Eesti Põllumajandus(kevad 2026)

EESTI

PÕLLUMAJANDUS

Tehnoloogia aitab

tõsta põllumajanduse

konkurentsivõimet

Seakasvatus vajab jalule tõusmiseks tuge

Taimekaitse väljakutsed: täpsus ja õige ajastus

Biogaas on kasulik nii põllumehele kui ka keskkonnale

Koksvere veski

jahvatab oma põldude vilja

Uus tehnoloogia aitab ellu jääda

Öeldakse, et põllumajandus on majandusharu, kus tootja saab oma toodangu hinna kujunemises kõige vähem kaasa rääkida. Seemet mulda pannes ei tea põllumees, millist hinda ta selle saagi eest lõpuks saab, samuti ei ole tal midagi öelda kütuse, elektri või väetise hindade koha pealt. Kõige lõpuks aga astub mängu ilmastik, mis toob järjest tihemini kaasa põuad, liigsajud, kehvad talved ja jahedad kevaded.

Selles ebakindluses ei ole võimalik maad harida või loomi kasvatada endisel moel. Küsimuse, kuidas olla efektiivsem ja konkurentsivõimelisem, peab ära lahendama iga põllumajandusettevõtja. Selleks et kasumisse jõuda või üleüldse ellu jääda, peab olema nutikas ja kasutama ära kõik võimalused, mida pakub tänapäeva teadus ning tehnoloogia.

Kogenud piimakarjakasvataja Jaan Metsamaa Metsküla Piimast kinnitab, et moodne tehnika ja robotid peavad farmis inimeste töö üle võtma ning seda inimestest paremini tegema. Piim on järjest enam mahukaup ja tahes-tahtmata tuleb mahu kasvatamiseks farme suurendada.

Ilmataadi tempudele saab samuti vastu astuda teaduse ja uue tehnoloogiaga. Digitehnoloogia võimaldab põllumehel saada ülevaade igast nurgast oma põllul. Milline on muld, millises kasvufaasis on taimed, millal ja kui palju on vaja väetada ning kuidas teha taimekaitset, et võimalikult väikese kuluga saada võimalikult suur saak.

Kui veel eelmisel aastal räägiti kriisist lihaveisekasvatuses, siis nüüd vajab turgutamist meie seakasvatus, mis eelmisel aastal kaotas Aafrika seakatkule veerandi karjast. Lisaks on lihahinnad taas langenud sinna, kus tootmisega kasumisse jõuda on pea võimatu. Nii vaatavadki sealihatootjad praeguses seisus riigi poole, et üheskoos saaks ära teha vajalikud investeeringud seakasvatuse jätkumiseks.

Järgmisel aastal algab EL-i uus eelarveperiood, mis sel korral annab riikidele suuremaid võimalusi raha kasutamise otsuste tegemisel. Põllumeestel on plaan olemas, millised sektorid kõige enam turgutust vajaksid. Tuleb vaid valvas olla, et rahandusministeeriumi kaudu jagatav raha kogemata ära ei kaoks ja ikka põllumajandusse jõuaks.

SISUKORD

4 Piimatootjad vajavad ühistuid, tagasilöökidest hoolimata

11 Kui mahtu ei kasvata, siis konkurentsis ellu ei jää

14 Numbrid annavad ülevaate põllumajanduse käekäigust

23 Mis aitaks tõsta põllumajanduse konkurentsivõimet?

27 Täppispõllumajandus –kas liiga kallis või hoopis alakasutatud potentsiaal?

30 Biogaasi tootmine on järjest tulusam

36 Traktorite müük oli mõõdukas langustrendis

VÄLJAANDJA

DELFI MEEDIA AS

Erilahenduste ja sisuturunduse osakonna juht: IRMELI KARJA irmeli.karja@delfi.ee

Toimetas ja lood kirjutas: JANA RAND

Kujundaja: VIRGE ILVES

Keeletoimetaja: JOLANA ARU

TRÜKK PRINTALL

REKLAAM

KADRI KUNINGAS 5647 2473, kadri.kuningas@delfi.ee

HELDIN JEGIS , 504 7929, heldin.jegis@delfi.ee

KELLY SAAREPERA 5816 9050, kelly.saarepera@delfi.ee

KRISTEL VILMS 5556 2233, kristel.vilms@delfi.ee

ANDRA KIVISSAAR 552 1528 , andra.kivissaar@delfi.ee

AIRI BACHMANN 5023 845, airi.bachmann@delfi.ee

Esikaane foto: erakogu / Purtse Farm

38 Seakasvatus vajab jaluletõusmiseks pikka plaani

45 Uus toetussüsteem annab EL-i riikidele vabamad käed

49 Taimekaitse nõuab täpsust ja õiget ajastust

55 L ambavill ootab taasavastamist ja väärtustamist

59 Maheteraviljakasvataja peab olema mitmekülgne

62 Kas lihaveisekasvatus suudab surve all kasvu jätkata?

E-Piima juustutehasega ei läinud nii, nagu algselt plaanitud.

Piimatootjad vajavad ühistuid tagasilöökidest hoolimata

Piim on toiduaine, millega Eesti end lausa 150-protsendiliselt ära varustab. Ülejäägi peaks seega võimalikult hea kasumiga maha müüma. Paraku läheb Eestist toorpiim välja enamasti töötlemata kujul, millelt koore ehk lisaväärtuse riisub keegi teine.

Piimatootmine on valdkond, mis sobib Eestile ideaalselt nii looduse, kliima kui ka pikaaegsete traditsioonide tõttu. Seda tõestavad arvud – Eesti on Euroopa liider piima t ootmises, edestades isegi Hollandi, Saksamaa ja Taani tuntud tegijaid, kelle liidripositsiooni pole väärata suudetud aastakümneid. Samas pole piima töötlemine suutnud piisavalt kiiresti selle arenguga sammu pidada.

Pikisilmi oodatud E-Piima juustutööstus pole pingutustest hoolimata

suutnud täisvõimsusel tööle hakata ja on probleeme ainult süvendanud. Praeguseks on algatatud tehase pankrot, tootmine käib minimaalses mahus ja piimatootjatel on usaldus kadunud, sest paljudel on raha jäänud saamata. Selles olukorras ei kipu keegi pankrotis tööstusega koostööd tegema.

„Ühistud kontrollivad piimatööstust igal demokraatlikul maal. Meilegi hästi tuntud piimaühistud Arla või Valio on rahvusvahelised miljardiliste käivetega kontsernid ja omanikeks erinevate riiki-

de piimatootjad. Ka Eestis on ühistutel üle saja aasta ajalugu. Ühistu E-Piim on üle saja aasta vanade Põltsamaa ja JärvaJaani piimaühistute õigusjärglane,“ ütleb Jaanus Murakas, Paidesse rajatud E-Piima juustutööstuse rajamise eestvedaja ja juht, kes 2025. aastal ettevõttest arvamuste lahknemise tõttu lõplikult lahkus.

Ühistu annab väiksematele jõudu juurde

Sulev Mölder ettevõttest Orgita Põld on olnud pikka aega ühistu E-Piim nõukogu esimees ja liige. Tema sõnul koondas E-Piim valdavalt väiksemaid tootjaid ja mingitel aegadel oli liikmeid isegi üle 300: „Piimatootmise konsolideerumine ja koondumine suurematesse farmidesse on ka liikmete arvu vähendanud. Eesti eripära on see, et siin on suuri gruppe, kellel on suured kogused ja nemad saa-

vad oma toorpiimale seetõttu parema hinna. E-Piima liikmed on valdavalt pisemad, väikestel aga on oma piima üksinda kasumlikult müüa keeruline.“

E-Piima ühistu liikmeks olemine tähendas Jaanus Muraka sõnul tootja jaoks seda, et piima varutakse ühistu kaudu, kontserni juhitakse ühiselt ja piimaühistu omab ka enamusosalust tehases. Tootjate huvides oli ka see, et piima kokkuostuhind ühistu liikmetele määrati aktsionäride kokkuleppega.

Lootused uue, Baltimaade suurima ja moodsama juustutööstuse valmimisele olid suured. Paraku said Paide tehase hädad alguse juba ehitamise ajal. Algselt oli selle valmimisajaks planeeritud 2021. aasta ja maksumuseks umbes sada miljonit eurot. Erinevatel põhjustel aga ehitus venis, muutus oluliselt kallimaks ja vajas hädasti lisainvesteeringuid.

Investorid leiti Hollandist: suure käibe ja hea mainega Royal Aware ja Interfood. Hollandlased olid strateegilised investorid, kes võtsid kohustuse kogu laenuperioodi jooksul müüa kogu AS-i E-Piim Tootmine eksporttoodangu. Sellist lepingupunkti nõudsid ka pangad, et suured, globaalsed tegijad peavad tagama toodangu müügi. Lepingud olid aga tehasele kohati päris kahjulikud ja sellega sattus E-Piim Tootmine suure surve alla. Jaanus Murakas peab seda kavalaks ja pahatahtlikuks võtteks, kuidas lepingute abil survestati ettevõtet ja püüti

E-Piima ühistu liikmeks olemine tähendas tootjale seda, et piima varutakse tootmisele ühistu kaudu, kontserni juhitakse ühiselt ja piimaühistu omab ka enamusosalust tehases.

seda sel moel täielikult enda kontrolli alla võtta.

Algasid kohtuprotsessid, pangad keeldusid eelnevalt lubatud laenudest ja raha tehase ehitamiseks tuli hakata võtma käibevahenditest. Hakkasid tekkima võlgnevused ja pinged asjaosaliste vahel. Omanikel tüli majas

2024. aastal olid asjad sealmaal, et ühistu liikmed olid omavahel tülli pööranud ja

Muraka sõnul püüdis üks osa ühistu liikmeid välisinvestoritega kokku mängida ja firma aktsiaid praktiliselt ilma rahata enda kätte saada. Algasid pikad kohtuprotsessid lepingute tõlgendamise osas, tehas aga polnud ikka veel päris valmis ega andnud toodangut.

„Toonane nõukogu oli ise ka süüdi, et lasime end lepinguid tehes nõrgestada. Tolles olukorras, kui neid lepinguid investoritega tehti, tundusid paljud asjad teistsuguses valguses. Oli võimalus, et saame hiljem tehase välja osta, kui see tööle hakkab. Lisaks sellele olid ühistul laenukohustused ja laenuand -

Oleks tehas valmis saanud ja tootma hakanud, oleks ehk sellest välja rabelenud.

jad survestasid nõukogu suhteliselt halbadele lepingutele alla kirjutama. Oleks tehas valmis saanud ja tootma hakanud, oleks ehk sellest välja rabelenud,“ möönab Sulev Mölder.

Eelmise aasta lõpul hakkasid piimatoodete hinnad maailmaturul ootamatult langema, seegi raskendas E-Piima olukorda. Uus nõukogu aga lepinguid

ümber ei teinud, et neid kujunenud turuolukorraga vastavusse viia. Niimoodi võlgnevused muudkui kogunesid.

„Olukord piimaühistus on dünaamiline olnud kogu aeg. Isegi möödunud suvel oli kõik veel teistmoodi – kõik oli veel võimalik. 2024. aastal vahetus ühistu nõukogu, 2025. aastal vabastati senine juhtkond ja ühistu ning tootmine eraldati ja mõlemad said endale oma juhid. Sealtpeale hakkas kõik allamäge minema. Ühistu liikmed enam oma piima eest raha ei saanud, maksed peatusid. Ühistu nõukogu ei olnud enam ühtne, nõukogus puudus konsensus. Erimeelsused võivad olla normaalsed, kuid üks osa nõukogust ei saa tegutseda teise osa vastu. Mingil momendil soovisime kokku kutsuda ühistu üldkoosoleku, et valida uus nõukogu, kuid vastuolude tõttu see enam ei õnnestunud,“ selgitab Mölder. Probleemide käes vaevlevat tehast oleksid kohe olnud valmis üle võtma hollandlastest osanikud, seda üsnagi röövellikel tingimustel. Samuti hakati vaatama võimalike investorite poole Eestis. 2024. aastal tsentraalne juhtimine muudeti, uus esimees valiti nii piimaühistule kui ka tootmisele. „Seega hakkas igapäevaseid juhtimisotsuseid tegema nõukogu ise,“ kirjeldab Murakas. Nii näiteks ei reageeritud eksporditurgude hinnataseme langemisele 2025. aastal ning jätkati kõrge piimahinna maksmist tootjatele. See kõik üksnes süvendas kahjumit.

Murakas toob välja, et 2024. ja 2025. aastal ulatus ühistu aastane käive umbes 200 miljonini, tehases töödeldi 800 tonni piima päevas. Kui 2024. aasta viimases kvartalis oldi 5 miljoni euroga kasumis, siis järgmisel, 2025. aasta samal perioodil juba ligikaudu 12 miljoni euroses kahjumis.

Pankrot tuli üllatusena

Kui veebruari keskel E-Piim Tootmise pankrotiavaldus sisse anti, tuli see paljudele piimaühistu liikmetele üllatusena. Ka Sulev Mölder möönab, et paar päeva varem toimunud nõukogu kokkusaamisel sellest ei räägitud: „Enne pankrotiavaldust tundus tehase ülevõtmine väga tõenäoline ja arvasime, et see toimub mõne nõukogu liikme omakasupüüdlikes huvides. Tehas on ju super seisus, täiesti uus ja suure potentsiaaliga. See on suurepärane suutäis paljudele.“

Eesti farmeritega!

söötmislahendused ja mitmekülgne tootevalik!

by SCHAUMANN

● Söödalisandid veistele, sigadele, lammastele ja kanadele

● Silokindlustuslisandid igat liiki söödamaterjalidele

● Biostimulaatorid – suurema kasvu ja saagikuse kindlustamiseks

● Tootelahendused biogaasijaamadele

Enne pankrotiavaldust tundus tehase ülevõtmine väga tõenäoline ja arvasime, et see toimub mõne nõukogu liikme omakasupüüdlikes huvides.

Jaanus Murakas aga on seisukohal, et pankrot on viimane samm, mis piimaühistu hävitab: „Tootmine keeldub ühistule ehk oma emafirmale 2025. aasta piimaraha võlga välja maksmast, mida on nüüdseks kogunenud suurusjärgus 27 miljonit eurot. Alates jaanuarist alustati piimalepingute ja võtmetöötajate üleviimist ühistust AS-i E-Piim Tootmine. Veebruari keskpaigaks on ühistul alles kõigest ligi 40 tonni piima päevas ehk kõigest ligi 5% eelmise kahe aasta keskmisest kogusest. Ühistul on piimafarmerite ees kümneid miljoneid maksmata arveid, aga ühistus ei ole enam tegevust – teine sammas, mis kaitses ühistu liikmete huve, on teadlikult lõhutud.“

Piimaühistud kuuluvad normaalse riigi juurde

Eesti piimatootjad vajavad endiselt ühistut, mis koondaks piimatootjaid. Läbi pankroti ollakse valusa kogemuse võrra rikkamad ja tootmine peab jätkuma. Parim selle asja juures on see, et suur, moodne ja kallis tehas on reaalselt olemas ning valmis kohe toodangut andma.

Sulev Mölder arvab samuti, et draamat on kogu selles loos olnud paljuvõitu ja nagu ikka taandub asi paljuski omavahelistele suhetele: „Üksteist peaks rohkem usaldama, ei saa kogu aeg vastanduda. Nii on raske läbi lüüa. Ühistu liikmed on hammasrataste vahele sattunud ja viimased, kes sealt raha tagasi saavad.“ Tema ettevõttes Orgita Põld on 470 lüpsilehma ja päevas toodetakse 15–16 tonni piima. Et piimaraha ikka kätte saada, on ettevõte loobunud Paidesse piima viimisest, sest varasemadki võlad on maksmata.

Tagasilöögid E-Piima Tootmises puudutavad ka neid tootjaid, kes nimetatud firmaga seotud ei ole, sest praegune hinna surve on tuntav kõikidele piimatootjatele.

Varem või hiljem peab Eesti saama endale piisava võimekuse piima töötlemiseks.

Foto: Tarmo Haud

Eesti suuremad piimaühistud

SCE E-Piim on Eesti vanim ja suurim piimatootjate ühistu, mis kuulub 200 piimatootjale Eestist ja Lätist. Ühistu kogub toorpiima liikmesettevõtetelt ja suunab selle töötlemiseks oma tootmisüksustesse. Põhieesmärgiks on seatud Eesti ja Läti piimatootjatelt ühiselt toorpiima kogumine ja töötlemine ning piimatoodete turustamine. Hetkel omab ühistu 20% turuosalust.

Nordic Milk on piimatoodete tootmise ettevõtete grupp, mille struktuuri kuuluvad peamiselt Eesti vanad ja tuntud piimatööstused, nagu Tere AS ja Farmi Piimatööstus AS. See loodi Maag Grupp OÜ poolt 2020. aastal, et ühendada erinevad piimaettevõtted efektiivsemaks juhtimiseks ja tugevamaks positsiooniks Baltimaades ja eksporditurgudel.

Nordic Milk kasutab päevas üle 500 tonni toorpiima ja toodab mitmesuguseid piimatooteid (piim, keefir, jogurt, hapukoor, või jt).

Tooteid eksporditakse mitmesse riiki ja ettevõtte kvaliteedijuhtimine vastab rahvusvahelistest standarditest tuntud sertifikaatidele.

Nordic Milk ei ole traditsiooniline piimatootjate ühistu, vaid pigem piimatööstuste tootmis- ja turustamisettevõte.

Ettevõtte turuosaks on hinnanguliselt 40%.

Saaremaa Piimaühistu on pika ajalooga regionaalne piimaühistu, mis tegeleb peamiselt juustu tootmisega. Ühistusse kuulub 31 piimatootjat, kellest 6 on mahetootjad.

Kui mahtu ei kasvata, siis konkurentsis ellu ei jää

Jaan Metsamaal on piimakarja kasvatamise kogemust üle kolmekümne aasta. Selle aja jooksul on ta pidanud kaasa tegema kõik piimasektori käänakud. Paljud, kes samal ajal alustasid, on lõpetanud, sest lüpsikarja pidamine pole kerge töö.

Võib-olla just pikaajalise kogemuse pealt tegi Metsamaa läinud aasta algul otsuse, et ettevõte peab laienema: „Piimahindu ja ka järjest kallimaks muutuvaid sisendite hindu arvestades ei näe ma muud võimalust konkurentsis püsimiseks, kui tuleb mahtu kasvatada ehk lüpsikarja suurendada. Seetõttu ei saanud kauaks mõtlema jääda – kasutasime ära eelmise aasta alguses tipus olnud piimahinnad ja otsustasime ehitada uue lauda. Olen oma pika kogemuse pealt näinud, et headele aastatele järgnevad ikka kehvemad ja nendeks tuleb valmis olla. Kui piimatootmine on suurem ja efektiivsem, suudame ka kehvemad ajad üle elada.“

Tark majandamine on andnud ettevõttele finantsvabaduse ja kuna kohustusi oli vähe ning vahendid ehituseks olid enamasti endal olemas, ei olnud vaja toetusi ega laene taotlemas käia ja ehitamiseks läks kiiresti: „Kui veeb -

Headele aastatele järgnevad ikka kehvemad ja nendeks tuleb valmis olla. Kui piimatootmine on suurem ja efektiivsem, suudame ka kehvemad ajad üle elada.

ruaris 2025 alles kavandasime laudae hitust, siis aasta lõpuks oli see katuse all, sisustatud ja valmis loomi vastu võtma.“

Seni oli Metsaküla Farmis 630 lüpsilehma, uue laudaga koos kerkis see arv tuhandeni. „Seega kasvatame ka oma piimatootmist umbes poole võrra – kui senimaani müüsime aastas keskmiselt 6000 tonni piima, siis nüüdsest peaks piimatoodang ulatuma 9000–10 000 tonnini. Ehkki maht suureneb oluliselt, jääb tööjõuvajadus tagasihoidlikuks. Juurde

on vaja võtta vaid 1–2 töölist,“ selgitab Metsamaa.

Meeskond on kõige tähtsam

Harku vallas asuval Metsaküla Piimal on harida üle 1700 ha maad ja seal kasvatatakse nii teravilja kui ka kogu farmile vajalikku loomasööta, täiendavalt ostetakse juurde jõusööta.

Ettevõtte edu aluseks peab Metsamaa head meeskonda. „Inimesed on kõige tähtsamad. Meil on tublid inimesed, head juhid ja oleme alati silmas pidanud majandamise efektiivsust. Edukalt toota on võimalik vaid hea meeskonnaga ja seda heal tasemel piimafarmis, kus nii loomad kui ka inimesed end hästi tunnevad,“ võtab staažikas põllumees oma firma edu valemi kokku.

Samuti on Metsaküla Farmides mõistetud, et tipptehnoloogias peitub üks oluline efektiivsuse alus, ja seda peeti silmas ka uue lüpsilauda kavandamisel ning ehitamisel.

Hea nii loomadel kui ka inimestel

Lauda maksumuseks kujunes 2,8 miljonit eurot, pool sellest investeeringust kulus moodsa laudatehnika soetamiseks. Farmis on De Lavali tehnika, mis samuti

aastatega aina võimekamaks muutub. Kui varasemalt töötas farmis 8 vanemat robotit, mis olid võimelised lüpsma 60 lehma, siis uue lauda neli täisautomaatset robotit lüpsavad juba 70 lehma päevas. Keskmiseks lüpsikordade arvuks on planeeritud 2,4 korda päevas.

„Lisaks lüpsirobotitele soetasime De Lavalilt ka sõnnikuroboti, mis on esimene omataoline Baltimaades. Selle ostsime eesmärgiga hoida kokku inimtööjõudu, kuid uus sõnnikurobot teeb ka lehmade elu paremaks. Kui varasemalt võis põranda puhastamisega lehmade jalgu vigastada, siis moodsa robotiga seda arvatavasti ei juhtu. Seega on see samm ka loomade heaolu parandamiseks,“ selgitab Metsamaa.

Seda eesmärki teenib tema sõnul ka nõrgematele või haigete jalgadega lehmadele eraldatud ala. Teada on, et roboti juurde pääsemiseks võib lehmade hulgas tekkida tunglemine, kus nõrgemad tõrjutakse tagaplaanile. Kui aga probleemsetel lehmadel on oma pääs roboti juurde, vähendab see nende stressi ja peaks ka piimalisa andma.

Loomasõbralikus laudas on kaasaegne ventilatsioonisüsteem, asemed ja asemepiirded, millel on lainelised turjatorud, võimaldades lehmal end täpselt asemele heita ja lihtsamini püsti saada. Samuti muudavad lehmade elu mugavamaks söödalavapiirded ja uuenduslikud jooturid.

Lisaks lüpsirobotitele soetasime De Lavalilt ka sõnnikuroboti, mis on esimene omataoline Baltimaades.

Lauda juurde rajati ka mahukas, tootmise laienemist ja kõiki keskkonnanõudeid arvestav sõnnikuhoidla. Et laut saab sisustatud tipptehnikaga, oli selge algusest peale. „Meil müüdav farmitehnika on heal tasemel ja eriti vahet pole, kas need on „sinised“ või „punased“. Et meil on „punastega“

ehk De Lavaliga juba mitmekümne aasta pikkune koostöö ja nad pakuvad ka väga võimekat järelhooldust, oli see meil loogiline valik,“ lisab Metsamaa.

Järgmisena oleks vajadus täiendava noorkarjalauda järele ja see investeering seisab ees lähema 2–3 aasta jooksul. Täpsustamist vajab see, kui palju ja milliseid vanusegruppe karja täiendamiseks tarvis läheb, aga laut peab tulema piisavalt suur, et rahuldaks suuremaks paisunud karja vajadusi. Plaane tuleb hakata tegema juba nüüd, sest asja muudab veidi keerulisemaks farmi alla mineva maa detailplaneeringu muutmise vajadus.

„Kui ruumi üle jääb, võiks koos lüpsikarjaga kasvatada ka lihaveiseid,“ arvab Metsamaa.

Hajutatud riskid

Metsküla Piim on peaaegu algusest peale kuulunud Epiko piimaühistusse ja Metsamaa olnud selle juhatuse liige. 2026. aasta seisuga müüb ühistu liikmete piima edasi kuuele erinevale töötlejale nii Eestis kui ka Lätis. Nii hajutatakse riske.

„Mune ei saa panna ühte korvi ehk et müüma peaks erinevatele töötlejatele. Meie piim läks ka E-Piimale ja osa raha on siiani saamata, ehkki summad pole õnneks väga suured. Segadused EPiimaga mõjutavad kogu Eesti piimatootmist ja kõige halvema stsenaariumi kohaselt võib see viia meie piimahinnad langusesse. Samas on suurel tehasel ka suur potentsiaal, kui vaid taastuks piimatootjate usaldus ja tehas saaks täsivõimsusel tööle,“ arvab Metsamaa.

Piimamüügil on mõistlik riske hajutada ja müüa erinevatele kokkuostjatele. Foto: Raivo Tasso

Numbrid annavad ülevaate põllumajanduse käekäigust

Eurostati viimased andmed kinnitavad, et Eesti on Euroopa Liidu kõrgeima piimatoodanguga riik lehma kohta, ulatudes

2024. aastal 11 353 kilogrammini, mis ületab EL-i keskmist 8120 kilogrammi ehk ligi 40%-ga ja asetab meie tootjad selgelt Euroopa tippu.

2024. aastal ulatus Eesti keskmine piimatoodang 11 353 kilogrammini lehma kohta, mis ületab nii EL-i keskmist kui ka kõigi teiste liikmesriikide tulemusi. Euroopa Liidu keskmine piimatoodang lehma kohta on 8120 kilogrammi, seega ületab Eesti tulemus seda ligi 40%-ga.

Eestile järgnevad Taani ja Holland, kus piimatoodang lehma kohta ulatus vastavalt 10 483 ja ligikaudu 8500 kilogr ammini aastas, jäädes küll kõrgele tasemele, kuid siiski märgatavalt alla

Eesti tulemustele. Samal ajal on mitmes liikmes r iigis, nagu Rumeenias ja Bulgaarias, toodang oluliselt väiksem, jäädes alla 4000 kilogrammi lehma kohta.

Need erinevused peegeldavad nii tootmisstruktuuri, kliima kui ka farmide suuruse ja aretustöö taseme eripärasid.

Suurimad piimatootjad

Eurostati andmetel on Euroopa Liidu suurim piimatootja jätkuvalt Saksamaa, mis andis 2024. aastal veidi üle viiendiku kogu

EL-i lehmade toorpiimast ja mille meiereid töötlesid sama suure osa ühenduse kogutoodangust.

Saksamaale järgnevad Prantsusmaa, Poola, Madalmaad ja Itaalia, mis moodustavad koos ligikaudu kaks kolmandikku Euroopa Liidu lehmapiima kogutoodangust. Sama suur osakaal kajastub ka meiereidesse jõudnud piimas, mis näitab nende riikide stabiilset ja keskset rolli EL-i piimaturu kujundamisel. Need viis riiki hoiavad ühiselt üleval Euroopa piimasektori põhitelge, tagades nii mahud, töötlemisvõimekuse kui ka turu tasakaalu.

Eesti lehmade piimatoodang püsib kindlas kasvutrendis

Eesti Põllumajandusloomade Jõudluskontrolli AS-i (EPJ) andmetel oli jõudlusk ontrollialuste lehmade 2025. aasta

keskmine piimatoodang 11 896 kg. Tõugudest kõrgeima piimatoodanguga oli eesti holstein (12 190 kg). Eesti punase tõu piimatoodang oli 9991 kg ja eesti maatõugu lehmadel 4988 kg.

Maakondade arvestuses olid suurimad väljalüpsid taaskord Järva- ja Põlvamaal. Lehma kohta saadi Järvamaal 12 656 ja Põlvamaal 12 523 kg piima. 12 000 kg piir ületati ka Tartumaal, Lääne-Virumaal ja Raplamaal, kus piimatoodang lehma kohta oli vastavalt 12 429, 12 281 ja 12 278 kg.

Aasta keskmise piimatoodangu põhjal olid parimad karjad:

• kuni 100 aastalehmaga karjadest Valmaotsa Farmer OÜ, Tartumaa –12 864 kg,

• üle 100 aastalehmaga karjadest Osaühing Kaiu LT, Raplamaa –14 818 kg.

Lehmade tervist ja piima kvaliteeti näitav somaatiliste rakkude arv toodetud piimas oli madalaim järgmiste loomapidajate karjades:

• 3–10 aastalehmaga karjadest Ülle Tislar, Lääne-Virumaa;

• 11–100 aastalehmaga karjadest OÜ Udumäe, Viljandimaa;

• üle 100 aastalehmaga karjadest Osaühing Kaiu LT, Raplamaa.

Piimaveiste jõudluskontrollis oli 01.01.2026 seisuga 326 karja ja 82 449 lehma, mis moodustab 97% Eesti lehmadest. Kuigi karjade arv vähenes 11 võrra, kasvas lehmade arv 2030 võrra.

Kõige rohkem on jõudluskontrollis lehmi Järvamaal (13 340), LääneVirumaal (11 358) ja Pärnumaal (9962).

Lihaveised ja sead jõudluskontrollis

Lihaveiste jõudluskontrollis oli aasta alguse seisuga 407 karja 30 235 veisega, sealhulgas 12 811 ammlehma. Eelmise aasta algusega võrreldes on jõudluskontrollis olevate lihaveiste arv kasvanud 539 veise võrra.

Kõige enam on lihaveiste jõudluskontrollis veiseid Pärnumaal (4427), Saare m aal (4187) ja Lääne-Virumaal (3313). Kõige rohkem on jõudlus k ontr ol lis a berdiin-anguse tõugu (9177), seejärel limusiini (6651) ja herefordi (4679) tõugu lihaveiseid.

Suurimad lihaveisekarjad jõudluskontrollis:

• Osaühing Mooste Farmerid, Põlvamaa – 437 ammlehma;

• OÜ Lümanda Lihaveis, Saaremaa –294 ammlehma;

• Osaühing Rivalte, Lääne-Virumaa –202 ammlehma.

Tootlikumad ammed olid järgnevatel karjakasvatajatel (elusalt sündinud vasikaid amme kohta keskmiselt eluaja jooksul):

• Heiki Kruusma, Lääne-Virumaa –9,7 vasikat;

• Kaselaane Talu OÜ, Valgamaa –8,5 vasikat;

• Audru Polder MTÜ, Pärnumaa –7,8 vasikat.

Suurim noorloomade 200 päeva mass kolmes arvukamas tõus registreeriti Valgamaa karjades:

• aberdiin-angus – Helme Lihaveis OÜ, 314 kg;

• limusiin – Tasemix OÜ, 335 kg;

• hereford – Tsura Talu OÜ, 276 kg.

Sigade jõudluskontrollis oli 01.01.26 seisuga 22 karja ja 9056 siga. Kõige

rohkem on jõudluskontrollis sigu LääneV irumaal (3163), järgnevad Saaremaa (2146) ja Harjumaa (1258).

Suurimad karjad sigade jõudluskontrollis on:

• OÜ Viru Peekon, Lääne-Virumaa –732 emist;

• OÜ Hinnu Seafarm, Harjumaa –720 emist;

• OÜ Vinimex, Lääne-Virumaa –658 emist.

EPJ andmetel sündis emise pesakonnas keskmiselt 14,2 elusat põrsast, suurenedes aastaga 0,2 põrsa võrra. Suurima viljakusega emised olid OÜ-s Viru Peekon, kus pesakonnas sündis keskmiselt 16,2 elusat põrsast, ning OÜ-s Linnamäe Peekon 15,7 ja OÜ-s Hinnu Seafarm 15,4.

78 kg liha inimese kohta

Statistikaameti andmetel toodeti 2024. aastal Eestis 76 500 tonni liha, mis on 1% rohkem kui aasta varem. Keskmiselt toodeti aastas 56 kg liha inimese kohta. Koos imporditud lihaga söödi aasta jooksul kokku 78 kg liha inimese kohta. Elanike tarbitud lihast toodeti 2024. aastal Eestis 71%.

Kõige suuremad seakarjad on Lääne-Virumaal.

Foto: Karin Kaljuläte / Delfi Meedia

Põllumajandusloomadest peeti 2024. aasta lõpu seisuga Eestis 232 400 veist, 283 600 siga, 49 300 lammast ja kitse ning 2,4 miljonit kodulindu. Veiste arv vähenes aegade madalaimale tasemele. 2024. aastal toodeti Eestis liha rohkem just seetõttu, et sealihatoodang suurenes 6%, samas aga linnu lihatoodang vähenes 3% ja veiselihatoodang 5%. Lam-

ba- ja kitseliha toodeti Eestis jätkuvalt väga vähe – 400 tonni. Sealiha toodeti 42 100 tonni, linnuliha 22 200 tonni ja veiseliha 11 800 tonni.

Liha sissevedu 2024. aastal oluliselt võrreldes 2023. aastaga muutunud ei ole. Liha imporditi 2024. aastal Eestisse 75 500 tonni ja eksporditi 44 300 tonni.

Toodangu ja ekspordi ning impordi andmete põhjal arvestatuna söödi Eestis 2024. aastal kokku 107 600 tonni liha. Kõige enam tarbitakse Eestis sea liha –42,4 kg inimese kohta aastas. Linnuliha söödi 2024. aastal 27,6 kilogrammi inimese kohta, veiseliha 7,9 kg ning lamba- ja kitseliha tarbimine oli alla 0,5 kg inimese kohta aastas. Liha tarbimine on suurenenud enamikul lihaliikidel, neist kõige enam sealihal – 13%.

Jagades toodangu tarbimisega, võib ligikaudselt arvutada lihaga isevarustatuse. Eelmisel aastal toodeti Eestis 71% siin tarbitud lihast. Sealihaga isevarustatus oli 72%, linnulihaga 58%, veiselihaga 109% ning lamba- ja kitselihaga 80%.

Taliteravilja kasvupind suureneb

Statistikaameti ja PRIA esialgsetel andmetel kasvatati Eestis 2025. aastal teravilja 347 000 hektaril ehk 2000 hektari võrra väiksemal pinnal kui 2024. aastal. 2024. aastaga võrreldes on taliteravilja kasvupind suurenenud 9%, suviteravilja kasvupind aga vähenenud 13%.

Eesti teravilja kogusaak 2025. aastal oli esialgsetel andmetel 1 258 468 tonni, mida oli 3,5% vähem võrreldes eelmise aastaga.

Esialgsetel andmetel oli kogu kasutatava põllumajandusmaa suurus eel-

Turuliider lüpsilehmade jahutamisel

Turuliider lüpsilehmade jahutamisel Turuliider lüpsilehmade jahutamisel

Tõhus, energiasäästlik ja 7-aastase garantiiga

Tõhus, energiasäästlik ja 7-aastase garantiiga

Vaikne 56dB (A) 0,53 kW

Vaikne 56dB (A) 0,53 kW

Teravilja kasvupinna muutus

misel aastal 983 400 hektarit, mis on mullusega võrreldes jäänud suuresti samaks. 980 600 hektarit oli kasutuses suuremates põllumajanduslikes üksustes ja registreeritud PRIA-s ning ülejäänud veidi rohkem kui 2800 hektarit tuleb kokku koduaedadest.

Teravilja kasvupind vähenes aastaga 2000 hektari võrra, ilmselt haljassöödaks koristatava vilja arvelt. Teravilja kasvupinnast 62% moodustas taliteravili ja 38% suviteravili. Nii kõrge ei ole taliteravilja osatähtsus varem olnud.

Taliteravilja kasvatati 213 700 hektaril ja suviteravilja 133 300 hektaril.

Teravilja kasvupinnast 54% ehk 186 300 hektaril kasvatati nisu. Talinisu kasvatati 158 900 hektaril, mis oli peaaegu 14% rohkem kui eelmisel aastal. Suvinisu kasvupind oli aga aastaga vähenenud 18%.

Otra kasvatati 80 000 hektaril, sellest 30 000 hektaril taliotra ja ülejäänud pinnal suviotra. Odra kasvupind vähenes 16%. Kaera kasvatati 48 700, rukist 17 900, tritikut 6900 ja tatart 7200 hektaril.

Viimase kümne aasta jooksul ei ole teravilja kasvupinnas olulisi muutusi toimunud. Eesti taasiseseisvumise eelset taset ei ole see saavutanud, tol ajal ulatusid pinnad ka üle 400 000 hektari. Huvitava võrdlusena võib märkida, et kui veel 15 aastat tagasi oli loomakasvatuse tõttu enim kasvatatud teravili oder, siis nüüd on see nisu.

Õlikultuurid ja köögiviljad

Rapsi ja rüpsi kasvatati 61 900 hektaril, mis tähendab, et kasvu kogupind on võrreldes 2024. aastaga suurenenud 3%. Talirapsi kasvatati eelmisel aastal 55 000 hektaril, suvirapsi aga 6900 hektaril, mida on 46% vähem kui aasta varem.

Kaunvilju kasvatati esialgsetel andmetel eelmisel aastal 65 700 hektaril ehk 9% enam kui eelmisel aastal. Peamise kaunviljana kasvatati põldhernest –49 800 hektaril. Põlduba sirgus 15 800 hektaril.

Kartuli kasvupind võrreldes eelmise aastaga oluliselt ei muutunud. Kartulit kasvatati ka eelmisel aastal 3200 hektaril. Kartulisaak oli 58 144 tonni, mida on koguni 22% vähem kui 2024. aastal.

Avamaaköögivilju kasvatati 2400 hektaril ja maasikaid 550 hektaril. Viljapuuja marjaaiad hõlmasid eelmisel aastal 3900 hektarit.

Mis aitaks tõsta põllumajanduse konkurentsivõimet?

Eesti Maaülikooli Arenguseire Keskuse suvel avaldatud raporti kohaselt on Eesti põllumajandustootjad investeeringutest ja tootlikkuse kasvust hoolimata kahjumis. Konkurentsivõimet vähendavad peamiselt kulude kasv ja madal toorme väärindamise tase.

Ehkki toetused on aidanud põllumajandustootjatel investeerida ja tootmismahte suurendada, pole sellele vaatamata sektor viimastel aastatel kasumisse jõudnud.

Eesti põllumajanduse tugevuseks on teraviljakasvatus ja piimatootmine, kuid nendes valdkondades eksporditakse pigem madalalt väärindatud saadusi, nagu näiteks toorpiim. Väärindatud toodete osakaal ekspordis on alates 2018. aastast vähenenud 55%-lt 48%-le.

Samas on väärindatud toodete osakaal ekspordis kõrgeim piimatoodete seas, moodustades umbes 60%, kuid siiski jääb see näitaja alla imporditud piimatoodetele, kus väärindatud toode-

te osakaal ulatub ligi 70%-ni. Eesti ekspordib endiselt suures mahus toorpiima ja impordib kallimaid, kõrgelt väärindatud piimatooteid.

Eesti põllumajanduse tugevuseks on teraviljakasvatus ja piimatootmine, kuid nendes valdkondades eksporditakse pigem madalalt väärindatud saadusi, nagu näiteks toorpiim.

Eesti piimandussektor otsib võimalusi tootearenduseks, kuid ettevõtete väiksuse tõttu on raske välismaiste kontsernidega konkureerida.

Toodangu väärindamise võimalusi napib ka teraviljakasvatuses, kus lihtne jahu tootmine ei tasu end ära, kuid suurte töötlemisüksuste rajamiseks napib finantse.

Konkurentsivõime ja kasumlikkuse suurendamiseks soovitatakse raportis põllumajanduse tulevikusuundadena kõrvalsaaduste kasutuselevõttu ja tootear endust, sealhulgas mahetootmises. Eestil on head eeldused arendada segatootmist (nt teravili, piim ja biogaas) ja ringbiomajandust, kasutades ära näiteks vadakut ja sõnnikut.

Veel leitakse raportis, et põllumajandust nähakse sageli madala kasumlikkusega tegevusalana, kuid tegelikult on see valdkond, kus tehnoloogiline areng ja teadmistepõhine juhtimine loovad võimaluse maapiirkondades väärikaks sissetulekuks.

Kulude drastiline suurenemine sööb kasumi

Eesti Põllumajandus-Kaubandus koja analüüs põllumajandustootmise kasumlikkuse kohta näitab, et sektor kulutab praegu söödale, energiale, väetistele, intressidele ja tööjõule aastas üle 400 miljoni euro rohkem kui veel viis aastat tagasi. „Selline kulude hüpe on muutnud põllumajandustootjad üha enam sõltuvaks toetustest, kuna toodangu müügist saadav tulu ei kata paljudel juhtudel enam tootmiskulusid. Just nüüd on kriitiline mõista sissetulekute lõhe katmise vajadust ja investeerida valdkondadesse, mis loovad kõrgemat lisandväärtust,“ lausus hiljuti toimunud BASF-i talveseminaril EPKK põllumajanduspoliitika juht Ants-Hannes Viira.

Viimaste aastate ilmastikuolud on olnud äärmiselt vastuolulised, pakkudes piirkonniti nii põuda kui ka liigniiskust, mis on pärssinud saagi kasvu ja suurendanud haigussurvet.

Riske on võimalik hajutada sellega, kui kasvatatakse näiteks erineva geneetikaga sorte, tasandades sel moel ilmastikust tulenevaid lööke. Kui üks sort ebaõnnestub ebasoodsa õitsemisaegse ilma tõttu, võib teine sort tänu erinevale arengukiirusele saagi päästa.

BASF-i agronoom Kristjan Kasearu tõi esile, et seda kinnitas ka 2025. aasta kogemus: stabiilsuse tagab pigem mitmele sordile panustamine kui n-ö ühe tipu püüdmine.

Digilahendusteta konkurentsis ei püsi

Ehkki meie põllumajanduse konkurentsivõime aastatega siiski tasapisi kasvab, on efektiivsuses veel palju saavutada, eriti kui võrdleme end näiteks Soomega. Teeme tööd küll tublisti, aga seda tuleks teha targemini. „Digilahendused erinevates sektorites on kindel võti efektiivsuse suurendamiseks. Küsimus on selles, kuidas neid lahendusi igapäeva e llu tuua,“ kinnitavad MTÜ Eesti Digitaalse Agronoomia asutajad Marek Linnutaja Yara AS-ist ja Kristjan Ruusamäe Wihuri Agrist Äripäeva saates „Kasvupinnas“. Ruusamäe toob näite, et isejuhtivad traktorid on meil olemas juba 25 aastat

Digilahendused erinevates

sektorites on kindel võti efektiivsuse suurendamiseks. Küsimus on selles, kuidas neid lahendusi igapäevaellu tuua.

ja masinad on kohati targemad, kui arvata osatakse. See on võrreldav tavakasutaja nutitelefoniga, millel on lugematult funktsioone, mida inimene ei oska või ei taha kasutada.

„Seetõttu peaksid digiplatvormid olema väga kasutajasõbralikud. Digitaliseerumine algab otsusest – hakkame otsima efektiivsust digitaalsete lahenduste kaudu. Näiteks võtame nisu omahinna pulkadeks lahti – milline on kulude osakaal ja kus on võimalusi kulutusi vähendada. Kuidas muuta täpsemaks väetiste doseerimine, taimekaitse, kütusekulu, ajahulk, mida masinad kulutavad põllul sõitmiseks. Iga ettevõte on erinev ja tingimused erinevad. Mõnikord arvatakse, et minu põllu peal need lahendused ei toimi. Aga ega enne saa teada, kui ei proovi.

Masinamüüja ülesanne on ära tõestada, et digilahendusest on kasu,“ kinnitab Ruusamäe.

Andmeid pole kunagi liiga palju Põllumees ei saa väga palju kaasa rääkida viljahindade ega sisendite poole pealt, mis tulevad väljastpoolt. Ainus asi, mida ta kontrollida saab, on see, kui efektiivselt ta toimetab. Tuleb otsustada, kas on vajalik alati saada maksimumsaak või pigem tagasihoidlikum saak vähem kulutades. Tulemus väljendubki pigem kulude kokkuhoius.

„Põllumehed on tublid eri valdk ondades: kes teeb väetamist täpselt, kogub saaginäitajaid ja mullaproove jne. Alustada tulebki algusest – kaardid, mullaproovid jne. Selleks, et midagi analüüsida, peavad olema andmed. Kui algul aru ei saa, milleks on vaja neid andmeid koguda, siis analüüsima saab neid hakata aasta-kahe pärast ja seda teeb AI. Analüüsida ei ole võimalik ilma andmeteta, kuid andmeanalüütika saab tulevikutootmise aluseks. Seda muidugi koostöös inimese endaga – aju peab ikka ka otsustamisprotsesside juures alles jääma,“ kinnitavad MTÜ Eesti Digitaalne Agronoomia eestvedajad.

Tianli põllumajandusrehvid:

uus garantiitase toob turule kindlust juurde

Põllumajanduses on rehvide roll märksa suurem kui pelgalt liikumine punktist A punkti B. Rehvid mõjutavad otseselt tööefektiivsust, kütusekulu ning pinnase seisukorda. Seetõttu on vastupidavus ja töökindlus tegurid, millele põllumehed üha enam tähelepanu pööravad. Viimastel aastatel on tootjad keskendunud mitte ainult tehnoloogia arendamisele, vaid ka kasutajale pakutava kindlustunde suurendamisele.

Üheks märgiliseks sammuks selles suunas on Tianli põllumajandusrehvide tootja Zhongce Rubber Groupi otsus kehtestada radiaalsetele põllumajandusrehvidele eluaegne garantii. Alates 2026. aastast kehtib see kõikidele Tianli radiaalrehvidele, kattes tootmis- ja materjalidefektid kogu rehvi kasutusaja jooksul.

Selline lähenemine on põllumajandusrehvide turul pigem erandlik. Tavapäraselt on garantiid seotud kindla ajaperioodi või kasutusmahuga, kuid piiramatu garantii viitab tootja enesekindlusele nii oma tootearenduse kui ka tootmisprotsesside kvaliteedi osas. Praktikas tähendab see kasutaja jaoks suuremat kindlust, et rehvid peavad vastu ka intensiivses kasutuses ning ootamatud tootmisvead ei too kaasa lisakulusid.

Tianli rehvid on Euroopa turul kogunud tuntust eelkõige oma vastupidavuse ja mitmekülgse kasutatavuse poolest. Neid kasutatakse nii igapäevastes põllumajandustöödes kui ka nõudlikes tingimustes, kus masinatel on suur töökoormus ja intensiivne kasutus. Tootja sõnul on just praktiline kasutuskogemus olnud aluseks otsusele pakkuda uut tüüpi garantiid.

Lisaks garantiile on Tianli laiendanud oma tehnoloogilist valikut. Rehvide seas on esindatud IF- ja VF-tehnoloogiaga lahendused, mis võimaldavad töötada madala-

ma rehvirõhuga ning vähendada pinnase tallamist. Samuti on valikus CFO ja CFO+ rehvid, mis on mõeldud eelkõige kombainidele ja teistele suure koormusega masinatele. Sellised lahendused aitavad parandada tööefektiivsust ning toetavad kestlikumat põllumajandust.

Eesti turul on huvi vastupidavate ja mitmekülgsete põllumajandusrehvide vastu kasvanud koos sektori arenguga. Põllumehed otsivad lahendusi, mis pakuvad tasakaalu hinna, vastupidavuse ja töökindluse vahel, ning mille puhul on oluline ka järelteeninduse kättesaadavus.

Tianli rehvide edasimüüjaks Eestis on Baltyre Eesti AS, kes on tegutsenud rehviturul alates 1994. aastast. Ettevõtte valikusse kuuluvad rehvid sõiduautodele, mootorratastele, veoautodele ning põllumajandus-, metsa- ja tööstusmasinatele. Lisaks pakub ettevõte rehvitöid Tartus. Baltyre kaudu on võimalik tutvuda Tianli põllumajandusrehvide valikuga ning leida sobiv lahendus vastavalt konkreetsele kasutusvajadusele.

Teravilja peab väetama lähtuvalt põllu- ja ilmastikuoludest.

Foto: Paul-Tech

Täppispõllumajandus –kas liiga kallis või hoopis alakasutatud potentsiaal?

Viimastel aastatel on põllumajandus pidanud kiiresti kohanema – ilm muutub üha ettearvamatumaks, sisendhinnad tõusevad ja surve olla efektiivne ning kasumlik aina kasvab.

Sisend- ja müügihindade tasakaal on paigast nihkunud ning tootjad peavad leidma viise, kuidas oma kasumlikkust tõsta, et ka järgmisel aastal edasi tegutseda.

Suheldes iga päev põllumeestega Eestis, Soomes ja Ühendkuningriigis, kuulen ikka ja jälle kahte küsimust: kas täppispõllumajanduse tehnoloogia on liiga kallis ning millal investeering end ära tasub?

Väga sageli hinnatakse täppispõllum ajanduse tasuvust ainult säästetud tööaja, väetisekulu vähenemise või suurenenud saagikuse kaudu. Tegelikult peaks tulukuse määramisel arvesse võtma ka seda, et tehnoloogia aitab paremini mõista olustikku ja mulda – ehk annab täpsema pildi sellest, kuidas tänased otsused mõjutavad homseid tulemusi ja kuidas selle põhjal tulevikus paremini planeerida. Minu hinnangul on see sama oluline kui finantsplaani või eel ar ve koostamine, mille toel tehakse igapäevaselt teadlikke otsuseid nii ettevõttes kui ka kodus.

Täppispõllumajandus on lai mõiste. Mõne jaoks tähendab see kasvõi ilmateate jälgimist ja selle järgi tegutsemist –ka see on tegelikult täpsem otsustamine vastavalt olukorrale.

Sisenemiskulud varieeruvad aga väga suurelt:

• ilmajaama teenus maksab umbes 500 eurot aastas;

• mullajaamade teenused ulatuvad 3000+ euroni aastas;

• traktoritele paigaldatavate lämmastikusensorite hinnad algavad 30 000 eurost + tarkvaralitsentsid;

• muutnormi kaartide lugemise ja väetiselaoturiga suhtlemise võimekus ning tehnoloogia maksab sageli kümneid tuhandeid eurosid.

Esmapilgul tundub see kallis – ja ongi. Kuid tuleb meeles pidada, et täppispõllum ajandus ei tähenda pelgalt seadme ostmist, vaid andmepõhiste otsuste tegemist, mis aitavad optimeerida sisendite kasutamist ja vähendada riske. Samuti ei

saa alahinnata olustike ega muldade paremat tundmaõppimist – sellele on raske konkreetset hinnalipikut külge panna, kuid selle mõju on märkimisväärne.

Kus on probleem – hinnas, mõtteviisis või teadmistes?

Põllumehe eesmärk on saada põllult maksimaalne ja kasumlik saak. Vanas õna ütleb: „Kuidas külvad, nõnda lõikad“. Põllumajanduses on aga kõige ettearvamatum tegur ilmastik. Samal ajal on olemas mitmed tehnoloogiad, mis aitavad teha paremaid otsuseid ja kohaneda muutuvate tingimustega.

Täppispõllumajandus on lai mõiste. Mõne jaoks tähendab see kasvõi ilmateate jälgimist ja selle järgi tegutsemist – ka see on tegelikult täpsem otsustamine vastavalt olukorrale.

Kui vaadata hooaja kulude üldist struktuuri, moodustavad väetamine ja sellega seotud tööd sageli enamiku kuludest – umbes 55–60%. Ülejäänud 40–45% on muud tööd, pritsimised ja tegevused.

Täppispõllumajandus võimaldab hinnata, kas väetamine tasub konkreetsetel tingimustel ära või tuleks mõni tegevus edasi lükata. Nii saab vältida kulutusi, mis ei anna soovitud tulemust.

Loomulikult pole see keskmine ja varieeruvus on suur, kuid tavalises intensiivpõllumajanduses võib seda pidada enam-vähem õigeks.

Praegune lähenemine väetamisele on sageli väga lihtsustatud: nii palju, kui loodetakse saaki, nii palju tuleb ka väetada. See ignoreerib täielikult tegelikke põllutingimusi ja ilmastikuolusid.

Näiteks maksab 50-hektarilise põllu üks väetamisring (60 kg N/ha) umbes 3200 eurot. Väetamisringe tehakse enamasti kolm, mis tähendab hooaja kulu 9600 eurot. Kui tootjal on 500 ha, siis on väetamise aastakulu 96 000 eurot. Kui 2000 ha, siis juba 384 000 eurot.

Selliste numbrite juures muutub väga oluliseks küsimus: kas iga otsus on tehtud õigel ajal ja õigetes tingimustes?

Siit tekibki võrdlus – kas siseneda täppislahendustesse kohe kallima otsaga või alustada lihtsamate, odavamate lahendustega.

Võti jätkusuutlikumasse tulevikku

Põllumajanduses on sageli juurdunud mõtteviis, et ilmastik on midagi, mida ei saa mõjutada. Tegelikult võimaldavad tänapäevased tehnoloogiad teha otsuseid, mis aitavad ilmastikule paremini reageerida.

Täppispõllumajandus võimaldab hinnata, kas väetamine tasub konkreetsetel tingimustel ära või tuleks mõni tegevus edasi lükata. Nii saab vältida kulutusi, mis ei anna soovitud tulemust.

Oluline on mõista, et täppispõllumajanduse seadmete kulud on tegelikult väikesed, kui neid võrrelda muu põllumajanduse kapitalikuluga. Rasketehnika

maksab sageli sadu tuhandeid eurosid ja sisendikulud ulatuvad kümnetest tuhandetest kuni miljoniteni. Täppistehnoloogiast saadavad andmed võivad aidata vältida otsuseid, mis mõjutaksid sügisest saaki märkimisväärselt.

Üks peamisi takistusi täppispõllumajanduse kasutuselevõtul on andmete mõistmine ja nende kasutamise oskus. Kui andmeid ei jälgita, ei teki tunnetust, et midagi on valesti. Ometi liigub maailm üha rohkem andmepõhiste otsuste suunas – ning põllumajandus ei saa sellest kõrvale jääda.

Kõik algab esimesest sammust – oluline on lihtsalt alustada. Teades, et suuremad integratsioonid, kus kogu info koondub ühte rakendusse ja muutub praktilisteks igapäevasteks nõuanneteks, on juba töös, pole mõistlik jääda ootama. Mida varem alustada, seda kiiremini kujuneb välja arusaam oma põllu tegelikust seisust ja sellest, kuhu suunas otsuseid tulevikus viia.

Seega võib küsimusele, kas täppispõllumajanduse seadmed on siis ikkagi liiga kallid, vastata kokkuvõtvalt, et ei ole. Võrreldes põllumajanduse muude kuludega on nende maksumus pigem väike – eriti arvestades potentsiaalset kasu. Küsimus on rohkem mõtteviisis ja valmisolekus andmeid päriselt kasutada.

Kui soovime, et põllumajandus oleks jätkusuutlik ja kasumlik ka tulevikus, peame hakkama andmeid teadlikult jälgima ja neid otsuste tegemisel rakendama. See on suur muutus, kuid möödapääsmatu, kui tahame edu saavutada.

Metsamasinate lintide TUNNUSTATUD EKSPERT LINTEXON OÜ

„M

eie tootevalikus olevad

OFA ketid sobivad ideaalselt rasketes tingimustes tegutsevatele raskeveokitele, metsa- ja põllumajandustraktoritele, militaartehnikale, pikamaaveokitele, ehitusseadmetele ja lumelükkamiseks ATV-dele. Meie lindid tagavad metsamasinatele suurepärase jõudluse, suurema tootlikkuse, töökindluse, samuti pinnase kaitse erinevatel maastikel ning üldise ohutuse töödel,“ räägib Lintexoni tegevdirektor ja asutaja Arli Lepp.

„Metsamasinad tulevad tehastest enamasti ilma roomikute ehk lintideta ja neid ostetakse vastavalt vajadusele juurde, et masin saaks töötada pehmetel pinnastel ning mägistes piirkondades. Hinnad erinevad meie lintide ja maailma tipptootjate roomikute vahel ligi kolmandiku: meie roomikud maksavad alates 6000 eurot paar, Clarkil aga ligi 8000 eurot. Ühelt poolt on see riskide vähendamine, sest Clark Tracksi lindid on palju tuntumad ja kõrge kvaliteediga,“ selgitab Lepp ja lisab, et kuna nad kasutavad lintide taastamiseks tuntuma brändi varuosi, on loogiline ka nende muid tooteid edasi müüa.

2013. aastal Võrus asutatud Lintexon disainib, toodab ja müüb enda kaubamärgi Lintexon Tracks alt metsamasinate

roomikuid ning juba mitu aastat ollakse Baltimaades maailma ühe suurima roomikutootja Clark Tracksi toodete edasimüüja. Kolmas ärisuund on ettevõttel roomikute hooldus ja taastamine. „Meil on koostööleping Nordic Traction Groupiga ja lisaks roomikutele müüme edasi OFA rattakette. Võib tunduda imelik, et linditootja müüb edasi konkurentide tooteid, kuid tegelikult on kõik väga loogiline: müüme linte üle maailma, mis tähendab, et meil on väga erinevaid kliente,“ seletab Lepp.

Lintexon Tracksi ja Clark Tracksi tootevalik on samuti erinev. On neid, kes soovivad nii-öelda tuntud premium-toodet, milleks on Clark Tracksi lindid, ja on kliente, kes soovivad erilahendustega valmistatud linte Lintexon Tracksilt. Baltikumis näiteks on vaja rohkem selliseid linte, mis masinat kannaksid ega kahjustaks pinnast. Lepp on ise lintide disainimise juures, tal on väga pikk kogemus metsatöödel ja ta teab täpselt, milliseid roomikuid millisele masinale millisel töölõigul vaja on.

Tänu kogemustele ja teadmistele tekkis soov asutada oma ettevõte, mis toodaks professionaalseid linte mõistliku hinnaga. Näiteks sai disainitud rabas töötamiseks labad, mis on 1,2 meetrit laiad

ja ulatuvad pikalt üle metsamasina rattalaiuse. Või kui talvel jääb lumi lindi ja rehvi vahele kinni, pole harvad juhused, kui lumi on masinatel sillad ära murdnud. Seega tuleb labadele disainida painded, nurgad ja sooned, mis lõhuvad selle kinni jäänud lume ning viskavad selle lintide vahel välja.

Tootmise kõrval on osa tööst ka lintide taastamine. Lintexon on võimeline tootma aastas 250 paari oma kaubamärgi linte ja see number aina kasvab. Toodete kvaliteet on läinud nii heaks, et vastupidavuses ei jääda kuidagi alla maailma parimatele. Kvaliteet on aga kinni kulumiskindluses: lindid peavad püsima terved ja töökindlad aastaid, sest kui lint metsas puruneb, võib tööseisakust tekkiv kulu olla kordades suurem lintidesse investeeritud summast. Lintexon on nüüd ametlik lintide taastaja Soome, Rootsi ja Norra turu tarbeks. Linte taastatakse 100% Clark Tracksi varuosadega. Taastamist pakutakse kõrgeimas kvaliteedis, kuid väga konkurentsivõimelise hinnaga. Kuigi Lintexon veel näiteks tankidele linte ei tee, siis oskused ja teadmised on olemas. Tulevikus ongi plaanis vaadata lintidele ja roomikutele otsa pisut laiema pilguga.

Vaata lähemalt: lintexon.com

Biogaasi tootmine on järjest tulusam

Kõrged energiahinnad ja isevarustatuse olulisus on muutnud taas hoogsamaks biogaasijaamade rajamise. Mõistagi on seda tagant tõuganud ka riiklikud toetusmeetmed, mis on üks kindel komponent, et investeeringud biogaasi tootmisse end ära tasuksid.

2024. aastal toodeti Eestis kokku 275 GWh biometaani, mis on üle 25% rohkem kui aasta varem, kuid üksnes veerand Eesti tegelikust potentsiaalist biogaasi toota. Kliimaministeeriumi prognooside kohaselt on Eesti kestliku biogaasi ja -metaani tootmise optimaalne maht aastaks 2035 umbes 800–815 GWh.

Eestis tegutseb praegu kaheksa biogaasijaama, millest suurem osa toodab elektrit ja soojust ning üha enam puhastatakse biogaas biometaaniks transpordikütuse tarbeks. Praegu ongi biometaani peamised kasutajad transpordi- ja ühistranspordisektor.

Suurim potentsiaal biogaasi tootmiseks peitub põllumajanduses (veiste ja

sigade vedelsõnnik), toidutööstuse jääkides ning bioprügis. Ainuüksi põllumajandusjääkidest saaks toota piisavalt kütust, et katta märkimisväärne osa Eesti gaasitarbimisest.

Biogaasi ja -metaani tootmise kasvades suureneb ka tekkiva kääritusjäägi ehk digestaadi kogus. Sellele kasutuse leidmine on üks eeldustest, et biogaasijaamade võrk saaks üldse laieneda.

Praegu on kääritusjäägi kasutus põllumajanduses ainus reaalne väljund. Arvestades Eestis maksimaalset tekkida võivat kääritusjäägi kogust lähtuvalt loomade arvust ja sõnnikukogusest, võib vastavalt erinevatele stsenaariumitele kääritusjääki jaguda 113 000 – 161 000

kõige uuem

hektarile põllumaale, kusjuures haritavat põllumaad on Eestis umbes miljon hektarit. Seega mineraalväetist täielikult asendada pole siiski võimalik.

2024. aastal avati KIK-i biometaanijaamade rajamise meede, mille eelarve oli ligi 20 miljonit eurot. Sellest jätkus parasjagu nelja uue biogaasijaama rajamise alustamiseks ja kui need juba sel aastal tööd alustavad, võiks Eesti biometaani tootmine suureneda nelja miljoni kuupmeetri võrra ehk jõuda juba 500 GWh-ni aastas.

Valmimas on Eesti suurim tootmisjaam Bioforce Eesti Viiratsi alevikus Viljandimaal, Halinga OÜ jaam Langermal, Viru Biojaam Kohala külas Lääne-

Virumaal ja Mereranna põllumajandusühistu jaam Tahulas.

Tahula biogaasijaam alustab aprillis

Tahula biogaasijaama valmimine on nädalate küsimus ja jaama projektijuht ning tulevane juhataja Lauri Jasmin on rõõmus, et hoolimata sellest, et tegu on keerulise objektiga, on Mapri Ehitus selle rajamisega kenasti graafikus: „Esimese toorme kavatseme mahutitesse lasta aprillikuus ja 45 päeva pärast seda on digestaat valmis ka põllule viimiseks.“

Ainuüksi

põllumajandusjääkidest saaks toota piisavalt kütust, et katta märkimisväärne osa Eesti gaasitarbimisest.

Tahula näol on tegu esimese biogaasijaamaga Saaremaal ja nagu uute asjadega sageli ikka, olid ka siin kohalikud inimesed jaama ehitamise suhtes skeptilised ja selle vastu koguti allkirju ehituse peatamiseks. Peamiseks murekohaks oli inimestel see, et jaam hakkab ümbruskonda lõhnaga häirima.

Jasmini sõnul saab aga tulevikus olema olukord vastupidine – läga ja põllumajandusjäätmete kääritamine toimub

kinnises keskkonnas ja protsessid läbinud toormest saanud digestaat on kaotanud ka sõnniku lõhna. Seega vastupidi kardetule ümbruskond hoopiski vabaneb tavalise sõnnikulaotamisega kaasnevatest lõhnadest.

Kasu kõigile piirkonna põllumajandustootjatele Ehkki Tahula biogaasijaama eestvedaja on Mereranna põllumajandusühistu, vajab see kogu läänepoolse Saaremaa toorainet. Tahula asub Saaremaa suurimate farmide keskel, mis tagab lühemad transpordi vahemaad ja vähendab maanteede koormust. Lisaks Mererannale hakkavad jaama toormega varustama Kärla, Kõljala, Rauni ja Ratla põllumajandusühistu, samuti Jurna talu, Valjala seakasvatus jt.

„Me kasutame ära kohalike farmide substraate, väärindame need biometaaniks, anname keskkonnasäästliku energia tagasi kogukonnale ja tootmisprotsessist üle jäänud toitainerikas materjal läheb tagasi põldudele, vähendades nii vajadust mineraalväetiste järele,“ ütles Jasmin.

Jaama juurde tuleb biometaani laadimisjaam, millega tangitakse veokeid, mis toovad tooret ja viivad digestaati laiali. Samuti saavad seal tankima hakata Saaremaa rohegaasiga sõitvad bussid, mis seni peavad kütust mandrilt hankima.

Tahula biogaasijaama rajajad peavad tulevikus silmas ka võimalust biogaasi

Biogaasi eraldamise järel jääb järele kääritusjääk, mis on väärtuslik põlluramm. Foto: Shutterstock

eksportida, sest biometaanil on ka märkimisväärne ekspordipotentsiaal, kuna nõudlus taastuvate kütuste järele Euroopas kasvab kiiresti.

Märkimisväärne ekspordipotentsiaal

Kuigi Eesti fookus on praegu olnud suuresti sisetarbimisel (eriti ühistranspordis), on tootmismahtude kasvades eksport loogiline järgmine samm.

Biometaan on täielikult ühilduv maagaasivõrguga. See tähendab, et Eestis toodetud gaasi saab sisestada gaasivõrku ja transportida torujuhtmete kaudu teistesse Euroopa riikidesse ilma uut taristut ehitamata.

Biometaanil on ka märkimisväärne ekspordipotentsiaal, kuna nõudlus taastuvate kütuste järele Euroopas kasvab kiiresti.

Piirkondades, kus gaasitorustik puudub, saab biogaasi vedeldada ja eksportida veoautode või laevadega, mis avab turud ka kaugemal.

Biogaasi eksport ei pea alati olema füüsiline. Elering haldab päritolutunnistuste registrit, mis võimaldab müüa gaasi „rohelisust“ teistesse riikidesse sertifikaatidena. See on oluline ettevõtetele, kes peavad täitma taastuvenergiakvoote.

Kui tulus on investeering?

Hoogsalt kerkinud energiahindade valguses tasuvad investeeringud biogaasijaamadesse end ära, kuigi see sõltub suuresti riiklikest toetustest, sisendmaterjali kättesaadavusest ja maagaasi turuhinnast.

Moodsa biometaani tootmisjaama rajamine maksab suurusjärgus 11–15 miljonit eurot. Keskmiseks tasuvusajaks arvestatakse 4–8 aastat ja mõnel juhul isegi alla kolmeaastast aega,

kui energiat kasutatakse otse kalli võrguelektri või vedelgaasi asendamiseks. Projektide sisemine tulumäär on tavaliselt 15–20%, optimistlikumate stsenaariumite korral isegi kuni 33%.

Peale gaasi ja elektri müügi annab lisaväärtust kääritusjääk, mida saab kasutada kvaliteetse väetisena, vähendades põllumajandustootjate kulusid mineraalväetistele.

Investeeringu suurimad riskid on seotud gaasihinna kõikumisega turul ning pikaajalise kindluse puudumisega toetusmehhanismide osas pärast 2030. aastat.

Arengu takistuseks puudulik gaasivõrk

Biogaasi laiema kasutuselevõtu üheks takistuseks on olnud puudulik gaasivõrk. Selle leevendamiseks avas KIK taotlusvooru ettevõtetele biometaani sisestuspunktide rajamiseks eelarvega kaks miljonit eurot. Toetuse abil saab rajada avaliku sisestuspunkti, mille kaudu sisestataks gaasivõrku aastas vähemalt 33 gigavatt-tundi biometaani.

Biogaasi tootmise arengusuunad

„Kuigi biometaan on Eestis valdavalt kasutusel transpordisektoris, on seda võimalik kasutada maagaasi asemel ka tööstuses ning rohelise energiaallikana elektri ja soojuse tootmisel. Olemasoleva maagaasivõrgu kasutamine biometaani transpordiks loob biometaani tootjatele paremad võimalused toodangu müügiks. Siin

PIKA TOIMEAJAGA SÜSTEEMNE FUNGITSIID

Avage uks rikkaliku saagini

on ettevõtetele abiks sisestuspunkti rajamise investeeringutoetus,“ sõnas KIKi energeetika ja liikuvuse valdkonna juht Kristjan Kalda.

Rajatav biometaani sisestuspunkt peab olema sisestusvõimsusega vähemalt 20 megavatti ja sisestusmaht peab aastaks 2029 olema vähemalt 33 gigavatttundi aastas.

EKT Ecobio gaasijaam võimaldab vastu võtta ka inimestelt ja toitlustusasutustelt kogutud toidujäätmeid.

Foto: Kristjan Kruuser / EKT Ecobio

Biogaas aitab kaasa kliimaneutraalsusele

Kliimaneutraalsuse seisukohalt on oluline, et biogaasi käsitletakse kasvuhoonegaaside arvestuses negatiivse CO2 ekvivalendiga heitena, kuna biometaani tootmisel püütakse kinni see kogus metaani ja teisi kasvuhoonegaase, mis loomulikul ladestamisel looduses otse atmosfääri paiskuksid.

Biogaasi tootmisega väheneb keskkonnamõju, suureneb energia kättesaadavus ja energiajulgeolek.

Biometaani tootmise jätkusuutlikkuse tagamiseks on oluline, et printsiip „saastaja maksab“ kehtiks sektoriteüleselt. Kasvuhoonegaaside eritamisega peab erinevate sektorite ettevõtetele kaasnema kohustus oma saastekoguseid tasakaalustada.

Selleks, et luua tingimused, kus turg oleks motiveeritud kasutama parimat meedet kasvuhoonegaaside tasakaalustamiseks, peaks rakendama järgmisi soovitusi:

 Riik peaks eelistama taastuvenergia kasvuhoonegaaside heitemahukuse vähendamisel transpordisektoris 14,5% võrrelduna baastasemega. See loob eeltingimused selleks, et transpordisektor leiaks turupõhiselt üles optimaalseima viisi heite vähendamiseks. Meetme rakendamine looks ka baasi, et kodumaine biometaan leiaks eeliskasutust imporditavate roheliste vedelkütuste ees. Lisaks aitaks meetme rakendamine luua motivatsiooni, et Eestis toodetud biometaan jääks Eesti tarbimisbilanssi, kuna turusignaalid eelistavad biometaani kasutamist kasvuhoonegaasi heitemahukust

hindavatel turgudel/sektorites.

 Selleks, et soodustada Eesti raskeveonduse rohestamist, tuleks luua meede gaasiveokite ostutoetuseks. Meede lubaks vähendada diiselmootorite osakaalu raskeveonduses ning looks eeltingimused biometaani laialdasemaks kasutamiseks raskesti rohestatavas transpordisektoris. Selleks, et tagada parim viis ühistranspordi kasvuhoonegaaside vähendamiseks, tuleks seada transpordiettevõtetele kohustus kasutada kütuseid, mille süsinikuintensiivsus on alla 0 g CO2 ekv/MJ kohta. See looks eelduse, kus transpordiettevõtete kütusekasutusel ei emiteeritaks kütuse tootmise ega tarbimise tsüklis atmosfääri täiendavaid kasvuhoonegaase.

 Selleks, et riigi gaasivarud põhineksid rohekütustel, tuleks Varude

Allikas: Kliimaministeerium

Keskuse varudele seada tingimus, et fossiilse maagaasi või LNG asemel kasutataks biometaani.

 Selleks, et toetada soojusmajanduse ja energeetika kasvuhoonegaaside vähendamist, tuleks rakendada täiendavat kasvuhoonegaaside vähendamise nõuete täitmist soojusmajanduse ja energeetikaettevõtetele.

 Prioritiseerida biojaamade rajamist, lubades lihtsustatud planeerimisprotsessi. Biojaamade rajamine parandab loomakasvatuste ümber asuvat keskkonda, lahendades haisuprobleemi ja pakub võimaluse jäätmete täiendavaks väärindamiseks.

 Tulevikus oleks Eestis optimaalne u 20–30 biometaani tootmisjaama, mis paikneksid hajutatuna üle Eesti. Biometaani tarbimine oleks jagatud transpordi, soojuse ja elektri vahel, kusjuures kasutuse proportsioonid ajas muutuvad.

 Energiajulgeoleku seisukohalt on otstarbekas biometaani hoidmine strateegilise varuna Eesti Varude Keskuses ning ühe ligi 500 MW biometaanil ja LNG-l põhineva elektritootmise rajamine tipukoormuste katmiseks ning taastuvenergia tootmise ühtlustamiseks.

Traktorite müük oli mõõdukas langustrendis

Ebakindlus põllumajandussektoris hoidis eelmisel aastal

mõnevõrra tagasi ka põllumeeste investeeringuid uude tehnikasse. Traktoreid osteti võrreldes 2024. aastaga 7% vähem, kuid traktorimüügi kogumahus kasvas premium-segment.

Kõige rohkem müüdi Eestis läinud aastal keskmise võimsusega (150–250 hj) traktoreid ja see trend on püsinud juba mitu aastat. Väiketraktorite segment (alla 120 hj) püsib, kuid ei kasva kiiresti. Samuti on kasvanud premium -brändide (Fendt, John Deere) osakaal, suurimate (> 350 hj) traktorite müük on küll arvuliselt väike, kuid nende rahaline osakaal on suur.

Kõige enam ostetud mudel 2025. aastal oli Fendt 724 Vario võimsusega 237 hj (hinnaklass uuena 240 000 – 300 000), mis on eriti hinnatud teraviljakasvatuses. Teine populaarne mudel oli John

Fendti ja John Deere’i mudelite müük moodustas kokku ligi 45% kogu Eesti uute traktorite turust.

Kõige populaarsem

traktorimark nii meil

kui ka Euroopas oli

läinud aastal Fendt.

Foto: Shutterstock

Deere 6R 185, mis on hinnatud traktor farmitöödel. Ka John Deere 6R 155 oli üks ostetumaid mudeleid, sobides eriti hästi just keskmise suurusega majapidamistesse.

Esile võib tõsta veel põhjamaisesse kliimasse sobiva Valtra T235 populaarsuse ja ka New Holland Agrculture T7.220, mille puhul märgiti head hinna (uuena 170 000 –220 000 eurot) ja kvaliteedi suhet.

Traktorite müük Eestis 2025. aastal

1. Fendt 54

2. John Deere 47

3. New Holland 23

4. Valtra 20

5. Claas 17

6. Case IH 15

7. Kubota 14

8. Kioti 11

9. Tym 9

10. Massey Ferguson 7

Fendti ja John Deere’i mudelite müük moodustas kokku ligi 45% kogu Eesti uute traktorite turust ja näitab, et premiumklassi traktorite osakaal müügis on kasvanud. Väiketraktorite segmendis on stabiilselt kasvanud väiksemate Aasia tootjate (Kioti, Tym) osakaal. Traditsioonilised Euroopa margid domineerivad jätkuvalt > 150 hj klassis.

Võrreldes 2024. aastaga müüdi Eestis traktoreid veidi vähem – eelmisel aastal 225, 2024. aastal 242.

Mõõdukas hinnatõus

Nagu kõik muugi ümberringi, on ka traktorite keskmine müügihind tõusnud, eriti just kõrgema hinnaklassiga masinate puhul. Enim kasvas kõige populaarsema traktorimargi Fendt hind ja see on selge trend premium-segmendis. John Deere ja Valtra olid suhteliselt väikese ning stabiilse hinnatõusuga, olles populaarsed keskmise võimsusega segmendis. New Hollandil oli aga väike hinnatõus, sest müüdi rohkem pisemaid mudeleid. Stabiilne nõudlus on aastaga kergitanud ka vähehaaval väiketraktorite (< 120 hj, Kubota, Kioti, Tym) hinda umbes 5000 euro võrra.

Fendt teeb müügirekordeid üle Euroopa

Aastal 2025 registreeriti Saksamaal 6326 uut Fendti traktorit ehk et pea iga neljas müüdud traktor oli seda marki. Šveitsis, kus uute traktorite registreerimine kasvas üldise trendi vastu 3% võrra ehk 1624 ühikuni, registreeriti 362 Fendti traktorit, mis moodustas 22,3% turust.

Hollandis registreeriti 2025. aastal 2205 uut traktorit, mis on 11,3% vähem kui aasta varem. Siin saavutas Fendt 494 registreeritud traktoriga 22% turuosa. Ka Taanis, kus üldiselt osteti uusi traktoreid pea veerandi võrra vähem kui varasemal aastal, tõusis Fendt esmakordselt turuliidriks. Aastal 2025 registreeriti Taanis 198 Fendt Vario traktorit, mis andis tootjale 17,2% turuosa kõigist traktoritest.

Kohtume Maamessil

stendis C-1

Seakasvatus vajab jaluletõusmiseks pikka plaani

Meie seakasvatus on aastakümnete jooksul liikunud ühest kriisist teise ja imetlust väärivad need, kes tagasilöökidest hoolimata on selle tegevuse juurde jäänud.

Viimastel suvedel juba korduma kippuv Aafrika seakatk on masendavalt laastanud Eesti seafarme. Eelmisel aastal hukati SAK-i tõttu ligikaudu 60 000 kodus iga, mis moodustas ligi 20–25% kogu Eesti sigade populatsioonist. 2025. aasta novembri lõpu seisuga tegutses Eestis 141 seafarmi ja peeti 216 454 siga, mis näitab selget langust võrreldes eelmise aasta tasemega, mis aasta algul küündis 283 600 peani.

Seakatku tagajärgede likvideerimine on kulukas ja emotsionaalselt raske.

Foto: Irina Mägi / Delfi Meedia

Eelmise aasta esimesel poolel võisid seakasvatajad olla rahul lihahindadega, mis olid üle pika aja korralikult tõusnud ja lubasid tulevikku optimistlikumalt vaadata. Seda aga siiski mitte kauaks –suvel alanud tollisõja käigus kehtestas Hiina Euroopa Liidust imporditavale sealihale ajutised, anti-dumping -tollid 62,4% ulatuses, kui Peking leidis, et Euroopa eksportijad on müünud liha liiga odavalt võrreldes oma turuga. See ajen-

das eksportijaid otsima uusi turge või müüma liha koduturul madalama hinnaga, kuna Hiina turg muutus liiga kalliks.

Mõne aja pärast vähendati tollid uude vahemikku 4,9–19,8%, mis on endiselt märkimisväärne lisakulu impordile ja mõjutab Euroopa liha konkurentsivõimet Hiina turul. Selline olukord põhjustas liha ülejäägi Euroopa koduturul ja see suunas ka hinnad alla.

Suured tootjariigid (Saksamaa, Hispaania, Taani) kujundavad Euroopa sealihaturgu, sest kui näiteks Saksamaal langeb referentsihind, mõjutab see hindu ka Eestis, sest odav liha liigub vabalt üle piiride.

Täistsükliga seafarmis kasvatatakse sead üles algusest lõpuni.

Seakasvatajal tuleb lihakilole peale maksta

Sellest kõigest tingituna ongi seis Eesti lihaturul nutune, sest lihahinnad on taas kord drastiliselt langenud. Ida-Virumaa seakasvatusettevõtte Sigwar OÜ juhataja Margo Jäger ütleb, et kilohinnaga keskmiselt 1,45 eurot peab tootja lihale peale maksma isegi sellises ettevõttes, kus sööt kasvatatakse ise ja ka liha töödeldakse oma tööstuses. Jägeri sõnul tuleb tal seakasvatuses tekkivaid rahalisi auke lappida enda ehitusfirmast saadava tulu abil.

OÜ Sigwar on väärika vanusega ettevõte. 1993. aastal loodud osaühing harib Ida-Virumaal umbes 800 hektarit maad. Kasvatatakse teravilja, tali- ja suvinisu, tali- ja suviotra, rapsi ning hernest. Sealt tuleb peaasjalikult ka kogu sööt Sigwari sigadele ja jätkub ka jõusööta teistele müümiseks.

Ehkki loomasööt on omast käest ja ka sealiha väärindatakse kohapeal, on kõige selle majandamine ja majanduslik toimetulek paras kunsttükk. Sigwaril on täistsükliga seakasvatus ehk et sead kasvatatakse üles alates põrsastest ja realiseeritakse oma lihatööstuses. „Väiket ootja peabki olema mitmekülgne ja siin vaid ühte asja tehes hakkama ei saa. Täistsükliga seakasvatus eeldab väga heade spetsialistide olemasolu, sest kõik peab paigas olema: tõugude valik, aretus, võõrutamine, nuumamine jne. Oleme keskustest kaugel ja siia tippspetsialiste leida on väga keeruline. Pean oma inimesi igakülgselt motiveerima, sest heade

spetsialistide pärast käib ettevõtete vahel suur võitlus,“ kirjeldab Jäger.

Sigwaril on laudad Purtses ja hiljuti renoveeritud laut Varjal, kus on automatiseeritud põrsasigala, vabapidamisel emiste sigala ja nuumsigala. Jõusöödat ehasest tuleb täisväärtuslik sööt täisautomaatse söödasüsteemiga. Sigade

Kilohinnaga keskmiselt

1,45 eurot peab tootja lihale peale maksma isegi sellises ettevõttes, kus sööt kasvatatakse ise ja ka liha töödeldakse oma tööstuses.

heaolu ja kvaliteetne sööt ongi eelduseks kvaliteetsele lihale. Lisaks sellele on Sigwaris alati pööratud tähelepanu tõugude valikule ja aretusele, et saada heakvaliteedilist marmorjat liha toodete valmistamiseks.

Investeeringuvajadus sektoris on suur

„Seakasvatuses on nii palju asju, mis sõltuvad muutustest ühiskonnas ja majanduses. Ega tootja siin eriti midagi muuta saa. Sealihaga saaksime konkureerida ehk siis, kui mahud oleksid suuremad. Oleme palju vaeva näinud, aga vahendeid investeerimiseks ikka ei ole. Eelmisel aastal olin sunnitud ette võtma lauda renoveerimise, sest see praktiliselt kukkus kokku, oli eluohtlik,“ kirjeldab Jäger.

Sama asi on tema sõnul ka lihatööstuses. See nõuab suuri investeeringuid, aga mahud on väikesed, millega ei jõua suurtootmistega konkureerida, ja teadagi eelistab tarbija enamjaolt odavamat. Vaid teadlikumad teevad valiku kodumaise sealiha kasuks.

Jägeri arvates peab kuskiltpoolt seakasvatajaid järje peale aitama: „Mõned asjad peaks ikka riigi lahendada ka jääma. Ikka ja jälle ilmuva seakatkuga võitlemiseks on jäänud abinõud lahjaks, samuti pole võimalik praeguse hinnatasemega kaasaegseid tingimusi seakasvatuses luua. Tänapäevast tootmist ei saa korraldada kolhoosiaegsetes lautades.“

Praegusel ajal on üliolulised katku leviku takistamiseks vajalikud biooh utusnõuded, mis mõistagi nõuavad

Viimase aastaga on SAK-i tõttu sigade arv Eestis vähenenud pea veerandi võrra. Foto: Anni Õnneleid

loomapidajailt täiendavaid investeeringuid.

Vaja on pikka plaani

Eesti seakasvatuse keerulist olukorda vaeti eelmise aasta lõpul toimunud konverentsil ja püüti leida lahendusi kõige põletavamatele probleemidele. Regionaal- ja põllumajandusministeeriumis on välja töötatud seakasvatuse pikaajaline plaan. Selle plaani keskmes on

Liigume väiksemate

kaasaegsete poegimisfarmide suunas ja avame tänavu võimaluse taotleda investeeringutoetust, et tõsta tootmisvõimekust.

Loomade heaolu on järjest olulisem

2025. aasta septembris sõlmisid sigalates sügavallapanu kasutavad farmerid omavahel sügavallapanu seakasvatajate seltsinguleping. Selle eestvedajaks on sügavallapanu propageerija ja veendunud kasutaja

Made-Britta Eensalu Vasula Farmidest. Seltsingusse kuuluvad lisaks Vasula Farmidele Vinimex OÜ LääneVirumaalt, Jaagumäe talu Võrumaalt, Sääsepaju OÜ Jõgevamaalt ja Saara Lihameistrid Lääne-Virumaalt.

Seltsingu moodustamine on seasektoris omamoodi pretsedent. Seltsingu liikmete ühine eesmärk on hoida ja arendada sügavallapanu tehnoloogiat, mis loob sigadele loomupärase

ja avara elukeskkonna. Seltsinglased ühendavad jõu, et säilitada ja tutvustada Eestis seda traditsioonilist seakasvatusviisi, kus loomade heaolu käib käsikäes tootmise efektiivsusega. Sügavallapanukasvatus võimaldab toota kvaliteetset sealiha, pakkudes samal ajal sigadele funktsionaalset elukeskkonda.

„Tahame, et sügavallapanu kui sigade pidamise viis Eestis säiliks ja laieneks ning et sealiha tarbijal tekiks eetiline alternatiiv. Leiame, et nagu Lääne-Euroopas, nii ka Eestis on sügavallapanutootjad sigade heaolu eestkõnelejad,“ kinnitas üks seltsingu eestvedajatest Made-Britta Eensalu.

Sügavallapanu võimaldab sigadele luua loomuomase elukeskkonna.

Foto: Raido Haugas / Vasula Lihatööstus

Usaldusväärne partner põllumajanduses

üleminek kuni 2500 emisega kaasaegsetele poegimisfarmidele. Hinnanguliselt on vaja rajada kuus uut farmi koguinvesteeringuga ligikaudu 75 miljonit eurot.

Regionaal- ja põllumajandusminister Hendrik Johannes Terrase sõnul eeldab sektori taastumine selget ning pika vaatega lähenemist. „Seakasvatuss ektori taastumine vajab pikaajalist investeerimisplaani. Liigume väiksemate kaasaegsete poegimisfarmide suunas ja avame tänavu võimaluse taotleda investeeringutoetust, et tõsta tootmisvõimekust ja tugevdada toidujulge olekut,“ ütles Terras.

Sealihaga saaksime konkureerida ehk siis, kui mahud oleksid suuremad.

Aafrika seakatk levib Euroopas endiselt laialdaselt. Viirus on jõudnud taas Hispaaniasse, mis on Euroopa suurim sealihatootja.

Terrase hinnangul püsib nakkussurve metssigade kaudu ka Eestis endiselt kõrge, kuid seni võetud meetmed on olnud tulemuslikud. „Praeguseks on metsades kütitud üle 14 000 metssea. See näitab, et rahaline motiveerimine ja täiendavad tööriistad aitavad Aafrika seakatku levikut piirata ka looduses,“ ütles minister. Jahinduse pikaajaline eesmärk on hoida metssigade asustustihedus minimaalsel baastasemel – kuni kolm isendit tuhande hektari kohta. 2025/2026. jahihooaja sihiks on küttida 19 600 metssiga.

Riik peaks toetama müügiedendust

Regionaal- ja põllumajandusministeeriumi biomajanduse asekantsler Madis Pärtel ütles seakasvatuse konverentsil, et hoolimata kõigest ei ole Eesti lihat ootmine oma potentsiaali kaotanud, sest juba ajalooliselt on meil välja kujunenud tugevate lülidega tarneahel. Tema sõnul tuleks lühiajalises plaanis tegeleda SAK-i ennetusmeetmete rakendamisega farmides. Keskpikas plaanis tuleks mõelda Eesti sealiha müügiedenduse peale ja luua sealiha kvaliteedikava. Pikemas perspektiivis vajab sektor olulisi investeeringuid. Selles on palju tahke, aga ennekõike on raha vaja uute farmide ehitamiseks.

Ka kodumaine lihatööstus vajab uusi investeeringuid.

Foto: Argo Ingver / Delfi Meedia

Kodumaise sealiha tootmise edendamiseks vajalikud sammud:

• Bioohutuskavade väljatöötamine ja rakendamine.

• Kvaliteedikavade (loomade tervise ja heaolunõuetele vastavus) väljatöötamine ja rakendamine.

• Kodumaiste toodete selgem eristamine.

• Kodumaise tooraine ja toodangu kasutamise soodustamine kogu tarneahelas.

• Liha päritolu arvestamine riigihangete valikute hindamiskriteeriumides.

• Lihasektori riskijuhtimise kava (tootmisriskid, tururiskid, bioturvalisus) juurutamine.

• Digilahenduste kasutuselevõtt lihasektori tarneahelas, mis parendaks loomade heaolu ja liha kvaliteedi vaheliste seoste jälgimist ning tõstaks tootlikkust.

• Tõuloomade eksport ja uute turgude leidmine.

• Sõnniku väärindamine energiatootmisel.

Eesti üks suuremaid sealiha töötlejaid on Atria Eesti ning selle tegevjuht Meelis Laande tõi välja punktid, mida lihatööstused saaksid teha seakasvatuse toetuseks:

• Kohaliku toorme eelistamine.

• Täisahel farmist tööstusesse tagab tooraine.

• Investeeringute suurendamine tööstusesse konkurentsivõime tagamiseks.

• Algtootmisse investeerimine mahu ja sõltumatuse kasvatamiseks.

• Kasvatada kohalike brändide elujõulisust ja kodumaise toodangu eelistust.

• Koostöö jaekettide ja liitudega.

• Tagada toidutehnoloogilise oskusteabe säilimine nii koolis kui ka tööstuses.

Pikaaegse kogemusega LääneV irumaal tegutsev seakasvataja Ermo Sepp muretses seakasvatuse järjepidevuse pärast: „Meie põlvkonna seakasvatajad on praegu küsimuse ees: mida teha edasi? Kas investeerida tootmisse või lasta ruumidel ja tehnikal lõpuni kuluda ning seejärel tegevus lõpetada. Ma olen oma tootmist kapitaliseerinud kolme miljoni euroga ja arvan, et saaksin siin veel viis aastat jätkata. Siis on tootmine amortiseerunud ja endisel kujul enam ära ei tasu. Praeguses olukorras aga ei saa investeerimise peale mõeldagi, vaid vaatame, kuidas hädapäraselt toime tuleme. Praegu peaks seakasvatuses toimuma põlvkondade vahetus, nagu mitmes teises põllumajanduse valdkonnas, kuid tegelikult seda ei juhtu ja vanemad kasvatajad hakkavad väsima.“

METSAMASINATE LINTIDE MÜÜK

COMBY TRACK

Mõeldud metsatöödeks tihti vahelduva ja muutliku pinnasega maastikul.

Lindilabad on pikkustes 900, 1000, 1100 ja 1200 mm. Mitmekülgsete omadustega lindid aitavad teil metsatöid teostada ka väga kiiresti muutuva pinnasega metsas.

ECV KANDVAD LINDID

Maksimaalse kandevõimekusega.

CLT TRACK

Mõeldud metsatöödeks kuiva, kivise ja mägise pinnasega maastikul.

Lindilabad on pikkustes 820, 1000, 1100 ja 1200 mm. Maksimaalse vedavusega lindid aitavad teil metsatöid teha ka kõige raskemates tingimustes väga mägisel pinnal.

Lindilabad pikkustes 1000, 1100 ja 1200 mm. Aitavad teil metsatöid teha ka kõige raskemates tingimustes väga pehmel pinnasel.

ECV AGRESSIVE

Ülimalt kandvad ja ka suurpärase haardeomadusega.

Lindilabad pikkustes 900, 1000, 1100 ja 1200 mm. Maksimaalse kande- ja haardevõimekusega lindid aitavad teil metsatöid teha ka kõige raskemates tingimustes väga pehmel pinnasel.

Uus toetussüsteem annab

EL-i riikidele vabamad käed

Euroopa Liidu uus eelarve annab liikmesriikidele rohkem võimalusi otsustada põllumajandustoetusteks antava raha kasutamise üle. See võimaldaks ära teha suured investeeringud valdkondades, kus see vajadus on kõige põletavam.

Euroopa Liidu eelarves aastateks 2028–2034 on Eesti põllumajandustootmise toetuseks k avandatud 1,5 miljardit eurot, mis on umbes 500 miljonit vähem kui sellele eelneval eelarveperioodil. Samal ajal on Eesti põllumajandustootjate toetused jõudnud käesolevaks aastaks 80% tasemeni Euroopa Liidu keskmisest ja see sissetulekulõhe kompenseeritakse täiendavalt 546 miljoni euroga. Seega oleks varasem toetuste summa, 2,1 miljardit, justkui tagatud, kuid põllumehi

teeb murelikuks uus toetuste jagamise kord, mis muudaks oluliselt toetuste jagamise süsteemi.

Nimelt seisis Euroopa Liidu varasemates eelarvetes ühtse põllumajanduspoliitika (ÜPP) rahastus eraldi põllumajandusfondina, kuid uuel eelarveperioodil jagatakse toetusi riigiti ja kõikide poliitikate peale määratakse üks summa, mille jagamisel jääb otsustamisõigus peamiselt riikide valitsustele. See täiendav 546 miljonit lisatakse seega riigieelarvesse ja seda hakatakse jagama rahandusministeeriumi kaudu. Juba on kostnud valitsusliikmete seisukohti, et see raha ei pruugi tervikuna minna põllumajandusse, ja need

Kerli Ats: „Põllumeestelt oodatakse rohkem, aga rahastust tahetakse vähendada. Selline vastuolu ei ole enam talutav.“

signaalid annavadki põllumeestele alust muretsemiseks, et selle rahaga hakatakse „lappima“ ka teisi rahapuuduses olevaid valdkondi.

Raha täies mahus põllumajandussektorisse

Just see ajendaski Eesti PõllumajandusKaubanduskoda tegema avaliku pöördumise Vabariigi Valitsusele, milles kutsutakse valitsust üles langetama põhimõtteline otsus, et Euroopa Komisjoni ettepanekus Eesti põllumajandustootjate sissetulekulõhe tasandamiseks eraldatud vahendid suunataks täies mahus põllumajandus- ja toidutootmise toetamiseks. Pöördumises seisab, et põllumajandussektor on juba praegu väga keerulises olukorras. Viimased kolm aastat on sektor olnud kahjumis, mis kokku arvestatult ulatub sadadesse miljonitesse eurodesse. Samal ajal on juurde tulnud nõudeid kliimaeesmärkide, loomade heaolu, toidujulgeoleku tagamiseks. Kõik need eeldavad investeeringuid, mitte kärpeid.

Eesti põllumajandustootjate toetused on jõudnud 80%-ni EL-i keskmisest. Foto: Aldo Luud / Õhtuleht

„Põllumeestelt oodatakse rohkem, aga rahastust tahetakse vähendada. Selline vastuolu ei ole enam talutav,“ kirjutab pöördumises EPKK esinaine Kerli Ats. „Kui Eesti tootjad ei suuda investeerida, väheneb kodumaine toidutootmine, suureneb sõltuvus impordist ja see mõjutab lõpuks iga tarbija toidulauda.“

Kuna liikmesriikidel on senisest suurem vabadus oma põllumajandus- ja toidu s ektori täiendavaks toetamiseks, oleks õige aeg teha selle rahaga strateegilisi investeeringuid, mis suurte muutuste ajal toovad tulevikus mitmekordselt raha tagasi.

Ühtlasi tegi EPKK valitusele koostööettepaneku ja pakkus välja tegevusplaani, mis vastab nii Euroopa Komisjoni ettepaneku eesmärgile kui ka Eesti põllumajanduse tegelikele vajadustele ehk et investeeringuid tuleks teha sinna, kus olukord on kõige keerulisem. Põllumajanduse ja toidusektori

Kaasaegsetesse loomapidamishoonetesse investeerimine peaks olema uuel eelarveperioodil esmatähtis.

Foto: Ago Tammik / Delfi Meedia

vajadused oleksid järgmised: Rajada järgmise põlvkonna loomaheaolu nõuetele vastavad farmid.

• Seakasvatussektori taastamine.

• Linnuliha ja munadega isevarustatuse saavutamine.

• Veiste nuumafarmide rajamine.

• Teravilja väärindamine: loomakasvatussektoris söödateravilja tarbimise suurendamine.

Riigile on kohustuslik

rakendada väikepõllumajandustootjate toetust, mis sisuliselt on lihtsustatud rakendusskeem asendamaks vähenevat

põhisissetulekutoetust.

• Piima tootmise ja töötlemise mahu ning lisandväärtuse suurendamine.

• Aiasaaduste tootmismahu suurendamine, sh katmikaianduse arendamine.

• Esmatootmise ja toidutööstuse automatiseerimine.

• Töötlevas tööstuses kõrgema lisandväärtusega lõpptoodete arendamine.

• Põllumajanduse kõrvalsaaduste väärindamine materjalideks.

• Biogaasijaamade rajamine.

• Orgaaniliste väetiste tootmise ja kasutamise suurendamine.

• Keskkonna- ja kliimaeesmärke, sh muutustega kohanemist toetavad investeeringud.

Uue eelarvekavaga toetatakse väiksemaid

Põllumajandus- ja regionaalministeeriumi põllumajanduspoliitika osakonna juhataja Kristel Maidre selgitab, et uues eelarvekavas on kõige enam abi vajavate põllumajandustootjate rühmade hulka arvatud noored ettevõtjad ja uued tulijad, naised, pere- või väikepõllumajandustootjad, aga ka segatootmises ning looduslikust või muust piirkondlikust eripärast tingitud piirangutega aladel tegutsevad põllumajandustootjad.

Riigile on kohustuslik rakendada väikepõllumajandustootjate toetust, mis sisuliselt on lihtsustatud rakendusskeem asendamaks vähenevat põhisissetulekutoetust, mida võib maksta põllumajandustootjatele, kes tegelevad põllumajandusliku tegevusega ja aitavad aktiivselt kaasa toiduga kindlustatusele. Nende hulka loetakse ka väikepõllumajandustootjad, kelle põhitegevus ei ole põllumajandus, kuid kes tegelevad põllumajandusliku tegevusega vähemalt minimaalsel tasemel. Iga-aastase toetuse suurus ei ületa 3000 eurot ja ainult selle toetuse saajad ei pea täitma uue tingimuslikkuse süsteemi ehk kaitsetavade tingimusi.

Sarnaselt noorte ja uute põllumajandusettevõtjatega nähakse ette ka väikepõllumajandustootjate arendamise toetus, mille saamiseks tuleb esitada nõuetele vastav äriplaan. Toetust võib anda kindlasummalise maksena, mida võib kombineerida ka finantsinstrumendiga ja diferentseerida erinevate kriteeriumite alusel. Toetuse maksimaalne summa on 300 000 eurot.

AGROBAG - lihtne viis väetise laadimiseks ohutul ja kiirel viisil?

BIOSTAR - kiire umbrohutõrje. Muru kiire külvamise võimalusega jne.

Broneeri oma demonstratsioon kohe - ja proovi järele!

STONELESS - kiire ja lihtne viis põldudelt kivide kogumiseks!

Nüüd ka mudelid esilaadurile

Taimekaitse nõuab täpsust ja õiget ajastust

Ebasoodne ilmastik nõrgestab teraviljakultuure ja muudab need haigustele ning kahjuritele vastuvõtlikumaks. Kuigi ilmastik jääb alati põllumehe suurimaks riskiks, on võimalik tehnoloogia, teadmiste ja uute lahenduste abil selle mõju oluliselt vähendada.

Aasta algul peetud BASF Agro talveseminaril tõdeti, et Euroopa põllumajandus on tugeva regulatiivse surve all, kus viimase kuue-seitsme aasta jooksul on kaotatud üle 80 taimekaitses kasutatava toimeaine, samas kui uusi on lisandunud vaid üksikuid. See ahendab põllumeeste „tööriistakasti“ ja muudab saagi kaitsmise keerulisemaks, nõudes üha täpsemat digitaliseerimist ning innovaatiliste tehnoloogiate kasutuselevõttu. Innovatsioon ja täppispõllumajandus on ainsad viisid, kuidas säilitada tootlikkus keskkonnamõjusid vähendades. Talinisu kasvupind on aasta-aastalt suurenenud ja sellega seoses on kasvanud ka haiguste levik ning haiguste kontrolli all hoidmine vajab rohkem tähelepanu. 50% kahjudest tekitab tali-

nisu puhul helelaiksus, nisu pruunlaiksus ja ka fusarioos. Helelaiksuse puhul on eriti ilmekas, et teatud ilmastik suurendab haigestumisi. Samas võib märgata, et ilmastikust tingitud haigestumised sõltuvad ka mullaharimisviisist. Kõige suurem on nakkusoht, kui teravili külvatakse teravilja järel, mistõttu tuleks olla hoolikas külvikorra planeerimisel. Tõbe-

Talinisu kasvupind on aasta-aastalt suurenenud ja sellega seoses on kasvanud ka haiguste levik ning haiguste kontrolli all hoidmine vajab rohkem tähelepanu.

Taimekaitsevahendi pritsimisel on kõige olulisem õige ajastus.

Foto: Sven Arbet / Delfi Meedia

de vastu saab ka haiguskindlamate teraviljasortide valikuga.

Pritsimise ajaaken on väike

Samuti tasub vahetada preparaate. Kui on viis aastat sama fungitsiidi kasutatud, siis on aeg see välja vahetada teise vastu. Eestis on taimekaitse pritsimise ajaaken väga väike. Parim aeg fusarioosi vastu pritsimiseks on siis, kui 50% õitsemisest on alanud. See võib vahel olla päevade, vahel tundide küsimus. Jahedad kevaded ja tugevad tuuled on muutnud pritsimistööd üha keerulise maks. Kui varem sai varahommikuti või hilisõhtul rahulikus tuules töid teha, siis nüüd ei pruugi see õnnestuda.

Näiteks eelmise kevade niiske kasvuperiood tõi kaasa teraviljade nakatumise mükotoksiinidega. Selliseid olukordi on võimalik ennetada õigeaegse taime k aitse ja heade agronoomiliste võtetega. Kui haigus on põllul leitud, on rong tegelikult juba läinud. Taimekaitsetöid tuleb teha ennetavalt, mitte tagantjärele.

Talirapsil on samuti erakordselt palju erinevaid haiguseid ja kahjureid:

valgemädanik, fomoos, vertitsilloos, ebajahukaste jne. Kui sinna lisada ka kehvad talvitumised, on talirapsi kasvatamine muutunud eriti problemaatiliseks.

Nõrk taim on vastuvõtlik haigustele

Kõrgete hindade kontekstis püütakse kasutada vähem väetist, taimekaitsevahendeid, sageli ka vähem viljavaheldust. Tagajärjeks on see, et taimed on

nõrgemad. Taimekaitsevahendite tootjad teevad väga häid vahendeid ja ka meil kasutatav tehnika on Euroopa tipus, kuid sageli jäävad pisiasjad märkamata –milline on ilm ja kultuuride areng. Sageli optimeerivad põllumehed kulude kokkuhoidmiseks taimekaitsevahendite kulunorme. Kui kasutada minimaalset kulunormi, ei saa loota ka 100% efektiivsust. Kui tahame, et vahendil oleks haiguste tõrjel kuus nä-

dalat mõju, siis tuleb võtta ka maksimaalne kulunorm.

Umbrohutõrje täpsemail moel

Turustatud taimekaitsevahendid 2011–2024

Allikas: Statistikaamet

Umbrohutõrjevahendid on jätkuvalt enim müüdud taimekaitsevahendid. 2025. aastal turustati umbrohutõrjevahendeid 597 tonni ehk üle 80 tonni enam kui 2023. aastal. Lisaks müüdi neljandiku võrra rohkem putukatõrjevahendeid, kuid seenhaiguste tõrjevahendite turustatud kogused vähenesid võrreldes 2023. aastaga kümnendiku võrra.

Müügile lastud taimekaitsevahenditest moodustasid umbrohutõrjevahendid 76%, seenhaiguste tõrjevahendid 13%, kasvuregulaatorid 9% ja putukatõrjevahendid 1,6%. Viimastel aastatel on kasvanud umbrohu- ja putukatõrjevahendite turustatud kogused, samas kui seenhaiguste tõrjevahendite ning kasvuregulaatorite kogused on vähenenud.

Võrreldes Eestit teiste Euroopa Liidu liikmesriikidega, on siin turustatud taime kaitsevahendite absoluutkogused suhteliselt väikesed. Kasutusel oleva põllumajandusmaa pinna kohta müüdud taimekaitsevahendite koguste poolest oli 2023. aastal esirinnas Malta 10,3 kilogrammiga hektari kohta, järgnesid Küpros 6,8 ja Holland 4 kilogrammiga hektari kohta. Soomes oli turustatud kogus 1,43 kg, Leedus 1,05 kg, Lätis 0,85 kg, Eestis aga 0,79 kg hektari kohta.

Uudne täppis-umbrohuäke

Kverneland on tulnud turule uudse täppis-umbrohuäkkega Arcadia. Maksimaalse mitmekülgsuse, töökindluse ja tugevuse tagamiseks loodud ning testitud umbrohuäke sobib mehaaniliseks umbrohutõrjeks reakultuurides, tera- ja köögiviljades, sealhulgas peenardele või vagude harjadele istutatud kultuurides. Selle uue lahendusega võimaldab Arcadia nii „pimedat rohimist“ varajases kasvufaasis kui ka juba arenenud kultuuride tõhusat umbrohutõrjet.

Arcadia täppis-umbrohuäke eemaldab umbrohud juurte väljatõmbamise ja pinnale viimise teel, kus nad kuivavad. Sel moel muutub taime taaskasv praktiliselt võimatuks isegi risoomiliste umbrohtude puhul, mis on tuntud oma vastupidavuse poolest.

Lisaks umbrohutõrjele soodustab täppis-umbrohuäke murendavat ja tasandavat efekti, parandades mulla struktuuri. Lõhkudes pärast vihma tekkinud koorikuid, toetab see seemnete tärkamist ning parandab vee ja õhu ringlust mulla pealmises kihis. Need tegevused stimuleerivad mulla bioloogiat ja

füüsikalis-keemilisi protsesse, suurendades lämmastiku sidumist ning kiirendades mineralisatsiooni ja biomassi arengut. Arcadia äkkel saab piide survet ja nurka sõltumatult reguleerida ning seda võib teha töö ajal traktori kabiinist hüdraulilise juhtimisega. Reguleeritav tugiratta asend tagab ühilduvuse erinevate reakultuuride ja harjakonfiguratsioonidega.

Esimesed turule jõudvad mudelid on 12,2 m töölaiusega, millele järgnevad ka teised mudelid.

Kverneladn Arcadia täppis-umbrohuäke.

INO HOOLDUSNIIDUKID FEMAC VÕSALÕIKURID

Niidu laius 102 cm kuni 790 cm

Reavahe niidukid.

Viljapuuaiad, karjused, päikesepargid.

Haljasalade ja karjamaade niidukid kuni 7,9 m.

Väiketraktorite niidukid.

Niidukid ekstreem tingimustesse. Kraaviniidukid küljele liikuva poomiga.

Muruniidukid väiketraktoritele. Metsaniidukid.

Ekskavaatoritele 1,2-30 t, niidulaius 60-180 cm

L aaduritele 70-120 hj, niidulaius 160-180 cm

T raktoritele 110-280 hj, niidulaius 160-225 cm

T REV uut tüüpi võsapurustid, mille esimene ja tagumine külg on ühesugused, laialt avatud.

Sobib hästi ekskavaatoriga edasi-tagasi tööliigutuseks. ekskavaatoritele, laaduritele, traktoritele Metsa-, aia- ja põllumajandustehnika

Kontor: Üksnurme tee 16b, Saku info@bravotehnika.ee/ +372 56 2000 10

Alari Sukamägi 5664 0889 alari@agriland.ee www.agriland.ee/teenused

Pakume kvaliteetset ehitusteenust nii Eestis kui Soomes. ehitusvahendus ja tööjõurent.

Leiame alati parima pakkumise oma klientidele.

Meie klientide seas on nii juhtivad ehitusettevõtted kui ka erakliendid.

• Biopuhastid, septikud

• Paakhaagised

• Veemahutid multilift-raamil

• Jalgadel veemahutid

• tugevdatud klaasplastist veemahutid (2–20 m

3)

• loksumisvastased vaheseinad

• UV-kaitsevärv

Lisad:

• küljeriiulid

• täitmispump

• automaatjooturid

P ik k 12 , V ää ts a , Järvama a Tel 5344 3556 , 384 060 5

in f o@plas t eko r.ee

• kastmissüsteem www.plastekor.ee *ENIMMÜÜDUD

• PÕLLU- JA KARJAMAADE TAASTAMINE

• KÄNDUDE JUURIMINE, FREESIMINE

• VÕSA, RAIDMETE, METSA JA MÄTASTE FREESIMINE

• MAAPARANDUS- JA KAEVETÖÖD

Lambavill ootab taasavastamist ja väärtustamist

Eesti lammaste vill on endiselt alakasutatud.

Lambaid kasvatatakse Eestis enamasti liha saamiseks või pärandniitude hooldamiseks, kuid lambavilla kasutamisega on meil aastaid olnud üsna kehvad lood. Ometi on lambavilla väärindamine meil kasvutrendis võrreldes mõne aasta taguse olukorraga, nagu näitab Katti Muru oma 2024. aastal tehtud Viljandi kultuuriakadeemia magistritöös.

Sealt saab lugeda, et hinnanguliselt leiab kuni 80% Eesti villast ühel v õi teisel moel tee töötlemisse.

Samas ei tähenda see vaid traditsioonilist lõngaks ketramist, villa realiseerimiseks on tekkinud päris uued ja kaasaegsed võimalused. Nii näiteks toodab ettevõte Woola lambavillast pakkematerjale ja Villatoode OÜ kaubamärgi Mää all villagraanuleid, looduslikke multše ja peenravaipu. 2023. aastal kasutasid Woola ja Mää toorainena ära ligikaudu 60 tonni villa.

Villavabrikutesse jõuab väike osa, umbes 7%, eestimaisest lambavillast. Villavabrikud eelistavad kodumaisele välismaist toorainet, sest meie vill on ebaühtlasem, määrdunud ja vanunud.

Villavabrikud eelistavad kodumaisele välismaist toorainet, sest meie vill on ebaühtlasem, määrdunud ja vanunud.

Eesti lambakasvatajad ei taha leppida meie lambavilla praeguse kvaliteediga ja seetõttu arutasid lambakasvatajad, villatöötlejad ja käsitöölised aasta algul toimunud innovatsioonipäeval, kuidas muuta hetkel vaid kulureal olev lambavill reaalseks tuluallikaks.

On selge, et lambavilla väärindamist takistavad kaks puudujääki: Eestis puudub ühtne villastandard ja keskne villajaam, mis pakuks tootjatele villa klassifitseerimise ja pesemise teenust.

Ilma nendeta on keeruline luua toimivat turgu, tagada kvaliteeti ning kasvatada villast saadavat tulu.

OÜ Woola valmistab lambavillast keskkonnasäästlikke pakkematerjale, nagu villaümbrikud, -karbid ja -lehed. Enne seda aga peavad nad villa transportima Euroopa pesulatesse ja sealt tagasi.

Villajaam ja villa pesemise teenus

Villa sorteerimine ja pesemine on väga töömahukas ning iga lambakasvata -

ja seda käsitsi teha ei jõuaks. Suureks abiks oleks see, kui Eestis oleks keskne villjaam, kus vastavate masinate abil saaks vill sorteeritud ja pestud. Puhast ja pestud villa on nii tootjatel kui ka käsitöölistel lihtsam edasi väärindada, mis omakorda tõstaks villast saadavat tulu.

Villastandardi loomine võiks toimuda projekti raames ja selle projekti teostamiseks on Eestis juba olemas motiveeritud inimesed, head kontaktid teiste riikide asjatundjatega ning tehtud teadusuuringuid.

Samas tuleb arvestada, et Eesti lammaste hulk võib jääda villajaama jaoks liiga väikeseks, mis ei pruugi seadmete ostu tagasi teenida. Villa pesemine nõuab kaasaegsetele keskkonnanõuetele vastavaid tehnoloogiaid ja vajalik on kaasata projekti ka teadus-arendusasutused. Algne investeering villajaama on suur, mistõttu oleks väga vajalik riigi toetus.

Villastandardit vajaks nii tootja kui ka töötleja

Villastandard aitab aru saada villa omadusest ja sobivustest erinevateks toodeteks. Tootja saab selle abil aru, milline on tema lammaste villa kvaliteet ja mida ta peaks selle parandamiseks ette võtma. Villastandardi loomine võiks toimuda projekti raames ja selle projekti teostamiseks on Eestis juba olemas motiveeritud inimesed, head kontaktid teiste

Lambavilla kasutus Eestis

riikide asjatundjatega ning tehtud teadusuuringuid.

Olemas on sektori tugev huvi ja vajadus ning olemasolevate töötlejate, villaveskite ja Villavahetuse veebikeskkonna eestvedajate teadmised ning kogemused. Villastandardi loomine vajab samuti rahastust, mis suurima tõenäosusega võiks tulla riigilt.

Lambakasvatajad arutlesid ka mobiilse teenuse võimaluse üle, mis võimaldaks villa talus kohapeal purustada ja graanuliteks pressida. Villa transportimine kaugel asuvasse töötlemiskohta on tootjale kulukas ja sageli saab villa talus kohapeal väetisena kasutusele võtta.

Sellist teenust võiksid pakkuda näiteks mobiilse seadmega lambapügajad. Eestvedajateks võiks siingi olla just erialaliidud.

Villa väärtust tuleb esile tõsta Villa peetakse endiselt väheväärtuslikuks kõrvalproduktiks, mis pärsib nii nõudlust kui ka pakkumist. Seetõttu peab kogu sektori toimimise parandamiseks tõstma teadlikkust villa omadustest, kasutusvõimalustest ja väärtusest nii lambakasvatajate, töötlejate kui ka tarbijate seas, et villa staatust tõsta. Selle teema arendamine aga eeldab valdkonnaüleseid eestvedajaid, tugevat kokkuostu ja töötlemise süsteemi ning kommunikatsiooni. Olulise kokkuostu korraldamise komponendina oleks ka siin vaja villastandardi loomist. Villast suurema tulu saamine on oluline pärandkultuuri elus hoidmiseks ja jätkusuutlikuks majandamiseks. Kuna villa hind on madal, Eesti väike, lambaid vähe ja hajali, siis kokkuostu ja müügi korraldamisega saab tootjaid toetada.

Töötamiseks loodud

ALLROUND WORK kindasari.

Õige kinnas pakub kaitset ja istub mugavalt kätte.

DuraLine+

Sünteetilisest nahast töökindad

Universaalne kinnas üld- ja täppistöödeks

A+ klassi sünteetilisest nahast peopesa

Väga hea tunnetus ja haare

Kulumiskindel ja vastupidav konstruktsioon

Veniv ja hästi istuv randmeosa

EN 388:2016 + A1:2018 (3131X). Kat. 2

Sobib kuivadesse töötingimustesse

4,90 €

TouchGrip sünteetilisest nahast pressitud mustriga töökindad

Pehme pealismaterjal ja õhuke fliisvooder

Silikoonpunktid peopesas

Puutetundlikud sõrmeotsad

Helkurelemendid käeseljal

EN 388:2016+A1:2018 (2.1.1.1.X) Kat. 2 Sobivad vabaajaks ja sportimiseks 8,30 €

« ALLROUND WORK »

MUGAVUS. KAITSE. FUNKTSIONAALSUS. STIIL.

Loodud professionaalidele, kes puutuvad päeva jooksul kokku erinevate tööülesannetega.

Pingutuseta haare.

Vastupanuta liikuvus.

Kasutusmugavus.

TAMREX Allround Work töökindad: stabiilsed ja järeleproovitud lahendused, millel on lai kasutus erinevates tööstusharudes. Alates laotöödest kuni paigalduseni, hooldustöödest kuni välitöödeni – nõue on sama. Kinnas, mis kohandub erinevate töödega.

Professionaalsete töökinnaste alustala!

Märtin Rõõmusaare juhitud Koksvere veskis jahvatatakse kohapeal kasvatatud mahevilja. Foto: Sven Arbet / Delfi Meedia

Maheteraviljakasvataja peab olema mitmekülgne

Tänapäeva eduka teraviljakasvataja kuvandi kohaselt on tal vähemalt tuhat hektarit põllumaad ja sealt koristatud saak müüakse börsil maha, laaditakse laevadele ning veetakse Eestist välja. Seetõttu on Märtin Rõõmusaare ettevõte, kus kasvatatakse mahevilja ja see ka toodeteks väärindatakse, päris erandlik.

Märtin Rõõmusaare Raismikuoja talus on 250 hektarit põllumaad, millest maheteravilja all on 150 ha. „Proovime oma külviplaanide tegemisel lähtuda veski vajadustest, muidugi tuleb arvestada ka PRIA nõudmiste ja viljavaheldusega. Kasvatame kõiki tavalisi teravilju: nisu, otra, rukist ja speltat, vähemal määral ja vahekultuuridena tatart, hernest, sinepit ning õlikultuure. Veskis on osanikuks ka Mikk Reier Sakala Mahetalust, kel on üle 300 hektari maid ja kellega koos külviplaane arutame. Vilja jahvatame Koksvere veskis, kust tuleb aastas umbes 70 tonni erinevaid teraviljatooteid,“ selgitab Rõõmusaar. Et Märtinist sai teraviljakasvataja ja veskimees, oli teatud mõttes asjade loo-

giline käik: „Olen tegelikult neljandat põlve veskimees ja minu teekond sellele ametipostile on läinud kuidagi iseenesest. Minu vanavanaisal oli Pärnu jõel vesiveski, kus tehti peamiselt loomasöödaks sobilikku jahu. Taasiseseisvumise järel talude taastamise aegu hakkasid mu vanaisa ja onu Raismiku -

Kasvatame kõiki tavalisi teravilju: nisu, otra, rukist ja speltat, vähemal määral ja vahekultuuridena tatart, hernest, sinepit ning õlikultuure.

oja talus teravilja kasvatama. Vilja jahvatati esialgu Juuru veski ja hiljem juba oma Raismikuoja veskis.

Tollal müüdi jahu peamiselt kodunt kohalikele inimestele, kes teadsid küsima tulla. Samuti käidi jahu müümas erinevatel turgudel ja laatadel. Märtin oli vanaisaga ikka kaasas, terve Eesti sai läbi sõidetud.

Kui vanaisa tervis 12 aastat tagasi halvenes, tuli Märtinil nii teraviljakasvatus kui ka veski majandamine üle võtta. Hakatuseks hangiti Austriast uus kiviveski ja mõni aasta hiljem õnnestus osta osalus Koksvere veskis. „Koksvere veski kunagine peremees Ants Tamme oli soetanud suure valts- ja lisaks haamerveski. Aasta hiljem võtsime vastu otsuse liita kaks veskit üheks ja nii olemegi edasi läinud Koksvere veskiga. Raismikuoja jäi teravilja kasvatama,“ selgitab Märtin.

Valtsveski teeb püülijahu ja annab kõrvalsaadusena kliisid ning mannat. Haamer- ja kiviveskist tuleb täisterajahu. Valtsveskil on kuus erineva suurusega valtspinki, mis võimaldab saada erineva fraktsiooniga jahusid.

Raismikuoja

Mahetooted koolidesse ja lasteaedadesse

Valtsveski võimaldaks jahvatada 3–4 tonni vilja päevas, aga enamasti töötab ta poole väiksema jõudlusega. „Lattu me ei tooda, teeme enamasti seda, mida meilt on tellitud,“ selgitab Rõõmusaar. „Suurtesse poekettidesse pole me siiani väga pressinud, see nõuaks vahendajaid või täiendavat meeskonda. Kõige olulisemad ja pikaajalisemad lepingupartnerid on meile erinevad haridusasutused ning pagaritöökojad. Tänu sellele, et riik toetab lasteasutuste sööklates kodumaise mahetooraine kasutamist, tellitakse pudrumaterjal ja jahud meilt. Me varustame peaaegu kõiki Tartu haridusasutusi, samuti koole-lasteaedu Tallinnas, Viljandis, Pärnus ja mujal. Kõige nõutumad on meie toodangust kaerahelbed ning kolme- ja neljaviljahelbed. Samuti on järjest nõutumad erinevad mannad. Teeme mannat nii nisust, speltast, rukkist kui ka odrast, just viimane on saanud viimasel ajal väga palju positiivset tagasisidet. Meie mannad erinevad suurtootjate omast, sest on veidi tumedama värvusega, kuna manna hulgas on rohkem kliisid, mis on tervisele kasulikud kiudained.“

Ehkki veski põhitoodanguks on mahedad teraviljatooted, jahvatatakse ka aastas umbes 15 tonni tavavilja vastavalt nõudlusele ja pakutakse ka jahvatamise teenust. Viimasel ajal on teraviljakasvatajad hakanud üha rohkem oma vilja veskisse tooma, et saada tooteid kas enda tarbeks või ka müügiks.

Veski töötab peaaegu iga päev, vaid neljapäeval-reedel, kui kaup välja saadetakse, on siin enamasti vaikus. Iga päev on tööl kolm inimest ja lisaks Märtin juhatajana. Veski hoolduseks ja remondiks aga kutsutakse välja spetsialistid, kes seda masinavärki paremini tunnevad: „Eestis praegu möldreid kuskil spetsiaalselt ei koolitata, aga selle töö saab kohapeal ära õppida. Meie mölder on näiteks hariduselt hoopis pagar. See tähendab, et jahu kvaliteedis ja omadustes orienteerub ta hästi ning kui sellele lisandub

Koksvere jahud erinevad suurtootjate omadest selle poolest, et neis ei kasutata jahuparandajaid.

ka tehniline taip, on see selle töö jaoks ideaalne.“

Rõõmusaar lisab, et Koksvere jahud erinevad suurtootjate omadest selle poolest, et neis ei kasutata jahuparandajaid. „See tähendab, et teeme tooteid toidukvaliteediga kodumaisest teraviljast. Kui suurtootmises on oluline jahu ühtlane kvaliteet, siis meil võib see erinevate viljapartiide puhul olla veidi erinev. Seetõttu saadame pagaritele igast uuest partiist väikese saadetise, millest saab teha prooviküpsetamise. Mölder ei saa pagari soovide järgi jahvatada, küll aga saab pagar vastavalt jahule küpsetamist sättida,“ selgitab Märtin.

Mahetooteil on austajaid piisavalt

Rõõmusaar kinnitab, et praeguses majandusolukorras suuri laienemisplaane ei peeta, olulisem on hoida stabiilsust: „Muidugi oleks hea, kui saaksime investeerida veidi pakkimismasinatesse ja laopindade laiendamisse, kuid viimasel ajal on üldkulud nii kiiresti tõusnud, et vaba raha on kogu aeg ringluses. Kuid eelmisest aastast kokkuvõtteid tehes olin päris üllatunud, kui leidsin, et olime kasumi osas teinud isegi pisikese tõusu. Loodame, et nii läheb ka edasi. Oleme ju tegelikult nišitootjad, aga teadlikke ostjaid jagub meile just parasjagu.“

Eelmisel aastal hakati tõsisemalt tegelema ka turunduse ja reklaamiga. „Varem ma sellele väga ei mõelnud, aga sain tagasisidet, et paljud ei olnud meie toodetest kuulnudki. Leidsin partnerid, kes abistasid meid kodulehe, reklaami ja turunduse osas, oleme loonud oma kaubamärgi ja muutunud rohkem nähtavaks ka sotsiaalmeediakanalites. See ongi meile juba tuntust toonud ja aidanud kaubavalikut tutvustada ning küllap ka müüki edendada,“ ütleb Rõõmusaar.

Koksvere veskis tehakse erineva fraktsiooniga teraviljatooteid püülist kuni manna ja kliideni. Foto: Sven Arbet / Delfi Meedia

• Silohoidlate parandus ja lekete peatamine

• Betoonpindade kaitse ja parandus

• Lägamahutite kaitse

• Vanade /uute keldrite hüdroisolatsioonitööd

• Injkteerimine (veelekete peatamine)

• Vanade tuletõrjemahutite rekonstrueerimine

Kas lihaveisekasvatus suudab surve all kasvu jätkata?

„Lihaveisekasvatus on Eestis jõudnud punkti, kus head lihahinnad ei tähenda veel head aastat ega vajalikku taastumist,“ ütleb Eesti Lihaveisekasvatajate Seltsi esinaine Jane Mättik.

Mättiku hinnangul oli sektor 2025. aasta lõpuks küll stabiliseerunud, kuid seisab silmitsi otsustega, mis määravad, kas alanud aasta toob taastumise või uue taandumise. Maailmaturu veiseliha defitsiit, noorte huvi ja keskkonnavaate muutus annavad lootust, ent kasvavad kulud, maksud, poliitiline ebakindlus ja üle tootjate peade tehtavad otsused seavad sellele lootusele ranged piirid.

„Liha müügihindade järgi võiks öelda, et aasta oli väga hea, aga tegelikult oli see ikkagi keeruline aeg,“ ütleb Mättik. Seetõttu jääb hinnang vaoshoituks: kolm plussi – mitte edulooks, vaid mär-

giks, et sektor jäi ellu ja nöör kaela ümber läks veidi lõdvemaks.

Taastumisest on ennatlik rääkida

2025. aasta suurimaks võiduks peab Mättik seda, et lihaveiste arvukuse järsem langus jäi viimaks pidama. PRIA andmeid vaadates jäi lihaveiste üldarv võrreldes eelmise aasta lõpuga ligikaudu 500 looma võrra plussi. „See on oluline, sest varasematel aastatel nägime ainult langust,“ sõnab ta.

Samas ei tähenda see, et sektor oleks hakanud taastuma, sest amm le hmade arv on jätkuvalt vähenenud ning tootvaid loomi on veidi üle saja lehma vähem. Mättiku hinnangul viitab see sellele, et tootjad on hoidnud alles pigem tapaloomi, sest head hinnad muudavad nende kasvatamise soodsate sisendhindade puhul tasuvamaks. See on ratsionaalne otsus, kuid see ei tugevda sektori vundamenti.

Viimase viie aasta jooksul on lihaveisekasvatus kaotanud ligi 20% oma mahust. „Praegu oleme lihtsalt nii sügavas madalseisus, et juba see, kui langus peatub, tundub võiduna. Kas ja millal

hakkab sektor uuesti kasvama, näitab aeg ning see sõltub väga paljudest erinevatest teguritest,“ mõtiskleb ta.

Toetuste tõus vajas eeltööd Üheks olulisemaks töövõiduks peab Mättik seda, et ministeeriumi ametnike abil küsiti Euroopa Komisjonilt luba tõsta loomade otsetoetuste ühikumäärasid maksimaalse lubatud piirini. See võimaldas tõsta ammlehma toetust ja paljudele tootjatele laekus detsembri alguses eelmise aastaga võrreldes veidi rohkem raha.

„See päring Euroopa Komisjonile tehti eelmise ministri Piret Hartmani ametiajal ja luba saadi enne tema ametist lahkumist,“ selgitab ta. Kevadel oli juba teada, et hinnatõusuks on lootust, kuid samas öeldi ka otse, et ühikumäära lõpliku otsuse teeb alati ametis olev minister. „Õnneks seda tagasi ei keeratud ja siinkohal suur tänu nii minister Terrasele kui ka ametnikele, kes selleks tööd tegid.“

Eelmine näide annab ilmekalt edasi seda, kui haavatav on sektor poliitiliste tsüklite suhtes. Sama otsus oleks võinud jääda tegemata, kui ajastus või poliitiline tahe oleks olnud teine. Samal ajal ei var-

Hüdraulika pumpade ja mootorite diagnostika, remont ja müük

Hüdraulika silindrite remont, müük

Oleme abiks sinu masina või seadme tehnilise probleemi lahendamisel

Viimase viie aasta jooksul on lihaveisekasvatus kaotanud ligi 20% oma mahust.

ja Mättik ka selle toetusetõusu varjupoolt. „See sai ju tulla vaid viimastel aastatel sektorist lahkunud kasvatajate ja likvideeritud loomade arvelt,“ ütleb ta. Ellujäänud said rohkem toetust, lahkujad aga kõrgete realiseerimishindadega tagasi oma seni tehtud investeeringud. Ühe jaoks päästerõngas, teise jaoks lõpp-punkt.

Karjatamise pikem mõju

Tulevikku vaadates näeb Mättik lihaveisekasvatuses suurt kasutamata potentsiaali, eriti seal, kus lihaveise- ja teraviljasektor leiaksid üles ühised huvid ning konkurents jääks tagaplaanile. Üheks lootustandvaks märgiks peab ta ka noorte huvi sektori vastu – nii peretalude ülevõtmiste kui ka uute lihaveisekarjade loomise kaudu.

„Väga palju on küsitud lihaveiste ostmise kohta. Suur osa viimasel ajal noortaluniku toetuse saajaist asub tegutsema

Hüdraks OÜ, Pärnu

GSM: +372 555 36366

GSM: +372 55 36003

E-mail: info@hydraks.ee

Lihaveiste karjatamisest on mulla tervisele oluline kasu.

või juba tegutseb lihaveisekasvatusega.

See tähendab, et kas tekivad uued karjad või vähemalt jätkatakse esivanemate tööd,“ kinnitab ta.

Sama oluline on Mättiku hinnangul muutuv arusaam lihaveiste rollist keskkonnas. Rahvusvaheliselt jõuab üha enam kohale, et karjatatavad loomad ei ole probleem, vaid bioloogiline tööriist ökosüsteemide parandamiseks – alates mullaviljakusest kuni elurikkuseni.

Sellest loogikast lähtuvalt on Eesti Lihaveisekasvatajate Selts astunud sammu, mida Mättik peab märgiliseks: pöördutud on otse teraviljakasvatajate poole, pakkudes arutelu ja koostööd – et lihaveisekasvatajad saaksid karjatada loomadega teravilja külvikorras olevatel maadel ja et kasvaks mulla elurikkus ning orgaanilise aine sisaldus.

Tema sõnul on mujal maailmas hakanud teraviljakasvatajad mõistma, et intensiivne harimine ja ainult mineraalväetiste kasutamine on viinud maa kurnamiseni ning senine mudel ei tööta lõpmatuseni.

Mättik rõhutab, et selliste lahenduste mõju ei ole kindlasti kiire ega kergesti

Ellujäänud said rohkem toetust, lahkujad aga kõrgete realiseerimishindadega tagasi oma seni tehtud investeeringud.

mõõdetav. „Karjatamise kasu ei ole kohe Excelis näha. See on pikaajaline mõju, mis avaldub aastate jooksul, mitte ühe toetusperioodiga,“ ütleb ta. Just seetõttu peab ta oluliseks, et sektorid õpiksid üksteist toetama, mitte konkureerima samade nappide ressursside pärast. Võitjad on siin lõpuks mõlemad.

Kulusurve kasvab kiiremini

Kuigi maailmaturul püsib veiseliha defitsiit ja realiseerimishinnad on Mättiku hinnangul praegu pigem head, ei tähenda see sektori jaoks automaatselt turvatunnet. „Hinnad võivad olla küll kõrged, aga samal ajal on kasvanud ka sisendite hinnad ja maksud,“ ütleb ta. Eriti teravalt toob ta esile maamaksu ja riigimaade rendihindade tõusu, mis hakkavad ot-

seselt mõjutama tootjate igapäevast majandusloogikat.

Mättiku sõnul on olukord juba praegu selline, et paljudel juhtudel kulub kogu põhisissetuleku toetus maarendi maksmiseks. „Kui nüüd uued maksut õusud sellele veel peale tulevad, siis tähendab see sisuliselt, et hea lihaveisehind ei päästa enam midagi,“ nendib ta. See seab tootjad valiku ette, kus turuhind ja toetused ei kata enam tegevuse tegelikke kulusid ning jätkamine muutub pigem missiooniks kui majanduslikult põhjendatud otsuseks.

Just siin näeb Mättik suurimat riski 2026. aastasse vaadates. Kui kulusurve kasvab kiiremini kui poliitiline arusaam sektori tähtsusest, võivad head hinnad osutuda ajutiseks leevenduseks, mitte lahenduseks. „Me ei saa rääkida sektorist, mis peaks ise hakkama saama, kui samal ajal tõstetakse tema püsikulusid ja vähendatakse toimetuleku- ning konkurentsivõimet otsustega, mida ta ise ei kontrolli ja milles kaasa rääkida ei lasta,“ ütleb ta. Sellises olukorras ei ole küsimus enam üksikute tootjate toimetulekus, vaid kogu lihaveisekasvatuse kui

majandus- ja keskkonnaharu püsimajäämises.

Huvikaitse ja teadmiste roll 2026. aastasse vaadates ei seo Jane Mättik oma ootusi ühe eelarveaasta või hinnatsükliga. Lihaveisekasvatus on tema sõnul aeglase käibega sektor, kus ühe aastaga ei juhtu kuigi palju, kuid kus valed otsused jätavad sellegipoolest pika varju ja tugeva jälje. Seepärast loodab ta, et muutub laiem arusaam põllumajanduse rollist riigi tasandil.

„Toiduga isevarustatust tuleks käsitleda samasuguse strateegilise küsimusena nagu riigikaitset − see peaks olema nii eilse, tänase kui ka tulevase valitsuse jaoks elementaarne, pikaajalise vaatega ja järjepidevate otsuste kompleksne käsitlus ning elluviimine,“ ütleb ta. Kui riik ei pea täna kohalikku toidutootmist oluliseks, ei saa seda hiljem kriisiolukorras kuidagi üleöö taastada.

Mättik jälgib tähelepanelikult ka avalikku arutelu ja märkab muutust hoiakutes. Teda julgustab, et tavainimesed

Lihaveisekasvatajad

saaksid

karjatada

loomadega teravilja külvikorras olevatel maadel, et kasvaks mulla elurikkus ning orgaanilise aine sisaldus.

väljendavad üha selgemalt toetust kohalikule toidule ega ole nõus sellega, et Eesti toidutootjate heaks ei astuta julgemaid ja selgemaid samme. Samas näeb ta probleemina ka eestlastele omast liigset alandlikkust. „Teistes riikides nõuavad põllumajandustootjad oma õigusi palju jõulisemalt. Meil kipub seda julgust kõvasti puudu jääma,“ sõnab ta, viidates ka rahvusvahelistele protestidele ja aruteludele, kus oodatakse tugevamat huvikaitset.

Just siin näeb Mättik seltside ja esindusorganisatsioonide rolli ning tugevamat koostööd kõikide sektorite huvide

eest seismisel, sest põllumajandustootjate osakaal elanike koguarvust on väga väike. Edusammudest rääkides toob ta välja, et Eesti Lihaveisekasvatajate Selts on viimastel aastatel panustanud teadlikult teadmussiirdesse – AKIS-e (põllumajanduse teadmiste ja innovatsiooni süsteemi) programmi raames korraldatud infopäevad, seminarid ja konverentsid on saanud tootjatelt positiivset tagasisidet.

„Selle kasu ei ole alati kohe rahas mõõdetav, aga see tõstab tootjate teadlikkust ja kogu sektori keskmist taset,“ ütleb ta. Sama kehtib ka ühiselt korraldatud välisreiside kohta: viimane Kanada kogemus avas paljude osalejate silmad nii mõnegi praktika osas, näidates, kuidas lihaveisekasvatust mujal mõtestatakse ning milliseid järeldusi paneb see tegema tarbija rolli kohta.

Tarbija teadlikkus kasvab

Lihatarbimise juurde tagasi tulles märgib Mättik, et kuigi veiseliha tarbimine on Eestis teiste lihaliikidega võrreldes

endiselt madalaim, näitas just lõppenud aasta selget muutust tarbijakäitumises. Kohalik lihatarbija on muutunud märksa teadlikumaks: üha sagedamini otsitakse otsekontakte loomakasvatajatega ning eelistatakse liha osta otse farmist.

Selline valik toetab lühikest tarneahelat ja annab kindluse, et liha on toodetud kontrollitud ning usaldusväärsetes tingimustes. Farmide ja loomade elu saab jälgida nii kohapeal kui ka meediakanalite kaudu, mis loob läbipaistvuse ja kinnitab, et tegemist on meie endi rohumaadel, ilma GMO-söötade ja kasvuhormoonideta kasvanud loomade lihaga.

Teadlikkuse kasv väljendub ka selles, et liha kvaliteeti osatakse hinnata varasemast nüansirikkamalt – vaadatakse rasvasust ja marmorsust ning söögitegemiseks valitakse üha sagedamini eri tükke ninast sabani, mitte ainult sisefile ed. See näitab, et tarbija väärtustab nii maitset, tervislikkust kui ka jätkusuutlikku mõtteviisi.

Mättik toob möödunud aastast välja ka isiklikult positiivseid kogemusi. Tema sõnul on kasvanud rahulolev lihaklientuur ja lisandunud uusi ostjaid, nende

Kui

kulusurve kasvab kiiremini kui poliitiline arusaam sektori tähtsusest, võivad head hinnad osutuda ajutiseks leevenduseks, mitte lahenduseks.

seas ka endisi veganeid, kes on liha juurde tagasi tulnud. Samuti on tal olnud hea meel pakkuda kvaliteetset ja toitainer ikast lihaveiseliha inimestele, kes maadlevad igapäevaselt autoimmuunhaigustega ja otsivad oma toidulauale puhast, tervist toetavat valikut.

Tema hinnangul ei ole lihaveiseliha pelgalt „kallis toiduaine“, vaid oluline osa tasakaalustatud toitumisest ja hea tervise hoidmisest – ning selle eest saame hoolt kanda ainult meie ise.

ammlehmade arv on jätkuvalt vähenenud ja tootvaid

üle