Issuu

EKSPERIMENT: NÄDAL AEGA

NUTISEADMETETA LAPSED KAHE KODU VAHEL

MIKS TA KÜLL KOGELEB?

ERITI TUNDLIK LAPS

Sisukord

NR 2 2025

Kolumn

6 Miks ma eelistan perega majas elada?

Kaanelugu

8 Daniel Levi Viinalass: elu nelja naisega on idüll Tasakaal

17 Üksikema Tiina lugu: lapsi oleks tulnud rohkem suunata ja nendega suhelda

Väikelaps

24 Esimesed sammud

26 Miks laps kogeleb?

Koolilaps

29 Teistmoodi nädal

Suhe

33 Kui paarist saab pere: kuidas mõjutab lapse sünd paarisuhet?

Kodu

37 Mis juhtub, kui panna lapsed ühte tuppa elama?

Pere

41 Jagades lapsi

Lapse areng

47 Laps, kes on liiga tundlik

Tervis

51 Läbipõlemine hüüab tulles

52 Mis võiks olla koduses esmaabikarbis?

Hea teada

55 Kõige kaunim perefoto

Puhkus

58 Viimne võimalus käia ära saare tipus

Beebi

61 10 nippi beebiga reisimiseks

65 Imetamise lõpetamine pole alati lihtne

Lemmikloom

70 Kass ja laps

Pereköök

81 Ükssarviku õnnelend 26

73 Mis maitsega on sügis?

Lastejutt

Eriväljaanne

Kaanel: Daniel Levi Viinalassi pere

Fotod: Rauno Liivand

Stilist: Marion Laev

Meik: Alice Raidmets

Riided: Põhjakeskus

VÄLJAANDJA: Delfi Meedia AS

ERILAHENDUSTE JA SISUTURUNDUSE OSAKONNA JUHT: Irmeli Karja, irmeli.karja@delfi.ee

PEATOIMETAJA: Eve Kallaste eve.kallaste@delfi.ee

KUJUNDAJA:

Riina Lestal, Marju Viliberg

KEELETOIMETAJA: Jolana Aru

REKLAAM

Kadri Kuningas, 5647 2473 kadri.kuningas@delfi.ee

Heldin Jegis, 504 7929 heldin.jegis@delfi.ee

Kelly Saarepera, 5816 9050 kelly.saarepera@delfi.ee

Kristel Vilms, 5556 2233 kristel.vilms@delfi.ee

Rachel Branten, 5191 1516 rachel.branten@delfi.ee

Andra Kivissaar, 552 1528 andra.kivissaar@delfi.ee

TRÜKK Printall

Kui sulle käesolev eriväljaanne meeldis, saad järgmise väljaande tellida postkasti siit:

PUSLETÜKID PEAVAD LIHTSALT KOKKU SOBIMA

Nii muutused paarisuhtes ja vanemarollis kui ka laste uued arenguetapid toovad küsimusi ja teemasid, millega tutvumiseks ning kohanemiseks on vaja aega, arusaamist ja mõnikord ka pisut toetust. Pere ja Kodu uus number just seda pakubki, lisaks teadmisi ning äratundmist igas vanemluse etapis.

Kuidas mõjutab lapse sünd mehe ja naise suhet? Miks tekivad pinged ja mida teha, et omavahelist sidet hoida ka siis, kui laps saab suure osa tähelepanust? Toome sinuni psühholoogi praktilised soovitused, mis aitavad lapsevanematel paarisuhte eest paremini hoolt kanda.

Räägime ka tänapäeval nii tavapärasest olukorrast, kus vanemlike rollide jaotus tuleb pärast lahkuminekut ümber mõtestada. Oma lugu jagab nüüdseks juba täiskasvanud lapse üksikema, kes ütleb, et tänapäeval üksi last kasvatavatesse naistesse enam taunivalt ei suhtuta.

Väga inspireeriv on Henry Jakobsoni kogemus oma perega ette võetud digipaastust. Jah, see võib esialgu tunduda paraja väljakutsena, aga nutivaba elu viib juba lühikese ajaga pere tagasi tõelise koosolemise juurde.

Kas oled märganud, et laps takerdub rääkimisel või kordab sõnu? Meie põhjalik artikkel kogelusest aitab mõista, millal on tegu loomuliku arenguetapiga ja millal on vaja spetsialisti poole pöörduda. Juttu tuleb ka sellest, kuidas vanemad saavad oma käitumise ja suhtumisega lapse kõne arengut kõige paremini toetada.

Lisaks uurime sensoorse ülitundlikkuse teemat – kui laps on liiga tundlik valguse, müra, puudutuse või toidu suhtes, võib see olla segadust tekitav. Terapeut annab ülevaate, kuidas seda märgata, mõista ja lapsele toeks olla.

Räägime pikemas loos ka imetamise lõpetamisest, mis võib olla ootamatult keeruline. Seitsme lapse ema Anni Keskülla jagab praktilisi nõuandeid, kuidas beebiga reisida, ja fotograaf Kristiin Kõosalu toob välja, mida pidada silmas riiete valikul, kui on plaanis teha üks kaunis perefoto.

Kaaneloos avame aga ukse muusik Daniel Levi Viinalassi, tema abikaasa Eleri ja nende kolme tütre igapäevaellu, kus jagub rohkelt armastust, muusikat ja üksteise hoidmist. Sellest loost tasuks kaasa võtta mõte, et pusletükid ei pea olema samasugused – nad peavad lihtsalt kokku sobima.

Head lugemist!

Järgmine number ilmub juba detsembris ja selle vahel on kingitusena kaasas eriväljaanne Teejuht jõuludeks!.

Eve Kallaste Eriväljaande peatoimetaja

MIKS MA EELISTAN perega majas elada?

Olin terve oma elu elanud korteris. Milleks soovida muresid, mis kaasnevad majas elamisega? Maja välisremont, aiahooldus, mitu korda suuremad kulud, lumekoristus ja paljud muud faktorid kinnitasid mulle, et mina ei ole majainimene. Kõik see muutus, kui minust sai lapsevanem.

TEKST: HENRY JAKOBSON FOTO: ERAKOGU

SHenry Jakobson (44) jagab juba 12 aastat enda ja oma pere tegemisi blogis

ee, kuidas koduomanikest vanematel oli võimalus lihtsalt terrassiust paotada ja laps õue tuterdama lasta, süütas minus segu kadedusest ja vaimustusest. Selleks, et minu pisike tüüp saaks liugu lasta, tuli minul tol ajal pool maratoni läbida ja siis järgnes pikk passimine, kuniks väike mees kühvliga liivakastis kivikeste ja kassijunnidega oma majakese seinu kindlustas.

„A mida Henry teeb?“. Kodus, kus on kaksikud (9) ja veel üks poeg (11) ning abikaasa (42), juhtub alatasa midagi, mis kirjutama paneb.

Kui saime teada, et sellele püsimatule poisile lisandub peagi mitte üks, vaid kaks maailmaavastajat korraga, oli otsus kindel: me peame korterist välja saama. Praeguseks oleme oma majas elanud täpselt kümme aastat ja räägin nüüd, majaomanikuna, täpselt sama juttu, nagu rääkisin kunagi korteri kohta, aga vastupidi. Miks ma peaks üldse tahtma elada korteris?

See vabadus, mida tunnen majas elades, on miski, mida ma ei osanud varem isegi ette kujutada. Just täna hommikul, kui olin koera aeda jooksma päästnud ja solvunud toakassi ukse taha jätnud, astusin paljajalu üle kastese muru, et avada kasvuhoone, haarata peenralt paar salatilehte, üks küps maasikas ja paar hernekauna, mis lastel eile õhtul kahe silma vahele jäid. Kuulata hommikusel terrassil robotniiduki õrna nurrumist ja hingata sisse värsket õhku – sellest naudingust ei suudaks ma enam kunagi loobuda. Mis mind majas elamise juures eriti köidab, on võimalus teistega mitte arvestada. Mina kasvasin vaikuses, sest iga raskem samm ja kõvem hääl lõppes alumise naabri harjavarrega lakke kopsimisega. Teadsin täpselt ülemise naabri muusikaeelistust ja kahtlustasin neljandal korrusel suitsetava ning köhiva mehe kopsuvähki enne, kui arst tal selle avastas. Majas

saan aga elada ainult enda elu ega pea mõtlema sellele, et võibolla tahab ööklubist naasev naabrimees oma sõpradele uue bassikõlari võimekust demonstreerima hakata.

Seega mind alati hämmastavad inimesed, kes on korterist majja kolinud ja siis tagasi korterisse naasnud. Ja mitte selle pärast, et majakulud olid liiga rusuvad. Mis neil arusaamatuks jäi? Muru oli liiga roheline? Oma aia õun liiga mahlane? Mis mõttes on ruumi liiga palju ja nad ei vaja seda? See on ju hea, kui ruumi on palju. Kui sul on liiga palju ruumi, siis äkki ma võin su juures oma talverehve hoida, sest mul oleks täiega ruumi juurde vaja! Või ei meeldinud võimalus oma aias grillida ja terrassi peal päikest võtta ja tahad pigem toaaknast vastasmaja satelliidipanni vaadata? Soovid seda mõnusat ärevust talveõhtuti, et kas sa ikka leiad endale parkimiskoha, sest jooni pole lume alt näha ja naabriMait laiutab üle kahe koha?

Mina olen igal juhul täiesti ümbersündinud majainimene. Siin olen ma õppinud tööriistu kasutama, naerma kõva häälega, kartmata, et see kedagi segab, ning see on andnud minusugusele introverdile võimaluse istuda kodust autosse nii, et ei pea teekonnal viit ilmateemalist vestlust maha pidama. l

DanielViinalass:Levi elu nelja naisega on idüll

Muusik Danieli ja tema abikaasa Eleri elutoas istudes ning nendega vesteldes tekib üsna kiiresti võrdlus, et paari näol on tegemist justkui kahe pusletükiga, mis omavahel täpselt õigesti kokku sobivad. Ja kuigi pusle puhul tuleb sageli omajagu karbis ringi sobrada enne, kuni see õige tükike end teiste tagant ilmutab, siis Eleri ja Danieli mosaiikpilt sulas justkui iseenesest kokku – paar leidis teineteist juba kooliajal ning on praeguseks koos olnud ligi 20 aastat.

TEKST: LIISBET ESTRA FOTOD: RAUNO LIIVAND

STILIST: MARION LAEV MEIK: ALICE RAIDMETS RIIDED: PÕHJAKESKUS

„Noores eas me tegelikult ei kujuta ette, kui oluline paarilise valik on,“ mõtiskleb Daniel. „Siis on kõik nii vaba ja lihtne ja hea – elu tuleb nagu ise kätte –, aga nüüd, üle 15 aasta hiljem on väga selgelt näha, kui tähtsaks otsuseks partneri valik tegelikult elus on kujunenud,“ nendib muusik ja tunnistab, et ei suuda vahel isegi uskuda, kui õige valik tal aastaid tagasi teha õnnestus. Ka Eleri ei kujutaks elu ilma Danielita ette. „Ma tunnen, et Daniel ongi ideaalne kaaslane, kes mulle kingitud on. Kui mina muretsen, siis tema suudab alati hästi positiivne olla ja öelda, et tegeleme probleemiga siis, kui see on kätte jõudnud,“ illustreerib naine suurepäraselt pusletükkide metafoori.

kuni jalgrattamatkade ja puhkusereisideni. „Ma arvan, et kui sa siin meie juures natuke aega oled, siis kuuled varsti tagatoast mõnda tüdrukute etteastet,“ muheleb Daniel, kelle sõnul käib kodus pidev laulmine ja esinemine. „Tavaliselt on nii, et üks tütar tuleb ja esitleb teist niimoodi: „Teie ette astub nüüd“ – kes tahes siis too päev välja on mõeldud – ja siis meie peame kõik tegevused pooleli jätma ning asuma kuulama, kaasa elama ja kõvasti plaksutama. See on siin igapäevane,“ naerab pereisa.

NOORES EAS ME

TEGELIKULT EI

Paari elu on ajas omad korrektuurid teinud – ja seda kõige paremas mõttes – ning kinkinud perele kolm kuldsete kiharate ja laia naeratusega tütart: Elviine, Ella ja Amelia. „Daniel, kuidas sa kirjeldad elu nelja naisega?“ küsin. Vastuseks tuleb vaid üks sõna: idüll. Tegelikult seletab muusik selle kohe pikemalt lahti: „Loomulikult on hetki, mil ma ei mõista, miks ja kuidas keegi midagi teeb. Tuleb ette minu jaoks üsna palju müstikat ja arusaamatut, aga see ongi parim! Ma ei vahetaks seda elu mitte millegi vastu,“ tunneb Daniel end igapäevase (kostüümi)draama keskel eriliselt õnnistatuna.

Kodus kõlab palju muusikat ja naeru

KUJUTA ETTE, KUI

OLULINE PAARILISE VALIK ON.

Tegelikult on mõlemad lapsevanemad väga õnnelikud selle üle, kuidas muusikapisik ka lapsi nakatanud on. Hiljuti soetati Danieli kitarridele lisaks koju ka klaver, mida tütred kordamööda klimberdada armastavad ning tänu millele saab kogu perega kodukontserte korraldada. „Või õigemini rokkkontserti teha ja üksteisega võidu röökida,“ naerab Daniel. „Väga äge on olnud märgata ka seda, et kui kuulen tüdrukuid laulmas, siis seal juhtub olema palju samu maneere, mida mina laval kasutan. See on ülilahe äratundmisrõõm,“ lisab ta.

Koos armastavad Viinalassid teha igasugu lõbusaid asju alates kodukontsertide korraldamisest

Ka õhtuti on lapsed harjunud isa lauluhääle saatel magama minema. „Voodisse minnes laulan ma neile sageli ja tihti ümiseme ka koos ilusaid õhtulaule,“ naudib Daniel tütarde magamapaneku rutiini. Ka Eleri armastab väga kodus elava muusika saatel toimetada. „Mulle meeldib, kui Daniel võtab kitarri kätte või istub klaveri taha, samal ajal kui mina teen õhtusööki. See mõnus taustamuusika on nii rahustav ja tekitab õdusa atmosfääri,“ räägib Eleri ja tunnistab, et kuigi ta on sageda koduse musitseerimisega juba harjunud, tekitab see siiski alati nii meeldiva ja sooja tunde.

Ka igapäevaellu mahub spontaanseid seiklusi

Danieli, Eleri ja tüdrukute ühised tegemised ei piirdu aga kaugeltki ainult koduste rokkkontsertide ja õhtulauludega. Hiljuti käidi koos pikal jalgrattamatkal ning suviti viivad jalad ikka ja jälle ka ujuma või jäätist sööma. Samuti meeldib perele aegajalt spaas mõnuleda ja jõuludel „Pähklipurejat“ vaatamas käia. Kõige sagedamini nauditakse aga hoopis lihtsalt kodus koos lauamänge ja filmiõhtuid. „Mõnikord lubame tüdrukutel madratsitega ka enda tuppa ööbima tulla – see pakub neile hullult põnevust ja tekitab justkui laagri meeleolu,“ jagab pereema. Daniel tunnistab, et tema jaoks seisneb ühiste tegemiste võlu sageli selles, et isegi ilma erinevaid ettevõtmisi planeerimata juhtub ikkagi kogu aeg midagi põnevat: „Isegi kui oleme terve perega lihtsalt kodus, siis hakkab siin näiteks mingisugune telgi ehitus ja elutoa ümber korraldamine. Järsku on kõik diivanid paljaks kooritud, padjad hunnikusse laotud ja terve pere justkui sellesse mängu kaasatud. Need on nii lahedad hetked.“

KUI OLEME EKSINUD, SIIS ON INIMLIK VABANDADA. JA TEISELE KA ANDESTADA.

Eleri ja Daniel on vanemluse kõrval ära õppinud, et kuna teineteisega kahekesi olemise aega ei saa igal ajal ja piiramatult võtta, tuleb kõrgelt hinnata ning ära kasutada just neid momente, mida igapäevaelu vahepeal võimaldab. „Mõnikord võib lihtsalt üks pisike jalutuskäik olla väga värskendav, mil saame niisama kahekesi juttu puhuda ja unistusi paika panna,“ tunnistab Daniel. Väga meeldib paarile tegelikult ka õhtul magamamineku eel diivanil teineteise kaisus seriaali või filmi vaadata ja lihtsalt olla. „Sageli on niimoodi, et paneme lapsed magama ja siis oleme kahevahel: kas minna ise ka voodisse või veel natuke vastu pidada ja ühist aega võtta. Siis on teinekord väga mõnus lihtsalt vaikuses koos vedeleda,“ nendib Eleri.

Teineteise oskusi ei pea tingimata üle võtma, vaid täiendama

Pusletükkidena sobimise metafoor tuleb taaskord esile paari iseloomujooni ja koduseid rolle arutades. Eleri näeb ennast pigem realisti kui pidevalt pilvedes hõljuva unistajana. Danieli muretu meel, spontaansus ja mängulisus aitavad neil aga koos ideaalset balanssi hoida. „No seda kaost peab keegi ju koos hoidma ja seda

Ravi tee 1, Viimsi

Koolivaheaegadel

avatud iga päev!

Muul perioodil R-P

Kõik Atlantis H2O

pääsmed on A JA P I I RA N G U TA

Perepilet nüüd 5-le

täiskasvanud ning lapsed on kuni 17a (k

täpselt Eleri teeb,“ kinnitab Daniel. „Ma tunnen, et kuna Eleri hoolitseb nii paljude asjade eest, loob ta seeläbi tegelikult mulle ja tüdrukutele võimaluse olla mängulised. Ta toob meis kõigis esile parima ja see on miski, mis sageli koduseinte vahelt välja ei paista, ent on tegelikult ülioluline,“ hindab muusik partneri panust nii ema kui ka kaaslasena kõrgelt.

Daniel tunneb, et tema ja abikaasa iseloom täiendavad teineteist hästi: „Mina justkui olen see spontaanne pool, kellele meeldib suurelt unistada ja mitte üle mõelda, ning Eleri on mulle vajalikuks tasakaaluks: mõtleb asju korralikult läbi ja suudab sealjuures olla ülimalt empaatiline.“ Daniel usub, et kuigi neil on abikaasaga teineteiselt siiani palju õppida, ei pea paarisuhtes kõiki teise häid omadusi üle võtma, vaid neid lihtsalt teadma ja vajadusel partnerit enda teadmiste ning oskustega täiendama.

Elu enne lapsi oli teistsugune

Ei ole saladus, et laste saamine võib elu ja suhtedünaamikat drastiliselt muuta. Ka Daniel ja Eleri on lapsi kasvatades teineteise kohta nii mõndagi uut avastanud. „No enne lapsi ma küll ei arvanud, et ma võin lihtsalt nii närvi minna,“ naerab Eleri. See mõte ajab ka Danieli muhelema: „Eleri on nagu vana rahu. Terve selle aja jooksul, kui me oleme koos olnud, ei ole ma mitte kunagi kuulnud teda häält tõstmas. Aga vaat, lapsed suudavad mõnikord sinus ikka midagi täiesti uut esile kutsuda ja isegi kõige rahulikuma inimese endast välja viia.“

Daniel aga tunneb, et tema jaoks pole isaks olemine nii palju ootamatut kaasa toonud: „Kuna mul on endal peres olnud alati väiksemaid lapsi ja õdesidvendi, siis nägime juba enne ise vanemateks saamist paljusid asju kõrvalt.“ Küll aga tunnistab paar, et ei osanud varem aimata, kui oluliseks võib kujuneda perekonna ja tugivõrgustiku olemasolu. „Kuigi noorena tahame sageli lapsepõlvekodust ja vanematest võimalikult kaugele kolida, siis pärast laste sündi on väga hästi kohale jõudnud, kui oluline on tegelikult see, et ümber oleksid inimesed, kes vajadusel aitaksid ja olemas oleksid,“ tunnistab

Daniel tugisüsteemi olulisust.

Oma unistusi ei tasu kunagi maha suruda

Ka unistuste osas on Daniel ja Eleri teineteisele justkui tasakaaluks. Eleri tunnistab, et tema soovid ja unelmad on rohkem igapäevased ning pealtnäha lihtsad: „Mina vist unistan kõige rohkem lihtsast elust, kus meil on koos hea olla ning oleme õnnelikud, terved ja rõõmsad!“

Danielile on loomuomasem aga konkreetsemaid ja käegakatsutavamaid unistusi enda sees

kanda ning neid ka julgelt püüdma minna. „Mul on niisugune külluslik mõtteviis – julgen unistada suurelt – ning ma ütlen alati, et mis on kõige hullem, mis juhtuda saab, kui sa lihtsalt proovid. Ma usun, et kui Jumal on meid loonud ja meie sisse mingeid unistusi pannud, siis ei tasu neid kunagi maha suruda. Need tuleb just omaks võtta ja neile järele minna. Mina usun küll, et kõik niisugused tunnetused ja soovid on meie sees põhjusega,“ jagab laulja ilusat mõttekäiku. Sügavamal tasandil tunneb Daniel aga, et tema üheks suureks unistuseks on laste kasvatamise kaudu panustada järgmistesse põlvedesse ja nende heaolusse. „Ma soovin, et sellel, kuidas meie oma lastesse panustame, oleks

Muusika

sünnib kõigest ja eimillestki

Daniel tunnistab, et muusika sünnib tema jaoks iga kord erinevalt: mõnikord tuleb autoroolis inspiratsioonituhin peale, ent teinekord on kõige inspireerivam see, kui loo deadline juba uksele koputab.

Suve hakul tuli Danielil koos Gram-Of-Funiga välja ka kaks uut laulu: „followme“ ja „ohmymy“. Daniel ise on kirjeldanud lugude loomeprotsessi kui õnnelikku õnnetust, sest bandcamp’i kohale jõudes avastas Levi, et on oma häälest totaalselt ilma jäänud. Aga ehk see oligi põhjuseks, miks lood said külge mõnusalt isikupärase pungipuudutuse.

mitmegeneratsiooniline mõju. Me püüame kasvatada oma lapsi teadmisega, et nemad ju kannavad oma pärandit edasi järgmistele põlvkondadele, ja anname endast parima, et luua selleks kõige soodsam pinnas,“ mõtiskleb ta.

Eleri leiab, et Daniel teeb seda väga hästi – räägib tüdrukutele eluks olulisi asju. „Daniel ikka ütleb lastele tihti, et kas te teate, mis teeb inimese ilusaks? Ja siis lapsed vastavad, et jaa, me teame –süda. See on nii armas, kuidas tüdrukud juba selle lause nii omaks on võtnud, aga samas on see ikka alati kuidagi eriline, kui Daniel neile seda ütleb,“ jagab naine tänutundes.

Tänulikkus ja tolerantsus on hindamatud väärtused

Daniel tunneb, et tema jaoks on kõige olulisem oskus siin ilmas see, et inimesed suudaksid olla tänulikud: „See on nagu võti, mis igas olukorras tegelikult päästab, sest alati on midagi, mille eest tänulik olla. Seda isegi siis, kui lähed parasjagu läbi raskuste või kõige keerukamate aegade. Siis tuleb endale meelde tuletada kõike, mis on hästi või mille eest saab tänulik olla. See paneb perspektiivi jälle paika.“

Eleri tunneb, et oluline on ka tolerantsus ja üksteise erinevuste aktsepteerimine: „Me ütleme sageli ka tüdrukutele, et inimesed on erinevad, meie oleme erinevad ja see on okei. On ju selge, et inimestena paneme ikka ja jälle mingitel hetkedel puusse – nii meie kui ka lapsed. Oluline on aga see, et olles eksinud, tuleb teineteise käest vabandust paluda ja ära leppida.“

„Jah – lastele on tähtis näidata, et vabandamine ja eksimine on loomulikud osad elust. Seal ei tohiks olla taga uhkust või tunnet, et mulle peab ikkagi alati viimane sõna jääma. Kui oleme eksinud, siis on inimlik vabandada. Ja teisele ka andestada,“ lisab Daniel.

Oskus armastada iseennast ja inimesi enda ümber

„Millise mõtte või õpetuse soovite oma lastele iseseisvasse ellu kaasa anda?“ küsin viimaks.

Elerile meenub seepeale kohe kaunis lause Piiblist: „Armasta oma Jumalat ja armasta oma ligimest“. Just seda loodabki ema lastele kodust kaasa anda: „Soovin, et nad armastaksid mõlemat – nii Jumalat kui ka inimesi enda ümber ning oleksid nende vastu külalislahked, julgustavad ja toetavad.“

Daniel toob välja teisegi õpetuse pühakirjast.

„Piiblis on öeldud ka seda, et armasta teisi nii nagu iseennast. See mõte kannab minu arvates edasi kaht väga olulist aspekti. Esiteks soovin ma, et meie lapsi saadaks tugev enesearmastus ja teadmine sellest, kes nad on ja kelleks nad on loodud. Teiseks tahan, et nad teaksid, et ei pea end kellegagi võrdlema ega ennast teiste jaoks muutma. Ja selle kõrval on loomulikult oluline armastada ka inimesi enda ümber ning nende eest südamega hoolt kanda,“ lõpetab Daniel intervjuu siira ja puudutava mõttega. l

Üksikema Tiina lugu: lapsi oleks tulnud rohkem suunata ja nendega suhelda

Stereotüüpselt kiputakse arvama, et isa lahkumine pere juurest tekitab üksi jäänud vanemale ainult kaotusvalu ja raskusi, ent mõnikord võib niisugune olukord endaga kaasa tuua hoopis kergendustunde. Tiina (58, nimi muudetud – toim) just seda kogeski – naine jäi üksikemaks ajal, mil tütar käis kolmandas klassis ja poeg oli alles kolmeaastane.

Meie perel ei olnud juba mõnda aega enne lahkuminekut tegelikult isast kui pere toetajast erilist panustajat, sest süvenevad alkoholiprobleemid tõid majja pigem tüli ja riidu kui tuge laste eest hoolitsemisel,“ meenutab Tiina keerulist eluperioodi. Ka rahalist toetust ei saanud naine oma kaaslaselt loota, sest stabiilset töökohta mehel ei olnud. Päevast, mil Tiina lastega lõplikult kolmekesi elama jäi, mäletab naine praegu esmajoones kergendustunnet: „See oli ju minu enda teadlik otsus ja pealegi oli lahkuminek elukaaslasest olnud pikaajaline ning vaevaline protsess,“ tunnistab ta.

„Ma ei oska öelda, kui palju see mind inimesena otseselt muutis, aga üldine elu ja atmosfäär kodus läks rahulikumaks,“ nendib Tiina, kes ei pidanud lõpuks enam kellegagi iga päev võitlema. „Sain varasemast rohkem hakata keskenduma lastele ja nende vajadustele,“ meenutab ema.

Tiina, et see tõi kaasa ka muutuse tema enda käitumises ja suhtumises lastesse: „Ühel hetkel märkasin, et olen laste suhtes muutunud justkui kontrollivaks kanaemaks, kuna nüüd oli tähelepanu vaid neile suunatud.“

Ühiskondlikku kriitikat ega eelarvamusi ei ole ta aga õnneks kogema pidanud: „Arvan, et tänapäeval on üksikemadus nii levinud eluvorm, et mina mingit taunivat hoiakut või ühiskondlikku hukkamõistu pole märganud.“ Kuigi küsimusi isapoolse majandusliku toetuse kohta esitati küll, ei võtnud Tiina neid kunagi kuigi isiklikult. „Inimesed ei küsi ju paha pärast,“ leiab ta.

kohale reaalsus

Kergendustunde järel jõudis

Peatselt tuli aga Tiinal hakata rinda pistma praktiliste igapäevaelu väljakutsetega, mis üksikemale korralikku peavalu valmistama hakkasid: „Kõige keerulisemaks osutusid erinevad remondi ja parandustööd, milleks mul endal puudusid vajalikud teadmised, oskused ja tööriistad. Üksi jäädes sõltusin vaid võõrastest abitöökätest ja mõneks ajaks jäid pausile ka maamaja ehitus ning kodu renoveerimine.“

Nüüdseks on aga lahkuminekust möödas pea 15 aastat ja Tiina tunnistab, et paljud detailid ning katsumused on mälestustest pika aja peale ununenud. „Kuigi raskusi ja väljakutseid oli palju, olen ma rahalises mõttes end alati ise vee peal hoidnud ja vajadusel lisatöid võtnud, seega tulime õnneks toime. Võimalik aga, et töö osakaal sel perioodil suurenes veelgi tagamaks perele majanduslik toimetulek,“ meenutab Tiina.

Kuna isa lahkumine pere juurest tähendas naisele astumist täielikult üksikema kingadesse, tajub

Praegu tunneb ta, et on andnud endast parima ja kasvatanud üles tublid lapsed, ent üks okas on südamesse siiski kriipima jäänud. „Olen ise alati kadestanud peresid, kes koos reisivad ja uusi paiku avastavad – see on meil kahjuks olemata jäänud. Kuigi seda oleks saanud ka kolmekesi teha, jäi asi alati siiski töö, ajapuuduse või majanduslike võimaluste taha,“ kahetseb Tiina elu nautimise ja reisimise tagaplaanile jätmist.

Oluline on enese eest hoolitseda, kuid alati seda ei oska

Emotsionaalse tasakaalu hoidmist peab Tiina üksikemaduse juures siiani kõige keerulisemaks. „Ei ole ma vist tänaseni mingit päris lahendust leidnud – tunnen ikka, et olen paljudes asjades peavastutaja rollis ning ärritun kergesti, kui asjad ei lähe nii, nagu mina seda ette kujutanud olen. Jõuvarude ammendumine ongi üks peamisi probleeme, aga eks ma lohutan end ikka klassikute sõnadega: „Kõik läheb üle, kõik läheb mööda“. Kui hommikul üles ärkan, siis on juba uus päev!“ püüab naine siiski optimistlikku meelt hoida.

Kui lapsed väiksemad olid ning veel hoidmist ja järelevalvet vajasid, oli Tiinal erakordselt suur abi vanaemadest. „Mu oma ema elas lähedal ja oli alati kättesaadav ning valmis hoiuabi osutama. Teise

vanaema juures veetsid lapsed osa oma suvepuhkusest. Kui on olnud probleeme, siis (telefoni)vestlused õe või sõbrannadega on alati kergendust toonud – kõrvalpilk asjadele võib tuua lahenduse ka ummikseisus olles,“ on Tiina tugivõrgustikku alati oluliseks pidanud ning lähtunud tarkusest, et jagatud mure on pool muret. Emotsionaalse tasakaalu saavutamise juures mängib olulist rolli ajajuhtimine. Tiina tunnistab ausalt, et tervislikku balanssi töö, laste ja isikliku taastumise vahel pole ta kunagi kuigi hästi hoida osanud. „Ikka on mu põhifookus kuulunud tööle. Olen inimene, kes teeb tööasju ka õhtuti ja nädalavahetustel ning seda muidugi laste ja iseenda arvelt. Lapsi oleks tulnud rohkem suunata ja nendega suhelda, mitte ainult kontrollida. Aidata olen püüdnud, aga see on olnud paljuski võibolla hoopis asjade nende eest ära tegemine, kuna nii saab kiiremini ja paremini – eks olen sellega ise pärssinud vastutuse võtmist,“ piitsutab ta end aegajalt mõtetega sellest, mida oleks saanud teisiti teha.

Õnneks ei ole Tiina aga enda rõõme ja huvisid täielikult unarusse jätnud. Suurimaks isikliku jõu taastootmise allikaks on naise jaoks alati olnud teatrikülastused, mis annavad võimaluse end argimõtetest välja lülitada ning mõneks ajaks täielikult kultuurimaailma sukelduda. „Teatris üritan käia nii tihti kui võimalik –see on minu jaoks enda aeg, mida naudin täiel rinnal,“ rõõmustab Tiina.

Üksikemana on end lihtne kritiseerida, kui tekib tunne, et pole ehk kõike 100% teinud nii, nagu

KÕIK LÄHEB ÜLE, KÕIK LÄHEB MÖÖDA.

KUI HOMMIKUL ÜLES ÄRKAN, SIIS ON JUBA UUS PÄEV!

praeguste teadmiste juures soovinuks. Küll aga tunneb Tiina, et on oma laste õnnestumiste üle alati head meelt ja uhkust tundnud – ükskõik, mis vallas need ka poleks olnud. „Kõige siiramat rõõmu olen tundnud siis, kui teised inimesed peavad vajalikuks minu laste kohta midagi positiivset öelda või neid kiita, näiteks et nad on viisakad, abivalmid või teinud midagi positiivselt meeldejäävat. Need on tavaliselt asjad, mida ma koduseinte vahel ei hooma ning mille olemasolus pole ma sugugi kindel olnud. Sellistel puhkudel tekib tunne, et ehk ongi kasvatustöös midagi õigesti tehtud,“ tunneb naine enda ja laste saavutuste üle südames siirast rõõmu.

Laste tulevikule mõeldes on emal põhiliselt üksainus soov. „Kõige olulisem on minu jaoks see, et minu lastel oleks usku endasse, korrektsust ja kohusetunnet ning empaatiat enese ja teiste vastu.

Lühidalt kokku võttes – olen õnnelik siis, kui nad on kenad inimesed, nagu saarlased armastavad öelda,“ lõpetab Tiina oma mõtisklused kaunil noodil. l

JAGATUD MURE ON POOL MURET.

Psühholoogi vaatenurk ja nõuanded

Psühholoog ja pereterapeut INGRID TIIDO

Kuidas võib isa kaotus lastele mõjuda?

On levinud väärarusaam, et üksikvanemlus ise põhjustab probleeme laste arengus. Tegelikult ei ole põhjuseks üksikvanemlus ise, vaid see, kuidas vanem uue olukorraga toime tuleb ja milline on alles jäänud vanema toetus ning emotsionaalne kättesaadavus – see määrab lapse heaolu.

Isa kaotus põhjustab muutuse kogu peresüsteemi tasakaalus – kaob turvatunne ja suureneda võivad ärevus ning ebakindlus. Samuti kipuvad muutuma laste rollid – näiteks vanemad lapsed võivad hakata täitma puuduva vanema rolli, hoolitsedes nooremate eest või isegi emotsionaalselt teist vanemat toetama hakates. See on aga sageli arenguliselt ebasobiv situatsioon ja võib takistada nende enda lapsepõlve. Olukordades, kus lapsed tunnevad oma tunnete sõnastamisega raskusi, võivad nad kogu olukorrale reageerida regressiooniga (nt voodimärgamine, näpu imemine, jonnihood) või tõmbuda hoopis endasse.

Kuidas üksikemana iseendaga toime tulla ja oma vaimset tervist hoida, kui fookus on kogu aeg lastel?

Üks põhilisi probleeme on, et üks vanem üritab hakata asendama teist, mis tegelikult pole kunagi võimalik. See võib paraku lõpuks viia nii-öelda läbipõlemiseni, kus lapsevanema enda vajadused jäävad tagaplaanile. Ema saab olla lastele ainult ema. Ja terve pere vajab tervet ema!

Mõned näpunäited, mida siinkohal silmas pidada:

ф loo endale toetussüsteem – lähedased, sõbrad, tugigrupid või professionaalne abi;

ф hoolitse enda eest – luba endale oma aega ilma süütundeta;

ф sea piirid ja prioriteedid – kõike ei saa ega pea tegema. Lapsed vajavad kohalolekut, mitte täiuslikkust;

ф reflekteeri ja anna tähendus – mõtestamine aitab kaotuse kogemust integreerida ja tugevdab emotsionaalset vastupidavust. Abiks võib olla näiteks päeviku pidamine või hea pereterapeut.

Oluline ei ole niivõrd see, kas laps elab kahe vanema või üksikemaga, vaid see, kas keskkond pakub lapsele emotsionaalset turvalisust: innustavat keskkonda, armastust, tähelepanu, võimalusi oma tundeid jagada ja selgeid piire ning ootusi.

Nõuanded üksikemale, kuidas pärast isa lahkumist lastele selgitada, et elukorraldus on muutunud:

ф ole aus ja eakohane – kasuta lapse arengutasemele vastavat keelt. Ebamäärased selgitused võivad põhjustada lapses hirmu ja segadust;

ф normaliseeri tundeid – kinnita, et on normaalne tunda kurbust, viha, hirmu või segadust. Kõik tunded on lubatud ja neid saab koos jagada;

ф räägi rutiinidest – millised igapäevarutiinid ja traditsioonid jätkuvad, mis muutub;

ф kasuta rituaale (isa surma korral) – koos mälestuste jagamine, küünla süütamine või lemmikfoto raamimine võib aidata lapsel leina tähenduslikumaks muuta.

Plastikakirurgia kliinik Tallinnas

Aurora kliinik on Eesti uusim ja nüüdisaegseim erakliinik, kus esteetiline ja rekonstruktiivne kirurgia kohtuvad personaliseeritud lahendustega. Kvaliteetset kirurgilist ravi teevad Soome tippkirurgid eesotsas dr Jyri Hukkiga. Aurora pühendunud meeskond aitab Sul end oma kehas enesekindlalt ja õnnelikult tunda, pakkudes turvalisi ning läbimõeldud lahendusi. Asume Ülemiste City südames, kus innovatsioon ja tipptasemel meditsiin loovad ideaalsed tingimused taastumiseks.

Aurora kliinikus oled alati parimates kätes!

Tegevusloa nr L06225

Professor Jyri Hukki: tõeline ilu peitub tasakaalus

Aurora kliiniku juhtivkirurgina, olles enam kui 30 aastat tegutsenud esteetilise ja rekonstruktiivse kirurgia valdkonnas nii Eestis kui ka Soomes, olen aidanud lugematul hulgal patsientidel saavutada soovitud välimuse. Minu kirg plastikakirurgia vastu ei piirdu vaid tehnilise täpsusega – eesmärk on pakkuda lahendusi, mis parandavad inimeste elukvaliteeti ja aitavad neil leida igatsetud enesekindlus ja rahulolu.

Usun, et tõeline ilu peitub tasakaalus. Minu tundmaõppimine, et leida just see lahendus, mis sobib tema isikupära ja vajadustega. Ühendades nüüdisaegse teaduse ja aastakümnete pikkuse kogemuse, pakun esteetilisi ja rekonstruktiivseid protseduure, mis toovad esile iga inimese parimad omadused.

Plastikakirurgina olen pühendunud oma eriala arendamisele, jagades teadmisi ja panustades valdkonna arengusse nii teadustöö kui ka praktilise kogemuse kaudu. Mul on pikaajaline kogemus laste ja täiskasvanute plastikakirurgias, sealhulgas Töölö haigla laste plastikakirurgia keskuses (HUSUKE), kus olen tegelenud näo, lõualuu ja kolju väärarengute raviga.

Aurora kliinikus sünnivad minu käe all loomulikud ja kaunid tulemused, mis toovad esile iga patsiendi unikaalse ilu ning mis kõige olulisem – tagavad pikaajalise rahulolu.

ESIMESED sammud

Mõnikord hakkab laps kõndima ludinal, aga teinekord mitte – esimeste sammude tegemisega võivad kaasneda erinevad probleemid, millega lapsevanemal tasub kursis olla, et vajadusel füsioterapeudi poole pöörduda.

TEKST: LIIS PIIRSOO, FÜSIOTERAPEUT, VÄIKE PÄIKE

FOTOD: SHUTTERSTOCK

Päkkadel kõndimine

Sageli esinev mure on, et iseseisvalt püsti tõusvad lapsed on palju päkkadel. Normaalse arenguga laste puhul on see enamasti seotud stabiilsuse otsimisega – proovides leida stabiilsust seistes, sirutavad lapsed igaks juhuks välja kõik alajäsemete liigesed, sealhulgas hüppeliigesed, mille tulemuseks ongi päkkadel seismine. Enamasti saavad lapsed ise aru, et täistallal seismine on tegelikult mugavam, ja paari nädala jooksul pärast püsti tõusmist kasutavad enda initsiatiivil ikkagi täistallal seismist. Tihti näevad terapeudid, et päkkadel seisvad lapsed ei ole

tegelikult püstiseks asendiks veel valmis ja vanemad on nad sinna asendisse aidanud. Enamikku lapsi pole vaja püstisesse asendisse suunata, vaid nad avastavad selle põneva ja uut vaatenurka pakkuva asendi ise, kui nad on selleks valmis.

Last võib täistallale suunata kohe, kui märkad, et ta ise püsti tõustes päkkadel on. Kindlasti peaks seda tegema siis, kui näed paari nädala jooksul endiselt, et ta on seistes enamasti päkkadel. Mida kauem laps päkkadel seismist ja kõndimist harjutab, seda pikem on aeg, mis kulub selle mustri muutmiseks. Päkkadel kõndima

hakkavate ja seda mitu kuud või aastat valdavalt kasutavate laste puhul on päkkadel kõndimiseks enamasti mingi põhjus, miks nad seda eelistavad. Põhjuseid võib olla erinevaid ja selle väljaselgitamisel ning lahenduste pakkumisel saab abiks olla füsioterapeut.

1–5-aastase lapse kõnnimustri muutused Kõnnimuster muutub lastel vanuses 1–5 väga palju. Üheaastased ja veidi vanemad põnnid alles alustavad iseseisvat kõndimist: sammud on ebaühtlase pikkusega ja väikesed, jalad paiknevad teineteise suhtes võrdlemisi laialt ja on

sageli välja pööratud, kõnnitempo aeglane ning käed on sageli tõstetud tasakaalu hoidmiseks. Kõik need omadused peaksid järkjärgult taanduma, kuniks viienda eluaasta ringis on lapse kõnnimuster täiskasvanu omaga võrdlemisi sarnane. Pärast iseseisva kõnni omandamist on normaalne, et laps kukub palju –see on osa õpiprotsessist ja normaalsest arengust.

puupulgad, äärekivid jms).

Märgata ja lähemalt uurida tasub, kui laps ka rohkem kui pool aastat pärast iseseisva kõnni omandamist endiselt veel väga palju kukub, väldib ebatasastel pindadel käimist ja takistuste ületamist või eelistab ringi liikuda enamasti kärus või süles.

FÜSIOTERAPEUDI TREENITUD

Arengu jaoks on samuti oluline variatiivsus ehk liikumine erinevate omadustega pindadel. Toas tähendab see liikumist nii parketi kui ka vaiba peal ja väikeste takistuste ületamist (nt lävepakud), õues saab harjutada kõndimist siledama pinna peal, nagu asfalt, ebaühtlase pinna peal, nagu muru või metsatee, ning kõiksuguste erinevate takistuste ületamist (nt väikesed kivid,

SILM VÕIMALDAB ARU SAADA, KAS NÄHTAV JALGADE ASEND VÕI KASUTATAV KÕNNIMUSTER ON OSA

NORMAALSEST ARENGUST.

Kõnnimustri korrigeerimine

Kõnnimustriga seoses jõuavad arsti või terapeudi juurde ka lapsed, kes pööravad seistes ja kõndides jalgu sisse või väljapoole. Jalgade

väljapoole pööramine alles kõndima hakanud laste puhul on tavapärane viis, kuidas laps tugipinna laiendamisega stabiilsust loob. Ka vanemate laste ja täiskasvanute puhul on teatud mahus jalgade väljapoole pööramine normipärane. Jalgade sissepoole pööramine vajab aga tähelepanu, kuna sageli kukuvad niimoodi kõndivad lapsed palju. Sageli istuvad jalad sissepoole kõndivad lapsed peamiselt wistes, seega algab kõnnimustri korrigeerimine wiste kasutamise vähendamisega.

Füsioterapeudi treenitud silm võimaldab aru saada, kas nähtav jalgade asend või kasutatav kõnnimuster on osa normaalsest arengust või midagi, millele peaks tähelepanu pöörama. Samuti oskab terapeut anda lapsevanemale teadmisi, kuidas oma last abistada. l

Miks laps KOGELEB?

Oluline on mõista, millal lapse kogelus on eakohane ja mööduv ning millal vajab see tähelepanu või spetsialisti abi.

TEKST: MARET JAHU, TALLINNA LASTEHAIGLA VAIMSE TERVISE KESKUSE LOGOPEED TOIMETAS: EVE KALLASTE

Lapse kõne areng on keeruline ja mitmetasandiline protsess, kus motoorika ja keelelised ning kognitiivsed oskused kujunevad järkjärgult. Kõnelemine eeldab piisavalt head kõnemotoorikat, lisaks keelelisi, kognitiivseid ja sotsiaalseid oskusi. Lapse areng mõnes neist valdkondadest võib olla aeglasem ja sellest tingituna võib esineda kõnes takerdumisi või kordusi. Enamasti on tegu eakohase normaalse sujumatuse

ehk füsioloogilise kogelusega, mida esineb kuni 25%l lastest.

Kui lapsel ei tule sõnad välja

Füsioloogiline kogelus avaldub tavaliselt juhtudel, kui laps innustunult midagi seletab. Sellele on iseloomulikud sõna, lauseosa, vahel ka sõnaalguse kerged kordused, mida laps ise ei märka.

Väike laps pole veel võimeline jagama tähelepanu ütluse sisu ja vormi vahel. Kui talle antakse

märku, et ta räägib „valesti“, satub laps segadusse ning hakkab otsima viise, kuidas „õigesti“ rääkida. See käib tal üle jõu ning süvendab kõnetakistusi veelgi. Kõneravi füsioloogilise kogeluse puhul vaja pole. Last aitab rahulik toetav ümbruskond, kus teda kuulatakse ning tema küsimustele antakse lihtsad ja selged vastused. Füsioloogiline kogelus möödub tavaliselt 2–6 kuu jooksul, vahel võib see kesta kauemgi. Kui vanemad on siiski mures või ebakindlad oma lapse

kõne pärast, tuleks pidada nõu logopeediga. Teadmatusest tehtud vead võivad lapse normaalset sujumatust kinnistada ja luua tingimused kogeluse kujunemiseks.

Kuidas see algab?

1% kogu inimkonnast kogeleb. Laste hulgas on kogelejaid rohkem, kuni 4%. Umbes 75% lastest saavad sujuvalt rääkijateks enne täiskasvanuiga. Kogelevaid mehi on 3–4 korda rohkem kui naisi ja kogeluse edasikandumisel on oma osa pärilikkusel.

Kui laps on erutatud, tema mälu ülekoormatud või ümbritsevate kõne lapsele liiga keeruline, ei suuda aju anda piisavalt täpseid korraldusi kõneaparaadi juhtimiseks. Tulemuseks võib olla kogelus, mis väljendub: kordustena („minaminaminamina ka“, „tututule“, „kkkas“), venitustena („vvvvvvanaema“, „miiiiina“), blokkidena (võimetus mingi aja jooksul häält ja häälikuid tekitada: „ palun“).

Kõige sagedamini saab kogelus alguse 2.–5. eluaastal. Enamasti algab kogelus sõna või silbi kordustena. Võivad esineda perioodid, mil kogelus kaob täiesti, mõne aja möödudes aga ilmneb uuesti.

Laps hakkab ise tajuma oma kogelust ning otsima vahendeid, et mitte kogeleda. Raskete blokkide korral kaasneb sageli silmade kinnipigistamine, grimassid, kätejalgade liigutused, mille abil üritab laps piinlikust kogelushetkest üle saada. Mõned lapsed hakkavad rääkima sosinal või ebahariliku hääletooniga. Laps võib vältida teatud sõnu ja olukordi, mis tunduvad talle eriti rasked. Ravita jäänud kogelus hakkab peagi negatiivselt mõjutama lapse enesehinnangut.

Kogeluse kulg võib olla ka eeltoodust erinev. Kogelus võib alata varakult tugevate blokkidena. Sellisel juhul on laps algusest peale teadlik kogelusest, ta on õnnetu, võib koguni rääkimisest keelduda. Kogelus võib kaasneda ka muude

kõne ja keelearengu probleemidega. Sel juhul on lapsel lisaks sõnade väljaütlemisele häiritud hääldus, sõnavara, lauseehitus ja eneseväljendus laiemalt.

Logopeed aitab

Kogelust ravib logopeed. Koos vanematega analüüsitakse lapse igapäevast keskkonda ja proovitakse muuta see võimalikult sujuvat kõnet toetavaks. Sageli annab häid tulemusi vanemate ja teiste last ümbritsevate inimeste kõne kiiruse ja keerukuse vähendamine. Selline kaudne teraapia on alati esimene ja olulisim samm kogeluse ravis.

Logopeed võib soovitada ka otsest kõneteraapiat, mille käigus harjutatakse lapsega kergemaid rääkimisviise ehk kõnetehnikaid. Laste kõneravi on mänguline ja vanemate ning pedagoogide kõneravis osalemine aitab õpitud oskused igapäevaellu viia. l

Allikas: logopeed.ee

SNUNIT / ELM

vanusele

noorsooteater.ee

EESTI LASTEKIRJANDUSE

KESKUS KUTSUB

SÜGISEL ALGAVATESSE

TEGEVUSTESSE!

Mudilastunnid

(2–4-aastastele koos vanemaga)

E ja R 11.00–12.00

Mängime, meisterdame ja uurime koos raamatuid.

Perepilet: 7 €

Perehommikud

L 12.00–13.30

Igal nädalal uus kirjandusteema ja põnevad külalised.

Perepilet: 10 €

Huviringid

Arendavad tegevused loovkirjutamise ringis (3.–9. klassi õpilastele) ja illustratsiooniringis (1.–9. klassi õpilastele).

Lugemisoskuse mänguline arendamine raamatutunnis (5–7-aastastele) ja lugemisringis (1.–2. klassi õpilastele).

Ringide juhendajad on tunnustatud lastekirjanikud Kätlin Vainola ja Liis Sein, illustraatorid Tuulike Kivestu ja Kertu Sillaste ning loov õpetaja Liina Otto.

Huviringi kuutasu: 30 €

Raamatuklubi

(11–16-aastastele)

Neljapäeviti üle nädala 17.00–18.00

Arutelud, uued lemmikud ja kirjandusseiklused ootavad!

Tasuta!

Uuri lähemalt: elk.ee

Info ja registreerimine: liina.otto@elk.ee Tel 617 7233

Teistmoodi nädal

On ju täiesti hullumeelne, et laps ei saa suvel iga päev tunde internetis videoid vaadata ega kulutada raha, mis muul ajal läheks trennide eest tasumisele, hoopis mängudele, et neid haardeulatusest väljas olevate sõpradega üheskoos veebis mängida.

TEKST: HENRY JAKOBSON FOTOD: ERAKOGU

Henry Jakobsoni pere tegi nädalase nutipaastu.

Suvi on meie peres kõige oodatum aeg. Aeg, mil teeme väljasõite, avastame uusi kohti ja võime hommikuti magada nii kaua, kuni mõni kärsitu naabrilaps keeldub leppimast sellega, et kui keegi ei ole kümne minuti jooksul uksele tulnud, oleks viisakas uksele koputamine ära lõpetada. See on ka aeg, mil nutiseadmed saavad rohkem valu, sest pole kooli, kus telefonid keelatud on.

Pidevas nutipuuduses lapsed

Nii algaski iga hommik murega: „Mida ma pean tegema selleks, et arvutisse/telefoni pääseda?“ Meil on olnud kokkulepe, et enne virtuaalmaailma sisenemist peaksid olema täidetud teatud punktid: hambad pestud, voodi korras, päevariided seljas, hommikusöök söödud, lemmikloomadele tähelepanu osutatud ja hommikuvõimlemine tehtud.

Kuid selline kokku lepitud nimekiri põhjustas nüüd palju nurinat ja kauplemist.

„Kas ma võin kümne küki asemel teha täna viis?“ „Mul ei ole puhtaid riideid. Kas ma võin täna pidžaamas olla?“ „Miks jälle?“

Kogu süvenev nutisõltuvus tundus aina rusuvam. Laste tuju sõltus täielikult sellest, mis emotsiooni pakkus telefon. Kui neil läks mängus halvasti, oli ka tuju kehv. Kui mängus sujus kõik suurepäraselt,

oli tuju hea ainult seni, kuni oli võimalus nutiseadmes olla. Nii kui ma teatasin, et nüüd on aeg seadmed kõrvale panna, olid nad kogemas oma elu kõige kohutavamat päeva ning tunded keesid üle.

Kõik! Me peame midagi tegema!

Esiteks muudab nutisõltuvus lapsed passiivseks. Isegi mõte, et me võiks perena kusagile loodusesse aktiivselt aega veetma minna, tähendab seda, et see on aeg, kui telefon peab taskusse jääma. Kõik nende valikud ja otsused on mõjutatud sellest, kas nad saavad oma nutijanu rahuldada või mitte.

„Järgmisel nädalal on meil täielik nutipaast!“

See vaikus, mis sellele teadaandele järgnes, oli kõrvulukustav. Kui sel päeval oleks riik katsetanud õhuhäiresireene, oleks neid isegi kuulda olnud. Totaalne vaikus. Nende ehmunud silmad ja puuriv pilk, mis üritasid mu ajju tungida, et aru saada, kas ma tegin nalja või olengi päriselt oma aru kaotanud, olid märk mõistmatusest, sest kuidas üks inimene millegi nii julma peale üldse tulla võib.

Ja siis see oligi käes. Esimene hommik väljaspool nutimaailma. Mõistsin kiirelt, et lapsed olid mitmeid igapäevaseid ülesandeid võtnud tingimusena, et ekraani taha pääseda, sest milleks teha voodit ja muid hommikusi protseduure, kui telefon on nagunii keelu all? Seega oli esimene hommik eriti aeglane. Lapsed käisid mööda elamist ringi ega tundnud huvi millegi vastu.

Keeld oli aga kindel – terve nädala jooksul pole lubatud videoid vaadata, mänge mängida ega telefonis aega veeta. Seda nii lastel kui ka meil, vanematel. See paast ei olnud vaid lastele, vaid ka meile abikaasaga, kes me samuti võiks oma aega seadmetes vähendada.

Mis siis juhtus?

Esimesel hommikul olid emotsioonid üldiselt kontrolli all ja selline uudne olemine oli isegi värskendav. Lapsed tormasid tavapärase tunnikese asemel õues lausa kaheksa

tundi. Iga mõne aja tagant tulid nad tuppa ja tundsid uhkust selle üle, et on nii palju väljas olnud. Tavaliselt oli ka see üks tingimusi, et keegi ei saa seadmesse enne, kui on vähemalt kaks tundi õues olnud. Kuid mida aeg õhtupoole, seda rohkem kerkisid emotsioonid pinnale. Tuju kehvenes, süütenöör lühenes. Nad ei suutnud endale tegevust leida ja ka magamaminek käis koos suure tüli ja nutukooriga, sest keegi ei

soovinud kaaslasega sõbralik olla.

Kõik tundus mõttetu.

Ka teine päev ei olnud suurem asi. Hommik algas kurtmise ja hädaldamisega, et nii igav on. Ilm vihmane, kõik naabrilapsed on maal ja üleüldse pole mitte midagi teha. Neil oli IGAAAAV! Tegelikult mingi osa minust tahtis, et neil oleks igav. Ma tahtsin, et nad hakkaksid kasutama seda ressurssi endas, mille nutimaailm meilt röövib – leidlikkust ja fantaasiat. Iga vastus on tänapäeval tänu tehisarule kiiresti kättesaadav. Igavuse võtab arulageda sisu tarbimine ja sa ei peagi olema loov.

Sellepärast oligi mul kolmas

päev planeeritud igavana. Tegin tööd ja teatasin, et sel päeval peavad nad endale ise tegevust leidma. Ja see oligi justkui läbimurre. Otsiti välja lauamängud ja mängukaardid. Ka ma ise üllatasin end. Taasavasin raamatu, mis mul aastaid tagasi pooleli jäi, ja hakkasin lugema. Ma olin hämmingus ja meeldivalt üllatunud selle väikese, kuid totaalselt ootamatu muutuse peale.

Kelle lapsed need küll on?

Neljandal, viiendal ja kuuendal päeval olid mul täiesti uued lapsed. Tülid olid vähenenud kardinaalselt. Tavaliselt ei möödu tundigi, kui keegi mu kolmest lapsest kellegagi ei kraakle, aga need päevad möödusid hoopis teises meeleolus. Tülisid küll esines, aga nende endi kannatus ja lahenduste otsimise võime olid totaalselt erinevad. Tusastest zombidest olid välja tulnud justkui täiesti normaalsed inimesed. Nad küll ootasid pikisilmi esmaspäeva, mil nutiseadmed on taas lubatud, aga seda eelkõige, et oma sõpradega taaskohtuda. Küll virtuaalselt, aga seal vist see peamine suhtlus tänapäeval ka toimub.

Paastu viimasel päeval tunnistasid kõik kolm ühest suust, et nädal oli tore. Nad olid unustanud esimese kahe päeva tusatsemised ja võõrutuse. Leppisime suisa kokku, et selle suve jooksul teeme kaks paastunädalat veel, ja keegi polnud sellele vastu.

Soovitan kõigile, kes tunnevad, et nende pereliikmed veedavad nutimaailmas liiga palju aega, teha vähemalt nädalane totaalne digipaast. Esimesed päevad ei ole lihtsad, aga kasu sellest on niivõrd tajutav ja silmaga märgatav, et on kogu seda pingutust väärt. Kadus suutmatus lihtsalt olla. Laste vaimne rahulolek oli nii palju parem, et mul on tõesti kahju, et nutindust sedavõrd palju on ja et see on üks peamisi viise, kuidas sõpradega ühenduses olla.

Õnneks saame me vanematena neid aegajalt nutilõksust välja tirida. l

MEREMUUSEUMI HUVIKLUBI ootab uusi meresõpru!

Kutsume 3.–5. klassi lapsi liituma

Eesti Meremuuseumi

huviklubiga – ainulaadse huvitegevusega, mille käigus sirguvad uudishimulikest lastest tegusad meresõbrad!

Meie huviklubis ei õpita mitte ainult fakte, vaid kogetakse, katsetatakse ja seigeldakse. Koos meremuuseumi asjatundjatega avastavad lapsed, kuidas käib elu merel, meres ja mere ääres. Ja mis peamine – kõik saab alguse laste endi huvist.

HUVIKLUBIS

• Õpime turvalist käitumist merel ja läheme päris merereisile.

Harjutame meremehe keelt – kas tead, mis on kaabelkoi või kus asub ahter?

Avastame põnevaid paiku, mida igaüks ei näegi.

Seikleme Lennusadamas ja Paksus Margareetas, jutustame lugusid ja mängime.

Esineme jõuludel ja hooaja lõpus vahval pereõhtul Lennusadamas.

Huviring toimub kolmapäeviti kell 16.00–17.30 septembrist maini Eesti Meremuuseumi Lennusadamas (Vesilennuki 6, Tallinn).

Kuutasu: 30 eurot. Mitme lapse osalemisel soodustused!

Huviklubis osalevatele lastele on kogu hooaja vältel Lennusadama ja Paksu Margareeta külastused tasuta ja Eesti Meremuuseumi linnalaagritele kehtib –15% soodustus.

Registreerimine on avatud! Kohtade arv on piiratud, seega uuri lisa ja registreeri juba täna: meremuuseum.ee/huviklubi.

Tel 620 0550 (E–R kell 9–17)

E-post booking@meremuuseum.ee

Tule ja anna oma lapsele võimalus seigelda meremaailmas! Tasuta tutvumistunnid toimuvad 17. ja 24. septembril 2025 Lennusadamas.

Kohtade arv on piiratud – broneeri varakult!

„ÖÖ MUUSEUMIS“ LENNUSADAMAS – AINULT KAKS

KORDA AASTAS! 14.–15. november 2025

Kui muuseum suleb uksed tavakülastajatele, algab tõeline seiklus neil, kes jäävad ööseks!

„Öö muuseumis“ on haruldane võimalus veeta koos perega põnev õhtu ja öö Lennusadama maagilises angaaris.

OOTAMAS ON

Põnev hilisõhtune muuseumiseiklus ja näitus „Kuulsad mereretked. Eurooplaste maailmapildi avardumine“

Film, mängud, meisterdamine ja avastused

Laevamasti otsa ronimine ja võimalus proovida vabahüpet

Loosimäng, mille peaauhinnaks on öö allveelaevas Lembit!

Hind sisaldab kogu programmi, õhtusnäkki, hommikusööki ja ööbimisvõimalust (võta kaasa magamiskott ja madrats).

Mõeldud alates 7-aastastele lastele koos täiskasvanust saatjaga.

Hind: 35 €/osaleja

Piletid: Piletilevi ja Fienta

Lisainfo: e-post booking@meremuuseum.ee, tel 620 0550

Fotod: Dmitri Diaz

Tartumaa toidupiirkond:

maitseelamused Võrtsust Peipsini

2025. aasta maikuust kannab Eesti toidupiirkonna tiitlit Tartumaa – Emajõe kallastel kulgev elurikas kant, kus iga suutäis jutustab lugu siinsest kultuurist, ajaloost ja loodusest. Sel aastal saavad särada Tartumaa maitsed, kohalik toodang ja kokakunst. Kui otsid puhtaid maitseid, põnevaid lugusid ja ehedaid elamusi, võta suund just siia.

Tartumaises köögis segunevad Hansatee-aegne pärand ja tänapäevane toiduinnovatsioon. Võrtsjärvest Peipsini leidub kodumaist toiduküllust: värsket kala, kvaliteetset teravilja, metsaande, siin villitakse maailmas hinnatud õlut ja pagarikodades valmivad hõrgud saiad. See on paik, kus toidul on tähendus ja lugu. Toit on Tartumaal alati olnud rohkem kui lihtsalt kõhutäis – see on kultuur, identiteet ja ühendus kogukonnaga. Selleks, et kõige paremini siinset toidukultuuri mõista, on valminud Tartumaa toiduajaloo uuring, mis on täis üllatavaid avastusi. Näiteks selgus, et keskaegse Liivimaa aladel oli kuulus

Tartu havi, mida hinnati peene suupistena ja peeti väärt kingituseks. Tänagi leiab kohalikku värsket kala Tartumaa poelettidelt ja kalahõrgutisi meie toitlustuskohtadest.

Tartumaa tugevuseks on teadmiste ja loovuse koostoime. Innovatsioon toidukultuuris ja -tootmises sai alguse juba

Hansatee aegadel, mil ränduritelt omandatud teadmised jõudsid kohalike retseptidesse. Tänaseni kestev praktilise suunaga õppe- ja teadustöö on aidanud Tartusse luua mitmeid uuenduslikke toidu- ja joogiettevõtteid, põnevaid kööke ja erilisi maitseelamusi pakkuvaid restorane.

Toidupiirkonna aastasse mahub enam kui sada eriilmelist sündmust ning nende kõigi fookuses on kohalikud maitsed. Siin toimuvad laadad, õhtusöögid, erinevad töötoad, kogukonda kaasavad festivalid ja palju-palju muud!

Kutsume kõiki osa saama Tartumaa toidupiirkonna aastast – tule kohale ja naudi kohalikke toiduelamusi! Siin ootab rikkalik toidukultuur, külalislahked inimesed, mõnusad ja kvaliteetsed kohvikud-restoranid ning kaunid paigad. Samuti saad anda oma panuse ja toetada kohalikke toidutootjaid, kui valid poelettidelt just tartumaiseid maitseid.

Loe lähemalt Tartumaa toidupiirkonna kohta: visittartu.ee

VÄIKE PILGUHEIT

SÜNDMUSTELE, MIDA

TARTUMAA TOIDULE

PÜHENDATUD AASTA TOOB:

» 8.–9. augustil Tartu toidu- ja veinifestival

» 15. august Simmanipidu ja hoidiste konkurss, Ülenurme

» 16.–17. augustil Peipsi Toidu Tänav

» 16. augustil Suur Elva Toidutänav

» 6. septembril Ülenurme sügislaat ja Tõuloom

» 15. september-15. oktoober Tartumaa maitsete erimenüüd valitud restoranides ja kohvikutes

» 8. novembril Sibulatee purgipidu

Lisaks toimub veel palju vahvaid toidusündmusi, millega saad tutvuda aadressil kultuuriaken.ee

FOTO: SILVER GUTMANN

KUI PAARIST SAAB PERE:

kuidas mõjutab lapse sünd paarisuhet?

Lapse sünd on üks kaunimaid, kuid kõige nõudlikumaid etappe paarisuhtes. Armumisest ja kahekesi koos oldud ajast astutakse uude reaalsusesse, kus tähelepanu keskmes on beebi. Psühholoog

Ada Kesonen aitab mõista, miks see üleminek toob kaasa pingeid, kuidas vältida rollikonflikte ja mis aitab hoida partnerlust ka vanemaks saades.

TOIMETAS: MARIANN VILBRE FOTOD: SHUTTERSTOCK, ADAKESONEN.COM

Ada Kesonen (adakesonen.com) on psühholoog ja pereterapeut, kes keskendub oma töös suhetele, peresüsteemidele ning teadliku kohalolu arendamisele. Teda on alati huvitanud inimeste käitumise, tekkivate tundmuste ja mõtete tagamaad ning 2024. aastal pärjati Ada tiitliga Tallinna aasta tugispetsialist.

Kuidas muutub paarisuhe pärast laste sündi?

Paarisuhtel on erinevad etapid ning üks etappidest on see, kui pärast tutvumist, armumist ja kooselu algust sünnib perre laps. Kui alguses ollakse kahekesi, tehakse palju asju koos, pühendutakse teineteisele, siis pärast lapse sündi muutub paarisuhe märkimisväärselt. Kahe inimese süsteem laieneb kolmekesi olemisele. Vanemlus võtab suure osa ajast ja tähelepanust, mistõttu partnerite omavaheline lähedus ja romantika võivad jääda tagaplaanile. Sageli tunneb üks või mõlemad partnerid, et suhtes on vähem intiimsust ja aega teineteisele, sest fookus liigub lapsele. See on täiesti normaalne üleminekuperiood, kuid võib tekitada pingeid ja kaugenemist. Kui paari ootused lapsejärgsele suhtele on liiga idealiseeritud, võivad tekkida pettumused ja konfliktid.

Kuidas mõjutab ebavõrdne rollijaotus kodus ja laste kasvatamisel paarisuhte kvaliteeti? Ebavõrdne rollijaotus, kus üks partner kannab suurema osa majapidamistöödest ja hoolitseb lapse eest, on üks levinumaid

stressiallikaid paarisuhtes. Kui vastutus on koormav ja ühele poolele ebaõiglaselt jaotunud, võib see tekitada tunde, et teine partner ei hinda, ei hooli ega toeta piisavalt, mis viib kaugenemise ja rahulolematuseni. Just rahulolematus ongi üks peamisi märksõnu, millega kliendid minu vastuvõtule sageli jõuavad. Emade unepuudus, mis tekitab väsimust ja ärrituvust, mängib samuti suurt rolli.

on eelkõige täitmata, et siis neid väljendada ja otsida lahendusi.

Kas on olemas ideaalne või vähemalt toimiv rollimudel, mida soovitatakse peredele, või peaks iga paar selle ise looma? Universaalset ideaalset rollimudelit ei ole, sest iga pere on unikaalne ja erinevate vajaduste, väärtuste ning võimalustega. Igaüks tuleb koosellu oma päritolupere mustritega ja koos hakatakse looma uut süsteemi. Oluline on, et paarid leiaksid koos toimiva ja paindliku rollijaotuse, mis pakub rahulolu ning arvestab mõlema partneri tugevusi, soove ja ressursse.

Tugevas paarisuhtes toetatakse teineteist ja mõistetakse, et see periood on mööduv. Kergem on nendel paaridel, kellel on olemas lähisuhtevõrgustik, mis võimaldab esialgu kasvõi natuke aega võtta iseendale ja paarisuhtele. Kui tekib rahulolematus, on oluline on märgata, millised vajadused

Kui tekivad ebakõlad, soovitan üle vaadata rollide jaotuse ning vajadusel neid kohandada. Paarisuhe muutub ja areneb kogu aeg. Teadlik suhtlemine ja kokkulepete sõlmimine aitavad vältida arusaamatusi ja toetada mõlema heaolu. Vajadusel võib abi otsida pere või paariteraapiast.

Kui üks partner tunneb, et kannab majapidamises kogu vastutust, siis kuidas alustada sellise dünaamika muutmist? Esmalt võiks korraks võtta aega, et vaadata endasse ja kaardistada,

mis on minu vajadused ja kus on minu piirid. Millisest peresüsteemist ma ise tulen, kuidas jagati seal vastutust ja millised olid rollid, milline on minu eeskuju ja mudel? Sageli reageerime me emotsioonide pealt, mis ei pruugi viia vajaliku muutuseni. Selliseid vestlusi pidades on hea meeles pidada, et tundeid saab väljendada ka rahulikult ja selgelt, vältides süüdistamist. Sageli kasutame efektiivse suhtlemise asemel aga erinevaid suhtlemistõkkeid.

Avatud vestluse ja minasõnumiga saab väljendada, mida vajatakse ja millist muutust oodatakse ning millist muutust ootab partner või kuidas tema olukorda näeb ja tajub. Olen sageli soovitanud paberile kirja panna tööde hulk: kes mida teeb, palju selleks tavaliselt aega kulub, millised kohustused on hetkel koormavad ja tekitavad rahulolematust. Samuti võiks vajadusel otsida ressursse väljastpoolt: näiteks vanavanematelt, sugulastelt või

võimaluse korral palgata lapsehoidja. Kui suhtlus sellel teemal osutub keeruliseks, võiks pöörduda professionaali poole.

Millised suhtlemisvead toovad kõige sagedamini kaasa suhte kaugenemise pererollide taustal?

Kõige sagedasemad suhtlemisvead:

ф piiride ja ootuste ebaselgus vanemluses ja paarisuhtes, mis põhjustab segadust ja pingeid;

ф süüdistamine ja kriitika, mis tekitab kaitsepositsiooni ning takistab konstruktiivset dialoogi;

ф emotsioonide ja vajaduste varjamine, mis viib mõistmatuse ja üksindustundeni;

ф vähene tänulikkus ja tunnustuse puudumine teise panuse suhtes, mis õõnestab motivatsiooni ja lähedust;

ф ühise aja ja vestluse puudumine, mis vähendab võimalust lähedust hoida ja konflikte lahendada.

Milline roll on teadlikkusel ja refleksioonil suhte hoidmisel igapäevase stressi keskel? Teadlikkus ja refleksioon on suhte hoidmisel kriitilise tähtsusega, eriti kui pereelu on täis stressi ja muutusi. Need võimaldavad märgata suhte dünaamika muutusi, piiride hägustumist ja vajadusi enne, kui probleemid süvenevad.

Teadlik paar suudab paremini eristada vanemluse ja paarisuhete rolle ning leida tasakaalu nende vahel. Refleksioon aitab mõista enda ja partneri tundeid ning vajadusi, mis toetab empaatiat ja avatust suhtlemisel. Regulaarne teadlik aeg kahekesi, isegi lühike, aitab säilitada lähedust ja tugevdada sidet. Kui teadlikkus jääb väikeseks, võib stress ja väsimus suhtele tugevalt mõjuda ning viia kaugenemiseni. Värskete vanemate puhul jäävad sellised olulised vestlused aga sageli aja ja unepuuduse tõttu pidamata. Mööda vaadatakse tihti ka sünnitusjärgsest depressioonist, mis on teema, mida sageli ei tunta ära või ei mõisteta. l

EHE ELU

Eesti Vabaõhumuuseumis

Laste lemmikud on läbi taluõuede, metsa ja kivikülvi kulgev karjalapse seiklusrada ning talulapse maailm Kolga talus. Kassamaja juurest algaval kümne tegevuspunktiga ja ligikaudu 2 km pikkusel teekonnal on sportlik osavus ning vastupidavus ühendatud looduse mängulise tundmaõppimise ja lõbusate tegevustega. Olgu nendeks tasakaalu harjutamine ja loomajälgede tundmaõppimine või kalapüük ja vanade ukselukkude avamisnippide välja nuputamine. Õigel rajal püsimiseks saab kassast näppu teekonnakaardi ja maastikul näitavad suunda karjapoiss Ants koos koer Muriga. Kellel jaksu jagub, siis raja lõpus, Kolga rehemajas ja aida-lauda pikas majas jätkub tegevust veelgi ning ka taluloomi saab uudistada. Kogu talulapse maailm väärtustab keskkonnahoidlikku eluviisi ja õpetab loodusega kooskõlas elamist.

Ajaloolisel külamaastikul rännates tühja kõhtu tundma ei pea. Kolu kõrtsi põhimenüüs on UNESCO vaimse kultuuripärandi nimekirja jõudnud mulgipuder. Maiustused ja joogid on saadaval ehedas 1930. aastate Lau külapoes.

Jätkuvalt on kohalike ja kaugemate külastajate üheks lemmikuks kolhoosi korterelamu maainimeste kodudega aastatest 1967, 1978 ja 1993 ning 2019. Selle juurde viivale teekonnale jääv Sepa talu sai maikuus täiesti uue sisu ja räägib külasepa loo kaudu varase kolhoosiaja ränkrasketest aastatest ning pealesunnitud valikutest.

Muuseumi rahulikku atmosfääri saab nautida ka hobuvankriga sõites. Samuti on kogu avar territoorium ligipääsetav jalgrattaga ning ratastooliga. Hästi käituvad koeradki on muuseumis teretulnud.

Sügise hakul ootab Eesti Vabaõhumuuseum kõiki osa saama mitmetest põnevatest üritustest.

Pühapäeval, 7. septembril kell 10–16 toimub Eesti leiva päev ja sügislaat „Rikka leib, vaese leib“, mis

toob fookusesse kodumaise rukkileiva. Kutsume külla kõiki, kel huvi traditsioonilise eestimaise toidu vastu. Osa saab Eesti leiva loost – viljapeksust kuni leiva küpsetamiseni. Lisaks valime parima koduleiva ning korraldame meeleoluka käsitöö- ja toidulaada.

Eesti toidu kuule pühendatult katab Kolu kõrts 1.–14. septembrini laua rahvusroogadega, mille kaudu tutvustatakse eri paikkondade maitseid.

• Lääne-Virumaa – rukkijahupuder

• Setomaa – tatiruug ehk puravikusupp

• Saaremaa – valged käkid, veripaldid ja erilisemad riivipaldid

• Põhja-Eesti – küpsik

• Ida-Virumaa – kapsapiirakas ehk kapsaleib

• Mulgimaa – Mulgi korbid

• Joogiks – traditsiooniline meemõdu

See on korralik kõhutäis, mida tasub jagada nii pere kui ka sõpradega.

Laupäeval, 4. oktoobril kell 10–15 ootab kõiki Piiriveere sibula ja kala päev ning Seto mihklipäev, kus saab osa setude ja vanausuliste lõikusaja pidupäevast.

9. novembril tähistatakse sandipäeva Ees ootab rännak talust tallu mitmete ülesannete ja äraarvamistega.

Eesti Vabaõhumuuseum on suvehooajal (kuni 28. septembrini) avatud iga päev kell 10–20, sissepääs kell 10–19. Talvehooajal oleme avatud T–P kell 10–17.

Vaata lisa: evm.ee.

Eesti Vabaõhumuuseum ootab Sind!

MIS JUHTUB, kui panna lapsed ühte tuppa elama?

Kui peres on lapsi rohkem kui üks, jõuavad paljud vanemad küsimuseni, kas panna lapsed ühte tuppa elama või leida igaühele oma ruum. Ühise toa jagamine võib olla nii soe ja ühendav kogemus, mis loob tugevama õe-venna sideme, kui ka pingete allikas, kus kerkivad esile privaatsuse ja isiklike piiride vajadused. Nii üht kui ka teist tasub hoolikalt kaaluda, et leida lahendus, mis toetaks kõige paremini laste heaolu ja perekonna igapäevaelu.

TOIMETAS: MARIANN VILBRE FOTOD: SHUTTERSTOCK Jagatud toa plussid ja miinused Ühest küljest võib jagatud toas kasvamine tugevdada õdedevendade sidet ja soodustada omavahelist lähedust. Lapsed veedavad rohkem aega koos, mis pakub palju võimalusi ühiseks mänguks, salajuttudeks enne uinumist ja ühisteks lapsepõlvemälestusteks. Paljud vanemad on täheldanud, et ühises toas magavad lapsed rahulikumalt – nad julgevad pimedas paremini uinuda, teades, et läheduses on tuttav inimene. Eriti ärevamate laste puhul võib venna või õe lähedus vähendada hirme ja öiseid ärkamisi. Veel on psühholoogid märkinud, et ühes toas kasvavad lapsed lahendavad omavahelisi pingeid tihti iseseisvalt, kui neile selleks võimalus anda. Selline pidev kompromisside harjutamine kasvatab lastes empaatiat ja probleemilahendusoskust – need oskused tulevad tulevikus kasuks nii sõprussuhetes, koolis kui ka näiteks kunagi ühiselamutoas või töökollektiivis toimetades.

Teisalt toob ühise ruumi jagamine vältimatult kaasa hõõrumisi. Privaatsuse puudus on üks peamisi miinuseid, eriti kui üks lastest on juba vanem. Suurem laps (eriti kooli või murdeeas) võib tunda, et tal pole piisavalt oma ruumi ega hetkegi üksiolemist. Sageli vajab vanem õdevend rohkem vaikust ja omaette olemist kui pisem, kes veel privaatsusest nii väga ei hooli. Ühises toas võib suurem laps tunda, et tal pole ruumi, kuhu väiksem ei trügiks, või soovida segamatult lugedamängida. Sellisel juhul võivad vanemad märgata, et suurem laps otsib endale teistest tubadest pelgupaika – näiteks palub võimalust olla üksi elutoas või vanemate magamistoas, et kasvõi korraks rahu saada. Ka omanditunded tekitavad pingeid: lapsed võivad tülitseda, kelle voodi on kumb, kes tohib kelle kapi otsa ronida või kes võttis kelle värvipliiatsid. Kui (mängu)asjad on segamini ühes ruumis, kipub vastutus hajuma – mõnikord ei tunne kumbki laps, et just tema peaks tuba korras hoidma, ja seetõttu võib ka segadus kergesti tekkida.

Ole juhendaja, mitte kohtunik

Lapsevanema ülesanne on luua jagatud toas selline õhkkond, kus mõlemad lapsed tunnevad end turvaliselt ja võrdselt. Oluline on kehtestada mõned baasreeglid, mis ennetavad suuremaid konflikte. Näiteks võib kokku leppida, et igaühel on mõned isiklikud asjad, mida teine laps luba küsimata puutuda ei tohi (olgu see siis vanema lapse eriline legokomplekt või noorema kaisukaru). Samuti peaks mõlemal olema õigus teatud ajaks omaette või vähemalt vaikuses olla – näiteks vaikse aja reegel, kus kumbki laps võib öelda, et soovib pool tundi rahu, ja siis teine kas mängib mõnes teises toas või võtab ette mõne vaikse tegevuse. Reeglid võiksid katta ka ühise ruumi korrashoiu. Kui lapsed on piisavalt suured, tasub neid reeglite loomisesse kaasata –nii tunnevad nad, et nende arvamus loeb, ning järgivad kokkuleppeid parema meelega.

Konfliktide korral on vanematel vahendaja roll. Hea on lasta õdedelvendadel väiksemaid erimeelsusi ise lahendada – see arendab nende sotsiaalseid oskusi. Kui tüli kipub aga käest minema, saab lapsevanem astuda vahele mitte kohtuniku, vaid juhendajana. Aita lastel sõnastada oma tundeid ja vajadusi: „Näen, et sa oled pahane, sest sinu joonistus läks katki“ või „Sa tundud kurb, et vend sind mängu ei võta“. Seejärel suuna neid ise lahendust leidma. Lastepsühholoogide soovitusel võiks vanem pigem julgustada lapsi endid lahendusi välja pakkuma ning omi ideid jagada alles siis, kui lapsed ise ummikusse jooksevad. Näiteks kui lapsed vaidlevad mänguasja pärast, võiks küsida: „Kuidas te saaksite seda jagada nii, et mõlemad oleks rahul?“ – nii mõtlevad lapsed ise järele, enne kui vanem valmis lahenduse ette ütleb.

Praktilised nõuanded Jagatud lastetoa edukaks toimimiseks on lisaks suhetele vaja läbi mõelda praktiline pool – kuidas sisustada ruum nii, et see arvestaks eri vanuses laste vajadusi. Alljärgnevalt mõned soovitused, kuidas sisse seada ühist lastetuba nii, et kõigil oleks mugav: ф privaatsuse tagamine. Isegi ühes toas saab luua tunnet, et igal lapsel on oma väike pesa.

Näiteks võib toa jagada tsoonideks ja paigutada voodid eraldi seinte äärde või vastamisi nurkadesse ning kasutada vajadusel ruumijagajana riiuleid või kardinat.

ф mängu- ja õpialade eristamine. Et erinevas vanuses lapsed saaksid toas segamatult tegutseda, jaga tuba tegevuste järgi tsoonideks. Näiteks loo mängunurk (pehmed vaibad, mänguasjakastid) ja õpinurk (kirjutuslaud, tool, hea valgus). Kui vanem laps peab kodutöid tegema, on tal oma laud, kus ta saab keskenduda – nooremale õpeta, et kui õde istub laua taha, siis teda segada ei tohi. ф üksi olemise aega mõlemale. Kui võimalik, korralda vahetustega ajakasutus: näiteks vanem laps saab pärastlõunal tunnikeseks toa endale, kui noorem on elutoas või õues mängimas, ning vastupidi, noorem saab hommikul kaua magava teismelise kõrvalt varem ärgates minna vanemate magamistuppa raamatuid vaatama. Sellised väiksed vaheldused annavad kummalegi lapsele hingamisruumi isegi siis, kui ruutmeetreid juurde ei tule. l

Allikad: jimmyklee.ca, healthline.com, woombie.com

ELAMUS SPA –

enam ei pea džungli külastamiseks lõunamaale reisima

Troopilise kogemuse saamiseks ei pea enam reisima. Päev Elamus Spas on justkui päev soojal maal, kus lastel ei hakka kordagi igav. Suur kogupereala pakub ajaveetmiseks võimalusi alates kõige pisematest kuni vanavanemateni välja.

Spaas on kokku 22 sauna, suur kogupereala, sportujula ja lastevaba spaa-ala Spa21+. Lastele mõeldud troopikaalal on võimalik erilises džungli meeleolus nautida lõbusaid veeseiklusi igas vanuses lastel. Külastajatele alates pikkusest 1.20 on kolm liutoru: sinine, must ja oranž, millest viimasest saab alla sõita ka kahekesi kõrvuti – vaata, kes kiirema liu alla teeb!

Pisematele on mõeldud väiksemad liumäed, madalad basseinid ning veekeerisega bassein, mis tekitavad palju rõõmu ja elevust.

Elamus Spas on saunad suurtele ja väikestele. Lasteala juures on madala temperatuuriga saun pere kõige pisematele. Spaast leiab ka Baltikumi kõige suurema ja maagilisema rituaalsauna – Aufgussi sauna (temperatuur 75 °C, lastele alates kuuendast eluaastast). Saunas, mis mahutab üle 100 saunalise, toimuvad iga päev erilised saunarituaalid ja -etendused, milles kasutatakse erinevaid aroome, vihtasid ning valgus-, heli- ja videolahendusi. Kõik see on spaapääsme hinna sees.

Elamus Spa toidualadel ootavad külastajaid maitsvad toidud ja värskendavad joogid – perega saab mõnusalt süüa või sünnipäeva tähistada eksootilistes linnupesades.

Laste sünnipäevad spaas on eriti vahvad ja lihtsasti korraldatavad – spaale tuleb saata soovitud tähistamise kuupäev, külaliste arv ja söögieelistused. Sünnipäevatordi võib soovi korral ise kaasa võtta ja sünnipäevaruumi eest tasu pole vaja maksta. Lapse sünnipäeva pidades on sünnipäevalapsele spaa pilet kingituseks ja kõikidele teistele sünnipäevalapsega koos tulijatele hind soodsam.

Spordisõpradel on võimalik osaleda Elamus Spas vesiaeroobika tundides või ujuda sportujulas. Kõik veesporti ja liikumist pakkuvad tegevused on spaapileti hinna sees.

Septembrikuust alates saab aga Elamus Spas elamusi kogeda veelgi rohkem. Spaakülastajad saavad spaa-alalt liikuda otse Eesti suurima ja moodsaima bowling’u-keskuse – Elamus Bowlingu – alale. Seal saab nautida maitsvat toitu 200-kohalises pubis, mängida bowling’ut ja nädalavahetustel nautida ka elavat muusikat. Spaast bowling’usse minekuks vajaliku hommikumantli saab soovi korral spaast rentida või siis kodust kaasa võtta.

Parkimine Elamus Spasse tulles on tasuta ja mugav – registreeri lihtsalt autonumber spaa vastuvõtus ja kogu päev parkimist on tasuta.

Jagades lapsi

Lahkuminek mõjutab pere dünaamikat palju. Esialgu šokina tajutav otsus võib olukorra lahenedes tuua laste ellu aga rohkem stabiilsust ja rõõmu kui elu sassis suhte keskel.

VTEKST: LIISI MOOSAAR-GOERCKE

FOTOD: SHUTTERSTOCK

iie lapse isa Raul (41, nimi muudetud –toim) on oma lapsed saanud kahe naisega, kellega jagavad hooldusõigusi eri moel ning ka laste saamise lood on erinevad. Esimene laps sündis 14 aastat tagasi paar kuud kestnud kohtumistest. „Võimalusi lapse saamiseks oli meil suhteliselt kasinalt, aga ainult ühte võimalust on ju tegelikult vaja,“ nendib mees teadatuntud fakti. Raul on aidanud vanemat poega alati kasvatada, ehkki nad pole lapse emaga kunagi koos elanud. Isa tõdeb, et poeg on väga palju elanud nö koti otsas, külastades tihti nii teda kui ka vanaemasid. „Veider

on vaadata, kui harjunud ta sellise eluga on. Õnneks on tal psüühikaga kõik korras, ta on väga mõistlik ja tugeva vastutustundega noormees,“ on isa süda rahul. Praegu elab poeg koos emaga Hispaanias ja käib kaks korda aastas Eestis külas. „Meil oli tema emaga küll kokkulepe, et poeg käib neli korda aastas Eestis, aga kooli, spordi ja trennide tõttu on nii välja kukkunud. Poiss on juba suur ka, et eks ta ise otsustab,“ mõistab Raul.

Nädal emaga, nädal isaga

Teised neli last sündisid üle kümne aasta kestnud suhtest, mis jõudis suure pulmapeo ja oma kätega

ehitatud koduni. Peres kasvavad 10 ja 8aastased tütred ning 6aastased kaksikud poiss ja tüdruk. „Lahutamise otsus ei tulnud kergelt ja enne said kõikvõimalikud teised versioonid läbi proovitud eelkõige laste pärast. Kes ikka tahaks lastele liiga teha – laste jaoks on lahkuminek eriti raske,“ tõdeb mees.

Kõigepealt alustati sellest, et lapsed elasid alaliselt oma kodus edasi ja vanemad viibisid kordamööda mujal. Ühel hetkel selline elukorraldus neil aga enam hästi ei töötanud. „Mulle on teada mõned sellised pered, kus lapsed elavadki kogu aeg ühes kodus ja vanemad käivad seal vahetustega juba 7–8 aastat, aga minu meelest peavad siis lapsevanemad omavahel ikka väga hästi läbi saama. Mina seda enda olukorras pikalt ette ei kujutanud, sest sel juhul ei oleks muutunud meie kodukorras ega sassis suhetes suurt midagi. Eks see muidugi sõltub ka sellest, miks lahku mindi,“ leiab Raul.

Tema sõnul võivad inimesed kümne aasta jooksul muutuda nii

IGA KOLIMISE

ESIMESEL PÄEVAL ON LAPSED TAVAPÄRASEST EMOTSIONAALSEMAD.

palju, et parimagi tahtmise juures kokku enam ei sobi. „Meil kadus teineteise mõistmine ära ja paar viimast aastat oli väga palju arusaamatusi ning teineteise eemale lükkamist. Me ei saanud enam teineteiselt lähedust ja mingil määral tekkisid mõlemal ka kõrvalsuhted,“ kirjeldab ta lahkumineku teadatuntud põhjust.

Aasta aega tagasi leidis Rauli eksabikaasa endale endise kodu lähedale korteri ja lapsed hakkasid nädala kaupa seal käima. Varasemast variandist paistab see perele paremini sobivat ning lastel tundub isa sõnul olevat sedasi isegi põnev.

„Lapsed saavad nüüd rohkem vanemate tähelepanu. Emal on

rohkem aega, kui ema on nendega, ja minul on rohkem nende jaoks aega, kui on minu nädal. Mul kujunevad lastega välja üks ühele traditsioonid, et ka vaid paari kaupa lastega vahepeal koos olla. Varem koos elades ei mõistnud me eksabikaasaga lastega tegelemise kohustusi nii hästi omavahel ära jagada kui nüüd. Meil on ju ikkagi kokku neli väikest last, mis võib olla üsnagi väsitav. Nüüd puhkan ühe nädalaga nii välja, et nädala lõpuks juba väga igatsen lastega taas koos olla. Suvel on meil küll graafik teine, sõltuvalt vanemate soovidest, lastelaagritest ja vanaemade külastamistest. Saan nendega nüüd veel enam aega veeta,“ kirjeldab Raul ja tunnistab, et tegelikult meeldikski talle lastega veel rohkem koos olla.

Emotsioonidest harmooniani

Mitme lapse isa mõistab, et iganädalane kolimine on laste jaoks kindlasti tülikas, ent lohutab end teadmisega, et tema juures on

lastel oma toad ja kõik nende asjad on nädal aega puutumata – lapsed tulevad tagasi ja jätkavad oma tegemisi samast kohast, kust nad enne pooleli jäid. Rauli sõnul on iga kolimise esimesel päeval lapsed siiani tavapärasest emotsionaalsemad, aga see muutub nädalatega aina paremini kontrollitavaks. Kui varem oli väiksemal pojal iga nädala 2–3 esimest päeva tuju halb ja nutt kiire tulema, siis nüüdseks on vähemalt isa juures see muutunud.

oluline, et pere oleks siiski ühiselt koos,“ tõdeb Raul ja lisab: „Laste ema tulistas meie lahkumineku info lastele emotsioonide ajel kahjuks lihtsalt välja. Ma oleksin soovinud seda rahulikumalt lastele seletada. Eksabikaasa pakkus aga lastele välja meie tuttava terapeudi

KUI KODUS ON ÕHKKOND

Võiks öelda, et ma pole nii heas kohas veel varem olnudki. Lapsed on uue inimese peres hästi vastu võtnud ja omavaheline klapp on neil väga hea,“ rõõmustab Raul ja lisab, et kodus valitseb harmoonia. Ta usub, et ka eksabikaasa juures pole enam varasemat kemplemist, vaidlemist ega „elektrit“.

POSITIIVNE JA RAHULIK, SAAVAD

KA LAPSED END HÄSTI TUNDA.

„Eksabikaasa minuga kahjuks ei jaga seda infot, kuidas lastel tema nädalatel läheb. Küsin siis aga laste käest, milline nende enesetunne on, kui nad lähevad emme juurde. Ka telefoni teel olen nende jaoks eemaloleku nädalatel alati olemas. Arutame nendega kõiksugu olukordi koos läbi. Lahkuminekut on kõige rohkem üle elanud keskmine tütar – tema jaoks oli alguses eriti

ning suuresti ka tänu professionaalsele toele saab praegu öelda, et lastel läheb hästi.“

Mees käis teraapias enne ja pärast lahutust ning oma emotsioonidega tuleb tal siiani tegeleda. „Sellest illusioonist väljatulek on omaette keeruline teema, aga täna olen ma uues suhtes. Ma küll tegelen veel vanade haavadega, aga olen ikka juba palju paremas kohas.

Rauli arvates oli murdepunktiks ühel hetkel reaalselt peeglisse vaatamine ja mõtlemine sellele, mida ja keda ta enda kõrvale tahab: „Mul oli tarvis see illusioon, mille ma olin enda ümber loonud, lahti joonistada. Kui sain lõpuks aru, et miski polnud tegelikult nendes kohtades, nagu ma olin soovinud, siis ei olnudki enam nii raske sellest suhtest lahti lasta. Kui inimesed suudavad vanadest mustritest välja astuda, mis hästi ei toimi, ja jõuavad ükskord sellistesse suhetesse, mis toimivad, on lastel sellest ainult palju võita, sest

RAHUMEELSELT JÕUTI OMAVAHEL

OTSUSELE, ET PAREM OLEKS SIISKI TAAS

LAHKU KOLIDA.

neil on kõrval tervete suhetega inimesed – see peegeldub ju tervesse perekonda. Kui kodus on õhkkond positiivne ja rahulik, saavad ka lapsed end hästi tunda.“

Tiinal (34) on kuueaastane tütar, kelle isaga koliti juba enne lapse sündi aastaid vahelduva eduga kokku ja lahku. Naisest üle kümne aasta vanem ülikooli õppejõust mees on olnud alati omamoodi eraklik ja keerulise iseloomuga, sellegipoolest on armastus nende vahel suur ning ühel hetkel otsustati saada ka planeeritud laps.

„Lapse elu esimesed poolteist aastat elasime mehega koos, aga see aeg osutus veelgi väljakutserohkemaks kui varasemad kokkulahku käimised. Armastusest ja omavahelisest austusest

hoolimata oli näha, et mees ei saa siiski pereeluga sellisel viisil hakkama, nagu ma oleksin soovinud ja nagu ta isegi enne lootis. Tal oli raske tulla toime lapsega seotud rutiini, magamatuse ja igas mõttes senisest lärmakama koduse eluga,“ tunnistab naine, samas mainib, et suuri tülisid nende vahel kunagi aset ei leidnud. Rahumeelselt jõuti omavahel otsusele, et parem oleks siiski taas lahku kolida.

Tiina võttis pisikese tütre kaasa ja läks tagasi oma vanasse armsasse Kalamaja korterisse. Mees jätkas nii majandusliku abiga kui ka oli muidu alati vajadusel nende jaoks olemas. „Praeguseni pole senises elukorralduses meil midagi muutunud. Lävime tegelikult iga päev, elame lapse isaga teineteisest vaid jalutuskäigu kaugusel ja tütre jaoks on isa põhimõtteliselt kogu

aeg olemas. Lapse alaline kodu on minu juures, ent isal saab ta tihti külas käia ja aegajalt ööbib seal nädalavahetustelgi,“ selgitab naine.

Ebatraditsiooniline, ent ühtehoidev

Tiina ema kolis aastaid tagasi uue elukaaslase kodumaale Ameerikasse ja teiste Eestis elavate sugulastega ta lähedane pole. Seda enam on tal hea meel, et mehe pere on väga ühtehoidev ning võtab samuti tütre kasvatamisest aktiivselt osa. Tiinatki kutsutakse pere ühistele koosviibimistele alati hea meelega.

„Me saame lapse isaga siiani väga hästi läbi ja mees armastab tütart väga. Me lihtsalt teame mõlemad, et igapäevane pereelu talle ja sellepärast ka meile ei sobiks. Võimalik, et meie praegune elukorraldus töötab nii hästi ja ladusalt tänaseni ka sellepärast, et me kumbki pole endale kõrvale uut kaaslast leidnud. Me olime ka enne teineteisele esimene tõsisem suhe ning lapsi pole meil kummalgi rohkem,“ kirjeldab Tiina.

„Ka tütar ei oskaks oma elukorraldust teisiti ette kujutada. Kuna isa on tal tegelikult iga päev olemas, ei ole tal isegi tekkinud küsimust, miks me erinevates korterites elame. Mida suuremaks tütar kasvab, seda enam on neil isaga tekkinud ühiseid jutte ja tegemisi. Oleme omavahel kõik tegelikult väga lähedased ja ühtehoidvad,“ on Tiina oma teistmoodi pereeluga rahul.

Kui küsin, kas ta tegelikult igatseks enda kõrvale uut kaaslast, ütleb noor naine, et eks varajases nooruses soovis temagi tulevikult traditsioonilist pereelu ja abielu. Ta leiab, et enne igat lahkuminekut tasub hoolega proovida erinevaid pere ja heade suhete säilitamise variante – eriti just laste pärast. Nende hästi töötav versioon sai aga selline ja õnneks on kõik pereliikmed sellega rahul. Midagi muud ta hetkel sellele lisaks ei ootagi. l

Veeda üks avastamist ja tegutsemist täis päev Tartu külje all Ülenurmes!

Lõuna-Eesti on tuntud oma kaunite väikeste alevike ja mõisaparkide poolest. Üks maaliline ja hästi säilinud

mõisapark asub Tartu maakonnas Kambja vallas Ülenurme alevikus, Tartu linnapiirist vaid 3 km kaugusel. Ülenurmele saab kenasti nii Tartu linnast algavat rattateed pidi kulgedes, bussiga, rongiga kui ka autoga.

Kaunis Ülenurme mõisapark koos renoveeritud historistlikus stiilis mõisa peahoonega ja mõisa juurde kuulunud hoonetega võõrustab tänapäeval Eesti Põllumajandusmuuseumi oma elamuslike näitustega, mis pakuvad avastamist täiskasvanutele ja lastele. Lisaks uutele teadmistele ja kaunile arhitektuurile saab näha taluloomi, rariteetset vanatehnikat ning autentseid põllulappe, peenraid, eestlaste aedades levinud sorte jpm. Eesti Põllumajandusmuuseumi territooriumil on võimalik ära sisustada terve päev nii sõpradega, perega kui ka üksi olles.

MIDA SIIS ÜHE MUUSEUMIPILETI EEST PAKUTAKSE?

• Külasta Maaelu Uudishimukeskust ehk MUHK-i. Avatud hoidlas saad sisse astuda justkui muuseumi varakambrisse – kohta, kus ajalugu elab oma täies mitmekesisuses. UUS püsinäitus „Laudasümfoonia“ avab farmiloomade heaolu olulisuse läbi muusikalise metafoori ja annab aimdust sellest, millised tingimused peab inimene looma, et loomad oleksid terved ja rahulikud. Näituse „Sõnnik ja piim.

Lühidalt veise eluülesandest läbi aja“ kaudu saab heita pilgu ajalukku: miks sõnnikut peeti põllumehe kullaks ning miks kostis Eesti külateedelt hommikuti piimakannude kolinat? „Veterinaari tuba“ viib rännakule loomaarstiteaduse arenguloosse – alates esimestest looduslike ravimite kasutajatest kuni teadusliku veterinaaria sünnini. Suhtle laudas elavate ponide, lammaste, kitsede, küülikute, hanede, kanade, vuttide, kalkunite ja partidega ning uuri kohaliku ajaloo kohta.

• Mine uuri näitustemaja ja selle juurde kuuluvat suurt vanatehnikaaeda, kus saad teada põllumajanduse ja maaelu arengust Eestis läbi sajandite.

• Avasta näitus „Peedist pesumasin: leidlikkus maal“, mis räägib nõukogudeaegsest isetegemisest ja leiutamisest. Mänguline näitus võimaldab luua dialoogi mitmete põlvkondade vahel ja meenutada oma lapsepõlve ning tekitada huvi isetegemise vastu. Meesterahvaste rõõmuks on eraldi näituseosa isetehtud masinatest, naised saavad samal ajal uudistada põnevaid retsepte, käsitöönäiteid ning lapsed mängida toredate mänguasjadega või küsida vanematelt lõputuid küsimusi vanade aegade kohta.

Näituste külastamise vahel soovitame teha kerge eine häärberihoone kõrval asuvas Rotundi kohvikus, mis on suvel avatud K–P. Menüüs leidub valikuid nii lastele kui ka täiskasvanutele.

Ja kui põllumajandusmuuseumi poolt pakutud tegevused on nauditud, loomad silitatud ja kõhud täis, soovitame minna ja otsida üles mõni salajane Lõuna-Eesti järveke või kaunite vaadetega loodusrada.

ÜRITUSED

EESTI

PÕLLUMAJANDUSMUUSEUMIS

• 10. august rukkipäev

• 15. august peedist pesumasina suvesimman

• 6. september Ülenurme sügislaat ja Tõuloom 2025

• 21.–23. oktoober koolivaheaja lastelaager

Rohkem infot kodulehel ja Facebookis. Kohtume Eesti Põllumajandusmuuseumis! www.maaelumuuseumid.ee

Laps, kes on LIIGA TUNDLIK

Sensoorne ülitundlikkus tähendab seda, et inimese aju töötleb meeleelunditest tulevat infot teistsugusel viisil – sageli liiga intensiivselt. Laste puhul väljendub ülitundlikkus enamasti selles, et tavalised stiimulid – valgus, heli, lõhn, puudutus –tekitavad tugevat ebamugavust, ärevust või lausa füüsilist valu.

TEKST: KAIRI PRINTS FOTOD: SHUTTERSTOCK

Milles sensoorne ülitundlikkus väljendub, kuidas seda ära tunda ja sellega toime tulla ning lapsele toeks olla? Küsimustele vastab tegevusterapeut ja sensoorse integratsiooni terapeut Grete Eiche.

Kuidas vanemad tavaliselt aru saavad, et nende lapsel võib olla sensoorne ülitundlikkus?

Vanemad märkavad sageli, et nende laps reageerib igapäevastele

olukordadele tugevamalt või ootamatumalt kui teised lapsed ning see takistab argielu tegevusi. Näiteks võib hommikune hambapesu võtta tund aega, sest laps ei talu harjamist, lasteaias ei osale laps grupitundides ega soovi teha tegevusi, kus käed võivad mustaks saada, kodus ei saa kasutada tolmuimejat, sest laps katab kõrvad ja jookseb eemale, või toidupoes käimine koos lapsega lõppeb suure nutuga. Sellised olukorrad tekitavad vanemates sageli ahastust, sest niigi kiire argielu ei suju kuidagi,

ja vanem on segaduses, miks laps niimoodi käitub.

Millised meetodid või testid aitavad hinnata lapse sensoorset ülitundlikkust?

Tegevusterapeudid kasutavad hindamiseks vestlust vanematega, vahel ka õpetajatega, standardiseeritud küsimustikke ja vaatluspõhiseid meetodeid, mis keskenduvad lapse käitumisele ja toimetulekule erinevates igapäevastes olukordades. Samuti hinnatakse lapse motoorseid oskusi, tähelepanu ja

keskendumist. Erinevate meetodite tulemuste põhjal saame tervikliku ülevaate lapse sensoorse töötluse toimimisest.

Kui sageli osutub lapse tundlikkus mingi häire (nt autismi) väljenduseks?

Sensoorne ülitundlikkus on üks sensoorse reguleerimise eripäradest, kus lapse reaktsioon mingile stiimulile on tugevam, pikem või intensiivsem, kui olukord eeldaks, ning see võib esineda täiesti eraldiseisvalt, ilma et lapsel oleks ühtegi diagnoosi. Sensoorsed eripärad on mõningate diagnooside puhul küll väga sagedased kaasuvad raskused, kuid pigem suunaks ma fookuse just vastupidiseks – ülitundlikkus ei tähenda tingimata, et lapsel on mõni diagnoos. Sensoorsed raskused jäävad sageli just märkamata ja tegelemata, sest nende olemasolu kardetakse seostada mõne diagnoosiga, kuid probleemi eiramisel laps tegelikult kannatab. Olgu diagnoosiga või ilma – ülitundlikkusega laps peab iga päev toime tulema talle intensiivsena mõjuvas maailmas ja see on eriti keeruline, kui lapse vajadusi ei mõisteta ega toetata.

Milline on sensoorse ülitundlikkusega lapse igapäevane elu

kodus – millised tegevused on kõige suuremad väljakutsed? Iga laps on erinev ja väljakutseid on mitmesuguseid, aga sageli tuleb ette näiteks seda, et lapsed ei talu naha vastas teatud tekstuure (nt villased riided), valjuhäälseid olukordi (nt sünnipäevad) või ereda valgusega ruume (nt toidupood). On ka juhtumeid, kus laps oksendab liiga tugeva plastiliinilõhna peale või keeldub uute toitude proovimisest, sest maitsed tunduvad liiga intensiivsed. Vähem teatakse aga seda, et sensoorse integratsiooni teooria järgi ei ole inimesel ainult viis teadatuntud meelt, vaid koguni kaheksa meelt, mis koostoimes aitavad meil igapäevaelus tegutseda. Lisaks nägemisele, kuulmisele, haistmisele, maitsmisele ja kompimisele on inimesel tasakaalumeel, lihastes, liigestes ja kõõlustes asuv süvatundlik meel ning sisetundlik meel, mis tunnetab siseorganitest tulevat infot, näiteks nälga, janu või tualetivajadust. Just tasakaalumeel on sageli seotud sensoorse ülitundlikkusega, kuid enamasti ei osata seda tähele panna. Kui laps kardab näiteks kiikumist ja hüpitamist, ei talu pea kuklasse kallutamist (nt juuste pesul), väldib selg ees liikumist või treppidest kõndimist, võib ülitundlikkus

peituda just tasakaalumeeles. Kuna selle kohta on Eestis vähe infot, ei oska vanem sageli neid käitumisi sensoorsete eripäradega seostada. Seetõttu ongi oluline konsulteerida spetsialistiga ja mõista lapse käitumise taha jäävat terviklikku sensoorset pilti.

Milliseid teraapilisi meetodeid kasutatakse sensoorse ülitundlikkuse leevendamiseks või reguleerimiseks?

Peamine lähenemisviis on sensoorse integratsiooni teraapia, mille eesmärk on aidata lapsel efektiivsemalt töödelda meelte kaudu saabuvat infot ning sobivamalt reageerida. Kuna närvisüsteem on plastiline, on sageli võimalik last sammsammult harjutada erinevaid stiimuleid paremini taluma. Kuna Eestis on hetkel vaid kolm spetsialisti, kellel on sensoorse integratsiooni terapeudi väljaõpe, ning iga lapse jaoks meid paraku ei jätku, siis saab abi ka tegevusterapeutidelt, kes kasutavad oma töös lihtsalt sensoorse integratsiooni teooria põhimõtteid ja strateegiaid.

Oluline on mõista, et teraapiakeskkonnas ja igapäevaelus kehtivad suures pildis erinevad lähenemised. Teraapias töötame selle nimel, et lapse piire järkjärgult nihutada – näiteks harjutame last teatud liikumiste või tekstuuridega. Seevastu igapäevaelus, näiteks kodus või lasteaias, on vaja pigem kohandada keskkonda, et laps tunneks end turvaliselt ja saaks igapäevatoimetustega paremini hakkama. Näiteks helitundlikkuse korral võivad aidata mürasummutavad kõrvaklapid või kui lapsel on keeruline kanda teatud riideesemeid, siis on tarvis soetada talle need sobiva materjali ja lõikega ning võtta kapist välja riided, mida ta kindlasti selga panna ei soovi.

Üldeesmärk on nii teraapias kui ka igapäevases keskkonnas sama –tagada, et laps tunneks ennast igapäevaelus mugavalt, et ta saaks oma potentsiaali paremini kasutada. l

LÄBIPÕLEMINE hüüab tulles

Nii töökas ja kangekaelne kui eestlane ka poleks, ei ole temagi pingetaluvus piiritu. „Kus suitsu, seal tuld,“ ütleb vanarahvas –samamoodi on läbipõlemisega. Enne täielikku läbipõlemist on omajagu märke, mis õnnetusest hoiatavad. Neid tuleb tähele panna ja enda ning lähedaste heaolu nimel reageerida.

Mis on kodune läbipõlemine?

ei tee olukorda paremaks.

TEKST: HANS MÄRTEN KINNAS

FOTO: SHUTTERSTOCK

Suvises päikesepaistes on küll patt kiruda Eesti ilma, kuid ega see kedagi varem peatanud ole. Mure sombuste sügisilmade ja külmade talvekuude pärast hakkab pihta juba jaanipäeva eel. Puhkused saavad läbi, lapsed lähevad kooli ja trenni, vanemad tööle ning hakkabki see trall uuesti pihta.

Päikest jääb vähemaks, päevad on aga aina pikemad: pärast tööpäeva lõppu on ikka vaja kuskil ära käia, kedagi või midagi tuua või viia, miskit toimetada ja nõnda edasi. Kuigi kaamosmasendus on täitsa omaette nähtus, mis kindlasti tähelepanu väärib, ei ole see sugugi ainuke põhjus, miks sügise tulles kurnatustunne ka kodus nii sügavale settib.

Kodune läbipõlemine on seisund, milles tunned end pikema aja jooksul pidevalt väsinuna, tühjana ja ülekoormatuna kodustest ning perekohustustest. See ei ole lihtsalt väsimus, vaid kurnatus, mille leevendamiseks ei piisa enam ei unest ega enda kokkuvõtmisest.

Tavalised koduse läbipõlemise märgid on kergesti ärritumine, emotsionaalne kaugus perest, üksinduse ja lootusetuse tunne ning süütunne, et sa ei pinguta piisavalt. Läbipõlemine tekib, kui pikaajaline koormus kuhjub ja ületab inimese taastumisvõime.

Mida sellega ette võtta?

Kokkuvõtlik vastus, mis kindlasti ammendav pole, on selline: rähkle vähem! Astu sammuke eemale oma argipäevast ja püüa justkui kõrvalseisja pilguga hinnata enda koormust ja seda, kas sa oled enda suhtes õiglane. Taastumine algab tunnistamisest, et oled läbi põlenud ning lihtsalt rohkem pingutamine

Läbipõlemise põhjustanud koormust tuleb jagada! Julge paluda ja vastu võtta abi ning nõu nii oma perelt kui ka sõpradelt. Jagatud mure kaalub ju poole vähem.

Aeg on ressurss nagu iga teine: kasuta seda targalt ehk nii, et endale samuti midagi jääks. Mõtle kodused kohustused selles võtmes läbi; vahest ei pea kõik nii korralikult tehtud saama ja äkki saaks mõne hoopis ära jätta. Kui muidu ei saa, siis lihtsalt sunni end puhkama, kasvõi kümne minuti kaupa. Joo tassike teed või kohvi, kuula muusikat, vaata saadet, jaluta –peaasi, et puhkad.

Jooksvad ülesanded võid nädalaks ette planeerida; nii on tööjaotus juba ette paigas, koormus ja päevad jaotatud. Jäta mõni päev aga planeerimata, mitte selleks, et see täita kõigega, mis vajab tegemist, vaid et see olekski tühi. Anna endale aega, et logeleda – see on suurim luksus ja parim puhkus! l

MIS VÕIKS OLLA koduses esmaabikarbis?

„Olulised on nii käsimüügiravimid kui ka vajalikud vahendid haavahoolduseks,“ ütleb Benu Pargi Apteegi farmatseut

Lauri

Baar, kes selgitab, mis võiks koduses esmaabikarbis kindlasti olemas olla.

TOIMETAS: EVE KALLASTE FOTOD: BENU,

SHUTTERSTOCK

Keerulisemad olukorrad

Farmatseut

LAURI BAAR

Peamistest käsimüügiravimitest võiks farmatseudi sõnul kodus olla valuvaigistid ning palavikualandajad igale pereliikmele vastavalt vanusegrupile. Näiteks võiks selleks olla paratsetamool. Samuti tuleks tema sõnul esmaabikarbis hoida ibuprofeeni või mõnda teist mittesteroidset põletikuvastast valuvaigistit.

Ravimid igaks elujuhtumiks

Nohu korral võiks kodus olla füsioloogiline või mereveelahus, mis sobib kasutamiseks igas vanuses. Nina limaskesta turse alandamiseks tasub varuda ksülometasoliini või oksümetasoliini sisaldavaid ninatilku või spreid, mis olenevalt toimeaine sisaldusest sobivad kasutamiseks kas alates teisest või kuuendast eluaastast.

Kurguvalu leevendamiseks sobivad apteekri sõnul erinevad

taimeekstrakte sisaldavad losengid ja kurguaerosoolid. Tugevama valu jaoks võiks olla mõni valuvaigistava toimega (näiteks lidokaiiniga) sprei, et saaks tugeva kurguvalu korral süüa või juua.

Köha vastu soovitab apteeker varuda sekreeti vedeldava toimega ravimeid, mis sisaldaks näiteks ambroksooli või atsetüültsüsteiini. „Nii nohu, kurguvalu kui ka köha korral kasutatavate käsimüügiravimite puhul tuleb arvestada, millisest vanusest neid kasutada tohib,“ tuletab farmatseut meelde.

Tema sõnul peaks kodus leiduma preparaate, mis aitavad organismi kõhuhädade suure vedelikukao korral – sobivad aktiivsöetabletid ja elektrolüütide lahuse pulbrid, lisaks võiks kodus olla loperamiid: „Söe ja ravimite tarvitamise vahel peab kindlasti paar tundi vahet olema. Sütt tuleks võtta 1 tablett 10 kilogrammi kehakaalu kohta, sest tavaliselt võetakse 1 või 2 tabletti, mis tegelikult on liiga vähe.“

Hambavalu korral võiks kodus lisaks põletikuvastasele valuvaigistile olla antibakteriaalset suuloputusvett, näiteks kloorheksidiini, mis aitab kiiresti kergemate vaevuste korral.

Silmade loputamiseks on head silmatilgad või spetsiaalne lahus.

Olulisel kohal on ka haavade ja põletuste raviks mõeldud vahendid. Spetsiaalselt haava desinfitseerimiseks mõeldud vahendeid leidub apteegis nii pihusti, loputuslahuse kui ka puhastava ainega niisutatud tampoonide kujul. Kui haav on puhastatud, võib sellele määrida spetsiaalseid haavasalve või geele, mis tekitavad haava paranemiseks vajaliku niiske keskkonna või moodustavad kaitsekihi bakterite vastu. Apteeker toob välja, et põletushaavadele on spetsiaalsed salvid või geelid. Lisaks võivad pindmiste haavade korral kasulikuks osutuda haavasulgemisplaastrid, mis soodustavad haava kiiremat kinnikasvamist. Sidumiseks sobivad erinevas mõõdus marlisidemed ja elastsed fikseerimissidemed, võrkside aitab alumise haavasideme kindlalt paigal hoida. Esimesena tuleks panna parafiinvõrk, et vältida sideme või tampooni kleepumist värske või veritseva haava külge.

Retseptiravimid

Retseptiravimeid tasub varuda kaheks kuuks. Mida aga teha aegunud ravimitega? „Need tuleb viia apteeki või ohtlike jäätmete vastuvõtupunkti,“ ütleb apteeker ja soovitab ravimite aegumiskuupäevad iga kolme kuu tagant üle vaadata. l

ATOOPILINE DERMATIIT

võib avalduda kergelt, aga põhjustada ka põrgupiina

Eestlased on atoopikud ja see on pigem kasvav probleem. Põhjuseks on meie kliimavööde, pärilikkus ja linnastumisega kaasnev liigselt steriilne kasvukeskkond ning linnade saastatus.

Atoopiline dermatiit on krooniline ägenemiste ja vaibumistega kulgev, põletikuline ja sügelev nahahaigus, mis ei ole nakkav. Atoopilise dermatiidi teket soodustavad toiduallergeenid, stress, põletikud jne. Seega peab lähenemine olema selle puhul kompleksne.

Siinkohal räägime nahahooldusest. Atoopikute nahk on kuiv ja kuiv nahk on altim erinevatele patogeenidele ehk nakkustele, nagu bakterid ja seened. Kuival nahal jääb puudu lipiididest ehk rasust, mis on meie naha kaitsebarjäär. Seetõttu pääsevad ärritajad kergemini nahka ja põhjustavad põletikke, ärritusi ja reaktsioone. Sestap on väga oluline igapäevane nahahooldusrutiin õigesti valitud toodetega. Atoopiline dermatiit kipub taanduma suvel, kui on päikest, ja ägenema sügistalvisel perioodil. Haiguse suurt esinemist seostatakse nii toidulisandite rohke kasutamise kui ka kasvava siseruumides veedetava ajaga.

Nahahooldus peab olema regulaarne ehk igapäevane ning naha kaitsebarjääri taastav ja tugevdav. Isegi veega kokkupuude võib olla probleemne. Hoolega tuleb jälgida toodete kvaliteeti ja koostisaineid. Iga väiksemgi kvaliteedi mööndus võib kurjasti kätte maksta.

Haigus võib avalduda igas vanuses, aga rohkem on seda lastel ja see avaldub juba enne 5. eluaastat ja esineb rohkem poistel. Täiskasvanutest on seda rohkem naistel.

Atoopilise dermatiidi esinemine nõuab väga suurt pühendumist saamaks aru, mis võib seda vallandada, distsipliini selle kontrolli all hoidmisel, raskematel juhtudel pidevat arstiga koostööd ja katsetamist õigete nahahooldustoodete ning mõjutajate leidmisel. See kõik ei aita vältida kehvemaid perioode. Seetõttu on

probleem väga stressirohke. Atoopiline dermatiit väljendub tugevalt sügelevates nahalöövetes, punetavates laikudes, mis võivad olla ketendavad, piinavalt sügelevad naastud jne. Sügelemise tõttu ei suuda inimene keskenduda, magada ja tal on pidevalt ebamugav. Kratsimine halvendab olukorda ja kui nahk on puruks kratsitud, kaasneb sellega kipitus. Naha kaitsebarjääri aitavad hoida head kreemid, kui aga ärritus on juba tekkinud ja nahk on ka katki kratsitud, siis võiks eelistada

salve, sest need ei kipita nii palju. Paraku on päris kipitusevabasid tooteid kahjustunud naha puhul praktiliselt võimatu leida, sest katkine nahk kipitabki.

Oleme toeks ja soovitame tooteid vastavalt meie praktikale erinevate naha- ja küüneprobleemide lahendamisel ning meditsiinilise ravi toetamisel.

Loe pikemalt meie blogist lootostrade.ee.

Kõige kaunim perefoto

Kuidas riietuda, et perefoto tõeliselt hästi välja tuleks? Fotograaf Kristiin Kõosalu jagab nõuandeid.

TEKST: EVE KALLASTE

FOTOD: KRISTIIN KÕOSALU

Kristiini sõnul on parim perefoto selline, mis toob südamesse sooja tunde. Seda aitavad luua pildistamisel kaamerasse püütud ehedad emotsioonid ja rõõm koos veedetud hetkedest. Aga et foto tõeliselt mõjuks, tasub mõelda ka riietuse peale.

Riietus loob harmoonia

Heledad ja looduslähedased toonid toovad fotole rahuliku, ajatu ning pehme meeleolu. Neutraalseid toone saab kihilisust ja tekstuuri lisades põnevamaks muuta.

Tugevad mustrid, logod ja multikategelased võiks kõrvale jääda, sest kipuvad hajutama tähelepanu ning rikuvad fotode üldmuljet. Kristiin on tähele pannud, et kui pereliikmete riided on väga erinevates stiilides – näiteks lapsel punane Lotte pluus, isal triibuline Tsärk ja emal peokleit –, on ühist tervikut raske luua. Seepärast tasubki ka riietust planeerida, et see oleks kokku sobivas värvigammas ja stiilis. Kui tundub, et pildistamiseks oleks vaja osta uusi rõivaid, soovitab fotograaf teha sellise valiku, et neid saaks kindlasti ka hiljem kanda.

Fotograaf Kristiin Kõosalu

Loomulik tasakaal on ilus

Kristiini kaks kuldreeglit:

ф Vali 2–3 põhivärvi ja lase igal pereliikmel nende toonide piires oma lemmikrõivad valida. Näiteks ema linases kleidis, isa beežis särgis ja laps heledates traksipükstes – nii on pilt ühtne, aga igaüks jääb iseendaks.

ф Väldi täpselt ühesuguseid komplekte, sest need võivad mõjuda liiga lavastuslikult. Näiteks kolm valget Tsärki ei ole parim valik, pigem ühel valge Tsärk, teisel valge kampsun ja kolmandal kleit.

Nipid, mis tagavad ilusa perepildi

Valige kogu perele sarnases värvigammas riided, aga vältige identseid komplekte.

Vältida võiks suuri logosid, neoonvärve ja kontrastseid mustreid.

Lapsed võiks olla rõivastuse planeerimisse kaasatud.

Mugavus toob hea tuju

Laste riided võiks olla pehmest looduslikust materjalist (linane, puuvill, trikotaaž), et nad tunneksid end pildistamisel mugavalt ja oleks heas meeleolus.

Beebide puhul soovitab fotograaf vältida „kangeid“ ülipidulikke riideid ja eelistada pigem bodisid või pehmeid komplekte.

Teismelise puhul tasub lasta tal valida enda stiilis, aga pigem rahulikus toonis riideid.

Hooaeg ja asukoht pakuvad ideid

Looduses on hea kombineerida pehmemaid ja naturaalsemaid toone, sest taust on juba kõnekas. Stuudios on riietel pildi tervikmulje loomisel suurem roll, seega seal tasub värvide ja mustrite kokkumänguga rohkem arvestada. Erinevad aastaajad pakuvad riiete kihtide ja tekstuuridega mängimiseks toredaid võimalusi: kaasa kampsunid, jakid, sallid, mütsid.

Pildistamisele tasub võtta mitu komplekti riideid, et saaks fotograafiga kohapeal parimad välja valida.

Enne pildistamist võib inspiratsiooni otsida Pinterestist või ka fotograafilt nõu küsida.

Ja mis peamine: ärge muretsege üle ega minge stressi, vaid keskenduge heale tujule – see on kõige ilusam, mis pildile jääb. l

Kindel valik

Neutraalsed toonid sobivad kõigile:

ф valge

ф beež/liivatoon

ф hall

ф pehme kreemikas

ф helepruun/taupe

Looduslähedased mahedad toonid mõjuvad harmooniliselt:

ф sinepikollane

ф roosteoranž

ф salveiroheline

ф oliiviroheline

ф tolmune sinine

ф pastelne roosa või virsik

Viimne võimalus käia ära SAARE TIPUS

Kas oled juba märganud, et poed täituvad vihikute ja pastapliiatsitega? Aga enne, kui tunniplaanid ja trennid võtavad oma, jõuab perega veel aja maha võtta ning seigelda mõnele väikesaarele, kus pole vaja teha muud kui lihtsalt olla.

TOIMETAS: SVEN SULA FOTOD: SHUTTERSTOCK

Lastele pakub see vabadust. Neil ei lähe kaua, et leida rannas paar huvitavat kivi, vaadata kaldale uhutud oksarisu või lipata sihitult mööda muru. Vanematele lihtsat planeerimist, sest kaasa võtta pole vaja palju. Kõige olulisem on joogivesi ja midagi süüa. Ilmastikule vastavad riided, sest Eesti suvel ei saa kunagi täiesti kindel olla, kas pärastlõunal paistab päike või tibutab vihma. Mütsid, päikesekreem, sääsetõrje, sest mõnel saarel lendavad tiivulised kiiremini, kui jõuad plaksutada.

Kui lapsed kipuvad ruttu tüdinema, võib kotti pista joonistusploki või paar mänguasja. Prügikott on samuti hea mõte, sest prügikaste ei pruugi alati mugavalt käepärast olla. Ja kui auto mahutab, tasub rattad kaasa võtta – Vormsi, Kihnu ja Naissaar on eriti rattasõbralikud.

Aegnal aega on

Aegna kuulub ametlikult Tallinnale, aga seda märkab ainult paberil. Saar on täis hiiglaslikke rändrahne, metsaradu ja militaarrajatisi, mis nüüd lihtsalt seisavad ja rohtu kasvavad. Kolm korralikku matkarada aitavad pere päeva sisustada nii, et kõik saavad piisavalt kõndida ja midagi näha. Lisaks on seal liivarand ja omaette huvitav nähtus — kivilabürint, mille tekkest räägitakse rohkem lugusid, kui keegi kindlalt teab. Kalasadamast läheb liinilaev, kiiremad saavad ka kaatriga Piritalt või Rohuneemest. Pärast sellist väikest saarteringi on septembrisse lihtsam astuda. Kool ja töö ei kao kuhugi, aga enne, kui need taas kõik päevad enda alla võtavad, on hea koos veel natuke ringi käia, ilma et peaks kuskile kiirustama. Saartel ei ole vaja palju teha — seal saab lihtsalt olla nii, nagu päev lubab.

Rootsi jäljed Vormsil

Vormsil kasutati veel enne sõda põhiliselt rootsi keelt ja seda on siiani näha kohanimedes, vanades taluhoonetes ja kalmistul, kus seisab maailma suurim rõngasristide kogu. Vormsi on rattasõitjate unistus: lauged teed, kadakaväljad ja väiksed külavahed. Saxby tuletornist paistab kaugele, Rumpo poolsaare matkarada viib läbi mere ja maa piiri. Rohukülast läheb Sviby sadamasse praam, mille peale mahub ka auto. Aga Vormsil on auto pigem takistus kui abimees. Rattaga näeb rohkem, rahulikult ja ehedalt.

Väike saar, aga piisavalt suur Prangli

Prangli asub Tallinna külje all, aga tunne on, nagu oleks kaugel-kaugel. Saarel on kolm küla, paras ports männimetsa, kivikülve ja rannaribasid, kus saab ujuda või niisama jalutada. Võib minna ka giidiga bussituurile. Lastega on see hea, sest ratastel jõuab päeva jooksul rohkem näha, ilma et väiksemad ära väsiksid. Üheks erilisemaks vaatamisväärsuseks on Idaotsa külas asuv tänaseni säilinud maagaasikraan. Pranglile viib Wrangö liinilaev Leppneemest iga päev, suvel mitu korda päevas. Kui päev kulgeb mööda nii, et lõpuks istub terve pere liivarannal ja sööb kotist leiba, on see täiesti hästi läinud päev.

Kihnul elu lihtsalt kestab

Umbes 700 elanikuga saar elab omas tempos. Kitsad teed, mille ääres vahel seisab rattaga vanem naine, seljas ikka triibuseelik, annavad kiiresti mõista, et siin ei pingutata külastaja meeleheaks, vaid tehakse asju nii nagu alati. Pere päev kulub Kihnul kergelt. Võib jalutada tuletorni juurde, vaadata merd, keerata tagasi külavahele, istuda muuseumi ees pinkidele või sõita rattaga lihtsalt mööda külateid. Munalaiust väljub parvlaev, millega saab saarele nii autoga kui ka jalgsi, aga Kihnut tasub kaeda ratta või jalgadega. Nii jääb rohkem silma.

Naissaar — sammud ajalool ja liival

Naissaar on Tallinna silmapiiril ja samas täiesti omaette maailm. Metsad, kitsarööpmeline raudtee ja kunagised miinihoidlad meenutavad aega, mil kogu saar oli sõjaväe valduses.

Perele pakuvad matkarajad parasjagu tegevust, rannas saab ujuda ja liiva peal vedeleda. Suvel toimub Naissaarel ka Nargenfestival, mis toob natuke rohkem elu, aga muidu on seal üsna rahulik. Praamid sõidavad Pirita ja Kalasadama vahel reedest pühapäevani, mai lõpust septembri keskpaigani.

Allikas: Puhka Eestis

KIVIÕLI SUVEPARK

EESTI PIKIM TROSSLASKUMINE VAID 22 €!

Sissepääsupilet 7 € TEISIPÄEVAST PÜHAPÄEVANI!

ENAM KUI 10 ERINEVAT PÄRIS TEGEVUST –SEIKLEMISEKS, KATSETAMISEKS JA ENESE PROOVILEPANEKUKS

• Põnevad elamused suurtele ja väikestele

• Avar kohvik ja laste mängunurk • Mugav ligipääs ja parimad tingimused

Reisimine ja tervis: praktilised nõuanded muretuks reisiks

Puhkusereis on iga pere jaoks kauaoodatud sündmus –võimalus võtta aeg maha, avastada uusi paiku ja luua üheskoos meeldejäävaid hetki. Et need väärtuslikud päevad mööduksid rõõmsalt ja tervisemured ei rikuks reisirõõmu, tasub juba enne kohvrite pakkimist mõelda praktilistele ettevalmistustele. Panime kokku lihtsad ja kasulikud nõuanded, mis aitavad tagada, et teie perereis kulgeks turvaliselt ja rahulikult

Paki kotti ravimid ja esmaabitarbed

Vaata üle, et kaasa saaksid retseptiravimid ja esmaabitarbed, sealhulgas valuvaigisti-palavikualandaja, allergiatabletid, rohud seedehäirete puhuks, vahendid traumade leevendamiseks (külmakott, antiseptiline lahus, plaastrid, side). Võimalusel võiks esmaabikomplekt sisaldada veel niiskeid salvrätikuid, desinfitseerivat geeli kätele ja sobivat kätekreemi.

Võta kaasa päikesekaitsevahendid

Tõhus ja hea päikesekreem on UVB kiirguse suhtes SPF 50 faktoriga, UVA

kiirguse suhtes vähemalt PPD 25 faktoriga. Väga heaks abimeheks on ka aaloegeel, mis on universaalne päikesepõletuste, putukahammustuste ja väiksemate kriimustuste hooldamiseks. Kaitse lapsi päikese eest, vältides otsest päikese käes viibimist keskpäeval.

Sõlmi reisikindlustus

Reisikindlustus on hädavajalik nii ootamatute meditsiiniliste kulude kui ka reisitõrke katteks. Nutikas on kindlustus sõlmida alati juba esmaste reisikulude tegemisel, olgu selleks kas majutus või lennupiletid. Esiteks on pikemalt ette ostetud kindlustus soodsam kui viimasel minutil sõlmitud. Veelgi olulisem on aga see, et sõlmides

kindlustuse samal ajal reisipaketi või lennupiletite ostuga, hakkab reisitõrke kaitse kehtima kohe. Õigeaegselt sõlmitud reisikindlustusest on abi näiteks siis, kui mõni pereliige jääb enne reisi haigeks ja te ei saa reisile minna – sel juhul hüvitab kindlustus lennupiletitele ja majutusele tehtud kulutused.

Kontrolli üle vajalikud vaktsiinid

Tee enne reisi kindlaks, kas sihtkoht eeldab vaktsineerimist. Mõnedes riikides võib olla soovitatav või kohustuslik teatud haiguste vastu vaktsineerimine, nagu kollapalavik, hepatiit või malaaria. Pöördu perearsti poole, et arutada vajalikke vaktsiine ja tervisekontrolle. Samuti tasub kontrollida, kas lastel on kõik kohustuslikud vaktsineerimised tehtud.

Mida paremini oled ette valmistunud, seda suurem on tõenäosus, et saad perega tõeliselt puhata ja nautida iga hetke – olgu see siis rannas liivakookide tegemine, jalutuskäik mägedes või uus kultuurilinn, mida koos avastada.

beebiga reisimiseks 10 nippi

Anni Keskülla on seitsme lapse ema, kelle jaoks on koos beebi ja väikeste lastega autoga mõnda põnevasse riiki sõitmine täiesti tavaline asi. Kui sinagi plaanid oma pisikesega mõne pikema autoreisi ette võtta, tasub enne reisikoti pakkimist tema nipid ja soovitused meelde jätta, et teekond kulgeks meeldivalt ning viperusteta. Need on Anni kümme reisinippi.

TOIMETAS: EVE KALLASTE

FOTOD: ANNI KESKÜLLA

1. Kõige tähtsam on õige turvahäll!

Turvalisus on kõige olulisem, aga lisaks sellele peaks häll olema beebi jaoks mugav ja mõnus magamiskoht. Seda tuleks jälgida ka juba natuke suuremate laste puhul –paremad on need turvatoolid, mis käivad ka pikaliasendisse ja on varustatud turvapadjaga. Meil on kogemusi ka väga tasemel turvavarustusega, kus ometi ei olnud lapsel hea magada või õiget asendit leida – see teeb reisimise juba eos keeruliseks. Seega tasub juba turvatooli ostes mõelda ka võimalike pikemate teekondade peale.

2. Sõiduaja planeerimine uneajale

Beebi puhul on see kõige lihtsam, sest isegi kui ta pikkade sõitudega harjunud ei ole, võtab uni peagi võimust. Sõidupauside ajal oleme püüdnud pisikestele võimalikult

palju füüsilist liikumist planeerida. Nt kui peatuskohas on beebi kärus ja sealt edasi läheb kohe turvahälli, on ilmselt ka sõit keeruline ja lapsel raske ühe koha peal püsida. Jälgisime asendite vahetuse olulisust ka beebiga, kes veel ise liikuda ei osanud. Ka uued kohad, lõhnad ja tegevused väsitavad last tavapärasest rohkem. Nii magasid reisil needki lapsed, kes muidu lõunaund ei harrasta!

3. Sõiduaja pikkus on oluline

Isegi kui beebi tahaks turvahällis pikemalt magada, on laps sundasendis ja ka väiksemad sirutuspausid, nt piimapauside ajal, on väga olulised. Kui sõit venis pikemaks kui 2–2,5 tundi, tegime 15minutilisi peatuseid ja lasime lapsel liikuda, et sõitu taas värskelt jätkata. Kerged võimlemisharjutused on suureks abiks!

4. Kõht täis ja tuubitoit kaasas!

Beebi söögiaeg on sama oluline kui unerütm. Õnneks on rinnapiimalastega lihtsam ja pausi saab teha igal ajal ning igas kohas. Ka lisatoidu saab hõlpsasti kaasa pakkida ja igaks juhuks olid meil alati kohe käepärast ka mugavad tuubitoidud.

5. Abivahendid

Kõiki sõite ei õnnestu uneajale sättida või ärkab beebi ühel hetkel lihtsalt üles. Ka autoaknast välja vaatamine ei pruugi teda pikalt lõbustada. Sellisteks puhkudeks olid meil kaasas abivahendid –tegelusraamatud ja helidega mänguasjad/raamatud. Isegi kõige pisemate tähelepanu saab niimoodi mõneks ajaks huvitavatele tegevustele suunata, üheskoos krabisevaid lehekülgi katsuda ja nupukesi vajutada. Tihti olid kõige viimased kilomeetrid enne sihtkohta need kõige raskemad, sest beebi hakkas tüdinema. Siis tulidki appi raamatud ja mänguasjad!

6. Üllatuskott

Kui enam miski muu beebi tähelepanu ei köida, siis selleks puhuks on mul tavaliselt kaasa pakitud eriti põnev üllatuskotike, milles on peidus erinevad mudimismänguasjad, lahtikinnividinad, värvilised lelud jne. Kuna selle võtsime välja tõesti vaid viimases hädas, oli ka avastamisrõõmu iga kord palju ning beebi jaoks asjad ikka uued ja huvitavad.

7. Planeeri aega varuga

Vahel õnnestub sihtkohta jõuda planeeritust varem, kuid enamasti see siiski nii ei lähe ja see on täiesti

okei. Pigem planeerige päevakava selliselt, et võimalusel annab siitsealt näpistada või veel parem –kuhugi pole kiiret! Viimane variant annab teile võimaluse teekonda nautida ja kulgeda, sest selles ju reisimise mõte ongi. Meil olid näiteks tegevused ja võimalikud peatumiskohad kaardistatud, aga kui sõit sujus, mängisime plaanid ümber või vastupidi.

8. Välja sõidurütmkujunenud

Vaatamata sellele, et iial ei tea, kaua beebiga järjest sõita saab, on teatav rütm ja graafik ikkagi abiks. Meie lasime lastel end hommikul tühjaks möllata ja ka beebit hoidsime viimase hetkeni üleval ning liikumises. Alles siis, kui kõik oli sõiduks valmis ja autosse pakitud, läks ka beebi turvahälli ning enamasti kohe ka uinus. Seega oli hommikune esimene sõit meie jaoks alati kõige lihtsam ja mõnusam. Tavaliselt järgnes sellele pikem lõunapaus ja ka õhtusele ajale saime veel ühe pikema sõiduaja planeerida. Mõlema sõiduaja vahepeale jäid lühemad sirutuspausid.

9. Lepi olukorraga

Vahel plaanide elluviimine ei õnnestugi ja sihtkohta jõudmine võtab palju kauem aega. Tehke reisimine ka enda jaoks mõnusaks ja nautige sõitu kiirustamata. See ongi osa beebiga reisimisest ja madalate ootuste korral saate ka ise kogu teekonnast viimast võtta ning päriselt nautida. Liiga kõrged ootused, ajasurve ja beebi graafiku eiramine tekitavad asjatut stressi!

10. Naudi!

Vaatamata sellele, et beebiga reisides võib tekkida (ja tekibki) väljakutsuvaid olukordi, mõtesta see enda jaoks juba varakult lahti. Tänu ootamatutele peatustele sattusime me kohtadesse, kuhu muidu iial poleks läinud, ja lasime elul (või beebil) end seiklustesse juhatada! l

Tule mängi Mängu Saarel!

Mängu Saar on ideaalne koht lastele ja kogu perele. Seal saab mängida, areneda ja tähistada erilisi sündmusi. Meie ainulaadsed mängutoad pakuvad lastele võimalust nii aktiivseks liikumiseks kui ka arendavateks tegevusteks.

Toad sobivad suurepäraselt eelkooliealistele lastele, pakkudes neile mitmekesist ja lõbusat keskkonda.

Otsid kohta lapse sünnipäevaks?

Mängu Saar on just see! Meie mängutoad on loodud väikeste laste vajadusi ja fantaasiat silmas pidades.

Mängu Saar on ideaalne paik lastepeoks –broneeri ja kingi lapsele eriline päev!

Lisaks on võimalik tulla lihtsalt mängima vabal ajal, kui tuba pole broneeritud. Eriti mugavaks teeb selle iseteenindussüsteem, mis võimaldab külastajatel tulla sobival ajal, lahkuda ja tagasi tulla kogu mängupäeva jooksul.

Mängu Saar on suurepärane koht ka perepuhkuseks. Siin saavad lapsed ja vanemad veeta kvaliteetaega, nautida lõbusaid ja aktiivseid tegevusi ning tähistada erilisi hetki.

Lisaks on olemas võimalus lapse kõrvalt töötada –meie mängutoad sobivad suurepäraselt neile, kes soovivad ühendada töö ja pereelu.

Tule argipäeval Mängu Saarele mängima!

Lahtiolekuajad leiad meie kodulehelt ja FB lehel.

Tule mängima, puhkama ja pidutsema – me ootame teid!

RÕÕM JA MÄNG IGA PÄEV!

Mängu Saared aadressid: Osmussaare 8 , I korrus, Tallinn

Kopli 25 I korrus, Tallinn

Päevalille 4 (Rocca Towers) III korrus, Tallinn

Vaata lisainfot meie lehelt www.mangusaar.ee

Mängu Saar mangusaar tel 5662 3029

IMETAMISE LÕPETAMINE pole alati lihtne

Rinnapiim on lapsele teadagi parim, küll aga saabub igas peres ükskord päev, mil imetamine lõppeb. Millal ja mis põhjusel, sõltub eelkõige emast ja lapsest.

TEKST: LIISI MOOSAAR-GOERCKE

FOTOD: HANNA-LIIS VAASA, SHUTTERSTOCK

Rinnaga toitmine

tähendab ema ja lapse vahelist väga suurt seotust, olles beebi vaimsele ja füüsilisele tervisele ning arengule parim, mida pakkuda saab. Küll aga võib see emale tähendada keerulist ajaplaneerimist, vahel koguni valu või uneprobleeme – viimast tihtilugu teistelegi pereliikmetele. Need põhjused võivad ühel hetkel panna mõtlema rinnast võõrutamisele. Põhjuseid leiab tegelikult teisigi –niisamuti ka müüte, mis selle tundliku teemaga paratamatult kaasas käivad. Enamasti läheb rinnaga toitmine siiski kenasti ja

võõrutamisele hakkab ema mõtlema siis, kui laps on rinnapiimaeast välja kasvanud.

Maailma terviseorganisatsioon (World Health Organization –WHO) soovitab imikut toita vaid rinnapiimaga kuni pooleaastaseks saamiseni ja seejärel jätkata rinnaga toitmist koos lisatoiduga kuni lapse teise eluaastani või kauemgi. Reaalsuses on imetamine aga iga ema ja lapse vaheline isiklik asi. Iga laps ja ema on isemoodi ning seda, millal on õige aeg imetamine lõpetada, ei saa keegi teine ette öelda.

Imetamisnõustajate sõnul on vanusest sõltumata väikelapse arengus teatud perioode, mil ta

sõltub rinnast rohkem, ning rahulikumaid aegu, mida ema saab soovi korral võõrutamiseks ära kasutada. Öeldakse, et võõrutamine võiks alata sellest, mis on lapsele kõige kergem või emale kõige raskem. Mõned emad lõpetavad rinnaga toitmise ajal, kui laps hakkab hammustama ja rinnanibu muutub iga imetamiskorraga järjest valusamaks, ning see on igati mõistetav.

Rinnast võõrutamisega soovitatakse alustada ka siis, kui laps nõustub lisatoitu sööma normaalsest vähem ja lapsel on rauapuudus. Samas ei ole seegi alati kindel reegel, et võõrutamine lapse rohkem lisatoitu sööma paneb. Veel levib arvamus, et kui öiseid söötmisi vähendada või beebi rinnast täiesti võõrutada, siis hakkab laps öö läbi magama. See võib mõne lapse puhul töötada, aga teistel jällegi mitte. Kõik beebid ei ärka öösiti ainult näljatunde pärast, vaid ka lähedust soovides ja unehädade leevendamiseks.

Kristi ja Hanna imetamise lugu

Pooleteiseaastase

Hanna ema Kristi (42) jaoks oli lapse rinnast võõrutamine pikk protsess, mis kestis kaks kuud ja lõppes lõpuks üsna päevapealt tänu keskkonnavahetusele, kui kodustest rutiinidest ei osanud ka kõige pisem enam puudust tunda. Saamaks nende imetamisteekonnast paremini aru, alustame selle algusest.

„Esimesed kaks kuud imetamist olid meil väga keerulised. Kõik algas sellega, et beebil oli mugav ja ta sõi täpselt niipalju, et esmane nälg sai kustutatud, ent sellest ei piisanud kaalu kasvatamiseks. Nii tuli hakata pea igal toidukorral topsiga välja pumbatud rinnapiima juurde andma,“ meenutab Kristi. Kuna spetsialistid olid nende imetamisvõtted õigeks tunnistanud, ent imetamine oli jätkuvalt valulik, siis teisel visiidil imetamisnõustaja juurde selgus, et pisikesel Hannal on suus soor, mis omakorda tõi kaasa probiootikumide kuuri lapsele ning enne igat söögikorda beebi suu ning rinnanibude hoolika puhastamise.

„Lisaks tekkisid minul nibudele pöidlaotsa suurused haavandid, mistõttu iga imetamiskord oli võitlus pisaratega. Imetamisnõustaja juures käisime igal nädalal, et vaadata üle raviskeem ja teha muudatusi nii ravimites kui ka ema toitumises, sest väga pikka aega mitte ükski asi ei toiminud ning haavandid ei paranenud ega paranenud,“ oli Kristi vahepeal täiesti nõutu. Kui need kaks piinarikast kuud aga läbi said, hakkasid haavad paranema ja edasist imetamist nimetab ema juba lustiks ja lillepeoks. Kristi mõtles endamisi pärast kõiki neid katsumusi, et kuuenda elukuuni peab vastu ja siis vaatab edasi. Kuni märkamatult oligi saanud aasta täis.

Tissid tuttu!

„Meie laps on olnud algusest peale pigem kehva unega ning ka aastasena ärkas ta öösiti 4–6 korda. Kuna ta lutti ega lutipudelit ei hakanudki tunnistama, siis ainsaks lohutuseks ja abivahendiks uuesti unne suigutamisel olid emme ja rind. Ma olin aga emana nii sagedastest ärkamistest suures unedefitsiidis

ning tundsin, et vajame kõik paremat ööund. Aastasena sõi laps tahket toitu kolm korda päevas ning konsulteerisin juba tuttava imetamisnõustajaga, kuidas saaksime ennekõike öist tihedat söömist vähendada,“ selgitab Kristi rinnast võõrutamise tagamaid. Kuna aastane laps on juba nutikas ning saab räägitavast üsna hästi aru, pandi imetamisnõustajaga paika järgmine plaan:

ф sättida kodus sisse imetamisnurk, mis ei asuks magamistoas ning kus toimuvad kõik imetamised nii päeval kui ka öösel;

ф täiendada unerutiini: õhtul pärast viimast imetamist panna koos lapsega kõigepealt tissid tuttu, seejärel kõik mänguasjad ja raamatud koos jutuga, et hommikul kohtume;

ф öisel toitmiskorral panna tuli põlema ja rääkida juurde, et nüüd tuleb tissid üles äratada. Kindlat tähtaega, millal imetamine peaks olema lõpetatud,

Kristil ei olnud, seega kulges ta rahulikult tunnetades, kuidas muutus lapsele sobib. „Esimesel ööl, kui tuli läks söötmise ajaks põlema, oli selgelt aru saada lapse hämmingust, aga umbes nädalaga saime öiste virgumiste arvu 2–3 peale. Minu jaoks oli see juba suur võit! Päevasel ajal ilmutas ta järjest vähem huvi rinnapiima vastu ning umbes kahe kuu pärast olid jäänud 2–3 piimakorda õhtul ja öösel,“ oli naine tasapisi tulnud muutustega rahul.

Keskkonnavahetus

Kui Hanna oli aasta ja kolmekuune, veetsid nad kaks nädalat vanavanemate juures ning kuna eelnevalt oli laps näidanud märke rinnapiimast loobumise valmisolekust, siis otsustaski Kristi, et just seal, teises keskkonnas proovib ta võõrutada. Keskkonnavahetusest oligi väga suur tugi, kuna kõik rutiinid olid pisut teistmoodi ning imetamisnurka kui sellist seal ei eksisteerinudki.

„Magamapanek läks võrdlemisi lihtsalt, esimesel kahel ööl oli pisut rohkem nuttu ja laps vajas pikemalt süles kussutamist taas uinumiseks. Kolmandal ööl aga juhtus minu jaoks tõeline ime ehk ta magas terve öö! Päevasel ajal oli laps rõõmus, magas kuni kaks tundi lõunaund ning umbes nädala pärast ei kiskunud mind enam ka riietest. Seega võiks öelda, et meil läks imetamise päriselt lõpetamine pigem kergelt, kuna olime selles suunas liikunud mitu kuud,“ leiab Kristi.

Praeguseks on neil imetamise lõpetamisest möödas paar kuud ning enamiku öid magab kogu pere rahulikult õhtust hommikuni. Aegajalt tuleb ikka ette öiseid virgumisi, aga see üks öö kehva und ja mitmeid kuid magamatust ei ole Kristi sõnul võrreldavad. „Minu enda unetsükkel vajab veel taastumiseks aega, ent energia hakkab juba vähehaaval tagasi tulema,“ rõõmustab ema. l

UNISTAD UUEST KODUST RAHULIKUMAS ELUKESKKONNAS?

Just selle Tallinna lähedase valla elanikud on oma kodukohaga teistest rohkem rahul

Uus kodu linnast väljas pakub mitmeid eeliseid – rahulikum elukeskkond, rohelus, avaram ruum, soodsam ruutmeetrihind. Uusarendusi pealinna ümbruses on kerkimas kümneid, kuidas leida nende seast oma perele sobilikuim? Õigesti valitud asukoha puhul ei pea pered linnast väljas elades loobuma linnaelu eelistest, vaid ka kodu lähedal jätkub mitmekesiseid tegevusi ning teenused on lihtsasti ligipääsetavad. Just seetõttu eristub teiste Harjumaa omavalitsuste hulgast Saku, mille elanikud on ise oma elukohale silmapaistvalt kõrge hinnangu andnud.

VÄGA HEAD

ÜHENDUSED

Saku üks suur eelis paljude teiste asulate ees on rongiühendus Tallinnaga. Rongiga jõuab pealinna kiirelt ja mugavalt, vältides ummikuid ja säästes väärtuslikku aega. See muudab Saku eriti sobivaks elupaigaks peredele, kellel on vaja igapäev linna tööle, kooli või huviringidesse sõita. Lisaks on Sakus hästi toimiv bussiliiklus ja hea ühendus

mitmetele maanteedele, mis võimaldavad valida parajasti kõige sujuvama liikumisviisi ning jõuda kiirelt soovitud sihtkohta.

Heade ühistranspordiühenduste väärtus tuleb eriti esile eluetapis, kui lastel on vaja jõuda kooli ja huvitegevustesse, kuhu nad saavad hakata iseseisvalt liikuma. Vanemaks saades hindavad ka lapsed vabadust osaleda linnas toimuvatel üritustel ja

kohtuda sõpradega, ilma et nad sõltuksid vanemate sõidutamisest.

LASTE HARIDUS JA IGAPÄEVASED TEENUSED

Kui peres on lapsed, on oluline, et lasteaed ja kool oleksid kodule lähedal ja turvaliselt ligipääsetavad ning pakutav haridus kvaliteetne. Saku vald on viimastel aastatel teinud olulisi investeeringuid haridu-

sasutustesse ja lasteaedadesse. Uksed avab kaasaegne uus õppehoone, lisaks on kohapeal mitmekesised võimalused huvihariduseks, muusikakoolist spordiklubideni. Piirkonnas on hästi arendatud kergliiklusteed, mis võimaldavad lastel turvaliselt jalgrattaga või jalgsi kooli ning trenni liikuda.

Ka igapäevaste teenuste kättesaadavus on Sakus eeskujulik – poed, kohvikud, ter-

visekeskus ja muud vajalikud teenused asuvad enamasti jalutuskäigu või lühikese ühistranspordisõidu kaugusel. See toetab perede stressivabamat ja tervislikumat elustiili ning vähendab vajadust mitme auto järele, mis on rahaliselt suur kokkuhoid.

ROHELINE JA AKTIIVNE ELUKESKKOND

Elu linnast väljas tähendab tihti rohkem ruumi ja rohelust, aga mitte kõik piirkonnad ei paku sarnast keskkonda. Sakus elades on kodu lähedal pargid, metsarajad ja mänguväljakud. Aktiivset tegevust leiab aastaringselt näiteks ka matka- ja suusaradadel, valikus on erinevaid kogukonnale loodud tegevusi – spordiklubid, huviringid ning valla korraldatud üritused.

Elustiilid on erinevad, mõne jaoks on ideaalne lähedalasuv vaikne metsatukk, teisele aga elav kogukonna-

keskus ja lastesõbralik infrastruktuur. Saku on väljakujunenud väikelinlik asula, kus jätkub kohapealseid tegevusi, eristudes sellega n-ö endistele põllualadele loodud elamurajoonidest, kus saab küll nautida vaikset elurütmi, kuid tegevusteks tuleb võtta ette sõit keskuse poole.

RAHULOLEV

KOGUKOND

Kodu asukoha valikul on heaks infoallikaks regulaarselt läbiviidav üleriigiline uuring, mis annab ülevaate elanike rahulolust kohalike omavalitsuste avalike teenuste ja kogu elukeskkonnaga. Tugevama skoori saanud omavalitsusi on nende elanikud ise hinnanud kõrgelt, mis on julgustavaks märgiks, et elupaik võiks olla sobilik ka sinu perele. 2024. aasta üleriigilise elanike rahulolu uuringu põhjal on Saku üleriigiliselt teisel ja Harjumaa omavalitsuste seas lausa esikohal – Saku elanikud hinda-

vad kõrgelt oma kodukoha teenuseid, elukeskkonda ja kogukonna ühtsust.

TUGEV ARENGUPOTENTSIAAL

Kodukoha valikul tuleks vaadata tänasest kaugemale, uurida näiteks valla arengukavu, planeeringuid ja investeeringuid, et mõista, mis plaanid on elukeskkonna, teenuste ja taristu arendamisega. Sakus on hiljuti valminud mängu- ja spordiväljakuid, järk-järgult rajatakse spordiparki, planeeritud on keskpromenaad ja jõepromenaad ning valla arengukavas on mitmeid projekte, mis elukeskkonda ja kodulähedaste teenuste kvaliteeti parendavad.

KUIDAS VALIDA JUST SINU PERELE SOBILIK KODU?

teha üsna keeruliseks. Bonava müügi- ja turundusjuht Lauri Laanoja sõnul tasub valida oma koduks piirkond, kus vajalikud teenused ning vaba aja veetmise võimalused on lähedal ja lihtsasti ligipääsetavad, samuti on olemas head ühendused ümbruskaudsete asulatega. „Saku on suurepärane näide sellisest keskkonnast – elades rahulikumas piirkonnas, on sul samas kõik vajalik kodu lähedal olemas ja igat liigutust ei pea tingimata autoga tegema. Seetõttu loob ka Bonava uue Kirsiõue elamurajooni just Sakku.“

Tallinna lähedastes asulates on pakkumises üle 70 erineva uue elamuprojekti, mis võivad valiku langetamise www.bonava.ee

Kass ja laps

TEKST: MTÜ KASSIABI

TOIMETAS: EVE KALLASTE

FOTD: SHUTTERSTOCK

Lapse sünd on üks sagedasemaid lemmiklooma

äraandmise põhjuseid, ent tegelikkuses pole peale allergia ilmnemise enamasti vajadust uue ilmakodaniku saabudes loomast loobuda. Meelt heita ei tasu ka siis, kui laps ja äsja võetud kass ei suuda kohe ühist keelt leida.

Kassid ja lapsed sobivad päris hästi kokku, sest kass oskab enda ja lapse vahelise piiri paika panna – kui kiisu ei soovi parasjagu lapsega suhelda, läheb ta teise tuppa või ronib mõnele kõrgele riiulile. Näiteks hamstrid ei saa innuka lapsega suhtlemisest keelduda ning koerad võivad küll eemalduda, aga nad ei saa minna kõrgele, et omaette olla. Hetk, mil kass lapsest eemale tõmbub, võib last küll kurvastada, aga see on ka tähtis õppetund. Mõistes, et kiisule saabki pai teha ainult siis, kui loom seda tahab, õpib laps teise elusolendi tundeid austama. Lisaks

õpib laps, et samad piirid kehtivad tema endagi puhul – tal on õigus eemale astuda, kui ta parasjagu suhelda ei soovi.

Valmista laps kassi tulekuks ette

Piiride seadmisest tuleks lapsele rääkida juba enne kassi võtmist. Ole lapse ja kassi esmakohtumise juures ning näita talle, kuidas peab kassile pai tegema, ja kui kass eemale läheb, siis selgita, et kiisu sai piisavalt pai ja tahab hoopis ringi uudistada. Jälgi, et laps ei käiks kassil kannul, sest loomal on õigus minna sinna, kuhu ta tahab. Las ta paitab kassi ainult siis, kui

kass ise sõbralikult lapse juurde tuleb. Kui kass sisiseb lapse peale või proovib teda käpaga lüüa, too laps olukorrast eemale. Räägi talle, et kiisu kardab, mitte et kiisu on kuri. Vaadake koos kassi kehakeelt ja näita talle märke hirmul olevast kassist – kass peidab ennast või kössitab, kõrvad on peadligi, tal on kuri pilk, vehib sabaga. Las laps õpib lugema kiisu kehakeelt ning eristama, millal on kiisul hea tuju ja võib pai teha ning millal tahab loom omaette olla.

Lapse ja kassi ühine aeg

Lemmikuga koos kasvamine aitab kaasa lapse enesehinnangu arengule – isegi kolmeaastane mõistab, et temast sõltub kiisu heaolu. Kui laps on vanem, suhtuge kassiga mängimisse nagu tema kodutöösse – räägi, et see on sama oluline nagu voodi kordategemine või toa koristamine. Näita, kuidas ta peaks kiisuga mängima, käige koos

mänguasju hankimas või meisterdage neid ise. Näiteks on heaks harjumuseks, kui laps mängib kiisuga igal õhtul vähemalt 15 minutit enne kassi toitmist.

Vastutus on tähtis

Kui laps on veel pisike, saab ta kassi toitmisega aidata. Pane kassitoit ise kaussi valmis, aga las tema olla see, kes tõstab kausi ettevaatlikult õigesse kohta. Sellised eakohased ülesanded aitavad arendada lapse empaatiavõimet ja ta õpib varakult, et lemmikloom ei ole mänguasi,

vaid perekonnaliige ja sõber. Lapsevanemana oled peamine kassi heaolu eest vastutaja, aga see ei tähenda, et peaksid ka siis, kui tegemist on suurema lapsega, kõik kassiga seotud ülesanded enda peale võtma.

Kassiga mängimine, temaga rääkimine ja tema eest vastutamine aitavad kaasa lapse kognitiivsele arengule ning vähendavad lapse stressi. Kass saab aru, kui laps vajab seltsi. Kui lapsel oli näiteks koolis raske päev, võib kiisuga rahulikult koos veedetud aeg muuta tema pärastlõuna kordades lihtsamaks kui kodus üksi olemine.

Juhul, kui peres on kassi ja lapse vaheliste suhetega seoses konkreetne mure tekkinud (näiteks kass teeb lapsele haiget või laps kardab kassi jne), kirjuta julgelt aadressil info@kassiabi.ee. Iga olukord on erinev ja vabatahtlikud saavad mure ära kuulata ning nõu ja abi pakkuda. LEMMIKUGA KOOS

Mis maitsega on sügis?

RETSEPTID JA FOTOD: PAULA SÄREKANNO

Päike, mis soojendab veidi jahedamalt, vaikselt krae vahelt sisse pugev tuuleke ja puudelt potsatavad õunad – sügiseootuses on mingi mõnus romantika, mis kohe kutsub nautima mahlaseid õunakooke ja kukeseenekastet. Seekordsest retseptinurgast leiad veidi teistmoodi klassikat – kukeseenekastme asemel hoopis sidrunikoore mekiga kosutava pasta, tavapärase õunakoogi asemel ühe superlihtsa uudsema koogikese. Ja boonuseks koolilastele kotti pistmiseks praktilised müslibatoonid. Mõnusat nautimist ja värvilist sügist!

Kreemine kukeseenesidrunikoorepasta

NELJALE

See pasta maitseb nagu värske ja värviline sügis. Hõrgud kukeseened koos sidrunikoore värskusega moodustavad maitsekombo, mis jääb veel pikalt keele peale püsima.

ф 400 g keetmata teokarbipastat

ф 300 g värskeid kukeseeni

ф 2 sidruni riivitud koort

ф 600 ml 10% köögikoort

ф 80 g riivitud parmesani

ф 2 küüslauguküünt

ф 1 sl hakitud värsket tilli

ф veidi õli praadimiseks

ф soola-pipart

Valmistamine:

Keeda makaronid vastavalt pakendil toodud juhendile.

Pane pannile õli, purusta sisse kooritud küüslauguküüned ja kuumuta õrnalt. Pese kukeseened ja lõika väiksemateks tükkideks. Lisa need pannile ja kuumuta mõni minut. Seejärel lisa till ja sidrunikoor ning köögikoor ja sega läbi. Keera kuumus madalaks ja redutseeri kastet, kuni see hakkab paksenema, aeg-ajalt sega. Lisa pannile riivitud parmesan ja sega kaste läbi – nüüd peaks see olema juba mõnusalt kreemine ja paks. Sega hulka keedetud ja kurnatud teokarbipasta nii, et kõik makaronid oleks ühtlaselt koorega koos. Maitsesta soola-pipraga ja serveeri kohe.

Croissant’i-õunakook

20 CM VORM

Kaheksale kuni kümnele

Vau-efektiga õunakook, millega saavad hakkama ka need, kes kunagi ei küpseta. Eriliselt kreemine, mahlane ja kosutav ning täielikult eksimisvaba kook.

ф 5 suurt croissant’i

ф 400 g toorjuustu

ф 100 g valget šokolaadi

ф 2 muna

ф 70 g steeviaga magusainet või pruuni suhkrut

ф 1 kg õunu

ф 1 tl kaneeli

ф 1 tl kardemoni

ф 1 sl steeviaga magusainet või pruuni suhkrut

ф 1 tl võid

ф 50 g mandlilaaste

Valmistamine:

Puhasta ja koori õunad ning lõika kuubikuteks. Pane õunakuubikud pannile koos või, kaneeli, kardemoni ja 1 sl magusainega. Sega läbi ja kuumuta, kuni õunad on kergelt pehmenenud. Sulata veevannil valge šokolaad – selleks pane kuumakindla kausiga šokolaaditükid keeva vee kohale ja sega, kuni šokolaad on sulanud. Kreemiks sega kokku 400 g toorjuustu, veevannil sulatatud valge šokolaad, munad ja ülejäänud 70 g magusainet.

Vooderda 20 cm koogivorm küpsetuspaberiga. Lõika croissant’id ühe külje pealt veidi lahti ja paiguta tihedalt koogivormi. Tõsta üks kolmandik õunakuubikuid katteks kõrvale ja sega kokku mandlilaastude ning veidikese croissant’i otstest pudistatud saiapuruga. Täida croissant’id seest ülejäänud õunakuubikutega ja seejärel kalla ühtlaselt peale toorjuustušokolaadikreem. Silu pealt ühtlaseks, puista üle õunakuubikutemandlilaastude seguga. Küpseta eelsoojendatud ahjus 180 kraadi juures 35–45 minutit. Lase koogil enne serveerimist 1–2 tundi jahtuda.

PANN&KOOK ON KOGU PERE RESTORAN

Meie laiast ja imemaitsvast pannkoogivalikust, kus on nii soolased kui magusad pannkoogid, leiab igaüks oma lemmiku! Hubases ja kauni interjööriga restoranis on palju avarust ning siin tunnevad ennast mõnusalt nii suured kui väikesed. Lapsi ootab mängima muinasjutuline Lotte mängumaa uhke 6-meetrise tuldpurskava lohega.

Tule ja naudi hetki koos lähedastega!

T1 Tallinn, 3. korrus

Peterburi tee 2, Tallinn

Tel 5770 2221

info@pannjakook.ee

E–P 11.00–21.00

Marjadega müslibatoonid

20 BATOONI

Selle retsepti autor on minu üheksa-aastane poeg, kes valis siia sisse kõik koostisained, mida tema arvates lapsed söövad. Kokku saime kiudaine- ja mineraalirikka batoonikese, mis sobib toitva vahepalana koolikotti või enne trenni ampsamiseks.

ф 300 g kaerahelbeid

ф 50 g kaerakliisid

ф 60 g India pähkleid

ф 70 g päevalilleseemneid

ф 20 g külmkuivatatud maasikaid

ф 20 g külmkuivatatud mustikaid

ф 90 g rosinaid

ф 2 muna

ф 50 g speltajahu

ф 100 ml agaavisiirupit või mett

Valmistamine:

Pane kõik koostisosad kaussi, sega läbi ja jaota tainas kahe küpsetuspaberiga kaetud 11 × 30 cm suuruse leivavormi vahel. Suru see põhjale ühtlaseks ja küpseta 180 kraadi juures 17–20 minutit. Jahuta 20–30 minutit ja lõika 3 cm laiusteks batoonideks. Säilita õhukindlas anumas toatemperatuuril.

Kooker küpsetab soolaseid ja magusaid minipannkooke ja need maitsevad kõigile.

Kas

sa teadsid, et

Kooker tuleb

sinu sündmusele rändpanni ja kohvikuletiga. Sätime Kookeri kohviku just sinna, kuhu soovid: suurem tuba, terrass, varjualune, peotelk, piknikuplats. Ajame panni kuumaks ja hakkame küpsetama! Kohapealt vajame vaid elektrit ja rõõmsaid inimesi.

Kookeri rändpanni teenus on lahe just selle poolest: toit valmib sinu silme all on lihtsasti söödav ka püstijala ja ühe käega meeldib nii suurtele kui ka väikestele küpsetame iga ilmaga, Kooker ei karda külma ega kuuma

Tervislik vahepala –

lihtne, maitsev, kasulik

Puhkusele minnes või kooliaasta alguses on üks küsimus alati päevakorras: mida lastele ja perele kaasa pakkida, mis oleks maitsev, tervislik ja samas lihtne? MySnacki snäkid on just selleks loodud – päris puuviljad, puhas koostis ja maitsev elamus igal hetkel.

Kes on Ellyt?

MySnacki asutaja ja tootearendaja Ellyt pälvis äsja Äripäeva 2025. aasta parima tarneahelajuhi tiitli. Tema teekond algas väikesest pereettevõttest, mis kasvas ideest pakkuda perele tervislikku vahepala, milles oleks rohkem päris vilja. Ellytil on toitumis- ja tervisenõustaja haridus ning tema suur kirg on olnud alati tuua inimesteni puhas toit , mis on maitsev ja lapsesõbralik.

Kohapeal – otse farmist toidulauale

MySnack on unikaalne ka selle poolest, et Ellyt ja tema pere viibivad igal aastal mitmeid kuid tootmispiirkondades – Vietnamis ja Itaalias. Seal jälgitakse toodete arengut, maitstakse värskeid vilju ja suheldakse kohalike kasvatajatega. See tagab, et iga batoon või papaiaviil, mis meie lettidele jõuab, oleks parima kvaliteediga, läbimõeldud ja eetiliselt toodetud.

Sügisel suur Vietnami kampaania

Alates sügisest käivitub MySnacki suur kampaania, mille käigus loositakse kõigi ostjate vahel välja reis Vietnamisse koos Ellyti ja meeskonnaga! Koos võitjaga külastatakse puuviljafarme, maitstakse otse põllult värsket ananassi, mangot ja draakonivilja ning saadakse ainulaadne ülevaade, kust meie snäkid päriselt tulevad.

Hoidke silm peal –täpsem info juba peagi!

MySnacki valik

Puhas,

maitsev, aus

MANGO PUUVILJABATOON

Ühe batooni valmistamiseks on kasutatud 375 g küpset mangot

Ei sisalda lisatud suhkruid ega lisaaineid.

Mugav kaasa võtta kooli, trenni, reisile.

• Päris mango maitse, mitte maitsetugevdaja!

mysnack.ee/toode/mango-puuviljabatoon

PEHME PAPAIA

Kuivatatud, ent pehme tekstuuriga troopiline papaia

• Sobib ka väiksematele lastele.

• Ei ole liialt magus – loomulik maitse.

HERNEKRÕPSUD MERESOOLAGA

Krõpsulaadne tekstuur, tervisliku sisuga

Valgurikas – sobib ka taimetoitlastele. Ei ole praetud – ahjus röstitud. Ideaalne soolane amps või koolipäeva lõuna kõrvale.

mysnack.ee/toode/ mahe-hernesnakid-meresoolaga

MySnack toob sinuni eksootilised maitsed nii Vietnamist kui ka Itaaliast. Kõigis meie toodetes on PUHAS kirg PUHTA toidu vastu!

Lihtne. Maitsev. Kasulik.

• Hea alternatiiv kommidele või küpsistele. mysnack.ee/toode/pehme-kuivatatud-papaia-80-g

Miks valida MySnack?

• Sisaldab päris puuvilju – mitte kontsentraati ega püreed

• Ilma lisatud suhkruta

• Gluteenivaba ja vegan

• Sobib kogu perele – lapsele, lapsevanemale, vanaemale

• Eesti retsept, arendatud otse farmides ja kohalike kasvatajatega

RAAMATUD

SQUISHMALLOWS.

NUNNUDE MAIUSTE VÄRVIMISRAAMAT

 Pehmekaaneline

 64 lk

Heida end lõbusasse puuviljahõngulisse värvimisseiklusesse. Need nunnud maiused pakuvad elamusi kõigile! Telli mugavalt www.egmont.ee või leia raamatupoodidest.

STITCH. STITCHI KOOLIPÄEV

 Kõvakaaneline

 32 lk

Lilo ja Stitch on väga rõõmsad. Koolis on lemmikloomapäev ja Lilo saab Stitchi kaasa võtta. Kui üks loomadest pistab klassist plehku, otsustab Stitch ta kinni püüda. Kuid asjad ei laabu ja Stitch külvab kõvasti segadust… Leia see ja teised Stitch raamatud www.egmont.ee või raamatupoodidest.

Juan Gómez-Jurado

PUNANE KUNINGANNA

 Kirjastus Helios, 454 lk Antonia Scott ei ole politseinik ega advokaat. Ta pole iial relva käes hoidnud ega ametimärki kandnud, ent ometi on ta lahendanud tosinaid kuritegusid. Kuid Antonia ei ole juba mõnda aega oma Madridi katusekorterist lahkunud. See, mille ta on kaotanud, läheb talle palju rohkem korda kui ukse taga ootav maailm.

Inspektor Jon Gutiérrez on kohmakas, heasüdamlik ja tööle pühendunud. Paraku on ta end mässinud tõsisesse jamasse. Kui ta olukorrale lahendust ei leia, on tal oht ilma jääda mitte ainult oma karjäärist, vaid ka vabadusest.

Antonia ja Jon kohtuvad, et lahendada üks erakordne juhtum, kus põimuvad mõrv, inimrööv ja müstiline kurjategija. Ning saladus, mis muudab kõike.

VIHMAVARJUHAUKAJA

 Kirjastus Helios, 104 lk

„Avastajate klubi“ raamatud on kergesti loetavad seiklusjutud värsketele lugemishuvilistele. Sel korral kutsutakse Ella ja Felix kummalisse paika järsul mäenõlval. Sealsed asukad elavad kaljuseinale kinnitatud majades ning ainsaks liikumisvahendiks on kaljusiud. Majade mäe külge kinnitamiseks kasutatakse lima, mida tuleb igal aastal uuendada. Paraku saab imelima ainult vihmavarjupuult, mis õitseb vaid korra aastas. Just õitsemise ajaks on juhtunud aga kõige hullem asi üldse: vihmavarjuhaukaja on oma pesa ehitanud vihmavarjupuu oksale. Kas Ellal ja Felixil õnnestub see sasipundar lahti harutada? Kas lahendus võib peituda veidrates peavarjudes, mida kohalikud kannavad ja mis meenutavad väga paberlennukeid? www.helios.ee

BUILD-A-BEAR

AVATUD

WORKSHOP

NÜÜD ÜLEMISTES

Ülemiste keskuse XS Mänguasjade kaupluses on avatud Eesti esimene Build-A-Bear Workshop. Build-A-Bear on üle maailma tuntud kui koht, kus igaüks saab luua endale ainulaadse pehme sõbra – alates tegelase valimisest ja helikiibi lisamisest kuni riietamise ja nimepanekuni. Töökojas on sünnipäevalastele eripakkumine – oma vanusenumbri hinnaga sünnipäevakaru XS Klubi liikmetele. Build-A-Bear elamust saab Eestis kogeda ainult Ülemiste keskuse XS Mänguasjade kaupluses.

PÕNNI UUS MAITSETE KOLMIK ON KOHAL!

Mitmeviljapuder õuna ja kaneeliga maitseb nagu värskelt küpsetatud õunakook – pehme ja täis koduseid maitseid. Makaroni-juusturoog veiselihaga on kergelt tükiline ja heaks valguallikaks. Sisaldab Cheddari juustu, veiseliha, makarone ja köögivilju. Kuna selles eas on laps aktiivsem, on roog suurema neto- ja energiasisaldusega. Ühepajatoit sealihaga on kodune, õrna tekstuuri ja maheda maitsega. Toidud on loodud koostöös lastearst Reet Raukasega.

Bobbie Peers

Ükssarviku õnnelend

TEKST: KAIRI PRINTS

ILLUSTRATSIOONID: SHUTTERSTOCK

Elas kord ükssarvik. Nagu kõik ükssarvikud, nägi ta välja nagu hobune, kelle otsmikul on pikk sarv. Iseloomult oli ta aga oma liigikaaslastest päris erinev – ta oli julge ja väga uudishimulik. Tavaliselt on ükssarvikuid väga raske leida, sest nad on häbelikud ja kipuvad peitu pugema, kuid meie loo peategelane sattus alalõpmata erinevate loomade ja inimeste silma alla. Nagu ükssarvikutel kombeks, tõi ta kõikidele, keda kohtas, õnne.

Ühel päeval kappas ükssarvik nagu ikka mööda metsi ja aasu ringi, kuni järsku pidi kiiresti pidurdama, sest tema ees oli palkidest ehitatud teetõke ja suur silt „Eramaa. Sisse astumine keelatud“. Ükssarvik oli väga imestunud – ta ei olnud veel kunagi sattunud kohta, kust ei tohtinud edasi minna. Teisel pool tõket paistis suur valge maja ja kaunis aed, kus õitses palju erinevaid lilli. Ühtegi inimest ega looma polnud liikumas näha. Kuna meie ükssarvik ei olnud väga sõnakuuleliku loomuga, otsustas ta ikkagi eramaale sisse astuda, sest uudishimu oli lihtsalt niivõrd suur. Kuid kohe, kui ta oma kabja eramaale tõstis, hakkas miski kõvasti piiksuma, nii et ükssarvik pidas targemaks tagasi hüpata ja suure põõsa taha peitu pugeda.

Aga ega ta jonni jätnud, istus hoopis kännu otsa ja hakkas aru pidama, kuidas siiski eramaale pääseda ning see nagu kord ja kohus läbi uurida. Kuna ükssarvikutel on võlujõud, ei pidanud ta kaua mõtlema. „Lihtne – kasvatan endale tiivad ja õpin lendama! Astuda eramaale ei tohi, aga sinna lendamise kohta pole sildil sõnakestki öeldud,“ otsustas ta.

Tiivad kasvatatud, sai ka lendamine ruttu selgeks. Ükssarvik võttis hoogu ja lendas sujuvalt eramaale. Küll siin oli ilus! Kõik need lilled – kui joovastavalt nad lõhnasid. Ükssarvik pidi kohati päris madalalt lendama, et kõiki õisi nuusutada saaks.

Viimaks oli ükssarvik kõik põhjalikult läbi uurinud, lendas eramaa teise serva ja maandus seal sujuvalt kapjadele. Ta tahtis juba rõõmsalt minema traavida, kui äkki märkas, et eramaa piiri ääres kükitab nukker konn. Ükssarvik kappas tema juurde ja küsis, kas ta saab konna kuidagi aidata. Konnake rääkis, et ta ootab siin juba kaua, kuna tema kallis kaasa jäi teisele poole eramaad. „Me nägime, kuidas siia see maja ja aed rajati, müra oli palju, aga midagi halba me küll karta ei osanud. Kuid ühel päeval pandi välja see eramaasilt ja kui hüppasid üle tõkke, hakkas miski nii hirmsasti piiksuma, et edasi minna ei julgenud,“ jutustas konn. „Nüüd ma istun siin ja mõtlen, mida küll teha.“ Ükssarvik teadis kohe, mida ette võtta. „Mul on tiivad. Istu mulle selga ja ma viin su teisele poole eramaad,“ ütles ta. Konnake hüppas rõõmsalt ükssarvikule selga ja vaid mõne hetke pärast maandusid nad konna kallima juures. Ükssarvik vaatas heldinult, kuidas kaua lahus olnud kaasad teineteisele suure konnakalli tegid.

Ükssarvik aimas, et eramaa lahutab teisigi kallimaid ja sõpru. Ta otsustas minna omanikuga läbi rääkima. Kuna läbirääkimised inimesega toimusid eramaal, pole teada muud, kui et need kestsid kaua. Tuleb välja, et ükssarvikud on väga head läbirääkijad, sest kui nüüd keegi sinnakanti satub, võtab teda vastu suur silt: „Eramaa. Piiksumasin eemaldatud. Kõik loomad teretulnud“. Teada on veel see, et ükssarvik tõi õnne ka eramaa omanikule, sest varsti pärast läbirääkimisi ükssarvikuga leidis temagi endale kaasa. Nüüd elavad eramaal õnnelikult nii inimesed, konnad kui ka kõik teised loomad. l