Pere ja Kodu erinumber (1/2026)

1/2026

MIKS „TUBLI“

ESIMEST

Eriväljaanne

Juhani ja Filippa Gini

IDÜLLILINE BALI ELU

Sisukord

NR 1 2026

Kolumn

6 Popp ja noortepärane Kaanelugu

8 Pereidüll Balil Tasakaal

16 Kas sa oled „tubli“? Beebi

23 Kuidas mõista beebit?

Väikelaps

27 Millal on laps potitreeninguks valmis? Millest alustada ja mida vältida?

Lasteaialaps

31 Esimest korda lasteaeda

Koolilaps

35 Kuidas rääkida eelteismelisega keha muutumisest?

Suhe

38 Kompromissid paarisuhtes

Tasub teada

43 Märka oma kasvatusstiili

Pere

49 Elise ja Juliuse lugu: paarisuhe enne ja pärast lapse sündi

Tervis

54 Kevadväsimust saab vältida

56 HPV puudutab nii tüdrukuid kui ka poisse ja täiskasvanuidki

Aitame

valida

58 Põsed ei puneta ainult külmast Hüva nõu

61 Lapse lasteaiariided olgu mugavad ja praktilised

Kuhu minna?

64 Lõbus koolivaheaeg

Kodu

66 Muuda kodu väikelapsele ohutuks

Lemmikloom

68 Heas kaalus lemmikloom on tervem ja rõõmsam

Meisterdamine

70 Keskaegne loss

Pereköök

75 Vastlatoidud lihtsal moel

Lastejutt

81 Must ja valge 38

Eriväljaanne

Kaanel: Katri, Juhani, Filippa Foto: Erakogu

VÄLJAANDJA: Delfi Meedia AS

ERILAHENDUSTE JA SISUTURUNDUSE OSAKONNA JUHT: Irmeli Karja irmeli.karja@delfi.ee

PEATOIMETAJA: Eve Kallaste eve.kallaste@delfi.ee

KUJUNDAJA: Marju Viliberg

KEELETOIMETAJA: Jolana Aru

REKLAAM

Kadri Kuningas, 5647 2473 kadri.kuningas@delfi.ee

Heldin Jegis, 504 7929 heldin.jegis@delfi.ee

Kelly Saarepera, 5816 9050 kelly.saarepera@delfi.ee

Kristel Vilms, 5556 2233 kristel.vilms@delfi.ee

Rachel Branten, 5191 1516 rachel.branten@delfi.ee

Andra Kivissaar, 552 1528 andra.kivissaar@delfi.ee

TRÜKK Printall

NORDICSWAN ECOLABEL

Kui sulle käesolev eriväljaanne meeldis, saad järgmise väljaande tellida postkasti siit:

VANEMAKS OLEMIST ÕPIME LÄBI ELU

See on pidev häälestumine – lapsele, partnerile, iseendale. Iga päev küsime endalt: kas ma kuulasin täna päriselt, kas ma märkasin, kas ma panin piire paika nii, et usaldus jäi alles, kas ma... Argipäev koosneb väga paljudest asjadest, mis kõiki pereliikmeid üha teadlikumaks kasvatavad.

Selles Pere ja Kodu numbris vaatleme vanemlust eelkõige kui tasakaalu otsimist ja teadlike valikute tegemise õppimist. Katri Palmi, Juhani Särglepa ja nende tütre Filippa Gini elu Balil on meeldetuletuseks, et elada võib ka aeglasemalt ja päris omadel tingimustel. Nende kolme jaoks sünnib pererahu eelkõige kohalolust.

Sama kohalolu vajame eriti sel ajal, kui laps alles õpib maailma mõistma. Olgu meie väljakutseks siis kas beebi nutu tõlgendamine, väikelapse agressiivse käitumise taga oleva põhjuse märkamine või koolieelse lapse vajadus saada sisulist, mitte pealiskaudset tunnustust. Selgitame sedagi, miks „tubli“ ei kasvata enesekindlat inimest, mis mõjutab lapse käitumist ning miks mõistlikud piirid ei ole karistus, vaid turvatunde alus.

Ka paarisuhe vajab lapsevanemaks saades uut kokkulepet. Vabadus muutub vastutuseks, romantika argipäevaks ja lähedus teadlikuks valikuks. Noorte vanemate lood kinnitavad, et tugev perekond algab vanematest, kes pingutavad oma suhte hoidmise nimel ka siis, kui aega on vähe ja väsimus suur.

See ajakiri on mõeldud sulle, kes sa püüad, eksid ja proovid uuesti. Sulle, kes sa tahad olla oma lapsele turvaline täiskasvanu, partnerile kindel liitlane ja iseendale mõistev kaaslane. Loodame, et ajakiri toob sulle äratundmist, tuge ja vajalikke mõttepause ning kinnituse, et sa ei pea olema ideaalne, et olla piisavalt hea.

Usalda endas peituvat armastust iseenda, oma kaaslase ja oma lapse vastu ning sa saad kõigega hakkama.

Järgmine number ilmub juba märtsis.

Eve Kallaste, toimetaja

POPP JA noortepärane

Kui ma veel laps olin, oli alati mõnel sõbral isa või onu, kes keeldus end vanaks tunnistamast. Need inimesed olid reaalselt veendunud, et nad on täpselt sama vanad, kui nad olid mitukümmend aastat tagasi, ja tundsid end mugavamalt eelteismelistega aega veetes kui täiskasvanutega suurte inimeste tõsiseid jutte rääkides.

TEKST: HENRY JAKOBSON FOTO: ERAKOGU

Nooruslikena nägid nad end vaid ise. Noortele mõjusid need tüübid nagu võõrkehad, kes noorte kõnepruuki pritsides hämmingut tekitasid. Sa võid vanale Ladale Tesla logo peale kleepida, aga see ei näe seetõttu lahedam välja, vaid tõmbab tähelepanu hoopis vastupidistel põhjustel.

Kardan, et olen ka ise see isa, kes keeldub tun nistamast, et popp ja noortepärane olemiseks on parim enne möödas. Pidev ülekaal on takistanud ka kortsude tekkimist ja mul polegi olnud põhjust arvata, et ma päriselt vananen. Olen olnud veendunud, et kui ma habeme ära ajaks ja vanasse koolimajja sisse imbuks, ei saaks keegi arugi, et ma sinna tegelikult ei kuulu, vaid vaataksid, et kes see uus koolikaaslane on.

Henry Jakobson (44) jagab juba 12 aastat enda ja oma pere tegemisi blogis „A mida Henry teeb?“. Kodus, kus on kaksikud (10) ja veel üks poeg (11) ning abikaasa (42), juhtub alatasa midagi, mis kirjutama paneb.

Lastega suheldes püüan nendega samastuda ja siiani olen sellisena olnud laste seas üpris populaarne, sest oskan kasutada uudissõnu, nagu „bomboclat“, „sigma“ ja „ohio“, tean tütre lemmikbändi KATSEYE laule, suudan noorema poja iganädalasele küsimusele „kas Ronaldo või Messi?“ anda arutleva ja põhjaliku vastuse ning „Demon Hunters“ on mul korduvalt läbi guugeldatud, et ma mõistaks, millest need tüübid siin kodus räägivad. Olen end noorte popkultuuriga väga teadlikult kursis hoidnud, et neid kratte mõista, et ma ei mõjuks neile vanainimesena, kes „biiti ei jaga“.

Kuid minu populaarsus siin peres on kadumas. „Luba, et sa ei ütle mitte midagi, kui mu sõber külla tuleb!“ nõudis minult paar päeva tagasi üks lastest. „Kui sa teiste nähes six-seven’it teed, ei räägi ma sinuga enam kunagi!“ oli mures teine. „Las emme tuleb meile järele, temaga me vähemalt teame, et ta ei peedista meid!“ oli kolmas resoluutne.

Meenuvad mu sõprade kohkunud näod, kui nende isad üritasid lahedad olla, ja ärevus, mida nad tundsid, kui koduseid sünnipäevi peeti ja isad õues suitsetamise asemel laste sõpradega mängudest osa võtta soovisid. Noorte släng, lõhkised teksad ja kõik muu, mis vanemaks saades võiks ühel hetkel ära lõppeda, ei paistnud nende puhul ka kusagile kaduvat.

Järgmisel nädalal on mu 12­aastaseks saaval sünnipäev ja mul on mitu ideed, kuidas teda ja tema sõpru lõbustada. Kuus või seitse ideed vähemalt...

Pereidüll Balil

Katri Palm ja Juhani

Särglep elavad Balil, seal sündis ka nende tütar Filippa Gini. Noore pere üha balilikumaks muutuv saareelu on pigem mõnus kulgemine kui pidev kiirustamine.

TEKST: EVE KALLASTE FOTOD: ERAKOGU

Kui Katri gümnaasiumi lõpetas, ei osanud ta aimatagi, et ühel päeval saab temast 70 000 jälgijaga instastaar Katri Kats, kelle elu kulgeb kuulsal Indoneesia saarel soojade rannatuulte ja troopilise looduse embuses oma bikiinibrändi juhtides ning mitme keele ja kultuuri keskel tütart kasvatades.

Hommikud algavad pere mõnusas majakeses varakult, sest tütar Filippa ärkab enamasti juba kuue paiku. Siis rullubki lahti järjekordne päev: hamba­ ja näopesu, hommikusöök, mängud aias või päikeselises rannas. „Filippat vaatame päeva jooksul Juhaniga kordamööda ja meil on ka kohalik lapsehoidja. Õhtupoolikul, kui tööasjad ja trennid tehtud, läheme tihti mänguväljakule või randa, teinekord kohtume sõpradega, aga mitte kauaks, sest Filippa uneaeg algab juba kell kaheksa,“ kirjeldab Katri argipäeva. Selline tavaline mõnus pereelu, lihtsalt ilm on kogu aeg ilus, meri alati soe ja töögraafik paindlik.

Beebiootus

Katri tunnistab ausalt, et Indoneesias lapse saamine polnud neil esialgu planeeritud ja uudis rasedusest tuli üllatusena. „Olin segaduses ja pisut ka hirmul, mõtlesin, kas ikka olen valmis ema olema,“ meenutab ta. Ent kõik hinge pugenud kahtlused kadusid üsna ruttu.

Katri rasedust jälgiti Bali kliinikutes, kuid vahepeal konsulteeris ta ka oma Eesti arstiga. Esimesed raseduskuud olid päris keerukad, sest naise krooniline autoimmuunhaigus ägenes ootamatult. „Luupuse tõttu vajas mu keha palju puhkust ja olin peamiselt voodis.“

Katri on õppinud, et elu kroonilise haigusega tähendab pidevat tasakaalu otsimist, sest kunagi ei tea, mis hommikul ees ootab, kuna luupuse ägenemine võib kaasa tuua väga erinevaid sümptomeid nahalöövetest ja paistes lümfisõlmedest alopeetsia ja liigesevaludeni. „See kõik teeb igapäevaelu keerulisemaks nii füüsiliselt, vaimselt, sotsiaalselt kui ka emotsionaalselt,“ ütleb Katri. Olukorra leevendamiseks püüab ta elada võimalikult tervislikult, lisaks võtab iga päev ravimeid.

MINU SÜNNITUS

LÄKSKI TÄPSELT

NII, NAGU OLIN PLANEERINUD!

„Alates hetkest, kui kuulsin beebi südamelööke, teadsin, et tema ilmaletulek on üks tähtsamaid sündmusi mu elus, ja olin kindel, et tahan sünnitada Balil. Mõtlesin ka sellele, et võib­olla Eestis poleks minu kroonilise haiguse tõttu kodusünnituse plaani heaks kiidetudki.“

Raseduse ja sünnituse kohta info kogumist võttis Katri tõsiselt. „Valmistusin põhjalikult ja uurisin sünnituse kohta kõike oma doula’lt, kes suunas mind ka erinevaid dokumentaalfilme vaatama. Lisaks tegin läbi spinning­babieskursuse ja pöörasin tähelepanu

igapäevasele liikumisele ning treeningutele. Teisest trimestrist muutus ka mu enesetunne paremaks ja seejärel nautisin juba igat beebiootuse päeva. Olin oma beebiga kontaktis ja rääkisin temaga. Tuletasin endale sünnituse eel pidevalt meelde, et usaldan oma keha, sest keha teab täpselt, mida teha. Minu sünnitus läkski täpselt nii, nagu olin planeerinud!“

Filippa tuli ilmale Katri ja Juhani Bali kodus 1. septembril 2024. Vettesünnituse ajal olid Katrile toeks ämmaemand, doula ja Juhani. „Nad olid minu jaoks igati olemas, aga enamiku sünnituse ajast olin täielikult oma maailmas. Esimene mõte pärast sünnitust oli: kas ma päriselt tegingi selle ära?!“

Filippa Gini

Kohanemine emarolliga oleks Katri meelest olnud mõnevõrra kiirem, kui ta poleks samal ajal pidanud ka oma haigusega tegelema. Ta tunnistabki, et esimesed sünnitusjärgsed nädalad olid keerulised, sest luupuse tõttu läks taastumine aeglasemalt, lisaks oli beebil gaasimure ja temal endal üldine unepuudus ning imetamisega harjumine. „Aga kõik läks ajaga paremaks ja peagi oli elu hoopis teine.“

OLEN TÄNULIK, ET SAAN TÖÖD

Filippa on praegu väga tegus laps ja Katri ütleb, et tema tütrel on täielik „main character’i energia“. „Ta on aktiivne ja uudishimulik ning soovib alati olla osa sellest, mis tema ümber toimub.“ Laps kasvab üles kolmekeelses keskkonnas: kodus kõlab eesti keel, peresõpradega räägitakse inglise keeles ja hoidjaga jutustab Filippa indoneesia keeles. Katri ütleb, et kuna pered ja vanavanemad on kaugel, tuli lapsehoidja leida

Balilt ja hoidjaga on neil tõesti väga vedanud.

Aga kas ta end kodust kaugel emarollis üksikuna ei tunne? Katri seltskonna ja teiste emadega jutustamise puudumise üle ei kurda, sest tema kaks head sõbrannat said samuti samal aastal emaks ja nüüd on noortel emadel tore omavahel suhelda ning kogemusi jagada, lapsedki saavad üheskoos mängida.

Elu Balil on lihtne

Balil lapse kasvatamine on Katri ja Juhani jaoks loomulik valik. Nad on saareelanikud alates 2016. aastast ega plaani lähiajal lahkuda. Kuna viimastel aastatel on Bali populaarsus eriti just diginomaadide ja investorite hulgas kiiresti kasvanud, on ka saare areng kiire. Traditsiooniline eluviis on põimumas läänelike mugavustega. „Me oleme palju reisinud ja siiani pole veel leidnud paremat kohta elamiseks. Siin on naeratavad ja hoolivad inimesed, mõnus elutempo, rohkem päevavalgust. Eriti lahe on, et siin saab aasta ringi lapsele vaid särgi ja püksid selga panna ning ta paljajalu mängima saata. Võib üsna kindlalt öelda, et Filippa läheb ka kooli Balil,“ ütleb Katri.

MA EI OLE ENAM OMA

ELU PEATEGELANE

JA MULLE MEELDIB

SEE.

Muidugi on Balil ka selliseid asju, mis talle ei meeldi. Nendeks on ummikurohke ja kohati ka ohtlik liiklus ning korralikult reguleerimata prügimajandus. Positiivse poole pealt toob Katri välja, et inimesed tegutsevad kogukonnana ja hoolitsevad alati üksteise eest. „Seda võiksime meie, lääne inimesed, nendelt õppida.“

Tasakaalus töö- ja pereelu

Katril on oma bikiinibränd Kiss ’n’ Thrill. Ettevõtlus annab vabaduse paindlikult pere ja töö vahel aega jagada, kuid muidugi on ka selliseid

päevi, mil tuleb pikemalt kontoris olla. „Olen tänulik, et saan tööd ja pereelu kombineerida,“ ütleb ta. Juhani igapäevaselt tema ettevõtte tegemistes ei osale, kuid aitab Katri ideid ellu viia visuaalsete kontseptsioonide või kampaaniate puhul. „Ta usub minusse täielikult ja saan tema poole pöörduda, kui vajan perspektiivi või julgustust.“

Katri ja Juhani on olnud koos 16 aastat ja Katri ütleb, et nende partnerluse põhialusteks on ausus, omavaheline suhtlus, ühised huvid ja eesmärgid. Pulmaplaane paar hetkel ei tee, aga kihlatud on nad küll.

Emana soovib Katri, et tema tütar kasvaks teadmisega, et loob ise oma elu ja oskab ennast sellel

teekonnal usaldada. „Soovin, et ta kohtleks teisi lugupidamisega, aga jääks samal ajal kindlaks oma uskumustele. Ja muidugi soovin, et ta väärtustaks perekonda ja meie traditsioone.“

Kui mõni noor ema kahtleb, kas ettevõtlus ja lapse kasvatamine saavad koos toimida, siis Katri usub, et kui on selge eesmärk ja siht, pole lapse saamine takistus –see lihtsalt muudab vaatenurka. „Ma ei ole enam oma elu peategelane. Väga tihti on olukordi, kus pean panema enda vajadused kõrvale ja keskenduma lapsele. See on pannud palju asju perspektiivi ja naudin praegust eluetappi. Olen tänulik, et mu laps on terve ja et tal on armastav pere.“

Juhani Särglepp: meile meeldib lihtne elu

Mis Balil elamise eriti mõnusaks teeb?

Oleme kogu aeg nagu suvepuhkusel. Temperatuur on alati 28 kraadi kandis, ei mingeid talvejopesid või varahommi kust pakase käes auto soojendamist. Tütar saab iga päev väljas olla, ei pea mõtlema, et „oh ei, külm ja paha, nüüd oleme kuus kuud toas kinni“.

Kõige võluvam on elu siinse looduse keskel. Meie koduaias on palmid, siinsamas kasvavad banaanipuud ja õhtuti kuuleme gekosid seinte peal ringi jooksmas. Laps lippab igal hommikul rõõmuga vaatama, kuidas meie koduaia kurgid kasvavad, kurk on hetkel tema lemmiksöök.

Kohalik Bali inimene on alati südamlik ja õnnelik. Lapsega tänaval käimine on nagu sotsiaalse armastuse vannike. Iga teine, kes mööda läheb, peatub, naeratab ja tahab lapsega suhelda. „Aduh, lucu sekali!“ hüüavad nad (see tähendab „oh, kui armas!“) ja Filippale meeldib see tähelepanu väga. Ta saab pidevalt kinnitust, et maailm on turvaline ja sõbralik koht.

mõtlen: „Kuidas sa nii väiksena juba mu maailma boss oled? Kuidas ma enne sind

Katri on õrnem, mina olen see, kes viskab tütre õhku, mängib temaga maadlust ja laseb tal veidi rohkem piirideta eksperimenteerida. Usun, et laps vajab nii ema turvalisust kui ka isapoolset julgustavat adrenaliini.

Samuti püüan olla Katrile kõiges toeks. Öösel, kui laps nutab, ei ole see ainult „ema probleem“. Me oleme meeskond. Kui Katri on väsinud, võtan üle.

Mis on isaks olemise juures eriti üllatav?

Esiteks see, et mul on südames nii palju armastust, et ma ei osanud seda ette kujutada.

Teiseks jääb lapsega koos kasvades unetunde vähemaks, produktiivsus kasvab ja kõik ebavajalik kaob. Ei jõua enam tunde Netflixis veeta või sotsiaalmeedias skrollida, sest selleks lihtsalt pole aega. Ja ausalt? Ma ei igatse seda tagasi.

Kuidas on Balil last kasvatada? Igapäevaelu parim osa on see, et meil on siin lapsehoidja ja koduabiline. Eestis või mujal Euroopas võtaks sama teenus kuupalgast poole ära, siin on see taskukohane. Saame olla lapse jaoks päriselt olemas, pühenduda tema kasvatamisele, üksteisega kvaliteetaja veetmisele ja tööle.

Laps saab siin elada nii, nagu lapsed peaksidki elama. Paljajalu murul joosta, puude otsa ronida, sõrmedega kookose seest viljaliha nokitseda... Meil on ka kaks koera, Nala ja Nami.

Päikest saab meie laps rohkem kui mina kogu lapsepõlve jooksul, kuid sellega peab ka ettevaatlik olema. D­vitamiin on ju tore, aga vahel on väljas väga umbne, palav ja UV on liiga kõrge ning oht ära põleda suur.

Liiklus on absoluutne kaos. Keegi ei järgi reegleid ja kõik sõidavad nii, nagu tunne on. Alati peab olema valmis, et keegi võib sulle igast suunast otsa sõita. Milline on sinu roll isana?

Ma ei taha midagi maha magada. Soovin olla kohal, kui ta esimest korda ujuma õpib, mõne uue sõna ütleb või kui ta ükskõik missugust vahvat beebiasja teeb. Ronime koos põrandal, nagu oleksime džunglis, mängime palli (kuigi ta viskab seda tavaliselt vales suunas ja siis naerab) ja teen talle nägusid, mida ainult tema hindab. Teised vaatavad mind nagu idiooti, aga tema naerab. Iga päev õpime koos – tähed, numbrid, loomad, värvid… Tegelikult õpin ka mina temalt – Filippa õpetab mulle kannatlikkust, kohalolu ja seda, et maailm võib olla imeliselt lihtne.

Ja vahel ma lihtsalt vaatan teda, kui ta keskendunud näoga mänguasja uurib või mingit kivi vaatleb, nagu oleks see kõige põnevam asi maailmas, ja

Kolmas üllatav asi on see, et arvasin, et mul on kannatust. Proovi 13­tunnisel lennureisil aktiivse lapsega toolis istuda, samal ajal kui kõik vaatavad sind, nagu oleksid mingi ebakompetentne vanem.

Milline ema on Katri?

Ta on loomult rahulik ja tark. Vahel ma arvan, et ta on šamaan. Ta lihtsalt teab ja tunnetab. Laps teeb korra häält ja enne, kui jõuan küsida „mis viga?“, on Katri juba „diagnoosi“ pannud: „Ta on tõenäoliselt väsinud ja tahab juua.“

Neil kahel on sügav telepaatiline side, mida ma ei oska isegi seletada.

Katri teab, mida ta tahab endale, meie perele ja lapsele tulevikus pakkuda. Ta on kapten, kes teab täpselt, kuhu me sõidame, isegi kui meri on tormine.

Katri on puhas kuld. Vahel läheb küll veidi kettasse, kui Filippa unega võitleb, aga ikka jääb rahulikuks. Ma ei tea, kuidas ta seda teeb. Võib­olla see ongi emade supervõime, mida isadele ei anta?

Mida soovitad neile, kes tahavad väikese lapsega Balil elada ja kaugtööd teha?

Hoolitse, et sul on hea lapsehoidja. Ära pelga küsida soovitusi teistelt välismaal elavatelt lapsevanematelt. Bali kogukond on väga abivalmis.

Leia lapsesõbralik elamine. Leia elamine, kus pole avatud treppe ega basseini otse elutoas. Villakomplekse, kus on mänguruumid, lastebasseinid ja ohutud keskkonnad, tuleb pidevalt juurde.

Liiklus on hullumeelne. See on kõige suurem kultuurišokk. Võta alguses GoJek (nagu Uber) ja kui oled liiklusega enam­vähem harjunud või mootorrattaoskus olemas, rendi endale ise ratas.

Ole julge. Kui sul on võimalus proovida midagi erinevat ja anda oma lapsele lapsepõlv, mis on täis päikest, seiklusi ja erinevaid kultuure, siis miks mitte?

Kas sa oled „tubli“?

„Vaata, ma joonistasin koela!“ – pisike põnn näitab uhkelt joonistust, millelt „koela“ ära tundmine nõuab suuremat kujutlusvõimet. „Vaata, ma hüppan!“ – nojah, aga sinul on parajasti telefonikõne pooleli. Emmed-issid teavad raudkindlalt, et tuleb tunnustusega reageerida, lapse tegevust toetada. „Tubli!“ – kõlab kiirelt ja asjakohaselt vastuseks … ning läheme oma päevaga edasi.

TEKST: JANE RANNAMETS-HEINSALU, PAARI-JA PERETERAPEUT, TERAAPIA-MINDWORK.EE

FOTOD: SHUTTERSTOCK

Jane Rannamets-Heinsalu

See „tubli“ on turvaline, tuttav, armas juba enda lapsepõlvest. Aga see peenrahana kõlksuv sõna on ka omaette lõks: kui ainus kiituse viis on umbmäärane „tubli“, ei pruugi laps õppida mõistma, kes ta on, mida ta oskab ja milline ta oma väärtustelt olla võiks.

Küsin vahel teraapiaruumis inimestelt, kuidas neid lapsepõlves kiideti, tunnustati – enamik

mäletabki vaid sõna „tubli!“ – ei midagi enamat. Räägitakse ka sellest, kui ihaldusväärne see kiitus oli. Mäletan ka oma koolivihikuid, kus töö õnnestumise korral, kui ühtegi viga ei olnud tehtud, leidsin punase lakoonilise tagasiside: „Tubli!“.

Muidugi tahame anda sooja toetust, et märkasime lapse pingutust või saavutust. Aga kui talle antud tunnustus jääb ebamääraseks, tagasiside ei konkretiseeru, saabki see ujuv „tubli“ tema peamiseks

peegliks. Kui seda sõna kasutada last kiites liiga tihti ja ilma täpsema sisuta, võib täiskasvanueas saada sellest nähtamatu ihalus, lausa ihaluse koorem – läbipõlemise eelsoodumus, krooniline ebapiisavustunne ja pidev vajadus kellegi teise kinnituse järele.

„TUBLI“

OLEMISE TAGA ON VÄGA PALJU ÄREVUST.

Miks „tubli“ on tore, aga tühi?

Laps ju ei sünni teadmisega, kes ta on. Ta saab luua oma minapildi täiskasvanute peegelduste järgi. Kui kiitus on täpne („Sa ootasid oma järjekorda, kuigi tahtsid väga rääkida“), saab laps aru, mida ta tegi, kuidas ta seda tegi ja mida ta enda kohta nüüd teada sai. Kui kiitus piirdub ainult väga ümmarguse sõnaga, siis laps kuuleb küll hinnangut, kuid ei saa kirjeldust. Kuuldes ohtralt tubli­sõna, tekib õpitud muster: „Ma olen hea ainult siis, kui keegi seda ütleb.“ Enda tunnete kuulamine pole siis enam üldse tähtis –ta kuulab eeskätt vaid seda, kas väljastpoolt tuleb kiitus või mitte.

Arutasin tubliduse teemat inimesega, kellel on palju alluvaid juhtida. Ta tõi näite, et on osa töötajaid, kes tungivalt vajavad/küsivad täidetud ülesande lõpus kiitust ja tunnustust, kuigi tegemist on tavaliste tööülesannetega. „Olen hea ainult siis, kui mind kiidetakse“ – järelikult tuleb selle nimel tegutseda! Igati loogiline järeldus. Aja jooksul kujuneb välja sisemine ebakindlus ja ebapiisavustunne, mis koosneb hirmust eksida, sest eksimus ei too kiitust; pidevast võrdlemisest, sest kiitus on napp ja väärtuslik ressurss; rahulolematusest, kuna sisemist rahu ju pole – on ainult ootamine, kas täna ütleb keegi, et ma olen tubli.

„Tublid tüdrukud“ ja „tublid poisid“ teavad, et „tubli“ tuleb siis, kui ma pingutan, täidan kohustusi ja ületan ootusi. Täitsa loogiline ju, et täiskasvanuna on tarvis jätkata sama mustrit tööelus, suhetes ja kodus. Nad ei puhka, ei suuda öelda „ei“, ei talu mõtet, et keegi võiks olla pettunud, ja nad ei jäta midagi pooleli, sest siis kiitust ei tule.

LAPSE PUHUL MÄRKA

KONKTEETSET TEGU, VÄLJENDA ENDA

EMOTSIOONI JA SEO SEE LAPSE OSKUSEGA.

Lugemisringis loome mõnusa ja turvalise keskkonna lugemisoskuse arendamiseks.

Meie lugemisring

• toetab lapse iseseisvat ja sujuvat lugemisoskust

• arendab sõnavara

• annab enesekindlust ja tekitab lugemisrõõmu

• võimaldab igal lapsel areneda talle sobivas tempos

Registreeri laps ringi juba täna!

Esmaspäeviti kella 13.30–14.30

Kuutasu: 30 € (tasumine arvega)

Asukoht: Pikk 73, Tallinn

Registreerimine: liina.otto@elk.ee või tel 617 7233

Tubliduse lõks

Terapeudina tean, et „tubli“ olemise taga on väga palju ärevust; see on „tubliduse lõks“, üks varjatumaid läbipõlemise põhjustajaid, sest inimene töötab selleks, et tõestada oma väärtust (või on see väärtusetuse hirm?), mitte sisemisest soovist või huvist. „Võtan tööarvuti nädalavahetusel koju kaasa, mu bossil on komme kohe kirjutada, kui talle mingi idee tuleb. Siis saan varakult reageerida ning esmaspäeval juba lahendusega ette astuda.“ „Mul on kolleeg, kes on üsna pikaldane ja ta on tihti hädas, et ei jõua oma ülesannetega valmis. Aga tähtaeg läheneb ja ma lähen ise nii närvi, et võtan osa tema tööd ka enda peale – ma ei oska „ei“ öelda…“

Kui keegi pole lapsele sõnastanud, mis temas on tore, tugev, märkamist väärt (kas ta on osav joonistaja, kes keskendub detailidele või on ta hooliv suhtleja või hoopis kannatlik loodusvaatleja), siis ei oska ta hiljem iseendas seda märgata. Tal puudub oskus ennast tunda. Lapsepõlvest on puudu isiksuse nurgakivi. Kooli lõpetamisel on tal siis raske otsustada, mida õppima minna, sest ta ei teagi, millised on tema tugevad küljed. Täiskasvanuna võib ta öelda: „Ma ei tea, mis mulle tegelikult meeldib“, „Ma teen ära, sest nii on vaja.“ See on sisemise kompassi vaikus, mis on tekkinud arengulise peegeldamisvaeguse tõttu.

Loeb sisuline tunnustus Lapse sisemine enesekindlus tekib sellest, kuivõrd ta sisulisi tunnustusi saab. Kui laps kuuleb vanematelt, mida ta tegi ja miks see oluline oli, tekib tal sisemine kompass, ta saab aru, milles ta hea on, ja oskab ennast tunnustada. Väikelaps vajab peegeldust, mis aitaks tal luua sisemist pilti sellest, kes ta on ja mida ta oskab. Lapsel on tegelikult ju vaja kuulda sisukat peegeldust ning täistähelepanu soorituse hetkel või järel. Ei pea rohkem kiitma, vaid kiituses kasutama konkreetsemaid sõnu.

„Tubli“ ise pole sõnana halb, laseme sel olla ja jääda. Aga seal kõrval võiks olla vanema seletus ehk n­ö kiituse laiendus (ja see ei ole kindlasti „Väga tubli!“). See aitaks lapsel ja meil endilgi mõista, mis oli tema teos oluline.

Otstarbekas oleks „tubli“ kõrvale lisada laiendusi, näiteks „Sa proovisid uuesti, kuigi esimesel korral ei õnnestunud“; „Ma nägin, kui keskendunult sa seda tegid“; „Mul on hea meel, et sa vennale appi läksid, olid väga abivalmis ja see tegi südame soojaks“. Nüüd saab põnn teada, mida ta hästi tegi, et see on emmele või issile liigutav olnud.

Isegi kui sa oled aastaid kasutanud patroneerivat ja ebamäärast tubli­keskset tunnustust, võib sisukas olla sellele midagi lisama hakata. Lapse puhul märka konkreetset tegu, väljenda enda emotsiooni ja seo see lapse oskusega. Kasvõi: „Sa panid kõik pliiatsid ise karpi ära! See teeb mind rõõmsaks, et sa taipasid ise lauale ruumi teha.“ Lisades natuke teadlikkust on mõju lapse arengule sügav.

Kasvada saab ka täiskasvanute tunnustamises

Ka partner vajab sisulist tunnustust, ka temal on vaja teada, mis mulle tegelikult korda läks ning mis tunnet ta tegu tekitas – et ta saaks heade sammudega jätkata.

Seepärast arvangi, et me ei peaks ainult tublidust rõhutama,

KA PARTNER VAJAB SISULIST TUNNUSTUST.

laps ei pea olema kogu aeg tubli. Kõigepealt on tal vaja kuulda vanemate tunnustusi: „Sa tegid seda väga hästi“, „Ma olen uhke sinu üle“. Siis saavad hakata tööle tema enda sisemised mõõdikud, millest moodustub enda tugev hääl ja ta suudab täiskasvanuna öelda endale: „Ma tegin hästi. Ma pingutasin. Ma oskan.“ Siis ei kasvata ta end täiskasvanuks, kes otsib kogu aeg kiitust väljastpoolt, vaid inimeseks, kelle väärtus ei kõigu iga tuulepuhanguga. Ta ei põle ka läbi, sest ta ei pea tõestama oma väärtust – ta teab seda. Tal on siis võimekus märgata enda tugevusi, mitte ainult saavutusi, ja ta on kõigepealt iseendaga heades suhetes. l

Eesti vajab rohkem lapsi

Mulieres sai alguse, kui selle loojate perre sündisid lapsed, kelle nahk ei sallinud üldlevinud keemilisi pesuvahendeid.

Vajadus tõhusa ja loodusliku, ülitundlikule ning allergilisele nahale sobiva pesuvahendi järele kannustas katsetama vanaema sahtlist leitud seebiretseptidega. Tänaseks on kodusest seebitegemisest kasvanud välja juba terve sari Mulierese pesuvahendeid.

Beebiriiete pesemisel on oluline, et pesuvahend oleks lõhnavaba ja et see ei sisaldaks kahjulikke ühendeid, mis võivad beebi nahka ärritada. Selleks on Mulieres loonud loodusliku pesugeeli Sensitive, mis ei sisalda parabeene, lõhnaaineid ega ka muid aineid, mis beebi nahal punetust või allergilisi reaktsioone tekitada võiks.

Kuigi beebi- ja loodussõbralik, on Mulieres Sensitive ka äärmiselt tõhus. Peale tavalise masin- või käsipesu sobib see ideaalselt ka tülikamate plekkide eemaldamiseks.

Mulierese loodusliku pesugeeli Sensitive on heaks kiitnud Eesti Allergialiit. Samuti kannab see sertifitseeritud ECOCERT GREENLIFE ja Vegan märgiseid.

Kuidas MÕISTA beebit?

Oma soove ja ebamugavusi ei oska beebid veel meile arusaadavas keeles väljendada, küll aga annavad nad nendest märku oma beebikeeles. Õppides imikute märguandeid, nuttu ja häälitsusi tundma, saame olla neile paremaks toeks ja ennetada sagedamini ka suuremaid nutuhooge.

TEKST: LIISI MOOSAAR-GOERCKE FOTOD: SHUTTERSTOCK

Juba päris esimestest elupäevadest alates asub beebi enda lähedal asuvate inimestega suhtlema. Koos pisikesega kasvavad ka tema märguanded. Kui esimestel

elukuudel on nendeks nutt, naeratus või karjumine, siis kasvades ning oma lähedastest ja ümbrusest teadlikumaks saades hakkab beebi kasutama ka laiemat žestide ja helide valikut. Aja jooksul, piisava tähelepanu korral, on võimalik

igaühel aru saada, mida beebi öelda soovib. Alguses hoolivad väikesed küll ainult toidust, unest, kuivast pepust, soojast olemisest ja lähedusest. Hiljem tuleb beebile soove aga juurde, sest silm seletab aina selgemini ja uudishimu järjest kasvab.

Universaalne beebikeel

Ülemaailmselt sai esimest korda kuulda beebikeele õppimise võimalikkusest 2006. aastal USA tuntud telenäo Oprah Winfrey omanimelises saates. Esinema kutsutud Austraalia ema Priscilla Dunstan tutvustas seal oma avastust, kuidas saada aru beebikeelest. Ta rääkis, kuidas oli sattunud oma poja sünni järel nutuhoogude tõttu ahastusse, ning hakkas ühel hetkel mõistma, et beebil on erinevad nutud ja ta soovib nendega öelda erinevaid asju.

Priscilla Dunstanil on olnud lapsest saati fotograafiline helimälu – juba nelja­aastaselt mängis ta kuuldud Mozarti klaveripalu raskusteta järele. Viiulimängija ja ooperilauljana süvenes ka tema arusaam sellest, kuidas inimese keha helisid tekitab. Emaks saanuna hakkas ta eristama beebi erinevaid nutte. Psühholoogist isa abiga kontrolliti süsteemi kehtivust

üheksa aasta jooksul, mil valmis kolm sõltumatut uuringut üle tuhande lapsega. Kümnest emast üheksa leidsid, et beebikeelest on kasu, ja soovitasid seda ka teistele. Kaks isa kolmest tunnistasid, et pärast beebikeele kasutuselevõttu vähenes imikuga seotud stress ja paranesid peresuhted.

Beebikeele salakood

See avastus beebikeelest eristab lapse nutte selle järgi, millised häälikud kõlavad beebi suust nutu alguses:

„Neh“ – olen näljane!

Beebi alustab selliste häälikutega nuttu siis, kui kõht läheb tühjaks. Tekib imemisrefleks, keel liigub suulakke ja sellele lisandub hääl, millele on iseloomulik alguses olev nasaalne N. Lapse pea liigub rinda otsides küljelt küljele.

„Eh“ – aita mul krooks välja saada!

Söömisel alla neelatud õhk põhjustab beebile halba enesetunnet. Kui oled unustanud beebit pärast sööki püstiasendis hoida, et ta röhitseda saaks, proovi teha seda EH­häälikute algusega nuttu kuuldes.

„Earh“ – mul on gaasivalud! Haiget tegevate ja piinavate gaasivaludega alustavad beebid nuttu tavaliselt EARH­häälikutega. Seda teades saab lapsevanem kiiremini

reageerida ja unne kussutamise või söötmise asemel teha beebi kõhule gaaside leevendamiseks massaaži, suruda beebi põlved üles vastu ta kõhtu või kasutada muid valu leevendavaid võtteid ja vahendeid.

„Heh“ – mul on ebamugav olla! Kui beebil on külm, palav, mähe on märg, asend on ebamugav või häirivad teda näiteks liiga kõvasti kinnitatud turvahällirihmad, alustab ta oma nuttu HEH­häälikutega.

„Oah“ või „Aou“ – olen unine! Uniseks muutudes tekib beebil haigutusrefleks: suu läheb hästi suureks ja avatuks ning kuuldavale tulevad kõigepealt häälikud OAH või AOU.

Veel kasulikke

märguandeid

Kui beebi nutu esimesed häälikud kuulmata või siiski arusaamatuks jäävad, kasutab imik oma sõnumi selgitamiseks tegelikult veel mitmeid teisigi märguandeid. Näljase lapse nutt on pigem pikk, vaikne ja korduv, katkendlike pausidega. Mida näljasemaks laps muutub, seda rohkem tema nutt järk­järgult suureneb. Alla viie kuu vanune beebi surub nälga tundes ka rusikad kokku, laksutab huuli, paneb käed suhu ning pöörab pead kõige poole, mis tema nägu puudutab, ja avab suu.

Kui beebi on haigeks jäänud, ei kõla tema nutt tavapäraselt. Laps

võib kõlada väsinu ja nõrgana, ent ei lõpeta nutmist ükskõik mida ka ei teeks. Kui imiku nutt lihtsalt ei tundu õige, tasub usaldada oma sisetunnet ja pöörduda arsti poole. Hoiatusmärkide hulka kuuluvad muu hulgas keeldumine söömast mitmel söögikorral, letargia, lööve või palavik.

Valu tundev beebi võib ootamatult karjuda ühe pika ja kõrge häälega. See võib korduda, kui laps tunneb jätkuvalt valulaineid. See võib olla seotud konkreetse põhjusega, näiteks kõrvapõletikuga, mille tõttu hõõrub beebi tavaliselt kahjustatud kõrva, gaaside või villilise mähkmelööbega. Kindlasti tasub otsida valu ilmseid põhjuseid ja pöörduda vajadusel arsti poole.

KUI BEEBI ON HAIGEKS JÄÄNUD, EI KÕLA TEMA NUTT TAVAPÄRASELT.

Koolikute ehk tugevate gaasivalude korral algavad valulikud nutud äkki, tavaliselt umbes samal kellaajal ja kestavad tunde. Beebi võib kõlada õnnetult ja ahastuses ning jäigastada jalgu ja käsi, suruda rusikaid kokku ning kumerdada selga. Ehkki imikud tegelikult nutavadki palju – keskmiselt kaks tundi päevas esimese kolme kuu jooksul, siis koolikutega beebid nutavad veelgi rohkem: vähemalt kolm tundi päevas, vähemalt kolmel päeval nädalas ja vähemalt kolme nädala jooksul. Koolikute põhjus on teadmata, aga see võib olla seotud vähearenenud seedesüsteemiga, ületoitmise, alatoitmise või ebapiisava röhitsemisega. Nutva beebi rahustamine pole alati lihtne. Kõige õigem on usaldada oma sisetunnet ja lohutada end teadmisega, et mida rohkem aega oma lapsega veedad, seda loomulikumalt õpid tema vihjeid mõistma. l

Allikad: dunstanbaby.com, babycenter.com

PARIM VALIK LAPSEKANDMISE VAHENDEID!

Ergonoomilised lapsekandmiskotid, pikad ja lühikesed kandelinad, lapsekamisjoped ja abivahendid, tooted beebidele jpm. firmadelt LennyLamb, Amazonas, Hoppediz, Yaro, Manduca, Girasol, FroggyStyle, Little Frog.

Lisaks kandmisvahenditele on Linalapsel ka ju suur valik kvaliteetvõrkkiikesid.

Millal on laps potitreeninguks valmis?

Millest alustada ja mida vältida?

Mõni vanem hakkab last potitama juba mõnekuuselt, kuid enamik alustab, kui mudilane on saanud pooleteiseaastaseks. Üht kindlat nippi või tehnikat pole –kõik lapsed on erinevad ja vajavad isemoodi lähenemist. Siiski on strateegiaid, mis tagavad parema tulemuse, ja võtteid, mida tasub proovida.

TEKST: ELIN JÄRVSAAR FOTOD: SHUTTERSTOCK

Potitreeningu edukus sõltub lapsest, vanemast ja tervest perest. See, mis sobib ühele, ei pruugi sobida teisele ja kellegi survel last potile surudes võib nii endale kui ka lapsele karuteene teha. Siin on mõned soovitused vanematelt, kel see teekond läbi käidud.

Eduka potitreeningu kuldreeglid

1. Alusta siis, kui laps on valmis – valmisolekut näitab see, kui laps oskab ise istuda, on potist huvitatud, suudab juba valitseda põit (ehk mähe jääb aina kuivemaks). Suureks abiks on ka näiteks oskus ise pükse alla ja üles tõmmata.

2. Ole kannatlik, rahulik ja järjepidev – potitreening võtab aega kuid ja vajab igapäevast järjepidevust. Mida rahulikum on vanem, seda rahulikum on ka laps ja siis tulevad paremad tulemused. Seega ole kannatlik ja pane laps potile iga 2–3 tunni tagant.

3. Kiida hea tulemuse eest – kuigi pissimine ja kakamine on loomulikud tegevused ning kommi ei peaks selle eest saama, on potilkäik lapsele siiski saavutus, mis vajab tunnustust. Ideaalne premeerimine on elav ja energiline plaksutamine, paitamine, lapse kallistamine ja temaga koos rõõmustamine. Abi võib olla ka motivatsioonitabelist, kuhu iga õnnestunud potilkäigu eest saate panna rõõmsa kleepsu. Nii saab laps aru, et on millegi suurepärasega hakkama saanud.

4. Protsess olgu loomulik ja vaba – mida rohkem vanemad survestavad, seda rohkem pingesse laps läheb. Kergem öelda, raskem teha, aga püüa mitte liigselt muretseda ega pabistada. Kõik lapsed hakkavad potil käima ja see ei ole seotud nende intellektiga.

5. Vali mugav pott ja sobiv asukoht – potitreeningu soodustamiseks peab pott olema lapsele mugav ja õige suurusega. Pott võiks olla lapsele kergesti kättesaadavas kohas või pidevalt silme all, et sinna istuma minek tuleks loomulikult ja kiirelt.

6. Korda ja õpeta, kus piss ja kaka käivad – selleks, et midagi kinnistuks, peab laps seda korduvalt kuulma, nägema ja läbi tegema. Seega räägi talle pidevalt, et piss ja kaka käivad potti; näita talle, kus see on; võta ta WC­sse kaasa ning ole aktiivne õpetaja.

7. Kasuta aluspükse või potitreeningu pükse –tavaline mähe ei anna ei sulle ega lapsele aimu, millal tal piss tuleb, sest kogu aeg on puhas ja kuiv olla. Aluspükstega sirtsutamine on küll sinu jaoks palju ebamugavam, sest kodus on ühtelugu loigukesed, kuid see annab lapsele kindla arusaamise, millal piss tuli, ning ta oskab sellega iga korraga paremini arvestada.

Põhilised apsakad, mida vanemad teevad

Sundimine, karistamine või häbivääristamine – igal lapsel on õigus hakata potil käima siis, kui ta on selleks valmis.

Mõnel lapsel ongi selleks vaja kolmeaastaseks saada. Kui vanemad või lasteaiaõpetajad sunnivad, karistavad või häbivääristavad, siis kiirema tulemuse asemel protsess suure tõenäosusega aeglustub. Lapsel tekib trots, ta võib hakata häda kinni hoidma või tekivad psühholoogilised tõrked.

Manipuleerimine – potitamine pole asi, millega meelitada last midagi tegema või tegemata jätma. Samuti ei tohiks potile mineku puhul lapsele midagi ekstra lubada, sest harjumus on kiire tekkima ja varsti hakkab tema juba teiega manipuleerima – „anna mulle kommi ja ma lähen pissile“.

Teistega võrdlemine – mõni laps käib potil pooleteiseaastaselt, teine pole kolmeaastaseltki veel mähkmevaba. Mis sobib ühele, ei pruugi sobida teisele ja seetõttu pole tarvis last kellegagi võrrelda. Mähkmevabaks saamise järgi ei saa anda hinnangut ei emale ega lapsele.

Kehakeele tähelepanuta jätmine – üldiselt teevad lapsed enne pissile või kakale hakkamist mingit häält, nägu või kehaliigutust. Kui vanem keskendub lapsele, õpib ta märkama seoseid ja last õigel ajal potile suunama.

Potitreeningust loobumine – potilkäimise õppimine kestab pikka aega, hõlmates raskemaid ja kergemaid aegu. Kui laps ühel hetkel enam hädast märku ei anna, ei tohiks vanem treeningut lõpetada. Vastupidi, jätka potitamist varasema ajastuse järgi ja kuula oma intuitsiooni.

Suurimad murekohad ja lahendused

Laps pole nõus potile istuma – proovi teda alguses riietega potile istuma keelitada. Võid vahetada potti, sest uus on ikka huvitav. Lapsel võib olla soov püsti pissida, vahel on tal poti peal istudes külm ja ebamugav. Meelita last istuma tema tähelepanu hajutamisega, näidates talle raamatut või mõnd huvitavat mänguasja.

Laps ei anna hädast märku – jälgi last ja pane teda tihedalt potile, ise korrutades „piss­piss“ või „kaka­kaka“, et ta saaks aru, mida tegema peab. Jälgi lapse pissimise­kakamise rütmi ja proovi teda ennetavalt potile saada, hea aeg pissitamiseks on kohe pärast ärkamist. Tuleta mudilasele potti pidevalt meelde. Ei julge võõras kohas potile minna – paljudele lastele, kes on kodus juba harjunud potil käima, võib külas või avalikus

kohas WC­sse minek olla stressirohke. Nad ei pruugi tunnetada oma häda ega oska sellest adekvaatselt märku anda. Last rahustab, kui vanem temaga tasakaalukalt räägib ja julgustab potile minema. Oma pissipoti kaasavõtmine võib samuti lahendus olla. Näita eeskuju ehk minge koos (või las ta läheb koos vanema õe­vennaga) WC­sse.

Potistreik – levinud tagasilangus pärast edukat potitreeningut. Kogu potitamine käibki sinusoidina: paremad ajad vahelduvad õnnetustega, kuniks laps saab piisavalt suureks ja enam püksi ei pissi. Potistreiki võib tekitada sundimine või karistamine, aga vahel mõjutab treeningu tulemuslikkust elumuutus, näiteks kolimine, lasteaeda minek, uus lapsehoidja või uue pereliikme sünd.

Tallinnas rohelises ja rahulikus Kristiine linnaosas asuv KliinikPluss on privaatne ja hubane hambaravikliinik, mis pakub kvaliteetset ja personaalset hambaravi ka lastele, lähtudes iga patsiendi individuaalsetest vajadustest. Meie kogenud ja pühendunud meeskond töötab kaasaegsete diagnostika-, monitooringu- ja raviseadmetega ning kasutab ainult tõenduspõhiseid ravimeetodeid. KliinikPlussi arstide teadmised ja oskused katavad kõik olulisemad hambaravi valdkonnad, sealhulgas implantoloogia, endodontia (juureravi),

proteetika ning esteetilise hambaravi, ning teeme pidevat koostööd ka ortodontidega.

Laste suuhügieen on oluline heade harjumuste ja tervete hammaste kujunemisel. Hambaid tuleks pesta kaks korda päevas vähemalt kaks minutit ning seda rutiini saab muuta lapse jaoks lõbusamaks erinevate abivahenditega, nagu liivakell, taimer või hambapesurakendused. Väiksemate laste puhul peab hambapesu alati toimuma lapsevanema järelevalve all, et tagada hammaste korralik ja tõhus puhastamine.

VIRSIKU HAMBAPASTATABLETID LASTELE

Looduslik suuhooldus, mis päriselt toimib Fresmy muudab laste hambapesu lõbusaks ja mä

! nguliseks seikluseks!

Meie innovaatilised hambapastatabletid on looduslik

alternatiiv tavalisele pastatuubile Fresmy keskendub puhtale koostisele, jättes välja sest terv

Eesti

Lood

Vega

Remi

Fluor

Sisald h k p b

kõik ebavajaliku slik ja turvaline umuse saavad alguse lapsep toode slik ja jama-vaba eraliseeriv idivaba ab droksüapatiiti litooli tbiootikume vitamiini

Soovitame Fresmy hambapesutablette, millega oleme teinud edukat koostööd juba pikemat aega. Need spetsiaalselt lastele loodud hambapesutabletid sobivad kasutamiseks alates hetkest, kui laps suudab neid ohutult närida. Fresmy tabletid on näidanud väga häid tulemusi ning aitavad tõhusalt tugevdada hambaemaili ja kujundada tervislikke suuhooldusharjumusi juba varases eas.

Fresmy hambapesutablette on kõige mugavam ja kindlam osta Fresmy kodulehelt või KliinikPluss Hambaravi e-poest aadressil kliinikpluss.ee/pood, et tagada oma lapsele kvaliteetne ja usaldusväärne suuhooldus iga päev.

Dr Arina Palm-Lillepea

õlvest!

Esimest korda LASTEAEDA

Lapse lastehoidu või -aeda minek toob kaasa uue rutiini, millega peab kohanema kogu pere. Lasteklubi Väike Päike hoidjad ja õpetajad jagavad soovitusi, kuidas lapse järgmine eluetapp kulgeks sujuvalt, turvaliselt ja rahulikult.

TEKST: BIRGIT ANETTE BIBIKOV, LASTEKLUBI VÄIKE PÄIKE

FOTOD: SHUTTERSTOCK

Tegelikult algab kohanemine juba kodus. Meie kogemus näitab, et tihtipeale ei ole vanem valmis järgmise eluetapiga alustama. See on täiesti arusaadav, sest sa oled veetnud 1,5 aastat oma lapsega aega kodus. Ja nüüd see muutub – laps läheb lastehoidu või ­aeda terveks päevaks ja sina tööle. Vanema valmisolek ja positiivne meelestatus on alus lapse sujuvaks kohanemiseks. Kui sina oled rahulik, tunneb ka laps sama.

Vanema valmisolekule järgneb usaldusel põhinev koostöö lapsehoidjate või õpetajatega. Selleks

ära karda esimesel tutvumisel hoiu või ­aiaga võtta päriselt aega esitada kõik küsimused, mis vähegi pähe tulevad. Tule tutvumisele kindlasti koos lapsega – nii saab ta juba tutvuda ruumide, erinevate mänguasjade ja muidugi ka lapsehoidjatega. Oleme märganud, et paljud lapsed lähevad mängima juba esimesel kohtumisel ja ära minnes tahaks nad kauemakski jääda. See annab ka sulle vanemana võimaluse rääkida läbi kõik kahtlused ja tunnetada, kas keskkond on sinu lapsele parim.

Tavaliselt võtab kohanemine aega 10–15 päeva, aga see võib ka kesta 1–2 kuud. Kinnitame, et

iga lapse kohanemise tempo on erinev. Otsus, kas juba järgmisel päeval kohaolekuaega pikendada, sünnib lapsehoidja ja vanema koostöös. Mõni on valmis juba esimesel nädalal lõunaund magama jääma, mõni läheb enne und koju. Ka tagasilöögid on normaalsed –see on osa protsessist!

Vanemast eraldumine

AEG. Võimalusel soovitame naasta tööle mõni nädal hiljem pärast lastehoiu või ­aiaga alustamist. Raske on ette planeerida, kuidas sinu laps uue olukorraga kohaneb, ja enda stressi vähendamiseks võiks sul olla päeva jooksul võimalikult vaba graafik. Seda on vaja, et saaks rahulikult last lastehoidu või ­aeda viia ja talle vajadusel varem järele tulla. Rahulikus tempos kulgemine annab ka lapsele märku, et kõik on hästi. Proovi leida ka üks ühele aega õhtuti, et olla lapsega koos ja päeva pingeid maha võtta. Isegi kui su lapsel oli tore päev lastehoius või ­aias, vajab ta kvaliteetaega sinuga.

KONKREETSUS. Soovitame olla aus ja konkreetne: räägi lapsele, mis teda sel päeval ees ootab,

et ta jääb teiste lastega mängima ja emme või issi läheb tööle. Ütle talle, et juba varsti näeme, kui emme või issi talle järele tuleb. Tee lapsele kalli­musi­pai, lehvitage aknalt. Lapsevanem ise võiks sealjuures olla rõõmsameelne, kindel ja rahulik, sest laps tunnetab vanema emotsioone ning need kanduvad temale üle. Vanemad peaksid andma hoidjale võimaluse last lohutada ja rahustada, kui laps üleandmisel nutab. Ärge jääge liiga kauaks rühmaruumi, sest tihtipeale kestab lapse nutt täpselt nii kaua, kui teid on veel näha. Kui laps tajub vanemate usaldust hoidja suhtes, aitab see ka temal uusi lähedussuhteid luua.

seda, et talle lastehoius ei meeldi. Samuti on tavapärane, et lapsed nutavad keskkonna vahetuse tõttu: nii on päeva kõige nutusemad hetked õue minnes ja sealt tulles.

JÄRJEKINDLUS. Esimesed 1–2 nädalat tasub lastehoius või ­aias käia poole päeva kaupa ja ilma pausideta. Isegi kui alguses tundub sulle, et ei lähegi lihtsamaks, uskuge meid – ta kohaneb ja jookseb ükshetk hommikul oma uute sõpradega mängima ning õhtul võib­olla ei tahagi koju tulla. Kui laps on uue keskkonnaga harjunud, võib rütmi muuta ja pakkuda talle nädala sees puhkepäevi. Enamik väikelapsi siiski aasta ringi viiepäevaseid pikki töönädalaid lastehoius ei veeda, nad vajavad puhkust ka nädala sees või vähemasti lühemaid päevi puhkehetkedeks.

NUTT. See on normaalne ja vabastab lapse pingest. Lapsevanema pikk kohalolek võib teha lahkumise veelgi keerulisemaks, aga proovi tunnetada oma lapse valmisolekut. Laps näitab enamasti oma rahulolematust uue situatsiooni ja muutusega nutu kaudu, mis aga ei tähenda, et ta uue olukorraga ei kohane. Tihti lapsed, kes nutavad vanemate lahkudes, rahunevad kiirelt pärast ukse sulgumist ning hakkavad mängima. Tasub meeles pidada, et nutt näitab eelkõige lapse ärevust, aga mitte

POSITIIVNE KÕNE. Lastehoiust või ­aiast lapsega rääkides kasuta alati positiivset kõnet ja elevust uue päeva suhtes. Väldi kindlasti selliseid lauseid nagu „Polnudki ju nii hirmus“ või „Sa ei pidanudki kartma“. Näiteks kodus lastehoiust rääkides meenuta lapsele, kui vahva oli teistega mängida, panna seda puslet kokku, sõita õues ratastega või lasta toas liumäest alla. Nii seostub lapsel lastehoiuga hea emotsioon.

Uus keskkond

ETTEVALMISTUS. Et üleminek tuttavast keskkonnast uude oleks sujuv, oleks hea last veidi ette valmistada. Hea oleks juba varem kodus järgida lastehoiuga sarnast päevakava (söömise ja magamise aegu). Kindlasti on oluline, et lastehoiuga ühinedes on lapse päevauni jäänud ainult ühele korrale. Harjutage ka eneseteenindamisoskusi (ise söömist, riietumist, potil käimist), nende tegevustega hõlpsamalt toime tulemine muudab lapse enesekindlamaks. Samas rõhutame, et eelmainitud eneseteenindamisoskused ei pea olema täielikult omandatud –laps õpib kõige kiiremini koos oma eakaaslastega rühmakeskkonnas. Seega ära tunne pinget, et su laps ei käi veel potil! Oluline on, et laps oskaks ise kõndida.

RUTIIN. Lapsele sobib rutiin –see teeb uue olukorra lihtsamaks ja turvalisemaks. Seadke sisse hommikused kindla järjestusega tegemised (hambapesu, kammimine, riietumine, söömine). Oluline on, et seda tehakse kiirustamata (reaalsuses raske, kuid vajalik!). Hoiust tulles tehke midagi koos: lugege, joonistage, mängige. Siis oskab laps seda ühist koosolemist oodata.

TAGASILÖÖK. See tuleb ühel hetkel kõigil, kellel suuremal, kellel vähemal määral. Algus võib olla uus ja huvitav, aga kui laps saab aru, et nii jääbki, võib tekkida vastuseis ja laps keeldub hoidu tulemast. Ole kannatlik, jää rahulikuks. Ära sea kiireid eesmärke, et nädala pärast on laps kohanenud. Liikuge omas tempos ja tundke koos rõõmu väikestest edusammudest.

ÄRA SEA KIIREID EESMÄRKE.

Sotsiaalsed suhted

Lastegrupiga liitumine ja suhete loomine eakaaslastega on lapsele järjekordne väljakutse, sest ta ei ole tõenäoliselt mitte kunagi nii paljude lastega koos aega veetnud. Lisaks on 1,5–3­aastastel täiesti eakohane mina­periood, kus on veel keeruline teistega asju jagada, oma järjekorda oodata või tavaline tunda kadedust täiskasvanu tähelepanu pärast.

Grupis olemine on tihti väljaspool perekonda nende esimene sotsiaalsete oskuste õppimise ja grupi liikmeks olemise ning sellega seonduvate reeglite teadasaamise võimalus. Täiskasvanute abiga on lastel võimalik toime tulla kohanemisperioodiga kaasnevate emotsioonidega ja saada positiivseid sotsiaalseid kogemusi, mis aitavad neil ka edasises elus oma negatiivsete tunnetega paremini toime tulla.

Soovitused, mida järgida:

ф Ütle lapsele, et hakkad nüüd minema. Väldi ära hiilimist, sest see võib kaasa tuua lapse ebakindluse.

ф Peegelda lapse tundeid. Lapsele on vaja kindlust, et tema tunded on olulised. Püüa teda mõista ja tema tundeid peegeldada. Näiteks ütle: „Ma saan aru, et sa oled kurb ja sa tahaksid emmega olla.“

ф Räägi positiivselt lastehoiust ja õpetajatest. See aitab kaasa lapse hoiuga kohanemisele.

ф Varu aega lastehoidu või ­aeda jõudes, et lapsel oleks aega enne õppetegevusi kohaneda.

ф Leia pärast lastehoiu­ või ­aiapäeva aega ühiseks ajaveetmiseks. Lähedus ja koosolemine on lapsele kõige olulisem.

ф Uuri lapse päeva kohta kodus: „Mida sa täna sõid?“ või „Kellega sa täna mängisid?“. Paku lapsele võimalust oma tunnetest ja päevasündmustest rääkida avatud küsimuste kaudu. Lasteklubi Väike Päike kasutab ka oma lastehoidudes ja ­aedades infosüsteemi Kindiedays, kuhu õpetajad lisavad päevategevustest pilte ja videoid. Nii saad koos lapsega vaadata pilte ja tema saab meenutada, mida vahvat nad koos sõpradega ette võtsid.

Mida lastehoidu kaasa võtta?

ф Mugavad ilma nööpideta riided, mida on kerge vahetada.

ф Piisavalt vahetusriideid ja ­jalanõusid (sokid, aluspüksid, särk ja püksid).

ф Vajadusel püksmähkmed.

ф Paelteta õuejalanõud, mida laps ise jalga saab.

ф Sügisest kevadeni on vajalikud ilmastikukindlad õueriided, kummikud/saapad ja kindad, mis võivad saada mustaks ega lase niiskust läbi.

ф Lapsele tuttav ja turvaline asi (näiteks kaisukaru, tekk).

ф Ilmastikule vastav peakate.

ф Vajadusel magamisriided.

ф Joogipudel.

ф Vajadusel kamm ja patsikummid.

ф Riietel ja jalanõudel peaks sees olema lapse nimi.

Ja viimaseks: hoia oma tass täis ja võimalusel ära sukeldu esimestel harjutuspäevadel kohe töökohustustesse! Aita ka endal uue elukorraldusega järk­järgult kohaneda.

Usu oma lapse võimesse kohaneda, hakkama saada ja lastehoiust rõõmu tunda!

SIGSGAARD / SAKRITS / VISNAPUU

noorsooteater.ee

KAS REASTAV KAPE

Kuidas rääkida eelteismelisega KEHA MUUTUMISEST?

Eelteismeeas võib lapse keha hakata muutuma varem, kui vanemad oskavad oodata. Need muutused ei ole lapse jaoks pelgalt füüsilised, vaid puudutavad otseselt ka enesehinnangut, turvatunnet ja suhet oma kehaga. Kui lapsevanem jätab vestlused keha muutumisest liiga hiliseks või väldib neid ebamugavuse tõttu, täidavad tühimiku sageli eakaaslased ja internet. Kuidas luua lapsega turvaline suhe, et saaks neil teemadel rääkida?

TEKST: KAIRI PRINTS FOTO: SHUTTERSTOCK

Selge on see, et jutuajamine keha muutumisest on tundlik teema. Millal alustada, mida öelda ja kuidas teha seda nii, et laps ei sulguks? Vaimse tervise keskuse Claritas ja Terviseteraapia psühholoog/nõustaja, koolipsühholoog ja pereterapeut Annaliis Tiidus selgitab, millal ja kuidas lapsega keha muutumisest

rääkida, millised märgid viitavad sügavamatele muredele ning millal on mõistlik kaasata appi spetsialist.

Kuidas psühholoogina eelteismeiga määratlete ning millised kehalised ja emotsionaalsed muutused selles vanuses tavaliselt algavad? Meil ei ole üht kindlat vanuselist piiri, see on väga individuaalne.

Psühholoog/nõustaja, koolipsühholoog ja pereterapeut Annaliis Tiidus.

Mõnel lapsel võivad esimesed märgid paista juba 7–8­aastaselt, sagedamini 10–12­aastaselt, tüdrukutel tavaliselt natuke varem kui poistel.

Oluline on meeles pidada, et muutused ei alga alati nähtavatest kehalistest tunnustest. Mõnikord tulevad esimesena emotsionaalsed kõikumised või muutused kehalõhnas ja higistamises, mis võivad lapses ebakindlust tekitada. Ka nähtavad kehalised muutused, näiteks rindade kasv, ei alga kõigil samal ajal. Seetõttu ei tööta lähenemine „nüüd said selle vanuse täis, räägime“.

Millised keha muutumisega seotud teemad tekitavad lastes kõige rohkem segadust või ärevust?

Kõige suurem pinge tekib võrdlemisest. Kui laps tunneb, et on teistest selgelt ees või maha jäänud, võib see kaasa tuua häbi ja segaduse, isegi kui ta teab, et muutused on normaalsed. Tüdrukutel põhjustab ebakindlust sageli rindade varasem või hilisem areng, poistel aga teistest hilisem areng või kiirest kasvuspurdist tingitud kohmakus.

Kui teadlikud on tänapäeva eelteismelised oma keha arenemisest ja kust nad infot saavad?

Väga palju infot tuleb internetist, aga see ei ole alati kontrollitud ega adekvaatne. Eakaaslastega jagatakse samuti palju – kes mida nägi, kuulis või luges, jagab seda sõpradega. Aga muidugi on see info sageli kaheldava väärtusega.

Vanemate roll on pereti erinev: paljudes kodudes räägitakse neil teemadel avatult, kuid spetsialisti juurde jõuavad sagedamini pered, kus turvaline kontakt on nõrgem ja vestlust on keeruline alustada.

LÄHENEMINE „NÜÜD

SAID SELLE VANUSE TÄIS, RÄÄGIME“ EI TÖÖTA.

Millal oleks teie hinnangul õige aeg vanemal lapsega keha muutumise teemadel teadlikult rääkida?

See ei peaks kindlasti olema ühekordne „nüüd istume maha“ jutt. Pigem tasub keha arenemisest vestelda järjepidevalt. Kui nendel teemadel rääkimine on kodus tavaline, on see lapsele turvalisem ja ka vanemale endale lihtsam.

Hea võimalus vestluseks tekib sageli argiolukorras – näiteks koos filmi vaadates, kui lapsel on mingi küsimus. Vanema ülesanne on need hetked ära tabada. Kui rääkida eakohaselt ja rahulikult, siis on suurem tõenäosus, et laps tuleb vanema juurde ka siis, kui need teemad muutuvad tema jaoks isiklikumaks ja raskemaks.

Millised on kõige sagedasemad vead, mida lapsevanemad selliseid vestlusi alustades teevad? Kuidas neid vigu vältida?

Levinud viga on loengu pidamine. Laps võib sulguda, kui ta tunneb, et teda õpetatakse. Oluline on, et laps saaks rääkida, küsida ja vajadusel ka vaielda, tundes, et teda kuulatakse.

Lapsed võivad teada juba üsna palju, aga nad ei pruugi kõigest õigesti aru saada. Selle asemel et lapse arusaamu maha teha, tasub küsida: „Kuidas sa sellise arusaamani jõudsid?“ Nii tekib dialoog, kus vanem saab asju rahulikult selgitada, ilma et laps tunneks häbi.

Kuidas last toetada, kui ta tunneb, et areneb „valesti“ või „valel ajal“?

Kui laps julgeb vanemale öelda, et ta tunneb nii, on see juba väga hea algus ja näitab usaldust. Vanem saab seepeale selgitada, et igaühe areng ongi individuaalne ja see on normaalne.

Sageli aitab ka vanema enda kogemus: lapsi huvitab, kuidas vanemal endal selles vanuses oli. Õigel hetkel jagatuna võib see anda lapsele tunde, et ta ei ole oma murega üksi.

Millised märgid viitavad sellele, et keha muutustega seotud mure võib hakata mõjutama lapse vaimset tervist?

See piir on vanematele keeruline. Teismeea juurde kuuluvad emotsionaalsed kõikumised ja alguses võib tunduda, et kõik on normaalne. Mõnikord saavad vanemad hiljem aru, et emotsionaalset muutust oli siiski liiga palju.

VANEM PEAKS

JÄLGIMA, KAS

LAPS JÄÄB LIIGA ÜKSI, EEMALDUB PÄRISELUST, KAOTAB HUVI SÕPRADE VASTU.

Keha muutus on nähtav, emotsionaalne pool jääb rohkem lapse enda sisse. Vanem peaks jälgima, kas laps jääb liiga üksi, eemaldub päriselust, kaotab huvi sõprade vastu. Riskikoht on ka toitumine: kui laps hakkab söömist piirama või toidukoguseid varjama, tasub reageerida varakult.

Millistes olukordades ei ole lapsevanema toetus enam piisav ja tuleks kaaluda spetsialisti poole pöördumist?

Kui laps jääb pikalt väga isoleerituks, kui tekivad selged toitumise ja kehaga seotud riskikäitumised, kui ärevus või kurbus muutub püsivaks ja hakkab segama igapäevaelu või kui esineb enesevigastamise ja enesetapu teemalisi mõtteid või väljaütlemisi. l

Kust alustada, kui tekib mure?

Esmaseks nõuks ja suunamiseks sobivad sageli kooliga seotud tugivõimalused. Koolipsühholoogi poole võib pöörduda ka vanem ise, et arutada, kas kodus märgatud muutused paistavad silma ka koolikeskkonnas.

Lisaks pakuvad praktilisi juhiseid vanemluse infoportaal tarkvanem.ee ning erinevad nõuandeliinid, sh koolipsühholoogide nõuandeliin, kust saab praktilisi soovitusi, kuidas edasi tegutseda.

Kui laps või pere vajab juba konkreetsemat abi, on mõistlik kaaluda psühholoogi, pereterapeudi või muu vaimse tervise spetsialisti poole pöördumist. Eelteismeiga on muutus mitte ainult lapse, vaid ka vanema jaoks – ja vahel vajab tuge ka vanem.

Kompromissid paarisuhtes

Laste kasvatamisel põrkume aeg-ajalt ikka kokku eriarvamustega – olgu need siis tingitud põlvkondadevahelisest või ka eakaaslaste erinevast nägemusest ja lastetoast. Kui emal ja isal lähevad kasvatusmeetodite valikul arvamused lahku, on mõistlik saavutada omavahel kokkulepe enne, kui lapsed segadusse satuvad.

TEKST: LIISI MOOSAAR-GOERCKE FOTO: SHUTTERSTOCK

Kristel (40) ja Henry (39) on koos olnud üle kümne aasta, nende peres kasvavad seitsmeaastane

poeg ja viieaastane tütar. Kui suhte alguses oli taevas peaaegu pilvitu, lõi laste sünd tavapärase harmoonia kõikuma. Välja tuli kõik see, mis muretul armumise ajal peidus püsis.

Kapsasupist kompromissini

„Enne lapsi elasime justkui omas mullis, roosad prillid ees. Meie vahel polnud erilisi lahkhelisid, sest olime nii armunud ja

soovisime teineteisele meele järele olla. Nii arvasin näiteks terve esimese aasta, et olen leidnud endale väga tervislikult toituva mehe. Tegelikult oli asi lihtsalt selles, et olen ise alati tervislikku toitu eelistanud ja Henry läks sellega minuga koos olles kaasa. Eraldi olles valis ta aga iga kell kiirtoidu,“ muigab Kristel, kes mehe autost aeg­ajalt ka limonaadipudeleid ja šokolaadipabereid leidis.

„Laste sünniga muutus Kristel veelgi tervislikumaks. Siis tuli hakata käima vaid ökopoodides või mööda mahetoidu lette, et lapsed võimalikult puhast toitu saaksid. Magamata ööd ja muu elukorralduse muutus kahe väikese lapse kõrvalt tekitasid minus aga järjest suurema vajaduse magusa, krõpsude ja teiste kiirete süsivesikute järele ning nüüdsest seda ka kodus,“ naerab Henry.

Kristeli sõnul ei ole ta Henry toitumisharjumuste kallal kunagi võtnud, leides, et igal täiskasvanul on õigus ise otsustada, mida sööb. Küll aga hakkas see teda häirima siis, kui lapsed beebieast välja kasvasid ja asusid oma väikeseid käekesi üha sagedamini issi värviliste krõpsu­ ja kommipakkide järele sirutama, mis tundusid järjest põnevamad, kui näiteks neile nina alla tõstetud kodune kapsasupp.

„Siis oli meil küll omavahel selgeks vaidlemist, et laste ees enam ebatervislikku ei sööks. Targem on keelamise asemel ise head eeskuju näidata,“ on Kristel veendunud. „Nüüd söön oma rämpstoite õhtuti kodus siis, kui lapsed juba magavad. Seisin aga Kristeliga asja selgeks arutades selle eest, et lubaksime lastel pidudel ja külas süüa kõike, mida parajasti pakutakse,“ selgitab Henry, kes usub, et mida enam midagi täielikult ära keelata, seda ahvatlevam see lastele tundub.

Nutinuhtlus

Kristelil ja Henryl on tulnud omavahel selgeks saada ka see, kas ja mil määral lasta oma lastel ekraanide taga meelt lahutada. „Kui meie tütar oli kaheaastane, tuli Henry ühel õhtul, sära silmis, töölt koju, sest oli lapsele just tema esimese tahvli ostnud. Kuna me polnud seda ostu varem omavahel arutanud, olin ausalt öeldes šokeeritud küll,“ raputab naine pead.

„Sain oma teleoperaatorilt hea pakkumise ja ega ma pikemalt mõelnud tõesti. Arvasin vaid, et lapsel oleks tore sealt autosõitude ajal multikaid vaadata või kodus lihtsamaid mänge mängida,“ muigab Henry. Digiseadmes mängimise mõte ei meeldinud Kristelile aga mitte üks raas ja praegu kogub tahvel sahtlis tolmu. Autosõitudele võetakse lastele kaasa raamatud ja joonistustarbed, tahvlist on vaadatud multikaid vaid pikemate välisreiside ajal.

Kolm Muusat

LENNA

LIIS LEMSALU INES

KOLM NAIST KOLM LUGU

R 06.03 PÄRNU KONTSERDIMAJA

L 07.03 ALEXELA KONTSERDIMAJA

P 08.03 VANEMUISE

ALGUS KELL 19:00

PIIRATUD ARV SOODUSHINNAGA

PILETEID MÜÜGIL

„Ka seoses televiisori vaatamisega on meil lahkarvamusi olnud. Enne lapsi mängis meil kodus pidevalt taustaks televiisor. Lastega pole see aga minu meelest võimalik, sest siis pööravad nad oma pilgu alatasa teleekraani poole.

Ka multikateks tundub mulle pool tundi päevas juba rohkem kui küll, Henri lubaks lastel telerit vaadata aga oluliselt rohkem,“ räägib pereema, kes tahab, et lapsed selle asemel rohkem mängiksid, joonistaksid ja raamatuid loeksid.

„Tegelikult on mul hea meel, et Kristel taipab näha laiemat pilti, miks tegelikult ka on kasulik piirata lastel ekraaniaja kasutamist. Niisamuti oleme Kristeli algatusel leppinud omavahel kokku, et laste juuresolekul püüame ka ise end nutitelefoni taha mitte ära unustada. Kui on tarvis korraks midagi sealt vaadata, teed selle kiirelt ära ja paned siis telefoni käest. See on iseendalegi hea praktika, kuidas nutisõltuvust vähendada,“ kirjeldab Henry.

Head lapsed kasvavad vitsata

Paaril on seoses laste kasvatamisega tulnud lahendada teisigi erimeelsusi. Kui Henry väike oli, sai ta oma ema käest aeg­ajalt vitsa –

see on jätnud temasse jälje, mis paneb uskuma, et lastel ongi karmimat kasvatust vaja. „Ma sain vitsa alati ikka asja eest – kui mind oli korduvalt hoiatatud, aga ma polnud sellest hoolimata sõna kuulanud. Ma ei heida seda tagantjärele oma emale ette, kes kasvatas üksi kahte poega. Sellegipoolest ei tule mul täna mõttessegi oma lapsi füüsiliselt karistada. Küll aga on minu arvates Kristeli kasvatusmeetodid kohati liiga leebed,“ leiab pereisa.

TARGEM ON KEELAMISE ASEMEL

ISE HEAD EESKUJU NÄIDATA.

„Henry arvates on hea mõte anda lapsele näiteks multikakeeld mõneks päevaks või jätta magustoidust ilma, kui laps sõna ei kuula. Mina sellega aga ei nõustu, eriti kuna Henry kasutab neid tihtilugu ähvardusena. Näiteks: kui sa kohe sõna ei kuula, siis täna õhtul multikaid ei näe,“ arutleb Kristel, kes tunneb, et ähvardustele pole tema südames ruumi.

„Minu arvates jällegi, kui lapsed lähevad nii üle käte, et on igasuguse

kuulmisvõime kaotanud, tuleks neid kuidagi siiski korrale kutsuda. Ähvardamine ei kõla küll hästi, ent on teatud hetkedel ainus, mis meie laste puhul töötab. Kristel püüab küll kõige heaga, aga kui laps selle peale vaid tuure üles võtab, siis vähemalt nendel hetkedel töötab minu meetod paremini,“ ütleb Henry.

Kristel oli enda sõnul nii tagasihoidlik ja sõnakuulelik laps, et ei mäletagi, kas teda üldse kunagi millegi eest karistati, ähvardamisest rääkimata. „Tänapäeva lapsed ongi julgemad ja vabamad oma tundeid väljendama. Ja tegelikult see just meeldibki mulle, sest see ongi neile endile hea,“ leiab ta.

Kingitusi rohkem või vähem

Lapsevanemate arvamused lähevad kohati lahku ka lastele asjade ostmisel. Kui Kristel leiab, et vähem on rohkem, arvab Henry vastupidi. „Kuna ma ise pidin lapsepõlves palju vanema venna riideid kandma ja midagi uut sai ema mulle lubada harva, tahan oma lastele tõepoolest võimaldada rohkemat. Ka siis, kui nad küsivad minult toidupoest mõnda väikest üllatust, on mul raske neile ära öelda,“ ütleb Henry, kelle lapsed saavad iganädalaselt ühe või koguni mitu uut väiksemat mänguasja.

„Minu silmis on seda liiga palju,“ ohkab Kristel, kes oma lapsepõlves kunagi puudust ei tundnud, ent keda kasvatati veendumuses, et liiga palju kingitusi pole ka lapsele hea. „Oleme Henryga korduvalt rääkinud, et minu arvates ostab ta lastele iga küsimise peale liiga heldekäeliselt asju. Ja isegi kui ta lubab, et püüab neile ära öelda, ta seda tegelikult ei suuda,“ muigab naine. Nii ongi lastel juba teada, kelle poole nad oma väiksemate ostusoovidega pöörduvad. Kristel hoiab aga oma joont ja soovitab lastel panna suuremad soovid kirja jõuluvanale või oodata sünnipäeva.

„Ka tuttavate laste kasutatud asjade osas oleme eriarvamusel. Minus on ikka väga tugev soov

osta oma lastele ainult uusi asju, Kristel räägib aga kenasti keskkonnahoiust ja nii ma iga kord leebun, kui mõne kotitäie kasutatud lasteriideid mõnelt tuttavalt taas vastu võtame,“ muheleb Henry. „Ja mina saan siis jällegi rõõmustada, sest see õpetab lastele asjade ringlust. Et kui mõnda riietust, raamatut või mänguasja hästi hoida, saab sellest rõõmu tunda kauem ja saavad veel teisedki lapsed. Ja et me ei pea nii palju tootma, tarbima ja asju kergekäeliselt prügikasti lennutama,“ ütleb Kristel, kes nõelub tänapäevani ka laste püksipõlvi. Mitte sellepärast, et poleks võimalik uusi terveid pükse osta, vaid just selleks, et hoidagi keskkonda ja näidata lastele eeskuju.

Paarisuhe

on leebem kui teine ning nõus rohkem asju ostma jms, ent sellegipoolest paistavad lapsevanemate arvates nende peres peamised reeglid paigas olevat ja lapsed rahul. Segaseid signaale nad lastele ei anna.

Kui küsin Kristelilt ja Henrylt nende paarisuhte kohta, nõustuvad mõlemad, et laste kasvatamine on nende paarisuhte korduvalt proovile pannud. Mõistagi on nende vahel olnud eriarvamuste lahendamisel ka tülisid, ent seni on suhe muutusterohkele pereelule vastu pidanud ja sellest tugevamakski kasvanud.

ERINEVUSED TEGELIKULT

RIKASTAVAD MEIE

Kristeli ja Henry arvates suudavad nad oma erinevustest hoolimata anda lastele sellegipoolest selgeid suuniseid. Neil on kokkulepe laste ees kasvatusmeetodite teemal mitte vaielda, vaid rääkida enne omavahel asjad selgeks. Lapsed küll mõistavad vanemate erinevusi ja seda, et üks

SUHET JA KA LAPSI.

„Erinevused tegelikult rikastavad meie suhet ja ka lapsi. Lisaks on mul hea meel, et me oleme Kristeliga mõlemad piisavalt tolerantsed, et arvestada teineteise eriarvamustega ja leida laste kasvatamisel kompromisse. Me kumbki ei anna kõiges alla, vaid arutame omavahel nii kaua, kuni jõuame mingisuguse mõlemaid pooli rahuldava kompromissini. Sest lõppude lõpuks soovime me ju mõlemad oma lastele vaid kõige paremat,“ võtab Henry kogu loo kenasti kokku.

Pakume nii üldarstiabi kui ka väga spetsiifilisi uuringuid ja protseduure: vaktsineerimisest ja küünelõikusest kuni laparoskoopiani.

OotamekõikiNordicVetLoomakliinikusse(Koskla16,Tallinn)

Oleme avatud esmaspäeval ja kolmapäeval 9-19, teistel tööpäevadel 9-17!

Sakalamaa SALADUSLIK PÄRL

Elasid kord ühes Eesti väikelinnas kolm väikest koolipoissi –Feliks, Robert ja Artur. Ühel ilusal hommikul ütles nende isa:

„Poisid, täna viin ma teid avastama KESK-EESTI VARJATUD PÄRLI!“

Kõik poisid olid väga elevil, sest nad ei teadnud täpselt, mis see Kesk-Eesti varjatud pärl on. Seega nad otsustasid juba varakult, välja uurida, millega on tegu. Tuli välja, et tegu on SUURE-JAANI TERVISEKOJAGA! See KODA on tegelikult lihtsalt üks lahe ja suur maja, kus on palju igasugu veeatraktsioone: neli sauna, lastebassein ja kolme ujumisrajaga suur bassein, ringvoolubassein ja liutorud, mullivann ja üks jääkülma veega bassein.

Artur lubas, et esimese asjana hüppab ta suurde basseini ja hakkab palli mängima. Robert lubas lausa 12 korda järjest ilutorust alla lasta, Feliks aga avastas, et ka emme ja issi saavad seal mõnustasti aega veeta külastades erinevaid saunasid. Suvel aga saab ka väliterrassile päikest nautima minna ja suures kümblustünnis aega veeta. Kui aga lõuna ajal lähevad kõhud tühjaks, siis sellest pole üldse hullu, sest issi ütles, et nad ei pea sööma minemiseks isegi riidesse panema, vaid saavad tellida mõnusaid smuutisid ja igat sorti pitsat kohe basseini kõrval asuvast

KUKEMARI KOHVIKUST. Seda tahtsid poisid kindlasti teha, sest nii lahe on ju sealsamas veekeskuses süüa, ujumispüksid jalas, ja pärast seda uuesti basseini plartsatada!

Ja siis rääkis issi veel, et selles ägedas kohas saaks isegi poiste või tema enda peagi saabuvat sünnipäeva või ka ükskõik mis muud üritust tähistada! Võid kas või paarkümmend sõpra kohale kutsuda, mitu tundi vees hullata ja saunu nautida ning siis kehakinnituseks kohvikust just sulle sobivat head-paremat!

Vaat selline lahe koht siis, vau!

TULE SINAGI JUBA PRAEGU KESK-EESTI AVASTAMIST OOTAVA PÄRLIGA TUTVUMA! SUURE-JAANI VEEKESKUS OOTAB SIND!

Broneeri siin:

Märka oma kasvatusstiili

Kasvatame lapsi ajastul, kus peredes kehtivad erinevad reeglid – ühes kodus on limonaad ja maiused lubatud, teises piiratud; üks laps võib olla hilja õhtul oma seadmes, teine mitte.

TEKST: TANEL JÄPPINEN ILLUSTRATSIOONID: SHUTTERSTOCK

Olenemata tänapäeva väljakutsetest on minu jaoks vanemluse tuum jäänud samaks: pakkuda lapsele turvatunnet ja õpetada oskusi, millega saab hakkama ka siis, kui teised teevad teisiti.

Kasvatusstiile on lihtne mõista kahe telje kaudu: kui palju on soojust ja ühendust ning kui palju on piire ja struktuuri. Autoritaarses stiilis on palju kontrolli ja vähe kontakti; kõike lubavas palju kontakti, vähe struktuuri. Mõlemal on oma puudujäägid. Toetav­autoriteetne lähenemine ühendab mõlemad: vanem on lapsele turvaline sadam ja samal ajal hoiab ennustatavaid ning arusaadavaid piire. Nii kujuneb lapsel sisemine kompass ja eneseregulatsioon.

Miks on vanemal oluline oma stiili märgata?

Sest stressi ja väsimusega hakkab tööle autopiloot. Mõni meist lülitub kontrolli ja karmuse peale, teine annab rahu nimel alistudes kiiresti lapsele järele.

Kui ma teadvustan oma mustrit, saan teha küpsema ja läbimõeldud valiku: kas ma ehitan/hoian suhet või üritan ainult käitumist „kontrollida“. See vahe muutub eriti oluliseks siis, kui laps kasvab ja teatud vanusest välisest kontrollist enam ei piisa. Eriti teismeeas ei too karmim „käsi“ paremat koostööd, vaid sageli suuremat vastandumist.

Kaks äärmust

Autoritaarset stiili peetakse vahel „vanaks heaks kasvatuseks“, kus laps pidi lihtsalt kuuletuma. Lühiajaliselt võibki see anda tulemuse – vaikuse ja korra. Pikaajaliselt on selle tulemuseks aga kohanemine, kus laps õpib karistust vältima, aga ei õpi päriselt, mis on õige või vale, sobilik või sobimatu, moraalne või amoraalne. Lapsed käituvad hästi, kui nad suudavad. Kui nad ei suuda, pole süüdi „halb iseloom“, vaid lapsel on millestki puudu – kas kontaktist vanemaga või oskustest paremini käituda.

STRESSI JA VÄSIMUSEGA HAKKAB TÖÖLE AUTOPILOOT.

Kui laps demonstreerib järjepidevalt oma käitumisega, et ta ei saa mingite ootustega hakkama, tuleb vanemal õppida selle käitumise taha vaatama. Miks ta selliselt käitub? Kas laps ei taha või ta ei oska / ei suuda paremini? Tihti on see kas enesejuhtimise oskuste puudulikkus või suutmatus –

väsimus, nälg, ülekoormus. Kui näeme käitumist kui sõnumit, saame õpetada oskuseid (kuidas pettumust taluda, kuidas abi küsida), mitte ainult nõuda paremat käitumist. Teises äärmuses on kõike lubav stiil: vanem püüab olla hea ja vältida kõiki konflikte, surub oma vajadused alla ning piirid muutuvad väga voolavaks. Ebamäärasus on lapsele ebaturvaline. Kui ühel päeval on „ei“ ja teisel päeval sama asja peale „jah“, peab laps pidevalt riske hindama ja seetõttu testib ta piire rohkem.

jooned“ (turvalisus, lugupidamine) ning jätab muus osas valikuruumi. Autonoomia ei tähenda, et laps saab kõike, mida soovib. See tähendab, et ta saab kaasa rääkida ja kokkulepete tegemises osaleda. Hea tööriist on „valgusfoor“: rohelised valikud on tavapärased ja lubatud, punased on keelatud ja kollased on harvad ette kokku lepitud erandid. Näiteks, üldiselt tähendab kell 21 uneaega (roheline käitumine / valik), aga kord kuus teeme perega filmiõhtu ja läheme magama hiljem (kollane erand). Just kollased kokkulepped aitavad paljudel lastel punaseid piire paremini hoida, sest nad ei tunne, et elu on „vangilaager“, kuid kompass püsib paigas.

Üks pere, erinevad stiilid

kodus kokku paar punast joont, mis on päriselt olulised ja tuginevad sügavatele väärtushinnangutele (nt turvalisus, lugupidav kõne, une­ ja ekraanireeglid) ning leppige ülejäänud valdkondades erinevustega, ilma üksteist kritiseerimata.

Kuidas hoida piiri, ilma et lapsest „üle sõidaks“?

Minu lemmikvalem on: nimeta soov, hoia piiri, paku valikuid piiri sees. Hea on ka mõtestada, mis on vanema ja lapse rollid selles dünaamikas. Vanema ülesanne on kehtestada ja hoida piiri ning lapse arenguline ülesanne on seda piiri aeg­ajalt testida või selle vastu protesteerida. Mõlemal on selleks õigus – piir on siin, et jääda, ja lapsel on lubatud tundeid tunda. Näiteks: „Ma näen, et sa tahad Coca­ Colat. Ei, täna ei saa. Sa võid olla pettunud. Vali: kas võtad vee sidruniga või mahla?“ Või ekraani puhul: „Ei, ekraaniaeg on tänaseks läbi. Sa võid olla pahane. Vali: kas paned ise kinni või panen mina. Seejärel teeme kümme minutit midagi koos.“

Tunded on lubatud, aga käitumist tuleb vahel piirata: „Sa võid olla pahane, aga ma ei luba end lüüa.“

Kui laps on emotsioonide laineharjal, pole mõtet läbirääkimisi pidada või põhjuseid selgitada.

Püsiv ja etteaimatav struktuur on lapsele tegelikult kergendus, isegi kui ta protestib. Kui struktuuri pole, võib laps jääda justkui „juhirolli“, mida ta ei taha ega jaksa kanda. Selle tagajärjeks on ärevus, madal frustratsioonitaluvus ja rohkem draamat.

Piiride puudumine ei tähenda vabadust parimas mõttes

Vabadus, mis toetab last ja tema arengut, tähendab autonoomia pakkumist teatud piiride raames. Vanem paneb paika „punased

Kui ühel lapsevanemal on üks stiil, teisel teine ja vanavanematel kolmas, ei pea eesmärk olema täielik ühtlustamine. Küll aga vajab laps tuumikus stabiilsust. Lepi

Kõigepealt tuleb taastada kontakt ja rahulik meeleseisund. Alles seejärel tulevad õpetussõnad või selgitused.

TUNDED ON LUBATUD, AGA KÄITUMIST TULEB VAHEL PIIRATA.

Kui kasvatusstiil muutub seoses tuju, väsimuse või lapse käitumisega

Ka vanemad on inimesed. Küsimus on, mida ma teen, kui „keen üle“. Mind aitab kaks strateegiat. Esiteks, pausi võtmine (üks hingamine, üks samm tagasi) ja olukorra adekvaatsem hindamine. Teiseks, vigade parandus. Kui ma karjusin või käitusin lapsega liiga järsult, siis ma parandan suhte: „Vabandust. Ma käitusin sinuga halvasti.

Piir ise jääb, aga see, kuidas ma seda hoidsin, polnud õige.“

Teise vanema kasvatusstiili kritiseerimise asemel alusta eesmärgi jagamisest: „Ma tahan, et meil oleks kodus vähem karjumist ja rohkem koostööd.“ Leppige kokku üks ühine „punane piir“ ja üks ühine viis, kuidas seda hoida.

Praktika piiri hoidmise harjutamiseks: piiri hoidmisel loo lapsega kontakt (silmside või lähedus), nimeta oma tunne, kehtesta piir ja paku üks valik. Näiteks õhtuse rahmeldamise ajal: „Ma vajan õhtul rahu, kuna tunnen, et see mürgeldamine tekitab minus stressi. Teeme praegusest rahuliku aja. Sa võid olla pettunud. Vali, kas tahad veel oma toas rahulikult mängida või hakkame õhtulugu lugema.“

Turvaline side ei sünni täiuslikkusest, vaid piiride järjepidevusest ja kontakti taastamisest, kui laps või vanem on sellest üle astunud. l

Vaata ka: rahumeelnevanemlus.com

Lasteajakirjad kui lugemisharjumuse algatajad

Tänapäeval toimub lapse areng keskkonnas, kus infohulk on suur ja tähelepanu pidevalt hajutatud. Sellises teabeküllases ja tempokas maailmas on lasteajakirjad suurepärane alternatiiv ekraanidele, sest need pole pelgalt ajaviide, vaid tasakaalustav ja suunav vahend, mis aitab lapsel kasvada teadlikumaks ning keeleliselt osavamaks.

Lugemine kui harjumus, mitte kohustus

Esimene kontakt lugemisega määrab sageli selle, kas laps kogeb teksti kui midagi põnevat või pingelist ülesannet. Lasteajakirjad on üles ehitatud nii, et need ei tekitaks lapses stressi, vaid uudishimu – tekstid on eakohased, tempokad ja visuaalselt toetatud. See loob võimaluse, et lugemisest saab loomulik osa lapse igapäevast, mitte pelgalt kooliks ettevalmistus.

Kui laps loeb ajakirja regulaarselt, harjub ta jälgima pikemaid mõttearendusi, liikuma sujuvalt pildi ja teksti vahel ning looma seoseid oma varasemate kogemustega. Just selline järkjärguline kokkupuude toetab keelelist arengut: sõnavara laieneb, lauseehitus muutub mitmekesisemaks ja tekib julgus end verbaalselt väljendada.

Nii kujuneb lapse maailmapilt sammsammult: ta hakkab tajuma, et nähtustel on põhjused, inimestel erinevad vaatenurgad ja teemadel oma sügavus. Selline sisuline lähenemine toetab iseseisva mõtlemise arengut – laps ei rahuldu lihtsa vastusega, vaid õpib küsima, arutlema ja mõtestama.

Kodumaine praktika ja pikaajaline kogemus

Eestis on lasteajakirjade valdkonnas juba üle 30 aasta tegutsenud Kids Press AS – kirjastus, mis annab välja mitmeid populaarseid ja hinnatud ajakirju eri vanuses lastele. Näiteks on tänu nendele ilmunud poelettidele Barbie, Käpapatrulli ja Miki Hiire ajakirjad. Need väljaanded on tuttavad tuhandetele peredele ja toetavad järjepidevalt laste lugemisharjumust, silmaringi ning loovust.

Ajakirjad kui loovuse käivitajad

Jane Merela:

„Minu lapsed on maailma suurimad lasteajakirjade fännid ja minu vanemate laste lugemishuvi on kindlasti saanud alguse just lasteajakirjadest ja -koomiksitest!

Kuna mulle endale meeldib raamatuid lugeda füüsilisel kujul, siis lasteajakirjade suurimaks väärtuseks pean samuti seda, et see on füüsiline asi, mille laps võtab kätte, avab, pöörab lehti, kritseldab, kirjutab, joonistab või värvib. Veel meeldib väga see, et tänapäeva lasteajakirjad ei tähenda ainult lugemismaterjali – pal-

jud neist sisaldavad ka erinevaid nuputusülesandeid, panevad proovile lapse mõtlemise ja loovuse ning aitavad arengule väga palju kaasa. Õppimine toimub ajakirjade abil lapsele lemmikkeeles –mängu kaudu.

Üks hea nipp, mis aitab lapsel paremaid lugemisharjumusi tekitada, ongi see, kui lasen tal ise valida, mida ta lugeda soovib. Ja on täiesti okei, kui selleks sooviks on lasteajakiri. Ajakirjad, mis sisaldavad nii nuputamist, ülesandeid kui ka mänguasju, lähevad väga peale.“

Turvaline sild lugemismaailma

Anni Keskülla:

„Mäletan lasteajakirju juba enda lapsepõlvest. See elevus-põnevus hinges, kui avastasid postkastist värske väljaande ja terve päev sai kohe uue tähenduse. Mäletan isegi nende lõhna ja neid ajakirjade kogusid, mis vargsi riiulitele ilmusid. Meie põlvkond ongi koos Miki Hiire koomiksitega üles kasvanud ja teeb suurt rõõmu, nähes nüüd enda lapsi samade ajakirjadega koos kasvamas. Oma kogemusest tunneme ja näeme, kui oluline on see, et lapsel oleks käepärast just talle meelepärane kirjandus. Laps võib väga kergesti sattuda vale kirjanduse otsa ja arvata, et lugemine ei olegi talle või on lausa igav. Tegelikult võiks aga last suunata ja üheskoos otsida üles just need

teosed, mis päriselt põnevust pakuvad. Meie lapsed ei puutu igapäevaselt ekraanidega kokku. Küll aga tunneme, et lasteajakirjad pakuvad piisavalt palju värve-põnevust, aga samas ka rahulikku omaette olemise aega. Juba ainuüksi see tuttav tunne, ikka ja jälle ühed ja samad tegelased, aga sootuks uued lood, pakub lapsele teatavat turvatunnet ning äratundmisrõõmu.

Alati ei jaksa või ei tahagi paksu raamatut ette võtta. Aga ühel hetkel leiad nad kusagilt ajakirju lappamast, siitsealt lugemast ning täiesti omast maailmast. Lapsed tihti ise ei märkagi, et ka see on lugemine... Lihtsalt nii põnev on ja siis ühel hetkel ei saagi enam pidama, kuniks ongi ajakiri läbi loetud.“

Tuttavad tegelased juhatavad lugemiseni

Kristel Vesi:

„Lasteajakirjad on olnud meie peres aastaid lapsele vahelduseks raamatutele ja mängimisele ning eriti mugavad reisidel ning pikematel autosõitudel, sest aku pärast ju muretsema ei pea. Alguses valis laps ajakirju pigem kaasas oleva mänguasja järgi, kuid nüüd, kui ta oskab juba veidi lugeda, lähtub rohkem tegelastest ja sisust. Ekraaniaega on igapäevaelus juba piisavalt, seetõttu on ajakirjade suur väärtus meie jaoks see, et need võimaldavad lapsel

aega veeta ekraanivabalt. Paberajakirja on lihtne kätte võtta ning sellega saab tegeleda omas tempos. Kuna väiksemad lapsed ei oska veel iseseisvalt lugeda, on lapsevanema roll oluline. Koos lugemine ja ajakirjades olevad ülesanded tekitavad huvi ning toetavad lapse soovi lugemisega tegeleda. Meie peres on läbi erinevate eluetappide olnud lemmikuteks Käpapatrulli, Spider-Mani, Pokemoni ja Lego ajakirjad – tuttavad tegelased köidavad last kõige rohkem.“

Vormista oma lastele püsitellimus või soeta ükskuid numbreid kodulehelt kidpress.ee!

Lisaks leiad ajakirju kõikide suuremate kaupluste ajakirjanduslettidelt.

Elise ja Juliuse lugu: paarisuhe enne ja pärast lapse sündi

Igas pikas paarisuhtes jõuab tõenäoliselt kätte hetk, mil arvatakse, et teineteise nurgad on täielikult maha lihvitud ning uusi üllatusi enam oodata ei ole. Umbes nii arvasid ka Elis ja Julius, kes on teineteist tundnud sisuliselt kogu oma teadliku elu.

TEKST: LIISBET ESTRA FOTO: KRETEL KUUSK

„ M e käisime ühes koolis esimesest klassist peale. Olime pikalt sõbrad ja üheksandas klassis läksime kokku,“ meenutab paar oma kohtumise lugu. Nüüdseks on sellest koos kasvamisest saanud juba enam kui kümnend: läbi on purjetatud kõikvõimalikud eluetapid kuni praeguse peremudelini, kus kodus kasvab ka 18­kuune Leonardo, ning seni kõigele vastu pidanud suhe kulgeb uues rütmis.

Koos kasvamine ja kokku kasvamine

Elis ja Julius on harjunud palju aega koos veetma, sest teineteise kõrval on läbi käidud pea kõik senise elu kõrg­ ja madalpunktid: „Käisime ühes ja samas koolis, gümnaasiumis isegi samas lennus. Ülikoolis olime samuti koos ja sinna vahepeale mahtus veel aeg, mil käisime neli aastat välismaal raamatuid müümas,“ meenutab Elis pikaaegset tihedat koos kasvamist.

Paari kooselu pole aga alati olnud n­ö traditsiooniline. Pikka aega hoidis neid koos rütm, mis erines tavapärasest üheksastviieni­elustiilist. Kuna mitu aastat oldi suviti välismaal raamatuid müümas, tähendas see väga intensiivseid tööperioode, millele järgnes ülejäänud üheksa kuu jagu võimalust ise enda graafikut

sättida. Elis meenutab, et juba enne lapse sündi tundis ta, kuidas suhtedünaamikat muutis asjaolu, et mõlemad läksid esimest korda „tavatööle“ ja päevakava muutus varasema spontaansusega võrreldes küllaltki rutiinseks.

Lapse sünd muudab partnerid teineteisest sõltuvaks

Üheks Elise ja Juliuse suhte alustalaks on alati olnud vabadus ning sellega käsikäes käiv iseseisvus: mõlemad on saanud oma tegemisi sättida just nii, nagu on ise soovinud. Lapse sünd viskas aga suhtesse paraja vimka – enam ei saagi kõike teha nii, nagu endale kõige rohkem meeldiks. Just vabadusest loobumist peabki paar üheks Leo sünniga kaasnenud suurimaks elumuutuseks. „Varem olime ikkagi kaks eraldi indiviidi: me küll elasime koos, ent ei sõltunud teineteisest. Nüüd aga on meie plaanid väga tugevalt teise omadega seotud – kui üks tahab õhtul trenni minna, peab teine kogu vastutuse lapse eest enda kanda võtma. Me ei saa enam olla isekad,“ tunnistavad vanemad. Elis tõdeb, et vahel on tal tunne, et lapsevanemlus on üks salajane

ON VÄGA VÄHE

ASJU, MIDA EI

SAA LAHENDADA

klubi ja inimesed, kellel lapsi pole, mängivad hoopis teises liigas: „Keegi pole öelnud, et lapse kasvatamine on lihtne, aga tunnen, et enamik inimesi on ikkagi lapsevanemaks saades üllatunud, kui aega­ ja energiat nõudev see kõik alguses on.“ Samuti tunnistab naine, et mõistab alles nüüd päriselt, miks öeldakse, et lapse teisel eluaastal on vaja suur fookus uuesti paarisuhtele panna. „Kui ise suhet õigel ajal uuesti prioriteediks ei sea, siis võib­olla on pärast juba liiga hilja intiimsust taastada. Roommate phase on paratamatu, aga ühist eesmärki silmas pidades ja õigel hetkel jaole saades on kõik mööduv, ma arvan. Eks näis

muidugi, mida ma viie aasta pärast räägin. Pole ju veel lapsi suureks kasvatanud,“ naerab Elis.

„Rahu, ainult rahu,“ ütleks Karlsson. Aga me ei ole multifilmis

Kuigi Elis ja Julius on ennast alati pigem rahulikeks inimesteks pidanud, meenutavad nad muigel suuga olukordi, kus see uskumus on oluliselt kõikuma löödud. „Ilmselt on lapse saamine õpetanud, et me kumbki ei ole tegelikult nii rahulikud inimesed, kui varasemalt arvasime,“ naeravad vanemad ja tunnistavad, et väike Leo võib mõnikord oma temperamendiga ema­isa kannatuse korralikult proovile panna.

Teisalt aga ollakse teineteisele koduses elukorralduses toeks nii, kuidas osatakse, ja ka ülesanded on suudetud enam­vähem võrdselt ära jaotada. „Julius on väga hea isa,“ tõdeb Elis ja on tänulik, et saab pärast mehe tööpäeva lõppu abikaasaga kohustusi jagada ja ka enesele aega võtta.

A-energiaklass

Kodu, kus lastel on hea kasvada

Kirsiõue, uusarendus Saku alevikus, on ümbritsetud metsatukast ning uuselamutest. See on paik, kus pere pisemad saavad naabrilastega turvaliselt ise õue minna ning kõik vajalik on kodu lähedal, vaid lühikese jalutuskäigu kaugusel. Looduslähedane elukeskkond, turvalised hoovid ja kaasaegsed kodud loovad ideaalse paiga perele, kes otsib linnalähedast rahu, kuid hindab head ühendust Tallinna kesklinnaga –auto või rongiga jõuad linna vaid 20 minutiga.

Saku on turvaline ja peresõbralik aedlinnak, kus lapsed saavad iseseisvalt liigelda kooli ja koju. Siinses arenevas kogukonnas on olemas kõik, mida pere vajab – uued koolid ja lasteaiad, mitmekülgsed sportimisvõimalused, nagu padeliväljak, discgolfi rada ja ujula, ning rohkelt rohelust ja vaba ruumi. Saku ühendab endas väikelinna rahu ja kogukonnatunde ning pealinna läheduse eelised ja on ideaalne paik, kus kasvatada lapsi, hingata vabamalt ning nautida kaasaegset elu looduse keskel. Kirsiõue on kodu, kuhu on alati hea tulla.

Uued kodud valmivad juba sel suvel.

Võta ühendust ja küsi lisainfot!

Suhe vajab hoidmist ka siis, kui fookus on pidevalt lapsel

Selleks, et paarisuhe erinevatele katsumustele vastu peaks, ei piisa paraku pikast ajaloost ega ühistest kogemustest. „Kõige alus on minu arvates kommunikatsioon – ja just nimelt haavatav kommunikatsioon,“ leiab Elis. „On väga vähe asju, mida ei saa lahendada päriselt haavatava vestlusega,“ lisab naine ja tunnistab, et just rääkimine on nende suhet alati reel hoidnud ning probleemide lahendamisel võtmetähtsusega olnud.

Avatud suhtluse kõrval ei saa aga mainimata jätta ka kvaliteetaega – just seda, mis veedetakse segamatult ja kahekesi. Paar nendib, et pidevalt üht kaugel tulevikus terendavat kohtinguõhtut oodates suhet värskena ei hoia. Palju suurema kaalu on pärast lapse sündi saanud väikesed kodused hetked, mis annavad ruumi hingetõmmeteks ja end tagasi ühisele sagedusele seadistamiseks. „Näiteks väike silitus möödaminnes või pehme musi, kaaslasele hommikusöögi valmistamine ja õhtune tänulikkuse hetk on need pisiasjad, mida oleme pärast vanemateks saamist

palju kõrgemalt hindama hakanud,“ nendib paar. Just niisugused momendid aitavad argielus teineteise jaoks olemas olla ja meelde tuletada, et paarisuhe on pere kontekstis endiselt olulisel kohal.

SUUR VÕTI LAPSE

KASVATAMISEL

JA SUHTES

ELLUJÄÄMISEL ON SEE, ET MÕLEMA VANEMA „MINA“ SÄILIKS.

Mõlema vanema identiteet peab säilima Elise ja Juliuse lugu kuulates tajun üht olulist ühist nimetajat, mis nende pereelule terveks ning tugevaks vundamendiks tundub olevat: iseennast ei tohi suhtesse ega lapsevanema rolli ära kaotada. „Minu arvates on väga suur võti lapse kasvatamisel ja suhtes ellujäämisel see, et mõlema vanema „mina“ säiliks,“ leiab Elis. Emana tunneb ta sageli, et kui avanebki võimalus täielikult „oma aega“ nautida, seisab ta tegelikult lõputu

hulga valikute ees, mida selle ajaga peale hakata. „Peas on alati kümneid mõtteid: kas koristada, lugeda, vastata meilidele, teha ära mõni to-do­listi ülesanne, tellida lapsele riideid või lihtsalt logeleda, mida ka ju aeg­ajalt tegema peaks. Sageli kipun ikka just neid „vajalikke“ asju tegema,“ tunnistab naine emadusega kaasnevat murekohta – enda heaolu tagaplaanile jätmist. „Kui mõlemad vanemad saavad enda jaoks aega võtta ja teha midagi, mis nende hinge toidab, ollakse tegelikult ka kodus paremad partnerid, paremad emad ja paremad isad,“ lisab ta kauni mõtte.

Pere loomine toob vanemates välja uusi külgi

Elis ja Julius ei pannud enne pere loomist paika suuri plaane ega reegleid – usuti, et küll kõik asjad loksuvad orgaaniliselt paika. Nii ka läks – ei ole ju end võimalik lapse saamiseks nagunii kunagi täielikult ette valmistada.

„Meil on alati sarnased väärtused olnud ja oleme aja jooksul ka paarina eesmärkide seadmisi ning visualiseerimisi teinud,“ räägib Elis ja leiab, et nii tema kui ka Juliuse unistused on olnud küllaltki traditsioonilised. „Soovisime alati, et meil oleks pere ja oma maja ning oleksime edukad. Edukad just selles mõttes, et meil oleks võimalus ja vabadus teha asju, mida armastame, ning veeta perega palju aega,“ tõdeb Elis tänutundes, et paljud ühised unistused on tänaseks kauniks reaalsuseks manifesteerunud.

Elis ja Julius ei too välja ühte pika ja õnneliku suhte saladust –seda vist lihtsalt ei ole olemas. Küll aga tunneb paar, et kui muredest rääkida haavatavalt ja ausalt, võtta ka argielu keskel hetki teineteisele ning mängida ühes tiimis, on ka kõige väsitavamad päevad koos mõnusad ja kaaluvad üles kogu olmemüra. Ehk ongi õnneliku suhte saladus hoopis see: pole mõtet katsumusi karta, vaid otsustada igal hommikul uuesti, et väljakutsetele soovitakse vastu minna koos... l

Kas ka praktiline pereauto võiks olla stiilne ja luksuslik?

Pereauto on tänapäeval palju enamat kui lihtsalt neli ratast ja suur pagasiruum. Pered otsivad sõidukit, mis oleks ruumikas, ökonoomne ja turvaline, aga samal ajal mugav ning visuaalselt nauditav. Autos peavad end hästi tundma nii lapsed, lemmikloomad kui ka täiskasvanud – olgu ees ootamas igapäevased linnasõidud või pikemad perepuhkused.

Suuremate perede puhul on sageli parimaks lahenduseks mahtuniversaal või väikebuss. Tuntud nimed selles segmendis on näiteks Mercedes-Benz V-klass ja Volkswagen Multivan või Caravelle, mis pakuvad kõrget kvaliteeti, kuid on sageli väga kõrge hinnaga. Viimastel aastatel on aga turule tulnud tugev alternatiiv, mis ühendab praktilisuse, luksuse ja mõistliku hinna.

Kia Carnival on mahtuniversaal, mis muudab arusaama pereautost. Sõiduk pakub kuni 9 istekohta ja erakordselt avarat salongi, kus on ruumi nii lasteistmetele kui ka kogu pere varustusele. Oluline pluss peredele on koguni neli ISOFIX-kinnitusega istekohta, mis muudab laste turvaistmete paigaldamise lihtsaks ja paindlikuks.

Carnivali üheks suurimaks tugevuseks on rikkalik standardvarustus. Juba baasversioonis on olemas mugavus- ja turvalahendused, mis paljudel sama klassi Euroopa konkurentidel on kallid lisad: distantsi hoidev püsikiirusehoidja, reahoidmis- ja reavahetusabi, roolisoojendus, istmesoojendused, istmeventilatsioon ning Apple CarPlay. See teeb

igapäevased sõidud mugavaks, turvaliseks ja stressivabaks ning annab Carnivalile väga tugeva hinna ja väärtuse suhte.

Sõidumugavuse eest hoolitseb ökonoomne ja töökindel 2,2-liitrine diiselmootor (148 kW), mis sobib suurepäraselt nii linnaliiklusesse kui ka pikkadeks maanteesõitudeks. Mõistlikud kütuse- ja hoolduskulud teevad Carnivalist praktilise valiku samuti pikemas perspektiivis. Kia mudelid on tuntud oma vastupidavuse poolest ning see annab pereautot valides olulise kindlustunde. Lisaks on 9-kohalisel autol oluliselt madalam automaks! Salongis kasutatud premium-klassi materjalid ja modernne disain loovad tunde, mis on võrreldav luksusautodega. Lisavarustusena on võimalik valida näiteks digitaalne näidikuteplokk, elektrilised küljeuksed, Krelli premium-helisüsteem, katuseluugid ja palju muud – iga pere saab kujundada auto täpselt enda vajaduste järgi.

Kia Carnivalide maaletoomisega tegeleb JPCars, mis impordib sõidukeid juba alates 2006. aastast. Alates eelmisest aastast on JPCars spetsialisee-

runud just Kia Carnivali mudelite impordile, pakkudes hoolikalt valitud ja kvaliteetseid sõidukeid Eesti peredele. Auto soetamisel on võimalik valida laoautode seast või tellida endale sobiv sõiduk, mille tarneaeg on ligikaudu kolm kuud. JPCars teeb koostööd kõigi suuremate Eesti liisingu�irmadega, seega on võimalik auto soetada ka liisinguga.

Kui otsid pereautot, mis on ühtaegu praktiline, stiilne ja luksuslik ning pakub konkurentidega võrreldes rohkem juba standardvarustuses, tasub Kia Carnival kindlasti oma silmaga üle vaadata.

Võta julgesti ühendust: Kristjan Saadoja +372 5699 2959 orders@jpcars.ee www.jpcars.ee

Kevadväsimust saab vältida

Kevad toob endaga kaasa kauaoodatud valguse, soojuse ja looduse tärkamise. Ometi kogevad paljud just sel ajal seletamatut väsimust, tujude kõikumist ja keskendumisraskusi. See nähtus, mida rahvakeeli tuntakse kevadväsimusena, pole meditsiiniline diagnoos, kuid mõjutab igal aastal suurt osa elanikkonnast. Õige eluviis ja väikesed muudatused igapäevaharjumustes aitavad seda aga märgatavalt leevendada.

TEKST: MARIANN VILBRE FOTO: SHUTTERSTOCK

Mis kevadväsimuse taga tegelikult peitub?

Pikk ja pime talv tähendab kehale pidevat energiadefitsiiti. Päikesevalguse vähesus talvel viib D ­vitamiini taseme languseni, mõjutab unetsüklit ja meeleolu. Kevadel, kui päevad ootamatult pikenevad ja temperatuur kõigub, vajab organism aega ümberhäälestumiseks. Sellel üleminekuperioodil ongi tavaline, et keha on väsinud, kuigi loodus õitseb.

Une kvaliteet on esimene samm taastumiseks

Kevadväsimusega võitlemisel on oluline korrastada unerežiim. Kuigi kevadine päike meelitab õhtuti kauem üleval olema, vajab keha kindlat unerütmi. Une esimeses pooles on tavaliselt rohkem sügavat und, mis mängib keskset rolli füüsilises taastumises ja immuunsüsteemi tugevdamises. Selleks, et keha saaks taastuda ja vaim püsiks erksana, on oluline nii piisav unekogus kui ka see, et uni järgiks inimese loomulikku ööpäevarütmi.

Valguse reguleerimine mängib samuti rolli – hommikuti tuleks lasta päevavalgus tuppa, et keha sisemine kell sünkroniseeruks. Õhtuti võiks aga vältida tugevat ekraanivalgust vähemalt tund enne magamaminekut.

Toitumine, mis toetab energiataset

Ka tasakaalustatud toitumine aitab kevadväsimust märgatavalt leevendada. Raskete, tärkliserikaste toitude asemel võiks eelistada värsket, kiudaineterikast toitu, mis ei koorma seedimist ja toetab soolestiku mikrobioomi. Kevadel tasub toidulauale lisada rohkelt rohelist – spinat, lehtkapsas ja muud rohelised salatilehed pakuvad näiteks ohtralt vitamiine ja mineraalaineid.

Oluline on ka D ­vitamiini piisav kogus – Eesti kliimas võiks enamik inimesi seda juurde võtta vähemalt varakevadeni. Samuti tuleks jälgida B ­grupi vitamiinide ja rauataset, mis mõjutavad otseselt energiataset ja meeleolu.

Füüsiline aktiivsus tõstab toonust

Kevadväsimust aitab edukalt hajutada ka liikumine. Isegi kerge jalutuskäik päikese käes aitab kehal serotoniini toota, mis parandab meeleolu ja annab energiat. Soovitatav on iga päev veeta vähemalt 30 minutit värskes õhus – võimalusel looduses.

Kui jaksu trenni teha pole, aitab ka regulaarne liikumine igapäevaelus – trepist kõndimine, tööpausideks sirutusharjutused või kodused kerged toimetused. Liikumine ei pea olema pingutuslik, vaid järjepidev.

Kui väsimus ei möödu

Kui kevadväsimus kestab kauem kui mõni nädal ja hakkab igapäevaelu häirima, tasub nõu pidada perearstiga. Mõnikord võivad selle taga olla tervisemured, nagu kilpnäärme alatalitlus, depressioon või vitamiinide puudus. Õige diagnoos ja ravi aitavad taastuda palju kiiremini. l

Allikad: biologyinsights.com, toitumine.ee, carefromnature.co.uk

Autorid

RAY COONEY

MICHAEL J. BARFOOT

Tõlkijad

LAURI SAABER

VELLO JANSON

Lavastaja

PEETER RAUDSEPP

Kunstnik

PILLE JÄNES

Valguskujundaja

ROOMET VILLAU

Osades EMTA Lavakunstikooli XXXII lennu

näitleja õppesuuna tudengid

ERIK HERMAKÜLA

JOONAS KOFF

ELIIS-MARIA KOIT

MAURI LIIV

MATTIAS NURGA

UKU POKK

ALEX PAUL PUKK

KATARINA SITS

CAROLYN VEENSALU

HPV puudutab nii tüdrukuid kui ka poisse ja täiskasvanuidki

TOIMETAS: JEVGENIA GORSKI FOTO: SHUTTERSTOCK

Kui juttu tuleb inimese papilloomiviirusest ehk HPV-st, arvatakse sageli, et tegemist on naiste teemaga. Seoses emakakaelavähiga on tekkinud arusaam, justkui puudutaks HPV vaid teismelisi tüdrukuid ja naisi. Tegelikult on see üks visamaid tervisemüüte – HPV puudutab kõiki.

HPV levib lähi­ ja seksuaalse kontakti kaudu ning enamik inimesi puutub sellega elu jooksul kokku, sageli ise seda teadmata. Paljud nakkused mööduvad iseenesest, kuid osa viirustüvesid võib põhjustada tõsiseid terviseprobleeme, sealhulgas erinevaid vähivorme. Lisaks emakakaelavähile võib HPV olla seotud ka pea­, kaela­ ja genitaalpiirkonna vähiga.

Miks vaktsineerida just noori?

Kõige tõhusam kaitse HPV vastu on vaktsineerimine enne seksuaalelu algust. Seetõttu soovitatakse vaktsineerida lapsi ja noori vanuses 12–14 aastat, mil immuunvastus on kõige tugevam. Eestis on HPV vastu vaktsineerimine olnud koolides kättesaadav juba mitu aastat, nüüdseks saavad tasuta vaktsiini kõik 12–18­aastased noored – nii tüdrukud kui ka poisid.

Paraku ei jõua info alati peredeni. Mõned vanemad arvavad endiselt, et poisse pole tarvis vaktsineerida. Tegelikult vajavad poisid samasugust kaitset nagu tüdrukud – HPV ei vali sugu ja vaktsineerimine aitab ennetada nii haigestumist kui ka viiruse edasist levikut.

Aga kui noorusaeg on juba möödas?

Vaktsineerida saab ka mitmes apteegis. Kuni 18­aastastele on HPV vastu vaktsineerimine apteegiski tasuta.

Kuigi parim aeg vaktsineerimiseks on noorukieas, võib sellest kasu olla hiljemgi, sest vaktsiin kaitseb mitme viirustüve vastu ja täiskasvanu ei pruugi kõigiga neist kokku puutuda. HPV ei ole „kellegi teise mure“. See on teema, millest tasub peres rääkida rahulikult ja avatult. Mida rohkem on teadlikkust, seda kindlamalt saame oma lapsi ja iseennast kaitsta. Vaktsineerimine on väike samm nüüd ja praegu, mille mõju võib kesta kogu elu. l

HPV ehk inimese papilloomiviirus on Eestis väga levinud. Elu jooksul nakatub vähemalt neli inimest viiest mõne HPV tüvega. Eestis diagnoositakse igal aastal enam kui 200 uut HPV­st põhjustatud vähijuhtu. vaktsineeri.ee

SUREMUS HPV-ST PÕHJUSTATUD VÄHKI ON VÕIMALIK VIIA NULLILÄHEDASEKS

Terviseameti nakkushaiguste epidemioloogia osakonna spetsialist Irina Filippova

„Vaktsineerimine võib oluliselt vähendada suremust HPV­st tingitud vähkkasvajatesse. See levib inimeselt inimesele nahakontakti kaudu või limaskestade kokkupuutel. Nakkuse võib saada näiteks seksuaalvahekorra ajal, kuid piisab ka lihtsalt intiimsetest puudutustest. Seetõttu on oluline vaktsineerida noori varakult, enne võimalikku kokkupuudet viirusega. Eestis pakutakse tasuta vaktsineerimist 12–18­aastastele ja soovituslik on alustada 12­aastaselt. Teiste riikide kogemused näitavad, et õigeaegne vaktsineerimine aitab oluliselt vähendada HPV­ga seotud vähivorme ning kõrge vaktsineerimishõlmatus vähendab ka viiruse levikut kogu ühiskonnas. Pikaajaliselt on võimalik viia suremus HPV­st põhjustatud vähkide tõttu nullilähedaseks.“

Legendaarsed mustpead KAHES MUUSEUMIS!

Mustpeade vennaskond, mis rajati keskajal vallaliste kaupmehesellide ja võõramaiste kaupmeeste ühendusena, sai tuntuks oma värvika peokultuuriga, kuid andis olulise panuse ka linna sõjalisse kaitsesse ja tuletõrjesse. Enneolematu ülevaate Tallinna kunagiste äriinglite ajaloo rikkalikest kihistustest saab Tallinna Linnamuuseumi kahel suurnäitusel, kuhu pääseb nüüd ühispiletiga.

„Võit või surm!“ – see kõnekas moto räägib Mustpeade vennaskonna rollist Tallinna kaitsmisel ja püsimisel euroopaliku kaubalinnana. Näitus Kiek in de Köki suurtükitornis tutvustab vennaskonna tegevust võitluses vaenlaste vastu lahinguväljal, aga ka linna tuletõrje eestvedajana.

Tallinna linnaelumuuseumi näitus „Rikkad ja ilusad. Mustpeade vennaskond Tallinnas“ annab ülevaate vennaskonna pidustustest ning sellest, kuidas neist said tõelised tallinlased. Lisaks saab uurida vennaskonna rolli linna majandus- ja seltsielu arendamisel.

Ühispiletid on müügil Tallinna linnaelumuuseumis (Vene 17), Kiek in de Köki kindlustustemuuseumis (Komandandi tee 2) ja Piletilevis.

Põsed ei puneta ainult külmast

Punased põsed, kare nahk ja kuivustunne näitavad, et lapse nahk vajab hoolitsust.

Aitame teha valikuid, mis toetavad talvisel ajal naha loomulikku kaitsefunktsiooni.

TOIMETAS: SVEN SULA

FOTO: SHUTTERSTOCK

Dermatoloogid toovad välja, et talvised temperatuurid ja kütteperioodi kuiv õhk ei ole lihtsalt ebamugavad, vaid muudavad naha kaitsekihi õhemaks ning vähem vastupidavaks igapäevastele keskkonnamõjudele. Pakasega väljas viibides kaotab nahk kergesti niiskust. Kui naha loomulik kaitse nõrgeneb, võib tekkida sügelus, ketendus ja ärritus, eriti näol ja kätel.

Talvine pesurutiin

Mudilase nahk ei ole lihtsalt väiksem versioon täiskasvanu omast, vaid struktuurilt erinev. Liiga sagedane või liiga pikk vannitamine ja duši all mõnulemine võib eemaldada naha loomulikku rasu, mida on vaja kaitseks kuivuse vastu. Lühem ja leige veega pesemine aitab hoida naha niiskustaset.

Pärast pesemist tuleks keha hoolikalt, aga õrnalt kuivatada ja hooldada vastavalt vajadusele. Dermatoloogid soovitavad rikkalikuma tekstuuriga niisutajaid, mida võib kasutada kohe pärast pesemist, kui nahk on veel veidi niiske. Selline järjepidev niisutamine tugevdab

Kolm asja, mida tasub pigem vältida

1. Liiga sagedane ja kuuma veega pesemine Kuum vesi ja tihe pesurutiin kipuvad eemaldama naha loomulikku kaitsekihti, nahk võib muutuda kuivemaks ja tundlikumaks.

2. Tugevalt lõhnastatud ja intensiivselt vahutavad pesuvahendid Talvisel ajal, kui naha vastupanuvõime niigi väheneb, võivad sellised tooted kuivatada ja ärritada nahka rohkem, kui vaja.

3. Punetava ja kiskuva naha hoolduseta jätmine Nahakuivus kipub talvel pigem süvenema ja järjepidev hoolitsus aitab ennetada ebamugavust ning lõhenemist.

nahka ja aitab taastada loomulikku kaitsekihti, mis hoiab niiskuse nahas ja ärritajad eemal.

Loeb ka riietus

Talvel ei mõjuta ainult õhk, vaid ka tuul ja külm võivad nahka kuivama ajada. Põskede ja käte kaitsmine rasvaste salvide või kreemidega aitab vältida ärritust, mida külm ja tuul kipuvad tekitama. Samuti tasub tähelepanu pöörata, mida selga panna. Soojad ja pehmed materjalid vähendavad hõõrdumise võimalust, mis ärritaks nahka veelgi.

Kui hooldus on järjepidev ja õigesti valitud, võib lapse nahk talveperioodil püsida pehme ja kaitstud. Samas tasub tähele panna, kas kuivus on süvenenud. Kui sellega kaasneb tugev sügelus, isegi lõhenemine, võib vajalik olla meditsiiniline nõuanne, et arutada individuaalseid vajadusi, eriti krooniliste seisundite, nagu atoopilise dermatiidi puhul. l

Allikad: yalemedicine.org, lastehaigla.ee

TAMREX pole lastepood!

PEHME, ÕHULINE JA VASTUPIDAV

Woolpoweri tooted on valmistatud villafroteest –Ullfrotté Original. Selle väline pind on sileda ja lameda koega ning pahem pool froteeaasaline. Kanga kohevad aasad kombineerituna villa kähara kiuga annavad kudumi, millesse mahub suur hulk õhku. Nõnda moodustub teie keha ümber suurepärane isolatsioon.

ÜLE 40 AASTA KOGEMUST

Woolpower meriinovillane kangas, Ullfrotté Original töötati välja, 1970ndate alguses koostöös Rootsi relvajõudude, teadlaste, arstide ja ellujäämisspetsialistidega. Selle kanga unikaalne valmimise protsess saab alguse juba meriinolammastest. Nad elavad õnnelikku mahelamba elu Uruguai ja Patagoonia Argentiina poolsetes osades asuvates farmides. Meriinolambad söövad aasta läbi õues värsket rohtu. Võrreldes põhjapool kasvanud lammaste villaga, on neil tihedam ja 6 korda peenema kiuga vill. Põhjamaise lamba toidusedel on eri aastaaegadel väga erinev. Tänu sellele on nende villakiud ka jäigemad. Need ei paindu nahaga kokkupuutes nii hästi. Sellest ka üldtuntud teadmine - villane riie torgib! Seevastu peenekiulisest meriinovillast Woolpoweri riideeset saab ka kõige tundlikum inimene otse naha vastas kanda. See on mõnusalt pehme ja väga soe!

MASINPESTAV 60 °C JUURES

Woolpoweri riideosad on suures ulatuses kootud sukkmeetodil. Kehaosa, varrukad, sääre- ja kraeosad kootakse ringselt ning õmmeldakse kokku alles järgmise kehaosa tükiga. Nii on rõivastel vähem ebamugavaid õmblusi ja vähem soojakadu! Woolpoweri riided on masinpestavad 60 °C juures ilma, et need kokku tõmbuksid. Pesemiseks soovitame kasutada lanoliini sisaldavat pesuainet.

Tule mängi Mängu Saarel!

Mängu Saar on hubane ja rõõmus mängutuba, kus lapsed saavad mängida, avastada ja liikuda ning vanemad veeta kvaliteetaega koos perega. Meie mänguruumid on loodud nii, et laps tunneks end turvaliselt ja vabalt ning mäng tooks päriselt rõõmu.

Otsid kohta lapse sünnipäevaks?

Mängu Saar on ideaalne paik lapse sünnipäeva tähistamiseks.

Siin sünnib pidu ilma stressi ja korraldusmuredeta.

Pakume sünnipäeva „võtmed kätte“: hubane mängutuba, toit, animaatorid, show’d ning koristus pärast pidu.

Lisaks saab valida erinevaid lisavõimalusi, et pidu kulgeks maksimaalselt muretult nii lapsele kui ka vanematele.

Meie eesmärk on luua pingevaba ja soe peoõhkkond, kus laps saab nautida mängu ja rõõmu ning vanemad olla hetkes ja lihtsalt pidu nautida.

Lisaks sünnipäevadele on Mängu Saar suurepärane koht ka perepuhkuseks ja argipäevaseks mänguajaks. Mugav piletisüsteem võimaldab tulla mängima just siis, kui teile sobib, ning lahkuda rahulikult omas tempos.

Tule mängima, puhkama ja pidutsema – me ootame teid!

Tule argipäeval Mängu Saarele mängima!

Lahtiolekuajad leiad meie kodulehelt ja FB lehel.

Mängu Saared aadressid: Osmussaare 8 , I korrus, Tallinn

Kopli 25 I korrus, Tallinn Päevalille 4 (Rocca Towers) III korrus, Tallinn

Tutvu võimaluste ja lisateenustega meie kodulehel: www.mangusaar.ee

Mängu Saar mangusaar tel 5662 3029

Lapse lasteaiariided olgu mugavad ja praktilised

Lasteaeda minek ei tähenda ainult uut päevakava ja seltskonda, vaid asetab lapsevanema lauale ka väga praktilise küsimuse: kuidas last riietada nii, et tal oleks iga ilmaga mugav, soe ja turvaline. Hästi läbimõeldud lasteaiariietus aitab põnnil päeva jooksul paremini toime tulla, toetab tema iseseisvust ning muudab ka õpetajate töö sujuvamaks. Mida aga võsukesele lasteaiakotti kaasa pakkida, et ei peaks päevad läbi tema heaolu pärast südant valutama?

TEKST: LIISBET ESTRA FOTOD: SHUTTERSTOCK

Laps vajab praktilisi lahendusi

Lasteaed ei ole koht, kus populaarseid moetrende taga ajada. Lapse rõivad peaksid vastu pidama aktiivsele mängule, sagedasele pesule ja muutuvatele ilmastikuoludele. Liiga jäigad, ebamugavad või ainult ilu pärast soetatud riided võivad põnnile hoopis ebamugavust valmistada ning mängurõõmu takistama hakata. Kui võsuke ei saa ise pükse jalga või jopet selga, sõltub ta pidevalt täiskasvanu abist ja see tekitab pingeid nii lapsele endale kui ka õpetajatele ja lapsevanemale.

Seega, hea lasteaiariietus on niisugune, mis toetab lapse iseseisvust ja liikumisvabadust. Kui riie ei pigista, ei hõõru ega sega liikumist, saab pisike keskenduda mängule, mitte sellele, et midagi on ebamugav.

Kihiline riietus on lahendus muutlikele ilmastikuoludele

Talvisel ja kevadisel perioodil on kihiline riietus kõige mõistlikum valik. Üks paks ja raske komplekt ei võimalda kohaneda, kuid mitu läbimõeldud kihti annavad paindlikkuse erinevateks tegevusteks ja võimaluse kihte eemaldada või lisada.

Aluskiht on otseses kontaktis lapse nahaga ja selle ülesanne on hoida keha kuivana. Tavaline puuvillane särk võib tunduda mugav, kuid aktiivse mängu ajal imab see niiskuse endasse ja muutub naha vastas jahedaks. Meriinovill või sünteetiline materjal juhib niiskuse aga kehast eemale ja hoiab temperatuuri stabiilsemana – see on vahelduva ilma puhul väga oluline.

Vahekiht on see, mis loob õhuruumi ja hoiab kehasoojust. Fliis, õhem vill või kerge tepitud jope sobib hästi, sest neid on lihtne selga panna ja ära võtta. Liiga paks vahekiht teeb lapse aga kohmakaks ja suurendab higistamist, mis omakorda jahutab keha.

Pealiskiht peaks talvisel ja kevadisel ajal olema võimalikult ilmastikukindel ehk kaitsma nii lume, tuule kui ka vihma eest. Märjad riided on lasteaialapse suurim vaenlane, sest märg laps külmetub kiiresti ka siis, kui õhutemperatuur ei ole väga madal.

Jalanõude valikul tasub loobuda mõttest, et üks paar sobib kõigeks. Soe talvesaabas on miinuskraadidega hädavajalik, kuid plusskraadide ja märja ilma korral muutub see raskeks ja ebamugavaks. Kummikud või kerged veekindlad saapad sobivad paremini, kuid need vajavad sooja ja hästi istuvat sokki. Ka siin aitab kihiline mõtlemine. Peakatted ja kindad vajavad samuti paindlikkust ning alternatiive. Üks väga paks müts ei sobi kõigeks. Õhem peakate, mida

saab kombineerida kapuutsi või tuulekindla jopega, töötab sageli paremini. Kindad peaksid olema veekindlad ja piisavalt pikad, et need püsiksid varrukate peal ega laseks niiskusel sisse pääseda.

Varuriided ootele

Alati on mõistlik lapse lasteaiakappi jätta vähemalt üks komplekt varuriideid: aluspesu, sokid, püksid, särk ja vajadusel ka vahekiht. Nii saad olla kindel, et isegi kui juhtub õnnetus või laps end lihtsalt üleni märjaks või mustaks teeb, on pääsetee olemas.

Oluline on, et lasteaiariided aitaksid mudilasel võimalikult palju ise hakkama saada. Lihtsad lukud, suured trukid ja toimivad krõpsud võimaldavad pisikesel iseseisvalt riietuda: laps, kes saab ise hakkama, tunneb end kindlamalt ja osaleb aktiivsemalt ka rühmategevustes. l

Soovituslik lasteaiavarustus

Mis võiks lapsel kapis kaasas olla, et ta ennast lasteaiapäeval mõnusalt tunneks? Siin on soovitused, mis põhinevad rühmaõpetajate aastatepikkusel praktilisel kogemusel.

ф Sobivas suuruses mähkmed (sõim)

ф Joogipudel joogivee tarbeks

ф Tagavara toariided (T­särk, püksid, seelik, kleit, pusa)

ф Vahetusaluspesu

ф Tagavarasokid

ф Toajalanõud (jalas hästi püsivad sandaalid)

ф Kamm/hari + patsikummid

ф Ilmale ja aastaajale sobivad õueriided, sh vihmakindlad riided

ф Ilmale ja aastaajale sobivad jalatsid (tossud, sandaalid, saapad, kummikud)

ф Liikumistunni riided (T­särk, lühikesed püksid, võimlemissussid, sokid)

ф Lapse lemmik kaisuloom või mänguasi

Kõik lapse riided tasuks valida venivast materjalist – laps tahab palju liikuda, kükitada ja püsti tõusta. Oskuste õpe sisaldab lapse iseseisvat riietumist, seega peab rõivas olema lapsele mugav ise selga panna. Kõik riietusesemed ja jalanõud peavad kindlasti olema sobivas suuruses ning riidekinnitid (lukud, krõpsud) tuleb aeg­ajalt üle vaadata – need peavad olema terved.

tallinn.ee

Lõbus koolivaheaeg

Vahva koolivaheaeg ei tähenda tingimata

suurt rahakulu ega pikki reise – vahel piisab vaid teadlikust planeerimisest. Mõnusa vaheaja saab sisustada nii koduseinte vahel, õues mütates kui ka väikese väljasõiduga mõnda naaberriiki.

TEKST:

MARIANN RENEE VILBRE FOTO: SHUTTERSTOCK

Veeda kodus mõnusasti aega

Kodune koolivaheaeg võib tunduda esmapilgul igav, kuid tegelikult on see võimalus pakkuda lastele just seda, mida nad pärast pingelist kooliperioodi kõige enam vajavad: rahulikku rütmi, tähelepanu ja koosveedetud aega.

Et päevad ei valguks ühetaolisteks, aitab hästi, kui vaheaja nädalaks panna paika lihtne struktuur, kus igal päeval on oma fookus. Üks päev võib olla näiteks pühendatud meisterdamisele, järgmisel päeval võib keskenduda liikumisele – olgu see siis õues või toas. Seejärel võib üheks päevaks anda lastele vaba voli köögis: lasta neil valida retsept, olla päriselt köögis abiks ja õppida iseseisvust. Nii tekib ootusärevus ja päevad ise muutuvad mõtestatuks.

Selliseid päevi planeerides pea meeles, et kõike ei pea juhtima vanem. Kui lapsega koos aru tada, mida ta teha soovib, ja kirjutada koos paari päeva kavand paberile, tekib tal osalus ning arusaam, et vaheaeg ei ole lõputu passiivsus ega ekraanide vahtimine. See toetab iseseisvumist ja annab vanemale võimaluse planeerida aega ka enda jaoks. Ka igavus pole vaenlane – see on loovuse eeldus,

kui lapsel on lubatud selles ise navigeerida.

Talvine väljasõit loodusesse

Eesti loodusel on talvel oma vaikne ja rahulik rütm, mis sobib suurepäraselt koolivaheaja sisustamiseks. Loodusesse sõitmiseks ei pea tingimata tegema suuri ettevalmistusi, mõnikord piisab tunnikesest kelgumäel või ühest heast matkarajast, et päev oleks meeldejääv. Samas võib veeta ka terve nädalavahetuse kuskil, kus lumi, mets ja vaikus loovad võimaluse täielikuks väljalülituseks.

Kui otsida looduses liikumist, mis sobib ka väiksematele lastele, on Viru raba üks kergemini ligipääsetavaid sihtkohti. Talvel muutub laudtee looklevaks rajaks

läbi härmas männiku ja avara raba, kus külm õhk ning vaikus mõjuvad rahustavalt. Suurema elamuse jaoks võib laenutada räätsad – paljud matkakorraldajad teevad juhendatud retki, kus räägitakse rabade loodusest ja talvisest elust. Lapsed saavad uudistada jälgi lumes ja tunnetada, mida tähendab päriselt „metsikus looduses“ olemine.

Otepää on talvel aktiivse puhkuse keskus. Kuutsemäel või Väikesel Munamäel saab kelgutada, õppida suusatama või lihtsalt nautida lumiseid metsaradu. Suusalaenutus ja kogenud instruktorid teevad selle ligipääsetavaks ka neile peredele, kellel pole varasemat kogemust. Samas piirkonnas saab käia jalutamas Pühajärve ääres, kus looklevad kergliiklusteed sobivad ka kelgu või lumesaaniga liikumiseks.

Kui soovid leida mõnusat ja paraja pikkusega matkarada oma kodu lähedal, tasub uurida RMK kaarti, kus on välja toodud sadu lõkkekohti ja lühikesi matkaradu kõikjal Eestis. Need sobivad ideaalselt paaritunnisteks väljasõitudeks, kuhu saab kaasa võtta termose teega, teha lõket ja panna lapsed korjama käbisid või ehitama lumekujusid. Lihtsad hetked loovad puhkusest sageli tugevama mälestuse kui tempokas programm.

Lühike reis naaberriiki

Kui kodu ja Eesti loodus on juba avastatud, võib koolivaheaja mõne päeva sisustada ka lähiriiki sõiduga. Hästi planeerituna ei nõua see suurt eelarvet ega pikka ettevalmistust, kuid pakub vaheldust ja võimalust kogeda midagi uut.

Lätis on kõige lihtsam teha päevane või nädalavahetuse reis Siguldasse –väikelinn on tuntud oma

talvise loodusilu ja väikeste suusanõlvade poolest, mis sobivad lastele ja algajatele. Lähedal asuvad ka Turaida loss ja Gauja rahvuspark, kus saab matkata või kelgutada. Riia pakub aga perele muuseume, jõuluturge ja vanalinna jalutuskäike, mis sobivad hästi pehmema talveilmaga päevadeks.

Kiire laevasõit Helsingisse sobib samuti hästi lühikeseks vahelduseks –näiteks teaduskeskus Heureka Vantaas on peresõbralik, käed­külge­eksponaatidega ja sobib mitme vanuseastme lastele. Talvine linn pakub rahulikke jalutuskäike, arhitektuuri ja kohvikuid, kus peatuda.

Rootsis on lihtsaim sihtkoht Stockholm, kuhu pääseb laevaga, mis juba ise on lastele suur elamus. Linna peresõbralikud muuseumid – Junibacken, Vasa, Skansen – võimaldavad veeta paar päeva tihedas, kuid lapsele arusaadavas ja põnevas rütmis. Talvine linn pakub samas rahu ja avarust. l

Allikad: puhkaeestis.ee, familyholiday.net,

Filmimaratoni päev

Kui väljas tuiskab või soovite lihtsalt veeta rahuliku päeva kodus, sobib koolivaheaja üheks päevaks mõnus filmimaraton. Siin on viis eriilmelist linateost, mis kõnetavad nii lapsi kui ka täiskasvanuid ja sobivad vaatamiseks üksteise järel. Mõnusa teki, padja ja ühise vahepalaga saab luua kodus väikese kinosaali.

((1)) „Paddington“ (2014) Sooja huumori ja südamliku sõnumiga lugu karupojast, kes satub Londonisse ning toob kaose keskele soojust ja lahkust.

((2)) „Kubo and the Two Strings“ (2016) Visuaalselt lummav ja jutustuse poolest rikkalik animatsioon, mis ühendab seikluse ja pereväärtused originaalses võtmes.

((3)) „Ratatouille“ (2007) Pixari meistriteos, mis räägib toiduarmastusest, loovusest ja julgusest järgida oma kutsumust – isegi siis, kui oled rott.

((4)) „My Neighbor Totoro“ (1988) Jaapani stuudio Ghibli rahulik ja lummav film kahest õest ning nende kohtumisest metsavaimu Totoroga. Sobib hästi just vaiksemaks hetkeks maratoni keskel.

((5)) „Ernest ja Celestine“ (2012) Väga stiilne ja vaikne Prantsuse animatsioon karust ja hiirest, kes ei tohiks sõbrad olla, aga saavad selleks siiski. Vaiksem, aga väga kaunis ja südamlik filmipäeva lõpetuseks.

Päeva elavdamiseks võib iga filmi vahele planeerida väikese teemaülesande: kas joonistus, tegelase järgi snäki valmistamine või lühike

Tulge lustima, kuniks lund ja jaksu jagub!

Kelgusõidud tuulikute mäe kelgunõlval oma kelguga.

Jääkarussell kelgunõlva kõrval seni, kuni külmakraade hoiab.

Tõukekelgu ja saanisõidud ajaloolisel külamaastikul.

Talverõõmud nagu vanasti!

Soe tuba ja talulapse maailm Kolga talu aidalauda raidas N-P kell 10-16 (koolivaheajal T–P).

Iga väike samm loeb!

Vaata lisa: evm.ee

Vastlapäev ja maaslenitsa 15. veebruaril Eesti Vabaõhumuuseumis

Vastlamängud vurri keerutamisest kadaajamiseni, hea aasta kindlustamine liulaskmise või õlenuku meisterdamisega, vastlaroad ahjupliinidest vahukoorekukliteni, rahvalikud lood ning laulud meilt ja mujalt!

Vaata lisa: evm.ee/sundmused

Kodu ettevalmistamine pisikese maailmakodaniku tulekuks on ilus ja põnev aeg. Kõige tähtsam on läbi mõelda turvalisuse aspekt – kuidas muuta kodu lapse jaoks võimalikult mugavaks ja ohutuks?

TOIMETAS: KAIRI PRINTS FOTO: SHUTTERSTOCK

Muuda kodu väikelapsele OHUTUKS

Jagame seitset nippi, kuidas kodu lapse jaoks turvalisemaks muuta.

Põrandad

Sellega tuleks tegeleda juba titat oodates. Libeda pinnaga treppidele kleebi sobivad vaibad, vannis ja vannitoa põrandal harju kasutama kummist matte.

Mööbli servad

Väikese tuterdaja samm on tihtipeale ebakindel, komistamised ja kukkumised on varmad tulema. Et hoida ära tõsisemaid vigastusi, kata mööbli teravamad servad nurkade pehmendustega.

Kapiuksed

Kodus võib olla hulk põnevaid ja arendavaid mänguasju, kuid pisikesele avastajale tundub kappide sisu sellegipoolest palju huvitavam. Kui ei jaksa pidevalt riideid uuesti kappi tagasi panna või ei soovi, et laps külmiku sisu sorteeriks, soeta ustele kapilukud.

Pliit

Väikelapsed vaatavad tavaliselt ikka kätega. Osta ahju ja pliidi nuppude jaoks lapsekindlad katted ning kinnita ahjuuksele lapselukk.

Kuumad joogid ja teravad esemed

Enne lapse saamist ei oska selle peale tullagi, et köögilaual aurav kohvitass või korraks käest pandud fileerimisnuga endast mingit erilist ohtu võiksid kujutada. Kuid uudistava väikelapse haardes võib neist tekkida paksu pahandust.

Jälgi oma harjumusi ja tee lapse saabudes vajalikud korrektuurid.

Juhtmed ja pistikud

Kõik, mis satub väikelaste käeulatusse, on nende jaoks äraütlemata põnev. Olgu selleks siis vahvaid hääli tegevad mänguasjad või hoopis koduelektroonika juhtmed.

Võimalusel hoia juhtmeid mööbli taga ja osta koju vajalikus suuruses pistikukatted.

Ära kunagi jäta mobiililaadijat pärast telefoni laadimist otsapidi pistikusse – lapsed kipuvad juhtmeotsa suhu pistma, see aga võib lõppeda väga tugeva elektrilöögiga.

Kamin ja trepp

Vanematele suurt rõõmu pakkuv aeg väikelapse arengus on siis, kui laps õpib roomama­käputama­kõndima. Nüüd tasub kaminate ja treppide ette turvapiirded paigutada ning lastetoas mudilast turnima ahvatlevad mööbliesemed (kummutid, kapid) tugevalt seina külge kinnitada.

Ettevaatlikkus on oluline, kuid ei tasu ka üle pingutada. Elimineeri kõige levinumad ohuallikad ja tunne rõõmu väikese inimese arenemisest, kelle jaoks on iga hetk täis uusi avastusi ja kogemusi!

Allikas: maakodu.ee

KOGEMUS:

Kuidas muutsid kodu väikelapsele ohutuks?

Vastab Piret Lepik, ajakirjanik, kes on hetkel emapuhkusel peagi pooleteiseaastaseks saava tütre Lisel-Mariiga.

Kui palju muutusi olete oma kodus teinud, et elukeskkond lapsele ohutu oleks?

Oleme teinud kodus mitmeid muutusi, et elukeskkond lapsele ohutu oleks. Pistikupesadele oleme pannud kaitsmed, et laps ei saaks sinna sõrmi toppida. Samuti oleme pannud kõrgemale kergesti katki minevad ja lapsele ohtlikud asjad. Vannitoas oleme sättinud kemikaalid kõige kõrgemale riiulile, kuhu laps kindlasti ei ulatu. Oleme proovinud ka mööblit paigutada nii, et teravaid nurki oleks võimalikult vähe. Samuti jälgime last väga tähelepanelikult.

Kas tagantjärele on selgunud ohukohti, mida te ei osanud alguses ettegi näha?

Kas just ohukoht, aga ei osanud alguses ette näha, et teatud vanuses

Foto: Erakogu

muutub laps nii uudishimulikuks –kõikides sahtlites on vaja käia ja sealt asju võtta. Kui oleksin seda osanud ette näha, oleksin sahtlites asjad teisiti paigutanud.

Mida soovitate väikelaste vanematele kõige vajalikumate ohutusvahenditena?

Väikelaste vanematele soovitan kindlasti pistikupesade kaitsmeid, kuna teatud vanuses on väikeste mudilaste uudishimu eriti suur ja kõike on vaja katsuda ning ka proovida suhu toppida, ka pistikupesi. Meie tütart on kaitsmed pistikutest eemal hoidnud.

Samuti on oluline ohtlikud esemed –patareid, käärid, kemikaalid ja muu nende hulka kuuluv – panna ära nii, et lapsed neid kätte ei saaks. Lapsed võivad olla väga kiirete liigutustega ja vanemate reageerimiskiirus ei pruugi alati olla piisavalt hea. Sahtlite ja kappide sulguritest võib olla palju abi, et laste kätte ei satuks asjad, mis kujutavad

Heas kaalus LEMMIKLOOM on tervem ja rõõmsam

„On käärid selle vahel, kuidas näevad oma looma omanikud ja kuidas arstid,“ ütleb veterinaar Katrin Mägi lemmikloomade kaaluteemat avades. Sest olgem ausad –nii mõnegi lemmiku on pere suurest armastusest rulliks toitnud.

TEKST: TRIIN TISLER FOTO: SHUTTERSTOCK

„Loomade ülekaalulisus oli vahepeal küllalt suur probleem, nii nagu inimeste puhulgi, kuid ma panen tähele, et see hakkab muutuma,“ rõõmustab Mägi loomaomanike teadlikkuse kasvu üle. Kuidas aga aru saada, et lemmik on toiduga liialdama hakanud?

Selle kohta sõnab arst, et omanikud ja veterinaarid näevad tihti olukorda erinevalt. „Kasside puhul arvatakse eriti, et peaks olema selline pehmem, sest siis on ta ka rahulikum,“ naerab Mägi ja paneb kõikidele omanikele südamele, et

lemmikloomaga tuleks siiski käia regulaarselt veterinaari vastuvõtul, et lasta kaaluindeksit hinnata oma ala professionaalil. Mägi soovitab vaadata oma lemmiklooma külje pealt ja ülevalt alla.

„Kui ülevalt alla vaadata, ei tohiks looma keskosa meenutada palli, vaid välja peaks joonistuma talje.“

Oluline on teada tõu eripära

Kui oleme ise esmavaatluse ära teinud, soovitab Mägi panna käed lemmikule külge – katsudes peaksid ribid tunda olema.

„Tegelikult on kõikidel tõugudel olemas kaaluvahemik, mis erineb ka emaste ja isaste puhul. See tähendab seda, et isased on suuremad,“ selgitab Mägi ja soovitab kõikidel oma lemmiku kaalu koos loomaarstiga hinnata. „Kui loom on täiskasvanud, siis tema jaoks optimaalse kaalu aitab kõige paremini välja selgitada just loomaarst või kasvataja, sest nemad teavad konkreetset tõugu kõige paremini,“ sõnab veterinaar.

Mägi selgitab, et looma kasvatades on oluline õppida mõistma, mida küsiva näoga inimese poole vaatav tegelane tegelikult vajab. „Igat pilku ei tasuks toiduga premeerida,“ sõnab ta ja lisab: „See pole alati söök, mida sinu kass või koer ootab, mõnikord vajab ta hoopis tähelepanu ja mängimist.“

Kindlad söögiajad

Kuidas kujundada kutsikapõlves looma toitumist niimoodi, et tal ei tekikski kalduvust ülekaalulisusele? Mägi sõnul on parimaks ennetuseks see, kui pidada kinni kindlatest söögiaegadest. „Kui rääkida kommertstoitudest, siis pakendite peal on kirjas kindlad söötmisjuhendid ja päevanorm.“ Mägi lisab, et sealjuures peaks siiski mitte niivõrd lähtuma normist endast, kuivõrd loomast. „Kui on näha, et kutsikas ei võta kaalus juurde, tasuks pidada nõu loomaarstiga, samamoodi siis, kui loom on kiirelt kosunud,“ rõhutab loomatoitude ekspert ja lisab, et kasvueas ei tohiks toitu kindlasti piirata.

Samuti tuleks perre võetud kutsikat iga nädal kaaluda, et teada, millal tuleb kasvuspurt, mil loom vajab rohkem toitu. „Ettevaatlik peaks olema nende loomadega, kes on toidu suhtes pirtsakad.“ Parem on neil toidukausiga mitte järel käia ja muretseda, vaid lasta neil ise oma vajaduse järgi toituda. „Ega nad end nälga jäta,“ kinnitab Mägi. l

Allikad: Moodne Pere, Farmina lemmikloomatoitude esindaja ja loomaarst Katrin Mägi intervjuu podcast’ile „Elustiil“

VETERINAAR KIIBISTAMINE

VAKTSINEERIMINE KIRURGIA

KIIRABI PÜGAMINE UURINGUD

RÖNTGEN VEREUURINGUD ULTRAHELI

HAMMASTE HOOLDUS

Keskaegne LOSS

Miks mitte teha koos pere pisematega nädalavahetusel taaskasutatavatest materjalidest uhke keskaegne loss, kus muinasjutud ellu ärkavad. Meisterdamine pakub lapsele tegevust, arendab loovust ja käelist osavust.

TEKST: EVE KALLASTE

FOT0D: SHUTTERSTOCK

Vahendid:

ф 6 köögi­ või tualettpaberirulli

ф pruun papp (näiteks vanast karbist)

ф punane paber (lipukesteks)

ф käärid

ф liimipulk

ф (soovi korral) pliiats või marker akende ja detailide joonistamiseks

ф (soovi korral) hamba­ või grilltikke lippude jaoks

Juhend:

1. Valmista lossi seinad

Lõika papist välja ristkülik, mille kõrgus on veidi madalam püsti seisva WC ­ või köögipaberirullist. Lossi papist seintele saad teha hammasmustriga ülaosa (nagu kindluse müüridel). Lõika esiseinale sisse suur kaarekujuline värav. See jääb lossi esiseinaks. Tee samade mõõtudega tagasein ja kaks veidi lühemat küljeseina.

2. Tee tornid

Kasuta köögi­ või tualettpaberirulle tornideks. Lõika paberirullide kahele küljele lõhed, mille pikkus võrdub lossi küljeseinaga. Lõika rullidele aknad ja uksed.

3. Kinnita sein ja tornid Pista lossi küljeseinad läbi lõhede. Nüüd seisab neljakandiline loss, mille igas nurgas on rullidest tornid, püsti. Võid lossile lisada veel ka väiksemaid torne. Kui soovid, liimi loss papist alusele.

4. Tee katusteks koonused Lõika papist välja ring, mille läbimõõt on veidi suurem kui papist rulli läbimõõt. Lõika sellest üks siil välja, keera ülejäänud osa koonuseks ja kinnita liimiga. Liimi koonused tornide peale katusteks.

5. Valmista lipukesed

Lõika punasest paberist väikesed lipukesed. Tee lipu lühem külg veidi liimiseks ja rulli see hambatiku külge ning kinnita lipp tornile. Ongi loss valmis! l

Nipp:

Võid lossi veelgi kaunistada – näiteks:

ф värvida seinad ja katusekoonused;

ф lisada sildid („Draakoniloss“, „Printsesside kindlus“);

ф meisterdada papist või plastiliinist väikeseid lossielanikke ja koduloomi;

ф kui paberirulle juurde koguneb, võib lossi ka suuremaks ehitada, kuni sellest saab uhke kindlus.

RAAMATUD

Kaido Tamm MEENUTA! PÕLVKONDADEÜLESED VESTLUSKAARDID

 Kirjastus Koolibri

Uuri välja, mida vanaisa lapsena kõige rohkem kartis, kuidas ema ja isa tuttavaks said, mis oli vanaema hüüdnimi, kes oli isa eeskuju või kas ema on kunagi õpetajalt märkuse saanud. Igal kaardil on küsimus, mille abil saad oma pere kohta teada palju põnevat! www.koolibri.ee

Ita Srankk MÕMPSIKU ELULOORAAMAT

 Kirjastus Koolibri

Mõmpsik on üks eneseteadlik ja parajalt edev, kuid sooja südamega karu. Mõmpsiku pika karuelu jooksul on juhtunud nii mõndagi, milles on suur roll ka tema heal kaaslasel Katil. Nüüd, juba päris vanas eas, on ta otsustanud need sündmused kirja panna, just nii, nagu ta ise oma elu olulisemaid seiku mäletab, peatükk peatüki haaval.

Raamat sobib nii koolieelikutele kui ka -ealistele, nii ise- kui ka kooslugemiseks. See on jutt kasvamisest ja mängulustist, suureks saamisest ja muutustest, aga eelkõige sõprusest, mis jääb kestma kogu eluks. Südamliku loo juurde on teinud pildid Anne Linnamägi. www.koolibri.ee

Miks laguneb ligi 50% abieludest?

Kriiside vältimiseks on tark õppida elama nii, et suhe põhineks teadlikel otsustel ega sõltuks muutuvatest tujudest.

Tulge paarinõustamisele, saamaks selgust:

Kuidas vabaneda suhtes tekkinud pingetest ja kogunenud solvumistest; kuidas ehitada suhet , mis põhineks lugupidamisel ja usaldusel;

Kuidas õppida vestlema nii, et üksteist ka kuulataks; kuidas teadlikult õppida armastama moel , et suhe aastatega tugevneks, mitte ei väsiks.

Tulla tasub nii paaridel , kes soovivad oma suhet parandada , kui ka neil , kes alles alustavad paarisuhet

Täpsem info www.lepitaja .eu

T Tä T psem m innfo o w wwww.lepitaj a a ..eu u

Täpsem info www lepitaja eu

Registreerumine pingedmaha@gmail .com

Viljandi Laste- ja Noorteteater REKY 43.hooaeg

05.03 kell 12.00 Aruküla Rahvamajas

11.03 kell 11.oo Põlva Kultuurikeskuses

27.03 kell 11.00 Tamsalu Kultuurimajas

21.04 kell 11.00 Türi Kultuurikeskuses

04.05 kell 10.30 Võru Kultuurimajas “Kannel”

05.05 kell 11.00 Tartu Vanemuine väikses majas 12.05 kell 11.00 Märjamaa Rahvamajas

Talverõõm kogu perele –Meistrimäel

Meistrimäe tuubimägi on mõnus koht, kuhu tulla terve perega talve nautima. Lapsed saavad lustida tuubimäel, vanemad suusatada ning vahepeal saab kohvikus nautida kiviahju elaval tulel valmivat ehtsat Sitsiilia pitsat.

Meistrimäe, Ehitajate tee 13, Keila

Avatud: E–R 14.00–20.00 L–P 11.00–20.00

meistrimae.ee

Kolmekordne kergitus. Topeltkrõbe. Lihtsalt Suprema. This One is for you.

VASTLATOIDUD lihtsal moel

Kui hernesupist on aastatega juba isu täis saanud, proovi neid lihtsaid ja imemaitsvaid vastlameeleoluga retsepte.

TEKST JA FOTOD: PAULA SÄREKANNO NÕUD JA REKVISIIDID: GEMOSS

Mesine hautatud seakoot

KOLMELE KUNI NELJALE

Mõnusalt talvise ja sügava maitsega seakoot üllatab oma lihtsuse ja soodsa hinnaga. Maitsetes kohtuvad eheda mekiga vürtsköömen, koriander ja mustrõigas, millele lisab mõnusa alatooni seente ja veini kombo. Proovi kindlasti!

Marinaad:

ф 3 sl mett

ф 1 sl õunasiidriäädikat

ф 1 sl Vana Tallinna likööri

ф 1 tl jahvatatud vürtsköömnet

ф 1 tl jahvatatud koriandrit

ф 3 sl oliiviõli

ф soola

ф 1–1,3 kg seakoot

Hautamiseks:

ф 1 cm õhukeselt viilutatud mustrõigast

ф 300 g pastinaaki

ф 300 g porgandit

ф 1 loorberileht

ф 1 väike sibul

ф 2 küüslauguküünt

ф 1 rosmariinioks

ф 100 g šampinjone

ф 100 ml valget veini

ф 100 ml sea­ või muud lihapuljongit

ф teelusikaotsaga sinepit

ф soola

Valmistamine:

Sega kausis kokku marinaadi koostisained. Määri koodile ja tee liha naha peale ruudustiku sisselõiked. Pane kinnisesse kilekotti või kilega pealt kaetud kaussi ning lase üleöö kapis marineeruda.

Pruunista malmpoti põhjas väheses õlis sibulat, küüslauku, rosmariini ja loorberilehte. Koori mustrõigas ja viiluta õhukeselt. Koori ka pastinaak, porgand ja lõika need suurteks laiadeks tükkideks.

Lisa ahjupotti mustrõigas, pastinaagi­ ja porganditükid, pooleks lõigatud šampinjonid, veidi sinepit ja kuumuta pidevalt segades. Nüüd lisa 100 ml valget veini ja sega läbi. Lase umbes 1 minut kergelt muliseda ja seejärel lisa 100 ml seapuljongit. Kuumuta keemiseni ja lülita pliit välja. Tõsta potti pealt marineeritud seakoot ja kata kaanega. Küpseta 160­kraadises ahjus 2,5–3 tundi. Seejärel kalla läbi sõela potti 90% põhja kogunenud kastmest. Pane koot koos järele jäänud 10% kastmega tagasi ahju ilma kaaneta, kuni valmistad kastme, ning rösti koot pealt kuldpruuniks. Kuumuta ja sega kastet potis ning soovi korral nirista paksendamiseks pidevalt segades hulka 1/2 sl tärklise ja 2 sl külma vee segu. Serveeri kooti kuumalt koos potis küpsetatud juurviljadega. Kõrvale paku kastet ja sinepit või mädarõikakreemi.

Vastlamuffinid

12–14 KUKLIT

See retsept on kõigi nende jaoks, kes end eriliseks küpsetajaks ei pea. Kuna vastlakuklite kõrgusesse kergitamine on omaette kunst, siis miks mitte anda kuklitele hoopis muffini kuju? Muffinipann hoiab klassikalise kuklitaina turvaliselt vormis ja nii kerkivad nad ilusti kõrgeks ilma igasuguse stressita. Lisaks on vastlamuffinid vahelduseks veidi lõbusam versioon juba ajaloolisest vastlapäeva maiuspalast.

Vaja läheb:

ф 25 g pärmi

ф 1 sl pruuni suhkrut

ф 250 ml piima

ф 425 g valget speltajahu

ф 75 g täistera speltajahu

ф 150 g võid

ф 100 ml agaavisiirupit

ф 1 muna

ф 1 tl jahvatatud kardemoni

ф veidi soola

Kate:

ф 150–200 g meelepärast moosi

ф 400 g kodujuustu

ф 400 ml vahukoort

ф 25 g erütritooliga magusainet või pruuni suhkrut

ф 2 tl vanillsuhkrut

ф soovi korral kaunistamiseks põldmarju ja mündilehti või kaneelipulki.

Valmistamine:

Vedelda kausis murendatud pärm 1 sl pruuni suhkruga. Lisa käesoojaks kuumutatud piim (temperatuur u 35–40 kraadi) ja sega vedelik ühtlaseks. Sõelu ja sega hulka 200 g valget speltajahu. Kata kauss rätikuga ja jäta sooja kohta kerkima – koduseks nn kergituskapiks sobib näiteks praeahju sulatusrežiim (30 kraadi). Tainale peaksid kerkimise ajal tekkima väikesed mullikesed. Sulata potis või ja jahuta tagasi 35–40 kraadini. Eelkergitatud tainale sõtku hulka agaavisiirup, jahvatatud kardemon, sool, lahtiklopitud muna ja sulatatud käesoe või.

Sõelu järk­järgult hulka ülejäänud jahu, samal ajal tainast sõtkudes. Kui kogu jahu on lisatud, sõtku tainas läbi – see peab jääma pehme ja hakkama käe küljest lahti, aga ei tohiks olla liiga kuiv. Vormi tainast pall ja kata kauss rätikuga. Tõsta külmkappi 20–30 minutiks seisma. Võta välja ja vormi tainast 12–14 palli ning aseta need muffinipaberitega kaetud muffinipannile. Määri pealt muna-piimaseguga ja jäta 20–30 minutiks sooja kohta kerkima.

Nüüd soojenda ahi 210 kraadini ja küpseta kergitatud kukleid 10–15 minutit. Võta valmis kuklid ahjust välja ja jahuta.

Pane kaussi kodujuust, magusaine ja 1 tl vanillsuhkrut. Purusta saumikseriga ühtlaseks kreemiks. Vahusta teises kausis vahukoor 1 tl vanillsuhkruga. Nüüd sega kreemid omavahel ettevaatlikult silitades kokku. Võimalusel tõsta kreem teravatipulise otsikuga pritskotti.

Lõika kuklitelt kaas ära. Uurista nad seest tühjemaks nii, et sinna mahuks panna moosi. Täida tühimikud moosiga. Kata kukkel pealt vahukoore­kodujuustuvahuga ning kõige peale aseta kukli kaas ja serveeri kohe. Soovi korral kaunista mõne marja või rohelise lehekesega. Eriti head ja pehmed on need kuklid värskelt soojana!

Tõeliselt pehmed kuklikesed, mis sulavad suus!

Kui sooja hernesupi järele parasjagu ei isuta, saab sarnased maitsed üle kanda ka veidi lihtsamasse näksilaua võtmesse. Vastlapäevale omane hernes kreemise püreena, selle kõrval suitsust nooti andmas suitsukalasalat ja loomulikult eestimaine must leib.

Suitsukalakate:

ф 300 g suitsuheiki

ф 1 sl hakitud rohelist sibulat

ф 1 sl hakitud värsket tilli

ф 1 keedumuna (kahvliga purustatud)

ф 100 g majoneesi

ф soola­pipart

Hernepüree:

ф 150 g külmutatud rohelisi herneid

ф 1 küüslauguküüs

ф 2 tl võid

ф peotäis värsket münti

ф soola­pipart

ф serveerimiseks seemnetega rukkileivakrõpse

Valmistamine:

Puhasta suitsuheik luudest ja nahast ning vajadusel haki tükid väiksemaks. Pane kaussi, lisa hakitud roheline sibul, hakitud till, kahvliga purustatud keedumuna, majonees ja soola­pipart. Sega kõik läbi.

Hernepüree valmistamiseks pane sõel kausi kohale. Nüüd kalla sõelale asetatud hernestele peale keev vesi ja lase seista 2 minutit. Kurna ja pane herned kaussi. Lisa 2 tl võid ja kata või kuumade hernestega nii, et see sulaks. Pressi kaussi küüslauguküüs, lisa mündilehed ja soola­pipart ning purusta saumikseriga ühtlaseks.

Serveeri taldrikule suitsukalakate, selle kõrvale hernepüree ja kausis rukkileivakrõpsud. l

PANN&KOOK ON KOGU PERE RESTORAN

Meie laiast ja imemaitsvast pannkoogivalikust, kus on nii soolased kui magusad pannkoogid, leiab igaüks oma lemmiku! Hubases ja kauni interjööriga restoranis on palju avarust ning siin tunnevad ennast mõnusalt nii suured kui väikesed. Lapsi ootab mängima muinasjutuline Lotte mängumaa uhke 6-meetrise tuldpurskava lohega.

Tule ja naudi hetki koos lähedastega!

T1 Tallinn, 3. korrus

Peterburi tee 2, Tallinn

Tel 5770 2221

info@pannjakook.ee

E–P 11.00–21.00

Must ja valge

TEKST: KAIRI PRINTS

ILLUSTRATSIOONID: TEHISARU

Ühes metsatalus elasid ema, isa, kaks last ja kaks koera. Üks lemmikutest oli suur ja valge, nimega Alfred, teine väike ning must, nimega Berta.

Talv oli ammu käes, aga lund polnud ikka veel maas. Kui aga pere ühel järjekordsel pühapäevahommikul üles ärkas, tundus tuba kuidagi valgem kui tavaliselt. Öö jooksul oli maha sadanud paks lumi. Muidugi otsustati lähedal asuvale kelgumäele minna ning seal üks lõbus ja lumine päev veeta. Kui hommikupuder söödud, pandi talvevammused selga ja tahetigi teele asuda. Aga oh häda – üks pereliige oli kadunud!

Kõik olid rõõmsad, et Alfred üles leiti, ja teekond kelgumäele sai alata. Valge koer kadus küll tee peal mitu korda ära, aga nüüd tabati ta juba kergemini.

Päev kelgumäel oli ülivahva. Kohale oli tulnud ka teisi peresid ja kõik lapsed hullasid koos lumes. Muidugi lasid ka lapsevanemad mõne liu, aga paistis, et rohkem meeldis neile siiski oma kaasa võetud termostest kohvi juua. Koeri oli samuti päris kena hulk kokku tulnud ja nemadki möllasid terve päeva. Ainult Alfred kadus päeva jooksul veel vähemalt 87 korda ära. Võib­olla isegi rohkem!

„Kus on Alfred?“ hüüdis pere suurem poiss, kel nimeks Jaan. Väikevend Toomas ja ema­isa vaatasid otsivalt ringi – ja tõesti, Alfred oli nagu õhku haihtunud. „Alfred! Alfreeeed!“ hüüdsid kõik koos. „Auh!“ vastas Alfred. „Ma olen ju siin! Kuidas te mind ei näe?“ Pere vaatas sinnapoole, kust lemmiku hääl tuli, aga koera ikka ei näinud, ainult lumi oli igal pool. Nad hakkasid koos Alfredi haukumise suunas liikuma ja viimaks saatis otsinguid edu. Jaan märkas ühes lumehanges kolme musta täppi, mis pere poole liikusid. „Ahhaa!“ hüüdis ta. „Alfred on ju seal! Me ei näinud teda, kuna ta on lumega täpselt sama värvi.“ Nüüd eristasid ka teised pereliikmed seda Alfredi­nimelist lumehange teistest peaaegu samasugustest.

Enne pimedat hakkasid kõik pered kodu poole sättima. Meie jutu peategelased olid väsinud, aga rõõmsad ja veetsid oma õdusas majas toreda talveõhtu. Kõigepealt pandi ahjud küdema, siis tehti mõnus eine ja pärast mängiti koos lauamänge. Õhtul tuli kõigil magus uni, sest värskes õhus möllamine toobki alati hea une. Järgmised päevad olid sama lumised.

Lapsed said käia veel nii suusatamas kui ka uisutamas ja aeda ka hiiglasliku lumememme ehitada. Seda muidugi pärast tunde, sest vahepeal peab ju õppima ka.

Ema ja isa tegid ka ühe korraliku suusatiiru, sest ega head lund saa ju raisku lasta. Koerad möllasid samuti iga päev lumes.

Alfred mängis oma lemmikmängu ehk ärakadumist, aga ega pere enam õnge läinud. Nad

juba teadsid, et varsti leiavad nad kolme musta täpiga lumehange, kes muidugi ongi nende oma kallis Alfred.

Nädal läks mööda. Käes oli taas pühapäev. Kui pere hommikul ärkas, oli aknast välja vaadates kõigil hinges väike pettumus – kogu lumi oli ära sulanud ja aias ainult pori. Aga mis seal ikka, iga ilmaga saab jalutamas käia.

Nii otsustas pere ühe pikema metsatiiru teha. Varsti olidki kõik kuus pereliiget õues valmis teele asuma. Aga... Berta oli kadunud! „Berta!“ hüüdsid kõik. „Bertaaa, kus sa oled?“ „Auh,“ hüüdis koer kuskilt mitte eriti kaugelt vastu. „Ma olen ju siinsamas!“ „Kus?!“ ei näinud Bertat keegi. „No siin ju!“ haukus Berta. Pere otsis ja otsis, kuni lõpuks märkas Toomas, et üks porikamakas liigutab ennast. No muidugi oli see Berta! Ta oli ju poriga täpselt sama värvi –katsu teda siis märgata.

Nüüd asutigi metsarada pidi teele. Oli väga tore matk, pori ei seganud kedagi ja tegelikult oli mõnus vahelduseks plusskraade nautida. Berta kadus selle teekonna jooksul ära oma 108 korda. Rohkem kui Alfred lumega, sest esiteks oli Berta väiksem ja teiseks ei olnud tema puhul mingit kolme täppi, mille järgi teda leida. Tema silmad ja nina olid täpselt sama mustad nagu ta karv.

Lõpuks jõudis pere koju. Hakkaski juba hämaraks minema. Nad saabusid just oma

aeda, kui järsku oli Alfred kadunud. „Alfred, no mida sa jamad?!“ hüüdis isa. „Kus sa oled?“ „Auh,“ vastas Alfred. „Siin olen ju, kuidas te ei näe!“ Pere liikus haukumise suunas ja lõpuks nägid nad suurt koera, kes oli väga sarnane nende Alfrediga, aga üleni must. „Kes sa oled?“ küsis ema. „Alfred muidugi! Te ei tunne mind enam ära või?“ Muidugi ei tundnud, kuna ta oli ju üleni porine. Muidu üsna korralik koer oli küll üritanud end puhtana hoida, kuid lõpuks ei pidanud enam vastu, jäi teistest veidi maha ja püherdas suures mullahunnikus. Küll see oli alles mõnus!

Loomulikult sai pere nüüd aru, et see porikäkk oli nende Alfred. Ema ei teadnud, kas nutta või naerda, mõeldes elutoa heleda vaiba peale, kuhu mustad käpajäljed üldse ei sobi. Lõpuks hakkas ta siiski teistega koos naerma ja ütles: „Nii, sina, Alfred, lähed nüüd otse vanni! Aga sina, Berta, saad endale kaelarihma külge helkuri! Nii on ja mingit vastuvaidlemist ei ole!“

Kui Alfred oli vannis ära käinud, ütles isa, et temal on õhtuks plaan. Ta oli kuskilt leidnud vana Tšehhi multikasarja „Must ja valge koer“ videod ja ütles, et see on nende perele koos vaatamiseks lausa loodud. Oi, kus sel õhtul sai alles naerda. On ju, peres, kus saab palju nalja, ei hakkagi kunagi igav! l

Kui pakane paugub...