Gurmaan (veebruar 2026)

Teistmoodi aasta

Head uut aastat kõigile! Et tuleks maitserikas, lonksupõnev ja uudishimulike kogemustega täidetud järjekordne ring ümber päikese.

Kirjutamata reeglid muidugi dikteerivad nüüd, et pärast kolmekuningapäeva sedasi tervitades tuleb aval eneseväljendus koos pudeliga legitimeerida, niiöelda puhtaks pesta. Suurima hea meelega haaran oma veinikeldrist midagi sobilikku, tõmban hõlmad tihkelt vöö vahele ja sammun läbi lumise linna seda tervitust retsipiendi manu klaarima. Pole midagi mõnusamat, kui külastada sõpru-tuttavaid, kaasas midagi ergastavat keelekasteks, huultel jutud eesootavatest põnevatest kuudest 2026. aasta sees. Samas pole ma kunagi mõistnud mainitud seisukoha negatiivset tähendust, pigem olen isegi hoidnud keelt aasta alguses hammaste taga, et oleks lausa kohustus see pudel haarata.

Väljaandja: Delfi Meedia AS Erilahenduste ja sisuturunduse osakonna sisujuht: Irmeli Karja, irmeli.karja@delfi.ee

Teeks sel aastal teistmoodi, lähekski alati ja tihti külla koos „pudeliga“. Defineerime pudeli kui midagi head ja mõnusat – söök või jook –, mille seltsis veeta mõni kosutav tund. Oleme kaotanud oskuse lihtsalt üksteisega koos olla, aega veeta. Illusioon läbikäimisest, mida pakuvad tehnoloogilised vidinad, polegi muud kui vaid illusioon. Võtke tükk head juustu, midagi pasteediletist, viilutage head sinki, haarake mõned peotäied oliive ja hea pudel veini ning alguse on saanud respektaabel ja täiskasvanulik õhtune seltsielu. Sellest sünnivad uued suhted, lapsed, pered, ärid, ideed ja niisama mõnusad äraolemised.

Loomulikult peegeldab kogu jutt minu enda tundeid ja tähelepanekuid omaenda käitumisele. Kuid ma kardan, et pole selliste mõtetega sugugi üksi. Kapseldumine toimub vaikselt, märkamatult. Hea vein ja toit on sotsiaalsed lubrikandid, mis pakuvad imelist võimalust libiseda sisse igast uksest, liituda iga vestluse või läbikäimisega. Kasutame seda!

Toimetaja: Reklaam: Kujundaja:

PORTS

Näruselt harva avatakse uusi restorane, mille puhul tõmbab suurimat tähelepanu menüü, mitte einela läbimõeldud kontseptsioon või gastronoomne suund, peakoka käekiri või asukoht. Pikal tänaval ligi pool aastat külalistele avatud olnud restoran Ports ei korda, kopeeri ega jäljenda, vaid toob Tallinna õhtuveetmisvalikusse ühe omanäolisema maitsevariatsiooni.

Tekst: Martin Hanson Fotod: Restoran Ports

Ports (loe, kuidas tahad, kas inglis päraselt kui sadamad või eesti keeles portsjon) pole kaugeltki kõige hubasem või sumedam restoran, kus istet võtta. Kesktalvises pakases pole ka vanalinna eakas maja just kõige soojem, kuid see kõik on köömes kõige põnevuse kõrval, mida sopiline, mereteemat kandev restoran pakub. Kui varem samal kohal tegutsenud Nautilus oli kalarestoran, siis Ports jääb küll merele truuks, kuid laiendab oma menüüd kõige sellega, mis mööda merd on meieni toodud. Pole kaugeltki tavaline, et restoranilauas istudes mõtled, millal saaks tagasi tulla, sest nii palju põnevat jääb veel maitsmata.

Mere antud maitsed

Eestlased on läbi ajaloo olnud kibedad meresõitjad, vedanud kaupu üle kogu Läänemere, pidanud kalatraalerite armaadat Põhjameres, sõitnud jungade ja kaptenitena erinevate alustega maailmameresid. Ega niisama ole köndiks kulunud Hemingway kuulus ütlus, et „igas sadamas on eestlane“. Meri andis võimaluse põgeneda laia maailma, teenida raha, seigelda, kuid pakkus ka unikaalse võimaluse tuua kodumaale kaasa erinevates sadamates mekitud toidud, kogetud maitsed. Uues restoranis ongi pandud menüüsse eestlastele kõige

olulisemate sadamate toidud, mis on erinevates vormides ka Eesti kokakunsti end sisse söönud.

Portsu (või ikkagi Portsi) menüü on pikk –ligi 25 maailmarooga –, mis tähendab, et midagi põnevat leiab sealt igaüks. Menüüd uurides tabab mind mõte, et iga roa ajalugu ja side Eestiga võiks olla eraldi välja kirjutatud. Selle kõige läbi uurimine oleks küll tohutu töö, kuid iga sööjat huvitaks Dublini lambakaela või Klaipeda veisemaksa algupärand või see, millal meremehed need maitsed Tallinna tirisid.

Menüü läbimekkimine alaku esimesel külastusel ikka sellest, mis kohe silma jääb: Hanko planguräimed on kindel must have, samuti klassikaline skagen kogu oma hõrkuses. Kellel isu kõige klassikalisema tartari järele, siis Dunkerque’ist toodud retsept seda ka pakub. Kummalisel kombel paikneb kogu päeva Inglise hommikusöök eelroogade all, kuigi täidab kõhtu kui pearoog.

Jagamisportsud

Londonist toodud fish and chips on Portsus üks pealinna paremaid: kala on krõbe ja hõrk samaaegselt, kaasa tulev remulaad tükiline ja maitsekas. Millega aga ei saa ükski Eesti toidukoht hakkama, tasemest ja tärnidest hoolimata, on ausad chips’id, mis pole tavalised friikartulid, vaid topelt frititud paksud kartuliklotsid. Siin on kõvasti

arenguruumi ka Portsul.

Parim viis, kuidas kogu menüüd edukaimalt menetleda, on einestada koos suurema kambaga, sest kõik road on põhimõtteliselt mõeldud ka jagamiseks. Seda silmas pidades on välja töötatud nii serveering kui ka fakt, et peaaegu kõiki toite saadab sama salat. Usun, et mõte on lasta peatoorainel särada, pakkudes juurde pisikest lisandit. Enne pearoogade valimist tellige lauda ka metsaseene- ja veinikaste –need kuluvad marjaks ära.

BBQ-lammas sulab suus, plangulõhe sulab suus, kaheksajalg sulab suus, veisemaks sulab suus. Maitsed on puhtad, selged ja liigset keerutamist pole. Kõike seda rikkalikkust enda ees laual nähes kinnistub tunne, et saad seda, mille eest maksad, kvaliteedi nimel on köögis kõvasti võimeldud. Portsu menüü on kõige paremas mõttes sõbralik: maitsed siit ja sealt, noogutad rahulolust, lonksad klaasi veini ja vestled kaaslastega edasi. Mingit sisenemisbarjääri pole (pole vaja teada, mis on confit või julienne), toidud on lihtsad, kuid ausad, põnevad ja üllatavad.

Kus veel saab Eaton Messi?

Kuidagi ei taha meenuda aeg, mil Eesti mõnes toidukohas oli võimalus tellida Briti köögi üht kuulsamat hõrgutist Eaton Messi. Taaskord näide sellest, et uudsuse loomiseks poole vaja hakata ratast leiutama, vaid pista menüüsse mõni roog, mida mujalt ei leia. Usun, et Tallinn on täis inimesi, kes sööks heal meelel ühe kreemise besee- ja moosisegaduse. Teine põnev maitse on Le Havre’i kitsejuustu kreembrülee, mis vajab harjumist, kuid on taas väikese uuendusega tuntud vana.

Portsul on potentsiaali saada vanalinna üheks käidavamaks kohaks, sest igav seal ei hakka. Pikk jutt oli toidust, mainimata ei tohiks aga ka jääda rikkalik veinikaart, kokteilimenüü, suurepärane teenindus ja fakt, et kolmekäigulise degustatsioonimenüü eest ei pea välja käima rohkem kui kolmkümmend raha.

KUPOLI, mis vaatab üle Mannerheimi

Kõik linnad kogu maailmas on täis peidetud aardeid, mille leidmiseks on vaja kohalike abi. Helsingi üheks selliseks külastamist nõudvaks paigaks on Kupoli-nimeline baar, mis vaatab ülalt alla nii Mannerheimile, raudteejaamale kui ka poolele linnale. Lisaks vaatele ja asupaigale jääb baar külastaja hinge ka mõnusa teeninduse ning imeliste kokteilidega.

Tekst: Martin Hanson Fotod: Kupoli baar

Kupoli on end sisse seadnud enam kui saja aasta vanusesse kuplisse

Mannerheimitee ääres paiknevas vanas Helsingi ülikooli üliõpilasesinduse ( Helsingin yliopiston ylioppilaskunta) hoones, kus praegu tegutseb viit tärni omav NH Collection Helsinki Grand Hansa hotell. Julgete, kuid riskantsete kinnisvaratehingute lörri mineku tõttu oli üliõpilasesindus kohustatud oma elegantse maja müüma. Kohalikega baaris istudes rääkis nii mõnigi jutte sellest, kuidas ülikooliaastatel oli kas mõni nende vanematest või nad ise samas kuplis pidutsenud, tantsinud ja rõduveerelt linnale ülalt alla vaadanud.

Kupoli nime kandvana on ruum kasutusel olnud lühikest aega, kuid kõmu suurepärasest ajaveetmisest on juba kaugele kandunud. Peamiselt tõukab seda üsna eksklusiivne asukoht, soe atmosfäär ja hoolitsus, mida kundedele pakutakse. Baari ei pääse niisama: uksehoidja peab tänaval andma loa ja heakskiidu, et saada lifti. Idee pole ülerahvastatus, vaid piisava õhu, vestlusruumi säilimine.

Parim kokteilinimi maailmas 2025. aastal valiti Kupoli ka Bartenders’ Choice Awardsil Soome aasta parimaks uueks baariks. Seda mõista pole kuigi keeruline. Olgugi et ruum – kindlasti pärssis muinsuskaitse paljusid ideid – pole kõige stiilsem või baarilikum, näevad baarmenid ekstra vaeva, et „etendus“ vääriks külastust. Lauda istudes serveeritakse sihvaka jalaga pokaalist jääkülma aromatiseeritud rohelist oolongit, samuti kristallselget vett. Start imeliseks õhtuks on antud.

Menüü segab klassikalisi kokteile uute ideedega, lisades aga väga palju maitseid Soome loodusest, samuti mõtteid kohalikust kultuuriruumist ja hoiab silma peal neljal aastaajal, et maitsed vastaks ilmale, tundele, tahtele. Kätte pistetakse talvine kokteilimenüü, mille joogid on rikkad suvel korjatuna purki pandud marjadest, ürtidest ja sooja andvatest napsidest. Kolm jooki, mis kohe silma jäävad, on piparkoogi- sour, glögi- negroni ja kokteil nimega Kaamos.

Juba nime järgi võlub Kaamos enam kui poolt laudkonda, sest iga põhjamaalane –olgu siit- või sealtpoolt lahte – teab iga

rakuga ihus, mida kaamos tähendab: aega, mil maailm keerab sissepoole, päike unustab tõusta ja pidevalt on kuidagi külm. Nii vajab hing ja ihu midagi julgemat, et end taas elule raputada. Kaamoses saavad pokaali mõistes kokku rumm, mezcal, portvein ja stout Kuidagi ei julgeks sellisest kooslusest midagi arvata – isegi kui elus on joodud kõike, mis põleb või ei põle –, kuid üle huulte veereb kreemiselt siidjas neste, milles on kohe tunda punast sõstart, ploome, kirsse. Suhu jõudes muunduvad kõik maitsed ja aroomid kergelt vürtsikaks, kangeks ning

kõris tekib soe tunne ja välja hingates lööb ninna kerge suitsuaroom. Iga sõõmuga ununeb õues valitsev 23-tunnine öö ja eluisu tuleb tagasi. See on elegantse välimusega ja tuumapommi jõuga kokteil, millel on ka maailma parim nimi.

Klassikalisemad kokteilid, nagu sour ja negroni, toimivad samuti meeleülendajatena. Nii piparkook kui ka glögi on kaks peamist talvist maitset, mis seostuvad kodusoojuse, pühademeeleolu ja õnnega. Lisame siis kenasti tasakaalus alkoholi ja saamegi tulemuseks joogid, mis paluvad end pidevalt juurde tellida. Kokteilid on need, miks end Kupoli baari sättida, kuid see ei tähenda, et head veini, šampanjat või ka õlut ei saaks tellida, lihtsalt neist kirjutamine oleks nagu haaremis külitades naabrinaisest mõelda.

Miks sõita taevasse?

Iga kokteili tellimuse eel etendab kelner näidendi sellest, kuidas kokteil nii-öelda paberile sai. Iga kokteil on eraldi lugu, seiklus ja sissevaade baaripidajate maailma. Ning kuna kuhugi kiiret pole, saabki seda kõike entusiastlikult kuulata, menetleda ja mõne minuti möödudes ka maitsta. Baar asub kahel korrusel, jagunedeski vaiksemaks omaetteolemise ruumiks (teine korrus) ja paigaks, kus hõigata baarileti suunas „baarmen, üks veel!“ (esimene korrus). Lisaks sellele, et Kupoli asub täiesti Helsingi südames ja viib külastaja liftiga linna kohale, tuleks see kindlasti plaani võtta neil, kes pikalt linnas asju ajanud, poodelnud või külmas midagi muud teinud. Kerge paus ja värskendus viietärnihotelli ärklikorrusel on kuldne punkt igale päevale.

Otsid suurepärast kohta, kus mõnusalt õhtustada või soovid tähistada sündmust? Berliini Trahter on selleks ideaalne koht.

GRUPIMENÜÜ Korralda üritus, firmapidu või sünnipäev

Head sõbrapäeva!

Kolmekordne kergitus. Topeltkrõbe. Lihtsalt Suprema. This One is for you.

RESTORAN MIX –peidetud pärl vanalinna tuiksoonel

Tallinna vanalinna südames, ajaloolise My City hotelli hubaselt keldrikorruselt

leiab südalinna peidetud pärli – restorani MIX, kus iga maitse on hoolikalt paika timmitud, iga detail läbi mõeldud ja igast külalisest saab sõber.

See ei ole lihtsalt koht, kus süüa, vaid paik, kus iga külaline tunneb end oodatuna. „Meil ei ole kliente, meil on külalised. Ja kui nad tulevad juba teist korda, saavad neist sõbrad,“ ütleb restorani teenindusjuht Henno Leissoo. Ja neid, kes naasevad, on palju.

Korra asukohta vahetanud ja kolm korda otsast alustanud restorani kohta ütlevad selle omanikud nüüd, et praegune söögikoht on omamoodi kogemuste mix, millest võib aimata ka restorani meeldejäävat nime.

See söögikoht on segu teadmistest ja oskustest, mida meeskond on aastate jooksul restoranimaailmas omandanud. Ka praegune menüü on loodud neile, kes hindavad mitmekesisust – siin kohtuvad eri maailma köökide mõjud, pakkudes midagi nii klassikaliste maitsete austajatele kui ka neile, kes otsivad vürtsi või mereande. Tihe koostöö kohalike põllu- ja jahimeeste ning kaluritega tagab, et lauale jõuab alati värske ja kvaliteetne tooraine.

MIX-i köögi südameks on peakokk

Maxim Ryndin, kes ammutab inspiratsiooni ka väljastpoolt Eestit. Kaks korda aastas võtab ta ette pikemaid inspiratsioonireise Euroopasse, et tuua restorani uusi ideid, võtteid ja veelgi põnevamaid maitsekooslusi.

Kunst nii seintel

kui ka taldrikul

Restorani atmosfääri kujundavad ja seinu ehivad tunnustatud Itaalia kunstniku Antonio Pedretti abstraktsed, üleelusuurused maalid. Seega põimuvad kunst ja toit siin loomulikult, luues keskkonna, mis täiendab elamust tervikuna.

Selleks, et restorani olemust tunnetada, tasub valida degustatsioonimenüü. Viiekäiguline menüü kujuneb põnevaks maitsereisiks, kus iga roog avab köögi eri tahke.

Degustatsioonimenüü kõrvale saab valida ka veinimenüü, mille on koostanud

Eesti tippsommeljee Ketri Leis

Menüü avab veiselihatartar à la MIX

Tartari pehme tekstuur, vutimuna siidisus ja šalottsibula kerge teravus loovad

tasakaaluka koosluse. Kappareid ja Dijoni sinepiseemneid on täpselt parasjagu, mädarõikamajonees lisab õrna vürtsikust ning kõrvale pakutav focaccia täiendab rooga tekstuuri ja maitse poolest.

MIX on tuntud ka oma kolmekäigulise lõunamenüü poolest, mis maksab vaid 20 eurot inimese kohta. Niisugune lõuna on suurepärane variant külastajale, kes soovib söömist rahulikumalt nautida ning toidust päriselt elamust saada.

Teiseks käiguks on kookosetempuras krevett. Kookose kerge magusus ja tempura krõbedus moodustavad koos laimiaioliga värske ja harmoonilise terviku. See on kerge, kuid piisavalt põnev roog, mille serveering on samuti efektne.

Kolmas käik, metsaseenerisoto parmesaniga, on kreemjas ja sametine. IdaVirumaa metsade vahelt korjatud seentest valminud siidine roog viib maitsemeeled kohe kodustele metsaradadele. See on ehe näide sellest, kuidas lihtsus võib olla eriti nauditav.

Neljas käik on sous vide’i meetodil 57 kraadi juures valmistatud veise sisefilee –õrn, mahlane ja täpselt paraja küpsusega. Kartulipannkoogid, Korea barbeque -kaste

ning soolakurk ja lillkapsas loovad läbimõeldud koosluse, kus kohtuvad särtsakal kujul nii vürts kui ka värskus. Õrnalt suitsune ja parajalt terav kaste seob kõik elemendid ning annab roale särtsaka lõppakordi.

Magusa punkti maitserännakule paneb Dubai šokolaadikauss – trendikas magustoit, mis kõnetab tõenäoliselt kõiki magusafänne. Pistaatsiakreem, vaarikas ja krõbe kataifitainas teevad sellest imelise desserdi – juba ainuüksi selle pärast tasub sammud MIX-i seada.

Maitsva desserdi lõpetuseks tasub küsida ka nn maja limoncello’t, mis erinevalt paljudest teistest mekib hõrgutavalt värskelt ja paneb degustatsioonimenüüle täiusliku punkti.

Kokkuvõtvalt saab tõdeda, et restoran MIX on koht, kuhu ei tulda lihtsalt sööma, vaid ka kogema. Ja kui see rännak on juba kord ette võetud, tekib soov tagasi tulla.

Konjakiklaasid sol-dieesis

Mis nooti mängivad sillerdava ja õilsa joogiga täidetud kokku kõlavad konjakipokaalid? Vaevalt et paljud sellele helile sedasi mõelnud on. Kuid Remy Martini konjakimajas jäi hoolikatele kuuljatele kõrva üks väga eriline toon, mis levis ruumis pärast Louis XIII De Remy Martiniga saluteerimist.

Tekst: Martin Hanson Fotod: Remy Martin

Selgus, et tegemist on pooltooni ehk sol-dieesiga (G-sharp), mis inspireeris omakorda pianisti ja heliloojat Yaron Hermani kirjutama sellest ühe noodi sümfooniat. Konjakimaja tellimusel asus helilooja uurima ühes helis, noodis peituvat sügavust ja komplekssust, mis on äärmiselt sarnane ühe tilga Louis XIII konjakiga, mis samuti koosneb aroomide ja maitsete tõelisest mitmekesisusest. Selle tulemusena sündis „Ühe noodi prelüüd“ („One Note Prelude“).

„Kirjutatud sümfoonial on kompleksne lihtsus. Tegemist on vaid ühe noodiga, millel on aga mitmeid dimensioone ja avaldumisi. Idee, et üks noot, sarnaselt ühele tilgale Louis XIII konjakile, suudab ajas areneda ja end avada, oli miski, mis mind jäägitult võlus,“ mainib helilooja. Siinkohal selge soovitus sukelduda virtuaalsusse, et lasta mainitud sümfoonial oma kõrvu paitada.

Sümfoonia muudab eriliseks ka fakt, et samal ajal kui klaver, tšello, vioola ja kaks viiulit esitavad sol-dieesi kogu selle rütmilisuses ning kõikides oktavites, siis nende keskel kõlistavad selleks tarbeks konstrueeritud robotkäed klaase: ikka

selleks, et saavutada alati see üks perfektne noot. Vaadake-kuulake võrguavarustest ise järele – tõeline meistriklass.

Kogu seda ilu ja harmooniat poleks olemas, kui kuulsa konjakimaja kolmas valitseja Paul-Emile Rémy Martin poleks 1874. aastal seganud kokku oma parimad Grande Champagne’i destillaadid, villides need omakorda silmatorkavalt kaunisse ornamentidega pudelisse. Sündinud oli maailma üks erilisemaid konjakeid, mida tänapäeval tunnemegi Louis XIII De Remy Martini nime all.

Tähelepanuväärne konjak segatakse kokku kuni 1200 erinevast eaux-de-vie’st, et saavutada soovitud maitse ja aroom. Destillaatide vanused varieeruvad 40 kuni 100 aastani, konjak laagerdub üle sajaaastastes vaatides ja valmimine toimub kokku kolme põlvkonna konjakimeistrite hoole all. Jook villitakse käsitsi valmistatud, nummerdatud Baccarat’ kristallkarahvini, millel on omakorda 24-karaadisest kullast kaelus. Intensiivses aroomis on vihjeid portveinile, Limousini tammele ja sigarikarbile, nartsissidele ja jasmiinile. Maitse on aga täidlaselt küps ja rikkalik, vihjega vürtsidele ja muskaatpähklile.

Konjak jahutab emotsioone

Üsna viimase ajani oli teater kultuuriliselt vaid eliitrituaal. 19. sajandil kogunes teatritesse –nii ooperisse kui ka sümfooniakontsertidele –kogu maailmas peamiselt ülem- ja keskklass, et väljendada riietuse, käitumise ning tarbimise kaudu oma staatust. Õilistavad joogid olid selle loomulik osa – nii etendusmajade fuajees külalistele pakutud šampanja, konjak kui ka portvein väljendasid kogu sündmuse prestiiži.

Kuna konjak oli juba toona luksuskaup, mis sümboliseeris rafineeritust, sai sellest loomulikult osa vaid teatrielamust nautima tulnud sotsiaalne koorekiht. Nii kinnistuski kujutlus, et „õige“ teatrikülastus on alati seotud väikese klaasikese konjaki ehk millegi väärika ja kalliga. Teatris ei jooda konjakit kunagi joobe, vaid ikka rituaali pärast, ja klaasike konjakit tähistas alati rahustavat eelmängu etendusele. Lisaks rõhutati klaasikesega ka sündmuse, teatrisse tuleku pidulikkust. Konjak võlus sümbolina seda publikut, kes hindasid kultuuris sotsiaalsust ja staatust. Lisaks toimetasid teatrimajades kuulsad restoranid ja kohvikud, mille omanikud soovisid loomulikult hinnalist nestet võimalikult palju müüa.

Ära ei tohi ka unustada, et konjakil on tänu hurmavale aroomile ja sametisele maitsele rahustav, isegi aeglustav mõju. See sobib omakorda teatri üsnagi intensiivse ja emotsionaalse reaalsusega. Nii passibki end enne äkilisemasse võlumaailma sisenemist „turgutada“ klaasikese konjakiga.

Pole küll teada, et konjakist oleks kirjutatud näidendeid või oopereid, kuid päris mitmed kunstnikud on Cognaci piirkonna väärikaid jooke maininud kui „õlitajat“ oma loometöös või loomingulist ergutit, aga ka kui rahustit.

Kuulus helilooja Igor Stravinsky on meenutanud, et tõi vahel helistuudiosse konjakit, kuid mitte inspiratsiooniks, vaid pingete maandamiseks pärast raskeid prooviperioode. „Looming ei vaja alkoholi, aga vahel vajab just inimene abi rahunemisel, kui looming teda kurnab,“ mainis maailmakuulus helilooja.

PAVEL GURJANOVI AUTORIRESTORAN

Pavel Gurjanov kuulub ilmeksimatult Eesti tippkokkade kõrgemasse kihti, on juhtinud mitmeid Eesti parimaid restorane ja võitnud erinevaid auhindu. Praegu veab peenelt kunstilise käekirjaga kokk Kalarannas KOGU Restot, mida saab pidada Gurjanovi autorirestoraniks. Maitsta saab nii roogi, millega peakokk tutvustab oma oskusi, kui ka neid toite, mis on aastaid temaga menüüst menüüsse kaasas käinud.

Peakokk ise võtab juba kolm aastat avatud olnud restorani kokku lihtsa ideega: tegu on autoriköögiga, kus Eesti tooted ja Balti maitsed kohtuvad Skandinaavia stiili ning Prantsuse tehnikatega. Kahes hubases restoranisaalis saab maitsta toite, mis on ammutanud inspiratsiooni söögikoha asukohast, kuid ka neid, mida kokk on läbi karjääri aina paremaks timminud.

Näiteks eelroog Mosaiik, mis on täpsemalt hiidlesta, forelli ja lõhe balantiin – üks kaunimaid toite, mida lauda serveerida ja mille maitse väärib igal hetkel Kalaranda minekut. Veel pakub Gurjanov menüüs „linna parimaks“ arvatud kreemiselt vürtsikat anšoovisevahuga veiseliha- tartar ’i, mis võibki väga vabalt auväärse tiitli vääriline olla. Kuigi, nagu maitsete puhul ikka, kõik on subjektiivne ja sõltub ajahetkest. Kalaranna restorani aknast vaikset merd vaadates tundub, et kokku ongi saanud õige koht, õiged inimesed ja õiged maitsed.

2013. aastal Eesti parimaks kokaks valitud Gurjanovi maitsed on läbi KOGU restorani menüü äärmiselt täiskasvanulikud, peaaegu perfektsuseni komponeeritud ja igati mõnusas tasakaalus. Mitte midagi pole üleliia, mitte midagi ei jää ka puudu. Varasemad kogemused restoranides Bordoo, DOM, Cru ja SÖE on igal taldrikul selgelt tunda.

Restoran vanas kilutehases

Kalaranna kaunis punane telliskivimaja, kus restoran asub, kuulus 19. sajandi lõpus legendaarsele Malahhovite perekonnale, kes olid kalakaupmehed ja selle tõelise Tallinna kilu saladuse hoidjad. Nõukogude Liidu ajal tegutses majas kiluvabrik, millest on saanud inspiratsiooni ka Gurjanov: menüüs on hooajaliselt parimad Eesti kilud. Retsept nende valmistamiseks pärineb veel Malahhovitelt ja on aukohal ka restorani seinal.

„Minu jaoks on väga oluline tõeliselt kvaliteetne tooraine ja püüan seda alati osta kohalikelt talunikelt ning tarnijatelt. Näiteks traditsioonilise retsepti järgi soolatud kilu pä-

rineb meil Saaremaa talust, forell tuleb Pähkla farmist, vutt aga Järveotsa Vutifarmist, juust Andre Farmist ja orgaaniline Eesti tatar Raplamaalt,“ loetleb Gurjanov tooraineid.

Gurjanovi maitsed on läbi KOGU restorani menüü äärmiselt täiskasvanulikud, peaaegu perfektsuseni komponeeritud ja igati mõnusas tasakaalus.

Parima pildi peakoka käekirjast annab viiekäiguline degustatsioonimenüü, kuhu kuuluvad hetke parimad palad à la carte menüüst. Uuenenud veinikaardist leiab kõikide roogade juurde põnevad kaaslased, kui aga aega on laialt käes, võib paluda panna toite paari ka kokteilidega. KOGU restorani kokteilimenüü tekitab aukartust, kuid ka isu kõik põnevused järele proovida. Restoranis pannaksegi rõhku aja heale veetmisele, olgu siis plaanis korralikum õhtusöök või mõni eelroog sobilike jookidega.

Peakokalaud uues kuues

Kui restorani kohta ütleb Gurjanov, et tegu on hubase casual -söögikohaga, siis varasemasse pagarikotta on ta loonud uudse peakokalaua, kus saab näidata oma tipptaset. Täpsemalt valmistada sellisel tasemel toite, millega võistles Bocuse d’Ori võistlusel 2018. aastal Torinos.

„Pakun chef’s table’is külalistele ägedaid, keeruliste tehnikatega valmistatud roogi. Saan näidata oma käekirja ja oskuseid,“ selgitab Gurjanov. Peakokalauda saab üldiselt tellida ühele kindlale seltskonnale, igaks korraks mõtleb peakokk menüü nullist välja: ise valmistab kõik toidud sööjate silme all, ise serveerib ja räägib nende kohta lugusid.

Tutvu menüüga: www.koguresto.ee Võta ühendust: +372 550 1621

Restoran ootab külastajaid Kalamajas aadressil Võrgu 6: T–R 17–23

L 12–23

P 12–20

NB! Kokkuleppel on võimalik restorani külastada ka avamisvälistel aegadel.

Dominikaani maitsed. Hautiste ja jahubanaani pillerkaar natukese rummiga

Ütlen ausalt, et enne oma reisi Dominikaani Vabariiki ei jõudnud ma end kohaliku toidumaailmaga üldse kurssi viia. Või tegelikult pole õige öelda, et ei jõudnud. Võibolla ma ei tahtnud – sest kui lendad mõnda nii eksootilisse riiki, siis tegelikult on suurim nauding lasta end üllatada. Ja oi, kui hästi see dominikaanlastel õnnestus!

Tekst: Kairi Prints Foto: Kairi Prints, Shutterstock

Saabume Dominikaani Vabariiki ühe novembrikuise päeva õhtul. Noh, kell on neil alles 18, aga meie ajaarvamise järgi on juba südaöö. Kui meile, väsinud reisisellidele, serveeritakse esimene õhtueine, vaatame kogu seltskonnaga üksteisele nõutult otsa –kas niimoodi me siis nüüd söömegi? Nimelt on meie taldrikutel väga väsinud moega kartulid, nii vintske liha, et nuga peale lihtsalt ei hakka, ja üks äärmiselt õnnetu salat. Ma ei tea, kui suures osas näljast ja kui suures osas kaastundest kurva toidu vastu me siiski kerge kõhukinnituse saame. Eks oleme kuulnud osa Kariibi maade viletsast toidust –ja meisse tekibki hirm, et ka siit erilisi maitseelamusi loota pole... Oi, kuidas me eksisime! Kõik, mis järgneb sellele esimese õhtu õnnetule õhtueinele, on lihtsalt vaimustav. Need inimesed siin elavad, et süüa – ja tuleb välja, et ka selleks, et meile süüa teha.

Natukene Dominikaani

Vabariigi toidukultuuri taustast

Dominikaani köögi aluseks on kolme suure kultuuripärandi kohtumine. Esiteks tainode ehk saare põlisrahva pärand, kes kasutasid juba enne eurooplaste saarele saabumist maniokki, bataati, maisi, tšillit ja troopilisi vilju. Maniokist valmistatud leib casabe on siiani populaarne ja maitseb ilmselt täpselt samamoodi nagu

Macorixi rummivabrikus tähendab degusteerimine midagi enamat kui lihtsalt maitsmist. Meie giidi vasakus käes on loomulikult alati truu Mama Juana.

Dominikaani toit on nii hea, et sõbraga jagada eriti ei raatsigi. Küll aga kassiga.

eelkoloniaalsel ajastul.

Teiseks dominikaani köögi kujundajaks on Hispaania koloniaalmõju. Hispaanlased tõid oma vallutusretkedega kaasa riisi, nisu, oliiviõli, sibula, küüslaugu ja oma hautamisning keetmistehnikad. Just hispaania köögi kaudu kujunes Dominikaanis välja riisi ja ubade keskne roll, samuti lihapõhised road. Kolmandaks on oluline Aafrika mõju, mis saabus orjakaubanduse kaudu. Aafrikast pärit toiduvalmistamise stiil – pikalt keedetud

hautised, palju juurvilju ja tugevad maitsed –, on dominikaani köögis väga selgelt tajutav. Samuti on Aafrika pärandiga seotud banaani (eriti jahubanaani) keskne roll.

Eriti jahubanaani... Arusaadav! Me saame Dominikaanis maitsta igasuguseid hõrgutisi, aga huvitaval kombel jääb üheks mu lemmikuks ikkagi tavaline, igapäevane jahubanaanipuder.

Jahubanaan –kohalik kartul?

Jahubanaan on Dominikaani Vabariigis täiesti igapäevane toiduaine. Me käime ka ise siin mitu korda toidupoes ja näeme, kuidas perenaised-peremehed jahubanaane oma korvidesse laovad. Sellest saab teha väga palju erinevaid sööke.

Kõige tavalisem roog on jahubanaanipuder Mangu. Seda pakutakse siin pea iga roa kõrvale. Lihtsalt banaan, sool ja pipar – tulemus on täiuslik. Teinekord on sinna putru lisatud veel ohtralt juustu ja muna, siis on see eriti hõrgutav. Kindla peale jälgin ka mina nüüd, kust jahubanaane saada, ja hakkan vaikselt kätt harjutama.

Jahubanaanist saab teha palju roogi, näiteks on väga maitsev Tostones Kui Mangu on keedetud ja pehme, siis Tostones on selle vastand. Rohelisest jahubanaanist lõigatakse viilud, mis praetakse, seejärel lapikuks pressitakse ja uuesti praetakse. Tulemuseks on krõbe, seest veidi pehme suupiste. Tostones täidab sama rolli, mida meil täidavad praevõi ahjukartulid. Neid süüakse liha, kala ja

kastmetega. Tostones ei mõju magusa, vaid pigem soolasena – ei pruugigi kohe aru saada, et sööd banaani.

Hommikusöök olgu tugev

Dominikaanlased armastavad süüa, see on selge. Ja nad armastavad juba hommikul hooga alustada. Meie jaoks on nende hommikusöögi koostisosadest kõige tuttavam ja kodusem muna, kuid teised koostisosad pole meie hommikusöögilauas nii tavalised. Dominikaani hommikusöök ehk Los Tres Golpes on külluslik, aga võrreldes näiteks Inglise hommikusöögiga ikkagi väga erinev. Taldrikul on praemuna, -juust, -salaami ja muidugi armastatud jahubanaanipuder. Kõrval midagi värsket, näiteks avokaado. Lisaks veel tihtipeale marineeritud sibul. Ma olen alati armastanud Inglise hommikusööki, aga nüüd armastan Dominikaani hommikusööki ka. Neid mõlemat muidugi kindlasti mitte ainult hommikul, need sobivad ükskõik mis kellaajal.

Lõunasöök – päeva tähtsaim söögikord

Dominikaanis ei kehti vanasõna, et hommikusöök anna endale, lõunasöök sõbrale jne. Lõunasöök tuleb siin kindlasti jätta ikka ainult endale. Sõbraga võid koos olla küll, aga tema naudib samuti oma lõunasööki kindlasti täiel rinnal. Dominikaanid armastavad väga ube –pole ka ime, need on ju soodsad ja suure toiteväärtusega. Lõunasöögilt ei puudu oad kunagi, aga muidugi on alati esindatud ka liha

Dominikaani hommikusöök Los Tres Golpes: praemuna, praejuust ja salaami, kõrvale mõnus ja toitev jahubanaanipuder Mangu. ja riis – või siis seesama jahubanaanipuder.

Legendaarne

Habichuelas Guisadas

Aga need oad! Dominikaani oahautis ehk Habichuelas Guisadas on legendaarne, seda ei armastata ainult Kariibidel, vaid kogu Ameerika on õppinud seda valmistama. Pole ime, sest see viib tõesti keele alla. See oaroog on kleepuv ja kreemine ning seda süüakse tavaliselt riisiga. Trikk on lihtne. Paned õhtul punased oad likku ja järgmisel päeval sätid nad hauduma sellessamas seisnud vees. Pruunistad pannil sibula, Kuuba pipra ja koriandri – seejuures pole vaja neid väikesteks tükkideks lõigata, sest pärast tuleb need niikuinii kastmest eraldada.

Kui oad on keedetud, võtad umbes

Kuigi dominikaani köögi võlu tuleb kõige paremini välja lihtsas toidulauas, osatakse siingi peenemaid roogi serveerida.

25% ubadest ja vedelikust ning püreestad need blenderis. Siis paned tagasi potti koos pruunistatud komponentidega pannil ja hautad veel, kuni roog on mõnus paks. Seejärel eemaldad koriandri, sibula ja pipra ning ongi käes aeg toitu nautida. Mulle tundub, et kogustega tasub katsetada, kuni saad täiusliku tulemuse. Aga muidugi, kui täpsust taga ajad, on internet täis ka erinevaid retsepte.

Dominikaani rahvusroog –La Bandera Dominicana

Kui tahad seda rooga valmistama hakata, ongi hea, kui sul on eelnimetatud oahautise valmistamine juba käpas. Sest just sellestsamast oatoidust, riisist ja lihast La Bandera Dominicana koosnebki. Roa nimi muide viitab Dominikaani punasinivalgele

Lihtne, aga maitsev: klassikaline kodune dominikaani lõunasöök La Bandera Dominicana.

lipule, kus punane esindab ube, valge riisi ja sinine liha. Tavaliselt kasutatakse kana või veiseliha ja muidugi võiks see eelistatult olla siiski pruun, mitte sinine...

Toidu juurde käib ka salat, milles tavaliselt on peamine komponent toores kapsas ja lisaks kurki, tomatit, peeti ja sibulat. Aga kui salatit lõikuda ei viitsi, siis meie vaatlused selgitasid välja, et iga roa kõrvale võib lisada ka lihtsalt mõne lõigu avokaadot, marineeritud sibulat või siis ükskõik mida värsket, mis käepärast on.

Minu kaks lemmikut: Sancocho ja Asopao de Gandules

Dominikaani Vabariigis saan maitsta kahte rooga, mis tekitavad ajus kohe seose –hernesupp! Muidugi mitte üks ühele, aga

mingi tunnetus tekib. Sancocho on paks ja toitev hautis, kuhu pannakse mitut liiki liha –kana, veis, sealiha, vahel ka kitseliha või vorst – ja juurvilju. Herneid seal pole, küll aga maniokki, jamssi, bataati ja jahubanaani. Maitse ei ole terav, vaid sügav – dominikaani kööki ei iseloomustagi vürtsikus, vaid just maitsete sügavus, mis tuleb toitude aeglasest valmistamisest ning rohke küüslaugu, sibula, koriandri, pune ja tsitruseliste kasutamisest. Tšillit kasutavad nad köögis vähe ja pigem lisandina, mitte domineeriva maitseandjana. Sancocho on seotud hetkede ja rituaalidega. Seda valmistatakse koos nädalavahetustel, pühadel, pere- ja sõpruskondade kogunemistel. Asopao de Gandules on veelgi rohkem hernesupp kui Sancocho. Ja see on täitsa loogiline, sest gandules tähendab

jahubanaanid on

tuvihernest – kaunvilja, mis on maitselt meie hernega üsna sarnane.

Asopao on paks, supi ja risoto vahepealne roog. See keedetakse riisist, gandules ’idest, lihast (enamasti kana või sealiha) ja puljongist. Tulemuseks on tummine, kreemjas ja sügava maitsega toit, mis tõesti meenutab lihaga hernesuppi, lihtsalt on teises kliimas sündinud versioon.

Oled saarel, aga mereande ei antagi?

Antakse ikka! Eriti rannikualadel on mereannid loomulik osa köögist. Põhjus, mis kalaroad Dominikaani rahvusroogade hulgas vähem tähelepanu saavad, on see, et neid valmistatakse siin tavaliselt väga lihtsalt – praetult. Jällegi nagu Eestis.

Kui ma mõnikord oma reisidel olen hakanud Eesti maitsetest natuke puudust tundma, siis Dominikaanis ei juhtu seda üldse. See on päris imelik tunne, arvestades, kui kaugel ma kodust olen. Isegi minu suur igatsus paljudel reisidel –värske piim – on siin olemas. Pole ka imestada, arvestades, kui palju ilusaid lehmi siin igal pool teepervedel rahulikult oma asju ajab.

Õhtusöök on kergem, aga rohkema Mama Juanaga

Dominikaanlaste õhtusöök on tavaliselt suhteliselt kerge, tihtipeale variatsioon sama päeva lõunasöögist või mõni lihtne supp. Aga nüüd ilmub lauale ka rumm. Tegelikult oleks aus öelda, et enamasti ilmub ta lauale juba lõunasöögi ajal ja

ega seda tihtipeale hoita kapis kinni ka hommikul. Rumm on teadagi Kariibi maade rahvusnaps. Igas riigis on oma esirummid, Dominikaanis Brugal ja Macorix – viimase valmistamist käime ka tehases vaatamas ja muidugi degusteerimas.

Paljast rummist veelgi populaarsem jook on Dominikaani Vabariigis Mama Juana Seda tehakse nii, et rummi sisse pannakse kõigepealt kaneelikoored, nelk, aniis ja veel mingid vürtsid, pärast nädalakest marineerimist lisatakse punane vein ja mesi. Kokku tuleb veidi portveini- või liköörisarnase maitsega jook, mida kirjade järgi peaks manustama digestiivina, kuid tegelikult rüübatakse seda enne sööki, söögi ajal ja pärast sööki. Ja ka igal muul ajahetkel.

Mama Juana juured ulatuvad taino

aegadesse, kus sarnaseid taimseid leotisi kasutati ravimina ja rituaalidel. Hiljem lisasid hispaanlased sellesse alkoholi ning aafriklased andsid joogile afrodisiaakumi ja elujõu tõstja staatuse. Nii et nagu Dominikaani rahvustoidud, on ka Mama Juana loonud kolme kultuuri segunemine.

Huvitav on see, et sama segu peale võib rummi ja veini valada tõmbama korduvalt. Kohalikes peredes on tihti Mama Juana pudel olnud kasutusel aastaid, isegi aastakümneid, ning seda peetakse peaaegu perekonna reliikviaks.

Meie reliikvia Dominikaanis on siiski vabadus. Just see tunne on siin valdav –sa võid süüa kartuli asemel banaani, tähistada keset sooja suve hernesupiga vastlapäeva või alustada hommikut kohvi

Millise maitsega on sinu Maitsev Tartu?

Pühad on möödas, kevad alles kauguses ja linn elab justkui vaikses vaheajas. Ometi on see aeg, mil Tartu muutub eriti mõnusaks, sest taas tuleb restoranikuu Maitsev Tartu. Restoranides pakutakse kolmekäigulisi erimenüüsid, et saaksid kogeda parimaid toiduelamusi. Siin on midagi igale maitsele!

Kui sinu Tartu on sügav ja aeglane

On õhtuid, kus tahaks midagi, mis on saanud aega. Pikalt küpsenud liha, tummised leemed ja juurviljad, mis on röstitud või karamellistunud just nii palju, et maitse muutub pehmeks ja sügavaks.

Selline Tartu maitseb nagu aeglaselt hautatud veisepõsk, lambaliha või uluk –roog, mida rahulikult nautida.

Talve keskel teevad just need maitsed õhtu soojemaks ja olemise rahulikumaks.

Kui sinu Tartu on karge ja värske

Mõnikord sooviks nautida midagi kergemat. Mereannid, nagu kala, kergelt grillitud kammkarp või soolaka mekiga kalamari, koos hapuka õuna, fenkoli või tsitrusega kõlab sellisel juhul eriti hästi. Need maitsed mõjuvad eriti värskendavalt.

See on kerge Tartu, mis jätab õhtusse õhku ja ruumi.

Kui sinu Tartu on mänguline ja üllatav

Iga elamus ei ole alati etteaimatav. Siin kohtuvad maitsed, mis esmapilgul ei pruugi kokku kuuluda – must küüslauk ja šokolaad, astelpaju ja uluk, kuusevõrsed

magustoidus või magusa ja vürtsika tasakaal. Need on kooslused, mis panevad hetkeks peatuma ja pakuvad midagi uut. Suurepärane võimalus proovida midagi erilisemat.

Kui sinu Tartu on klassikaline ja hästi tehtud

Ja siis on see Tartu, mis jääb truuks klassikale. Selged maitsed, kindel tehnika ja toidud, mis on ajaproovile vastu pidanud, nagu hästi küpsetatud steik, siidine püree ja korralik kaste. Lisaks magustoidud, nagu kreembrülee või tiramisu, mille peale saab alati kindel olla.

Üks kuu, palju

Tartu maitseid

Maitsev Tartu pakub mitmeid valikuid ja võimaluse proovida midagi uut. Maitsev Tartu toimub 1.–28. veebruaril ning külalisi kutsuvad elamusi nautima järgmised restoranid: Antonius, Aplaus, Chaplin, Chez Andre, Crepp, Dorpat, Fii, Gastronomist, Humal, Kampus, Kolm Tilli, Lihuniku Äri, Pazzo, Pahad Poisid, Paper Tiger, Parallel, Pierre, Pompei, Puente, Püssirohukelder, RP9, Sinimandria, Spargel, TOKO, Vilde ja Vine, Vint.

Rohkem infot: www.maitsevtartu.ee

KÖÖK kogu eluks

Köögidisain võib tunduda lihtne, kuid arvestades tehtavat kulutust, fakti, et köök kestab aastakümneid, tuleks planeeringule panna rõhku kümme korda enam, kui võiks tunduda normaalne. Läbi võiks mängida kümned erinevad stsenaariumid. Köögidisainer Hiie Härm annab viis nippi, kuidas saavutada parim tulemus.

Tekst: Martin Hanson

Fotod: Shutterstock

Viga #1: Ebapraktiline köögiplaan

Köögiplaneering, mis ei arvesta töökolmnurga põhimõttega – kraanikausi, pliidi ja külmkapi optimaalne paigutus –, võib muuta toiduvalmistamise tüütuks ja ajakulukaks. Liikumismuster on oluline, sest see tagab sujuva töövoo ja vähendab liigset ajakulu. Kui need kolm punkti on halvasti paigutatud, võib see tähendada, et pead korduvalt ühest kohast teise liikuma. Lisaks tähendavad kitsad liikumisteed seda, et kööki kasutavad inimesed satuvad üksteisele ette ja segavad toimetamisi.

Kuidas vältida?

Planeerimisel keskendu funktsionaalsusele. Hoia kraanikauss, pliit ja külmkapp omavahel mõistlikus kauguses, ideaalis kolmnurgas, mille igast tipust teise on maksimaalselt 1–2 meetrit. See lihtsustab liikumist ja hoiab töövoo sujuvana.

Viga #2: Ebapiisav hoiuruum

Kapid, sahtlid ja riiulid võivad jääda väikeseks või ebapraktiliseks, mistõttu on köögi igapäevane kasutamine keeruline. Ebapiisav hoiuruum toob kaasa kaose, sest köögitarvikutele ja toiduainetele ei leidu õiget kohta. Tihti juhtub, et olulised esemed on raskesti ligipääsetavad või neid hoitakse tööpindadel, vähendades nii vaba tööruumi. See võib muuta toiduvalmistamise ja köögikoristuse stressirohkeks.

Kuidas vältida?

 Kasuta vertikaalset ruumi. Kui köök on väike, planeeri kõrgemad kapid, mis ulatuvad laeni. Ülemisi riiuleid saab kasutada harvemini vaja olevate esemete hoiustamiseks.

 Lisa sahtleid. Sügavad kapid võivad muutuda Bermuda kolmnurgaks, kuhu

esemed pannakse, ja need kaovad. Sahtlid, eriti sellised, millel on jaoturid või sektsioonid, muudavad hoiustamise korrastatuks ja mugavamaks.

 Konsulteeri spetsialistiga. Köögidisainer oskab hinnata ruumi eripärasid ja pakkuda loomingulisi lahendusi, mis sobivad nii esteetiliselt kui ka praktiliselt.

Viga #3: Vale valgustus

Liiga hämar tööpind või vale valgusallikas võib köögis toimetamist takistada. Valgustuse planeerimisel on oluline arvestada nii valguse tugevuse, värvustemperatuuri kui ka valgusallikate paiknemisega. Sobimatu valgustus ei mõjuta ainult köögi esteetilist poolt, vaid ka selle funktsionaalsust.

Kuidas vältida?

Planeeri mitu valguskihti ja vali sobivad valgusallikad.

 Üldvalgustus. Laevalgustid tagavad ühtlase valguse kogu köögis. Selleks sobivad hästi hajusa valgusega LED-

paneelid või süvistatavad kohtvalgustid. Valgusvoog võiks olla 300–500 luumenit ruutmeetri kohta.

 Tööpindade valgustus. LED-ribad või suunatavad kohtvalgustid, mis on paigutatud ülemiste kappide alla, valgustavad tööpindu täpselt seal, kus seda kõige rohkem vaja on.

 Aktsentvalgustus. Dekoratiivsed valgustid, näiteks rippvalgustid köögisaare kohal, lisavad ruumile iseloomu. Valgusvoog võib olla veidi nõrgem, näiteks 200–400 luumenit.

 Looduslik valgus. Maksimeeri loomulikku valgust, asetades köögi tööpinnad ja söömisalad akende lähedale. Kergemad kardina- või ruloomaterjalid lasevad päevavalgusel ruumi pääseda.

Viga #4: Ebapiisav eelarve

Eelarve puudumine või liiga optimistlik hinnang võib põhjustada kulusid, mis ületavad algseid plaane ja projekt jääb lõpetamata. Tihti juhtub, et köögi renoveerimise käigus

ilmneb ootamatute lisatööde vajadus, nagu tarvidus uuendada elektrijuhtmestikku või teha suuremahulisi parandustöid, mis võivad eelarve lõhki ajada.

Kuidas vältida?

 Sea realistlik eelarve. Enne projekti alustamist koosta detailne eelarve, mis hõlmab kõiki kulusid, alates tööpindadest ja kapimaterjalidest kuni paigaldus- ja transpordikuludeni.

 Tee põhjalik turu-uuring. Võrdle erinevate tarnijate pakkumisi ja küsi hinnapakkumisi.

 Prioriteedid paika. Investeeri rohkem pikaajalistesse elementidesse, nagu kapid ja tööpinnad, sest need on köögi kõige intensiivsemalt kasutatavad osad.

Viga #5: Ebapiisav ventilatsioon

Halvasti planeeritud ventilatsioon võib jätta kööki toidulõhnad, mis püsivad ruumis pikalt, või põhjustada niiskuse kogunemist, mis omakorda võib viia hallituse ja muude niiskuskahjustuste tekkeni. Ebapiisav ventilatsioon muudab köögi ebamugavaks ning võib kahjustada ka köögimööblit ja -seadmeid.

Kuidas vältida?

 Investeeri kvaliteetsesse õhupuhastisse. Valides õhupuhastit, jälgi selle tõhusust (õhu läbilaskevõime kuupmeetrites tunnis).

 Vali sobiv õhupuhasti tüüp. Ringlussüsteemiga õhupuhastid on sobilikud, kui ventilatsioonitoru viimine välisseinani pole võimalik. Need puhastavad õhu süsinikfiltrite abil, kuid vajavad regulaarset hooldust.

Allikas: www.hiieharmdesign.com

Imevidin või lihtsalt kuum õhk?

Kui sõber, kelle köögikunstitase on kaugel-kaugel mustast vööst ja huvigi toidukunsti vastu minimaalne, alustab kõrtsis vestlust lausega „ostsin tolle fritüüri ja see on imeriist“, siis on viimane aeg ka enda eurod letti lüüa. Kuuajase kasutuse järel võib öelda, et masinal on olemas kindel koht ka kibedamat gastronoomia-aikido’d valdava koka kodus.

Toimetas: Martin Hanson Fotod: Shutterstock

Asjade kokkusattumisel (loe: oskamatus planeerida) tuleb lühike periood elada nii-öelda uue köögimööbli ootuses, mis omakorda tse -

menteeris otsuse jalutada läbi paar elektroonikapoodi, et visata pilk sellele imemasinale, takseerida tema ilu ja kurve ning mõelda toitudele, mida tema kõhus luua.

Kuumaõhufritüüri saab kätte hinnavahemi -

Munad ei ole pelgalt hea valguallikas, vaid sisaldavad B12-, A-, D-, E-vitamiini ja tsinki.

kus 35 kuni 350 eurot – sõltuvalt nii suurusest kui ka brändist –, kuid teadmata, kui palju võiks aparaat saada „päris“ ahju saabumise järel vatti, vedasin koju masina, mille eest maksin üsna mõistlikud 40 eurot. Tundub, et suuremaks väljaminekuks polegi põhjust.

Kofi (lühend kuumaõhufritüürist) tehnoloogia pole midagi uut. See pärineb tegelikult juba 1940ndate Ameerikast ja saanud nüüd uues kuues taas tuule tiibadesse. Tööpõhimõte on äärmiselt lihtne: kiirelt liikuva tiivikuga keerutatakse ahjuõõnes valmiva toidu ümber tulikuuma õhku enne, kui see masinast välja suunatakse. Tulemuseks on tunduvalt ühtlasem küpsemine, kõrge temperatuur

kiirendab ka toidu valmimist ja kuna tegu on kuiva õhuga, sobibki see suurepäraselt just krõbeduse tekitamiseks. Siit ka tõenäoliselt sõna „fritüür“ liitmine nimele.

Keeda muna? Küpseta leiba?

Keeta pole kofiga veel proovinud, kuid ideeliselt peaks see ju võimalik olema. Samuti pole võtnud ette hautiseretsepte, mis taas peaksid olema tehniliselt võimalikud. Olen masinasse pistnud aga nii kanatiibu, steiki, kalafileed, juurvilju kui ka küpsetisi ja kõik valmib kiiresti, jäädes seejuures ka mahlaseks. Lapates erinevaid retseptiraamatuid, mis kufile mõeldes trükitud, siis kaks mõtet intrigeeris eriti: nii-öelda munade „keetmine“ ja leiva/saia küpsetamine.

Kaupmees & Ko, Prisma, Selver, OG Elektra, Coop, A1000 Market

Metsavenna Meierei

Metsavenna kinkekarp

Oleme kokku pannud kolme juustuga kinkekarbi, millega saate oma lähedasi, sõpru, töötajaid või äripartnereid rõõmustada! Kõik juustud on valmistatud mahedast eesti punast tõugu lehmade piimast.

Kinkekarbi sisu:

•mahe juust Raclette

•mahe juust Tuhatriip

•mahe Sõir

•puidust juustu serveerimise alus

Hind 29,90 €

Tellimine: metsavennameierei.ee/e-pood

Suure munasõbrana tundus hirmutav mõte veeta hommikud ilma neid keetmata, kloppimata, omletiks keerutamata. Võttis umbes 5-6 korda katsetamist, et saada täpselt pihta nii temperatuurile kui ka küpsetusajale, kuid nüüd teen kufis nagu nalja nii viie minuti voolava muna raamenikaussi kui ka üheksa minuti muna, mida hakkida salatisse. Ära tuleb õppida iga konkreetse masina võime kuuma õhku tegelikkuses liigutada. Mune tuleks valmimise ajal paar korda keerata, et kuum jõuaks kõikjale. Aga skeem muna keetmiseks on lihtne: 160 kraadi, kümme minutit ja vedelus on täiuslik. Omletile annab fritüür mingi kummalise vetruvuse, mis kas meeldib või mitte.

Leiba, konkreetselt rukkist, pole veel julenud tegemisena ette võtta, küll aga olen lükanud ahju klassikalise saiataina ja tulemuseks on igati keskpärane, kuid võidsinki auga kandev päts. Millega aga kufi ideaalselt hakkama saab, on hommikused crossaint ’id ja õhtused kaneelirullid. Sügavkülmast otse ahju ja ühtegi varem valmis küpsetist pole vaja koju hankida. Kahjuks on see võimalus tõstnud kordades saiatarbimist, mis pole rannavormile hea.

Kui rääkida imest, siis seakülje valmistamise osas pole kufile vastast. Olen aastaid püüdnud leida ahjudel seda õiget sätet, kuidas saaks pehmele lihaviilakale peale õigesti kobrutava kõrnekihi. Kufiga õnnestus see kohe esimesel korral. Kaetuna tuleb portsjon seakülge küpsetada, leem

Võttis umbes 5-6 korda katsetamist, et saada täpselt pihta nii temperatuurile kui ka küpsetusajale, kuid nüüd teen kufis nagu nalja nii 5 minuti muna raamenikaussi kui ka 9 minuti muna, mida hakkida salatisse.

minema valada ja siis lasta kuumal õhul nahk krõbedaks vormida. Aega kulub, kuid tulemus on seda väärt.

Lisaahi või liigahi?

Kõik lastega sõbrad on rõõmurullis, sest ka väiksemad tegelased saavad masina juhtimisega muretult hakkama: sügavkülmast mõni keskealise artereid ummistav kiirtoit, mõned piiksuga klahvivajutused masinal ja võib Nintendole ooteajaks hääle sisse ajada. Lapsed pidid sööma paremini, saama ise hakkama, ema-isa sellega rahul. Mina ise olen pisut skeptilisem, mis koha võiks kufi valmiva

köögi raames saada. Kui uus köök paigas, siis kas kufi rändab kappi või jääb selle peale?

Hetkel ütlen, et jääb siiski kapi peale, sest ... kiirusele on võimatu kufi puhul millegagi vastu saada, suure tõenäosusega hoiab ka kokku elektrit (ei pea igaks olukorraks ajama kuumaks suurt ahju), mugavuse osas hea „pärisahi“ siiski maha ei jää. Mina näen, et tegemist saab olema lisaahjuga, kus on hea valmistada nii-öelda väiksemaid lisandeid, snäkke ja õlivabu toite. Ning kindlasti õpetan kasutuse selgeks neile kodustele, kes köögikunstis veel valget vööd kannavad.

Ida-Viru maitseseiklus

Ida-Virumaal on ülejäänud

Eestiga võrreldes selge kuvad: see on paik, kus käiakse harva, räägitakse võõraid keeli ja süüakse praktiliselt. Toit ei kuulu sinna narratiivi keskmesse, pigem on see midagi, mis pärast tagasi koju jõudes unustada. Ometi on just toit see, mis sunnib IdaVirumaal peatuma – külmas, vahel ka pettumuses – ja mis ütleb piirkonna kohta rohkem, kui ükski programm või arengukava kunagi suudaks. Sest seal, kus hea restoran ei ole enesestmõistetav mugavus, muutub õhtusöök sotsiaalseks sündmuseks, kompromisside kunstiks ja vaikseks lootuseks, et äkki keegi on just täna kusagil otsustanud pingutada.

Tekst: Silvia Pärmann

Fotod: Visit Estonia

Narva kõige popimas kohvikohas lookleb kümnete meetrite pikkune järjekord ja inimesi saabub järjest juurde. Osa tulevad uhkelt läikima poleeritud džiipides, teised valguvad välja Lux Expressi bussist, mõned jalutavad kohvrit keskendunult enda kõrval veeretades. Esindatud näivad olevat kõik maa -

Kreenholmi manufaktuuri tippjuhtkond töötas kiviviske kaugusel muljet avaldavast tööstuskompleksist, majas aadressil Joala 20, kus praegu tegutseb Narva üks paremaid söögikohti – kohvik Kaar.

ilma rassid ja märkimisväärne hulk Euroopa keeli. Pole kosmopoliitsemat kohta kohvi joomiseks kui Narva Peetri platsi kohviautomaadi kõrval, mis on kindlasti elupäästjaks arvukatele tundide kaupa piiriületust ootavatele inimestele.

Kui järjekord – mitte siis piiriületuse oma, vaid see lühem ja kiirem, mis lookleb kohviautomaadi taga – minuni jõuab ja

nuppu vajutan, niriseb papptopsi kuum aromaatne must jook, mis külmal päeval maitseb tõesti taevalikult. See võib vabalt olla parim kohv kogu Eestis, olen tol hetkel valmis kinnitama. Olin järjekorras vaid kümmekond minutit, minust jäid maha inimesed, kellel oli veel tunde seista Eesti talves enne „tõotatud maale“ jõudmist. Kuuldes seljataga saksakeelset vestlust, ei suuda ma vastu panna kiusatusele vaadata, palju siis maksaks näiteks lennupilet Berliinist Peterburi ja tagasi, et Peetri platsi kohviautomaadi ümber tunglemine nii ahvatlev alternatiiv tundub. Soodsaim pakkumine on muljet avaldav tuhat eurot. Ma ei tea, kelle oma see kohviautomaat Peetri platsil on, aga sisetunne ütleb, et tal on hinnatõusuks ja samas ka laienemiseks ruumi küllaga, sest selles järjekorras ei osteta automaadist mitte jooki, vaid talutavamaks muudetud aega. Ja seda on vaja palju.

Arvasin naiivselt, et kõik kuidagiviisi toiduga seotud järjekorrad Eestimaal jäävad möödunud sajandisse, ent olen selgelt liiga vähe käinud Ida-Virumaal.

Kuus tundi hiljem olen juba järgmises järjekorras. Ka siin on väga külm, nüüd ka juba pime ja inimesed tammuvad jalalt jalale.

Oleme Voka külas, kus peakokk Indrek Kõverik on kahe klassiruumi vahelt seina

maha võtnud ja avab nüüd vanas külakoolis aeg-ajalt pop-up -restorani, kuhu mahub mõnikümmend inimest. Ma ei tea, kus pooleteise sajandi eest koolilapsed tualetis käisid, aga praegu kogeme külaelu selle täies ilus, külmetades üheainsa välitualeti ukse taga – linnapead, arstid, ettevõtjad, mõned üksikud kaugemalt saabunud turistid, teiste hulgas üks teletoimetaja.

„Minu meelest on need Tulivee veiniõhtusöögid ikka palju paremad,“ ütleb musta mantlisse mähkunud naine, keda ma ei tunne. „Ma ei teadnudki, et seal ka selliseid asju toimub,“ tärkab minus kohe huvi, sest tõtt-öelda olen tsipa pettunud. Saal on puupüsti täis, sest peakokk pole raatsinud ühelegi soovijale ei öelda, aga tema jaks ei käi ilmselgelt sellest inimhulgast üle. Söögitegemisega samal ajal peab ta ka kuidagi ahjus tule elavana hoidma ning külalisi seikluslike lugudega oma reisidest, mootorratastest ja veinidest lõbustama. Tõttöelda ei tule üldse abiks, et peakoka reisidel oma käega välja valitud veinid ei voola ainult külaliste pokaalidesse.

„Oo jaa, seal on ikka sommeljee ka kohal alati, räägivad nii huvitavalt ja alati on superhea menüü ka olnud,“ kinnitab musta mantlisse mähkunud mees, ilmselt abikaasa.

„Tuleb meelde jätta,“ ütlen rohkem endale, ja vestluse üleval hoidmiseks küsin: „Aga kust te muidu pärit olete?“ „Me elame Toilas,“ vastavad nad kooris. Seal pole talvel midagi, tean küsimatagi.

Tagasi „saali“ jõudes on lauda saabumas magustoidud, ja vaatamata arvukatele äpardustele, mis õhtu jooksul köögis juhtunud on, püsib kõigi tuju suurepärane. Külalised on omavahel tutvunud ja asunud jagama oma meeldejäävamaid maitseseiklusi Ida-Viru peenemates restoranides – näiteks mina sain ükskord aastate eest Saka mõisas köögiviljasuppi, milles hulpivad sügavkülmutatud köögiviljad ei olnud mikrolaineahjus päris ära sulanud, pakkudes väga huvitavat ja kontrastset maitseelamust – ning naeravad kaugemaid ja lähemaid aegu meenutades pisarateni.

Kui mõni võõras praegu saali astuks, oleks ta atmosfääri kogedes sekundiga veendunud, et tegemist on kõige õnnestunuma õhtusöögiga sel sajandil Ida-Virumaal. Ja ma ei vaidleks vastu. Ümbruskonnas on nii vähe kohti, kus õhtusöögil käia, veel vähem selliseid, kus naaberlaua poole muretult eesti keeles võid pöörduda, menüüs polegi šašlõkki ja selle kirja panemisel pole tehtud grammatikavigu. Selliste hetkede nimel on eestlane valmis ka gurmeeõhtusöögina tutvustatud üritusel külmi kartulikoori sööma. Kompromissid, mis pealinlasele on võõrad, teevad siin elu nauditavaks.

Koka- ja kompromissikunst

Narvas

Hakkan seda kõike paremini mõistma mõni päev hiljem tagasi Narvas, seekord restoranis Kaar, kus rõõmuga märkan enda kompromissivalmidust tärkavat. Menüüle pole midagi ette heita, ehkki teenindaja pilk ja kehakeel räägivad ka sõnadeta väga selgelt üht: ma segan teda. Esimene käik palju kiidetud restosse Narva Kunstiresidentuuri (NART) naabruses jäi mul kunagi väga napiks, sest kaunil päikesepaistelisel päeval õue lauda istudes tegi sama ettekandja kiiresti selgeks, et tal on väga kiire päev, ta on väga üksi kõigi

klientidega ja temal küll ei ole aega meid teenindada. Mingit kompromissivalmidust ilmutamata jalutasime minema ja pidime lõunasöögiks leppima ühest nurgapoest ostetud jäätistega.

Seekordne katse on märksa edukam. Saame laua kõrgete võlvidega saalis, kus põlevad küünlad ja mis on täis jutusuminat –tunnen saali tagaosas ära kaks Tallinna teatrikriitikut, ühes lauas räägitakse rootsi keelt. NART-i naabruses pole see midagi imestamisväärset, see on Narva muuseumi kõrval üks vähestest igapäevaste kultuurielamuste pakkujatest Eesti suuruselt kolmandas linnas. Suitsurääbisesalat hapusaiaga, silmud, kotlet Muhu lambalihast, Peipsi koha – tooraine osas on Kaar väga eestimeelne. Teenindus ja köök näiks nagu mängivat good cop / bad cop rollimänge –kõik, mis teeninduse osas jääb soovida, kompenseerib lauda saabuv toit külluslikult.

Road maitsevad imeliselt ja koos rahuloluga saabub ka hämmeldusesegune arusaam, et tegemist on Ida-Viru ainsa kohaga, mis suudab korralikku hapusaia küpsetada. Tallinna pagariäridega hellitatud saiasõltlase jaoks on Ida-Viru üks lõputu olelusvõitlus. Kunagises lemmikus Valges Kõrvitsas üsna Narva kolledži lähedal puhuvad uued tuuled. Juba suvel sinna sattudes tundus koht kuidagi liigestest lahti olevat –ent tegemist oli hullumeelse suvise nädalavahetusega, kus kõige tipuks maandus kõrvallauda presidendipaar. Ajasin kõik töötajate kõrge stressitaseme süüks. Ehkki talvel on tempo palju rahulikum, on Valge Kõrvitsa sära säravvalge lume kõrval ikkagi tuhm. Mis täpselt on juhtunud, on isegi keeruline sõnadesse panna, nagu oleks hoogsalt kulgenud ballil löönud kell ootamatult südaööd ja tõld kõrvitsaks muutunud. Igatahes midagi arusaamatut on toimunud Valge Kõrvitsa endaga.

Samal ajal pole Narva-Jõesuu Franzia end peakoka puntrasse jooksmisest Voka külas kõigutada lasknud ja külmal päeval lauale maanduv pardikoib helde kruubikuhjaga selle kõrval on ilmselt parim talvine roog, mida kunagi maitsnud olen. Tagasihoidlik kruup mekib kuninglikult ja koiva küljest lausa sulab liha lahti. Franzia ei väsi tõestamast, et on jätkuvalt Ida-Virumaa kõige isikupärasema ja julgema köögiga restoran, suutes alati meeldivalt üllatada.

Kui üks menüü peab katma terve elu

Ent Ida-Virus õhtusöögiks restorani valimine on ikkagi lõputu seiklus, kui Narva ja Narva-Jõesuu turvalised valikud kaugele jäävad. Ühel õhtul Jõhvi kontserdimajast välja astudes võtab nälja kõrval maad nõutus. Selles Ida-Viru osas jagunevad söögikohad kaheks: erinevaid Kaukaasia riikide kööke pakkuvateks trahteriteks

ja Aasia restoranideks, kus pole mingi probleem mahutada ühte menüüsse india ja hiina köök ning lisaks sellele pakkuda ka sušit. Arusaamatuks jääb, kuidas sellistest multitalentidest kokad endale mujal rakendust ei leia.

Ma ei ole ikka veel leidnud üles Jõhvis tegutseva Mimino (gruusia köök) võlu ja minu arvates palju parema köögiga Ašot (konkureerivate aserite asutatud) Kohtla-Järvel ei ole koht, kuhu ma oma kontserdikleidiga sulanduks. Jääb üle valida Ida-Viru Aasia toidu keti Monk Jõhvi resto ja Sillamäe Buddha’s. The taste of Asia vahel. Viimases õnnestuvad vähemalt india road, mida olen juba piisavalt sageli saanud süüa, nii et sammume kaubanduskeskuse poole, millel helendab ka Monki logo. Kaubanduskeskus on vaikselt endasse tõmmanud suure osa Jõhvi söögielust. Siin tähistatakse juubeleid, peetakse romantilisi valentinipäevaõhtuid, süüakse tööpäeval lõunat ja ilmselt kaetakse vajadusel ka peielaud. Üks ja sama menüü peab sobima igaks puhuks. Meie kõrval istub ema koos teismelise pojaga. Mõlemad on ninapidi telefonis ega tõsta pilku ka siis, kui nende nuudliportsjonid lauda saabuvad. Nad söövad vaikides, ilma teineteist või ümbrust märkamata, ja lahkuvad samamoodi, telefoniekraanid nende emotsioonituid nägusid valgustamas –nagu oleks see olnud üks paljudest õhtutest, mis ei vaja meenutamist.

Tagasi Tallinnas olles püüan küll sõpradele pidada inspireerivaid kõnesid Ida-Viru maitseseiklusest ja julgustan neid Põhjarannikul pikemaid puhkuseplaane tegema. Mind kuulates jääb pilkudes entusiasmi aga järjest vähemaks, kuni maad võtab sama suur vaikus nagu Monki laudade ümber. Tõenäoliselt läheb veel veidi aega enne, kui keegi tunneb, et nende kogemuste nimel tasub järjekorras seista.

Tähelepanu! Tegemist on alkoholiga. Alkohol võib kahjustada teie tervist!