Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia ajakiri, nr 5 / kevad 2026

Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia ajakiri

Persoon: heliloomingu professor

Kõrvits

Väljaandja:

Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia

Koostajad:

Intervjuud: Rasmus Heinsar, Greta-Liisa Aro, Jaanika Vilipo, Kristiina Malm-Olesk, Laura Reiter

Toimetajad: Evelin Värva, Svea Ideon-Marks

Keeletoimetaja: Terje Tammearu

Kujundus: Kribistaja OÜ

Trükk:

Tallinna Raamatutrükikoda

Kaanefotol Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia heliloomingu professor Tõnu Kõrvits (foto: Kaupo Kikkas)

Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia sotsiaalmeedias:

Facebook: facebook.com/muusikaakadeemia

Instagram: @emta_ee

ajakiri@eamt.ee

4

7

Sisukord

EMTA persoon

Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia heliloomingu professor Tõnu Kõrvits

EMTA heliloomingu ja muusikatehnoloogia õppekava

Paolo Girol 10

Muusikaõpetaja – nii pedagoog kui interpreet

Kadi Kaja 11

Ajakirja Res Musica uus number

Madli Pesti 13

EMTA rektor Ivari Ilja valiti Eesti Teaduste Akadeemia akadeemikuks

14

Eesti Teaduste Akadeemia humanitaarteaduste aastapreemiate kandidaadid

Brigitta Davidjants, Žanna Pärtlas

18 Teadmussiire ja kultuur

Anett Linno

EMTA lavakunstikooli XXXII lend

Eesti Keelpillimängijate Konkurss kui noorte talentide kasvulava

EMTA orel 25

Andres Uibo 35

Kontserdikorraldus Eestis vajab pikaajalist visiooni, koostööd ja süsteemset toetust

Henry-David Varema

Sisseastumine Eesti Muusika- ja Teatriakadeemiasse 2026/2027 42 In Memoriam – Peep Lassmann

Eessõna

Hea lugeja

Sinu käes on taas kord Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia ajakirja uus, sedakorda juba viies number, mille märksõnadeks on õppimine ja õpetamine, uurimine ja loomine, mäletamine ja tähistamine.

Loodetavasti on ajakirjast juba saanud Sinu sõber ja kaaslane lugemislaual, elektrirongis sõites või hambaarsti ukse taga oma järjekorda oodates ...

Käesolev ajakirja number koondab endas hetki, mis iseloomustavad meie akadeemia elu rikkalikkust, tutvustab erinevaid põnevaid inimesi ja sündmusi ning annab mõtteainet üldisematel, kuid samas olulistel teemadel.

Portreeintervjuu armastatud helilooja, meie akadeemia professori Tõnu Kõrvitsaga pakub sügavamat vaadet loovisiksuse ja õppejõu kujunemisele ja olemisele ajas ning ruumis.

Muusikapedagoogika on akadeemia oluliseks missiooniks. Käesoleva ajakirja numbrist saate värske PhD Kadi Kaja sulest sündinud kirjutisest teada, mida õieti kujutab endast muusikapedagoogika eriala ning kuidas see kujundab meie tulevasi üldhariduskoolide muusikaõpetajaid, kelle töö mõju ulatub palju kaugemale klassiruumist või auditooriumist.

Muusikaharidus on kindlasti osa meie rahvuslikust identiteedist, mõjutades meie suhestumist kultuuri ja ühiskonnaga ning loomulikult loob see kindla pinnase, et meie ühtekuuluvustunne ja erakordne koosloome laulupidudel jätkuks üle aegade.

Meie lavakunsti osakond kasvatab näitlejaid, dramaturge ja lavastajaid. Jälle kord on huvitav ja inspireeriv kiigata noorte, selle aasta lavakunsti eriala lõpetajate mõttemaailma, saada osa nende unistustest ja püüdlustest.

Ajakirjas on juttu veel hiljutisest üleriigilisest keelpillimängijate konkursist, teadusest ja teadmussiirdest ning Eesti Interpreetide Liidu, Eesti Muusikanõukogu ja Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia ühisest ettevõtmisest – avalikust arutelust, kus vaagiti meie kontserdikorralduse ja interpretatsioonikunsti seisukorda.

Sellest kõigest ja veel paljust muust saab teada, kui seda ajakirja nüüd lugema hakata.

Head lugemist!

Ivari Ilja Rektor

Tõnu Kõrvits: „Muusika kirjutamine on üks võimalus teha head“

Rasmus Heinsar

EMTA muusikateaduse magistrant

Tõnu Kõrvits on helilooja, kelle loominguline käekiri on kujunenud järjepideva sisemise kuulamise, sügava kultuurilise mälu ja vahetu loodustaju koosmõjus. Tema muusika on sageli vaoshoitud ja mõtisklev, ent samas kõlaliselt rikas ning emotsionaalne. Kõrvits avab oma muusikalise kujunemise tausta alates lapsepõlvest ja õpingutest Tallinna Muusikakeskkoolis kuni heliloomingu professori positsioonini Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias (EMTA).

Vestluses peatub ta õpetajate ja mõjutajate rollil, intuitiivse ja teadliku loomevahekorra tasakaalul ning heliloomingu õpetamise eetilistel ja praktilistel küsimustel tänapäeva kultuurilises ja tehnoloogilises keskkonnas. Kõrvits on helilooja, kelle jaoks helilooming on eluviis – pidev teekond, kus iga teos sünnib vastutusest nii iseenda kui ka kuulaja ees.

Te lõpetasite 1987. aastal Tallinna Muusikakeskkooli. Millist mõju avaldasid Teile kooli õpetajad ja teised õpilased? Missugust muusikat Te nooruses kuulasite?

Kasvasin üles muusikalises perekonnas. Mu isa on helilooja ja arranžeerija Tõnis Kõrvits ja isa kolm venda on mänginud erinevates Eesti rokkbändides. Seetõttu kuulasin nooruses põhiliselt rokk- ja popmuusikat, aga ka jazz’i. Meil oli kodus lintmakk, kus sageli mängiti ansambleid Bee Gees, The Carpenters ja The Beatles. Mängisin lühikest aega ka ise bändides basskitarri. Kui läksin õppima Tallinna Muusikakeskkooli, tuli mu ellu teistsugune muusika. Minu esimene õpetaja oli Alo Põldmäe. Ta on mu kompositsiooniõpetajatest ainus, kes on veel elus. Olen talle väga tänulik. Juba muusikakeskkoolis õppides sain osa Toomas Siitani ja Kristel Pappeli muusikaajaloo loengutest ning Leo Semleki harmooniatundidest. Need kõik avardasid minu muusikamaailma ja kui nii võib öelda, siis muutsid minu elu.

Millised kogemused, õpetajad või teosed olid Teie muusikalisel teekonnal ja heliloojaks kasvamisel otsustava tähtsusega ning miks just need?

Mul on olnud kolm kompositsiooniõpetajat: Alo Põldmäe, Raimo Kangro ja Jaan Rääts. Raimo oli nendest kõige pikemalt. Nad on kõik mulle tähtsad ja igaühelt olen palju õppinud.

Ühes esimeses kompositsioonitunnis

ütles Raimo mulle, et kirjuta seda muusikat, mis su sees heliseb.

See on lause, millele mõtlen iga päev. Mind on mõjutanud ka minu isa, kes on täiesti iseõppija, aga teab muusikast, arranžeerimisest ja orkestreerimisest tohutult palju. Tõeline learning by doing (eesti k ‘töö käigus õppiv’) mees.

Kui palju on Teie hinnangul heliloojaks kasvamine teadlik ja sihipärane protsess ning kui palju intuitiivne või juhuslik?

Ühes esimeses kompositsioonitunnis ütles Raimo mulle, et kirjuta seda muusikat, mis su sees heliseb.

EMTA-s oli Teie esimeseks juhendajaks Raimo Kangro. Milline juhendaja ta oli ja kuidas ta Teid mõjutas?

Raimo andis mulle palju vabadust, aga samas õpetas palju heliloojaks olemist. Raimol olid hea fantaasia ja huumor, tema tunnid olid alati elamuslikud ja ma ootasin neid väga. Ta oli hea inimene, kellega oli teinekord ka vaikides hea olla. Kui ta lahkus, siis võtsin mina tema töö EMTA-s üle. Ma loodan, et kunagi teeb minu tööga sama mõni minu õpilane.

Kas tunnetate selgeid murdepunkte oma loomingulises arengus?

Muusika kirjutamine ja heliloojaks olemine on üks lõputu tee ja areng ning õppimine. Mul on raske mõnda sellist murdepunkti välja tuua.

Eks mõlemat natuke. Kui sa oled võtnud vastu otsuse seda teed käia, siis tuleb seda teha. Rainer Maria Rilke kirjutab sellest hästi oma „Kirjades noorele poeedile“. Et kas sa teeksid seda kõike ka siis, kui ei saaks mitte mingisugust tasu või hüvesid selle eest? You gotta walk that lonesome valley, You gotta walk it by yourself, Nobody here can walk it for you, You gotta walk it by yourself… – need on sõnad ühest tuntud blues’ist (Woody Guthrie „Lonesome Valley“) ja vastavad tõele. Kõnnid selles orus üksinda. Aga see on huvitav teekond ja peab kirjutama igat oma teost nagu viimast. Iga asi tuleb sinuni, kui oled selleks valmis. Ükskõik mis see ka ei ole. Mõni konkreetne töö või idee, mida oled tegelikult kaua oma hinges kandnud, aga ei ole osanud seda lõplikult formuleerida. Või kohtumine mõne muusikuga, kellega tekivad kohe hea klapp ja usaldus. Aga ka mõni õppetund.

Kuidas suhestute täna oma varasema loominguga?

Suhtun sellesse heatahtlikult, ja iga kord, kui kuulen oma 1991. aastal kirjutatud kitarrikontserti Klassikaraadiost, siis tuleb naeratus suule.

Kuidas tasakaalustate oma loomingus isiklikku, intuitiivset impulssi ja professionaalset enesekriitikat?

Kui oled selles muusikas aastaid, siis oskad aina paremini tunnetada intuitsiooni. See on sinu sisehääl ja seda tuleb kuulata.

Millist rolli mängivad Teie loomingus kirjandus, loodus, kujutav kunst ja teised muusikavälised allikad?

Minu jaoks on kõik kunstiliigid väga tähtsad. Mul on omad lemmikud kujutavas kunstis, filmis ja kirjanduses. Armastan väga (Ameerika maalikunstnikke) Mark Rothkot ja Edward Hopperit, aga ka vanu väärtfilme. Poeesiaga peab helilooja tegelema pidevalt, eriti kui otsid uut teksti oma teosele. Püüan seda kõike süstida ka oma tudengitesse. Ma arvan, et Eesti inimesed tunnetavad loodust väga sügavalt ja see on kindlasti nii ka minu muusikas. Tuul, ööhääled, üksiku linnu karje, vihm ja erinevad valgused ning üksik inimene selle kõige keskel – kõik see on minu muusikas ja kõlades alati olemas.

Milline on Teie kui heliloomingu professori põhiline eesmärk –mida peaks üliõpilane õpingute lõpuks eeskätt omandama?

Õpetaja saab kindlasti õpetada orkestratsiooni ja erinevate pillide kooslusi. Tehnikat – mida ühe pilliga üldse teha saab. Saab ergutada fantaasiat, olema julge ja omapärane. Saab õpetada teose dramaturgiat. Või õigem oleks öelda, et sellest saab rääkida ja seda analüüsida. Sageli on nii, et midagi võib tunduda tudengile tema nõrkusena. Näiteks

on ta taust teistsugune. Võib-olla kirjutab aeglaselt. Ma püüan alati rõhutada, et ehk on see just tema tugevus. Saab soovitada ka teoseid, mida kuulata, ja partituure, millest õppida. Saab õpetada ka kuulamist. Lõppude lõpuks on kogu saladus ülemhelides.

Kuidas toetada noore helilooja individuaalse käekirja kujunemist, ilma et õpetaja esteetilised eelistused hakkaksid seda liigselt suunama?

Mul on olnud hästi erinevaid tudengeid ja olen alati lasknud neil olla need, kes nad on oma sisemuses. Isegi siis, kui ma kõigega ei nõustu või kõike ei mõista. Kes olen mina, et öelda, et tema eelistused on valed. Leiame igaühele tema enda tee.

Kas loovust saab õpetada või tuleks pigem luua tingimused, kus see saab areneda? Kuidas Te ise neid tingimusi mõtestate?

Saab teha vist mõlemat. Saab suunata ja julgustada. Meie akadeemias on selleks väga head tingimused alates ruumidest ja õppejõududest kuni suurepärase raamatukoguni. Raamatukogu on ühe õppeasutuse süda.

Milliseid oskusi või hoiakuid peab Teie arvates tänapäeval heliloomingu õpetamisel varasemast enam rõhutama?

Olema paindlik. Ja nagu (Ameerika Ühendriikide muusikaprodutsent) Rick Rubin oma loovusest rääkivas raamatus õpetab, „ära kunagi ütle, et sa ei suuda või ei oska seda teha. Ütle, et sa ei ole seda veel teinud.“ Ja mitte unustama, et muusika kirjutamine on üks võimalus teha head.

Kuidas võiks heliloomingu õpetamine tulevikus muutuda, arvestades nii tehnoloogilist arengut kui ka muutuvaid kunstilisi paradigmasid?

AI (tehisintellekti) tulek on tekitanud uue olukorra ja ma ei oska

sellega veel suhestuda. Olen alati arvanud, et inimese fantaasia ja loovus on lõputud. Nüüd aga võib AI teha sinu eest mingeid valikuid. See on uus olukord. Ma olen sellest ise kõrvale hoidnud ja kirjutan oma teoseid edasi nii, nagu ma kogu aeg olen teinud.

Kuidas hindate EMTA rolli laiemas kultuurilises kontekstis, eelkõige tulevaste heliloojate õpetamisel?

See on ainus muusikakõrgkool maailmas, kus saab eestikeelset õpet. Meil on palju välistudengeid ja meil on hinnatud kompositsiooniõppejõud – igaüks on erinev ja oskab läheneda muusikale omamoodi. Helena Tulve, Toivo Tulev, René Eespere ja Ülo Krigul on kõik olnud tublid ja teinud head tööd. Ja minu tütar Paula lõpetab kevadel meie kooli bakalaureuseõppe koorijuhtimise erialal.

Tõnu Kõrvitsat on mõjutanud nii nooruses kuulatud rokk- ja popmuusika kui ka tema õpetajad, kes ei suunanud teda kindlasse esteetilisse raamistikku, vaid julgustasid kuulama iseenda sisemist heli. Sama hoiak kandub edasi ka tema pedagoogilisse töösse: õpetaja roll ei seisne käekirja vormimises, vaid tingimuste loomises, kus tudeng saab avastada ja kinnistada oma isikupära. Kõrvitsale pole teised kunstiliigid pelgalt inspiratsiooniallikaks, nende mõju võib tunnetada ka tema teoste helikeeles. Muusika komponeerimine on tema jaoks võimalus teha head, olla tähelepanelik ja aus nii materjali kui ka iseenda vastu. Kõrvits on veendunud, et inimeste fantaasia, kuulamisoskus ja vastutus ei ole asendatavad. Nii helilooja kui ka õpetajana jääb tema keskseks põhimõtteks usk, et igaüks peab ise käima lõpuni oma tee läbi „üksildase oru“ – tähelepanelikult, kannatlikult ja sisemise aususega.

Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia

heliloomingu ja muusikatehnoloogia õppekava arengusuunad ja muudatused

Intervjuu Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia (EMTA) heliloomingu ja improvisatsioonilise muusika osakonna juhataja ning heliloomingu ja muusikatehnoloogia õppekava koordinaatori Paolo Giroliga

Greta-Liisa Aro

EMTA muusikateaduse magistrant

Teie õppekava nimi on „Helilooming ja muusikatehnoloogia“. Klassikaline helilooja ja usaldusväärne helirežissöör tunduvad esmapilgul väga erinevad erialad. Kas ja kuidas on need EMTA-s seotud?

Praegu on need seotud nii, et helirežii üliõpilased õpivad ka kompositsiooni, orkestreerimist. Helirežii erialaga samas õppekavas on lisaks klassikalisele heliloomingule veel elektroakustiline ja audiovisuaalne looming. Seega eeldame, et meie helirežii üliõpilased oskavad stuudios olles korralikult partituure lugeda, see on väga kasulik. Euroopa kontekstis on EMTA tegelikult üks väheseid kohti, kus salvestuskunst on kompositsiooni õppekava osa. Siin tulenes see praktilisest vajadusest: õppekava loojad Lepo Sumera ja Raimo Kangro olid heliloojad, kes olid salvestamise osas väga kirglikud.

Ja tegelikult on mitmed suurepärased Eesti heliloojad välja kasvanud Eesti Raadiost, nende seas EMTA audoktor Arvo Pärt ja õppejõud Margo Kõlar. Seega, kui palju on teie õppes praktilist poolt?

Üks meie helirežii õppejõududest töötab raadios, on seal peamine helitehnik ja kutsub õpilasi sinna koos temaga tegutsema. Meil on väga head võimalused ka akadeemias, juhtkond toetab igati muusika-

tehnoloogia õpetamist ja teadvustab valdkonna tähtsust. Võrgustik on küll väike, aga üks meie õppekava põhimõtetest on anda üliõpilastele võimalus teha koostööd professionaalidega ja omandada praktilisi kogemusi.

Meil on ka festival nimega „Commute“. Commute on ingliskeelne sõna, mis tähendab liikumist, aga see on ka akronüüm sõnadest Composition + Music Technology (kompositsioon + muusikatehnoloogia). See on õppekava festival, kus tudengid saavad oma loomingut avalikkusele tutvustada ja professionaalidega koostööd teha. Kutsume ka külalisi välismaalt, kes annavad meistriklasse ja seminare. See on tegelikult õppekava üks atraktiivsuse põhjuseid. Mitmed tudengid tulevad siia esmalt Erasmuse programmi raames ja kandideerivad seejärel täiskohaga õppekavale, sest nad teavad, et pärast meie kraadi omandamist lähevad nad koju portfoolioga. Tahaksin ka ise sellel õppekaval õppida!

Kuidas Teie tudengitel läheb?

Võin öelda, et viimastel aastatel on see sisseastujate arvu poolest olnud akadeemias üks edukamaid õppekavasid. Ja meil on palju rahvusvahelisi üliõpilasi, eriti magistriõppes. Minu ja mu kolleegide jaoks on rõõmustav ka asjaolu, et meil on suhteliselt hea

sooline tasakaal – teistes kultuurides, näiteks minu kodumaal Itaalias, on muusikatehnoloogia sektor endiselt rohkem meestekeskne, aga siin Eestis see nii ei ole.

Oleme täheldanud tendentsi, et noored on rohkem huvitatud muusikatehnoloogiast kui klassikalisest heliloomingust. Huvi klassikaliste õppekavade, ka instrumentide, mitte ainult kompositsiooni vastu on veidi vähenenud, kuid sellist ühiskondlikku nähtust on täheldatud kogu Euroopas. Avasime näiteks kolm aastat tagasi mikrokraadiprogrammi „Muusikaproduktsioon ja laulukirjutamine“, et ühiskonda testida. Sinna on väga palju kandideerijaid, eelmisel aastal võtsime programmi vastu ka esimese rahvusvahelise üliõpilase. See on üks põhjustest, miks me praegu õppekava üle vaatame: märkasime, et selle järele on tekkinud nõudlus.

Rääkige lähemalt õppekava ees ootavatest muudatustest.

Praegu on meil bakalaureuse- ja magistriõppes õppekava nimega „Helilooming ja muusikatehnoloogia“, selles on neli eriala: helilooming, helirežii, audiovisuaalne looming ja elektroakustiline looming. Samal ajal on meil ka „Muusikaproduktsioon ja laulukirjutamine“, mis on praegu ainult mikrokraadiprogramm. Integreerime selle nüüd bakalaureuseõppesse ja loome õppekava nimega „Helirežii ja muusikaproduktsioon“. See tähendab, et me võtame helirežii heliloomingu ja muusikatehnoloogia õppekavast välja, lisame sellele mikroõppe elemendid muusikaproduktsioonist ning loome bakalaureuseõppekava.

Teisalt loome õppekava, mille nimi on „Helilooming ja multimeedia“. Miks multimeedia? Multimeedia tuleneb kahest erialast, audiovisuaalsest ja elektroakustilisest loomingust. Oleme märganud, et nende taga on palju enamat, näiteks installatsioonid ja sound art (eesti k ‘heliline kunst’), mida tudengid soovivad teha. Kõik need kuuluvad nüüd ühe lihtsa nimetuse – multimeedia – alla. Seega on meie osakonnas edaspidi ühe õppekava asemel kaks: „Helirežii ja muusikaproduktsioon“ ning „Helilooming ja multimeedia“, mis on loodud olemasolevate elementide baasil.

Nägime, et on väga häid helitehnikuid, kes võib-olla ei ole heliloomingust huvitatud, aga see ei tähenda, et nad ei oska nooti lugeda. Neil on ikkagi võimalus komponeerida, sest me avardame heliloomingu mõistet: lisaks klassikalise partituuri kirjutamisele võivad nad

komponeerida näiteks elektroakustilist muusikat. Tahame luua midagi, mis annab tudengile rohkem vabadust ja vastutust, et ta saaks oma huvidest lähtuvalt ise oma õppekava koostada. Praegu avatakse mõlemad erialad bakalaureuseõppes, kuid pikaajaline eesmärk on luua sama tsükkel ka magistrantuuri.

Millise taustaga tudengeid uutele õppekavadele oodatakse?

Tudengitel, kes soovivad õppida klassikalist heliloomingut, peaks olema kogemus akustilistele instrumentidele kirjutamises. Kui ollakse rohkem huvitatud multimeediast, peaks taust olema seotud loovusega üldiselt, aga täpsemalt helilise loovusega (ingl k sound creativity). See tähendab sound artist’i või heliloojat, kes on huvitatud helist või tehnoloogiast ja tahab selles valdkonnas eksperimenteerida.

Helirežiid õppiva tudengi puhul on tegemist enamasti muusikuga, kes on sügavamalt huvitatud salvestamisest ja muusikatehnoloogiast. Muusikaprodutsent on veidi laiem mõiste, sest tänapäeval peetakse produtsendiks kedagi, kes alustab arvuti taga ideest ja jõuab lõpptooteni, mis on tavaliselt laul, või kes toodab kellegi teise originaalloomingut. Taust võiks olla näiteks Tallinna Muusika- ja Balletikooli (MUBA) heliloomingu eriala või tavagümnaasiumi lõpetaja, kes on väga huvitatud muusikatehnoloogiast. Kui huvi on pigem tehniline, võib tudeng minna helirežii suunas, kui aga seotud oma idee väljendamisega, siis multimeedia ja heliloomingu poole.

Mis väljund Teie õppekava lõpetanud muusikul praegusel muusikamaastikul on?

Meie lõpetajate seas on palju vabakutselisi, samas on ka kõik Eesti teatrid meie helirežii vilistlasi täis. See on ainus koht Eestis, kus saab õppida helirežiid kõrgkooli tasemel, ja kindlasti ainus koht, kus saab spetsialiseeruda klassikalise muusika salvestamisele. Uutes õppekavades on meil rida aineid, mis on seotud turunduse ja kommunikatsiooniga, seega on nende üheks väljundiks ka vabakutselise muusiku võimekus oma karjääri ise kujundada ja korraldada.

Kokkuvõttes püüame edasi arendada seda, mis meil on, sest mitmed asjad toimivad väga hästi, mõned vajavad veidi täiustamist. Me ei muuda midagi, me arendame. Kuulame, mis ühiskonnas toimub, ja proovime seda ellu rakendada.

Muusikaõpetaja –nii pedagoog kui interpreet

Kadi Kaja

EMTA muusikapedagoogika õppejuht ja õppekava koordinaator, muusikapedagoogika lektor

Muusikapedagoogika on valdkond, kus saavad kokku haridus, kultuur ja loovus. Muusikaõpetaja töö ei seisne üksnes muusika õpetamises, vaid puudutab laiemalt noore inimese arengut ja identiteedi kujunemist ning kultuurilise järjepidevuse hoidmist. Tänapäeval oodatakse koolilt üha enam paindlikkust, kaasamist, õppesisu tähenduslikkust ja sotsiaalset vastutust ning seetõttu on muusikaõpetusel eriline, õppeainete ülene positsioon. Muusika universaalse keelena loob võimaluse kõnetada õppijat tervikuna – emotsionaalselt, kognitiivselt ja sotsiaalselt. Eesti muusikaline üldharidus on eriline terves maailmas: oleme üks väheseid riike, kus muusikaõpetus on kohustuslik õppeaine lasteaiast üldhariduskooli lõpuni. See teeb ka muusikaõpetajast erilise inimese koolis – ta on väärtusruumi looja ja kultuurikandja. Ajalooliselt on muusikapedagoogika kujunenud paralleelselt üldhariduse arenguga. Euroopas on õpetajal alati olnud keskne koht – kirikukoolidest nüüdisaegse üldhariduskoolini. Eestis on muusikaharidus ja kooritraditsioonid olnud rahvusliku identiteedi kujundamisel võtmetähtsusega. Laulupeo traditsioon põhineb ju koolide muusikaõpetuse ja -õpetajate kõrgel tasemel, milles meie akadeemial on olnud pikka aega juhtiv roll. Samas ei saa õpetajakoolitus jääda ainult minevikku vaatavaks – elame ju

uutes tingimustes. Uued on õppijad ja õpikeskkonnad, ka ühiskondlikud ootused, mistõttu on vaja pidevat (ümber)mõtestamist ja arengut, püüdlemist uute eesmärkide poole. Alati jääb keskseks küsimuseks, kuidas saaks meie muusikaõpetus areneda nii, et säiliksid selle rahvuslik identiteet ja eripära. Eesti muusikaõpetuse ajaloolist dünaamikat uurides on hästi näha, kuidas eesti kultuur vastavalt uutele trendidele muutub, säilitades siiski alati oma põhiolemuse ja -eesmärgid. Nii peab see olema ka hariduses. Kaasaegses muusikapedagoogikas on selgelt märgata suunda õppijakesksuse, lõimitud õpetamise ja loovuse väärtustamise poole. Muusika ei ole enam pelgalt eraldiseisev õppeaine, vaid vahend, mille kaudu arendada eneseväljendusoskust, koostöövõimet, kriitilist mõtlemist ja kultuuriteadlikkust. Üha enam pööratakse tähelepanu ka kaasavale haridusele, kus muusika pakub võimalusi erinevate võimetega õppijatele ning toetab vaimset heaolu. Kvaliteetne muusikaharidus avaldab positiivset mõju nii akadeemiliste tulemuste saavutamisele kui ka sotsiaalsele ja emotsionaalsele arengule, mistõttu on professionaalselt ettevalmistatud muusikaõpetajad haridussüsteemis asendamatud.

Just selles kontekstis on tähtis analüüsida ja arendada muusikapedagoogika õpetamist meie alma

mater’is – Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias. Bakalaureuseõppes moodustavad suurema osa õppekoormusest praktilised muusikaõpingud, mida täiendavad erialaõpe ja praktika ning muusikateoreetilised ained. Meie muusikapedagoogika esimese astme õppekava tugevuseks ongi muusikalise meisterlikkuse arendamine, millele lisatakse justkui sillana magistrantuuris jätkamiseks haridusteadused ja ülddidaktika, pedagoogiline praktika ning sissejuhatus uurimistöösse.

Esinemisoskuse lihvimiseks on muusikapedagoogika tudengite ja õppejõudude tagasisidet arvestades ellu kutsutud – ning nüüdseks juba traditsiooniks kujunenud – avalike ürituste sari „Fookuses muusikaõpetaja“. Selle raames on tudengitel võimalus demonstreerida oma erialatundides omandatud oskusi ning saada avaliku esinemise kogemusi.

Meie muusikapedagoogika eriala tudengid osalevad põhjamaade muusikaõpetajaid ja erialaga seotud kõrgkoole ühendava NNME-võrgustiku (Nordic Network for Music Education) ning kunstiainete –muusika, kunst, draama, tants – õpetajaks õppivate üliõpilaste

TEN-võrgustiku (Teacher Education Network) töös. Eelnimetatud projektide raames tutvustavad Eesti tudengid meie muusikaõpetuse süsteemi ning saavad teadmisi teiste riikide kogemustest muusika õpetamisel.

Muusikapedagoogika ei ole pelgalt rakenduslik eriala, vaid ka omaette uurimisvaldkond, kus analüüsitakse muusikaõpetuse ajalugu, tänapäevaseid õpetamispraktikaid ning nende mõju õppijaile. Tänapäeval oskame üha enam rõhutada õpetaja rolli õppimise kujundajana, mitte ainult teadmiste edastajana – ning see mõtteviis on selgelt tajutav ka Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia õppekavas. Tudengeid julgustatakse küsima, katsetama ja seostama teooriat praktikaga. See kõik loob tugeva aluse ka edaspidiseks professionaalseks arenguks.

Üldhariduslik muusikaõpetus on valdkond, mille tähendus hariduses ja ühiskonnas pigem kasvab kui kahaneb. Digiajastu, mitmekultuuriline elanikkond, poliitiline ebastabiilsus jm esitavad küll uusi väljakutseid, kuid pakuvad tasakaaluks ka uusi võimalusi. Meie muusikapedagoogika õpe vastab nendele väljakutsetele, ühendades traditsioonid ja uuenduslikkuse, interpreedivõimekuse ja kunstilise sügavuse ning pedagoogilise teadlikkuse.

Kas muusikaõpetaja on interpreet või pedagoog? Peab olema mõlemat – muusikaliste oskuste kõrval tuleb paindlikult interpreteerida ka pedagoogilisi teadmisi. Pedagoogika on esmajärjekorras suhe, mille muusikaõpetaja loob muusika kaudu. Hea muusikaõpetaja on eelkõige selline, kellest on eeskuju võtta nii muusiku kui inimesena.

Ajakirja Res Musica uus number on pühendatud muusikateatrile ja muusikale teatris

Madli Pesti

EMTA vanemteadur, doktoriõppe koordinaator lavakunsti osakonnas

Res Musica nr 17, 2025

Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia, Eesti Muusikateaduse Selts

Koostajad ja toimetajad Kristel

Pappel, Madli Pesti

Toimetaja Anu Schaper

Keeletoimetajad Triin Kaalep, Richard Carr

Küljendus ja kujundus Maite Kotta

Peatoimetaja Toomas Siitan

Möödunud aasta lõpus ilmus Eesti

Muusika- ja Teatriakadeemia ning Eesti Muusikateaduse Seltsi teadusajakirja Res Musica 17. number, mis on pühendatud muusikale teatris. Ajakirja muusika- ja teatriteadlastest autorid uurivad muusika ja teatri vahekorda, kajastades olulisi nihkeid teatri- ja muusikateaduse paradigmas. Muusikateatri praktikas ja selle uurimisel on uuemal ajal paljugi muutunud, eriti just muusika ja teatri vahekorda silmas pidades. Mõistagi on muusika teatri juurde kuulunud aastasadu või isegi -tuhandeid, kui mõelda Vana-Kreeka teatrile või levinud käsitlusele, et teatrikunsti juured on rituaalis. Rituaal ja muusika on aga omavahel lahutamatult

seotud. Muusika on olnud etenduse rohkem või vähem tähtis komponent olenevalt teatri funktsioonist, kunstilistest eesmärkidest ja praktilistest võimalustest.

Tänapäeval suureneb pidevalt žanriliselt hübriidsete teatrivormide hulk, milles muusika suhe teatri teiste elementidega pole üheselt määratletud ja võib oluliselt varieeruda juba teatrilavastuse või lausa etenduse sees. Eri kunstiliike ühendava vormina on teatri areng mõjutatud ka nende kunstiliikide arengu seaduspärasustest. Sageli toimub erinevate kunstiliikide areng aga vastandlikes suundades, mis teeb just teatrist omalaadse konfliktse kohtumispaiga, kus esmapilgul võimatu saab võimalikuks. Muusikal on selliste konfliktide mahendamisel, võimendamisel või loomisel oluline roll.

Osa Res Musica 17. numbri artiklitest arendab edasi teemasid, mida käsitleti Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias toimunud Eesti Teatriuurijate ja -kriitikute Ühenduse muusikateatrile pühendatud aastakonverentsil 2023. aastal. Nii konverents kui ka praegune artiklite

valik osutavad olulistele muutustele teatri- ja muusikateaduses. Teatriteadlased tegelevad järjest rohkem muusikaliste mõistetega, muusikateadlased leiavad töövahendeid teatriteaduse tööriistakastist. Uued kesksed mõisted on muusikalisus, helimaastik ja muusikaliseks muutmine. Muusikateatri uurija David Roesneri väitel leidis „muusikaline pööre“ Saksa teatris aset 1990. aastate alguses ning see väljendus nii muusika (helide) osakaalu ja funktsiooni tähtsustumises kui ka koosloome meetodi rakendamises prooviprotsessis ning esteetilistes otsingutes. Eesti teatris on selline postdramaatilisele teatrile omane muusikaliseks muutumise protsess huvitanud näiteks Von Krahli Teatri asutajat ja lavastajat Peeter Jalakat, kes juba alates 1990. aastate keskpaigast on oma lavastustes kasutanud muusikalisi vahendeid võrdselt teatri omadega.

Teatriuurimises toimus „muusikaline pööre“ umbes kümme-viisteist aastat tagasi seoses teatrikunsti järjest suurema hübridiseerumisega ehk kunstiliste väljendusvahendite põimumise ja sulandumisega. See protsess on loonud uued võimalused muusikateadlaste ja teatriteadlaste ühisala kujundamiseks, metoodika läbikompamiseks ning mõistete ühtlustamiseks vahel ka erineva materjali, käsitlusviisi ja eesmärgiseade juures. See teekond kindlasti veel jätkub ja loodetavasti

ergutab käesolev Res Musica number neil teemadel edasi mõtlema. Ajakirjas käsitlevad mitmed teatriteadlased muusikalisust, muusika ja helide toimimist sõnateatris. Hedi-Liis Toome, Anneli Saro, Luule Epneri ja Piret Kruuspere artiklid annavad ülevaate uurimisseisust ja -suundadest, käsitlevad muusikalise kujunduse strateegilisi funktsioone ja esteetilis-kunstilisi eesmärke. Neis uurimustes käsitletakse muusikalisust teatris teatud loomemeetodina, esteetilise mudeli ehk poeetikana ning metafoorina, mis väljendub kas mingis idees või materjalis. Heli ja muusikalisi kujundeid analüüsitakse nii kaasaegse etenduskunsti kui eesti mäluteatri vaatest. Ajaloolise perspektiivi pakub ka Liis Kibuspuu, kes vaatleb 1980. aastate performance’i-kunsti eksperimentaalse muusikateatri võtmes.

Kerri Kotta uurib muusika ja teatri suhet Semperi-Ojasoo-Eltsi lavastuses „Macbeth“ ning Madli Pesti ja Kristel Pappel käsitlevad muusika funktsioone Eesti Draamateatri lavastuses „Vend Antigone, ema Oidipus“. Veeda Kala ja Marju Raju kirjutavad ooperilauljate tekstiselgusest. Numbrit raamistavad Aurora Ruusi artikkel heliteose autonoomia ideest ning Aleksandra Dolgopolova kirjutis 17.–18. sajandi muusiku David Kellneri tegevusest ja temaga seotud erilisest pillist cembal d’amour’ist.

Ajakirja keskpunktiks on intervjuu heliloojate Helena Tulve ja Tatjana Kozlova-Johannesega. Nende vägagi erinevad muusikateatri teosed jõudsid lavale 2022. aastal: Helena Tulvel esietendus lausa kaks lavateost, dokumentaalne loodusooper „Wölfe“ („Hundid“) ja muusikaline müsteerium „Visiones“ („Nägemused“), ning Tatjana Kozlova-Johannesel heliteatritükk „söövitab.tuhk“. Heliloojad räägivad sellest, kuidas ooperitellimuseni jõuda, millised on nende kogemused libretistide ja lavastajatega, mida pidada tähtsaks muusikateatri arengus ning kuidas Eestis võiks selle žanri viljelemist soodustada.

Lisaks sisaldab ajakiri järelehüüet kauaaegsele kolleegiumi liikmele Avo Sõmerile, seitset raamatuarvustust ning Eesti Muusikateaduse Seltsi sündmuste kroonikat. Artiklid on eesti keeles ingliskeelsete resümeedega.

Ajakirja saab tasuta lugeda veebist ning füüsilisel kujul osta Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia e-poest.

„Vend

EMTA rektor Ivari Ilja valiti Eesti Teaduste Akadeemia akadeemikuks

3. detsembril 2025 valiti Eesti Teaduste Akadeemia üldkogu istungil uued liikmed järgmistesse valdkondadesse: Heikki Junninen (füüsika), Joel Starkopf (kliiniline meditsiin), Rainis Haller (matemaatika), Maarja Öpik (mullateadus), Ivari Ilja (muusika interpretatsioon), Veronika Kalmus (sotsioloogia) ja Meelis Kull (tehisaru).

Akadeemikuks saamiseks oli tarvis saada 2/3 istungil osalevate akadeemikute häältest. Tootmistehnika ja innovatsiooniuuringute valdkondade akadeemikute valimine luhtus, sest ükski kandidaat ei saanud vajalikku hulka hääli.

„Eesti võib olla rõõmus selle üle, et teaduste akadeemia täienes seitsme uue liikmega, kes esindavad kõrgetasemelist teaduslikku uurimistööd ja – mis väga oluline –ka ühiskonnale tähtsaid rakendusi.

Tänu tänasele valimisele akadeemia tugevneb ja oluliselt paraneb

tema sotsiaalne mõju. Tunnen suurt rõõmu ka selle üle, et oleme valinud enda liikmeskonda ka väljapaistva interpreedi,“ ütles Eesti Teaduste Akadeemia president Mart Saarma. Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia (EMTA) rektor, klaveri professor, pianist, kammermuusik ja pedagoog Ivari Ilja on Eesti muusikakultuuri üks rahvusvaheliselt tuntumaid interpreete. Tema aastakümnete pikkune lai tegevusampluaa solisti ja kammermuusikuna hõlmab soolokontserte ja koostööd maailmakuulsate lauljatega, nagu Irina Arhipova, Dmitri Hvorostovski, Maria Guleghina, Jelena Zaremba, Albina Šagimuratova jt. Ta on esinenud maailma mainekaimatel lavadel, sealhulgas Milano La Scalas, New Yorgi Carnegie Hallis ja Londoni Wigmore Hallis. Alates 2017. aastast on ta EMTA rektorina tugevdanud akadeemia teadusja loomepõhist arengumudelit

ning süvendanud rahvusvahelist koostööd. Ta on rahvusvaheliselt hinnatud klaveriõppejõud ja vokaalkammermuusika ekspert, juhendanud kümneid noori pianiste ning osaleb regulaarselt rahvusvaheliste pianistide konkursside žüriides. 2001. aastal tunnustati teda riigi kultuuripreemiaga.

Uute akadeemikute valimised kuulutati välja 2025. aasta juuli alguses. Konkursi tähtajaks, 1. oktoobriks laekus Eesti Teaduste Akadeemiasse 30 nõuetele vastavat avaldust 29 kandidaadile.

Eesti Teaduste Akadeemias on kokku 79 liiget ja 19 välisliiget.

Allikas: Eesti Teaduste Akadeemia

Eesti Teaduste Akadeemia humanitaarteaduste aastapreemiate kandidaadid

Jaanika Vilipo

EMTA kontserdi- ja etenduskeskuse spetsialist

Eesti Teaduste Akadeemia annab 2026. aastal esimest korda välja humanitaarteaduste aastapreemiad, et tunnustada Eesti humanitaarteadlaste teedrajavaid ja põhjapanevaid uurimistöid. Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia (EMTA) esitas aastapreemiate kandidaatideks vanemteadur Žanna Pärtlase seto ja soome-ugri uurimuste eest ning vanemteadur Brigitta Davidjantsi 2025. aastal ilmunud raamatu „J.M.K.E.’s To the Cold Land“ eest. Preemiate laureaadid tehakse teatavaks Eesti humanitaarteaduste aastakonverentsil Tartus 10. aprillil 2026.

Brigitta Davidjants –muusika kaudu ühiskonda mõtestamas

Brigitta Davidjantsi raamat „J.M.K.E.’s To the Cold Land“ ilmus Londoni kirjastuse Bloomsbury sarjas „33 1/3 Europe“ ning keskendub ansambli J.M.K.E. 1989. aastal ilmunud albumile „Külmale maale“. Ingliskeelse raamatu esitlus toimus 2025. aasta jaanuaris. Hetkel on valmimas eestikeelne tõlge, mis peaks plaanide kohaselt ilmuma selle aasta lõpus EMTA kirjastuse alt.

„Mind huvitasid lapsest saati maailmas kaks asja: muusika ja kirjutamine, ja tegelikult lugemine ka,“ lausub Brigitta Davidjants. Noorena teadis ta, et soovib oma elu siduda muusika ja tekstidega. Oluline roll oli ka huvil armeenia kultuuri vastu, sest Armeenias on tema isapoolsed juured. Keskkooli ajal ristus Davidjantsi tee muusikaloo õpetaja ja EMTA vanemteaduri Anu Kõlari omaga, kes uuris abiturientide tulevikuplaane. Davidjants vastas, et tahab õppida muusikat ja minna Armeeniasse. Kõlar soovitas tal mõelda edasiõppimisele EMTA-s muusikateaduse erialal. „Kuigi mul ei olnud väga selget nägemust, kuidas see võiks aidata mul Armeeniasse jõuda, võtsin endale pähe, et nii on see võimalik,“ räägib Davidjants. Ta astus EMTA-sse muusikateadust õppima ning õpingute käigus õnnestuski tal minna aastaks Jerevani Riiklikku Konservatooriumisse. Seda ajal, mil välismaale õppima minek – eriti väljapoole Euroopa Liitu – oli märksa keerulisem kui praegu.

Õpingute algusaastatele tagasi vaadates tunnistab Davidjants, et toonane tegevus ei olnud kuigi teadlik ega süstemaatiline. „Kõik oli väga põnev, aga ega ma väga mõtestanud, mida ma tegin,“ ütleb ta. Oluline pööre saabus bakalaureuseõppe viimasel aastal, kui tema juhendajaks sai EMTA emeriitprofessor Jaan Ross. „Ta tabas ära, et minus on midagi. Ta innustas ja viitsis minuga tegeleda.“ Magistriõpingute lõpuks sai Davidjantsile selgeks, et just teadustöö on see, mis teda tõeliselt köidab. „Sain aru, et see on ainus asi, mida mul on põnev teha – istuda ja analüüsida tekste ning otsida neist tähendusi.“ Jaan Ross lahkus meie seast tänavu jaanuaris. Davidjants lisab: „Ühest asjast on mul kahju. Jaani viimasel juubelil küsisin talt, miks ta minusse tollal uskus. Ta hakkas vastama, aga siis koputas vist Toomas Siitan vastu pokaali, et toosti

öelda, ning Jaan ei saanudki lauset lõpetada. Oleksin väga tahtnud kuulda …“

Doktorantuuri astumine ei kulgenud sirgjooneliselt. EMTA-sse teda vastu ei võetud ja nii kandideeris ta Tallinna Ülikooli doktoriõppesse. Aasta oli 2009 –majanduskriisi aeg, mil konkurents oli tavapärasest märksa tihedam. „Kui eelnevatel aastatel oli mõni üksik sisseastuja, siis nüüd oli terve hord,“ meenutab ta. Sisse ta tundmatu komisjoni ees siiski sai. Mõne aja pärast asus Davidjants tööle EMTA kontserdikeskusesse ning kuna suurem osa tema tegevustest koondus niikuinii EMTA majja, tundus loogiline doktoriõpingud siin lõpule viia. „Nii ma siia sattusingi,“ võtab ta teekonna kokku.

Tagantjärele usub Davidjants, et ehk oli tal visioon varakult olemas, kuid see ei sobinud omaaegsesse koolisüsteemi. Siinkohal on ta tänulik õpetajatele, kes märkasid. „Igas kooliastmes oli vähemalt üks täiskasvanu, kes julgustas ja nägi mind päriselt,“ ütleb ta. „Ma ei tulnud Tallinna Muusikakeskkoolist, minu muusikaline haridus oli lünklik ja eksamiteks valmistusin iseseisvalt Leo Semleki raamatute abil. „Tean, et oli kõhklejaid, et kas ma siia sobin,“ tunnistab ta. Just seetõttu hindab ta eriti kõrgelt oma õpetajaid Anu Kõlarit, Jaan Rossi ja Vaike Sarve, kes nägid temas potentsiaali.

Doktorantuuris keskendus Davidjants armeenia rahvusliku identiteedi konstruktsioonidele muusikaloos ja kultuuris. Hiljem nihkus tema uurimisfookus pop- ja subkultuurse muusika suunas – valdkonda, millega ta tegeleb ka praeguses teadusgrandis „Subkultuurse (pop)muusika mõju 21. sajandi Eesti noorte ideologiseerumisele ja vaimse tervise näitajatele“. „Ma armastan muusikat ja kuulan seda väga palju. Mul on pidevalt klapid peas, kuhu iganes ma lähen,“ naerab ta.

Muusika kõrval on teda alati huvitanud ka laiemad ühiskondlikud protsessid. „Mind huvitab, kuidas ühiskond toimib,“ selgitab ta. Selle mõistmiseks peab ta oluliseks uurida inimesi ja gruppe, kes on olnud peavoolust erineval positsioonil. „Sageli vaadatakse subkultuurseid noori lihtsustavalt, ka alaväärtustavalt. Tegelikult on see pilt väga mitmekihiline.“ Davidjantsi uurimistöö hõlmab subkultuure alates 1950. aastatest kuni tänapäevani. Kuna tema tegevuses on olulisel kohal ka soouurimuslik aspekt, märkab ta ühiskonnas nii vabanemise kui ka polariseerumise märke. Ühelt poolt on rohkem eneseväljendust, teisalt süveneb vastandumine. „Meil ei ole kunagi varem olnud nii strateegiliselt suunatud naistevastast vaenu,“ vaatab ta tulevikku korraga nii mure kui ka tähelepanuga.

Eesti popmuusika avamist ootav laegas

Kui Davidjants sai professor Toomas Siitanilt kutse kirjutada peatükk ülevaateteosesse „Eesti muusikalugu“, avastas ta, et Eesti popmuusika on teaduslikult

suuresti läbi kirjutamata. „On fragmente ja populaarteaduslikke tekste, kus müüt ja päriselu segunevad,“ kirjeldab ta. Tema enda esimeseks põhjalikumaks käsitluseks sel teemal oli 2021. aastal Briti teadusajakirjas ilmunud artikkel Eesti naistest pungis 1970. aastate lõpust kuni 2000. aastate alguseni. Uurimus keskendus küsimustele, mis neid naisi käivitas ning kuidas mõjutasid erinevad poliitilised ja sotsiaal-kultuurilised olud nende ideologiseerumist. „Punk toimis sageli strateegiana, kuidas saada hakkama oma sügavama erinevusega peavooluühiskonnast,“ ütleb ta, meenutades raskusi, millega punknaised totalitaarses ühiskonnas, aga ka polaarsete soorollidega värskes rahvusriigis silmitsi seisid.

Davidjantsi praegu käsil olevas uurimistöös, mida ta teeb koos EMTA teaduri ja muusikapsühholoogi Marju Rajuga, on fookuses muu hulgas seksuaalvähemuste kogukonnakoori mõju liikmete vaimsele heaolule ning põlvkondlik sidusus postpungi skeenes. Kui varem tähendas noortekultuur sageli vastandumist vanemale generatsioonile, siis nüüd näeb Davidjants üha enam, et eri põlvkonnad käivad omavahel läbi ja pakuvad üksteisele tuge. Ehkki ta ei usu, et teadus üksi kiiresti maailma muudab, ega loo illusioone ühiskonna suhtes, näeb ta akadeemilist tööd kui turvalisemat viisi tundlike teemadega tegelemiseks. Lootust annab talle eelkõige töö tudengitega. „Nad on targad, ägedad ja mõtlevad kaasa,“ ütleb ta.

Teid on esitatud Eesti Teaduste Akadeemia humanitaarteaduste aastapreemia kandidaadiks raamatu „J.M.K.E.’s To the Cold Land“ eest. Palun tutvustage selle raamatu lähtepunkti: miks osutus just see album Teie jaoks teaduslikult ja kultuuriliselt tähenduslikuks uurimisobjektiks?

Esiteks on „Külmale maale“ valitud Eesti parimaks albumiks – ja minu arust täiesti teenitult. Aga teiseks on see ka mulle isiklikult väga oluline album. Minu lapsepõlves ei olnud ajalooõpikuid. Oli hoopis äärmiselt monotoonse häälega õpetaja, kes terve tunni materjale ette luges – ja meie tegime hüsteerilise kiirusega märkmeid. Ma arvan ka, et ajalugu ei jutustatud meile arusaadavas keeles – neoonpinali põlvkonnana ei kõnetanud meid see rahvuslik jutustus. Ja et sellise narratiivi põhjuseks on see, et varem polnud me saanud oma ajalugu jutustada, me endale ei teadvustanud. Aga siis avastasin ma 12-aastaselt Eesti Rahvusraamatukogu, kus sai kohapeal vinüülplaate kuulata. Laenutasin „Külmale maale“ – ja sellest sai minu ajalootund. Kuulates laulu „Külmale maale“, mõistsin korraga küüditamise traagikat, loost „Elab veel Beria“ sain üldse teada, kes see selline oli, „Tbilisi tänavatest“ kuulsin hiljutistest julmustest grusiinlaste suhtes, „Valge liblika suvest“ sain teada eelmiste põlvkondade tuumahirmust … See oli minu ajalootund, suurepärases ja originaalses muusikalises

pakendis. Nüüd tean, et mitte ainult minu, vaid paljude mu põlvkonnakaaslaste. Kõige õudsem on see, et need lood on korraga jälle aktuaalsed, kuigi ma väga sooviksin, et ei oleks.

Žanna Pärtlas –

seto ja soome-ugri uurimused

Palun rääkige lähemalt oma teekonnast muusikateadlasena – mis Teid selle valdkonna juurde tõi ja kuidas kujunesid Teie teaduslikud huvid?

Olen sündinud Peterburis (tol ajal Leningradis) ja viieaastaselt alustasin klaveriõpinguid. Kuna õpetajad olid minuga üsna rahul, siis tekkis mu vanematel ning ka mul endal juba varakult ettekujutus, et saan professionaalseks muusikuks. Otsuse saada muusikateadlaseks tegin aga ise pärast põhikooli lõpetamist. See oli seotud minu kooliaja huvidega. Üldhariduskoolis paelusid mind kõige rohkem füüsika ja matemaatika. Loodusteaduste maailm tundus mulle põnev, ilus ja romantiline ning ma unistasin saada teadlaseks ja teha avastusi. Samas meeldisid mulle ka muusika ja musitseerimine, kusjuures lastemuusikakoolis oli mul peale klaveritundide veel üks lemmikaine – solfedžo või täpsemalt muusikateooria, mis ühendas minu jaoks muusika ja matemaatika ilu (solfedžo õpetaja oli mul samuti väga hea). Tahtsin olla korraga teadlane ja muusik ning valisingi keskastme muusikakoolis, kuhu astusin pärast põhikooli, erialaks muusikateaduse.

Keskastme muusikakoolis ja hiljem Peterburi konservatooriumis keskendusin muusikateaduse

valdkondadest peamiselt muusikateooriale, kuid paralleelselt tekkis veel üks huvi – rahvamuusika. Seda ainet õpetas muusikakoolis erakordselt inspireeriv õpetaja Jelena Razumovskaja, kellega käisime korduvalt ka välitöödel. Need välitööd avasid mulle uue salapärase maailma, kusjuures mu kujutlusvõimet köitsid kõige rohkem iidsed tavandilaulud, mida tol ajal oli veel võimalik kuulda ehtsas rituaalses kontekstis. Kui tuli aeg konservatooriumi diplomitöö teema valida, siis tekkis mul taaskord mõte ühendada kaks mind huvitavat valdkonda – seekord muusikateooria ja etnomusikoloogia. Teemaks sai heterofooniline mitmehäälsus Vene-Valgevene piiriala tavandilauludes. Samal teemal kirjutasin ka doktoritöö, mille kaitsesin sealsamas 1992. aastal. Sellest ajast pean ennast etnomusikoloogiks, kuigi väitekirja kaitsesin muusikateooria kateedris. Vastavalt kujunes ka minu lähenemine rahvamuusika uurimisele – kõige rohkem huvitab mind vanema rahvamuusika muusikaline analüüs, suulise traditsiooni edasikandmise protsessid ja rahvalaulikute muusikaline mõtlemine. Pärast Eestisse tulekut 1992. aastal leidsin endale uue põneva uurimisobjekti – seto mitmehäälse rahvalaulu (seto leelo), mis on arhailist päritolu ja väga omapärase stiiliga. Tegelen seto leeloga juba 30 aastat (esimest korda käisin välitöödel Setomaal koos Vaike Sarvega 1995. aastal), kuid teema on nii rikkalik, et uurimisküsimustest puudust ei tule. 2015. aastast lisandusid minu uurimisobjektide hulka eestlaste hõimurahva mordvalaste (mokša ja ersa) mitmehäälsed laulud. Olen käinud Mordvamaal laule kogumas umbes 10 korda.

Palun tutvustage oma viimaseid teadusprojekte. Millised on nende peamised eesmärgid, uurimisküsimused ja tulemused?

Viimastel aastatel olen olnud vastutav täitja kahes projektis. 2024. aastal rahastas Kultuuriministeerium projekti „Seto lauluviiside tüpoloogia: teadusliku ja rakendusliku elektroonilise ressursi loomine“. Selle tulemusena ilmus 2025. aastal monograafiline uurimus „Seto leelo viisitüpoloogia“, mis on avaldatud veebirakenduse vormis. „Seto leelo viisitüpoloogia“ on muusikaanalüüsil põhinev etnomusikoloogiline ja muusikateoreetiline uurimus, mille eesmärk oli ühelt poolt koostada seto leelo viisitüüpidest võimalikult ammendav ülevaade (kokku sai määratud 132 viisitüüpi), teiselt poolt aga esitada viisitüüpe mõtestatud mitmetasandilise süsteemina (taksonoomiana), mis avaks traditsiooni stiililisi kihistusi ja nendevahelisi suhteid. Edaspidi võimaldaks selline tüpoloogia püstitada hüpoteese seto leelo ajaloolisest päritolust, traditsiooni edasikandmisest ja arengust ning rahvalaulikute muusikalisest mõtlemisest. Samal ajal on see väljaanne mahukas allikapublikatsioon, mille elektrooniline vorm võimaldab mugavalt kuulata ning vaadata heli- ja noodinäiteid (259 helisalvestist,

millele on lisatud minu noodistused). Seetõttu saab viisitüpoloogiat kasutada nii akadeemilistel kui ka praktilistel eesmärkidel – kaasaegsete seto laulikute viisirepertuaari laiendamiseks ja variantidega rikastamiseks.

Teine projekt, Eesti Teadusagentuuri rühmagrant „Setode etnogenees ja kultuurilised suhted idapoolsete soomeugrilastega muusikateaduslike andmete valguses“ on viieaastane projekt (2025–2029) ja pealkirjas esitatud peamise uurimisküsimuse lahendamisest on veel vara rääkida, kuigi projekti esimese aasta jooksul ilmus uurimisrühma liikmetelt mitu huvitavat artiklit. Setode etnogeneesi kohta on arheoloogidel, lingvistidel, folkloristidel ja viimasel ajal ka geneetikutel erinevaid hüpoteese. Ka käesoleva projekti uurimisrühm on interdistsiplinaarne, kuid samas seab meie projekt fookuse eelkõige muusikateaduse võimalustele nendel teemadel kaasa rääkida. Lihtsamalt öeldes on projekti peamiseks eesmärgiks leida seto ja idapoolsete soomeugrilaste (eriti mordvalaste ja udmurtide) vanemas rahvamuusikas ühiseid jooni, mis võiksid viidata nende rahvaste ajaloolistele kultuurilistele seostele. Nii on meil hetkel töös uurimus, mis võrdleb seto ja ersa surnuitke, matmise ja

mälestamise rituaale ning surmakultuuri üldisemalt. Seejuures on uurimuse põhiline fookus surnuitkude viisidel, sest paljude uurijate arvates on just muusikaline komponent itkudes ja tavandilauludes kõige püsivam ja arhailisem. Planeeritavate teemade hulgas on ka setode ja idapoolsete soomeugrilaste vanema mitmehäälse laulu võrdlev analüüs.

Milline on Teie sõnum nooremale generatsioonile – miks võiks noor inimene Teie hinnangul kaaluda etnomusikoloogi karjääri?

Etnomusikoloogia sobiks erialana inimesele, kes on avatud erinevatele kultuuridele ja hindab kultuurilist mitmekesisust. Etnomusikoloogia pakub laia valikut uurimismeetodeid ja teemasid: võib jälgida tänapäeva kultuurilisi ja poliitilisi protsesse ja seda, kuidas need kasutavad muusikat, võib leida kaugel maal nüüdisaegsest tsivilisatsioonist peaaegu puutumata muusikakultuure, võib uurida arhiivis vanu helisalvestisi, mis talletavad veel hiljuti eksisteerinud, kuid tänaseks ununema kippuvaid traditsioone. Etnilise muusika kaasaegsed ja ajaloolised vormid on sedavõrd mitmekesised, et iga uudishimulik muusikahuviline leiab siit endale meelepärase uurimisobjekti.

Teadmussiire ja kultuur

Anett Linno

EMTA teadmussiirde koordinaator

2025. aastast alates tegutseb Eesti Muusikaja Teatriakadeemias (EMTA) teadmussiirde üksus, mille ülesandeks on viia EMTA-s loodav teadmus ja teadusuuringute tulemused laiemalt ühiskonda ning tuua akadeemiasse uusi teadmisi, kogemusi ja ideid.

Teadmussiire on EMTA-s (ja ka teistes väiksemates kõrgkoolides) uus arendussuund, mille eesmärk on viia akadeemias loodav teadmus ja teadusuuringute tulemused laiemalt ühiskonda, et suurendada veelgi enam akadeemia ühiskondlikku mõju. Euroopa teadmus- ja tehnosiirde spetsialiste koondava organisatsiooni ASTP (Association of European Science and Technology Transfer Professionals) definitsiooni järgi on teadmussiire „koostööpõhine, loominguline protsess, mis muudab teadmised ja teadusuuringud ühiskonnas ja majanduses mõjuks“.

Teadmussiirde suuna arendamise vajadus akadeemias tuleneb otseselt riigi korraldusest. 2021. aastal kinnitas valitsus „Eesti teadus- ja arendustegevuse, innovatsiooni ning ettevõtluse arengukava 2021–2035“ (TAIE 2035), mille üldeesmärk on „suurendada Eesti ühiskonna heaolu ja majanduslikku tootlikkust läbi teaduse, teadusarenduse, innovatsiooni ja ettevõtluse, et pakkuda konkurentsivõimelisi ja kestlikke lahendusi Eesti ja maailma arenguvajadustele“. Teadusuuringute mõju suurendamiseks ning teadusasutuste ja kõrgkoolide toetamiseks on ellu kutsutud Astra+ programm, mida rahastab Haridus- ja Teadusministeerium ning mille toetusel aren-

datakse ka EMTA teadmussiirde võimekust.

EMTA-s, nagu teisteski loomevaldkondades, aga ka näiteks tervishoiu valdkonnas tegutsevates kõrgkoolides loodav teadmus on valdkonnaspetsiifiline ning suunatud kitsale sihtgrupile. TAIE arengukavas on teadmussiirde arendamisele seatud viis fookusvaldkonda, millest neli on nutika spetsialiseerumise valdkonnad ning viimane, „Elujõuline Eesti ühiskond, keel ja kultuuriruum“, seab fookusesse EMTA tähtsaima uurimissuuna – kultuuri.

Teadmussiirde traditsiooniline mudel on loodud pigem reaalteaduste ja inseneeria valdkonna jaoks ning ei arvesta loomevaldkonna eripäradega. See väljendub eelkõige teadmussiirde kvalitatiivsetes mõõdikutes, milleks on näiteks registreeritud patentide ja käivitatud siirdeettevõtete (ingl k spin-off’ide) arv ning kõrgkoolide ja ettevõtete vaheliste koostööprojektide käibe maht. Need mõõdikud on ühtlasi aluseks ülikoolide uue rahastusmudeli rakendamisel.

Loomevaldkonna mõju on aga peamiselt emotsionaalne (teatri- ja helikunstist mõtestatud osasaamine) või sotsiaalne (muusikateraapia kasutamine traumapatsientide ravis). EMTA-s tehtavad alusuuringud on suunatud spetsii-

filistele uurimisvaldkondadele, mis on olulised muusika kui teaduse tundmaõppimiseks, korrastamiseks või kaasajastamiseks või ka näiteks muusikapedagoogika uurimiseks ja arendamiseks. Loovuurimuse vallas, kus kohtuvad akadeemiline teadustöö ja loominguline praktika, on EMTA olnud Eestis teerajajaks. Loovuurimuse väljundiks on oskusteave, kogemuslik või eksperimentaalne teave, millel on kõige enam väärtust uurijale endale, et saavutada veelgi sügavam meisterlikkus oma tegevuses. Seega, lõhe teadmussiirde ootuste osas riigi tasandil ning loomevaldkonna teadusuuringute vahel on üsna suur, kuna EMTA-s loodav teadmus keskendub pigem esteetikale ja meisterlikkusele, samas kui „turg“ keskendub kasumlikkusele ja efektiivsusele.

Sellest kõigest ei tasu siiski heituda, kuna teadmussiirde üldeesmärkide kohaselt leitakse lahendused loovuse ja loomingulise mõtlemise kaudu. Ehkki teadmussiirde kui strateegilise suuna arendamine EMTA-s on suhteliselt uus valdkond, on siin teadmussiiret rakendatud ka varasemalt ning esile on kerkinud mitmeid loovaid lahendusi ja uusi innovaatilisi ideid, millele tuginedes on võimalik tulevikus edasi liikuda.

Senised

edukad teadmussiirde väljundiga projektid

EMTA-s

Hea näide EMTA-s tehtud teadmussiirdeks kvalifitseeruvast projektist on „Tallinna muusikarajad“, mille algatas Tallinna Kultuuri- ja Spordiamet 2022. aastal – ajal, mil Tallinn sai UNESCO muusikalinna tiitli. Selle käigus panid EMTA kultuurikorralduse vilistlane Kristel Pedak, EMTA vanemteadur Brigitta Davidjants ja muusik Aivar Tõnso kokku mitmekeelse audiogiidi „Vanalinna keldrid“ koos muusikanäidetega, mis annab ülevaate Tallinna vanalinna keldrites tegutsenud muusikapaikadest, alates Kuku klubist kuni nüüdisajani, rõhuasetusega Eesti taasiseseisvumise järgsel ajal.

Algatus on saanud jätkuprojekti, audiogiidi „Ajalukku peidetud helid“, mis on kättesaadav Navicupi rakenduses. Jätkuprojekt töötati välja koos muusikauuringute ja -korralduse tudengitega ning see tutvustab Tallinna muusikalugu läbi erinevate hoonete. Nende hoonete hulgas on kinod, pühakojad ja viljaaidad, aga ka näiteks kultuurikeskused ja koolimajad, mida kõiki ühendab tõik, et neis on peaaegu alati kõlanud muusika – klassikast džässini ja klubihelidest folgini.

Hiljem korraldati Tallinna linna eestvedamisel temaatilisi tuure, mis osutusid väga populaarseks ning mida tehakse oluliste sündmuste puhul tänapäevani (nt Tallinna vanalinna päevad, Pika tänava festival jm). Lisaks kasutab Brigitta Davidjants seda formaati oma kursusel „Eesti popmuusika lugu“, mis on suurepärane võimalus noori klassiruumist välja saada.

Kristo Käo, kitarrist ja kitarripedagoog, kes lõpetas EMTA magistriõpingud 2005. aastal ning tegutseb praegu akadeemias külalis-vanemteadurina, on ühtlasi Eesti eduka muusikaharidustehnoloogia ettevõtte MatchMySound kaasasutaja. 2007. aastal käivitas ta Kitarrikooli, mis võimaldas algaja-

„Teadmussiire toimus „Vanalinna keldrite“ projektis mitmesuunaliselt: teadmised liikusid esmalt akadeemiasse sisse ja alles seejärel välja. See, et asusin uurima teemat akadeemiliselt, oli ainuvõimalik seetõttu, et olin kogu oma nooruse selles kultuuris osaline. Kogu see öine (ja tegelikult mu nooruses ka päevane) kultuur on laiemalt kujundanud mind selleks, kes ma olen täna. Aga tänu sellele on mul ka sisepilk, milleta ma seda tööd ettegi ei oleks kujutanud. Akadeemiline taust seevastu andis mulle oskuse seda sisepilku teadvustada ning otsida sageli vaid suuliselt eksisteerivaid allikaid, jäädes samas loodetavasti allikakriitiliseks ja metodoloogiliseks.“

Brigitta Davidjants

tel kitarriharrastajatel saada veebi kaudu juhendajalt tagasisidet oma edusammude kohta. Õpilaste arvu ootamatu kasv tõi aga kaasa olukorra, kus tagasiside andmine ei saanud enam toimuda individuaalselt, vaid seda oli mastaapimise eesmärgil vaja automatiseerida. Samal ajal alustas Kristo haridustehnoloogia õpinguid Tartu Ülikooli doktoriõppes, kus ta tutvus krüptograafi ja õppejõu Margus Niitsooga. Koos asuti arendama automaatse tagasiside algoritmi, millest kasvas välja MatchMySound – ettevõte, mis müüdi 2019. aastal Ameerika investoritele. MatchMySoundi tehnoloogiat kasutavad mitmed rahvusvaheliselt tuntud muusikatööstuse ettevõtted, sealhulgas

Fender, Music First, Hal Leonard ja School of Rock.

Ehkki teadmussiirde traditsiooniline mudel on loodud nutika spetsialiseerumise valdkondade suunisega, on EMTA-l märkimisväärne potentsiaal käivitada uusi, innovaatilisi ning suure mõjuga teadus- ja arendusprojekte. Nagu eelnevatest näidetest näha, on teadmussiirde keskmes inimene, kellel on spetsiifilised teadmised ja ideed ning tahe teha midagi uut või teistsugust. Ikka selleks, et loodud teadmised ei jääks vaid akadeemia seinte vahele, vaid leiaksid praktilise rakenduse välismaailmas ning saaksid olla mõjusate muutuste käivitajad.

„Kui uue tehnoloogia arendamise alguses on juhtroll teadlastel, siis inimesteni jõuavad lahendused suurettevõtete toodetena, mille järele loovad vajaduse turundajad. Olen oma ettevõtlusteekonnal näinud, et teaduslikult põhjendatud ning pedagoogiliselt mõistlik lahendus ja efektiivselt turundatav toode ei pruugi alati kattuda – on lahendus, mis töötab, ning on toode, mida ostetakse. Nende kahe maailma ühisosa suurendamine ongi teadmussiirde tegelik tuum.“

Kristo Käo

Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia teadmussiirde võimekuse tõstmist kaasrahastab Euroopa Liit projekti „Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia teadmussiirde võimekuse tõstmine“ alusel.

EMTA lavakunstikooli XXXII lend

2026. aasta kevadel lõpetab Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia (EMTA) lavakunstikooli XXXII lend –11 näitlejat, 4 lavastajat ja 2 dramaturgi. Järgnevas loos saame nendega lähemalt tuttavaks: millest nad unistavad, mida on õpingute ajal enda kohta teada saanud ja milline on olnud nende tee teatri juurde.

Eliis-Maria Koit

Vanus: 23

Kust Sa pärit oled?

Haapsalust.

Miks Sa tulid EMTA lavakunstikooli?

Teater tundus olevat midagi maagilist ja abistavat, tahtsin neid samu asju kogeda ja edasi anda.

Mida oled kooliajal enda kohta õppinud?

Kuidas millestki lahti lasta ja lihtsalt vooluga kaasa minna.

Millest unistad?

Pikkadest hommikutest. Ja siirast naerust. Ja õnnest. Ja märkamisest. Hoolimisest.

Sinu kultuurisoovitus:

Kallistage. Ja tundke huvi teiste tegemiste vastu. Vestelge ja diskuteerige erinevate inimestega, sealjuures ka enda arvamust avaldades. James Cameroni „Avatar“, kõik kolm osa.

Mattias Nurga

Vanus: 23

Kust Sa pärit oled?

Tallinnast, Õismäelt.

Miks Sa tulid EMTA lavakunstikooli?

Näitlemine oli ainus eriala, mis mind sügavalt huvitas. Pühendasin sellele keskkooli ajal kolm aastat. See vabastas mind ja aitas mind iseendale lähemale. Muu mind tol hetkel ei huvitanud ja kui sisse ei oleks saanud, siis midagi muud ma ka õppima ei oleks osanud minna. Mida oled kooliajal enda kohta õppinud?

Olen saanud teadlikuks asjadest, mis mind takistavad. Mul on hästi suured hirmud, madal enesehinnang, täitmatult kõrged standardid iseendale. Baastasandil on need abiks, sest sunnivad mind töötama, aga teisalt võtavad need tihti loomisrõõmu ära ning panevad mind kinni. Olen õppinud, et loomisrõõm on kõige olulisem. Kui seda pole, siis pole mõtet seda tööd teha. Millest unistad?

Lõpmatust inspiratsiooniallikast. Sinu kultuurisoovitus: Vaadake David Lynchi filme ja lugege tema elulooraamatut „Unistamisruum“.

Alex Paul Pukk

Vanus: 25

Kust Sa pärit oled?

Viimsist.

Miks Sa tulid EMTA lavakunstikooli?

Vajasin oma tähelepanuvajadusele väljundit, et see vähemalt kellelegi kasuks oleks. Teater oli üpriski ainus asi, mis mind ka päriselt köitis.

Mida oled kooliajal enda kohta õppinud?

Et inimesel on piirid, ka minul, ja see on hea, et need on. Kui pole seinu, siis pole ka, millest läbi joosta. Millest unistad?

Türgi all inclusive (eesti k ‘kõik hinnas’) hotelli valgest lamamistoolist ja natuke hoolivamast maailmast.

Sinu kultuurisoovitus:

Lugege filosoofilist kirjandust ja jaurake selle üle, see on alati tore. Vaatasin hiljuti uuesti Jaan Toominga 1977. aasta filmi „Põrgupõhja uus Vanapagan“, see on ka ikka ülimalt hea teos.

Carolyn Veensalu

Vanus: 23

Kust Sa pärit oled?

Tallinnast.

Miks Sa tulid EMTA lavakunstikooli?

Enne EMTA lavakunstikooli tegelesin 12 aastat tantsuga. Selleks hetkeks, kui elukutset tuli valima hakata, oli looming juba osa minust.

Katsetele läksin selle tõttu, et enamik klassist läks. Kartsin, et äkki jään millestki ilma.

Mida oled kooliajal enda kohta õppinud?

Olen õppinud, et alles siis, kui ma annan kontrolli enda käest ära, hakkavad asjad juhtuma.

Millest unistad?

Päikesest ja merest.

Sinu kultuurisoovitus:

Chloé Zhao „Hamnet“ on imeilus film.

Joonas Koff

Vanus: 24

Kust Sa pärit oled?

Tallinnast. Pelgulinnast.

Miks Sa tulid EMTA lavakunstikooli?

On vähe asju, mida ma piisavalt armastan, et nende nimel pingutada. Teater on üks kolmest, kirjutamise ja jalgpalli kõrval. Tahtsin kõrgkoolis käia ja Tartu Ülikooli religiooniuuringud oli küll huvitav ja laiapõhjaline humanitaarharidus (õppisin seda ühe aasta), aga avastasin, et ma ei ole ikkagi suuteline päevast päeva istuma ja kuulama. Vajan praktikat, mängu ja riski, ebastabiilsust, vaheldusrikkust, provokatsiooni.

Mida oled kooliajal enda kohta õppinud?

Olen õppinud, mis inimesed, kohad ja tegevused on minu jaoks pelgupaikadeks või koduks. Kuhu, kelle või mille juurde ma põgenen, kui asjad hakkavad koost lagunema. Ja elu on näidanud, et neid inimesi, kohti ja tegevusi on mitmeid, nii et olen õnnega koos. Millest unistad?

Et saaksin teha teatrit, mis mind huvitab. Tahaksin minna Münchenisse Bayerni mängu vaatama.

Sinu kultuurisoovitus:

Kinkige sõpradele head eesti kirjandust. Isegi kui nad ei loe raamatuid.

Uku Pokk

Vanus: 24

Kust Sa pärit oled?

Saaremaalt.

Miks Sa tulid EMTA lavakunstikooli?

Sest võlurikooli ei ole päriselt olemas.

Mida oled kooliajal enda kohta õppinud?

Saladus on oluline. Millest unistad? Õhtust suure lõkke ümber kõigiga, kes eales olnud.

Sinu kultuurisoovitus:

Uku Masingu „Olla sulle hää“ ja Saigyō „Mägikodu“.

Katarina Sits

Vanus: 24

Kust Sa pärit oled?

Haapsalust.

Miks Sa tulid EMTA lavakunstikooli?

Tundsin, et teater võib olla see miski, millele ma tahan pühenduda.

Ma ei teadnud, mida ma elult ootan, ja siiamaani ei tea. Ma tegelikult ei uskunud, et EMTA lavakunstikooli on võimalik sisse saada, aga kuna nii läks, siis äkki olen õigel teel.

Mida oled kooliajal enda kohta õppinud?

Olema aus (eelkõige enda vastu).

Et õppida ja areneda, peab lubama endal kukkuda ja eksida (palju).

Minu piirid on minu piirid ja mul pole mõtet end teistega võrrelda (vahel ikka juhtub).

Millest unistad?

Soojast kallist ja aja seisma panekust.

Sinu kultuurisoovitus:

Soovitan minna metsa. Kuulata linde ja helisid looduses ja merd. Võtta aeg maha ja mõelda omi mõtteid.

Mirjam Aavakivi

Vanus: 25

Kust Sa pärit oled?

Tartu lähistelt Vasula külast.

Miks Sa tulid EMTA lavakunstikooli?

Sest ma väga tahtsin näitlejaks saada. Ma tahtsin olla koos inimestega, kellele meeldib teater, suures osas on teatriinimesed väga lahedad. Ja palju pulli saab. Teatris on rõõm.

Mida oled kooliajal enda kohta õppinud?

Inimeses on alati rohkem, kui ta arvab. Kõike. Millest unistad?

Mõtestatud ja heast elust.

Sinu kultuurisoovitus:

Läbi aja on olnud minu lemmikalbum „Väike järv“ Liisi Koiksonilt.

Mauri Liiv

Vanus: 29

Kust Sa pärit oled?

Tallinnast.

Miks Sa tulid EMTA lavakunstikooli?

Tahtsin näitlejaks saada. Mida oled kooliajal enda kohta õppinud?

Ma saan endale toetuda. Looming on enesekindlus. Millest unistad?

Targast maailmast.

Sinu kultuurisoovitus:

Olla rohkem tasa, kuulata ja imestada.

Erling Eding

Vanus: 22

Kust Sa pärit oled?

Rakverest.

Miks Sa tulid EMTA lavakunstikooli?

Tahtsin saada näitlejaks.

Mida oled kooliajal enda kohta õppinud?

Kui praegu oskan nii, siis teen nii.

Homme oskan ehk juba paremini. Millest unistad?

Saada melomaaniks.

Sinu kultuurisoovitus:

Jeremy Shaw’ „Phase Shifting Index“ – installatsioon, nägin seda Hamburger Bahnhofi muuseumis (peaks olema siiani seal üleval).

Richard Linklateri film „Uus laine“ („Nouvelle Vague“) – väga cool film.

Erik Hermaküla

Vanus: 24

Kust Sa pärit oled?

Tallinnast, Nõmmelt.

Miks Sa tulid EMTA lavakunstikooli?

Mulle meeldisid Vanalinna Hariduskolleegiumi (VHK) teatriklass ja näitlemine, tundus loogiline proovida jätkata. Lavakast sai juba gümnaasiumis idée fixe.

Mida oled kooliajal enda kohta õppinud?

Ma olen väga aeglane. Minu jaoks on hea trupi keemia üle individuaalsest meisterlikkusest. Selleks et tööd teha, peab puhkama, mitte vastupidi.

Millest unistad?

Et inimesed oleksid rahulikud ja rõõmsad ja suusataksid.

Sinu kultuurisoovitus:

Wim Wendersi film „Täiuslikud päevad“ ja Kierkegaardi raamatud.

Lavastaja õppesuund

Robi Varul

Vanus: 25

Kust Sa pärit oled?

Kasvasin üles Kolgas, Harjumaal.

Miks Sa tulid EMTA lavakunstikooli?

Mind kutsus hea sõber, kes ise samal ajal siin õppis.

Mida oled kooliajal enda kohta õppinud?

Seda, mida sõnastada on keerulisem ja tarbetum kui olla. Millest unistad?

Et kõik jõuaksid koju.

Sinu kultuurisoovitus:

Telelavastus „Tema majesteedi komödiant“.

Triin Brigitta

Heidov

Vanus: 26

Kust Sa pärit oled?

Tallinnast.

Miks Sa tulid EMTA lavakunstikooli?

Kui käisin algklassides, ütles mu koori dirigent (peale laululaagris tehtud näitemängu Zorrost), et ma peaksin lavakasse minema. Kodus lugesin pärast kodulehte ja nägin, et seal õpitakse ainult asju, mida mulle meeldib teha, ja ma olin müüdud.

Mida oled kooliajal enda kohta õppinud?

Ma tegelikult ei ole üldse laisk, kui mulle meeldib see, mida ma teen.

Millest unistad?

Et mulle meeldiks see, mida ma teen.

Sinu kultuurisoovitus:

Martin McDonaghi filmid puudutavad alati ja ajavad naerma. Elu oma heas ja halvas on hästi tabatud.

Elss Raidmets

Vanus: 26

Kust Sa pärit oled?

Tallinnast.

Miks Sa tulid EMTA lavakunstikooli?

Mul oli enne kooli tulekut lavakast väga selge ettekujutus, seega vältisin seda asutust iga hinna eest ja proovisin igaks juhuks kõik teised kõrgkoolid ära. Lõpuks maandusin ikkagi siia ja hea on, et maandusin. Tuli välja, et mul oli täiesti vale ettekujutus.

Mida oled kooliajal enda kohta õppinud?

Ma pean hakkama asju korralikult kirja panema. Mälu eest tuleb hoolitseda.

Millest unistad?

Meres ujumisest.

Sinu kultuurisoovitus:

Soovitan minna vaatama noorte kunstnike näituseid (enkkl.ee) ja anda jõuõlg kvaliteetsele ajakirjandusele (levila.ee).

Oliver Reimann

Vanus: 23

Kust Sa pärit oled?

Tallinnast.

Miks Sa tulid EMTA lavakunstikooli?

Teater oli mulle varem tuttav, mõtlesin juba, et ei tule, et veider värk, õpiks midagi muud, aga viimasel hetkel kirjutasin impulsiivselt palutud kirjatööd ja saatsin ära. Midagi muud ma vist tegelikult õppida ei suudaks. Hea on, et avalduse kõige kiuste esitasin ja sisse sain.

Mida oled kooliajal enda kohta õppinud?

Qui cadit, surgere potest.

Millest unistad?

Küllalt lihtsatest asjadest – perest ja tööst, ja miks mitte ka lavastusest Baieri või Berliini Riigiooperis.

Sinu kultuurisoovitus:

Minna ERSO kontserdile ja käia novembrikuus PÖFFil. (Ja tegeledes loomevaldkonnas: hoida (või leida) ka neid sõpru, kes ei ole peast kunst/teater/muusika/kino.)

Joosep Lõhmus

Vanus: 22

Kust Sa pärit oled?

Tartumaalt.

Miks Sa tulid EMTA lavakunstikooli?

Tahtsin kirjutamist õppida.

Mida oled kooliajal enda kohta õppinud?

Vähem on rohkem.

Millest unistad?

Ajast, kus oleks rohkem aega asju ajada.

Sinu kultuurisoovitus:

Viia end kurssi Margus „Sorge“ Tiitsmaa kunstiga. Dramaturgi õppesuund

Maarja Moor

Vanus: 26

Kust Sa pärit oled?

Elvast, Tartumaalt.

Miks Sa tulid EMTA lavakunstikooli?

Kui ma Tartu Ülikoolis teatriteadust õppisin, hakkasid mind eriliselt huvitama teatritekstide kirjutamine ja dramaturgitöö. Sain aru, et saan teatrit teha ka nii, et ei pea ise laval olema, ning minu lõpetamisaastal võetigi lavakasse dramaturge vastu.

Mida oled kooliajal enda kohta õppinud?

Et vahel teen väga õigeid otsuseid kiirelt ja instinktiivselt. Aga liigagi tihti jään toppama ja mõtlen asju keerulisemaks, kui need on.

Millest unistad?

Rahust ja stabiilsusest.

Sinu kultuurisoovitus:

Minna loodusesse ja püüda märgata rohkem linde ja loomi.

EMTA lavakunsti osakonna juhataja, XXXII lennu juhendaja

Mart Koldits

EMTA lavakunsti osakonna 32. lendu sattusid õppima väga erinevad isiksused. Aga mul on lootus, et nad õppisid olema erinevad koos. Nad on suhteliselt iseteadlikud,

aga nad julgevad astuda tundmatusse ja proovida piire, ilma et nad peaksid seda kangelaslikult deklareerima. Nad väga ei kehtesta ega manifesteeri – nad ei pea vajalikuks kogu aeg tõestada, et nad on midagi. Nad on pigem otsijad, kes lubavad endale ebakindlust ja võtavad seda kui loomise vältimatut osa, mitte kui nõrkust, mida tuleks varjata. See teeb nende tööprotsessid ausamaks: nad ei kiirusta järeldustega ega sulge uksi enne, kui on päriselt vaadanud, mis nende taga olla võiks.

Nad on näidanud, et suudavad ühendada klassika ja kaasaegse, isikliku ja kollektiivse, banaalse ja üleva. Neile sobib nii täpsus kui

kaos. Nad taluvad vormi, aga ei kummarda seda. Nende jaoks ei ole vastandid midagi, mis tuleb ära lahendada, vaid pigem midagi, millega koos elada ja töötada. Nad on paradoksaalsed meeskonnamängijad: koos, aga mitte ühesugused; ühes ruumis, aga igaüks oma trajektooril. Igaüks ajab oma asja, ent mitte teiste arvelt. Pähe istuda neile loodetavasti ei saa ja mingi huinamuinaga tillitada ka mitte, sest nad pole naiivsed. Samas ei ole nad küünilised. Nad on piisavalt kogenud, et näha läbi lihtsad trikid, ja piisavalt avatud, et mitte sulgeda end võimaluste ees. Nad ei otsi mugavust, vaid tähendust. Nendega saab teha kõike.

EMTA näitlejatöö vanemlektor, XXXII lennu juhendaja

Tiina Tauraite

XXXII lend – 2 dramaturgi, 4 lavastaja, 11 näitleja võrra on Eesti kultuuripere nüüd rikkam. Saage tuttavaks, rõõm on neid tutvustada!

Ma olen väga uhke – see on töövõit!

Nende noorte endi töövõit – panustamise, totaalse pühendumise, lõpmatute eneseületuste tulemus. Nad on palju õppinud koos ja igaüks ise. Nad on vintsked vennikesed, kes teavad, mida nad tahavad, ja on nõus selle nimel pingutama – maailmas, kus kõik on ebakindel. Need noored on üles kasvanud teadmisega, et kindlus pole norm, ka sotsiaalne kindlustatus pole

nende tööpõllul norm. Ja ometi on nad õppinud olema haavatavad, sest kunstnikuks olemine seda just tähendab – avada end, avada oma süda ja hing täielikult. Seda on neile õpetatud ja selle on nad omandanud. Nad teavad, et nii on aus, ainult nii tekib vahetu suhtlus. Ja kui miski tundub võlts, siis nad sulguvad. Nad ei torma vaidlema, sest nad on üles kasvanud arvamuste paljususe maailmas, harjunud kõigiga arvestama. Mõnikord ka enda arvelt. Vaikiv noor kolleeg ei pruugi olla ükskõikne. Ei. Nende viis end kaitsta on vaikida. Me peame sellega arvestama – meie, vanemad olijad.

Ja on veel midagi, millega me peame arvestama. Vaiksemalt, aga ausalt. See põlvkond kannab endas rohkem, kui nad sageli välja näitavad. Nad on kasvanud pidevas häireseisundis – info, kriisid, ootused, võrdlused. Kõik on kogu aeg nähtav. Ka ebaõnnestumine. Nad oskavad rääkida vaimsest tervisest, aga see ei tähenda, et neil oleks lihtsam. Teadlikkus ei kaitse läbipõlemise eest. Keele olemasolu ei tee valu väiksemaks.

Ärevus, väsimus ja enesekahtlus ei ole laiskuse ega nõrkuse märgid. Need on märgid pingest, mis on kestnud liiga kaua. Ja sageli ei avaldu see nutus. See avaldub kadumises, ülepanustamises, täiuslikkuse tagaajamises või vaikuses.

Seepärast on meie – vanemate olijate – vastutus mitte ainult nõuda vastupidavust, vaid õppida märkama. Märkama, kui keegi on alati tubli. Kui keegi ei küsi abi. Kui keegi ütleb „kõik on okei“, aga silmad ei kinnita seda.

Me ei pea olema terapeudid, aga me peame olema inimesed. Kohal ja päriselt kuulama. Mitte kiirustama lahendustega, vaid taluma koosolemist, et nemad saaksid ühel hetkel olla meie asemel – hoidmaks Eesti kultuuri.

Need noored ei vaja päästjaid. Nad vajavad turvalist ruumi, kus ei pea kogu aeg tugev olema. Ja kui me suudame seda neile pakkuda, siis ei anna me neile ainult lavaruumi –me anname neile võimaluse jääda terveks. Sest meil on vaja tervet tuleviku Eesti kultuuri. Ja see oleks võib-olla kõige suurem töövõit.

Eesti Keelpillimängijate Konkurss kui

noorte talentide

kasvulava

Lõppenud aasta üheks olulisemaks sündmuseks keelpillimängijate kogukonnas

oli kahtlemata 26. novembrist 5. detsembrini toimunud Eesti Keelpillimängijate Konkurss (EKK). Üritus toimus kolmes voorus ning sai teoks Eesti Muusikanõukogu, MTÜ Muusikaline Noorus Eestis, Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia (EMTA) ning Eesti Riikliku Sümfooniaorkestri (ERSO) koostöös.

Kristiina Malm-Olesk

EMTA muusikakultuuri üliõpilane

Eesti Keelpillimängijate Konkursi 2025 auhinnasaajad ja žüriiliikmed (taga vasakult): Arigo Štrāls (vioola, Läti), Jari Valo (viiul, Soome), Fabio Presgrave (tšello, Brasiilia), Paula Šūmane (viiul, Läti, žürii esimees), Siret Lust (kontrabass, Suurbritannia/Eesti) (foto: Rene Jakobson)

Auhinnasaajate hulka kuuluvad Triinu Piirsalu (I preemia), Aleksander Traksmann, Ali Amishov ja Uku Toots (II preemia) ning Ekke Rainer Arndt (III preemia). Finalistidiplomid said Brendan Aleksander Tarm, Maria Martin ja Karoliina Kuppart

Küsisime EMTA üliõpilastelt Ali Amishovilt ja Ekke Rainer Arndtilt, kuidas nad vaatavad tagasi konkursiperioodile, ning žürii esinaiselt Paula Šūmanelt, millised on tema muljed konkursist ja kuidas ta hindab osalejate üldist taset.

Kolm kuud keskendumist ja pingelist tööd

Mõlema noormehe puhul võib konkursiks ettevalmistumise algusajaks pidada septembrit, mil hakati teadlikumalt tegutsema. Konkursile eelnenud kolm kuud olid väga intensiivsed. Ekke Raineri jaoks lisas pinget

samaaegne töö Rahvusooper Estonia orkestris: „Päris keeruline oli keskenduda nii suurele ettevõtmisele, kui peaaegu iga päev pidin tunde orkestriproovis veetma,“ selgitab noormees.

Ali jaoks oli tegemist esimese kolmevoorulise konkursiga, viimati osales ta konkurssidel 8-aastasena Aserbaidžaanis. Seetõttu pööras ta suurt tähele-

panu ka vaimsele ettevalmistusele, kuna teadis, et ees ootab pikk teekond. „Konkursiperioodil suhtusin oma unegraafikusse väga tõsiselt, võtsin vitamiine ja püüdsin igakülgselt oma tervise eest hoolitseda.“ Ka Ekke Rainer rõhutab puhkamise tähtsust ning peab pingelisel ajal tasakaalu hoidmiseks tähtsaks hobidega tegelemist.

Võistluspingega hakkamasaamiseks on mõlema noormehe hinnangul lisaks enda heaolule tähelepanu pööramisele vaieldamatult tähtis ka tehniline valmisolek. „Vaimset tasakaalu aitab hoida tunne, et olen konkursiks valmis, ning seda saab saavutada vaid harjutades,“ tõdeb Ekke Rainer. Ehkki lugude õppimine on loomulik osa muusiku elust, muudab konkursiks valmistumise tema hinnangul keerukaks kava mahukus. Ali jaoks oli kõige raskem osa kogu kava vormis hoidmine: „Enne konkurssi esitasin oma kava mitmel kontserdil, mis minu arvates aitas väga palju.“

Kolm vooru, kolm erinevat kogemust

„Konkursiperioodil jääb aeg justkui seisma – kõik muu jääb tagaplaanile,“ võtab Ekke Rainer pingelise perioodi lühidalt kokku. „Esimeses voorus oli värinat kõige rohkem, kuna astusin esmakordselt žürii ees lavale. Teine voor oli rahulikum, kuid kolmandas lisas pinget ERSO ees esimest korda soleerimine. Samuti jäävad meelde närvilised ja pikale veninud žürii otsuste ootamised,“ meenutab noormees.

Suure väärtusena toovad kõik välja ERSO-ga musitseerimise võimaluse konkursi kolmandas voorus. „Mulle meeldis, et kõik voorud toimusid EMTA suures saalis: eriti tihti ei avane võimalust nii suures ja heas saalis mängida,“ lisab Ekke Rainer Arndt.

Ali püüdis igale voorule läheneda nii, nagu esineks ta kontserdil. „Minu eesmärk laval on nautida oma esitust ja kanda see tunne ka publikuni. Kui suudan seda teha, väheneb lavastress märgatavalt,“ selgitab ta. „Teises voorus nautisin väga Johannes Brahmsi sonaadi (nr 1 f-moll op 120) esitamist. Loodan, et suutsin selle tunde edasi anda nii publikule kui ka žüriile. Kõige keerulisemaks osutus minu arvates kolmas voor. Darius Milhaud’ vioolakontsert (nr 1 op 108) oli minu jaoks täiesti uus kogemus ning ma olin selle ette valmistanud väga lühikese ajaga.“

Konkursi mõju noore muusiku teele

Mõlemad noormehed peavad konkurssidel osalemist oluliseks. „Eriti tähtsaks pean sellega kaasnevat teekonda ja enesearengut,“ mõtiskleb Ekke Rainer. Ali lisab, et muusikaringkondades ei suhtuta konkurssidesse alati üksmeelselt positiivselt: „Muusikutena läheneme oma kunstile erinevalt ning teatud mõttes sobivad mõõduvõtmised rohkem sportlastele. Ometi

on konkursid muusikamaailmas nähtavaks saamiseks sageli väga vajalikud. Soovitan kõigil vähemalt korra mõnel konkursil osaleda.“

Aserbaidžaanist pärit EMTA magistrandile Alile andis konkurss võimaluse luua uusi tutvusi, saada väärtuslikke kogemusi ning esineda koos ERSO-ga. Saadud preemia aitas katta ka tema õpingutega seotud kulusid: „Euroopa-välistele õppuritele on selliste kulude katmine väga keeruline. Tunnen end tõeliselt tänuliku ja õnnelikuna, et mul avanes see võimalus.“

Aserbaidžaanist Eestisse –võimaluste otsingul

Ali on EMTA magistrantuuris õppinud alates 2024. aasta septembrist. Otsus EMTA-sse õppima tulla sündis tänu Erasmuse programmile, mille kaudu ta veetis siin kuus kuud. „Pärast seda otsustasin jätkata

magistriõpinguid Johanna Vahermägi juures. Tundsin, et olin lühikese ajaga teinud tema tundides läbi märkimisväärse arengu.“ Erialaõpetaja on oma armastusega eriala vastu teda tõeliselt inspireerinud ning oli hindamatuks toeks ka konkursi ajal.

Siinset muusikaharidust kodumaa omaga võrreldes leiab Ali, et Eesti noortel on rohkem võimalusi. „Euroopas paiknemine teeb lihtsamaks meistriklassides osalemise, professionaalsete kontaktide loomise ning kõrgetasemeliste kontsertide kogemise. Selliseid võimalusi on Aserbaidžaanis märksa keerulisem leida.“

Ali jõudis muusikani 8-aastaselt oma pianistist nõo eeskujul. Tema esimeseks instrumendiks oli viiul, kuid kui Ali sai 12-aastaseks, asendus see pooljuhuslikult vioolaga. „Pärast sisseastumiskatseid uude kooli soovitas sealne direktor Teimur Goychaev mul pilli vahetada, kuna tal oli riiklikus noorteorkestris vioolamängijat vaja,“ selgitab ta. „Tegemist on mehega, kes on andnud märkimisväärse panuse Aserbaidžaani muusikakogukonna kujundamisse.“

Emotsionaalselt üheks keerukamaks perioodiks oma senisel teekonnal peab Ali aega, kui ta keskkooli viimases klassis kaalus tõsiselt muusikaga lõpparve tegemist. „Ma ei leidnud enam inspiratsiooni jätkata. Armastasin muusikat, kuid tunne, et ma ei arene ega saavuta midagi, oli äärmiselt demotiveeriv. Õnneks suutsid vanemad mu meelt muuta. Pärast Bakuu Muusikaakadeemiasse vastuvõtmist hakkas mu suhtumine muusikasse tasapisi muutuma,“ meenutab ta. Ehkki Ali on aktiivne solist ja kammermuusik, unistab ta saada mõne keelpillikvarteti püsiliikmeks. Pärast magistriõpingute lõpetamist soovib ta jätkata EMTA-s doktoriõpingutega, olla osa mõnest kammerorkestrist ning tegutseda solisti ja kammermuusikuna. Ta on esinenud korduvalt Tsinandali festivalil Pan-Kaukaasia noorteorkestri (PCYO) koosseisus nii pillirühma kontsertmeistri kui ka orkestrandina. Aastatel 2018–2024 töötas ta Aserbaidžaani Riikliku Akadeemilise Ooperi- ja Balletiteatri orkestris ning oli 2024. aastal ka vioolarühma kontsertmeister Gara Garajevi nimelises riiklikus kammerorkestris.

Noor tšellist kindlal kursil

Professor Henry-David Varema juhendamisel õppiv, bakalaureuseõpingute lõpusirgel olev Ekke Rainer alustas tšellomänguga kuueaastaselt Tallinna Muusikakoolis. „Mu vanemad ei ole muusikaga seotud, aga kuna olin varem lastekooris laulnud, otsustasid nad lasta mu muusikalisel teekonnal jätkuda. Kuna tšello kõla on ilus ja inimhäälele kõige sarnasem, sai valitud just see,“ meenutab ta. Mõeldes tagasi, on Ekke Raineri kujunemine muusikuks olnud väga loomulik. „Kuna mulle on lapsest saati väga meeldinud tšellot mängida, siis ei ole mul kunagi tekkinud mõtet, et peaksin lõpetama. Lapsena oli ikka hetki, kus ma

üldse harjutada ei viitsinud ja oleksin meelsamini hoopis päev läbi õues sõpradega mänginud või arvutis istunud. Siinkohal pean tänama oma vanemaid, kes mind ikka rajal hoidsid.“ Oma tulevikuplaanide osas jääb ta napisõnaliseks: „Ehkki mõtteid on peast läbi käinud väga erinevaid, siis midagi kivisse raiutud veel ei ole, kuid muusikaga edasi tegelemine on kindel.“ Oma noorest east hoolimata on noormehel ette näidata juba mitmeid saavutusi. Alates hooajast 2024/2025 töötab Arndt Rahvusooper Estonia orkestris. Ta on saavutanud märkimisväärseid tulemusi nii Eesti kui ka rahvusvahelistel konkurssidel. Kodumaal on ta võitnud parima noore instrumentalisti konkursil oma vanuseklassis kolm esikohta ja ühe teise koha ning pälvinud kolmel korral laureaaditiitli Eesti noorte keelpillimängijate konkurss-festivalil. IX August Dombrovski nim konkursil Riias (2017) pälvis ta II koha oma vanuseklassis ja eripreemia Läti loo parima esitamise eest. Samal aastal sai ta II koha ja virtuoospala parima esituse preemia oma vanuserühmas Tartus toimunud konkursil „Young Musician“.

Žürii pilk: siirus, julgus ja erakordne talent

Žürii esinaine Paula Šūmane hindab konkursi kunstilist ja tehnilist taset kõrgeks. „Kogu žürii nimel võin ausalt öelda, et meid liigutas kuuldu sügavalt ja pani isegi hämmastama. Iga osaleja näitas suurt potentsiaali: ka need, kes finaali ei jõudnud, omavad selgelt kõiki eeldusi helgeks muusikukarjääriks. Sellised tulemused näitavad, et Eestis tehakse midagi väga õigesti. Tulin Tallinna kindlate ootusteta, kuid kogu konkursi vältel rõõmustasid mind noorte artistide julgus, individuaalsus ja läbimõeldud repertuaarivalikud.“

„Tšellist Ekke Rainer Arndt näitas kogu konkursi vältel intelligentset ja kultuurset mängu, hoidis kindlat tehnilist taset ja suurepärast kõla, mis oli eriti märgatav tema stiilitundlikus lähenemises Bachi muusikale. Vioolamängija Ali Amishov äratas vioola igas esituses ellu, tuues esile selle kõige tulisemad, energilisemad ja säravamad omadused. Tema soojus ja kirg täitsid saali, jätmata ühtegi kuulajat ükskõikseks.“

Žürii esinaine Paula Šūmane (foto: erakogu)

Kui võrrelda EKK-d teiste sarnaste konkurssidega, kus Šūmane on žürii liige olnud, siis avaldasid talle kõige enam muljet siinsete osalejate siirus ja julgus. „See muutis kuulamise iga žüriiliikme jaoks tõeliseks kunstiliseks maiuspalaks. Mingil määral toetab seda ka konkursi formaat, mis võimaldab suhteliselt vaba repertuaarivalikut, kuid sellest üksi ei piisa. Artist peab suutma oma kunsti publikuni viia, mis ei ole sugugi iseenesestmõistetav.“

Hindamiskriteeriumid: tehnika, stiil ja isikupära

Konkursil osalejate hindamisel peab Šūmane kõige olulisemaks loomuliku musikaalsuse ja harmoonilise kehakeele kooslust. Muusikul peab olema siiras huvi teose stiili, ajaloo ja selle sünniajastu teiste kunstivormide vastu, et võimendada oma kunstilist intuitsiooni. Hindamisprotsess oli Šūmane sõnul matemaatiliselt täpne, tagades läbipaistvuse ja õigluse. Žürii jaoks oli lõpliku otsuseni jõudmine pigem lihtne, kuna igaüks hääletas vastavalt oma individuaalsele hinnangule.

Kui proovida tänavusi EKK osalejaid ühise nimetaja alla tuua, võib öelda, et tegemist oli julgete ja erakordselt andekate muusikutega. „Jäi silma, et paljud valisid esinemisteks erinevaid partnereid ja instrumente, mitte ei keskendunud üksnes soolodele või klaverisaatele. Koosmäng teistega aitab kujuneda paremaks muusikuks ja ehk isegi paremaks inimeseks,“ usub Šūmane. „See nõuab tähelepanelikku kuulamist ja siirast kaasatust teise esineja esitusse. Solistlik mõtteviis on muutumas vähem domineerivaks, samal ajal kui koostöö ja jagatud muusikaline suhtlus on tõusmas kesksele kohale.“

Šūmane peamine soovitus noortele muusikutele on jääda iseendaga kontakti ja säilitada loomulikkus: „See tähendab inimlikkust koos aususe, ebatäiuslikkuse ja haavatavusega, mis sellega kaasneb. Lava paljastab kõik, autentsust ei saa teeselda. On kohe tunda, kas esitus on hingestatud ja ehe või õpitud. Muusikaline intelligentsus, austus helilooja vastu ja julgus edastada oma tõlgendusi on väga olulised.“

Läbimõeldud korraldus ja inspireeriv konkursiformaat

Konkursi kõrge korralduslik tase jäi silma nii osalejatele kui ka žüriile. Šūmane toob välja, et žürii eest hoolitseti väga hästi, tänu millele said nad täielikult keskenduda oma ülesannetele: „Mul on raske ette kujutada teist üritust, mis oleks korraldatud nii läbimõeldult. Olen südamest tänulik sooja vastuvõtu ja külalislahkuse eest!“

„Mõnevõrra keeruline oli erinevate keelpillide üheskoos hindamine. Ideaalis võiks neid eraldi kategooriates hinnata, kuid see eeldaks osalejate arvu paremat tasakaalu pillirühmiti.“ Seega paneb Šūmane vähe-

muses olevatele vioola- ja kontrabassimängijatele südamele, et nad kaaluksid osalemist ka järgmisel konkursil, ning tänab neid vapraid, kes seekord võistlustulle astusid.

Konkurss kui kasvulava noorele muusikule

Konkurssidel osalemisel on Paula Šūmane hinnangul oluline roll noorte muusikute arengus. Eelkõige on hindamatu väärtusega konkursiks valmistumisega kaasnevad töö ja areng. Pideva eneseületusega jõutakse muusikalises ja isiklikus arengus uuele tasemele. „Suure ja mitmekesise repertuaari ettevalmistamine arendab vastupidavust ja pakub kogemusi, mida on mujal raske omandada.“

„Distsipliin, tugev tööeetika ja oskus keskenduda sellele, mis on tõeliselt oluline, on hädavajalikud nii isiklikus arengus kui ka muusikuna läbilöömiseks. Loomulikult on konkursi formaat spetsiifiline: see on võistlus, millele tuleks siiski läheneda entusiasmi, elevuse ja rõõmuga.“

Vastates küsimusele, mis nõu ta annaks tulevastele osalejatele, ei saa žürii esinaine üle ega ümber harjutamisest: „Muusikutele seatavad nõudmised on väga sarnased sportlaste omadega. Need on kuldsed aastad, kui saate pühendada aega oma instrumendile. Sama oluline on harjutada targalt, nii et igal noodil ja liigutusel oleks suuremas pildis tähendus. Pöörake tähelepanu stiililistele erinevustele mitmekesises repertuaaris.“ Samas ei tohi unustada ka oma intellektuaalset arengut: „Hoolitsege oma sisemise „aia“ eest: lugege raamatuid, olge elu suhtes uudishimulikud ja tänulikud võimaluse eest elada muusikas. Seejärel võtke kätte oma pill ja mängige kogu hingest.“

Andres Uibo: „Oreliõppe kvaliteet oleneb üliõpilase töötahtest“

Laura Reiter

EMTA turunduskommunikatsiooni spetsialist

Oreli eriala on Eestis järjepidevalt õpetatud 1919. aastast. Organisti, helilooja ning Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia (EMTA) oreli professori Andres Uibo sõnul on siinne oreliõpe heal tasemel, kuid see oleneb palju ka üliõpilastest endist, nende töötahtest ja sellest, kui palju nad harjutavad. Orelimängu harjutusvõimalused on akadeemias aga väga head ning kindlasti väärib märkimist, et EMTA barokkoreli valmimisest möödub tänavu 25 aastat.

Alustame Teist endast. Kuidas jõudsite orelimängu juurde ja mis Teid selle juures kõige rohkem paelub? Minu teekond orelimängu juurde sai alguse 1967. aastal, kui Veljo Tormise isa Riho Tormis oma sünnipäeval Eesti Draamateatri ees trammi alla jäi. Kuna ta oli Vigala kiriku organist, siis jäi kirik organistita ning nii kutsuti sellele kohale minu isa Arthur Uibo, kes küll juhatas Kivi-Vigalas naiskoore ja -ansambleid, aga ei olnud kunagi varem orelit mänginud. Mina käisin sel ajal Pärnu Lastemuusikakoolis, mängisin klaverit ja isa kutsus mind aeg-ajalt kirikusse orelit mängima. Mäletan, et mul oli sel ajal suur soov saada endale võidusõidujalgratas Sputnik, mis maksis 93 rubla. Isa sai organisti ametikohal palka kümme rubla kuus ja ta pakkus, et mängiksin pool teenistust ise ning saan viis rubla endale. Igal kuul panin siis viis rubla kõrvale, ja

kui ma jalgratta lõpuks kätte sain, siis see mind enam nii palju ei huvitanudki, vaid huvitas hoopis orelimäng. Ühel hetkel lükkasin isa pingi pealt ära ja ütlesin, et mängin kõik teenistused ise.

Edasi läksin õppima Tallinna Riiklikku Konservatooriumisse, kus lõpetasin 1981. aastal professor Hugo Lepnurme oreliklassi ja hiljem olen end täiendanud kaks aastat Lübecki Kõrgemas Muusikakoolis.

Millised on Eesti orelimuusika ajaloos kõige olulisemad verstapostid?

Eesti orelikultuur ulatub 1329. aastasse. Kroonikas on kirjas, et rüüsteretkel Liivimaale hävitasid leedulased Helme ja Paistu kirikute toredad orelid, nii et kolme aasta pärast täitub Eestis oreli esmamainimisest 700 aastat. Siinne orelikultuur on üsna ühtlane ja rikas. 17. sajandil oli näiteks Niguliste kirikus juba neli orelit.

Üks pöördepunktidest on see, kui eesti õpilased läksid järgemööda Peterburi konservatooriumi õppima. Nii Miina Härma ja Konstantin Türnpu kui ka hiljem Rudolf Tobias, Peeter Süda, Artur Kapp ja Mihkel Lüdig said sealt hariduse oreli ja kompositsiooni erialal.

Kahjuks ei ole varasemat Eesti oreliajalugu väga uuritud ja materjali selle kohta napib.

Millised on tänapäeval orelimuusika peamised suunad ja koolkonnad Eestis?

Üks asi on oreliehitus ja teine on orelimängu õpetus. 1940. aastal tehti oreliehitus Eestis täitsa maatasa ja sellest ei ole me siiani taastunud. Oreliehitus on Eestis täna väga lapsekingades. Mis aga puudutab oreliõpetust ja -koolkondi, siis sellega on väga selge lugu. Esimene oreli professor oli Peeter Süda, kes jõudis küll sellel kohal olla veidi üle aasta. Tema järel

võttis ameti üle August Topman, siis Hugo Lepnurm ja peale teda, alates 1994. aastast, olen siin majas neljanda oreli professorina ametis mina. Senise 32 aasta jooksul on mul olnud üle 30 lõpetaja.

Kui pikk on Eestis oreliõppe traditsioon ning kui kaua on Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias oreli eriala õpetatud?

Enne Eesti Kõrgema Muusikakooli asutamist 1919. aastal mindi orelit õppima Peterburi konservatooriumisse või õpiti siinsete kirikuorganistide juures. Regulaarne õppetöö algaski Eestis 1919. aastal ning oreli eriala oli kompositsiooni ja klaveri eriala kõrval tollases kõrgemas muusikakoolis üks esimestest erialadest.

Mis teeb EMTA-s organistiks õppimise eriliseks?

Meil on küllaltki head harjutusvõimalused, kuna Eesti elanikkond on väga väike ja ka meie akadeemia erialadel ei ole üliõpilasi väga palju. Sel ajal, kui oli rohkem üliõpilasi, lubati ka öösiti orelit harjutada.

Tahaksin siinkohal esile tõsta oma head kolleegi Toomas Trassi kui suurepärast improvisatsiooni ja liturgilise orelimängu õppejõudu ning võin julgelt väita, et improvisatsiooni alal ei ole talle lähiregioonis võrdset. Oluline on, et pianistid õpiksid kõrvalainena orelit, ja eriti tähtis on see heliloojate jaoks, kuna orel on nagu laboratoorium orkestratsiooni kui kunsti omandamiseks.

Oreliga on veel see huvitav asi, et kui teiste pillide kohta öeldakse, et neid mängitakse, siis oreli puhul on nii, et orel mängib. Seda kuuldes tekib tunne, nagu oleks see midagi meist sõltumatut – näiteks nagu päike paistab.

Kas oreli eriala on Eestis populaarne? Kas organistide järelkasv on piisav?

Huvi oreliõppe vastu on kahanenud, aga see käib lainetena. Hetkel oleme lainepõhjas, ent tundub, et huvi hakkab taas kasvama. Süvitsi muusika õppimine nõuab väga palju aega ja vaeva, aga seda vaeva ei taheta tänapäeval väga näha, sest on lihtsamaid viise elatise teenimiseks. Lisaks peab inimesel olema sees eriline vaimustus – kui seda ei ole, siis on väga keeruline pilli õppida.

Mis puudutab organistide järelkasvu, siis seda võiks alati rohkem olla. Ehkki kohe tekib ka küsimus, et mida nad peale õpinguid peale hakkavad. Tööd organistidele õnneks jagub, aga siis kerkib üles palgaküsimus. Minu lõpetajad on kõik omal erialal rakenduse leidnud, organistid on üldse väga agar rahvas. EMTA lõpetajad on üle Eesti avanud muusikakoolides oreliklasse ja kui korraldatakse noorte organistide konkursse, siis igal aastal on seal 20–30 osavõtjat. Noorte seas on huvi päris suur, aga umbes peale 10. klassi kipub see kahjuks hajuma.

Kuidas hindate meie oreliõppe konkurentsivõimet võrreldes Euroopa ja muu maailmaga?

See oleneb ka sellest, millised on üliõpilased. Siia on juba keele pärast raskem tulla ja oreli päralt on peamiselt siiski saksa- ning ka prantsuskeelne kultuuriruum. Ajalooliselt on need nii võimsad punktid, et üldjuhul on need esimene valik. Meie organistidel aga midagi häbeneda ei ole ja Eestis on oreliõpe korralikul tasemel. Peamiselt oleneb kvaliteet ikkagi üliõpilastest endist ning kui palju nad harjutavad. Töötahe peab olema, selle vajakajäämine on samuti tänase päeva probleem. Siin peitub ka paradoks: vanasti, kui tingimused olid kitsamad, tehti palju rohkem tööd.

Välisüliõpilaste seas on huvi meie oreliõppe vastu olemas, üliõpilasi on tulnud nii Gruusiast, Austriast, Lätist kui Hiinast. Üks Hiina üliõpilane oli juba siia tulles väga kõrge tasemega. Ta õppis Toomas Trassi juures ja peaaegu et elas oreliklassis. Iga kord, kui sinna läksid, oli ta kohal, aga ainult niimoodi ongi võimalik kõrgele tasemele jõuda.

Meie organiste kutsutakse sageli kontserte andma paljudesse riikidesse üle maailma ning mind on palutud selle aasta septembris Münchenis toimuva rahvusvahelise ARD orelikonkursi žürii esimeheks.

Tänavu möödub EMTA orelisaali barokkoreli valmimisest 25 aastat. Avage palun veidi selle saamislugu.

Siinkohal meenutaksin kõigepealt hea sõnaga tolleaegset rektorit Peep Lassmanni. Kui 1997. aastal hakati kesklinna ehitama akadeemia uut hoonet, tegi Lassmann mulle ülesandeks hakata mõtlema saalioreli peale. Oreli ehitaja väljavalimiseks moodustatud komisjon otsustas Saksa orelimeistri Martin der Haseborgi kasuks. 31. oktoobril 1999 kirjutati lepingule alla.

Tegu on Põhja-Saksa tüüpi barokkoreliga, millel on kaks manuaali, pedaal, 23 registrit ning 1230 vilet. Oreli kokkupanekut alustati 15. veebruaril 2001 ja pidulik sissepühitsemine toimus sama aasta 4. mail.

Oreli kahte tiiba kaunistavad kunstnik Jüri Arraku tahvelmaalid, mis annavad pillile erilise lisaväärtuse. Millist lugu need maalid endas kannavad ja kas oskate jagada teadaolevaid seiku koostööst Arrakuga?

Nende maalidega oli küll üsna kurioosne lugu. Kõik algas nii, et kui oreli ehitamiseks oli leping olemas, käis orelimeister mul kodus ja ma rääkisin talle, et mul on kange tahtmine lisada pillile baroksed maalitud orelitiivad. Minu idee oli, et kunstnik oleks Eestist, ja nii näitasin talle mitme eesti kunstniku töid. Jüri Arraku tööd olid viimased, mida talle näitasin, ja neid nähes oli valik tehtud. Tiivad kaaluvad kumbki umbes 200 kilo ja nende toimetamine Arraku tolleaegsesse kuuendal korrusel asunud ateljeesse oli paras ettevõtmine. Minul ei olnud ausalt öeldes aimu, mida Arrak sinna täpselt maalida plaanis. Ta natuke küll rääkis sellest, aga mu vaimustus oli nii suur, et lasin tema mõtted kõrvust mööda.

Tiibade viimistlusetapis kutsus Arrak neid vaatama. Kohal olid akadeemia vana maja akustik Linda Madalik, haldusprorektor Tonio Tamra, sisearhitekt Kirsti Laanemaa ning mina. Sisearhitekt oli tiibu nähes täiesti rabatud, kuna maalid olid piibliteemalised, ja ta oli nende paigaldamisele täielikult vastu.

Peagi algas aga pilli ülespanek ja meister küsis, et mida me nüüd teeme. Ütlesime rektorile, et tiivad on akustilise eesmärgiga ja osa pillist ning orelit ei saa enne intoneerida, kui tiibu küljes pole. Rektor rääkis sisearhitektiga ja seejärel lubati need panna ajutiselt intoneerimise ajaks üles, ent peale seda oli käsk need maha võtta ja ära peita.

EMTA publikurohked orelikontserdid. Professor Andres Uibo (orel) ja emeriitprofessor Urmas Vulp (viiul) esinemas 2025. aasta MÜRIAADfestil (foto: Rene Jakobson)

Seejärel läks asi nii teravaks, et kutsuti kohale Jaan Elken Eesti Kunstnike Liidust, kellele olid antud volitused see asi korda ajada. Ta pakkus välja absurdse lahenduse tiivad üle värvida ja kuulutada välja konkurss tiibade maalimiseks. See protsess oli vajalik seetõttu, et orel koos tiibadega käis riigihanke alla. Viimases hädas pakkusin rektor Lassmannile välja, et mis juhtuks, kui ma isiklikult need tiivad kinni maksan. Elken ütles, et sellel mõttel on jumet. Tiivad maksid aga 150 tuhat krooni ja mul polnud sentigi. Mõtlesin, et kui see on ainuke lahendus, küllap siis abi ka tuleb. Rääkisin oma tuttava Saksa kirjastaja Horst Schubertiga ja ta ütles, et maksab need kinni – tänu temale ning rektor Peep Lassmanni tasakaalukale asjaajamisele jäid tahvelmaalid alles ja olukord sai päästetud.

Millisena näete oreli eriala tulevikku?

Täna on orelimuusika pärast mõningast langust väga suures tõusujoones ja orelikontserdid üle Euroopa väga rahvarohked. Murenoote on samuti, eriti kui vaadata arenguid meist mitte kaugel, näiteks Soomes, kus restaureeritakse ja ehitatakse palju uusi oreleid. Riia Toomkirikusse Lätis hakatakse peagi altariruumi barokkorelit ehitama. See on väga kallis töö, palgatud on kõige paremad meistrid. Leedus restaureeritakse palju vanu pille, Poolast rääkimata. Meil on see asi kahjuks soiku jäänud.

Minu teada on Tallinn üks väheseid pealinnu maailmas, kus esindussaalis puudub orel. Eesti esindussaalis ehk Estonia kontserdisaalis on orel küll alates nõukogude ajast olemas, kuid see vaikib juba seitse aastat, sest ei leita suhteliselt tagasihoidlikku summat, millega pill korda teha. See on muidugi ime, et paljud pillid kirikutes üle Eesti on korda tehtud ja et on ehitatud ka uusi, küll aga ootaks väga aktiivset inimest, kes võtaks südameasjaks kõigi nende probleemidega tegeleda.

Kontserdikorraldus Eestis vajab pikaajalist

visiooni, koostööd ja süsteemset toetust

Henry-David Varema

EMTA loometegevuse ja välissuhete prorektor, Eesti Interpreetide Liidu juhatuse esimees

Käesoleva aasta 5. veebruaril toimus Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia (EMTA) kammersaalis Eesti

Interpreetide Liidu fookuspäev, mis keskendus kontserdikorralduse ja interpretatsioonikunsti seosele. Aruteludes joonistus välja selge sõnum: interpreedi esinemine ei ole pelgalt meelelahutuslik sündmus, vaid osa kultuurilisest järjepidevusest ning väärtusruumist, mille hoidmine eeldab teadlikke valikuid nii riigilt, korraldajatelt kui ka interpreetidelt endilt.

Foorumil esinesid sõnavõttudega aasta interpreedi preemia laureaadid Ivari Ilja, Karis Trass, Aare-Paul Lattik ja Age Juurikas. Pikemate ettekannetega astusid üles Eesti Interpreetide Liidu juhatuse esimees Henry-David Varema, Kultuuriministeeriumi muusikanõunik Kertu Aksiim, Eesti Rahvusringhäälingu (ERR) meelelahutussaadete peatoimetaja Karmel Killandi ning Viimsi Artiumi juht Andreas Väljamäe. Paneeldiskussioonis osalesid Maarit Kangron (Eesti Kontsert), Saale Fischer (Floridante, Eesti Muusikafestivalid), Kadri Leivategija (Heino Elleri Muusikakool), Pille Lill (Muusikute Täiendõppe Keskus, Erakontserdiorganisatsioonide Liit) ja Ivari Ilja (Eesti Muusikanõukogu, EMTA). Vestlusringi modereeris Henry-David Varema.

Kontserdikorraldus vajab ümbermõtestamist

Eesti Muusikanõukogu president, Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia rektor, pianist Ivari Ilja sõnastas fookuspäeva ühe keskse mõtte:

„Meie kontserdikorraldus vajab ümbermõtestamist. Liiga kauaks on jäädud kordama samu kultuuriideoloogilisi stampe, mis on määranud kunstilisi valikuid ning mõjutanud ka rahastamisotsuseid.“

Ivari Ilja rõhutas, et klassikaline muusika ei ole meelelahutuse alaliik. See eeldab pingutust nii esitajalt kui kuulajalt ning kontserdikorraldus peaks kandma missiooni kujundada publiku ootusi ja süvendada kuulamiskultuuri. Küsimus ei ole üksnes piletimüügis, vaid kultuurilise taseme hoidmise vastutuses.

Interpreedi initsiatiiv

Mitmed sõnavõtjad tõid esile interpreetide kasvava rolli kontserdikorralduses.

Organist Aare-Paul Lattik märkis, et orelimängijad on sageli ise orelikontsertide korraldajad ning mitmed interpreedid on ka festivalide eestvedajad. See näitab interpreetide professionaalset vastutust ja valmisolekut kujundada ise oma kunstiline keskkond.

Sopran Karis Trass rõhutas kontserdi dramaturgilise terviku olulisust. Ta tõi eeskujuks Live Music Now programmi Saksamaal, kus muusikud loovad publikuga vahetu kontakti. Kontserdil võiks olla selge

narratiiv: miks just need teosed, milline on nende omavaheline seos, milline on interpreedi isiklik suhe kavasse. Selline raamistik aitab publikul süveneda ning loob tähendusruumi, mis ulatub kaugemale üksikutest teostest.

Pianist Age Juurikas tõdes, et Eesti väiksust arvestades on meie kontserdielu heas seisus – publik käib kontsertidel, olemas on kvaliteetsed saalid ning pühendunud korraldajad. Samas näeb ta kitsaskohana kontserdikorraldajate vähest omavahelist koostööd ning tõi esile, et tähelepanu kipub koonduma uutele nimedele, jättes küpses loomingulises vormis interpreedid sageli teenimatult tagaplaanile.

Publik, haridus ja järelkasv

Kultuuriministeeriumi muusikanõunik Kertu Aksiim käsitles oma ettekandes kultuuri arengukava prioriteete, rõhutades laste ja noorte teema läbivat rolli kõigis kultuurivaldkondades. Tema sõnul on eesmärk jõuda noorte kultuuriosaluse küsimuses eri valdkondade katusorganisatsioonideni ning kujundada süsteemne ja pikaajaline lähenemine. Oluliseks pidas ta ka kontserdikorraldajate ja produtsentide järelkasvu, sest tugev kontserdielu eeldab professionaalset ja teadlikku korralduskompetentsi.

Teise tähtsa suunana tõi Aksiim esile rahvusvahelistumise. Muusika ja muusikud on sageli Eesti visiitkaart välismaal ning nende nähtavus ja konkurentsivõime sõltuvad strateegilistest otsustest koduses kultuuripoliitikas. Edasise planeerimise aluseks peavad tema sõnul olema uuringud ja kaardistused, mis annavad realistliku ülevaate nii publiku käitumisest kui ka valdkonna arenguvajadustest.

ERR-i meelelahutussaadete peatoimetaja Karmel Killandi käsitles meedia rolli klassikalise muusika vahendamisel ning tõdes, et tänapäevane ajakirjandus kipub sageli pealiskaudseks jääma. Selle tasakaalustamiseks pidas ta oluliseks sisulist koostööd kultuurivaldkonna ja meedia vahel.

Killandi rõhutas, et ERR lähtub põhimõttest teha arhiivikõlbulikku sisu – saateid ja salvestisi, millel on väärtus ka aastate pärast ning mida saab edaspidi kasutada kas tervikuna või osaliselt. Samuti andis ta ülevaate erinevatest saateformaatidest. Kontsertide ülekannete puhul tõi Killandi esile üha keerukamaks muutuvad autori- ja esitajaõigustega seotud küsimused. Positiivse arenguna märkis ta, et kvaliteetseid videosalvestisi on võimalik teha üha enam ka kohapealse tehnika abil, mis vähendab sõltuvust suurtest tootmisressurssidest ning loob paindlikumaid võimalusi kontserdielu talletamiseks.

Viimsi Artiumi juht Andreas Väljamäe kirjeldas oma ettekandes Viimsi Artiumi olukorda, kus kohaliku omavalitsuse ootus teenida tulu popkultuuri üritustega võib olla vastuolus klassikalise kontserdielu arendamisega. Tema sõnul tuleb otsustajatele selgi-

tada, et kultuuriline sügavus ei ole majandusliku kasu vastand, vaid kogukonna pikaajalise arengu alus.

Paneeldiskussioonis tutvustas Maarit Kangron Eesti Kontserdi tööd noore publikuga ning rõhutas, et programmide planeerimisel arvestatakse publiku tagasisidega ja püütakse tagada interpreetidele võimalikult vääriline tasu.

Kadri Leivategija märkis, et noorem interpreet toob sageli saali noorema publiku, kuid väiksemates piirkondades on kammermuusika kontsertide rahastamine keeruline.

Pille Lill rõhutas, et interpreedi vormis püsimiseks on vajalik regulaarselt esineda – ideaaljuhul mitu korda nädalas. Tema sõnul on aga väiksemate kultuurimajade tehniline baas sageli puudulik ning haldusreformi järel on kadunud kohalikud professionaalsed korraldajad.

Saale Fischer tõdes, et klassikaline muusika konkureerib meelelahutusvaldkonnaga ning Eestis on vähe jõukat vanemaealist publikut, kes moodustab Lääne-Euroopas arvestatava osa kuulajaskonnast.

Muusikutee algus versus loomingulise kõrgvormi aastad

Eestis on suurepärane terviklik muusikalise huvihariduse süsteem: Eesti Muusikakoolide Liitu kuulub 86 muusikakooli ning neis õpib kokku ligikaudu 12 000 last. Meil on suurepärased õppimisvõimalused Tallinna Muusika- ja Balletikoolis ning Heino Elleri Muusikakoolis. Rahvusvahelisel tasemel kõrgharidust saab omandada Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias ning toetatakse ka üliõpilaste enesetäiendamist välismaal. See kõik näitab, kui järjepidevalt ja süsteemselt riik ning ühiskond muusikaharidust väärtustavad ja toetavad.

Fookuspäeva aruteludes jäi kõlama mõte, et noorte interpreetide sisenemine kontserdiellu on Eestis suhteliselt hästi toetatud. Paratamatult kerkib aga küsimus, kuidas see potentsiaal hiljem rakendub. Kas on olemas toimiv raamistik, mis võimaldab muusikul järjepidevalt tegutseda ja areneda ka pärast noore talendi etapi möödumist?

Probleem tekib interpreediteekonna keskfaasis – loomingulise kõrgvormi aastatel. Interpreediks olemine ei ole lühiajaline projekt, vaid pikaajaline kunstiline arengukaar, mis vajab süsteemset ja läbimõeldud tuge. Professionaalse taseme kujunemine on aastakümneid kestev protsess, mille taga seisab märkimisväärne avalik ja isiklik investeering – süstemaatiline haridus, individuaalne juhendamine, infrastruktuur ning pidev enesetäiendamine. Praegu ei ole selgelt sõnastatud kontseptsiooni, kuidas tagada Eesti interpreetide kestlik loominguline tegevus kogu nende loomekarjääri vältel.

Riiklikult rahastatud kontserdielus ei tohiks loominguline väljund sõltuda üksnes interpreedi isik-

likust aktiivsusest ega turutrendidest. Avaliku raha kasutamise taga peab seisma selge avalik idee – läbimõeldud arusaam sellest, miks ja milliste põhimõtete alusel interpreete pikaajaliselt toetatakse. Loomulik oleks, et soolointerpreedil või kammerkoosseisul avaneks võimalus tuua uus terviklik kava publiku ette vähemalt kord paari aasta jooksul. Tegemist on järjepideva kultuurilise vastutusega, mis tagab kunstilise taseme, professionaalse kestlikkuse ning riikliku esindusfunktsiooni täitmise.

Kultuuriliselt iseseisev on riik, kellel on oma interpreedid, heliloojad, kirjanikud ja kunstnikud – loovisikud, kes kannavad ja arendavad rahvuslikku kultuuriruumi. Püsiva publiku kujundamine ei toimu pelgalt turunduslike võtetega, vaid eeldab kõrgetasemelist interpretatsioonikunsti ja järjepidevat kunsti-

Vasakult: Henry-David Varema (EMTA, Eesti Interpreetide Liit), Kadri Leivategija (Heino Elleri Muusikakool), Maarit Kangron (Eesti Kontsert), Saale Fischer (Floridante, Eesti Muusikafestivalid), Pille Lill (Muusikute Täiendõppe Keskus, Erakontserdiorganisatsioonide Liit) ja Ivari Ilja (EMTA, Eesti Muusikanõukogu) (foto: Rene Jakobson)

list kohalolu. Seetõttu ei saa tõhus kontserdikorraldus tugineda üksikutele projektidele, vaid vajab pikaajalist visiooni, institutsionaalset koostööd ja süsteemset toetust.

Fookuspäev andis selge signaali: Eesti interpretatsioonikunsti tugevus ei seisne üksikutes nimedes, vaid terviklikus väärtussüsteemis, mille hoidmine on ühine vastutus.

Sisseastumine Eesti Muusika- ja Teatriakadeemiasse

Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias saab bakalaureuse-, magistri- ja doktoriõppe tasemel õppida kõiki tähtsamaid muusika ja teatrikunstiga seotud erialasid – orelist ja klavessiinist jazz- ning pärimusmuusikani. Samuti valmistame ette tulevasi näitlejaid, lavastajaid ja dramaturge.

Muusika interpretatsiooni osakond

Selles osakonnas on võimalik õppida kõiki tähtsamaid klassikalise ja nüüdismuusika instrumente: klahvpille (klaver, orel, klavessiin, akordion), keelpille (viiul, vioola, tšello, kontrabass, harf, klassikaline kitarr, kannel), puhkpille (flööt, oboe, klarnet, fagott, saksofon, metsasarv, trompet, tromboon, tuuba, eufoonium), löökpille, samuti klassikalist laulu ja kooridirigeerimist. Magistriõppes lisanduvad erialade valikusse orkestri- ja puhkpilliorkestri dirigeerimine, kammeransambel, varajane muusika ja saateklass.

Õppekava ühendab Lääne- ja Ida-Euroopa pedagoogikatraditsioonide parimaid jooni, pakkudes individuaaltunde, instrumentaal- ja vokaalkammermuusika ning orkestriõpinguid, aga ka tihedat koostööd teiste osakondade üliõpilastega. Seda täiendavad muusikateooria ja üldkultuurilised ained, lisaks juurutatakse õppekavas pidevalt innovaatilisi tehnoloogilisi lahendusi.

Muusika interpretatsiooni eriala eduka läbimise järel on üliõpilased valmis alustama aktiivset karjääri solistide, orkestri- ja kammermuusikute, koorilauljate ja dirigentidena. Samuti on nad pädevad töötama pedagoogidena.

Heliloomingu ja improvisatsioonilise

muusika osakond

Osakonna õppetöö toimub akadeemiliselt ja loominguliselt vabas õhkkonnas, mida ilmestavad ka arvukad eriilmelised kontserdid. Viimaste hulgas on nii akadeemilisemaid kui ka päris eksperimentaalseid kontserte. Heliloomingu ja muusikatehnoloogia erialad hõlmavad magistriõppes lisaks klassikalisele heliloomingule ka elektroakustilist ja audiovisuaalset loomingut, samuti helirežiid. Bakalaureuseõppes saab õppida heliloomingu ja multimeedia ning helirežii ja muusikaproduktsiooni õppekavadel. Impro-

visatsioonilise muusika bakalaureuseõppe erialade hulka kuuluvad pärimusmuusika ning jazz-muusika, viimast saab õppida ka magistriastmes. Magistriõppes lisanduvad erialad: kaasaegne improvisatsioon ning nüüdismuusika interpretatsioon ja loome (Contemporary Performance & Composition ehk CoPeCo).

Magistriõppekavale „Nüüdismuusika interpretatsioon ja loome“ võetakse üliõpilasi vastu üle aasta ning õppetöö toimub neljas muusikakõrgkoolis: Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias, Stockholmi Kuninglikus Muusikakõrgkoolis (Rootsi), Lyoni Konservatooriumis (Prantsusmaa) ning Hamburgi Muusika- ja Teatrikõrgkoolis (Saksamaa). Järgmine vastuvõtt avatakse detsembris 2026.

Muusikateaduse,

-pedagoogika ja kultuurikorralduse osakond

Osakond toetub kolmele kutsumusele: uurida muusikat, õpetada muusikat ning korraldada süvamuusika ja -kultuuri jõudmist ühiskonna kõige erinevamate gruppideni. Loodud on keskkond noortele muusikahuvilistele, et akadeemilise õppetöö vaimus vastata oma kutsumusele just neis kolmes vallas. Muusikakultuuri ja muusikapedagoogika erialasid saab õppida bakalaureuseõppes. Interpretatsioonipedagoogika õpe, mis lõimib interpreedi- ja pedagoogikoolituse, toimub nii bakalaureuse- kui ka magistriastmes. Lisaks saab magistriõppes spetsialiseeruda muusikateaduse, muusikaõpetaja või kultuurikorralduse erialale. Muusikaõpetaja eriala on ühisõppekava Tallinna Ülikooliga, õpe kultuurikorralduse erialal toimub koostöös Estonian Business Schooliga. Vastuvõtt kultuurikorralduse magistriõppekavale toimub iga kahe aasta tagant (järgmine vastuvõtt on 2027. aastal).

Lavakunsti osakond

Lavakunsti osakond koolitab mitmekülgsete praktiliste oskuste ning laialdaste teoreetiliste teadmistega teatrivaldkonna professionaale tööks kutselises teat-

ris ja etenduskunstide eri valdkondades. Lavakunsti osakonna vilistlased rikastavad nii kohalikku kui ka rahvusvahelist teatripilti ning töötavad erialaselt laval, filmis, televisioonis ja raadios. Õppejõud on kogenud tegevnäitlejad ja -lavastajad, koreograafid, teatri- ja muusikapedagoogid, teatriloolased ning teiste teatrija humanitaaralade esindajad.

• Näitleja õppesuund – vastuvõtt toimub igal teisel aastal.

• Lavastaja õppesuund – vastuvõtt toimub igal neljandal aastal.

• Dramaturgi õppesuund – vastuvõtt toimub igal neljandal aastal.

Avalduste vastuvõtt bakalaureuseõppesse

• Näitleja õppesuunale: jaanuar–märts 2026.

• Lavastaja ja dramaturgi õppesuundadele toimus vastuvõtt detsembris 2025 ja jaanuaris 2026.

Avalduste vastuvõtt magistriõppesse

• Teatrikunst ja teatripedagoogika (eesti keeles) –2025. aasta vastuvõtt on lõppenud, uus vastuvõtt toimub 2027. aastal.

• Kaasaegsed etenduskunstid (Contemporary Physical Performance Making ehk CPPM) (inglise keeles) – vastuvõtt toimub 2027. aastal.

Doktoriõppes

on avatud üks õppekava: muusika ja teatrikunst. Õppekaval on kaks suunda: 1) muusikateaduslik suund, 2) loovuurimuslik suund muusika või teatri valdkonnas.

Muusikateadus hõlmab nii muusikaajalugu, muusikateooriat, muusikapsühholoogiat kui ka etnomusikoloogiat. Muusika ja teatrikunsti suunal õpivad interpreedid, heliloojad, näitlejad, lavastajad, dramaturgid jt, kelle loomingulis-uurimuslikud doktoriprojektid annavad olulise panuse loovuurimuse (artistic research) arendamisse.

2026/2027. õppeaasta kandideerimise tähtajad:

01.12.2025–16.01.2026 – lavakunsti bakalaureuseõppekava lavastaja ja dramaturgi õppesuunal 01.12.2025–31.03.2026 – lavakunsti bakalaureuseõppekava näitleja õppesuunal 01.02.–08.05.2026 – doktoriõpe

01.02.–01.06.2026 – bakalaureuse- ja magistriõppekavad, mille õppekeel on inglise keel

15.04.–25.06.2026 kell 17.00 – bakalaureuse- ja magistriõppekavad, mille õppekeel on eesti keel

Muusikaõpetaja magistriõppekaval kinnitab sisseastumisdokumentide esitamise tähtaja Tallinna Ülikool.

• Korraline vastuvõtuperiood lõpeb 3. juulil 2026 ja vastuvõetud üliõpilastel algab õppetöö 2026/2027. õppeaasta sügissemestrist.

• Sel aastal ei toimu vastuvõttu järgmistele magistriõppekavadele: „Kaasaegsed etenduskunstid“ (CPPM), ‚Nüüdismuusika interpretatsioon ja loome“ (CoPeCo), „Teatrikunst ja teatripedagoogika“, „Kultuurikorraldus“.

Teadmiseks sisseastujale:

• Nominaalne õppeaeg bakalaureuseõppes on kolm aastat (lavakunsti õppekaval neli aastat), magistriõppes kaks aastat, doktoriõppes neli aastat.

• Sisseastuja võib korraga kandideerida kuni kahele õppekavale või erialale.

• Täiskoormusega õppimine on eestikeelsetel õppekavadel tasuta.

• Bakalaureuseõppesse astujal peab hiljemalt sisseastumise aasta augusti lõpuks olema lõpetatud keskharidus. Riigieksamite tulemusi sisseastumisel ei arvestata, kuid kõigil erialadel toimuvad sisseastumiseksamid.

• Vastuvõtukomisjon võib vabastada üliõpilaskandidaadi sisseastumiseksamist, kui tema silmapaistev erialane tase on tõendatud muul viisil.

• Sisseastujalt ei nõuta muusikalist keskharidust tõendavat dokumenti, ehkki suurem osa muusikaerialasid eeldab sellel tasemel ettevalmistust. Muusikapedagoogika, pärimusmuusika, laulu, elektroakustilise ja audiovisuaalse loomingu ning muusikakultuuri erialadel piisab sisseastumiseks (laste)muusikakooli või süvaõppega muusikaklassi tasemest.

• Akadeemia toetab haridusliku erivajadusega üliõpilasi nii sisseastumisel, õpingute ajal, õppevahendite hankimisel kui ka sobiva õpikeskkonna loomisel.

Sisseastumisavaldused tuleb esitada sisseastumise infosüsteemis SAIS (eestikeelsed õppekavad) või DreamApply (ingliskeelsed õppekavad).

Tutvu Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia ning selle erialade ja sisseastumistingimustega lähemalt akadeemia kodulehel eamt.ee. Samuti leiab kodulehelt info ettevalmistuskursuste kohta. Küsimuste korral palume pöörduda: vastuvott@eamt.ee

EESTI MUUSIKA- JA TEATRIAKADEEMIA ELUKESTVA ÕPPE KESKUS

Väärtuslikud võimalused, inspireerivad ideed ja ehtsad elamused elukestvas õppes!

Lühikursused

Individuaalne täiendusõpe

Pikemad koolitusprogrammid

• Muusikateraapia alg- ja põhikursus

Mikrokraadiprogrammid

• Muusikaproduktsioon ja laulukirjutamine

• Muusikapsühholoogia

EMTA õppejõudude meistrikursused muusikakoolidele (tellimisel)

EMTA õppejõudude valikained gümnaasiumidele

• Esinemistehnika ja eneseväljendus alg- ja põhikursus

• Muusikatehnoloogia ja audiovisuaalne looming

2026. aasta suvekoolid õpilastele ja õpetajatele

• Keelpilliõpetajad ja -õpilased (30.06–04.07, Värska)

• Flöödiõpetajad ja -õpilased (05.–09.08, Noarootsi)

• Koolide muusikaõpetajad (03.–06.08, Pärnu)

• Lasteaedade muusikaõpetajad (10.–13.08, Pärnu)

• Koolide draamaringide juhendajad (21.–23.08, Pärnu)

Muinaslood ja sümfooniad

SIBELIUSE AKADEEMIA SÜMFOONIAORKESTER DIRIGENT SUSANNA MÄLKKI

R 28.08.2026 · kell 19

EMTA suur saal

Kavas:

Sibelius. Sümfoonia nr 7

Ravel. Süit „Minu hane-ema“

Beethoven. Sümfoonia nr 7

Peep Lassmann

19.03.1948–27.11.2025

27. novembril 2025 lahkus meie seast Peep Lassmann – erakordne pianist, Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia professor ja kauaaegne rektor, Estonia Seltsi, Eesti Muusikaõpetajate Liidu auliige, Eesti Klaveriõpetajate Ühingu endine juhatuse esimees ja auliige, Eesti Muusikanõukogu, Eesti Interpreetide Liidu endine esimees ja Eesti Ornitoloogiaühingu endine nõukogu esimees.

Peep Lassmann lõpetas 1966. aastal Tallinna Muusikakeskkooli ja 1971. aastal Tallinna Riikliku Konservatooriumi Heljo Sepa klaveriklassis. Aastatel 1971–1973 täiendas ta end Moskva konservatooriumi assistentuuris Emil Gilelsi juhendamisel. Oma esimesed soolokontserdid andis ta 1969. aastal Tartu Ülikooli aulas ja Estonia kontserdisaalis. Neist sai alguse enam kui 50 aastat kestnud särav lavatee.

Peep Lassmanni repertuaar oli mahukas ja mitmekesine. Ta mängis ühtviisi kunstiküpselt Bachi ja Couperini, Beethovenit, Liszti, suuri romantilisi klaverikontserte. Siiski võib tema loometeel välja tuua kaks põhitelge, kaks suurt armastust: Olivier Messiaeni loomingu ja eesti klaverimuusika. Prantsuse 20. sajandi klassikuga sidus teda kirg ornitoloogia vastu, lisaks pakkusid Messiaeni keerukad faktuurid ja kaelamurdvad rütmid Lassmannile kui pianistile kindlasti professionaalseid väljakutseid ja eneseteostuse võimalusi. Monumentaalsete tsüklite „20 pilku Jeesuslapsele“ ja „Lindude kataloog“, „Turangalîla-sümfoonia“ ning „Eksootiliste lindude“ esitused kuuluvad meie interpretatsioonikunsti suursaavutuste hulka. Eesti muusika regulaarne kavvavõtmine ja uute teoste esiettekandele toomine oli Lassmanni jaoks midagi loomulikku ja enesestmõistetavat. Tema kontserdikavadest ja salvestuste seast leiame Mart Saare, Heino Elleri, Eduard Tubina, Ester Mägi, Arvo Pärdi, Jaan Koha, Mati Kuulbergi, Tarmo Lepiku, Raimo Kangro, Lepo Sumera, Toivo Tulevi, Helena Tulve, Tõnu Kõrvitsa ja paljude teiste nimed. Peep Lassmanni viimasteks ülesastumisteks jäid J. S. Bachi 340. sünniaastapäevale pühendatud kontserdid 2025. aasta oktoobris Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia suures saalis ja Tartu Ülikooli aulas ning Veljo Tormise autorikontserdid 1. ja 4. novembril Tallinnas ja Tartus.

Hinnatud kammermuusikuna esines Peep Lassmann paljudes erinevates kammerkoosseisudes. Tema lavapartneriteks olid nimekad lauljad Mati Palm, Tiit Kuusik, Ivo Kuusk, Hans Georg Ahrens, Hendrik Krumm, Yolanda Hernandez, Lionelle Lhote ja instrumentalistid Aaron Rosand, Marianne Boettcher, David Grimal, Jüri Gerretz, Jaak Sepp, Edith Peinemann, Jossif Feigelson, Peeter Paemurru, Teet Järvi,

Henry-David Varema, Michel Lethiec, Hannes Altrov, Toomas Vavilov, Indrek Vau. Terve kümnendi tegi Lassmann tihedat koostööd Eesti Rahvusmeeskooriga.

Peep Lassmanni kui interpreeti iseloomustas ülitõsine suhtumine helilooja teksti. Kolleegid on viidanud tema peaaegu äärmuslikule tempotruudusele (metronoom oli tal proovis alati käepärast). Lassmanni jaoks oli enesestmõistetav, et kui teose ühes osas tuli mingil põhjusel (ruumi suurus või kõlaomadused, mitte kunagi tehniline suutmatus) tempot näiteks 7% langetada (Lassmann oli väga kiire peast arvutaja), siis tuli seda teha ka kõigis teistes osades. Muidu läksid tema jaoks olulised proportsioonid paigast, muusikalist hoonet ta aga liivale ei ehitanud – objektiivsus oligi tema subjektiivsus, temas peidus olnud subjektiivne plahvatuslik jõud pidi tuginema raudsele objektiivsele alusele.

Ka Peep Lassmanni pedagoogiline tegevus, mis algas Tallinna Riiklikus Konservatooriumis kohe peale õpingute lõppu, kestis katkematuna üle 50 aasta. Tema õpilaste hulka kuuluvad Mati Mikalai, Kai Ratassepp, Marrit Gerretz-Traksmann, Ralf Taal, Marko Martin, Diana Liiv, Age Juurikas, Kristi Kapten, Piret Mikalai jpt. Inspireeriva muusiku ning mitmekülgse ja karismaatilise isiksusena jättis ta oma õpilaste mälestustesse kustumatu jälje. Õpilaste sõnul olid Lassmannis ühendatud loominguline tundlikkus ja süsteemne mõtlemine. Eesmärgid, mille poole püüdlemist ta vankumatu järjekindlusega õpilastelt soovis, tundusid sageli kättesaamatuna, kuid tagasid arengu. Loomulikult kuulus õpetuse juurde ka isiklik eeskuju ja tunnis ettemängimine, mis oli õpilastele erakordne võimalus kogeda lähedalt tipptasemel klaverikunsti, tajuda õpetaja kõlamaailma rikkust, pianistlikku tarkust, liigutuste ökonoomsust ja läbimõeldust.

Peep Lassmanni kontserttegevusele ja õpetamisele tagasi vaadates on raske uskuda, et ta tervelt 25 aasta vältel (1992–2017) suutis neid ühendada Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia rektori vastutusrikka tööga. Prof Lassmanni juhtimisel tegi meie muusikaja teatrikõrgkool läbi tohutud muutused: valmis uus õppehoone, avati doktoriõpe ja mitmed uued erialad, arenesid välissuhted. EMTA kinnistas oma staatuse Eesti avalik-õigusliku ülikoolina ning astus mitmete rahvusvaheliste organisatsioonide ja võrgustike liikmeks.

Sellele lisaks oli Peep Lassmann ka paljude erialaorganisatsioonide juht ja eestvedaja. Eesti Muusikanõukogu presidendi rollis rääkis ta kaasa Eesti kultuuripoliitika kujundamisel, meie muusikaelu põletavate küsimuste lahendamisel ning tutvustas

Eesti muusikat ja muusikaelu rahvusvahelistel foorumitel. Eesti Interpreetide Liidu asutajaliikme, esimese esimehe ja kauaaegse juhatuse liikmena andis Peep Lassmann olulise panuse liidu kujunemisse ja selle tugeva positsiooni kujundamisse Eesti muusikaelus. Ta seisis järjekindlalt interpreetide huvide ja kõrge professionaalse taseme eest. Erakordse muusikuna tunnetas ta sügavalt interpretatsioonikunsti tähendust ja vastutust ühiskonnas.

Valdkondades, mis Peep Lassmanni huvitasid, olid tal fenomenaalsed teadmised. Väljaspool muusikat köitsid teda kõige enam linnud ja maailma riikide

umbes viimase 100 aasta poliitiline ajalugu. Vestlused Peep Lassmanniga neil ja muudel teemadel olid kolleegide ja õpilaste jaoks erakordselt inspireerivad ja silmaringi avardavad.

Peep Lassmann oli Eesti Vabariigi Riigivapi III klassi ja Eesti Vabariigi Valgetähe IV klassi ordeni kavaler, ta on pälvinud Eesti Kultuurkapitali elutööpreemia ja mitmeid teisi tunnustusi.

Eesti on kaotanud särava interpreedi, kunstniku ja intellektuaali, väljapaistva muusikaelu tegelase. Jääme head sõpra ja kolleegi tänutundega mäletama. Avaldame sügavat kaastunnet lähedastele.

Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia

Rektorite Nõukogu

Haridus- ja Teadusministeerium

Kultuuriministeerium

Eesti Muusikanõukogu

Eesti Interpreetide Liit

Rahvusooper Estonia

Estonia Selts

Eesti Pianistide Liit

Eesti Klaveriõpetajate Ühing

Eesti Muusikakoolide Liit

Eesti Muusikaõpetajate Liit

Eesti Ornitoloogiaühing

Valik Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia sündmusi

18. juunil 2025 esitleti EMTA kammersaalis ülevaateteose „Eesti muusikalugu“ esimest köidet. Pildil raamatu autorid. Vasakult: Kristel Pappel, Toomas Siitan, Anu Schaper, Heidi Heinmaa, Kersti Siitan, Tiiu Ernits ja Aleksandra Dolgopolova (foto: Rene Jakobson)

Rahvusvahelisel muusikapäeval, 1. oktoobril 2025 esinesid EMTA üliõpilased ja õppejõud Viru Keskuse aatriumis (fotod: Vahur Lõhmus)

14.–19. oktoobril 2025 toimus Eesti Muusikaja Teatriakadeemia esindusfestival MÜRIAADfest. Festivali kavas oli ka konverents, millega tähistasime EMTA raamatukogu 90. aastapäeva (fotod: Rene Jakobson)

17. oktoobril 2025 tähistasime EMTA suures saalis Olav Ehala 75. sünnipäeva. Kontserdil esitasid Ehala muusikat EMTA džässitudengite ansamblid (fotod: Rene Jakobson)

2025

muusikapedagoogi ja dirigendi

30. novembril 2025 andis Eesti Teatriliit üle Panso preemia. Pildil Eesti Teatriliidu esimees Gert Raudsep ja värske laureaat, EMTA lavakunstikooli XXXII lennu üliõpilane Alex Paul Pukk (foto: Kreete Kitse)

5. detsembril 2025 toimus EMTA suures saalis Eesti Keelpillimängijate Konkursi teine finaalkontsert, kus astusid üles konkursi neli finalisti ja Eesti Riiklik Sümfooniaorkester dirigent Arvo Volmeri juhatusel. Pildil konkursi III preemia laureaat Ekke Rainer Arndt (tšello) (foto: Rene Jakobson)

10. detsembril 2025 esietendus EMTA suures saalis Rein Rannapi ja Leelo Tungla lasteooper „Metsalaulupidu“, muusikajuht ja dirigent Hirvo Surva, lavastaja Karl Laumets (fotod: Erlend Arras, Rene Jakobson)

CPPM TRIPTÜHHON. POLIITILINE LIIKUMINE koondas ühte õhtusse kolm eriilmelist kaasaegsete kaasaegsete etenduskunstide eriala (CPPM) üliõpilaste lavastust: „WalkYourChair“, „EMIT“ ja „Öötöö“. Esietendused toimusid 23. jaanuaril 2026 (fotod: Kalev Lilleorg)