Pere ja Kodu erinumber - 4/2026

Sisukord

Kolumn

6 Kõik on organiseeritud

Kaanelugu

8 Nüüd on laps kõige tähtsam

Tasakaal

19 Me ei tülitse, aga ma ei tunne, et oleksime enam koos – mis meiega juhtus?

Beebi

27 Isa roll beebi esimestel elukuudel on väga oluline

Väikelaps

31 Väikelaps saab õe või venna

Lasteaialaps

35 Kui lasteaias sõprade leidmine valmistab raskusi

Koolilaps

39 HEV-lapse kooliks ettevalmistamine algab rahulikust rutiinist

Peresuhe

43 Lapsed väikese vanusevahega Rahumeelne vanemlus

49 Ta ei ole hull – ta on lihtsalt laps

Paarisuhe

53 Paarisuhe: erinevad kiindumusstiilid ei pea tähendama lahkuminekut

Aitame valida

59 Kas telefon või nutikell?

62 Lõbusad laste peakatted

Kuhu minna?

64 Pered testisid, kuhu lastega sööma minna Aed

67 Lapsega koos seeme mulda Lemmikloom

70 Mudilane ja kass Meisterdamine

72 Veealune maailm munakarbis Pereköök

75 Kodused jäätised ilma masinata!

Lastejutt

81 Ilusad teod

Eriväljaanne

Fotod: Kristiin Kõosalu

Stiil: Kenneth Bärlin Meik ja soeng: Kristi Petolai

VÄLJAANDJA: Delfi Meedia AS

ERILAHENDUSTE JA

SISUTURUNDUSE OSAKONNA JUHT: Irmeli Karja irmeli.karja@delfi.ee

PEATOIMETAJA: Eve Kallaste eve.kallaste@delfi.ee

KUJUNDAJA: Marju Viliberg

KEELETOIMETAJA: Jolana Aru

REKLAAM

Kadri Kuningas, 5647 2473 kadri.kuningas@delfi.ee

Heldin Jegis, 504 7929 heldin.jegis@delfi.ee

Kelly Saarepera, 5816 9050 kelly.saarepera@delfi.ee

Kristel Vilms, 5556 2233 kristel.vilms@delfi.ee

Andra Kivissaar, 552 1528 andra.kivissaar@delfi.ee

Airi Bachmann, 5023 845 airi.bachmann@delfi.ee

Alesja Tammearu, 5532 679 alesja.tammearu@delfi.ee

TRÜKK Printall

Kui sulle käesolev eriväljaanne meeldis, saad järgmise väljaande tellida postkasti siit:

Järgmine number ilmub juba Augustis.

ON AEG MÄRGATA H

ommikud on rahulikumad ja kalendris üha rohkem valgeid lehti, suurema lapse koolikott on nurka jäänud ja väiksemale on kiusatus lasteaiast üha enam vabu päevi võtta...

Emad-isad teavad, et suvi võib, aga ei pruugi tähendada muretut puhkust. Paljudes peredes tuleb harjuda uue rütmiga – tööpäevad jätkuvad, aga laste päevad vajavad uutmoodi sisustamist, tähelepanu ja kohalolu.

Suvine pereelu korraldamine on nii mõnegi ema ja isa jaoks kokkulepete tegemise meistriklass: kes viib laagrisse, kes võtab vanaema juurest peale, mida pakkida rannakotti, millal lubada veel üks jäätis ja millal öelda, et nüüd aitab ekraanist. Need väikesed argised otsused loovad sinu lapse suvemälestusi.

Täiuslikult sisustatud päevad on ägedad, aga väga olulised on ka igapäevased rahulikud väikesed vestlused, ühised ujumaskäigud, õhtused jalutamised. Kohalolek.

Ootused suvisele vanemlusele võivad olla segadusseajavad. Tahaks pakkuda lapsele vabadust, aga hoida teda turvaliselt. Tahaks anda võimaluse igavleda, aga kardame, et ta jääb millestki ilma. Tahaks koos lastega puhata, aga peas jookseb nimekiri asjadest, mis vajavad korraldamist.

Prooviks igasuguse võrdlemise unustada? Mõnes peres tähendabki seekordne suvi pikki ühiseid sõite, teises vahetustega tööd, kolmandas remonditolmu, laagriarveid ja logistikaga žongleerimist. Ja see on igati okei. Hea lapsepõlv ei koosne ainult rohkearvulistest reisidest ega tihedast tegevusplaanist. See sünnib ka hommikusest pannkoogilõhnast, paljajalu murul käimisest, aiavoolikuga lillede ja laste kastmisest, vaiksel häälel ette loetud raamatust, tundest, et keegi hoolib.

Võta aega märgata, kuidas sinu laps suvega sirgub, kuidas ta oskab esitada nii vahvaid küsimusi, kuidas ta vajab kord lähedust ja kord iseseisvust. Erilised suvised hetked võivad olla peidus ka kõige lihtsamas, näiteks ühekoos selili murul lamades pilvetutsakutele nimede andmises.

Eve Kallaste

KÕIK ON organiseeritud

Praegu on see aeg, kus vastutustundlikud vanemad teevad nimekirju ja plaane, millega laste suve põnevamaks muuta. Teada on see, et kui sa ei taha mõnele saarele pääsemiseks heale õnnele loota, tuleks popimate päevade piletid juba eos broneerida. Majutused, mis keskmisele rahakotile sügava jälje jätavad, broneeritakse kiiremini kui Tõrvandi kooli kohad. (Taustainfo: esimesse klaasi sooviavalduste vastuvõtt algas kell 00.00 ja need, kel internet tõrkus, või olid muidu uimased ja püüdsid 00.02 enda võsukestele kohta leida, jäid pika hambaga. Enam kui sada kohta kadusid vähem kui minutiga.)

TEKST: HENRY JAKOBSON

FOTO: ERAKOGU

Enda puhul olen juba ammu avastanud, et ma ei ole see vastutustundlik vanem, kes aegsasti plaane peab. Ma olen see, kes venitab viimase hetkeni ja loodab imele. Mõnikord on ime ka juhtunud. Näiteks siis, kui laps olin, saime ükskord öömaja sellepärast, et keegi, kes selle broneerinud oli, ei jõudnud kohale. Saime öömaja ja lisaks olematu hinnaga. Kui rumal oleks olnud siis broneerida ja maksta täishinda? See kogemus on saatnud mind kogu elu. Ma ei broneeri hotelle teise riiki reisides. Ma ei pane laudu restoranides kinni ja juuksuri ukse taha ilmun samuti ette teatamata ning loodan, et satun just siis, kui on tühi auk. Ma ei vaata muuseumite avamisaegu, sest miks peaks need kinni olema?

Henry Jakobson (44) jagab juba 12 aastat enda ja oma pere tegemisi blogis „A mida Henry teeb?“. Kodus, kus on kaksikud (10) ja veel üks poeg (11) ning abikaasa (42), juhtub alatasa midagi, mis kirjutama paneb.

meid äratab hommikul mõnus pannkoogilõhn või on telgis võõra koera keel mind äratuseks lakkumas, sest kohalikus hotellis polnud ruumi (on päriselt juhtunud). Hoian suvisel perioodil alati pagasiruumis paari „igaks juhuks“ asja, mille hulgas on ka telk ja magamiskott... sest mine tea.

Olen tegelikult alati olnud „vaatame kohapeal, mis saab“ tüüpi inimene ja see ootamatuse närvikõdi oli teinekord isegi meeldiv. Aga lastega on selline lähenemine keerulisem, sest kusagilt on nad saanud illusiooni, et ma olen usaldusväärne. Ei! Ma olen usaldusväärne sellepärast, et mul on naine, kes ei usu, et küll kõik laabub. Peab olema plaan ja struktuur!

Las ma kinnitan teile: see ei ole hea strateegia. Ma sõnastan teisiti: see on kohutav strateegia. See on täis pettumusi, närvipinget, silmade pööritamist ja ebamugavust. Õnnetu näoga hotellifuajees tuba lootes olen maksnud kõrgeimat hinda ja need, kes palehigis restoranikülastajaid teenindavad, oleks kindlasti palju tänulikumad, kui inimesed enda tulekust ette teada annaksid.

Õnneks on mul abikaasa, kes on minu vastand. Ta teeb lausa tabeleid. Ta suudab terve perepuhkuse nii ära kaardistada, et keegi meist ei pea muretsema, kas me vaatame täna öösel lakke või avatud taevasse. Kas

Minu naine on see, kes tagab, et lapsed võivad tunda end turvaliselt, kui me kusagile läheme, sest keegi on juba kõige eest eos hoolitsenud. Kui nad lähevad suvel laagrisse, siis me ei vii neid sinna lootusega, et ehk on ruumi, vaid nimi on juba kirjas ja tasugi makstud. Kaaslast valides ma isegi ei teadnud abikaasa sellistest omadustest, aga ma kahtlustan, et mu naine võttis mu lihtsalt sellepärast, et kuidas ma muidu siin maailmas ellu jääks? Aga näe, 20 aastat on ta mind juba elus hoidnud ja pole käega löönud. Kuid sel suvel läheb meie pere esimest korda Saaremaale. Ei ole sinna keegi lastest ega vanematest kunagi sattunud. Ehk leiame kohapeal majutuse. Nali. Kõik on organiseeritud!

Nüüd on laps kõige tähtsam

Kertu Jukkum elas 40 aastat intensiivset elu, mille keskmes olid maratonid, triatlonid, mäed, raamatute kirjutamine ja väljakutsed meediamaastikul. „Olen teinud kõike, millest unistada julgesin, nüüd tiirleb minu maailm ühe pisikese poisi ümber,“ ütleb Kertu ilmse rahuloluga.

TEKST: EVE KALLASTE FOTOD: KRISTIIN KÕOSALU

STIIL: KENNETH BÄRLIN MEIK JA SOENG: KRISTI PETOLAI

Üheksakuusena on Kertu ja tema elukaaslase poeg just sellises vanuses, et varahommikuse askeldamisega alanud päev lõpeb ema jaoks enne, kui ta on jõudnud arugi saada, mida kõike tegelikult ette võtta tahtis. „No tõesti, teen silmad lahti, korraks pilgutan, ja ongi õhtu käes. Kogu aeg olen tegevuses, aga ikka juhtub, et pesu jääb pesemata ja põrandad küürimata,“ ütleb ta muigvelsui oma pere merelähedases korteris ringi vaadates. „Mulle meeldib siin Koplis elada. Meri on ukse all, vanad pargid ja looduskaitseala, kuhu jalutama minna – selline loodus linnas on luksus.“

Emadust võtab

Kertu kirglikult

nautimine. „Päev pole raisata! Pealegi on põnev oma last teiste keskel jälgida, vaadata, kuidas ta areneb ja sotsialiseerub ning omasuguste või natuke suuremate laste seas olemist naudib.“

Elu enne ja nüüd

MA TEGIN JU ISEENDALE MÕELDES

ÄRA KÕIK, MIS OLI VÄHEGI VÕIMALIK.

Täpselt nii, nagu ta on harjunud võtma kõike, mis tema ellu tuleb. Ta käib pojaga ujumas, võimlemas, mänguringides, pikkadel jalutuskäikudel, jooksukäruga jooksmas…

Teadmine, et väikese lapsega kodus olles tuleb olla pigem tegus, kinnistus naises siis, kui ta ühel visiidil arstilt uuris, kas peaks lapsega ujuma, trenni või mõnda ringi minema. „Kogenud arst ütles: peaasi, et noor ema koduseinte vahele passima ei jää, sest kes titaga koju jääb, see kodune ongi,“ meenutab Kertu lauset, mis oli tema jaoks kui luba oma endist aktiivset elustiili jätkata. Nüüd mahuvad ema ja poja päevadesse beebitrennid, mänguringid ja teiste laste seltskonna

Kui Kertu elus veel perekonda polnud, mahtus tema päevadesse tihti rohkem, kui mõni teine nädalasse mahutaks: reisid, esinemised, kirjutamine, sport, projektid, kohtumised, võistlused. Liikumine ei tähendanud tema jaoks ainult füüsilist aktiivsust, vaid eluviisi. „See elu oli kibemagus ja egoistlik,“ ütleb ta varasema aja kohta. Aga tunnistab ka kohe, et miski ei kripelda. Naljatab, et emaks sai ta küll neljakümneselt, kuid keskeakriisi ta ilmselt ei koge, sest selleks ei ole lihtsalt aega.

„Ma tegin ju iseendale mõeldes ära kõik, mis oli vähegi võimalik,“ lausub ta. „Laps ei võtnud minult mitte midagi. Koos temaga on elu nii palju rikkalikum, väärtuslikum ja tähenduslikum.“

Kertu puhul ei tähenda emaks saamine täielikku tundmatusse hüppamist, sest ta on pühendunud tädi. Õelapsi on ta hoidnud, igale poole kaasa võtnud, nendega ringi seigelnud nii Eestis kui ka välismaal, käinud nendega muuseumides, keskustes ja reisidel. Seetõttu ei olnud elu väikese lapsega talle eriline üllatus. Üllatus oli aga see, kui vaimustunud ta oma uuest rollist on. Ja kui suur on sellega kaasnev vastutustunne ning lähedusvajadus. „Ematunne

on teinud mind eriti tundlikuks ka teisi lapsi puudutava valu ja kannatuse suhtes.“

Elu ja maratonid

Kertu on mõelnud, et ehkki ultratriatlon ja sünnitus või siis laiemalt väikese lapse kasvatamine pole küll kuidagimoodi võrreldavad, tundub siiski, et pikad ja rasked võistlused on andnud talle ühe eriti vajaliku võime, mida on tarvis ka lapsevanemal. Selleks on vastupidavus.

Vanadest harjumustest pole sugugi lihtne vabaneda ja nii panigi Kertu end juba raseduse ajal kirja Ateena maratonile ning unistas piletist Norsemanile, mida peetakse eriti raskeks triatloniks. Ta oli kindel, et hakkab pärast lapse sündi kohe kõvasti trenni tegema ja kõikvõimalikke maratone jooksma.

KUI LAPS EI SOOVI MINUST MARATONI

AJAL EEMAL

OLLA, SIIS LAS

NEED MARATONID

TOIMUDA MINUTA.

Siis sündis poeg. Ja Kertu tõdes, et ei taha temast minutitki eemal olla. „Kui poega ei saa kaasa võtta või kui laps ei soovi minust maratoni ajal eemal olla, siis las need maratonid toimuda minuta,“ võttis Kertu vastu otsuse. Ka sülle kukkunud suurest unistusest, Norsemani piletist, ta loobus.

Aga Tartu maratoni tegi Kertu ära. Seekord ei olnud oluline aeg, koht ega vajadus ennast tõestada. „Otsustasin, et jooksen vaid siis, kui see lapsele sobib. Poeg oli raja ääres, et saaksin vajadusel teda toita, magama panna ja temaga kontaktis olla. Otsustasin enne maratoni, et kui näen oma lapse silmis nuttu, siis katkestan.“ See oli üldse esimene kord, kui Kertu oli juba ette valmis selleks, et võib-olla tuleb võistlus pooleli jätta.

Kõik läks sujuvalt, pisipojal oli issi, tädi ja tädilastega raja ääres väga tore ning emmeigatsust

tekkida ei jõudnudki. Kui Kertu finišisse jõudis, nautis poeg kärus magusat und.

Kas alati on „mina“ kõige olulisem?

Palju räägitakse sellest, et naine peab panema esikohale iseenda, siis suhte ja alles seejärel lapse. Kertu sellesse, et niisugune järjekord alati paika peaks, eriti ei usu. Tema arusaam on, et laps vajab esimestel eluaastatel ennekõike lähedast suhet ühe hooldajaga ja enamasti on see suhe emaga. Kõik oma praegused otsused ja valikud teebki naine lapsest lähtudes. Ka siis, kui tulevad kutsed üritustele, valib ta need, kuhu saab minna lapsega koos ja kus neil mõlemal on mugav olla. Kui mõni koht või sündmus lapsega minekuks ei sobi, siis ta pigem ei lähe. „Olen oma lapse jaoks alati olemas ja minu jaoks on lapse vajadused esikohal. Õnneks on poeg uudishimulik, aktiivne ja paindlik ning teeb meelsasti ka minu ettevõtmised kaasa.“

Öösiti magab Kertu lapse kõrval. Tema jaoks on see loomulik. „Nii

väikese inimese jaoks on lähedus eluliselt oluline. Teinekord tundub küll, et üks õlg on üheksa kuuga päris ära magatud, kuid eraldi tuppa ma last niipea ei pane. Karmid unekoolid, kus soovitatakse laps nutma jätta, põhjustavad uuringute järgi lastel hilisemaid meeleolu- ja käitumisprobleeme. Mina ei ole see ema, kes suudab nii väikeselt lapselt ära võtta turvatunde, mille annab vanema kohalolu.“

Laps on Kertu kõrval ka siis, kui ta teeb koduseid toimetusi, jookseb, käib trennis, reisib või kohtub inimestega. Kertu usub, et poeg annab ise märku, kui rohkem iseseisvust soovib. On seegi arenguetapp tulemas.

Töö võib oodata

Nii mõnedki värsked emad kardavad, et kui nad jäävad pikemalt lapsega koju, kaovad töövõimalused, projektid ja kontaktid. Kertu sellist hirmu ei tunne.

„Minul ei ole kuhugi kiiret. Uus avardunud maailm loob võimalusi juurde. Usun, et kuni kolmanda eluaastani võiks laps võimalusel olla lähedase täiskasvanuga. Meie

RÄTT toob rohkelt rõõmu tervele perele.

Mugava ja funktsionaalse disainiga RÄTT ponchod on suurte ja väikeste lemmikud. Praktiline kapuuts ning kinnised küljed kaitsevad tuule ja külma eest, mistõttu on RÄTT poncho ideaalne kaaslane nii kodus, spaas kui ka rannas. Lisaks kvaliteetsele puuvillafroteele ja vahvelkangale valmistame spaatooteid antibakteriaalsete omadustega bambusfroteest. See siidpehme naturaalne materjal imab suurepäraselt niiskust, laseb kehal hingata ning sobib ka kõige tundlikumale nahale. RÄTT tooted on inspireeritud igapäeva askeldustest, laste rõõmust ja oskusest näha mängu kõiges ümbritsevas. Meie tooted sünnivad originaaldisainina ning valmivad käsitööna Eestis.

RÄTT toodete eesmärk on tuua argipäeva rohkem värve, rõõmu ja mängulusti tervele perele.

e-pood: kasitooratt.ee

poeg on küll väga sotsiaalne ja naudib teiste laste seltskonda, kuid lasteaiavalmiduse osas kuulan ekspertide arvamust.“

Töö ja tegemised ei saa tema hinnangul elus otsa. Ja kuna praegu on laps prioriteet, siis võtab ta rahulikult ka seda, et uue raamatu kirjutamine on ikka veel poole peal. Mõni esinemine ja hästi valitud koostöö kvartali jooksul on piisav, et isiklikku ambitsiooni täita. Pigem unistab ta maakodust ürgse looduse keskel, kus iseomane väike maailm luua ja millega lapse ellu veelgi rikkust tuua.

Ekraanivaba kodu

Kertu pere jaoks ei ole see väike elustiilivalik, vaid põhimõte, mille ta võttis omaks pärast Jaan Aru ja Anders Hanseni raamatute lugemist. „Nüüdseks me juba teame, milline on ekraanide ja nutiseadmete mõju laste arengule. On ilmselge, et väike laps ei vaja ekraane, vaid liikumist, kontakti, mängu, loodust, igavust ja päris suhtlust. Ekraan on lapse jaoks nagu narkootikum. Kas me tõesti oleme valmis oma lastele iga päev uimasteid andma? Mina igatahes pole.“

MINUL EI OLE KUHUGI KIIRET.

Kertu mõtiskleb, et muidugi on vanemal lihtsam lapsele ekraan kätte anda kui temaga tegeleda. Ta on näinud ka väga väikeseid lapsi, kellele on nutitelefon käekeste vahel, ja peab seda kurvaks. Tema hinnangul võib ühiskond ühel päeval suhtuda lastele varases eas ekraanide kätteandmisesse samamoodi, nagu praegu suhtume laste füüsilisse karistamisesse – tundub uskumatu, et seda kunagi normaalsuseks peeti.

„Oma kodus näen, et ekraanivabadus töötab. Kui õelapsed või sõprade lapsed külla tulevad, siis üsna pea hakkavad nad omavahel päriselt rääkima, soovivad õue minna, tahavad mere äärde, otsivad kive, mõtlevad mänge välja…

Lapsed on rõõmsad, kui saavad liikuda ja tegutseda. Ärgem keelakem neile seda rõõmu. See võib olla ainus tänapäevane päris kingitus.“ Kertu usub, et inimese aktiivne eluviis võikski alata mitte koolist, trennist ega hilisematest harrastusest, vaid juba beebieast. Ta on uurinud lastearstidelt, ortopeedidelt ja treeneritelt, kuidas lapsega eakohaselt võimelda ning mismoodi toetada lapse soovi liikuma hakata juba siis, kui ta on päris pisike. „Muidugi on laste arenguteekonnad erinevad, aga sobilik keskkond ja vanema aktiivne toetus aitavad lapse loomulikule arengule kindlasti kaasa.“ Muidugi on Kertu kogenud ka seda, et mida aktiivsem on

kuhugi ära paigutatud, et täiskasvanu saaks põnevat ja eneseteostust täis elu elada. „Laps saab olla kaasteeline,“ usub Kertu. Piirissaare lodjamatka tegid nad koos läbi juba siis, kui beebi oli kahekuune. Ema on käinud temaga ka reisidel, lühematel ja pikematel. „Lennukis teab poeg juba ise, et nüüd tuleb magama jääda. Kohtades, kus võib olla valjem muusika, on mul lapse jaoks kaasas kõrvaklapid. Muidugi ei lähe ma oma üheksakuusega pikale teatrietendusele ega seljakotireisile Aafrika malaariapiirkonda. Aga ma ei näe põhjust loobuda Eestimaal rändamisest ja turvalistest reisidest.“

ARMASTUS ON SEE, MIDA LAPSED KÕIGE ROHKEM VAJAVAD.

väikelaps, seda rohkem on vanematel vaja valvel olla. „Trepist üles läheb ta nii ruttu, et teda on raske kätte saada,“ ütleb Kertu kaht korrust ühendavat treppi vaadates. Poja huvi trepist ülesmineku vastu tuli enne, kui trepile piirded pandud sai ja nüüd ongi nii, et alla tulla pisike noormees veel ei oska, ülesminek on aga vägagi selge. „Eks me hoiame tal trepi läheduses alati silma peal, aga võimalust harjutada me temalt ära ei võta.“

Laps kui kaasteeline Kertu meelest võiks rohkem rääkida sellest, et lapse pärast ei jää peredes, kus mõlemad vanemad vanemlusse panustavad, midagi tegemata ja laps ei pea olema

Iga pere võikski Kertu meelest proovida ja vaadata, milline last kaasav elu just neile sobib. Ja igal noorel perel võiks ideaalis olla see n-ö oma küla, mille liikmed aitavad last kasvatada. „Mulle endale väga meeldis väikesena olla koos Mammiga, samuti see, et sain hiljem oma õelaste jaoks olla see lähedane täiskasvanu, kellega maailma avastada, aga üldiselt paistab sedamoodi, et praeguse aja noored pered tunnevad lähedaste kohalolust ja toetusest suurt puudust. Vanavanemad käivad ju tööl ja üldse elavad kõik kõigist nii kaugel. Aeg on aga armutu ja viimaks jääb vanema generatsiooni tarkus omandamata.“

Kertu usub, et ehkki laste kasvatamise teooriad tulevad ja lähevad, ei saa emad ja isad väga palju vigu teha, kui nad lähtuvad oma otsustes ning tegudes armastusest. „Vanemate armastus on see, mida lapsed kõige rohkem vajavad, ja nad vajavad seda igal hetkel. Võiksime endale tihemini meelde tuletada, et väikese lapsega koos olemise aeg on eriline ja unikaalne. Seda ei saa tagasi, seda saab nautida ainult kohal olles. Kõik muu võib oodata.“

Autotäis laule ja lapsemeelsust ehk

LOLALA SUVI CITROËN C5 AIRCROSSIGA

Ilmselt pole Eestis palju väikelaste vanemaid, kes poleks Lolalast kuulnud. Elust enesest sündinud viisijuppidest on tänaseks saanud kogupereprojekt ning Anna ja Ariani põhitöö, mille saatel kasvavad üles lisaks nende enda lastele tuhanded teised lapsed.

2019.

aasta suvel sündis Levinite perre pisike Lola Claudia, kes, nagu Anna ise ütleb, pani lisaks rõõmu ja armastuse toomisele proovile nende lastelaulude repertuaari, mis nende endagi üllatuseks oli olematu. „Esialgu olid meie listis „Jingle Bells“, sünnipäevalaul, Taukari lood ja lihtsalt laulan-sellest-mida-näen-tüüpi laulud. Aga siis hakkas õhus lendlev inspiratsioon tooma elulisi fraase,“ kirjeldab Anna, kuidas sündisid „Kõdi siit, kõdi sealt, kõdi jalatalla alt“ ja „Kui sa ütled vabandust, tee kalli-kalli kaa“.

Tänaseks on nende populaarsematel lauludel – näiteks „Krokodill Villi“, „Jänku laul“ või „Kikerikii, auh-auh, muu-muu“ – Youtube’is üle 2 miljoni kuulamise-vaatamise.

Kui küsida, mis kohal on Lolala täna nende peres, vastab Arian, et see on korraga põhitöö, hobi, puhkus ja eluviis. „Lolala on tänaseks saanud meie põhitööks, kuid tegelikult on see palju enamat kui lihtsalt töö. See on meie töö, hobi, puhkus ja mingis mõttes meie eluviis. Võib isegi öelda, et see on osa meie vanemluse stiilist. Tänu Lolala tegemistele püsime ise laste maailmale lähedal ning näeme, kui oluline on vanemluses lapsemeelsus. Lolala tuletab meile iga päev meelde, et maailma tasub vaadata ka lapse pilgu läbi.“

Et sõitmine tähendab palju aega ühes väikeses ruumis, on perel välja kujunenud teatud mängud. „Kuigi viimase aasta jooksul on sõidud muutunud palju lihtsamaks, sest lapsed on lihtsalt harjunud pikemate sõitudega ning kõrvaklapid, muusika ja audioraamatud aitavad palju kaasa, mängime ka sõidu ajal koos erinevaid mänge. Näiteks „Minu väike silm näeb“ ja sõnamänge. Vahel aga sünnivad just kõige ägedamad ideed siis, kui lasta lastel lihtsalt natukene igavleda,“ räägib Anna.

sügavamale, kui seda saab teha ühe laulu jooksul,“ kirjeldab Arian. „Esimese videoni jõudsime 2024. aasta veebruaris, olles reisil Hispaanias, kui külastasime üht liblikate parki. Tänaseks on avastuskanalist kujunenud üks meie lemmikprojekte. Oleme saanud tohutult palju õppida ja külastada kohti, kuhu muidu poleks sattunud – PPA lennusalk, päästekomando, kiirabistaap, riigikogu, Nopri talu jne. See on ühtaegu põnev ja hariv nii meile kui lastele.“

Ühel hetkel otsustatigi oma loomingut ka maailmaga jagada – äkki on teistel kah laule vaja. „Esialgu saatsidki laule meie Youtube’is lihtsad animatsioonid. Mina joonistasin öösiti tegelasi ja Arian pani nad veidi liikuma,“ kirjeldab Anna. Seda mõtet, et ühel hetkel võiks Lolala sedavõrd suureks kasvada, ei käinud alustades üldse peast läbi. „Tegime seda kõike enda pere lõbuks. Esimene hetk, kui saime aru, et midagi suuremat on toimumas, oli 2022. aasta suvel kodukohvikute päeval. Tegime oma esimese avaliku kontserdi meie kodu terrassil ning kohale tuli ootamatult palju peresid, kes juba teadsid meie laule,“ räägib Anna. Lumepall läks aga kiirelt veerema ning peagi lauldi nende laule aktustel, laulutundides, lasteaedades ja kodudes. Siis hakkasid laekuma kontserdipäringud. Esimene suurem avalik kontsert Loo perepäeval lõi Levinid aga täiesti pahviks. „Sinna kogunes nii palju rahvast ja nad kõik laulsid meie laule kaasa! Me mõtlesime omavahel, et kas tõesti kõik need inimesed tulid siia meie pärast,“ meenutab Arian, lisades, et just see andis kinnitust, et nad teevad miskit, mis läheb inimestele päriselt korda.

Tänaseks ongi Lolala suur osa Levinite pere igapäevaelust. See on töö, mis ei alga hommikul ega lõppe õhtul, vaid käib perega kaasas nii kodus, reisidel kui laste kasvatamisel. Lisaks sotsiaalmeediasisule on nad andnud üle 120 kontserdi aastas, peale kodumaa veel näiteks

Soomes, Rootsis, Saksamaal, Hollandis, Belgias ja Hispaanias. Eriti tore ongi nende sõnul kohtuda eestikeelsete peredega, kes elavad Eestist kaugemal.

Säärane tempo tähendab, et liikumist ja reisimist on väga palju. Keskmiselt lisandub igal kontserdinädalavahetusel umbes 500–1000 kilomeetrit. „Näiteks eelmisel nädalavahetusel sõitsime umbes 1200 kilomeetrit marsruudil Tallinn – Elva – Kärinä (Nopri talu) – Kuressaare – Elva – Tallinn,“ toob Arian näite. „Sõitmine on saanud meie töö loomulikuks osaks ja tänu sellele oleme Eestit väga palju avastanud.“

Sestap pole auto Lolala perele mitte pelgalt neljarattaline masin, millega liikuda punktist A punkti B, vaid sisuliselt teine kodu, kus peab olema piisavalt ruumi, mugav olla ning mis peamine, see peab olema töökindel.

„Kuna kontsertidele sõidab sageli kaasa kogu pere ning palju tehnikat ja varustust, on suur pagasiruum meie jaoks väga oluline. Auto peab olema selline, kuhu saad kõik vajalikud asjad lihtsalt sisse tõsta ja teele asuda,“ ütleb Arian.

Sellel suvel üllatas Citroën Lolalad ning pakkus neile oma uusimat linnamaasturit C5 Aircrossi, et sõidud saaksid mugavalt tehtud. „Esmamuljed on küll sellised, et see tundub meie jaoks ideaalne pereauto – stiilne, ülimugavate istmetega ja väga ökonoomne. Lastel on palju ruumi, pagasiruum on suur ning pikkadel sõitudel hindame väga massaažifunktsiooni. Ja kuna käed on meil peaaegu alati asju täis, on üheks lemmikuks jalaviibutusega avanev pagasiluuk,“ kirjeldab Arian esimesi emotsioone Citroën C5 Aircrossist.

„Pere nooremale lapsele meeldivad aga eriti Lolala kleepsud auto peal ning need on ka teiste kaasliiklejate tähelepanu köitnud. Lapsed lehvitavad ja rõõmustavad meid nähes,“ muljetab Anna.

Rollid, kes mille eest vastutab, on jaotunud aja jooksul loomulikult.

Anna genereerib ideid, kirjutab laulude sõnu, laulab ja on saatejuhi rollis. Arian kirjutab muusikat, arranžeerib lood, laulab ning tema vastutada on videote loomise tehniline pool. Lola on lugude inspireerija ja testija ning viimased aastad ka üks lauljatest. Pere pisim, Ella Fleida, on Lolala pere rõõmupall, kellele lihtsalt meeldib enamasti kõik, mida pere ette võtab. Lisaks kuuluvad Lolala tiimi veel kunstnik, assistent ning kontsertidel tehniline meeskond. Anna tõdeb, et praegu otsitakse võimalusi oma meeskonda veidi kasvatada.

Kaks aastat tagasi jõudsid Levinid välismaiste sisuloojate eeskujul

„Lolala avastab“ kanalini, mille eesmärk on maailma avastada ja tundma õppida põneval, harival ja lastele arusaadaval viisil. „Selline formaat võimaldab minna mõne teemaga

Kas tulevikus võtavad lapsed kanali ja projekti üle, seda nad teadlikult suunata ei taha. „Lapsed näevad meie tööd kõrvalt väga palju ja võtavad sellest eeskuju. Nad laulavad tihti kontserdil või osalevad saadetes ja on ise avaldanud soovi osaleda võtetel ning me oleme neid kaasanud, aga me ei soovi, et nendest saaks meie sisu peategelased,“ tõdeb Anna.

Anna ja Arian nõustuvad, et tegelikult on lastega saadete tegemine palju keerulisem, kui kõrvalt paistab. „Vaatajale tundub kõik lõbus ja spontaanne, kuid selle taga on väga suur töö ja koormus nii lastele kui ka vanematele. Me ei tunne, et see oleks praegu midagi, mida tahaksime oma laste jaoks teadlikult suurendada. Kui tulevikus tekib neil endal mõni kirg või teema, millest nad tahaksid rääkida, siis toetame neid kindlasti. Aga praegu eelistame, et nad saaksid mängida, avastada ja kasvada enda mängumaailmas ilma kaamerata,“ lisab Arian lõpetuseks.

ÄÄRMISELT RIKKALIK

JA KREEMJAS

Me ei tülitse, aga ma ei tunne, et oleksime enam koos –mis meiega juhtus?

„Me ei tülitse. Kõik toimib. Lapsed on hoitud. Aga kuhugi on kadunud tunne, et me oleme päriselt koos.“

TEKST: JANE RANNAMETS-HEINSALU, paari- ja pereterapeut, teraapia-mindwork.ee

FOTOD: SHUTTERSTOCK, ERAKOGU

See lause kõlab teraapiaruumis sageli. Vaikselt, ettevaatlikult.

Justkui ei olekski põhjust kurta –sest midagi ei ole otseselt katki. Aga midagi on justkui puudu… Paljud paarid ei jõua teraapiasse suure kriisi tõttu. Ei ole truudusetust, suuri tülisid ega dramaatilisi lahkuminekuähvardusi. On hoopis justkui tundetuimus, läheduse ja intiimsuse hajumine igapäevaelu rutiini näilisse turvalisusesse.

Suhe jahtub enne, kui plahvatab

Paljud arvavad, et suhted lagunevad tülides. John Gottmani pikaajalised uuringud näitavad, et paarid ei liigu lahkuminekuni enamasti tülide, vaid vaikse eemaldumise kaudu – suhe jahtub

Jane Rannamets-Heinsalu

enne, kui plahvatab. Suhte suurim vaenlane ei olegi konflikt, vaid emotsionaalne eemaldumine, kus partnerid lõpetavad teineteise poole pöördumise.

Paarisuhe ei lagune enamasti ühe suure sündmuse tõttu, vaid sageli kaob lähedus hoopis ühendavate, sageli väikeste momentide

kadumise kaudu. Ühel hetkel enam ei jagata päeva jooksul juhtunud väikeseid asju… Ei puudutata möödaminnes… Ei olda teineteise vastu uudishimulikud… Musid ja kallid muutuvad automaatseks või pole neid üldse… Viimasest seksist on möödas pikk aeg ja ega huvi ka enam ole…. Partnerist saab tasapisi rohkem logistiline tiimikaaslane kui inimene, kelle sisemaailm veel päriselt huvi pakub.

Kuidas see juhtub? Märkamatult, algul ei panda muutust tähelegi.

Partner ütleb midagi – ja teine kuulab vaid poole kõrvaga… üks jagab oma päeva, teine vastab „mhmh“… Räägitakse küll, aga rohkem asjadest kui iseendast. Sagenevad hetked, mil partner ei vasta teise püüetele kontakti luua. Need on igapäevased pisikesed

SUHTE SUURIM VAENLANE EI OLEGI KONFLIKT, VAID EMOTSIONAALNE EEMALDUMINE.

ja märkamatud vastuseta jäänud hetked – pilk, küsimus, väike jutt. Aja jooksul need hetked kogunevad ja siis ei pöörduta enam üldse ning sellegagi harjutakse. See on vastuseta jäänud hetkede, kallistuste ja puudutuste katkenud kett. Eriti selgelt tuleb see välja peredes, kus on lapsed. Lapse sünd toob suhtesse suure rollimuutuse. Partneritest saavad lapsevanemad, korraldajad, vastutajad ja nad on sageli väga head selles. Uus roll on nii intensiivne, et võtab tihti kogu ruumi ja aja. Kui elu väikelaste ja töö vahel pendeldades vanemad tühjaks tõmbab, nihkub paarisuhe tasapisi tagaplaanile. Paarisuhte uuringud näitavad, et paljud paarid kogevad pärast laste sündi suhtega rahulolu langust – energia liigub

sügavam ohumärk kui konflikt. Konflikt tähendab sageli veel emotsionaalset seotust – vajadust mõjutada, olla kuuldud, reageerida, püüdu ulatuda teiseni. Kui inimesed enam isegi ei reageeri, võib suhtesse tekkida vaikne tühjus, mida märgatakse traagiliselt alles aastaid hiljem.

ARMASTUS EI KAO, AGA KAOB AEG JA ENERGIA, ET SEDA KOGEDA.

vanemlikesse rollidesse ja paarisuhtele enam ressurssi ei jää. Kaovad positiivsed hetked, emotsionaalne jagamine ja vastastikune tähelepanu. Armastus ei kao, aga kaob aeg ja energia, et seda kogeda. Ollakse väga toimiv tiim, aga mitte enam paar. Pereteraapia vaatepunktist on siin üks oluline paradoks: just paarisuhe, mis kannab kogu peresüsteemi ja on selle vundamendiks, jääb ülekoormuse ajal sageli kõige vähem hoituks.

Päevad mööduvad töö, laste, logistika ja lõputute kohustuste keskel. Õhtul pannakse lapsed magama, tehakse viimased vajalikud toimetused ning siis tõmbub kumbki oma ekraani taha – üks telefoni, teine arvutisse. Mitte tingimata sellepärast, et teine ei huvitaks, vaid lihtsalt seetõttu, et enam ei jaksa midagi anda.

Paradoksaalsel kombel ei ole sageli isegi konflikte

„Me ei tülitse ju,“ ütleb vahel üks partner teisele teraapiaruumis, pakkudes välja, et see on ju hea märk. Tegelikult võib emotsionaalne eemaldumine olla suhtes palju

Ameerika paariterapeut Esther Perel on kirjeldanud, et tänapäeva paarisuhtelt oodatakse rohkem kui kunagi varem ajaloos. Kui varasematel aegadel pakkus abielu eelkõige majanduslikku ja sotsiaalset turvalisust, siis nüüd oodatakse partnerilt lisaks emotsionaalset lähedust, sõprust, inspireerimist, head seksi, individuaalse arengu toetamist ja sügavat mõistmist. Sisuliselt peaks partner olema korraga armastaja, parim sõber, kaasvanem, meeskonnakaaslane ja turvaline kiindumussuhe. Et justkui meil peakski olema mingi ideaalsuse võimekus. See on pikemasse suhtesse liikujaile suur meemiline surve. Ja selle ideaalmaailma mallide järgi paneme tihti paika ka oma ootused suhtele…

Need ootused ei ole iseenesest valed või ebaloomulikud. Probleem on pigem selles, et samal ajal on kasvanud ka elu üldine koormus. Inimeste tähelepanu on pidevalt killustatud, ärevus laes, töö ja eraelu piirid hägusad ning närvisüsteem sageli krooniliselt ülekoormatud.

Sotsiaalmeedia, taskuhäälingud ja teraapias käimise uus kultuur loovad kuvandi „heast suhtest“, kus partnerid räägivad sügavalt, on pidevalt emotsionaalses kontaktis ning hoiavad teadlikult lähedust. Selle taustal hakkavad paljud täiesti tavalised inimesed oma suhet vaatama küsimusega: „Kas meiega on midagi valesti?“

Miks vaikus on raskem kui tüli?

Tülis olles on vähemalt kontakt olemas, on emotsioon, reaktsioon, pingutus – võideldakse ju läheduse eest. Vaikuses emotsionaalset kirge ei ole.

Emotsionaalse eemaldumise seisund, kus suhtlus on muutunud mehaaniliseks ja reaktsioonid harvaks, on üks raskemini pööratavaid suhte etappe, sest seal ei ole enam piisavalt energiat isegi selleks, et midagi muuta.

INIMESTE

TÄHELEPANU ON PIDEVALT KILLUSTATUD.

Kas mina pöördun oma partneri poole päeva jooksul – ja kas ta ka vastab?

Kas me räägime rohkem korraldusest või probleemi lahendamisest kui kogemusest ja tunnetest?

Kas ma tean, mis teda meie elus päriselt puudutab, või ma ainult arvan teadvat? Kas me suudame teineteist päriselt kuulata?

Kas me oleme koos ainult lapsevanemad või ka heas ühenduses partnerid?

Need ei ole küsimused süüdistamiseks, need on küsimused märkamiseks.

Kui suhe on jahtunud, ei aita suured lubadused ja lähedus ei tule tagasi jõuga.

See tuleb tagasi samal viisil, nagu ta kunagi tekkis – väikeste ehtsate hetkede kaudu, kus me jälle avali teineteise poole pöördume, õppides uuesti kuulama, märkama, imetlema ning end avama.

Sageli alustan ma teraapias kõige lihtsamast: üks räägib, teine kuulab. Ilma parandamise ja lahendamiseta.

Ja siis üks lause, mis avab ukse: „Räägi mulle sellest veel, ma tahan sind paremini mõista.“ Ja kui tõeliselt tahtagi paremini mõista, loob see turvalisust – partneril on aega minu jaoks.

Paljud paarid räägivad, aga ei kohtugi. Kuulates konstrueeritakse sageli juba oma vastulauset – ja just siin on palju kaotada. Lähedus tekib hetkedest, kus me jääme teise juurde kauemaks, ennast vahepeal kõrvale pannes.

Mis järgmiseks?

Kohting ei ole ainult tore mõte. See on teadlik samm tagasi armastava partneri rolli. Alguses võib see tunduda kohmakas. Kui pole harjunud rääkima muust kui igapäevastest asjadest, ongi see uus. See ei tähenda, et midagi oleks valesti.

See tähendab hoopis, et see osa suhtest on jäänud kasutamata.

Väikesed kokkulepped. Muutus ei pea olema suur.

Kasvõi:

10 minutit jutuajamist päevas ilma praktiliste teemadeta.

Üks jalutuskäik nädalas kahekesi, ilma laste ja kohustusteta.

Ehtsad küsimused meie päevades: „Kuidas sul päriselt läheb?“

Need ei tundu suured ega ajamahukad.

Aga just nendest saab hakata suhe uuesti liikuma.

Kuidas ennetada ja märgata kuseteede probleeme lastel?

Kuseteede heaolu on teema, millest räägitakse sageli alles siis, kui ebamugavustunne on juba tekkinud. Samas tasub teada, et põletikke on võimalik ennetada. Lastele saab varakult selgitada, millised harjumused toetavad põie ja kuseteede tervist.

KKUI SUHE ON JAHTUNUD, EI AITA SUURED

LUBADUSED JA LÄHEDUS EI TULE TAGASI JÕUGA.

Tegelikult ei tähenda vaiksem, argine eluetapp automaatselt armastuse puudumist. Pikad suhted liiguvad loomulikult erinevate läheduse ja kauguse perioodide vahel. Küsimus on pigem selles, kui kaua elatakse tuimunud emotsionaalses säästurežiimis.

Ja ometi vajab inimene just paarisuhtes sageli just seda kohta, kus ta saab olla lihtsalt hoitud ja armastatud partner, mitte ainult lapsevanem, logistik või probleemilahendaja.

Võib-olla ei olegi tänapäeva paarisuhte suurim väljakutse konflikt. Vaid küsimus, kuidas hoida alles emotsionaalset sidet ajal, mil mõlemad tunnevad, et neil pole enam midagi teisele anda.

useteede ebamugavustunne võib väljenduda kipituse, põletustunde, sagedase pissihäda, alakõhuvaluna, uriini lõhna või välimuse muutusena. Aga mure tekib sellest, et väike laps ei oska alati öelda, mis teda häirib, ning kooliealine laps võib neid teemasid häbeneda. Seetõttu on väga oluline, et lapsevanemad märkaksid muutusi ja pereringis saaks neil teemadel rahulikult turvalises õhkkonnas rääkida.

Miks kuseteede mured tekivad ja kuidas avalduvad?

Kuseteede infektsioonid tekivad enamasti siis, kui bakterid satuvad kusitisse ja liiguvad sealt edasi põide. Laste puhul võivad riski suurendada vähene vedelikutarbimine, pissi kinnihoidmine, kõhukinnisus, puudulik pühkimisharjumus ning liiga kitsad või sünteetilised riided. Teismeeas lisanduvad hormonaalsed muutused ja menstruatsiooniga seotud hügieeniharjumused.

Väikelastel võib kuseteede mure avalduda palaviku, rahutuse, isutuse, nutususe või tavapärasest sagedasema pissimisena. Suuremad lapsed võivad kurta valu urineerimisel, alakõhuvalu, seljavalu või pidevat pissihäda tunnet.

Igapäevased harjumused, mis toetavad kuseteede heaolu

Piisav vedelikutarbimine: vesi aitab uriini lahjendada ja soodustab regulaarset urineerimist. Laste puhul võiks joogivesi olla terve päeva kergesti kättesaadav: koolikotis, trennis ja kodus laual.

Tualetis käimise rütm: lapsi tasub õpetada, et pissihäda ei tohiks pikalt kinni hoida. Oluline on kujundada harjumus käia tualetis rahulikult, ilma kiirustamise ja surveta.

Hügieeniharjumused: intiimpiirkonnale piisab õrnast pesust ja puhtast veest või lapse vanusele sobivast leebest pesuvahendist. Puberteedieas vajavad tüdrukud õpetust, kuidas menstruatsiooni ajal hügieeni hoida.

Õige riietus: liiga kitsad püksid ja sünteetiline pesu võivad tekitada ärritust. Igapäevaseks kandmiseks sobib hästi hingav aluspesu, mida vahetatakse regulaarselt.

Leia tooted apteegist ning luba loodusel oma põie ja kuseteede tervise eest hoolt kanda!

Toidulisandid. Mitte ületada päevaseks tarbimiseks soovitatavat kogust. Toidulisandit mitte kasutada mitmekesise toitumise asendajana. Oluline on toituda mitmekülgselt ja tasakaalustatult ning harrastada tervislikku elustiili. Hoida lastele kättesaamatus kohas!

Toeta oma kuseteede tervist Urinaliga

Oma põie ja kuseteede tervist on kõige efektiivsem toetada toidulisandite sarjaga Urinal. Et leiaksid vajadusel sobiva toote, lisame toodete kirjeldused, mis on mõeldud kuseteede heaolu toetamiseks erinevates olukordades: ф Urinali siirup – toetab õrnalt kuseteede normaalset talitlust. Seda võib anda lastele alates esimesest eluaastast.

ф Cranberry Gummies by Urinal –maitsev ja lihtne lahendus kuseteede tervise igapäevaseks toetamiseks, sisaldab jõhvikast pärinevaid proantotsüanidiine.

ф Urinal Akut – mõeldud ägedate kuseteede vaevuste (nt kipitus, sage urineerimine) kiireks toetamiseks. Sisaldab jõhvika- ja kuldvitsaekstrakti.

ф Urinali kapslid – igapäevaseks kasutamiseks kuseteede tervise ja probleemide kordumise vähendamise toetamiseks. Sisaldab jõhvika- ja kuldvitsaekstrakti ning D-vitamiini.

ф Urinal D-Mannose kihisevad tabletid – mugav lahustuv vorm, aitab takistada bakterite kinnitumist kuseteedesse, võib aidata ennetada kroonilist tsüstiiti. IIa klassi meditsiiniseade.

KUIDAS KASVAVAD

HEAD DIGIKODANIKUD?

MAILIIS PLOOMANN, ELISA ERAKLIENDIÜKSUSE JUHT

Kui head lapsed kasvavad (füüsilise või vaimse) vitsata, siis kuidas kasvatada üles normaalsed, terved ja endaga hästi hakkama saavad digikodanikud? Veelgi täpsemalt –mis on need head digiharjumused, mille iga laps peaks kodust kaasa saama, et hilisemas elus olla väärtust loov ühiskonna liige, mitte probleem kellegi teise (töö)laual.

VJa kuna elu läheb edasi igal juhul, siis kasvavadki lapsed selles digimaailmas omapäi ja lähevad seal (inimestena) katki samamoodi nagu ilma kiivrita mootorratturid, kes kurvi võttes oma kiirust hinnata ei oska.

Me ei luba oma lastel minna riietega jääauku ujuma, süüa punaseid kärbseseeni või mängida jalgpalli neljarajalisel maanteel, sest meie elukogemus ja meile varasemate põlvkondade poolt ette kirjutatud reeglid ütlevad, et see ei lõppe hästi.

Digimaailma vallas ei ole mitte kellelgi veel piisavalt elukogemust ja mõistlikke reegleid peame alles kirja panema hakkama – see on vastutus, mis on nüüd meie kõigi õlule asetatud. Aga need ei hakka (ega peagi) sündima teadlaste või poliitikute poolt, vastupidi – see on iga lapsevanema ülesanne. Mõista, millised ohud mind ennast ja minu perekonda digimaailmas varitsevad ning kuidas nende vastu end kaitsta.

Hea uudis on see, et alustada saab väga väikestest ja lihtsatest asjadest, mis kõik kokku lõpuks päris suure efekti annavad.

Mida saame teha digimaailmas teadlikumalt toimimiseks?

tuleb rääkida infoturbe põhitõed, kellega millist infot tohib jagada, kuidas luua turvalisi paroole jne.

Sotsiaalmeedia ja kõik sõltuvust tekitate algoritmidega keskkonnad võiksid tulla lapse ellu võimalikult hilja. Ideaalses maailmas alles pärast 15. kui 16. eluaastat, aga vaadates siiski realistlikult, võiks eesmärgiks võtta, et hoiame lapsed sealt eemal vähemalt teismeliseea alguseni.

Omavaheliseks suhtluseks inimestega, keda ka päriselus tuntakse, sobib väga hästi WhatsApp, Signal jm telefoninumbripõhine sõnumirakendus, mida ei halda algoritmid.

Kui lapsed on juba suured ja nutiseadmed (ja sotsiaalmeedia) on elukorralduse loomulik osa, on abiks, kui:

on luua reeglid, kus me kontrollime, millal ennast sinna maailma lubame, mitte vastupidi.

nutikella kasutajatel on oluline samad seadistused sünkroniseerida ka oma kellale.

igaühel on endaga sõlmitud kokkulepe, kui palju aega nutimaailmas veedetakse, ning ka perekonnas ühised kokkuleppel, millal kõik on pärismaailmas ühiselt kohal. Vajadusel on olemas rakendusi, mis aitavad seda aega taustal jälgida ning vastavaid meeldetuletusi saata.

iissada aastat tagasi õpetasid meie esivanemad oma lastele, kuidas lugeda looduse märke, tähistaevast ja kaitsta end (ja oma peret) külma, nälja ning vaenulike suguharude eest. See oli vajalik, et tagada oma geeniliini ellujäämine. Need olid teadmised, mida akumuleeriti põlvkondade kaupa ja pärandati edasi aastasadade jooksul, pisut täiendades, ent valdavalt üsna muutmata kujul.

Sada aastat tagasi tekkis nähtus nimega liikluskorraldus ja kuigi alguses oli tegemist üsna väheseid puudutava nišivaldkonnaga, on juba aastakümneid elementaarne, et lapsevanemad õpetavad lastele, kuidas ületada ohutult sõiduteed, miks tuleb

rattaga sõites kiivrit kanda ning kuidas toimib ühistransport. Kuna liiklusreeglid ja -korraldus imbusid meie ellu tasahilju ligi 50 aasta jooksul, kohanesid ka lapsevanemad selle ajaga üsna rahumeelselt. Meil oli aega. Me jõudsime olla oma lastest kogenumad ja targemad. Aga siis tuli digiajastu ja sotsiaalmeedia ning me sattusime täiesti enneolematusse olukorda. Praegused kahekümneaastased (ja nooremad) on sündinud digitaalsesse maailma vanematele, kelle elukogemus hõlmab vaid analoogtööriistu. Oleme justkui üksikult eraldatud saarelt suurlinna liikluskeerisesse visatud perekonnad. Kelle lapsed küll endiselt vajavad, et vanemad neid aitaks, suunaks ja õpetaks, kuidas käituda – aga vanemad on ise sama segaduses ning oskusteta nagu lapsed.

Nutiseadmeid ei ole esimese 3–4 aasta jooksul lapse ellu üldse vaja. Nutitelefoni ostmisega kannatab oodata kuni koolimineku või ideaalis lausa teise-kolmanda klassini. Iseseisvalt seiklevate koolieelikute suhtlusvajaduse (ka turvavajaduse) katavad ilusasti ära nuputelefonid ning lastekellad.

Lastesaated, multifilmid, hariduslik ja meelelahutuslik lastesisu kuulub võimalikult suurele ekraanile. Selleks, et vältida ebaloomulikke sundasendeid ja hoida kehaasend võimalikult sirge, võiks olla ekraan pigem kaugemal. Ideaalis (ka mängukonsoolid) teleriekraanil, selle puudumisel arvuti ekraanil.

Mistahes digitaalse sisu tarbimisel on normaalne kehtestada ajaline limiit, mis on alguses minutites, hiljem tundides ning mille vahepeal on puhkepausid. Läbi

mistahes väiksemate ekraanide kasutamine lõpetatakse umbes tund aega enne magama minekut. Nutiseadmetel aitab imehästi seadistus, kui luua endale automaatne režiim, mis näiteks iga päev teatud kellaajal muudab seadme mustvalgeks. See on hea meeldetuletus, et aeg on ennast pärismaailma ümber lülitada. seadmetel on seadistatud öörežiim, mis peatab kõik sisse tulevad teavitused, kõned, sõnumid, millel ei ole eraldi nimeliselt lubatud läbi tulla. Saab seadistada nii, et näiteks pereliikmete kõned tulevad alati läbi, aga niisama tutvusringkonna tšätiteavitused jäävad hommikut ootama. söömise ajal telefoni samasse tuppa kaasa ei võeta või see on vähemalt silma alt ära ja kuuldekaugusest eemal.

mistahes muul ajal on seadmel võimalikult paljud teavitused kas välja lülitatud või tasub luua harjumus, et telefon on alati „tagurpidi“ (ekraan allpool). Ehk isegi kui midagi vilgub, ei tõmba see kohe tähelepanu.

Sotsiaalmeedial ja suhtlusrakendustel on meie elus vääramatult oluline roll, aga meie ülesanne

Eesmärk ei tohiks olla nutiseadmetest või digitaalsest maailmast loobuda, vaid leida iga inimese ja perekonna jaoks toimivad reeglid, mis aitaksid meil seal ellu jääda ning õnnelikud olla. Kui meie vanematena täna selle peale ei mõtle ega võta vastutust ei enda ega oma laste digiharjumuste ja -käitumise eest, lükkame me selle probleemi lihtsalt kellegi teise ellu või töölauale. Vaimse tervise mured, oskamatus füüsilises maailmas suhteid hoida ja üleüldine üksindus on digimaailma tõsine varjukülg. Aga me oleme arenemisvõimeline liik ja kui me selle endale eesmärgiks võtame, siis õpime koos ka selles uues tundmatus vees navigeerima. Siiski vaid juhul, kui see on teadlik tegevus, igas kodus. Lapsed, keda ei ole õpetatud selles maailmas maast madalast õigesti käituma, on probleemiks esialgu õpetajatele ning hilisemas elus tööandjatele. Kui me tahame, et ühiskond toimiks, siis ei ole ilus oma pere probleeme teistele lahendamiseks jätta. Arvestades inimese arengu etappe, tuleb realistlikult tunnistada ka seda, et enamik tööst tuleb ära teha enne puberteeti ehk esimese 10–12 aasta jooksul. Sealt edasi on mõistlik juba käed roolist lahti lasta ja parimat loota. Digitaalne ühiskond on siin, et jääda, ja kogub aina jõudu. Iga pere ülesanne on leida need reeglid, mis aitavad meil selles maailmas õnnelikud olla ja eluga hästi hakkama saavad lapsed üles kasvatada. Ainult nii saab meil tekkida järeltulevatele põlvedele edasi antav tarkusesalv, mis meie geeniliini ka järgmise saja aasta jooksul päriselt aitab.

ERMis ootavad jutukad museaalid ja saladuslik põgenemistuba

Eesti Rahva Muuseum pöörab sel aastal erilist tähelepanu peredele, et muuseumikülastus oleks avastamisrõõmu täis igas vanuses külalistele. Muuseumis on mitu uut elamust, mis kutsuvad Eesti kultuurilugu mänguliselt avastama.

PÕGENEMISTUBA

„KUUE UKSE SALADUSED“

Muuseumi B-osas ootab lapsi uus põgenemistuba , kus iga uks avab järgmise loo ERMi ajaloost. Ajastutruus labürindis vihjeid otsides ning ülesandeid lahendades pannakse proovile oma nupukus ja detektiivivõimed. Teekonnal satutakse nii mõisnike Liphartite salongi, Raadi järve legendide keskele kui ka ERMi esimeste kogujate kabinetti ja vanasse rehetuppa.

Iga tuba jutustab killukese ERMi loost ning aitab lastel avastada, et muuseum ei ole ainult paik, kus vanu esemeid

hoitakse, vaid koht, kus lood edasi elavad. Põgenemistuba ühendab mängu, nuputamise ja koostöö ning annab võimaluse õppida avastamise kaudu. Põnevust jagub kogu perele!

LASTE AUDIOGIID

ERMi püsinäitus „Kohtumised“ on nüüd õige jutukas! Laste audiogiidis räägivad lugusid pangaautomaat Hans, Kukruse emand, aurumasin Leeni ja Lennart Meri telefon. Mõni ese teeb nalja, mõni jutustab seiklustest või suurtest muutustest Eesti ajaloos. Audiogiid loob eraldi kihi, mis teeb näituse kogemise lastele huvitavamaks ning lõbusamaks.

KOGU PEREGA ERMI

Pere pisematele pakub tegevust Mängumets ning väikelastega saab rahulikult koos aega veeta peretoas Päeva lõpus kostitab hea ja paremaga muuseumi restoran Pööripäev, kus väiksematele külastajatele on olemas ka lastemenüü . ERMis saad terve päeva jooksul perega kvaliteetaega veeta.

Eesti Rahva Muuseum (Muuseumi tee 2, Tartu) on avatud T–P kella 10–18. Lisainfo: erm.ee

ISA ROLL beebi esimestel elukuudel on väga oluline

Meie ühiskonnas on laste arengut käsitlevas kirjanduses pikka aega olnud keskmes ema roll peamise hooldaja, turvatunde pakkuja ja lapse olulisima mõjutajana – meenutagem kasvõi Benjamin Spocki õpetusi. Selline käsitlus võib jätta mulje, et isa panus lapse kasvamisse on teisejärguline või vähem määrav. Loomulikult on hooliva ja lapse vajadusi märkava ema tähtsus vaieldamatu, kuid tänapäeval on õnneks juba kõigile selge, et ka isal on lapse arengus eriline ja asendamatu roll.

TEKST: KAIRI PRINTS FOTOD: SHUTTERSTOCK

Tasakaalustatud peresuhted, kus emal ja isal on võrdselt oluline roll, on lapse positiivse minapildi ja emotsionaalse ning sotsiaalse arengu jaoks parim kasvulava. Toome välja neli punkti, mis rõhutavad isade olulist rolli väikelapse arengus.

1. Kui isa osaleb aktiivselt igapäevastes tegevustes, kiindub beebi võrdselt nii emasse kui ka isasse. Isad, kes osalevad lapse riietamises, toitmises, mähkmete vahetamises ja mängimises, võivad juba esimestel elunädalatel luua oma lastega elukestva tugeva sideme. Boonus: igapäevastes lapsega seotud tegevustes aktiivselt osalevad isad on tavaliselt ka õnnelikumas suhtes.

2. Kaasatud isadega lapsed on enesekindlamad ja seltskondlikumad ning neil on paremad eneseregulatsiooni oskused. Kõik nimetatud omadused on ülitähtsad, kui laps kooliteed alustab. Lapsel on oskused mitte ainult akadeemiliselt edukalt areneda,

vaid ka sõpradega sõprussidemeid luua ja säilitada. Veelgi enam, parem eneseregulatsioon on seotud vähemate käitumisprobleemide ja suurema stressitaluvusega koolis.

3.

Lapsed õpivad isadega mängides rohkem piire seadma ja impulsse kontrollima. Isad kipuvad mängima natuke teisiti kui emmed! Seda tüüpi karmim ja tugevama reeglistikuga (aga siiski turvaline) mäng võib õpetada lapsi riskantseid olukordi hindama ja vajadusel distsipliini näitama.

4. Kui isad on igakülgselt kaasatud lapse ellu, on nende lapsed suurema tõenäosusega kannatlikumad ja võimelised stressirohketes olukordades toime tulema. Isad, kes varajases lapsepõlves väljendavad kiindumust, kaastunnet ja kannatlikkust, sisendavad oma lastesse turvatunnet. Kui laps tunneb end turvaliselt, tunneb ta end ka võimeka, enesekindla ja vastupidavana ning võtab uusi teadmisi paremini vastu. Küsime kahelt värskelt isalt, milline on olnud nende isaduse teekond.

Mihkel Tepp, viie lapse isa

Sul on viis last, viimane on veel päris pisike. Mis oli taas isaks saamise juures ootamatu või üllatav?

Meeldetuletus, kui väike ja õrnake on vastsündinu. Millele järgnes meeldetuletus, kui pagana hästi nad ikka rinnapiimaga kosuvad.

Kirjelda palun tunnet, kui beebi esimest korda su kätele pandi Eks ta vahva tunne ole ju ikka: uus inimene, uus algus, uued mured ja uued rõõmud. Seda, et oleks olnud mingi ekstaatiline emotsioon, nagu ei mäleta. Kindlasti on hästi suur kergendus, et nüüd on see sünnitamise protsess läbi ja emal suur töö tehtud ja et „Okei, hakkame siis nüüd selle kasvatamisega pihta!“. Kuigi realistina olen ju juba enne lapse sündi saanud aru (kogemus!), et pigem olen ma emal ja beebil alguses rohkem isegi jalus ning minu roll nendel esimestel elukuudel on pigem marginaalne. Vähemalt lapse kasvamisele kaasaaitamise osas.

Ahto, ühe lapse isa

Mis oli isaks saamise juures sinu jaoks kõige ootamatum?

Kõige üllatavam ja ootamatum oli isaks saamise juures oma veidral moel hoopis see, kui hästi elukaaslane emarolli kohe omaks võttis ning sellega hakkama sai. Mul endal on palju väikeseid sugulasi ja nendega hulganisti aega koos veedetud, seega seda, et ise hakkama saan, teadsin juba kindlalt. Elukaaslasel selline kogemus aga puudus ja tema oli pigem hirmul, kuidas emaroll talle sobib ja kas ta ikka saab hakkama. Seda suurem oli üllatus, et võib ju endal kogemust olla, kuid emainstinktiga konkureerida pole võimalik.

Kirjelda palun tunnet, kui beebi esimest korda su kätele pandi.

Pärast lapse sündi küsimusele „Noh, mis tunne on?“ on samamoodi keeruline vastata kui samale küsimusele igal enda sünnipäeval. Laps pannakse rinnale ja proovid punnpõskse beebiga esmatutvust sobitada. Ise samal ajal mõeldes, et mu tulevase elu kõige suurem õnn ja paratamatult ka üks suuremaid katsumusi lebab süles. Tegelikult aga selle hetke täit tähtsust ei adu ja aasta hiljem mõnd vastsündinut nähes ei suudagi enam meenutada, kuidas algus oli, sest kõik möödus nii tormilisel kiirusel.

Millised igapäevased tegevused on saanud sinu ja beebi ajaks –kas magamapanek, jalutamine, vannitamine või midagi muud?

Olen enda kanda võtnud enamiku lapsega pesemaskäimised, kohe päris maimukesest saati, sest me oleme mõlemad suured dušisõbrad. Ja ma vähemalt proovin anda emale hommikuti aega kauem magada. Sest puhanud ema on märksa parem ema kui väsinud ema. Ja isad on väsinud igal moel kogu aeg – mis see emal kauem magada laskmine siis enam teeb... Kui hästi see mul õnnestub, selle hindajaks pole muidugi mina, aga tean, et endast parima ma vähemalt enda arvates annan.

Kui palju ja mismoodi oled ise muutunud pärast isaks saamist?

Arvan, et iga lapsega muutun ise ainult rahulikumaks. Vanemaks ja targemaks saan ka, aga eelkõige rahulikumaks. Et kogemuse varalt tead, kas tasub närveerida või võib võtta stoilise rahuga, proovides sama sisestada ka emale.

Kuidas julgustad peatselt isaks saavat meest, kes kardab, et äkki ei oska beebiga midagi peale hakata?

No mõtle korra sellele: tänapäeva inimesed tekkisid ligi 300 000 aastat tagasi. Siis polnud ei arste, ravimeid, pehmeid voodeid ega mähkmeid. Olid külmad koopad, kiskjad ja muu säärane. Ometigi saadi siis lapsi ja inimrass pole siiani kuhugi kadunud. Kas sa tõesti hindad ennast nii võimekaks (või võimetuks), et sa oled võimeline tekitama oma lapsele eelajaloolised tingimused? Vaevalt. Laps toob su ellu umbes miljon uut värvi (kujuta ette, et liigud vanalt kineskooptelerilt 8K-telerile), mille olemasolust sa isegi teadlik polnud. Lisaks – erinevalt peatselt emaks saavast naisest on sul ema ja beebi kõrval natukene aega õpipoisi rollis olla ning ametit õppida, sest veel kord: alguses oled sa rohkem ees kui abiks. Võta laps vastu ja hakka koos temaga uut elu õppima. Ainult nii saategi te päriselt lähedasteks. Palju häid lapsi kõigile!

Millised igapäevased tegevused on saanud sinu ja beebi ajaks – kas magamapanek, jalutamine, vannitamine või midagi muud?

Igapäevased tegevused lapsega ei ole meie kodus jagatud. Kõike tuleb osata teha ja pigem mõista, mis hetkel on aeg üle võtta ning emale puhkust anda. Kes on piisavalt leidlik, leiab endale kiirelt lapsega ühise hobi, minul oli selleks üksvahe vankriga jooksmas käimine. Nii saad korraga lapse meelt lahutada ja ka enda ihuga tegeleda.

Kui palju ja mismoodi oled ise muutunud pärast isaks saamist?

Isaks saades muutud paratamatult ja kui varasemalt said endale lubada enesekesksust, siis see tuleb unustada. Empaatia nii lapse kui ka elukaaslase suhtes tagab rahuliku kodu ja aitab hoida värskelt kasvanud pere harmooniat. See on aeg, kui tuleb ka ise kasvada ja omaenda elus kõrvaltegelase rolliga leppida.

Kuidas julgustad peatselt isaks saavat meest, kes kardab, et äkki ei oska beebiga midagi peale hakata?

Peatselt isaks saavale mehele saab soovitada vaid rahu. Raske saab olema kindlasti ja tuleb ette ka olukordi, kus oled lapsega kahekesi ega suudagi kohe välja mõelda, kuidas teda rahustada. Aeg lahendab aga kõik mured ja külm pea leiab lahendusi. Tea, et peagi on lapsel juba jalad all ja töölt koju saabudes tatsab ta sind uksele tervitama, sisistades läbi üksikute hammaste „iššššši“ – see saab sinu preemiaks.

Tule perega RONIMA!

Väikelaps saab

ÕE VÕI VENNA

See on suur sündmus nii ootuste, emotsioonide kui ka muutuste poolest, millega väikelaps ise toime tulla veel ei oska. Beebiga tegevuses oleval emal-isal tuleb leida eraldi aega ja hästi töötav plaan, kuidas kõik pere lapsed end hoituna tunneks.

TEKST: LIISI MOOSAAR-GOERCKE FOTOD: SHUTTERSTOCK, ERAKOGU

Kui Jane (43) ja Veiko (43) perre sündis esiklapse Hannaliise (13) kõrvale ka Lauri (8), oli see suur sündmus, sest väikest venda oli tollal viieaastane tüdrukutirts oodanud väga. Isa oli töö tõttu palju kodust ära ja nii kaasas ema olude sunnil Hannaliise kohe endaga ka pea kõikidesse beebiga seotud toimingutesse.

Mina olen ka olemas!

„Kuna tegime kõike koos, läks mul ikka päris kaua aega enne, kui hakkasin tähele panema märke, et suurem laps tunneb minu tähelepanust tegelikult puudust. Need väljendusid just nendel hetkedel, kui olin nii-öelda unustanud end pikemalt beebiga toimetama, sest just siis oli Hannaliisel vaja süüa, juua, joonistada, nukule riideid selga panna, õue minna või muud minu abi,“ meenutab Jane.

Sama muster kordus tema sõnul ka siis, kui perre sündis kolmas laps Laura-Luna (6).

Beebi sünd jäi täpselt koroonapandeemia aega, mil koolilaps Hannaliise oli koduõppel ja tollal kaheaastane Lauri alustas just lasteaiateed.

„Vanematele lastele väikese õe sünd algul suuri muutusi käitumises kaasa ei toonud, sest kõik oli uus ja põnev. Muutusi hakkasin järjest enam märkama aga taas just nendel hetkedel, kui oli vaja suure õega kodus koos õppida või beebiga Jane ja Veiko lastega

toimetada – siis oli see kõige raskem just kaheaastasele Laurile. Pisipoeg tahtis endast märku anda, et tema on ka olemas, ja sellepärast oli tal kõike kohe vaja – nt siis, kui mu käed olid beebiga hõivatud või olin keskendunud suurema lapse koduõppele,“ kirjeldab Jane talle juba eelnevalt tuttavat ja taas kordunud mustrit.

PISIPOEG TAHTIS

ENDAST MÄRKU

ANDA, ET TEMA

ON KA OLEMAS, JA

SELLEPÄRAST OLI

TAL KÕIKE VAJA JUST

SIIS JA KOHE, KUI MU

KÄED OLID BEEBIGA HÕIVATUD.

Raskuste kaudu leitud lahendused

Raskeimad hetked olid pereema sõnul mõistagi siis, kui abikaasa oli töö tõttu kodust ära: „Kuidas jagada end kolmele lapsele nii, et kõigile jaguks piisavalt tähelepanu, et kõik saaks tehtud ja jääks aega ka endale?!“ Ainsaks tugivõrgustikuks oli

KUIDAS JAGADA END KOLMELE LAPSELE

NII, ET KÕIGILE

JAGUKS PIISAVALT

TÄHELEPANU, ET

KÕIK SAAKS TEHTUD

JA JÄÄKS AEGA KA

ENDALE?!

BEEBI SÜND MÕJUTAB PERE TEISI LAPSI PALJU

Marlen Tammsaar-Ojamets, psühholoog-pereterapeut, www.mindguide.me

Uue pereliikme sünd on pere jaoks rõõmus sündmus, kuid toob endaga kaasa suure muutuse senises peresüsteemis.

Janel tol hetkel vaid ta vend ja aegajalt sai loota ka sõbrannale, laste vanavanemad töötasid välismaal. „Väga keeruline oli, kui üks laps või kõik kolm olid haiged või kui ise olin tõbine – siis olimegi kõik koos haiged, keskendusime ravile ja puhkasime. Kodused toimingud ja kõik muu oli teisejärguline,“ meenutab Jane. Igal muul ajal oli tal aga paika sätitud süsteem ja rutiin nii endale kui ka lastele – isegi kui selle paika saamine võttis aega ja närvirakke. Aga peagi olid neil vägagi paigas kõik hommikused toimetused, nii et vanim laps jõuaks kenasti kooli ja lasteaialaps koos beebiga lasteaeda viidud. „Samuti sättisime paika koolilapse õppimise ehk kui õde õppis, siis beebi kas magas või mängis ja väike Lauri samal ajal joonistas, vaatas raamatut või teises toas multikaid. Söömine ja õhtused toimetused, nagu pesemine ja magamaminek, toimusid meil kõik koos,“ selgitab pereema. Naise sõnul oli seda selgelt näha, et nii tema enda kui ka laste jaoks oli abikaasa äraoleku aegadel parim lahendus tehagi kõike koos ja hoida rutiini. „Kindlasti tõmbasin suurematel tuure maha kiituse ja tunnustamisega nendel hetkedel, kui nad võisid tunda, et nad on kuidagi tähelepanuta jäänud. Mõnikord premeerisin suurt õde

või venda väikese maiustuse või näiteks kleepsuga,“ meenutab ta. Kui abikaasa kodus oli, võeti ette palju ühiseid hetki koos perega, eriti meeldisid kõigile näiteks ühised jalutuskäigud ja erinevad mängud – need kõik jätkuvad tänaseni. Vahepeal jällegi jagati ära, et näiteks issi on suurematega õues ja emme puhkab beebiga kodus. Samuti tehti vahetust, et ema saaks anda kogu oma tähelepanu eraldi ühele või kahele suuremale lapsele ja hoopis isa tegeleb beebiga.

Mida lapsed vajavad?

Jane tunnistab, et ka nende peres tuleb tänaseni aeg-ajalt õdede ja venna vahel vaidlusi ning tülisid ette. „Kõik meie kolm last on väga põhimõttekindlad, mistõttu peavad vanemad mõnikord olema kohtuniku rollis. Aeg-ajalt tuleb ka taas üle selgitada, miks on vaja teha järeleandmisi ja taganeda veidi oma põhimõtetest – eks ikka kodurahu huvides,“ on kolme lapse ema selles juba vilunud. Kõikide laste jaoks on Jane sõnul oluline nii üks ühele aeg ema ja isaga kui ka ühine pere aeg, mil võetakse koos ette ühised jalutuskäigud ja väljasõidud, söögiajad, vestlused ja mängud. „Selleks, et iga laps tunneks end hästi, on kindlasti vaja ka rutiini, reegleid ja selgitusi, miks me midagi nii teeme või otsustame. Ka kiitust, tunnustust ja rahulikku kodust õhkkonda vajavad lapsed väga. Ning muidugi seda, et lapsele öeldaks, kui väga teda armastatakse!“ võtab Jane väikese vanusevahega laste kasvatamise kenasti kokku.

Vanemad alahindavad vahel sünni mõju pere teistele lastele. Lapse igapäevane rutiin, vanemate tähelepanu ja tema senine roll peres muutuvad märgatavalt. Suurematel lastel võivad tekkida jonnihood, klammerduvus või nn taandarengulised käitumised, näiteks soov käituda oluliselt nooremana. Alla 3–4-aastastel väikelastel aga puudub veel piisav keeleline võimekus oma tundeid sõnadesse panna ja nende tunded väljenduvad peamiselt käitumises. See on normaalne ja enamasti mööduv.

Mida vanemad teha saavad? Valmista last muutuseks ette juba raseduse ajal: räägi ausalt ja eakohaselt, mis muutuma hakkab, ning kaasa teda beebiga seotud ettevalmistustesse. Hoia stabiilset rutiini, sest ühised söögiajad, õhtused rituaalid ja jalutuskäigud loovad lapse jaoks turvatunde ka siis, kui muu ümber on muutunud. Leia iga päev 10–15 minutit üks ühele aega iga lapsega: telefon ära, beebi eemale ja sinu täielik kohalolu. See lühike hetk täidab lapse tähelepanuvajaduse ja aitab tal paremini taluda olukordi, kus vanem on muuga hõivatud.

Tunnusta last, eriti nendel hetkedel, mil ta võib tunda end kõrvalejäetuna. Ära oota, et laps käitub pidevalt nagu suur õde/vend. Laps ei saanud üleöö suureks ja ka tema vajadused jäid samaks, kuid ta peab nüüd õppima oma ema ja isa aega, tähelepanu ning armastust jagama. Tal on õigus oma tunnetele, olgu selleks pahameel, armukadedus või segadus. Kohanemine võtab aega.

Vanem võib tunda süütunnet, kui kõigile lastele ei jagu võrdselt tähelepanu või kui kõike ei jõua enam samamoodi nagu varem – see on täiesti normaalne. Vanem võiks olla teadlik ka enda vajadustest ning julgeda abi küsida ja vastutust jagada. Laps ei oota vanemalt täiuslikkust, vaid vajab vanemat, kes on kohal, märkab ja kinnitab nii sõnade kui ka tegudega, et ta on endiselt armastatud ja oluline.

Kui lasteaias sõprade leidmine VALMISTAB RASKUSI

Sõbrad ja nendega regulaarne suhtlemine on tähtsad meie kõigi jaoks. Samas ei kuulu sõprade leidmine ja sõprussuhete hoidmine kõigil inimestel loomupäraste oskuste hulka. Just lapseeas ja lasteaias on äärmiselt tähtis neid oskusi arendada ning sõprussuhetest osa saada. Kuidas aga toetada neid lapsi, kellele sõprade leidmine tekitab raskusi?

Nii Väikese Päikese üldõppejuht Mari Kummer kui ka endine rühmaõpetaja ja lapsevanem Karin Eesmaa toonitavad, et lapse raskused eakaaslastega kontakti luua võivad esile tulla mitmete märkide kaudu. „Näiteks võib laps pigem kõrvalt teiste mängu jälgida, eelistada täiskasvanute seltskonda või olla omaette. Mõni laps ei taha hommikuti lasteaeda tulla ja jääb pikemalt esikusse ega soovi rühma

minna. Lapse raskused sõprade leidmisel võivad põhjustada ka kurvameelsust või endasse tõmbumist,“ kirjeldab Kummer. Kui käsil on alles kohanemisperiood, on selline käitumine tema sõnul aga üsna tavapärane.

Samuti tuleb suhtlemise analüüsimisel võtta arvesse lapse vanust. „Umbes kolmanda eluaastani ei ole teistega koos mängimine veel eakohane ning lapsed mängivad pigem kõrvuti omaette. Sõprussuhted hakkavad lastel enamasti

kujunema 4–5-aastaselt,“ ütleb Kummer.

Kõigist lastest ei pea saama südamesõpru Siiski ei ole lapsevanemal ja rühmaõpetajal muretsemiseks tingimata põhjust, kui laps ka pisut vanemaks saades omaette mängimist naudib. Suhtlusele eakaaslastega tuleb Kummeri sõnul tähelepanu pöörata eelkõige juhul, kui laps kogeb korduvalt tõrjumist. „Juhtumites, kus lapsele öeldakse

korduvalt lauseid stiilis „ära tule siia, sa ei ole meie sõber“, vajab laps õpetaja tuge ja suunamist,“ ütleb ta.

Võimalike meetoditena laste omavaheliste suhete toetamisel toob ta näidetena esile sõprussuhetest rääkimise, erinevate situatsioonipiltide kasutamise ning konfliktsete olukordade nukuteatrina läbimängimise ja lahendamise, arutledes hiljem koos lastega, mida üks või teine tegelane võis tunda. „Õpetaja roll on julgustada teadlikult lapsi märkama teiste

LASTE

OMAVAHELISTE

SUHETE TOETAMISEL

TULEB ABIKS NÄITEKS

KONFLIKTSETE

OLUKORDADE

NUKUTEATRINA

LÄBIMÄNGIMINE.

tundeid ja olla toetavad. Näiteks kui laps näeb, et rühmakaaslane on kõrvale jäetud, kutsub ta mänguga ühinema,“ selgitab Kummer.

Seejuures tuleb siiski olulise põhimõttena meeles pidada, et kõikidest lastest ei pea ega saagi saada üksteise lähedasi sõpru. Iga laps

saab sellegipoolest olla hea ja hooliv kaaslane. „Võrdleksin seda otseselt ka täiskasvanute suhetega: igaüks leiab endale inimesed, kellega on ühised huvid ja parem klapp. Samas viisakus ja austus peaks säilima ka nende inimeste suhtes, kes ei ole sõbrad,“ mõtestab Kummer.

Kuidas saab rühmaõpetaja lapse suhtlemist soodustada?

Lapsevanema ja endise rühmaõpetaja Karin Eesmaa sõnul on täiskasvanul oluline roll hoida rühmas sellist õhustikku, kus kõik arvamused on lubatud ja aktsepteeritud. See on tema sõnul oluline eeldus lastel omavahelise hoolivuse ja mõistmise kujunemiseks. „Näiteks võib rühmaarutelus tekkida olukord, kus õpetaja küsib lastelt, kes on nende arvates maailma kõige targem inimene. Kui üks laps vastab „Jumal“ ja teised selle peale muigavad, saab õpetaja suunata lapsi mõistma, et igaühel on õigus oma arvamusele. Mõne lapse jaoks võib kõige targem inimene olla ema, isa või õpetaja ja kõik need vastused on õiged,“ lausub Eesmaa. Õpetaja saab laste omavahelisi suhteid toetada ka mängu kaudu. „Näiteks jälgib õpetaja, kuidas mängud kujunevad, ja märkab hetki, kus mõni laps võiks mänguga

ühineda. Kui kaks last mängivad poodi ja mõlemad soovivad olla müüjad, võib õpetaja neile öelda: „Teil on ju klient poest puudu, Mari tuleb heameelega!“,“ toob ta näite leidlikust lähenemisest. Õppetegevustes on soovitatav korraldada paaris- ja rühmatööd selliselt, et lastel oleksid tegevustes erinevad kaaslased. „Kui õpetaja vahetab teadlikult gruppe, saavad kokku lapsed, kes tavaliselt ei ole harjunud koos mängima. Sageli jätkub see grupitöös loodud kontakt hiljem ka vabamängus või õuetegevustes,“ selgitab Eesmaa. Laste omavaheliste suhete toetamisel on oluline osa ka kuuluvustundel, mida aitab tugevdada ühtne rühmatunne. „Kui õpetaja kasutab rühma nime ja räägib lastest kui ühest meeskonnast, tekib lastel tunne, et nad kuuluvad kokku. Ühised õppekäigud, esinemised ja projektid aitavad seda tunnet veelgi tugevdada. Samuti toetavad ühtekuuluvust ühised ettevõtmised lasteaialaste peredega,“ ütleb ta.

Märkamise, tagasiside ja koostöö olulisus

Kuigi lapse sotsiaalsete oskuste kohta omavad kindlasti vähemalt mingil määral ülevaadet tema vanemad, siis lapse igapäevast käitumist lasteaias saab üldjuhul

ainsa täiskasvanuna jälgida rühmaõpetaja. Seepärast on Eesmaa sõnul oluline rühmaõpetajal edastada enda tähelepanekuid lapsevanematele, kuid teha seda neutraalselt ja professionaalselt.

„Näiteks saab selgitada, et õpetajad on märganud lapse käitumises teatud mustreid ning nad proovivad rühmas erinevaid lahendusi ja toetavaid tegevusi. Samuti võiks julgustada vanemat lapsega kodus järjepidevalt ja hinnanguteta uurima, kuidas laps end lasteaias tunneb,“ ütleb ta.

Eesmaa sõnul tasub lapsevanematele selgitada, et üksinda mängimine ei viita alati probleemile – mõnele lapsele meeldibki aeg-ajalt omaette tegutseda ja on täiesti normaalne, kui laps soovib päeva jooksul suuremast seltskonnast eemalduda.

„Selliseid tähelepanekuid võiks arutada arenguvestlusel, kirjeldades rahulikult ja hinnanguvabalt, kuidas laps rühmas tegutseb,“ soovitab ta.

Just koostöö lapse ümber olevate täiskasvanute vahel on Eesmaa sõnul kõige tähtsam tegur lapse suhtlemisvõimekuse toetamisel. „Kui õpetaja, lapsevanem ja vajadusel tugispetsialistid jagavad omavahel tähelepanekuid ning tegutsevad ühise eesmärgi nimel, tunneb laps end turvaliselt ja toetatuna,“ usub ta.

LAPSEVANEM VÕIKS LAPSELT

KODUS JÄRJEPIDEVALT JA HINNANGUTETA UURIDA, KUIDAS LAPS END LASTEAIAS TUNNEB.

Välise sekkumise peale tasuks Eesmaa sõnul mõelda eelkõige juhul, kui laps väldib pikema aja jooksul teiste lastega kontakti, eelistab järjepidevalt ainult täiskasvanu seltskonda, ei oska mänguga liituda või muutub sotsiaalsetes olukordades ärevaks ja kurvaks. „Kui laps ütleb korduvalt, et tal pole sõpru, ei taha lasteaeda tulla või tõmbub grupitegevustest eemale, tasub olukorda teadlikumalt jälgida,“ märgib ta. Eesmaa lisab, et raskustest eakaaslastega suhtlemisel ja suhestumisel võivad märku anda ka sagedased konfliktid, tugevad emotsioonipursked või raskused oma tunnete ja vajaduste väljendamisel. Seejuures on oluline vaadata last tervikuna.

„Mõnikord võivad suhtlemisraskuste taga olla hoopis kõne ja keelelised eripärad, sensoorne tundlikkus, tähelepanu- või eneseregulatsiooni raskused või lapse temperament. Näiteks võib laps soovida teistega suhelda, kuid ta ei oska mängu alustada, oma mõtteid väljendada või teiste signaale tõlgendada,“ räägib Eesmaa.

Kui suhtlemisraskused püsivad pikema aja jooksul ega leevene tavapäraste pedagoogiliste praktikate abil, võiks kaaluda tugispetsialistide, nagu logopeedi, eripedagoogi või psühholoogi kaasamist vastavalt lapse vajadustele.

o8.augustil kell 12-22

PITSAT KÜPSETAVAD:

VEINIJUTUD PITSAGA, LASTENURK, TEEMATELGID.

KELL 18:00 ESINEVAD SISSEPÄÄS KÜLALISTELE TASUTA.

TÄPSEM INFO:

Hävitab sügelised kiirelt ja efektiivselt ühe ööga!

HEV-LAPSE kooliks ettevalmistamine algab rahulikust rutiinist

Permetr i ini LMP ( Perme t rinum 5 0 m g /g g eel 30 g ) k asutamine ja s o ov i tused p at sien d il e

1. Riided

 Kogu kok ku kõik riided rätikud ja voodipesu mida oled k andnud või k asutanud viimase 7 päeva jooksul. Pese vähemalt 60 kraadiga Võimalusel k asuta kuivatit või triigi asjad läbi.

 Kogu kok ku asjad mida ei saa kõrge temperatuuriga pesta (nt k ampsunid sallid, k indad joped mantlid jalanõud ja mänguasjad) ja pane need plastik kotti. Kui need on niisked tuleb need enne kotti panemist kuivatada. Sule plastik kott õhutihedalt ja ära ava seda enne nädalat

 Talvel kui väljas on -20 k raadi või rohkem, vii esemed, mida ei saa 60 k raadiga pesta 1 ööpäevaks õue

 Pehme mööbel ja vaibad tuleb võimalusel aurutajaga töödelda.

2. Ravimi k asutamis- ja hügieenireeglid

 K anna ravimit kõr vatagustest allapoole kogu kehale Ära unusta sõrmede ja var vaste vahesid, küünealuseid Küüned peavad olema lõigatud lühikeseks Vajadusel raseerida, sest kehak ar vad tak istavad ravimi pääsemist nahale

 K anna ravim nahale õhtul enne magamaminekut

 Seljale peab k andma ravimi keegi teine (k innastega).

 Enne magamaminekut pane voodisse puhas voodipesu.

 Ravim peab naha olema vähemalt 8 tund

 Kui vahepeal k äid tualetis pesed k äsi, siis pead uuesti piirkonna ravimiga k atma (labak äed, küünealused).

 Hommikul mine duši alla ning ravimi mahapesemise järgselt k reemita nahk niisutava k reemiga.

 Pane selga puhtad riided (pestud kõrge temperatuuriga).

 Vaheta uuesti voodiriided ja rätikud (k asuta k indaid) ja pane k asutatud voodiriided ja rätikud 60 k raadiga pessu

3. Mida veel teada…

 Ravi peab saama samaaegselt kogu sügeliste diagnoosi saanud inimese perekond, isegi kui teistel löövet ei esine. Samuti peab informeerima isikuid, kellega on olnud nakatunul kokkupuude (nt lasteaias, koolis, treeningul jne).

 Pärast ravimi k asutamist võib sügelusetunne jätkuda veel mitu nädalat pärast sügeliste väljaravimist. Seda tek itab organismi allergiline reaktsioon naha pinnale jäänud surnud sügelislestadest

Suvi toob enamasti endaga kaasa väikese vabanemise ja paljude jaoks ka puhkusemeeleolu. Kui peres kasvab aga haridusliku erivajadusega laps, võib tekkida tunne, et ka kogu suvi peaks minema ettevalmistuste või järeleaitamiste peale. Kas peaks harjutama lugemist? Kordama numbreid? Ostma töölehti? Rääkima koolist iga päev, et laps harjuks?

TEKST: MARIANN VILBRE FOTOD: SHUTTERSTOCK

Eripedagoog Annabel Vilbre rõhutab, et haridusliku erivajadusega lapse puhul ei alga kooliks valmistumine töövihikust. „HEV-lapse puhul räägime eelkõige õpioskuste säilitamisest ja õppe kohandamisest. Rõhk ei ole faktiteadmistel ega tähtede ja numbrite õpetamisel, vaid talle sobivate rutiinide kujundamisel,“ ütleb ta.

See mõte võiks olla kergendus igale vanemale, kes tunneb augustis survet hakata lapsega kõike korraga „järele võtma“. Koolivalmidus ei tähenda ainult lugemisoskust, arvutamist või pliiatsihoidu. Eriti HEV-lapse puhul tähendab see oskust tulla toime koolipäeva nähtamatu poolega: alustada tööd, lõpetada tegevus, minna vahetunnist tagasi tundi, taluda kiiremat tempot, küsida abi, leppida

ebaõnnestumisega ja hoida tähelepanu ka siis, kui ümberringi toimub palju.

Oluline on lähtuda konkreetsest lapsest, mitte sildist

Hariduslik erivajadus on mõiste, mille alla võivad kuuluda väga erinevad lapsed erinevate vajadustega, mistõttu on üldiseid soovitusi Vilbre sõnul keeruline anda: „HEV

on pigem katusmõiste. Kuidas last toetada, sõltub alati lapsest. Seetõttu ei saa anda üht harjutuste nimekirja, mis sobiks kõigile. Mõni laps vajab rahulikku eelinfot ja korduvat läbimängimist. Teine hakkab liigse ettevalmistamise tõttu hoopis rohkem muretsema. Kolmas tuleb kooli esimestel nädalatel näiliselt kenasti toime, kuid kodus muutub väsinuks, äkiliseks või tõmbub endasse.“ Küll aga on üks suur ühisosa: kooliminek või kooli naasmine tähendab lapse jaoks muutust. Suvel on päevakava vabam, hommikud hilisemad, söömine paindlikum, ekraaniaeg võib venida ja õuesolek võtta suure osa päevast. Koolis tuleb korraga taluda kindlat rütmi, klassiruumi müra, ülesannete vaheldumist, õpetaja juhiseid, sotsiaalseid olukordi ja sageli ka kiiremat tempot. Mõne lapse jaoks on see väike ebamugavus. Mõnele HEV-lapsele võib see aga olla tõsine ülekoormus.

KUI LAPS MUUTUB

ENNE KOOLI

Suurim muutus on rütm

Eripedagoogi sõnul ongi üks selgemaid raskusi kooli alguses just rütmi muutumine. „Suvel on teistsugune rütm. Kui laps ei ole koolirütmiga harjunud, võivad muutunud une- ja toitumisrütm ning tähelepanu hoidmine tulla talle väikese šokina,“ kirjeldab Vilbre. See ei tähenda, et pere peaks terve suve elama koolipäeva järgi. Laps vajab puhkust, vabadust ja mängu. Samas aitab pehme põhiraam lapsel sügisel kergemini ümber lülituda. Enam-vähem regulaarne uneaeg, tavapärased söögikorrad ja piisav liikumine on eksperdi sõnul kasulikud kõigile lastele, ka täiskasvanutele.

„Ei pea hoidma ranget režiimi, aga mingisugune põhirutiin võiks olla,“ ütleb ta ja lisab, et üle ei tasu mõelda. „Siin ei ole peidus ühtki saladuslikku ega kiiret lahendust. Toimiv vastus on sageli üsna igav: hoida lapse päevas alles uni, söögiajad, liikumine, etteaimatav rütm ja piirata ekraaniaega. Tegelikult on see sama, mida vajavad edu ja hea enesetunde jaoks ka täiskasvanud –piisavalt und, korrapära ja teadmist, mis järgmisena juhtub.“

Rutiini harjutamine võib olla väga praktiline. Laps ärkab, peseb hambad, sööb midagi sobivat, paneb riidesse, vaatab üle, kus on kott. Õhtul saab koos mõelda, millised on järgmise päeva kooliriided, kuhu lähevad kooliasjad, mida hommikul vaja on. Eesmärk pole kodus kooli lavastada, vaid muuta hommikused ja õhtused tegevused lapsele tuttavamaks. „Vähem sõnu, rohkem rutiini ja selged valikud.“

Õppimine võiks olla peidetud igapäevaellu Kas HEV-laps peaks suvel õppimisega tegelema, et teistele n-ö järele jõuda? Vilbre vastus on mõõdukas: otseselt õppima kindlasti ei pea, kuid õpioskusi võiks hoida väikeste ja pingevabade tegevustega. Eriti siis, kui laps läheb esimesse klassi. „Puhkust vajavad kõik. Nii nagu kõik koolilapsed ei õpi suvi läbi, ei pea seda tegema ka HEV-laps.“

Samas võib nädalas mõnel korral

Võimalusel võiks uurida, mida laps täpsemalt kardab. Kas ta kardab õpetajat? Võõraid lapsi?

Seda, et peab klassis rääkima? Matemaatikat? Eesti keelt? Söögivahetundi? Mõni hirm muutub väiksemaks juba siis, kui laps saab selle sõnadesse panna. „Muret ei tohiks tühistada ega last selle pärast häbistada. Ei aita see, kui öelda: mis sa muretsed, kõik on koolis käinud.“

Jälgi last esimestel nädalatel

taastub, koduseid tegevusi alustab, sotsiaalsetest olukordadest räägib. Märgid, mis väärivad tähelepanu, on näiteks püsivad une- ja söömisraskused, tugev väsimus, sagedased nutuhood, äkiline käitumine, koolist keeldumine, pidevad kõhuvõi peavalukaebused, endasse tõmbumine – ühesõnaga püsivad muutused lapse tavapärasest käitumisest.

teha kümneminutilisi tegevusi, mida laps ei taju kohustusena. Näiteks võib vanem lugeda lapsega koos raamatut nii, et vanem loeb ühe lõigu ja laps järgmise. Pärast saab laps jutustada, mis juhtus. Poes võib lugeda jäätisepakendite nimesid, turul loendada maasikaid, jutustada, mida laps päeva jooksul nägi. Kodus võib mängida sõnamänge, mis arendavad mõtlemist ja sõnavara. „Need võiksid olla väikesed asjad, mida saab teha möödaminnes ja mis ei vaja eraldi maha istumist stiilis: nüüd hakkame õppima.“ Eriti oluline on vanema hoiak. Kui täiskasvanu teeb harjutusi kohusetundest, pinges ja ärritunult, tajub laps seda kiiresti. Siis muutub õppimine millekski ebameeldivaks. Kui aga tegevus on mänguline, päriseluga seotud ja rahulik, saab laps harjutada vajalikke oskusi ilma lisapingeta.

Ärevust ei tohi tühistada

Kooliminek võib tekitada ärevust ka lapses, kes väga tahab kooli minna.

HEV-lapse puhul võib ärevus väljenduda mitmel moel: laps võib muutuda äkiliseks, nutuseks, klammerduvaks, trotslikuks või hoopis vaikseks. Mõni küsib palju küsimusi, mõni väldib koolijuttu. Vilbre soovitab vanemal esmalt kuulata, mitte kohe kõike lahendama tõtata. „Kui laps muutub enne kooli ärevaks, on kõige parem istuda temaga maha, rääkida ja kuulata tema mure ära,“ ütleb ta.

Kooli alguses ei pruugi raskused kohe välja paista. Laps võib pingutada koolis kogu jõuga, kuid kodus olla täiesti läbi. Seetõttu soovitab Vilbre esimestel nädalatel last rahulikult jälgida. „HEV-laste puhul peaks esimestel nädalatel või kuudel jälgima, kui hästi laps koolitempoga toime tuleb ja kas koolikeskkonnas oleks vaja midagi muuta,“ ütleb ta.

Vanem võiks vaadata tervikut: kuidas laps magab, sööb, hommikul ärkab, kooli läheb, pärast kooli

Loomulikult võib esimene koolikuu olla igale lapsele väsitav. Kõik muutused ei tähenda kohe tõsist probleemi. Kuid kui raskused kestavad, süvenevad või hakkavad igapäevast toimetulekut segama, tasub kooliga ühendust võtta. „Kui muutused ei möödu septembrikuu jooksul, võiks suhelda kooli tugimeeskonnaga ja mõelda koos edasi,“ soovitab Vilbre.

Suhtlus kooliga võiks olla avatud Paljud vanemad pelgavad koolile lapse raskustest rääkida.

Kardetakse sildistamist, hukkamõistu või seda, et lapsesse suhtutakse kohe kui probleemi. Vilbre julgustab siiski infot jagama. Lapsevanem tunneb oma last kõige paremini ning see teadmine võib olla õpetajale ja tugimeeskonnale väga väärtuslik. „Lapse kõige paremaks toetamiseks tasub abi küsida pigem varem kui hiljem. Siis saab kool, klassijuhataja ja tugimeeskond perega koostööd teha,“ ütleb Vilbre. Jagada võib väga praktilist infot: mis lapse puhul hästi töötab, mis võib raskusi valmistada, kuidas märgata, et laps võib abi vajada. Samuti tasub rääkida, kui lapsel on varem olnud toimivaid lahendusi lasteaias või teraapias. Vilbre sõnul ei ole mõtet raskusi peita. Kui kool teab juba alguses, et laps vajab mõnes olukorras tuge, on lihtsam ennetada suuremaid probleeme. „Selle asemel et hiljem tulekahjusid kustutada, võiks neid eos vältida,“ sõnab ta.

Lapsed väikese vanusevahega

Üha rohkem eelistavad pered, kus soovitakse rohkem kui üht last, saada lapsi järjestikku. Kui palju selline valik elu rikastab ja mil määral keerulisemaks muudab, räägib kolmeaastase Noeli ja viieaastase Björni ema Ninel Hint-Puskar.

TEKST: EVE KALLASTE FOTOD: ERAKOGU

„Kodu võiks olla koht, kus saame end vabalt tunda ja kus on kõik emotsioonid

lubatud,“ ütleb podcast’e „Minust saab ema“ ning „Lastega perede mured ja rõõmud“ juhtinud Ninel Hint-Puskar, kes hiljuti pärast viit lastega kodus oldud aastat palgatööle naasis.

Emana loodab Ninel, et nad suudavad koos abikaasa Mikuga lapsi kasvatada nii, et neil oleks ka aastate pärast üheskoos tore.

„Käime mehega tihti oma vanematel külas ja loodan, et minu lapsed soovivad tulevikus sama teha. Ka perekonnana võtame ette erinevaid seiklusi. Koos veedetud aeg on minu jaoks väga oluline ja kõik valikud olen teinud eelkõige laste heaolust lähtudes.“

Nineli ja Miku laste vanusevahe on kaks aastat ja iseloomud on poistel päris erinevad. „Noel on kindlasti „lihtsam“ laps, kes pigem kuulab sõna, mängib pikalt omaette ja läheb vooluga kaasa. Tahab teha kõike vanema venna järgi. Björn on ülimalt sotsiaalne, julge, aktiivne ja krutskeid täis poiss. Ta on ka väga uudishimulik ja tähelepanelik, miski ei jää talle märkamatuks,“ iseloomustab Ninel peres kasvavaid poisse.

See, et lapsed järjestikku sünnivad, polnud perel tegelikult plaanis.

„Olin beebiuudisest siiralt üllatunud, kui mitte šokis, sest rasedus tuli ootamatult. Väga-väga rõõmus

olin muidugi ka, sest planeerisime nagunii teist last, lihtsalt natukene hiljem.“

Ja nii saidki Ninelist ja Mikust paariaastase vanusevahega poiste vanemad.

Milline oli sinu ettekujutus kahe väikese lapse kasvatamisest enne, kui sa sellesse olukorda päriselt sattusid?

Olin realistlik, teadsin, et lihtne ei saa olema. Ei mingeid kõrgeid ootusi. Tänu sellele on olnud palju positiivseid üllatusi. Näiteks beebiaeg oli teise lapsega palju lihtsam ja toredam.

Millised olid kõige suuremad väljakutsed siis, kui teine laps sündis ja esimene oli veel väga väike?

Esimene laps oli väga armukade, eriti rinnaga toitmise ajal. Selleks, et saaksin üldse teist last rinnaga toita, tulid mängu multikad, mida esimene laps polnud muidu kunagi näinud. Tegime kõike, mida soovitati: tõime beebi poolt kingituse, kaasasime last igati. Aga see kadedus tuli kuskilt instinktiivselt tema seest, nii väike laps ei varja ka oma tundeid mitte kuidagi. Vendade suhe üllatab siiamaani oma nüanssidega. Viimasel ajal õnneks küll pigem positiivselt, sest nüüd nad päriselt mängivad koos.

Kuidas muutus sinu igapäevane rütm, kui perre lisandus teine laps?

Väga palju ei muutunudki, sest ma ei jõudnud vahepeal tööle naasta ja suurem laps oli ka jätkuvalt minuga kodus. Lihtsalt palju rohkem oli teha ja kodu tundus alati segamini. Kahe lapse talvel õueriietesse saamine oli korralik ettevõtmine ja mingi aeg olid neil uinakute graafikud täpselt vastupidi, nii et ühtegi vaba hetke päevas polnud.

Kui palju lihtsalt vooluga kaasa läksid?

Teise lapsega kindlasti läksin palju

rohkem vooluga kaasa ja arvan, et olen teist last palju rahulikumalt kasvatanud ning ta peegeldab seda ka vastu. Aga suures plaanis olen ikkagi rütmiinimene, minu jaoks on alati olnud väga oluline, et lapsed saaksid piisavalt und. Jälgisin uneaknaid ja planeerisingi oma käigud ning tegemised nii palju kui võimalik selle järgi.

Kuidas poisid omavahel läbi saavad?

Algul ei võtnud suurem väikest ikka üldse omaks. Lapsed hakkasid paremini läbi saama, kui noorem poiss hakkas beebieast välja kasvama. Nüüd on olukord väga palju positiivsem, nad saavad koos mängida ja lõbutseda, tülitseda muidugi ka, aga see pole enam ühepoolne.

Kas sa pead mõnikord siiani tegelema armukadeduse või tähelepanu jagamise teemaga?

Muidugi, iga päev. Kõik peab olema võimalikult võrdne. Suurem laps küsib kogu aeg, keda ma rohkem armastan, kuigi mu vastus on alati sama: mõlemaid vennaga sama palju. Aga ta ikka loodab ja küsib järgmine päev uuesti.

Kuidas toetasid vanemat last, kui tal oli kohanemisega eriti raske?

Pakkusin üks ühele aega ja palju kaisutusi sel ajal, kui beebi magas. Hiljem juba jätsime beebi issiga ja tegime kahekesi midagi toredat.

Kas on olnud hetki, kus tunned, et pead justkui kahe poole vahel „vahendaja“ olema?

Absoluutselt, pidevalt, aga olen

nüüd hakanud neile rohkem soovitama, et proovigu omavahel asjad ära klaarida. Võtan väikese hetke jälgimiseks enne, kui sekkun.

Kas oled tundnud süütunnet, et ei saa kummalegi lapsele piisavalt aega pühendada?

Emana on pidev süütunne nagunii, ma arvan ka ühe lapse emadel. Annan endast parima ja sellest peab piisama. Või mõtlen tagasi enda lapsepõlvele, keegi ei tegelenud nii palju ja pidevalt.

Kas oled leidnud viise, kuidas iga lapsega eraldi kvaliteetaega luua?

Abikaasaga teeme tihti nii, et üks on ühe, teine teise lapsega. Tunnen, et sellega on meil täitsa hästi. Samuti teen lastele lasteaiast võimalusel kordamööda kodupäevi. Minu jaoks on väga tähtis, et saaksin laste jaoks olemas olla.

Kas on midagi, mida sa teed praegu täiesti teisiti kui esimese lapsega?

Ilmselt tegelikult kõike. Esimese

lapsega pidin kõike alles õppima, seega teine laps sai kohe eelise –rahuliku ema, kes sai lihtsalt nautida. Olen teise lapsega võib-olla ka natuke rangem, sest esimese lapsega andsin mingites asjades liiga lihtsalt järele.

Kas sul on üldse võimalik leida aega iseendale – kui on, siis kuidas?

Ma ei saa selles suhtes üldse kurta, lapsed käivad lasteaias ja mul on paindlik graafik. Saan alati lapsed jätta abikaasaga, kui soovin kuhugi minna. Lastel on ka väga toredad ja abivalmid vanavanemad. Oma aeg on mulle väga oluline, nii et olen õppinud paljudele asjadele ütlema ei, sest pikemas plaanis põleksin muidu läbi.

Kas sa oled pidanud teadlikult õppima abi küsima või vastu võtma?

Ma ei ole abi küsimises üldse hea, pean alati veidi julgust koguma, aga laste kasvatamisega ma üksi hakkama ei saaks. Õnneks abikaasalt ei ole mul vaja abi küsida, ta tegeleb lastega oma initsiatiivist sama palju kui mina.

Kuidas on kahe väikese lapse kasvatamine mõjutanud sinu suhet partneriga?

Kindlasti on väga palju mõjutanud.

Laste kasvatamine ei ole meie jaoks olnud kogu aeg lihtne. Samas lapsed ja ühine perekond annavad veelgi sügavama tähenduse suhtele.

Kuidas te jagate vastutust ja kas see on ajas muutunud?

Meil ei olegi olnud sellist aega, kus vastutus pole jagatud. Ka beebiga saavad isad väga palju aidata. Näiteks kui tegelesin öösel beebi ärkamistega, siis hommikud jäid abikaasa kanda. Siiani võtab abikaasa hommikuti lapsed ja meile sobib just nii. Iga perekond peaks vaatama, kuidas just neile sobib kõige paremini vastutust jagada.

Lihtsalt ei kujutaks ette elu ja meie perekonda ilma meie teise pojata. Ilusat ja harmoonilist beebiaega sain ka kogeda tänu teise lapse sünnile.

Mis on üks asi, mida sa sooviksid, et oleksid ise varem teadnud?

Et beebiaeg on tagasi vaadates kõige lihtsam. Jään seda väga igatsema.

Milline on sinu peamine soovitus neile, kes on värskelt kahe väikese lapse vanemaks saanud? Võta päev korraga.

Millega ennast toetad ja turgutad?

Muuda suvevaheaeg lugemisseikluseks!

Mis on olnud sinu jaoks kõige raskem ja kõige ilusam aeg kahe väikese lapse emana?

Kõige raskem oli tegelikult esimese lapse esimene elukuu. Aga see esimene talv beebi ja paariaastasega kodus olla oli samuti üsna kurnav. Samas on väga ilus aga see, kui neil on teineteisega tore, sest mängukaaslane on kogu aeg võtta.

Mulle meeldib võimalusel sõbrannadega kokku saada, endale midagi ilusat osta või lihtsalt üksinda jalutamas käia. Proovin tööpäevad ka mõistlikuna hoida, et ikka jõuaks lastele õhtuti ka olemas olla. Minu ellujäämisnipid on hea kohv, jalutamine värskes õhus, oma projektidega tegelemine.

Mida ütleksid emale, kes kaalub väikese vanusevahega lapsi?

Just do it, aga mitte sel põhjusel, et lapsel oleks vend/õde, vaid enda soovist saada teine laps.

Allikas: PereEkspress

Saadete tegemine tuleb endalegi kasuks

Pere ja Kodu veebisaated pakuvad noortele peredele nende uues rollis nõuandeid ja sõbralikku toetust. Ka Ninel pani saateid tehes nii mõndagi kõrva taha.

ф Kui lapsevanemad saavad kokku ja hakkavad rääkima, siis on need vestlused alati väga toredad ja toetavad. Sama kogesin ka saadet tehes.

ф Tundsin, et õppisin eriti palju saatest, mille tegin koos „Imeliste aastate“ koolitajatega.

ф Kõige üllatavam oli minu jaoks saade Mart Haberi ja Taivo Pilleriga, sest nende teekond ühise perekonnani on lihtsalt nii teistsugune ning eriline.

ф Saadetest kumas läbi, et naised kannavad endas päris palju süütunnet ja ootusi, mis emadele on seatud. Aga tegelikult ei ole ainuõiget viisi, kuidas lapsi kasvatada.

ф Konkreetne nipp, mille kõrva taha panin: kui kiidad last, siis ära ütle lihtsalt „tubli“ või „hea laps“, vaid täpsusta ka seda, mille eest sa last kiidad.

Riikka Jän i VÄIKESE HIIRE LENNUREIS

Kõva köide, 44 lk Tõlkinud Armilda Klimberg Rahva Raamatu kirjastus

Väike hiir läheb lennukiga reisile! Ema äratab väikese hiire varahommikul üles ja takso viib nad lennujaama. Kas ema oskab masinast kohvritele sildid välja printida ja kas turvakontrollis värav piiksub? Lennukis saab väike hiir aknaaluse koha ja vaatab, kuidas maa nende all aina kaugeneb. Pilvede kohal on mõnus lennelda, aga kuhu ema ja väike hiir õigupoolest üldse teel on? „Väikese hiire lennureis” on eluline ja humoorikas pildiraamat väikese linnahiire tegemistest, kellega on lapsel lihtne samastuda. Sobilik ettelugemiseks juba päris pisikesele lapsele ja ka natuke suuremale, kes harjutab lause tasandil lugemistehnikat.

Vuokko Hurme KUKERPALL

Tõlkinud Kristiina Kass Kõva köide, 224 lk Rahva Raamatu kirjastus

Polly Horvath RAAMATUKOGUTÜDRUK

Pehme köide, 288 lk Tõlkinud Jüri Kolk Rahva Raamatu kirjastus

Iseäralik seikluslugu Essiest, kes kasvas raamatukogus. Teda kasvatasid seal salaja neli raamatukoguhoidjat, kes leidsid tüdruku pisikese beebina lasteosakonnast. Essiel oli neli ema ja lugemiseks meeletu hulk raamatuid. Ta oli seal elades alati õnnelik. Nüüd, üheteistaastasena, igatseb Essie pisut rohkem vabadust ja võib-olla ka omaealist sõpra. Soov paistab täituvat, kui ta kohtub salapärase poisiga. Essies kasvab tunne, et on leidnud oma kaksikvenna, kuid poissi paremini tundma õppides saab Essie vähehaaval aru, et maailm ei ole nii täiuslik nagu lugudes, millega ta üles on kasvanud.

Riikka Jän i VÄIKE HIIR LÄHEB

TELKIMA

Kõva köide, 44 lk Rahva Raamatu kirjastus

Peadpööritavalt põnev laste fantaasiasari! Lenna Anderssen oli elanud oma elu esimesed kaheksa aastat Kardumi-nimelises linnas, maailmas, mis oli pöördunud tagurpidi. Seal, kus enne oli olnud taevas, oli nüüd maa. Sündmus, mida kutsuti Kukerpalliks, oli kõik sassi ajanud. Sellest hoolimata olid inimesed õppinud oma pahupidi maailmas toime tulema ... kuni puhas vesi hakkas otsa saama. Milline saatus Lennat ja ta pere – ema, isa, väikest õde ja kodukana – ees ootab? Kas nad julgevad minna otsima tulevikku teisest maailmast, mis võib olla kusagil allpool, taevas nende all?

Ingela P Arrhenius PISIKESED KIISUD

Tõlkinud Kaidi Poobus

Pappköide, 12lk Rahva Raamatu kirjastus

Camilla Reid, Axel Scheffler

PIPS JA POPI. UUS SÕBER

Tõlkinud Evelin Banhard Pappköide, 26 lk Rahva Raamatu kirjastus

Kasside ja põnevate pindadega vahva ning arendav raamat väikelastele. Selles on suured ja värvilised pildid ning pehmed ja ruumilised tekstuurid, mis arendavad pisikese lapse puutetaju. Laused on lühikesed ja lihtsad ning vastavad 1–2-aastase lapse kõne mõistmise tasemele.

Väike hiir sõidab saarele telkima! Ühel ilusal suvepäeval pakivad väike hiir ja ema kimpsud-kompsud kokku ja sõidavad ööseks saarele. Neil on kaasas kuppeltelk, magamiskotid ja muidugi maiuspalad. Kohale jõudes aitab hiireke emal telgi üles panna ja siis lähevad nad grillima. Telgiseintest läbi kumav hämar valgus muudab kõik roheliseks. Väike hiir kuulab ööhääli. Seal on vares ja kajakas, aga see on hoopis mootorpaat! Hiireke magab hästi, aga emale teeb selg veidi valu. Hommikul ärkavad nad vara ja uurivad saart. Pärast ujumist läheb kõht väga tühjaks, ent õnneks on saarerestoran avatud!

Smriti Halls, Steve Small TILLUKE TIIGER. MA EI TAHA!

Tõlkinud Kaidi

Poobus

Pappköide, 32 lk Rahva Raamatu kirjastus

Muhe esimene raamat kõige väiksematele! Pips leiab uue sõbra ja Popi tunneb end korraga väga kõrvalejäetuna. Oi-oi, vaene Popi! Aga kui Pips, Popi ja Jaak lähevad jäätist ostma, juhtub midagi ootamatut. See õpetab neile kõigile, mida tähendab tõeline sõprus. Raamatusari „Pips ja Popi” põhineb Briti Filmi- ja Telekunsti Akadeemia auhinnaga pärjatud animatsioonil, mida näidatakse ka Eestis ja hetkel saab vaadata ligi 100 riigis. Multikas on nomineeritud vanuserühmas 0-5 aastat ka autasule The Best Preschool Licensed Property.

Axel Scheffler PIPS JA POPI. MÄNGIME KOOS! MINU ESIMENE MEMORIIN

Tõlkinud Evelin Banhard Pappköide, 10 lk Rahva Raamatu kirjastus

Suur värviline mänguraamat kutsub koos Pipsi ja Popiga avastama lõbusaid memoriinimänge, mis arendavad mälu ja kasvatavad sõnavara. Raamatus on neli memoriini, mida saab mängida kolmel erineval viisil, ning igal leheküljel ootavad uued sõnad ja põnevad ülesanded. Kõik mängud on mugavalt ühtede kaante vahel, mistõttu sobib raamat suurepäraselt nii kodus kui ka reisil mängimiseks. Raamatusari põhineb rahvusvaheliselt tunnustatud animatsioonil „Pips ja Popi”, mis on populaarne väikelaste seas üle maailma.

KODU

Tilluke tiiger ei taha tosse jalga panna ... ega jopet ... ja ta kindlasti ei taha minna peole! Aga kas seal võiks päriselt lõbus olla? Parim raamat kõikidele tillukestele tiigritele, kes hüüavad “Ma ei taha!”, sest sellest lõbusast ja õpetlikust raamatust leiavad äratundmisrõõmu nii vanemad kui lapsed ning raamat vaatleb ka toredasti seda, mis võib vastupunnimise taga olla.

Tõlkinud Kaidi Poobus

Pappköide, 48 lk Rahva Raamatu kirjastus

Piibe Rahvaloo ei taha, ei suuda, oma raamatuid jagada. Mis aga juhtub, kui ta avastab kõigi raamatute kodu? Piibe Rahvaloo armastab oma raamatuid. Need meeldivad talle lausa nii väga, et ta võtab need endaga kõikjale kaasa. Metsa. Linna. Isegi järsust künkast üles. Aga kui teda tabab katastroof ... annab sõbralik raamatukoguhoidja Piibele maagilise kaardi, millega ta pääseb ligi kõikidele raamatutele, millest ta eales unistanud on. Ta peab neid vaid teiste raamatusõpradega jagama.

TA EI OLE HULL ‒

ta on lihtsalt laps

Mida lapse suurte tunnetega peale hakata? Piisab, kui oled rahulik, kohal ja kannatlik.

VÄHENDA ENERGIAKULUSID NUTIKA PIIRDEAIAGA

BIFACIAL SOLAR AIA EELISED

 Kaks korda rohkem energiat: püstiselt paigaldatud paneelid püüavad päikesevalgust mõlemalt poolt, võimaldades energiat toota nii hommikul kui ka õhtul.

 Lumekindel lahendus: erinevalt katusepaneelidest ei kogune Solar aiale lund. Vertikaalne paneelide asetus toimib hästi ka talvistes tingimustes, kui päike liigub mööda madalat horisonti.

 Ruumisäästlik disain: Solar piirdeaed ei vaja lisapinda, jättes katuse puutumatuks ja kasutades ära olemasolevat tarastruktuuri. Pole vajadust kulutada raha katuse uuendamisele ega eraldi energiataristu rajamisele.

 Kestev ja tasuv investeering: Solar aia tasuvusaeg koos akupanga ja targa juhtimisega on alates 5 aastast.

Ilmselt oled elektrikulude vähendamiseks kaalunud päikesepaneelide paigaldamist kas katusele või maapinnale, kuid võid silmitsi seista järgmiste muredega:

 kas katusekonstruktsioon peab vastu

 maapinnal pole enam ruumi

 talvel seisaksid paneelid lume all

 investeeringu suurus ja pikk tasuvusaeg

Tera Solar pakub võimalust muuta Sinu piirdeaed elektrit tootvaks lahenduseks. Selleks kasutatakse vertikaalselt paigaldatud kahepoolseid (bifacial) päikesepaneele.

TEKST: TANEL JÄPPINEN ILLUSTRATSIOONID: SHUTTERSTOCK

Esimene kodu – kell on kaheksa õhtul. Kaheaastane „tuuleveski“ vehib käte ja jalgadega, kuna kardab üksinda magama jääda: „Ära mine ära!“

Sama draama juba nädal otsa ja ei mingit muutust.

Teine kodu – kell on viis pärastlõunal. Kaheksa-aastane istub köögilaua taga ja murrab pead oma matemaatikaülesande kallal. Ühel hetkel viskab pliiatsi vastu seina ja hüüab: „Matemaatika on nii nõme.

Mitte midagi ei tule õigesti välja!“

Kolmas kodu – kell on kaheksa õhtul. Üheteistaastane sai just teate, et ekraaniaeg on läbi. Talle tundub see ebaaus. Ta trambib oma tuppa, lööb ukse pauguga kinni ja karjub: „Te olete kõige hullemad vanemad üldse.

Ma vihkan seda kodu!“

Kolm last, kolm vanust, kolm täiesti erinevat olukorda. Aga kõik kolm

vanemat mõtlevad ühte ja sama mõtet: „Mis tal viga on?“

Vahel kaasneb sellega veel teinegi mõte: „Mis minul viga on? Miks ma ei oska teda aidata?“

Mis tegelikult toimub?

Lapse aju on alles ehitusjärgus. Otsmikusagar, mis vastutab eneseregulatsiooni, otsuste ja impulsside pidurdamise eest, areneb kuni täiskasvanueani. Seetõttu ei kaota laps enesevalitsust alati meelega. Vahel ta lihtsalt ei suuda veel teisiti.

Kui emotsioon ületab teatud piiri, lülitub aju otsekui ellujäämisrežiimile. Käivitub võitle-põgenetardu-reaktsioon. Selles seisundis ei kuule laps loogikat, ei mäleta

varasemaid kokkuleppeid ega suuda end vaos hoida. Isegi kui ta seda väga tahab. Tema mõtlev aju on lihtsalt „offline“. Lapse emotsionaalseid seisundeid saab mõtestada valgusfoori mudeli abil. Rohelises tsoonis on laps rahulik, koostööaldis ja õppimiseks valmis. Kollases tsoonis hakkab pinge tõusma – ta toriseb, mossitab või muutub reaktiivseks. Punases tsoonis on aju kaaperdanud ellujäämisreaktsioon ja ta näeb kõigis ning kõiges ohtu, mille vastu võidelda või mille eest põgeneda. Iga laps ja vanem liigub päeva jooksul nende tsoonide vahel. Nende teadvustamine aitab lapse käitumist adekvaatsemalt mõista.

Probleemiks on oskuse puudumine

Emotsioonid ei ole head ega halvad. Need lihtsalt on – need käivad inimeseks olemisega kaasas. Probleem ei ole tundes endas, vaid lapse oskuses või oskamatuses sellega toime tulla.

Kaheaastane, kes õhtul vanemast kramplikult kinni

hoiab, ei tee seda selleks, et vanemaga manipuleerida. Tema jaoks on vanema lahkumine päriselt hirmutav ning ta ei oska veel oma keha ja mõtteid ise rahustada. Tema arenev närvisüsteem ei oska seda kõike muud moodi väljendada kui: „Ära mine ära! Ma kardan.“ Kaheksa-aastane, kes läheb matemaatikaülesande peale närvi,

KUI ME MÕISTAME, ET LAPSE KÄITUMINE

EI OLE (HALB)

ISELOOMUJOON, VAID

OSKUSE PUUDUMINE, MUUTUB KÕIK.

ei ole rumal, laisk ega saamatu. Tal on raske taluda frustratsiooni, mis kaasneb sellega, kui ta ei saa õigeid lahendusi ega vastuseid. Ta võib vajada oskust küsida abi enne, kui enesevalitsuse kaotab, või oskust mitte kergesti alla anda, kui raskeks läheb.

Üheteistaastane, kes vanemaid kuu peale saadab, ei ole tänamatu või kasvatamatu. Tal on raske ühelt meeldivalt tegevuselt järsult ümber lülituda. Ta vajab oskust taluda pettumust, lõpetada tegevus kokku lepitud ajal ning väljendada oma rahulolematust viisil, mis ei lõhu suhteid ega kodurahu. Kui me mõistame, et lapse käitumine ei ole (halb) iseloomujoon, vaid oskuse puudumine, muutub kõik. Sest oskust saab õppida ja õpetada.

Emotsiooni taga võib end peita rahuldamata vajadus

Emotsioone saab vaadelda ka kui sõnumeid, mis annavad märku täitmata vajadustest.

Kaheaastane ei pruugi olla „ärahellitatud“. Ta võib vajada lähedust, kontakti või lihtsalt rohkem turvatunnet.

Kaheksa-aastane võib sama ülesandega värske peaga või vaiksemas keskkonnas hästi hakkama saada.

Üheteistaastase uksepaugutamise taga võib olla väsimus, sotsiaalne

pinge või autonoomiavajadus. Kui me näeme käitumist kui

sõnumit, mitte kui rünnakut, saab muutuda vanema reaktsioon „Lõpeta! Mis sul viga on?“ asemel suhtumiseks: „Mida tal vaja on, et paremini hakkama saada?“

Mida vanem teha saab?

Esiteks: rahune ise. See on kõige raskem ja kõige tähtsam samm. Lapse närvisüsteem peegeldab vanema seisundit. Seda nimetatakse koosregulatsiooniks. Kui vanem keeb üle, teeb seda ka laps. Kui vanem leiab endas rahu, on lapsel millestki turbulentsi korral kinni hakata. Leia oma väike ankur: sügav hingetõmme, tass vett või lapse perspektiivi meenutamine. Sinu rahu toetab lapse rahu.

Kui sa ei suuda rahuneda, on täiesti okei astuda korraks eemale ja öelda: „Ma vajan hetke. Ma tulen kohe tagasi.“ See on parem kui plahvatamine. Lapsele on väärtuslik kogeda, et täiskasvanu oskab ka iseenda eest hoolitseda.

Teiseks: ole lihtsalt kohal, ära lahenda probleemi. Suure tunnete-

OLE LIHTSALT

tormi keskel ei ole laps võimeline kuulama selgitusi ega vastu võtma õpetussõnu. Tema mõtlev aju pole kättesaadav. Sel hetkel paku tema närvisüsteemile turvatunnet ja rahulikku kohalolu.

Mõned näidislaused, mis võivad last aidata:

ф „Ma näen, et sul on praegu väga raske.“

ф „Ma olen siin. Ma ei kao kuhugi.“

ф „On igati loogiline, et sa oled kurb/vihane/pettunud.“

Mõnikord pole sõnu vajagi. Piisab turvalisest lähedusest, käest seljal või ühisest hingetõmbest.

Püüa vältida automaatset tühistavat suhtumist:

ф „Ära ole nii dramaatiline.“

ф „Suured poisid ei nuta.“

ф „Kui sa kohe ei rahune, siis…“

ф „See ei ole seda väärt.“

Need laused õpetavad lapsele: „Mu tunded ei ole lubatud.“

Kolmandaks: räägi hiljem. Pärast tormi, kui pisarad on kuivanud, emot-

MÕNIKORD POLE SÕNU VAJAGI.

PIISAB TURVALISEST LÄHEDUSEST.

sioonid raugenud ja hingamine rahunenud, on aeg vestluseks. Vajadusel tuleta piiri meelde, õpeta oskuseid või tehke kokkuleppeid, kuidas järgmine kord parmeini saaks.

Just nendel rahulikel hetkedel saab lapsega koos harjutada ka emotsioonidega toimetuleku oskusi – panna tundele nime, õppida hingamisharjutusi, leppida kokku „rahunurk“, kuhu laps võib minna,

kui tunnetab emotsioone tõusmas. Need on tööriistad, mida saab kasutada siis, kui tuleb järgmine torm. Ja see tuleb niikuinii, sest tormid kuuluvad lapsepõlve juurde.

Sa ei pea olema täiuslik

Iga kord, kui sa oled lapse kõrval tema kõige raskemal hetkel, õpetad sa talle, et tunded ei ole ohtlikud. Need tulevad. Ja lähevad. Lisaks õpib laps toetama nii ennast kui ka kaaslasi.

Sa ei pea olema ideaalne vanem. Piisab, kui oled rahulik, kohal ja kannatlik. Mitte kogu aeg, vaid piisavalt sageli. Kui täna ei õnnestu, saad uuesti proovida järgmisel võimalusel.

Sinu laps ei ole hull. Ta on lihtsalt laps, kelle aju alles areneb ja õpib, kuidas suurte tunnetega elada. Sina oled tema kõige suurem õpetaja.

Vaata ka: rahumeelnevanemlus.com superoskused.com

PAARISUHE: erinevad kiindumusstiilid ei pea tähendama lahkuminekut

Pesust seksleludenikõik, mida vajad romantiliseks õhtuks. Leia oma intiimseim külg. Kirg aitab!

meid ka Tartu südamest, Kvartali keskusest!

Kuigi suhted on justkui elu loomulik osa ja neid „ei saa õppida“ nagu akrobaatikat või matemaatikat, on tegelikult ka suhtepsühholoogias väga palju olulist, millele tasub tähelepanu pöörata. Superviseeritav pere- ja paariterapeut Margit Kulbin räägib, kuidas tulla toime paarisuhtes, kus osapooltel on erinevad taastumisviisid ja kiindumusstiilid.

TOIMETAS: LIISBET ESTRA FOTOD: SHUTTERSTOCK

Kui levinud on paarisuhetes olukorrad, kus partnerite vajadused taastumiseks on vastandlikud?

Niisugused olukorrad on väga levinud ja sellised paarid moodustavad tõenäoliselt enamiku suhetest. Tavaliselt on tegemist paaridega, kus üks partner on spontaansem ja emotsionaalselt avatum, teine aga eelistab stabiilsust, planeerimist ja rahu. Probleemid tekivad siis, kui partnerite erinevad vajadused viivad paari ikka ja jälle negatiivsesse suhtemustrisse, kus tüli käivitab automaatsed toimetulekumehhanismid. Ma mõtlen käitumist, kus tüli või vaidluse käigus üks pool aina rohkem läheneb,

Margit Kulbini teraapiateenustega saab tutvuda aadressil pereruum.ee.

teine pool aga aina eemaldub. Ja mida rohkem üks eemaldub, seda aktiivsemaks ja nõudlikumaks muutub teine.

Millised on peamised põhjused, miks inimesed eelistavad eri viise emotsionaalse tasakaalu taastamiseks?

Erinevad taastumisviisid tulenevad lapsepõlves õpitust. Need on Foto: Joh a n n a A jod naa

mõjutatud lapsepõlves kogetud suhetest – esmastest kiindumussuhetest lähedastega. Sellest, kas laps koges täiskasvanute poolt oma tunnete peegeldamist, mõistmist ja lohutamist. Kui lapsel puudus lapsepõlves turvaline täiskasvanu, õppis ta ise keeruliste olukordadega (näiteks vanemate tüli) toime tulema – ta kas puges peitu (põgenemine), asus kedagi kaitsma (võitlemine) või oli hirmust halvatud (tardumine). Samuti sõltuvad taastumisviisid vanemate eeskujust ehk sellest, kuidas vanemad oma paarisuhtes tülide ja ärevate olukordadega toime tulid.

KUI LAPSEL PUUDUS LAPSEPÕLVES

tal on tunne, et ta saab ise valida. Tema jaoks on oluline tunne, et ta ei kaota oma „mina“ suhtes ära. Ka tema soovib lähedust ja kontakti, aga viisil, kus ta on aktsepteeritud, tema piire austatakse, ta ei tunne end kontrollituna ning tema „mina“ ei ole enam ohus.

Milliseid praktilisi kokkuleppeid soovitate paaridele, kus ühe jaoks on oluline omaette olemine ja teise jaoks koos olemine?

See on kõige keerulisem väljakutse paarisuhetes – leida tasakaal autonoomia („mina“) ja kuulumise („meie“) vahel. See on hulk kokkuleppeid, mida on võimalik rahulikus olekus koos läbi arutada.

Rääkige läbi, kuidas vältija annab märku, et tal on omaette ruumi vaja:

ф kui kauaks omaette olemist vaja on (selge kommunikatsioon selle kohta, millal ma tagasi olen, ja kinnitus, et eemaldumine ei tähenda suhte lõppu);

Ärev inimene saab rahuneda siis, kui emotsionaalne kontakt on taastatud: kui ta saab kinnituse, et partner on tema jaoks olemas, ühendus ja turvatunne on taastatud ning selle kaudu taastub „meie“ tunne. Nüüd saab hirm vaibuda ja suhe ei ole enam ohus.

Vältiv partner rahuneb aga autonoomia kaudu ehk siis, kui

ф kokkulepe suhte taastamise kohta (kui palju teadlikku ja planeeritud kvaliteetaega kumbki vajab selleks, et tunda end suhtes turvaliselt).

Kuidas vältida olukorda, kus üks partner tunneb end hüljatuna ja teine survestatuna?

Sellise olukorra täielik vältimine tülide käigus ei pruugigi

Tahaks Jõgevamaal perega midagi ägedat teha? Äkki lausa terve päev?

õnnestuda, kuna konfliktid lükkavad inimesi loomupäraselt distantsile. Lahendus peitub turvalises olukorras tehtud kokkulepetes ja ootuste läbirääkimises. Oluline on mõista, et ärev pool vajab kinnitust läheduse kohta ja vältiv pool vajab ruumi, ilma et teda rünnataks.

Millist rolli mängib suhtlemisoskus ja piiride seadmine sellistes olukordades?

Suhtlemisoskus on paarisuhtes hädavajalik alustala, kuna ainuüksi ootuste ja kokkulepete läbirääkimine ning piiride kehtestamine eeldab oskuslikku eneseväljendust. Oluline on õppida rääkima nii, et teine tahaks kuulata, ja kuulata nii, et teine tahaks rääkida – see tähendab eelkõige oma vajaduste väljendamist viisil, mis ei tekita partneris tunnet, et teda rünnatakse või hüljatakse.

Oluline on mõista, et ka vaikimine, emotsionaalsest kontaktist ilma jätmine või „ära kadumine“ on suhtlemisvormid ja omamoodi piiride kehtestamine, kuid need on mittetulemuslikud ja sageli suhtele kahjulikud. Samuti ei vii sihile plahvatamine, kontrollimine, süüdistamine või näägutamine. Selle asemel tuleks kasutada rahulikku tooni ja „mina-keelt“ (nt „Mina tunnen end praegu...“). See võimaldab jääda lugupidavaks ka pingelistes olukordades. Ka vabandamise oskusel on suhte tervendamises oluline roll.

Meil on Sulle lahendus – tule Kääpale Kalevipoja Kotta!

Kalevipoja Koda on parim paik rahvuseepose legendi avastamiseks ja perega koos toimetamiseks. Kalevipoja muuseumis on terve korrus pühendatud eeposele ja see on tehtud atraktiivseks nii väiksele kui suurele. Mida rohkem käed külge panna, seda põnevam on. Näiteks saab meil seinal pildid tööle panna, eepose algust 19 keeles kuulata, seinale lampidega joonistada, Kalevipoja lühifilmi vaadata, laevas istuda, silda ehitada, hobusega kapata … Lisaks on muuseumis olemas VR-elamuse võimalus.

Kuna Kalevipoja muuseum on hästi kodune muuseum ja me käime siin sokkides, siis on see väga hea uudis just pisikeste laste vanematele. Lapsed võib julgelt põrandale käputama panna või koos lastega maas pilte kokku panna. Majas on olemas kõik vajalik väikelastega mõnusalt toimetamiseks.

Õuealal asub väga suur mänguhoov, kus on Kalevipoja lapsepõlve mänguasjad kõigile mängimiseks välja pandud. Ja et asja veel põnevamaks teha, oleme metsa sisse ära peitnud Kalevipoja seikluspargi, kus on lausa kaks rada. Valikus on madalrada „Seiklus Kalevipoja jälgedes“ ja kõrgrada „Lennuk“. Infot seikluspargi kohta ja pääsmeid saab samuti muuseumist.

Lisaks on meie juures võimalik orienteeruda ja töötubades meisterdada. Ja kes julgeb, läheb otsib Kääpa jõest mõõga üles ja kui veab, kohtub tagasiteel Edward von Lõnguse Kalevipoja ja siiliga.

Meil on tagahoovis olemas väike loomaaed, kus elavad koos 3 jänkut, 4 kana ja kukk Ruudi. Nende toimetusi on kõigil põnev jälgida ja kui soovid, saad neile ka võilillelehti nosimiseks korjata. Suvel on meil muuseumi taga kuuris avatud noortekohvik, kus 15–17-aastased noored küpsetavad 7 päeva nädalas soolaseid ja magusaid minipannkooke, pitsasid ning pakuvad sinna juurde veel kuumi ja külmi jooke. Seni kui toidud valmivad, saavad lapsed joonistada, õues hullata, mänguköögis toimetada, loomi toita. Asume Jõgevamaal Mustvee vallas Kääpa külas. Meist vaid 15 minuti kaugusel on Vudila mängumaa, 16 minuti kaugusel Palamuse muuseum, 18 minuti kaugusel Elistvere loomapark, 26 minuti kaugusel Jääaja keskus. Kui soovid, tule kasvõi mitmeks päevaks ja avasta teisigi siinkandis olevaid lastesõbralikke kohti.

Võta ühendust ja uuri lisaks: kalevipojakoda.ee � info@kalevipojakoda.ee või telefonil 5886 6805

Kuigi piiride seadmine võib esmapilgul tunduda eemaldumisena, siis tegelikult see hoopis lähendab partnereid. Piirid loovad suhtesse aususe, austuse ja selguse, mis on emotsionaalselt ühendav jõud. Kui piirid on paigas, tekib turvatunne, sest mõlemad teavad, mis on kokku lepitud ja väheneb vajadus enese kaitsmiseks. Selle tulemusena on suhtes vähem pahameelt ja solvumisi.

Kuidas saab kumbki partner õppida teise vajadusi paremini mõistma, ilma et ta peaks oma loomupärast taastumisviisi muutma?

Teadlikkus ja märkamine on olulised: need aitavad katsetada muutusi ja uusi toimetulekuviise. Õppige tundma nii iseennast kui ka partnerit: milline oli teie kummagi

KUI PIIRID ON PAIGAS, TEKIB TURVATUNNE, SEST MÕLEMAD TEAVAD, MIS ON KOKKU LEPITUD.

lapsepõlv, millised toimetulekuviisid võivad olla juba lapsepõlves juurdunud, kuidas te tõlgendate teineteise käitumist ning leidke viisid, mis aitavad pidurit tõmmata enne negatiivsesse suhtetsüklisse sattumist. Pidage meeles, et suhe ei ole võistlus selle üle, kelle tunded, vajadused või tõde on õigemad – see on koht, kus kaks inimest õpivad teineteist mõistma nii, et lõpuks ei jääks kaotajaid, vaid rohkem ühendust, turvatunnet ja lähedust.

Kuidas ära tunda hetke, mil erinevad vajadused hakkavad suhet pingestama, mitte rikastama? Millal võiks kaaluda paariteraapiat?

Ohumärgid ilmnevad siis, kui tuttavad toimetulekuviisid muutuvad sagedaseks ja automaatseks ning neist negatiivsetest, korduvatest tsüklitest ei osata enam väljuda.

Märgid pingest on:

ф Suhtlus ei ole enam lugupidav ega aus ning isiklikud väärtused on käitumisega vastuolus.

ф Fookus on suunatud ainult partneri süüdistamisele ja kritiseerimisele, soovides, et tema muutuks.

ф Kasutusele tulevad asendustegevused ärevuse maandamiseks (liiga pikad tööpäevad, ülemäärane sport, alkohol, nutimaailm, kõrvalsuhted jne).

ф Tekib üle- ja alafunktsioneerimine (ühele partneritest tundub, et kõik on tema peal ja teine ei tee mitte midagi).

ф Emotsionaalne side tundub ohustatuna, kommunikatsioon ei laabu („pole mõtet rääkida“, „ma ei viitsi rääkida“).

Teraapiasse tasub pöörduda pigem varem kui hiljem. Meil kõigil on oma vajadused, käitumismustrid, toimetulekuviisid, tunded, emotsioonid, mõtted ja iseloomud. Kui te ei tunne end suhtes turvaliselt, tülid tekivad sageli ja tühiste asjade pärast või kui tunnete, et raske on rääkida ja teineteist mõista, võib teraapia olla kasulik järgmine samm.

Muutuste loomine algab märkamisest ja kokkulepetest

Kokkulepped on vajalikud sellepärast, et need tagavad suhte turvalisuse ja etteaimatavuse.

ф Märka negatiivset suhtetsüklit: teadvusta hetki, mil hakkad kas endasse sulguma (vältija) või nõudlikult kontakti otsima (ärev pool). Märkamisest ja teadlikkusest saavad alguse muutused.

ф Võta vastutus: mõtle, mida mina teen, et me sellesse tsüklisse satume, ja mida ma saaksin teha teisiti.

ф Kommunikeeri tegelikku vajadust: selle asemel et püüda partnerit muuta, selgita oma tegelikku vajadust antud käitumise taga (kui ma otsin kontakti, siis ma otsin turvatunnet). Vältiva partneri suurim väljakutse on, kuidas ärevates olukordades paigale jääda, ja ärev peaks õppima taluma lühiajalist distantsi, ilma et see kujutaks hirmutavat ohtu suhtele.

TARTU VELOTANDEMIL ON PARIMAD KLIENDID

Velotandem aitab õige ratta leida ja seda heas korras hoida.

Kui peres sõidetakse iga päev rattaga tööle, kooli, lasteaeda või poodi, muutub jalgratas kiiresti elu loomulikuks osaks. Siis on eriti hea, kui on olemas koht, kuhu saab minna nõu küsima, uut või kasutatud ratast valima ning hooldust ja remonti tegema. „Velotandemi Tartu poes ja töökojas teeme oma tööd südamega,“ ütleb Kalle Kirsiaed, kes on mehaanikuna tegutsenud juba 52 aastat.

Rattamehaanik Kalle Kirsiaed

õppida, kuid kõige tähtsam on, et ratas lapsele meeldiks ja oleks talle jõukohane.“

Esimese pedaalidega ratta võiks osta umbes kolmeaastasele lapsele. Kalle soovitab näiteks mudeleid Woom 2 või Beany Zero 16, millele abirattaid ei paigaldata. „Need on kerged rattad ja vanema julgustuse toel õpivad lapsed sageli kiiresti sõitma.“

Tööl ja poes käimise teevad mugavaks pakiraam ja korv.“

Palju häid lasterattaid

Igal rattaga sõitval perel võiks olla oma tuttav rattapood.

Ohutult rattale

Lapsele kiivrit valides tasub Kalle sõnul kindlasti arvestada lapse soovidega, sest kui kiiver meeldib, kannab ta seda parema meelega. „Rattal võiksid olla ka tuled, helkurid, korralik lukk ja kell ning Eesti kliimas on porilauad peaaegu hädavajalikud.

Velotandemis ollakse alati abiks, aga soovi korral saab pere ka kodus oma ratta heaks palju ära teha. Mehaanik Kalle soovitab kord kuus rehve pumbata, vajadusel ketti õlitada ning kontrollida, kas pidurid ja käigud töötavad. „Kord aastas võiks ratas jõuda töökotta hooldusesse või kontrolli. See aitab vältida suuremaid remondiarveid ja teeb liiklemise turvalisemaks.“

Velotandemis usutakse, et igal rattaga sõitval perel võiks olla oma tuttav rattapood. Koht, kus tuntakse pere rattaid, sõiduharjumusi ja soove. „Püsikliendid võtame remondijärjekorras alati ette, sest me teame, et neil on ratast kogu aeg vaja,“ ütleb Kalle ja lisab soojalt: „Meil on parimad kliendid!“

Lastega pered hindavad Velotandemi suurt kohapealset lasterataste valikut ja seda, et kui laps on oma Velotandemist ostetud rattast välja kasvanud, ostab pood vana ratta tagasi. Nii ei pea pere ise tegelema ratta parandamise ja müümisega ning uue ratta saab selle võrra soodsamalt. Ratta valikul soovitab Kalle alustada pere eelarvest ja lapse vajadustest. Ta tuletab meelde, et sobiv ratas ei pea alati uus olema, ka korda tehtud kasutatud ratas võib olla väga hea valik. „Lapse ratas peab talle paras olema. Suure kasvuvaruga ratta peal ei pruugi laps end kindlalt tunda ning kukkumine võib lõppeda nii lapse kui ratta jaoks halvasti. Kergemate lasteratastega, näiteks Woomi ja Beany mudelitega, on lapsel lihtsam sõitma

Velotandem –Tartu rattapood ja töökoda

Näituse 26, Tartu (1. korrus) velotandem.eu

KAS SINU LAPS VÕI

Muuda harjutamine lõbusaks!

Kas TELEFON või NUTIKELL?

TUTTAV VAJAB

ABI KÕNE

ARENDAMISEL?

Kõneravi.ee pakub logopeedilisi harjutusi lastele ja täiskasvanutele. Harjutused on loonud kogenud logopeedid ning need toetavad üldisi kõnearengu põhimõtteid.

KÕNERAVI.EE KESKKOND PAKUB

 üle 330 interaktiivse eestikeelse harjutuse

 töövahendeid logopeedile, eripedagoogile, õpetajale ja lapsevanemale

 võimalust harjutada kõikjal ja igal ajal

 harjutusi ka 6 muus keeles -

 lugemisoskust

 kirjutamisoskust

 kõnetaju

LOGOPEEDID KIIDAVAD

„Kõneravi.ee keskkond pakub mulle töös rohkem paindlikkust ja mugavust. Arvuti või tahvli vahendusel on mugav kaasas kanda palju erinevaid harjutusi. Väikeste ja suurte harjutajate jaoks on keskkond lihtsasti ligipääsetav ning just neile sobivad harjutused kiiresti leitavad.“

Asutustele soodustus koodiga „selgekõne“.

Alusta täna ja tee esimene samm sujuvama kõne poole!

 hääldust

 sõnavara

 grammatika tundmist

„Kasutan Kõneravi.ee keskkonda igapäevaselt nii lasteaias kui ka rehabilitatsioonis. Väga head harjutused nii suurtele kui väikestele! Ka vanemad saavad aidata lastel õpitut kodus kinnistada.“

Koolimineku ja iseseisvumisega jõuavad paljud pered ühel hetkel valiku ette, kas ja millal oleks õige aeg osta lapsele telefon, ja kui, siis kas tavaline nupu- või nutitelefon –või hoopis nutikell?

TEKST: LIISI MOOSAAR-GOERCKE FOTOD: SHUTTERSTOCK, ERAKOGU

Kahe lapse ema Maarja (33) seisis just seesuguste mõtetega samasuguste valikute ees, kui vanem poeg Joonatan (9) hakkas lasteaeda lõpetama. Ühtlasi tähistati siis ka lapse seitsmeaastast sünnipäeva ja teada oli, et sügisest ootab ees iseseisvumist nõudev koolitee. „Kõige enam tekkis soov lasta lapsel senisest vabamalt üksi õues mängimas käia ja et tal oleks

võimalus enne või pärast kooli meiega ühendust võtta,“ mäletab Maarja.

Kolm nuputelefoni järjest Joonatani vanemad ei soovinud kumbki, et laps nutitelefonis aega veetma hakkaks. Lisaks arutati ka selle üle, et nutitelefon on nuputelefonist kallim, samas tundus tema töökindlus olevat väiksem, sest see läheb ka kergemini katki. Vajadus lapsega ühenduse

hoidmiseks oli aga tekkinud ja nii otsustasidki vanemad proovida alustuseks nuputelefoni. Küll aga hakkas ka nuputelefoniga Maarja sõnul nalja saama: „Joonatanil on praeguseks olnud juba kolm nuputelefoni. Esimene sai pesumasinas puhtaks pestud nii, et see ei läinud enam tööle. Teine kadus teel kooli ära ja kolmas kukkus WC-potti, sest isegi väheste võimalustega nuputelefoni oli vaja sinna kaasa võtta.“

JOONATANIL ON PRAEGUSEKS

OLNUD

JUBA KOLM NUPUTELEFONI.

Nutikella mitu plussi Pärast kolmanda telefoniga õnnetuse juhtumist otsustasid Joonatani vanemad proovida hoopis nutikella. „Tolleks hetkeks oli näha, et laps unustas ise koolipäeva lõpus pidevalt ära nuputelefoni häälele panna, nii et me ei saanud temaga ikkagi ise ühendust ega teadnud, kus ta täpselt on. Jätkuvalt ei olnud me ka lapsele nutitelefoni ostmise poolt ja jõudsime siis järeldusele, et nutikell ei saaks käe peal olles vähemalt tualettpotti kukkuda,“ muigab ema.

Maarja peres ostetakse lastele esmalt nutikell ja alles hiljem nutitelefon.

Kui Joonatan hakkas kasutama nutikella, jäid vanemad viimaks rahule. Suurimaks eeliseks ilma internetita nuputelefoni ees on nende sõnul see, et isegi kui laps kõnele ei vasta, näevad vanemad, kas ta on nn õiges piirkonnas ja kas liigub kodu või trenni poole või mujale, milles kokku lepitud, ning saavad ta vajadusel alati kätte. „Lisaks meeldib meile väga see, et laps saab ise

helistada neile ja talle saavad sisse helistada ainult need inimesed, kelle oleme ise lapsevanematena talle äpi kaudu kontaktideks lisanud,“ on Maarja väga rahul.

Praeguseks on üheksa-aastane Joonatan kasutanud oma nutikella ühe aasta ja valik on end igati õigustanud ka võrreldes eelmise kolme telefoniga. Kell on pärast aktiivset igapäevast kasutust tänaseni terve ning lapsel on kella ja vanematel selle äppi lihtne kasutada. Kuna nutikella äärist saab vahetada, on neil juba ka natuke värvivaheldust olnud.

Nutitelefonist eemal

Maarja sõnul on end õigustanud ka see, et nad pole oma pojale veel nutitelefoni ostnud. Ta oli juba varem lugenud selle sõltuvust tekitavast mõjust, ent on märganud nüüd oma silmaga lapse klassikaaslaste pealt, kuidas ekraanisõltuvus on lastel tõepoolest ülikiire tekkima.

„Kahe kooliaasta jooksul on ka laps ise rääkinud, kuidas klassikaaslastele külla minnes on teised oma nutitelefonis ja vaatavad seal TikToki videoid või muud sisu ega soovi vabas õhus mängida. Samuti oli ühe klassikaaslasega juhtum, kui meile külla tulles istus laps koos jopega kohe teleri ette, kus mängis Spotify, mis tekitas tunde, et vahet ei ole, mida ekraanist

vaadata, peaasi et vaadata. Samas on näha, et kui suudame needsamad lapsed nutitelefonist eemale tirida, on nad väga aktiivsed ja loomingulisus hakkab rohkem tööle,“ teab ta.

KUI SUUDAME LAPSED

NUTITELEFONIST

EEMALE TIRIDA, ON NAD VÄGA

AKTIIVSED JA

LOOMINGULISUS

HAKKAB ROHKEM TÖÖLE.

Joonatani ema ei häbene välja öelda, et püüab hoida oma lapsi nutitelefonist eemal nii kaua kui võimalik. „Kuna laps saab ühendust võtta oma sõpradega ka nutikellaga, koolitöödeks kasutada vajadusel minu sülearvutit, samamoodi isaga Arduino programmeerimisel tema arvutit, ei näe ma mõtet, miks peaksid nutiseadmeid lapsel endal olema. Oleme arvamusel, et kui laps leiab huvi, mille toetamiseks on vaja arvutit, siis mõtleme sellele, kuid nutitelefoni ostmise lükkaksime edasi nii kaugele kui võimalik,“ on Maarja endas kindel. l

Soovitused, millal valida nutikell, nupu- või nutitelefon:

ф Lasteaia- või algklassilapsele on turvalisimad valikud nutikell või nuputelefon. Hiljutise ülemaailmse uuringu kohaselt on varakult nutitelefoni saanutel noore täiskasvanuna kehvem vaimne tervis ja enesega rahulolu. Hinnangud langesid seda enam, mida nooremalt seade saadi, ning see muster oli ühtne maailma eri riikide noorte seas. Varasem nutitelefoni omamine on seotud tüdrukutel kehvema minapildi, madalama enesekindluse ja emotsionaalse vastupidavusega ning poiste puhul rahutuse, väiksema eneseväärtustunde ja empaatiaga.

ф Nutikell on hea vahend lapse turvalisuse tagamiseks (GPS-jälgimine, SOS-nupp) ja lihtsaks kahepoolseks helistamiseks, ilma sotsiaalmeedia ja mängudeta. Väiksemale ja kitsama suhtlusringkonnaga lapsele sobib kasutamiseks lastekell. Lastekellaga saavad vanemad lapsel silma peal hoida, nähes oma telefoniäpist kella asukohta, laps saab välja helistada ja lapsele saavad sisse helistada vaid

vanemate poolt lisatud kontaktid. Samuti ei kao kell käe pealt mänguhoos ära, nagu võib juhtuda taskusse või mujale unustatud telefoniga.

ф Nuputelefon on vastupidav ja soodne, võimaldab helistada ning sõnumeid saata, vähendades ekraaniaega.

ф Nutitelefon on füüsiliselt vähem vastupidavam ja täis rakendusi, mille aeg ei ole noore kooliõpilase puhul veel käes. Nutitelefon sobib vanemale koolilapsele, kes vajab õppetöös internetti, pildistamist ja rakendusi, kuid see eeldab siiski vanemapoolset piirangute seadmist (nt Family Link). Sobib sellele, kes iseseisvalt pikemaid vahemaid läbib, vajab seda bussiaegade kontrollimiseks, vahel navigeerimiseks kaardirakenduses, trennidesse registreerimiseks või laiemaks suhtluseks mõnes sõnumirakenduses.

Allikas: elisa.ee

SUVISED LUGEMISSOOVITUSED VÄIKSEMATELE JA SUUREMATELE

KIVI-PABERKÄÄRID

• 296 lk

• Helios Kirjastus

See raamat on praktiline teejuht kõigile, kes tahavad mõista, kuidas inimene tegelikult õpib. Lähtudes aju arengust ja ealisest ning rolli eripärast, aitab Tauri Tallermaa lahti mõtestada, miks mõni laps õpib lennult ja teine vajab rohkem aega.

Siit leiab arusaadavad selgitused ja kohe rakendatavad soovitused

• õpilane

• lapsevanem

• õpetaja. Õppimine ei ole ainult meeldejätmine, see on teadlik tegevus, mida saab omandada. “Kivi-PaberKäärid” aitab sul leida viisi, kuidas õpitu jääks meelde ja kuidas iga järgmine õppimine muutuks lihtsamaks, teadlikumaks ja kindlamaks. See ei ole lihtsalt raamat õppimisest – see on raamat sellest, kuidas õppida mäletama ja mäletada õppimist.

Katri Kirkkopelto

MOLLI JA

LOBASUISED KOLLID

• 40 lk

• Helios Kirjastus

Molli on koos sõprade Sisu ja Pusaga ehitanud oma hoovi puu otsa uhke onni. Semud otsustavad onnis ööbida. Aga just siis, kui nad hakkavad end magama sättima, kostab kuskilt salapärast kolinat, sosistamist ja nääklemist. Kes seal küll olla võib?

Õhtu edenedes saab sõpradele selgeks, et need rahurikkujad on kollikaksikud Mulin ja Lobin. Nad püüavad kõigest väest olla pesuehtsad kollid ja teha nii, et Molli, Sisu ja Pusa kõrvakarvad hirmust turri tõuseksid. Aga kaksikute pidev nägelemine ja viletsad kollitamisoskused ajavad sõpradele hoopis naeru peale. Mulin ja Lobin vajavad hädasti Molli, Sisu ja Pusa abi ning nõuandeid, kuidas korralikult kollitada.

Vahva raamat uurib hirmu ja ärevust leebe huumori abil. Loo lõpuks võib väike lugeja koos Molliga tõdeda: „Pole üldse põhjust karta. Need on lihtsalt Mulin ja Lobin, kes seal oma kollitamisoskusi lihvivad.“

Bobbie Peers

TEHNOZOMBID I.

Põgenemine maalt

• 258 lk

• Helios Kirjastus

Poiss. Robot. Kosmosejaam, mis peidab endas palju saladusi.

„Tehnozombid” on norra tuntud lastekirjaniku, rahvusvahelise hiti „Lüriidiumivaras” autori Bobbie Peersi uus raamatusari.

Ühel ööl, mitte väga kauges tulevikus, ärkab 12-aastane Noa Kross äkki unest. Tema kodutänaval on puhkenud kaos – alanud on androidide mäss inimeste vastu. Koos oma vanemate ja pereandroidi Robiga tuleb Noal kiiresti põgeneda. Keset suurt segadust jääb Noa äkki üksi.

Nii algab peadpööritav seiklus, mis viib Noa Amundseni-nimelisse kosmosejaama, kuhu on evakueeritud tema kaasmaalased. Aga ega Amundseni pardalgi pole kõik päris nii, nagu peaks… Sarja esimene osa „Põgenemine maalt” on humoorikas ja põnev seiklusjutt, mida on raske käest panna, kui korra juba Noaga koos teele oled asunud.

Lõbusad laste peakatted

Laste puhul sünnivad parimad riidevalikud enamasti lihtsa põhimõtte järgi: kõik peab olema mugav, praktiline ja lapse jaoks meeldiv. Sama kehtib peakatete kohta. Müts ei ole laste garderoobis detail, mis täidab ainult ilurolli. See kaitseb tuule, päikese ja külma eest, aitab lapsel õues kauem mõnusalt mängida ning muudab igapäevased käigud lihtsamaks.

TEKST: RUMI SAAR

FOTOD: SHUTTERSTOCK

Kui peakate lapsele päriselt meeldib, püsib see suurema tõenäosusega ka peas. Seetõttu tasub praktilisuse kõrval tähele panna ka väikeseid rõõmsaid detaile, mis muudavad mütsi lapse jaoks eriliseks.

Mugavus ennekõike

Lapse peakate peab olema kerge, hästi istuv ja selline, mida ei pea pidevalt sättima. Liiga tugev kumm, kare õmblus või sügelev materjal tähendab tavaliselt seda, et müts lendab esimesel võimalusel peast.

Väiksemate laste puhul toimivad hästi pehmed puuvillased mütsid, mis katavad kõrvad ja püsivad paigal ka mängides. Suvel on oluline hingav materjal ja piisav kaitse päikese eest. Laiema servaga kübar või nokamüts aitab hoida nägu varjus ning vähendab vajadust pidevalt silmi kissitada.

Jahedamate ilmadega võiks müts katta otsaesise ja kõrvad, kuid samas mitte ajada last higistama. Hästi töötavad naturaalsed materjalid ja pehmed voodrid, mis ei tekita ebamugavust ka pikemal kandmisel.

Kui laps tahab mütsi kanda

Paljud vanemad teavad olukorda, kus müts kaob peast juba maja uksel. Sageli aitab siin lihtne nipp – lasta lapsel ise valida. Mõne jaoks tähendab see lemmikvärvi, teise jaoks kõrvadega mütsi või suurt tutti. Lastele meeldivad rõõmsad detailid.

Loomamotiivid, väikesed tikandid, värvilised mustrid või naljakad paelad muudavad praktilise asja lapse jaoks mänguliseks. Müts võib olla osa rollimängust või lihtsalt ese, mille kandmine tundub tore.

See ei tähenda, et peakate peaks olema silmatorkav või keeruline. Piisab ühest väikesest detailist, mis lapsele rõõmu valmistab.

Peakatted eri aastaaegadeks

Eesti ilm nõuab tavaliselt rohkem kui üht mütsi. Kevadel ja sügisel kulub ära õhem puuvillane variant, mis kaitseb tuule eest, kuid ei ole liiga soe. Suvel võiks olemas olla vähemalt üks korralik päikese- või nokamüts.

Praktiline lahendus on ka torusall ja müts ühes komplektis – nii ei kao üks osa pidevalt ära ning riietumine läheb kiiremini.

Mida poes tähele panna?

Laste peakatte valimisel tasub vaadata rohkemat kui suurusnumbrit. Müts peaks olema piisavalt elastne, et seda oleks lihtne pähe panna, kuid mitte nii lõtv, et see vajub silmadele.

Oluline on ka hooldus. Laste asjad vajavad sagedast pesu, seega võiks peakate säilitada oma kuju ja pehmuse ka pärast mitut pesukorda.

Hea lastemüts ei pea olema kallis ega ülitrendikas. Kõige olulisem on see, et laps tunneks end sellega hästi ning saaks muretult joosta, mängida ja avastada – iga ilmaga. l

Pered testisid, kuhu lastega sööma minna

Vanemana tead seda tunnet küll: istud restoranis, loodad varsti rahulikult süüa, aga laps togib oodates jalgu vastu tooli ja küsib kolmandat korda, millal juba tuleb. Nii juhtub, kui kodulehel lubatud mängunurk osutub igavaks nurgakeseks.

TOIMETAS: SVEN SULA FOTO: SHUTTERSTOCK

Eestis leidub õnneks küllaga kohti, kus lastega sööma minek ei tähenda vanemate jaoks pingelist logistikaülesannet, vaid päriselt mõnusat koos olemist. Mitte neid restorane, mida kiidavad triiksärgis toidukriitikud sõnadega

EELMISEL SUVEL

KULDMÄRGISE

PÄLVINUD

SÖÖGIKOHAD

Tallinn – Restoran Pann&Kook

Harjumaa – Lucca restoran

Järvamaa – Tikupoisi restoran

Saaremaa – Chameleon Cafe,

GOSPA restoran ja Kliff Butiik

Majutus & Restoran

Valgamaa – Ugandi Resto

Võrumaa – Ilmaveere restoran

„peresõbralik“, vaid selliseid, kuhu lastega pered ise ikka ja jälle tagasi tahavad minna.

Just neid paiku otsib Eesti Lasterikaste Perede Liit oma lapsesõbralikkuse märgise konkursil. Igal aastal käivad märgist taotlevates söögikohtades külas päris pered. Vaadatakse ringi, proovitakse toitu, jälgitakse teenindust ja tunnetatakse kõige olulisemat – kas siin on lastega hea olla.

Tähelepanu pööratakse detailidele, mida lastega liikuv inimene märkab kohe. Kas menüüs leidub midagi põnevamat kui friikad ja makaronid? Kas lastetool on olemas? Kas vankriga pääseb mugavalt sisse? Kas väike ootaja leiab tegevust ka ilma telefoniekraanita?

Ja mis kõige tähtsam – kas vanemad tunnevad end oodatuna ka siis, kui lapsel võtab söömine või paigal püsimine natuke kauem aega.

Sageli saavad just mängunurk, väike joonistuslaud või ruum vabamaks liikumiseks määravaks põhjuseks, miks ühest kohast kujuneb pere lemmik. Need pole just suured asjad, aga annavad märku, et koha loomisel on mõeldud päris pere igapäeva peale, mitte ainult „peresõbraliku“ kuvandi loomisele.

Väljas söömine

õpetab

Restoraniskäik ise on lastele samuti omaette kogemus. Seal õpitakse märkamatult, kuidas avalikus ruumis olla – oodata oma korda, tellida, tänada, arvestada teiste laudkondadega. Vaadatakse kõrvalt, kuidas täiskasvanud teenindajatega suhtlevad, ja kogutakse julgust proovida uusi maitseid. Mõne lapse jaoks võib juba menüüst ise valimine olla suur sündmus.

Lapsesõbralikkus ei tähenda seega ainult väiksemat portsjonit või värvipliiatseid laual. See on tunne, et lapsed on sinna päriselt oodatud ja vanemad ei pea kogu õhtu vabandavalt ringi vaatama. Selline tunnustus annab peredele palju rohkem infot kui reklaamlause restorani kodulehel. Kui teised lapsevanemad on koha juba läbi proovinud, on lihtsam otsustada, kuhu minna nädalavahetusel sööma, sünnipäeva pidama või pikema autosõidu ajal korraks peatuma. Häid ja hoolivaid söögikohti leidub üle Eesti ja tunnustuse saanud paigad leiab veebilehelt peresobralik.ee. Just selgusid värsked laureaadid!

Allikas: Eesti Lasterikaste Perede Liidu koduleht

Kui juba Viljandisse kohvikuid avastama minna, siis 15.-17. juulil, sest Viljandi vanamuusika festivalil jagub tegevusi kogu perele (ka lastele õhtuse kontserdi ajaks).

Meie laiast ja imemaitsvast pannkoogivalikust, kus on nii soolased kui magusad pannkoogid, leiab igaüks oma lemmiku! Hubases ja kauni interjööriga restoranis on palju avarust ning siin tunnevad ennast mõnusalt nii suured kui väikesed. Lapsi ootab mängima muinasjutuline Lotte mängumaa uhke 6-meetrise tuldpurskava lohega.

Tule ja naudi hetki koos lähedastega!

KATARIINA KÜLALISTEMAJA

Pikk tn 3, Rakvere, Lääne-Viru maakond

SUVEMENÜÜ

Singi-juustuvalik kahele (trühvli salaami, Lomo sink, õllesigar, Brie kadakajuust, juustupats, oliivid, kreeker, toorjuustukreem) 15,00 €

Suupistevalik kahele (juustupallid, küüslauguleivad, frititud sibularõngad, dipikaste) 8,00 €

Lihaseljanka hapukoorega 6,00 €

Suitsulõhesalat vutimunaga (roomasalat, kirsstomat, suitsulõhe, vutimuna, kreekajogurti-tilli kaste, krõbe sai)

Krõbedad minitortillad guacamolega (vürtsikas kanatäidis, mozzarella, ürdid)

€

€

Brioche rebitud lihaga, karulaugu majonees, friikartulid 11,00 €

Grillitud seljakarbonaad, röstitud tomat sinihallitusjuustuga, scoop küüslaugu-ürdi õliga 13,00 €

Praetud siig fenkolikastmes, minikartul maitsevõi ja ürtidega 16,00 €

Hõrk kanarull chorizo puruga, valge veini kaste, kartuli-trühvli tamp 14,00 €

Frititud banaan jäätise ja soolakaramelliga 5,00 €

Maasika-passioni pavlova 5,00 €

friikartulite ja dipikastmega 6,00 €

Friikartulid

viinerite ja ketšupiga 6,00 €

Jäätis marjade ja vahukommidega 5,00 €

Minipannkoogid maasikatoormoosiga 5,00€

Lapsega koos SEEME MULDA

Kevad on koos lapsega aiatööde avastamiseks ideaalne aeg. Üks väike seeme, peotäis mulda ja natuke kannatust võivad pakkuda lapsele palju rohkem kui valmis köögivili poeriiulis – see aitab mõista, kust toit tuleb ja kuidas loodus omas tempos tegutseb. Lisaks on koos toimetada väga tore ja aiatööd on kasulikud ka lapse käelise tegevuse arendamiseks.

TEKST: KAIRI PRINTS FOTOD: SHUTTERSTOCK

Aga õiget aimu, kuidas teha aiatöid koos lapsega, saame ikka kelleltki, kellel on selles vallas kogemusi. Vanaema Kersti on oma just kolmeaastaseks saanud lapselapse Fransuga koos juba ühe aiahooaja peenarde vahel toimetanud. Esimesed porgandiseemned said küll mulda veidi liiga hoogsalt, ent rõõm esimestest rohelisest ninadest oli seda suurem. Juba on alanud ka järgmine hooaeg, mida mõlemad kannatamatult ootasid. Uurime, kuidas Kerstil ja Fransul aiatööd koos sujunud on.

Kersti, te olete koos oma tütrepoja Fransuga juba kogenud tandem-aiaharijad. Kui vana Frans oli, kui te esimest korda koos seemned mulda panite? Esimest korda tegime seda eelmise aasta kevadel, kui Frans oli just kaheaastaseks saanud.

Mul on kodus suur, lausa üheksa meetrit pikk tarbeaed ja mõtlesin, et näitan Fransule, kuidas seeme mulda läheb ja sellest hiljem taim kasvab. Tahtsin, et poiss saaks aru, kuidas need asjad käivad – toit ei pea tulema ainult poest. Palju põnevam on seda ise kasvatada.

Millega te alustasite?

Kõigepealt võtsime Fransuga ette ühe väikese peenrajupi. Otsisime välja portsu tavalisemaid seemneid – seal olid redis, porgand ja salat. Alguses Fransul väga suurt huvi ei olnud, pigem olin mina ise see entusiast, kes talle seletas, kuidas asjad käivad. Meie esimene katsetus lõppes sellega, et Frans suutis väikese, umbes meetrise peenrariba peale pool pakki porgandiseemneid maha puistata. Ma pakun, et umbes 250 seemet, mida oli selle jupi peale „pisut“ palju. Pidin neid pärast ise sealt ära korjama, nii palju, kui sain.

Redisega oli juba lihtsam, sest rediseseemned on suuremad ja neid oli Fransul hea näpus hoida. Tegime koos pulgaga mulda augud ette ja Frans pani ilusti igasse auku ühe seemne. Talle meeldis see töö väga – muudkui võttis oma väikeste näpukestega neid mammusid mu peopesast ja pani järjest aukudesse.

Muidugi kastsime seemned ka ära. Pärast seda jooksis Frans iga kord, kui ta mul külas käis, kohe peenra juurde vaatama, kas taimed on oma ninad juba mullast välja pistnud. Ta oli nii rõõmus, kui see lõpuks juhtus. Hiljem käis ta iga kord uurimas, kui palju taimed kasvanud on.

Kas teda pani imestama ka, et seemnest kasvabki päriselt taim?

Muidugi! Kui midagi rohelist hakkab mulla seest välja tulema, siis see ongi ju põhimõtteliselt maailmaime – paned mingi puru mulda ja kuu aja pärast on seal taim.

Kas Frans sõi ise ka neid saadusi, mille seemneid ta sinuga koos maha pani?

Redist ja porgandit sõi, aga salatit ta väga ei armasta. Mäletan, kuidas sikutasime rediseid koos mulla seest välja ja panime need sealsamas ka pintslisse. Enne muidugi loputasime need mullast puhtaks.

Kas selle aasta aiahooaeg on teil juba käima läinud?

Sel aastal ei ole veel väga palju jõudnud, sest ilmad on olnud külmad. Aga plaan on lisaks seemnete külvamisele midagi teistsugust ette võtta. Olen juba ostnud tomatitaimi, baklažaaniistikuid, salatit ja muud ning proovime koos Fransuga taimi istutada.

Ma arvan, et taimede istutamine on Fransu jaoks veelgi põnevam kui seemnete mulda panemine, sest talle meeldib liivakastis mässata. Mis see mullas mässamine siis nii väga erinev on?

Nii et sina soovitad vanematel ja vanavanematel – miks mitte ka vanavanavanematel – lastele juba varakult toidu kasvatamist tutvustada?

Kindlasti! See pole huvitav ainult lapsele, vaid ka endale. Mõtle, iga kevad teed sa aias samu asju – teha seda koos lapsega on nii suur vaheldus. Mina soovitan lapsi aiatöödesse kaasata juba varakult, siis hakkavad nad seda kõike hindama. Kui laps pärast poes ringi käib ja vaatab, mis müügil on, tekib tal seos, et needsamad saadused on ju ka seemnest kasvatatud. Nagu see reklaam, et piim ei tule poest, piim läheb poodi – tegelikult on see kõikide asjadega nii.

Kas lapse aiatöödesse kaasamiseks on vaja ka eraldi ettevalmistusi teha?

Siin pole vaja praktiliselt mingeid muid ettevalmistusi teha, kui peenrad ette valmistada ja seemned osta. Laste kaasamine sellistesse töödesse on tõesti lihtne. Lisaks on see lapsele väga kasulik, sest seemnete külvamine arendab peenmotoorikat –laps peab ju pisikest seemet

näpus hoidma ja selle õigesse kohta panema.

Seemnete külvamist võib võtta ka mänguliselt, eriti siis, kui lapsel ei teki kohe suurt huvi või kui töö tundub talle esialgu igav. Tänapäeval on saadaval igasuguseid seemneid, mis on erineva kuju ja värviga. On ka näiteks neoonrohelisi ja -kollaseid seemneid, mis on spetsiaalselt värviliseks tehtud, et näeksid paremini, mida maha külvad. Nendega saab teha näiteks värvimängu, et tekitada lapses huvi. Mina soovitan igal juhul koos lapsega seemneid külvata, taimi istutada ja muidki aiatöid teha juba päris pisikesest peale. See on lapse arengule igati kasulik ja pealegi väga tore! l

Kui aeda ei ole

Kui aeda ei ole, saab koos lapsega seemneid külvata ja taimi kasvatada ka kodus aknalaual või rõdul. Vaja läheb vaid lillepotte või rõdukaste, mulda ning seemneid ja/või noori taimi. Taimede kasvatamine koos lapsega on lapse arengule väga kasulik, sest nii näeb laps oma silmaga, kuidas väikesest seemnest kasvab taim ja saab ise taimede eest hoolitsemises kaasa lüüa. Lisaks saab laps aru, et toit ei pea tulema poest, vaid seda saab väga hästi endale ise kasvatada.

Mudilane ja kass

Haabersti Loomakliinik jagab soovitusi, mis aitavad väikelapsel ja kassil lõbusalt ning ohutult suhelda ja koos mängida.

TEKST: HAABERSTI LOOMAKLIINIK FOTO: SHUTTERSTOCK

Esimese asjana võiks lapsevanem teada, et kassid ja lapsed ei räägi sama keelt. Kui väikelaps kassi uurib, teeb ta palju häält. Laps paneb sageli ka näo kassile äärmiselt lähedale, haarab looma kõige lähemast kehaosast kinni ja üritab seda endale suhu toppida. Väikelastel on ka tugev haarderefleks, nad võivad kinni haarata kassi kõrvadest, nahast ja sabast ning see võib lemmiku jaoks olla valus ja hirmutav.

Kass suhtleb inimestega muidugi hoopis teisiti. Tema tüüpiline tervitusviis on põgus nuusutamine, millega ei kaasne peaaegu mingitki häält. Kass võib korraks näuguda ja/või õrnalt nurruda. Kui lemmik leiab pärast põgusat nuusutamist, et inimene on turvaline, võib ta oma põski inimese käte või jalgade vastu hõõruda. Kontakt on enamasti leebe ja lühiajaline.

Seega on kassi ja väikelapse vaheline järelevalveta suhtlus üldiselt ebaturvaline ning targem on nende suhtlemist suunata ja positiivset käitumist tunnustada.

Kassi ja lapse esimesed kontaktid ei tohiks olla füüsilised. Kätevaba suhtlus annab nii lapsele kui ka kassile võimaluse õppida, et omavahelised kogemused on pigem positiivsed.

Ohutu tutvustamine

Kui lubada kassil lapsega tuttavaks saada ilma kogemata haaramise või torkimise ohuta, aitab see kassil lapsega harjuda. Vanem võib näiteks lapse sülle võtta ja kasutada lapse käte tegevuses hoidmiseks mänguasja või raamatut. Kui kass end piisavalt kindlana tunneb, saab ta väikelapsele vabalt läheneda ja tema seltsis end mugavalt tunda.

Viska maiust

„Viska maiust“ mängud on suurepärane viis, kuidas väikelast lõbustada, samas õpetades kassile, et põnnilt saab midagi maitsvat – ja otsene füüsiline kontakt ei ole üldse vajalik. Võta väikelaps sülle ja hoia kassimaiused käepärast. Viska maius kassi lähedale või tema suunas ja siis lase sama teha lapsel. Ole kindlasti alati läheduses ja jälgi, et mudilane ei topiks maiuseid kassi suhu ega viskaks neid tema pihta (mis võib tähendada, et mäng osutub kassi jaoks negatiivseks kogemuseks).

Kassisõbralik suhtlus

Kui laps on piisavalt vana, et saada aru põhjuse ja tagajärje seosest, võid lapsele õpetada, kuidas kassi puudutada sõbralikult nii, et loom ei pea seda ebamugavaks ega ähvardavaks. Sellele võib kaasa aidata kassi ettevalmistamine veidi teistmoodi puudutuseks.

Enne, kui laps hakkab kassi puudutama, saad kassile õpetada, et tavapärasest erinev puudutamine tähendab preemiat. See aitab kassil muutuseid omaks võtta. Mitme kuu jooksul võid kassi õrnalt sõrmega puudutada, tema sabast haarata ja vahepeal õrnalt ning rahulikult silitada. Kõik saab kohe tasustatud maitsvate maiuste ja kiitustega. Kui väikelaps seejärel kassi puudutab, on loom tõenäoliselt rahulik ja saab olukorraga hakkama.

Lapsed õpivad väga hästi vaatlemise, mängimise ja jäljendamise kaudu, kuidas kassiga õigesti tegeleda. Kui laps on valmis looma puudutama, võid suunata lapse liigutusi, pannes kassi silitades lapse peopesa oma käeseljale. Kiida last selle eest, et ta hoidis kätt sinu oma peal, ja rõhuta, et õrn puudutus on oluline.

ja samas on sul täielik kontroll liikumise üle, mis annab kindluse, et kassi ei taba kogemata löök vastu pead vms. See lõbustab kassi, laseb põnnil mängus osaleda ja aitab õpetada õigeid liigutusi. Nii õpivad väikelaps ja kass koos mängima.

KASSI JA VÄIKELAPSE VAHELINE JÄRELEVALVETA SUHTLUS ON ÜLDISELT EBATURVALINE.

Hoia küünistavad käpad eemal pisikestest käekestest Saad kasutada kassiõnge nii kassi- kui ka lapsesõbraliku mängu jaoks. Ütle lapsele, et ta hoiaks mängides alati õngest kinni. Võta väikelaps sülle ja hoidke õnge koos. Nii saab laps lemmikuga mängida

Hoia mänguasjad eraldi

Hoia kassi ja lapse mänguasjad alati eraldi. Kui näed, et loom mängib väikelapse mänguasjadega, anna kassile tema enda lelud, meelita teda mänguõngega või viska talle pall, mis on mänguasjast eemal ja mida lemmik saab taga ajada. Samamoodi peaksid õpetama väikelapsele, millised mänguasjad kuuluvad kassile ja millega laps ei tohiks mängida.

Ohutus ennekõike

Alati on oluline meeles pidada, et isegi õnnelik kass võib liialt erutuda, kratsida ja hammustada, kogemata sõtkudes kriimustada või istuva väikelapse ümber tõugata, kui teda peaga üliinnukalt müksab. Võtmesõnadeks on planeerimine, järelevalve ja varane sekkumine. Kui need on paigas, saavad kass ja väikelaps omavahel sõbralikult läbi, kasvavad koos üles ning loovad eluaegse sõpruse.

Pakume nii üldarstiabi kui ka väga spetsiifilisi uuringuid ja protseduure: vaktsineerimisest ja küünelõikusest kuni laparoskoopiani.

OotamekõikiNordicVetLoomakliinikusse(Koskla16,Tallinn)

Oleme avatud esmaspäeval ja kolmapäeval 9-19, teistel tööpäevadel 9-17!

RAAMATUD

Veealune maailm MUNAKARBIS

Tühja munakarpi saab lihtsa vaevaga luua väikese ookeanimaailma, kus ujuvad kalad ja kasvavad korallid.

TEKST: EVE KALLASTE

FOT0D: SHUTTERSTOCK

Vaja läheb:

ф munakarpi

ф sinist guaššvärvi ja pintslit

ф liiva või mannateri

ф värvilist paberit, kartongi või vildilehti

ф kääre

ф liimi

ф musta markerit või viltpliiatseid

ф soovi korral teokarpe, kivikesi, sädelust või pisikesi pärleid

1. Värvi meri valmis

Värvi kogu karp seest siniseks. Kaane sisekülg on kui veealune sügavik, alumisest osast saab merepõhi. Lase värvil korralikult kuivada. Kui tahta sügavamat meretunnet, võib kasutada mitut sinist tooni: tumedam sinine taustale ja heledam sinine karbi põhja või servadesse.

2. Tee merepõhi

Puista karbi põhja liiva, mannat või peeneteralist kruusa. Liiva võib panna munakarbi lohkudesse ja nende vahele. Nii jääb mulje, et merepõhi on künklik ja peidukohtadega.

3. Lõika välja mereelukad

Joonista värvilisele paberile kalad, meritähed, vetikad ja korallid. Lõika kujundid välja. Kaladele saab markeriga lisada silmad, triibud ja soomused. Meritähele võib

teha täppe, korallidele oksakesi ja vetikatele lainelisi servi. (Väiksemate laste puhul võib täiskasvanu kujundid ette joonistada või välja lõigata, laps saab neid värvida ja kaunistada.)

4. Kleebi korallid ja vetikad paika

Kleebi pikemad vetikad ja korallid munakarbi tagaseinale või põhjakumeruste külge. Mõnele taimele võib ka paberist jala teha ja selle otse liiva sisse pista või põhja külge kleepida.

Paiguta taimed eri kõrgustele. Mõni võib kasvada merepõhjast, mõni olla taustal, mõni piiluda munakarbi lohu tagant.

5. Lisa kalad ja meritähed

Kleebi kalad sinisele taustale, justkui nad ujuksid vees. Mõne kala võib liimida ka munakarbi põhja kõrgemate osade külge, et veemaailm tunduks ruumilisem.

Meritäht sobib hästi merepõhjale või taustaseinale. Kui kasutad teokarpe või kivikesi, liimi

Katrin Freyberg TUDUJUTUD

 Koolibri kirjastus

Laste ja vanemate raamat käsitleb elulisi küsimusi, mis lapsel arengu ja kasvamise ajal tekivad ja millele soovib laps vastuseid ja selgitusi saada. Raamat aitab lapsel mõista ennast maailmas ja oma suhteid teistega. „Tudujutud“ sobivad lugemiseks koolieelses eas lastele, alates neljandast eluaastast, ja täiskasvanutele, kellega koos nad aega veedavad. Need võivad olla vanemad, vanavanemad, lasteaiaõpetajad ja kõik teisedki, ka suuremad õed-vennad.

Katri Kirkkopelto MOLLI JA LOBASUISED KOLLID

 40 lk

 Helios Kirjastus

Molli on koos sõprade Sisu ja Pusaga ehitanud oma hoovi puu otsa uhke onni. Semud otsustavad onnis ööbida. Aga just siis, kui nad hakkavad end magama sättima, kostab kuskilt salapärast kolinat, sosistamist ja nääklemist. Vahva raamat uurib hirmu ja ärevust leebe huumori abil. Loo lõpuks võib väike lugeja koos Molliga tõdeda: „Pole üldse põhjust karta. Need on lihtsalt Mulin ja Lobin, kes seal oma kollitamisoskusi lihvivad.“

Marit Aro TINDER PISARAID EI USU

 Kirjutades vabaks

Swipe, match, ghosting –tänapäeva kohtingumaailm ei ole lihtne. Tinder pisaraid ei usu on aus ja sügav raamat, mis räägib valusatest ja tõelistest tunnetest. Perfektne lugemine neile, kes otsivad päris ühendust. www.kirjutadesvabaks.ee

UNEJUTUD SÕPRADEST

 Kõvakaaneline, 280 lk

 Kids Press

need kas munakarbile või säti lihtsalt liivale.

6. Viimistle veealune maailm

Lisa markeriga väikeseid õhumulle, laineid või taustale heledamaid täppe. Kui soovid, võid kleepida taustale valgest või helesinisest paberist mullikesi. Lõpuks vaata kogu töö üle: kas mõni kala vajab silma, mõni vetikas lisavärvi või mõni merepõhja koht veel liiva? Kui kõik on kuivanud, on veealune maailm valmis. l

Hea

nipp!

Munakarbi lohud sobivad suurepäraselt väikesteks koobasteks ja peidupaikadeks. Laps võib meisterdamise lõpus jutustada, kes selles meremaailmas elavad, kuhu kalad peitu lähevad ja milline seiklus neil täna ees seisab.

Head ööd! Nüüd saad magama jääda koos oma lemmikute Disney ja Pixari tegelastega. Otsi koos Russelli ja Carliga kummituslille, mine Miki ja tema sõprade seltsis telkima, seikle koos Wendyga ja tee veel palju muud. See võluv jutukogu, kust leiab päris uusi lugusid, paneb voodisseminekut kausa ootama! Raamatus 16 lugu koos toredate sõpradega! Leia raamatupoodidest või telli mugavalt www.kidpress.ee

LASSEMAIA DETEKTIIVIBÜROO. SUVERAAMAT 5

 Pehmekaaneline, 96 lk  Kids Press

Tähelepanu, valmis, korjama! Viimaks ometi on käes Valleby suure mustikavõistluse aeg. Kellel õnnestub korjata kõige rohkem mustikaid? Kes teeb sohki? Ja kuhu kadus kirikuõpetaja? Loe “Mustikavõistlust” ja saad teada! Siit leiad ka nutikat nuputamist, suure suveristsõna, kuidas metsas hakkama saada ja palju muud! LasseMaia detektiivibüroos on ilmunud juba üle 30ne raamatu. Leia raamatupoodidest või telli mugavalt www.kidpress.ee

PÕRSAS PEPPA. KUULA MUUSIKAT PÕRSAS PEPPAGA

 Papplehtedega, 8 lk

 Kids Press

Põrsas Peppa armastab muusikat. Tal on oma bänd ja nad astuvad üles linnakese suvepeol. Kõik peavad usinasti harjutama. Aita sinagi kaasa, vajutades loo lugemise ajal nuppe. Leia raamatupoodidest või telli mugavalt www.kidpress.ee

STITCH. HAMBAHARI ON HAMMASTE JAOKS

 Papplehtedega, 14 lk

 Kids Press

Proovi veel, Stitch! Proovi koos armsa sinise tulnuka Stitchiga selgeks saada hambapesu! Stitchile omaselt on kõik tegevused natuke krutskitega, nagu ka ühele väikelapsele tavapärane. Leia raamatupoodidest või telli mugavalt www. kidpress.ee

ilma masinata!

Külmad kreemised jäätised on midagi, millest lastel kunagi küllalt ei saa. Seekordsest Pereköögist leiad kolm lihtsat koduse jäätise retsepti, mille valmistamiseks ei ole vaja spetsiaalset masinat ega erilisi tehnikaid. Need on lihtsad baasretseptid, mille maitseid saad vastavalt soovile ise varieerida – lihtsalt proovi neid teiste marjadega, asenda marjad hoopis šokolaadikreemi või mõne muu meelepärase lisandiga.

Kondenspiimajäätis vaarikatega

Neljale-viiele

Klassikalise maitsega vanillijäätis, mille valmistamine võtab vaid viis minutit. Lisaks mõned tunnid sügavkülmas ja kodune rammus jäts ongi valmis!

ф 400 ml kondenspiima

ф 400 ml vahukoort

ф 100 g vaarikaid

ф 2 tl vanillisuhkrut

ф ¼ laimist pressitud mahl

Valmistamine:

Pane kondenspiim, vahukoor ja vanillisuhkur mikserisse ning vahusta õhuliseks. Pressi hulka laimimahl ja vahusta veidi veel. Kalla karpi, sega sisse vaarikad ja silu pealt ühtlaseks. Tõsta sügavkülma tarduma vähemalt 3–4 tunniks ja naudi külmalt!

Mustasõstra-piparmündi-semifreddo

Kuuele kuni kaheksale

Klassikaline Itaalia magustoit on samal ajal nii jäätis kui ka kaunis tort!

Täidis:

ф 300 g musti sõstraid

ф 5 piparmündilehte

ф 150 ml agaavisiirupit

ф 3 munakollast + 1 terve muna

ф 400 ml vahukoort

ф 1 tl vanillisuhkrut

ф 150 g suhkrut

Kate:

ф 4 cl mustasõstrasiirupit

ф 50 g musti sõstraid

Valmistamine:

Püreesta mustad sõstrad, piparmünt ja agaavisiirup blenderis ühtlaseks. Vahusta koor ja tõsta külmikusse seisma. Pane kuuma veevanni kohale metallkausis munakollased, muna, suhkur ja vanillisuhkur ning vahusta veevanni kohal vähemalt 8 minutit. Mikserda seni, kuni vaht on õhuline ja valge. Õhulisele tugevale vahule sega spaatliga ettevaatlikult hulka vahukoor. Kalla kreem küpsetuspaberiga vooderdatud 10 × 24 cm piklikusse vormi. Sega ⅔ mustasõstratäidisest siiruviiruliselt kreemi hulka ja silu pealt ühtlaseks. Tõsta semifreddo sügavkülma seisma 6 tunniks. Kastme valmistamiseks kuumuta järele jäänud ⅓ mustasõstrapüreest väikeses potis ja lisa 4 cl mustasõstrasiirupit. Kuum püree kurna läbi sõela väikesesse kaussi ja tõsta külmikusse seisma – tänu marjade loomulikule pektiinile tõmbab kaste külmikus veidi kreemisemaks ja tahkemaks.

Kummuta valmis semifreddo serveerimisalusele, eemalda küpsetuspaber ja kaunista pealt mustasõstrakastme ja 50 g marjade ning mõne piparmündilehega. Serveeri külmalt. l

Ilusad teod

TEKST: KAIRI PRINTS ILLUSTRATSIOONID: TEHISARU

Ühel kaunil päeval jalutas üks väike poiss koos emaga pargis. Neil oli käsil jutuajamine heategudest. Ema tahtis, et tema poeg kasvaks heaks inimeseks, kelle jaoks on loomulik olla lahke ja aidata neid, kes abi vajavad.

Ema rääkis loo, kuidas ta kord töölt koju tulles nägi tee ääres viletsas riietuses meest maas lamamas. Inimesed aga jalutasid aina temast mööda, lamajast väljagi tegemata – küllap arvasid, et mees on lihtsalt purjus. Poisi ema kutsus aga kohale kiirabi ja selgus, et mehel oli hoopis südamerabandus. Kui kiirabi poleks appi tulnud, ei oleks see mees pruukinud ellu jääda, nüüd ta aga päästeti.

Teine lugu, mille ema pojale jutustas, oli vigastatud linnust. Kord, kui poisi ema ja isa koos Lõuna-Eesti autoreisil käisid – väikest poissi polnud siis veel olemaski –, leidsid nad ühe väikelinna tänavalt katkise tiivaga varese, kes kurva näoga nende poole vaatas. Ta oli

ilmselt juba kaotanud lootuse abi saada. Ema ja isa tõid kohalikust poest pappkasti ja tõstsid varese sinna sisse. Kuigi nad plaanisid tegelikult pikemalt reisil olla, sõitsid nad nüüd otse koju tagasi.

Nad toitsid varest ja küsisid tuttavalt loomaarstilt nõu katkise tiiva osas. Arst ütles, et selle haava paranemiseks on tarvis ainult hoolitsust ja aega, ning paari nädala pärast oligi vares terve. Ema ja isa saatsid varese taas oma vareseelu elama. Kõik läks hästi, kohalikud liigikaaslased võtsid ta omaks, kuid vahel käib see vares siiani oma heategijaid külastamas – vähemalt nad arvavad, et see on tema. Varesed on ju kõik üsna ühte nägu.

Poiss kuulas ema hoolega ja kui jutt oli lõppenud, hüüatas: „Oi, ema, need on ju nii ilusad teod!“ Seda kuulis aga pealt kivi taga peesitav harilik eesti tigu Teele ja oli täiesti pahviks löödud. Võiks öelda, et lausa kõrvust tõstetud –kuigi tigusid on üsna keeruline kõrvust tõsta, sest kõrvu neil ju polegi.

Kui tigu Teele oli oma esimesest üllatusest üle saanud, hõikas ta naaberkivi taga roomavale teole: „Arno, kas sa kuulsid?! See väike poiss siin ütles, et me oleme väga ilusad teod!“ Arno ei suutnud oma olematuid kõrvu uskuda. Tal oli nii hea meel, et ta puuduvad kõrvalestad tõmbusid lausa kergelt roosaks. „Mis sa räägid, Teele, kas tõesti?“ imestas Arno. „Inimesed ju ütlevad tihti, et oleme neile tüliks, ja mulle on küll mulje jäänud, et me neile üldse ei meeldi.“ Teele aga tundis, kuidas ta pakatas enesekindlusest, ja asus teisi ümberkaudseid tigusid kokku kutsuma, et neilegi aasta parimat uudist teatada.

Samal ajal märkas tigusid ka väike poiss, kes enne oli ju tegelikult siiski rääkinud heategudest, mitte tigudest. „Oi, emme, vaata, siin on nii armsad teod. On ju, teod on väga armsad?“ Ema oli pojaga täiesti nõus: „Muidugi on teod armsad. Küll neil on ikka ilusa mustriga kojad, igaühel omamoodi. Tõesti, iga elusolend on imekaunis, kui peatud ja vaatad.“ Ema ja poeg imetlesid koos tigusid ja rääkisid veel pikalt heategudest, erinevatest elusolenditest ja paljust muust. See oli üks imetore jalutuskäik.

Suure kivi juurde oli selleks ajaks juba hea hulk tigusid kogunenud. Kõigepealt olid nad Teelelt kuulnud, et nad on ilusad, ja kohe varsti kuulsid nad kõik oma kõrvadega täiesti selgelt, et nad on takkapihta veel armsad kah! Või noh, nad kuulsid seda muidugi mitte kõrvadega, vaid kuidagi muudmoodi –võib-olla oma südamega, sest nii saab ka. Igatahes oli see lihtsalt parim päev. Isegi tigu Joosep, kellele tavaliselt meeldis kõige üle nalja visata, oli kõrvust tõstetud. Salaja ja hästi natukene.

Seda kõike vaatas pealt üks vares, kes oli kunagi oma tiiba vigastanud. Head inimesed olid ta terveks ravinud ja uuesti oma vareseelu elama saatnud. Vares tundis ära naise, kes oli tema tiiba tohterdanud, ja kuulis kogu juttu, mida ema, poeg ja teod rääkisid. „Ma olen alati teadnud, et olen ilus ja armas, need mu päästnud inimesed ütlesid seda kohe,“ mõtles ta. „Aga väga tore, et nad nüüd teistele ka seda räägivad. Äkki prooviks ise kah.“

Proovi sinagi – ütle kellelegi midagi ilusat ja vaata, kui õnnelikuks see teda teeb. Ka ilusasti ütlemine on heategu. l

Aqua10 Roller

• rullmopp, 100 °C automaatne mopipesu ja -kuivatus

• kõik-ühes laadimis- ja puhastusjaam

• võimas - 30 000 Pa

• valikus must ja valge

X60 Ultra Complete

• Omni-Scrub pöörlevad mopid, 100 °C automaatne mopipesu ja -kuivatus

• ProLeap-süsteem kuni 8,8 cm takistuste ületamiseks (4,5 + 4,3 cm)

• kaugvideo, hääljuhtimine

• eriti võimas: 35 000 Pa

+ kingituseks imeline

799,90 TAVAHIND 899,90

Z30

• palju lisatarvikuid

• valikus must ja valge

329,90

TAVAHIND 549,90

• nutikas mustuse tuvastus automaatse reguleerimisega

• CelesTect valgusega universaalhari vaibale/põrandale

• pehme rullhari puhastab servast servani

• turbootsik, lemmiklooma harjamise otsik jpm

• HEPA filter, max tööaeg 90 min

• 150 000 rpm, imemisvõimsus 310 AW

Tallinn: Sikupilli, Tähesaju, Mustikas

Tartu: Võru tn 79

Narva: Fama

Rakvere: Lai 22

Pärnu: Papiniidu 42

Viljandi: Centrum Saaremaa: Auriga

1249 TAVAHIND 1399

G12 Pro Wet&Dry

299,90

• 3-ühes puhastus – imeb, peseb ja kuivatab põranda samaaegselt

• 90 °C kuuma veega pesu ja 95 °C kuivatus

• imemisvõimsus 25 000 Pa

• max tööaeg 35 min