kohendamist vajab kogu hommiku planeerimine.

Ehk tasub meil lapsevanematena rohkem mõelda sellele, kas oskame ja suudame olulisel hetkel kohal olla. Märgata. Küsida. Kuulata. Ja vahel lihtsalt julgustavalt naeratada.

Head lugemist ja rõõmsaid hetki pere keskel!

Eve Kallaste, toimetaja

Järgmine number ilmub juba mais.

SUUSAPÜKSID ja kevad

Sain abikaasalt mõne aja eest hirmutava kõne, kus ta teatas surnumatja häälega, et olukord on nüüd selline, et vanemale poisile on vaja uusi suusapükse ja sellega olla kiire, kuna klassiga minnakse mäele tuubitama.

TEKST: HENRY JAKOBSON FOTO: ERAKOGU

Pole hullemat kui vajadus uute hooajaliste riiete järele hooaja lõpus. Meil on lastevanematena koge mus olemas, et vahet pole, kui suure varuga sa riideid ette ostad – uue hooaja saabudes on need igal juhul väikesed. See tundub ka üks lollikindel viis oma laste jalanumbrit kasvatada – osta teadlikult mitu numbrit suurem saabas ette ja võid kindel olla, et talve saabudes saab ta saapaninast oma varbad kerge vaevaga läbi torgata.

Henry Jakobson (44) jagab juba 12 aastat enda ja oma pere tegemisi blogis „A mida Henry teeb?“. Kodus, kus on kaksikud (10) ja veel üks poeg (11) ning abikaasa (42), juhtub alatasa midagi, mis kirjutama paneb.

talvejope 160 eurot, talvesaapad 100 eurot, suusapüksid – natuke alla miljoni.

Aga suusapükste ost ei ole ka maailma lihtsaim tegevus, sest ma ei tea, millest neid tehakse, aga need maksid umbes kuus korda rohkem, kui mina enda riiete peale elu jooksul kulutanud olen. Isegi allahindlusega oli tunne, et ma pean kolmanda töökoha juurde otsima, ja arvestades seda vaatepilti, mis koridoris iga päev valitseb, kui lapsed on koju saabunud, siis nemad küll riiete puhul seda rahanumbrit ei taju.

Alles möödunud aasta sügisel sai igale pereliikmele eraldatud isiklik konks koos nimesildiga, et vältida seda, et riided põrandale jäetakse ning otse tuppa marsitakse. See suurepärane plaan muutis aga vaid seda, et nüüd on meil uhked nimesiltidega riidekonksud. Kõik. Rõivad kukuvad ikka käigupealt kusagile koridori vahesse ja korralduse peale see enda järelt ära koristada saame alati paljulubava vastuse: „Kohe!“

„Kohe!“ tähendab paljusid asju, aga mitte kunagi seda, mida sa arvad. Enamjaolt seda, et „palun ütle see korraldus mulle kümme korda veel ja siis ma panen! Võib-olla!“. Nii ma siis vaatan seda koridori põrandat:

Kuid ma ei taha liialt endast välja ka minna, sest olgem ausad – sügiseks on kõik asjad nagunii väikesed. Samuti võiksid nad mind näha isana, kes ei tänita seetõttu, et on stressis raha pärast, vaid suurepärase eeskujuna, kes tahab neist kasvatada asjalikud ja teistega arvestavad maailmakodanikud ning õpetab korda hoidma. Selleks oleks küll tarvis olla parem eeskuju ja abikaasa tänitamine, kuidas mu mustad sokid ei liigu ise imekombel pesukorvi, ei ole just suureks abiks.

Uued suusapüksid said ostetud. Väga raske südamega, aga sellegipoolest ostetud. Parem oleks, et see pikk ja külm talv aga leiaks endale peagi uue koha, kus aega veeta, sest eile kuulsin nurinat, kuidas noorema poja varvastel on saabastes juba natuke ebamugav. Ideed, et äkki prooviks saapaid kanda ilma sokita, pidasid asjaosalised lihtsalt tobedaks naljaks ja mul ei jäägi üle muud, kui otsida mõni vana indiaani loits, millega kevadet kohale kutsuma hakata. Õnneks kevadriided on meil sügisest olemas ... oot.

Silvia Ilves: lapsed on minu elu kese

Tšellist Silvia Ilvese pereelu on kui sümfoonia, mis voogab pianissimo’st forte’sse. „Kui mul ei oleks lapsi, tunneksin end kui tühi kumisev anum,“ ütleb nelja poja ema.

TEKST: EVE KALLASTE

FOTOD: JAANAR NIKKER, ERAKOGU

Silvia ja tema elukaaslase Mareki vanalinnakodu muusikatoas kõlavad laste klaver, tšello ja viiul, saateks jalgpallipõrked ja trepist alla jooksvad sammud, vahel ka teismelise uksepaugatus. Avar korter on täis helisevat elu. Silvia sai esimese lapse 18-aastaselt ja tema meelest on see fantastiline, sest noorel inimesel on palju julgust ja vähe hirme. Praegu on ta 33 ja tal on neli poega: Stefan (15), Tristan (13), Cristopher Maximilian (9) ja Arthur (7). „Muidugi tunnen, et minu ümber on tohutus koguses meesenergiat, aga ma ei tohi ka unustada, et poisid on tegelikult õrnad. On nii hea, et nad saavad koos kasvada ja end muusika kaudu väljendada.“

Avamotiiv: esimene hingetõmme emana

Kui Silvia taasloob endas tunnet, mis teda esiklapse Stefani emaks saades valdas, on see kui esmakordselt kuuldud imeline meloodia – enda loodud elu! „Kui poeg pärast rasket sünnitust rinnale pandi, tuli nii paljut kogeda esimest korda: imetamist, hoolitsemist, emaks olemist… Me õppisime koos. Elus on päris tihti nii, et uute alguste esimesed sammud on teekonna raskeimad ja hoolimata sellest, et olin esimese lapse kasvades veel kogenematu ema ega osanud alati enda ja poja eest seista, püüan ikka meeles hoida helged asjad.“

Silvia tunnistab avameelselt, et tema jaoks pole iga oma poja tundmaõppimine olnud sugugi nii sujuv teekond. See on olnud katsetamine, kohanemine, uuesti õppimine. „Võib-olla osalt sellepärast, et minu lastel on erinevad isad, aga kindlasti ka sellepärast, et minus endas on palju eri tahke, mida olen oma lastele edasi andnud. Meie ühine kasvamine on olnud põnev ja kirev, täis soovi oma rada leida, mõista ning andestada.“

Ta loetleb kiiresti, mida kõike on pojad talle aastatega õpetanud: tingimusteta armastust, mittevajalikust lahtilaskmist, iseenda egost loobumist ja suure pildi nägemist.

ÜHA ENAM SAAN ARU, KUI RASKE ON KOKKU

PANNA MUUSIKU JA LAPSEVANEMA ROLLI.

„Võib öelda küll, et emaroll on minu karakteri kujundaja. Minust, kes ma olin noorena nii isepäine, et jooksin isegi oma armastavate vanemate kodust ära, on saanud see, kes hoiab, hoolib, organiseerib, on kohal ja kuulab, aga ka see, kes õpetab vastutust ja iseseisvust. Tuleb tõdeda, et üha enam saan aru, kui raske on tegelikult kokku panna muusiku ja lapsevanema rolli, aga kuidagi olen ma seda siiani suutnud. Praegu tuligi meelde, et kui olin teistkordselt lapseootel, siis teatas kolleeg kurjakuulutavalt, et nüüd võin muusikukarjääriga hüvasti jätta. Rääkisin sellest oma emale, kes ütles: kallis Silvia, ega kaks puud ole veel mets! Sain sellest palju julgust juurde ja olengi veel kaks poega sünnitanud.“

Dirigent

Kui küsida, milline näeb välja tema kui pereema hommik, hakkab Silvia naerma ja ütleb, et sellest võiks kirjutada eraldi peatüki. „Kui oleme maakodus, siis on äratus kell 6.15. Pliidi alla tuli. Hommikusöök. Kellel buss, kellel rong, kelle kool algab veerand üheksa, kelle tunnid hakkavad pihta kell üheksa. Keegi ei leia sokke. Keegi ei mäleta, kas täna on orkestritund. Keegi unustas oma trenniriided või pilli…“

Ja just sel hetkel, keset intervjuud, astub koduuksest sisse segaduses ilmega noormees: „Emme, kas tšello on siin?“ Selgub, et tšellot pole, ent muusikatund juba käib. Silvia ei tõsta häält. Ta analüüsib koos pojaga, kuhu pill võis jääda, ja üheskoos jõutakse järeldusele, et pojal tuleb MUBA-sse seda otsima minna. Silvia helistab seejärel õpetajale, et üks tubli õpilane on seekord pisut hajameelne olnud. Kogu olukord, mis oleks võinud kujuneda paanikaks, laheneb kiiresti.

Tal on oma teooria, kust see segadus alguse sai. „Selles vanuses

noorte aju töötabki teistmoodi. Ja nad vajavad hommikuti rohkem und,“ ütleb ta. „Teismelistel võiks kool hakata hiljem.“ Silvia jälgib oma laste vajadusi sama tähelepanelikult, nagu dirigent jälgib partituuri.

„Aga mõnikord tundub küll, et olen kodus hoopis dirigent–kriisilahendaja,“ naerab muusik ja lisab tõsinedes: „Võimalus püüda ühest väikesest inimesest tublit suurt inimest kasvatada on suurim väljakutse siin ilmas.“

IGALE LAPSELE

Silvia peres on üks traditsioon, mille puhul ema loodab, et see jääb tema poegadele eluks ajaks meelde. Sünnipäevahommikul äratatakse kõik üles peale sünnipäevalapse. Puhutakse õhupalle. Tehakse hommikusöök. Pannakse valmis tort ja küünlad. Siis hiilitakse sünnipäevalapse tuppa.

Lauldakse: „Nüüd sünnipäev on käes, nüüd sünnipäev on käes. Sa magad rahus voodi sees, ja ingel valvab voodi ees…“

Ja alles pärast sünnipäevaulu saatel ärkamist (ehkki tegelikult võis ta juba varem teiste sahmerdamist kuuldes ärgata, aga pidi magamist edasi teesklema) võib päeva peategelane teki alt välja tulla.

Iga poeg oma helistikus

Silvia ei usu sellesse, et kõiki lapsi tuleb kasvatada ühtemoodi. Ta usub, et igaühel on oma viis. Jah, muidugi on reegleid ja ootusi, mis kehtivad kõigile. Näiteks see, et oma asjad tuleb ära teha, aga siiski – igale lapsele tuleb läheneda just temast lähtuvalt.

„Ma tõesti püüan ennast mõelda just selle lapse helistikku. Stefan on ambitsioonikas ja sihikindel. Ta on vanuses, kus pean hakkama temast

lahtilaskmist õppima. Tristanil on oma rütm ja oma huumor. Cristopher on tundlik, empaatiline ja pehme hingega. Arthur on oma pärisolemust veel otsimas, aga temas näen kaunist loomulikku helgust.“

KA SILVIA KODUS ON HETKI, MIS RAPUTAVAD.

Aga kuidas ta suudab oma poisid pillimängu juurde suunata ajastul, kui suure osa laste jaoks on parimaks ajaveetmise viisiks hoopis nutitelefonis olemine või sõpradega hängimine? „Nad teevad neid asju ju ka, aga pillimäng on püha. Ma tõesti soovin, et nad kogeksid seda võimsat tunnet, mis saabub siis, kui pingutus hakkab vilja kandma.“

Nende kodus kõlab muusika iga päev. See teeb Silviale rõõmu ja valmistab peavalu naabritele. Klaver. Tšello. Viiul. Harjutamine on poiste jaoks ülitähtis, aga on päevi, kui ei viitsi. On päevi, kui sõbrad kutsuvad. On päevi, mil tahaks lihtsalt olla.

Silvia õpetab poegadele, et järjepidevus loeb. Samas ei ole ta jäik. On puhkepäevi. On hingamisruumi. Ta ei taha, et muusikast saaks sund. „Õnneks seda muret meil pole, et peaks lapsi liiga palju muusika juurde sundima. Mõnikord imestan ikka sügavalt, kui kinni nad oma muusikaõpingutes on. Oleme nende soovil ka puhkuste ajaks pille kaasa pakkinud ja välismaal harjutamiseks klaverit rentinud. Mina võtaksin mõnikord isegi vabamalt, aga nemad mitte!“

Dissonantsid teevad haiget, armastus paneb helisema

Ükski sümfoonia ei ole ainult harmoonia. Ka Silvia kodus on hetki, mis raputavad. „Mind ei huvita avalikkuse ees materdada saamine … aga kui oma pere keskel haiget saan, siis on valus.“

Konfliktid, mis võivad lastega koos kasvades ette tulla, poevad naha alla. Olgu selleks siis olukord, kui lastega eriarvamustele jäädakse, või arusaamatus mõne lapse isaga. „Siis ma võin tunda, et olen

läbi kukkunud. Et oleks saanud paremini. Aga mida rohkem ma erinevaid probleemseid olukordi läbi teen, seda paremini õpin eristama olulist ebaolulisest. Elukaaslane on väga toetav. Ma ei upu enam häirivatest pisiasjadest koosnevatesse lainetesse ja märkan rohkem õnnestumisi.“

PEREKONDLIK

Silvia on kasvanud peres, kus on ema-isa ja peale tema veel viis tüdrukut. Oli kohustusi ja vastutust. Ja tagantjärele võib-olla liiga vähe aega sõprade jaoks. Aga mida aeg edasi, seda rohkem õpib naine oma vanemate panust hindama.

„Minu armsad vanemad, kes mind ja õdesid muusika juurde suunasid, on alati minu ja mu laste jaoks olemas, kui seda vajan! Kui

Tristan konkursil „Parim noor instrumentalist 2026“ tšellistide kategoorias üles astus ja mina samal ajal väiksemaid poegi vanaisa juurde minekuks sättisin, sõidutas mu tulevane abikaasa Tristanit ja aitas tal esinemiseks valmistuda. Ja mu ema oli saalis ning nägi, kuidas lapselaps konkursil esikoha saavutas! Olen mõelnud, et lapsed on mu elu sisu ja perekondlik koostöö on see, mis mind kõige õnnelikumaks teeb!“

Kui rääkida emaarmastusest, siis Silvia räägib kohvist.

Üks poeg toob talle vahel hommikul kohvi voodisse. Hõbekandikul. Täpselt nii, nagu ema joob – piima ja meega. Üks neist ütleb emale mitu korda päevas, et armastab. Teised seda nii otse välja ei ütle, aga neilgi on tundekeeltel oma kõla, mida ema juba tunneb. „Armastuse näitamine käib meil enamasti kiituse või hoolitsevate žestide kaudu,“ ütleb Silvia.

Need žestid on nende pere pianissimo – vaikselt ja õrnalt kõlav viis, mis paneb hingekeeled laulma.

Lift minevikku: LASTE SEIKLUS NATSIAJA VARJUDES

Norbert Lechneri perefilm „Salakorrus“ kasutab esmapilgul tuttavat ja lihtsat žanriraami – ajarännakuga seikluslugu –, kuid selle taga peitub märksa ambitsioonikam eesmärk. Film püüab tuua noorele publikule lähemale Euroopa ajaloo ühe tumedama perioodi, natsirežiimi tõusu ja selle mõju inimeste igapäevaelule.

See on laste�ilmi jaoks keeruline ülesanne: lugu peab olema ühtaegu põnev, arusaadav ja samas piisavalt kerge, et mitte muutuda kuivaks ajalootunniks. Lechner õnneks lahendab selle nutikalt, sidudes ajaloolise tausta klassikalise krimi- ja sõpruslooga.

Filmi keskmes on 12-aastane Karli, kes avastab vana hotelli kaubalifti kaudu peidetud korruse, mis viib ta aastasse 1938. Seal kohtub ta juudi tüdruku Hannah’ ja kingapuhastaja Georgiga, kelle elu on märksa keerulisem kui tänapäeva lapse oma. Kui Georgi süüdistatakse varguses, otsustavad kolm last üheskoos tõelise süüdlase välja selgitada. Kriminaalne mõistatus annab �ilmile tempot ja sihi, kuid selle kõrval hakkab tasapisi avanema ka ajastu laiem taust – maailm, kus antisemitism on muutumas igapäevaseks reaalsuseks ja kus süütud laste mängud põrkuvad järjest ohtlikumate ideoloogiatega.

Lechner käsitleb seda teemat ettevaatlikult, kuid teadlikult. Film ei keskendu otsesele vägivallale ega dramatiseeri sündmusi liigselt, vaid laseb pingel kasvada väikeste detailide kaudu: pilgud, vihjed ja olukorrad, milles Hannah ja tema pere mõistavad, et nende maailm muutub kiiresti eluohtlikuks. Just selline tasakaal teeb �ilmi noore vaataja jaoks mõjusaks –ajalugu ei muutu abstraktseks loenguks, vaid elavaks keskkonnaks. Filmi suurim tugevus on noorte näitlejate loomulikkus. Eriti mõjus on Annika Benzin Hannah’ rollis, kelle pilgust on tunda nii uudishimu kui ka vaikset ärevust. Hannah on loos emotsionaalne kese – laps, kes tajub ümbritsevat ohtu selgemalt kui paljud täiskasvanud. Karli seevastu kehastab tänapäeva lapse perspektiivi: nutitelefoniga harjunud, veidi enesekindel ja üllatunud, kui kiiresti tema teadmised minevikus väärtuse kaotavad.

Filmi nõrgemaks küljeks jääb ajarännaku loogika, mis ei pea alati rangema pilgu kriitikale vastu. Samuti on antagonistideks olevad natsitegelased pigem üheplaanilised sümbolid kui keerukad karakterid. Laste�ilmi kontekstis pole see siiski suur probleem, sest „Salakorrus“ ei püüagi olla realistlik ajaloodraama, vaid fantaasiarikas seiklus, mis juhatab noore publiku mineviku keeruliste teemade juurde.

Kokkuvõttes on tegemist rahulikult jutustatud ja mõtestatud looga, mis usaldab oma tegelasi rohkem kui efektseid trikke. Film ei paku lihtsaid vastuseid, kuid tuletab meelde, kui oluline on sõprus, julgus ja koostöö ajal, mil ühiskond hakkab ohtlikus suunas liikuma. Just sellised lood aitavad minevikku mõista ilma seda lihtsustamata – ning seda on tänapäeva Euroopa kinol vaja rohkem kui kunagi varem.

Filmi levitab Unlimited Media ja kinodes näeb seda alates 24.04.2026.

Autor: Raiko Puust

Naiselikkus –sinu elujõu allikas

Kas naiselik naine on see, kes põllega köögis jahutolmu üles keerutab? Või see, kes jumalannana teisi oma seksapiiliga võlub? Ehk on naiselik naine hoopis tütarlapselikult õrn ja habras? Või vastupidi, sirge selja ja julge pilguga emalõvi?

Nii kaua kuni on maailmas naisi ja mehi, räägitakse ikka naiselikkusest ja mehelikkusest. Kaasaja jutustajad armastavad vahel ehk liialt üldistada, justkui oleks naiselikkus midagi sellist, mida saab ära pakkida ja igale naisele ühtviisi kingiks anda. Me oleme indiviidid. Niivõrd erinevad isiksused kõikvõimalike elukogemuste, soovide, unistuste, harjumuste ja kiiksudega. Ei ole eluliselt usutav, et absoluutselt iga naine peaks mingisuguses ideaalpildis paistma konkreetsel viisil või olema kindlaksmääratud omaduste kogumiga. Tegelikkuses on meis kõigis nii mehelikkust kui naiselikkust.

MIKS MÕELDA OMA

NAISELIKKUSELE JUST NÜÜD?

Ükskõik missuguses eluetapis parasjagu oled, on enamus meist pidevalt kohustuste järele jooksmise rattas. Tüdrukuna oleme mures teiste arvamuse, sõprade, kooli pärast. Noore naisena vaevab meid hirm üksinduse, hakkama saamise, sobitumise ees. Hilisemas elus kanname naistena suurt vastutusekoormat, püüdes tasakaalu hoida pere, töö, iseenda vajaduste ja sotsiaalsete kohustuse vahel.

Selline pidev stressiseisund võib põhjustada

• vähenenud eneseteadvust või -hinnangut,

• iseenda vajaduste ja eesmärkide unarusse jätmist,

• tasakaalutust või kurnatust,

• autentsuse, elurõõmu ja teadlikuma olemise viisi puudumist.

Just eneseteadlikkuse ja -kindluse puudumisest hakkavad üles kerkima küsimused, nagu näiteks: kas ma olen piisavalt hea naine, kas ma teen piisavalt oma pere heaks, kas ma teen kõike õigesti.

Selleks, et elada iseendaga harmoonias, on vaja naisena omaks võtta teadmine, et ma olen naine. Ma olen naiselik, minus on naiselikkust, minus on need naiselikud rollid, ma tean seda ja ma suunan ise oma elu. See ei tähenda, et n-ö mehelikke omadusi olla ei tohiks või et elu peaks kulgema mingit kindlat rada pidi.

Kui on sisemine rahulolu, kiirgab see ka väljapoole ja on teistele tuntav. Need on naised, kellega tahaks aina rohkem koos olla, keda imetled, kes täidavad ruumi soojusega, kes hoolivad ja saavutavad kõik,

mida on endale ette seadnud, tulles toime pea iga olukorraga.

Elu ei õnnestu meil kellelegi seada selliselt, et mitte midagi halba ei juhtuks, stress ei muutuks kunagi talumatuks või et kohustuste hulk püsiks alatasa stabiilselt väike. Ainus asi, mida me saame mõjutada, on see, kuidas me suudame muutustes edasi toimida. Kui hästi me oskame toime tulla raskustega, iseennast toetada ja raputuste kiuste end tasakaalus hoida.

See ei tähenda muidugi, et sul ei ole kunagi lubatud kurvastada, väsida või kurta. Vastupidi, seda kõike tulebki lubada endal kogeda. Kui sul on sisemine rahu ja eneseteadlikkus, ei tähenda negatiivsed elukogemused ja rasked emotsioonid nädalate või kuude pikkust madalseisu. Sa oskad ja suudad end toetada kohe täpselt nii, nagu sul parasjagu on vaja.

MER BIOFEEDBACK® TERAAPIA KUI TUGI SINU SISEMISELE

NAISELIKKUSELE

Kui naise sisemine maailm on koormatud alateadlike negatiivsete mõttemustrite, stressi või piiravate uskumustega, on abi protsessist, mis aitab need mustrid teadlikult välja selgitada ja tasakaalustada. Siin astuvad mängu Lifekeskus ja MER Biofeedback® teraapia – unikaalne meetod, mille eesmärk on aidata inimestel jõuda sisemise tasakaalu ja selguseni.

MER Biofeedback® teraapia on biotagasisidele tuginev teraapia, kus klient ei pea rääkima oma traumadest ega meenutama ebameeldivaid kogemusi. Teraapia abil • tuvastatakse negatiivsed alateadlikud emotsioonid ja mõttemustrid – need võivad olla takistuseks enese aktsepteerimisel,

• tasakaalustatakse need mustrid biotagasiside seadme abil, protsessi tulemuseks on selgem ning kergem emotsionaalne olek,

• kasvatakse teadlikkust tugevustest ja ressurssidest , mis aitavad luua toetavaid mõtte- ja käitumismustreid.

See kolmetasandiline lähenemine rahustab meeli, suurendab stressitaluvust, aitab paremini kontrollida emotsionaalseid reaktsioone ja loob aluse sisemise tasakaalu taasleidmiseks.

KUIDAS TERAAPIA TOETAB NAISELIKKUST IGAPÄEVAELUS?

MER Biofeedback® teraapia on eriline, sest ei keskendu pelgalt sümptomitele, vaid alateadlikele põhjustele – nendele sisemistele programmidele, mis võivad mõjutada

• eneseväärtustunnet ja -kindlust,

• suhtlemist ja emotsionaalset reageerimist,

• motivatsiooni ja eluenergia voogu,

• võimet olla kohal iseenda vajadustega.

See ei ole ainult terapeutiline seanss, vaid teekond eneseteadlikkuse ja sisemise harmooniani, kus naine õpib ära tundma ja vabastama seda, mis on hoidnud teda tagasi oma potentsiaali rakendamast.

KELLELE SEE SOBIB?

MER Biofeedback® teraapia ei ole ainult neile, kellel on mured. See sobib kõigile, kes soovivad

• rohkem sisemist rahu ja selgust,

• vähenenud automaatseid negatiivseid reaktsioone,

• tasakaalustatud emotsioone igapäevaelus.

Teraapia on eriti oluline neile, kes tunnevad, et nad on mattunud kohustuste alla ning soovivad taas kogeda elurõõmu. Avasta iseenda tõeline olemus. Ole see, kes sa võiksid ja tahaksid olla. Usalda iseenda sisemaailma, õpi tajuma oma intuitsiooni, tunnetama seda, mida päriselt vajad. Tee kingitus iseendale ja vali teadlik töö iseenda sisemaailmaga.

MER Biofeedback® teraapia – kutse iseendaga suhestumiseks, mis aitab sul leida selgust, vabadust ja enesekehtestamist. Just siis saab naiselik jõud sinus taas särada.

LIFEKESKUS ASUB:

Tallinn, Pärnu mnt 113 (Tervisemaja 7. korrusel) Tartu, Kompanii 1c

Kuressaare, Pargi 16 (Hotell Meri äripinnad) Lisainfo: lifekeskus.ee

Small talk –kasulik või mitte?

Small talk ehk väikevestlus ei pruugi olla sisutühi jutuajamine. Selle väärtus ei seisne niivõrd selles, millest räägitakse, vaid miks ja kuidas räägitakse.

TEKST: JANE RANNAMETS-HEINSALU, PAARI-JA PERETERAPEUT, TERAAPIA-MINDWORK.EE

FOTOD: SHUTTERSTOCK

„

Kuidas koolis läks?“ „Mis täna tööl toimus?“ „Ilus ilm täna, eks?“

Need on laused, mis kaovad meie päevadesse nii märkamatult, et sageli ei pea me neid millekski oluliseks. Pigem

Jane Rannamets-Heinsalu

kipuvad need tunduma tühised, rutiinsed või isegi mõttetud. Ometi on just sellisel väikevestlusel sageli kandev roll suhete loomisel, hoidmisel ja parandamisel.

Sellise, väliselt formaalse kontaktivõtu juures pöörduja skännib kas teadlikult või alateadlikult sageli märksa rohkem, kui esialgu tundub. See on suhtlemise vorm, mille eesmärk on luua ja hoida kontakti: anda teineteisele märku „ma olen sinuga“, „me oleme ühenduses“.

Suhete soojendusfaas Psühholoogias käsitletakse väikevestlust sageli kui suhete soojendusfaasi – see on viis luua turvaline pinnas enne sügavamaid, isiklikumaid või keerulisemaid

teemasid, see on ettevalmistus, et nendega üldse saaks startida. Nii nagu me ei alusta jooksu külma lihasega, ei ole ka suhetes tark alustada kohe „päris asjadega“.

Paljud peretülid saavad alguse mitte sellest, et räägitakse liiga vähe tähtsatest asjadest, vaid sellest, et kontakt on kadunud. Kui suhtlus piirdub korraldamise, õpetamise või probleemide lahendamisega, muutub suhe kergesti funktsionaalseks, sageli pealispindseks, mitte päris isiklikuks.

Small talk’i peetakse sageli tühiseks lobisemiseks – jutt ilmast, päevast või argistest pisiasjadest. Ometi on just need lühikesed ja pealtnäha ebaolulised vestlused paljude suhete nähtamatu tugistruktuur. Paarisuhtes ja peres ei pruugi olla small talk pealiskaudne suhtlusvorm, vaid hoolivuse keel, viis hoida emotsionaalset kontakti elavana.

PALJUD PERETÜLID

SAAVAD ALGUSE

SELLEST, ET KONTAKT ON KADUNUD.

Kui rääkida ainult asjast

Küsimus „Kuidas sul täna läks?“ ei ole oluline ainult vastuse pärast, vaid juba sellepärast, et keegi märkas ja pöördus sinu poole.

Küsin lapsevanematelt pereteraapias sageli: kuidas sinu peres lapsepõlves räägiti? Kas sellised vestlused olid või peeti neid mõttetuks lobaks? Kas räägiti ainult „asjast“? Tihti selgub, et inimesed, kes alahindavad neid väikesi vestlushetki, on kasvanud peres, kus emotsioonidele polnud ruumi ning oli palju pingeid.

On kasulik heita n-ö kõrvalpilk kogu suhtlusele peres. Kes kelle poole tavaliselt ei pöördu, kellel on ok olla kõigiga suhtluses ja kellega sügavamaid jutuajamisi üldse ei teki. Kui small talk on suhte soojendusfaas, siis kas vahel toimuvad ka sügavamad jutuajamised või suhe ongi ainult „leige“.

Väikevestlus on nagu niit, mis hoiab pereliikmeid koos ka siis, kui suuri sõlmi parasjagu ei seota. See loob suhte ruumi, kus on võimalik olla lihtsalt inimene – mitte ainult lapsevanem või partner. Ja just sellepärast võib „Kuidas läheb?“, kui see väljendab ehtsat huvi, olla üks olulisemaid küsimusi, mida peres küsitakse – isegi siis, kui vastus on „hästi“ või „enam-vähem“.

Loob ja hoiab lähedust

On rõhutatud, et just lühikesed, sagedased ja näiliselt ebaolulised suhtlushetked on seotud parema vaimse tervise ja pikema elueaga, sest need loovad

aja jooksul usaldust ning emotsio naalset turvalisust. Ja lähedus ei teki ainult sügavatest kõnelus test, vaid väikeste vestluste tihedusest.

Teismeline peres, kes vastab küsimusele „Kuidas läheb?“ õlakehitusega, ei pruugi olla tõrjuv –sageli on see hoopis test: kas sa küsid ka homme, ülehomme ja järgmisel nädalal? Kas sa lepid mu pealiskaudse vastusega või oled valmis mind kuulama? Väikevestlus ei ole ühekordne sündmus, vaid järjepidev kohalolu.

Laste jaoks on lühivestlus, kõrvuti pikemate juttudega, eri ti oluline. Psühholoogilised uuri mused näitavad, et lapsed, kellega vanemad räägivad igapäevastel, neutraalsetel ja pingevabadel teemadel, kogevad vanemaid emotsionaalselt kättesaadavamatena. See omakorda toetab turvalise kiindumussuhte kujunemist.

VÄIKEVESTLUS ON NAGU NIIT, MIS HOIAB PERELIIKMEID

Lapse jaoks on oluline, kui vanem temaga räägib – ka ilmast, koerast, naljakast videost või hommikusöögist. Just need väikesed, näiliselt tähtsusetud hetked annavad lapsele kogemuse: olen emmele-issile oluline ka siis, kui midagi pole valesti.

Kerge ja pingevaba jutuamps aitab alandada stressitaset ja luua kogemust, et meil on turvaline olla. See toimib paremini kui „meil on vaja tõsiselt rääkida“, sest see ei aktiveeri meie kaitsemehhanisme ega tekita hierarhilist distantseeritust.

small talk kipub kaduma?

Small talk kaob sageli just pingelistel eluperioodidel – väsimuse, konfliktide, stressi või lahendamata solvumiste tõttu.

Pereterapeudina näen sageli peresid, kus suhtlus piirdub korralduste, õpetamise või probleemide lahendamisega. Koduse puudumine vanema ja lapse vahel võib jätta lapsele kogemuse, et temaga ollakse kontaktis ainult siis, kui midagi on valesti või miski vajab parandamist. „Lapsed vajavad, et neid märgatakse, mitte ainult juhitakse,“ rõhutab psühhiaater ja õppejõud Daniel J. Siegel.

Turvaline

jutuamps

„Tead, mis naljakas asi täna koolis juhtus?“ „Räägi, mis seal juhtus.“ See on roheline tuli, laps saab aru, et sa tunned huvi ja et selle naljaka jutu otsa saab lükkida ka murettegeva loo.

KOOS.

Psühholoogiaprofessor ja suhteuurija John Gottman kirjeldab small talk’i kui osa sellest, mida ta nimetab bid for connection’iks –püüe luua ühendust. Kui partner vastab nendele katsetele tähelepanu ja huviga, tugevneb suhe.

Kui need jäävad märkamata või saavad tõrjuva vastuse, hakkab side tasapisi nõrgenema.

„Täna tuleb tööl päris väsitav päev…“ „Mhõh“ (ja pilk ei tõuse) – partner ei vaevu üldse kontakti võtma... Sellised reaktsioonid suretavad kontakti püüdleja pöördumissoovi ja hakkavad ühendust lõhkuma.

Small talk’i kaudu testitakse: kas ma saan sinu poole praegu pöörduda, ilma et see pealetükkiv oleks.

Paarisuhtes on small ’i kadumine, rääkimata

sügavamatest vestlustest, sageli esimene märk sellest, et suhe on liikunud emotsionaalse eemaldumise suunas. Partnerid võivad öelda: „Me ei tülitse“, kuid samas puudub ka soe, ehe ja spontaanne suhtlus.

Väikesed

jagamised tugevdavad suhet

Uurimused näitavad, et rahulolevates paarisuhetes on igapäevane pingevaba vestlus sage: kommenteeritakse päeva, märgatakse teist, jagatakse pisikesi tähelepanekuid. Oluline on siinjuures ka see, kuidas seda tehakse. Kas „kuidas su päev täna läks?“ on küsitud päriselt huvitununa, soovides kuulata ja küsides lisa. Vestlus toimib nagu emotsionaalne baromeeter – kas me oleme teineteise jaoks olemas?

Nii paari- kui ka pereteraapia vaates on small talk sageli tee sügavuseni. Ilma igapäevase kerge kontaktita muutuvad ka olulised vestlused harvemaks,

pingelisemaks või liiga raskeks, et alustada.

Suhe ei lagune ainult suurte konfliktide tõttu, vaid ka siis, kui keegi enam ei tunne huvi, kuidas sul läheb – isegi siis, kui vastus on lihtne ja argine.

selleta muutub sügav vestlus harvaks, pingeliseks või liiga „tõsiseks“, et seda sageli ette võtta. Sellised lühivestlused loovad usaldusliku fooni ja hoiavad suhet „soojas“, teevad võimalikuks, et sügavus ei tunduks ohtlik. Niimoodi skännime teineteise kättesaadavust, meeleolu ja valmisolekut suhtluseks.

Enne, kui inimene avab oma sisemaailma, teeb ta sageli väikese ja peaaegu nähtamatu katse: ütleb midagi lihtsat ja vaatab, mis sellele järgneb.

Paariteraapias on sageli näha, et paarid, kes suudavad small talk’i kaudu end reguleerida, lahendavad hiljem ka konflikte paindlikumalt. Selline vestlusharjumus pakub madala riskiga lähedust, öeldes: „Ma ei nõua sinult midagi, ma olen lihtsalt sinuga.“

Small talk ei ole vastand sügavusele, vaid sügavuse eeltingimus. Ilma

Eesti kultuuris väärtustatakse sageli privaatsust ja „mittetülitamist“. See võib olla ju tugevus, kuid peresuhetes võib kergesti muutuda ka eemalolekuks. Väikevestlus ei tähenda lobisemist ega pealetükkivust – see on hoopis viis öelda: ma olen sinuga kontaktis, ka ilma põhjuseta. Sageli ei vaja inimesed rohkem suuri vestlusi, vaid rohkem väikeseid hetki, kus keegi pöördub meie poole ilma ootuste ja nõudmisteta. l

Beebiga kaisus või eraldi voodites?

Teadagi ei saa beebidele anda kunagi liiga palju lähedust ja sealjuures kaisutamist. Mis puutub aga magamisse ja rahulikku ööunne, lähevad arvamused tihtilugu lahku.

TEKST: LIISI MOOSAAR-GOERCKE FOTO: SHUTTERSTOCK, TARMO KUUSE

Käisin ühel veebruarikuu hommikul Fotografiska hommikuvööndi raames toimunud beebide ja väikelaste vanematele mõeldud loengul, kus vesteldi ühest tähtsamast – unest. Mõnusalt vabas keskkonnas said oma pisikesi puusal hoidvad, vahepeal hüpitavad ja põrandal patjade vahel ringi seigelda aitavad emad-isad küsida kõiki südamel olevaid und puudutavaid küsimusi. Neile vastas

mitmekümneaastase medõekogemusega Tallinna Lastehaigla uneõde Helina Sillaots. Teistest unega seotud teemadest leidis kõige enam kõlapinda unehügieen ehk lihtsamalt öeldes kõik see, millega me saame toetada lapse võimalikult rahulikku uinumist ja head und.

Päris esimeste küsimuste seas kõlaski emadelt: kas magada beebiga kaisus või eraldi? Kui ühed allikad kinnitavad, et kõige loomuomasem on magada kaisus ja seda harrastab enamik loodusrahvaid,

hoiatavad teised kaisus magamise ohtude eest, mis on kahjuks vägagi reaalsed. Samuti soovitavad eraldi voodites magamist mitmed heast unehügieenist rääkivad spetsialistid ja teaduslikud uuringud.

Uneprobleemide korral eelista eraldi voodeid

Uneõde Helina Sillaots soovitab beebidel magada vanematest eraldi, näiteks eraldi vooditaskus, kus lapse madrats on vanemate madratsi vastas ja voodipoolsest küljest on võrevoodi pulgad eest võetud. Nii on kõige mugavam beebiga ka keset ööd toimetada, voodist tõusmata.

„Esimestel elukuudel, kui rinnaga toitmist on öösiti palju ja tundub, et laps uinubki vaid kaisus, võib vajadusel teha lapsele oma voodisse näiteks ema ja isa vahele pesa, millel servad natuke kõrgemal,“ arvab Helina. Samas rõhutab

ta, et vanemad peavad sealjuures olema teadlikud imikuga koos magamise ohtudest. Turvalisem on pärast toitmist ja kaisutamist beebi eraldi magamispinnale tõsta enne, kui vanem ise magama jääb.

Alates kolmandast-neljandast elukuust soovitab uneõde magada beebil aga ainult oma voodis. Tema sõnul hakkavad lapsed siis ka pikemalt ja rahulikumalt magama, enne on tihtilugu gaasivalud ja uni on rahutum. Mida vanemaks beebi saab, seda rohkem hakkab aju melatoniini tootma ja seda vähem hakkab ta öösel sööma. Mõni laps magab siis juba ka terve öö rahulikult.

„Oma kogemusest tean, et kui lapsel on harjumus magada ema-isa kõrval, siis mida vanemaks ta saab, seda raskem on tal harjuda üksi magama. Kui laps ja lapsevanemad magavad hästi, võib selle üle mõistagi ise otsustada. Uneprobleemide korral tuleb aga eelistada eraldi voodites magamist. Eraldi magavad lapsed ja lapsevanemad enamasti paremini. Mõlemad ju liigutavad ennast vahepeal, mõnikord ka norskavad

Ema Grete

ja segavad sellega teise und. Ning muidugi ei ole vähem tähtis ka ohutuse aspekt,“ leiab uneõde.

Uuringud magamise ohutusest

Ameerika Pediaatria Akadeemia (AAP) teatab oma hiljutises avalduses, et ükski beebiga voodi jagamise vorm pole tõestatult ohutu, ega soovita voodijagamist standardpraktikana, eelistades selle asemel toa jagamist vähemalt esimese kuue elukuu jooksul, ideaalis kogu esimesel eluaastal.

OHUTUSELE MÕELDES

EELISTA KAISUS

Peamised mured voodijagamise pärast tulenevad selle seosest imikute äkksurma sündroomiga ja unega seotud imikute surmaga, mida on ulatuslikult uuritud. Mitmed uuringud näitavad, et surmaga lõppevate

sündmuste risk on oluliselt suurem, kui imikud magavad täiskasvanutega samal pinnal, eriti esimese 3–4 elukuu jooksul, mil füsioloogiline haavatavus on suurim.

Ameerika Pediaatria Akadeemia aruande kohaselt on toa jagamine ilma voodi jagamiseta seotud imikueas hingamisraskuste riski kuni 50-protsendilise vähenemisega võrreldes voodi jagamisega. Nii AAP kui ka mitmed teised rahvatervise organisatsioonid ja lastearstid rõhutavad, et kuigi rinnaga toitmise või lohutamise ajal võib aeg-ajalt voodit jagada, tuleks imik viia tagasi turvalisele magamispinnale enne, kui hooldaja on valmis uinuma.

Kliinilised tõendid ei toeta arvamust, et voodi jagamine on hooldaja ja lapse sideme ning teiste lapse psühholoogiliste vajaduste saavutamiseks vajalik. Alternatiivsed lähenemisviisid, nagu näiteks voodi kõrval asuvad hällid, võimaldavad füüsilist lähedust, hõlbustavad öist rinnaga toitmist ja tagavad pideva järelevalve, ilma et imik puutuks kokku voodi jagamise riskidega. l

Allikas: babywellnessfoundation.org

(37): kogu pere uni on eraldi magades rahulikum

Meie peres sirguvad kaks pooleteiseaastase vanusevahega poissi, kes on maganud alati võrdlemisi hästi.

Ma usun, et nipp on olnud selles, et nad on mõlemad kohe sünnist saati maganud minust ja abikaasast eraldi ning mitte kunagi meie voodis ega kaisus. Nii ongi nad alati segamatult magama harjunud.

Beebivoodi oli küll meie voodi kõrval nii, et madrats oli meie madratsi vastas ja sellepoolne külg oli ära võetud. Kui beebi vahepeal öösel ärkas, siis tegime talle pai või söötsime, ja ta magas rahulikult edasi.

Umbes aastaselt tekkis väiksemal pojal komme ärgata öösiti üles ja ronida emme-issi kaissu. Siis aga ei maganud mina üldse ja lõpetasime selle ära. Edasi magasid mõlemad poisid meie magamistoas, aga oma voodites, mis polnud enam kuidagi meie magamisasemega ühenduses.

Järgmise sammuna hakkasid nad aga oma toas oma voodites magama, kui väiksem oli veel kaheaastane ja suurem just neljaseks saanud. Oma toas magamisega harjutamine läks meil õnneks kergelt – ilmselt aitas kõige paremini see, et nad läbisid selle muutuse üheskoos. Õhtuti magama minnes läheb neil seal küll ka nüüd, poolteist aastat hiljem natuke liiga lõbusaks ja sellepärast peab üks lapsevanematest siiski juures olema, kuni vähemalt üks poistest on juba uinunud. Aga kui üks juba magab, jääb varsti teine ka ja öösel magavad nad koos rahulikult.

Kuna noorem poeg armastab üles ärgata ülejäänud perest kõige varem, on meil nädalavahetuse hommikuteks hangitud talle spetsiaalse valgusega kell, mis näitab punast siis, kui on veel uneaeg, ja rohelist siis, kui on aeg ärgata. See aitab tal vajadusel teise külje keerata ja natuke veel edasi magada. Nii saab kogu pere end hästi välja puhata.

Tule mängi Mängu Saarel!

Mängu Saar on hubane ja rõõmus mängutuba, kus lapsed saavad mängida, avastada ja liikuda ning vanemad veeta kvaliteetaega koos perega. Meie mänguruumid on loodud nii, et laps tunneks end turvaliselt ja vabalt ning mäng tooks päriselt rõõmu.

Otsid kohta lapse sünnipäevaks?

Mängu Saar on ideaalne paik lapse sünnipäeva tähistamiseks.

Siin sünnib pidu ilma stressi ja korraldusmuredeta.

Pakume sünnipäeva „võtmed kätte“: hubane mängutuba, toit, animaatorid, show’d ning koristus pärast pidu.

Lisaks saab valida erinevaid lisavõimalusi, et pidu kulgeks maksimaalselt muretult nii lapsele kui ka vanematele.

Meie eesmärk on luua pingevaba ja soe peoõhkkond, kus laps saab nautida mängu ja rõõmu ning vanemad olla hetkes ja lihtsalt pidu nautida.

Lisaks sünnipäevadele on Mängu Saar suurepärane koht ka perepuhkuseks ja argipäevaseks mänguajaks. Mugav piletisüsteem võimaldab tulla mängima just siis, kui teile sobib, ning lahkuda rahulikult omas tempos.

Tule mängima, puhkama ja pidutsema – me ootame teid!

RÕÕM JA MÄNG IGA PÄEV!

Tule argipäeval Mängu Saarele mängima!

Lahtiolekuajad leiad meie kodulehelt ja FB lehel.

Mängu Saared aadressid: Osmussaare 8 , I korrus, Tallinn

Kopli 25 I korrus, Tallinn

Päevalille 4 (Rocca Towers) III korrus, Tallinn

Tutvu võimaluste ja lisateenustega meie kodulehel: www.mangusaar.ee

Mängu Saar mangusaar tel 5662 3029

KUI LAPS EI SÖÖ:

mida tähendab väikelapse toidutõrksus?

Väikelapse söömine on teema, mis tekitab vanemates rohkem ärevust, kui sageli julgetakse tunnistada. Pärast esimest eluaastat muutuvad lapse söömisharjumused märgatavalt ja laps, kes varem sõi mitmekesiselt, võib hakata eelistama vaid mõnda üksikut toitu. Portsjonid vähenevad, uued maitsed lükatakse tagasi, söögilauas tekivad konfliktid. Vanema jaoks võib see tunduda ootamatu ja murettekitav.

TOIMETAS: MARIANN VILBRE FOTOD: SHUTTERSTOCK

Enamasti on siiski tegemist arengulise etapi, mitte tervisehäirega. Väikelapse toitumiskäitumine on tihedalt seotud nii tema füüsilise kasvu, närvisüsteemi arengu kui ka iseseisvumisega.

Miks söögiisu pärast esimest eluaastat muutub?

Esimesel eluaastal kasvab laps kiiresti. Ta võtab kaalus juurde, areneb hüppeliselt ja vajab selleks palju energiat. Paljud vanemad harjuvad selle perioodiga, kus

laps sööb hea meelega ja kogused tunduvad üllatavalt suured. Teisel ja kolmandal eluaastal muutub kasvutempo aga aeglasemaks. Keha ei vaja enam sama palju energiat ja isu väheneb loomulikult. See võib tunduda järsu muutusena, kuid bioloogiliselt on see loogiline. Lisaks füüsilisele arengule toimub suur muutus ka lapse psüühikas. Väikelaps avastab oma autonoomiat. Ta õpib ära, mida tähendab „mina“ ja „ei“ ning toit on üks väheseid valdkondi, kus ta saab igapäevaselt midagi kontrollida. Ta ei saa otsustada, kuhu pere läheb või millal magama minnakse, kuid

ta saab otsustada, kas ta paneb ampsu suhu.

Miks uued toidud äkitselt hirmutavad?

Paljud vanemad märgivad, et beebieas proovis laps rõõmsalt uusi maitseid, kuid 2–3-aastaselt keeldub isegi varem tuttavast roast, kui see näeb veidi teistsugune välja. Seda nähtust nimetatakse toidunefoobiaks – uute või muutunud toitude ettevaatlikuks vältimiseks. Arenguliselt on see üsna tavaline. Lapse aju on selles vanuses programmeeritud olema kõige mittetuttava ja uue suhtes

ettevaatlik, sest evolutsioonilises plaanis oli see turvaline strateegia: liikuv ja iseseisvuv laps ei tohtinud kõike suhu panna.

Tänapäeva köögis ei ole see mehhanism küll enam vajalik, kuid see on endiselt osa lapse arengust. Seetõttu võib laps keelduda toidust isegi siis, kui see on täiesti ohutu ja maitsev. Oluline on mõista, et laps ei tee seda selleks, et vanemat proovile panna. Ta reageerib oma sisemisele turvatundele.

Jälgida võiks lapse arengut Üks suuremaid hirme on see, et laps ei saa piisavalt toitaineid ja sageli tundub vanemale, et laps sööb „liiga vähe“ või „liiga ühekülgselt“. Sellisel hetkel tasub aga keskenduda suuremale pildile. Kui laps kasvab, on energiline ja areneb eakohaselt, siis on väga tõenäoline, et organism saab kätte vajalikud toitained. Sama kehtib siis, kui kaal ja pikkus liiguvad järjepidevalt oma kasvukõveral. Perearstid jälgivad just seda: kas laps kasvab oma tavapärases rütmis või on tekkinud selge muutus.

Vanema jaoks võib olla üllatav, kui pisikesed kogused väikelapsele tegelikult piisavad on. 2–3-aastase lapse kõht on väike ja tema päevane toiduvajadus ei näe välja nagu täiskasvanu portsjon. Oluline on pigem see, kas laps saab toidust energiat ning kas menüüs on vähemalt mõningaid valgu- ja vitamiiniallikaid. Kui laps sööb näiteks piimatooteid, mune, liha või kaunvilju kasvõi väikestes kogustes, on see juba arvestatav tugi kasvavale organismile.

Kuidas laua taga käituda?

Kui väikelaps keeldub söögist, on vanema jaoks kõige keerulisem see, et korraga tuleb toime tulla kahe vastandliku vajadusega. Ühest küljest tahaks last toetada ja mitte sundida, teisest küljest tekib loomulik hirm, et laps jääb nälga või ei saa piisavalt toitaineid. Just selle sisemise pinge tõttu lähevad söögikorrad sageli emotsionaalseks. Vanem pingutab, laps hakkab vastu ja olukord eskaleerub. Tegelikult on väikelapse söömisprobleemide puhul üks kõige olulisemaid eesmärke säilitada söögilaua juures rahulik õhkkond.

Väikelaps tajub vanema meeleolu väga kiiresti. Kui vanem hakkab muretsema, tõstab häält või muutub närviliseks, saab laps signaali, et söögilaua juures on pingeline olukord. Seetõttu on kõige mõistlikum reageerida lapse keeldumisele rahulikult ja lühidalt. Kui laps ütleb, et ta ei taha, ei ole vaja pikalt selgitada ega veenda. Piisab, kui vanem kinnitab, et toit on olemas ja laps võib süüa siis, kui ta soovib.

Et söögikorrad mööduksid rahumeelselt

ф Ära jälgi ega kommenteeri lapse söömist pidevalt, sest liigne tähelepanu tekitab pinget ja vastuseisu.

ф Hoia oma toon rahulik ja neutraalne, isegi kui laps keeldub.

ф Ära muuda söömist kauplemiseks ega preemiasüsteemiks, sest see õpetab last pidama tavatoitu ebameeldivaks kohustuseks.

ф Paku taldrikul alati vähemalt ühte tuttavat toitu, kuid ära hakka lapsele eraldi roogi valmistama.

Väikelapse söömist toetab ka see, kui taldrikul on vähemalt üks komponent, mida laps tavaliselt sööb. See võib olla kartul, riis, leib, pasta või mõni köögivili, mida laps juba tunneb. Lisaks ei ole kasulik tekitada olukorda, kus lapsele tehakse igal söögikorral eraldi roog. Kõige paremini toimib põhimõte, et pere sööb sama toitu, kuid lapse jaoks on laual alati midagi tuttavat, millele ta saab toetuda.

Millal tasub spetsialistiga nõu pidada?

Kuigi söögiga pirtsutamine on sageli normaalne, on olukordi, kus tasub küsida nõu perearstilt või spetsialistilt.

Tähelepanu vajab olukord, kus lapse kaal ei tõuse või langeb, laps on silmanähtavalt väsinud või menüü on väga piiratud ja see kestab pikalt. Samuti juhul, kui söömine tekitab lapses tugevat ärevust, okserefleksi või füüsilist ebamugavust.

Allikad: healthier.stanfordchildrens.org, ellynsatterinstitute.org, healthychildren.org

ф Paku söögikorra kõrvale pigem vett, sest mahl, piim ja smuutid võivad isu rikkuda.

ф Luba lapsel toiduga tutvuda ka ilma söömiseta, sest nuusutamine, katsumine ja maitsmine on osa harjumisest.

ф Ära paku kohe pärast keeldumist uut alternatiivi, sest laps õpib kiiresti, et keeldumine toob parema variandi.

ф Hoia söögilaud ekraanivaba, sest tähelepanu hajumine vähendab söömisoskust ja isu.

KAS SINU LAPS VÕI

TUTTAV VAJAB

ABI KÕNE

ARENDAMISEL?

Kõneravi.ee pakub logopeedilisi harjutusi lastele ja täiskasvanutele. Harjutused on loonud kogenud logopeedid ning need toetavad üldisi kõnearengu põhimõtteid.

KÕNERAVI.EE KESKKOND PAKUB

 üle 330 interaktiivse eestikeelse harjutuse

 töövahendeid logopeedile, eripedagoogile, õpetajale ja lapsevanemale

 võimalust harjutada kõikjal ja igal ajal

 harjutusi ka 6 muus keeles -

 lugemisoskust

 kirjutamisoskust

 kõnetaju

LOGOPEEDID KIIDAVAD

„Kõneravi.ee keskkond pakub mulle töös rohkem paindlikkust ja mugavust. Arvuti või tahvli vahendusel on mugav kaasas kanda palju erinevaid harjutusi. Väikeste ja suurte harjutajate jaoks on keskkond lihtsasti ligipääsetav ning just neile sobivad harjutused kiiresti leitavad.“

Asutustele soodustus koodiga „selgekõne“.

Alusta täna ja tee esimene samm sujuvama kõne poole!

 hääldust

 sõnavara

 grammatika tundmist

„Kasutan Kõneravi.ee keskkonda igapäevaselt nii lasteaias kui ka rehabilitatsioonis. Väga head harjutused nii suurtele kui väikestele!

Ka vanemad saavad aidata lastel õpitut kodus kinnistada.“

Miks on laps AGRESSIIVNE?

Väikese lapse puhul on tavapärane, et ta saab kodus vanema jutust justkui aru, vastab „mhmh“ või „jaa“, kuid lasteaias uuesti häirivasse olukorda sattudes pole ta võimeline oma käitumist kontrollima. Lapsed on selles vanuses väga minakesksed, seda ei saa neile pahaks panna. Nad ei tee seda meelega.

TEKST: PILLE KORSTEN, SOTSIAALPEDAGOOG FOTO: SHUTTERSTOCK

Julgustan kõiki lapsevanemaid: mõneaastased lapsed ei ole üldjuhul agressiivsed kasvatamatusest. Me võime ja peamegi oma lastega kodus järjepidevalt rääkima sellest, et vägivald on vale ja teistele inimestele haiget teha ei tohi.

Samuti ei tähenda agressiivsem periood kohe seda, et lapsel on mõni käitumishäire (näiteks aktiivsus- ja tähelepanuhäire ehk ATH). Käitumishäiret on põhjust kahtlustada ja abi otsida siis, kui

laps käitub agressiivselt pikema aja jooksul ja seda igal pool: lasteaias, kodus, mänguväljakul, vanemaga ja vanemata olles. Alustada võiks oma perearstist.

Enamasti on aga lugu lihtsam: agressiivsust põhjustab lapses stress, ärevus või kehv kõneoskus.

Levinuim põhjus – stress

Rajaleidja nõustamispraktika näitab, et kõige levinum agressiivsuse põhjus lastekollektiivis on stress. Lapsed on erinevad – mõni harjub

lasteaiakeskkonnaga kiiresti, teisel kulub selleks kauem aega, kolmanda loomusega aga ei hakkagi suur kollektiiv sobima. Laps on pikki päevi ja nädalaid lasteaias veetes seetõttu alaliselt stressis ning ärev. Oskamatus oma stressi ja ärevusega toime tulla toob omakorda kaasa agressiivsust. Seda esineb enim just üksikutel lastel, sest pere ainus laps on vanemasse hästi tugevalt kiindunud ja tema stress turvaisikust eemalviibimisest eriti suur.

Teine levinud põhjus, miks laps lasteaias lööb ja hammustab, on see, et lapse kõne areng pole veel piisav. Laps ei suuda sõnadesse panna, mis talle muret teeb, mis ei meeldi, ja seetõttu väljendab ta oma mõtteid nii, nagu suudab. Näiteks tahab laps mänguasja, mis on teise lapse käes, aga ei oska seda küsida või ei taha teine anda – kõne areng ja sotsiaalsed oskused pole piisavad omavahelisteks läbirääkimisteks. Laps läheb ja hammustab, misjärel saab mänguasja teiselt kätte. Selline käitumine kinnistub, sest ta saab positiivse kogemuse: kui ma ütlesin anna-anna-anna, siis ma ei saanud oma tahtmist, aga kui hammustasin, siis sain.

Teine näide. Mõni laps ei taha, et teised talle väga lähedale tulevad, aga ei oska seda tunnet sõnadesse panna, mistõttu ta reageerib soovimatule lähedusele agressiivsusega. Väikesed lapsed püüavad kollektiivis toime tulla nende väheste sotsiaalsete oskustega, mis neil on.

Kui soovid lapse agressiivsuse põhjustesse rohkem süveneda ja oma lapse toetamisele pühenduda, loe järgmisi raamatuid: Jesper Juuli „Agressiivsus“, Bo Hejlskov Elvéni ja Tina Wimani „Pahurad lapsed“, Isabelle Filliozat’ „Minu mõistus on otsas!“, Thomas Gordoni „Tark lapsevanem“ või veebilehte tarkvanem.ee.

Põhjuse-tagajärje seos

Et saada teada, miks just sinu laps agressiivselt käitub, tuleb hoolikalt jälgida, mis hammustamisele või löömisele eelneb – me nimetame seda käitumise ABC kaardistamiseks. Probleemi lahendamise eeldus on seega pere ja õpetajate koostöö. Kui probleem esineb lasteaias, on õpetaja see, kes saab last jälgida ja märgata: millal ta midagi teeb, mis sellele eelneb, mis võis seda põhjustada. Kas lapsel on lasteaiastress, vajakajäämine verbaalsetes oskustes või midagi muud.

juhtunust tagantjärele kodus, on seoste loomine väikese lapse jaoks keerukam.

Piisav puhkus

Peaasjalikult tuleb tegeleda käitumise algpõhjusega. Aidata lapsel üle saada murest, mis agressiivsust tingib. Kui lapse käitumise ABC näitab, et ta on kollektiivis viibimise tõttu stressis ja ärev, on soovitus number üks aeglustada lasteaiaga harjutamise protsessi, anda lapsele rohkem puhkust ja pöörata talle jagamatut tähelepanu. Kas vanem saaks võimaldada lapsele lasteaiavabu päevi? Poolikuid päevi? Veidi lühemaidki päevi?

PEAASJALIKULT

Ka suhtlusprobleeme esineb enim üksikutel lastel, kellel pole kodus õdesid-vendi. Nad lihtsalt ei ole veel saanud võimalust õppida ja harjutada omavanustega suhtlemist, toimetulekut sotsiaalsetes olukordades.

Kindel on see, et riidlemine tulemust ei anna. Muidugi tuleb lastega juhtunust alati ka rääkida. Selgitada, et kui sa kaaslast hammustad, saab ta väga haiget, seepärast ei tohi nii teha. Kuid rääkima peaks lasteaias – kohe, kui asi juhtub. Laps näeb, et kaaslane nutab, tal on valus, ning tundes empaatiat, ta vabandab või teeb pai. Rääkides

Hea on last lasteaiaga harjutada aeglaselt, et lapsel säiliks turvatunne. Kui vähegi võimalik, soovitan alustada lasteaiaga harjutamist varem – siis, kui vanem ei pea veel tööl olema. Lasteaiareegleid tuleks harjutada ka kodus. Vahel muutub lapsevanem ise klammerduvaks ja näitab lapsele välja, et tal on väga raske tööle minna. Siis ei saa ka laps rahulikult lasteaeda jääda –tema stressi ja ärevuse allikaks on vanema ärevus.

Üksikute laste puhul on abi sellest, kui rühmas on abiõpetaja, kes saab pakkuda turvaisikust eemal

olemisega harjuvale lapsele rohkem tähelepanu, füüsilist lähedust, näiteks last rohkem süles hoida.

Logopeedi abi

Kui aga käitumise ABC näitab, et agressiivsust põhjustab lapse ebapiisav suhtlusoskus, on just hea, kui laps veedab rohkem aega suhtluskeskkonnas. Ta peab teiste lastega suhtlemist õppima ja tema kõne arenema.

Olenevalt lapse vanusest võib ta vajada tugispetsialisti teenust.

Kui kolmeaastane laps ei räägi või neljane laps ei suuda kõnes oma vajadusi välja tuua, tuleb minna logopeedi juurde.

Kui sulle lapsevanemana või õpetajatele tundub, et laps vajab abi, pöördu lasteaia tugispetsialisti (logopeedi, eripedagoogi, psühholoogi, sotsiaalpedagoogi) poole. Kui kohapeal vajalik spetsialist puudub, saad pöörduda kohaliku omavalitsuse tugiteenuste keskusesse. Kui see ei too oodatud

lahendust, on järgmine samm pöörduda Rajaleidja keskusesse.

Räägi kannatanu vanematega

Kuigi agressiivsus kollektiivis on osa laste puhul arengufaas ega ole seotud kasvatamatuse ja vanemate hoolimatusega, ei pruugi teised lapsevanemad seda teada. Seetõttu tuleb ikka ette, et vanemad, kelle laps on saanud hammustada või kriimustada, süüdistavad agressiivselt käitunud lapse vanemaid.

Ma soovitan agressiivselt käitunud lapse vanemal kohe ise haiget saanud lapse vanemaga ühendust võtta. Rääkida, et oled juhtunust teadlik, sul on väga kahju ja et teie pere tegeleb probleemiga. See annab signaali, et sa hoolid nii enda kui ka teiste lastest. Nii õpivad vaikselt kõik lapsevanemad, et väikeste laste vaheline agressiivsus ei ole hoolimatuse või kasvatamatuse tagajärg, vaid levinud arenguprobleem. l

Allikas: Haridus- ja Noorteameti blogi OLENEVALT

Täitõbi ehk pedikuloos

Täitõbi e. pedikuloos on levinud parasitaarne nahahaigus, mida esineb sagedamini lasteaia- ja koolilastel vanuses 3-14 a., tüdrukutel rohkem kui poistel. Haigustekitajate ülekanne toimub otseses kokkupuutes nakatunud inimese juuste, kammide, harjade, patsikummide, mütside, rätikute, kõrvaklappide, käterätikute vms. kaudu.

Haigustekitaja on peatäi - Pediculus humanus capitis, kes on u. 2-3 mm suurune juustega kaetud peanahal elav ja verd imev parasiit. Täid on pruunikashalli värvusega, lameda ovaalse kehaga, 6 jalaga putukad, tingud (täide munad) on valkjad või kollakad ja u. 2 x väiksemad kui täid. Peatäi peab oma elutegevuseks imema verd iga 4-6 h järel seetõttu ei jää ta ellu peanahalt eemal olles ja sureb 2-3 päevaga toateperatuuril. Täid ei hüppa, lenda ega uju vaid ronivad üsna kiirelt mööda juuksekarvu. Emane peatäi, kelle elutsükkel on 30 päeva muneb juuksejuurte piirkonda oma elu jooksul u. 150 muna e. tingu, millest nädala jooksul kooruvad noored täid e. nümfid, kellest areneb 9-12 päeva jooksul täiskasvanud täi. Haiguse peiteperiood on u. 2 nädalat. Haiguse diagnoos põhineb tüüpilistel kaebustel ja iseloomulikul kliinilisel pildil milleks on tugev peanaha sügelus,

eriti kõrvade taga ja kuklapiirkonnas. Hammustuskohtadesse tekivad sügelevad punnikesed, mis võivad kratsimise tagajärjel infitseeruda ja tekitada suuremaid põletikukoldeid, mis võivad tüsistuda naha mädapõletikuga ja anda ka kukla ja kõrvadetaguste lümfisõlmede suurenemist. Täitõve puhul on näha peanahal ja juuksekarvadel liikuvaid täisid ja karvade külge tugevasti kinnitunud tingusid, nende paremaks visualiseerimiseks võib kasutada lisavalgust ja luupi, peene täikammiga salkhaaval juukseid kammides jäävad täid ja tingud kammi külge kust neid on salvräti sisse pühkides kerge sedastada, pikkade juuste puhul võib kammimise hõlbustamiseks juuksed märjaks teha või juustele natuke palsamit panna.

Ravi ja desinfektsioon. Ei ole head meetodit hoidmaks ära täide levikut, oluline on nende varajane avastamine ja kiire

leviku takistamine. Lastekollektiivides tuleb parasiitide avastamisel teavitada kõiki lapsi ja nende vanemaid, nakatunud lapsi ei tohi lasteaeda/kooli lubada. Kuna sügelus jm. sümptomid tekivad alles nädalaid peale nakatumist on oluline kontrollida korduvalt ja jälgida kõiki kontaktseid lasteasutustes ja kodudes ja vajadusel ravida samaaegselt. Ravi toimub kombineeritult nii peanahale kasutatava ravivahendiga kui ka füüsikaliste meetoditega. Ravimitest on tänapäeval põhiliselt kasutusel silikoonidel baseeruvad (tsüklometikoon, dimetikoon) lokaalsed ravimivormid, mis hävitavad kõigis aktiivsetes arengustaadiumites olevad peatäid ja täi munad e. tingud. Insektitsiide kasutatakse järjest vähem kuna on näidatud parasiitide kasvavat resitentsust nende suhtes. Ravi koosneb olenevalt kasutatavast preparaadist ühest kuni kahest ravikorrast, teine ravikuur toimub vajadusel 7-10 päeva pärast kuna mõned munad võivad ellu jääda ja nendest tekkida uued täid. Füüsikalised meetodid sisaldavad täide eemaldamist mehhaaniliselt täikammiga kammides kuna ainult pea pesemisest ei piisa. Kammimist tuleks teha niikaua kuni 3- l järjestikusel päeval enam parasiite ei leia. Oluline on ka kontrollida u. nädal peale ravi kas täitõrje oli edukas, kui leitakse elus täid tuleb ravi korrata. Kasutatud vahendite puhastamisel arvestada, et täi on nahalt eemal olles eluvõimeline kuni 2 päeva, tingud kuni 2 nädalat. Taasnakkumise vältimiseks pesta pesumasinaga (temp. alates 60˚C) kõik haigega kontaktis olnud riideesemeid, kuivati kasutamisel kasutada kuumimat programmi. Masinpesuks mittesobivaid esemeid peab hoidma vähemalt 2 nädalat suletud kilekotis, 24 h sügavkülmas või viima keemilisse puhastusse. Juukseharju, kamme, patsikumme jms. töödelda samuti kõrgel temp. või need lihtsalt ära visata. Põrandad, vaibad, pehme mööbel, auto kasutamisel ka autoistmed puhastada korralikult tolmuimejaga või aurupuhastiga, vahetada ka tolmuimeja tolmukott kuna tingude eluiga on 2 nädalat. Spordisaalides puhastada matid jm. sporditarvikud, garderoobides korraldada riiete hoidmine selliselt, et need ei puutuks omavahel kokku. Täitõve eduka ravi ja ennetamise eelduseks on piisavad teadmised haiguse olemusest ja levikuteedest ja piisavate hügieeniharjumuste järgimine.

Dr Kairi Nurm

Toode on saadaval apteekides!

klassikaaslastega,

gem radega g

Mäletad oma kooliaega? Kas meenuvad tunnid? Pigem meenuvad suhted ja suhtlusolukorrad - klassikaaslastega, õpetajatega, sõpradega. Ja selle järgi kujuneb mälus see tunne, kas kool oli turvaline, toetav ja päriselt “oma” - ja kas kooliaeg oli TORE aeg?

KKOOLIAE OOLIAE KOOLIAEG

KUI NOORED ISE LOOVAD HOOLIVUST JA TURVATUNNET!

TORE = Tugiõpilaste Oma Ring Eestis et Sinu LAPS OLEKS JULGE JA ENESEKINDEL!

SAMAS HOOLIV, MÄRKAV ja ÕNNELIK?!

oolivamaks

Koolis, kus on TORE:

oolis, äivad oskava

TORE aitab NOORTE ENDI KAUDU luua KOOLI, kus on head suhted!

käivad noored, kes oskavad märgata ja AIDATA ja SÕBRAKS OLL A!

„TORE on aidanud mu lapsel kasvada enesekindlamaks ja hoolivamaks inimeseks. Ma soovin, et iga laps saaks sellise kogemuse.”

„TORE on aidanud mu lapsel kasvada enesekindlamaks ja hoolivamaks inimeseks. Ma soovin, et iga laps saaks sellise kogemuse.”

kogemuse.”

– lapsevanem

– lapsevanem

„Pärast TORE koolitust julgen rohkem rääkida, kuulata. Mul on paremad suhted ja ma sain aru, et ma ei pea olema ekspert, et märgata ja aitata, toetada.” – TORE noor

töötavad TORE juhendajad, kes teavad, kuidas noor tele häid SUHTLUSOSKUSI õpetada.

öötavad juhendajad TLUSOSKUSI õp SUH

„Tänu TORE koolitusele saan tunnetest paremini aru ja oskan nendega toime tulla ja ma tunnen rohkem rõõmu.” –

rohkem rõõmu ”

TORE noor

algab HOOLIVUS, mis elab edasi ka kodus!

/TOREkad

/toreyhing

TOREkad tore hin

/ y g /@torestuudio808

/@torestuudio8082

/@toreyhing

Tahad, SAM HOO kod k n

ekspert, ärgata toetada ” rääkida, kuulata S mist OOLIRÕÕMU! hoolivus,olemine ainult täiskasvanute asi. See noore võime võimalus!!! s da. eadlik

on vähem kiusamist ja rohkem koostööd ning KOOLIRÕÕMU! hoolivus, kuulamine ja eeskujuks olemine ei ole ainult täiskasvanute asi. See on iga noore võime ja võimalus!!!

RE,

TORE, kui

Teadlik noorte kaasamine Oskused ja olemasolemine

koolis on TORE!

Uuri kohe, kas Sinu lapse koolis on TORE?

ko T ? olis ORE!

Rõõmu ja rahu loomine Eeskujud ja ennetav mõtteviis

Liitu TOREga. Muuda kooli.

Rohkem infot: www.tore.ee tore@tore.ee

Sõprus ja tõrjutus

Kui laps räägib oma päevast rõõmuga, mainib sõpru nimepidi ja ootab kooli või huviringi minekut, siis võib eeldada, et tal on koolis oma sõpradega tore ja hea olla. Aga mida teha, kui see nii ei ole?

TEKST: EVE KALLASTE

FOTOD: SHUTTERSTOCK

Eesti Koolipsühholoogide Ühingu juht Karmen Maikalu.

Sõprussuhted annavad lapsele kogemuse, et ta on väärtuslik ja kuulub kuhugi. Sõprade kaudu õpib laps suhtlemist, koostööd, enesekehtestamist ja konfliktide lahendamist. Need kogemused kujundavad tugevalt tema enesehinnangut, aga ka turvatunnet.

„Nooremas koolieas põhineb sõprus sageli ühisel mängul ja koos tegutsemisel. Vanemaks saades muutuvad olulisemaks usaldus, jagatud saladused ja emotsionaalne lähedus. Mida vanem on laps, seda sügavamalt ta tajub ka tõrjutust, üksi jäämist või grupist väljaarvamist,“ räägib Eesti Koolipsühholoogide Ühingu juht Karmen Maikalu.

Mis vahe on omaetteolemisel ja tõrjutusel?

Omaetteolemine on lapse teadlik valik ja võib olla introvertsemale lapsele taastav ning vajalik. Tõrjutus tähendab olukorda, kus laps soovib teistega koos olla ja kuhugi

kuuluda, kuid teda ei kaasata või lükatakse eemale. Laps võib muutuda kurvaks, kinnisemaks, ärritunumaks või vältida kooli minekut. Ta võib öelda otse, et tal pole kellegagi koos olla või et keegi ei mängi temaga, aga võib leida ka teisi põhjuseid, et mitte kooli minna. Mõnikord väljendub kõrvalejäetuse tunne näiteks psühhosomaatiliste kaebustena, nagu kõhu- või peavalu enne koolipäeva.

Kõrvale jätmine võib tekitada lapses kurbust ja üksildust, aga ka häbi ja alaväärsust. Mõni laps tõmbub endasse, teine võib reageerida trotsi, viha või muu ebasobiva käitumisega. Sageli on see justkui lapse abipalve, mis vajab mõistmist, mitte pahandamist.

Kuidas eristada tavalist lastevahelist konflikti ja kiusamist? Konfliktis ehk tülis on osapooled enam-vähem võrdsed ja olukord on ajutine. Kiusamine on korduv, sihilik ja jõuvahekord on ebavõrdne – üks laps kannatab. Oluline on vaadata mustrit ja mõju lapse enesetundele.

Millal on tegemist olukorraga, kus lapsed suudavad ise lahenduse leida, ja millal vajavad nad täiskasvanu sekkumist?

Kui mõlemad lapsed on valmis rääkima ja lahenduseni jõudma, võib anda neile võimaluse ise proovida. Sekkuda tuleks siis, kui olukord kordub, süveneb või laps tunneb hirmu ja abitust. Täiskasvanu roll on tagada turvalisus.

Lapse jaoks on tema kogemus alati päris ja tähenduslik. Kui vanem seda pisendab, võib laps tunda, et tema tunded pole olulised. Mõistev kuulamine loob usalduse ja aitab lapsel paremini toime tulla. Kui laps räägib oma kogemusest, võiks vanem teadlikult lülituda n-ö peegeldavale kuulamisele („ma saan aru, et sa oled päris kurb selle pärast“) ja mitte anda kohe hinnanguid ega jagada nõuandeid.

Millist rolli mängivad klassi- ja grupivestlused laste suhetes?

Grupi-chat’id on osa klassi igapäevasest sotsiaalsest elust ja infovahetusest. Need võivad tugevdada kuuluvustunnet, aga samas ka luua soodsa pinnase kiusamiseks või võimendada tõrjutust.

Sageli esineb kõrvalejätmist, sõnumitele mitte vastamist, kellestki selja taga rääkimist, arvustamist, aga ka päris otsest halvasti ütlemist. Aina sagedamini on kellestki halvustavat fotode jagamist, AI-ga fotode töötlemist jmt. Digikeskkonnas võib kiusamine olla täiskasvanutele nähtamatu, kuid lapsele väga valus. Samuti levivad konfliktid või halvustamised kiiresti grupist välja teisteni, kes sellega esialgu otseselt seotud polegi.

Kuidas saab vanem last toetada, kui ta tunneb end klassi grupivestlusest kõrvale jäetuna või haavatuna?

Kõigepealt tuleks kuulata ja sõnastada lapse tundeid (peegelda!). Koos saab arutada, mida laps ise sooviks teha ja millised on võimalikud lahendused. Oluline on lapsele kinnitada, et tema väärtus ei sõltu ühest vestlusest.

Vanem peaks huvi tundma ja looma avatud kokkulepped digikasutuse osas. Otsene sekkumine on vajalik siis, kui laps on ohus või kiusamine kordub. Eesmärk ei ole kontroll, vaid turvalisuse tagamine. Lastel endal ei pruugi olla oskuseid nende olukordade lahendamiseks. Vestlus lapsega võiks toimuda rahulikus ja hinnanguvabas õhkkonnas. Kuulamine on olulisem kui kiire lahenduste pakkumine. Laps vajab tunnet, et teda mõistetakse.

Kuidas alustada lapsega vestlust sõprusest ja suhetest nii, et ta julgeks rääkida?

Vanemale võivad abiks olla avatud ja uudishimulikud küsimused, näiteks „kellega sa täna koos olid?“,

„mis oli täna kõige toredam hetk?“, „mis oli tänases päevas see, mis sulle ei meeldinud?“. Klassikaline „kuidas koolis läks? – hästi“ ei anna väga palju infot ega soosi pikemat vestlust. „Kuidas sa end siis tundsid?“ ja „mis mõtted sul sel hetkel olid?“ võivad aidata lapsel oma sisemust avastada ja avada.

Võib küsida ka, mida ta sel hetkel oleks vajanud või lootnud, mis oli selle olukorra juures kõige raskem või kas see tunne tuli kiiresti või hiilis tasapisi – see õpetab eneseteadlikkust ja emotsioonide mõistmist ning aitab lapsel oma kogemust täpsemalt lahti mõtestada. Samuti toetavad sellised küsimused nagu „kus sa oma kehas seda tunnet tundsid?“ või „kui see tunne oleks värv või ilm, milline ta oleks?“ väiksemate laste eneseväljendust. Hea on uurida ka, et „kas sa oled seda tunnet ka varem tundnud?“ – nii õpib laps seoseid looma ja oma emotsioone paremini ära tundma.

Tasub vältida lauseid, nagu „ära kaeba“, „ära tee sellest välja“ või „see pole midagi hullu“. Samuti ei aita teiste süüdistamine või kiire lahenduse pakkumine. Esmalt on oluline näidata, et mõistad lapse tundeid ega pea tema kogemust tühiseks.

Kuidas õpetada lapsele, et tema väärtus ei sõltu ainult sellest, kui palju tal sõpru on?

Oluline on rõhutada, et üks või kaks usaldusväärset sõpra on sama väärtuslik kui suur seltskond.

Vajadusel võiks vanem aidata leida peale kooli ka muid kohti, kus laps leiaks kaaslasi, kellega suhtlemine võiks areneda sügavamaks sõpruseks. l

Millal otsida professionaalset

abi?

Abi tasub otsida, kui lapse meeleolu on pikalt langenud, esineb ärevust või koolist hoidumist. Samuti siis, kui vanem tunneb, et olukord käib üle jõu.

Varajane toetus aitab ennetada süvenevaid raskusi. Üks võimalus on helistada koolipsühholoogide tasuta nõuandeliinile 1226.

Koolipsühholoog pakub lapsele turvalist ruumi oma tunnete jagamiseks ja aitab leida sobivaid toimetulekuviise. Vajadusel tehakse koostööd õpetajate ja vanematega, et luua ühtne tugivõrgustik.

Keeleõppereis on nagu väike seiklus, kus iga päev toob midagi uut ja põnevat. Sa ei õpi ainult sõnu vihikust, vaid kuuled neid päriselus – kohvikus tellides, tänaval küsides või uute sõpradega vesteldes. Alguses võib tunduda natuke hirmus, aga peagi muutub iga lause väikeseks võiduks.

Eripakkumine teismelistele 2026

INGLISE KEELE ÕPPELAAGER

Brighton hind 1450 € / 2 nädalat

Oxford hind 1150 € / nädal hind 1700 € / 2 nädalat

SAKSA KEELE ÕPPELAAGER

Viin hind 2350 € / 2 nädalat Berliin hind 2360 € / 2 nädalat

PRANTSUSE KEELE ÕPPELAAGER

Montpellier hind 890 € / nädal hind 1880 € / 2 nädalat

HISPAANIA KEELE ÕPPELAAGER

Málaga hind 900 € / nädal hind 1500 € / 2 nädalat

Õhtuti jagatakse muljeid, naerdakse eksimuste üle ja märgatakse, kui palju on juba selgeks saanud. Keeleõppereis ei ole lihtsalt õppimine – see on kogemus, mis teeb keele elavaks ja annab enesekindluse seda päriselt kasutada.

HINNAS SISALDUVAD

transfeerid, keeleõpe 20 tundi nädalas, õppematerjalide kasutus, sertifikaat, nädalane bussikaart, peremajutus (kahene tuba, hommiku- ja õhtusöök), organiseeritud tegevused (päevareis, kohapealsed tegevused) ja rühmajuht alates Tallinnast.

info@keelereisid.ee

Kuidas jagada kodutöid tülli minemata?

On üsnagi tavaline, et pere peamiseks tüliallikaks on kodused tööd: kes teeb söögi ja peseb pesu, kes koristab toad ja tegeleb lastega? Kui ülesanded on jagatud ja panustatakse võrdselt, saab kodune elu olla seda rahulikum.

TEKST: LIISI MOOSAAR-GOERCKE FOTOD: ERAKOGU, HELEN KEREME, SHUTTERSTOCK

Mai (46) ja Janek (49) on koos elanud 17 aastat, sellest 15 olnud abielus. Peres kasvavad 13-aastane Uku Robert ja 7-aastane Uma Rebeca, 25-aastane Nathan on tänaseks pesast välja lennanud. Pere elab Tallinnas kolmetoalises korteris ja millegi oluliselt suurema järele igatsust ei tunta. „Elu on nii kiire ja kogu aeg on mujal tegemist kui kodus nokitseda. Aiatöödeks küll aega ei leiaks. Hapud viinamarjad, eks!“ naljatleb pereema.

Aga ka tegelikult on pere väga toimekas väljaspool kodu, lisaks käivad mõlemad vanemad esmaspäevast reedeni hommikust õhtuni tööl, üks laps on lasteaias ja teine koolis. Ometi saavad ka kodus kõik asjad tehtud, ja mis peamine –rahumeelselt.

Võrdväärsed partnerid „Õnneks on mu abikaasal väga eluterve lastetuba. Ta on kodust oma emalt-isalt kaasa saanud oskuse olla peres võrdväärne partner. See tähendabki koos elu rajamist – ei ole „mina“, vaid on „meie“ ja meie kodu, meie lapsed, meie kohustused,“ on Mai oma mehe üle uhke. Tema sõnul oli juba laste sündides näha, et imikuga tegelemine polnud ainult ema kohustus, ülesanded jagunesid iseenesest ja loomulikult. Kui Mai oli nii päeval kui ka ööl imetaja rollis, vahetas mees ka öösiti mähkmeid, et naine saaks mõne uneminuti juurde. „Lapsi vannitas alati Janek. Mina sain siis jälle mõne hetke iseendale – kas vahtisin siis Mai pere

väsimusest niisama lakke või kammisin juuksed lõpuks ära,“ meenutab naine.

Kuigi mõlemad on panustanud kodutöödesse algusest peale, on Mai sõnul kõik toimingud nüüd läbi omavahelise koostöö ja kooskasvamise niivõrd paika loksunud, et mingisuguseid meeldetuletamisi ei ole enam ammu vaja ja asjad saavad tehtud ka teineteisele märkusi tegemata. Tänaseni ollakse aga aktiivses suhtluses ka keset päeva, et kes läheb pärast tööd poest läbi, kes lapsele lasteaeda järele, mis õhtusöögiks tehakse jne.

„Õhtusöögi ettevalmistamisega alustab see, kes enne koju jõuab. Pesu võtab masinast ja paneb kuivama see, kes esimesena märkab, et masin on lõpetanud. Kasside liivakaste puhastame ka mõlemad kogu aeg jooksvalt. Kodu koristame jõudumööda mõlemad nii õhtuti kui ka põhjalikumalt nädalavahetustel. Pesu triigime ka mõlemad kordamööda. Lapse viib lasteaeda see vanem, kel hommikul kontoris kiireloomulisi asju ei ole. Prügi viib enamasti välja mees ja kuidagi on välja kujunenud, et ka aknaid peseb pigem mees. Mina panen aga alati pesu pesema,“ kirjeldab Mai ja lisab, et mingit sellist mustrit, et mees teenib rohkem ja on seega leivaisa ning naise töö on söögitegemine ja koristamine, nende kodus ei ole.

EI OLE „MINA“, VAID ON „MEIE“ JA MEIE KODU, MEIE LAPSED, MEIE KOHUSTUSED.

Lapse roll on olla laps

Kui Mai ja Janeki lastel tuhin peale tuleb, siis tühjendavad nad nõudepesumasinat, panevad pesu kuivama, pesevad põrandaid ja koristavad oma tuba. Samas ei nõua vanemad neilt kodutöödes kaasa löömist. „Ausalt öeldes on lapse roll olla laps: mängida, rõõmustada, jonnida, kurvastada jms. Mul on hea meel, et nad näevad, et ema-isa osalevad kodutöödes võrdselt ja neil ei ole tekkinud sellist naistetööd vs. meestetööd arvamust. Tähtis on, et lapsed saaksid ellu kaasa oskused ja arusaama, kuidas kodu eest hoolitseda, ning küll nad siis jõuavad kunagi oma kodusid küürida,“ leiab pereema.

Mai peab ennast pigem vähenõudlikuks emaks: „Kui teismelise tuba on sassis, no las see siis olla – tema tuba, tema luba. Kui sel teemal kogu aeg näägutada, siis kaob igasugune huvi ehk neil tulevikus midagi üldse korda saada. Näen seda ka oma täiskasvanud poja pealt. Kui ta veel kodus elas, tahtsin nii mõnigi kord ta toaukse

naeltega kinni lüüa või minestasin aeg-ajalt, kui tema voodi alt jälle mõne musta taldriku leidsin. Aga see oli tema tuba – tema privaatne tsoon, kus olidki tema asjad ja tema reeglid. Praegu elab Nathan juba seitse aastat oma elu peal ja ma ütleks, et tema kodu on isegi rohkem korras kui meie kodu.“ Kodus eladeski aitas Nathan vahel kodutöödega, kuid ka tema puhul leidis ema, et tähtsam on kool, sõbrad, trennid ja huviringid ning isiklik areng kui läikiv põrand poja toas või perfektselt volditud riided kapis. Oma tütre pealt näevad Mai ja Janek aga seda, et kõige paremini motiveerib kodutöödes osalema see, kui lastel on nende mõõdus ja neile sobivad abivahendid. Näiteks on Uma Rebeca üks lemmiktegevusi põrandapesu, sest neil on lastele mõeldud mopp, millega aeg-ajalt toimetab meelsasti ka Uku Robert. „Lastele meeldib ka peegelpindu ja aknaid pesta –saab ju kuskilt midagi pritsida ja siis paberiga nühkida! No jäävad

mõned üleliigsed triibud klaasile, las jäävad! Lapsed pesid – seega juba plussis mõttega. Mingeid preemiaid või lubadusi me ei anna selleks, et kodutöid tegema motiveerida. Nende kodu ju ka ja kellelegi ei maksta palka seal olemise ega selle korras hoidmise eest,“ kirjeldab Mai.

Tasakaal

Naine tõdeb, et ka neil on mehega hetki, mil üks lihtsalt ei jaksa ega viitsi midagi teha. Ja mis siis ikka –siis toimetab teine. „Vahel hakkan ka tugevamate sammudega demonstratiivselt ringi trampima, kui abi vaja, aga mees on puhkeasendis. Otseselt riidu pole aga küll kunagi seoses kodutöödega majja tulnud. Minu keevalisele iseloomule on rahumeelne mees heaks tasakaaluks. Kui ka mõni tegevus ajab mind närvi, näiteks mune koorides ei taha koor muna küljest lahti tulla, võtab Janek selle sujuvalt üle ja mina saan maha jahtuda,“ on pereema õnnelik.

Mona-Theresa (35) ja Urmo (36) on koos elanud 13 aastat, neist lapsevanematena 11. Lisaks kõige vanemale Miia-Maile sirguvad peres ka 8-aastane Jako ja 5-aastane Lotta. Pere Elab Saaremaal korteris, pääsedes samuti aiatöödest. Kui Urmo töötab igapäevaselt kodukontoris, siis Mona-Theresa läheb igal tööpäeva hommikul tööle, saabudes koju õhtul.

PÄEVAD POLE

VENNAD – VAHEL PANUSTAB ÜKS

Tööülesanded paigas „Kuna lasteaed jääb mul tööle minnes tee peale, viin Lotta sinna alati ise. Samas jällegi aitab mees Jakot koolitükkides. Trennidesse viime lapsi mõlemad, samuti jälgime mõlemad võistluste graafikut. Poes käib alati Urmo, ka poenimekirja koostab enamasti tema. Süüa teeme küll mõlemad, aga kuna mulle meeldivad minu toidud rohkem, siis võtan kokkamises ise rohkem initsiatiivi. Samas küpsetab kooke ja teisi magusaid asju meie peres just Urmo. Pesu pesen ja triigin mina, puud toob ja ahju teeb tule tema. Koristan rohkem mina, mees mängib jällegi sagedamini lastega. Prügi viime välja mõlemad, nõudepesumasinat täidab tema, mina tühjendan,“ loetleb Mona-Theresa omavahel jagatud kodutöid äärmise täpsusega.

Pole kahtlust, et nende peres on tööülesanded paigas. Ka naine ise ütleb, et rollid on neil mehega tugevalt juurdunud ja kodutöödesse panustavad mõlemad võrdselt. Seda, kuidas töid jaotati kooselu alguses, nad enam ei mäletagi. Praegune rütm on nende sõnul kujunenud väga loomulikult. „Teise lapse kõrvalt läksin mina tööle,

kui poeg oli seitsmekuune. Siis jäi abikaasa beebiga koju ja eks ka see mõjutas kodutööde paika loksumist palju,“ arvab Mona-Theresa.

Teineteisele tuleb anda puhkust

Kodutööde pärast tülitsenud pole nende pere kunagi. Kuna kumbki ei tunne, et tema koormus oleks teisega võrreldes palju suurem, siis polegi selleks naise arvates põhjust. „Päevad pole vennad –vahel panustab üks rohkem, vahel teine, nii kuidas keegi jõuab. Ja kui kumbki ei jõua või vahel ka üldse ei viitsi, siis teeme pelmeene, tellime burksi ja vaatame multikaid oma sassis kodus,“ naerab pereema.

Mona-Theresa rõhutab, et neil on täiesti tavaline kodu, mis vahel on täiesti korras ja vahel sassis – just nii, kuidas elu kulgeb. „Me kumbki ei sea piinlikkuseni puhast kodu oma igaõhtuseks eesmärgiks. Kui päev on olnud raske, laste trenni desse viimist-toomist, õhtusöögi

Lihavõtted

Pühapäeval, 5. aprillil Eesti Vabaõhumuuseumis

valmistamist ja teisi toimetusi täis, siis kindlasti ei hakka me une arvelt koristama. Küll siis mõni teine päev kodu jälle korda saab! Segadus köögikapil häirib kindlasti mind rohkem, aga minu tuppa laiali jäetud kohvitassid häirivad jällegi abikaasat. Samas mitte kunagi nii palju, et sellest tekiks tüli,“ kirjeldab naine.

Mõlemad annavad teineteisele ka puhkust, käies aeg-ajalt kõigi kolme lapsega vastavalt enda vanemate maakohas. Nii saab teine pool üksi kodus olla ja argitoimetustest puhata. Mõlemad võimaldavad teineteisel ka trennis käia, sõpradega kohtuda ja muud soovitut ette võtta. Lastel on ka suurepärased vanaemad, kes mõlemad võtavad lapsed hea meelega enda juurde igal nädalal.

Koristamise hirmus ei tohi jääda mängimata

„Ma ikka mõtlen, et lastel peaksid ehk juba ka omad kohustused kodu korras hoidmisel olema, aga pole seda veel kuidagi suutnud meie rütmi integreerida. Oma voodipesud võtavad nad küll ise maha ja panevad pessu, aeg-ajalt koristavad

seiklusrada

Põnevad tegevused kogu perele! Jüripäev

Avatud alates 11. aprillist kuni 1. novembrini.

Neljapäeval, 23. aprillil Eesti Vabaõhumuuseumis

TASUTA külastuspäev Suvehooaja algus

Kui hommik on KAOS

Hommikudraama ei ole iseloomu test, vaid süsteemi test.

TEKST: TANEL JÄPPINEN FOTO JA ILLUSTRATSIOONID: SHUTTERSTOCK

Kell on 7.45. Laps istub endiselt diivanil pidžaamas. Vanem hõikab: „Pane lõpuks end riidesse!“ Vastust ei tule. Pinge tõuseb, emotsioonid samuti.

„Miks ta nii käitub? Kas ta teeb seda meelega!“

Oled selles olukorras olnud? Sa pole üksi. Aga mis siis, kui probleem ei ole lapse iseloomus, vaid hoopis pere hommikusüsteemis?

Hommikudraama on süsteemi test

Psühholoog Ross Greene on öelnud: „Lapsed käituvad hästi, kui nad suudavad.“ Kui laps ei käitu hommikul soovipäraselt, ei ole põhjus „jonnakuses“.

Hommikud on kõrge stressiga olukorrad: piiratud aeg, jäigad ootused, poolunised närvisüsteemid, kõrged emotsioonid. Kui hommik on kaos, ei ole tegemist „halva lapse“ või „halva kasvatusega“ – tegemist on halvasti töötava süsteemiga, mis ei toeta last, kelle täidesaatvad funktsioonid alles arenevad.

Hea uudis on see, et süsteemi saab parandada.

Neli juurpõhjust: diagnostika tööriist

Kui laps ei suuda hommikul koostööd teha või ootustele vastata, siis sel on teatud põhjused. Neli juurpõhjust, mis aitavad enamiku olukordi lahti mõtestada:

1. EI TEA: Kas sõnum jõudis kohale?

Laps ei pruugi teada (või mäletada), mida temalt oodatakse. Küsi: „Kas ma andsin selge juhise? Kas laps sai sellest üheselt aru?“

2. EI TAHA: Kas kontakt on olemas?

Kui suhe on „mõrane“, ei ole laps vanema juhistele vastuvõtlik. Trots on sageli suhte signaal, mitte „halb iseloom“. Kontrolli: „Kas meievaheline suhe on soe ja toetav?“

3. EI OSKA: Kas oskus (ootusele vastata) on olemas?

Hommikul õigeks ajaks valmis olla nõuab keerulisi oskusi: aja jälgimine, tegevuste järjestamine, enesejuhtimine, impulsikontroll ja ka motoorsed oskused. Fakt, et laps tegi seda eile, ei tähenda, et oskus on omandatud. Küsi: „Kas ma olen seda piisavalt õpetanud?“ ja „Kas laps on seda oskust järjepidevalt mulle demonstreerinud?“

4. EI SUUDA: Kas laps on suuteline praegu koostööd tegema?

Stress, väsimus, nälg ja rahuldamata vajadused vähendavad lapse võimekust. Oskus võib olla olemas, aga hetkel ei suuda laps seda kasutada. Küsi: „Mis mõjutab lapse võimekust praegusel hetkel?“

Need pole diagnoosid, vaid hüpoteesid. Testi neid.

Kolm hommikut, kolm juurpõhjust

Esimene näide / hommik: Laps ei liigu

Viieaastane istub diivanil. Ema hõikab köögist: „Me peame kohe minema! Riidesse!“ Laps ei reageeri. Ema hõikab valjemini. Laps endiselt ei liigu.

Juurpõhjus? Üldine korraldus „riidesse“ on viieaastasele liiga abstraktne (EI TEA). Lisaks on riietumine keeruline oskus – kas esmalt sokid või püksid? Mida selga panna ja mis järjekorras? (EI OSKA)

Lahendus: Mine füüsiliselt lapse juurde. Loo silmside. Anna konkreetne samm: „Pane esmalt sokid jalga.“ Järgmine samm alles siis, kui esimene on tehtud. Rahulikul ajal looge koos visuaalne hommikuplaan ja pange see seinale (1. aluspüksid, 2. sokid, 3. püksid...). Harjutage rutiini nädalavahetusel, rahulikul ajal.

Teine näide / hommik: Laps protesteerib

Seitsmeaastane oskab ise jopet selga panna. Ta on seda teinud kümneid kordi. Aga sel hommikul keeldub. Isa küsib: „Sa oskad ju! Miks sa täna ei tee?!“ Laps surub vastu ja keeldub.

Juurpõhjus? Kontakt puudub või on „mõrane“ (EI TAHA). Laps vajab tähelepanu ja ühendust, aga ei oska seda küsida. Kiindumusteooria uurijad ütlevad, et kui laps on tervislikult vanemaga ühendatud, tahab ta vanema jaoks hästi käituda.

Lahendus: Tule kohale füüsiliselt ja emotsionaalselt. Mine lapse kõrvale, kükita tema tasemele. Loo kontakt: „Ma näen, et midagi on valesti. Räägi mulle.“ Paku tuge: „Kas sa soovid, et ma aitan?“ Isegi kui oskus on olemas! Päeva jooksul või õhtul leia aega üks ühele tegevuseks. Kasvõi kümme minutit.

Kolmas näide / hommik: Laps „unustab“ sammud Üheksa-aastane on korduvalt teinud oma hommikurutiini: hambad, riided, hommikusöök. Eile sujus hästi. Täna on aga täielik kaos – ta ei mäleta midagi. Ema on frustreerunud: „Sa ju tead, mida teha!“

Juurpõhjus? Oskus on olemas, aga võimekust seda kasutada pole (EI SUUDA). Võimalikud põhjused: kehv uni, stress koolis, suhtekonflikt peres või sõpradega. Lapsel pole salajast eesmärki vanemat närvi ajada – ta vajab tuge.

Lahendus: Tunnista, et „täna on raskem päev kui eile“. Vähenda ajutiselt ootuseid: „Luba, ma aitan sind.“ Keskendu juurpõhjusele

(stress, uni, toitumine), mitte käitumisele. Ehita tugisüsteeme: visuaalsed meeldetuletused, hommikuplaan.

Viis sammu süsteemi loomiseks

1. Määratle hommikused „pudelikaelad“

Kirjuta välja kolm kõige keerulisemat hetke hommikul. Näiteks: äratus, hommikune hügieen, õigel ajal lahkumine. Ole spetsiifiline. Mitte „peame ruttu tegema“, vaid „8.15 peame olema uksest väljas“.

2. Analüüsi juurpõhjuseid

Küsi iga kriitilise hetke kohta: EI TEA? EI TAHA? EI OSKA? EI

SUUDA? Alusta alati EI TEA-st –seda on kõige lihtsam parandada. Ole aus: kas laps tegelikult oskab või eeldad lihtsalt, et ta oskab?

3. Paranda kommunikatsiooni

Kasuta KKK-valemit: – Kontakt: Mine füüsiliselt lapse juurde, leia

silmside – Konkreetne korraldus: „Pane sokid jalga“ (mitte „pane riidesse“) – Kinnitus: „Ütle mulle, mis on sinu esimene samm?“

Väldi teisest toast hõikamist. Anna üks samm korraga, eriti väikelapsele. Kasuta visuaalseid abivahendeid.

4. Looge rutiine

Harjutage hommikurutiini rahulikul ajal, näiteks nädalavahetusel. Tehke sellest mäng! Looge pildipõhine hommikuplaan seinale:

1. Ärkan üles

2. Käin tualetis ja pesen hambad

3. Panen riided selga

4. Söön hommikusööki

5. Lahkun kodust kell 8.15

Alusta väikeste sammudega –kolm sammu, mitte kümme. Märka ja kiida iga väikest edusammu.

5. Toeta võimekust

Õhtune ettevalmistus, et hommikust pinget vältida: riided välja valitud, kott valmis, varakult voodis.

Hommikune toetus: ärata laps 10–15 minutit varem (vähem kiirustamist), toitev hommikusöök, looge toetav keskkond (sõltuvalt lapse temperamendist).

Suhte hügieen: 10 minutit üks ühele aega õhtuti, läheduse rituaalid nii õhtul kui ka hommikul enne korraldusi (nt kallistus enne und või ärgates).

Sa pole halb vanem Keegi meist ei ärka hommikul plaaniga lapsega kärkida. Lapsedki ei ärka plaaniga vanemaid närvi ajada. Hommikud on keerulised kõigile. Sa pole halb vanem, kui sul on kaootiline hommik, aga seda saab muuta. Ära ürita muuta kõike korraga. Vali üks juurpõhjus, üks lahendus ja pühenda sellele nädal aega. Hommik on süsteemi test. Ja süsteemi saab parandada. l

Vaata ka: rahumeelnevanemlus.com superoskused.com

Baboo pakub suurepärase valiku tooteid emadele sünnitusjärgseks perioodiks (hügieenisidemed ja muud tarvikud), imetamise ajaks ja lastele igapäevaseid tarbekaupu. Boonuseks hea kvaliteet ja mõistlik hind.

KANNAPÖÖRE KOOS LASTEGA: kahe

võõrsile kolinud pere lugu

Selleks, et välismaale kolida, peab inimeses olema teatud geen, usun mina. Hinges peab leegitsema mingi salajane säde, mis vaikselt, ent visalt enda poole meelitab. Sageli aga kipume seda sisemist kutset ise liigse mugavuse ja ratsionaalsusega lämmatama ning nii võivad paljud väärtuslikud kogemused saamata jääda. Õnneks oli kahel Eesti naisel – Marjul ja Kail – julgust oma hingekompassi kuulata.

TEKST: LIISBET ESTRA FOTOD: ERAKOGU

Marju Gellert perega Hispaanias

Marju on Hispaanias elanud juba kaksteist aastat. Unistus paigast, kus rohi on rohelisem ja taevas sinisem, oli naise südames vaikselt küpsenud juba lapsepõlvest saati, ent sai reaalsuseks pärast esimese lapse sündi. „Mõistsin, et nüüd ongi viimane hetk proovida, enne, kui lastel juba kooliiga kätte jõuab ja ma seda sammu enam nii julgelt astuda ei söandaks,“ meenutab naine. Nii pakitigi abikaasa Artemio ja aastase lapsega kohvrid ning suunduti Málagasse – esialgu aastaks.

Põhjuseid kolimiseks oli mitmeid, ent eelkõige mängis sihtkoha valikul rolli Marju ja Artemio ühine kirg Hispaania kultuuri ning flamenko vastu. „Juba Eestis elades käisime flamenkot tantsimas ja abikaasa õppis hobi korras ka flamenkokitarri. Nüüdseks on ta professionaalne flamenkokitarrist, kes esineb Hispaania auditooriumile,“ rõõmustab Marju kaaslase unistuse realiseerumise üle. Küll aga ei ole Artemio ainus, kes oma unistusi püüdma asus. Ka Marju sai

võõrsile kolimisest tõuke kirjutada ja avaldada oma esimene raamat, mida ta varem polnud söandanud ette võtta. Praeguseks on ta juba välja andnud kaks teost ning peatselt lisandub nimekirja kolmas.

Hispaania: ühiskond, kus lapsi päriselt märgatakse

Marju kirjeldab Hispaaniat kui erakordselt lapsesõbralikku riiki.

„Lapsed on kõikjal oodatud ja kaasatud: alati suheldakse, märgatakse ja mängitakse nendega ning politseigi kutsub neid oma autosse või mootorrattale istuma. Lapsed on kaasas restoranides ja baarides, jooksevad vabalt ringi ning võivad avalikus kohas häältki teha,“ muheleb naine pisut satiiriliselt eestlasliku

„Laps räägib siis, kui kana pissib!“ mõtteviisi üle.

Põhjamaine loomus on siiski säilinud

Marju lapsed läksid Hispaanias juba kolmeselt kooli, sest seal alustatakse kollektiivis käimist väga varakult (lasteaiatee algab juba pooleaastaselt). Ehk see ongi sealse rahva avatud oleku põhjus: lapsed on juba väikesest peale sotsialiseerunud ja harjunud grupis tegutsema.

Marju nendib, et on olnud huvitav vaadata, kuidas keskkonnale vaatamata on tema laste põhjamaine iseloom ikkagi peale jäänud: „Esimene kooliaasta möödus neil koolis vaikides uue keele ja keskkonnaga harjudes. Nüüdseks on muidugi keel suus, aga endiselt on nad pigem vaoshoitud ja klassikaaslastega võrreldes kõvasti vähem temperamentsed.“

Gellertite pere laste jaoks on keelekümblus väga tavaline: sünnist saati on räägitud nii eesti kui ka vene keelt, koolis käimisega lisandusid inglise ja hispaania keel

ning hiljem ka prantsuse keel. Laste jaoks on erinevate keelte vahel orienteerumine lihtne ja seda peab Marju ka üheks võõrriiki kolimise suurimaks plussiks.

Kõige

raskem oli tugivõrgustiku puudumine

Kuigi uude keskkonda integreerumine on alati väljakutse, tunneb Marju end iga aastaga üha rohkem kohalikuna ning samastub LõunaHispaania ütlusega „Andaluuslane võib sündida seal, kus ta ise heaks arvab“. Kõige keerulisemana tajub naine aga kolimise juures tugivõrgustiku puudumist ja seda, et lapsed näevad vanavanemaid väga harva. „Oleme pidanud kõigega ise hakkama saama, ent ilmselt oleme perena seeläbi ka tugevamalt kokku kasvanud,“ näeb pereema olukorras keerukuse kõrval ka helget poolt. Kokkuvõttes on pere õnnelik, et niisugune elumuutus ette võeti. Küll aga tunnistab naine,

et lapsed unistavad ühel päeval siiski kogeda ka elu Eestis – olgu see siis pikaaegne plaan või vahetusaasta õpingute ajal.

Marju pere tegemistel saab silma peal hoida ka blogi vahendusel aadressil seitsmemaajameretaga.com.

SPRINGORA / JAAKS / LILL

Nõusolek

Kai Oja kolme pojaga Balil

Kui Marju teadis alati, et ühel päeval tahab ta just Hispaaniasse kolida, siis Kai jaoks ei olnud niivõrd oluline sihtkoht, vaid kogemus ise. Kai kolis nimelt koos oma kolme poja – Feliksi, Roberti ja Arturiga Balile 2023. aasta augustis ning seal veedeti kokku kümme kuud ehk üks õppeaasta. Kuigi pärast seda tõi elu pere tagasi Eestisse, otsustas vanem poeg Feliks aasta hiljem tagasi kolida ning lõpetab sealsamas Green Schoolis õpingud 2027. aasta juunis.

„Mul on alati olnud soov lapsed välismaale õppima viia, sest ma ise olin Rootsis vahetusõpilane, kui olin 16-aastane,“ meenutab Kai aega, mil unistus perega välismaal elamisest tema hinge istutatud

sai. Nagu paljud, kes välistudengielu kogeda saanud, tunnistab ka Kai, et välisõppeperiood oli tema jaoks väga silmiavav ja elumuutev ning just seetõttu sooviski ta ka oma lastele samasugust elamust pakkuda. „Peamine põhjus kolimiseks oli see, et lapsed saaksid selgeks inglise keele ja kohtuksid erinevate inimestega üle kogu maailma,“ nendib naine ja tunnistab, et pojad võtsid muutuse hästi vastu, sest mõtet oli juba pikemat aega küpsetatud ja ennast selleks ette valmistatud.

Elu

Aasias oli üllatusi

täis

Sarnaselt Marjuga tõdeb ka Kai, et tugivõrgustiku puudumine oli kolimise kõige keerulisem osa: kodumaale jäid maha nii laste isa kui ka poiste sõbrad. Kuna aga teadlikult tuldi teise maailma otsa ainult üheks aastaks, aitas see

Intaniga.

muutustega kergemini toime tulla ja kõike seiklusena näha.

Waldorf-stiilis Green Schooli süsteem, kuhu Kai pojad õppima asusid, lähtub ameerikalikust õppesüsteemist: koolipäevad on kõigil ühepikkused ja nii viis päeva nädalas. Samuti on tavapärased kahekuune suvevaheaeg, kuupikkune jõuluvaheaeg ning sügisja kevadvaheajad pluss usunditega seotud riigipühad.

Kui rahvusvaheline Green School on üldjoontes Eesti tavadele pigem sarnane, siis kohalikus koolis käib elu hoopis teise rütmi järgi. Näiteks algab lastel koolipäev juba varahommikul ning koolis käiakse kuus päeva nädalas ja nii aasta ringi. Kuigi pikemat koolivaheaega lastel ei ole, saab aeg-ajalt nädal või kaks õpingutest puhata mõne erilisema püha puhul.

Kodune elamine on Bali kohalikel samuti üsna erinev meie euroopalikest tavadest. „Kodus tehakse kõiki asju enamjaolt põrandal. Toas ei ole kirjutus- ega söögilauda, sageli ka voodeid,“ nendib Kai ja lisab, et isegi kümneaastased lapsed sõidavad saarel iseseisvalt rolleritega ringi. Samuti on seal normaalne elada laste ja lastelastega suure perena koos –ühes majapidamises võib elada pea 40 inimest.

Rahvusvaheline keskkond toetas sisseelamist

Lastel võttis uue eluga kohanemine aega umbes kuu. Kuna koliti ajal, mil poisid veel inglise keelt ei osanud, tuli kõigepealt keelebarjäärist üle saada. „Kõige kiiremini leidis sõpru noorim poeg Artur, kelle klassis käis iga päev süvitsi inglise keele õpe. Kuna seda tehti hästi mänguliselt, sai elava loomuga poiss vendadest esimesena võõrkeele suhu,“ meenutab ema. „Vanemad poisid olid koolis esimene kuu aega vait. Eks me siis hakkasime kodus inglise keelt harjutama ja rääkisime iga päev, et anname endale aega harjuda, võtame üks päev korraga. See toimis,“ meenutab Kai.

Võõrana end Eesti pere Balil aga kunagi tundma ei pidanud – oldi ju ümbritsetud väga rahvusvahelisest seltskonnast. „Mõistsin, et olemas on nii palju erinevaid inimesi ja kultuure, kuid baasvajadused on kõigil samad. Ikka ihkavad kõik armastust ja hoolimist ning annavad endast iga päev parima, et olla oma lastele toeks,“ jagab naine kaunist taipamist sellest, mida elu välismaal kaasa andis.

Kogemus on asendamatu

Kõige väljakutsuvamaks osutus Kaile kohapeal kodu otsimine. „Me elasime kolmes erinevas kohas enne, kui kolisime majja, kuhu jäime kooliaasta lõpuni,“ meenutab ta. Üksikemana pidi naine ju kandma nii ema kui ka isa rolli ja selle kõrvalt veel ise tööd tegema ning oma ettevõtet juhtima. „Üsna tihti tundsin, et olen üksi. Praegu aga näen seda kui võimast kogemust, mis õpetas

enda eest hoolitsema ja katsumustega toime tulema,“ tunnistab ta ja meenutab, et leidis teistelt lapsevanematelt palju tuge. „Minu põhiline lause oli, et anna aega harjuda. Ja lõpuks harjusime. Sain kogeda, kui võimas ikka inimene on,“ meenutab Kai.

Kuigi eemal oli põnev ja seiklusrohke, õpetas see peret ka Eestit ja siinset elu palju kõrgemalt hindama: „Kui pikemalt eemal olla, hakkavad ka lapsed Eesti väärtusi palju rohkem hindama ega võta asju enam enesestmõistetavalt. Lisaks seisneb minu arvates välismaal õppimise väärtus selles, et lapsed näevad, mis veel võimalik on: maailm on suur ja lai ning täis erinevaid väljakutseid. Minu arvates peaks iga noor vähemalt ühe semestri välismaal õppima: see avardab tohutult silmaringi ja tõstab enesekindlust. Ja muidugi teeb rõõmsamaks ning avatumaks!“ võtab naine elamuse optimistlikult kokku. l

Audi Q5 Sportback quattro S line TFSI

Hind

GARANTII GARANTII

000 €

Esmane registreerimine 17.02.2026

Spidomeetri näit 10 km

Värv sinine metallik (Navarra)

Audi A6 Lim Sport Quattro 45 TFSI

Hind 34 500 €

Esmane registreerimine 08.02.2021

Spidomeetri näit 91 095 km

Värv must metallik (Mythos)

Audi A4 Lim. TDI quattro

Hind 20 800 €

Esmane registreerimine 16.09.2016

Spidomeetri näit 119 698 km

Värv hall metallik (Manhattan)

Audi Q8 50 TDI

Hind 59 900 €

Esmane registreerimine 04.01.2022Spidomeetri Spidomeetri näit 98 500 km Värv must metallik (Mythos)

Audi A6 Lim. Quattro 45 TDI

Hind 27 800 €

Esmane registreerimine 25.11.2019

Spidomeetri näit 32 550 km

Värv must metallik (Mythos)

Audi A5 Avant S line Quattro TFSI

Hind 69 000 €

Esmane registreerimine 06.06.2025

Spidomeetri näit 9 195 km

Värv punane metallik (Grenadine)

Kuidas lapse VIIRUSLIKUL JA ALLERGILISEL NOHUL vahet teha?

Kevadine ilm paneb jooksma nii puude mahlad kui ka laste ninad, kuid erinevalt talvest, mil enamasti on mõni viirus lapse nohu tekitajaks, lisandub kevadel nohu põhjuste ringi ka õietolmuallergia. Apteeker jagab nõuandeid, mille põhjal viiruslikku ja allergilist nohu eristada ning kuidas õietolmuallergiat leevendada.

TEKST: BENU FOTOD: SHUTTERSTOCK

Benu Pargi apteegi farmatseudi Lauri Baari sõnul tekib külmetusest tingitud viiruslik nohu, kui hingamisteedesse satub viiruslik haigustekitaja. „Nohu võib tekkida mõne päeva jooksul pärast viirusega kokkupuudet. Allergiline nohu seevastu tekib kohe, kui organismi satub allergeeni, näiteks õietolmu,“ selgitas ta. Kui varasemalt ei ole lapsel allergeenidega kokkupuudet olnud, võib apteekri sõnul olla raske aru saada, kas lapsel on külmetusest

KÜLMETUSE

NOHU ON TIHTI ALGFAASIS

tingitud nohu või on ta millegi suhtes allergiline.

Mõnikord saab nohu põhjustel vahet teha nohu värvi ja paksuse põhjal. „Külmetuse nohu on tihti algfaasis põletikuline, paks ja rohekas, kuid allergiline nohu on tavaliselt läbipaistev ja vesine,“ selgitas Baar, kuid rõhutas, et meeles tuleb pidada, et kergema külmetuse korral võib ka viirushaigusest tingitud nohu olla samamoodi vesine. Sel juhul võib apteekri hinnangul anda aimdust nohu ajaline kestus. „Üldjuhul kaob tavaline külmetuse

nohu ligikaudu nädalaga, aga allergiline nohu võib kesta isegi mitmeid kuid,“ rääkis Baar.

Palaviku teke

välistab allergia

Nii allergia kui ka viirusliku haiguse sümptomid on sarnased ja mõlemal juhul on apteekri sõnul sagedad tunnused aevastamine, vesised ja sügelevad silmad, tilkuv nina, köha ja ninakinnisus, aga kindel erisus on, et allergiatega ei teki palavikku. „Allergiale võivad viidata turses silmaalused või ka sügelus pea piirkonnas: ninas, kõrvalestadel ja suu ümbruses, mõnikord ka üle keha,“ loetles Baar.

Silmade ja nina loputamine toob leevendust

Kõige tähtsam leevendusmeede on apteekri sõnul allergeenide ehk õietolmu eemaldamine ninast ja silmadest, et nad ei tekitaks edasisi vaevusi. Kõige lihtsam ja kiirem viis selleks on silmade ja nina loputamine. „Silmade

loputamiseks võib kasutada vett või isotoonilist soolalahust, kui selleks on võimalus. Hea oleks kaasas kanda silmatilku, mida saab kasutada kohe, kui silmad hakkavad vett jooksma või kipitama ning parasjagu neid veega loputada pole võimalik,“ õpetas Baar.

Kui nina on kinni ja tilgub, soovitab apteeker kasutada mereveebaasil ninatilku. „Neid on kahte tüüpi: ühed, millest tuleb pihustusega üks doos vedelikku, ja teised, mida pihustades on vedelikujuga ühtlane. Just ühtlase pihustusjoaga tilgad sobivad allergia korral nina loputamiseks paremini,“ selgitas Baar.

Lisaks võib ninaturse vähendamiseks kasutada erinevaid

LASTE PUHUL

TASUKS ENNE ALLERGIARAVIMITE KASUTAMIST

KONSULTEERIDA ARSTIGA.

ravimeid, kuid laste puhul soovitab apteeker neid pigem vältida või kasutada lühiajaliselt, mitte üle 2–3 päeva. „Laste puhul tasuks enne allergiaravimite kasutamist konsulteerida arstiga, et olla kindel, kas lapsel on allergiast tingitud sümptomid või külmetus,“ rõhutas Baar.

Pideva allergiamurega pöördu arsti poole „Leevendusmeetmed on, nagu nimigi ütleb, sümptomeid leevendavad ja nende toime ei ole nii pikaajaline kui ravil,“ rõhutas Baar ja lisas, et allergiaraviks kasutatavad vahendid ja võimalused on üsna laialdased. „Esmalt soovitan allergiamurest rääkida oma perearstiga, kes suunab vajadusel edasi allergoloogi vastuvõtule, kus selgitatakse välja, mis täpselt allergiat tekitab. Kui on teada, mis täpselt allergilise reaktsiooni vallandab, on seda allergeeni tulevikus kergem vältida ning teisalt saab konkreetset allergeeni teades määrata täpsemat ja tõhusamat ravi,“ selgitas Baar.

Allergiate teke ja kadu on apteekri sõnul seotud inimese immuunsüsteemiga ja õietolmuallergia võib vanemaks saades kaduda või vastupidi, vanemaks saades võib allergia järsult tekkida. „Uuringutes on leitud, et ligikaudu viiendik inimestest saavad vanemas eas allergiast priiks. Lisaks on leitud, et pidev kokkupuude väikese koguse allergeeniga aitab kehal sellega paremini toime tulla ja väheneb reaktsioonitugevust allergia näol, aga siinkohal rõhutan, et seda ei tohiks kindlasti ise hakata enda või lapse peal enne arstiga konsulteerimist testima,“ täheldas apteeker. l

Milline ratas osta lasteistme külge?

Lastega kodudes algab kevad tavaliselt kahe küsimusega. Milline jalgratas kannatab turvaliselt lasteistet ja lisaraskust ning milline ratas osta suuremale lapsele nii, et sõidurõõm ei kaoks pärast esimest kukkumist?

TOIMETAS: SVEN SULA FOTO: SHUTTERSTOCK

ige vastus neile küsimustele sünnib tehnilistest detailidest, mitte värvist või allahindlusprotsendist. Lasteiste muudab ratta juhitavust, sest raskuskese liigub kõrgemale ja tahapoole. Pidurdusteekond pikeneb, aeglane manööverdamine nõuab rohkem kontrolli. Seetõttu tasub lasteistmega kasutada linnaratast.

Püstisem sõiduasend annab parema ülevaate liiklusest ja klassikalise geomeetriaga ratas

aitab koormaga paremini tasakaalu hoida. Jäik tagahark ja tugev raam võimaldavad kasutada nii pakiraamile kinnituvat istet kui ka sadulatoru külge paigaldatavat mudelit, sõltuvalt tootja kinnitusest.

Pakiraamile kinnituv lasteiste sobib igapäevaseks linnaliikluseks. Tugev ja sertifitseeritud pakiraam kannab lisaraskust ning jätab ratturi liikumisruumi vabaks. Seevastu raamile kinnituv iste pakub veidi paindlikumat lahendust, kuid nõuab sobiva

läbimõõduga ja piisava sirge osaga sadulatoru. Enne ostu tasub alati kontrollida tootja antud maksimaalset kandevõimet ja ratta tehnilisi näitajaid.

Ohutus on a ja o

Pidurid väärivad eraldi tähelepanu. Lisakilod nõuavad jõulist ja hästi doseeritavat pidurdust. Hüdraulilised ketaspidurid pakuvad kindlat tunnet ka märjal teel, mehaanilised lahendused nõuavad sagedasemat reguleerimist. Rehvi laius mõjutab stabiilsust rohkem, kui esmapilgul paistab. Veidi laiem rehv summutab vibratsiooni ja annab rahulikuma juhitavuse. Kahe jalaga seisuhark lihtsustab lapse istuma panekut ja vähendab ümberkukkumise riski.

Turvakomplekt ei lõpe raami ja istmega. Jalgrattal peavad olema ees valge ja taga punane helkur, vähemalt ühe ratta mõlemal küljel kollane või valge helkur ja rattakell. Pimedal ajal, kui nähtavus langeb

alla 300 meetri, lisanduvad nõuete hulka ees valge ja taga punane tuli.

Kiiver kuulub sõidu juurde samamoodi nagu pidurid. Alla 16-aastane rattur peab kandma kinnitatud kiivrit, kuid mõistlik turvakultuur hõlmab kogu peret.

Lasteistmes sõitev väikelaps vajab samuti korralikult reguleeritud ja õige suurusega kiivrit. Kerge ja hästi ventileeritud mudel suurendab kandmismugavust ning vähendab kiusatust kiiver sõidu ajaks kotti pista.

Turvatoolist oma ratta selga

Lapse ratta valikul määrab edu õige suurus. Ühe numbri võrra suurema ratta ostmine pole alati kuigi hea mõte, sest kobakam raam röövib enesekindluse ja muudab rattalt mahasaamise keerulisemaks. Liiga raske ratas väsitab ja pärsib sõidutehnika arengut. Hea lasteratas toetab loomulikku liikumist ja laseb keskenduda tasakaalule.

Ratta suurus sõltub lapse pikkusest ja jala sisekülje mõõdust. Laias laastus alustavad 16-tollise rattaga tavaliselt koolieelikud, 20-tollised sobivad algklasside lastele, 24-tollised noorematele teismelistele. Numbrid annavad suuna, lõpliku otsuse teeb proovimine. Laps peab ulatuma kindlalt maha ja suutma ratast ise paigalt liikuma lükata.

Seadusandlus suunab samuti valikut. Nooremad lapsed liiguvad kõnniteel, õuealal ning jalgratta- ja jalgteel. Liikluses iseseisev sõitmine eeldab teatud vanust ja jalgratturi juhiluba. See teadmine aitab otsustada, milline varustustase ja nähtavusnõuded vajavad suuremat rõhku.

Helkurid, kell ja tuled kuuluvad samuti lapse ratta juurde. Lapse liiklemine sõltub sageli vanema eeskujust. Kui täiskasvanu selgitab reegleid ja kannab ise kiivrit, kinnistub ohutu käitumine loomuliku harjumusena. l

Õige suurusega ratas

Täiskasvanu ratta sobivuse hindamiseks astu üle ülemise toru ja jäta jalgevahe ning toru vahele mõni sentimeeter turvaruumi. Reguleeri sadul kõrgusele, kus pedaali alumises asendis jääb põlv kergesse painutusse. Puus ei tohi väntamisel küljelt küljele kõikuda.

Lapse ratta puhul istub laps sadulasse ja asetab jalad maha. Jalatald peab toetuma kindlalt pinnale või vähemalt andma stabiilse toe. Kui laps ei tunne peatudes kindlust või peab varvastele tõusma, vajab ta väiksemat raami.

Piletitel soodushinnad kuni 30.04

Kuidas kevadel õues kuivaks jääda?

Eesti kevad ei ole etteaimatav. Hommikul võib maa olla veel külmunud, lõuna paiku sulab lumi poriks ja õhtul sajab vihma. Just sel ajal algab ka laste jaoks kõige intensiivsem õuehooaeg.

Vanema jaoks tähendab see aga küsimust: kuidas riietada last nii, et ta märjaks ei saaks ja tal külm ei hakkaks?

TOIMETAS: MARIANN VILBRE FOTO: SHUTTERSTOCK

Vaja läheb riideid, mis peaksid vastu

Kevadel ei ole peamine süüdlane vihm, vaid niiskus, lombid ja pori, mille sulav lumi endast maha jätab. Lapsele on see maailma kõige põnevam mängumaa, kus saab ehitada, pritsida ja kaevata, aga riietumise koha pealt on olukord keerulisem. Tihti ei saja üldse, aga laps tuleb õuest ikkagi läbimärjana tuppa.

Just seetõttu ei ole kevadriiete valikul kõige olulisem küsimus, kas jope peab vihma. Olulisem on, kas kogu komplekt peab vastu päris mängule. Kas püksid peavad põlvedest vett, kas istmik jääb kuivaks, kas saabas ei hakka läbi laskma ja kas riided püsivad paigal ka siis, kui laps ronib, kukub ja istub.

Kui kevadine õueriietus on hästi valitud, saab laps õues olla kaua ja muretult. Kui rõivad on valed, saab mäng kiiresti läbi ning vanema päev jätkub pesu ja kuivatamisega.

Softshell, kevadkombekas või vihmakomplekt?

Kevadel kasutatakse tavaliselt kolme tüüpi pealisriideid ja igal neist on oma koht.

Softshell on mugav ja paindlik valik, mis sobib hästi jahedama ning kuivema ilmaga. Laps saab selles vabalt joosta, ronida ja mängida. Softshell peab kerget niiskust ja poripritsmeid, kuid ei ole mõeldud selleks, et laps istuks pool tundi märjas lombis.

Vihmakomplekt on kõige kindlam kaitse, kui õues on tõesti märg. Vihmapüksid ja -jope ei lase vett läbi ning need on sageli asendamatud lasteaias, kus lapsed veedavad õues palju aega. Samas on vihmariided enamasti vähem hingavad. Kui laps liigub aktiivselt, võib ta higistada ja muutuda seestpoolt niiskeks.

Kevadkombekas on kompromisslahendus, mis võib olla väga hea, kui materjal on kvaliteetne ja õmblused on korralikult viimistletud. Kombeka

eelis on see, et lumi, pori ja tuul ei pääse vöö vahelt sisse ning selg püsib ka ronides kaetuna.

Praktikas on paljude perede jaoks kõige toimivam lahendus see, kui lapsel on olemas mugav kevadine põhikomplekt ja lisaks eraldi vihmapüksid, mida saab vajadusel peale tõmmata.

Kihiline riietumine hoiab soojas

Sageli arvatakse, et külma saanud laps tähendab kehva pealisriiet. Tegelikult on probleem tihti vales alus- või vahekihis. Kevadel ei ole puuvillane särk ja dressipluus alati parim valik. Puuvill imab niiskust ja jääb keha vastas märjaks. Kui laps higistab, võib ta kiiresti maha jahtuda.

Aluskihiks sobib hästi meriinovill või hingav sünteetiline materjal, mis juhib niiskuse kehast eemale. Vahekihina toimib õhem fliis või villane kampsun. Selline süsteem võimaldab kihte vastavalt ilmale lisada või eemaldada.

Oluline on, et laps saaks liikuda vabalt. Kui riietus on liiga paks või jäik, hakkab laps kiiremini higistama ja väsima. l

Allikad: treelinereview.com, momgoescamping.com

Uus Värska Veekeskuse hotell –puhkus, mis toob pere kokku

Kevad ja suvi on parim aeg, et olla koos.

Värskelt renoveeritud Värska Veekeskuse hotell pakub mugavat ja kaasaegset majutust otse veekeskuse kõrval – ideaalne koht, kus veeta kvaliteetaega kogu perega.

SEE ON PUHKUS, KUS IGAÜHEL ON OMA RÕÕM:

• lapsed naudivad veemõnusid ja mängurõõmu

• vanemad leiavad hetke rahuks ja lõõgastumiseks

• vanavanemad saavad hoolitseda oma tervise eest Värska Sanatooriumi raviprotseduurides

Kõik vajalik ühes kohas – lihtne, mugav ja tasakaalus puhkus.

Hotelli avamise puhul on pakett „Puhkus Veekeskuses“ kuni 20. juunini erihinnaga 130 € kahele (tavahind 180 €).

Pakett sisaldab:

• majutust uuenenud Veekeskuse hotellis kahele

• hommiku- ja õhtusööki Lahe Restos

• piiramatut veekeskuse ja saunade kasutust lahtiolekuaegadel

• hommikuujumist ja jõusaali kasutust paketi kestvuse ajal

Lisaväärtus pikemaks puhkuseks:

Broneerides paketi kaheks või enamaks ööks, lisandub vahepealsetel päevadel tasuta lõunasöök.

Broneeri oma perele puhkus, mis jääb kauaks meelde!

tel 799 3901 spavarska.ee info@spavarska.ee

SPAAD EESTIS, kuhu minna kogu perega

Eesti on tõeline spaaparadiis, kust igaüks midagi oma maitsele leiab. Selles loos keskendume just nendele spaadele, mis on kõige lastesõbralikumad ja kus saab end tõeliselt hästi tunda kogu pere.

TOIMETAS: KAIRI PRINTS FOTO: SHUTTERSTOCK

Tallinn ja Põhja-Eesti

Pealinnas on mitu peresõbralikku spaad. Näiteks Kalev Spa Hotel & Waterpark, mis on eelkõige tuntud oma veekeskuse poolest. Siis veel Viimsi Spa Hotell & Aquapark, mille juures asub ka Eesti suurim interaktiivne veepark Atlantis H2O

Mustamäe Elamus Spas on 22 erinäolist ja eri temperatuuriga sauna, rohked veesilmad, puhkealad ning mitmekülgne valik iga päev toimuvaid põnevaid saunarituaale. Perede ala näeb välja nagu džungel ja muidugi ei puudu ka liutorud.

Tallinnast veidi välja sõites võib minna Laulasmaale LaSpasse või Rakverre Aqva SPA-sse –mõlemas leiavad igas vanuses pereliikmed kõvasti tegemist.

Pärnu

Suvepealinnas on mitu armastatud spaad, millest igaüks on veidi omamoodi. Lastega pered armastavad aga enim just Tervise Paradiisi, mis on üks Eesti suuremaid veeparke. Kuid lapsed leiavad palju tegevust ka teistes Pärnu spaades –näiteks Viiking Spaa Hotellis saab muu hulgas avastada katuseaeda ja ainulaadset lumesauna.

Haapsalu

Nagu Pärnugi, on Haapsalu kandnud sajandeid kuurortlinna tiitlit. Kõige tuntum on spaa märksõnaga „mudaravi“. Lastega peredele võiks aga sobivaim olla männimetsa all asuv Fra Mare Thalasso, kus on suur basseini- ja saunapark ning pakutakse ka perepaketti.

Saaremaa

Georg Ots Spa Hotel ilmselt lähemat tutvustamist ei vaja – see on nii suurte kui ka väikeste spaanautlejate lemmik. Sealne restoran on saanud ka peresõbaliku söögikoha tunnustuse.

Johan Spa Hotellis pakutakse söögiks Saaremaa väiketootjate toodangut. Sealsed basseinid ja saunad on loodud nii suurtele kui ka väikestele spaanautlejatele.

Värskenduskuuri läbinud Meri Spa Hotelli peetakse heaks hinna ja kvaliteedi suhtega kogu pere puhkusepaigaks.

Saaremaa suurima liutoru ja ilusaima merevaatega restorani leiab aga Asa Spa Hotellist

Tartu ja Lõuna-Eesti

Ülikoolilinna suurim ja tuntuim spaa on muidugi V SPA, kus on 11 basseini, sealhulgas mineraalvannid, ning 13 sauna. Tegevust jätkub kogu perele!

Lõuna-Eestis on häid spaapaiku veelgi: näiteks Värska Sanatoorium, mis on Eestis ainulaadne oma raviarsenali poolest. Lastega pered saavad aga möllata lühikese jalutuskäigu kaugusel asuvas Värska Veekeskuses. Kogu perega on tore lõõgastuda ka Suure-Jaani Tervisekoja Veekeskuses ja Abja spordi- ja tervisekeskuses

Allikad: puhkaeestis.ee, reisijuht.ee

Eesti parimad spaad lastele

Eesti spaades on tavaliselt ühe katuse alla püütud mahutada nii lõbustus lastele kui ka lõõgastus suurtele – kus aga just väikestel kõige lõbusam on? Puhkaeestis.ee uuris järele laste enda käest!

Eesti spaad on unikaalsed selle poolest, et veekeskuse rõõmud ja lõõgastavad saunakompleksid sulavad siin sõbralikult kokku. Kogu pere saab ühe katuse all nautida just enda maitse järgi meelelahutust. Aga mida vastasid lapsed, kui neil küsiti, mis on spaa juures kõige olulisem?

Milline on vinge spaa? Tuleb välja, et ikkagi veekeskus. „Torud peavad olema! Sest muidu pole see veekeskus, vaid niisama basseinituba,“ kuulutas seitsmeaastane asjatundja. „Selline, kus saab palju erinevaid asju teha,“ teatas õhinal teine, kümnene. „Selline, kus saab pardiga sõita,“ arvas kolmene.

Neid ja teisigi lapsi küsitledes selgusid nende neli lemmikut Eestis.

Atlantis H20 Aquapark

Üks eriliselt mitmekesine avastamispark asub Tallinna külje all Viimsis. Atlantis H20 Aquapark on tohutu suur ja põnev veetorude rägastik – kõige pikem neist pakub

lausa 120-meetrist liugu. Saab proovida vastuvoolu ujumist, nagu ehtsal jõel, või lainetel hõljumist, nagu päris merel. Pisikestele on oma miniliumäed ja turvaliselt madalad basseinid.

V Spa

Tartus pole üldse lugu, et meri kaugel ! V Spa on kohalik magnet, kus on kõik olemas: lõbustused lastele, lõõgastav saunamaailm ja lisaks hulk hoolitsusi. Basseinialad on kujundatud nii õdusaks, et tunned end kui puhates paradiisisaarel.

Tervise Paradiisis

Pärnu on Eesti suve- ja spaapealinn – uhkeid basseinikomplekse on siin terve rivi. Lastega tasub peatuda Tervise Paradiisis. Sealne veekeskus koosneb neljast torust, hüppeplatvormist ja iga ilmaga avatud välibasseinist.

Georg Ots Spa

Saaremaale meelitavad puhkajaid sealsed meretaguselt rahulikud spaad. Georg Ots Spa on erakordselt lõõgastav paik, kus saab kogu perega hullata mitmes basseinis ja pisikestel silma peal hoida klaasseintega saunas. l

Teeme algust kevadise suurpuhastusega

Et suurpuhastusega kaasnevat koormat veidigi kergendada, võid alustada juba nüüd ja teha põhjalikku koristust jupikaupa. Need on olulisemad kevadtööd sinu magamis- ja elutoas, mis erilist tähelepanu vajavad.

TOIMETAS: EVE KALLASTE FOTO: SHUTTERSTOCK

Et mitte pealtnäha võimatu missiooni ees ahastusse sattuda, tasub enne suurpuhastusse sukeldumist panna paika korralik sõjaplaan – varuda puhastusvahendeid, prügikotte ja olla valmis pikaks spordipäevaks. Kõige targem on võtta toad ette ükshaaval, alustades elu- ja magamistoast ning lõpetades köögi ja vannitoaga. Selles numbris tuletame meelde puhkeruumidega seonduvaid töid, järgmine kord keskendume kodu ülejäänud ruumidele.

Magamistuba

Kevadise suurpuhastuse käigus tasub magamistuba põhjalikult ette võtta: puhastada tolmust madrats ja kattemadrats, teha pesu tekkidele-patjadele ning piiluda voodi alla. Samuti tasub pilk heita riidekappi ja veenduda, et seal ei ole aastaid kasutuna seisnud riideid, mis pikapeale ebameeldivalt lõhnama hakkavad. Et kapp värskena hoida, riputa sinna mõned lavendliga täidetud riidekotikesed. Mittevajalikud rõivad vii taaskasutusse.

Tasub teada:

ф Patju masinas pestes pista trumlisse ka paar tennisepalli – nii on padjad pesust tulles mõnusalt kohevad. Tekid, mis masinasse ei sobi, vii keemilisse puhastusse.

ф Kui võimalik, tassi madrats paariks tunniks välja päikese kätte tuulduma. Päikesevalgus tapab baktereid ja seeneeoseid. Tolmu eemaldamiseks sobib ideaalselt ka vanamoodne vaibaklopits, millega on õues mugav toimetada.

Elutuba

Elutoa südameks on diivan, mille puhastamine võib olla suuremat sorti ettevõtmine – seda eriti juhul, kui pealiskangas ei ole eemaldatav. Kui see töö on pikalt tegemata, on variant kutsuda puhastama professionaalsed meistrid või panna käed ise külge.

Spetsiaalsete puhastusvahendite kõrval teeb hea töö ära ka tilk nõudepesuvahendit veekausis. Väldi tugevat hõõrumist ja lase kangal normaalselt õhu käes kuivada. Kui pesed diivanikatet pesumasinas, tasub teada, et see tuleb alati mööblile peale panna veidi niiskelt, sest kuivades võib see kokku tõmmata ja hiljem mitte enam peale mahtuda! Kord aastas soovitatakse nahast mööblit spetsiaalse hooldusainega töödelda (sobib ka mesilasvaha baasil nn antiikvaha).

Vaibad vajavad samuti vähemalt kord aastas suuremat puhastamist. Spetsiaalsete vaibapuhastusvahendite kõrval saad abi ka soolast, soodast ja tavalisest seebist.

Söögisooda aitab eemaldada ebameeldivad lõhnad ja tapab kangakiusse tunginud seened ning bakterid. Puista soodat vaibale ja 30 minuti pärast puhasta vaip tolmuimejaga. Vaibalt plekkide eemaldamiseks sega soodast ja veest pasta ning määri see plekile. Lase pastal kuivada ja harja seejärel pulber ära.

Soolaga puhastamine kuulub samuti vanaemade nipivaramusse – puista vaibale peotäis peenikest soola, harja korralikult vaiba sisse ja puhasta mõne aja pärast tolmuimejaga.

Tasub teada:

ф Kardinad on soovitav valida sellised, mis taluvad masinpesu ja triikimist. Vett pelgavad kardinad puhasta õrnalt tolmuimeja harjaga. Ebameeldivaid lõhnu saad eemaldada spreipudelisse valmistatud vee ja äädika lahusega.

ф Tähelepanuta ei tasu jätta ka lüliteid ega valgusteid, mida puhastatakse keskmises kodus reeglina harvem kui kord aastas.

ф Kui valid valmiskujul puhastusvahendi, on oluline ka vahendi lõhn, sest see meenutab sulle suurt koristamist veel mõnda aega. l

Allikas: Moodne Kodu

Iga kodu ja kontor on eriline ning seetõttu vajavad need alati suurt tähelepanu ja hoolitsust. Meie kõigi jaoks on tähtis, et meie ümbrus oleks hoolitsetud ning puhas.

PAKUME KODU JA KONTORIKORISTUST, TÄNU

MILLELE JÄÄB TEILE ROHKEM KVALITEETAEGA JA TEKIB VÕIMALUS TEGELEDA ASJADEGA, MIS TEGELIKULT MEELDIVAD.

PAKUTAVAD TEENUSED:

Aega on alati VÄHE!

Tänapäeva kiire elutempo juures soovime aga oma vähest vaba aega veeta koos pere ja sõpradega.

• kodukoristus

• majahoidjateenus

• akende ja klaaspindade pesu

Soovime, et aega jääks iseendale ja hobidele ning sealjuures saaksime rõõmu tunda puhtast ümbrusest.

• kolimisjärgne koristus

• vaipade süvapesu

• PVC-põrandate süvapesu ja vahatamine

• kivipõrandate süvapesu

• lumekoristus

• muruniitmine

Lotta taaskasutuspood ostab

Täpsema hinnapäringu saamiseks helistage tel 5553 1511 või kirjutage info@avira.ee

Eestis toodetud nõusid, ehteid, suveniire. Uku, ARS-i, Tallinna Juveelitehase, Tarbeklaasi ja Langebrauni tooteid. Samuti nõukaaegseid nõusid ja muid asju.

5553 1511

Pakume nii üldarstiabi kui ka väga spetsiifilisi uuringuid ja protseduure: vaktsineerimisest ja küünelõikusest kuni laparoskoopiani.

OotamekõikiNordicVetLoomakliinikusse(Koskla16,Tallinn)

Oleme avatud esmaspäeval ja kolmapäeval 9-19, teistel tööpäevadel 9-17!

Beebi ja kiisu

Enne lapse sündi on tihti just kass olnud perekonna lemmikuks ja muidugi tahad sa beebi saabudes olla kindel, et vastsündinu ning kiisuga seoses mingeid probleeme ei tekiks. Haabersti Loomakliiniku eksperdid jagavad kasulikke soovitusi.

TOIMETAS: EVE KALLASTE FOTO: SHUTTERSTOCK

Kassidele meeldib rutiin ja ettearvatavus ning kodused muutused võivad osal kassidel tekitada ärevust. Enamasti kassid siiski harjuvad beebi saabumisega ja naudivad asjaolu, et värske emme on sagedamini kohal ning püsib last toites ühe koha peal pikka aega. Kassid võivad kodusele emale olla suurepäraseks kaaslaseks ja saada beebiga hämmastavalt hästi hakkama.

Imik võib tunduda kassile hirmutav Kassid kasutavad oma suurepärast lõhnataju selleks, et teada, mis kuulub neile. Kodus hõõrub kass nägu vastu erinevaid esemeid,

mis hakkavad tema järgi lõhnama (meie aga ei taju neid lõhnu üldse) ja seetõttu on tuttavad ning turvalised. Beebi ise ja temaga seotud asjad lõhnavad esialgu kassi jaoks võõralt ning see võib häirida tema turvatunnet.

Imikud vajavad ka palju vanemate aega ja selle tõttu võib kass vähem tähelepanu saada.

Võrreldes täiskasvanute ja suuremate lastega on beebid oma käitumises (sh häälitsustes) ettearvamatumad. Seega võivad nad kasse veidi rohkem heidutada. Näiteks uudistavad beebid looma tihti väga lähedalt. Teatud vanuses uuritakse kõike haarates ja suhu pannes. Siis tuleb last õpetada kassist lugu pidama. Enamik kasse naudib füüsilist

Terve

mõistus ja ohutus ennekõike

1. Pese käsi pärast kassi puudutamist või liivakasti puhastamist.

2. Ära luba kassi köögitasapindadele.

3. Omaenda meelerahu huvides ära lase kassi imiku tuppa, eriti kui laps on veel väga väike.

4. Pane beebi hälli või käru kohale võrk, nii et kass ei pääseks sisse.

5. Anna kassile kirbu- ja ussivastast rohtu.

suhtlust, kui see tähendab pea ja näopiirkonna silitamist. Kass eelistab kõige rohkem sellist suhtlust, kui ta saab ise valida, millal ja kui kaua see toimub. Kassi jaoks võib suhtlemine imikuga osutuda raskeks – st kuidas ja kui kaua temaga tegeletakse. Suhtlus beebiga võib olla ka ettearvamatu ja muutuv.

Kasse ei tohiks kunagi jätta imikutega üksi.

KASSI JAOKS VÕIB SUHTLEMINE

IMIKUGA OSUTUDA RASKEKS.

Mida saab teha, et kass tunneks end turvaliselt ja kindlalt enne imiku saabumist?

ф Kõik muutused peavad kodus toimuma järk-järgult.

ф Anna kassile pärast beebi saabumist aega kodu uurimiseks ja uute asjade omaksvõtmiseks.

ф Anna uuele asjale kodu lõhn, hõõrudes riidelappi õrnalt vastu kassi põski ja laupa, kui kassi paitad ning ta on lõõgastunud. Siis hõõru uusi asju sama riidetükiga. Sellele jäävad külge näoferomoonidena tuntud kemikaalid, mida kass eritab. Kass tunneb need kemikaalid ära ja see paneb teda end turvaliselt ja kindlalt tundma. Ära muretse, et lõhna oleks tunda uutel asjadel – inimesed ei tunne seda.

ф Veendu, et kassil oleks piisavalt kohti, kus end turvaliselt ja kindlalt tunda väljaspool imiku haardeulatust – vägagi kasulikud on pappkarbid, millest on tehtud peidupaigad, õrred, riiulid ja pesad.

ф Mõni teine inimene võiks hakata toitma kassi juba enne lapse sündi, kuna värske ema ei saa seda tõenäoliselt pärast sünnitust mõnda aega korrapäraselt teha.

ф Mängi kassile ette helisalvestis imiku nutuga (internetis on selliseid palju). Helitase võiks olla vaevu kuuldav. Kui kass ei ilmuta huvi, võid tasapisi helitaset suurendada. Eesmärgiks on panna kass tundma, et sellise heli pärast ei pea muretsema –see on väga oluline, kuna heli muutub peagi vägagi tavaliseks. ф Kui laps on sündinud, veedab ta ilmselt mõne aja haiglas. Hea mõte on sel ajal koju tuua kantud beebi riideese, et kass saaks seda nuusutada ja uurida. Kui lemmik harjub imiku lõhnaga enne tema kojutoomist, heidutab lapse kohalolu teda vähem.

LASE KASSIL LAST

Imiku kojutoomine

Beebi kojutoomine võib osutuda pinevaks ajaks – kuidas küll kass reageerib? Jää rahulikuks ja proovi õhkkonda mitte pingeliseks muuta. Lase kassil last nuuskida ja uurida, kes see imelikult lõhnav väike tegelane küll on. Kasside suurepäraseks omaduseks on see, et nad kohanevad pea iga olukorraga, lähevad tagasi oma pessa, tõmbavad kerra ning

uinuvad! Väga tihti võib aga ülitundlik kass olla stressis ja urineerida. Stressist on võimalik vabaneda kassi turvatunnet suurendades. Kui kass harjub beebi olemasoluga ja imiku lõhn seguneb koduse lõhnaga, läheb enamik kasse lihtsalt oma eluga edasi.

Millele peaks veel mõtlema, kui laps kasvab?

Kui laps hakkab rohkem liikuma, on laps pigem ohuks kassile, mitte vastupidi! Sel ajal on eriti oluline hoolitseda selle eest, et kassil oleks palju kohti, kuhu beebi eest pakku pääseda. Siin on suuresti abiks vertikaalse ruumi (riiulid, kassipuud, õrred) ja treppide kasutamine.

Kasside juuresolekul ei tohi beebisid ega väikelapsi kunagi järelevalveta jätta, sest nad võivad püüda kassi haarata. Su kass ei oota kohe üldse sabast tõmbamist.

Lapsele tuleb õpetada, et kassi tuleb puudutada õrnalt ja lameda peopesaga. Abiks on see, kui paned oma käe lapse käe alla. See kaitseb kassi sakutamise eest.

Kui võtad neid nõuandeid kuulda ja imiku eest hoolitsemise ajal püüad tagada ka kassi vajaduse ohutu, turvalise, ettearvatava ja kontrollitud elu järele, oled õigel teel selleks, et nende kahe vahel sünniks eluaegne sõprus. l

VETERINAAR KIIBISTAMINE

VAKTSINEERIMINE KIRURGIA

KIIRABI PÜGAMINE UURINGUD

RÖNTGEN VEREUURINGUD ULTRAHELI

HAMMASTE HOOLDUS

SÜDAMETESSE pakitud

Palju räägitakse isetehtud kingitustest, aga ka pakend, mille sisse on kingitus peidetud, võib olla lapse oma kätega tehtud. Vaata, kuidas saab kartulitemplite abil ilusa südametega pakkepaberi teha.

TEKST: EVE KALLASTE FOT0D: SHUTTERSTOCK

Vaja läheb:

ф pakke- või küpsetuspaberit

ф paberist nööri

ф paari toorest kartulit

ф südamekujulist piparkoogivormi

ф punast guaššvärvi

ф pintslit

ф nuga

Kingipaberi kaunistamine

Lõika kingituse pakkimiseks vajalikus suuruses paber.

Lõika pooleks toores pestud kartul.

Suru pooliku kartuli sisse südamekujuline piparkoogivom

nii, et vormi ääred ei ulatu üle pooliku kartuli servade.

Lõika vormi vajutusjälje sügavuselt noaga südamest väljapoole jääv osa kartulist ära.

Eemalda vorm.

Südamekujuline kõrgem osa värvi paksema närvikihiga punaseks.

Katseta proovipaberil, kas tempel jääb ilus või on vaja värvihulka või vajutustugevust muuta.

Nüüd tee punaseid südameid kinkepaberile ja kui templid hakkavad tuhmuma, lisa südamele uus värvikiht.

Oota, kuni paber kuivab, ja paki oma kingitus kaunisse paberisse!

Toredat meisterdamist! l

Nipp!

Katseta ka teistsuguse kujuga piparkoogivormidega või joonista otse kartulile soovitud kujuga tempel ja urgitse ülejääv osa kartulist ettevaatlikult ära. Ka templite värvivalikut on tore laiendada.

Katri Kirkkopelto

IMELINE MOLLI

 32 lk

 Helios kirjastus

Mollil on vahvad kõrvad, mida saab lehvitada. Mollil on pehme kõht, mida saab patsutada, ja osavad varbad, mis teavad, kuhu minna.

Molli mõtleb koos oma sõprade Sisu ja Pusaga, mis neis on sarnast ja mis erinevat. Üks on pikk ja teine on lühike. Üks on jutukas, aga teine jälle vaiksem. Ühe peas pöörleb mõtete metsik virvarr, aga teise pähe mahub üks mõte korraga. Ühes asjas on sõbrad aga kindlasti sarnased: nad kõik armastavad kibuvitsamarju.

Lõbusas ja armsas raamatus arutatakse erinevuste ja erakordsuse üle, rahulolu üle enda ja oma kehaga.

KUJUNDA

OMA LABUBU

 Pehmekaaneline, 48 lk

Kes ei tunneks neid ümaraid ja karvaseid koletisi, kellel on suured silmad, pikad kõrvad ja teravate hammastega kelmikas naeratus? Sellest raamatust leiad: kaks Labubu kujukest väljalõikamiseks ja värvimiseks, ägedad rõivakomplektid nende riietamiseks, lõbusad värvimispildid, 30 värvilist kleepsu. Leia raamatupoodidest või telli mugavalt www.kidpress.ee

LAURA NUPUTAMISRAAMAT

 Pehmekaaneline, 32 lk

UURI JA AVASTA. VÄRVID

 Papplehtedega, 12 lk

Õpi värve väikeses kirevas linnakeses! 12 tugevas klapis on ka toredad piiluaugud. Sinu laps on valmis maailma avastama. Raamat ärgitab kasutama motoorikat, toetab mõistmise ja sõnavara arengut, rõõmustab avastuste ja üllatustega. Samas sarjas ilmunud varem: “Uuri ja avasta. Kevad metsas!”, “Uuri ja avasta. Suvi metsas!”, “Uuri ja avasta. Kasvame” ja mitmed teised. Leia raamatupoodidest või telli mugavalt www.kidpress.ee

 32 lk

 Helios kirjastus

„Oh, oli see vast päev,“ hingeldas Molli väsinult. „Lausa metsik, mida kõike me teha jõudsime!“

Väikeses Mollis pulbitsevad suured tunded. Ta lõkerdab rõõmust, mossitab pettumusest, väriseb vihast, mürgeldab pööraselt, põrnitseb pahaselt ning ümiseb heatujuliselt.

Lõbusas raamatus võtavad tunded võimust ja kõiguvad ühest äärmusest teise. Mõned tunded on meeldivad, teised tülikad.

Raamatut hüpitades, patsutades ja silitades saab väike lugeja sündmustest vahetult osa. Koos Molliga õpivad lapsed tundeid ära tundma ja nimetama ning võivad tõdeda nagu Molli: tunded tulevad ja tunded lähevad, aga kõik tunded on olulised. www.helios.ee

Tule koos Laura ja tema sõpradega mängima! Värvi lõbusaid pilte, otsi erinevusi ja vasta küsimustele. Tegevust jätkub pikaks ajaks! Tervelt 32 lehekülge rõõmsavärvilist nuputamist ja värvimist! Juhendid on trükitähtedes, seega on sobiv ka algajale lugejale.

Tutvu ka Laura sarja juturaamatutega www.kidpress.ee

STITCH. SUUR FOTOAARETE VÕIDUSÕIT.

Minu esimene koomiksiraamat

 Kõvakaaneline, 48 lk

Valmistu võidusõiduks! Lilo ja Stitch tahavad meelt lahutada ning mõtlevad välja fotoaarete jahi hõljukautodel! Nad kihutavad koos Jumba ja Pleakleyga mööda saart ringi ning pildistavad inimesi, kohti ja asju. Võidu nimel püüab kumbki meeskond kõik fotod ära teha esimesena! Kui aga välja ilmuvad Jumba endine partner, kuri Doktor Hämsterviel, ja Stitchi armsam Angel, võib see rikkuda nende võistluse… Leia raamatupoodidest või telli mugavalt www.kidpress.ee

PESAMUNA

ÕPIB. TALUS

 Papplehtedega, 8 lk

12 pusletükiga taluelu raamat sobib suurepäraselt päris pisikeste laste arendamiseks. Leia raamatupoodidest või telli mugavalt www.kidpress.ee

KARUPOEG

PUHH. IMELINE METS

 Kõvakaaneline, 48 lk

Saja Aakri metsa elanikud askeldavad neljas uues südamlikus loos. Raamatu on illustreerinud tuntud Disney kunstnik Carson Van Osten. Tema pildid viivad sind otsejoones tagasi kohta, kus saab mängida ja unistada ning kus aeg ja täiskasvanuelu on veel tundmatud mõisted. Astu koos oma lapsega tagasi enda lapsepõlve ja külasta jälle kuulsat Saja Aakri metsa. Käesoleval aastal tähistame Karupoeg Puhhi 100. juubeliaastat. Leia raamatupoodidest või telli mugavalt www.kidpress.ee

Marit Aro

TINDER PISARAID EI USU

 Kirjutades vabaks Sa ei pea enam iseendale selgitama, miks armastuse otsimine vahel nii keeruline on. Tinder pisaraid ei usu avab ausalt kohtingurakenduste maailma, üksinduse ja lootuse, tuues südamesse kergenduse ja äratundmise. www.kirjutadesvabaks.ee

Margit Saluste

ILLIKUKU OOTAB KOOLI

 Koolibri kirjastus

Illikuku väikeses peas küpsevad suured mõtted. Neid on seal palju. Illikuku arutleb, küsib küsimusi, kirjeldab kõike, mida näeb, ja vahel ka seda, mida teised ei näe. Ta jagab lahkelt oma avastusi ega kahtle hetkekski, et inimesed soovivad talle ainult head.

Illikuku on saanud kuueaastaseks ning oskab lugeda, kirjutada, liita ja lahutada. Tal on juba üks hammas ära tulnud ja kaks loksuvad. Illikuku ootab väga kooli, aga õigupoolest on ka lasteaias tore. „Illikuku ootab kooli” on järg raamatutele „Illikuku läheb lasteaeda” ja „Illikuku jutustab”, mis oma ilmumisaastal (2023) pälvis koha 5 kauneima lasteraamatu seas ning Eesti Lastekirjanduse Keskuse eripreemia ja hea lasteraamatu märgise.

LASTEGA PEREDELE AVANEB MÄRTSI LÕPUS UUS TORE VÕIMALUS MÄNGULISELT AEGA VEETA!

Eesti Ajaloomuuseum avab 28. märtsil 2026 Teatri- ja Muusikamuuseumis uue tegevusnäituse „Tahan mängida!“ – lustliku ja avastusterohke maailma, kus saab teatri- ja muusikamaailma avastada läbi mängu ja loovuse. Näitus on loodud spetsiaalselt 7–11-aastastele lastele, aga loomulikult on oodatud ka nooremad ning vanemad mänguhuvilised. Siin saab proovida erinevaid kostüüme, uurida põnevaid muusikariistu, piiluda teatri lavatagustesse ruumidesse ning näha, kuidas sünnib päris lavamaagia.

Näitusega täidetakse terve Teatri- ja Muusikamuuseumi maja. Külastajate tee viib nad ideest kuni päris lavale jõudmise hetkeni.

Vaata lähemalt: tahanmängida.ee

UUED

FISHER-PRICE’I WOODI PUIDUST MÄNGUASJAD

Uuest Fisher-Price’i Woodi sarjast leiad lõbusad, läbimõeldud disainiga puidust mänguasjad erinevas vanuses lastele, mis aitavad neil arendada loovust ja peenmotoorikat ning õpetavad eneseväljendust. Laiast tootevalikust leiab nii virnastamise ja sorteerimise mänge, põnevaid puslesid ja isegi muusikainstrumente.

KOOLILAPSE köögikatsetused

Tõenäoliselt ei ole meie pere ainus, kes maadleb murega, mida laps pärast koolipäeva kodus sööb, samal ajal kui vanemad veel tööl on. Seetõttu võtsin endaga koos kööki oma kümneaastase poja Uku-Robini.

TEKST JA FOTOD: PAULA SÄREKANNO

NÕUD JA REKVISIIDID: GEMOSS

Valgurikkad banaani-kodujuustu pannkoogid

10 VÄIKEST PANNKOOKI

Kes ei armastaks pannukaid? Vispli, kausi ja vedela tainaga mässamine on võib-olla veel liiga keerukas, ent blenderis pisikeste paksemate pannukate taina valmistamine on jõukohane kõigile. Boonusena peidavad need pannukad endas ohtralt kiudaineid ja valku ning hoiavad kõhu mõnusalt täis.

Vaja läheb:

ф 140 g banaani

ф 100 g kodujuustu

ф 1 muna

ф 1 tl küpsetuspulbrit

ф 70 g valget speltajahu

Valmistamine:

Pane banaan, kodujuust, muna, jahu ja küpsetuspulber blenderisse ja surista tainas ühtlaseks. Pane pann sooja ja kalla sellele veidi õli. Tõsta supilusika või väikese kulbiga kuumale pannile veidi tainast ja prae mõlemalt poolelt kuldpruuniks. Serveeri vaarikamoosi, värskete marjade või agaavisiirupiga.

Mõtlesime koos välja kolm retsepti, millega tema otsast lõpuni ise hakkama saaks, mis talle maitseksid ja mida ta oleks ka päriselt valmis iseendale kodus lõunaks valmistama. Mõneti kujunes sellest sel korral üsna omakasupüüdlik retseptikogu, sest plaan on nüüd need kolm Pere ja Kodu lehekülge köögi seinale kleepida, et pojal oleks tema valitud retseptid iga päev silme ees.

Koorene juustupasta kananagitsatega

ÜHELE

Juba mõnda aega on Uku endale kodus valmistanud munanuudleid hapukoorega. Nüüd viisime selle järgmisele tasandile, lisades juurde sooja koorese juustukastme ja veidike valku kodustest kananagitsatest. Nagitsad võib julgelt asendada ka peekoniviilu, kalatükikese või mõne muu lihaga.

Vaja läheb:

ф 50 g munanuudleid

ф 100 ml vahukoort

ф 50 g riivjuustu

ф 1 küüslauguküüs

ф 3 kananagitsat

ф soola-pipart

Valmistamine:

Pane vesi keema. Aseta keevasse vette üks plokk munanuudleid (50 g) ja pane taimer 5 minuti peale. Kalla pannile veidi õli ja pressi sisse küüslauguküüs. Pane pann kõrgele kuumusele soojenema ja kui küüslauk hakkab õli sees särisema, keera kuumus alla keskmisele temperatuurile: 9-pallisel skaalal 6 või 7 peale.

Võta tangid või pannilabidas ja liiguta küüslauku veidi õli sees. Nüüd kalla pannile koor ja lisa veidi soola-pipart. Koor hakkab peaaegu kohe mulisema – sega sool-pipar ja koor läbi ning lisa pannile pool riivjuustu kogusest. Juust hakkab koore sees sulama.

Nüüd peaks juba valmis olema munanuudlid – kurna need kraanikausi kohal sõelale ja tõsta sõel tagasi poti kohale. Kalla valmis munanuudlid koorekastme sisse ja sega hoolikalt tangidega läbi nii, et kõik nuudlid oleks kastmega kaetud. Prae pannil või küpseta kuumaõhufritüüris mõned kananagitsad. Tõsta pasta kaussi, aseta peale küpsetatud kananagitsad ja puista üle ülejäänud riivjuustuga. Naudi soojalt!

Kananagitsad

Nagitsad saad valmistada kodus koos lastega sügvkülma valmis. Nii on lapsele meelepärane, aga vanemate poolt heaks kiidetud päris lihaga kõhutäis alati võtta.

Vaja läheb:

ф 200 g kanafileed

ф 100 g panko-riivsaia

ф 60 g spelta-täisterajahu

ф 2 muna

ф soola-pipart

ф praadimiseks õli

Valmistamine:

Pane kanafileetükk kahe toidukiletüki vahele ja haamerda pehmeks. Tambitud lihatükk on algsest umbes kaks korda suurem. Võta toidukile ära ja lõika liha suupärasteks tükkideks. Säti kolme kaussi valmis paneerimise materjalid: ühte pane jahu, teise klopi lahti munad soola-pipraga ja kolmandasse pane panko-riivsai.

Veereta lihatükke esmalt jahus, siis munas ja siis pankos ning siis veel ühe korra munas ja pankos – topeltpaneeringuga saad eriti krõbeda pealispinna. Korda sama, kuni kõik tükid on paneeritud. Kui soovid, siis selles etapis võid küpsetamata nagitsad küpsetuspaberiga kihiti vaheldumisi karpi pakkida ja sügavkülma panna.

Valmistamiseks prae nagitsad õlis mõlemalt poolt kuldpruuniks.

Pitsataskud

2 TK

Laste lemmiku pitsa maitsetest inspireeritud väikesed taskud, mille valmistamine on lihtne nagu 1-2-3. „Need on kõige paremad pitsad, mida ma kunagi maitsnud olen,“ sõnas kümneaastane Uku-Robin neljandat pitsataskut mugides. Tõsi ta on, et oma tehtud toit maitseb ikka kõige paremini.

Vaja läheb:

ф 2 minitortiljat

ф 2 viilu juustu

ф 4 sl tomatipastat

ф 2 peotäit singikuubikuid

ф 1 tl pitsamaitseainet

ф soola

Valmistamine:

Pane võileivagrill sooja. Aseta taldrikule minitortiljapõhjad ja määri kummagi tortilja peale 2 sl tomatipastat, jättes servadest 1 cm tühjaks. Puista üle soola ja pitsamaitseainega. Nüüd pane ühte serva peotäis singikuubikuid ja korda sama teise tortiljaga. Aseta singikuubikutele viil juustu ja murra tortilja tühi poolik täidisega pooliku peale nii, et moodustuks tasku. Tõsta taskud kuumale võileivagrillile küpsema. Sulge võileivagrill ja küpseta 4–5 minutit. Tõsta ettevaatlikult puidust labidaga taldrikule ja naudi soojalt!

Nipp!

Siit leiad praktilise poenimekirja, mille alusel nende retseptide jaoks kõik vajalikud toorained tuua.

Vajad:

ф banaani

ф valget speltajahu

ф muna

ф kodujuustu

ф küpsetuspulbrit

ф mõnda moosi või siirupit

ф minitortiljapõhju

ф tomatipastat

ф kuubikuteks lõigatud sinki või

valmis pakendatud pitsasinki

ф viilujuustu

ф pitsamaitseainet

ф soola

ф munanuudleid

ф vahukoort

ф riivjuustu

ф küüslauku

ф koduseid kananagitsaid või muud liha

LAI VALIK KREVETTE IGALE MAITSELE!

Särisevalt grillilt sametise pastani, vürtsikast supist värske salatini. Leia oma lemmik ja lisa igale ampsule täiuslik mereandide värskus.

Argentiina hiidkrevett mahe ja magus maitse, tiheda tekstuuriga

Tiigerkrevett tugeva maitsega ja mahlakas ning tiheda tekstuuriga

Vannamei krevett liha on õrn, mahlane, maheda maitse ning pehme tekstuuriga

Kokteilkrevetid liha on õrn ja mahlakas, kerge magususega

Valikus brändid: DAYSEADAY, KING, KLAAS PUUL, MARINARA, PLANETS PRIDE ja PUUL’S.

Külasta Kaupmehe kauplusladusid Tallinnas (Lasnamäel ja Mustamäel), Tartus, Pärnus, Rakveres, Jõhvis ja Narvas.

www.kaupmees.ee

Tervislikumelustiilalgabsiit. Euroopaspaaturusuunanäitajajubaüle20aasta

Tallinn: salong@balteco.ee |Tartu: salong.tartu@balteco.ee |Tehas: info@wellspa.ee

Tel: +372 489 8800 | Varbolaküla,Varbola, 78203 Rapla maakond | www.wellspa.ee

Võilill ja jänes

TEKST: KAIRI PRINTS

ILLUSTRATSIOONID: TEHISARU

Praegu on küll kevad, aga seda juttu peame alustama eelmisest suvest. Ühel aasal kasvas väga palju võililli, suve keskpaigaks ehtisid nende päid aga kuldkollaste õite asemel valged kahused kroonid. Oled ju küll näinud ära õitsenud võililli, eks – nende valgeid ebemeid saab küljest puhuda ja siis nad paiskuvad kõik laiali. Nad on nii kerged, et tuul aitab neil lennata päris kaugele. Seda ongi vaja, sest nende valgete ebemete küljes ripuvad võilille seemned nagu väikesed

langevarjurid, kellel on vaja leida endale uus elukoht, kus kasvama hakata. Ühel eelmise suve kaunil päeval jooksis aasal väike tüdruk. Kui ta nägi valgete ebemetega võilille, korjas ta selle ja puhus need väikesed valged tutid nii kõvasti, kui jaksas, lille küljest ära. Igaüks lendas kõigest jõust nii kaugele, kui vähegi suutis. Üks seeme oli eriti tubli – tema lendas lausa metsa äärele välja ja maandus ühe väärika vana kuusepuu kõrvale. Ta oli väga rõõmus, sest see paistis väga hea koht oma uue elu alustamiseks.

Alguses seemneke natuke kartis, et mõni linnuke sööb ta ära, aga varsti algasid suured vihmad ja aitasid seemnel aina sügavamale maa sisse pugeda. Peagi vajuski seemneke magusasse talveunne.

Aga nüüd on kevad käes! Meie seemneke ärkas juba mõnda aega tagasi üles, kuna tundis kõhus kummalist kihelust. Päev või paar ta lihtsalt aina itsitas, sest kõhus oli tõesti kõdi, aga viimaks kasvas ta kõhust välja idu. Ja nüüd polnud enam mingit ootamist – idu kasvas mis mühises, ainsa sooviga pista oma nina mulla alt välja ja sirguda päikese poole, kauniks võililleks.

Peagi oligi käes päev, kui idu murdis end maapinnast välja. Oh, mis ilus hetk see oli. Päike pimestas, kõrval kraavis sulises lõbusalt vesi, linnud siristasid ja ümberringi tärkas nii palju teisi taimi. Elu oli lill. Elu oli tõeline võilill!

Samal ajal, kui kõik see juhtus, ärkas ühel hommikul sama metsa sügavuses üks jänes. Ta oli juba üsna vana – ärgates jalad valutasid, selg oli kange, silmad udused. Seda muidugi ka sellepärast, et ta oli terve eelmise päeva põgenenud rebase eest ja imekombel ellu jäänud. Jänku tegi kindlaks, ega lähiümbruses vaenlasi ole, ja hakkas vaevaliselt metsa ääre poole hüppama. Ta lootis, et kuna erinevalt metsaalusest paistab lagedal väljal päike, leiab ehk metsa äärest või aasalt midagi turgutavat, mida hamba alla pista. Jänes kartis, et kui ta natuke jõudu juurde ei saa, ei pea ta enam vastu...

Jänku hüppamine sügavast metsast aasa poole võttis tõesti palju aega. Kui ta viimaks metsa äärele jõudis, oli meie võilill just õitsele puhkenud. Tal oli uhke kollane õis ja suured rammusad lehed. Kui jänku võilille nägi, sai ta kohe jõudu juurde. Tema hüpped läksid kiiremaks ja niipea, kui ta kohal oli, ei mõelnud ta hetkegi ja sõi võilille ära. Jänes tundis, kuidas temasse valgus uus jõud – võilill on jänkudele väga kasulik, seal on hästi palju turgutavaid vitamiine. Jänku tundis, nagu ta oleks taas noor ja hüppas aasale teisi vast tärganud taimi nosima. Keegi ei tea, kui kaua sellele jänesele veel elupäevi antud on, aga ma võin kinnitada, et praegu elab ta oma parimat elu ja naudib iga päeva. Meie võilill päästis jänku elu!

Ega sa nüüd kurvaks muutunud, et jänes meie võilille ära sõi? Pole üldse vaja! Võilill itsitas terve selle aja, kui jänku teda sõi – täpselt samamoodi kui siis, kui ta alles seeme oli. Nii kõdi oli ju! Ega siis temaga juhtunud muud, kui ta pidi lihtsalt uuesti kasvama hakkama, sest juur jäi ju maa sisse alles. Mööda läksid vaid mõned päevad, kui meie võilill oli kasvatanud endale juba uued mahlased lehed ja varsti tärkas ka uus õis, mis oli veelgi uhkem kui varem! Võilill oli õnnelik, et ta sai jänkule nii palju jõudu anda, ja kui ausalt rääkida, siis ta oli natuke edev ka – ta imetles väga enda veelgi suuremat ja uhkemat õit. Kui tal oleks olnud peegel, siis ta oleks end vist tundide kaupa selle ees keerutanud.

Võilill on ka inimestele kasulik. Ta on küll natuke mõru, aga tasub vähemalt veidi maitsta ja mõelda jänkule, kes tänu võilille sees olevatele vitamiinidele nüüd rõõmsalt metsa all hüppab. Kui käid kevadel metsas või aasal, siis vaata hoolega. Kõik need kevadised tärkajad aitavad kedagi. Kindlasti ka sind – teevad ju tuju kohe heaks! Eriti võilill, kes on nagu väike päike! l

Õhuke, täpne, vastupidav

X-Flex Bio

Ultraõhukesed töökindad

UltraGrip Extra

Latekspeopesaga töökindad

Õhuke, hingav ja elastne 15G polüamiid

Looduslik latekskate

Erakordselt hea haardekindlus

Hea puutetundlikkus

Hea vee- ja kulumiskindus

EN 388:2016+A1:2018 (2.1.3.1.X); Kat 2

Sobivad nii kivi-, betooni- kui ka aiatöödele 3,30 €

Eriti õhuke ja elastne 18G taimepõhine nailon

Patenteeritud BIO-põhine polüuretaankate

Väga hea puutetundlikkus täppistöödel

Hea kulumiskindlus

Ekraanitundlikud sõrmeotsad

Silikoonivaba ja osaliselt taastuvatest materjalidest

EN 388:2016 + A1:2018 (4121X); Kat 2

Töödeks, kus täpsus on määrava tähtsusega

4,10 €

«ÕHUKE & TÄPNE»

KAETUD TÖÖKINDAD

Kaetud tekstiilkindaid kasutatakse erinevate tööde tegemiseks, kus on olulised liigutuste täpsus ja kõrge puutetundlikkus.

Kaetud töökinnasteks nimetatakse õhukesi tekstiilkindaid, mis kastetakse vedela sünteetilise kattematerjali sisse ja jäetakse kuivama.

Nii tekib peopesale ja sõrmeotstele sünteetiline soovitud kattekiht (PU, nitriilvaht, lateks vms), mis pakub kaitset mustuse, niiskuse ja mehaaniliste vigastuste vastu.

Kinnaste sünteetilised katted erinevad muuhulgas tiheduse poolest. Tihedamal ainel on väiksemad poorid ehk parem kaitse niiskuse ja hõõrdumise vastu. Suuremate pooridega kattekiht on pehmem ja pakub paremat hingavust.

PU-kattega kindad sobivad kasutamiseks peamiselt kuivades tingimustes, kus esineb väiksem mehaaniliste vigastuste oht.

Nitriilvahust kattega töökinnastel on esmaklassiline mehaaniline vastupidavus hõõrdumisele ja seejuures üsna hea puutetundlikkus.

Naturaalsest lateksist kattega töökinnaste peamisteks eelisteks on veekindlus ja väga hea vastupidavus.

Lateksvahust kattega töökinnaste peamisteks eelisteks on väga hea haardekindlus isegi märgades ja õlistes tingimustes.

Topelt kattega töökindad on veekindlad, mistõttu sobivad hästi töödeks märgades ja niisketes keskkondades.

EESTIKEELNE KUTSUTÜDRUK UUS!

Fisher-Price eestikeelsed mänguasjad pakuvad beebidele rohkelt võimalusi mängimiseks ja õppimiseks! Nendes on hulk põnevaid tegevusi, laule ja fraase, mis köidavad lapse tähelepanu tükiks ajaks. Vanusele alates 6. elukuust.

Maaletooja Rimonne Baltic • www.rimonne.ee