Kalastama - Aprill 2026

Lapsest peale

õngitseja

Lk 2

Kala kui mossitav Michelini inspektor Lk 6

Kalareiside crème de la crème Lk 10

KALASTAMA

Lapsest peale õngitseja

Tippkokk Priit Toomitsa sotsiaalmeediasse hakkas mõni hea aasta tagasi aina tihedamalt eksima pilte uutest kalaretkedest ja püütud „purakatest“. Tundus, nagu oleks mees leidnud uue stressimaandaja, mis lisaks ka mõnusad maitsed suhu toob. Pikemal keskustelul selgus, et Toomits on lapsepõlvest alates olnud kalapüügiusku – usku, mis on viimaste aastakümnetega aina süvenenud.

TEKST: MARTIN HANSON

FOTOD: MARGO PAIUSTE, ERAKOGU

„Õngitsemas olen käinud juba lapsest peale: kohalikul küla paisjärvel ja erinevatel settetiikidel sai tihti kokre püütud. Teine variant oli sõita jalgrattaga umbes 7–8 kilomeetrit Äksi, kus oli võimalik Mudajõel ahvenat püüda. Kui juba vähe suuremaks kasvasin, võisin olla umbes viiendas klassis, siis püüdsime sõbraga koos Amme jõe ja Emajõe ristumiskohal tonkade ehk põhjaõngedega. Olen mõelnud, et peaks selle koha seal jõgede ristmel uuesti üles otsima, kuid vaevalt et enam leian,“ räägib Toomits.

Põhjaõngeks on seda konstruktsiooni, millega püüti, muidugi keeruline kutsuda. Tegu oli kartulikasti küljejalauaga, mis oli otsast kirvega teravaks tahutud, et jõe veerel maasse lüüa, selle otsas tamiilide jaoks kaks naela. Raskuseks valas ta katkisest autoakust leitud seatina supilusikasse. Ainsad, mis tuli poest osta, olidki tamiil, konksud ja korgid.

„Enne jõe äärde sõitmist väntasime paar kilomeetrit veel sõbra naabri juurde, kellel oli üle küla kuulus sõnnikuhunnik, kust sai parimaid ja rasvasemaid usse. Sealt väntasime edasi jõe äärde ja hiljem tagasi – kogu tiir selline 20 kilomeetrit. Ratast pidi ju ka läbi padriku tassima, kuna teed Emajõe veerde, vee äärde ei lähe. Korralik ettevõtmine,“ lisab kokk.

Seejärel tuli Toomitsa kalalkäikudele pikem vahe sisse, uued põnevad seiklused kokakoolis, restoranides ja hiljem pealinnas pakkusid rohkem põnevust. Kuid 2000ndate keskel Tallinna peenes restoranis Novell köögikunstile uut suunda andes – „triipu ja täppi tehes“, nagu kokk ise selle kohta ütleb –kiskus miski mehe tagasi „lantima“.

Pükste traksidel on mul kinnitatud alati ka nuga, et saaks vajadusel end ka pükstest välja lõigata.

Haugi või punast „kummitamas“ „Praegusel ajal käin kalal, kuidas juhtub. Vahel korra, vahel mitu korda nädalas, siis võib jälle muu eluolu tõttu tulla pisut pikem vahe sisse. Kuid käin ikka päris palju ja tihti. Kalapüük pole mul aga selline haigus, et hakkan üle keha „vibreerima“, kui pole mõnda aega kalale pääsenud. Peamiselt käin Paldiski juures ühes lahesopis, kuid hea kalakohaga on nagu hea seenekohaga: enne reedan kodumaa, kui räägin välja, kus mu lemmikpaik on,“ naerab Toomits. Kuigi kokk käib vahel ka mõnel väiksemal veekogul vim ­

ba püüdmas, siis hetkel on meri see, mis tõmbab. „Mulle see särjepüük, kus mehed on meetrise vahega rivis, pead ja peed koos, eriti ei meeldi. Ruumi peab olema hingamiseks ja nautimiseks. Nii olengi viimased aastad jalutanud, kahlakad ehk kummipüksid jalas, merre, kus on hea lanti loopida,“ räägib Toomits. Merepüügi juures on aga oluline mitte minna üksi: ühelt poolt on koos lõbusam, kuid oluline on ka turvalisus.

Nimelt võib juhtuda, et astud mudases või kivises meres valesti, vesi pääseb pükstesse sisse ja nii võib asi minna kiiresti ohtlikuks: vett täis pükstes ei keera end enam nii lihtsalt püsti ja kalamees võib jääda merre tagurpidi kui kork hulpima. Toomits ütleb, et nii mõnigi hea mees on selle „nahka“ läinud ja kui kompanjon on kaasas, saab hullema ära hoida.

Haugi puhul lõikan meres juba kõri läbi, saab vere välja.

„Pükste traksidel on mul kinnitatud alati ka nuga, et saaks vajadusel end ka pükstest välja lõigata, kuid ega see ka nii lihtne ole,“ avab Toomits ka kalapüügi ohtlikumat palet. Muu oht seisneb vaid vales riietuses: kuna meres seistakse 3–4 tundi, on vaja jälgida, et ei hakkaks palav või külm ja et päike liiga ei teeks.

Rääkides veel erinevatest püügistiilidest, siis ka talvine jääaugu ümber istumine meeldib Toomitsale. Kuid jääl olemisele kulub terve päev ja selleks peab olema õige meeleolu. Kui jääle suunduda, eelistab tema Peipsit ja seda, kui on kenake külm, nii –10 kraadi, loomulikult päikeseline. „Alati väga mõnus kogemus. Ker­

ge „soojaandja“ kaasas, samuti termoses mingi kuum jook ja sakusment. Aga kui ma olen kalal, siis ma ikkagi püüan kala, mitte ei napsita. Naine lubab mul ka kodus tarbida ja ma ei pea selleks kuhugi silma alt ära kaduma,“ ütleb Toomits.

Kalapüügi puhul pead ka üsna hästi teadma, kuhu minna, et kala (ja ka millist kala) saaks. Päris igas kohas pole mõtet autost välja ronida, et „näe, vesi, siit ikka kala tuleb“. Haugipüük algab alati 1. mail, siis on kokk päev hiljem kell seitse hommikul olnud alati „oma“ lahesopis kohal: „kahlakad“ jalas, vesi rinnuni ja valmis võtma vastu, mida meri pakkuma hakkab.

„Igal aastal olen saanud kala nii palju, et mingil hetkel lased haugipurakaid merre rõõmsalt tagasi. Eelmisel aastal aga peksime neli tundi vett ja saime kahe peale vaid kaks kala. Päev hiljem läksime paadiga, et kaugemale saaks sõita, ja ikka sama seis: kolme peale kaks kala. Kuigi koht, kus käime, on kudemislaht ja kala peaks kõvasti olema, siis loodusel on alati omad mõtted peas,“ mainib harrastuskalastaja.

Suurim kala, mis Toomits on püüdnud, jääb paari­kolmeteist aasta tagusesse aega ja oli 7,9­kilogrammine haug. „Kahjuks ei kuulu ma ei kümne kilogrammi ega ühe meetri klubisse. Püütud kala oli 99 sentimeetrit pikk ja ma ei hakanud purakat ka pikemaks valetama. Kilode osas olen samuti „klubist“ veel kaugel,“ räägib ta. Kala, mis püütud, läheb ikka enamasti söögiks. Aga Toomits ütleb, et on aus kalamees ja püüab alati vaid lubatud normi: kui on lubatud püüda viis kilogrammi haugi, siis nii palju ka püüab. Osa püügist viib mere ja kodu vahel jäävatele vanematele rõõmuks, ülejäänu praeb või pistab purki. „Haugi puhul lõikan meres juba kõri läbi, saab

vere välja. Sisikonna eemaldan, soomused võtan maha ikka kodus. Kui ma kala ei saa, siis nälga ma ei jää ja vaesemaks ka mitte,“ mainib kokk. Viimane ütlus võtab aga Toomitsa korraks mõtlikuks. „Vaesemaks jääd tegelikult kindlasti. Kütus, varustus, aeg – see on ikka väga kallis kala. Samas oma elu kallimad kalad olen püüdnud Ahvenamaalt ja Norrast ehk siis need on olnud nii sada eurot kilo eest,“ arutleb kalamees.

100 lanti, lõõg ja joogamatt Nagu iga spordi või hobiga, siis ka kalastamisel on äärmiselt oluline hea varustus. Mitte et seda peab olema meeletult palju, vaid varustus peab olema õige – õige igaks erinevaks püügiks, hooajaks. Nii loetlebki Toomits üles oma rumalamaid oste, mille aga on aastatega välja vahetanud. Näiteks selline toode nagu lõõg, mis on kahes otsas karabiiniga varustatud nöör, kuhu saab panna püütud kalad kinni, et need saaksid vabalt vees ise kalamehele järele ujuda, kuni on aeg nad veest välja tõsta. „Alguses käisin seljakotiga, mis muutus kiirelt meeletult raskeks. Lisaks kogu muule pingutusele oli see rumal lisand. Teised uuendused on paremad kahlakad ja joped ning arusaam, mis riideid tuleb millal kanda. Joogamatt on suurepärane leid, sest nii suvel kui ka talvel tuleb ju riideid vahetada auto kõrval. Nii on hea matt maha laotada ja kuivalt ning soojalt sellel toimetada,“ mainib Toomits. Kui ridvad ja rullid on kalamehe varustuse hulgas arvukuselt pigem madalamad „isendid“, siis lantidega on teine lugu. „Lante on mul kodus sadakond,“ ütleb Toomits ja lisab, et igaüks neist maksab ligi kümme eurot ja rohkem. Kallimad on isegi 17 eurot ja üle selle. „Mõnda lanti olen kasutanud vaid korra, lihtsalt ei meeldi või siis ei tööta. Värvid ja materjal ja kõik mängib rolli. Hea lant on see, mis toob kala,“ räägib kokk.

Hea lant on see, mis toob kala.

Vale on aga arusaam, et kala näeb landis vaid sööki, millega teda siis ahvatletakse. Landi eesmärk on ka tuisata konkreetse kala „territooriumilt“ läbi ja teda närvi ajada. Kui see õnnestub, siis kala ründab ja hopsti ... olemas. Vahel on aga kala ka näljane ja jälle kaluril hea päev. „Mulle on kalalkäik ikkagi mentaalselt mõnus tegevus, saab mõtted selgeks mõelda. Mul pole olnud ka sellist olukorda, kus oleks nii närvi ajanud, et oleks kogu ridva metsa visanud. Alahinnata ei saa ka füüsilist pingutust, mida see kahlakatega merre minek pakub. Oled ikka nende mitmetunniste püüdmiste järel totaalselt läbi,“ lisab Toomits.

Millist varustust võib Eestis kalastades vaja minna?

Eestis kalastamine on eriline selle poolest, et ühe väikese riigi sees saab püüda väga erinevates oludes. On järved, jõed, väikesed metsaojad, suured veehoidlad, merelahed, kivised rannikud, sadamad ja avamerele avatud alad. Läänemeri lisab sellele veelgi iseloomu: vesi on riimvesi, ilm muutub kiiresti, tuul mängib suurt rolli ja püügitehnika sõltub palju aastaajast ning sihtkalast. Just selle tõttu ei ole olemas ühtainsat „õiget“ kalastuskomplekti. Pigem on olemas varustuse loogika: milline püügiviis, milline veekogu, milline kala ja millistes tingimustes.

TOIMETAS: EVE KALLASTE / FOTOD: SHUTTERSTOCK, ERAKOGU

Kõige aluseks on ritv Ridva valik sõltub sellest, kas püütakse spinninguga, põhjapüügiga, ujukiga, merest raskemate lantidega või paadist vertikaalselt. Eestis on kõige universaalsem spinninguritv, sest sellega saab püüda ahvenat, haugi, koha, meriforelli ja mõnes olukorras ka lõhet. Kergem spinning sobib väiksematele lantidele ja ahvenapüügiks, raskem ritv aga haugi, suuremate kummilantide või rannast merre loopimise jaoks. Jõgedel ja väiksematel järvedel piisab sageli lühemast ridvast, mererannas on pikem ritv kasulik, sest see aitab kaugemale heita ja lainetega paremini toime tulla. Kui rääkida praktilisest ostust, siis algaja teeb sageli targemini, kui ta ei osta kõige odavamat komplekti, vaid ühe korraliku universaalse spinningu, millega saab erinevaid püügiviise katsetada.

Ridvaga käib kokku rull Siin tehakse tihti see viga, et kogu tähelepanu läheb ridvale, kuid rull määrab kasutusmugavuse, piduri töökindluse ja vastupidavuse. Eesti oludes on oluline, et rull peaks vas­

Võrgupüügivarustus

tu niiskusele, külmale ja vajadusel ka soolakama merevee mõjule. Läänemere ääres püüdmisel muutub korrosioonikindlus tähtsamaks kui ainult siseveekogudel kalastades. Hea piduriga rull on oluline eriti siis, kui sihikul on tugev kala, nagu meriforell või suurem haug. Kui püük toimub peibutistega, mida tuleb terve päev loopida, muutub tähtsaks ka rulli sujuvus ja kaal, sest varustus peab käes tasakaalus olema.

Nöör või tamiil

Oluline on kasutusotstarve, mitte „üks on parem kui teine“. Punutud nöör on Eestis väga levinud, sest see annab lantimisel hea kontakti, võimaldab tunnetada põhja ja taimestikku ning sobib hästi spinningupüügiks. Ahvenaja kohapüügil on see peaaegu standard. Monofiiltamiilil on samas oma eelised: see venib, sobib hästi ujukipüügil, mõnes põhjapüügis ja talvisemates oludes. Merekalastuses kasutatakse tihti ka fluorosüsinikust või metallist lipsu. Kui püütakse haugi, on metall­ või tugev fluorosüsiniklips praktiliselt

Järjest enam on harrastuskalastajate seas muutunud populaarseks kalapüük võrguga. Võrgupüügivarustust tutvustab kirglik kalamees ja Saarevõrk OÜ juhatuse liige Kalvar Ige

„Võrgupüügiks tuleb kindlasti osta kalastuskaart püügiks nakkevõrguga. Luba väljastatakse nädalaks ühele 70-meetrisele võrgule (see on püügil oleva võrgu ülemise selise pikkus, müügil olevatel võrkudel on reeglina märgitud sellele vastav võrgu keskpikkus 75 meetrit), lühemaid võrke võib kokku siduda jadaks, aga mitte rohkem kui lubatud 70 meetrit. Luba on siseveekogupõhine või merel määratud piirkonnas.

kohustuslik, sest haug lõikab peenema materjali hammastega läbi. Meriforelli puhul eelistatakse sageli peenemat ja vähem märgatavat lahendust.

Landid moodustavad omaette maailma

Eestis ei saa läbi pöörlevate lantideta, võnk­ ja kummilantideta, voblerite ega erinevate jigipeadega lahendusteta. Ahvenapüügil on väikesed pöörlevad landid ja pehmed silikoonid väga tõhusad. Haugile sobivad suuremad kummilandid, spinnerbait ’id, pinnapealsed landid ja klassikalised võnklandid. Kohapüügil on jigimine peaaegu omaette teadus: oluline on lantide suurus, saba töö, jigipea kaal ja põhja tunnetamine.

Meriforelli püügiks Eesti rannikul kasutatakse sageli kitsamaid, kaugelt lendavaid merelante, mis töötavad hästi tuules ja lainetuses. Kui minna paadiga sügavamasse merre, muutub raskemate lantide ja pilkerite roll suuremaks. Seetõttu ei peaks kalastaja mõtlema ainult „millist lanti võtta?“, vaid „millise olukorra jaoks millist lanti võtta?“.

Sobiva võrgu valikul on oluline silmasuurus ja võrgu sügavus. Väiksema kala, näiteks särje ja ahvena püügil kasutatakse silmasuurust 35–40 mm, see on võrgusilma ruudu ühe külje pikkus (eeskirjades on sama silma suuruseks 70–80 mm ehk siis välja venitatud silma (ruudu kahekordse külje) pikkus). Suuremate kalade, nagu haug, säinas, lest, suur ahven jne, püügil kasutatakse silmasuurust 45, 50, 55, 60 mm. Maikuus ja juunis saab püüda tuulehaugi spetsiaalsete veepinnal ujuvate 18–30 mm silmaga pinnavõrkudega. Kui on plaanis võrk panna püügile jalgsi, on sobivam kasutada madalat võrku, kuni 1,2 meetrit. Paadiga püügil sügavamas vees

See osa varustusest, mida algajad sageli alahindavad Ometi sõltub just nendest detailidest sageli, kas võtt realiseerub või mitte. Väga odavad pöörlad võivad lahti painduda, kehvad konksud lähevad kiiresti nüriks ja valesti valitud raskus rikub landi töö. Eestis, kus kala püütakse nii kivisel põhjal, roostikus kui ka liivasel rannikul, peab väike tarvikukarp olema läbimõeldud. Jigipeade puhul peab olema eri kaale, sest tuule ja sügavuse muutus mõjutab kohe püüki. Ujukipüügil on oluline õigesti valitud tinajaotus. Põhjapüügil loeb, kas kasutatakse libisevat või fikseeritud raskust. Need tunduvad väikesed detailid, aga just detailides tekib stabiilne tulemus.

Külm vesi, kiire tuule tõus ja lainetus muudavad merel väikese vea suureks.

Eestis kasutatakse jätkuvalt palju ujuk- ja põhjaõngi Ujukipüük sobib särjele, latikale, linaskile, roosärjele ja paljudele teistele valge kala liikidele. Selleks on vaja tundlikku ujukit, sobiva jäikusega ritva, peenemat tamiili, väikeseid konkse ja head sööta. Põhjaõng sobib eriti hästi angerja, latika, vimma või meres mõne põhjalähedase kala püügiks. Läänemere ääres püütakse põhjaõngega ka lesta, milleks läheb vaja tugevamat põhjarakendust, mitme lipsuga süsteemi, sobivaid konkse ja sööta, nagu krevetitükk, uss või kalatükk. Kui inimene tahab Eestis mitmekülgselt püüda, ei piisa tavaliselt ainult ühest spinningukomplektist. Mingil hetkel

võiks võrk olla sügavusega alates 1,5 meetrist. Võrgu sügavus võiks olla enam-vähem vastav püügikoha sügavusele, samas on väheste kogemustega sügavamat kui 1,8 m võrku raske käsitleda.

Võrgu püügiomadusi mõjutab ka võrgu tamiili läbimõõt – peenem püüab paremini, aga ka kala lõhub seda rohkem.

Varustuse hulka kuuluvad ka nõuetekohased märklipud püügil oleva võrgu tähistamiseks ja ankrud selle ankurdamiseks. Sobiv ankur on tavaline 1,5 kg paadiankur ja võib kasutada ka tavalist kivi või mingit muud raskust – peaasi, et võrk ära ei kao.

Kindlasti tasub võrku nõudma (vaatama) minnes kaasa võtta kahv.“

Infot reeglite kohta saab veebilehelt www.kalastusinfo.ee ja võrkude kohta rohkem teada lehelt www.saarevork.ee.

lisandub kõrvale kas ujuki­ või põhjapüügikomplekt.

Talikalastus on Eestis omaette maailm Jääpuur, jäänaasklid, jääkulp, lühike taliritv, marmõss, tirgud, balansseerid, soojad saapad ja turvavarustus ei ole lihtsalt lisad, vaid hädavajalik komplekt.

Eestis on talikalastus tugeva traditsiooniga, eriti ahvena, haugi ja koha püüdmisel. Kui inimene kalastab ainult soojal ajal, võib see osa varustusest jääda kõrvale, kuid Eesti kalastuskultuurist rääkides ei saa talivarustusest mööda vaadata. Sealjuures on ohutusvarustus jääl kohati olulisem kui püügivahend ise.

Paadikalastus laiendab varustusvajadust märgatavalt Kui kala püütakse paadist, muutuvad tähtsaks ankur, aerud või mootor, päästevest, veekindel kott, kajalood, ridvahoidjad ja sageli ka suurem kahv. Kajalood on viimastel aastatel muutunud eriti oluliseks, sest see aitab leida kalaparvi, põhjamuutusi ja struktuuri, mille ümber röövkalad liiguvad. Lääne merel paadist kalastades tuleb arvestada ka meretingimustega. Seal ei piisa ainult püügivahenditest, vaid vaja on navigeerimise, ilmaolude ja turvalisuse mõttes läbimõeldud varustust. Külm vesi, kiire tuule tõus ja lainetus muudavad merel väikese vea suureks.

Rannakalastusel on teised nõuded

Mererannas on väga tähtsad kahlamispüksid või rannasaapad, kihiline riietus, tuulekindel jope, polaroidprillid ja veekindel varustuse kandmise süsteem. Polaroidprillid ei ole ainult mugavusese. Need aitavad vähendada veepinnalt peegelduvat valgust, näha kive, madalikke, taimestikku ja vahel ka kala liikumist. Kahlamispüksid annavad ligipääsu kohtadele, kuhu kaldalt muidu ei ulatu. Eesti meriforellipüügil on need pea standardvarustus. Lisaks muutub rannikul tähtsaks lantide hoiustamine nii, et need oleksid

kiiresti kättesaadavad, sest tuule, külma ja märgade kätega ei ole mugav kogu aeg karpide vahel sobrata.

Olulised vahendid Kalastustarvikute hulka kuuluvad ka vahendid, mida algajad peavad kõrvaliseks, kuid kogenud püüdjad hädavajalikuks. Nende seas on kahv, tangid, konksueemaldaja, nuga, mõõdulint, kaal, pealamp, varuakud ja esmaabipakk. Kahv on oluline nii kala turvaliseks kaldale toomiseks kui ka püüa­ja­vabasta­põhimõtte puhul kala säästmiseks. Tangid aitavad konksu kiiresti eemaldada, eriti haugi ja merest püütud kalade puhul, kus võte võib olla sügav. Mõõdulint on vajalik nii seaduslike alammõõtude järgimiseks kui ka ausaks saagihinnanguks.

Söödad on eraldi kategooria Kui püük ei käi kunstlantidega, võib vaja minna usse, tõuke, maisi, tainast, kalatükke, krevette või spetsiaalseid söödamasse. Läänemeres lestapüügil on loomsed söödad väga tähtsad. Jõgede ja järvede valge kala püügil loevad lisaks ka peibutussöödad, millega kala kohale meelitada. Seega ei tähenda kalastusvarustus ainult kõvasid esemeid, vaid ka kulumaterjali, mida peab jooksvalt uuendama.

Riietus ja ohutus on Eesti ning Läänemere tingimustes suure kaaluga Kevadel ja sügisel on vesi väga külm isegi siis, kui õhk tundub soe. Tuulekindlus, veekindlus ja kihiline riietus on praktiliselt osa püügivarustusest. Päästevest ei ole ainult paadivarustus, vaid mõistlik valik ka libedatel kividel, sadamakaidel ja sügisese mererannapüügi ajal. Lisaks on vaja telefonikaitset, akupanka, kuiva varuriietust ja mõnikord isegi termost kuuma joogiga, sest pikk päev külmas muudab keskendumist ja otsustusvõimet.

Allikad: European Anglers Alliance, Rapala VMC Corporation, Keskkonnaamet

TIIGIKALAD.EE

üle 25 aasta kalakasvatuse, veeökosüsteemide ja vesiviljeluse kogemust.

Kevad tiiki –kalad, tehnika ja nõu ühest kohast!

Osta kohapealt või e-poest tiigikalad.ee • Audova, Muri küla, Luunja vald, Tartumaa. E-L 9-17 Soovi korral toob meie kuller Sulle kauba koju.

Tel 5806 5035 | tiigikalad.ee

kala, söö ja sära!

Tere tulemast Valkla Forelli!

• Pakume meelelahutuslikku kalapüüki aasta ringi ja maitsvaid roogasid Sinu enda püütud kaladest.

• Lapsed saavad lõbusalt aega veeta väikesel mänguväljakul, kus põnevust pakuvad kiiged ja liivakast.

• Meil saab pidada sünnipäevi, pulmi, �irma suve-/talvepäevi jne.

• Kõigest 1,5 km kaugusel meist laiuvad imeilusad Valkla ja Salmistu liivarannad.ę

rustikalandid1@gmail.com

rustikalandid.ee

RUSTIKA KÄSITÖÖLANDID

IDEAALNE KINGITUS ENDALE VÕI KALASTUSHUVILISELE SÕBRALE

Meie tooteid on testitud ja täiustatud otse võistlustingimustes, et tagada maksimaalne töökindlus ja kasutajasõbralikkus. Osaleme Ungaris toimuval spinningupüügi MM-il 2026!

Toimetame Sinu e-poes tehtud tellimuse kiirelt valitud pakiautomaati.

Jaaniraotu talu Madala küla, Võru vald, Võru maakond

Jaaniraotu talu 5342 3433, 503 0688 info@jaaniraotu.ee jaaniraotu.ee

Kummipaatide müük, remont /Lisavarustuse paigaldus

Mereelektroonika / Vöörimootorite müük ja paigaldus

Väikelaev OÜ on merendusele pühendunud ettevõte, mis pakub praktilisi ja usaldusväärseid merenduskoolitusi ning viib huvilised meeldejäävatele purjereisidele.

Valikus on väikelaeva- ja jetijuhi kursused, SRC-raadioside koolitused ning purjetamisreisid

Vahemerel nii purjejahi kui ka katamaraaniga

Ettevõtte fookus on kvaliteetsel õpetamisel, turvalisel meresõidul ja elamustel, mis jäävad kauaks meelde ka pärast kaldale naasmist.

Väikelaevajuhi tunnistust saab taotleda alates 15. eluaastast.

Koolitus on mõeldud kõigile, kes soovivad iseseisvalt väikelaevaga sõita nii hobi- kui ka ametialastel eesmärkidel.

Tunnistus annab õiguse juhtida rahvusvaheliselt kuni 24-meetrise kogupikkusega väikelaeva sisevetel ja avamerel.

Koolitusel omandatakse teadmised navigatsioonist, meremärkidest, ohutusnõuetest, mereõigusest ning praktilised oskused laeva juhtimiseks.

Rohkem infot: vaikelaev@gmail.com Tel +372 5858 3805 Väikelaevajuhi koolitused Harjumaal ja üle Eesti

Kala kui mossitav Michelini inspektor

Kalapüügi edukuse pant on sööt, kuid selle kõrval kogu miljöö, milles seda sööta pakutakse. Selles suhtes on kala nagu restorani hiilinud Michelini inspektor, kes hindab küll menüü põnevust, aga selle kõrval nii roogade kvaliteeti kui ka kogu miljööd. Kui kõik klappima peaks, saab kalakoti ruttu täis.

TEKST: INDREK SILVER EINBERG / FOTO: SHUTTERSTOCK

Kord olid kevadisele vimmapüügile kogunenud kaks linnainimeste seltskonda ja neist ehk 50 sammu kaugusele üks kohalik kalamees. Ümber ringi sahises mullune kulu, otse ees loksusid Kasari jõe hallid lained ja kogu meeleolu viimistles eriti lõikav kirdetuul. Linnainimeste ninad olid paari tunni pärast üsna punased ja kalakotid nukralt tühjad. Seejärel hõikas kohalik mees: „Täna võtab maaussi heleda otsaga!“

Maaussi all mõtles ta seda kõige tavalisemat halli vihmaussi. Linnamehed olid kohe väikeses lepistikus ja pöörasid lootusrikkalt kive ja langenud tüvesid ümber. Nende asemelt leitigi neid „maausse“. Ning juba kümme minutit hiljem helises esimene linnameeste tonka kelluke. Vimma poolt vaadatuna sobis just selle temperatuuri, valguse ja mine tea, ehk kuuseisu loodud miljöösse tavalise vihmaussi heledam ots. Linnameeste kallid punased ussid ei meelitanud vimba aga põrmugi.

Sööt loodusest Siis, kui vee temperatuur tõuseb kümne kraadi juurde, võib madalast kaldaveest leida puruvanasid. Tegemist on ehmestiivaliste vastsetega, kes ehitavad endale suvalisest rämpsust koja ja meenutavad seejärel kõige rohkem väikest, pruunika värviga puuoksa. Ainult et puuoks ei ukerda iseseisvalt veekogu põhjal. Kui koda on ettevaatlikult laiali lammutatud, jääb järele üsna jälgi välimusega vastne, kuid karpkalalistele meeldib

see väga. Eriti aplalt võtab puruvana särg. Teise tasuta kalasööda „kioski“ võib leida veiste karjamaalt. Kuivanud veisesõnniku alt ilmuvad lagedale umbes sentimeetripikkused valged vaglad, kelle esimene ja tagumine ots ei ole kuigi selgelt eristatavad. Enamasti on ühe sõnnikulataka all 1–4 vakla. Need on sõnnikukärbse vastsed ja jällegi –karplaste püüdmiseks sobivad suurepäraselt. Sõnnikukärbse vastsed ilmuvad umbes samal ajal puruvanadega.

Päris merikilk on suur ja näeb välja nagu jubedamat sorti tulnukas.

Veel võlub paljusid kalu Läänemere krevett. Rannakalurid söötsid nendega oma sadade meetrite pikkusi angerjaõngi, kuid lisaks angerjale võtab krevetti nii ahven kui ka säinas. Neid väikeseid krevette leiab madalast kaldaveest ja kaldale uhutud adruhunnikutest. Rannarahvas kutsub neid ka merikilkideks, kuid päris merikilk (Saduria entomon) on suur –vahel lausa 10 cm pikk ja näeb välja nagu jubedamat sorti tulnukas mõnest ulmefilmist. Adruhunnikutes siputavad väikesed tegelased on krevetid mis krevetid. Haisvates adruhunnikutes tuhnimine ei pruugi kõigile meeldida ja sel juhul tuleb krevetid hankida poest, kus nad on keedetud ja kenasti pakendatud. Kalapüügiks tuleb

Meie

populaarsemad õngekalad

kuuluvad peamiselt viide seltsi

1. Karpkalaliste selts on Eestis esindatud 19 liigiga. Levinumad on särg, nurg, säinas, latikas, linask, hõbekoger, vimb. Sellessesamasse seltsi kuulub ka Lõuna-Ameerika kurikuulus piraaja.

2. Ahvenaliste selts on Eestis esindatud kolme liigiga: ahven, kiisk, koha.

3. Pisike tint ja suur haug kuuluvad mõlemad lõheliste seltsi.

4. Tursaliste seltsi kuulub Eestis neli liiki: tursk, luts, pollak ja neljapoiseluts.

5. Lestaliste selts on Eestis esindatud nelja liigiga: kammeljas, soomuslest (ka Näckmanni lest), lest ja merilest.

neid aga veel keeta, sest muidu nad konksu otsas ei püsi. Kreeka kalamehed soovitavad keeta üsna kanges soolvees 3–4 minutit. Seejärel on krevett nagu sitkem kumm ja püsib konksu otsas kaua.

Vihmauss on selgelt kõige populaarsem sööt, mida loodusest leida. Eestis on neid lausa mitukümmend liiki ja kolm kõige tuntumat on kuulus ööuss, millega püütakse angerjat, tagasihoidlik halli värvi mullauss ja

PIUSA ÜRGORU FORELLIPÜÜK

AVAB HOOAJA 1. MAIL! Avatud mais L–P 12–19

Alates juunist E–P 12–20

INFO JA

BRONEERIMINE: tel 528 9134 info@puhkemaja.ee puhkemaja.ee

kompostihunnikus vingerdavad punased elukad. Need viimased võivad kuuluda mitmesse liiki ja nende punakas värvus tuleneb ühelt poolt liigist ja teisal keskkonnast.

Kõige kirglikumad kalamehed „timmivad“ loodusest leitud vihmausse kaladele veelgi ahvatlevamaks. Sellistel „vihmaussivõluritel“ on tavaliselt kasutusel suurem kast või tünn, kus tavalisele mullale lisatakse riivitud porgandit, kohvipaksu, kodujuustu või mõnda hoopis salajast koostisosa. Sel moel nuumatud vihmaussid pidavat tagama eriti rikkaliku saagi, või vähemalt vannuvad seda kalamehed ise, käsi piiblil.

Vegansöötasid võtavad väga hästi meie karplased.

Üldreegel on selline, et suured ööussid sobivad öösel toituvatele kaladele, nagu angerjas ja luts, ning ülejäänud päeval toituvatele kaladele. Suve teisel poolel ilmuvad meie niitudele rohutirtsud. Pole võimalik kinnitada või ümber lükata väidet, et mõni tirtsuliik on iseäranis hea kalasööt, sest peaaegu kõik meie kalad paistavad neid hindavat. Ahvenasaak võib tänu tirtsudele vahel eriti rikkalikuks kujuneda ja vähemalt kogemus väidab, et pisikesed kalad hoiavad tirtsudest aupaklikult eemale. Kala võib püüda ka teise kalaga. Elussöödakalana on populaarne väike särg. Lestale sobib räim ja ahvenapüük võib olla ootamatult hea ahvena (või mistahes teise kala) sisikonnaga. Just ahven paistab „rupskeid“ eriti hindavat.

Söödad veganitest kaladele

Päris kindlasti on hulk mehi leidnud esimest korda tee kööki pliidi ja paja juurde tänu kalasöötadele, mida on otsustatud ise valmis keeta. See on just paras hetk, et kujutlusvõime lendu lasta ja kui ettevõtmine lähebki untsu, ei ole kedagi, kes hurjutaks: kokk või asi!

Teraviljadest sobib peaaegu kõik: odrakruup ja (konservee­

ritud) mais, nisu ja kaer. Kartul ja herneski on käiku läinud ning mõned kalamehed kasutavat ka kohupiima. Õlide osas jagunevad arvamused mitmeks, sest osa kalamehi kinnitavad, et vaid rafineerimata päevalilleõli on parim, aga on neid, kes kasutavad ainult rapsiõli ja väidavad, et tulemus on suurepärane. Lõhnaga meelitamiseks sobib hästi mesi ja aniis.

Seega võib peaaegu igast keskmisest köögist leida piisavalt materjali, et kokku segada üsna tipp­topp kalasööt. Kõige keerukam ei ole sööda maitsestamine, vaid selle vormistamine selliselt, et see ka konksu külge püsima jääks. Seetõttu võtavad mõned kalamehed aluseks sidusaine – näiteks manna. Mannasse segatakse siis õige väike kogus õli, aniisi, võib olla riivitud kartulit ja seejärel topitakse see segu marlisse. Kui elukaaslane andeks annab, võib ka soki käiku lasta. Mannaseguga täidetud mütsakas lastakse seejärel keeva vette ja hoitakse selles vähemalt viis minutit. Manna ja kartuli tõttu muutub soki sisu seejärel tihkeks klombiks, millest on mugav sõrmedega parajaid tükke murendada, kuuliks veeretada ja konksu panna. Vahel segatakse mannasse tavalist vatti – ikka selleks, et sööt paremini konksus püsiks, kuid vati parajalt peenteks lõimedeks jagamine on erakordselt tüütu. Vegansöötasid võtavad väga hästi meie karplased, kuid ahvenad ja kiisad hoiavad neist eemal. Samas võivad kalad käituda nii, nagu poleks nad eales lugenud ainsatki kalapüügiõpikut! Ühel väiksemal järvel käisid kaks sõpra linaskit püüdmas. Üks neist kasutas kõiki kaanoneid järgivat sööta – mesi, mais ja manna. Teine ei viitsinud söödaga mässata ja temal olid ainult väheldased vihmaussid konksu otsas. Ja linaskid neid usse just piirasidki. Mee­ ja maisiõnge poole isegi ei vaadatud. Seetõttu tuleb alati arvestada tuule, veetemperatuuri ja pilvitusega, sest nii moodustub just selle hetke ainuomane miljöö, millesse sööt kas sobitub, või nagu tavaliselt – hästi ei sobitu.

Kummipaat on väärikalt

laisa inimese kaaslane

Põgus pilk Eesti kaardile kinnitab, et siin on kummipaadi kasutamiseks sobilikke veekogusid hulga rohkem kui nooblile kaatrile sobivat vett. Kummipaat ei vaja slippi veeskamiseks ega järelkäru ühest veekogust teise kolimiseks. Kummipaat on justkui väike segavereline koer – ei maksa suurt midagi ja rõõmu on temast palju.

TEKST: INDREK SILVER EINBERG / FOTO: ERAKOGU

Et kõik ausalt ära rääkida, siis kummipaat ei ole enam ammu kummist paat. Enamik neist on valmistatud polüvinüülkloriidist (PVC), mis on vastupidav, suhteliselt kerge ja lihtsasti hooldatav. Paadi keret hoiab koos polüesterkangas, mille ülesanne on sama nagu armatuuril betoonseinas. Kangas on pandud PVC sisse ja mida tihedam on kangas ning paksem PVC­kiht, seda tugevam, kuid samas ka raskem on kogu paat. Müügijutt paadi tehnilises andmestikus, mis lubab „mitmekihilist“, ei tähenda kanga­, vaid PVC­kihte. Paadi vastupidavusest räägib aga tema materjali grammkaal ruutmeetri kohta. 800–900 g/m2 on päris hea, aga 900–1100 g/m2 loetakse eriti kvaliteetseks.

Pereisa tegi pähe suured paluvad silmad nagu leethiirel.

PVC­st kambrid ehk sektsioonid liidetakse omavahel spetsiaalse liimiga või keevitatakse kokku. Keevitades saab tegelikult täiesti monoliitse konstruktsiooni ja see on liimitud versioonist märksa vastupidavam. Nüüd korgid külge ja paat ongi valmis oma esimeseks seikluseks. Või kas ta ikka on valmis seiklema? Pigem mitte, sest kummipaadiseiklus tähendab, et miski on päris põhjalikult untsu läinud. Kummipaat on laisa inimese sõber, üksildase kalastaja abimees ja lastega pere ustav kaaslane. Seiklusi pakuvad jetid, kiirkaatrid ja teised barbarite veesõidukid.

Kui suur on parajalt suur? Kummipaatide pikkus jääb enamasti 1,5–4,5 meetri vahele. Elu on näidanud, et esimene paat valitakse alati natuke liiga väike. Küllap jäävad inimesed kõhklema, et mida suuremat sorti paadiga ikka teha ja kuhu ta sellisena peaks veel mahtuma. Hoolimata paadiga kaasa antavatest juhenditest, mis lubavad kandevõimeks sadu kilosid, tuleb endale aru anda, et kilod ei ole ainus valikukriteerium.

Tegelikult on ainsaks kritee ­

riumiks vastus küsimusele: kui mugavalt need „kilod“ end paadis tunnevad? Kuni 2,5­meetristes paatides tunneb ennast mugavalt üks inimene. Selles mõõdus paadid mahutavad kuitahes pikkade jalgadega inimese, väiksema koera ja piisavalt foto­ või kalapüügi varustust. 2,5–3,5 ­ meetrisesse paati võib juba sõbra võtta. Veelgi pikemates paatides tunnevad ennast hästi isa, ema ja kaks jõnglast. Ning just siin tuleb välja kummipaadi üks suuremaid eeliseid teiste veesõidukite ees – ka neljameetrine paat on võrdlemisi kerge. Enamasti jääb pikemate paatide kaal 22 ja 26 kilo vahele ning keskmisele mehele ei ole selle tassimine läbi võsa ja kasvõi kilomeetri kaugusele ületamatu ülesanne.

Vestid, aerud ja istmed „Tegija kannab vesti!“ – loomulikult, sest vest on viimane asi, millele mõeldakse, kuid esimene asi, mida vaja võib minna. Vesti siseküljel on enamasti ka kirjas, kui raskele inimesele see sobib. Lihtne vahtvest võib olla kohmakas, kuid sellega harjub ruttu. Lisaks hoiab see tuule eemal ega lase päikesel liiga teha. Nimelt tekib vee peal päikesepõletus üllatavalt kiiresti, sest suur hulk päiksekiirgusest peegeldub tagasi.

Kuigi paljude PVC­paatide komplekti kuuluvad ka aerud, siis tegelikult on need aerud täpselt ühesugused nii kahekui ka neljameetrisel paadil. Just aerud on enamasti kasinama kvaliteediga. Kõige kauem pidas selline aerukomplekt vastu neli aastat. Tavaliselt puruneb aeru plastist laba, vahel siis, kui seda kasutada teibana, millega paat kaldast lahti lükata, aga vahel justkui iseenesest. Korralik PVC­paat ise peab vastu aga mitukümmend aastat, kui selle eest natukenegi hoolitsed.

Leidlikud inimesed on taibanud, et komplekti kuuluvatele aerudele on suurepäraseks alternatiiviks süstaaer. See on kolmest detailist koosnev aer, mille materjaliks on tugev alumiiniumsulam. Sellise aeru laba on märksa suurem nn originaalaerudest ja annab selle­

Kummipaat võib olla esimene ja määrav põhjus, mis viib lapsed loodusele lähemale.

pärast palju suurema kiiruse. Süstaaer on väga tugev, kannatades üsnagi jõulist kohtlemist. Ainus näpunäide on vajalik aeru kokkupanekul. Nimelt tuleb aeru labad paigutada nii, et nad on teineteise suhtes 90­kraadise nurga all, sest sel ajal, kui süstaaeru üks laba tõukab vee all paati, liigub teine laba läbi õhu ja on liikumise suunas oma kitsa servaga – minimaalse õhutakistusega. Seega on vaja kindlal hetkel ühe peopesa haarde nõrgenemist ja teise käe randme pööramist, aga selle koordinatsiooniharjutuse saab selgeks paari minutiga. PVC ­ paadi kõige nõrgem koht mugavuse osas on tema istmed. Tavaliselt on need juba komplektis, aga kuitahes kirevad ja nunnud nad ka välja ei näeks, siis mugavad ei ole neist mitte üks. Sellepärast avasta­

Kummipaat ei ole enam ammu kummist paat.

vad vastsed paadiomanikud pigem varem kui hiljem, et palju mõnusam on istuda paadi välimise vööri­ või ahtrisektsiooni peal. Ohutust silmas pidades ei ole see just parim mõte. Sellepärast võiks kaaluda istumiseks tugevama ja ümarate nurkadega plastkasti. Mõned ehituskauplustes müüdavad tööriistakastid on justkui loodud paadiistmeteks.

Paadi vaenlased Oma vesises keskkonnas on paadist väljaspool „vaenlasi“ napilt. Kvaliteetne PVC­paat ei köhatagi, kui lohiseb korra üle kareda kivi või vee alla peitunud oksliku puutüve. Pigem on ohud paadi sees. Tupest välja libisenud nuga, suured lahtised landid, sigaretist pudenenud kuum tuhk ja muu taoline ei pruugi veel teha suurt auku, kuid ka õige tasane õhuvisin annab märku, et nüüd on aeg suunduda lähima kalda poole. Kuigi tänapäevased paadid on tavaliselt 3–5 sektsiooniga ning ühe sektsiooni tühjenemine ei tähenda veel katastroofi, siis väike hirm poeb ta­

Transpordiametis tuleb registreerida kõik väikelaevad.

Väikelaev on veesõiduk kogupikkusega 2,5–24 meetrit (näiteks paat, purjejaht, kaater ja muu selline), mida kasutatakse vaba aja veetmiseks, sõltumata registrikuuluvusest. Kuid: väikelaevana ei käsitata võistlusspordiks ega treeninguteks kasutatavat spordialaliidu poolt vastavalt märgistatud veesõidukit (näiteks jett, purjelaud, purjejaht, võistluspurjekas ja muu selline) ning primitiivse konstruktsiooniga veesõidukit (näiteks ruhi, ruup, lodi, süst, kanuu, vesijalgratas ja muu selline) ja erikonstruktsiooniga veesõidukit. Seega ei pea ka PVC-paati registreerima, kuigi ta pikkus võib olla suurem kui 2,5 meetrit.

hes­tahtmata iga inimese naha vahele, kui ta sõltub veesõidukist, mis on oma kandvust kaotamas.

Kuival maal võib välja ilmuda mõni hoopis ootamatu paadi „vaenlane“. Mõne suve eest ostis perepea korraliku, aga mitte pööraselt kalli PVC­paadi. Perepea pumpas vastse paadi täis ja kõik tundus olevat korras. Seejärel jäi paat paariks nädalaks kuuri, et oodata oma „neitsireisi“. Kui siis suur päev kätte jõudis, tõstis pereisa paadi õue ja märkas kohe pisikest auku keset suurima sektsiooni pinda ja seejärel veel kahte samasugust. Tillukesed väikesed pabulad jäid silma järgmisena. Leethiir! Just see suurte paluvate silmade ja 45­kraadise nurga all seisva sabaga nunnu elukas oli oma sügelevad kihvad käiku lasknud uhiuue paadi suurima sektsiooni küljes.

Väikeseid auke saab paigata sellesama PVC­materjaliga, kasutades kummiliimi, aga saab ka keevitada. Pereisa ei usaldanud liimi, pakkis paadi hoopis autosse ja viis Sauel tegutsevasse veokite koormakatete valmistamise ettevõttesse.

Ettevõtte meister uuris auku, uuris paati ja kohmas: „Ega see just maailma parim PVC ole.“ Pereisa tegi pähe suured paluvad silmad nagu leethiirel. Meistrimees: „Eks proovime.“ Järgnes veerand tundi võlumist kartongi, tükikese PVC, pisikese rulli ja vihaselt vinguva fööniga.

„Noh, ehk peab?“ oletas meister. Pidas! Peab tänaseni. Kogu võlutrikk läks maksma 16 eurot.

Mootoriga või ilma?

Vähegi suurematele kummipaatidele saab külge haakida elektrimootori. Paadiga kaasa antud juhendis on ka kirjas, kui suur (võimas) tohib mootor olla, ja see omakorda sõltub ahtripeeglist. Vahel tuleb ahtripeegel eraldi hankida ja siis paadi ahtrisse paigaldada. Lisaks on siis muidugi vaja akut. Niisiis, kui paat kaalub ise umbes 20 kilo ja aerud­pumppäästevestid lisavad omakorda kaalu, sünnib hetk, mil analüüsida, kas mootori ja aku tassimise tüli on väiksem kui nende kasutamisest sündiv mugavus. Enamasti ei ole. Enamgi veel –mida rohkem asju kuhjame enda ja looduse vahele, seda vähem loodust jõuab meieni. Kummipaat on laisa, kuid uudishimuliku inimese suurim sõber, et näha loodust vee poolt vaadatuna. Ja et õpetada seda vaatamist ka oma lastele, oma sõpradele ja teha suvistest hetkedest kullaprooviga suvised hetked.

AVAME JUBA 25. APRILLIL!

Olete oodatud!

TUURAKALA ŠAŠLÕKK

1. Eemalda uimed ja soomuskilbid. Lõika parajateks tükkideks.

2. Maitsesta soola ja pipraga, soovitatavalt valge pipraga.

3. Lõika sibul ja tomat ketasteks, sega kõik kokku.

4. Grilli mõne tunni pärast. Pane tükid resti vahele ja küpseta kuldpruuniks.

Šašlõkki võib teha ka forellist.

AINULT VÄRSKE KALA!

Meie looduskaunis koht asub Laagri Maksimarketist 10 km Pärnu suunas Keila jõe ääres

Lahtiolekuajad: maikuus oleme avatud R, L, P kella 12–20, juuni, juuli, august N–P 12–20, sept-okt L, P kella 12–20.

INFO tel 505 4350 | forellipyyk@gmail.com

Broneerimine tel 509 7333 | www.forellipuuk.ee

Norra või Soome?

Kalareiside crème de la crème

Kui õngitsemine on rohkem kui vaid suvine suvilatiigi ääres harrastatav ajaviide, siis varsti hakkavad mõtted liikuma ka kaugemate vete „mekkimisele“. Eesti kipub hobikalastajatele kiiresti väikeseks jääma, mistõttu on tretid Soome ja Norra äärmiselt tavalised. Käiakse ka kaugemal, kuid enne tuleb Ahvenamaal või jäämeredes õnne katsuda.

TEKST: MARTIN HANSON / FOTOD: ERAKOGU

„Kalareisile läheb tavaliselt juba pisut kogenum kalamees, see harrastusõngitseja, kes otsib uusi paiku, kus lant vette visata. Eks kaugematel meredel ole kala teistsugune ja oskused tuleb taas proovile panna. Kala pärast reisimisega on nii, et paned ise kogu reisi kokku ja lähed: rendid maja, rendid paadi või laeva, ostad vajalikud load, leiad kaasa kamraadid ja minek,“ kirjeldab lapsepõlvest peale kala püüdnud tippkokk Priit Toomits.

Ära ei tohi unustada ka kalastamise ja eriti õngitsemisreiside sotsiaalset poolt: kalapüügile lisaks saab näha uusi paiku, õppida tundma uusi kalu, uusi

olukordi, istuda kamraadidega saunas, ajada mehejuttu ja loomulikult süüa nii palju kala, kui sisse mahub. Sest enamasti on mered reisumeeste vastu lahked.

Ei saa me läbi Norrata Norra on ideaalne sihtkoht kõigile, kes armastavad kalapüüki. See maa uhkeldab oma 1190 fjordi, maailma pikkuselt teise rannajoone ning lugematute järvede ja jõgedega, seisab matkakorraldaja Hiking BaltNorth kodulehel. Norras on vabadus valida, kas korraldada kalapüüki magevees, merevees või tegeleda hoopis süvamerekalastusega, nt otsida akvalan­

Trahter

giga kammkarpi ja kuningkrabi. Sellise reisi korraldamiseks saab abi ka Eesti enda kalameestelt, kes sealkandis tihti töötavad. Norra on põnev ka selle poolest, et kala saab minna püüdma kaugele polaarjoone taha, kus suvel on võimalik kala püüda keskööpäikese all.

„Norras olen käinud ühe korra ja sõitsime sinna läbi Soome ehk otse üles Nordkappi ja seal kaugeima inimasustuse sildi all püüdnud merest kõiksugust kala. Jäämeri on äärmiselt põnev. Mäletan ühte korda, kui istusime paadis ja püüdsime kala –muudkui püüad ja püüad –, aeg muudkui läks, kuni avastasime ootamatult, et kell on pool kaks öösel. Polaarpäev ju, päike särab taevas. Meil aga paat kala täis, mis vaja ka ära puhastada,“ naerab Toomits.

• Uudistage sajanditevanust veskit ja selle masinaid

• Proovige kätt forellipüügis

• Täitke kõht väga maitsvate, suurte ja taskukohaste roogadega

• Joovastage end hõrgutavate jookidega

• Ammutage elujõudu vana veski müüridest ja jõe vulinast

• Nautige elavat tuld ja kaminasooja

Reisikorraldajal nimega Kalakool on pikaajaliseks partneriks Kalda Fiskehus, kelle abiga saab reisida näiteks Kesk­Norra Froya ja Hitra saarele, kus reisijaid võtab vastu Kalda Fiskehusi kalurimaja peremees eestlane Janek, kes on olnud Froya saarel kalur juba üle kümne aasta. Hitra ja Froya on samasugune kalamehe paradiis nagu Eestis Hiiumaa, kala saab püüda aasta ringi (erinevalt Põhja ­ Norrast) ja esindatud on kõikvõimalikud kalaliigid ning püügiviisid. Tavaliselt läheb kalamees otsima Norra just seda suurt nn elukala. Üldjuhul on selleks elukalaks hiidlest ehk paltus. PõhjaNorrast saab mõnuga püüda nii turska, merilutsu, makrelli kui ka meriahvenat, aga ka lõhet

ja forelli, kuni haruldasemate liikideni, nagu säga ja hiidlest. „Kuid parim kala üldse, mida sealt püüda, on saida. Mind üllatas, kui hea kala saida on, eriti kui saad värskelt kätte ja kiirelt pannile. Meeletult hea,“ vesistab kokk suud. Kala söömise kohta ütleb aga Toomits, et esimesed kolm päeva sööd end kalast lolliks, siis hakkad vaikselt juba fileed ka „kõrvale“ panema.

Istusime paadis ja püüdsime kala – muudkui püüad ja püüad –, aeg muudkui läks, kuni avastasime ootamatult, et kell on pool kaks öösel. Polaarpäev ju, päike särab taevas.

„Enamasti teen fileeks, tõmban kohapeal vaakumisse ja toon ikka koju söömiseks ka head kala. Nii palju pole veel välismaal kala püüdnud, et peaks otsima mõnda müügikohta, kokkuostjat või hakkama mõnd muud lahendust leidma,“ mainib kalamees. Aga eks isu täis püüdmisel saab hakata kala ka tagasi laskma, kui ta on selleks piisavalt terve. Infoks nii palju, et inimese kohta saab Norrast üle piiri tuua kümme kilogrammi fileed per nägu, juurde saab osta veel viie kilogrammi kaasatoomise loa.

Kogu Norra rannik on täis suurepäraseid ranniku­ ja süvamerekalastuse paiku, kuid parimad neist asuvad Lofootidel. Kui pole soovi minna kalastama avamerele, võib jääda ka rannikule või kaldale, kuid suurimad kalad ujuvad siiski sügavamates vetes.

Ahvenamaale ahvenale

„Ahvenamaal olen käinud kindlalt üle kümne korra. Peatunud alati samas kohas, rentinud alati sama maja samadelt inimestelt. Kõik korrad on olnud põnev ja mõnus väljasõit. Tegu on paadist püügiga ja nii saab olla kindel, et haugi võtab mõnuga. Soomes on aga üks oluline erinevus Eestiga: kuna maa saab osta koos merega, siis püügiluba on seotud konkreetse piir konna, lahesopiga või kuidagi sedasi. Nii võib juhtuda, et va les kohas püüdes, vale mehe kala püüdes aetakse kiirelt minema. Seda juhtub, kuid pigem harva,“ selgitab Toomits.

Veel tuleb panna tähele, et Ahvenamaal on haugi piirpikkuseks u 50–55 cm, väiksem peab minema merre tagasi. Püügi kogusel aga piiri peal ei ole ja ka selle kala ära toomisel. „Püüa või lolliks. Kindel on aga see, et kui kõik kulud ja ka aeg kokku arvutada, siis on just Ahvenamaa see koht, kus olen püüdnud elu kallimat kala: haugi kilohind oli umbes sada eurot,“ mainib Toomits ja lisab, et esimesel aastal püüdsid viie mehega nädalaga nii palju kala, et lisaks

söömisele toodi kodumaale ligi 50 kilogrammi haugifileed. Kalastada saab saareriigis aasta ringi, kuid parim aeg selleks on sügisel, septembri algusest kuni novembri lõpuni. Eriti kehtib see haugi ­ ja ah ­

venapüügi kohta. Siinsetes vetes on peaaegu võimatu ebaõnnestuda. Rohked lahe sopid võimaldavad otsida ja leida igaühele oma lemmikpaiga. Ahvenamaa vetes leidub meriforelli, koha, siiga, ahvenat ja lõhet. Aga ennekõike on saareriik tuntud haugipüügi paradiisina. Ahvenamaal harrastatakse haugipüügil järjest enam catchand-release ­ püüki, st püüaja ­ vabasta ­ püügimeetodit. Selle viisi puhul tuleb olla eriti ettevaatlik, et lasta elus kala vigastamatult või minimaalsete vigastustega tagasi vabadusse. Kalapüük on ju eelkõige emotsioonide kogumine!

Emotsioonidest rääkides, siis ajakirja esimese artikli tarbeks pajatas Toomits ka loo sellest, kuidas Ahvenamaal oma lemmiklandiga iseenda kinni püüdis ja otsis pool päeva haiglates väljaõppinud inimest, kes opereeriks landi kämblast välja nii, et lemmiklant alles jääks.

Aga Kariibid?

Kariibi meri ja teised troopilised piirkonnad pakuvad kalapüügihuvilistele mitmekesist ja stabiilset keskkonda, kus õnge otsa jäävad nii väiksemad rifikalad kui ka suured avamere kiskjad. Levinumad kalad, mille järele teisele poole planeeti lennatakse, on näiteks mahi-mahi (harilik kuldmakrell), aga ka

tuunikala, marliin, barrakuuda ning veel erinevad snapper’i ja grouper’i liigid. Avamerel kasutatakse kalade püüdmiseks trollimist, kus paat liigub aeglaselt ja sööta veetakse laeva külge ankurdatud ritvadega vees järele. Rannikul ja laguunides eelistatakse aga vana head spinningut või lendõnge, seda eriti madalas vees elavate liikide puhul. Paljudes sihtkohtades pakutakse ka koos kogenud kapteniga paljude unistust süvamerepüüki. Kui on huvi Kariibidel kala püüda, siis kõige lihtsam on broneerida kohapeal mõni kalastusretk koos giidiga. Enamik turismipiirkondi nii Bahamas, Dominikaani Vabariigis kui ka Puerto Ricos pakuvad kas päevaseid või ka poolepäevaseid väljasõite. Teine võimalus on korraldada reis ise: valida välja sihtkoht, uurida kohalikke kalastusreegleid ning rentida koos varustusega paat. Mõnes riigis on vajalik ka kalastusluba, mille hinnad jäävad tavaliselt 10–50 euro vahele. Nagu kõikjal maailmas, on ka Kariibidel vaja silmas pidada hooaegu ehk millal mis kala püüda saab. Näiteks marliini ja tuunikala püük toimub kindlatel kuudel, samas kui rifikalad on saadaval enamasti aasta ringi. Samuti tasub kontrollida ilmastikutingimusi ja orkaanihooaega, mis võib mõjutada nii turvalisust kui ka kalade aktiivsust.

Allikad: hikingbaltnorth.com, kalakool.ee, kalatakso.eu, merikoivula.fi, vikingline.ee

Enne veele asumist tuleks väikelaeva varustus üle vaadata

Kevad toob Eesti vetele sadu väikelaevu, mille juhid peavad arvestama mitme uuendusega. Möödunud aasta lõpus muutusid väikelaeva kohustusliku varustuse komplekteerimise põhimõtted, mis on ühtlustatumad ja paindlikumad.

2025. aasta novembrist kehtima hakanud väikelaeva kohustusliku varustuse määruse eesmärk on suunata suuremat tähelepanu ja täiendavat varustust kõrgema riskitasemega olukordadesse. Samal ajal võimaldatakse suuremat paindlikkust seal, kus see on põhjendatud. Varasemalt oli kohustuslik varustus seotud väikelaeva konstruktsioonikategooriaga, mis ei arvestanud alati tegelikku sõidupiirkonda. Nüüd lähtuvad väikelaeva varustamise põhimõtted eelkõige kaldast kaugenemise ulatusest. Selles artiklis käsitletakse teemat lihtsalt ja arusaadavalt, et väikelaeva omanikul oleks mugav koostada uueks hooajaks vastav varustuse nimekiri.

Minimaalsed nõuded

Selgelt on välja joonistunud minimaalsed nõuded, mis kehtivad väikelaevadele ja alla 12­meetrise kogupikkusega laevadele, kui nendega sõidetakse sisevetel kuni üheksa kilomeetrit kaldast või merel kuni viie meremiili kaugusel kaldast. „Sellisel juhul on loetelus 12 erinevat punkti, mida on vaja täita. Kõige olulisemana peaks alusel olema iga pardal viibija mõõtmetele vastav CE­ märgiga töökorras ujuvvahend, mille kandevõime oleks vähemalt 50 njuutonit, või mõõtmetele vastav SOLAS ­ või CE ­ märgiga töökorras päästevest, mille kandevõime oleks vähemalt 100 njuutonit. Lisaks sellele peab olema päästevest hooldatud vastavalt tootja nõuete­

le,“ selgitab Transpordiameti väikelaevade üksuse juhataja

Rait Prits.

„Lisaks eelmainitule on vajalik, et laev oleks varustatud pilsipumba või hauskariga, udupasuna või muu heliseadmega, kahe säratulega, millel on kehtiv kasutustähtaeg, SOLAS­ või CEmärgis, ja need peaksid olema asetatud veekindlasse pakendisse. Samuti on tähtsad veesõiduki parameetritele sobiv ankur koos ankruotsaga, mis sobiks ka pukseerimiseks, tuled, mehaaniline kompass, jäätmekogumis­ ja tulekustutusvahendid, kui kasutatakse lahtise leegiga küttekeha, põlevaid vedelikke

või gaasiseadmeid,“ lisab Prits, kelle sõnul on selles nimekirjas veel ka aerud või mõla, kui tegemist on alla seitsmemeetrise kogupikkusega veesõidukiga.

Mida kaugemale kaldast, seda rohkem varustust Kui väikelaevajuht otsustab oma teekonda planeerida sisevetel kaugemale kui üheksa kilomeetrit kaldast või merel kaugemale kui viis meremiili, muutuvad kohustusliku varustuse nõuded veidi karmimaks.

Tegelikult on siinkohal olukord siiski küllalt lihtne. Tuleb lihtsalt väikelaeva viia juba varasemalt mainitud varustus,

millele on tarvis lisada veel mõned elemendid. Seda kõike muidugi selleks, et teekond oleks turvaline kõikidele osapooltele.

„Sellisele kaugusele liikudes on vajalik, et iga pardal viibija jaoks oleks mõõtmetele vastav SOLAS­ või CE­märgiga töökorras päästevest, mille kandevõime on vähemalt 100 njuutonit. Enam ei piisa üksnes töökorras ujuvvahendist. Lisaks on vaja juba mainitud märgistega päästerõngast koos 15–25 meetri pikkuse viskeliiniga või sama pika liiniga päästelingu,“ toob Prits esile.

Samuti on sellele kaugusele liikudes vajalik väikelaeva kaasa võtta veekindlas pakendis olevad SOLAS­ või CE­märgiga ja kehtiva kasutustähtajaga kaks punast langevarjuraketti, navigatsioonivahendid asukoha määramiseks ning navigatsioonikaart, väikelaevajuhi poolt komplekteeritud esmaabivahendid, arvestades sõidupiirkonda ja võimalikke riske, ning binokkel.

Viimased nõuded vajavad suuremat planeerimist Mõistagi leidub Eestis mitmeid väikelaevajuhte, kelle sõit kulgeb kaugemale kui 20 meremiili

kaldast. Sellisel juhul on mõistetavalt kõige enam nõudeid, kuna sellisel distantsil on riskid suuremad ja nõuded turvalisusele kõrgemad. Lisaks kõigele eelmainitule tuleb kaasa võtta ka päästeparv(ed), mis vastaks pardal viibijate arvule. Samuti peaks väikelaevajuht tuginema oma varasemale kogemusele ja arvestades erinevaid asjaolusid, varustama väikelaeva ohutuse tagamiseks täiendava varustusega.

„Sõltuvalt väikelaeva konstruktsioonist, valitsevatest ilmaoludest ja sõidu eesmärgist tuleks hinnata, kuidas ohutust merel viibides suurendada. Varasema kogemuse põhjal on võimalik hinnata, kas laevas võiks veel olla näiteks laetud mobiiltelefon, söögi­ ja joogivarud, kütusevarud, raadiosideseadmed, radar, radaripeegeldi, AIS­asukohaseade, automaatsed avariipoid, triivankur, avariivarustus, tööriistad, päästeparv, pootshaak, kajalood, ankrukett ja lisaraketid või ­säratuled,“ nimetab Prits lõpetuseks.

Transpordiamet soovib kõikidele väikelaevajuhtidele edukat ja turvalist hooaega meie veekogudel.

Kontakt

+372 513 5008

info@vkht.ee

vkht.ee

VEEKOGUDE PUHASTAMINE OÜ PREISOR

Setete pumpamine

Veetaimede niitmine, taimemassi eemaldamine

Kopratammide, vette langenud puude eemaldamine

Ujumiskohtade puhastamine

Kaevetööd pehmel pinnasel

Rohkem infot ja pilte tehtud töödest: preisor.veehool.ee

tel 505 4410

REISIKORRALDAJA RÄNDTEO REISID

Rohkem reise ja täpsema info leiate meie kodulehelt randtigu.ee

Kontakt: tel 5398 0543 või 5556 3088, e-post info@randtigu.ee

NB! Meie reisidel sisaldab hind kõiki kulusid peale suveniiride!

LENNUREISID 2026 (grupp kuni 16 inimest, giidide jutt tõlgitakse eesti keelde)

18.–26.09 Albaania ringreis. 1626 € 13.–23.08, 03.–13.09 Gruusia ringreis: loodus, kultuur ja maitsed. 1682 € 19.–27.09 Malta ja Gozo saare kultuuri- ja puhkusereis. 1787 € 02.–10.10 Jordaania kultuurireis. Petra, Jerash, Wadi Rumi kõrb, Surnumeri jm. 2395 € 03.–10.10 (4 kohta) Rhodose kultuurireis koos rannapuhkusega. Symi saar, Lindos jm. 1580 €

UUS! 17.–24.10 Korfu Durrellide jälgedes. 1694 € UUS! 10.–23.10 Namiibia ringreis pikaaegse loomaaiagiidi Kauri Kivipõlluga. 5438 € UUS! 26.10–07.11 India ja Nepali pärlid. 3696 € soodushind kuni 31.03 UUS! 31.10–07.11 Sügisene Gruusia koos mandariinide korjamisega. 1656 € UUS! 26.10–09.11 (4 kohta) Paraguay ja Brasiilia loomavaatlusreis (Pantanal, Iguaçu joastik jm). 4826 € EESTI VÄIKESAARED 2026 (grupid alates 8 inimesest)

Orhideeretk Kessulaiul 31.05 Tallinn, Rakvere, 06.06 Tartu, Viljandi 188 €

Kihnu reis koos kohvikutepäevaga 06.–07.06 Tallinn, Rakvere, Viljandi, Tartu 236 €

Keri ja Aksi saared 13.06 Tallinn, Viljandi, 18.07 Tartu, Rakvere 181 €

Hara saar, allveelaevasadam 14.06 Tartu, Rakvere, 12.07 Viljandi, Tallinn 148 € Hanikatsi laid koos viigerhüljeste vaatlusega 20.06 Tallinn 178 €

Viirelaiu reis 21.06 Tartu, Viljandi, Pärnu 178 € Osmussaar 21.06 Tallinn, Rakvere, 19.07 Tartu, Viljandi 187 € Mohni, Viinistu 29.06 Tartu, Rakvere, 11.07 Tallinn 168 € UUS! Purjelaevaga Kihnu mere peole 11.–12.07 Pärnu sadam 365 €

UUS! Kaevatsi laid 18.07 Tallinn 169 € Vaindloo saar 25.07 Tallinn, Viljandi, 02.08 Tartu, Rakvere 212 € Ruhnu 03.–05.07 Tartu, Viljandi, Pärnu, 10.–12.07 Rakvere, Tallinn, Pärnu, 07.–08.08 Tallinn 368 € Pakri saared 26.07 Tallinn, Rakvere, 09.08 Viljandi, Tartu 173 € Rammu saar 01.08 Rakvere, Tallinn 158 € UUS! Kõrgelaid 01.08 Tallinn 169 € Saaremaa – Abruka 01.–02.08 Rakvere, Tallinn, 04.–05.07 Tartu, Viljandi 290 € UUS! Saarnaki laid 02.08 Tallinn 169 € Sorgu saar 08.08 Tallinn, 15.08 Viljandi, Tartu 158 € UUS! Saaremaa – Vilsandi 15.–16.08 Rakvere, Tallinn 290 € Piirissaar 16.08 Rakvere, 22.08 Tallinn, Paide, Tartu, 23.08 Pärnu, Viljandi, Tartu 138 € Harilaid 09.08 Tallinn 188 €, 23.08 sadam 168 € Muusikaline lõbusõit kalepurjekaga Võrtsjärvel ja Tondisaar 22.08 Tallinn 218 €

Naissaare reis 29.08 Tartu, Rakvere, 06.09 Viljandi, Paide 167 € BUSSIREISID 2026 (grupi suurus kuni 16 inimest) 27.–28.06 Põhja-Läti põnevad lossid. Viljandi, Tallinn, Paide, Võru. 298 € 09.08 Seto Odüsseia + kohvikud. Tallinn, Paide, Tartu. 178 € Tulemas on veel reise, jälgige kodulehte!

Purtse Metall OÜ sepad valmistavad vastavalt tellija soovile erinevaid suitsuahjusid, lõkkeasemeid jm tooteid. Vaata meie loodud projekte:

tel 509 3848 • info@purtsemetall.ee

TOOME TEIENI EESTIS

KÄSITSI VALMISTATUD

KÄSITÖÖLANDID

Viirastuse lantide ajalugu ulatub aastasse 2012, kui Klaus Arturile meriforelli püüki tutvustas. Sellest ajast peale tabas mehi n-ö meriforellihullus, Arturit lausa nii tõsiselt, et aasta hiljem hakkas ta ise endale lante tegema. Aastaks 2016 hakkasid landid vaikselt ilmet võtma ja ka kala tooma. Arturi lähedasemad sõbrad said lante proovida, sealhulgas Klaus, kes oma esimesel proovipäeval kohe kala sai. Kuna testijaid oli rohkem, sai landi arendus hoogu juurde ning väga heast landist hakkas saama veel parem lant. Viimase ja kõige tähtsama osa landist, unikaalse pinnatöötluse, töötas Artur välja aastal 2017. Aastate jooksul väljatöötatud paine koos pinnatöötlusega oli uskumatult hea kombinatsioon, mis kasvatas kalasaaki kordades. Kalastajate huvi lantide vastu suurenes pidevalt ja aastal 2018 pakkus Klaus enda abikätt, et kõikidel püügihuvilistel oleks võimalus enda landikarbi sisu Viirastuse landiga täiendada. Nii võtsid mehed sihiks maailma tipu ja hakkasid ühiselt lante tegema. Viirastuse meeskond tänab omalt poolt kõiki koostööpartnereid ja inimesi, kes on kalapüügilantide valmistamisel, testimisel ja turundamisel toeks olnud!

info@viirastus.com

Kui tahad täide viia oma kalapüügiunistused, siis võta Viirastuse lant ja püüa oma elu suurim seiklus!

Tel 5360 7788

viirastus.com

Viirastus viirastuslures

BETOONIST

VÄLIMÖÖBEL

• VÄLIGRILLID

• MÄNGULAUAD

• PIKNIKULAUAD

• PARGIPINGID

• LILLEPOTID

• KALMUVAASID

VÄLIKÖÖK

Ilmastikukindel, stabiilne ja ajas püsiv lahendus. Betoonist välikööke saab tellida enda vajaduste ja soovide järgi. Võimalik tellida heledast või tumedast betoonist. Lisaks saab tellida oma väliköögile valamu koos segistiga, elektriühendused ja baarileti.

Tähelepanu! Tegemist on alkoholiga. Alkohol võib kahjustada teie tervist!