Maamajandus (september 2025)

Ilm pani MAISIKASVATUSE EDULOO pausile

SEAKATKU TÕTTU

jäävad mitmes sektoris miljonid saamata

Vana Belarusi traktorit saab NUTIKAKS ÕPETADA

Lai valik kodumaiseid PALMSi metsahaagiseid ja -tõstukeid, mida on usaldanud enam kui 30 000 rahulolevat klienti üle maailma!

Lisainfo: tel 5422 0980 e-post sales@palms.eu • palms.eu

juHTKIRI

Põllumees ei vingu, tõde ongi karm

Tibusid loetakse sügisel. Nii ka viljateri ja seapõrsaid. Tänavuse põllumajandushooaja näitel ei saaks ükski teine vanasõna karmi tõde rohkem peegeldada.

Eesti seakasvatus on kriisis, mis ähvardab raputada kogu riigi majandust ja toidujulgeolekut.

Aafrika seakatk ei ole pelgalt veterinaarprobleem – see on eksistentsiaalne löök. 15. septembri seisuga on katk tabanud kümmet farmi, hukatud või hukkamisele määratud on ligi viiendik kogu meie kodusigade populatsioonist. See ei ole enam pelgalt sektorikahju – see on löök kogu Eesti toidulauale ja majandusele.

Antud kriis paljastab Eesti põllumajanduse haavatavuse ja valitsuse peataoleku. Tänane olukord ei ole ainult farmerite mure – see puudutab iga tarbijat. Sealiha on olnud Eesti toidukultuuri ja majanduse tugisammas. Kui me ei astu kohe samme, murdub see sammas ja Eestist võib jääda alles vaid olulise toiduartikli importija.

Riik peab tegutsema otsustavalt: strateegia, toetus ja ennetus on hädavajalikud. Igal viivituspäeval kaotame rohkem, kui suudame tagasi teenida. Teraviljakasvatajad, kes kevadel möödunud talvest kahjustamata põldude üle rõõmustasid, jäid tänu lakkamatutele suvistele sadudele ikkagi pika ninaga. Niiske vilja koristamine on olnud kulukas ja saagi kvaliteet jätab soovida.

Toiduvilja on sel aastal vähem ja ilmastikuolud on sundinud ettevõtjaid saaki kohati põllurammuks jätma. Isegi kui maisikasvatuses on olnud järjestikku paar head aastat, sai see edulugu tänavu kahtluse alla seatud. Ennustuste kohaselt jääb saagikus 25–50% madalamaks kui eelmisel hooajal. Kõik need numbrid annavad kritiseerijatele taaskord põhjuse viidata – Eesti toidutootja AINULT nuriseb ja ootab kaastunnet!

Siinkohal tasuks aga ehk peeglisse vaadata ja küsida: kui oleksin ise samas olukorras, kus juba mitmendat aastat järjest kogu mu töö ja vaev mingit arvestatavat tasu ei leia, kas hoiaksin pea maas ja naerataksin? Ja astuksin uuele hooajale reipalt vastu, teadmata, mida see veel tuua võib? Julgen arvata, et mitte!

Ühtlasi ei tasu unustada, et kui meie toidutootjatel lõpuks kõrini saab ja nad alla annavad, siis võib tekkida olukord, kus linnainimeste taldrikud ongi tühjad.

maRju REITsaK

Toimetaja Marju Reitsak. Tel 669 8030. e-post marju.reitsak@maaleht.ee ♦ Maamajandus nr 4 (121) 25. september 2025

VÄIKETALUD väärivad üha

♦ Juba 32. korda valib Eestimaa Talupidajate Keskliit parimaid talusid.

maRju REITsaK marju.reitsak@maaleht.ee

„Parima talu konkurss on suurepärane viis tuua pildile väiketalud, näidata ja väärtustada nende tegevusi,“ ütles Maalehele Eestimaa Talupidajate Keskliidu (ETKL) tegevjuht Timo Varblas. Ta lisas, et konkursi kaudu saab rõhutada, et ka nemad on Eesti põllumajanduses ja maaelu arengus väga oluline lüli ning nende tööd ja tegemised väärivad tunnustust.

Igal aastal liigitatakse osalevad talud kategooriateks veidi erinevalt, seekordsed võistlejad jaotusid järgmiselt.

Tootmistalud

Lalluka OÜ tegeleb Kuldar Kulla eestvedamisel teraviljakasvatusega. Fotod: Marju Reitsak

LALLUKA OÜ kasvatab Jõgevamaal Kuldar Kulla juhtimisel teravilja. 300 hektarit kasutusel olevat maad jaguneb nii, et umbes 200 hektarit on omandis ja 100 hektarit renditud. Talunik on otsustanud investeerida korralikku tehnikasse ja kuna ta teeb kõik tööd oma haritavatel maadel üksi ära, ei jäägi aega näiteks kombainiga lisa teenida. „Kui iga masina peal oleks oma mees, saaks teenustööd pakkuda, aga üksi tehes näen pigem, et võiks olla veelgi suurem tehnika,“ ütles Kuld. Viljakasvataja tõdes, et selle aasta vihmane suvi on teravilja mahukaalud paigast nihutanud ja kvaliteet seetõttu kannatab. Tema hinnangul on väikestel teraviljakasvatajatel järjest raskem toime tulla. „Riik võiks õla alla panna, meie hoiame leiva maapiirkondades ikka laual.“

Peipsiääre vallas Tartumaal asub Kaia ja Reigo Kardmaa rajatud Eesti suurim sinikuslapuu maheistandus HONEYBERRY OÜ. „Tahtsime pakkuda midagi teistsugust,“ meenutas Reigo Kardmaa. Sõstrad tundusid selles valguses liiga tavalised ja mustikad samas jällegi liiga keerulised kasvatada. Tänavune suvi sinikuslapuu marjadele halvasti ei mõjunud, saak oli korralik. Ettevõte tegeleb nii sinikuslapuu marjade otsemüügiga eraklientidele kui ka moosi, mahla ja külmutatud marjade pakkumisega.

5,5 hektarit kuslapuuistandust annab keskmiselt 8–9 tonni saaki. „Kui õunapuud ja teised marjad võivad saada külmakahjustusi, siis sinikuslapuu õis kannatab viis kraadi külma, kehva kevade tõttu saagikadu ei teki,“ kiitis marjakasvataja.

Võrumaal Ostrovas on Aime ja Neeme Tulp juba tuntud OSTROVA MARJA kaubamärgi edendajad ja mahepõllumajanduse eestkõnelejad. Nende põhikultuuriks on must sõstar, mida pererahva hinnangul jääb pidevalt puudugi. Kultuurmustikad on sortimendis võitnud auväärse teise koha. Pererahvas omab väikest tootmist, kus tehakse mitmeid erinevaid jooke ja moose. Marjad rändavad kliendini ka külmutatult. Lisaks edukale mustsõstra­ ja mustikakasvatusele korraldavad nad Ostrova festivali, kahepäevast hea tuju üritust, mis leiab aset maagilise oru pervel sealsamas külas, ümbritsetuna põlismetsadest ja mustsõstrapõõsastest.

Vastutav toimetaja Marju Reitsak, marju.reitsak@maaleht.ee, 669 8030

Keeletoimetaja Kaire Puumets-Sõber, kaire.puumets-sober@delfi.ee

Korrektor Merike Järvlepp, merike.jarvlepp@maaleht.ee

Kujundaja Mari Peterson, mari.peterson@maaleht.ee

Reklaami projektijuht Kadi-Liis Maidla, kadi-liis.maidla@delfi.ee, 5666 1049

KÕLLESTE GARLIC on Põlvamaa talu, kus Rainer ja Vaike Soosaar kasvatavad küüslauku ja sibulat. „Oleme Eesti suurimad sibulakasvatajad!“ sõnas Vaike Soosaar uhkelt. Selleks et oma saaki ei peaks liiga odavalt ära andma, on nad rajanud väikese tootmisköögi, kus valmivad mitmed eriskummalised ja põnevad kaubad. „Sisenesime kodumaistesse poekettidesse puhtalt õhinapõhisuse toel ja saime hakkama,“ tutvustasid kasvatajad. Küüslaugu­ ja sibulasaak oli sel aastal pigem hea –vihmad suurt kahju ei põhjustanud, peretalul on plaanis veelgi kasvada ja oma tootmist edasi arendada. Noortalunikud

Osa Raudsepa veisekasvatustalu noorest meeskonnast – Martin Raudsepa koos elukaaslasega.

Raplamaal asub RAUDSEPA LIHAVEIS OÜ, kus neli noort inimest Martin Raudsepa juhtimisel on võtnud ette aberdiin­anguste kasvatamise. Noored on talupidamise vanematelt üle võtnud ja veavad seda sihikindlalt ning suure entusiasmiga. Ka veised paistavad igati rahul olevat, karjamaadel nosib neid veidi üle 90. „Ilma noortaluniku toetuseta oleks olnud väga raske nullist midagi tegema hakata,“ tõdes Martin Raudsepa, kelle eesmärk on enda sõnul kasvatada puhtatõulisi lihaveiseid nende loomulikes ja loodussõbralikes tingimustes. Miks just angused? „Nad meeldisid mulle isiklikult välimuse poolest!“ sõnas noor veisekasvataja hetkegi kõhklemata.

Maamajandus ilmub Maalehe vahel

Maalehe tellimine telefonil 680 4444 või e-postil klienditugi@delfi.ee www.maaleht.ee, www.maamajandus.ee

enam tunnustust

Lihaveisekasvatuse on ette võtnud ka Maria Liisa Luur, kelle ettevõte KULDRANNA LIHAVEIS OÜ asub Pärnumaal. Maria Liisa on konkursil unikaalne näide, talle ei kuulu ühtegi hektarit maad. Ka nii saab edukalt veiseid pidada! Temagi kasvatab aberdiin­anguse lihaveiseid, kellest üks, Kuldranna Lamarcus, sai tänavusel tõupullide konkursil reservtšempioni auhinna.

„Mul on ühenaisetalu,“ naerab Luur, kellel on hetkel 72 lihaveist, kes aitavad poollooduslikke rannaalasid ja poldripealseid hooldada. Üleujutuste tõttu on portsjonkarjatamine osutunud keeruliseks, aga tublid veised ja nende pidaja saavad edukalt hakkama.

Ida­Virumaal asuva PURTSE FARMI võttis noorperenaine Eliise Ingel üle oma isalt. Eesti maaülikoolis loomakasvatuse magistriõppe lõpetanud Eliise käe all on Purtse Farmi lehmakari jõudsalt kasvanud ja saanud omale väga nüüdisaegse lauda.

Põlvkonnavahetus pole selles talus probleemiks olnud, isa on tütre otsustega väga nõus ja koostöö sujub algusest peale justkui õlitatult.

Alternatiivtalud

ENEKUN OÜ ehk Polgu Tervisetalu asub Raplamaal. Perenaine Ene Laur tutvustas komisjonile väga põhjalikult, kuidas tema talus erinevaid taimi väärindatakse. Tavalistest ravim­ ja maitsetaimedest saavad teesegud, siirupid, marmelaadid ja väekad kehahooldustooted. Kõik nimetatu valmib talu keldris asuvas väikeses koduköögis. „Peami­

ne on elada loodusega kooskõlas ja kuulata, mida taimede vägi sulle ütleb,“ avaldas perenaine oma edu saladuse.

Võrumaa naised juba teavad, kuidas sauna kütta! Seda tõestas edukalt MOOSKA TALU suitsusauna perenaine Eda Veeroja. Tänu Edale on suitsusaun UNESCO vaimse kultuuripärandi esindusnimekirjas. Talus saab näha kolme erinevat suitsusauna, millest kaks on saunatamiseks, kolmandas suitsutatakse liha. End lihtsaks saunanaiseks nimetav Eda on oma talus saunakultuuri tutvustanud turistidele mitmekümnest maailma riigist ja jätkab seda tööd, kuniks jaksu on.

Villu ja Janne Pärtna on rajanud Ida­Virumaale LÜGANUSE LILLEAIA, kus ei kasva mitte ainult kaunid suvelilled, vaid tehakse ka tomatimahla, veini ja siidrit. Veinikojaks on taastatud vana lehmalaut. Kuldsete kätega peremees ei paista ühegi väljakutse ees kohkuvat. Plaanis on kohe­kohe ehitada ka vägev pitsaahi.

Sel korral külastas hindamiskomisjon kahe päeva jooksul kümmet talu. „Kõik nad väärivad auhinda, kuid parimad selguvad 8. oktoobril Tartus, Eesti põllumajanduse aastanäitusel ehk EPA messil,“ sõnas Timo Varblas lõpetuseks.

TOPGREEN:

sügise algus on ideaalne aeg

hakata

uusi kasvuhooneid planeerima

Selle aasta alguses hakkas Topgreen OÜ esimesena Eestis valmistama energiasäästlikke kvaliteetse karkassiga kasvuhooneid. Pereettevõtte trump on võrdväärselt nii toodete kvaliteet, mugav ja asjatundlik teenus kui ka usaldus, mille ühtehoidev tiim on aastate jooksul oma vastutustundliku tegevusega pälvinud.

Topgreen OÜ müügijuht Timo Annuk ütleb, et parim puu- ja köögivili on ikka omakasvatatud. Sügis on tema hinnangul ka hea aeg hakata uusi kasvuhooneid planeerima, kuid kogemuse puudumisel tihti selle taha just takerdutaksegi. Nende klient saab vajadusel võtmed-kätte-teenuse alates planeerimisest ja sobiva kasvuhoone valmistamisest kuni järelhoolduseni. Stabiilne teenusepakkuja ollakse

ka pärast ehitustööd. „On olnud sellinegi juhus, et panime ka seemned kliendile mulda, aga ennekõike tegeleme hiljem ikka seadmete hooldusega ja anname erinevat nõu,“ kommenteerib Annuk.

Topgreen valmistab erineva suuruse ja sisustusega kasvuhooneid nii alustavale aiandustootjale, põllumajandustoetusi taotlevale noortalunikule kui ka suurtööstusele. Suurim kasvuhoone, mis Eestis praegu kohapeal valmib,

Konkursi toetajad on Maaelu Edendamise Sihtasutus, Toila SPA Hotell, Maaleht ja Coop Eesti.

on mõõdus 25 × 150 m ja kõige väiksem, 6 meetri laiune Premium-mudel sobib hästi hobiaednikule. Lisaks kilele kaetakse karkasse ka polükarbonaadiga, kuid topeltkilega kasvuhooned on osutunud neist energiasäästlikumaks. Edukat koostööd on tehtud nii Riigimetsa Majandamise Keskuse kui ka AS-iga Grüne Fee Eesti. Baltimaade suurima aastaringse kurgi, salati ja maitsetaimede tootja esindajal Kristo Eisenbergil jagub kuhjaga kiidusõnu: „Topgreen OÜ on pikaajaline usaldusväärne koostööpartner, kelle peale saab alati kindel olla. Nende meeskonnal on ka laialdane rahvusvaheline kompetents. Tänu kõrgtehnoloogilistele lahendustele on neist katmikala aianduse valdkonnas saanud asendamatu tegija. Minu hinnangul on tegemist oma ala vaieldamatute proffidega, kelle teadmiste ja kogemuste kaasabil oleme saavutanud oma tootmises stabiilse kvaliteedi ning esmavajalike seadmete töökindluse.“ Kasvuhoonetootja ise märgib, et nende pere otsus hakata kvaliteetseid kasvuhooneid Eestis valmistama sündiski ennekõike rahulolematusest Ida-Euroopa tarnijatega: „Olid komp -

lekteerimis- ja projekteerimisvead, lohakus, kvaliteediprobleemid ning pikad tarnetähtajad. Raiskasime liiga palju energiat kellegi teise maine eest seismisele ja leidsime, et ainuvõimalik lahendus on hakata kasvuhooneid otsast lõpuni edaspidi ise tegema.“ Teisalt on müügijuhi sõnul kasvuhoone karkass tänapäeval kogu projekti juures üks lihtsamalt valmivaid komponente. „Kõige tähtsam on kasvuhoone sisu. Ehk me mitte ainult ei tooda kasvuhooneid ega paigalda neid, vaid eelarvestame, konsulteerime ja aitame kliendil kasvuhooned ka sisustada: energiat säästvad kardinad, kastmislauad ja -poomid, kliimaautomaatika, automaatne väetamine ja kastmine, LED-valgustus jne – kõik see käib tõhusa aiandustootmise juurde ning on meie pädevuses,“ kinnitab müügijuht. Kuna suuremad kui 20 m2 kasvuhooned vajavad juba ehitusteatist ja suuremad kui 60 m2 omakorda ehitus- ja kasutusluba, võtab Topgreen ka korrektse dokumentatsiooni vormistamise vajadusel enda õlule. Esimesed suuremad kasvuhooneprojektid on ettevõttel valminud juba ka Soomes ja Rootsis.

♦ Jahe ning vihmane kevad mõjutas tänavu pea kõiki põllukultuure, kuid eriti õnnetult sai ebasoodsate kasvutingimustega pihta mais.

KRIsTIIna mÄRs

Eesti maaülikooli taimekasvatuse peaspetsialist

Tegemist on väga soojalembese kultuuriga, mis vajab küpsemiseks palju plusskraade, mida tänavu talle pakkuda polnud.

Viimasel kolmel aastal on tüüpiline piimalehmade ninaesine olnud eeskätt maisisilo, sest just see on moodustanud ca 50–60% silost. Üksikud farmid on praktiseerinud juba ka 80–100% maisisilo söötmist. Tänavune taimekasvatushooaeg viib aga loomakasvatajad tagasi aega, mil mais nii populaarne veel polnud.

Maisikasvatuse esimesed teravamad tõrked ilmnesid juba maikuu teisel nädalal, mil on viimaste aastate kogemuse põhjal maisi külviks sobivaim aeg, sest mullatemperatuur on jõudnud sobiliku 10 °C juurde, päevad on soojad ning mullas niiskust veel piisavalt.

Sajud ja jahedus rikkusid saagi Tänavu lükkus külv edasi, sest muld oli vaevu 5 °C ja pidevad sajud tegid maa nii pehmeks, et see ei kandnud ei lägalaotureid ega külvikut. Kes siiski hambad ristis seemne vihmade vahelt

Kas maisikasvatajad saavad tänavu vastu näppe?

maha sai, pidi tõdema, et see jäi jahedasse mulda lihtsalt passima ega andnud taime kasvus mingit eelist. Eriti hädas olid veidi savikamatel põldudel majandajad, sest tugevad vihmad „kaaneta­

Põllumeeste hinnangul jääb tänavune maisisaak 25–50% võrra väiksemaks kui mullu.

sid“ pärast külvi savikad põllud kinni ning mais ei jaksanud lihtsalt sealt tärgata. Kui midagi ka tulema hakkas, siis võtsid oma osa traatussid, haned, sookured, rohuhüpikud, lehetäid ja metssead.

Maisisilo võiks võimalusel koristada veidi kõrgemalt.

Kui pärast neid külalisi põllule veel taimi jäi, hakkasid neil peagi ilmnema erinevad puudushaiguste tunnused, sest madala temperatuuri juures ei suuda taim omastada talle antud väetisi. Eriti kurb oli pilt nendel

põldudel, kus kasutati väetamiseks ainult orgaanilist väetist.

Tugevate sadude tõttu uhuti see läbi mulla minema enne, kui maisi juurekavagi jõudis korralikult välja areneda. Jahedad ilmad aga ei takistanud umbroh­

tude vohamist ning need olid tänavu väga võimsad.

Ka tavaliselt kasutatavate

umbrohutõrjevahendite mõju neile oli tagasihoidlikum, sest preparaatide toimet takistas jahedus. Põllumeeste hinnangul

jääb tänavune maisisaak 25–50% võrra väiksemaks kui mullu.

Lisaks madalamatele saaginumbritele ähvardab maisi ka madalam toiteväärtus. Arengult on tõlvikute küpsemine eelmise hooajaga võrreldes 3–4 näda­

lat maas ja pole sugugi kindel, kas tõlvikud silo tegemise ajaks üldse igal pool valmis saavad. Tehakse ju maisisilo loomadele eelkõige kõrge tärklise­ ja energiasisalduse pärast ning maisi koristatakse, kui vähemalt 3/4 terast on kõvaks muutunud ning 1/4 piimküpsuses.

Pärast kolme järjestikust ideaalset maisiaastat on tänavu oodata maisisilo oluliselt madalamat tärklisesisaldust, kuid kõrgemat suhkrute sisaldust, sest need ei ole koristuse hetkeks ilmselt veel jõudnud teras tärkliseks muunduda. Puuduolevat maisisilo tärklist ei asenda sisseostetav teramais ega maisijahu, vaid pigem teraviljade tärklis. Põhjuseks on fermentatsiooni käigus muutuv tärklise struktuur ja seedumise eripärad. Sellepärast tuleks oma söödaks vajaminevad teraviljakogused aegsasti kokku lüüa ja mitte liiga palju maha müüa. Enda kasvatatud teravili on alati parem lahendus kui sisseostetud vili.

Koristada tuleks võimalikult hilja

Selleks et oma maisipõldudelt kasvavast maisist maksimum võtta, tuleks sel kasvada lasta nii kaua kui võimalik. Tihti tähistab maisisiloteo algust öökülmade saabumine. Külmakahjustusega mais tuleks siloks teha hiljemalt nädal pärast öökülma, et vältida lehtedel roiskumist põhjus­

Tihti tähistab maisisiloteo algust öökülmade saabumine.

tavate bakterite paljunemist ja silokvaliteedi langust.

Kui eelmisest aastast on olemas suurem maisisilo tagavara, siis võiks kaaluda tänavu maisisilo tehes koristuskõrguse tõstmist. Eelmise aasta katsed näitasid, et koristuskõrgust 20 cm võrra tõstes (25 cm pealt 45 cmle) saadi oluliselt parema kuivainega silo ning ka tärklisesisaldus oli tänu tõlviku ja roheliste osade proportsiooni muutusele oluliselt kõrgem. Taimemahlad asuvad just maisi varre alumises osas ja seetõttu saamegi parema kuivainega silo.

Kuivaine on maisisilos väga oluline, sest tahame ju maisiterad parimaks seeduvuseks võimalikult puruks muljuda. Kuid märjas silos uhutakse koos mahladega välja väiksemad tera tükid ja nendega koos ka väärtuslik tärklis. Kuigi maisi küpsusaste teeb praegu agronoomide meele kurvaks, pole miski veel selge. Osa maisisorte on eelnevatel aastatel näidanud just eriti kiiret lõpuküpsemist. See tähendab, et tõlvikud on pikalt ühtmoodi toored ja valged, kuid siis saavad ootamatult viimase kolme või nelja päevaga siloks täpselt parajalt valmis ja kogu muretsemine on olnud asjata.

Maisi teraks koristuseks planeeritud põllud tänavu ilmselt sellist küpsust ei saavuta, kuid sellele vaatamata on ka need hektarid väga hinnas, sest nii mõnelgi jääb söödabaasist puudu täpselt nii palju, kui teraks koristamiseks külvati, ning nüüd saab sellest silovarule väga vajalik täiendus.

SEAKATKU tõttu saamata jäänud miljonite mõju ulatub toidutootjatest kaugemale

♦ Tänavune Aafrika seakatku laine lööb väga valusalt Eesti isevarustatust ja sellel on suur otsene ja kaudne mõju kogu meie põllumajandusja toidusektorile.

anTs-HannEs VIIRa Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoja põllumajandusvaldkonna juht

Katkupuhangu likvideerimisega seotud erakorralised kulud võivad ulatuda enam kui 12 mln euroni, kuid sellega kaasnev majanduslik mõju on veelgi suurem.

Seisuga 22.9.2025 on Aafrika seakatk tabanud ühteteist seafarmi. Hukatud või hukkamisele määratud on 55 300 kodusiga ehk 19,3% kõikidest kodusigadest, kes olid meie farmides enne katkulainet. Kui mõelda, millal on näiteks SKP või tööhõive vähenenud protsentuaalselt sama palju, siis meenuvad ainult väga suured majanduskriisid. Seega tuleb tõdeda, et Eesti seakasvatus on tõsises kriisis.

Olukord on veelgi karmim – farmides, mida katk on tabanud, kasvas 8600 emist ja 2000 nooremist ehk 44,9% kõikidest meie emistest. Need kadunud 10 600 emist tähendavad, et 2026. aastal jääb tootmata 240 000 nuumsiga.

Eesti sealihatoodang väheneb 45,8%, sealiha netoimport enam kui kahekordistub. Sealihaga isevarustatus väheneb 72%­lt 39%­ni.

See kuiv ja kurb statistika räägib eksistentsiaalsest kriisist Eesti seakasvatuses.

Kriisi majanduslikud mõjud Kui võtame arvestuse aluseks, et nuumsead realiseeritakse keskmise elusmassiga 120 kg ja eluskaalu hinnaga 1,44 eurot/kg, siis väheneb 240 000 nuumsea kasvatamata jäämisel seakasvatajate müügitulu 41,5 mln euro võrra.

Eesti tarbijad ei pea kartma tühje lette. Nii lihatööstus kui ka kaubandus suurendavad sealiha ja sealihatoodete importi. See tähendab aga, et umbes samas suurusjärgus liigub raha Eestist välja, mitte ei jää meie majandusse. Kui seakasvatuse tootmismaht ei taastu, siis kordub sarnane mõju igal järgneval aastal.

Seakasvatuses on üheks olulisimaks ja kulukamaks tootmissisendiks loomasööt. 240 000 nuumsea kasvatamata jätmine tähendab, et meie söödatootjate müügitulu väheneb umbes 21,7 mln euro võrra.

Ligi 90% söödast moodustab Eestis kasvatatud teravili. Seega jõuab katku tulemus ka teraviljakasvatajateni. Eesti on teravilja eksportiv riik ja võib ju küsida, et mis siis ikka, suurendame eksporti. Tõsi, ilmselt tulebki suurendada, kuid seakasvatuses on võimalik söödana kasutada ka madalama

kvaliteediga teravilja, mille järele eksportturgudel suurt nõudlust ei ole ja head hinda ei pakuta.

Tänavune suvi näitas ilmekalt, et palju sademeid ja jahedam õhk toob kaasa just rohkem madalama kvaliteediga söödateravilja.

Omamaine loomakasvatus oleks sellisele teraviljale kõige loogilisem turg.

Ring laieneb veelgi

Sigade arvu vähenemisega kaasneb vähem sõnnikut – tootmata jääb umbes 160 000 m3 läga. Vähem lõhnahäiringuid? Seda ka, aga läga on taimekasvatuses orgaaniline väetis.

Selleks et läga kaudu saamata jäävad toiteelemendid kompenseerida, tuleb importida täiendavalt mineraalväetisi umbes 1,7 mln euro ulatuses. Läga laotatakse põllule valdavalt masinateenusena. Nõudlus selle teenuse järele väheneb hinnanguliselt 0,75 mln euro võrra.

Veterinaaride teenuste tarbimine võib sektori sellise kahanemise järel väheneda umbes 1 mln euro võrra. Samuti väheneb nõudlus muude teenuste järele. Näiteks, väiksem loomade arv vähendab ka vajadust loomade transpordi järele. Sellele spetsialiseerunud ettevõtete ärimaht väheneb.

Seafarmides saadakse suur osa kütmiseks vajalikku energiat loomade kehasoojusest. Uuesti loomadega asustamist vajavaid farme on sügisel, talvel ja kevadel vaja kütta. See on seakasvatajatele täiendav kulu.

Sigade kasvatamata jätmisega kaasneb saamata jäänud tulu üllatavates majandussektorites.

Foto: Rauno Volmar

21,7 mln euro võrra. Ants­Hannes V iira

240 000 nuumsea kasvatamiseks on farmides tarvis umbes 200 töötajat, kelle aastane tööjõukulu on kokku umbes 5 mln eurot, sellest tööjõuga seotud maksud riigile umbes 2 mln eurot. Ükski ettevõte ei loobu kogenud ja pühendunud töötajatest kergel käel, kuid kui seakasvatus ei taastu, pole ilmselt võimalik kõigile tänastele hõivatutele tulevikus tööd pakkuda. Kui sigu on vähem, jäävad lihatööstuste tapamajad tegutsema väiksema koormusega. See suurendab tapmise ja lihalõikuse kulusid 1 kg sealiha kohta ja vähendab lihatööstuste konkurentsivõimet. Hästi toimivad ja tõhusad tapamajad on aga eelduseks, et üldse oleks võimalik loomi lihaks kasvatada.

Aafrika seakatk on paisanud kriisi meie seakasvatuse, kuid selle majanduslik mõju ulatub sealiha tootmise tervikahelas paljude ettevõtete ja töötajateni. Tootmispotentsiaali taastamine Kümme aastat tagasi, Aafrika seakatku esimese puhangu ajal, vähenes Eestis emiste arv 9000 võrra 24 600 loomani. Sealihaga isevarustatus kahanes 100%lt umbes 73%ni. Vahepealse kümne aasta jooksul sektori tootmismaht sisuliselt ei taastunud. 2020. aasta lõpus oli emiste arv 27 300, kuid 2024. aasta lõpuks kahanes see 23 400ni. Seega ei ole sealiha tootmispotentsiaali taastumine kindlasti iseenesestmõistetav ja vajab strateegilist lähenemist. Mis aitaks taastumisele kaasa?

Et läga kaudu saamata jäävad toiteelemendid kompenseerida, tuleb importida mineraalväetisi umbes 1,7 mln euro ulatuses. Meie söödatootjate müügitulu väheneb umbes

Esiteks, seakasvatussektoris on ootus, et riik annaks selge signaali, et kodumaine seakasvatus ja sealihaga isevarustatus on Eestile oluline.

Teiseks, metssigade populatsioon on alates 2018. aastast olnud tõusuteel ja jõudnud 2016. aasta tasemele. Praegune kriis näitab, et viirust edasi kandvate metssigade suur arv on ohuks kodusigade kasvatamisele. Seega tuleb langetada valik, kas Eesti on metssigu või kodusigu kasvatav riik. Kui soovime kodumaist koduseakasvatust, tuleb metssigade populatsiooni tugevalt ohjata, kuni Eesti on katkust vaba. Kolmandaks, põhikarja ehk emiste populatsiooni taastamine. Nagu öeldud, ei taastunud emiste populatsioon pärast esimest Aafrika seakatku lainet Eestis varasemale tasemele. Kui soovime seekord teistsugust tulemust, siis on vaja aidata seakasvatajatel tootmispotentsiaal taastada. 10 600 emise maksumus on suurusjärgus 4,5 mln eurot. Ettevõtjad vajavad tootmispotentsiaali taastamiseks nii rahalist abi kui ka kindlust, et metssigade populatsioon on kontrolli all. Neljandaks, sellist mõõtu kriis on võimalus ka suuremate muudatuste tegemiseks, mis puudutab nii kasvatatavaid tõuge, loomakasvatushooneid, tehnoloogiaid jne. Need on pika mõjuga otsused, mis nõuavad elluviimiseks investeeringuid. Investeeringutoetuste kaudu on riigil võimalik siin õigel hetkel sektorile arenguks hoogu juurde anda. Lisaks, kuna seakasvatus ning sealiha ja sealihatoodete tootmine on tervikahel, siis on nii Aafrika seakatku otseste kahjude kompenseerimiseks kui ka sektori arendamiseks oluline lihatööstuste vajadustega arvestamine.

YaraVita®- mikrotoitainetega leheväetised

Turguta

talinisu taimekasvu ning kindlusta taimede talvitumine.

YaraVita® MANCOZIN

Suure mangaanisisaldusega leheväetis, mis omab nii kiiret kui ka kauakestvat toimet teraviljade lehekaudsel väetamisel ning sisaldab lisaks vaske ja tsinki, mis on olulised toitained kõigile teraviljadele. Kõrge mangaanisisalduse tõttu aga on eriti sobilik taliodrale.

YaraVita® GRAMITREL PLUS

Spetsiaalselt teraviljadele loodud leheväetis, milles sisalduvad kõige olulisemad elemendid kombineeritult ja tasakaalustatult!

Lämmastik, mangaan, magneesium, vask, tsink ja boor on taliteraviljadele juba sügisel vajalikud võtmeelemendid, et tagada põllul taimede tugevus ja talvekindlus.

Kaimi linnutalu marineeritud vutimunadest

♦ Sofia ja Märt Reinbusch soovisid pakkuda oma lastele talupidamise kogemust ja võtsid majapidamisse teiste lindude ja väikeloomade kõrval ka vutid. Nüüdseks on nad õppinud vutimune väärtustama ja teistelegi pakkuma.

sILja PaaVLE silja.paavle@maaleht.ee

„Vuttidega alustasime viis aastat tagasi,“ meenutab Tartu linnasüdamest paarikümne autosõiduminuti kaugusel asuva Kaimi linnutalu peremees Märt Reinbusch. Alguses mõeldi tallu võtta suurem hulk kanu, et munadega veidi li­

saraha teenida, kuid leiti, et need on liiga tavalised. Nii jõudsid nendeni poolsada vutti, praeguseks on linde juba 700.

Aastaid hiljem teavad Reinbuschid muidugi, et vuttide pidamine kanade, hanede, partide ja jäneste kõrval ei ole üleliia lihtne tegevus. Kontrollitud sisekliima ja piisav valgustus on möödapääsmatud, rääkimata

jõusöödast. „Vutid on nagu atleedid, korraliku toodangu saamiseks peab ka jõusööt olema kvaliteetne,“ lausub Märt.

On nendegi talus ette tulnud, et hindade lakke tõustes katsetatud odavam jõusööt on kaasa toonud hulga lindude hukkumise.

Päästev mõte tuli öösel

Kui ühel hetkel oli külmkapp tillukesi mune täis, tuli mõelda, mis nendega edasi teha. Kuni ühel ööl unetult koikul lamades koitis peremehele ingliskeelne sõnapaar picled eggs. „Ma ei tea, kust see mõte tuli. Võib­olla on sellel mingi seos multifilmiga „Simpsonid“,“ muheleb ta. 1989. aastal esmakordselt ekraanile jõudnud Ameerika joonissarjas on tegelane Moe Szyslak, kelle baaris seisab nimelt alati letil kergelt rohekate marineeritud munade purk. „Ma ise polnud neid selleks hetkeks kordagi proovinud,“ lisab Märt.

Hommikul otsis Märt internetist lisainfot ning pakkus Sofiale välja proovida. „Sõidame!“ vastas naine – sellest sai nende omavaheline märksõna, kui ollakse kohe nõus. Esimese marinaadiretsepti kohandas Märt oma maitse järgi. Sõpradele Tallinnasse viidud purk 50 marineeritud vutimunaga kadus vähem kui veerand tunniga. „Sain aru, et olin kümnesse pannud,“ meenutab ta.

vutimunadest sai hitt juba esimese prooviga

Pärast seda hakati erinevaid marinaade katsetama, tuttavad katsejänestena maitseid hindamas. Nüüdseks on valikus kuus erinevat maitset.

Tootmine algas suure hooga, kuid toodangut turustades saadi esimesel katsel tagasilöök. „Ettevõtte olime loonud, aga ega meil polnud aimu dokumentatsioonist, mis näiteks laatadel oma toodangu müümiseks peab olema,“ tunnistab Märt. „Me arvasime lihtsalt, et oleme tublid ja oskame kõike,“ lisab Sofia. Kaimi linnutalu pererahvas meenutab, et neid esimesele laadale kontrollima tulnud põllumajandus­ ja toiduameti ametnik oli range, kuid tänu temale said nad kogu vajaliku asjaajamise korda. Nüüd võivad nad oma tunnustatud koduköögis tootmist rahulikult ja samm­sammult arendada. Lisanduvad uued tooted Lisaks marineeritud munadele leiab praegu linnutalu toodangu hulgast suitsutatud munad, mitu erinevat majoneesi ja kastmed. Viimased sündisid tänu klientide soovile osta eraldi maitsvat marinaadi.

ta lähedal asuvas Puhja tanklas. „Praegu kuluvadki päevad metsas, et ka talveks seenevaru tekitada,“ lisab naine.

Muidugi on nende käest küsitud ka suitsuvutte. Kuigi Märdil on taskus liha­ ja piimatehnoloogi bakalaureusekraad ning selja taga arvestatav kogemus lihatööstuses, ei ole nad lihaosa enda tootmisele lisanud. „Lihakeha tootmiseks on nõuded hoopis kõrgemad, me pole seda ikaldust endale kaela tahtnud võtta,“ selgitab peremees.

rib paar umbes 800 muna ning rekord on 2800 muna päevas. Ei pea vist lisama, et kogu tootmine on puhas käsitöö.

Ka mõisteti pärast mitut aastat, et 470 ml purk marineeritud mune on tarbijale liiga palju, nüüd on need saadaval väiksemas purgis. „Nimetame turu kompamist enda ellujäämiskursuseks,“ tõdeb Märt.

Eesti suurim vutifarm võiks palju rohkem toota

„Eesti majanduse madalseis peegeldub ka toidusektoris ning vutifarmid pole erand,“ ütleb Järveotsa vutifarmi juhataja Lembit Liivamägi, lisades, et vutisaadusi ostetakse peamiselt allahindluste ajal. „Inimesed on sõja tõttu krampis ja ostavad vaid esmatarbekaupu,“ nendib Liivamägi. Tema sõnul nõuab nii liha kui ka munade turustamine üha rohkem pingutust.

Vutimunade müük langeb traditsiooniliselt suvel, mil eelistatakse liha. „Sügisel, kui päevad pimenevad, kasvab munade tarbimine – siis pööratakse rohkem tähelepanu tervisele ja valgurikkale toidule,“ kirjeldab Liivamägi, lisades, et see muster on püsinud alates 2001. aastast.

Restoranidki on raskustes – vutiliha tellitakse vähem, peamiselt Tallinnas ja mõnevõrra Tartus. „Teistesse piirkondadesse jõuab see harva,“ ütleb ta.

„Vutid on nagu atleedid, korraliku toodangu saamiseks peab ka jõusööt korralik olema.“

mÄRT REInBusCH

Viimati mõtles Sofia välja kukeseenemaitselise majoneesi. See tähendab tema jaoks aga, et vabadel päevadel käib ta metsas seenel ja majoneesi valmistab öösiti. Et väiketalu hetkel veel lahedat äraelamist ei luba, töötab

Paar on veendunud, et ajaga läheb elu lihtsamaks. Juba praegu on nad võrreldes viie aasta taguse ajaga osavamad ja omandanud mitmeid tööd lihtsustavaid tarkusi.

Ilmselgelt ei ole Eestis praeguseks teisi nii kärmeid vutimunade koorijaid, kibekiirelt toimuva töö tulemusena purki jõudvad munad on siidiselt siledad ja ilma ühegi täkketa. Tunni jooksul koo­

Ta nendib, et nende töögraafik on praegu üsna ebanormaalne. Aga nad annavad aru, et tegu on linnutalu kasvamise perioodiga ja seetõttu tuleb suurele turule jõudmiseks pingutada.

Liikumist juba on, Tartu suurematest Coopi ketti kuuluvatest kauplustest võib nende toodangut osta, samuti näitab häid müügitulemusi Imaveres Tikupoisiga ühendatud Alexela tankla. Palju kasu on saadud avatud talude päeval osalemisest ja Tartumaa toidupiirkonna tegemistega liitumisest.

Liivamägi hinnangul piirab nõudlust ka vähene teadlikkus. „Paljud peavad vutimuna puhastamist tülikaks ega usu, et vutt kõhtu täidab. Tegelikult piisab ühest­kahest linnust inimese kohta.“ Tema sõnul on vutimuna ka tervislikum kui kanamuna ning vutiliha delikatess.

Järveotsa farmis on keskmiselt 30 000 lindu, pooleks muna­ ja lihalinnud. Valikus on munad, toores ja suitsutatud liha, konservid ning snäkid. „Marineeritud mune pole turule toonud –eestlane eelistab ise keeta ja koorida,“ põhjendab Liivamägi, lisades, et ostujõud seab tootearendusele piirid. „Tootmisvõimekust oleks rohkem, kui nõudlus lubab. Koroonakriisist tulime läbi, nüüd seisame silmitsi järgmise katsumusega,“ ütleb ta.

„Õnneks oleme suutnud käivet järjepidevalt kasvatada, kõik, mis teenime, läheb ringiga tootmisse ja arendusse,“ sõnab Märt.

Ühes on ta veendunud: rasked ajad on kergema tuleviku vundament. Siis on plaan tallu lisatööjõudu palgata, et jääks rohkem aega lastega tegelemiseks.

Kuidas õpetada nutikaks vana Belarusi traktor?

♦ Nutiseadmed muudavad ka vana traktori isesõitvaks ja täpseks masinaks, mis säästab nii kütust kui ka seemet. „Neid võib lisada isegi murutraktorile – vaid fantaasia seab piirid,“ ütleb Agroproff OÜ müügijuht Karmo Karrik. OLIVER Õunmaa oliver.ounmaa@maaleht.ee

Lääne­Virumaa teraviljakasva­

taja Ain Arula põllutöömasinate pargis seisab moodsate traktorite kõrval ka 2000. aastal ostetud Belarus. Kolm aastat tagasi lasi ta sellele paigaldada GPS­rooliseadme, mis on muutnud vana masina kasutamise sootuks mugavamaks.

„Teen Belarusiga hooldusniitmist ja vahel ka väetamist. Kui traktor hoiab ise rada, on töö palju kergem. Muidu on tüütu mitu tundi järjest rooli hoida ja pidevalt jälgida, et traktor sirgelt sõidaks,“ räägib Arula. „Automaatrool on asendamatu abimees.“

Tema niiduk on üle kolme meetri lai ja töö kiirus kuni 12

km/h. Põldu on aga 45 hektarit. „Ilma seadmeta peaksin tunde rooli sirgelt hoidma. GPS juhib aga masinat perfektselt,“ selgitab ta.

GPS hoiab kokku nii kütust kui ka väetist Arula sõnul sobib süsteem igasuguseks põllutööks, olgu see kündmine, niitmine või maaharimine. „Vanas ti kombainiga töötades oli käsi päeva lõpuks rooli hoidmisest läbi ja ikka kippus tööjoon kõve raks. GPS on toonud põllule täp suse ja kerguse.“ Agroproff OÜ müügijuhi Kar mo Karriku sõnul ei saa traktorist palja silmaga kunagi kindel olla, kas tööjoon kattub 5–10 sentimeetrit või mitu meetrit.

Kohalik traktorist Toomas Rajaste näitab nutikaks muudetud Belarusi. Traktor näeb välja nagu tavaline Belarus ikka.

„GPS­rool hoiab traktori sirgelt ja väldib mõttetut ülekatet või vahelejäänud ribasid. See tähendab kütuse, väetise ja taimekaitsevahendite kokkuhoidu,“ selgitab ta. Eriti oluline on täpsus väetise­ ja pritsitöödel.

„Liigne ülekatmine võib kohe põhjustada üledoseerimise,“ lisab Karrik. Nüüdisaegseid sead­

meid saab ühendada sensoritega, mis mõõdavad taimede lämmastikusisaldust või biomassi ning reguleerivad pritsitava aine kogust.

GPS­süsteem salvestab põllu piirid ja takistused – postid, kivid, põllusaared või veesilmad – ning juhatab traktorit kaardi järgi. Traktorist võib samal ajal tähelepanu pöörata muule, näi­

teks kivide märkamisele, kuid soovi korral saab alati rooli üle võtta.

Traktor salvestab põllu piirid ise Kaardiandmete sisestamine käib nii, et traktorist sõidab esimese ringi ise põllu peal ja salvestab selle aparaati. „Kui ta põllule nagunii tööle läheb, on lihtne ka see põld,

„Traktorile on võimalik panna ka seade, mis masinat põllu otsas ise järgmiste vagude vahele tagasi keerab.“

KaRmO KaRRIK

selle piirid ja takistused seadmesse salvestada,“ lausub Karrik. Tema sõnul võib tellida ka haldusprogrammi, kuhu on salvestatud taluniku kõikide põldude kaardid, ja vaadata arvutist, kus su masinad on ja mida need teevad. „Haldusprogrammi kaudu saab töökäske anda. Ja sinna on võimalik PRIAst põllupiirid importida,“ ütleb ta. Kunagi oli praegu Belarusi peal olev rooliseade paigaldatud ühele Ain Arula ettevõtte Case’i traktorile. Kui seda masinat enam ei olnud, muutus rooliseade kasutuks. „Siis mõtlesin, et mis mul ikka seal 7000 eurot niisama seisab, paneks selle Belarusile peale,“ meenutab ta. Karmo Karriku sõnul võib lisaseadmetega nutikamaks tuunida mistahes liikurmasina. „Olgu see kasvõi murutraktor, kõiki võib ennast ise pöörama ja juhtima panna,“ lausub ta. „Selleks paigaldatakse rooliseade, millel elektrimootor ja uus oma rool. Selline süsteem ei vaja mingit lisahüdraulikat, piisab, kui akust tuleb 12 V pinge.“

Selline tark rool paneb Karriku kinnitusel traktori tegema väga täpset tööd. „Sõltuvalt seadme kallidusest ulatub siis traktori täpsus tööd tehes 15 cm – 2 cm,“ räägib ta. „Traktorile on võima­

lik panna ka seade, mis masinat põllu otsas ise järgmiste vagude vahele tagasi keerab.“

Üks juhtpult kõigi haagiste jaoks Samas võib vanal Belarusil olla ajahamba ja omaaegsete lahenduste tõttu päris korralik „rooliloks“. Karmo Karrik soovitab enne targa rooli paigaldamist vana roolisüsteemi kapitaalselt üle vaadata: „Mida vähem on lõtke, seda täpsem jääb rool. Belarus on jäik ja tugev, aga seadistamisega tuleb rohkem vaeva näha.“

Lisaseadmetega võib vana traktori muuta üllatavalt nutikaks, näiteks ISOBUS­seadmega saab kabiinist juhtida kõiki haakseadmeid ilma eraldi pultideta. Kulusid arvestades ei pruugi aga kõik vidinad mõistlikud olla: „Vana traktor võib tehniliselt tõsta ja langetada haakeseadmeid, kuid see maksaks rohkem kui traktor ise. Mõistlik on näiteks lisada vaid asendilülitid, mis näitavad seadmete asendit.“

Ain Arula sõnul on see, mida omanik vanale traktorile lisada tahab, tema enda otsustada. „Kui sul on mõni pisike, väikese kabiiniga traktor, millega sa käid niisama natuke karjamaal, siis pole sellele neid lisavidinaid vaja,“ lausub ta. „Tõsise töö jaoks aga küll. Mul on enda Belarusil isegi konditsioneer.“

Karmo Karrik lisab, et kui kellelgi on vana masin tõsise tööloomana juba olemas, siis on see traktorikulu ammu võetud ja mingil hetkel muutub isegi loogiliseks, et omanik tahab sinna natuke mugavust juurde.

Risto Aasa paigaldas vanale kombainile automaatrooli. Fotod: erakogu

Juba paigaldatud rooliseadme ümbertõstmine võtab viis minutit

Haapsalu lähedal mahefarmi pidav Risto Aasa kasutab GPS­rooliseadet nii kombainil kui ka vanemal New Holland TX68 traktoril. „Alguses oli vaid üks seade, kuid kaablite paigaldamise järel sai seda masinate vahel lihtsalt tõsta. Ümbertõstmine võttis vaid viis minutit,“ selgitab Aasa.

Ta tunnistab, et kui varem oli põnev ise rooli keerata, siis nüüd, suuremate põldude ja kogemusega, väsib ta pikalt

töötades kiiresti. „GPS­hoiatused tagavad sirge joone ja täpse töö, mis võimaldab kauem energiliselt töötada. Ka vend, kes mind abistab, hindab rooliseadet motivatsiooniks,“ räägib ta.

Rooliseade aitab ka kulusid vähendada: „Kui ülekatteid ei tee, kulub vähem seemet. Pärast tööpäeva näen täpselt, mida ja kus olen teinud.“ Kombainis saab roolimise asemel jälgida heederi tööd ja punk­

rit, samas aitavad hoiatused takistuste läheduses õnnetusi vältida.

Aasa sõnul saab masinat ka automaatselt põllu otsas ringi keerata, kui aktiveerida vastav tarkvara. GPS­rooli paigaldus on võimalik ka interneti kaudu ise teha, kuid nemad usaldasid spetsialisti. „Iga ettevõtja peab ise arvutama, millised vidinad on kasulikud ja tasuvad, sõltuvalt põllumajanduse tüübist ja ettevõtte suurusest,“ lisab ta.