Pere ja Kodu erinumber - 3/2026

3/2026

AITA LASTEL PÄRAST TÜLI

SUHTEID PARANDADA

IDEAALSE VANEMLUSE

HIND ON KÕRGE

KUIDAS ARU

SAADA, KAS LAPS ON LASTEAIAKS

VALMIS?

KUI EMAL ON RASKE

LASTE ISA VALIMINE ON ELU ÜKS OLULISEMAID OTSUSEID

Sisukord

3/2026

37

Kolumn

6 Kõik on rõõmsamad

8 Olla kohal

17 Ideaalse vanemluse hind

25 Üksi oma beebi ja murega

Väikelaps

29 „Ei!“ Mis on arenguline iseseisvumisfaas ja kuidas sellega toime tulla?

Lasteaialaps

33 Kas mu laps on lasteaeda minekuks valmis?

Kuldne reegel pole iseseisev uinumine, vaid hoopis koostöö

Koolilaps

37 Kuidas õpetada last õppima ja õppimisest rõõmu tundma?

Peresuhe

41 Väikestest hetkedest võrsuvad tugevad tunded

Rahumeelne

vanemlus

47 Pärast tüli: kuidas aidata lastel suhteid parandada?

Paarisuhe

51 Tutvu alati partneri suhtealase CV-ga

Tervis

57 Kas poiste eesnahakitsus vajab sekkumist?

Aitame valida

60 Üks laager võib muuta kõike

Mood

62 Lasteaia lõpetamine: mida selga panna?

Kuhu minna?

64 Matkarajad, mida on lihtne läbida ka lastel

Kodu

66 Kevadel kodu särama

Lemmikloom

68 Lapse esimene lemmikloom. Mida see pere jaoks tähendab?

Meisterdamine

70 Lihtne pliiatsitops

Pereköök

75 Lõbusad pulgakoogid

Lastejutt

81 Raha või rahu?

Eriväljaanne

Kaanel: Ingrid Teesalu pere Foto: Kristiin Kõosalu Meik ja juuksed: Kristi Petolai

VÄLJAANDJA: Delfi Meedia AS

ERILAHENDUSTE JA SISUTURUNDUSE OSAKONNA JUHT: Irmeli Karja, irmeli.karja@delfi.ee

PEATOIMETAJA: Eve Kallaste eve.kallaste@delfi.ee

KUJUNDAJA: Marju Viliberg

KEELETOIMETAJA: Jolana Aru

REKLAAM

Kadri Kuningas, 5647 2473 kadri.kuningas@delfi.ee

Heldin Jegis, 504 7929 heldin.jegis@delfi.ee

Kelly Saarepera, 5816 9050 kelly.saarepera@delfi.ee

Kristel Vilms, 5556 2233 kristel.vilms@delfi.ee

Andra Kivissaar, 552 1528 andra.kivissaar@delfi.ee

Airi Bachmann, 5023 845 airi.bachmann@delfi.ee

Alesja Tammearu, 5532 679 alesja.tammearu@delfi.ee

TRÜKK Printall

NORDICSWAN ECOLABEL

Kui sulle käesolev eriväljaanne meeldis, saad järgmise väljaande tellida postkasti siit:

Järgmine number ilmub juba Juunis.

PEREELU EI KULGE KUNAGI TÄPSELT PLAANI JÄRGI

Lastega pere argipäev on üks suur tasakaalu otsimine. On tavaline, et mõni päev on rahulik ja sujuv, teine aga koosneb kiirustamisest, pingetest ning väsimusest. Aga kui enamikku päevadesse mahub ka üht-teist hingekosutavat ja rõõmutoovat, võib su süda raskustest hoolimata laulda.

Uuest Pere ja Kodu numbrist leiad lugusid ja nõuandeid, mis aitavad paremini mõista nii lapsi kui ka iseennast ning annavad kindlust, et ka keerulisemad hetked on pereelu loomulikuks osaks.

TV3 uudisteankur ja kahe lapse ema Ingrid Teesalu jagab kaaneloos, kui vajalik on vahel tempo maha võtta, et olla pere jaoks päriselt olemas. See ei ole isiklikust arengust või karjäärist loobumine, vaid teadlik valik suunata fookus sellele, mis on parasjagu kõige olulisem.

Räägime teemadest, mis kõnetavad paljusid lapsevanemaid. Näiteks väsimusest ja tänapäeva vanematele seatud ootustest, laste arenguetappidest ja käitumisest ning sellest, kuidas muutustega rahulikumalt toime tulla. Ära unusta endale meelde tuletada, kui tähtis on hoida lähedust, väärtustada üksteise märkamist ja leida aega päriselt koos olemiseks ka siis, kui päevad on tegemistest pungil.

Lisaks saad siit praktilisi soovitusi. Olgu selleks nõuanded lapse arengu toetamiseks, viisid igapäevaste väljakutsete lahendamiseks või lihtsalt ideed, kuidas perega koos aega veeta. Sageli ei olegi selleks, et päevades rohkem rahulolu oleks, vaja suuri muutusi. Piisab väikestest teadlikest sammudest.

Iga pere on oma harjumuste, väärtuste ja võimalustega erinev ning ei ole ühtainsat õiget viisi, kuidas olla hea lapsevanem või partner. On normaalne, kui argipäevadesse kuuluvad ka kurnatus, kahtlused ja keerulised olukorrad. Aga on väga tähtis, et peres oleks turvaline, et saaks rääkida, kuulata ja vajadusel uuesti üritada. Ja nii hea on ära tunda vahetust koosolemisest sündivad väikesed õnnehetked.

Loodame, et ajakiri pakub äratundmist, kasulikke mõtteid ja tuge. Ning aitab meelde tuletada, et kõige tähtsam on olla üksteise jaoks olemas.

Eve Kallaste toimetaja

KÕIK ON rõõmsamad

Ma olen tüüpiline eestlane. Anna mulle natukenegi päikest ja sooja ning minu meeleolu on sada protsenti parem kui ühelgi hetkel viimase mitme kuu jooksul. Midagi selles kevades on, sest kõik asjad tunduvad helgemad ja kõik probleemid polegi nii rusuvad. Olgem ausad, hallist toast läbi halli akna halli õue vaadata ei ole just suurem asi meelelahutus.

TEKST: HENRY JAKOBSON FOTO: ERAKOGU

Aga kui lõpuks haneparved teeäärseid põlde vallutavad, abikaasa tänitab, et poest tuleb sipelgatoosid muretseda, kass terroriseerib talveunest ärkavaid kärbseid ja õue astudes pole aimugi, mida selga panna, et õhtul nohuga tegelema ei peaks, siis tead, et on toimunud suur muutus.

See tähendab ka seda, et kõik tegevused liiguvad välja. Lõpuks ometi saab grillile tule alla teha ja kõik naabermajade elanikud kadedusest roheliseks ajada, sest küpseva äädikase liha lõhn on vist kõige parem lõhn maailmas.

Henry Jakobson (44) jagab juba 12 aastat enda ja oma pere tegemisi blogis „A mida Henry teeb?“. Kodus, kus on kaksikud (10) ja veel üks poeg (11) ning abikaasa (42), juhtub alatasa midagi, mis kirjutama paneb.

Lastele tuli kevad ja sellega kaasnev meiepoolne kihutus, et neid õue saada, täiesti ootamatult. Palju ahvatlevam ja mõnusam on istuda arvuti taga toolis, sest dopamiini jaoks ei tule ringi joosta ega end higiseks ajada, vaid piisab pisikese nutiseadme taskust välja võtmisest ja ongi kohe aju laetud. See üleminek on igal aastal esialgu vaevaline, sest erinevalt minu lapsepõlvest on ka toas rohkelt meelelahutust. Aga kui nad lõpuks saavad üle sellest viitsimatusest, võib juhtuda, et laste tuppa saamiseks on vaja hakata isalikult tänitama, et homme on koolipäev! Lisaks selgub, et kõik need sõbrad, kellega sügisel ringi sai joostud, on ka kevadel ikka veel elus ja terved. See on meie kodukandi fenomen, et me näeme naabreid oktoobris, nad on kadunud terve talve ja ilmuvad lume alt taas kevadel välja. Sellega kaasneb ka paratamatus, et õues käimise aega piirab koolist koju antud tööde hulk. Õnneks pole meie laste kool sellega liiga hoogu läinud, aga nende teises riigi otsas elava nõbu nimekiri, mida tuleb igapäevaselt koju naastes ära teha, on hämmastav. Kuidas

sa siis mängid luurekat, sõidad rattaga ja põletad salaja kodust virutatud tikkudega kuuritagust muru, kui kuuest päeval toimunud tunnist anti vähemalt viies koduseid ülesandeid? Aga eks see kooli kodutööde teema on täiesti eraldi jutuaine, sest minul ja mu abikaasal on selle suhtes täiesti oma arusaam – üks nõuab, et oleks mitte ainult tehtud, vaid ka kõigest aru saadud ning potentsiaalseks tulevaseks kontrolltööks valmis, samas kui teisele piisab, kui oleks midagigi tehtud. Ma ei avalda, kumb meist kumb on, aga vihjeks – ma olen see lahe, kellega nad parema meelega seda teevad. Kevad oli igal juhul väga oodatud. Samm on teine, hingamine on teine. Kütte- ja elektriarve mahub ühele lehele ära ja pärast maksmist ei tule depressiooniga silmitsi seista. Kõik peres on rõõmsamad ja enam ei piira meid kodu seinad, vaid õu on täis kilkeid ja pikalt lume all peidus olnud koerajunne. Mul on kevadeks suured plaanid, mis sisaldavad rohkelt toimetamist ja õppimist, kuidas see va aianduse värk ikka käib. Iga laps saab enda peenratüki ja vaba valiku, mida ta sinna istutab, ning tema ülesandeks saab ka nende nunnude eest hoolitsemine. Pisikesi õppimishetki ja väljakutseid küllaga.

Lähen nüüd õue ja korjan need koera üllatused kokku, sest abikaasa just teatas, et ta tõstis mu jalanõud kahtlase haisu tõttu ukse taha.

Olla kohal

TV3 ankru Ingrid

Teesalu ajakava ei määra praegu uudisvoog, vaid kahe väikese lapse argipäev. „Naudin kodus olemist kogu südamest,“ ütleb Ingrid.

TEKST: EVE KALLASTE

FOTOD: KRISTIIN KÕOSALU, ERAKOGU

MEIK JA JUUKSED: KRISTI PETOLAI

Teletööd Ingrid armastab, aga viimasel ajal on ta pakkumistest enamasti ära öelnud. „Iga asi omal ajal,“ ütleb ta. TV3 sünnipäeva puhul käis armastatud uudistetegija külalisankruna eetris küll, ent see oli pigem vahva meenutus kui märk peatsest tööle naasmisest. „Väga tore oli taas korraks tööpostil olla ja kolleege näha, aga praegu on minu jaoks keskmes pere ning olen selle valikuga igati rahul.“

Ingridi ja Keith Orchardi kodus kasvavad neljane Leon ja aastane Iris. „Hindan väga, et mul on võimalik ajal, kui lapsed väikesed on, nende jaoks päriselt olemas olla. Jah, kui olen väsinud, võivad päevad pikad tunduda, kuid aastad lähevad märkamatult ja lapsepõlv ei kesta lõputult – alles oli Leon beebi ja nüüd on ta juba neljane! See teadmine paneb mind tütre puhul veelgi teadlikumalt kohal olema.“

Pereelu rütmi panevad paika lapsed

Enne emaks saamist kujutas Ingrid ette, et küllap on lapsed head kohanejad ja sätivad end mõnusalt vanemate graafikusse. Tegelikkus õpetas kiiresti vastupidist. „Pereelu on siiski sujuvam siis, kui see kulgeb väikeste laste rütmis, mitte vastupidi. Ja kui alguses võttis selle teadmisega kohanemine pisut aega, siis nüüd on kõik mõnusalt paika loksunud.“

Kui Leon väiksem oli, proovisid vanemad teda lasteaiaga harjutada, aga eriti edukalt see ei läinud. „Ei hakanud suruma ka, andsime pojale koduaega juurde ja hiljuti, kui ta uuesti lasteaeda viisime, meeldis seal talle juba väga,“ on Ingrid tänulik, et temal ja Keithil oli võimalik lapse valmisolekuga arvestada.

Kui neid on kaks

Kui kodus kasvavad neljane ja üheaastane, on see perele küll väga ilus, aga samas ka väljakutserohke aeg. Ingrid tunnistab, et tema päevades on tõesti omajagu väsimust

ja hetki, mil kõike tundub korraga liiga palju. Samal ajal näeb ta juba praegu, et venna ja õe vahele tekib päris oma eriline suhe. Ta kirjeldab soojalt, kuidas ärgates küsib Leon esimese asjana õe järele ja tahab teda oma mängudesse kaasata. Niisugune harmoonia ei kujunenud päris iseenesest. Ehkki suuremat last olid vanemad raamatute, juttude ja isegi beebinuku kaasamise abil pesamuna tulekuks ette valmistanud, olid esimesed kaks-kolm kuud pärast beebi saabumist esiklapsele kohanemise mõttes keerulised. „Paraku oli Leon segaduses ja vahel ka tõrges,“

meenutab Ingrid Irise sündimise aega.

Kõige valusam oli emale see, et vanem laps tundis, et tema ja ema lähedus pole enam endine. Nad olid olnud kahene tiim, siis ilmus aga vahele kolmas, kes nõudis tohutult tähelepanu. „Oli raskeid hetki ja isegi pisaraid, aga õnneks ei pöördunud poja pahameel beebi, vaid minu vastu ning me saime sellest koos üle.“

Aitas aeg ja teadlik kahekesi olemine. Mänguväljakud, mängutoad, jalutamised – need olid ainult ema ja poja hetked ning käigud. Tasapisi tuli side tagasi, ja võiks öelda, et nüüd on tugevam kui kunagi varem. „Muidugi tuleb vanema lapse tähelepanuvajadus aeg-ajalt endiselt esile, kuid see on loomulik osa kasvamisest, mitte enam valus protest,“ on Ingrid rahul, et nad üheskoos keerulisemast ajast üle said.

PALJUDE ASJADE VÄÄRTUST ÕPID

HINDAMA JUST SIIS, KUI PERE LOOD.

Pöördepunkt

Kui Ingrid ajas tagasi vaatab, tõdeb ta, et nooremana ei kuulunud ta sugugi naiste hulka, kes juba väga varakult teavad, mis vanuses ja mitu last nad tahavad ning kuidas üldse oma tulevikku ette kujutavad. Kahekümnendad möödusid õppides, maailma avastades ja elu nautides.

Suhte algusaegadel tuli noortel pereloomise teema küll jutuks, kuid kauge ja määratlemata tuleviku perspektiivis. Siis saabus aga koroonaaeg ja muretu ringirändamine sai ootamatu lõpu. Ingridi Uus-Meremaalt pärit elukaaslane, kellega nad olid aastaid Londoni ja Tallinna vahel pendeldades kaugsuhtes, jäi Eestisse ning siinne elu hakkas talle päriselt meeldima.

Maailm muutus koroonaajal järsku nii ebakindlaks ja üha enam kinnistus Ingridis teadmine, et

vähemalt perekond on see, mis jääb ja on päriselt oma. „Just siis tunduski meile, et on aeg ka enda väike pere luua. Laste sünniga muutub ühest küljest kõik, aga loomulikult ei maksa karta, et sellega elu seisma jääb. Mõni asi lihtsalt nihkub, mõni saab teise kuju ja mõni ei tundugi enam oluline. Paljude asjade väärtust õpid hindama just siis, kui pere lood. Näiteks seda, kui hoitud Eestis lastega pered on.“

Lapsepõlve kuld

Ingrid on Tallinna tüdruk, pere ainus ja väga hoitud laps, kelle kõik suved möödusid Pärnus vanavanemate juures. Oma lapsepõlvest räägib ta hoolimise, maitsete ja valguse keeles – Pärnu suved, vanaema, vanatädi, kondiitrist vanaisa küpsetised, meri, turulkäigud, park, kiiged. Ta mäletab nii lõhnu kui ka tekstuure, nii seda, kuidas käidi platsil palli mängimas, kui ka seda, kuidas saiakeses oli täpselt nii palju võid, nagu peab. Need ei ole lihtsalt ilusad mälestused, vaid lapsepõlv, millesarnast ta soovib ka enda lastele.

„Oleme küll igapäevaselt Keithi perest kaugel, aga püüame käia kord aastas tema lapsepõlvekodus. Kui juba Uus-Meremaale pikemaks ajaks sõidame, oleme seal ka päriselt kohal – teeme kõiki maatöid LEON

„Meie suurim erinevus ongi ehk selles, et mina olen linnatüdruk, aga Keith on kasvanud oma perekonnale kuuluvas suures lambafarmis Uus-Meremaal, kus nad koos vennaga kõvasti tööd tegid.“ Ingrid ütleb, et nad täiendavad elukaaslasega teineteist sobivalt –temas on rohkem kergust ja usku, et küll saab, mehes on aga arusaama, et iga asi sünnib pingutusega. Selles, et pere on kõige kese, on mõlemad veendunud.

ja võtame igapäevaelust sajaprotsendiliselt osa.“ Uus-Meremaal külas käies tuleb Ingridil kiiresti kohaneda sellega, et võõrastega lobisetakse igal pool ja palju, aga Keith on kohe omas elemendis. „Olen Eestis mõnikord märganud, et Keith tahaks poes või taksos juttu teha, aga siinne õhkkond hoiab teda tagasi. Tegelikult ongi ju see väike sõbralik jutuajamine mitte tühine viisakus, vaid viis teisele märku anda, et ma märkan sind, sa oled oluline ja meil on siin korraks koos hea olla.“

Pereaeg ja tööaeg Kui uurin Ingridilt, mida neile oma väikese perega koos teha meeldib, vastab ta kohe, et ühine toidutegemine ja koos söömine on nende peres kesksel kohal. „Katsetame koos uusi retsepte, Leon aitab juba pannkooke teha ja üritab isaga pitsatainast vormida. Seda, mis köögis sünnib, jälgib ta suure huviga.“ Ingrid loodab, et just need pühapäevased pitsaõhtud ja ühiselt söögilauas veedetud aeg talletuvad Leoni ja Irise lapsepõlvemälestustesse turvalise tundena, et kodus ning oma pere keskel on hea olla. Ingridil on jäänud mulje, et kaasaegselt naiselt oodatakse, et ta panustaks ka pärast emaks saamist töösse sama intensiivselt kui ajal, mil peret veel polnud. Aga on ameteid, kus see võib vägagi

keeruliseks osutuda. Ka uudiste maailmas ei lõpe päev siis, kui kell saab viis. „Sa võid oma tööga ühele poole saada planeeritud ajal, aga pole midagi imestada, kui vabaned tunde hiljem, sest kas võte venib või intervjuu lükkub edasi või kujuneb päev üldse hoopis teistsuguseks, kui ootasid. Väikeste laste emana ei saa endale ette kujutada, et endine tööelu oleks antud eluperioodil täpselt samasugusena taastatav,“ ei loo ta endale illusioone.

Kas Ingrid pelgab, et tööle naasmise korral eeldatakse temalt varasema ajaga sarnast pöörast tempot, samasugust pidevat valmisolekut? „Ilmselt see siiski nii pole ja töötamine on võimalik ka normaalses rütmis ja paindlikult, aga kes teab…“ Praegu on ta erinevates projektides kaasa löönud, välisuudiseid toimetanud, dokumentaalsarju teha aidanud ja vajadusel ning võimalusel kedagi asendanud, kuid endale sobivas mahus. „Mulle meeldib tööd teha,

aga enam mitte nii, et kõik muu selle alla mattub. Vahel tuleb elus pidurit vajutada, et päriselt kohal olla.“

MULLE MEELDIB

TÖÖD TEHA, AGA

ENAM MITTE NII, ET KÕIK MUU SELLE ALLA MATTUB.

Uudisteankur tunnistab, et esimese lapse sünd tuli väga õigel ajal – töös oli sein ees, verstapostid olid kadunud, palju oli saavutatud... Esimene rasedus tuli sellesse hetke peaaegu vabastava pöördepunktina. „Muutust ootasin väga, aga üleminek nullist ühe lapseni osutus siiski keeruliseks – ööd, mil laps ei maga, pidev valvelolek, tunne, et sa ei kuulu enam täielikult endale – see kõik oli paras väljakutse.“ Alles hiljem sai noor ema aru, kui palju see aeg teda seesmiselt muutis. „Enne lapsi

võib inimene arvata, et ta teab, mis on vastutus. Pärast lapse sündi sain aru, mida vastutus päriselt tähendab. See ei ole enam abstraktne kohusetunne, vaid ööpäevaringne kohalolek teise inimese jaoks. Just see kogemus mõnes mõttes muutis mind – sügavamalt, kui oleksin osanud arvata.“

Tugi on oluline

Leoni ja Irise isast räägib Ingrid suure tänulikkusega, öeldes, et mõnikord tundub talle endalegi uskumatuna, kuidas Keith võib nii hooliv ja toetav olla. „Ta oskab olla kohal, päriselt kohal. Ta on mind toetanud mõlema lapse sünni juures, ta vahetab mähkmeid, teeb süüa, pakub alati abi. Üha enam usun, et see, kelle naine valib oma laste isaks, on elu üks olulisemaid otsuseid. Hea partner on tugi nii naisele kui ka lastele – vaimsele turvatundele, pere toimimisele, kõigele.“

Ingrid nendib, et teame ju küll, kuidas lapse kasvatamiseks on vaja tervet küla – ja temal on see täiesti olemas, toetavate vanemate näol. Paraku ei ole see kõigi jaoks enam nii tavaline, sest ajad on muutunud. „Vanavanemad käivad tööl, elavad oma aktiivset elu, sõprade ja lähedaste geograafiline lähedus ei ole enesestmõistetav. Just väikeste lastega kodus olevate emade jaoks võib see tähendada suurt üksildust.“ Kuigi Eestis on rahvusvahelises võrdluses lapsevanemaks olemiseks palju häid võimalusi, näeb Ingrid noore emana siiski kohti, kus saaks paremini – näiteks sõimekohtade, hoidjate leidmise ja mitmesuguse praktilise toe osas.

Ingridiga rääkides on ilmne, et ta oskab väärtustada aega, mil saab lastega kodus olla, kuid ei idealiseeri emadust ega värvi raskusi roosaks. Talle on tuttavad nii väsimus ja magamatus kui ka muud emarolli pingeväljad, ent selle kõige juures on ta veendunud, et kõik on tema pereloomise juures läinud täpselt nii, nagu on pidanud minema.

„Oma elu igapäevas püüan luua üha uuesti tunnet, et koos on hea,“ ütleb kahe väikese lapse ema ja tema näole kerkib soe naeratus.

Ideaalse vanemluse hind

Viimastel aastatel kuulen teraapiaruumis üha sagedamini sama lauset: „Ma olen lihtsalt nii väsinud.“ Seejuures ei mõelda tavalist õhtust väsimust, vaid sügavamat, läbivat kurnatust. Rõõm paarisuhtest on kadunud, lastega koos olemine ei paku enam kergust ja elu tundub nagu lõputu kohustuste jada. Eriti tihti räägivad sellest emad, kuid üha enam ka isad.

TEKST: JANE RANNAMETS-HEINSALU, paari- ja pereterapeut, teraapia-mindwork.ee

FOTOD: SHUTTERSTOCK, ERAKOGU

„Mu sõbrannad on ideaalsed emad. Kui me kokku saame, siis räägivad nad üksteise võidu, kui ägedad lapsed neil on, kui vinge elu neil on. Ja mina tahan rääkida, kui väsinud ma pidevalt olen, ajast on kogu aeg puudu, kuidas kõik käib närvidele ja tahaks laste ning mehe peale karjuda. Ja siis ma tunnen end nii süüdi. Ma tahaks vahel lihtsalt põgeneda. Ma ei julge suudki lahti teha, et sõbrannadele kurta. Niisiis ühinen naeratust ette manades ideaalsete naiste ühendkooriga.“

Mis on juhtunud?

Selle nähtuse mõistmiseks tasub korraks peatuda sotsioloog Sharon Haysi töö juures. Oma raamatus

„The Cultural Contradictions of Motherhood“ kirjeldas ta mõistet „intensiivne emadus“.

See ei tähenda lihtsalt hoolivust või pühendumist. See tähendab kultuurilist ootust, et hea ema peab panustama lapse ellu maksimaalselt – ajaliselt, emotsionaalselt ja ka teadmiste mõttes. Laps on keskmes, ema seab enda vajadused tagaplaanile ja püüab teha kõike „õigesti“.

PROBLEEM EI PEITU HOOLIVUSES, VAID OOTUSE ÄÄRMUSES.

Esmapilgul kõlab see ju igati mõistlikult. Me kõik tahame olla head vanemad. Selline mõtteviis on toonud kaasa palju head.

Jane Rannamets-Heinsalu

Laste tundeid märgatakse rohkem, lastega räägitakse avatult ja nende heaolu peetakse oluliseks.

Samal ajal on aga tekkinud uus surve: tunne, et vanem peab olema peaaegu kõiges ideaalne. Aga probleem ei peitu hoolivuses, vaid ootuse äärmuses.

Paljud vanemad tunnevad, et nad peavad olema korraga õpetaja, psühholoog, treener ja lapse parim sõber. Nad tahavad valida õiged koolid, sobivad huviringid ja parimad kasvatusmeetodid. Nad püüavad olla lapse jaoks alati olemas ning reageerida rahulikult ja mõistvalt isegi siis, kui nad ise on väsinud.

Sellise koorma juures tekib sageli halvav süütunne. Kui selline ülipüüdlik vanem tunneb, et ta ei suuda olla igas olukorras

täiuslik, võib ta kalduda mõtlema: „Järelikult olen ma ebapiisav lapsevanem.“

Hays kirjeldas intensiivset emadust kui omaks võetud normi, mis on lapsekeskne, ajamahukas ja tugevalt justkui parimatele ekspertteadmistele toetuv. See tähendab, et vanem ei peaks mitte ainult hoolima, vaid ka pidevalt ideaalsel viisil teadma – milline toit on parim, milline lähenemine toetab arengut, kuidas reageerida emotsioonidele „õigesti“. Ja kui seda kõike ei tee, tekibki kergesti tunne, et oled läbi kukkunud või et rikud lapse tuleviku ära. Veel hullem: ma tekitan oma lapsele „trauma“, kui ma midagi „valesti“, mitte absoluutselt parimal viisil, teen!

Lisaks peitub selles ootuses üks oluline paradoks. Ühiskond ootab ühelt poolt, et vanem – eriti ema –oleks lapse jaoks täielikult olemas. Teiselt poolt ootab seesama ühiskond, et ta oleks ka edukas, iseseisev ja toimiv teistes eluvaldkondades. Tuleb olla pühendunud vanem, hea partner, tubli töötaja ja samal ajal ka inimene, kes suudab enda eest hoolitseda.

Selline standard ei ole lihtsalt kõrge. See on mentaalselt ülikõrge ja vastuoluline.

Aastatega on see ootuste süsteem laienenud

Kui Hays rääkis intensiivsest emadusest, siis tänaseks tasub rääkida juba üha intensiivsemast vanemlusest. Nüüd on ka isad rohkem kaasatud – see on iseenesest suur positiivne muutus. Aga koos sellega on laienenud surve – ka neile... Mitte ainult emad ei püüa olla ideaalsed – seda püüavad nüüd juba mõlemad vanemad.

Ja sageli maksavad nad selle ülemäärasuse eest oma heaoluga. Teraapias kohtab üha rohkem paare, kes ei kirjelda enam oma suhet kui lähedust, vaid kui koostööd. „Me toimime hästi,“ öeldakse. „Kõik on korraldatud.“ Aga kui küsida, millal nad viimati koos lihtsalt olid – ilma logistika, planeerimise ja aruteludeta –, tuleb sageli pikk paus...

Omavahel räägitakse sellest, mida on vaja teha, mitte sellest, mida tuntakse. Lapsest saab pühendumise projekt, mille ümber

kogu elu organiseerub. Ja kuigi see laps-kui-täiuseprojekt on väga armastatud, kaob selle käigus sageli miski muu – kergus, mängulisus ja isiklik läheduskontakt.

Oluline on mõista, et selline hüperpühendumine peres esmajoones lapsele ei ole ainult individuaalne läbikukkumine.

See on muutumas peresuhete uusaegseks kultuuriliseks mustriks.

See ei juhtu ainult sinuga, see on juba pikka aega kujunenud surve emadele, mis nüüd on laienenud ka isadele... Kui vanem tunneb, et ta ei tee piisavalt, et peaks rohkem panustama või on teistest kehvem, siis see tunne ei teki tühjalt kohalt. See on sõnum, mida me kõik „tingimusteta armastuse“ lihtsustatud laines mingil määral endas kanname.

Seetõttu ei aita oma ebapiisavuse kammitsates pelgalt „paremini pingutamine“. Sageli aitab hoopis küsimuse muutmine.

LAPSEST SAAB PÜHENDUMISE PROJEKT, MILLE ÜMBER KOGU ELU ORGANISEERUB.

Mitte: „Kas ma teen piisavalt?“, vaid: „Kas see, kuidas ma praegu nii täiuslik vanem püüan olla, jätab mulle alles elu, mida ma tahan elada?“

Palusin ühelt väikeste laste emalt, kes läbipõlenuna minu poole pöördus, reastada tähtsuse järjekorras kõik oma pereliikmed. Ta ei märganud ennast üldse pereliikmete rivisse kirjutada. Kui sellele tähelepanu pöörasin, lisas ta enda… rivi lõppu, koerast järgmiseks... Süütunne ei teki seetõttu, et vanem on halb. See tekib seetõttu, et praeguste lapsevanemate latt on uues täiuslikkuse ihas seatud tasemele, kuhu inimene ei saa püsivalt ulatuda.

Puhkus algab siit

Susisool on aega olla, aega hingata, aega märgata. Looduse keskel leiad lihtsa ja päris olemise. Siin on kõik, mida vajad puhkuseks – vaikus, aeg ja kohalolu.

Susisoo puhkemaja on hubane ja rahulik paik looduse keskel, kuhu saab tulla argipäevast eemalduma ning päriselt aega maha võtma. Siin kohtuvad vaikus, privaatsus ja looduslähedus, kus saad nautida nii puhkamist kui ka sisukaid koosviibimisi.

Susisoo puhkemaja sobib suurepäraselt pere- ja sõpruskondadele, väiksematele seltskondadele ning kõigile, kes hindavad rahu ja kvaliteetaega.

Lisaks puhkusele on see ideaalne koht sünnipäevade, pulmade, tüdrukute- ja poissmeesteõhtute, koolituste või töötubade korraldamiseks. Soovi korral aitame kaasa nii toitlustuse kui ka sündmuse planeerimise ja läbiviimisega, et iga kohtumine oleks sujuv ja meeldejääv.

Telefon: +372 55998469 I E-post: kadri@susisoo.ee I Aadress: Ees-Susisoo, Rätla küla, Raasiku vald

Ja siit algab väsimus

Mitte lihtsalt füüsiline, vaid sügavam – emotsionaalne kurnatus, kus rõõm kaob ja asemele tuleb pidev pingutus. Vanem annab endast täiuse „normi“ ajel üha rohkem, aga edukogemust ei kipu tekkima... Lisaks enda ebapiisavusele vanemana on ka rahulolu kogemus ebapiisav. Tekib tunne, et peab end veel rohkem kokku võtma, veel paremini tegema. Surnud ring. See on tähtis koht, kus võiks toimuda muutus. Mitte seal, kus vanem õpib veel paremini ajaplaneerimist, vaid seal, kus ta julgeb küsida teistsuguse küsimuse: „Kus olen mina selles suhtes? Paari ja pere väärtuste jadas?“

KUS OLEN MINA SELLES SUHTES?

Paljude vanemate jaoks on see ehmatav mõte. Sest meid on harjutatud uskuma, et hea vanem ei mõtle iseendale. Oma vajaduste märkamine on justkui kuidagi isekas või isegi lapsele kahjulik. Aga psühholoogiline reaalsus on vastupidine.

Kui vanem annab pidevalt rohkem, kui tal on, tekib tasakaalutus. Ja kurnatus ei jää ainult vanema sisse – see kandub suhtesse ja tegelikult ka lapsesse. Kurnatud vanem muutub kärsitumaks, kiiremini ärrituvaks, emotsionaalselt vähem kättesaadavaks.

Paradoksaalselt võib siis juhtuda see, mida vanem kõige rohkem kartis – suhe lapsega ei lähe tugevamaks, vaid sisuliselt hoopis õhemaks. Sest laps ei saa enam vanemate kui paari viljaka läheduse kogemust.

Tasakaalu leidmine ei tähenda, et vanem hoolib vähem

Hea vanemlus ei pea tähendama pidevat eneseohverdust. Lapse jaoks ei ole kõige olulisem see, kui palju me temasse tegevuslikult investeerime, vaid see, millises seisundis me temaga koos oleme. Kas me oleme kohal, elus ja kontaktis –või väsinud, pinges ja tühjad?

Lapse aju salvestab vanemate näoilmeid, käitumist, suhtumist, sellest kujuneb hiljem tema enda

käitumine peresuhetes, see on tema normaalsus.

Psühhoanalüütik Donald Winnicott kirjutas juba eelmise sajandi keskel, et laps ei vaja täiuslikku vanemat. Ta vajab „piisavalt head vanemat“, kes on hooliv ja stabiilne, kuid kes ei püüa igat olukorda kontrollida. Winnicotti mõte oli, et lapse arenguks ei ole vaja ideaalset kasvatust. Palju olulisem on turvaline suhe, mida ta kogeb baasiliselt vanemate endi toimiva lähedussuhte kaudu. Ja võib-olla ei ole kõige olulisem küsimus see, kuidas olla parem vanem, vaid see, kuidas jääda armastades inimeseks, kes jaksab ka ise elada – kelle elu on midagi, millesarnast ka laps tahaks kunagi kogeda.

Pereterapeudid rõhutavad sageli, et lapse turvatunne ei sõltu ainult sellest, kui palju tähelepanu ta saab. Sama oluline on see, et pere tervikuna toimiks tasakaalus. Kui vanematel on oma elu, oma huvid ja omavaheline suhe, loob see lapsele stabiilse keskkonna.

Kui lapse vajadused on pidevalt fookuses, võib laps harjuda mõttega, et tema kogemus ja tema mina on alati kõige tähtsamad. Samal ajal võib vanem hakata tundma, et tema enda vajadused ei ole enam kellelegi olulised, ka mitte talle endale...

Kui laps näeb, et peres arvestatakse kõigi vajadustega, õpib ta ka ise teisi märkama ja kogeb, et peres elatakse hoolivalt koos, mitte ainult tema ümber.

Just Green Organicu uued tooted turul – TÕHUS PUHTUS

ILMA

KEEMIATA

Igapäevane puhtus ei pea tähendama kompromisse tervise või looduse arvelt. Valikud – millise pesuvahendi haarad poeriiulilt, millega puhastad kööki või pesed beebiriideid – mõjutavad nii sinu kodust keskkonda kui ka laiemalt loodust. Just tootesari Green Organic pakub võimalust hoida kodu säravalt puhtana, kahjustamata samal ajal sinu tervist ja keskkonda.

Kõik Just Green Organicu tooted on valmistatud 100% looduslikest koostisosadest ning need on sertifitseeritud ECOCERT-i, Vegan Society ja USDA poolt. Koostisest ei leia parabeene, SLES-i, kloori ega sünteetilisi lõhnaaineid. Tooted on dermatoloogiliselt testitud ja hüpoallergeensed. Just Green Organicu vahenditega kaitsed mitte ainult enda ja oma lähedaste tervist, vaid ka meie veeressursse.

Looduslik hooldus sinu riietele

Puhtad ja värsked riided algavad õigetest pesuvahenditest. Just Green Organicu taimne pesugeel tagab tõhusa puhastuse, hoides samal ajal kangaid ja nahka. Pesugeel sobib nii käsitsi- kui ka masinpesuks, toimib ühtviisi hästi nii valge kui ka värvilise pesu puhul. Keemiavaba koostis ei jäta riietele jääke ega ärrita sinu nahka.

Sama sarja pesuloputusvahend lisab pesule loomuliku pehmuse. Orgaaniline lavendliõli annab kerge ja värske aroomi, allergiavaba koostis sobib ka tundlikule nahale. Kui riided vajavad lisahoolt, aitab plekieemaldi lahti saada ka tugevamatest plekkidest. Looduslikel koostisosadel põhinev koostis teeb pesu täiuslikult puhtaks ilma karmide kemikaalideta.

Tõhus ja ohutu nõudepesu

Nõudepesu muutub lihtsamaks, kui vahend töötab tõhusalt ja on samas naha vastu õrn. Just Green Organicu käsinõudepesuvahend eemaldab rasva ja mustuse, jättes nõud puhtaks ning säravaks. Nõudepesumasina geel ja taimsed nõudepesutabletid pakuvad sama kindlat tulemust ka masinpesus. Need eemaldavad kuivanud ja rasvased jäägid ning jätavad nõud säravalt puhtaks.

Puhas kodu ilma keemiata

Kodupuhastus ei pea tähendama tugevaid lõhnu ega jääke pindadel. Just Green Organicu klaaspindade puhastusvahend eemaldab tolmu ja mustuse ning muudab aknad

säravaks. Universaalne puhastusvahend sobib erinevatele pindadele klaasist kuni puiduni – sellega saavad pinnad puhtaks ühtki triipu jätmata.

Õrn hooldus nahale

Ka igapäevane kätepesu võib olla samal ajal tõhus ja nahasõbralik. Just Green Organicu looduslik vedelseep puhastab käed ja niisutab nahka tänu aaloeekstraktidele. Kergesti maha loputatav koostis jätab kätele täiuslikult puhta ja värske tunde.

Turvaline valik kõige väiksematele

Just Green Organicu beebitoodete sari on loodud, arvestades väikeste laste tundliku naha ja nende riiete õrnade materjalidega. Beebiriiete pesuvahendid puhastavad põhjalikult, jätmata toksilisi jääke. Need sobivad nii käsitsikui ka masinpesuks. Sama sarja plekieemaldusvahend aitab ka tugevamate plekkide korral.

Just Green Organicu beebitarvikute puhastusvahend hoolitseb aga väikelapse nõude ja mänguasjade hügieeni eest.

Valik, mis loob puhtama tuleviku

Just Green Organicu toodetes on ühendatud tõhus puhastus ja looduslik koostis. See on valik neile, kes soovivad hoida oma kodu puhtana viisil, mis arvestab nii tervise kui ka keskkonnaga.

JUHUS EI KAITSE ENAM

LAST DIGIOHTUDE EEST

IVAR TENNOKESE, ELISA DIGITURVALISUSE TOOTEJUHT

Ebasobiv ja kahjulik veebisisu ei jõua Eesti lasteni enam üksnes eksimuste või teadliku otsingu tõttu. Üha sagedamini jõuab see nendeni juhuslikult – mängukeskkondade, soovitusalgoritmide ja näiliselt süütute linkide kaudu. See ei ole enam hüpoteetiline oht, vaid igapäevane reaalsus, millega pered peavad arvestama.

Digikeskkond ei ole enam ammu pelgalt töö- ja suhtlusvahend. See on laste jaoks nii sotsiaalne ruum, meelelahutuskanal kui ka õpikeskkond. Paraku tähendab see ka kokkupuudet sisuga, mis võib olla vägivaldne, pornograafiline, enesevigastamist propageeriv

või täis vihakõnet. Sageli ei otsi laps seda sisu ise – see leiab temani tee algoritmide kaudu, mis pakuvad üha äärmuslikumat ja tähelepanu köitvamat materjali.

See tähendab, et tänapäeva digimaailmas ei piirdu turvalisus enam pahavara riskide mõistmisega. Digiturvalisus on palju laiem

küsimus – see puudutab ka vaimset turvalisust ja lapse arengut. Kui varasemalt võis lapse kokkupuude riskantse sisuga olla pigem erand, siis praegusajal tuleb arvestada, et digikeskkond ise võimendab selle nähtavust ja levikut.

Keelamine ei toimi, kuid piirid on vajalikud

Tänapäeval peaks arutelu digiturvalisuse üle algama enne lapse esimest nutiseadet, mitte siis, kui esimesed sammud internetis juba tehtud. Just arutelu ja harimine on siin võtmetähtsusega, sest järjest ühendunumas maailmas keeldudega kaugele ei jõua – keelamine ei ole realistlik ega jätkusuutlik lahendus. Aga samamoodi ei tööta täielik vabadus.

Selleks, et last ohtude eest kaitsta, vajab ta juhendamist, mõistmist, suuniseid ja võimalust küsida. Vaja on ka piisavaid kaitsebarjääre, mis saavad vanuse kasvades tasapisi madalamaks muutuda. Aga selleks, et mõne müüri varisemisel digielu kaitseta ei jääks, on tarvis teadmisi sellest, mille eest ja kuidas end kaitsta.

See tähendab, et mõistlik digihügieen ei hõlma üksnes ekraaniaja mõõtmist või soovimatu sisu blokeerimist. See tähendab oskust ära tunda kahtlast sisu, mõista algoritmide toimimist ja julgust rääkida vanematega, kui miski tekitab ebamugavust või hirmu. Tehnoloogia küll aitab turvalist digielu elada, kuid ei asenda vastutust ega teadmisi.

Digihügieen peab saama hariduse loomulikuks osaks

Arvestades, kui kiirelt kõik digitaalne areneb, ei saa me eeldada, et kõik vanemad on üheselt digipädevad või

suudavad tehnoloogiliste muutustega sammu pidada. Seetõttu on ka kriitiline, et lapse digielu kaitsmine poleks üksnes vanemate vastutus. Jah, neil on selgitamise, piiramise ja õigete tööriistade kasutuselevõtmise näol sel teekonnal kandev roll, kuid vaja on ka lisatuge.

See tugi peab tulema lapse sõpruskonnast, huviringidest ja koolist. Digihügieenist peab saama igapäevaelu loomulik osa – sama enesestmõistetav kui liiklusreeglid, käte pesemine või tervisekäitumine. Lapsed vajavad baasteadmisi, kuidas end digikeskkonnas kaitsta, hinnata info usaldusväärsust ja hoida oma vaimset heaolu. Nad peavad teadma, mil tuleb küsida tuge.

Digikeskkond ja seal arenevad ohud ei kao kuhugi. Küsimus ei ole enam selles, kas lapsed peaksid seal olema, vaid kuidas tagada, et nad suudaksid seal tegutseda turvaliselt. Oma roll on siin kanda vanematel, aga ka meil kõigil teistel.

Elisa aitab digitaalses maailmas turvalisemalt tegutseda:

l Netivalvur kaitseb internetis leiduvate ohtude eest ja töötab 24/7. Kaitseb arvutit, nutitelefoni ja tahvelarvutit kahtlaste veebilinkide ning küberrünnakute eest.

l Põnniradar aitab aeglustada lapsepõlve digitaliseerumist. Alla 9-aastasele lapsele sobib kasutamiseks nutikas lastekell, millega saab helistada ja iga kell kursis olla, kus laps asub.

l Limiiditeenus Stopp on lisateenus, millega saab vanem määrata endale või lepingus olevale mobiilinumbri kasutajale (oma lapsele) teenuste tarbimise kuulimiidi. See kaitseb ootamatute arvete eest.

Elisa Põnniradariga on lapsel rohkem lapsepõlve, samas on vanemal võimalus lapsele helistada ja olla iga kell kursis, kus laps asub.

Üksi oma BEEBI ja MUREGA

Emadus on meeliülendav, aga ka seinast seina emotsioonirohke. Kui beebiga ema tunneb pidevat eraldatust, ärevust, väsimust ja masendust, ei tasu jääda selle tundega üksi – abi võib olla lähemal, kui arvatagi oskaks.

TEKST: LIISI MOOSAAR-GOERCKE FOTOD: ERGE JÕGELA

Janika Mõru (39) peres kasvavad kaks last: 6- ja 8-aastane poeg. Ta oli oodanud kolm aastat, kuni lõpuks lapseootele jäi, tundes siis aga pidevat hirmu raseduse katkemise ees. Jaanika luges rasedusest, sünnitusest ja beebidest palju artikleid ning raamatuid, jälgis vastavaid sotsiaalmeediagruppe ja suunamudijaid ning teadis lõpuks väga täpselt, kuidas sünnitada. Miski ei läinud aga nii, nagu oli endale ette kujutanud.

„Sünnitus oli raske ja tundsin end väga süüdi, kui mu siniseks värvunud vastsündinu lisahapniku saamiseks intensiivi viidi. Hakkasin siis kohe teist last soovima, et järgmisel korral paremini sünnitada. See oli hetk, mil iseendale tegelikult juba ütlesin, et ma ei olnud piisavalt hea,“ kirjeldab Janika oma emaks saamise teekonna algust.

Peagi pärast beebiga haiglast koju jõudmist hukkus tema mehe 14-aastane vend õnnetuses, olles alles laps. Sellest paar päeva hiljem sattus mees jalgrattaga liiklusavariisse. Kuna Janika oli siis veel tugevalt sünnitusjärgsete hormoonide möllamise perioodis, tekkis temas paaniline hirm, et tema beebi võib olla nüüd nende õnnetuste jadas järgmine. Sellest kasvas ärevus segatuna endiselt enesesüüdistustega.

„Minust sai kõige alarmeeritum ema üldse, et mu laps elus püsiks. Jälgisin teda nii päeval kui ka öösel. Samal ajal tõstis pead depressioon, mis ütles, et ma niikuinii millegagi hakkama ei saa,

sest juba sünnitus läks nõnda keh vasti. Olin kurvameelne ja nutsin palju. Panin selle nii hormoonide kui ka leina süüks, mõistes alles teise lapsega, et olin juba siis tugevas sünnitusjärgses depressioonis,“ teab naine nüüd.

Pidevalt üksi

„Esimest korda rase olles kuulusin väga aktiivsesse sotsiaalmeedia beebigruppi, kus tulevased emad üksteist igati toetasid. Kuni hetkeni, mil kõik lapsed ära sünnitasid –pärast seda muutusime rohkem omaette hoidvaks ja jäime tegelikult oma muredega üksi,“ tunneb Janika. Õnneks sünnitas ka tema parim sõbranna kuus nädalat hiljem ja nii sai koos beebidega käia igal nädalal mitu korda teineteisel külas, et üksindustunnet eemale peletada. Sest mees oli hommikust õhtuni tööl ja Janika enda pere ei ela temaga samas linnas. Küll aga oli abi osavõtlikust ämmast, kes käis külas ja aeg-ajalt ka last hoidmas.

MA OLINGI AINULT

KODUS JA KAHE

VÄIKESE LAPSEGA

TOIMETAMINE

NÕUDIS MEELETULT

ENERGIAT, MIDA MUL

varem. Ravi lõpetas naine alles siis, kui arsti ja psühholoogi sõnul oli selleks õige aeg ning nii ei ole depressioon enam ka tagasi tulnud ega ravimite uuesti võtmiseks uut vajadust tekkinud.

Depressioonist kogemusnõustajaks

„Sünnitusjärgset depressiooni endale tunnistades otsustasin, et ma ei kavatsegi leppida sellega, et see mu nüüd maha murrab. Nägin juba siis vaimusilmas, et teen sellest teadlikult oma tugevuse, ja kui ma depressioonist jagu saan, õpin kogemusnõustajaks ning olen lõpuks ka teistele toeks,“ kirjeldab Janika. Just nii, nagu tollal oli olnud talle oma depressiooni mõistmisel toeks üks sotsiaalmeediakanalis toimetanud ookeanitagune kogemusnõustaja.

„Teine laps sündis koroonapiirangute esimesel päeval, mil koos mehega enam sünnitama ei lubatud. Seekord polnud mul sünnitusele kõrgeid ootusi ja see kulgeski palju kiiremalt ning rahulikumalt kui eelmine. Küll aga olin kohe ära lõigatud kõigest sellest, mis mind esimese lapsega oli toetanud. Koroonapiirangute tõttu olin kogu aeg üksi. Ma olingi ainult kodus ja kahe väikese lapsega toimetamine nõudis meeletult energiat, mida mul ei olnud,“ meenutab ta.

Abi mitmelt poolt

Kuna Janika on võidelnud ka enne emadust aastaid depressiooniga, oli tal teise lapsega, mil seekord puudusid nii keeruline sünnitus kui ka lein, kõiki taas korduvaid tundeid märgates sünnitusjärgset depressiooni lõpuks lihtne ära tunda. Seda endale tunnistades võttis ta kohe ühendust oma imetamisnõustajaga, kes suunas ta edasi psühhiaatri vastuvõtule. Seal pandi noorele emale nii depressiooni- kui ka ärevusdiagnoos ja kirjutati välja antidepressandid.

EI OLNUD.

„Lisaks ravimite manustamisele soovisin aga ka psühholoogi, kellega oma muresid arutada ja neile lahendusi leida. Selleks läksin perearsti vastuvõtule koos nimekirjaga kõigest, mis mind vaevab: magamatus, jõuetus hommikuti voodist tõusta ja lastega tegeleda, kerge ärrituvus, nutuhood jms. Ehkki kliinilise psühholoogi juurde on järjekorrad pikad, mõistis perearst olukorra tõsidust ja sai mulle aja juba samaks nädalaks. Perearst tegi mulle ja beebile ka vereproovid ning neist selgus, et meil mõlemal oli B12-vitamiini tase väga tugevalt alla normi – selle taastamiseks oli tarvis süsti ja hiljem iga päev vitamiini võtta,“ teab nüüd Janika, millest veel võivad väsimus ja halb enesetunne mõjutatud olla.

Tänu vitamiinidele, antidepressantidele ja sagedastele vestlustele psühholoogiga hakkas Janika tundma end järjest paremini: energia taastus, ta hakkas magama terveid öid, ei olnud enam nõnda väsinud, kurvameelne ega ärritunud kui

Praeguseks on Janika läbinud kogemusnõustajate väljaõppe ja saanud vaimse tervise spetsialisti kutsetunnistuse. Ehkki ta ütleb, et oma teiste tööde ja tegemiste kõrvalt sellega hetkel tegeleda ei jõua, on ta viimase nelja aasta jooksul aidanud paljusid üksinduse, ärevuse ja enesesüüdistamisega kimpus olevaid noori emasid, aga ka isasid, õigete spetsialistide juurde – just nii, nagu ta isegi kunagi abi sai.

Murest tuleb rääkida „End beebiga üksi jäetuna ja halvasti tundes soovitan kõigepealt rääkida kellegagi, keda usaldad: olgu selleks siis elukaaslane, sõber või mõni muu lähedane. On võimalus, et sinu muret paremini mõistes pakutakse sulle vajalikku abi või seltsi. Kui aga seegi ei loo paremat enesetunnet, soovitan esmalt abi küsida kas mõnelt kogemusnõustajalt, vaimse tervise õelt, oma imetamisnõustajalt, ämmaemandalt, naiste- või perearstilt, kelle võimuses on kiiremini ja tervisekassa toel suunata edasi vastava spetsialisti poole,“ teab Janika omast kogemusest. Lisaks soovitab ta otsida endale sobivat spetsialisti nii kaua, kuni tunne on õige – siis saab alata ka paranemine.

Viis põhjust, miks Saare- ja Muhumaa sobivad ideaalselt perepuhkuseks

Saare- ja Muhumaa sobivad perepuhkuseks kõigile neile, kes otsivad ühtaegu tegevusi ja rahu. Saartel saavad lapsed avastada loodust, kohtuda loomadega ja liikuda vabas õhus, samal ajal kui vanematel on võimalus aeg maha võtta. Puhkusel olles ei pea päevad olema tihedalt planeeritud – olulisem on koos veedetud aeg. Tee tutvust viie paigaga Saaremaal, kus kogu pere leiab rõõmu, seiklusi ja mälestusi, mis kestavad kauem kui vaid puhkusenädal.

Praamilt maha sõites tasub sammud seada kiviaedade vahele peitunud Muhu muuseumisse. Avar muuseumiala pakub peredele ruumi avastamiseks ning võimalust tutvuda Muhu kohalike traditsioonide ja ajalooga. Giidid haaravad lapsed rõõmsalt kaasa ja jutustavad lugusid sellest, kuidas saarel varem elati. Lisaks saab mängida, meisterdada ja imetleda kauneid Muhu mustreid. Hea uudis ka neile, kel neljajalgsed pereliikmed kaasas – muuseumisse on oodatud kõik.

Asva Viikingiküla on end sisse seadnud põlise Asva muinaslinnuse veerel. Viikingikülas kohtuvad eri ajastud läbi kolme aastatuhande ja ajalugu muutub mänguliselt käegakatsutavaks. Lisaks ajaloorännakule saab tutvuda mitmete lindude ja loomadega ning end proovile panna seikluspargis – tegevusi jagub igas vanuses lastele.

Asva Viikingikülas on põnev ühtviisi nii seiklusjanulistel lastel kui ka peredel, kes soovivad ajas tagasi rännata.

Pihtla Õlleköögi Mekituba pakub peredele võimalust piiluda Eesti vanima väikepruulikoja telgitagustesse

ja näha, kuidas sünnivad käsitööõlled. Lisaks õlledele valmistatakse siin ka limonaade, mis teeb mekitoast mõnusa ja peresõbraliku peatuspaiga. Kohapeal jagatakse lugusid Pihtla Õlleköögi ajaloost ja tutvustatakse koduõlle valmistamise traditsioone. See on paik, kus saab rahulikult aega veeta ja Saaremaa maitseid avastada.

Mitmekesist ja harivat avastamisrõõmu peredele pakub Saaremaa Muuseum ning seda suisa kolmes eriilmelises paigas. Mihkli talumuuseumis ootab avar puhkeala koos mänguplatsi,

külakiige ja piknikumajaga ning vahetu kontakt looduse ja pärandkultuuriga. Kuressaare lossi püsivate ja ajutiste näituste kõrval saab kuni sügiseni näha raudrüüsid ning ettetellimisel proovida ka laskumist linnusemüürilt. Jalutuskäigu kaugusel asuv Johannes ja Joosep Aaviku kodumajamuuseum pakub keelelist mängurõõmu kogu perele.

Saaremaa Rannahotell on mõnus peatuspaik peredele, kes hindavad mugavust ja looduse lähedust. Värskelt renoveeritud kööginurgaga kahetoalised peretoad mahutavad ka suurema seltskonna – magada saab suisa kaheksaliikmeline perekond. Lapsi ootab mängutuba ja õuealale meelitab suur mänguväljak. Otse hotelli kõrval laiuv Mändjala rand oma laia liivariba ja madala mereveega sobib suurepäraselt just perepuhkuseks.

Saare- ja Muhumaa pakuvad perepuhkuseks haruldast kooslust loodusest, pärandkultuurist ning ehedatest elamustest. Siin ei pea valima tegevuse ja rahu vahel – jagub mõlemat. Olgu teekonnal muuseumid, seikluspaigad või rahulikud rannad, saared kutsuvad peresid elutempot aeglustama ja koos mälestusi looma.

MÜÜA HIIUMAA TURISMI ÜKS TIPPSIHTKOHTADEST – LAVENDLITALU!

Kinnistu: 4 ha, elumaja: kogupind 116,1 m2, ettevõte: BY DAGÖ OÜ, reg nr: 14422561

See pakkumine on eelkõige Sulle, kes Sa soovid Lavendlitalu edasi arendada. Lavendlitalu müüakse terviklikult koos Lavendlitalu arendava ettevõttega (BY DAGÖ OÜ, reg nr: 14422561) ning kogu ettevõtte varade, protsesside, know-how, e-poe, kliendibaasi, tarnijate, edasimüügilepingute ja koostööpartneritega. Müüjad on soovi korral nõus jagama oma kogemusi ja tulevikuvisioone esimese aasta jooksul! Potentsiaali on nii olemasoleva äri kasvatamiseks kui ka 3–4 uue suuna arendamiseks.

Hetkel olemasolev lavendlipõld on suurusega 0,8 ha ning perspektiivse uue lavendlipõllu pindala on ca 0,5 ha. Kokku 1,3 ha.

Lavendlitalu sündis Eesti 100. sünnipäeval 2018. aastal, kui müüjad koos sõpradega istutasid Kärdla kraatri kivisele servale 20 000 lavendlitaime. Talu on südamesoojusega arendatud, soovides pakkuda Hiiumaale ja Hiiumaa sõpradele nii silmailu kui looduskosmeetikat.

Lavendlitalu asub paradiisisaar Hiiumaal Kärdla meteoriidikraatri serval. Siia on leidnud tee nii silmailuhindajad kui ka loodustoodete armastajad. Lavendlitalu on asustusest piisavalt kaugel, et nautida tähistaevast ja virmalisi, samas asuvad 5–10 min autosõidu kaugusel kõik vajalikud teenused, lasteaiad, koolid, poed, haigla, lennujaam, ujula, spordihoone. Loodusearmastajatele avanevad üle tee Hiiumaa sood ja metsad.

Kinnistul on hooldatud parkmets, pindalaga ca 1,7 ha, kus on võimalik targalt majandades saada küttepuid. Müügi hetkel on olemas riidas ca 5–7 aasta küttepuude varu. Suvisel perioodil hooldavad metsa lambad.

Elamu on ehitatud 1947. aastal ja renoveeritud 2018–2020.

Tehtud tööd ja hooned on seadustatud, kantud EHR-i ning pankade poolt laenutagatisena aktsepteeritavad.

Elamu koosseisu kuuluvad:

• esimesel korrusel: esik (5,7 m2), WC/duširuum (9,2 m2), köök (22 m2), söögituba (12,6 m2) ja elutuba (19,4 m2)

• teisel korrusel: trepihall (11,1 m2) ja kaks tuba (15,9 m2 ja 13,9 m2)

• kelder: 6,25 m2

Mõned huvitavad faktid Lavendlitalu kohta:

• „Kauni kodu 2023“ võitja

• kõige põhjapoolsem lavendlitalu maailmas: N 58°56’ 20” (asutamise hetkel)

• Hiiumaa aasta alustaja 2020

• Hiiumaa rohelise märgi kandja

• mahetootja nr: EE-ÖKO-03.233-0000234.2023.001

• Hiiumaa turismiklastri tunnustus 2024 „KOMEEDINA TAEVASSE“

• „Eduka Eesti ettevõtte 2025“ tunnustus AS-ilt Creditinfo Eesti

Helista kindlasti, küsi lisainformatsiooni ja tule Lavendlitalu vaatama – sellest võib saada just Sinu uus kodu ning investeering!

„EI!“ Mis on iseseisvumisfaasarenguline ja kuidas sellega toime tulla?

Hommik: laps ei taha sokke jalga panna. Lõuna: ta ei taha lauda tulla. Õhtu: ta ei taha vanni minna. Iga ettepanek, iga palve, iga korraldus saab sama vastuse: „Ei.“ See on paljude perede igapäev umbes teise eluaasta paiku – ja see on palju tavalisem, kui tundub. Mis selle taga on ja mida sellega peale hakata?

TOIMETAS: MARIANN VILBRE FOTOD: SHUTTERSTOCK

„Ei“ on märk tervest arengust

Umbes kaheaastaselt toimub lapse elus märkimisväärne muutus.

Psühholoogid nimetavad seda esimeseks iseseisvumisperioodiks –ja see on üks olulisemaid hetki varases lapsepõlves.

Sel hetkel oma elus avastab väikelaps midagi põhimõtteliselt uut: ta on eraldi inimene, kellel on oma tahe, oma mõtted ja soovid.

Sõna „ei“ on selle äsja leitud iseenda kõige võimsam väljendusviis –see on piiri tõmbamine, kinnitus oma olemasolust ja esimene samm iseseisvumise suunas.

Arenguliselt on see protsess täiesti terve ja vajalik. Laps, kes seda faasi ei läbi, võib hiljem kogeda raskusi oma piiride kehtestamisel, soovide mõistmisel ja

eneseväärtustunde kujunemisel. Nii et kuigi pidev „ei“ kuulmine on kurnav, on see tegelikult positiivne märk.

Mis lapse peas toimub?

Kaheaastase aju on pidevas arengus. Laps õpib samal ajal nii keelt, füüsilisi oskusi, sotsiaalseid reegleid kui ka emotsioonide reguleerimist. Aju eesmine osa, mis vastutab impulsi kontrolli ja otsuste tegemise eest, on veel väga varajases arengujärgus – see tähendab, et isegi kui laps tahaks olla koostööaltim, ei pruugi tal selleks veel vajalikku küpsust olla.

Lisaks testib kaheaastane pidevalt, kuidas maailm töötab. Kas see reegel kehtib ka täna? Mis juhtub, kui öelda „ei“? Kas vastus on ikka

sama? See pole pahatahtlikkus –see on katse mõista ümbritsevat maailma.

Oluline on ka see, et väike laps tunneb end sageli, nagu tal puudub kontroll oma elu üle. Tema päev on täis nõudmisi ja ajakavasid, mida ta ei ole ise valinud. „Ei“ on tihti ainus tõeline kontrollipunkt, mis tal on. Sellest vaatenurgast muutub kangekaelsus mõnevõrra arusaadavamaks.

Mida see faas vanema jaoks tähendab?

See periood on emotsionaalselt ja füüsiliselt nõudlik. Viiskümmend eid päevas võivad igaüht panna kahtlema enda võimetes – kuigi tegelikkuses ei ole pidev vastupanutahe vanemapoolse vea märk, vaid lapse normaalne areng.

Mõned asjad, mis selles faasis aitavad:

Konteksti meeldetuletamine. Kui laps käitub väljakutsuvalt, reageerib ka vanem sageli automaatsemalt ja kannatus väheneb. Meenutus „ta ei tee seda meelega, ta avastab maailma“ aitab astuda sammu tagasi ja reageerida rahulikumalt.

Enda eest hoolitsemine. Väsinud ja stressis vanem leiab vähem loomingulisi lahendusi. Puhkus, tugivõrgustik ja teiste vanematega rääkimine aitavad seda perioodi paremini läbida.

Perspektiiv. See faas möödub. Umbes kolmanda eluaasta teiseks pooleks hakkab intensiivsus tavaliselt vähenema, kui lapse keeleoskus kasvab ning ta suudab oma soove täpsemalt ja rahulikumalt väljendada.

Praktilised strateegiad:

Anna valikuid, mitte korraldusi Üks tõhusamaid tööriistu selles faasis on valikute andmine. Selle asemel et öelda „Pane müts pähe!“, võib proovida: „Kas sa tahad punast või sinist mütsi?“

Mõlemal juhul saab laps seda, mida ta vajab – kontrolli- ja

iseseisvumistunde. Müts saab pähe, aga laps tunneb, et tema arvamus loeb. Ja see on talle praegu ülitähtis.

Valikuid saab anda peaaegu kõige kohta:

ф „Kas me peseme hambaid enne raamatut või pärast?“

ф „Kas sa tõmbad ise püksid jalga või aitab ema?“

ф „Kas me läheme jalutama kohe või viie minuti pärast?“

Tähtis: anna ainult valikuid, mis tegelikult sobivad. „Kas sa tahad hambaid pesta?“ ei ole päris valik –hambaid peab pesema niikuinii.

Kasuta jaatavat keelt Igapäevane kõne lastega on sageli täis eitusi: „Ära jookse!“, „Ei tohi!“, „Lõpeta!“ Probleem on selles, et eitused ei ütle lapsele, mida ta peaks tegema – ainult seda, mida mitte.

Sama asja saab öelda jaatavalt: ф „Ära jookse!“ -> „Kõnnime rahulikult.“

ф „Ei tohi raamatuid välja tõmmata!“ -> „Raamatud jäävad riiulisse. Tule, mängime siin.“

ф „Lõpeta karjumine!“ -> „Räägi vaiksemal häälel, siis kuulen paremini.“

Laps mõistab jaatavaid lauseid kiiremini ja lihtsamini. Lisaks mõjub see vähem kurnavalt ka vanema enda tujule.

Anna ette hoiatusi, mitte üllatusi Kaheaastased elavad hetkes –äkilised muutused on neile rasked. „Nüüd paneme mänguasjad ära!“ kutsub esile palju rohkem vastuseisu kui aeglane üleminek.

Praktilised üleminekufraasid: ф „Veel kaks minutit, siis läheme.“ ф „Üks kord veel, siis on aeg ära minna.“

ф „Lõpetame selle mängu ja siis sööme.“

Laps saab vaimselt ümber lülituda ja tulemus on sageli märgatavalt rahulikum.

Peegelda tundeid

Kui laps on pahane, on kiusatus öelda „Ära nuta, pole midagi!“, aga see ei aita. See õpetab talle, et tema tunded on valed.

Peegeldamine töötab paremini: „Sa oled praegu väga pahane, sest tahtsid veel mängida. See on arusaadav.“

Laps tunneb end kuulduna, saab teada, et tema tunne on okei, ja hakkab aegamisi õppima oma tundeid sõnadesse panema. See ei tähenda reeglist taganemist –empaatia ja piirid saavad rahulikult koos eksisteerida: „Ma saan aru, et sa oled kurb, et peame ära minema. Aga me läheme ikkagi.“

Hoia rutiine

Kaheaastased armastavad etteaimatavust. Kui laps teab, mis järgmisena tuleb, tunneb ta end turvalisemalt – ja vastupanutahe väheneb märgatavalt.

Hommiku-, lõuna- ja õhturutiin ei pea olema jäigad, aga mida järjepidevamad, seda parem. Laps, kes teab, et pärast õhtusööki tuleb alati vann, siis raamat ja siis uni, vaidleb nende sammude üle palju vähem kui laps, kellele see tuleb iga kord üllatusena.

Allikad: zerotothree.org, psychologynoteshq.com, thebump.com

OSKUSED SÜNNIVAD MÄNGUS

Iga ema teab seda tunnet: tahaks pakkuda lapsele midagi arendavat, loovat ja kasulikku, aga samal ajal on päev olnud pikk, toad vajavad koristamist, tööasjad keerlevad peas ja õhtusöök ei valmi ise. Tahaks olla kohal, teadlik ja kannatlik ema, aga vahel tahaks lihtsalt ka kümmet minutit vaikust.

Sensoorne mäng toetab lapse peenmotoorikat, käe ja silma koostööd, keskendumist, loovust ning iseseisva mängu oskust. Kui laps voolib, kallab, vajutab, sorteerib, segab või ehitab väikest maailma, õpib ta samal ajal oma keha, meeli ja mõtteid paremini kasutama. Ta teeb valikuid, katsetab põhjuse ja tagajärje seoseid ning õpib püsima ühe tegevuse juures.

Osav Laps sündis just sellisest mõttest. Brändi looja Helena teadis juba lapseootuse ajal, et tahab olla teadlik ja kohalolev ema. Ta uuris palju lapse arengu, iseseisvuse ja loova mängu kohta.

Disainerina mõtles ta sageli ka sellele, kuidas hoida lapse loomulikku loovust elus maailmas, kus kool, ekraanid ja valmis lahendused võivad seda vahel märkamatult raamidesse suruda. Esimene tõeline äratundmine tuli lihtsalt. Helena värvis kodus kikerherneid ja riisi, pani need kandikule ning lapsed mängisid nendega ligi pool tundi järjest. Ilma ekraanita. Ilma suure suunamiseta. Ilma selleta, et keegi oleks ette öelnud, mida täpselt teha. Sellest väikesest hetkest kasvas suurem huvi sensoorse ja avatud mängu vastu. Osava Lapse valikus on pehmed voolimismassid, erinevad sensoorsed komplektid ja unikaalsed tööriistad, mis muudavad mängu mitmekesisemaks. Need ei ole mõeldud ainult üheks korraks või üheks kindlaks tegevuseks. Sama komplekti saab kasutada eri vanuses, eri tujudega ja eri arenguetappides lastega. Mõnikord on see rahulik omaette nokitsemine. Mõnikord ühine mäng ema või isaga. Mõnikord viis, kuidas laps saab päeva pinged käte kaudu välja lasta.

Ja ausalt, see viimane ei kehti ainult laste kohta. Paljud täiskasvanud teavad hästi, kui rahustav võib olla midagi kätega teha: voolida, mudida, sorteerida, liigutada. Pärast pingelist päeva võib

meeleline tegevus aidata tempot maha võtta ka suurel inimesel. Sarnaseid põhimõtteid kasutatakse sageli teraapilistes tegevustes, näiteks erivajadustega laste ja täiskasvanute toetamisel, sest käeline ja meeleline kogemus võib aidata keskenduda, rahuneda ja paremini kohal olla.

Lasteaialapse emale on sensoorne mäng eriti väärtuslik just seetõttu, et see ühendab kaks olulist asja: laps saab arendava tegevuse ja vanem hingamisruumi. Mitte sellist süütundega hingamisruumi, kus laps lihtsalt ekraani ette pannakse, vaid teadmist, et ta teeb midagi päriselt kasulikku. Midagi, mis arendab tema oskusi, iseseisvust ja loovust.

Osav Laps on loodud selleks, et teha arendav mäng lapse jaoks põnevaks ja vanema jaoks lihtsaks. Et kodus oleks võtta tegevus, mis ei nõua pikka ettevalmistust, kuid pakub palju avastamisrõõmu. Ja et emal tekiks korraks tunne: täna ei pea ma kõike ise välja mõtlema.

Vaata Osava Lapse valikut ja leia oma lapsele komplekt, mis kasvab koos temaga ning pakub rõõmu rohkem kui üheks mängukorraks.

Joni Studio – jope, mis annab lapsele iseseisvuse tunde

„Ma sain ise.“

Aga Joni Studio ei räägi ainult mugavusest. See räägib hetkest, kui laps ütleb uhkusega:

laste iseseisvust, enesekindlust ja

Läbimõeldud lahendused toetavad laste iseseisvust, enesekindlust ja liikumisvabadust. Joni Studio soov on luua riideid, mis sobivad kõigile lastele mugavalt, turvaliselt ja ilma liigse pusimiseta.

Minimalistlik disain, pehmed materjalid ja ilmastikukindlad detailid muudavad kollektsioonid praktiliseks ja stiilseks. Softshell-joped, teddy-�iisid ja kihilised click-in-lahendused on loodud aktiivseteks päevadeks, suurteks seiklusteks ja väikesteks võitudeks.

Mis siis, kui üks jope oleks midagi palju enamat kui lihtsalt jope?

Saksamaalt pärit Joni Studio loob nutikaid magnetkinnitusega lasteriideid, mis klõpsavad ise kinni ja aitavad lastel rohkem ise hakkama saada. Brändi südameks on innovaatiline click-in-süsteem ja magnetkinnitused, tänu millele kinnituvad joped kiiresti, lihtsalt ja loomulikult ning seda isegi väikeste käte jaoks. Nii muutub riietumine lihtsamaks nii lapsele kui ka vanematele.

Ei mingit pusimist lukkude või nööpidega. Väike klõps … ja jope on kinni.

Joni Studio ei loo lihtsalt lasteriideid.

Need on riided, mis loovad enesekindlust, vabadust ja hetki, mis jäävad meelde kogu perele.

Lastele loodud. Iseseisvust toetav. liikumisvabadust. Joni Studio soov on

jonistudio.ee jonistudio.ee @jonistudio.eesti E-post: info@jonistudio.ee Tel 5637 3660

KAS MU LAPS ON LASTEAEDA MINEKUKS VALMIS?

Kuldne reegel pole iseseisev uinumine, vaid hoopis koostöö

Suvi on paljudes peredes ärev aeg – sügisel ootab ees esimene suur samm iseseisvuse poole ehk lasteaiatee algus. Lapsevanemad muretsevad sageli, kas pooleteise- või kaheaastane mudilane oskab ikka piisavalt hästi ise süüa, pükse jalga tõmmata või potil käia. Staažikas sõimerühma õpetaja ja mänguterapeut Maive Skatskov rahustab vanemaid: kõige kriitilisemad oskused pole sugugi need, mida me esimesena arvame.

TEKST: SIGRID AUNAP FOTO: PEXELS

Lasteaiaõpetaja sõnul on harjutamisperiood edukas siis, kui vanem ja õpetaja tegutsevad ühise meeskonnana. Kui laps tunneb vanema usaldust õpetaja vastu, on ka tema süda rahul. Kuid siiski on mõned praktilised ja emotsionaalsed nurgakivid, mis aitavad lapsel uues keskkonnas paremini „vee peal“ püsida.

Kõndimisoskus on kriitilisem kui iseseisev söömine

Sõimerühma astuva lapse puhul ei oota õpetajad meistriklassi riietumises või täiuslikke lauakombeid. Küll aga on üks füüsiline oskus, mis muudab lapse lasteaiaelu oluliselt lihtsamaks.

„Sõimerühmas ei pea ma midagi muud nii oluliseks kui seda, et laps kõnniks iseseisvalt,“ tõdeb Maive Skatskov. Ta selgitab, et kui laps alustab pooleteiseaastaselt, on liikumisoskus vajalik kasvõi selleks, et teistega võrdväärselt õues toime tulla. Kõik muu – iseseisva söömise oskus ja riietumine – on õpitav kohapeal. „Loomulikult hakkame kohe sõimerühmas iseseisvust harjutama, näiteks alustame riidest

lahtivõtmisest, mitte riidesse panemisest, sest niipidi on lapsel lihtsam õnnestuda.“

Söömisoskuse kohta märgib staažikas õpetaja, et kuigi see pole n-ö kriitiline ja õpetajad on lapsele söömisel abiks, annab iseseisev söömisoskus ning teistega koos söömine lapsele n-ö eduelamuse.

Maive soovitab vanematel alati kasutada suveperioodi, et harjutada kodus rahulikult rutiine, mis last lasteaias ees ootavad.

„Minu seisukoht on alati olnud see, et teen iga alustava lapse perega enne lapse lasteaeda tulekut vestluse ja selgitan välja, mis on lapse tugevused ning mis

vajab esialgu rohkem tähelepanu,“ nendib Maive.

Keelud ja reeglid ehk emotsionaalne ettevalmistus

Lasteaed on keskkond, kus kehtivad ühised kokkulepped. Kui laps on harjunud kodus saama kõike, mida süda lustib, võib esimene kokkupuude piiridega olla talle emotsionaalselt šokeeriv.

„Kui kodus on kõik lubatud ja alles lasteaias hakatakse last esimest korda suunama, tekib tal tõenäoliselt segadus. Ta ei pruugi aru saada, miks ta enam ei tohi teha asju, mis kodus olid enesestmõistetavad,“ selgitab Maive. See võib tekitada lapses trotsi õpetaja suhtes, samuti võib laps õpetajat ebaharilike või talle mõistmatute

Viis praktilist

piirangute tõttu „pahaks“ hakata pidama.

Seetõttu on oluline harjutada kodus elementaarset korda: riided käivad kappi ja mänguasjad omale kohale. Rutiinid ja kindlad reeglid ei mõjuta küll niivõrd lapse füüsilist hakkamasaamist, vaid pigem säästavad last negatiivsetest emotsioonidest. „Kui last suunatakse tegema midagi, mida ta kunagi varem tegema pole pidanud, võib see mõjutada tema soovi järgmisel päeval rühma naasta,“ selgitab Maive.

Segadus uue keskkonna ees

Kohanemissegadus on sõimerühma alguses tavaline, kuid õpetaja sõnul on oluline eristada tavalist väsimust sügavamast murest.

Tavaline väsimus väljendub selles, et laps on rühmas rahulik, kuid ei jaksa enam välja pakutud tegevustes kaasa lüüa. Tõsisemad ohumärgid on aga lakkamatu nutt ja endasse tõmbumine.

„Üks ohumärk on see, kui laps hakkab hästi palju eralduma ja omaette hoidma. Seda tuleks kindlasti jälgida, mitte lihtsalt mõelda, et laps tahabki üksi olla,“ paneb Maive südamele.

Lapsevanemate üks suuremaid hirme seoses lasteaiatee algusega on aga ka lasteaias magamine. Mudilased, kes on harjunud uinuma kaisus või isegi veel rinnapiimaga, seisavad silmitsi suure väljakutsega. „Magamine on lasteaias hirmutav – võõras keskkond ja võõrad inimesed. See võib samuti last tugevalt emotsionaalselt

nõuannet vanemale enne lasteaia algust:

1. Tutvusta uut elukorraldust ja hakka looma rutiine. Räägi lapsele lasteaiast ja sealsetest tegevustest ning tutvusta talle lasteaias kehtivaid kokkuleppeid, et uus keskkond ei tuleks talle ootamatult.

2. Harjuta iseseisvust. Lase lapsel ise kõndida, ära kanna teda ainult süles või kärus. Harjutage kinnaste kättepanekut – see on sügisel suur murekoht.

3. Harjuta toas uinumist. Kui laps on harjunud magama peamiselt vankris, tasub enne lasteaeda harjutada lõunaunesid siseruumis ja voodis, et uus keskkond ei oleks talle võõras.

4. Rinnast võõrutamine. Kui laps on harjunud magama jääma ainult rinda saades, on lasteaias uinumine talle emotsionaalselt väga raske.

5. Ole valmis ka ise. Kui oled lapse lasteaia järjekorda pannud, pead olema ka ise vaimselt valmis teda sinna usaldama.

Lasteaed ei ole koht, kuhu laps lihtsalt saadetakse, vaid koht, kuhu ta läheb õppima sotsialiseerumist. Sõimerühma lapsed on loomupäraselt egoistid ja see on täiesti normaalne –lasteaed ongi see esimene paik, kus nad õpivad sammsammult teistega arvestama. See on protsess, mis õnnestub kõige paremini siis, kui vanem usaldab õpetajat, õpetaja toetab vanemat ning koos luuakse lapsele turvaline ja hoitud keskkond.

kõigutada,“ nendib õpetaja. Ta soovitab vanematel juba varasemalt harjutada lapse uinumist nii, et ema või isa ei ole terve aja lapse kõrval, vaid eemaldub näiteks pärast unejuttu.

Lõpetuseks rõhutab Maive, et eduka lasteaiatee vundament on usaldus ja avatud kommunikatsioon. Vanem ei tohiks karta rääkida seejuures ka lapse erisustest või harjumustest, sest info varjamine vaid raskendab õpetaja tööd ja lapse kohanemist.

Kuigi infomüra ja erinevaid nõuandeid on tänapäeval palju, soovitab õpetaja vanematel säilitada rahu ja teha valikuid oma kõhutunde järgi.

„Igaühel on oma tõde, aga vanem peab targalt välja sõeluma just selle, mis on tema lapse jaoks õige –kõike ei saagi järele proovida,“ usub Maive, lisades, et just vahetu kontakt rühma meeskonnaga on see, mis annab vastused tekkinud küsimustele ja kindlustunde mõlemale osapoolele.

„MA EI USKUNUD, ET TA KUNAGI ILMA MINUTA UINUB“

Kertu, kaheaastase Lukase ema

„Kui mu poeg Lukas pidi pooleteiseaastaselt sõime minema, oli mu suurim hirm just lõunauinak. Kodus kestis uinutamine vahel tunde: kussutades, silitades ja sageli ka rinnapiima abil. Ma olin täiesti veendunud, et lasteaias on ta see üks laps, kes keset uneaega püsti tõuseb ja lohutamatult nutma puhkeb, sest mind pole seal. Esimesel lõunauneks jäädud päeval hoidsin telefoni kramplikult peos, oodates õpetaja kõnet. Seda aga ei tulnudki. Kui ma talle järele läksin, teatas õpetaja naeratades: „Lukas juba magab.“ Ma olin šokis – kuidas? Selgus, et teiste laste eeskuju ja õpetaja rahulik kohalolek tegid imet. Lukas nägi, et kõik teised ronivad oma vooditesse, ja puges lihtsalt oma kaisukaruga teki alla. Tagantjärele sain aru, et mu poeg oli palju iseseisvam, kui arvasin. See kogemus õpetas mulle, et lapsed on uskumatult kohanemisvõimelised, kui me neile selleks võimaluse anname.“

Kui sul on huvi tehnika, ehituse ja klotside vastu, siis haara endale Ludoblocksi ehituskomplekt!

Meie tootevalikust leiad kindlasti endale meelepärase mudeli – valikus on rasketehnika, lõbustuspargi atraktsioonid, autod, mootorid jpm. Enamik tooteid on funktsionaalsed ja puldiga juhitavad, seega põnevust jätkub ka peale kokkupanemist.

Puldiga juhitavad mudelid on varustatud mootorite, jõuülekannete ja liikuvate mehhanismidega. Kõrge kvaliteediga Gobricksi klotsid sobituvad täpselt ja püsivad kindlalt koos. PS! Ühilduvad ka LEGO klotsidega.

Sobilikud kokkupanemiseks ja mängimiseks nii lastele kui ka täiskasvanutele.

ludoblocks.eu info@ludoblocks.eu @ludoblocks

Kuidas õpetada last ÕPPIMA JA ÕPPIMISEST RÕÕMU TUNDMA?

Iga vanem soovib, et tema lapse koolitee kulgeks rõõmsalt, rahulikult ja edukalt. Et see tõesti nii läheks, on lapsele kooliteel tähtis oma vanemate tugi ja abi.

TEKST: SAIMA SALOMON JA TIINA TALUSAAR, HARIDUS- JA NOORTEAMETI

RAJALEIDJA KESKUSE TEADMUSTIIMI PEASPETSIALIST FOTOD: SHUTTERSTOCK

Oskus koolis õppida ei ole kaasasündinud, vaid areneb elu jooksul. Ühest küljest tähendab see, et pole olemas „halbu õppijaid“, sest igaüks meist saab oma õppimisoskust arendada, oma aju parimal võimalikul viisil kasutama õppida. Teisalt tähendab see ka, et me ei saa eeldada, et laps oma õppimise korraldamisega kodus kohe alguses üksi hakkama saaks. Lapsevanema roll on last kodus õppimise juures toetada, talle kodus sobilik õpikeskkond luua,

talle õppimisoskust õpetada, temasse enesekindlust ja turvatunnet süstida. Kuidas seda teha?

Lapsevanema suhtumine kooli ja õppimisse kandub ka lapsele

Seda, kuidas vanemad oma last kooliteel toetavad, võib oluliselt mõjutada ka lapsevanema enda kooli- ja õpikogemus. Näiteks võib lapsevanem, kellel omal ajal koolis halvasti läks, anda sama suhtumist kooli ja õppimisse tahtmatult edasi ka oma lapsele.

Ning vanem, kes pidi lapsena oma kooliasjadega ise hakkama saama, võib sama oodata ka oma lapselt. Laps saab oma vanema hoiakutest aru ka sõnadeta – kehakeelest, hääletoonist.

Seega on lapse rõõmsa ja eduka koolitee toetamise juures tähtis:

ф Ole ise õppimise suhtes positiivselt meelestatud – uued teadmised, oskused ja avastamine on nii põnevad!

ф Ära kanna oma kogemust koolist ja õppimisest lapsele üle. Kool ei ole enam selline nagu kunagi, palju on muutunud ning nii olukord kui ka laps on erinevad.

ф Hinda ja tunnusta lapse jõupingutusi, mitte ainult häid hindeid. Ära võrdle last klassikaaslastega. Eksimused on lubatud. Ära sunni last täiuslikkusele, kuid innusta teda jõukohaselt pingutama ja mitte kohe loobuma.

ф Õpeta lapsele, kuidas tulla toime tugevate tunnete ja kaotusega (nt spordis).

Eduka õppimise eeldus on sobiv keskkond Ka kodus on oluline luua lapsele õppimiseks vajalikud ja sobivad tingimused. Kindlasti vajavad nooremate klasside lapsed vanema suunamist nii oma õppekoha korraldamisel kui ka koduse õppetöö planeerimisel:

ф Jälgi, et lapse põhivajadused (meelerahu, turvatunne, söök, jook, uni) oleks enne koolitöö kallale asumist rahuldatud. Siis on töövõime suurem ja õpitu kinnistub paremini. Näljane või väsinud aju ei tööta – just samamoodi, nagu ei tööta auto, milles pole kütust.

ф Loo õppimiseks sobiv keskkond (laud, tool, valgus, aga ka ühine aeg lapsega koos koolitööde vaatamiseks). Lepi lapsega kokku, et õppimist ei segaks nutiseadmed, televiisor, väiksemad õed-vennad.

ф Koosta koos lapsega tema päeva kava (nt visuaalne ajaplaan), kuhu planeerige sisse ka kodus õppimise aeg ja puhkepausid. Maksimaalne efektiivne õppimise aeg on korraga 20–25 minutit, siis on vajalik puhkepaus, soovitavalt koos liikumisega. Õppimisele ei aita kaasa tundide viisi laua taga istumine. Lepi lapsega kokku, et päevakavast tuleb kinni pidada, ja ole selles lapsele eeskujuks.

ф Õpeta laps koolikotti pakkima. Vajadusel tee seda esialgu koos lapsega. Sammhaaval suurenda lapse iseseisvust. Kõike, mida ta oskab ise teha, peaks ta tegema ise.

ф Õpeta lapsele vastuse võtmist, kaasa teda otsustamisprotsessi (nt kas võtta kooli kaasa sinine või roheline spordipluus).

ÕPETA LAST ISE KONTROLLIMA

OMA ÜLESANDE ÕIGSUST.

Nipid, mille abil last õppetöös aidata Õppida võib mitut moodi. Mõned nipid ja võtted sobivad paljudele, kuid alati tuleb lähtuda just oma lapsest ja talle sobivast. Iga laps on kordumatu ja just vanem tunneb oma last kõige paremini.

ф Proovi koos lapsega, mis järjekorras on tal efektiivne erinevaid aineid õppida. Enamasti tuleb kasuks, kui erinevaid ülesandeid (nt lugemist ja kirjutamist) teha vaheldumisi.

ф Paljusid lapsi toetab seoste loomisel ja meelde jätmisel visualiseerimine – õpitava kohta skeemi, joonise, mõistekaardi, pildi tegemine jne.

ф Innusta last kasutama õppimisprotsessis erinevaid meeli: kuulmine, nägemine, kompimine, liikumine, haistmine, maitsmine. Näiteks võib luuletuse pähe õppimisel kasu olla rütmilisest liikumisest. Uuri, mis lapsele kõige paremini sobib, missugused meeled just temal kõige paremini õppida aitavad. Ka ühe pere lapsed võivad olla selles erinevad.

ф Suuna last olulistele kohtadele õpitavas (rasvane kiri, tekstikastid jne).

ф Lase lapsel tööjuhised ise ümber sõnastada, et veenduda, kas ta sai ülesandest aru (nt „Loe, tõmba joon alla, kirjuta tabelisse“ –kas laps saab aru, millised kolm ülesannet ja millises järjekorras ta sooritama peaks?). Vajadusel selgita lapsele mõisteid, sõnade tähendusi.

ф Õpeta last ise kontrollima oma ülesande õigsust (nt ärakirja puhul võrdlema oma kirjutatut näidisega).

ф Aita lapsel teha õpitust kokkuvõte, üldistada õpitut, luua seoseid varasema ja äsja õpitu vahel. Aita õpitut seostada igapäevaeluga ja võimalusel lapse enda kogemusega.

ф Lase lapsel esitada sulle küsimusi õpitu kohta. Parim viis õppimiseks on seda teisele õpetada, selgitada!

ф Lase lapsel anda hinnang oma kodusele õppimisele (nt läks liiga kaua aega, oli äge koos õppida). Uuri lapselt, mida uut ta täna õppis, proovi välja selgitada, mis oli arusaadav, mis oli keeruline. Innusta ja õhuta last avastama ning õppima.

OLE ISE ÕPPIMISE SUHTES

POSITIIVSELT MEELESTATUD.

Laps ei ole vanema, vaid omaenda unistuste elluviija Koolirõõmu üks oluline allikas on lapse isikupäraste tugevuste ja arendamist vajavate külgedega arvestamine. Püüa mõista ja arvestada, et ükski laps ei ole oma vanema täitumata jäänud unistuste elluviija või vanema soovidele ja unistustele vastava tee käija. Igal lapsel on oma tee ja oma unistused. Toeta ja aita last tema oma teel! Kiida last selle eest, milles ta on hea, milles ta pingutab. Lapsevanema siiras tunnustus ja hea sõna toetab lapse enesehinnangu ning seeläbi ka enesetõhususe arengut, samuti uskumust: ma saan hakkama! Iga laps on milleski tubli. Ole kannatlik, kui uued teadmised ja oskused ei kujune hetkega. Anna lapsele aega õppida talle omases tempos.

Püsivate raskuste korral õppimises pöördu lapse õpetaja või kooli tugispetsialisti poole, et leida võimalusi õppetöö lapsele sobivamaks korraldamiseks kodus ja koolis. Kui vanemad või koolipere vajavad lapsele sobiva õppetöö korraldamiseks edasisi nõuandeid või erapooletut hinnangut, saab järgmiseks pöörduda Rajaleidja keskustesse.

Allikas: blogi.harno.ee

Kerge,

Väikestest hetkedest võrsuvad tugevad tunded

Võib juhtuda, et kas ajapuudus või mõni teine põhjus takistab pereliikmetel üksteisele igapäevaselt piisavalt pühenduda. Ometi tekib tõeline emotsionaalne lähedus just regulaarse panustamise tulemusel. Kuidas siis tuua igasse päeva ja õhtusse rohkem lähedust? Milliseid põhitõdesid aga üldisemalt järgida suhetes lastega, et omavahelist vaimset sidet tugevdada ja usaldustunnet kasvatada?

TEKST: GEORG-MARTEN MEUMERS FOTOD: SHUTTERSTOCK, ERAKOGU

Kristi Jõeorg

Psühholoogilise

nõustaja Kristi Jõeoru sõnul toetuvad tervislikud peresuhted neljale üldisele alussambale: austus, usaldus, kokkulepped ja ühendus. Viise, kuidas neid väärtusi suhetes pereliikmetega väljendada, ei saa tema nägemuses aga rangelt ette kirjutada.

„Peredünaamikad võivad olla väga erinevad ja igal õhtul ei ole

tingimata vaja planeerida mingit suuremat ühist koosviibimist. Kui vanemad ja lapsed on pikast päevast väsinud, võivad kõik mõistetavalt soovida aega iseendale lihtsalt puhkamiseks,“ ütleb Jõeorg. Siiski on nõustaja sõnul äärmiselt tähtis seda aega, mille lapsevanemad oma lastele pühendavad, kasutada üksnes ja päriselt laste kuulamiseks ilma vahele segamata ning kritiseerimata.

„Ühenduse loomise mõttes peaks prioriteet olema silmast silma

aeglustatud vestlus, mille jooksul kogeb laps jäägitut tähelepanu,“ rõhutab nõustaja. Tavaline soovitus on pühendada lapsega suhtlemiseks päevas vähemalt 10–20 minutit, kuid Jõeoru sõnul võib piisata ka vähemast – oluline on just absoluutne tähelepanu, lapse päriselt kuulamine ja temaga kontakti loomine.

LASTELE PÜHENDATUD

AEGA TULEKS

KASUTADA ÜKSNES

JA PÄRISELT LASTE

KUULAMISEKS

ILMA VAHELE

SEGAMATA NING

KRITISEERIMATA.

Teatud hetkedel võib tema sõnul vestluse asendada ka lihtsalt füüsilise lähedusega. „Kui oled ise vanemana näiteks väsinud ja näed, et ka laps ei soovi sel konkreetsel hetkel mingit tõsisemat vestlust

arendada, aitab lähedustunnet väga hästi tekitada ka lihtsalt üks kaisutus, kalli või põsemusi,“ lausub Jõeorg. Ta lisab, et sageli võib selline spontaanne moment koos paari armastava sõnaga muuta lapse altimaks, et oma mõtteid ja tundeid jagada.

Kui palju aega omaette, kui palju üheskoos?

Kuigi näiteks teismeliste puhul on igati mõistetav, et nad soovivad varasemast rohkem aega veeta omaette, tuleks lapsevanemana selliseid muutusi tähele panna ja vältida lapse täielikku eraldumist. „Mitte ükski inimene siin maailmas ei taha tegelikult olla üksi, ka teismelised vajavad seda ühtsusevaimu. Kui laps enam üldse oma toast välja ei tule, vajab järelikult miski arutamist,“ usub Jõeorg. Oluline on sel juhul oma teismeliseeas lapselt küsida, kas ta soovib lihtsalt üksi puhata, kas miski on ta ära väsitanud või kas vanemana oled teda millegagi ärritanud.

„Tähtis on vanema poolt tajutavaid lapse tundeid peegeldada

ja uurida lapselt, mis on need tunded põhjustanud,“ selgitab nõustaja. Sama loogikat võiks tema sõnul järgida ka igaõhtuste vestluste puhul, mis puudutavad päevaste muljete jagamist. „Võib juhtuda, et küsimusele „Kuidas sul täna läks?“ saad lapselt üsna mittemidagiütleva ja napisõnalise vastuse. Selle asemel võib paremini töötada see, kui annad lapsele märku, et täheldad temas kas siis pinget, tusasust, rõõmu või mõnda muud emotsiooni,“ sõnab Jõeorg.

Seejärel on oluline anda lapsele valik, kas ta soovib oma tunnetest täpsemalt rääkida. „Kui laps ei soovi oma tundeid jagada, on tähtis talle kohale toimetada teadmine, et ta võib alati tulla neist sinuga hiljem rääkima,“ lausub nõustaja. Seejuures ei tohiks lapsevanem tähelepanuta jätta ka enda vajadusi ega emotsioone. „Laps ootab seda, et ema ja isa oleksid temaga ausad. See tähendab muu hulgas seda, et kui lapsevanem ise on väsinud, pahur või mingil muul moel häiritud, tuleb seda lapsele kommunikeerida. Vajadusel saab lapsele öelda, et kuule, las ma võtan korra hetke endale ja kas sobib, kui ma pühendan end sulle poole tunni pärast,“ kirjeldab Jõeorg.

Lisaks muredele vestelda ka rõõmudest Olenevalt harjumustest ja pereliikmete päevakavast võib olla peres traditsiooniks jagada päevaseid muljeid ühes konkreetses situatsioonis, näiteks õhtusöögilauas. Selline traditsioon on nõustaja sõnul igati tervitatav ning soodustab ühtekuuluvusja lähedustunde tugevnemist. Samas on selliste vestluste puhul oluline mitte kinni jääda muredesse ega üksnes negatiivsetesse aspektidesse.

„Vestlemine positiivsetest tunnetest ja asjadest, mille üle on põhjust tänulik olla, vajab tihtipeale teadlikku sellekohase fookuse hoidmist. Seda seepärast, et seoses ellujäämisinstinktiga keskendub aju vaikimisi esimesena alati nii või teisiti negatiivsele ja skaneerib võimalikke ohte,“

Õitsevad amplid, tugev metall ja läbimõeldud vorm loovad lahendused, mis mõjuvad korraga nii modernselt kui looduslähedaselt.

Raudlehe tooted on loodud kestma Eesti ilmades ja kaunistama aastaid.

TÄHTIS ON VÄHEMALT

KORRA NÄDALAS

PLANEERIDA PERE

KOOSVIIBIMISE

MINUTID, KUS

PERELIIKMED

SAAVAD JAGADA

OMA MÖÖDUNUD

NÄDALA

MÄRGILISEMAID

HETKI JA TUNDEID.

selgitab nõustaja. Jõeoru sõnul sobib hästi näiteks selline vestluse ülesehitus, kus igaüks toob oma päevast välja ühe asja, mille eest ta on tänulik.

„See võib ühelt poolt olla mõni saavutus, millega seoses laps tunneb iseenda üle uhkust. Mõnel teisel õhtul võib selleks olla mõne pereliikme või sõbra käitumise esiletoomine, mida laps tänulikkusega hindas. Kolmandal õhtul võib selleks lihtsalt olla mõni äge asi, mis päeva jooksul aset leidis,“ toob Jõeorg näiteid. Teemad, millest võiks ühise laua taga õhtul rääkida, võib tema sõnul vabalt ka paberile või tahvlile kirja panna ja kuhugi kõigile pereliikmetele nähtavale kohale asetada.

Tähenduslikud jutud enne und

Krista Järve peres toetab lähedust ja omavahelist suhtlust üks konkreetne lihtne harjumus. Ta jagab, kuidas ühiselt veedetud aeg aitab hoida lastega sidet ka siis, kui nad kasvavad suuremaks.

1.

Millised on teie pere õhtused harjumused või väikesed rituaalid, et üksteisega suhelda ja lähedust hoida?

Alates laste sünnist on meil olnud üks päris kindel harjumus. Nimelt kuna ma ise olen alati olnud suur raamatute armastaja ja lugemine on minu jaoks üks suuremaid stressimaandajaid, olen väga soovinud seda edasi anda ka oma lastele. Seega on meil välja kujunenud kindel õhtune rütm: pärast igapäevaseid toimetusi ja pesemist koguneme voodisse ning loeme lastele raamatut ette – ka nüüdseks juba päris suurtele lastele. See ei ole ainult lugemise aeg, vaid pigem koosolemise hetk, kus tekib aeg ja võimalus kiirest päevast taastuda ja rahuneda. Kuigi me alati alustame lugemisega, siis tihti tekib lastel sel ajal ka endal mõtteid, mida jagada. Need võivad olla seotud koolipäeval juhtunud sündmustega või hoopis ühiskondlikult oluliste teemadega. Siis me lepimegi kokku, et „täna me ei loe, täna räägime“.

2. Kas ja kuidas on need harjumused teie peres aja jooksul muutunud?

Muutus on eelkõige toimunud raamatute valikus ja käsitletavates teemades – mida väiksemad lapsed olid, seda rohkem olid teemas pildid ja muinasjutud. Praegu on lektüür inspireeritud teaduskatsetest, kuulsuste elulugudest vm nende jaoks olulisest. Nad on ka väga aktiivsed raamatukogu külastajad ja alati leiavad enda jaoks huvipakkuvaid teemasid. Samuti tekib neil aeg­ajalt soov arutada olulisi päevakajalisi teemasid. Tegelikult on väga huvitav, et kuna mu vanem laps on juba eelteismeline, siis ka tema jaoks on see aeg endiselt püha. Kui oleme tulnud hilja kuskilt sünnipäevalt vms ja see aeg peaks ära jääma, on lapsed otsekohe sellest häiritud –näen, kui oluline ja vajalik see neile on.

Olenemata sellest, kas perel on kombeks iga päev ühise laua taga muljeid vahetada, soovitab Jõeorg sellele igas peres vähemalt korra nädalas aega planeerida. „Vanemliku vastutuse vaatest oleks mõistlik vähemalt korra nädalas võtta sellised pere koosviibimise minutid, kus pereliikmed saavad jagada oma möödunud nädala märgilisemaid hetki ja toimetusi, võib-olla meenutada sedagi, kes keda pereliikmetest viimase nädala jooksul närvi on ajanud või hoopis väga rõõmustanud ja mis põhjusel,“ leiab ta. Nõustaja sõnul aitab selline regulaarne suhtlus tugevdada lähedust ning julgustab lapsi oma mõtteid ja tundeid perekeskis jagama.

3.

Mida sinu hinnangul ja kogemuse põhjal tuleks lapsevanemana silmas pidada, et toetada laste avameelsust enda igapäevaste murede ja rõõmude jagamisel?

Arvan, et lapsed vajavad rahulikult olemise aega. Nii laste kui ka vanemate elu on kiire ja täis erinevaid tegevusi ning tundeid, kuid tihti õhtul, rahulikult olles, tuleb lastel meelde mõni oluline asi, mida nad kogesid, tundsid või märkasid. Igapäeva virvarris võib see tihti tähelepanuta jääda.

Samuti on minu arvates oluline õdede­vendade puhul toetada ka laste individuaalsust. Minu enda jaoks on see küll igapäevaselt päris korralik väljakutse, sest üks laps tahaks lugeda „Meigikunsti ABC­d“, teine hoopis teadlase „Imelist elu“. Sellele vaatamata teeme kompromisse, et nende jaoks olulised teemad on rotatsioonis ja iga laps saab tunda, et just see tema asi on tähtis. Arvan, et iseenda tundma õppimiseks ja enesekindluse kasvuks on see vajalik ning oluline, et iga lapse olulised asjad on märgatud, mis aitab ka tal enda mõtteid jagada ja ennast väljendada.

SUVISED PEREÕHTUD

elava tule ümber

Eesti suvi on lühike, aga seda väärtuslikum. Just soojadel õhtutel, kui päevased tegemised on selja taga, on parim aeg koguneda perega aeda, süüdata tuli ja nautida koosolemist. Tartu lähistel valmivad Sixdaysi grillid, suitsuahjud, lõkkealused ja vokkpannid on loodud selleks, et õues kokkamine oleks lihtne ja mõnus. Toodete puhul on erilist tähelepanu pööratud kasutusmugavusele – et kõik vajalik oleks käeulatuses ning kokkamine kulgeks sujuvalt ka siis, kui ümberringi askeldab terve pere.

Õdusad õhtud lõkke ümber

Suveõhtu üks mõnusamaid hetki on see, kui aias süüdatakse tuli ja kogu pere koguneb selle ümber. Lõkkealus on turvaline koht tule tegemiseks – nii saab nautida lõkke soojust, ilma et muru või terrass kannatada saaks. Lisaks tule nautimisele pakub lõkkealus võimalust mugavalt süüa valmistada. Kõrgusreguleeritava grillrestiga variandil küpsevad hästi nii liha kui köögiviljad, samal ajal kui väiksemad

pereliikmed saavad kõrval vahukomme või vorstikesi küpsetada. Soovi korral saab lõkkealusele lisada dekoratiivse tuulekaitse, mis muudab tule tegemise ohutumaks ja loob ööpimeduses kaunid varjud.

Väliköök, kus kõik on käeulatuses

Sixdaysi toodete disainis on mõeldud sellele, et kokkamise ajal oleks kõik vajalik käepärast. Abilauad, konksud tööriistade jaoks ja piisav tööpind muudavad grillimise mugavaks – justkui oleks tegemist väikese väliköögiga. Sellel klassikalisel söegrillil on suitsuluuk kuumuse reguleerimiseks ning grillresti kõrguse muutmise võimalus, et erinevad toidud küpseksid täpselt õigel temperatuuril.

Suitsukala, mis toob pere laua ümber

Üks populaarsemaid valikuid on kuumsuitsuahi, milles valmivad eriti mahlased kalad, liha, kana ning köögiviljad ja juust. Kahekambriline lahendus aitab hoida temperatuuri ühtlasena ning suitsu maitse puhtana. Ahju saab kütta traditsiooniliselt puudega, kuid soovi

korral ka gaasiseadmega, mis teeb temperatuuri hoidmise lihtsamaks ja võimaldab keskenduda rohkem seltskonnale kui pidevale temperatuuri jälgimisele.

Suured pannid suurtele seltskondadele

Kui külla tuleb suurem seltskond, on abiks vokkpann, millel saab kerge vaevaga valmistada rohkem toitu. Eriliseks hitiks on kujunenud lisaks maitseküllastele vokiroogadele vokkpannil küpsetatud pannkoogid. Tänu panni külgedel asetsevatele abilaudadele on õlid, kastmed ja maitseained käeulatuses ning kaas hoiab toidu soojas või kaitseb seda suvise vihmasabina eest.

Kui soovid oma aeda uusi võimalusi õues kokkamiseks, leiad Sixdaysi tooted veebist sixdays.ee

Õues elaval tulel valmistatud toidul on oma eriline maitse – ja sageli sünnivad just lõkke või grilli ümber need suve kõige meeldejäävamad hetked.

Ajakirja lugejatele kehtib suvine soodustus – kasuta e-poes koodi PEREKODU10 ja saad kogu tootevalikult 10% allahindlust

Meie lasterattad on kergekaalulised, vastupidavad ja stiilsed, mis muudavad suvevaheaja veelgi meeldejäävamaks igas vanuses lapsele.

Tule vali endale uus pedaalidega hobune!

Näituse 26, Tartu (1. korrus) info@velotandem.eu tel 5564 3033 m

Viska pilk peale meie rattavalikule e-poes: velotandem.eu või tule kohapeale!

PÄRAST TÜLI: kuidas aidata lastel suhteid parandada?

Lastetoast kostub suur kisa. Kui ema ukselävele jõuab, näeb ta üht last nutmas ja teist last, kulm kortsus ja käed risti rinnal, seismas. Ema hingab sügavalt sisse ja enne, kui midagi öelda jõuab, sõnab teine laps trotslikult: „Tema ise alustas!“

TEKST: TANEL JÄPPINEN, VANEMLUSMENTOR

ILLUSTRATSIOONID: SHUTTERSTOCK

Ema laskub sisse harjunud automaatsesse mustrisse: „Miks sa talle haiget tegid? Nii ei tohi teha! Palu kohe vabandust!“ Mõne hetke möödudes pomiseb laps läbi kokku surutud hammaste (nagu ta on varem korduvalt teinud): „Palun vabandust!“

Miks „palu kohe vabandust“ ei toimi?

Me tahame, et lapsed oskaksid teiste tunnetega arvestada ning

pärast konflikti küpselt ja vastutust võttes edasi liikuda. Aga vabandust palumise nõudmine seda ei õpeta.

Kui last sunnitakse vabandust paluma hetkel, mil ta sisemiselt veel keeb, õpib ta oma tundeid maha suruma ja ütlema sõnu, mida ta (sel hetkel) ei mõtle. See ei paranda ka suhet ega õpeta last oma tegude tagajärgi mõistma.

Alla surutud emotsioonid ja olukorrad ei muutu olematuks. Need jäävad alles ja tõusevad varsti jälle esile uue tülina, võimuvõitluse

või emotsioonipuhanguna. Tülide lahendamiseks ja neist õppimiseks tuleb need läbi töötada. Kiire ja pomisedes üle huulte lipsanud „palun vabandust“ seda ei tee. Mida lapsed tegelikult pärast tüli vajavad? Esiteks aega. Mõnikord ka emotsionaalset tuge. Kui laps on emotsionaalselt üle ujutatud, on tema aju mõtlev osa otsekui välja lülitatud. Tunded peavad saama jahtuda, alles siis suudab laps mõelda, mida teine võis tunda.

Parimad vestlused sünnivad rahunemise järel, mitte vahetult pärast plahvatust.

Teiseks vajab laps kogemust, et tüli ei tähenda katastroofi. Et ühendus taastub ja suhe jääb püsima. Kui kiire „palun vabandust“ püüab olukorda lõpetada, siis suhte taastamine hoopis avab vestluse: „Ma käitusin sinuga halvasti. See polnud õige. Kuidas sa end tunned?“

ALLA SURUTUD EMOTSIOONID JA OLUKORRAD EI MUUTU OLEMATUKS.

Ja kolmandaks: iga tüli on lapsele õppetund. Tugevad suhted ei ole need, kus ei tülitseta, vaid need on suhted, kus osatakse pärast tüli ühendus taastada ja vigadest õppida.

Kõige võimsam õpetaja: vanema eeskuju

Enne, kui õpetame lastele omavahelisi konflikte lahendama, tasub alustada iseendast. Lapsed õpivad meie eeskujust.

Kui sa eksid (ja me kõik eksime), mine lapse juurde tagasi:

„Anna andeks, et su peale häält tõstsin. See oli ilmselt hirmutav ja see polnud minust õige. Ma oleksin tahtnud rahulikult seda olukorda lahendada.“ Oluline on võtta vastutus oma käitumise eest, nii et laps ei tunneks ennast sinu reaktsioonis süüdi. Sellega näeb laps, et ka vanem on inimene, kes eksib. Ta näeb ka eeskuju vastutuse võtmise ja suhte parandamise kohta. Tänu sellele julgeb ka laps eksida, ilma et ta tunneks end „halvana“.

Märkus: uuringud näitavad, et parandamiskatse edu ei sõltu niivõrd sõnastusest, kuivõrd sellest, kui tugev on suhe muul ajal. Igapäevane tähelepanu ja soojus on parim investeering ka tülide lahendamiseks ning nendest taastumiseks.

Kuidas eri vanuses last aidata?

Väikelaps (1–3 a) ei suuda veel arenguliselt teise vaatenurka võtta ja see on normaalne. Tema jaoks on vanem otsekui tema esindaja. Rahusta mõlemad lapsed. Seejärel ole eeskujuks: „Vaata, Mia nutab. Lähme vaatame koos, kas tal on kõik korras.“ Näita lapsele, kuidas saab kontakti taastada ja vastutust võtta. Vajadusel palu ise teise

lapse ees vabandust oma lapse käitumise pärast. Võib pakkuda kallistust või abikätt ümber lükatud ehitise uuesti üles ehitamisel.

PARIMAD VESTLUSED SÜNNIVAD RAHUNEMISE

JÄREL, MITTE

Eelkoolieas (4–6 a) hakkab laps mõistma, et ka teistel on tunded. Kui viha on jahtunud, aita lapsel näha teise kogemust: „Mida su vend võis tunda, kui sa talt auto ära võtsid?“ Ära ütle ette, vaid suuna last ise mõtlema. Julgusta teda leidma viisi, kuidas suhet parandada: „Mida sa saaksid teha?“ Lase lapsel ise valida. Ja kui ta leiab oma viisi, tunnusta: „Ma märkasin, et läksid Marale raamatut näitama. Mara naeratas.“

Algkoolilaps (7–11 a) suudab oma käitumise üle järele mõelda ja siiralt vabandada, aga vajab sageli veel vanema tuge. Ära ole kohtunik, kes otsib süüdlast, vaid ole teejuht. Lapsed ei tülitse sageli teineteisega, vaid võitlevad selle eest, et saada kuuldud ja mõistetud. Küsi ühelt lapselt: „Mis sinu arvates juhtus?“ ja siis sama teiselt lapselt. Mõlemad kogemused väärivad ära kuulamist. Vanemal lapsel võib paluda ka kuuldut tagasi peegeldada, et ta ise mõistaks teist paremini ning et teine tunneks end kuulda võetuna. Seejärel suuna lapsi ise lahendust leidma: „Kuidas me siit nüüd edasi liigume?“ ja „Kas on midagi, mida sa oleksid võinud teisiti teha?“

Vikerkaar tuleb pärast tormi

Lugesin hiljuti ühe väikese tüdruku nägemust vanemate tülidest: „Kui vanemad tülitsevad, ei ole kodus vikerkaari.“ Vikerkaar tuleb just nimelt siis, kui pärast tormi tuleb välja päike. Siis, kui pärast konflikti taastatakse ühendus.

Iga tüli, millele järgneb suhte taastamine, annab lapsele kogemuse: suhted peavad vastu. Inimesed eksivad ja saavad sellest üle. Mina olen väärt seda, et minu juurde tagasi tullakse.

Kui vanem tuleb pärast eksimust lapse juurde, kui laps otsustab sõbrale pildi joonistada või talt südamest andestust paluda – need hetked on väärtuslikumad õppetunnid, kui läbi hammaste pomisetud „palun vabandust!“. l

„Teatrinukkude võlumaailm“ jõuab koju

Esmakordselt jõuab Nukuteatrimuuseumi rändnäitus „Teatrinukkude võlumaailm“ Tallinna. See on ühtlasi näituse viimane peatuspaik – sümboolselt lõpetab rännak oma kodus, Nukuteatrimuuseumis. 2023. aastal Eestit avastama asunud rändnäitus on selleks hetkeks jõudnud juba kümnendasse peatuspaika. Rändnäitus pakub külastajatele võimalust ise katsetada teatrinukkudega mängimist ning piiluda lavastuse sünni telgitagustesse. See ei ole pelgalt vaatamiseks – tegemist on kaasahaarava ja tegevusliku kogemusega, mis sobib igas vanuses huvilistele.

Näitus tutvustab levinumaid nukuliike, sealhulgas varju-, laua-, käpik- ja varrasnukke ning marione e. Iga nuku taga peitub oma tehnika ja eriline lavaline väljendusviis. Väljapanekus on esindatud Nukuteatri – tänase Eesti Noorsooteatri – lavastustes kasutatud nukud. Suurem osa neist on väärtuslike originaalide koopiad, mille on spetsiaalselt rändnäituse jaoks loonud Noorsooteatri kogenud nukumeistrid. Nukkude valik ulatub seitsmesse erinevasse kümnendisse, pakkudes mitmekesist ülevaadet teatri arengust.

Suvekuudel ootab muuseum peresid kolmapäeviti ja neljapäeviti kell 13.00 eriprogrammile. Muuseumitegevus sisaldab juhendatud ja tegevuslikku tuuri rändnäitusel ning võimalust meisterdada endale oma teatrinukk. Eriprogrammi piletiga saab ka avastada Nukuteatrimuuseumi ülejäänud ekspositsiooni, muutes külastuse sisukaks ja meeldejäävaks elamuseks kogu perele.

LISAINFO: eestinoorsooteater.ee/naitus/ teatrinukkude-volumaailm/

CINEVE EI OLE PERFEKTNE. ÕNNEKS

Kui Eesti voogedastusest rääkides jõutakse kiiresti Netflixi ja Disney+ juurde, siis Cineve liigub hoopis teises suunas. See on väike Eesti VOD-platvorm, mis meenutab rohkem digitaalset videolaenutust või alternatiivkino kui algoritmipõhist striimimasinat.

Cineve suurim võlu ongi selles, et ta ei tundu suurkorporatsiooni poolt surnult kuivaks optimeeritud. Platvormis on robustset, aga siirast “vana interneti” energiat – nagu väikeses VHS-laenutuses, kus riiulite vahel kolades võis kogemata leida midagi pöörast, naljakat või ootamatult head. Valik on parajalt kummaline: exploitation, B-kategooria märulid, kung fu klassika, indie-filmid, kultuslikud veidrused ja Eesti keelde dubleeritud pereanimatsioonid. “Winnie the Pooh: Blood and Honey 2” võib siin täiesti rahulikult seista kõrvuti vana Hongkongi märulifilmiga. Ja ausalt – selles on rohkem võlu, kui esmapilgul tundub. Ajastul, kus suured platvormid suruvad peale turvalist ja ühesugust sisu, mõjub Cineve vabastavalt. Kõik ei pea olema prestiižtelevisioon või Oscarimaterjal. Mõnikord piisab sellest, et film on veider, huvitav või lihtsalt väljaspool peavoolu. Just sellistest

kohtadest kasvavadki cinefiilid ja žanrifilmide armastajad.

Tehniliselt pole Cineve muidugi miljardiplatvormide tasemel. Kasutajakogemus on kohati konarlik ning visuaalne identiteet vajaks moodsamat ja tugevamat joont. Samas on platvormis tunda inimlikku käekirja. See ei ole anonüümne algoritm, vaid pigem väikese filmientusiastide seltskonna projekt. Plussiks on ka see, et sisu ja info on korralikult eesti keeles olemas.

Cineve kasutab korraga mitut mudelit: osa filme saab rentida, osa kuulub tellimusse ja osa on reklaamidega tasuta. See on praktiline, aga ka veidi segane. Tänapäeva vaataja tahab avada äpi, vajutada play ja mitte mõelda, kas film on Premiumis, Kataloogis või Freemiumis. Samuti piirab platvormi see, et mugavat telefoni- või teleäppi pole.

Aga võib-olla Cineve ei peagi Netflixiga võistlema. Tema väärtus seisnebki alternatiivis. Väikeses Eesti platvormis, mis julgeb pakkuda veidrat kraami, kultusfilme ja teoseid, mida algoritmid sulle kunagi ei soovitaks. Mida ühesugusemaks internet muutub, seda väärtuslikumad on need kummalised nurgad, kus keegi veel päriselt armastab filme – olgu need siis head, halvad või imeliselt valed.

Tutvu alati partneri suhtealase CV-ga

„Enne suhtesse astumist võiks endalt küsida: kas ma ikka tahan seda?

Nii nagu tööle kandideerimisel saadame CV oma oskustega, esitab tööandja meile nõuded, millele peame vastama, et tööd saada. Suhtega on samamoodi. Kui sa ei ole valmis „tööülesandeid“ täitma ja oskusi rakendama, siis ära parem kandideerigi. Ole pigem üksinda,“ sedastab suhteterapeut ja koolitaja Kadri Sakala.

TOIMETAS: MARTIN HANSON FOTOD: SHUTTERSTOCK

Suhte üks eesmärke on inimestena kasvada: nii koos kui ka eraldi. Enamik meist on astunud suhtesse kindlas lootuses, et see jääbki õnnelikuks, kuid ühel hetkel märkame konfliktide sagenemist ja võime järeldada, et oleme koos vale partneriga, ning lõpetame suhte.

„Tegelikult on konflikt just märguanne – on aeg hakata endaga

tööle. Et tööalaselt vastu pidada ja edukas olla, peame ju endastmõistetavaks osalemist täienduskoolitustel, lugemist ja uurimist –proovime pidevalt areneda ning paremaks saada. Samamoodi on suhtes. Niisama istudes ja eksisteerides läheb suhe põhja. Kui märkame, et pidevalt ärritume ja häält tõstame, oleks mõistlik lõpetada partneri süüdistamine oma tunnetes, vaadata endale peeglis

otsa ning otsida abi,“ kommenteerib Sakala.

Sügav huvi partneri vastu Oma partnerilt võiks iga päev küsida: „Kuidas sul päev läks?“ Ja siis ka KUULATA tema vastust, mitte vaadata samal ajal telerit või lugeda ajalehte. Isegi klienditeeninduses peame elementaarseks viisakuseks, et suhtlemisel vaadatakse

otsa, ent oma tähtsaimas suhtes ei tulda tihti selle pealegi. Samuti tuleb regulaarselt võtta partneri jaoks aega.

„Kord nädalas võiks käia ka kohtingul, kus tehakse koos midagi vahvat, mitte ei räägita ainult argipäevast. Suhe on kui tuleleek. Tahtes, et tuli meid soojendaks, on vaja regulaarselt halge alla visata. Suhe muutub ruttu külmaks, kui jätame selle unarusse ja võtame kaaslast enesestmõistetavalt,“ selgitab terapeut.

Keegi ei lähe suhtesse ka mõttega teises frustratsiooni tekitada ja meelega halba teha. Iga inimene tahab kontakti ja turvalisust, meil on vaid erinevad viisid selle saavutamiseks. Kui näeme partnerit enda arvates destruktiivselt käitumas, tunneb ta end tõenäoliselt ebaturvaliselt. Sellel hetkel oleks mõistlik minna tema juurde ja öelda „Aita mul mõista, mis sinuga toimub“ või „Aita mul mõista, miks sa niimoodi tegid“ enne, kui süüdistame teda hoolimatuses või mõnes muus surmapatus.

Vastutus suhte kvaliteedi eest

Ei ole mõtet süüdistada ainult partnerit selles, kui suhe on keeruline. Täiskasvanu vaatab selles olukorras peeglisse ja küsib: „Mida saan teha, et meie kontakti taastada ning muuta suhe turvaliseks ja armastavaks?“ Mitte ei jää vihaselt ja solvunult nurka kükitama, vaikides või teise peale häält tõstes ja süüdistades, kuidas partner kõik halvaks teeb. Meil ei tule mõttessegi kahelda, kas firma peaks oma töö kvaliteedi eest vastutuse võtma. Ei ole mõtet firmat luua, kui esimese raskuse peale minema kõnnime ega ole valmis andma endast kõik, et ettevõtet päästa ja edukaks muuta. Nii on ka suhtega.

„John Gottman, kes on uurinud paare üle 40 aasta, on avastanud, et kõige olulisem küsimus, mis paarisuhtes ikka ja jälle üles kerkib, on usaldus ja reetmine. Kas sa kuulad mind, kui olen endast väljas? Kas sa valid mind oma ema ja sõprade asemel? Kas ma saan uskuda, et sa ei peta mind? Kas sa austad mind

ja käitud minuga lugupidavalt? Kas aitad kodutööde ja lastega? Me reedame oma partneri, kui näeme, et tal on midagi südamel, aga ei proovi teda mõista,“ lisab Sakala.

OMA PARTNERILT

VÕIKS IGA PÄEV

KÜSIDA: „KUIDAS SUL PÄEV LÄKS?“ JA SIIS KA KUULATA TEMA VASTUST.

Või kui me ei kuula teda ega proovi mõista, kui ta on haavunud. Samuti ei ole me usaldusväärsed, kui ütleme üht, aga teeme teist. Näiteks: ütleme oma partnerile nädal aega järjest „Ma tahan sind hoida“, kuid siis ei leia aega, et seda teha.

Võimuvõitlusest teadlikku suhtesse

Suhte romantiline faas, kus tunneme, et partner on kõige imelisem inimene maailmas, ja lõpetame teineteise lauseid, kestab maksimaalselt kaks aastat. Iga suhe liigub romantilisest faasist võimuvõitluse faasi, kus tunneme, et partner ärritab meid, ning hakkame temas pettuma. Avastame, et ta ei olegi nii imeline, tal on puudusi.

Kui valusaid pettumusi kuhjub piisavalt palju, reageerime nendele ühel hetkel. Siis tulevad esile mõlema kaitsekäitumised, mis takistavad kontakti hoidmist, luues ebaturvalisust. Ent suhte üks eesmärke ongi neid käitumisi esile tuua, et saaksime neid muuta, oma hirmudest läbi minna ja inimesena kasvada.

„Probleem tekib siis, kui me ei räägi, mis meiega toimub, ja ka siis, kui ei kuula partnerit. Kui tunneme ennast ebakindlalt või oleme saanud haavata, ei ole mõistlik partnerile halvasti öelda. Täiskasvanud inimene võiks küsida sel hetkel: „Kas sa oled valmis mind kuulama?“ Me sõidame tihti partnerile oma jutuga sisse. Sedasi küsides aga saab teine end kuulamiseks häälestada või vastata

näiteks: „Praegu ei sobi, aga kahe tunni pärast olen selleks valmis“,“ lisab koolitaja.

Dialoog kahe inimese vahel tähendabki, et mõlemad saavad rääkida, teineteist ka kuulata ja ühtlasi mõista. Mõistmine aga ei tähenda seda, et nõustume oma partneriga või et meile meeldib see, mida ta räägib, aga me proovime mõista kaaslase loogikat.

„Meil on vaja selgeks õppida ka elementaarne tunnete ja vajaduste sõnavara. Kui me ei õpi neid sõnastama, ei võta me vastutust enda eest. Me tunneme ebakindlust, hirmu, kurbust, viha, süütunnet, rõõmu, uudishimu, tänulikkust, elevust, turvalisust jne. Meil on vaja austust, toetust, kuulmist ja mõistmist, puhkust, avastamist jne. Ebaküps inimene ütleb: „Ma ei

Eraldi voodid?

tea, mida vajan“ ja ootab, et partner mõtleks selle välja. Või arutleb: „Kui sa mind armastaksid, siis teaksid, mida vajan.“ Teadlik inimene võtab vastutuse oma vajaduste eest ja ütleb ise, mida ta vajab,“ selgitab Sakala.

„PALUN VABANDUST!“ ON VÄGA OLULINE

LAUSE, MIDA SUHTES TIHTI ÜTELDA.

Valmisolek paluda vabandust

„Palun vabandust!“ on väga oluline lause, mida suhtes tihti ütelda. Suhe ei ole egode mäng või uhkuse tagaajamine, kus mõtleme „Aga mul

Uneekspertide arvates ei pruugi eraldi voodites magamine sobida küll kõigile paaridele, kuid nii mõnegi suhte puhul võib selline muutus mõjuda värskendavalt: eriti siis, kui kaaslastel on erinevad uneharjumused, peres on väike laps või üks neist on hädas näiteks uneapnoega. Unevaegus võib tuua kaasa vaimsed ja füüsilised probleemid ning nende ennetamiseks tasukski katsetada eraldi voodites magamist.

Viimastel aastatel tehtud uuringud näitavad, et üha enam paare otsustavadki magada eraldi voodites, lausa eraldi tubades. Prantsusmaal tehtud uuringus selgus, et kümnendik paare on eraldi voodid koju ostnud. Kuigi paljud kardavad, et eraldi magamisega võib kaduda

oli õigus niimoodi teha“. Kui tahame õigust või uhkust taga ajada, siis ei peaks me suhtes olema.

„Me ei pea olema isegi eksinud, et vabandust paluda. Kui näeme või kuuleme, et partner sai haiget, on täiesti eluterve öelda: „Palun vabandust! Ma ei tahtnud sulle haiget teha, aga näen, et sa said haiget, ja mul on sellest väga kahju. Ma armastan ja tahan sind. Sa oled mulle väga kallis ja ma tahan, et tunneksid ennast minuga turvaliselt. Kas on midagi, mida ma saaksin selleks teha?“ Kõik need väikesed asjad võtavad aega ainult paar sekundit, aga need paar sekundit, kui neid regulaarselt rakendada, teevad elu ilusaks,“ mainib suhteterapeut.

Allikas: www.kadrisakala.ee

intiimsus, soovitatakse see korvata teistpidi: näiteks juua enne magamaheitmist koos tassike teed või veeta hoopis ärgates ühist kvaliteetaega.

California Berkeley ülikooli neuroteadlane professor Matthew Walker selgitab, et kui uni on kaaslase kõrval magades häiritud, tasub „unelahutust“ kindlasti testida. Värske ja maganud inimene ei tülitse, ei ärritu, on mõistev ja rahulik. Walker kinnitab samuti, et kui omavaheline kommunikatsioon on paigas ja teineteisele võetakse enne uinumist ja pärast ärkamist aega, ei kannata selle tõttu ka paarisuhtes hädavajalik intiimsus.

Allikas: Geenius

Me ei müü tehnoloogiat – me pakume parimat

lahendust sinu objekti jaoks

1. Soft washing (madalsurvepuhastus)

Soft washing on puhastusmeetod, kus pinnale kantakse madala survega spetsiaalsed puhastusained. Need ained lagundavad mustuse, sambla, vetika ja muu orgaanilise saaste.

Erinevalt tavalisest survepesust ei eemaldata mustust jõuga, vaid puhastusaine teeb töö ise ära. Aja jooksul – vihma ja ilmastiku mõjul –puhastub pind loomulikult.

2. Kõrgsurvepesu (high pressure washing

)

Tegemist on nn spray & leavemeetodiga, kus aine jääb pinnale toimima ning puhastus toimub järkjärgult.

Lisaks puhastamisele on ainel kaitsev toime – see vähendab mustuse ja niiskuse kinnitumist pinnale, mistõttu püsib pind kauem puhas ning edaspidine hooldus on lihtsam.

Eelised:

• ei kahjusta pinda

Kõrgsurvepesu on puhastusmeetod, mida kasutatakse olukordades, kus mustus on tugev ja vajab kohest eemaldamist. Drooniga on võimalik suunata kõrgsurvevett ka kõrgematesse ja raskesti ligipääsetavatesse kohtadesse. Droonid ei ole lihtsalt ägedad lendavad vidinad, vaid tööstuslikud tööriistad, mis on loodud reaalse töö tegemiseks. Need suudavad töötada kõrgsurvesüsteemidega (kuni ~ 220 bar), võimaldades eemaldada tugevat mustust efektiivselt ja kontrollitult.

Kõrgsurvepesu sobib eriti hästi pindadele, mis taluvad tugevamat mehaanilist puhastust.

3. Aknapesu ltreeritud veega

Aknapesu teeme spetsiaalselt ltreeritud veega (RO-vesi), millest on eemaldatud mineraalid ja lisandid. Tänu sellele kuivab pind loomulikult ega jäta akendele triipe ega plekke.

Kasutame kontrollitud kõrgsurvet koos ltreeritud veega, et eemaldada mustus klaaspindadelt efektiivselt ja ühtlaselt. Surve on alati reguleeritud vastavalt pinnale, et tagada põhjalik puhastus ilma klaasi või tihendeid kahjustamata.

Drooniga on võimalik pesta ka kõrghoonete aknaid ja klaasfassaade ilma tellingute või tõstukiteta, muutes töö oluliselt turvalisemaks ja kiiremaks.

Puhastusprotsess:

• sobib katustele, fassaadidele ja õrnadele materjalidele

• lagundab sambla, vetika ja muu orgaanika

• pind puhastub aja jooksul loomulikult

• hoiab pinna kauem puhtana (kaitsetoime)

• mustus eemaldatakse kontrollitud surve abil

• pind loputatakse puhta, ltreeritud veega

• tulemus jääb triipudeta ka ilma käsitsi kuivatamiseta

Meie tööpõhimõte

Kuigi droonipesu on oluline osa meie teenustest, ei piirdu meie töö ainult droonidega.

Droonid on üks tööriist meie arsenalis. Kasutame neid seal, kus see annab kõige suurema eelise –eelkõige kõrgustes ja raskesti ligipääsetavates kohtades.

Lisaks teeme puhastustöid

• teleskoopsüsteemidega

• maapealsete seadmete ja tehnikaga

• tavapäraste

puhastusmeetoditega

See võimaldab meil valida iga objekti jaoks kõige sobivama ja efektiivsema lahenduse, mitte lähtuda ainult ühest tehnoloogiast.

Nutikam lähenemine puhastustöödele

Meie eesmärk on teha tööd võimalikult

• ohutult

• efektiivselt

• kliendile kulusäästlikult

Seetõttu püüame oma töös võimalusel vältida

• tõstukite kasutamist

• tellingute paigaldamist

Sest need võivad

• suurendada tööde maksumust

• võtta rohkem aega

• kahjustada haljastust või ümbritsevat keskkonda Droonitehnoloogia aitab neid riske vähendada, kuid kasutame alati lahendust, mis on konkreetse objekti jaoks kõige mõistlikum.

töid üle Eesti

+372 5887 4835

info@droonipesu.ee

www.droonipesu.ee

KAS SINU LAPS VÕI

TUTTAV VAJAB

ABI KÕNE

ARENDAMISEL?

Kõneravi.ee pakub logopeedilisi harjutusi lastele ja täiskasvanutele. Harjutused on loonud kogenud logopeedid ning need toetavad üldisi kõnearengu põhimõtteid.

KÕNERAVI.EE KESKKOND PAKUB

 üle 330 interaktiivse eestikeelse harjutuse

 töövahendeid logopeedile, eripedagoogile, õpetajale ja lapsevanemale

 võimalust harjutada kõikjal ja igal ajal

 harjutusi ka 6 muus keeles -

 lugemisoskust

 kirjutamisoskust

 kõnetaju

LOGOPEEDID KIIDAVAD

„Kõneravi.ee keskkond pakub mulle töös rohkem paindlikkust ja mugavust. Arvuti või tahvli vahendusel on mugav kaasas kanda palju erinevaid harjutusi. Väikeste ja suurte harjutajate jaoks on keskkond lihtsasti ligipääsetav ning just neile sobivad harjutused kiiresti leitavad.“

Asutustele soodustus koodiga „selgekõne“.

Alusta täna ja tee esimene samm sujuvama kõne poole!

 hääldust

 sõnavara

 grammatika tundmist

„Kasutan Kõneravi.ee keskkonda igapäevaselt nii lasteaias kui ka rehabilitatsioonis. Väga head harjutused nii suurtele kui väikestele!

Ka vanemad saavad aidata lastel õpitut kodus kinnistada.“

Kas poiste EESNAHAKITSUS vajab sekkumist?

Eesnahakitsus tekitab paljudes lapsevanemates muret ja küsimusi – nii pöördutakse sellega sageli ka EMO-sse.

Enamasti on tegemist aga normaalse arengulise seisundiga, mis vajab vaid jälgimist ja õiget nõustamist.

TEKST: LIISI MOOSAAR-GOERCKE FOTOD: TALLINNA LASTEHAIGLA, SHUTTERSTOCK

Sotsiaalmeedia lapsevanemate gruppides kohtab sageli teemaalgatusi, milles küsitakse nõu poiste füsioloogia kohta, nagu kas poja eesnahakitsus on normaalne või mitte, millise murega pöörduda arsti poole ja millisega aitab vaid aeg või kodune õige hooldus. Arvajaid ja arvamusi on, nagu sellistes keskkondades ikka, seinast seina ja lõpuks otsustab vanem võtta need seitse tundi EMO-s istumiseks ette. Sest mure on suur ja teadmisi sellest, mida antud olukorras ette võtta, napib. Tallinna Lastehaigla kirurgiakliiniku juhataja ja kirurgi Aleksandra Šilova sõnul vajame Eestis eesnahakitsuse teemal paremat teadlikkust nii lapsevanemate kui ka esmatasandi tervishoiutöötajate seas. Ta teab, et kõik kitsa eesnaha probleemid ei ole haiguslikud. Väga sageli on tegemist hoopis normaalse arengulise seisundiga, mis vajab aega, jälgimist ja õiget nõustamist, mitte kiiret suunamist kirurgile või EMO-sse. Palusime dr Šiloval selgitada seda seisundit täpsemalt.

Kui sageli pöörduvad lapsevanemad eesnahakitsusega seotud muredega EMO-sse ja lastekirurgi vastuvõtule? Igapäevases kliinilises töös moodustavad eesnahakitsuse ehk

fimoosiga seotud pöördumised märkimisväärse osa poisslaste suguelunditega seotud muredest. Siin on kõige olulisem sõnum see, et suur osa neist lastest ei vaja kirurgilist sekkumist ega sageli üldse kirurgi hinnangut, sest tegemist on füsioloogilise ehk normaalse arengulise eesnahakitsusega. Lapse eesnaha kitsust jälgib perearst.

Väikelastel ja noorematel poistel ei peagi eesnahk veel vabalt liikuma. Eesnaha mitteliikuvus on lapseeas sageli normaalne arenguetapp, mis enamasti taandub aja jooksul iseenesest. Näiteks enamikul kolmeaastastest on eesnahk vabalt liikuv, kuid mitte kõigil poistel. Sümptomiteta arenguline kitsas eesnahk ning liited peenisepea ja eesnaha vahel ei vaja ravi. Füsioloogiline eesnaha

mitteliikuvus on kooliealistelgi veel üsna sage ning mõnel poisil võib see täielikult avaneda alles puberteedi ajal või järel.

Millisel juhul vajab eesnahakitsus ravi või kirurgilist sekkumist?

Ravi on vaja siis, kui lapsel on vaevused või tüsistused, näiteks korduv eesnahapõletik ehk balanopostiit, valulik või püsivalt takistatud urineerimine või eesnaha armistumine. Tõeline haiguslik fimoos on palju harvem kui füsioloogiline eesnaha kitsus – hinnanguliselt puudutab see umbes 0,6% poistest 15. eluaastaks ning seda põhjustabki eesnaha armistumine, mis muudab eesnahka jäigaks.

Kirurgilist sekkumist vajab neist omakorda veel väiksem osa. Lihtne eesnaha „punnimine“

urineerimisel ei ole iseenesest operatsiooni näidustus. Enne operatsiooni on sümptomaatilise fimoosi esmavalik sageli hoopis lokaalne steroidravi, mille edukus on kõrge. Erakorralist abi on vaja eeskätt siis, kui laps ei saa üldse päeva jooksul pissida, eesnahk jääb peenisepea taha kinni, peenis on tugevalt turses ja valulik või lisandub palavik ja halb üldseisund. Enamik lapsi vajavad aga vaid rahulikku jälgimist, vanemate nõustamist ja õigeid hooldusvõtteid.

Millised on õiged kodused hooldusvõtted?

Kõige olulisem on õige igapäevane hügieen. Pesta tuleb leige veega ja kui eesnahk liigub juba kergelt ja valutult, on kasulik seda õrnalt avada ning pärast pesemist tagasi peenisepea peale tõmmata. See aitab hoida piirkonda puhtana ja võib vähendada ärritust ning põletike riski. Kui eesnahk on juba vabalt liikuv, muutub selle regulaarne liigutamine urineerimisel ja pesemisel hügieeni osaks.

Eesnahka ei tohi aga kunagi jõuga tagasi tõmmata, sest just sunnitud tagasitõmme võib põhjustada armistumist ja muuta füsioloogilise kitsuse haiguslikuks. Fikseerunud või veel mitteavatavat eesnahka ei tohi hakata ka harjutamise mõttes jõuga avama ei pesemisel ega urineerimisel. Ka ägeda põletiku ajal ei soovitata eesnahka tagasi tõmmata, sest see võib valu suurendada ja põhjustada parafimoosi ehk eesnaha jäämist peenisepea taha kinni, mis on juba erakorraline seisund.

Turses või punetava eesnaha ehk balanopostiidi korral on aga esmane käsitlus enamasti rahulik kodune ravi: leige vesi, ärritajate vältimine (kreemid, salvid), vajadusel valuvaigisti, mõnel juhul kummelivann. Kliinilised juhised soovitavad head igapäevast hügieeni, leiget vett ja ärritajate, nagu seep, vannivaht või niisked salvrätid, vältimist.

Eesnaha ja peenisepea vahele võivad aeg-ajalt tekkida valged moodustised ehk smegma – see on

täiesti normaalne leid, need on surnud epidermise rakud, rasu ja muud osised. Smegma ei ole haiguslik ega erakorraline seisund ning eeldab samuti ainult hügieeni.

Kui siiski on tarvis ette võtta operatsioon, siis millega tuleb arvestada?

Kõigepealt tasub täpsustada, et operatsioon ei ole ainult ümberlõikus, mille käigus eemaldatakse eesnahk täielikult ning peenisepea jääb pärast paranemist katmata. Sõltuvalt olukorrast võib valida ka eesnahka säästva operatsiooni ehk preputsioplastika, kuid sellel on suurem haiguse kordumise võimalus, kui operatsioonijärgsetest juhistest mitte kinni pidada. Ümberlõikus on kindlam lahendus eeskätt armistunud haigusliku fimoosi korral.

EESNAHA MITTELIIKUVUS ON KOOLIEALISTELGI VEEL ÜSNA SAGE.

Mõlemal juhul tehakse operatsioon tavaliselt päevakirurgias üldnarkoosis ja enamasti saab laps koju juba samal päeval. Taastumine kestab umbes 1–2 nädalat ning mõningane turse, punetus ja valu on sel ajal tavaline. Väike veritsus või haava immitsemine on samuti varases taastumisfaasis sage. Raviasutusse tuleb pöörduda siis, kui veritsus on jätkuv, rohke või ei peatu. Tavaliselt paraneb haav probleemideta, kuid haavainfektsioon võib avalduda süveneva punetuse, kasvava turse, halvalõhnalise eritise, palaviku või järjest tugevneva valuna. Siin aitab hügieen.

Kas Eestis tehakse rohkem eesnahka säilitavat operatsiooni või ümberlõikust?

Eestis eelistatakse meditsiinilise näidustuse korral sagedamini eesnahka säilitavat operatsiooni, kuid lõplik valik sõltub meditsiinilisest näidustusest. Otsus sünnib enamasti nii kirurgi kui ka lapsevanemate koostöös. Haiglaravis lähtutakse eeskätt meditsiinilisest näidustusest, mitte automaatsest ümberlõikuse eelistamisest.

Osas kultuurides tehakse poistele ümberlõikust ka sõltumata meditsiinilisest vajadusest, küll aga rõhudes sellele, et nii on igal juhul poisi ja mehe tervisele parem. Kas sellisel väitel on tõepõhi all?

Ei saa öelda, et ümberlõikus oleks igal juhul iga poisi või mehe tervisele parem. Tõenduskirjanduses on kirjeldatud mõningaid võimalikke kasusid, kuid need ei ole nii universaalsed, et rutiinset ümberlõikust soovitataks kõigile. Igapäevase tervise seisukohalt on olulisem regulaarne hügieen, õige hooldus ja vajadusel arsti poole pöördumine.

ÜKS LAAGER võib muuta kõike

Lastelaager leitakse sageli selle järgi, mis vanemale mugav. Kas sellest piisab?

TOIMETAS: SVEN SULA FOTO: SHUTTERSTOCK

Laagri valik võib mõjutada last rohkem, kui esialgu arvatagi oskame. Hea pakub peale sisukate päevade ka kohta, kus laps leiab ehk esimesed päris sõbrad väljaspool kooli, õpib hakkama saama. 2026. aasta suvelaagrite valik on laiemast laiem ja küsimus pole enam selles, kas koha saab, vaid kuhu tasub minna.

Ühed eelistavad klassikalisi looduslaagreid, kus päevad mööduvad metsas ja õhtud lõkke ääres –need annavad lapsele iseseisvuse ja sotsiaalse kogemuse. Teised valivad seikluslaagrid, kus tempokas programm – sport ja atraktsioonid sobivad hästi aktiivsetele lastele.

Oma koha on leidnud ka teemalaagrid. Olgu selleks viikingielu või loovtöö – need pakuvad sügavamat ja tähenduslikumat elamust. Linnalaagrid on seevastu praktiline ja turvaline viis laagrimaailmaga alustada.

Vaiksemaks alternatiiviks on väikesed talulaagrid, kus vähem lapsi ja

rahulikum tempo – sobivad eriti hästi noorematele või tundlikumatele lastele.

Kas otsustamiseks piisab ainult laagri iseloomust?

Kõige olulisem on alustada lapsest Iga laps reageerib uutele olukordadele erinevalt. Kui aktiivne ja seltskondlik laps lööb seikluslaagris õide, siis rahulikuma loomuga last võib sealne tramburai kurnata.

Hästi korraldatud laager reedab ennast enne kohalejõudmist. Programm paistab selgelt läbi mõeldud, mitte üldsõnaline lubadus „põnevast ajast“. Päevadel on rütm, tegevustel eesmärk ja vaba aeg ei tähenda lihtsalt skrollimist.

Sama oluline on meeskond. Lapse kogemus sõltub vähem atraktsioonidest ja rohkem inimestest, kes teda juhendavad. Pädev juhendaja märkab, suunab ja toetab ning just see loob turvalise keskkonna, kus laps saab avaneda.

Kiirspikker

ф Alusta lapsest, mitte laagrist.

ф Vali laagrit teadlikult.

ф Uuri programmi sisu.

Ka laagritüüp mängib rolli. Linnalaager võib olla mugav ja turvaline algus, kuid ööbimisega laager annab lapsele midagi, mida päevane programm ei suuda – iseseisvuse kogemuse. Esimene öö kodust eemal võib olla väike samm, kuid lapse jaoks suur muutus.

ф Tutvu korraldaja taustaga.

ф Kontrolli ka turvalisust.

Niisiis pole olemas parimat laagrit, vaid sobiv laager. Kui valik saab tehtud hästi, kostub aasta pärast küsimus: kas saan jälle minna? l

Lasteaia lõpetamine: mida selga panna?

Kevade lõpp toob paljudesse peredesse ühe väga erilise hetke –lasteaia lõpetamise. See on korraga nii pidulik kui ka mänguline sündmus, mis jääb peagi koolipinki nühkima asuvatele rüblikutele ehk eluks ajaks meelde. Riietuse valik ei ole siin pelgalt praktiline küsimus, vaid osa mälestusest, mis jääb fotodele ja meenutustesse pikaks ajaks. Samas ei tohiks rõivad varjutada päeva olemust – laps peab tundma end vabalt, enesekindlalt ja iseendana.

TEKST: RUMI SAAR FOTO: SHUTTERSTOCK

Mugavus on alati esimene valik

Kuigi lõpetamine on pidulik sündmus, ei tasu unustada, et tegemist on siiski lastega. Riided peavad võimaldama liikumist, istumist, jooksmist ja vahel ka väikest tantsu. Liiga jäigad kangad, sügelevad detailid või keerulised lõiked võivad muuta lapse rahutuks ja mõjutada kogu päeva kogemust. Hea valik on naturaalsetest materjalidest rõivad – puuvill, linane või pehme viskoos. Need hingavad ja püsivad mugavad ka pikema päeva jooksul. Eriti oluline on see

kevadiste temperatuurikõikumiste puhul, kus hommik võib olla jahe ja pärastlõuna juba suvine.

Tüdrukute puhul: lihtne elegants

Tüdrukute kleidivalik kipub sageli kalduma printsessilikkuse poole – tüll, sädelus ja volangid. Need võivad olla armsad, kuid tasub hinnata, kas laps ise tunneb end sellises kleidis hästi. Viimastel aastatel on üha enam näha lihtsama lõikega kleite, kus rõhk on kvaliteetsel kangal ja heledatel toonidel.

Pastelsed värvid, väikesed lillemustrid või klassikaline valge mõjuvad ajatuna ja jäävad ka pildistamisel kaunid. Kui lisada juurde näiteks kardigan või õhuke jakk, saab komplekti hõlpsasti kohandada muutliku ilmaga.

Poiste puhul: vähem on rohkem

Poiste riietuses kiputakse vahel liialdama „väikese täiskasvanu“ stiiliga – ülikond, lips ja lakitud kingad. Tegelikkuses piisab sageli korralikust särgist ja mugavatest pükstest. Hea valik on näiteks

chino-tüüpi püksid koos heleda triiksärgiga.

Jakk ei ole kohustuslik, kuid võib anda pidulikkust juurde. Samas peaks see olema pehme ja elastne, mitte jäik klassikaline pintsak. Lipsu asemel võib kaaluda kikilipsu või jätta kaela täiesti vabaks – see mõjub loomulikumalt ja on lapsele mugavam.

Jalanõud – detail, mis määrab mugavuse

Sageli pööratakse rõivastele suurt tähelepanu, kuid jalanõud jäetakse tagaplaanile. Tegelikult mõjutavad need lapse enesetunnet kõige rohkem. Uued ja sisse kandmata kingad võivad kiiresti hõõruma hakata.

Parim valik on jalanõud, mida laps on juba kandnud. Tüdrukutele sobivad pehmed baleriinad või sandaalid, poistele kerged kingad või isegi viisakamad tossud. Viimane on üha levinum trend, mis ühendab praktilisuse ja kaasaegse stiili.

Ilm ja kihilisus

Eesti kevad on ettearvamatu, mistõttu tasub alati mõelda ka kihilisusele. Õhuke kampsun, jakk või isegi sall võivad päästa olukorra, kui ilm pöördub jahedaks. Samuti tasub arvestada, et kui üritus toimub õues, on pealisriided eriti olulised ja kevadine ilm sageli salakaval.

Lapse arvamus loeb

Oluline, kuid tihti alahinnatud aspekt on lapse enda arvamus. Kui laps saab valida kahe või kolme variandi vahel, tunneb ta end rohkem kaasatuna ja kannab riideid suurema rõõmuga. See peegeldub ka tema olekus ja enesekindluses. Lasteaia lõpetamine ei ole moeetendus, vaid tähenduslik sündmus ning riietus peaks seda toetama, mitte varjutama. Kui laps tunneb end hästi ja vabalt, jääb see päev meelde just sellisena, nagu see olema peab – rõõmus, uhke ja veidi pidulik algus uuele eluetapile.

„Mäletan oma lasteaia lõpupidu“

Kuigi minu lasteaia lõpetamine jääb juba pea 20 aasta tagusesse aega, mäletan tänaseni täpselt, mida tol päeval kandsin. Mul oli üleni valge kleit ja heledad sukad ning valged kingad. Piltidel imeilus! Küll aga ei arvestanud keegi sellega, et minu sisemine spordihing otsustab äkki pärast pidulikku osa poistega ümber maja jooksma minna. Õnnetul kombel õnnestus mul muidugi suure lidumise keskel käpuli käia. Mäletan seda vaatepilti siiani: armas nukuke valges kleidis, põlved üleni verised. Siit õppetund: ei tasu rüblikut inglirüüsse ehtida. Või kui ehid, siis võta igaks juhuks vähemalt vahetusjalanõud kaasa.

Liisa, 27

MATKARAJAD, mida on lihtne läbida ka lastel

Eesti on suurepärane sihtkoht selleks, et võsukestele matkade mõnusid tutvustada. Metsik loodus on meil siin turvaline!

TEKST: PUHKAEESTIS.EE FOTO: SHUTTERSTOCK

Niipea, kui jalad kannavad, panevad põnnid metsa poole punuma. Pole need kaasaja lapsed sugugi ekraani külge kleebitud sellid, kes vaid nutitelefonis ringi matkata viitsivad! Eesti on suurepärane sihtkoht selleks, et võsukestele matkade mõnusid tutvustada. Metsik loodus on turvaline – puuduvad maavärinad, lumelaviinid, lõgismaod ja vulkaanid.

Hästi märgistatud matkarajad juhatavad kätte põnevamad paigad, moodustavad metsas paraja pikkusega ringi ja toovad kenasti algusse

tagasi. Pole planeerimisvaeva ega eksimise riski – puhas avastamise rõõm!

Kui matkatee on pikk nagu lohe saba, väsib väike matkaja muidugi ära. Mõnus matk ei pea toimuma võimete piiril, vaid mõistlik on valida rada, mil pikkust paari kilomeetri kanti. Eesti on märgistatud matkateedega tihedalt täis tikitud – igast linnast on võimalik poole tunniga jõuda mõne matkaraja algusse.

Tallinnas

Pääsküla raba loodusõpperada on ainulaadne paik Tallinna külje all, mis viib eemale linnakärast ja pakub võimalust nautida

põhjamaist loodust vaid 30 minuti kaugusel kesklinnast.

Nelja kilomeetri pikkune rada kulgeb mööda pinnase- ja laudradu läbi erinevate metsatüüpide, üle kanalite ja allikate. Männikupoolses osas asub kümne meetri kõrgune vaatetorn, kust avaneb kaunis vaade rabamaastikule ja kus saab hetkeks puhata ning vaikust nautida. Kahe kilomeetri pikkune laste- ja invarada, mis kulgeb peamiselt pinnatud teel, on täielikult läbitav ka lapsevankri või ratastooliga. Mõlemale rajaosale on paigaldatud infostendid, mis tutvustavad kohalikku loodust. Eheda elamuse pakub ka 280 meetri pikkune ujuv laudtee, mis

viib sügavamale rabasse. Suvel rõõmustavad külastajaid õitsvad kanarbikuväljad, talvel aga maagilised lumised vaated.

Kui soovid marju või seeni korjata, tee seda radadest ja sildadest eemal, et järgmistel matkajatel oleks võimalus rabamaastiku ilu kogeda.

Rabateed võivad olla lõiguti üleujutatud.

Põhja-Eestis

Tallinnast startides tasub sihikule võtta Keila-Joa pargi loodusrada. Kohalikud armastavad seda kohta – park näeb oma jugade, mõisatreppide ja rippsildadega välja nagu muinasjutt! Pruutpaarid käivad siin pildistamas ja pulmalukke kinnitamas. KeilaJoal on ilus igal aastaajal –talvel ehitab pakane purikatest lühtreid ja suvel pakub vaatemängu vaba, vahutav vesi. Keila juga pole ohtlik – kõige toredam on lastega seda päris ligidalt uurida.

Lääne-Eestis

Rannametsa-Tolkuse loodusõpperada viib Pärnumaa kaunimate maastike keskele!

Rannametsa luited on tuntud oma muljet avaldavate vaadete ja loodusliku mitmekesisuse poolest, nende paremaks tutvustamiseks on rajatud mugav 2,2 km pikkune ringikujuline õpperada. Osa teekonnast kulgeb laudteel, mis viib läbi luitemänniku ja üle Tolkuse raba, möödudes rabajärvedest, infostendidest ja puhkepaikadest. Rada suundub ka Tolkuse raba suurima laukani, kus on võimalik istudes rabajärve vaadet imetleda või ujuma minna. Rannametsa kõrgel luitel asub Tornimäe vaatetorn, kust avaneb lummav vaade rabale ja Pärnu lahele. Rada on parklast laukani edasi-tagasi läbitav ka ratastooli ja lapsevankriga.

Lõuna-Eestis

Lõuna-Eesti loodust peavad kohalikud ise kõige ilusamaks –

TÜRI ELAMUSPARK

Eesti soodsim seikluspark!

TULE TÜRİ ELAMUSPARKI!

Elamuspark on 2017. aastal avatud ja kiirelt arenev üks suuremaid seiklusparke Eestis. Igal aastal oleme parki suurendanud mõne atraktsiooniga nagu näiteks võrgumaailm, batuudiväljak, disc golf ’i rada jne.

TULE PEREGA SEIKLEMA!

Türi elamuspargis on lustimist ja katsumusi kogu perele kolmeaastastest lastest alates. Väiksemad saavad turnida Eestis ainulaadses võrgumaailmas ja hüpata välibatuudiväljakul.

www.tyrielamuspark.ee Türi Elamuspark

Türi vald, Tori küla, Kõrgesaare metskond 198. Avatud juunis, juulis, augustis iga päev 12–19, v.a riigipühad. Tel 5308 8495, e-post info@tyrielamuspark.ee

metsikud jõesängid ja liivakivipaljandid ning maalilised järvekesed. Taevaskoja matkarada on piirkonna pärl. Siin näeb kõike iseloomulikku tihedasti koos. Ahja jõe ürgoru kohal kõrguvad kuldkollased kaldad, üleval klammerduvad seinte külge kõverikud männijuurikad ja veepiiril on peidus koopad. Lapsed käivad siin ringi, suud vaimustusest lahti.

Saartel

Suure ja tuntud Saaremaa kõrval asuv Hiiumaa on nagu hästi hoitud saladus – veelgi vingemate loodusradadega. Orjaku õpperada kulgeb läbi kauni Käina lahe kaldaroostiku, piki laudteid ja tutvustab linde. Metsas müdistamine on lastega kõige mõnusam siis, kui matk tegelikult väga metsik ei ole. Hea, kui saaks oma põnni ikka kuiva jalaga kätte ja soovitavalt mitte päris mudasena. Matkarada viib üle märja maa, vee ja raba sinna, kuhu muidu ei pääse.

Kevadel kodu SÄRAMA

TOIMETAS: EVE KALLASTE FOTO: SHUTTERSTOCK Igakevadine suurem koristus võib tõepoolest tunduda hiiglasliku ettevõtmisena, aga kui teha seda jaokaupa, jääb energiat ka toredateks tegevusteks.

Eelmises Pere ja Kodu numbris võtsime luubi alla magamis- ja elutoad, mille kordategemine on justkui soojendus tõsisemaks puhastamiseks. Seekord tuletame meelde, et lisaks sellele, et puhtaks peavad saama aknad ja põrandad ning seinad, on aeg ette võtta ka köök ja vannituba.

Köök

Köögis tuleks hoolega puhtaks küürida kapid nii seest kui ka väljast, riiulid ning kogu köögitehnika: pliit, ahi, veekeetja, külmkapp, õhupuhasti ja ventilatsioonirestid.

Nõuandeid köögiseadmete puhastamiseks: Ahi tuleks enne puhastusainega töötlemist soojendada. Samuti võib valada küpsetusplaadile pisut vett, et ahju tekiks niiskus. Kui ahi on piisavalt soe, küüri ahi pehme lapi või õrna nõudepesušvammiga, kasutades selleks spetsiaalset vahendit või tugevatoimelist nõudepesuvahendit. Et keemia ahju ei jääks, pese pinnad üle ja jäta uks kuivamiseks lahti.

Õhupuhasti filtrit tuleks ideaalis puhastada keskmiselt kolme kuu tagant. Rasvast ummistunud filter võib halvemal juhul süttida. Juhul, kui õhupuhastil puudub otseühendus ventilatsiooniga, tuleb kord poole aasta jooksul vahetada ka mittepuhastatavaid söefiltreid. Metallfiltri puhastamine on lihtne protseduur, mida saab teha nii nõudepesumasinas kui ka kuuma vee all nõudepesuvahendi ja švammiga.

Nii nagu tavalise ahju puhul, soovitatakse enne mikrolaineahju küürimist seda eelnevalt veidi niisutada. Selleks aseta ahju kauss veega ja lase ahjul mõni minut töötada. Mõni lisab veele ka sidrunit. Seejärel puhasta pinnad pehme lapi ja pesuainega.

Veekeetja ja kohvimasina puhul on suurimaks nuhtluseks katlakivi. Puhastamiseks sobib ideaalselt äädikas või sidrunhape – lisa 3 sl äädikat või 3 sl

sidrunhapet 1 liitri vee kohta, lase ainetel vees seista ja pane masin tööle. Kui vesi on keema läinud või kohvimasin tilkumise lõpetanud, lülita masin välja, loputa ja keeda uuesti paar korda puhta veega läbi, et eemaldada äädikale omast spetsiifilist lõhna ja maitset.

Nõudepesumasina puhul vajavad kõige tihedamat puhastamist masina põhjas asuvad filtrid. Kui piserdustorude avadesse on kogunenud mustusejääke, saab neid eemaldada hambatikuga. Kord kolme kuu jooksul soovitatakse teha tühjale masinale pesu, kasutades selleks spetsiaalset vahendit ja pottide pesu programmi. Uksetihendeid ja masina sisemust puhasta niiske lapi ja vee-äädika lahusega.

Vannituba

Vannitoas on kõige suuremaks tüütuseks katlakivi. Kord nädalas tuleks puhastada kõik pinnad õrna lapi või kummikaabitsa ja äädikalahuse või happelise pesuainega. Suurpuhastuse käigus tasub küürida kohad, kuhu igapäevaselt kuigi kergelt ligi ei pääse. Vajadusel tasub värskendada silikooniga täidetud pragusid, mis kipuvad pidevalt veega kokku puutudes lahti minema. Kui kraanikauss ummistub tihti, vaata suurpuhastuse käigus üle ka valamu all olev õhulukk ja puhasta see korralikult.

Et pikendada pesumasina eluiga, vajab see pidevat hoolt. Katlakivi saab pesumasinast eemaldada, kui lisada pesuainesahtlisse katlakivieemaldaja ja panna masin tühjalt tööle 90-kraadise temperatuuriga. Protseduur eemaldab katlakivi ja kõrge temperatuur tapab bakterid. Samuti tasub aeg-ajalt puhastada pesuainesahtlit, kuhu tekivad pesupulbrijäägid. Sahtli saab kenasti puhtaks sooja vee ja švammiga. Enne puhastamist tasub aga ohutuse huvides masin vooluvõrgust eemaldada!

Allikas: Moodne Kodu

PUH AS KODU võib olla ka lapsevanema ja loomaomaniku normaalsus

Ilmselt on kõik lapsevanemad ja loomaomanikud tundnud, et kodus puhtuse hoidmine on justkui täiskohaga töö, mis mõjub sageli võimatu missioonina. BISSELL-il on aga selle vastu rohtu. Hiljuti toimus Tallinnas BISSELL-i uusimate kodukoristuslahenduste esitlus, mis tõi kokku tuntud Eesti sisuloojad ja meediaesindajad. Üritus keskendus kaasaegsetele lahendustele puhta kodu hoidmiseks ja fookuses olid eelkõige lastega pered, aktiivse eluviisiga inimesed ning lemmikloomaomanikud.

Esitlusel olid kohal mitmed sotsiaalmeediast tuntud näod, nagu Marii Heleen Penu, Anete Toming, Annabel Männamaa ja paljud teised. Iga külaline sai seadmete võimsust ka oma silmaga näha ja proovida. Muu hulgas katsetati erinevate materjalide ja tasapindade puhastamist: vabaneti nii märgadest plekkidest, nagu kohv ja punane vein, kui ka muust prahist, nagu laiali puistatud hommikuhelbed ja lemmikloomade porised käpajäljed.

IGAPÄEVANE ABILINE

NII PEREDELE, LOOMAOMANIKELE KUI KA AUTOJUHTIDELE

BISSELL-i kaasaskantavate plekieemaldajate sari ongi loodud olukordadeks, millega lahendada koduseid „plekikatastroofe“: kohv tilgub diivanile, koer jätab maha räpased käpajäljed või lapse moosipirukas kukub autoistmele.

Üritusel esitletud SpotClean C9 seade on suurepärane abimees sügavpuhastuseks, sest eemaldab tõhusalt plekke mitmesugustelt kangastelt. Parim tulemus saavutatakse spetsiaalsete

BISSELL-i puhastusvahendite abil, mis on lastele ja lemmikloomadele täiesti ohutud ning mille on välja töötanud Ameerika teadlased.

KIIRE, LIHTNE JA

MÄRGATAVALT PUHTAM

Ürituse ajal said külalised keerutada ka „õnneratast“, mille abil loositi välja kodus juhtunud äpardus. Näiteks, kui

loosiratas andis ette kassiliiva, siis valati see põrandale ja sisuloojad said katsetada, kui kiiresti ja efektiivselt BISSELL CrossWave OmniForce Edge Find Selecti tolmuimejad mustusest vabanevad.

BISSELL-i uue seeria tolmuimeja suudab samaaegselt nii mustuse endasse koguda kui ka mopiga vedelikke eemaldada. Lisaks aitab täiustatud servapuhastus korjata isegi peent mustust raskesti ligipääsetavatest kohtadest ning kahekordse mahutiga süsteem tagab, et põrandat pestakse ainult puhta veega.

TÜÜTUD KARVATUUSTID

ON MINEVIK

Iga lemmikloomaomanik teab olukorda, kus kangekaelne karv jääb tolmuimeja pilusse kinni ja seda on peaaegu võimatu eemaldada. Uus BISSELL PowerClean FurFinder kujutab endast aga tõelist läbimurret selle probleemi lahendamisel. Kerge, aga võimas masin on loodud spetsiaalselt kõige kangekaelsemate majapidamisplekkide eemaldamiseks. Juhtmeta disain, karvadest moodustunud sasipuntrast vaba hari ja LED-tuli aitavad tuvastada isegi kõige väiksemad karvad mööbli alt ja põrandaliistude äärest. Selle manööverdusvõime ja tõhusus muudavad nii põrandate, diivanite, treppide kui ka autosalongide puhastamise imelihtsaks.

„Meie eesmärk on muuta puhtus normaalsuseks kõigile: isegi kodudele, kus lemmikloomade karvad, laste näpujäljed ja tolm on igapäevased nähtused. BISSELL-i seadmeid testitaksegi päris kodudes, et tagada lahenduste tõeline toimimine,“ rõhutab Edwin Weteling, BISSELL-i müügi- ja äriarenduse tegevdirektor.

www.bissell.eu bisselleesti

Lapse esimene lemmikloom. Mida see pere jaoks tähendab?

Pea kõik lapsed unistavad päris oma lemmikloomast. Oluline on aga see, et kui perre võetakse lemmik, on ta siiski alati kogu pere oma. Mida on vaja kindlasti teada enne, kui koju koduloom tuua? Küsimustele vastab veterinaar dr Kristel Rjabov NordicVet Loomakliinikust.

TEKST: KAIRI PRINTS FOTOD: SHUTTERSTOCK, ERAKOGU

Mida tähendab pere jaoks lemmiklooma võtmine – kuidas see muudab igapäevaelu ja vastutust? Lemmikloom on uus pereliige. See tähendab, et kõik pereliikmed peaksid olema sellega kursis ja selleks valmis, eriti lapsevanemad, kellel lasub lõplik vastutus lemmiklooma eest. Koerte puhul peab kindlasti arvestama nende liikumisvajaduse ja pere võimalusega seda igapäevaselt täita. Kassidele tuleb pakkuda võimalust käituda liigiomaselt (ronimine, kraapimine, mängimine), lisaks tuleb arvestada ka nende isikliku ruumiga. Eksootiliste loomade (närilised, roomajad, kahepaiksed, kalad) puhul on kindlasti väga tähtis pakkuda neile õigeid elutingimusi. Igapäevaelu mõttes on ilmselt tähtsaim see, et keegi peab kodulooma eest vastutama ja temaga tegelema – see tähendab tervisekontrolle, vaktsineerimist, hambapesu, hooldust/grooming’ut, loomaarsti juures käimist ja vajadusel ravi osutamist. Ehk kui loom peaks vajama igapäevaselt ravimeid (kas ajutiselt või püsivalt), peab olema keegi perest valmis sellega tegelema. Lisaks tuleb mõelda võimalikule hoiukodule või hoidjale, kui pere peaks viibima kodust eemal.

Kui realistlikud on perede ootused enne looma võtmist ja mis neid kõige sagedamini üllatab?

Aina rohkem näeme tänapäeval inimesi, kes suhtuvad

kodulooma võtmisesse väga pragmaatiliselt, uurides eelnevalt soovitud looma ja tõu kohta ning valmistudes selleks kohustuseks korralikult ette. Pühendunud loomaomanikud teevad lõviosa tööst tihti just ennetusega ära – regulaarne vaktsineerimine, hambahooldus ja tervisekontrollid aitavad meil koduloomadel kogu elu vältel silma peal hoida ning probleemidele varakult jaole saada. Sellisel juhul tuleb üllatusi harvem ja ka nende esinemisel on omanikud tihti teadlikud ning valmis tegutsema. Kahjuks on aga ka palju olukordi, kus kõike ei olegi võimalik ette näha. Kuigi saame loomade (ja eriti koerte) puhul valida meile sobiva liigi ja tõu, tuleb siiski meeles pidada, et iga loom on indiviid ning kunagi ei garanteeri looma tõug tema iseloomu ega tervist. Paljud on näiteks üllatunud, kui nende koertel ilmnevad käitumisprobleemid, millega tuleb tegelema hakata. Samuti ei eelda keegi, et nende koduloomal võib olla tervisemuresid, ent kroonilised haigused võivad ka loomi terve elu saata. See tähendab omanike jaoks sagedasi kliinikuvisiite ja elupõlist ravi. Kasside ja näriliste osas võin veel välja tuua, et endiselt levib kahjuks arvamus, et nendega ei pea palju igapäevaselt tegelema ning loom saab lihtsalt laste lõbuks kodus olemas olla. See aga tingib kahjuks selle, et paljud loomad (eriti eksootilised loomad) on väärkoheldud või elavad kodus halbades pidamistingimustes.

Lisaks tundub paljudele inimestele, et kui looma ostmine oli odav, siis ei saa nende pidamine või ravi eriti kallis olla, mistõttu võib loomade haigestumisel see olla omanike jaoks ootamatult suur väljaminek. Kindlasti on ka nende loomade pidamine vastutus ja kohustus, mida ei tohiks kergekäeliselt võtta.

Kuidas mõjub lapsele see, kui ta saab endale lemmiklooma?

Koduloomadel on lastele üldiselt pigem positiivne mõju ja seda just seetõttu, et lapsed loovad oma lemmikutega tugevad emotsionaalsed sidemed. Lapse lähedane suhe oma koduloomaga pakub seltsi, turvatunnet, ühtehoidmist ja meelelahutust ning seda eriti nendel hetkedel, kus laps läbib elus mõnd stressirohket perioodi. Lemmikloomadega lastel on tihti suurem huvi loomade ja looduse vastu, lisaks õpivad nad juba varajases eas empaatiat elusolendite vastu, korrektseid viise loomadele lähenemiseks ja nendega suhtlemiseks.

Teadusuuringud on leidnud, et lemmiklooma omamisel võib olla positiivne mõju lapse vaimsele tervisele ja ka tema sotsiaalsele käitumisele. Lapsed loovad oma lemmikloomadega sidemeid, mis on võrreldavad sõprussuhetega. Paljude laste jaoks on kodulooma omamine tähtis osa nende elust, mida nad saavad jagada teistega ning seeläbi luua sotsiaalseid sidemeid nii koolis kui ka mujal. l

Kuidas valmistuda looma võtmiseks

vastutustundlikult?

ф Arutada peresiseselt (esmalt vanemad omavahel) läbi, kas pere on valmis lemmiklooma võtmiseks, arvestades ka sellega, et see on suur majanduslik väljaminek.

ф Mõelda läbi loomaliik ja ­tõug ning tutvuda põhjalikult nende iseloomude ja eluvajadustega, lisainformatsiooni saamiseks võib suhelda ka spetsialistidega.

ф Arvestada, et lemmiklooma võtmisega võib kaasneda ka ootamatuid raviarveid, mille jaoks võib olla mõistlik loom kindlustada ja hoida eraldi lemmiku kogumiskontot. Parim ravi on ennetus, iga­aastased vaktsineerimised ja tervisekontrollid on olulised.

ф Tutvustada juba enne lemmiklooma võtmist lapsele erinevaid loomi ja viise, kuidas neile turvaliselt läheneda ning nendega mängida. Oluline on anda lemmikule võimalus eralduda ebasobivast situatsioonist ja selgitada lapsele ka selliseid olukordi.

ф Probleemide korral tuleks alati võtta ühendust loomaarsti või loomade käitumisspetsialistiga. Nii mõnigi probleem on lahendatav, kui sellele õigeaegselt jälile saada.

LIHTNE pliiatsitops

On väga tore, kui laps saab oma kätega teha lihtsa asja, mida ta päriselt ka kasutama hakkab. Seekord valmib lõbus pliiatsitops. Siin on juhised, mida lapsele tutvustada, et ta saaks ise pliiatsitopsi meisterdada. Klammerdaja kasutamisel võid pakkuda enda abi.

TEKST: EVE KALLASTE FOT0D: SHUTTERSTOCK

Vaja läheb:

ф tualettpaberirulle (3 tk)

ф pruuni paberit või paberkotti

ф kartongi ja papptaldrikut

ф kääre

ф liimi või liimipulka

ф klammerdajat (valikuline)

ф viltpliiatseid

Topsi valmistamine

Alusta tualettpaberirullide ühendamisest. Aseta need kõrvuti ja kinnita liimi või klammerdajaga. Lõika pruunist paberist pikk riba ja voldi seda edasi-tagasi, et tekiks akordionilaadne struktuur. See on lõvi lakk.

Keera volditud riba ringiks ja liimi otsad kokku.

Nipp!

Pliiatsitopsi värvimine või selle peale mustrite joonistamine teeb tulemuse veelgi põnevamaks!

Lõika papptaldrikust välja väike ring lõvi näoks ja poolikud ringid kõrvadeks.

Joonista näole silmad, nina ja suu. Liimi nägu laka keskele. Kinnita lõvi pea ühe rulli küljele. Lõika kartongist või papist välja käpad ja saba. Kinnita need liimiga rullidele. Saba kinnitamisel võib laps abi vajada. Ongi tops valmis! l

Pakume nii üldarstiabi kui ka väga spetsiifilisi uuringuid ja protseduure: vaktsineerimisest ja küünelõikusest kuni laparoskoopiani.

kõiki NordicVet Loomakliinikusse (Koskla 16, Tallinn)

Oleme avatud esmaspäeval ja kolmapäeval 9-19, teistel tööpäevadel 9-17!

Peep Veedla AASTARING LINDUDEGA.

152 LINDU

 432 lk, kõvaköide

 Kirjastus Pesapaik

2021-2025 Virumaa

Teataja rubriigis “Nädala lind” ilmunud linnulood.

VT peatoimetaja Eva Samolberg: Peebu linnulugude sari “Nädala lind” on laupäevase

Virumaa Teataja muhe ja hariv lugemine juba aastaid. Lõpuks ometi saab kõik lood nüüd korraga ette võtta ja miks mitte igal õhtul enne uinumist ühe linnu võrra targemaks saada.

Kochka USU ENDASSE!

 24 lk

 Kirjastus Koolibri

Tunded on meie sees nagu seemned viljasalves. Üks neist tunnetest on enesekindlus, tänu millele suudame elus ette tulevate probleemidega hakkama saada. Enesekindel inimene usub endasse ja oma võimetesse. Aga kuidas luua ja kasvatada enesekindlust juba lapseeas?

UUED MEGA BLOKS KLOTSIDEGA SÕIDUKID VÄIKELASTELE!

MEGA BLOKS klotsidega sõidukid sobivad suurepäraselt igapäevaseks arendavaks mänguks pakkudes palju mänguvõimalusi!

Raamat räägib loo Laurast, kes on väga ebakindel ja kardab uusi asju proovida. Ta tardub iga kord paigale, kui tal rühmas midagi teha palutakse. Sageli laseb ta oma sõbral enda eest otsustada. Ent ühel päeva külvab õpetaja Laura südamesse enesekindluse seemne. Ta paneb Laura uskuma, et Laura saab hakkama, ja julgustab teda proovima, mis omakorda viib eduelamuseni. Sageli tärkabki lapses enesekindlus siis, kui ta avastab, et on mingis valdkonnas eriti hea. www.koolibri.ee

Diego Vaisberg

SEIKLEJA KRÄPSU. OOTAMATUD JUHTUMISED

 Kirjastus Koolibri

Kolmevärvilise kasukaga tänavakass Kräpsu on nii uudishimulik, et satub alailma sekeldustesse. Seekord kukub ta tuvi taga ajades otse kanalisatsioonitorru ja nüüd alles seiklused algavad! Kuldne võluhiir lubab täita Kräpsu kolm soovi. Kas mõni neist läheb ka täide? Millised üllatused kiisut veel ees ootavad?

Trükitähtedega koomiksiraamatut saab laps ise lugeda, et teada saada, kuidas lugu lõpeb. www.koolibri.ee

Loomapiltidega traktor tutvustab väikelastele ladumise ja sobitamise rõõmu läbi loova ja mängulise tegevuse. Võidusõidu veok võimaldab kasutades klotse ja detaile ehitada kokku veok või luua autode jaoks erineval moel trikirada. Sõidukid sobivad lastele alates 1. eluaastast ja ühilduvad ka teiste MEGA BLOKS sarja klotside komplektidega.

Marit

Aro TINDER PISARAID EI USU

 Kirjutades vabaks

Swipe, match, ghosting –tänapäeva kohtingumaailm ei ole lihtne. Tinder pisaraid ei usu on aus ja sügav raamat, mis räägib valusatest ja tõelistest tunnetest. Perfektne lugemine neile, kes otsivad päris ühendust. www.kirjutadesvabaks.ee

Pauline Oud MIDA SA TUNNED?

 Kirjastus Koolibri

Kuidas saada aru, kui keegi on õnnelik, kurb või vihane? Milline ta siis on ja mida ta teeb? Kas võib tunda ka mitut tunnet korraga? Milline oled sa ise uhke, häbeliku või kadedana? Ja mis aitaks, kui tunned end halvasti? Missuguste sõnadega kirjeldada seda, mida sa tunned? Humoorikate ja elulähedaste lugudega raamatus otsitakse nendele ja muudelegi küsimustele vastuseid ning mõeldakse, kuidas olla sõprade suhtes osavõtlik. www.koolibri.ee

KARJALAPSE SEIKLUSRADA

AVATUD IGA PÄEV

Leigarite kontserdid 24. mail Sassi-Jaani talu õuel, põnevat tegevust jagub terveks päevaks.

Lõbusad PULGAKOOGID

Tõenäoliselt väiksemad lapsed neid pulgakooke veel ise emale emadepäevaks ei valmista, aga ühe mõnusa pühapäevase koos meisterdamise töötoa saab ikka teha. Ja kui koogid on valmis, võib need kaunilt kimpu sättida ja emmele lilledena kingiks viia.

TEKST JA FOTOD: PAULA SÄREKANNO

NÕUD JA REKVISIIDID: GEMOSS

Banaanileiva pulgakoogid tumedas šokolaadiglasuuris

18 pulgakooki

Veidi tervislikuma sisuga banaanileiva pulgakook sobib neile, kes ei saa süüa piimatooteid, aga tahaks ka lõbusate pulgakoogikestega maiustada. Sisult tervislik, aga maitseb patuselt hästi!

Vaja läheb:

ф 2 banaani (u 400 g koos koorega)

ф 225 g täisteraspeltajahu

ф 50 ml oliiviõli

ф 90 g kookospalmisuhkrut

ф 1 muna

ф 1 tl soodat

ф 1 tl vanillisuhkrut

ф 1 tl kaneeli

ф 1 tl kardemoni

Valmistamine:

Banaaniglasuur:

ф 2 küpset banaani (190 g)

ф 50 ml kaeravahukoort

ф 100 ml agaavisiirupit

ф 1 sl sidrunimahla

ф 1 tl vanillisuhkrut

Glasuurimiseks:

ф 300 g tumedat šokolaadi

ф kaunistuseks värvilisi suhkrupallikesi

ф pulgakoogipulki (18 tk)

Esmalt valmista banaanileib. Koori banaanid ja purusta kahvliga püreeks. Tõsta püree suurde kaussi, lisa oliiviõli, muna, palmisuhkur ja maitseained ning sega hoolikalt läbi. Sega jahu soodaga ja lisa järk­järgult tainale, samal ajal pidevalt segades. Kalla tainas küpsetuspaberiga vooderdatud 20 cm diameetriga koogivormi ja küpseta 180 kraadi juures 35–45 minutit, kuni hambatikk tuleb koogi seest puhtalt välja. Võta ahjust välja ja jäta jahtuma – kook peab pulgakookide valmistamiseks täielikult maha jahtuma.

Glasuuri valmistamiseks pane kannmikserisse banaanid, kaeravahukoor, agaavisiirup, sidrunimahl ja vanillisuhkur ning purusta ühtlaseks.

Jahtunud kook pudista väikesteks tükkideks suurde kaussi. Kalla peale banaaniglasuur ja sega lusikaga hoolikalt läbi. Tainas jääb niiske ja kleepuv, et saaksid sellest vormida pallid. Tee tainast 18 väikest pulgakoogipallikest ja aseta need küpsetuspaberiga kaetud taldrikule või ahjuplaadile. Tõsta alus koos koogipallikestega üheks tunniks sügavkülma, et koogid jõuaksid taheneda.

Sulata veevannil šokolaad. Koogi kokku tõstmiseks kasta pulgakoogipulga ots 1 cm ulatuses sulatatud šokolaadi sisse ja torka seejärel ühe koogipalli keskele. Nüüd tõsta pall pulga abil šokolaadi sisse nii, et ta saab sellega üleni kaetud. Tõsta koogike šokolaadist välja ja luba veidi nõrguda – vajadusel aita ühe koogipulga või teelusika otsaga liigsel šokolaadil külgedelt ära tilkuda. Veel niiskele šokolaadile puista peale suhkrupallikesi või kaunistusi. Tõsta kook kuivama keetmata riisiga täidetud kõrgesse karpi – riis aitab pulki püsti hoida. Korda sama, kuni kõik koogikesed on valmis. Tõsta koogid külmkappi seisma veel vähemalt 30–60 minutiks. Säilita kooke külmikus.

Šokolaadipulgakoogid

30 pulgakooki

Juba see šokolaadikook ise on nii hea, et kipub kapilt kaduma. Koos täidise ja piimašokolaadiglasuuriga on ta aga lihtsalt jumalikult šokolaadine suutäis.

Vaja läheb:

ф 190 g võid

ф 190 g tumedat šokolaadi

ф 190 g kookospalmisuhkrut

ф 100 g valget speltajahu

ф 1 tl küpsetuspulbrit

ф 40 g toorkakaopulbrit

ф 3 muna

ф 1 tl vanillisuhkrut

Valmistamine:

Glasuur:

ф 200 g toatemperatuuril võid

ф 200 g steeviaga magusainet + 40 g tärklist (või 240 g tuhksuhkrut)

ф 40 g toorkakaopulbrit

ф 50 ml vahukoort

ф 1 tl vanillisuhkrut

ф veidi soola

Sulata veevannil või ja šokolaad ning vispelda ühtlaseks. Vispelda hulka kookospalmisuhkur ja seejärel pidevalt vispeldades ükshaaval munad. Sega eraldi kausis kokku jahu, küpsetuspulber, toorkakao ja vanillisuhkur. Lisa kuivained taina hulka samal ajal pidevalt segades, kuni saad ühtlase massi. Vooderda 26 cm lahtikäiv koogivorm küpsetuspaberiga ja kalla tainas vormi. Silu pealt ühtlaseks ja küpseta 170 kraadi juures 30 minutit. Võta ahjust välja ja tõsta kapile jahtuma. Glasuuri valmistamiseks vahusta suures kausis mikseriga toasooja võid 2–3 minutit, kuni see on õhuline ja pehme. Sega eraldi kausis kokku steeviaga magusaine, tärklis, vanillisuhkur, sool ja toorkakao ning sega see järkjärgult pidevalt vahustades või hulka. Viimasena lisa 50 ml vahukoort ja jätka vahustamist, kuni mass on ühtlane. Nüüd pudista jahtunud šokolaadikook pisikesteks tükkideks otse glasuuri juurde suurde kaussi. Kui kogu kook on kaussi lisatud, sega koogipudi ja glasuur ühtlaseks nätskeks massiks nii, et saaksid sellest

Katteks:

ф 400 g piimašokolaadi

ф meelepäraseid kaunistusi, näiteks kuldseid suhkrupärleid

ф pulgakoogipulki (30 tk)

vormida ilusad pallid. Tee tainast 30 palli ja aseta need küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile. Tõsta ahjuplaat 30 minutiks sügavkülma ja luba pallidel taheneda. Pulgakookide valmistamiseks võta nüüd valmis pulgakoogipulgad ja sulata veevannil piimašokolaad. Tõsta väikesele taldrikule valmis ka meelepärased kaunistused. Kasta pulgakoogipulga ots 1 cm ulatuses sulatatud šokolaadi sisse ja torka seejärel ühe koogipalli keskele. Nüüd tõsta pall pulga abil sulatatud šokolaadi sisse nii, et ta saab sellega üleni kaetud. Tõsta koogike šokolaadist välja ja luba veidi nõrguda – vajadusel aita ühe koogipulga või teelusika otsaga liigsel šokolaadil külgedelt ära tilkuda. Veel niiskele šokolaadile puista peale suhkrupallikesi või kaunistusi. Tõsta kook kuivama keetmata riisiga täidetud kõrgesse karpi – riis aitab pulki püsti hoida. Korda sama, kuni kõik koogikesed on valmis. Tõsta koogid külmkappi 5–10 minutiks seisma. Säilita kooke külmikus.

Nipp!

Kui tahad lihtsalt üht mõnusat ja mahlast šokolaadikooki, küpseta sama tainast umbes 20 minutit – nii jääb kook pealt kergelt krõbe ja seest šokolaadiselt nätske.

Ferromax

Ferromax LOODUSLIK RAUASIIRUP Tonic Strong

Strong

ANNAB JÕUDU KOGU PERELE! ANNAB JÕUDU KOGU PERELE!

ANNAB JÕUDU KOGU PERELE! ANNAB JÕUDU KOGU PERELE!

OÜ Tel. 666 0091

OY, Soome Hulgimüük: Loodustoode

Tootja: Hankintatukku

Sobib ka taimetoitlastele

Sobib ka taimetoitlastele

oniseerib

• Toniseerib

aitseb hästi ka lastele

• Maitseb hästi ka lastele

oimib kiirelt

• Toimib kiirelt

FERROMAX TONIC STRONG mikstuuri kasutatakse rauapuuduse ennetamiseks raseduse korral või rinnaga toitvatele emadele, rauavaese dieedi ja ühepoolse toiduvaliku korral, toniseeriva vahendina haigustest taastumise perioodil. Toidulisandina soovitatakse ka vanaemadele, vanaisadele, lastele ning sportlastele. FERROMAX TONIC STRONG on valmistatud rauarikastest ravimtaimedest (nõges, iisop, kaselehed, põldosi, sidrunmeliss ja aniisiisop) ja maitsestatud mustsõstramehuga.

FERROMAX TONIC STRONG mikstuuri kasutatakse rauapuuduse ennetamiseks raseduse korral või rinnaga toitvatele emadele, rauavaese dieedi ja ühepoolse toiduvaliku korral, toniseeriva vahendina haigustest taastumise perioodil. Toidulisandina soovitatakse ka vanaemadele, vanaisadele, lastele ning sportlastele. FERROMAX TONIC STRONG on valmistatud rauarikastest ravimtaimedest (nõges, iisop, kaselehed, põldosi, sidrunmeliss ja aniisiisop) ja maitsestatud mustsõstramehuga.

15 ml FERROMAX TONIC STRONG siirupit sisaldab 18 mg rauda. FERROMAX TONIC STRONG on saadaval 250 ja 500 ml pakendis.

Annustamine: lastele 7ml

Annustamine: lastele 7ml päevas, täiskasvanuile 15 ml päevas. NB! Avatud pakendit tuleb hoida külmkapis, kus ta säilib 2 kuud.

Nipp!

Kui soovid pallikeste katmiseks roosat šokolaadi, sega sulatatud valge šokolaadi hulka paar tilka punast toiduvärvi.

Sidrunibiskviidiga valge šokolaadi pulgakoogid

30 kooki

Mõnusalt värske alatooniga sidrunibiskviit ja valge šokolaad on kindel publiku lemmik ning võlub oma maheda maitsega ära nii väikesed kui ka suured koogisõbrad.

Sidrunibiskviit:

ф 175 g speltajahu

ф 1.5 tl küpsetuspulbrit

ф veidi soola

ф 110 g võid

ф 180 g steeviaga magusainet või suhkrut

ф 2 muna

ф 1 tl vanillisuhkrut

ф 100 ml piima

ф 1 sidruni riivitud koor

ф 40 ml sidrunimahla

Valmistamine:

Glasuur:

ф 220 g toorjuustu

ф 230 g toasooja võid

ф 200 g steeviaga magusainet + 50 g tärklist (või 250 g tuhksuhkrut)

ф 1 tl vanillisuhkrut

ф veidi soola

Kaunistamiseks:

ф 400 g valget šokolaadi

ф värvilisi suhkrupallikesi kaunistamiseks

ф pulgakoogipulki (30 tk)

Vahusta toasoe või mikseriga koos suhkru või magusainega ühtlaseks kreemiks, selleks kulub umbes 3–4 minutit. Seejärel lisa munad, vanillisuhkur ja jätka vahustamist, kuni saad ühtlase massi. Soojenda piim umbes 50 kraadi juurde ja kalla samal ajal vahustades taina hulka. Sega eraldi kausis kokku jahu, küpsetuspulber ja sool. Nüüd pane mikser aeglasemale režiimile ja lisa järk-järgult eraldi kausis kokku segatud kuivained. Lõpus lisa sidrunikoor ja ­mahl ning vispelda kõik ühtlaseks. Kalla õhuline tainas küpsetuspaberiga vooderdatud 26 cm diameetriga koogivormi ja küpseta umbes 25 minutit 180 kraadi juures. Võta kook välja ja tõsta jahtuma.

Glasuuriks vahusta suures kausis toasooja võid mikseriga 3–4 minutit, kuni see on õhuline ja pehme mass. Lisa magusaine, tärklis, vanillisuhkur ja sool ning jätka vahustamist 2–3 minutit. Viimasena lisa toorjuust ja vahusta veel 2–3 minutit, kuni saad ühtlase massi. Nüüd pudista jahtunud sidrunibiskviit pisikesteks tükkideks otse glasuuri juurde suurde kaussi. Kui kogu kook on kaussi lisatud, sega koogipudi ja glasuur ühtlaseks nätskeks massiks nii, et saaksid sellest vormida ilusad pallid. Tee tainast 30 palli ja aseta need küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile. Tõsta ahjuplaat sügavkülma 30 minutiks ja luba pallidel taheneda. Pulgakookide valmistamiseks võta nüüd välja pulgakoogipulgad ja sulata veevannil valge šokolaad. Tõsta väikesele taldrikule valmis ka meelepärased kaunistused. Kasta pulgakoogipulga ots 1 cm ulatuses sulatatud šokolaadi sisse ja torka seejärel ühe koogipalli keskele. Nüüd tõsta pall pulga abil šokolaadi sisse nii, et ta saab sellega üleni kaetud. Tõsta koogike šokolaadist välja ja luba veidi nõrguda – vajadusel aita ühe koogipulga või teelusika otsaga liigsel šokolaadil külgedelt ära tilkuda. Veel niiskele šokolaadile puista peale suhkrupallikesi või kaunistusi. Tõsta kook kuivama keetmata riisiga täidetud kõrgesse karpi – riis aitab pulki püsti hoida. Korda sama, kuni kõik koogikesed on valmis. Tõsta koogid 5–10 minutiks külmkappi seisma. Säilita kooke külmikus. l

ASUKOHAD:

RendiIse | Magistrali keskus

Sõpruse pst 201, 13411 Tallinn

RendiIse | Järve keskus

Pärnu mnt 238, 11624 Tallinn

RendiIse | Kristiine keskus

Endla 45, 10615 Tallinn

TEKSTIILI- JA AURUPESURI RENT MUGAVALT NUTIKAPPIDEST

Säästa sadu eurosid

Miks maksta puhastusfirmale, kui saad ise teha? Meie profiseadmed tagavad sama tulemuse murdosa hinnaga.

Täielik vabadus

Unusta kulleri ootamine. Seadmed ootavad sind nutikappides üle Eesti – võta ja tagasta siis, kui sulle sobib.

Tervislikum kodu

Eemalda süvakihtidest tolmulestad, plekid ja allergeenid. Sinu pere ja lemmikloomad tänavad sind.

RendiIse | Lasnamäe Prisma

Mustakivi tee 17, 13912 Tallinn

RendiIse | Kadaka Selver

Kadaka tee 56a, 12915 Tallinn

RendiIse | Sikupilli Prisma

Tartu mnt 87, 10112 Tallinn

RendiIse | Pirita Selver

Rummu tee 4, 11911 Tallinn

RendiIse | Tartu Prisma

Sõbra 58, 51013 Tartu

RendiIse | Tartu Annelinna Selver

Kalda tee 43, 50707 Tartu

RendiIse | Pärnu Kaubamajakas

Papiniidu 8, 80010 Pärnu

RendiIse | Rakvere Põhjakeskus

Haljala tee 4, 44415 Rakvere

Raha või rahu?

Ühe suure linna külje all elas üks tore, aga lärmakas pere. Lisaks emale, isale ja kolmele lapsele elasid siin ka vanaema ja vanaisa. Peres oli ka koer, kaks kassi, seitse lammast ja kolm kitse. Lambad ja kitsed ei elanud muidugi elumajas, vaid kepsutasid rõõmsalt ringi oma suures aedikus.

Selles kodus oli nii palju tegemist. Päev jäi alati liiga lühikeseks, et jõuaks kõik oma toimetused ära teha. Ema ja isa pidid ju veel tööl ka käima ja lapsed muidugi koolis. Vanaema oli hõivatud igasuguste käsitööprojektidega, ta muudkui kudus või heegeldas, vanaisa nokitses alailma õues vanade masinate kallal. Praegu oli tal käsil üks traktor, millest keegi ei uskunud, et seda on veel üldse võimalik töökorda saada.

Ühel reedeõhtul istus kogu pere laua taga, välja arvatud muidugi lambad ja kitsed. Kassid ja koerad ka tegelikult laua taga ei istunud, nemad pikutasid hoopis laua all. Isa oli küpsetanud mõnusa ahjuprae ja lõikas seda nüüd lahti. Järsku jäi nuga õhus seisma ja isa teatas: „Ma olen väsinud! Nii raske töönädal oli ja, lapsed, teil algab ju varsti suvevaheaeg. Me võtame emaga puhkuse ja sõidame reisile, vanaema ja vanaisa tulevad ka kaasa. Naabrimees saab meie loomade eest hoolitsemas käia.“

„Hurraa!“ karjusid lapsed. „Mida sa räägid?“ hüüdis ema isale üle rõõmuhõisete. „Kust me selle raha võtame ja ma ei tea, kas üldse puhkust saan!“

„Raha võtame meelerahufondist!“ teatas isa. „Ja muidugi saad sa puhkust – ma isegi ei mäleta, millal sul viimati üldse puhkus oli.“ Ema ehmatas ära: „Kuidas me saame võtta

TEKST: KAIRI PRINTS

ILLUSTRATSIOONID: TEHISARU

raha meelerahufondist? Mis siis, kui midagi juhtub ja meil polegi enam raha, et olukorda lahendada!“ Isa aga jäi endale kindlaks: „Kui me reisile ei lähe, pole mul varsti enam mingit meelerahu! Ja üldse – mina olen perepea ja otsustasin, et tahan koos oma perega reisile minna!“

Nüüd kostis juba mitmelt poolt protestihääli. „Mina ei tule reisile,“ teatas vanaisa. „Mul on vaja traktorit putitada. Ja üldsegi, tegelikult olen mina perepea, ärge unustage, et see talu siin on siiani minu nimel.“ „No kuule, papi, perepea olen hoopis mina,“ segas vanaema vahele. „Ära unusta, et selle talu ehitasid minu vanemad. Sina tulid siia koduväiks! Kui sa poleks tulnud, poleks sa saanud ka mingit talu.“

Lärm paisus aina suuremaks ja ahjupraad hakkas juba jahtuma. Ema oli ainuke, kes säilitas tasakaalukuse, võttis isa käest noa ja lõikas prae lahti. Lärm vaibus hetkega ja kõik hakkasid isukalt sööma. „Näete nüüd, kes tegelikult perepea on,“ ütles ema. „Mitte keegi peale minu siin peres ei suuda seda lärmavat kampa kontrolli alla saada!“

Järsku algas aga lärm hoopis õues. Kostis kõva määgimist ja trampimist. No muidugi, kevadel on lambad ja kitsed täitsa pöörased, neil on ju jooksuaeg. Kõik tormasid ukse peale ja nägid, et lambad ja kitsed on end oma aedikust välja murdnud ning kappavad nagu hullud mööda aeda ringi. Üks kits oli jõudnud juba vanaisa traktori kapotile hüpata. „Reksi, aja loomad kohe aedikusse tagasi,“ hüüdis isa. Koer jooksiski tööle ja kümne minutiga olid loomad aedikus tagasi. Isa parandas aia ruttu ära. „On ikka totakad need inimesed,“ mõtles Reksi. „Arutavad pikalt-laialt, kes siin perepea on. Loomulikult olen see mina – mitte keegi

teine siit perest ei saaks neid lambaid ja kitsi elu sees aedikusse tagasi.“

Pere istus lauda tagasi ja ema teatas: „Ma olen nõus, läheme reisile. Sain praegu aru, et natuke meelerahu kulub mullegi ära. Vanaisa ja vanaema otsustavad ise, kas nad tulevad kaasa, aga meie viiekesi lähme igal juhul.“

Lapsed hõiskasid rõõmust. Vanaema ütles, et tema jääb vanaisaga koju – nemad saavad siis hoopis kodus meelerahu nautida ilma selle lärmava kambata.

Kuu veeres mööda ja oligi käes aeg reisile minna. Pere lendas puhkama Gruusiasse –sihtkoha valisid kõik koos. Lapsi huvitas ennekõike rand ja meri, isa oli alati fännanud Gruusia toitu ja ema tahtis väga külastada Borjomi linna ja selle kuulsaid spaasid. Kõik said reisilt, mida tahtsid, ja tulid kümne päeva pärast rõõmsate ning puhanutena koju tagasi. Meelerahu oli saavutatud. Ka vanaema ja vanaisa olid end koos loomadega kodus väga mõnusalt tundnud. Nemadki olid puhanud ja rahulikud ning kõigil oli hea meel taas kohtuda.

Pere istus jälle koos õhtusöögilauda. Seekord lõikas praadi lahti vanaisa. Ja ajalugu kordus –nuga jäi jälle õhku seisma. Vanaisa köhatas ja ütles pidulikult: „Ma sain traktori korda ja müüsin selle naabrimehele maha. Meil on meelerahufond jälle täidetud.“ Pere ei suutnud seda peaaegu uskudagi, aga loomulikult olid kõik üliõnnelikud. „Ja teeme edaspidi nii, et pole siin mingit perepead. Me oleme kõik sama tähtsad,“ lisas vanaisa. „Kui keegi tunneb, et ta vajab puhkust, siis ta võiks seda saada. Meelerahu on tähtsam kui meelerahufond ja rahu on tähtsam kui raha. Pealegi saan ma alati järgmise vana traktori koju vedada ja selle töökorda putitada.“

Kõik olid nõus ja naersid rõõmsalt – sellist üksmeelt polnud siin peres ammu nähtud.

Õues oli üksmeel ka lammaste ja kitsede vahel. Nad kavandasid parajasti senisest suurejoonelisemat aedikust väljamurdmist. Aga las pere naudib veel oma rahulikku teadmatust. Jamasid juhtub ju alati. Hea on, kui osatakse nautida meelerahu ja mitte muretseda, mis kõik võib juhtuda. Niimoodi ongi elu kohe palju ilusam. l

EESTIKEELNE KUTSUTÜDRUK UUS!

Fisher-Price eestikeelsed mänguasjad pakuvad beebidele rohkelt võimalusi mängimiseks ja õppimiseks! Nendes on hulk põnevaid tegevusi, laule ja fraase, mis köidavad lapse tähelepanu tükiks ajaks. Vanusele alates 6. elukuust.

Maaletooja Rimonne Baltic • www.rimonne.ee