Energeetika (veebruar 2026)

Priit Koidu: oleme elektritootmisvõimsuste ehitamisega ikkagi puudujäägis Lk 3

Elektrihind –kuidas see kujuneb ja millest koosneb?

Lk 6

Eestile sobilik „elektrikokteil“ Lk 8

Õlisõdu peetakse juba pikemat aega Lk 14

ENERGEETIKA

Kui pakane paugub ja sartsu ei ole ...

Riigil puudub hetkel väljavaade end kriisikindlaks elektrifitseerida

Eesti eelmise aasta elektritarbimisest kaeti Eleringi andmetel 63% kodumaise tootmisega ja 37% tuli importida. Mida see puudujääk tähendab? Kuidas jõuda soodsa elektrihinnani?

TEKST: KADRI HURT

Kriisikindluseks on Eestil vaja kodumaist energiatootmist

Elektridefitsiit on energiakontserni Utilitas juhi Priit Koidu hinnangul majandus- ja julgeolekuoht ning suurest impordisõltuvusest tuleks Eestil vabaneda. Mandri-Euroopa sagedusalaga liitumine oli edukas ja Balti riigid on elektrisüsteemi sageduse hoidmisega hästi hakkama saanud. Muu hulgas on juhitavad ka tuule- ja päikesepargid, mida on võimalik vastavalt võrgu vajadusele alla koormata. Kogu süsteemi lisandub üha uusi salvestusseadmeid. Kuid selle juures pole riigi elektridefitsiit absoluutselt vähenenud ega ole ka näha, tänu millele see lähiajal väheneda võiks. „Oleme tootmisvõimsuste ehitamisega ikkagi puudujäägis. Teadaolevalt ehitatakse sel aastal Eestis ainult kahte tuulikut, mis ei võimalda defitsiidist väljuda. Kui me elektrit lihtsalt kaabli kaudu sisse ostame, oleme äärmiselt haavatavad. Kriisikindluse suurendamiseks on kindlasti vaja kodumaist energiatootmist – oskustöölisi, masinaid, tootmisbaase ehk kogu n-ö ökosüsteemi,“ selgitab ta, lisades, et kriis ei tähenda tingimata hübriidrünnakut või sõda. Ka tavaolukorras vajab tehnika uuendamist, sest kõik, mis liigub, ju ka kulub. Kõige suurema potentsiaaliga tänapäevane elektritootmine on Utilitase juhi arvates ikkagi tuul ja tuulepargid aitaksid puuduolevat elektrikogust toota. Suurim tarbimine on aasta neljandas ja esimeses kvartalis ehk ajal, mil päikesepargid sisuliselt ei panusta, aga on tuuline. Paralleelselt

tuleb rajada ka tasakaalustavaid jaamu ja arendada salvestust. On vaja toota võimalikult suurt mahtu taastuvenergialahendustest, sest need on soodsad, ja samas tagada reservid, et elekter oleks igal ajal olemas. See tähendab kombinatsiooni erinevatest jaamadest.

Elekter võiks olla majanduskasvu sisend Rahvusvahelise energiaagentuuri prognoosi kohaselt suureneb elektritarbimine 2030. aastaks poole võrra ja 2035. aastaks, võrdluses praeguste tasemetega, see kahekordistub. Nõudluse kasv tuleb Utilitase juhi sõnul andmeladudest, tööstuse elektrifitseerimisest ja mujalt. Elekter võiks olla sisend majanduskasvule, aga Eesti on oma elektrifitseerimise potentsiaali alahinnanud.

„Võiksime Eestisse tuua mõne rahvusvahelise andmekeskuse või elektrit kasutava tootmise –regioon on ambitsiooniks elektrit rohkem toota ju hea,“ märgib Koit. Samas ei tähenda investeerimine, et peame kapselduma: Eesti on naaberriikidega hästi ühendatud ja tegelikult tulekski elektrit toota seal riigis, kus on parasjagu soodsad olud – on tuult või päikest.

Nii saab kogu regioon kõige soodsama elektrihinna. Iga megavatt-tundi ise toota ei ole optimaalne ega mõistlik. Toota tuleb naabritega koostöös ja regiooni on vaja panustada võrdväärselt. Ja miks mitte siis võimalusel ka naabritele elektrit eksportida.

Tänapäeval on Eesti, Läti, Leedu ja Soome kõik importöörid, samas ollakse omavahel ka konkurentsisituatsioonis. Lee-

FOTO:RAULMEE

dus arendatakse elektritootmisvõimsust praegu jõuliselt ja seetõttu on turul oht ka küllastuda. Samas peame Koidu arvates alati mõtlema ka sellele, et elektri sisseostuks tuleb midagi osata ka välismaale müüa, sest raha ju riigil seinast ei tule.

Kaugküttesüsteemil on energiatõhususe suurendamisel tähtis osa Eesti energiamajanduses on oluline roll meil laialt levinud kaugküttel, mis toetab elektrivõrku erineval moel. Tõhus viis energiatarbimist vähendada ja inimeste energiavajadust võimalikult tõhusalt lahendada on Koidu kinnitusel koostootmisjaamad, kus elektrit ja soojust toodetakse samas protsessis: „Samast kütusekogusest saame sellistes jaamades kolm korda rohkem energiat, kui eraldiseisvast elektrijaamast saaks.“ Utilitasel on koostootmisjaamu praegu viis, neist kolm Tallinnas ja kõiki köetakse biomassiga. Energiakontserni Gren Eesti äride juht Margo Külaots märgib sarnaselt, et kaasaegne kaugküte on väga paindlik ja tõhus süsteem, mis võimaldab ära kasutada elektrit ja soojust tootvate koostootmisjaamade soojust. Lisaks võimaldab kaugküte toota ja kasutada soojusenergiat väga paljudest allikatest, nagu biokütused, tööstuse heitsoojus, kaugjahutuse heitsoojus, jäätmed, reovesi ja ka elekter.

Selle juures on heitsoojus seni üsna kasutamata energiaallikas, mis sageli lastakse lihtsalt õhku. Elektrikatelde ja soojuspumpadega saab aga ära kasutada väga madala või isegi negatiivse elektrihinnaga tunnid. Samuti võib suurema asula kaugküttevõrku ja võrgus olevatesse soojussalvestitesse salvestada odava elektri ülejäägi.

See tähendab, et kui elekter on väga odav, saab sellest toota soojust ja salvestades kasutada seda pikema perioodi jooksul. Nii vähendab elektrisoojuse-salvestuse sidumine ka elektrivõrgu tipukoormusi ja investeerimisvajadust.

Kaugküttesüsteemil on Greni juhi kinnitusel võime integreerida väga erinevaid energiaallikaid. Kõiki hoonetes kasutatavaid elektrifitseerimise lahendusi saab kasutada ka kaugküttes. Aga samad lahendused on kaugküttes veel tõhusamad, sest neid saab kasutada optimaalselt: ülejäänud osa soojuse nõudlusest kaetakse teiste kaugküttesüsteemi

integreeritud energiaallikatega. Näiteks ei ole ühte hoonesse taskukohane rajada nii erinevate kütustega katlaid – elektrikatelt, soojuspumpa ja soojussalvestit –, aga kaugküttesüsteemi mahuvad nad kõik koos töötama ja süsteem kasutab sellist allikate kombinatsiooni, mis mingil ajahetkel kõige soodsam on, garanteerides samas ka soojavarustuse pikalt kestva suure pakasega. Samuti on energia salvestamine soojusena näiteks kordades odavam kui salvestamine elektrina.

Eesti väljavaade hakata elektrit tulevikus eksportima on Külaotsa arvates hea, kui me suudame turupõhiselt ja soodsalt toota ning oleme hinnaga konkurentsis. Vastates, kas Eesti on valmis, et üha rohkem asju elektri abil teha, osutab ta, et jah, aga elektriajastu tuleb evolutsiooni, mitte revolutsioonina.

Eestil puudub pikk vaade Tallinna Tehnikaülikooli elektroenergeetika ja mehhatroonika instituudi direktor Mart Landsberg märgib, et Eesti geograafiline asukoht ning potentsiaal energeetilisi ressursse riigi arenguks tööle panna on väga hea, aga puudu on pikk strateegiline vaade. Et energiasüsteemi puudutavad valikud tähendavad kümnetesse miljarditesse eurodesse ulatuvaid investeeringuid ning määravad hinna ja varustuskindluse aastakümneteks, peaks energiastrateegia olema pikaajaline, liikumine järjepidev ning poliitilised tõmbetuuled ei tohiks seda kurssi muuta. Et aidata Eestil hinnata erinevaid arenguteid – tootmist, võrke, tarbimist, turureegleid, riske –tervikliku süsteemina, tuleks rohkem kuulda võtta ka teadlasi. Vaja on kaaluda, milline energiasüsteem on Eestile pikas vaates kõige mõistlikum nii tava- kui ka erakorralises olukorras, nii varustuskindluse, hinna kui ka üldise heaolu mõttes. Energiajulgeoleku tagamiseks peaks Eesti energiasüsteem olema Landsbergi arvates dubleeritum, kui see praegu on. Samal nõul on ka Tallinna Tehnikaülikooli elektroenergeetika ja mehhatroonika

instituudi energiamajanduse ekspert Hannes Agabus, kelle kinnitusel on mõistliku elektrihinna tagamiseks ja energiavaesuse vältimiseks oluline jõuda otsuste ja ühiskondliku kokkuleppeni. Ilma taskukohase energiata hakkama ei saa, ammugi jõukaks. Kõrgest energiahinnast majandusedu ei sünni ja see muudab riigi haavatavaks. Eestisse on vaja piisavat tootmisvõimsust ja suuremat elektritarbimist ning selle kasvu tagab kohalik tööstus. Alustada tuleks analüüsist ja määratleda, millised piirangud on mõistlikud ning millistest piirangutest loobuda, et turuloogika ja hind (ning selle kõrval paratamatud toetusskeemid) toetaksid uusi investeeringuid, mis panevad ka majanduse käima.

Suur lahendamata küsimus TalTechi teadlaste arvates on ka praegune kiiresti muutuv energiapõhine turg ning võimsuse tähtsuse kasv: elektriarvele lisanduvad igakuiselt näiteks uued tasakaalustamisvõimsuse ja varustuskindluse tasud, mis moodustavad koos taastuvenergia tasu ja võrgukuluga lõpptarbija elektriarvest enamuse. Mitmel turul orienteerumine esitab tootjaile väljakutse. Fookus liigub sinna, kus hetkel on võimalus teenida.

See on Agabuse sõnul toonud uue reaalsuse, kus näiteks päikesepargid osalevad sagedusreservide võimsus- ja energiaturgudel. Turuosalised pingutavad, ent vaja on mõista kogu energiasüsteemi käitumist võimalikult pikas vaates. Riigile on väljakutse tehnoloogilise neutraalsuse saavutamine ning targa ja hästi juhitud energiapoliitikaga tagatud investeeringud. Murekoht on ka koolitatud inseneride nappus: nii ettevõtete tagasiside kui ka OSKA raport toovad esile, et tööjõuvajadus energeetikasektoris on suur. „Eestis näiteks vesinikutehnoloogiaid või automaatikat ei õpetatagi, samas on need teemad tuleviku energialahendustes olulised,“ märgib Landsberg, kelle sõnul napib oskusteavet kogu Euroopas. Et seda ostetakse väljastpoolt, on risk.

Korralik ventilatsioon – investeering hoone ja elanike tervisesse

„Tervis, tervis ja veel kord tervis,“ vastas ventilatsioonide täislahendust pakkuva Selvent OÜ juhatuse liige Andreas Selgeveer küsimusele, miks on oluline investeerida korralikesse ventilatsiooniseadmetesse.

„Ventilatsioon on vajalik, et tagada korteris värske õhu vahetus, kuna see aitab vältida hallitust ja niiskust, mis samuti on oht inimeste tervisele,“ rääkis ta. „Seetõttu on tarvis ka ventilatsiooni õigel ajal hooldada, et süsteem töötaks tõrgeteta aasta ringi.“

Suur osa Eesti elamufondist on ehitatud aastakümneid tagasi ja siis oli hoonetes loomulik ventilatsioon, mis toimis ruumi ning väliskeskkonna rõhu- ja temperatuurierinevuse alusel. Välisõhk pääses ruumidesse läbi aknapragude ja teiste avauste, ent mõistagi polnud sellised hooned energiasäästlikud.

Nüüd, mil energiasäästlikkus on hoone üks võtmetegureid, on muutunud ülioluliseks ka ventilatsioon. Tänapäevastes hoonetes kasutatakse erinevaid ventilatsioonisüsteeme, nagu väljatõmbeventilatsioon, mis kasutab mehaanilist väljatõmmet õhu eemaldamiseks ning värskeõhuklappe või tuulutus-

Mida pidada silmas ventilatsioonisüsteemi planeerimisel?

n Eelista kogenud pakkujat ja kvaliteetseid Skandinaavia seadmeid.

n Torustikud tasub installeerida varjatud kohtadesse.

n Mõtle läbi mürasummutusvõimalused.

n Vali paigaldaja, kes pakub süsteemile hiljem ka hooldust.

reste värske õhu kompenseerimiseks, või sundventilatsioon, mis kasutab mehaanilist väljatõmmet ja sissepuhumist. Selle raames paigaldatakse hoonesse ventilatsiooniagregaat.

Ventilatsioonisüsteem –võimalus energiat kokku hoida

Ajakohased ventilatsioonisüsteemid ei taga pelgalt kodus värsket õhku, vaid on ka võimalus säästa energiat. Üks selline lahendus on soojusvahetusega ventilatsioonisüsteem, mis võtab ruumist väljutatava sooja õhu, eraldab soojuse ja kasutab seda uue, värske õhu soojendamiseks, mis tuuakse sisse väljastpoolt. Selle tulemusel väheneb soojakadu ja on tagatud pidev värske õhu vahetus ruumides. Teine võimalus on kasutada ventilatsioonijahutust, mis ka-

sutab välisõhu jahutamiseks ja sisemise kliima kontrollimiseks looduslikke või mehaanilisi ventilatsioonisüsteeme. Liigse soojuse eemaldamiseks ja siseõhu kvaliteedi tõstmiseks kasutab ventilatsioonijahutus tavapäraste külmaainete asemel välist õhku. Ventilatsioonijahutus on lisaks ka keskkonnasäästlik, kuna vähendab kasvuhoonegaaside heitkogust, mis on seotud traditsiooniliste jahutussüsteemidega. Samuti on võimalik jahutus liita kokku ventilatsiooniga – nii saab kuumal suvepäeval ühtlaselt jahedamad toad, kus keegi ei pea kurtma ventilatsiooniseadmest puhuva külma õhu üle.

MOODSAD PÄIKESEENERGIALAHENDUSED KODULE JA ÄRILE

• Päikeseparkide ehitus

• Inverterite nutikas juhtimine

Miks valida Solarmen?

Kui otsite tõhusat ja jätkusuutlikku viisi energiakulude vähendamiseks ning soovite panustada keskkonnasõbralikumasse tulevikku, siis Solarmen on teie usaldusväärne partner päikeseenergia lahenduste valdkonnas.

• Akupangad

• Generaatorid

Meie missioon on muuta päikeseenergia kasutamine kättesaadavaks kõigile Eestis, pakkudes parimat valikut, kvaliteeti ja teenust. Tulge vaadake meie tootevalikut ja avastage, kuidas me saame aidata teil oma energiavajadused jätkusuutlikul viisil täita.

Millest räägivad uued read elektriarvel?

Alates veebruarist lisandus elektriarvele kaks uut tasu, kokku ligikaudu neli eurot kuus keskmise tarbija kohta. Selle eesmärk on tagada Eesti elektrisüsteemi stabiilsus pärast Venemaa võrgust lahkumist ja asendada vananevad põlevkivijaamad uute juhitavate võimsustega.

TEKST: KALLE KILK, Eleringi juhatuse esimees

Esmapilgul võib küll tunduda, et kulusid tekkis juurde, kuid tegelikult muutusid senised, juba olemas olnud teenused lihtsalt läbipaistvamaks. Koos taastuvenergia kiire kasvuga võib see pikemas vaates aidata hoida või isegi langetada elektri lõpphinda. Möödunud sajandil oli elektriteenus lihtne

Kunagi sai tarbija arve, kus oligi vaid üks summa. Kõik oli selge ja arusaadav. Eestis pakkus elektrit Eesti Energia, Lätis Latvenergo. Need suured riiklikud ettevõtted tootsid elektrit elektrijaamas, kandsid selle võrkude kaudu kliendini ja hoidsid süsteemi tasakaalus. Tarbija jaoks oli see kõik üks teenus nimega elekter.

Parima hinna huvides lõhuti monopol

Eelmise sajandi lõpus otsustati Euroopa Liidus, et sellised täielikult integreeritud monopolid ei paku tarbijale parimat teenust. Puudus nii riigisisene konkurents kui ka motivatsioon odavama energia otsimiseks üle piiride. Lahendus oli elektrituru jagamine kaheks. Võrguteenused jäid monopoliks, sest paralleelsete elektriliinide ehitamine samasse kohta poleks olnud mõistlik. Elektri tootmine ja müük avati konkurentsile.

Tarbija sai võimaluse valida endale sobiv ja soodsaim elektrimüüja. Võrguettevõte jäi samaks. Ühe arve asemel tuli kaks või kaks eraldi rida samal arvel. Näiliselt tekkis kulu juurde, tegelikult toodi nähtavale see, mis oli varem peidetud. Võrgutasude muutused said avaliku tähelepanu ja debati osaliseks. See ongi läbipaistvuse eesmärk. Samuti on näha, et sellisel moel elektri tootmise ja müügi eraldamine tõi kaasa elektri tootmise ning müügi efektiivsemaks muutumise. Börsimehhanism on külma järjekindlusega üle viieteistkümne aasta igaks ajahetkeks välja selekteerinud sel hetkel kõige soodsamad elektritootjad ja kallimad on jäänud kõrvale. Selle tulemusena on elektri tootmises tekkinud mitu efekti, millest mõned on sellised, mida oodatigi, aga mõned kahjuks mitte. Oodatud efekt on olnud see, et tõesti on igaks ajahetkeks kõige soodsama elektrijaama turule lubamisega keskmine elektri tootmise hind kujunenud parimaks, mis olemasolevate elektrijaamadega on võimalik saavutada. Keskmine hind

on igal ajahetkel olnud parim võimalik isegi energiakriisi ajal, kui tundus, et elektrihind läks täiesti lakke.

Hästi toimiva turu ootamatu varjukülg Turu tekitatud mitteoodatav efekt on olnud kahjuks aeglaselt ilmnev, aga seda probleemsem. Ainult päev ette vaatav turg koos suuremahulise taastuvenergia turule toomisega on ajapikku ära võtnud majandusliku stiimuli hoida töökorras selliseid juhitavaid elektrijaamu, mis pääsevad turule harva. Ja veel hullem – on ära võtnud ka tahte ehitada mõnda uut juhitavat elektrijaama, kuna puudub igasugune kindlus, et kümneteks aastateks ehitatava varaga saaks tulevikus investeeritud raha tagasi teenida. Selleks, et tuled Eestis ka edaspidi põlema jääks, tuleb hoolt kanda, et siin oleks piisavas koguses juhitavat elektritootmist ja salvestust. Need aitavad toota elektrit siis, kui tuult ja päikest ei piisa ning naabrite käest pole võimalik elektrit saada. Need hoiavad ka igal millisekundil tootmise ja tarbimise tasakaalus. Seda, mida enne tegi riiklik monopol ühe teenusena, tuleb nüüd eraldi hankida. Seda näe-

megi nüüd ka oma arvetel kahe uue reana.

Esimene uus rida: tasakaalustamisvõimsuse tasu Eelmise aasta veebruaris lahkusime Venemaa elektrisüsteemist ja liitusime Mandri-Euroopa sagedusalaga. See tähistas meie täielikku energiasõltumatust idanaabrist. Nüüd kanname täit vastutust süsteemi tasakaalu eest igal millisekundil. Selleks peavad süsteemihaldurid ostma kiirelt reageerivaid reserve, mis aitavad siluda tarbimise ja tootmise prognoosivigu ning toime tulla ootamatute riketega.

Ka varem maksime Vene poolele tasakaalustamise eest kümneid miljoneid aastas. See pole sisult uus kulu – varem läks see raha Venemaale, nüüd maksame oma tootjatele.

Veel 80-90ndatel koosnes elektriarve vaid ühest reast – elektri koguhinnast, ehk tarbija jaoks oli kõik üks teenus – „elekter“.

Elektrit pakkusid suured riiklikud ettevõted, mis tegelesid kogu väärtusahelaga alates elektri tootmisest ja ülekandest kuni müügi ning bilansihalduseni. Eestis oli elektriteenuse pakkujaks tänase Eesti Energia eelkäija.

Elering esitas Konkurentsiametile kinnitamiseks metoodika, mis määrab tasakaalustamisvõimsuse kulude jaotamise. Konkurentsiameti muudatuse kohaselt katavad tootjad 50% ja tarbijad 50% kuludest. Kokku on piirmääraks 60 miljonit eurot aastas. Kui tegelik kulu tuleb suurem, kaetakse vahe ülekoormustulust ka sel aastal.

See lahendus tähistab olulist nihet tarbijate huvide kaitsmise suunas. Seni on Elering katnud need kulud elektribörsil tekkivast ülekoormustulust, mis sisuliselt on elektritarbijate poolt elektri eest makstud raha. Nüüd hakkasid kuludes osalema ka tootjad, mis on õiglasem lahendus. Pakutud jaotus hoiab nii tarbijate kui ka tootjate kulud Läti ja Leeduga võrreldes konkurentsivõimelisel tasemel,

Muutused arvel läbi aegade

Seoses elektrituru avamisega konkurentsile, taastuvenergia ja hajatootmise võidukäigu ning Euroopa Liitu astumisega on elektriteenus oluliselt muutunud.

Toonane elektri koguhind jagunes kaheks reaks: elekter ja võrguteenus.

Visuaalselt lisandus võrguteenus kui uus rida, kuid tegelikult on see “peitnud” ennast alati elektri koguhinnas.

2000. aastate alguses lisandusid arvele eraldi ridadena taastuvenergia tasu ja elektriaktsiis.

ELEKTRI KOGUHIND

lisandus taastuvenergia tasu ja elektriaktsiis

arvestades seejuures nii tööstusettevõtete kui ka taastuvelektri tootjate huvidega. Keskmise tarbimisega pere arvel tähendab see umbes 1,2 eurot kuus koos käibemaksuga. Tasu suurust ei otsusta elektrimüüja.

See arvutatakse Eleringi kinnitatud tariifi alusel igale tarbijale vastavalt tema elektritarbimisele. Elering ei teeni sellelt tasult kasumit – kogutakse täpselt nii palju, kui kulub reservide ostmiseks.

Teine uus rida: varustuskindluse tasu Võrguteenuse arvele lisandus ka varustuskindluse tasu. See on vajalik piisava koguse juhitavate võimsuste tagamiseks olukordades, kus ilmaoludest tulenevalt on taastuvenergia toodang väike, kuid tarbimine näiteks talvise pakaseperioodi tõttu suur.

Eesti elektritarbijate arvetele ilmuvad uued read, mille kaudu rahastatakse juhitavate elektrijaamade säilitamise ja loomise mehhanisme, sh süsteemi igapäevase tasakaalus hoidmise reserve ning selliseid reserve, mida on vaja käiku anda siis, kui pakaselisel talveööl tuul ei puhu ja päike ei paista.

Kuigi uued read arvel tunduvad tarbijale lisakuluna, on need läbi ajaloo sisaldunud elektri tootmise kuludes. Need aitavad tagada Eesti elektrisüsteemi stabiilsust ning energiajulgeolekut. Samal ajal kasvab jõudsalt taastuvatest allikatest toodetud elektri osakaal.

Viimastel aastatel oleme juba näinud, et suurem kogus taastuvelektrit tähendab ühtlasi madalamat elektri hinda neil tundidel, kui päike paistab ja tuul puhub.

TASAKAALUSTAMISVÕIMSUSE TASU VARUSTUSKINDLUSE TASU

Aastakümneid tagasi pärines kogu Eestis tarbitud elekter põlevkivielektrijaamadest. Need töötasid ilmast sõltumata. Nüüdseks on nende ressurss lõppemas ja konkurentsivõime vähenenud. Selle ja järgmise kümnendi jooksul peame leidma põlevkivijaamadele asenduse juhitavate elektrijaamade ning salvestusseadmete näol. Juhitavaid võimsusi on varustuskindluse tagamiseks vaja vähemalt tuhat megavatti. See on eriti oluline ajaks, kui mingil põhjusel peaksid Eesti ühendused teiste riikidega tööst välja lülituma. Siis peab Eesti saama külmal talveööl iseseisvalt hakkama. Prognoosi järgi on selle tasu mõju keskmisele kodutarbijale umbes 2,35 eurot kuus koos käibemaksuga. Kas elektriarve suureneb? Mõlemad täiendavad kuluread ilmusid Eesti elektritarbijate arvetele 2026. aasta algusest. Need uued read tunduvad tarbijale lisakuluna, kuid tegelikult ei ole. Eraldi read reservide rahastamiseks elektri ja võrguteenuse arvel on küll uued, kuid sama eesmärki täitvad reservid ning nende tagamiseks vajalikud tegevused ja kulud on olemas olnud aastakümneid. Need kulud on hädavajalikud Eesti elektrisüsteemi stabiilsuse ja energiajulgeoleku tagamiseks. Kokkuvõttes muutub elektrisüsteem järjest keerukamaks. Füüsikareeglid kehtivad aga endiselt – tootmine ja tarbimine peavad olema tasakaalus. Kui varem oli see kõik lihtsalt elekter, siis uute ridade lisandumisel muutus elektri kogukulu läbipaistvus suuremaks. Tarbija saab parema pildi sellest, millest elektriteenus koosneb ja mille eest ta maksab.

Taastuvenergia jätkuva lisandumise toel elektrisüsteemi võime loota, et hoolimata uute ridade lisandumisest elektriarvele Eesti tarbijate kogukulud elektrile ei kasva. Pigem võime loota nende langusele.

Elektrihind – kuidas see kujuneb ja millest koosneb?

Sel aastal on külm talv ja need, kes kütteks elektrit kasutavad, võivad teinekord oma arveid saades küll pisara poetada. Kust see number seal arvel täpselt tuleb? Kuidas elektrihind üldse kujuneb? Selgitame!

TOIMETAS: KAIRI PRINTS / FOTO: SHUTTERSTOCK

Kuigi Eesti inimesed hakkasid elektrit sada protsenti turult ostma juba rohkem kui kümme aastat tagasi, tõusis börs üldiseks vestlusteemaks alles 2021. aastal, kui energiakandjate hinnad hüppeliselt tõusid. Pärast universaalteenuse kehtestamist ja börsihindade langust on klientide jaoks oluline erinevate pakettide võrdlus ja lisandunud küsimused, millised kulud üldse kuuluvad lepingus seatud hinna sisse.

Suurem liikumine elektripakettide vahel sai alguse kolm aastat tagasi, kui seni varasema suhtelise odavuse tõttu populaarseks valikuks olnud universaalteenuselt lahkus üle 150 000 Eesti Energia kliendi. Üle poole nendest on valinud turuhindade langemise tõttu odavnenud fikseeritud hinnaga paketi, veidi vähem börsihinnaga paketi.

Börsihinna kujunemine

Fikseeritud hinna kujunemine

Just sellepärast, et inimesed tarbivad elektrit enamasti siis, kui neil on vaja, mitte siis, kui see on odav, on paljude eelistus fikseeritud pakett, kus kõik hinna kõikumisega seotud riskid kannab elektrimüüja.

Sellise lepingu tagamiseks ostavad elektrimüüjad börsilt futuure ehk sõlmitakse kokkulepe elektri tulevikus turult ostmiseks mingi kindla hinnaga. Just see kokkulepe võimaldab ka kliendile pakkuda elektrit kogu lepinguperioodi vältel ühe maksumusega.

Ka sellise lepingu puhul sisalduvad tarbija elektrihinnas müüja kulud ja riskid. Kõige olulisemana peab elektrimüüja arvestama just sellega, et fikseeritud pakett annab kliendile vabaduse tarbida ka börsi tipptundidel elektrit ilma tarbimist piiramata. See on kliendi jaoks

Palju räägitud elektri börsihinna kujunemise kõige olulisem alus on see, et turule pääsevad esmalt odavamad taastuv- ja tuumaenergia võimsused. Kui need katavad tarbijate vajadused ära, jääb elektrihind soodsaks. Kui taastuvad allikad nõudlust ei kata, pääsevad turule põlevkivi- ja gaasielektrijaamad. Nende elekter on kallim nii kütuse kui ka CO 2 emissioonitasu tõttu. Elektri börsihinna määrab nii kõigi tootjate kui ka tarbijate jaoks viimane pakkuja. Börsipaketiga kliendi jaoks koosneb arvel nähtav elektrihind tarbimise hetke börsihinnast koos käibemaksuga ning sellele lisanduvast marginaalist, mis katab elektrimüüja riskid ja tegutsemiskulud. Samuti on arvel lepingu kuutasu, millest hoitakse üleval infosüsteeme, arendatakse veebirakendusi jne.

mugav valik, kuid sisaldab elektrimüüja jaoks riski, sest tema kulusid arvestatakse teistsugustel alustel, kui on kliendi reaalne elektritarbimine.

Risk tuleneb sellest, et fikseeritud lepingu sõlmimiseks vajalikud futuurid ehk tulevikuostud lepib elektrimüüja kokku börsihinna aritmeetilise keskmise järgi. Elektrimüüja reaalsed kulud tulevad aga kliendi tegelikust elektritarbimisest ehk kaalutud keskmisest.

Tarbimist proovitakse ette ennustada

Elektrilepingut sõlmides proovivad müüjad kliendi elektritarbimist ette prognoosida, võttes sellega mahuriski. Kui klient tarbib lepingulisest tarbitud kogusest jooksvalt elektrilt suuremas või väiksemas mahus, arveldab elektrimüüja puudujääva või üle oleva elektriga börsil, mis tekitab elektrimüüjale täiendava kulu.

Hea teada!

Igapäevased elektri börsihinna kõikumised mõjutavad vaid neid tarbijad, kel on sõlmitud börsihinnaga elektripakett. Fikseeritud paketi puhul on hind lepinguperioodiks kokku lepitud ega muutu.

Samuti peab elektrimüüja fikseeritud hinnaga ette ostetud elektri turule tagasi müüma juhul, kui klient otsustab lepingu enne tähtaega lõpetada. Elektrimüüja peab fikseeritud hinnaga lepingu täitmiseks andma turule tagatise, mille suurus kasvab turuhinna liikumisega. Reaalselt saab elektrimüüja kliendi käest raha kätte aga alles siis, kui ta on arve tasunud. Seega on elektrimüüjal turul kinni palju kapitali. Kõigi eelnevate kulude ja riskide kõrval peab elektri lõpp-

Eesti tegutseb Nord Pooli elektriturul

Alates 2013. aastast kujuneb elektri turuhind Põhjamaade ja Baltikumi Nord Pool Spoti elektribörsil, kuhu kuuluvad koos Eestiga veel Norra, Rootsi, Soome, Taani, Läti ja Leedu. Kuna riikidevahelised ülekandevõimsused on piiratud, võivad elektrihinnad piirkonniti erineda. Hinda mõjutab ka taastuvenergia toodang – mida rohkem rohelist energiat piirkond toodab, seda odavam on sealne elektrihind.

Sarnaselt tekibki elektri turuhind erinevate aspektide koosmõjus, mis omakorda on põhjus hinna muutlikkuse taga. Hinda börsil võivad mõjutada:

 tootmisvõimsuste olemasolu ja nõudlus;  oluliste tootmissisendite (näiteks CO2 kvoot, süsi, gaas) hind;  elektrijaamade või merekaablite hooldus­ ja avariitööd;  üldine majanduskliima ja ka ilm.

Kõrge börsihind tekib olukorras, kus mitu ebasobivat sündmust leiavad aset ühel ajal ja piirkonna elektrinõudlus ületab pakkumise. Eesti moodustab Nord Pooli elektriturust väga väikese osa. See tähendab, et kui mõnes teises riigis toimub näiteks elektrijaama või ­kaabli rike, oleme sellest otseselt mõjutatud ka meie.

hinnas leiduma ka kasum, mis tiheda konkurentsi tõttu ei saa olla liiga suur. Kasum on vajalik, et arendada ja kasvatada oma tegevust või jagada teenitud tulu dividendidena riigile või aktsionäridele tagasi. Eesti Energia investeeris 2022. aastal kokku ligi pool miljardit eurot, mis on ettevõtte ajaloo suurima investeeringuga aasta. Sellest summast suurem osa investeeriti tuule- ja päikeseparkide rajamisse, jaotusvõrgu varustuskindlusesse ning mikrotootjate elektrivõrku liitmiseks.

Tuleb arvestada riskidega Tegelikult sarnaneb elektri hinnastamine ka muudel turgudel müüdavate toodete või teenuste hinnastamisega. Kuigi erinevates valdkondades on mõnevõrra erinev spetsiifika, tuleb ka talumehel turul õunte müümiseks arvestada laias laastus sarnaste kuludega: tootmine, hoiustamine, transport, teenindus. Samuti on vaja arvestada riskidega, mis mõjutavad tootmist – näiteks külm kliima. Viimane mõjutab peale õunasaagi ka taastuvenergia tootmist ja inimeste tarbimist ning elektrihinda.

Kokkuvõttes on lõpptarbija elektrihind alati tervik mitmetest kuludest ja riskidest, millega elektrimüüja peab järjepidevalt tegelema, kuid mille peale klient mõtlema ei pea. Börsipaketiga liitunud kannavad neid riske rohkem ise, fikseeritud lepinguga tarbijad jätavad need elektrimüüjale. Mõlemal valikul on tarbija jaoks oma eelised ning klient maksab elektri eest õiglast hinda selle järgi, milline on tema valmidus ja võimalus oma igapäevast elektritarbimist järgida.

Kasutatud materjal: Eesti Energia Energiatarkuse blogi energiatarkus.energia.ee, arileht.delfi.ee

Millest koosneb summa elektriarvel?

Summa, mida näed oma igakuisel elektriarvel, koosneb kolmest peamisest komponendist: elektrienergia hinnast, võrgutasust ja riiklikest maksudest, milleks on taastuvenergia tasu ja elektriaktsiis.

Neist esimene ehk elektrienergia maksumus sõltub sellest, milline on sinu elektripakett ja kuine elektritarbimine. Elektrienergia hinna sisse on arvestatud marginaal, mis katab elektrimüüja riskid ja tegutsemiskulud, kuutasu, millest muu hulgas hoitakse üleval infosüsteeme ja arendatakse veebirakendusi, ning käibemaks, mis on riiklik maks kõigi toodete ja teenuste tarbimise eest. Võrguteenuse tasu makstakse võrguteenuse osutajale selle eest, et ta elektri koju toimetaks. See tasu katab kulud vajaliku taristu ülal hoidmiseks ja arendamiseks. Võrguteenuse hinda klient mõjutada ei saa ning selle kooskõlastab igal aastal Konkurentsiamet. Eestis on suurimaks võrguteenuse osutajaks Elektrilevi.

Taastuvenergia tasu on riigi määratud tasu, mille eesmärk on toetada puhta energia tootmist Eestis. Taastuvenergia tasu arvutab ja avalikustab igaks aastaks põhivõrguettevõtja Elering. Elektriaktsiis on riiklik maks, millest rahastatakse keskkonnahoidu. Nii võrguteenuse tasu kui ka riiklike maksude kogumaksumus sõltub sellest, kui palju elektrit oled tarbinud.

Eestile sobilik „elektrikokteil”

Kodumaine elektritootmine elavdaks Eesti majandust, vähendades elektri hinnatippude riski, luues eeldused madalamaks hinnaks ja meelitades riiki suuri elektritarbijaid. Suurtarbijate lisandumine pidurdaks ka võrgutasude tõusu, sest võrgutasu jaguneb suurema tarbimismahu peale. Milline oleks Eesti mõistes parim „energiakokteil“ ja kuidas seda saavutada näiteks aastaks 2035?

TEKST: GERLI RAMLER / FOTO: ARGO INGVER

Enefiti juhatuse esimees

Juhan Aguraiuja nendib, et lähima kümne aasta perspektiivis tagab kõige konkurentsivõimelisema elektrihinna suuremahuline taastuvenergia tootmine, mida on toetamas salvestuslahendused ja kiiresti reageerivad juhitavad jaamad. Selleks peab aga rajama olulises mahus nii uut taastuvat kui ka juhitavat tootmist, et vähendada Eesti sõltuvust kallist importelektrist. Kuniks uut juhitavat tootmist pole piisavas mahus rajatud, jäävad varustuskindluse vaates tema sõnul kindlust pakkuma olemasolevad põlevkivijaamad, mis pannakse tööle, kui muudest allikatest jääb elektrit puudu. Kuna aga vanemad jaamad on oma eluea ületanud, tuleb nende asendamisega tegeleda enne aastat 2035. Aguraiuja ütleb, et taastuvenergia turule lisamine aitab elektrihinda alla tuua ning just suurem taastuvenergia osakaal oli üks mõjur, mis langetas mullu keskmist elektrihinda 8%. Samuti kinnitab hiljutine TalTechi uuring, et taastuvenergiale üleminek vähendab tarbijate jaoks elektrisüsteemi kogukulu, kuni saavutatakse ligi 80%-line taastuvenergia osakaal. „Taastuvenergia suurendab madalate hindadega tundide arvu ja katab kõrge tarbimisega perioodidel baaskoormust, tänu millele jääb mõni kõrge hinnaga jaam turule lülitamata. Neil vähestel hetkedel, kui taastuvenergiast tarbimise katmiseks ei piisa, lülituvad turule gaasijaamad.“ Gaasi-, põlevkivi- ja ka tuumaenergia ei too aga tema sõnul turule soodsa hinnaga energiat. „Viimane toodaks küll elektrit CO2-vabalt, kuid tuumajaama investeering vajab riigipoolset tuge ning jaam ei valmi enne 2035. aastat,“ ütleb ta. „Praegu on Baltimaade puuduseks konkurentsivõimelise hinnaga elektri tootmise vähesus. Näeme, et ka tänavu näiliselt kesiste tuuleoludega jaanuaris suutis tuuleenergia katta tervelt viiendiku Baltimaade tarbimisest. Suurema hulga tuuleparkidega oleks see protsent oluliselt kõrgem. Meretuulepark kasvataks baaskoormuse tagamist veelgi suuremas mahus, kuivõrd

merel praktiliselt puuduvad tuulevaiksed päevad. Samuti on meretuulepark ainuke suuremastaabiline lahendus, mida on võimalik viie aasta perspektiivis rajada ja mõjutaks meie tootmisprofiili märkimisväärselt.“

Tuulepargid ja energia salvestamine aitavad muuta hinnad mõistlikumaks

„Arvestades suuri päevasiseseid hinnakõikumisi ja ka võimalikku täiendavat tulu sagedusturgudelt, tasuvad akulahendused juba praegu majanduslikult ära. Kui rääkida kodude või ettevõtete akulahendustest, on ka nende kasutegur juba märkimisväärne, eriti kui aku toimib koostöös kohaliku energiatootmisega, näiteks katusele paigaldatud päikesepaneelidega,“ räägib Aguraiuja. „Aku võimaldab nihutada kohapeal toodetud energia tarbimist kõrgema hinna ja suurema tarbimisega ajale, nii saab akuomanik päikselisel päeval tarbida elektrit võrgust, kui hinnad on madalad, aga õhtul võtta tõusvate hindade ajal kasutusele akuelektri. Kui aku laeti täis kohalike päikesepaneelide abil, võidetakse lisaks võrgutasudelt.“

Enefiti juhatuse esimees lisab, et salvestite lisandumine teeb hinnad nii tarbijate kui ka

tootjate jaoks kasulikumaks: tarbija jaoks vähenevad kõrged hinnatipud ja tootjate jaoks vähenevad liigmadala hinnaga tunnid, mil tootmine poleks kaasuvate kulude ega riskide tõttu kasulik. „Aga taastuvenergia mõju on positiivne ka salvestuslahendusteta, sest suurendab madalate hindadega tundide arvu ja katab kõrge tarbimisega perioodidel baaskoormust. Ka tänavu jaanuaris suutis näiliselt kesiste tuuleoludega tuuleenergia katta viiendiku Baltimaade tarbimisest.“

Eesti Tuuleenergia Assotsiatsiooni tegevjuht Terje Talv on kindel, et kui Eesti tahab majanduskasvu toetavat ja konkurentsivõimelise hinnaga elektrisüsteemi, peaks „elektrikokteil“ tuginema eelkõige kõige odavamale allikale ehk tuuleenergiale. „Tuuleenergia võimaldab toota suures mahus madala hinnaga elektrit ja loob eelduse nii ekspordiks kui ka uute tööstusinvesteeringute tekkeks. Päikeseenergia roll jääks täien-

davaks ja hooajaliseks, samas kui ülejäänud osa süsteemist peaks olema vajaduspõhine juhitav tootmine – biomassi, gaasi ja tulevikus vesiniku ning võimaliku stabiilse baasvõimsuse näol –, mille ülesanne ei ole odava elektri tootmine, vaid varustuskindluse tagamine siis, kui tuult ja päikest ei ole.“

Talv möönab, et meretuul ei ole Eesti majanduse imerohi, kuid koos maismaatuulega moodustab see selgroo, millele saab rajada odava elektri ja konkurentsivõimelise majanduse. „Meretuul on alguses kallis ja ajamahukas, ent tasub end pikaajaliselt ära. Suurem risk Eesti majandusele ei ole meretuule arendamine, vaid olukord, kus odavat taastuvelektrit jääb lihtsalt liiga väheks.“

Sunly jaeäri juhi Rasmus Udde sõnul peaks „elektrikokteil“ lähtuma lihtsast küsimusest: mis maksab ning on tarbijale taskukohane ja töökindel. „Minu ettepanek Eesti 2035 „elektrikokteiliks“ on 40% maismaatuul, 20% päikest, 10% biomassi ja -gaasi, 20% võrguühendusi ning ülejäänu reservvõimsustest. Eksisteerivad võrguühendused Põhjamaadega ei ole nõrkus, vaid odavaim paindlikkuse allikas. Soome tootmine on suurem ja stabiilsem – neil on näiteks palju tuuleparke. Tark energiapoliitika kasutab seda, mitte ei võitle selle vastu. Samas aga ei ehita ka kogu energiapoliitikat selle peale üles.“

Udde nendib, et eesmärk on viia fossiilkütused miinimumini, ent see eeldab investeeringuid nii kodumaisesse tootmisse kui ka pikaajalisse salvestusse. Akud lahendavad päevasisest volatiilsust, aga Eesti tegelik väljakutse on pikaajaline salvestus, mis pikendab tuule ning muu soodsama elektri kasutust. Tema sõnul on talvise tippkoormuse ajal päikese otsene panus väike, sest detsembris ja jaanua-

ris on päevavalgust vähe. „Aga päikese väärtus ei ole talvises tipus. Päike on Eestis üks odavamaid elektriallikaid. Suvine toodang vähendab aasta keskmist hinda ja täiendab tuuleenergiat, kasutades kohati sama infrastruktuuri, mis on tugevam just talvel. Küsimus pole selles, kas päike töötab jaanuaris – küsimus on selles, kas päike teeb meie elektrisüsteemi aasta lõikes odavamaks? Vastus on: jah.“

Eesmärk: saavutada kodumaine, kindel, puhas ja soodne elekter „2025. aastal importis Eesti üle kolmandiku vajaminevast elektrist, tegi seda keskmisest kallima hinnaga, makstes selle eest hinnanguliselt üle 100 miljoni euro. Lisaks maksti taastuvenergiatoetusi 84 miljonit eurot aastas, kusjuures meie vähene eksport toimub just tuulistel/päikeselistel aegadel ehk raha liigub osaliselt naabritele,“ toob välja Fermi Energia tehnoloogiajuht, PhD Marti Jeltsov. „Alates 2026. aastast lisanduvad tasakaalustamisvõimsuse tasu ehk sagedusturu kulude kinni maksmine umbes 60 miljoni euro suuruses ning varustuskindluse tasu, mis on samuti umbes 60 miljonit.“ Jeltsov selgitab, et aastane elektrituru maht on ligi 700 miljonit eurot (80–90 €/MWh hinna juures), millest 100+ miljonit on läinud Eestist välja ja turuhinnale lisaks peab tarbija maksma 200 miljonit eurot. „Seega vajab Eesti majandus ja tarbijad kodumaist, puhast, kindlat ja soodsat elektrit umbes 300 miljoni euro jagu. Riikidel, kellel on tuumajaam, selliseid probleeme ei ole. Näiteks võime tuua Soome, Rootsi ja Prantsusmaa. Oleks meil tuumajaam, oleks olukord palju parem. Ega muidu toodaks välja tuumaenergia ühe põhilise vastuargumendina pikk ehitusaeg.“ Eesti majanduskasvu toetavas „elektrikokteilis“ peaks Jeltsovi sõnul olema tuum, tuul ja päike. „Igal tootmisviisil on mõistlik osakaal. Eesmärk on saavutada kodumaine, kindel, puhas ja soodne elekter,“ räägib ta. „Tuum on tähtis, sest kindel tarbimine on tarvis kindlasti ära katta. Tarbimisandmeid ana-

lüüsides ja 11 TWh/a tulevikuprognoosi arvestades näeme, et aastaks 2035 ületab igal hetkel aastas tarbimine 600 MW. Tuule ja päikese majanduslik atraktiivsus, mis on otseselt seotud võrku mahtumise, tarbimisvajaduse, geograafilise asukoha ning ilmaoludega, lõpeb vastavalt 30–35% ja 10–15% juures.“ Selle arvutuse juures saab järgneva portfelli: Jeltsovi sõnul sarnaneb kokku pandud tabel Põhjamaade tootmisportfelliga. „Kuna seal on aga olemas hüdroenergia, peame meie varustuskindluse tagamiseks kõrge tarbimisega tuulevaiksetel ja pimedatel hetkedel ehk talvekuudel omama augutäiteks veel umbes 800 MW kindlat tootmisvõimsust, nagu gaasi-, biomassi- ja koostootmisjaamad,“ seletab ta. Ta lisab, et hea on arendada ka salvestust, sest ajutine ületoodang tuleks „kinni püüda“ ja defitsiiditundidesse suunata. „3600 MW tootmisvõimsuse ja keskmiselt 1000 MW tarbimise korral tekib neid hetki päris palju! Kui 600 MW tuumajaama pildil poleks, oleksime jätkuvalt suuremahulise põletamise ja/või impordi lõksus.“

TalTechi FinEst Targa Linna Tippkeskuse praktik-professor Einari Kisel ütleb, et ühese „energiakokteili“ prognoosimiseks on muutujaid liiga palju: ilmastik, ühenduste toimimine, tarbijate lisandumine, naaberriikide „energiakokteilid“ jne. „Tema sõnul tasuks rääkida hoopis „võimsuste kokteilist“ ehk kui palju ja milliseid elektrijaamu peaks Eestis olema, et suudaksime igal ajahetkel võimalikult soodsa hinna ja väikseima keskkonnamõjuga nõudlust katta. Ses kontekstis võiks Kiseli hinnangul aastaks 2035 juhitava võimsuse osakaal olla 600 MW hübriidvõimsust ehk põlevkivi, biomassi ja uttegaasi, 800 MW bio- ja maagaasijaamu, 200 MW biomassiga koostootmisjaamu ja 1000 MW salvestusi. Mittejuhitav võimsus oleks tuuleparkide puhul 1400 ja päikeseparkide puhul 1600 MW. „Lisaks loomulikult ühendused teiste riikidega. Aga see, millal ja kui palju jaamad toodavad, sõltub ikkagi tegelikust elust,“ möönab Kisel.

Tuul või tuum? Eesti vajab mõlemat

Eesti energiatuleviku arutelus tuuakse aina enam esile tuuleja tuumaenergia vastandumist. Tegelikkuses pole selleks põhjust: kaks tehnoloogiat täidavad eri rolli ja aitavad koos nii elektrihinda stabiliseerida kui ka tugevdada energiajulgeolekut.

Eesti energiatootmise portfell on juba praegu mitmekesine. Taastuvenergia (päikese-, bio- ja tuuleenergia) kõrval töötavad meil ka põlevkivil, utte- ja maagaasil põhinevad jaamad. Piisavas mahus juhitava võimsuse olemasolu peame Eestis tagama igal ajahetkel. Kui järgmisel kümnendil on olemasolevate vanade ja ebaefektiivsete põlevkivijaamade asemel vaja rajada uued, kiirelt reguleeritavad juhitavad jaamad, baseeruvad need suure tõenäosusega maagaasil.

Eesti tootmisportfelli võib tulevikus (2035+) lisanduda ka tuumaenergia. Seda muidugi juhul, kui täidetud on ohutus- ja keskkonnanõuded ning toodetav elekter jääb tarbijatele taskukohaseks ja ettevõtetele konkurentsivõimelise hinnaga.

Samas ei ole 2035. aasta mingi kindel verstapost, mille saab kalendrisse punaselt ära märkida. Praktika näitab, et tuumajaamad valmivad sageli planeeritust hiljem, sest tegu on keeruka ja äärmist ettevaatust nõudva protsessiga. Aga Eesti vajab uusi tootmisvõimsusi juba lähiaastail, et tagada riigi energiajulgeolek ning hoida tuled põlemas ja toad soojad ka siis, kui välisühendused ei tööta. See tähendab, et praegused vajadused tuleb ära katta tänaste lahendustega: päikese- ja tuuleenergia, salvestus, juhitavad võimsused.

Kliimaministeeriumi energeetika ja maavarade asekantsleri Jaanus Uiga sõnul on kõige kiirem viis lähiaastail Eestis soodsa kodumaise energiatootmise

asekantsler Jaanus Uiga. FOTO: ERIK

suurendamiseks rajada just tuulikuid. „Tuumaenergiast räägime enam kui kümmekonna aasta perspektiivis ja valmistume ka selleks, kuid kõige kiirem ning kuluefektiivsem viis Eestisse uut soodsat võimsust saada ja seeläbi kodumaist tootmist suurendada ning tarbijale elektrihinda stabiilsemaks muuta on ikkagi maismaa tuulepargid,“ sõnab ta. Taastuvelekter toob turule soodsamaid tunnihindu, mis aitab otseselt vähendada tarbija

kulusid elektrile. Mida rohkem Eestis enda toodetud elektrit turul on, seda vähem sõltume välisühendustest ja naaberriikide hinnasurvetest. Nagu näeme, pole ka Soomest kogu aeg soodsat elektrit saada. Hajutatud elektritootmine – tuule- ja päikesepargid, juhitava elektri jaamad ning salvestus – teeb meid vähem haavatavaks ja toetab energiajulgeolekut ka olukorras, kus mõni ühendus või suur tootmisüksus rivist välja langeb.

Lisaks on taastuvelektri negatiivsed mõjud loodusele ja inimesele võrreldes mitme teise tootmisviisiga, näiteks põlevkivi või kivisüsi, oluliselt väiksemad. Oluline on siin rõhutada, et mistahes elektritootmisel (ja inimtegevusel üldse) on alati mõju. Eesmärk on neid mõjusid minimeerida. Vähem oluline ei ole aga mõju majandusele: konkurentsivõimeline elektrihind annab ettevõtetele investeerimisjulgust ning aitab hoida ja luua töökohti Eestisse. Oma osa tulust saavad seaduse alusel –tuulikutasu abil – ka kohalikud omavalitsused ja elanikud. Maismaa tuuleparkide kavandamise hoovõtt oli kiire, kuid nüüd on edasi liikumine mitmes kohas takerdunud kohaliku vastuseisu taha. Energeetika- ja keskkonnaminister Andres Sutt on varasemates intervjuudes öelnud, et kohalike inimeste muredest üle sõita ei saa. „Kohalik inimene peab olema kaasatud juba tuulearenduse protsessi alguses, kuid samas nägema kasu ka selles, et tema kodu lähedale tuleb tuulepark,“ sõnab asekantsler Uiga. Lisaks tuulikutasudele, mida uute tuuleparkide rajamise järel makstakse ümberkaudsetele elanikele (mullu oli see kuni

5316 eurot aastas) ja omavalitsustele, saab arendaja panustada piirkonda ka muul moel. „Kogukond peab tajuma, et tänu tuulepargile on korda saanud teed või elektriühendused, elektriarve jääb väiksemaks või on rajatud hoopis midagi elanike rõõmuks. See on koostööülesanne arendajatele, omavalitsustele ja kogukondadele,“ rõhutas Uiga. Konkreetsed näited on juba olemas. 2024. aastal oli deklareeritud tuuleenergiast elektrienergia tootmise tasu omavalitsustes kokku veidi enam kui 292 000 eurot. Tänaseks on see summa märkimisväärselt tõusnud ja peagi avalikustatavad andmed toetavad teadmist, et kohalikul tasandil on tasust kasu. Kokkuvõttes ei pea Eesti valima tuule või tuuma vahel. Arvestades elektritarbimise kasvu tulevikus ja suurt regionaalset elektriturgu, mahuvad mõlemad elektriturule ära. Tuul aitab hinda alla tuua ja sõltumatust kasvatada juba lähiaastatel. Tuumajaam, kui see tulevikus tuleb, pakub aga juhitavat ja stabiilset tootmist. Mõlemad aitavad vähendada sõltuvust importelektrist, toetada energiajulgeolekut ja hoida Eesti majanduse konkurentsivõimelisena.

Tuumajaam tagaks (varustus)kindluse

Eesti energiasüsteemi suurim praktiline probleem ei ole enam küsimus „kas elekter tuleb taastuvast või fossiilsest allikast?“, vaid see, kuidas tagada ööpäev läbi juhitav võimsus olukorras, kus tuule- ja päikeseparkide tootmine kõigub, piirkonna hinnad on kriisides järsult hüpanud ning varustuskindluse hind muutunud poliitiliseks ja majanduslikuks riskiks.

TOIMETAS: MARTIN HANSON / FOTO: REIN SIKK

Just sellel taustal algatas valitsus 22. mail 2025 tuumaelektrijaama riigi eriplaneeringu ja keskkonnamõju strateegilise hindamise 600 MW jaama ning taristu rajamiseks. See ei ole veel küll ehitusotsus, vaid riigi viis panna paika võimalik raamistik tuumajaama ehitamiseks: kus ja millistel tingimustel üldse oleks võimalik tuumaenergiat Eestisse tuua.

Põhiargument: juhitav võimsus

Kui elektrisüsteem toetub üha enam ilmast sõltuvale tootmisele, tuleb kuskilt leida niiöelda selgroog, mis katab

elektriga ära tarbimise tipud ja pikad tuulevaiksed perioodid, ilma et peaks igaks juhuks hoidma suurt fossiilse kütuse varu või lootma importelektrile, seda just siis, kui naabritelgi on kitsas. Tuumajaam on selles mõttes võrreldav suurte konventsionaalsete jaamadega: suudab töötada kõrge kasuteguriga ja pakkuda stabiilset, peaaegu täielikult prognoositavat tootmismahtu. Eesti vaates tähendab see pisemat hinnašokiriski ja väiksemat vajadust kriisihetkedel kiirelt kalleid lahendusi ostma hakata. Tuumaelektri kulud ei sõltu samal määral kütuse hinnast

nagu gaasil või muul fossiilsel kütusel põhinevad lahendused. See ei tee tuumaenergiast küll automaatselt odavaimat lahendust, kuid võib pakkuda „stabiilsemat“ elektrit. Seda aga juhul, kui projekt on hästi rahastatud ja riskid mõistlikult jagatud. Siit avaldubki tuumaenergia suurim nõrkus ja ühtlasi peamine majanduslik risk: kapitalikulu. Ehitushind küünib ka väiksema reaktori puhul miljarditesse ja lõplik maksumus sõltub nii intressikeskkonnast, lepingutingimustest kui ka sellest, kas Eesti ehitab nii-öelda perekonna esimese või juba küpse tarneahelaga standardlahenduse.

Kodused elektriarved kontrolli alla –väiksemad arved sama tarbimise juures

• Osta Gruffi nutipistik või elektrikilbi relee •

• Seadista hind ja töötunnid •

• Naudi väiksemaid elektriarveid •

Ei ole kuumakseid ega muid lisakulusid. Säästad aega - peale seadistamist ei pea enam elektrihinna jälgimisega tegelema.

Paralleelselt tuleb aga tegeleda ka tuumajaama Eestisse toomise muude reeglite loomisega: kliimaministeerium on näiteks saatnud kooskõlastusringile tuumaenergia ja -ohutuse seaduse eelnõu, mis peab looma loa-, ohutus- ja järelevalvesüsteemi ning defineerima selge vastutusahela. Ilma sellise raamistikuta pole võimalik ei investeeringut finantseerida ega avalikkusele usutavalt selgitada, kuidas riske tuumajaama puhul juhitakse.

Strateegiline iseseisvus Tuumajaam ei ole ainult elektrijaam, sest koosneb lisaks konkreetsele jaamale ka tervest võrgustikust uutest vajadustest: riiki peab üles ehitama nii laiema kompetentsikeskuse, järelevalvesüsteemi kui ka uued kõrge kvaliteediga tarneahelad. Koostöö ehitusvõimekuse loomiseks –näiteks Fermi Energia ja Kanada

firma Aeconi vahel – võiks olla kasulik mõlemale poolele. Eesti ei oleks vaid lihtne tellija, kes otsib ainult ehituse ja projektijuhtimise kompetentsi, vaid soovib olla „omade inimestega“ protsessis sees ning jätta osa väärtusahelast ka Eestisse, näiteks insenerluse, ehituse, hoolduse jne.

Keskkonnaühendused on aga rõhutanud, et ühiskondlik mandaaditunne ja selge avalik otsus peavad käima tuumajaama tehnilise menetlusega käsikäes.

Kui elektrisüsteem toetub üha enam ilmast sõltuvale tootmisele, tuleb kuskilt leida niiöelda selgroog, mis katab elektriga ära tarbimise tipud.

Tuumajaama loomine ei saa käia niisiis vaid „kontorite“ kaitsvate seinte vahel, kõik otsused ja arengud peavad leidma kajastust meedias ja saama nii-öelda kinnituse rahvalt. Teine probleemistik on seotud jäätmekäitlusega, väga pikas perspektiivis ka käigust kõrvaldamise ja jaama üldise turvalisusega. Kõik need teemad on tuumajaama puhul lahendatavad, kuid on läbi kogu protsessi kallid ja pika sabaga. Kui riik suudab luua tugevad reeglid, hoida avaliku arutelu ausana ja leida sobiliku rahastuse, mis ei muuda elektrihinda poliitilise otsuse pantvangiks, on tuumajaam üks väheseid lahendusi, mis pakub korraga nii juhitavat võimsust, heitmevaba tootmist kui ka hinnastabiilsust. Eestil on keeruline vaadata mööda veel ühest võimalusest saavutada suuremas pildis täielik energiasõltumatus.

ÜKSKI PAIGALDUS POLE MEIE JAOKS LIIGA KEERULINE.

Lisainfo: www.grufftechnology.ee PÄIKESEPARGID JA AKUJAAMAD, MIDA VAJATE VARUSTUSKINDLUSE TAGAMISEKS KODULE JA ÄRILE

Sinu päikesepargi tulu hakkab olema suurem

Päikesepargid olid veel mõni aeg tagasi unistuste investeering –puhas energia, riiklikud toetused ja kindel tulu. Reaalsus on osutunud kibedamaks, eriti neile, kes müüvad oma elektrit otse börsile. Kõrged võrgumarginaalid söövad kätte jääva tulu peaaegu pooleks ja paljudel tundidel on mõttetu müüa. Ja kui elektrihinnad lähevad negatiivseks, pead sisuliselt veel peale maksma.

Kui see kõlab tuttavalt, siis meil on häid uudiseid: sinu päikesepark saaks teenida palju rohkem. Võti peitub nutikamas lähenemises – enamas kui lihtsalt elektri tootmine ja börsile müümine.

Reguleerimisturg – must kuld, millest paljud ei tea Eesti elektrivõrk vajab pidevat tasakaalu. Iga sekund peab võrku toodetav elekter vastama sellele, kui palju elektrit tarbitakse. Kui mõni suurem elektrijaam ootamatult seiskub, läheb võrk tasakaalust välja. Selleks, et vältida elektrikatkestusi, maksab Elering neile, kes

suudavad kiiresti reageerida ja elektritootmist või -tarbimist reguleerida.

See ongi reguleerimisturg. Keegi peab olema valmis kiiresti tegutsema, kui võrk seda vajab. Ja selle eest makstakse head tasu. Tänu nutikale tehnoloogiale saavad reguleerimisturul osaleda ka päikesepargid. Kogu reguleerimise teeb automaatselt tarkvara, mis ühendab sinu pargi virtuaalsesse elektrijaama. Konkreetne näide. 200 kW päikesepargi omanik teenis septembris 2024 ainuüksi reguleerimisturult 2000 eurot lisatulu börsimüügi kõrval. Väiksema, 10 kW pargi puhul tähendaks

see umbes 100–200 eurot kuus –raha, mida sa praegu lihtsalt käest lased.

Saad osaleda ka ilma akudeta

Reguleerimisturul osalemine ei nõua kalleid akusüsteeme. Juba oma olemasoleva päikesepargiga saad vastata võrguoperaatori käskudele, näiteks vähendada hetkeliselt tootmist, kui võrk seda vajab. Kui soovid maksimaalset paindlikkust ja suuremat tulu, tasub kaaluda akude lisamist. Akusüsteem annab sulle võimaluse reageerida ka siis, kui päike ei paista. Akud salvestavad

energiat madala või negatiivse börsihinna korral ja annavad seda võrku tagasi kõrge hinna korral.

Suurimad eelised on negatiivse hinna kaitse ja kõrgete marginaalide vältimine. Kui börsihind läheb miinusesse või marginaalid söövad tulu ära, ei müü me sinu elektrit võrku – salvestame akusse või vähendame tootmist. Sa ei kaota enam raha. Virtuaalne elektrijaam –suurem paindlikkus

Üksikuna on raske reguleerimisturul osaleda, sest võrguoperaator nõuab teatud minimaalset võimsust. Kui ühendada mit-

meid väiksemaid parke ühte virtuaalsesse elektrijaama, muutub osalemine võimalikuks.

Qilowatti tehnoloogia tegeleb sellega automaatselt: optimeerimine, pakkumiste esitamine reguleerimisturule, reageerimine võrguoperaatori käskudele. Sinu roll on lasta oma pargil töötada.

Rohkem kui lihtsalt tulu

Kui valid reguleerimisturul osalemise, panustad ka Eesti energiajulgeoleku tugevdamisse ja aitad hoida elektrivõrku stabiilsena.

Traditsiooniliselt on võrgu tasakaalu hoidnud fossiilkütus-

tel töötavad elektrijaamad, mis peavad pidevalt valvel olema. Mida rohkem nutikaid, hajutatud energiaallikaid meie võrku lisandub, seda vähem sõltume fossiilkütustest ja seda vastupidavam on meie energiasüsteem. Kuidas alustada?

Protsess on lihtne. Hindame sinu päikeseparki ja vaatame üle võimalused – kas osaled oma olemasoleva süsteemiga või soovid lisada ka akusüsteemi. Aitame leida sobiva lahenduse ja viime kokku paigaldajaga. Seejärel hakkame sinu parki juhtima. Sa ei pea olema energiaturuekspert. Meie tegeleme kõigega, alates turuanalüüsist kuni igapäevase optimeerimiseni. Täida meie veebilehel vorm ja vaatame koos, kui palju rohkem su päikesepark teenida saaks. Investeering, mis töötab sinu heaks

Päikesepargi ehitamine oli oluline samm puhta energia suunas. Aga see ei pea jääma poolikuks investeeringuks. Tänu reguleerimisturule ja nutikale juhtimisele saad oma pargist välja võtta palju rohkem. Eesti energeetika muutub kiiresti. Need, kes avastavad uued võimalused esimestena, teenivad kõige rohkem. Sinu päikesepargi täispotentsiaal on käeulatuses.

Akulahendused nii koju kui ka kontorisse

Viimaste kuude elektrikatkestused on paljude Eesti perede jaoks olnud äratuskell. Elektri kadumine tundideks või isegi päevadeks on näidanud, kui palju meie igapäevaelu sellest sõltub. Küte, vesi, internet, kodukontor – kõik vajab elektrit. Enam ei ole küsimus ainult mugavuses, vaid toimepidevuses.

Sama kehtib ka ettevõtete puhul. Kui töö jääb seisma, võivad kahjud ulatuda kõrgustesse. Lisaks katkestustele mõjutab kõiki ka elektrihinna pidev kõikumine. Arve suurus ei sõltu enam ainult tarbimisest – ühel kuul on elekter mõistliku hinnaga, järgmisel võib see olla üllatavalt kallis. Sellises olukorras ei piisa enam ühest üksikust lahendusest, vaja on läbimõeldud ja toimivat tervikut.

Energiakaubamaja keskendub akulahendustele, mis sobivad nii kodudesse kui ka ärikeskkonda. Pakume tuntud ja usaldusväärseid süsteeme, nagu V-TAC, Deye ning Eestis toodetud Thunor. Lahendused on mõeldud nii era- ja kortermajadele kui ka ettevõtetele – alates lihtsamatest süsteemidest kuni võimsamate terviklahendusteni.

Akud tagavad elu ja töö jätkumise

Oluline on teada, et tänapäevased akud ei ole enam lihtsalt „varuakud“. Need suudavad katta kogu majapidamise või ettevõtte põhivajadused. Elektrikatkestuse ajal jäävad tööle nii kütteseadmed, külmikud, valgustus, arvutid kui ka kõik muud olulised seadmed. Elu ja töö ei pea seisma jääma.

Elektrikatkestuse ajal jäävad tööle nii kütteseadmed, külmikud, valgustus, arvutid kui ka kõik muud olulised seadmed.

Hind on paljude jaoks loomulikult oluline küsimus. Akulahenduste maksumus sõltub süsteemi suurusest, tarbimisest ja soovitud kindlusest. On olemas ka taskukohasemaid lahendusi, mis katavad kõige olulisema, ning suuremaid süsteeme neile, kes soovivad maksimaalset sõltumatust ja stabiilsust. Lisaks elektrikatkestustele ja hinnakõikumistele mõjutavad meie arveid ka see, kui palju elektrit parasjagu tarbitakse ning kui stabiilne on elektrivõrk. Tipptundidel, kui kõik korraga elektrit vajavad, muutub elekter kallimaks ja võrgu koormus suureneb. Akulahendus aitab sellistes olukordades lihtsal viisil. Akut

Küsimus ei ole enam selles, kas meie kodud ja ettevõtted sõltuvad elektrist, vaid selles, kui hästi me selleks valmis oleme.

saab laadida ajal, mil elekter on soodsam, ja kasutada seda siis, kui hind on kõrgem või tarbimine suurem. Nii ei pea kogu elekter tulema otse võrgust just kõige kallimal hetkel. Ettevõtete jaoks tähendab see väiksemaid kulusid ja stabiilsemat energiakasutust, koduklientidele aga kindlamat tunnet ning paremini kontrollitavat elektriarvet.

Nõustamisest sobiliku süsteemini

Energiakaubamaja tugevus seisneb terviklikus lähenemises. Alustame alati nõustamisest ja vajaduste kaardistamisest. Seejärel projekteerime sobiva süsteemi ja paigaldame selle professionaalselt. Klient ei pea ise tehniliste detailide pärast muretsema.

Eesti liigub paratamatult elektrikesksesse tulevikku. Küsimus ei ole enam selles, kas meie kodud ja ettevõtted sõltuvad elektrist, vaid selles, kui hästi me selleks valmis oleme. Kas ootame järgmist katkestust või hinnahüpet või loome ise süsteemi, mis annab kindluse ka ebakindlatel aegadel?

TÄIUSLIK AKULAHENDUS KODUSELE SAGEDUSTURULE!

tel 5667 5426 info@onoffgrid.ee

• Deye 20 kW madalpinge hübriidinverter

• 64 kWh akupank

• 10 000+ tsükli eluiga

• akud toodetud Eestis

• baaspaigaldus

• Qilowatt tark juhtimine

Energiakaubamaja usub, et energiasõltumatus ei ole luksus, vaid tänapäevane vajadus. Kui elekter on meie elu ja äritegevuse alus, peaks ka kontroll selle üle olema meie endi kätes.

Energiakaubamaja OÜ +372 5332 0533 Laki 30 B­korpus, 12915 Tallinn www.energiakaubamaja.ee

Samerite

Laias valikus ahju-, pliidi-, kaminauksi, pliidiplaate, malmist ja plekist praeahjusid, suitsutorusid, siibreid, tuhareste ja palju muud. Malmist kaevuluugid.

• Soovid katkematut energiat ka elektrikatkestuse ajal.

• tasuta akukaablite komplekt Väärtuses 290 €

• Säästa börsihinnaga laadides soodsatel tundidel ja müües kallitel tundidel.

• Hakka uuesti teenima olemasoleva päikesepargiga.

• Teeni lisa osaledes sagedusturul.

Hind: 15 900 € SISALDAB KM

Kuidas kaitseb Eesti energiataristut?

Eesti energiasüsteemi on pikka aega käsitletud eeskätt majandusliku ja tehnilise taristuna. Viimaste aastate julgeolekukeskkond kogu maailmas, kuid eriti Ukrainas, on seda vaadet aga lõplikult muutnud.

TOIMETAS: MARTIN HANSON / FOTO: ANDRES PUTTING

Elekter, gaas, ülekandeliinid, alajaamad ja merealused kaablid on muutunud otseseks sihtmärgiks nii sõjalistes konfliktides kui ka hübriidrünnakutes. Küsimus ei ole enam selles, kas energiataristut kaitsta, vaid kuidas toimib riik olukorras, kus taristut rünnatakse.

Energiataristu kui riigi toimimise alus Eesti õigusruumis on elektriga varustamine määratletud elutähtsa teenusena. Selle katkemine ei ole käsitletav üksnes tehnilise rikkena, vaid potentsiaalse ohuna inimeludele, avalikule korrale ja riigi toimimisele tervikuna. Hädaolukorra seadus loob raamistiku, mille järgi vastutus ning sündmuse juhtimine jagunevad kriisiolukorras tsiviil- ja julgeolekuasutuste vahel. Energiataristu kaitse ei kuulu auto-

maatselt kaitseväe pädevusse, vaid algab tsiviilsektori, eelkõige Politsei- ja Piirivalveameti juhtimisel.

Samas on seaduslikult ette nähtud mehhanismid, millega siseturvalisuse võimekust saab kiiresti tugevdada. Kaitseliidu kaasamine energiataristu füüsilisse kaitsesse ei ole erandlik meede, vaid teadlikult harjutatud ja planeeritud lahendus olukorras, kus riskitase tõuseb või PPA ressursid on mujal seotud.

Tsiviilkriis, mitte sõda Oluline on mõista, et energiataristu rünnak ei tähenda automaatselt sõjalise kaitse käivitamist. Enamik tõenäolisi stsenaariume jääb niinimetatud halli tsooni, kus rünne võib olla anonüümne või hoopis maskeeritud õnnetuseks. Sellises olukorras on juhtroll ikkagi

Energiataristu kaitse ei kuulu automaatselt kaitseväe pädevusse, vaid algab tsiviilsektori, eelkõige Politsei- ja Piirivalveameti juhtimisel.

Politsei- ja Piirivalveametil, kes vastutab nii objekti julgeoleku, sündmuskoha kontrolli kui ka esmaste vastumeetmete eest. Paralleelselt käivitub ka energiataristu kui elutähtsa teenuse toimepädevuse erinevad mehhanismid. Elektrisüsteemi hal-

dajad, eeskätt Elering, peavad tagama, et katkestuse mõju oleks võimalikult piiratud ja prioriteetsed tarbijad – haiglad, sidevõrgud, veemajandus, riigikaitselised objektid – jääksid igas olukorras toimima. Selleks on ette määratud kindlad teavitusahelad ja tehnilised lahendused, mida testitakse regulaarselt õppustel.

Kaitseliit tsiviil­ ja sõjalise kaitse vahel Viimaste aastate areng näitab selgelt, et Kaitseliit on muutunud energiataristu kaitses üheks keskseks lüliks. Kaitseliidu roll ei ole asendada politseid

ega võtta üle sõjalise kaitse kohustust, vaid tugevdada füüsilist kohalolekut ja objektide valvet. Praktikas tähendab see erinevate alajaamade, ülekandeliinide ja muude kriitiliste objektide kaitset ajal, mil oht on suurenenud, kuid otsene sõjaline konflikt puudub. Eleringi ja Kaitseliidu koostöö ei piirdu ka vaid paberplaanidega: ühiselt harjutatakse läbi stsenaariume, kus Eesti-vastane rünne kombineerib nii küber- kui ka füüsilist konflikti ja testitakse, kuidas liigub info operaatorite, PPA ja riigikaitseliste struktuuride vahel. See on oluline, sest just aeglane või killustatud reageeri-

mine suurendab ründe mõju rohkem kui rünnak ise.

Merealuse taristu haavatavus Eesti energiajulgeoleku üks tundlikumaid kohti asub aga juba aastaid maismaast kaugel Läänemere põhjas. Merealused elektri- ja sidekaablid on tehniliselt raskesti kaitstavad ning poliitiliselt keerulised sihtmärgid. Siin ei piisa riigisisestest lahendustest ja Eesti lähenemine tuginebki koostööle liitlastega, eeskätt NATO raames, kus arendatakse nii seiret, infot jagamist kui ka heidutust. Sisekaitseakadeemia ja muud rahvusvahelised analüüsid rõhutavad, et merealuse taristu kaitses ei ole kuidagi võimalik pidev füüsiline valve. Kaitse seisneb eelkõige võimes kiiresti tuvastada anomaaliaid, taastada ühendused ja näidata, et rünnak ei jää vastuseta – isegi kui süüdlast ei nimetata avalikult.

Eesti energiataristu kaitse ei põhine ühel konkreetsel institutsioonil ega ühel meetmel. See on kihiline süsteem, kus tsiviiljuhtimine, politseitöö, vabatahtlik riigikaitse ja rahvusvaheline koostöö moodustavad terviku. Rünnaku korral ei küsita esmalt, kas tegu on sõjaga, vaid kuidas hoida elekter liinides sees, ühiskond tavapäraselt toimimas ja igasugune võimalik eskalatsioon kontrolli all.

Õlisõdu peetakse juba pikemat aega

Loodusvarad juhivad riikide käitumist varjatumalt kui ideoloogiad, kuid püsivamalt kui paljud relvad.

TOIMEATS: SVEN SULA / FOTO: SHUTTERSTOCK

Nafta ja maagaas ei hakka silma lahinguväljadel, ent nende liikumine, hind ja kättesaadavus määravad sageli, kui kaua sõdu peetakse ja millise hinnaga need lõppevad. Ajalugu näitab, et moodsad konfliktid kulgevad harva ilma energeetilise taustata ja n-ö õlisõjad ei tähenda üksnes tanke naftaväljadel, vaid tervet rida poliitilisi, majanduslikke ja taristulisi vastasseise, mille mõju ulatub ka riikideni, kes ise relva ei tõsta.

Sõjapidamise eeldus – nafta

Kahekümnenda sajandi alguses muutis nafta sõjapidamise loogikat põhjalikumalt kui ükski uus relvasüsteem. Mehhaniseeritud armee, õhuvägi ja motoriseeritud logistika sõltusid kütusest määral, mida varasemad sõjad ei tundnud. Esimese maailmasõja kogemus näitas juba, et kivisöe kõrvale kerkis uus strateegiline ressurss, kuid alles teise maailmasõja käigus jõudis nafta otsustava tegurina esiplaanile.

Saksamaa sõjaplaanid põrkusid korduvalt kütusepuuduse vastu. Rumeenia Ploiești naftaväljad kujunesid NatsiSaksamaa jaoks eluliseks tarneallikaks ning liitlaste pommirünnakud nendele rajatistele mõjutasid otseselt Saksa vägede liikumisvõimet. Idarindel suunas Hitleri juhtkond pilgu Kaukaasia poole, kus asusid Bakuu naftaväljad. Paljud sõjaajaloolased, nende seas ka Adam Tooze („The Wages of Destruction“, 2006), on rõhutanud, et Stalingradi lahing ei tähistanud üksnes strateegilist pöördepunkti rindel, vaid murdis lootuse kindlustada piisav kütusebaas sõja jätkamiseks. Sarnane loogika suunas Jaapani laienemist Kagu-Aasias. Ameerika Ühendriikide kehtestatud naftaembargo 1941. aastal lõikas Tokyole ära suure osa kütuseimpordist. Vastusena püüdis Jaapan haarata kontrol-

li Hollandi Ida-India naftavarude üle. Pearl Harbori rünnak ei lähtunud üksnes sõjalisest ambitsioonist, vaid energiakitsikusest, mida Jaapani juhtkond pidas eksistentsiaalseks ohuks. Need näited ei räägi veel õlisõdadest kitsas tähenduses, vaid näitavad, kuidas nafta kujundas sõjalisi otsuseid juba enne, kui see tõusis iseseisvaks geopoliitiliseks eesmärgiks.

Lähis­Ida konfliktide keskmes

Pärast teist maailmasõda nihkus maailma energiakeskus üha selgemalt Lähis-Idasse. Suured naftaleiud Iraanis, Iraagis, Saudi Araabias ja Kuveidis muutsid piirkonna majanduslikult tugevaks, kuid poliitiliselt ebastabiilseks. Koloniaalvõimude taandumisel maha märgitud piirid ei arvestanud ei hõimustruktuure ega ressursijaotust. Naftatuludest sai riigivõimu peamine allikas, samal ajal kui elanikkonna ja valitsejate vaheline suhe kujunes pingeliseks.

1970. aastatel jõudis see pinge globaalsesse teadvusse. 1973. aasta Araabia-Iisraeli sõja järel kehtestasid Araabia naftat eksportivad riigid embargo mitme lääneriigi suhtes. OPEC-i samm ei katkestanud nafta füüsilist kättesaadavust täielikult, kuid lõi ebakindluse, mis paisutas hinnad mõne kuuga mitmekordseks. Majanduskriis, inflatsioon ja kütusepuudus tõid esile tõsiasja, et energia ei allu pelgalt turuloogikale. Rahvusvahelise Energiaagentuuri loomine ja strateegiliste naftavarude kogumine said otseselt alguse sellest kogemusest.

1970. aasta Iraani revolutsioon ja sellele järgnenud Iraani–Iraagi sõda kinnistasid arusaama, et naftariigid võivad paisata maailma energiaturud segadusse ka ilma globaalset konflikti vallandamata. Kuigi tootmise langus jäi suhteliselt tagasihoidlikuks, reageerisid

hinnad hüppeliselt. Analüütikud, sealhulgas Daniel Yergin, on korduvalt rõhutanud, et energiaturg reageerib ootustele ja hirmudele kiiremini kui tegelikele katkestustele.

Iraani–Iraagi sõda kujunes esimeseks konfliktiks, mida sageli nimetatakse otseseks õlisõjaks. Mõlemad pooled ründasid vastase naftataristut ja Pärsia lahe tankeriliiklus sattus süstemaatiliste rünnakute alla. Naftatulud rahastasid sõjategevust ja samal ajal püüti murda vastase majanduslikku selgroogu. Ameerika Ühendriikide ja teiste suurriikide sekkumine mereteede kaitseks näitas, kui kiiresti võib regionaalne konflikt omandada globaalse mõõtme.

Kuveit ja klassikaline

õlisõda

Kui otsida selget näidet konfliktist, kus nafta mängis otsest ja nähtavat rolli, viib pilk 1990. aastasse. Iraagi sissetung Kuveiti ei lähtunud üksnes territoriaalsetest pretensioonidest. Saddam Husseini režiim nägi Kuveidi naftavälju võimalusena lahendada Iraagi majanduslikud raskused pärast pikka ja kurnavat sõda Iraaniga. Kontroll nafta üle tähendanuks nii otsest tulu kui ka mõju maailma hinnatasemele.

Rahvusvaheline reaktsioon sellele sammule näitas, kui vähe valmis olid tööstusriigid leppima ühe riigi kontrolliga olulise osa maailma energiavarude üle. Esimene Lahesõda, mida juhtis Ameerika Ühendriikide tüüritud koalitsioon, taastas Kuveidi suveräänsuse, kuid kinnistas ka uue ajastu, kus energia julgeolek ja sõjaline jõud põimusid tihedamalt kui varem. Kuveidi naftaväljade süütamine taganevate Iraagi vägede poolt jättis sügava jälje nii keskkonnale kui ka rahvusvahelisele arusaamale energiakonfliktidest. Nafta ei kujutanud enam üksnes majanduslikku ressurssi, vaid relva, mille hävitamine võis kahjustada vastast ja kogu piirkonda.

Sõjatu sõja relv – energia Pärast külma sõja lõppu muutus otsene sõjaline vastasseis nafta pärast harvemaks, kuid energia roll konfliktides ei kadunud. Vastupidi, kuid kordades filigraansemalt. Embargod, sanktsioonid ja tarnekatkestused hakkasid täitma sama funktsiooni, mida varem kandsid relvajõud. Venemaa ja Ukraina gaasivaidlused 2000. aastate keskel näitasid, kuidas energiatarned

võivad muutuda poliitilise surve vahendiks. Kuigi vaidlused puudutasid hindu ja lepinguid, tundsid nende mõju ka Euroopa tarbijad. Talvised tarneseisakud tõid kaasa arutelud energiajulgeoleku üle, mis varem kuulusid pigem kitsasse ekspertide ringi. Euroopa Komisjoni ja Rahvusvahelise Energiaagentuuri raportid rõhutasid seejärel vajadust mitmekesistada tarnijaid ja taristut.

Energiataristu ise kujunes strateegiliseks sihtmärgiks. Torujuhtmed, LNG-terminalid ja elektrivõrgud seovad riike füüsiliselt viisil, mis muudab need haavatavaks. Iga katkestus, olgu see tehniline, poliitiline või tahtlikult põhjustatud, peegeldub kiiresti hindades. 2022. aasta järel toimunud Euroopa energiahinnatõusud kinnitasid, et isegi osaline ebakindlus võib tekitada ulatusliku majandusliku mõju.

Uus sajand, õlisõjad jätkuvad Kahekümne esimese sajandi konfliktides püsib energia roll kesksel kohal. Sanktsioonid Venemaa naftaekspordi vastu pärast sissetungi Ukrainasse mõjutasid maailmaturge ja sundisid Euroopa riike otsima alternatiivseid tarnijaid. Maailma

ajakirjandus on korduvalt kirjeldanud, kuidas varilaevastikud ja keerulised logistikalahendused püüavad sanktsioonidest mööda hiilida, muutes energiakaubanduse läbipaistmatumaks. Samal ajal kasvab tähelepanu taristu kaitsele. Sabotaažijuhtumid ja kahtlased rikked on toonud energiaküsimused otseselt julgeolekupoliitika päevakorda. Energia ei tähenda enam ainult majandust, vaid strateegilist vastupidavust.

Eesti saab pihta hindadega Eesti ei osale õlisõdades otseselt, kuid tunneb nende mõju selgelt. Avatud majandus ja väike siseturg tähendavad, et rahvusvahelised hinnakõikumised kanduvad kiiresti üle kütuse- ja elektriarvetele. Euroopa Liidu ühine energiaturg pakub kaitset üksikute tarnijate surve vastu, kuid ei kõrvalda globaalsete šokkide mõju. Balti riikide otsus sünkroniseerida elektrivõrgud MandriEuroopaga ning investeerida LNG-võimekusse tuleneb otseselt arusaamast, et energia kujutab endast julgeolekuküsimust. Mida mitmekesisemad tarneallikad ja tugevam taristu, seda väiksem surve üksikute kriiside ajal. Samas toob suurem taristu kaasa ka suurema vastutuse selle kaitsel.

Eesti jaoks ei väljendu õlisõjad sõjalises ohus, vaid majanduslikes ja sotsiaalsetes mõjudes. Kütusehindade tõus mõjutab transpordisektorit, toiduainete hindu ja ettevõtete konkurentsivõimet. Need mõjud kujunevad sageli nähtavamaks kui kaugete konfliktide poliitilised põhjused. Eesti jaoks tähendab see vajadust mõista energiakonfliktide tausta, sest nende mõju jõuab siia ka siis, kui relvad vaikivad.

Allikad: Foreign Affairs, The Guardian, Delfi

Kas tööstusel on valikut?

Kui räägitakse tööstuse energiavajadusest, energiavõi toidujulgeolekust, siis tundub, et räägitakse vaid gaasist, CNG-st või äärmisel juhul LPG-st. See on nii ilmselge valik, et tavaliselt ei vaevuta millelegi muule mõtlemagi.

Soojamajanduses oleme küll jõudnud sinnamaale, et lõviosa meie linnade ja alevite soojusvajadusest kaetakse biomassiga. Hakkepuit, kui seda õigetes seadmetes ja õigesti põletada, on väga hea kütus ning sel on palju häid külgi. Üks väheseid miinuseid hakkekatlamajade puhul on investeeringu suurus. Õiged seadmed õigesti põletamiseks on kallid ja võtavad ka palju ruumi.

Seetõttu ongi keskmise suurusega tööstusettevõtted nagu kleebitud gaasitoru otsa, olenemata sellest, mis gaas maksab, ja küsimata, kust see pärit on.

Pelletid on väga ühtlase kvaliteediga kütus.

Kas neil on üldse valikut?

Tegelikult on nende parimaks valikuks pellet. Pelletil on küll maine, et see on selline vahva väike värk, millega mõned oma maju kütavad, ja selleks on see ka mõeldud.

Tõepoolest, veel 10–15 aastat tagasi kasutatigi pelletit eelkõige eramaja kateldes ja kaminates, pelleti kasutamisest

tööstuslikes seadmetes alles mõtiskleti. Praeguseks on olukord kardinaalselt muutunud –pelletiseadmete tootjate fookus on liikunud eramajade ja keskmise suurusega hoonete kütmiselt tööstuslike pelletilahenduste peale. Viimase paari aasta jooksul on tekkinud täiesti uued võimalused kasutada pelletit tööstuslikes protsessides.

Toodetakse nii suure võimsusega veekatlaid, pelletitel töötavaid aurukatlaid kui ka kuumaõhupuhureid. Mispärast on sellised muutused toimunud? Eelkõige on selle põhjuseks viimastel aastatel toimunud hüpped ja kõikumised primaarenergia hindades, kuid mitte ainult. Teadvustatud on, et kohalik kütus annab lisaks soodsamale hinnale ka tarnekindluse.

Pelletikütte eelised:

Kohalik kütus. Kogu selle tootmisahela lisandväärtus jääb Eestisse.

Taastuv kütus. Pelletid on natuke parendatud küttepuud. Ringmajanduse mõistes on pelletid väärindatud puidutööstuse jäätmed. CO2-neutraalne – pelletite põlemisel tekkiv süsihappegaas on eelnevalt nende puude poolt seotud.

Hästi automatiseeritav. Nii transport kui ka hoidmine ja kasutamine ei nõua käsitööd. Pelletid on väga ühtlase kvaliteediga kütus – kerge seadistada ja vähe heitmeid. Mõistlikul määral hooldevaba. Suurte süsteemide hooldus nõuab 2–4 tundi kuus. Investeering pelletitega töötavatesse seadmetesse on oluliselt (kordades) väiksem kui sama võimsusega hakkepuidul töötavatesse seadmetesse. Pelletitel töötavate seadmete elektritarve on kuni kümme korda väiksem sama võimsusega hakkel töötavatest.

Pelletihoidla on kompaktne ja soodne. Pelleteid on võimalik varuda pikaks ajaks ja tagada niiviisi kriisivaru.

Nagu viimase aja sündmused on näidanud, võidavad need, kellel on valikuvõimalus. Kohalikul kütusel põhinevad energialahendused on alati kindlam ja ka soodsam valik. Ja pole vahet, kas on vaja teha kuuma vett, toota auru, kuivatada vilja, kütta näitusetelki või liigutada aurulaeva – kõigeks selleks on olemas lahendused. Tuleb lihtsalt lahtiste silmadega ringi vaadata. www.pelltech.eu.

100% ROHEENERGIAT 0% PEIDETUD LISATASUSID

Meilt saad elektrit, mis on toodetud ainult taastuvatest allikatest. Kogu aeg ja iga ilmaga.

Tule roheenergia peale üle!

Sõlmi leping minutitega: