Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia ajakiri, nr 4 / sügis 2025

Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia ajakiri

Väljaandja:

Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia

Koostajad: Intervjuud: Jaanika Vilipo

Toimetajad: Evelin Värva, Svea Ideon-Marks

Kujundus: Polaar

Trükk: K-Print

Kaanefotol vasakult: EMTA lavakunsti osakonna XXXII lennu lavastajaüliõpilased

Oliver Marcus Reimann, Elss Raidmets, Triin

Brigitta Heidov ja Robi Varul ning lavakunsti osakonna juhataja, XXXII lennu juhendaja, vanemlektor Mart Koldits (foto: Rene Jakobson)

Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia sotsiaalmeedias: Facebook: facebook.com/muusikaakadeemia

Instagram: @emta_ee

ajakiri@eamt.ee

Sisukord

EMTA persoon

Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia lavakunsti osakonna juhataja Mart Koldits

EMTA raamatukogu 90

Ilvi Rauna

Eesti Keelpillimängijate Konkurss 2025

Arvo Leibur

MÜRIAADfest 2025

Svea Ideon-Marks

„Eesti muusikalugu“ 1. köide

Anu Schaper

EMTA doktoriõppest

Vittoria Ecclesia, Fabrizio Nastari, Giacomo Veronesi, Ilana Makarina, Meeta Vardja

Loovuurijate rahvusvahelise platvormi (EPARM) konverents

Theodore Parker

CoPeCo rahvusvaheline magistriõppekava

Taavi Kerikmäe

Lasteooper „Metsalaulupidu“

Rein Rannap

Eessõna

Hea ajakirja lugeja!

2025. aastal täitub 500 aastat esimese eestikeelse trükise ilmumisest. See on oluline verstapost, mille puhul on Eestil ja eestlastel põhjust tunda uhkust ja rõõmustada oma keele ja kultuuri üle. Hando Runneli, küll palju tsiteeritud, aga sügavat mõtet kandev luulerida „Kiri algab kirikust, rahvas algab raamatust“ initsieerib mõtteainet ka muusikaga seotud kirjanduse tähendusväljade avamiseks ajakirjas. Meie muusikateadlased, eesotsas raamatu peatoimetaja professor Toomas Siitaniga, on koostanud Eesti muusikaloo esimese köite, mis käsitleb muusikaelu Eestis alates 12. sajandi lõpust kuni Eesti Vabariigi väljakuulutamiseni. „Eesti muusikalugu 1“ valmimisloost annab ajakirjas ülevaate Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia kirjastuse tegevtoimetaja, teadur Anu Schaper.

Raamatuaastaga sobivalt on väärikas heita pilk EMTA raamatukogu 90-aastasele tegevusele. Meie Alma Mater asutati 1919. aastal ja kuusteist aastat hiljem 1935. aastal loodi Tallinna Konservatooriumi juurde raamatukogu. Intervjuu raamatukogu juhataja Ilvi Raunaga avab nii mineviku, oleviku kui ka tulevikuvaateid raamatukogu tegevuses.

Ajakirja persooniloos räägib EMTA lavakunsti osakonna juhataja Mart Koldits, miks lavastajaks õppimine nõuab küpsust, enesearengut ja julgust „oma hääl leida“. Ta kirjeldab, kuidas teatrimaailm on viimastel kümnenditel mitmekesistunud ning kuidas EMTA unikaalne lavastajaõpe – koos näitlejate ja dramaturgidega – annab loojale tugeva, kuid piiranguteta stardi. Käsitledes küll lavastaja- ja draamaõppega seotud problemaatikat, võimaldab intervjuu luua seoseid ja võrdlusi kunstivaldkonnas laiemalt.

Muusika interpretatsiooni vallas saame käesolevast ajakirjast lugeda Eesti Keelipillimängijate Konkursist, mis on muusikute seas hinnatud ja professionaalne mõõduvõtt. Professor Arvo Leiburi sõnul eristab seda mahukas repertuaarinõue, mis näitab osalejate kõrget taset. Vanemlektor Taavi Kerikmäe annab ülevaate nüüdismuusika interpretatsiooni ja loome rahvusvahelisest magistriõppekavast (CoPeCo). Nimetatud õppekava viib üliõpilased kahe aasta jooksul Tallinna, Stockholmi, Lyoni ja Hamburgi muusikakõrgkoolidesse, pakkudes väikeses rahvusvahelises rühmas nüüdismuusika eriala paindlikku ja avatud õpet, mis valmistab lõpetajad ette loojaks ja interpreediks globaalsel muusikaväljal.

Kahes artiklis käsitletakse EMTA doktoriõppega seotud teemasid. Värskeid doktoreid portreteeritavas loos ilmneb, et doktoriõpe annab harukordse võimaluse arendada oma eriala ning siduda looming ja teadus süvitsi üheks tervikuks. Teises loos kirjutab loovuurija Theodore Parker Euroopa suurimast muusika loovuurimuse konverentsist EPARM, mis tõstis esile Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia rolli loovuurimuse rahvusvahelises kogukonnas ja andis doktorantidele ning teadlastele võimaluse siduda looming ja teadus uutel viisidel.

Soovin sisukat ajakirja lugemist ja loodan, et leiate siit inspiratsiooni uute raamatute lugemiseks, kontsertide külastusteks kui ka edasiste õppimisvõimaluste kaalumiseks.

Kristi Kiilu

Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia õppe- ja teadusprorektor

Mart Koldits: „Lavastajaks õppimine eeldab küpsust“

Nii nagu majakas vajab majakavahti, vajavad ka noored teatriüliõpilased tugevat ja inspireerivat juhti. Kui lavastajale Mart Kolditsale 2021. aastal Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia (EMTA) lavakunsti osakonna juhataja ametikohale pakuti, teadis ta, et aeg on küps edasiliikumiseks: kui oled üle 20 aasta Eesti teatrimaastikul tegutsenud, tead sa selle iseloomu ja hoovusi. Nüüd oli aeg neid kogemusi jagada ka rohujuure tasandil – teatriharidusse panustades. Tõsi küll, Kolditsa teed olid akadeemiaga juba varemgi ristunud. Koos EMTA vanemlektori Anne Türnpuga juhendati XVIII lendu. Intervjuus EMTA ajakirjale puudutasime Kolditsale südamelähedast teemat, milleks on lavastamine ja lavastajaõpe. Järgmine vastuvõtt teatrierialadele, sealhulgas lavastaja erialale, toimub 2026. aastal. Valmis tasub end panna aga juba jõulude ajal, sest siis toimuvad esimesed katsed. Siinkohal on oluline ära mainida, et EMTA lavakunstikooli saab nii lavastaja kui ka dramaturgi erialale kandideerida vaid iga nelja aasta tagant.

2004. aastal tollase Eesti Muusikaakadeemia Kõrgema Lavakunstikooli lavastaja eriala lõpetanud Koldits meenutab, et enne 2000. aastat oli Eesti teater homogeensem ja selgemate harudega. Oli niinimetatud peavool ja sellele selgelt vastanduv alternatiivne lähenemine. Suurem mitmekesistumine ja eri voolude lõimumine hakkas toimuma pärast millenniumi, mõjutades ka lavastaja rolli. „25 aastat tagasi eksisteerisid küll alternatiivsed lähenemised, aga need polnud veel laiemalt kinnistunud. Tänapäeva lavastaja – vastavalt oma loomingulisele andele ja huvidele – teeb väga erinevat tüüpi teatrit, mis on muutnud ka lavastaja mõiste hägusemaks. Elame ajastul, kus erinevad voolud pidevalt segunevad ja hargnevad. Selge vahe peavoolu ja alternatiivi vahel on kadunud,“ lausub Koldits. „Kui lavastaja rolli tähendus on ajas muutunud, tasub lähemalt vaadata ka selle sõna sisu. „Näitleja“ puhul tekib enamikul inimestel kohe selge kujutluspilt. Kui öelda teatrikaugele inimesele, et olen lavastaja, ei teki tal kohe pilti silme ette, sest puudub otsene kogemus. See võib tunduda arusaamatu mõistena – mis ei tähenda, et nähtus ise oleks arusaamatu,“ räägib Koldits. Lihtsustatult öeldes on lavastaja tööd raske mõõta ja märgata.

Akadeemia annab tööriistad – üliõpilane kujundab oma hääle

Lavakunsti nelja-aastases bakalaureuseõppes on näitleja, lavastaja ja dramaturgi õppesuunad tihedalt läbi põimunud. Esimesed kaks aastat õpivad lavastaja ja dramaturgi õppesuuna üliõpilased koos näitlejatega, läbides omal nahal täies mahus näitlejatöö kursuse. Kolditsa sõnul erineb selline põimitud õpe teiste lääneriikide koolide omast – seal toimub näitlejate, lavastajate ja dramaturgide ettevalmistus tavaliselt eraldi õppekavade alusel. Meie kolme õppesuuna põimitus võimaldab lavastajaks pürgijal süüvida põhjalikumalt

näitlejatöösse – see on üks meie kooli fookusi: lavastaja, kes oskab näitlejat aidata ja inspireerida. Teiseks läbitakse ühiselt dramaturgia baaskursus – see on meie teine fookus: oskus lugusid näha, leida ja jutustada. Kolmandal ja neljandal aastal liiguvad üliõpilased koolist väljapoole ning osalevad diplomilavastustes, mis toimuvad koostöös erinevate professionaalsete Eesti teatritega – nii oma kursuse juhendajate käe all kui ka teiste Eesti lavastajatega. Lavastaja ja dramaturgi suuna üliõpilased teevad oma diplomilavastused eri teatrites koostöös professionaalsete näitlejatega. Õpingud annavad vajalikud tööriistad, ent lavastaja isikupärane hääl kujuneb eelkõige läbi praktika ja kogemuse. Seetõttu püüame kujundada õppeprotsessi nii, et selge fookus ja läbiv metoodika ei välistaks alternatiivide katsetamist. Sest millise teatrikeele leiutab noor lavastaja iseenda jaoks, ei tea kooli alguses veel keegi. Meie ülesanne on anda põhjalik ja süsteemne baasoskuste komplekt ja näidata sinna juurde erinevaid võimalikke lähenemisi. Samuti peaks lavastaja mõistma teatrit laiemas kontekstis, mitte ainult seda, mis toimub laval. Lugu võib ju äge olla, aga kas seda peab just täna rääkima? Ja kuidas seda täna rääkida – kuni pisiasjadeni välja, nagu näiteks, kuidas see konkreetne koht või meedium lavastuse sõnumit mõjutab. Seega on oluline osa õppest ka üldhumanitaarained, nagu filosoofia, psühholoogia, kirjandus, meedia jne.

Lavastaja peaks mõistma teatrit laiemas kontekstis, mitte ainult seda, mis toimub laval.

Lavastajaamet nõuab pidevat juurdeõppimist ja enesearendamist

„Kuna maailm muutub pidevalt ja kiiresti, muutub drastiliselt ka kontekst, kuhu lavastus asetub. Seetõttu ei saa lavastaja kunagi valmis, sest kogu aeg peab midagi juurde õppima. Sama on meie lavastajaõppega – me peame pidevalt täienema, muutuma, proovima uusi asju, aga samas ka testima, mis vanast veel kehtib ja seda hoidma,“ sõnab Koldits. „See on meie kui kunstnike ja professionaalide otsus ja valik ning seega ka vastutus, milliseks kujuneb teater. Kui üritad kõigega kaasa minna, siis tõenäoliselt lahustud ära. Sa oled siis lihtsalt üks sotsiaalmeediaplatvorm,“ lausub ta naerdes. „Kaasaegses asjade, info ja ka kultuuri ületootmismaailmas on väga oluline see valik teha. Kõike ei jõua õpetada.“

Vabakutselisus on lavastaja elukutsesse sisse kirjutatud

Kolditsa hinnangul on loovisikute vajadused erinevad: mõned tunnevad end kõige paremini vabakutselisena, teised eelistavad stabiilsust pakkuvat töökorraldust.

See on elus tihti seotud ka teatava institutsionaalse, kommertsiaalse või žanrilise diktaadiga. „Mõnele sobib ühes žanris ja metoodikas süvitsi töötada ja kõiksugused piirangud või tingimused teda ei ahista. Mina olen pigem see, kes vajab vabadust ja täielikku ignorantsust kõiksugu raamide, žanrite ja formaatide suhtes, sest minul kipuvad muidu loomeprotsessi ajal imbuma mõtetesse mingid institutsionaalsed või majanduslikud olud ning ma võin hakata alateadlikult nendega arvestama. See aga lõpuks suretab mu loovust,“ räägib ta.

Koldits tunnistab, et on lavastajana end institutsioonides ahistatuna tundnud. „Minu loojanatuur on selline, et olen olnud põhimõtteliselt üksi ja hingelt vabakutseline.“ Ta leiab, et teater on eelkõige inimesed, kes seal töötavad – kunstnikud, näitlejad, lavastajad – ning et teater peaks joonduma nende järgi. Samas on ka vastupidist lähenemist: institutsionaalne dramaturgia ja teatrid, mis üritavad kehtestada mingit ühtset kuvandit, ning lavastused joonduvad selle kuvandi järgi. See ei pruugi lavastaja vaatepunktist nii tunduda, aga publiku pilguga vaadates on see siiski nii. Teatri kuvand paneb vaatajatele nii-öelda vastavad prillid ette ja siis ongi su lavastus selle vaatepunkti vang. Sinu lavastus on nagu pandud laulu sisse, kust enam välja ei saa.

Maailmas võib leiduda küll igasugust kunsti, kuid see, mis Kolditsat ennast kõige rohkem on aegade jooksul paelunud, kannab endas teatavat asotsiaalsust.

„Normaalsus“, „mõistlikkus“, „efektiivsus“, „tervislikkus“ ei ole ilmselt need märksõnad ega lähtekoht, millest kunstnik lähtub. Üldiselt peab keegi olema ka „narr õukonnas“, kellelt ei oodatagi tavapärast sotsiaalset kompetentsi – keegi, kes on natuke nagu viga süsteemis. Samas teab ta, et see võib olla romantiseeritud arusaam, sest on ka kunstnikke, kes väga oskuslikult mängivad kaasa valitseva struktuuri (ingl k establishment) ootustega. Kogu tasakaal ja lähenemisviis sõltub looja isiklikust natuurist. Mõnele on loomingu väetiseks vabadus, teisele tehaslik lähenemine – kui loomemootor tootmisloogikaga klapib, on kõik hästi.

Lavastajaks õppimine eeldab küpsust

Kui Koldits omal ajal lavastaja erialale astus, ei teinud ta seda otse keskkoolipingist. Seljataga olid õpingud reklaami ja meedia erialal Tallinna Pedagoogikaülikoolis (praegune Tallinna Ülikool). Miks seda näitena tuua? Lavastajaks õppimine eeldab teatud küpsust ja eneseteadlikkust – need õpingud ei ole lihtsalt loovtegevus, vaid pidev töö, mis nõuab võimet juhtida nii oma mõtteid ja ideid kui ka meeskonda. Ehk siis lavastajaks õppija peab teadma, mida ta tahab – lisaks elementaarsele huvile nii teatrimaailma kui ka maailma kui terviku vastu. Kuigi sisseastumised lavastajaõppesse toimuvad iga nelja aasta tagant, on iga kord huvilisi olnud 40–60 ringis. Võrdluseks: näitlejaõppes, kuhu võetakse uus lend vastu iga kahe aasta tagant, on see number püsinud

mitmesaja juures. Kui mõelda, et elame ajastul, kus kõike on liiga palju – kultuuri, infot, valikuid, arvamusi –, võib tekkida küsimus: mida noor lavastaja veel lisada saab, kui kõik on justkui juba loodud? „Tõsi, väga palju on maailmas juba ära tehtud ja kõike on sada korda öeldud. Aga endiselt teeme kurja – on sõjad, keerame loodust tuksi, usume igasuguseid jamasid jne… Küsimus ei ole selles, et lavastaja peaks ütlema midagi täiesti uut, vaid selles, kuidas reaalselt mõjutada käesolevat protsessi, mida nimetame eluks. See on pidev töö, keeruline saavutada, ja iga uus põlvkond peab seda uuesti ja uuesti tegema – ja ise leiutama. Põhimõtteliselt tuleb samu sõnumeid üha uuesti korrata, aga kunst on teha seda nii, et see ka mõjuks. See aga sõltub juba väga palju kontekstist ja hetke ajavaimust. See on nagu laste kasvatamine – kümme aastat räägid ja lõpuks saad mingi tulemuse. Selleks peab olema suur sisemine tahe ja veendumus – soov maailma kuidagi muuta või laiendada.“ Koldits lisab, et praeguses ületootmise ja ülekülluse ajastul on lavastaja roll eriti oluline. „Hetkel elame ülestimuleeritud ajudega inimeste maailmas. Konkureerime võimsate algoritmide ja nüüdseks juba ka tehisintellektiga. Proovi siis siin mingi sõnum või mõju läbi suruda.“

Olles olnud EMTA lavakunstikooli juhataja ligi viis aastat, näeb Koldits teatrit sootuks uuel tasandil.

„Akadeemias töötatakse teistel alustel kui teatris. Sa ei hakka lõhkuma asju, mis töötavad. Samas on alati midagi, mida saab arendada. Meie fookus on inimese arendamine ja treenimine ning selle äratabamine, kus luua sobiv pinnas, et üliõpilane saaks ise tegutseda.

XXXII lennu lavastajaüliõpilased Triin Brigitta Heidov, Elss Raidmets, Oliver-Marcus Reimann ja Robi Varul on Kolditsa sõnul kõik oma töödes omanäolised ning saanud avastada „oma hääle“. Akadeemia ajab oma liini, aga lõppude lõpuks kohandub iga üliõpilane ise –vastavalt oma andele. „Sa ei saa sundida taime teises suunas kasvama. Kellelgi ei ole vaja järjekordset Mart Kolditsat. Meil on vaja neid, kes on nemad ise,“ ütleb Koldits.

Õppetöö kõrval on oluline osa ka meistritel – et tudeng puutuks kokku erinevate loojatega. Mart on siinkohal äärmiselt tänulik, et tal on olnud elus õnne töötada koos meistritega ja neilt õppida. Ta meenutab oma õpetajaid ja mentoreid – eelkõige oma endist juhendajat, Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia lavakunstikooli pikaaegset juhatajat Ingo Normetit, Linnateatri kunagist juhti Elmo Nüganeni, Von Krahli teatri eestvedajat Peeter Jalakat ja EMTA vanemlektorit Anne Türnpud, kellega koos juhendati XXVIII lendu. Nüüdse lennu puhul toob Koldits esile koostöö Tiit Ojasoo ja Tiina Tauraitega. „Neilt kõigilt on olnud palju õppida.“ Aktiivsemalt lavastas Koldits Von Krahli teatri aegadel, kuid tema viimane lavastus, XXXII lennu diplomilavastus „vahe aeg“ valmis möödunud sügisel samuti Von Krahlis. Kuna meie tänases maailmas troonivad kõigil tasanditel kiirus ja intensiivsus, lähtus Koldits selle

lavastuse puhul märksõnadest „aeglus“ ja „tähelepanelikkus“. Koldits: „Mulle küll tundub, et peame taas õppima aega võtma, et suuta midagigi olulist siin maailmas tähele panna.“

Lavastajaüliõpilaste diplomitööd sel hooajal:

TRIIN BRIGITTA HEIDOV: „Murphy“, Piip ja Tuut Teater, trupiga koostöös sündiv materjal Arthur Blochi „Murphy seadus ja teisi põhjusi, miks asjad untsu lähevad“ põhjal. Esietendus 20. veebruaril 2026.

„Projekt Diktaator“ Rhum+ Clay Hamish Macdougali „Project Dictator Or Why Democracy is Overrated and I Don’t Miss It At All“ põhjal. Esietendus 24. märtsil 2026.

ELSS MARTA RAIDMETS: enda kirjutatud näidend „Lagi“, Tallinna Linnateater. Esietendus 17. aprillil 2026.

OLIVER-MARCUS REIMANN: Édouard Louis' romaani „Ühe naise võitlused ja metamorfoosid“ põhjal, Eesti Draamateater. Esietendus 7. märtsil 2026.

ROBI VARUL: „Puusselööja ja Pilviskäija“, Saueaugu teatritalu. Kärgatava Kõue „Ühe indiaanlase autobiograafia“ ainetel. Esietendus 25. juulil 2025, lavastust mängitakse veel 2026. aasta suvel.

David Woodi lastelavastus „Päkapikkude parim puhkus“, Rakvere Teater. Esietendus 6. detsembril 2025.

Järgmine vastuvõtt lavakunsti osakonna bakalaureuseõppesse toimub eeloleval talvel ja kevadel. Uusi üliõpilasi võetakse vastu kõikidele õppesuundadele – lavastaja-, dramaturgi ja näitlejaõppesse.

Avalduste vastuvõtt algab detsembris 2025, jälgige infot lavakunst.ee

Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia raamatukogu 90

Sel sügisel ilmuva raamatu „90 aastat kogutud muusikat: Eesti Muusikaja Teatriakadeemia raamatukogu lugu“ esikaas. Foto autor Paul Klooren, küljendus Anneli Kenk, Saara Kirjastus. Raamatu koostaja Äli-Ann Klooren

90 aastat kogutud muusikat

EESTI MUUSIKA- JA TEATRIAKADEEMIA

RAAMATUKOGU

LUGU

2025. aasta sügisel möödub 90 aastat Eesti Muusikaja Teatriakadeemia (EMTA) raamatukogu asutamisest. Heade annetajate toel alguse saanud kogus on tänasel päeval umbes 200 000 teavikut – nende hulgas raamatud, noodid, heli- ja videosalvestised ning arvukalt käsikirjalisi teadustöid ja perioodikaväljaandeid, muutes EMTA raamatukogu Eesti hinnatuimaks ja väärtuslikumaks muusika- ja teatrikunsti raamatukoguks. Lisaks füüsilisel kujul kogutud teavikutele sisaldab raamatukogu ka ulatuslikke digitaalseid andmebaase ja elektroonilisi materjale.

Ajakirjale andis intervjuu EMTA raamatukogu juhataja Ilvi Rauna, kes on selles ametis olnud üle 20 aasta – ajal, mil on toimunud nii suured hüpped infotehnoloogilises arengus kui ka olulised rahvusvahelised koostöövõrgustike kujunemised. Käesolev intervjuu on pilguheit raamatukogu minevikku ja olevikku ning on sissejuhatus juubeliaastale, mida kroonib raamatukogu 90. sünnipäevale pühendatud raamatu ilmumine.

Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia raamatukogu asutati 1935. aastal. Algusaastail jõudsid noodid raamatukokku heade annetajate toel. Kuidas raamatukogu töö algusaastatel käivitus ja arenema hakkas ning kes olid toonased suurimad annetajad?

Raamatukogu loomine on seotud Konservatooriumi Seltsi riigistamisega. 1935. aastal vastu võetud Eesti Vabariigi Tallinna Konservatooriumi seaduses on esimest korda mainitud õppevahendite hankimist: „Konservatooriumil on õigus saada ilma tollita ja lihtsustatud korras välismaalt muusikariistu, noote, raamatuid ja teisi õppevahendeid.“ Raamatukogu tööd

hakkas korraldama aktiivne üliõpilane Leho Võrk, kes pärast konservatooriumi oreli- (1938) ja koolimuusika klassi (1939) lõpetamist jätkas töötamist samas nii raamatukoguhoidja kui ka muusikateoreetiliste ainete õpetajana. Raamatukogu ise asus konservatooriumi esimesel korrusel (Vabaduse väljak 4). Seinte äärde paigutatud riiulitel oli nootide-raamatute hulk alguses tagasihoidlik, uusi materjale hangiti juurde võimaluste piires – õppejõud annetasid oma isiklikke trükiseid, välismaal käies toodi sealt noote kaasa, osteti nii noodiäridest, raamatuantikvariaatidest kui ka eraisikutelt. Varasematest allikatest on teada, et näiteks viiuli professor Johannes Paulsen annetas raamatukogule oma noodikogu ja Hugo Lepnurm tõi oma välissõitudelt kaasa palju muusikateoreetilist kirjandust ja noote. Igal juhul võeti esimese viie aastaga raamatukogus arvele umbes 1000 eksemplari. On teada, et sõja ajal tegeles nõukogude tagalasse mobiliseeritud Vladimir Alumäe aktiivselt raamatukogu arendamisega, ostes Moskva ja blokaadirõngast vabastatud Leningradi antikvariaatidest noote ja raamatuid.

1944. aasta märtsipommitamises hävis suur osa noodikogust ning raamatukogu kolis seniselt aadressilt Vabaduse väljak 4 ajutiselt Lahmuse mõisa Viljandimaal. Kuidas mõjutas see traagiline sündmus raamatukogu edasist tegevust ja kuidas hakati kogu pärast sõda taastama?

Kahjuks tuli pärast pommitamist raamatukogu tööga otsast peale alustada. Alles jäid vaid need materjalid, mis sõja puhkedes olid üliõpilastele ja õppejõududele kätte jäänud (u 500 eksemplari). Lahmusel sai konservatooriumi varahoidjaks Tartu Ülikooli juristina lõpetanud Hendrik Tooming ning kuna Leho Võrk oli Soome

põgenenud, sai Toomingast sõja lõppedes ka raamatukogu juhataja. Raamatukogu taasavati 6. oktoobril 1944 Suvorovi puiestee (Kaarli pst) õppehoone viiendal korrusel. Lisaks Toomingale oli raamatukogus nüüd veel kaks töötajat, kellest üks oli Jaan Roots (dirigent ja pianist Olav Rootsi isa). Raamatukogu hakati intensiivselt üles ehitama – käidi täienduskursustel, palgati ajutist lisatööjõudu ning kogud kasvasid hoogsa tempoga: aasta jooksul lisandunud 21 000 uut teavikut võimaldasid 1946. aasta lõpuks loendada fondi suuruseks juba 24 359 eksemplari.

90 aasta sisse on mahtunud mitmeid kolimisi: pärast Lahmuse mõisa tegutseti ligi 30 aastat aadressil Suvorovi pst 3 (Kaarli pst 3), 1971–1999 Vabaduse pst. 130 ning alates 1999. aastast tegutseb raamatukogu akadeemia õppehoones aadressil Tatari 13. Kui tuua välja olulisim, siis mis iseloomustab igat ajastut?

See on väga pikk aeg. Sügavat nõukogude aega iseloomustab suletud süsteem nii vormilt kui ka sisult – teavikute hoidmine kinniste uste taga, propagandanäitused, plaanimajandus, trükiste hulgi kokkuostmine – kuna fondi suurusest sõltus ametikohtade arv jne. Samas toimus 1970. aastatel Kivimäele kolides suur arenguhüpe, kujunes välja raamatukogu struktuur, helikabinet hakkas võimsalt tööle, avati lugemissaal.

Eesti taasiseseisvumise järel algasid raamatukogus – nagu paljudes eluvaldkondades

– tormilised ajad. 1990. aastate teise poole olulisemateks tegevusteks olid arvutipõhine kataloogimine, liitumine Eesti Raamatukoguvõrgu Konsortsiumiga, kogude arendamine ja rahvusvahelistumine. Sel muutusterohkel perioodil juhtis raamatukogu Reet Marttila. Väga oluline oli raamatukogu osalemine rahvusvahelistes koostööprojektides, mis olid suunatud raamatukogutöö moderniseerimisele. Euroopa Liidu abiprojektide TEMPUS (Trans-European Mobility for University Studies) koordinaator akadeemias oli tollane välissuhete prorektor Marje Lohuaru ning tänu neile projektidele oli raamatukogu töötajatel võimalik käia väljaõppel Helsingis, Londonis, Oxfordis ja Utrechtis, lisaks täienes raamatukogu fond tuhandete uute nootide, plaatide ja raamatutega. Aastail 1998–1999 Avatud Eesti Fondi ja Budapesti Avatud Ühiskonna Instituudi toetusel läbi viidud projekt võimaldas hankida integreeritud raamatukogusüsteemi Innopac litsentsid ning teha ettevalmistusi elektrooniliseks laenutamise käivitamiseks. 1999. aastal, nüüd juba meie uues armsas kodus, paigutati peaaegu kogu fond lugejasõbralikult avariiulitele, mindi täielikult üle e-kataloogi ESTER kasutamisele ning võeti kasutusele uus raamatute liigitussüsteem. Käesolevasse sajandisse on jäänud üleminek elektroonilisele laenutamisele, kolimisjärgsed korrastustööd, EMTA lavakunsti osakonna raamatukogu ülesehitamine, raamatukogu dokumentatsiooni korrastamine ja liigituspõhimõtete ühtlustamine, kaastöö Eesti artiklite andmebaasile ISE (Index Scriptorum Estoniae)

ja rahvusvahelisele muusikakirjanduse bibliograafiale RILM (Répertoire International de Littérature Musicale).

1955. aastal mainiti esmakordselt konservatooriumi helikabinetti, mille eestvedajaks oli muusikateadlane ja folklorist Herbert Tampere. Kuidas sündis fonoteek ning milline roll on sel olnud toonase ja tänase kasutaja jaoks?

Helikabinet, hilisema nimega fonoteek on läbi aegade olnud meie kooli üks edumeelsemaid üksusi. Juba 1945. aasta tegevusaruandest on lugeda, et konservatooriumisse osteti esimene heliplaat ning on teada, et järgmisel õppeaastal hankis professor Herbert Tampere seoses muusikateaduse kabineti loomisega magnetofoni helilintide salvestamiseks ning ühtlasi tegi eeltöid helisalvestiste muretsemiseks. Seega juba 80 aastat tagasi said meie maja tudengid salvestatud muusikat kuulata (mõistagi tolleaegse helikvaliteediga). 1955. aastal vormistati helikabinetti tööle esimene töötaja ja sellest ajast peale hakati helisalvestisi – esialgu vene, nõukogude rahvaste, eesti ja veidi Viini klassikute muusikat – süsteemaatiliselt komplekteerima. Paljud teosed kopeeriti Eesti Raadio fonoteegi stuudiolintidelt, materjale hangiti Moskva ja Leningradi konservatooriumide fonoteekidest, mõnikord lindistati muusikat lausa raadiost ning aasta-aastalt tehti üha rohkem ka ümbervõtteid õppejõudude isiklikelt vinüülplaatidelt. Kivimäel edastati muusikat klassidesse helikabinetist ja sidet klassiruumidega peeti sisetelefonidega – mäletan seda ka oma õpinguteajast.

Vastuvõtt raamatukogu fuajees EMTA uue õppehoone avamisel 12. septembril 1999. Vestlevad EMTA välissuhete prorektor (1993–2012) Marje Lohuaru ja Eesti Vabariigi president Lennart Meri (foto: Vahur Lõhmus)

1991. aastal loodi Tallinna Konservatooriumi (praeguse Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia) eestvedamisel Eesti Muusikakogude Ühendus (EMKÜ) ning 1994. aastal sai raamatukogust rahvusvahelise muusikaraamatukogude ühenduse IAML Eesti sektsioon. Kuidas on rahvusvahelised koostööd mõjutanud EMTA raamatukogu tööd ja nähtavust laiemas muusika- ja kultuuriväljas?

Vanadest inventariraamatutest on näha, et 1960. aastate esimesel poolel oli fonoteegis olemas juba nüüdismuusika festivali „Varssavi sügis“ avangardistide – Penderecki, Serocki, Kilar, Bacewicz – teosed. Samasse perioodi jäävad ka esimesed ümbervõtted Schönbergi, Weberni, Stockhauseni ja Cage`i loomingust. Helikabineti kaks põhitegevust – helisalvestusteenus ja muusika kuulamise võimaldamine – kasvasid aastatega kaheks eraldi tegevusharuks. Muusika salvestamisega hakkas tegelema elektronmuusika stuudio ning kõik kuulamisega seonduv jäi fonoteegi pärusmaaks. Helikabineti suurimad uuendajad olid juhatajatena Rauno Remme (1989–1992) ja Tonio Tamra (1993–1994), kellest esimene liikuski edasi elektronmuusika stuudiosse ning teisest sai peagi akadeemia haldusprorektor. 1995. aastal nimetati helikabinet ümber fonoteegiks ja juba järgmisel aastal ühendati fonoteek ja raamatukogu üheks sisuliseks tervikuks.

EMTA raamatukogu on EMKÜ liikmena kuulunud üle 30 aasta ühendusse IAML (International Association of Music Libraries, Archives and Documentation Centres), mis on maailma suurim muusikakogusid koondav liit (u 2000 liiget 45 riigist). Alates 1997. aastast on meie esindajatel olnud võimalus pea igal aastal osaleda IAML-i aastakonverentsidel, luua seal uusi kontakte ning saada värskeid teadmisi. Tõelise suursündmusena on meelde jäänud enam kui 300 osalejaga aastakonverents Tallinnas 2003. aastal, mille korraldamisel oli ka akadeemia panus märkimisväärne.

Meie raamatukogu on ka atraktiivne sihtkoht Euroopa Liidu töötajate mobiilsusprogrammis Erasmus+ osalevate kõrgkoolide töötajatele. Oleme võõrustanud kolleege Lätist, Leedust, Poolast, Gruusiast, Rumeeniast, Austriast, Tšehhist, Horvaatiast, Itaaliast, Hispaaniast.

Kuidas on digiajastu mõjutanud raamatukogu igapäevatööd? Millised on olnud suurimad väljakutsed ning millised on digiajastu suurimad plussid ja miinused? Mul on olnud suur rõõm käia kaasas kõigi viimastel aastakümnetel toimunud infotehnoloogiliste arengutega. Mäletan, et 1996. aastal raamatukokku komplekteerija ametikohale asudes oli mu töökohaks Kivimäe B-hoone noodiriiulite vahel olev tühi kirjutuslaud. Maailma muusikakirjastustega suhteid luues saatsin neile postiga kirju ja pärast kataloogi saamist panin meie tellimuse taas ümbrikuga teele. Järgmised sammud

olid juba kirjade saatmine faksiga (selleks tuli minna A-hoonesse) ning peagi ka e-mailiga. Seoses arvutite tulekuga olen käinud paljudel raamatukogusüsteemide koolitustel nii Eestis kui ka välismaal, meie e-kataloogi reegleid on selle aja jooksul tulnud samuti korduvalt ümber õppida. Töötaja poolelt vaadatuna ongi peamine väljakutse olnud pidev uute olude ja reeglitega kohanemine. Raamatukogu kasutajate seisukohast kaasnevad digiajastuga minu arvates ainult plussid: teaviku saamiseks ei pea enam raamatukokku tulema, suurtest tekstikorpustest saab kerge vaevaga endale vajaliku info välja noppida, meie arvukaid litsentsiandmebaase saab kasutada kodus diivanilt tõusmata jne.

EMTA raamatukogu ajaloo üheks oluliseks verstapostiks võib pidada aastat 2005, mil raamatukogu nimetati teadusraamatukoguks. Palun rääkige lähemalt, millist lisaväärtust see on andnud ning mida see laiemalt akadeemiale ja Eesti muusikavaldkonnale tähendab?

Raamatukogude klassifikatsiooni järgi on meie raamatukogu kuulunud alati teadusraamatukogude hulka, kuid Vabariigi Valitsuse poolt nimetatud teadusraamatukogu oleme me olnud tõepoolest 20 aastat. Määruse kohaselt peab teadusraamatukogu osutama avalikku teenust ning tema ülesanne on oma valdkonna teadusinformatsiooni kogumine, säilitamine, töötlemine ja kättesaadavaks tegemine. Selle ülesande täitmist finantseeritakse riigieelarvest läbi Haridus- ja

Teadusministeeriumi. On loodud ka teadusraamatukogude nõukogu, mis toimib väga hästi ja mille otsustel on kaalu. Teadusraamatukogudel ehk kõigi avalikõiguslike ülikoolide raamatukogudel on ka ühtne komplekteerimiskava, mis sätestab raamatukogu kogude vastavuse teadustöö vajadustele antud teadusvaldkonnas. Kuna Eesti on väike ja ressursid piiratud, on iga raamatukogu kohustus seista oma valdkonna eest. EMTA raamatukogu komplekteerib maksimaalselt heal tasemel muusika- ja teatrivaldkonna teaduskirjandust, lisaks hangib ka õpetajakoolituse ja kultuurikorralduse erialakirjandust. Mulle väga meeldib seda olukorda kirjeldanud Tallinna Ülikooli Akadeemilise Raamatukogu direktori Andres Kollisti ütlus, et iga-aastasel teadusinformatsiooni hankimisel võiksid eesti teadusraamatukogude soetused kokku moodustada ühe maailma tippülikooli mahu.

Tänu lisafinantseerimisele on meie raamatukogul võimalik tellida teadusandmebaase, osta teaduskirjandust, heliloojate kogutud teoseid. Kriitiliselt redigeeritud ja teaduslikult kommenteeritud heliloojate kogutud noodiväljaanded on kujunenud meie kogu uhkuseks. Juba 2000. aastate alguses võtsime endale eesmärgiks alustada igal aastal vähemalt ühe helilooja kogukomplekti tellimist (sageli kestab ilmumisprotsess aastakümneid), tänaseks on meie kogutud teoste riiulil esindatud juba üle viiekümne helilooja. Seega panustame tugevalt nii akadeemia kui ühiskonna teenimisse laiemalt.

Millest koosneb EMTA raamatukogu kogu 2025. aastal? Mille põhjal tehakse valikuid ning kuidas kujuneb raamatukogu sisu?

EMTA raamatukogu seisab ennekõike hea selle eest, et akadeemias tehtav õppe-, loome- ja teadustöö oleks toetatud parimal viisil. Et nii õppejõud kui ka

Panustame tugevalt nii

akadeemia kui ka ühiskonna teenimisse laiemalt.

üliõpilased saaksid selle, mida nad vajavad. See tähendab, et interpreedid leiaksid meilt kogu baasrepertuaari kaasaegsetes väljaannetes, muusika- ja teatriteadlastel oleks võtta ülevaateteoseid ja süvakäsitlusi. Samas komplekteerimisettepanekuid võtame vastu kõigilt lugejatelt. Seega ühest küljest on raamatukogu täpselt oma kasutaja nägu. Teisest küljest hoiame raamatukogutöötajatena ise pilgu peal kogude kujundamisel tervikuna – et raamatusarjade komplekteerimisse ei jääks auke, et menuooperite klaviiride kõrval oleks riiulil ka sama helilooja teiste lavateoste klaviirid, et partituure oleks võtta nii suures kui ka taskuformaadis, et oleks lugeda erinevate autorite käsitlusi. Püüame tagada uusima teadusinformatsiooni kättesaadavuse – ostetud andmebaasides leidub tuhandeid teadusartiklieid.

Kui tellida ei saa või see osutub ebaotstarbekaks, saame raamatukogudevahelise laenutuse kaudu materjale ka ajutiselt siia tellida.

Kui tuua välja mõned numbrid – kui palju teavikuid oli raamatukogus 90 aastat tagasi ning millistest mahtudest saame rääkida 2025. aastal?

Praegu on EMTA raamatukogu riiulitel umbes 200 000 teavikut: 46 300 raamatut, 116 000 nooti, 28 250 helisalvestist, 3550 videosalvestist, arvukalt käsikirjalisi teadustöid ja perioodikaväljaandeid. Akadeemia arvutivõrgus kättesaadavate teksti-, noodi-, heli- või videofailide arv aga ületab meie füüsiliste eksemplaride arvu mitmesajakordselt. Seega võimalusi enese arendamiseks, õppimiseks ja teadustöö tegemiseks on piisavalt.

Lisaks muusikavaldkonnale ei saa mainimata jätta teatrit. 1957. aastal loodi lavakunsti fakulteet (EMTA lavakunsti osakond) ning hakati soetama teatrialast kirjandust. Kuidas on teatrialane kirjandus raamatukogus korraldatud?

Lavakunsti osakonna raamatukogu on raamatukogu filiaalina tegutsenud aastast 2002. Ka 1980. aastatel olevat olnud raamatukogus mitusada teatrialast raamatut, kuid sellest kollektsioonist on jäänud vaid mõned

Raamatukogu juhataja Ilvi Rauna õnnitlemas pikaaegset helikabineti tehnikinseneri Helgur Järvat sünnipäeva puhul raamatukogus 2008. aastal (foto: EMTA)

meie riiulitele. EMTA lavakunstikooli raamatukogu ülesehitamine algas 1995. aastal, kui kooli etteotsa asus professor Ingo Normet. Tema algatusel hakati süstemaatiliselt raamatuid ostma, käivitati lavakunstikooli ProCite andmebaaside ülekandmine integreeritud raamatukogusüsteemi Innopac, loodi Toompeale raamatukoguhoidja töökoht, 2011. aastal alustati teavikute elektroonilise laenutamisega. Tänaseks on lavakunsti osakonnas umbes 10 000 raamatut, mille eest kannab Toompeal hoolt Kaja Aaliste. Uute raamatute töötlemisega tegeleme valdavalt akadeemia peahoones Tatari tänaval. Suhted filiaali ja peamaja vahel on väga head ja siiani oleme saanud kõik küsimused paindlikult lahendatud.

Olete raamatukogu juhtinud alates 2002. aastast. Selle enam kui 20 aasta jooksul on toimunud mitmeid arenguid. Millised muutused on märgatavad kasutajaskonnas? Kuidas on muutunud kasutajate arv ja kasutamisharjumused?

Meil on praegu 3350 registreeritud kasutajat, kellest 70% ei ole akadeemiaga seotud. Eelmise aasta statistika näitas, et keskmiselt külastatakse raamatukogu päevas umbes 300 korral ja vormistatakse 100 laenutust. Suures plaanis on need numbrid kerges languses, kuid arvestades asjaolu, et palju materjale saab kätte ka raamatukokku kohale tulemata, on minu arvates seis päris hea. Kuna paljud akadeemia lõpetajad jäävad raamatukogu püsikasutajaks, siis meie kasutajaskond on pigem stabiilne. Siiski paaril viimasel aastal on seoses Eesti Rahvusraamatukogu remondiga meie lugejaskond mitmekesistunud, sest sageli leidub meie kogus hetkel ainus eksemplar mõnest raamatust, noodist või plaadist, mis on kättesaadav Tallinnas või kogu Eestis. See toob meile juurde uusi kasutajaid. Ka raamatukogu sisu on muutunud koos ajaga. Minu tööperioodi jooksul on raamatukogus olnud infokandjaid – helikassetid, laserdiskid, DAT-kassetid –, mille eluiga nagu kunagisel stuudiolindilgi on tänaseks lõppenud. Samas muusika voogedastusplatvormid ning nii e-raamat kui ka e-noot

on tulnud selleks, et jääda (jättes alles ka paberväljaande). Meie lugejad ei seisa enam raamatukogu arvutiklassi ukse taga pikas järjekorras, vaid kasutavad oma nutiseadet, teeninduspiirkonna ilusad kirsipeits tooniga tuhandete kataloogikaartidega kartoteegikapid on veel vaid tore sisustuselement – kogu elu toimub nüüd arvutis. Kasutajad on muutunud järjest iseseisvamaks, kuid endiselt on ka raamatukogu töötaja valmis neid otsingutel abistama.

Mis teeb EMTA raamatukogu unikaalseks võrreldes teiste sarnaste muusikakõrgkoolide raamatukogudega?

Meie suur eelis on pikk ajalugu. Raamatukogu on täitnud järjekindlalt üht oma põhiülesannet – koguda, säilitada ja teha lugejatele kättesaadavaks vajalikud teavikud – ja seetõttu on meie kogudes materjale

väga erinevatest ajastutest. On elementaarne, et raamatukogu riiulitel on värske erialakirjandus, uusimad noodiväljaanded ning heli- ja videosalvestised (kui väljaandja muidugi üllitab need veel füüsilisel kujul). EMTA raamatukogu võiks olla see koht, kus inimene saab väljaannetega tutvuda ja neid võrrelda, et seejärel sobiv valik langetada (näiteks isikliku raamatukogu kujundamisel). Meil on ka paar nootide andmebaasi ning kaks korralikku äpipõhist diginoodiraamatukogu. Seega uute väljaannete osas kättesaadavuse probleemi eriti polegi. Küll aga tuleb nentida, et just mõningad nõukogude ajal välja antud materjalid on muutunud haruldaseks, neid ei leia enamasti ka digiteeritud andmekogudest. Viimastel aastatel on Euroopa raamatukogud meilt soovinud enam kui pool sajandit tagasi idapiiri taga välja antud noote, näiteks Tšaikovski kogutud teoste sarjas ilmunud romansse või Ottorino Respighi soololaule. Eelmisel aastal saime Zagrebist raamatukogude vahelise laenutuse kaudu soovi saada meie kogus olev Georgi Kreitneri ooperi klaviir – mis oli aastakümneid seisnud kasutamata –, mille eest olid horvaatia kolleegid väga tänulikud.

Sama asi on raamatutega. Kuna raamatukogu on mäluasutus, mitte ideoloogiaasutus, siis oleme varukogus siiani alles hoidnud ühe eksemplari ka nõukogude ajal välja antud konverentsikogumikest või monograafiatest – ka nende materjalide uurimisväärtust ei saa alahinnata.

Intervjuu alguses rääkisime raamatukogule annetajatest, kelle kogudest sai suures osas alguse ka raamatukogu ajalugu. Palun tooge siinkohal välja olulisemad annetajad. Eraldi sooviks esile tõsta saksa ooperilavastaja Joachim Herzi kogu, mille jaoks on akadeemias loodud Joachim Herzi tuba. Mida see kogu sisaldab ning milline on selle väärtus EMTA raamatukogule?

Professor Herzi kogu on kahtlemata suurim annetus, mis on raamatukogule tehtud. Selle eellugu ulatub 1998. aastasse, mil Herz sõlmis lepingu tollase Eesti Muusikaakadeemia ja Berliini Kunstide Akadeemia arhiiviga, mille kohaselt viimase määras Herz oma rikkaliku arhiivi pärijaks, meid aga tema mahuka raamatukogu edaspidiseks omanikuks. Eritingimus oli, et tema materjale hoitaks eraldi ruumis tervikliku kollektsioonina. Pärast Herzi surma 2010. aastal toimetati tema pärand Tallinnasse ja tasapisi saime saadud teavikuid kataloogima hakata. 2019. aastal oli töö suures osas tehtud ja meie õppehoone A-tiivas avati Herzi tuba.

Kogu suurus on umbes 7500 eksemplari, millest üle poole moodustavad raamatud ja ülejäänu noodid ning helisalvestised. Lühidalt öeldes on see ühe entsüklopedisti raamatukogu, mis võiks omakorda olla edaspidi mõne uurimistöö teema.

Raamatukogule tehakse väga palju annetusi ja oleme nende eest väga tänulikud. Õppejõud kingivad meile oma loodut, endised töötajad või lahkunud kultuurija muusikategelaste lähedased toovad siia materjale – kõik see rikastab meie kogusid, eriti meie arhiivi. Aegade jooksul on siia jõudnud kultuurilooliselt väga huvitavaid materjale Hugo Lepnurmelt, Leo Normetilt, Lilian Semperilt, Harri Iljalt, Monika Topmanilt (sh mõned 1930. aastatel konservatooriumis August Topmani eestvedamisel tegutsenud ühingu Collegium Musicum templiga!), samuti paljudelt väliseestis tegutsenud muusikutelt – kõik see rikastab meie kogusid, eriti meie arhiivi. Nii Veljo Tormiselt kui ka Eri Klasilt oleme saanud üle 1000 eksemplari, kusjuures Klasi erivärviliste markeritega joonitud partituurid on muutunud juba omaette uurimisobjektiks. Lahkeid annetajaid on olnud tõesti väga palju, loetlen siin vaid üksikud: Arne Mikk, Naan Põld, Andrei Volkonski, Urve Lippus, Taru Valjakka, Juha Metsäpeltö, Toomas Paul, Toomas Siitan, Jaan Ross, Venno Laul, Andres Pung, Heiki Mätlik, Andres Uibo jpt.

Millised tehnoloogilised või sisulised muudatused on viimastel aastatel kõige rohkem mõjutanud kasutajakogemust või raamatukogu tööd?

Lisaks igapäevatööle – andmebaaside ja teavikute hankimine ning nende kirjeldamine e-kataloogis – on raamatukogu akadeemia ühe struktuuriüksusena olnud pidevalt kaasatud suurematesse ülemajalistesse protsessidesse. Viimase kümne aasta sisse on jäänud näiteks vokaalteoste eestikeelsete tõlgete andmebaasi Loreta ja EMTA digihoidla loomine ja haldamine. Viimasega käivad suured arendustööd praegugi ja lähiajal peaks digihoidla muutuma tunduvalt kasutajasõbralikumaks. Üle-eelmisel aastal sõlmiti leping Tartu Ülikooliga akadeemia teaduspublikatsioonide nõuetekohaseks hoiustamiseks digiarhiivis ADA, kuhu raamatukogu sisestab tööde metaandmed. Käesoleval õppeaastal kolis raamatukogu kasutajakoolituse kursus (nagu kõigi teisedki EMTA õppematerjalid) uude Moodle´isse. Seoses riikliku kultuuripärandi digiteerimise projektiga õnnestus kolm aastat tagasi ära digiteerida meie arhiivis olevad Tallinna Riikliku Konservatooriumi ajal loodud teadustööd ja vanem õppekirjandus, koostöös Eesti Raamatukoguvõrgu Konsortsiumiga toimub pidevalt e-kataloogi ESTER arendamine. Eks see kõik on kasutajakogemust mõjutanud. Mulle meeldib aga kõige rohkem see, kui iga inimene loob ise endale sobiva kasutajakogemuse, olgu see siis kodus meie andmebaasides surfates või pea

viltu meie riiuli ees sobivat teavikut otsides – valesid variante ei ole.

Millised olulised arengud on toimumas raamatukogu töös lähitulevikus?

Oktoobris on kõige olulisem sündmus raamatukogu 90. sünnipäevale pühendatud konverents ja raamatu esitlus. Raamatu koostaja Äli-Ann Klooren on leidnud meie ajaloo kohta uusi põnevaid fakte ja kogu see protsess on meid sisuliselt rikastanud. Jätkuvalt on raamatukogus fookuses kõik elektrooniliste ressursside ja digitehnoloogiaga, sealhulgas tehisaruga seonduv. Juba on meilgi olnud juhtumeid, kus hakkame koos kolleegidega innukalt otsima raamatut, mida tegelikult pole kirjutatudki – lugeja on leidnud teose tehisintellekti koostatud kasutatud kirjanduse nimekirjast. Sellised situatsioonid hoiavad vaimu värske ega lase rutiini vajuda. Eesti raamatukogunduses on ka praegu üsna turbulentne aeg – seoses üleriigilise raamatukogude andmekogu arendamisega tuleb hoolega jälgida, et ka tulevikus saaksid meie lugejad jätkuvalt parimaid raamatukoguteenuseid. Teadusraamatukogude nõukogus tuleb uuesti päevakorda võtta autoriseeritud arvutitöökoha saamise teema – momendil ei ole poolte teadusraamatukogude (sh EMTA) lugejatel juurdepääsu digitaalsetele säilituseksemplaridele. Eelmisel aastal toimunud kuulamisruumi renoveerimine on saanud

palju positiivset tagasisidet. Plaanis on astuda järgmisi samme ka raamatukogu õpi- ja töökeskkonna kaasajastamisel. Kuid peamine on olla ikka oma lugejate jaoks olemas – nii loome ühiselt iga päevaga paremat Eesti muusika- ja teatrialast raamatukogu.

Peamine on olla oma lugejate jaoks olemas – nii loome ühiselt iga päevaga paremat

Eesti muusika- ja teatrialast raamatukogu.

Arvo Leibur: „Eesti Keelpillimängijate Konkurss on sügavuti professionaalne“

26. novembrist 5. detsembrini toimub Eesti Muusikaja Teatriakadeemias (EMTA) Eesti Keelpillimängijate Konkurss, mis on muusikute ringkonnas kõrgelt hinnatud ning oodatud sündmus. Konkursi korraldajad on Eesti Muusikanõukogu, MTÜ Muusikaline Noorus Eestis ja Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia koostöös Eesti Riikliku Sümfooniaorkestriga.

Esimest korda korraldati konkurss 1968. aastal. Pärast aastakümneid kestnud pausi toodi see 2015. aastal uue hingamisega tagasi. Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia keelpillide õppejuht, professor Arvo Leibur, kes on konkursil olnud nii osaleja kui ka korraldaja rollis,

rõhutab, et konkurss on sügavalt professionaalne. Ainukordseks teeb selle asjaolu, et konkursil osalejad peavad ette valmistama hulga muusikat, mis on eraldi professionaalsuse näitaja. Viimasest konkursist möödub tänavu viis aastat ning selle aja jooksul on peale kasvanud uus keelpillimängijate põlvkond, kellele pakub sündmus võimaluse end proovile panna. Konkurss rikastab muusikaelu andekate muusikutega ja avab neile tee kontserdilavadele, andes ühtlasi ülevaate noorte keelpillimängijate tasemest ja hetkeolukorrast Eestis. 2015. aastal võitis konkursi tšellist Marcel Johannes Kits, 2020. aastal viiuldaja Hans Christian Aavik.

Arvo Leibur meenutab oma esimest osalemist keelpillimängijate konkursil. Aasta oli 1981, kui ta astus lavale 16-aastase noore viiuldajana. „See oli minu jaoks suur uudis, õhin ja põnevus. Kunstilises mõttes olin alles laps – kogemusi ja isiklikku ülevaadet viiulirepertuaarist ei olnud veel palju. Õpetaja toetas mind ning oma oskuste ja eeldustega oli tohutult põnev osaleda.“ Tol korral osalesid veel Anu Järvelä, Ülo Kaadu ja Elar Kuiv, kes olid noorele viiuldajale suured autoriteedid. „Oli suur au olla sellises seltskonnas,“ sõnab ta. Ka on Leiburil meeles, et varajasi konkursse 1980ndatel saatis suur publikuhuvi. „Võimalikke alternatiive enesenäitamiseks ei olnud tol ajal palju ning sündmus oli kindlasti ainulaadne ja erakordne.“ Leibur toob välja, et tegemist ei olnud kitsale ringile mõeldud sündmusega, vaid kogu kohalik kultuuri- ja muusikaringkond võttis sellest aktiivselt osa.

Konkursi kuvandi muutus

Hinnatud viiulipedagoogi sõnul on konkursside arv tänapäeval väga suur – mitte ainult Eestis, vaid üle kogu maailma. „On suuremaid ja väiksemaid, rahvusvahelisi ja kohalikke. Konkursi formaat kui selline ei ole maailma mastaabis nii tähendusrikas, välja arvatud mõned üksikud,“ tõdeb Leibur. Siin võib julgelt öelda, et Eesti Keelpillimängijate Konkurss on säilitanud oma tõsiseltvõetavuse. „See on professionaalne konkurss, mitte „sähvatus“, kus osaleja astub lavale ja esitab kolme minuti pikkuse teose. Mängijad peavad ette valmistama suure hulga muusikat, mis on eraldi professionaalsuse näitaja – muusik peab olema võimeline andma kontserti, esitama oma kava ja mängima orkestriga. Ühest küljest iseloomustab konkurssi sügav professionaalsuse püüe, teisest küljest ei saa mööda vaadata sellest, et tegemist on siiski mänguga. Siin jääb žürii seisukoht alati mingis mõttes subjektiivseks. Inimestel on erinevad maitsed ja nad kuulavad erineva nurga alt – kes on emotsionaalsem, kes ratsionaalsem, kes stilistiliselt väga nõudlik. Sageli tekib aga suveräänne liider – keegi, kes on nii silmapaistev, et haarab kohe kuulaja ja žürii kaasa, nii et küsimusi ei teki,“ räägib Leibur. „Tugev kunstiline tase tuleb igal juhul välja.“

Pikk paus andis konkursile uue hingamise

Eesti Keelpillimängijate Konkursil oli ligi 30 aastat kestnud paus. Selle põhjuseid saab ainult oletada: „Võimalik, et konkurssi tabasid üleminekuaastad 1980. ja 1990. aastatel. Võimalik, et nii palju oli kõike muud. Ühiskond elas läbi murdelisi aegu. Võib-olla ei olnud õiget kohta või õhkkonda selle konkursi jaoks. Vabaduse saabumisel toimus tohutult palju – piirid kadusid ära, inimestel oli palju teha, mindi välismaale õppima jne.“ Ka Leibur oli üks nendest, kes 90ndatel töötas kodumaalt eemal, Hollandis. „Inimesed pääsesid kuidagi valla, avastasid maailma,“ meenutab Leibur. Siiski on ta näinud, kuidas konkurss on

jätkuvalt kaalukas ning pakub nii kõneainet kui ka uusi säravaid nimesid muusikamaastikul. Nii usub Leibur ka tänavusest konkursist, et see on selline, nagu ta oma mälestustes meenutab: fokuseeritud ning professionaalsetes ringkondades arutelu ja suhtlemist soodustav. Konkursi eesmärk on ka omavaheline kohtumine – tulla kokku ja vahetada oma muusiku- ja lavakogemusi. Tekivad uued suhtlused ja koostööd, mis selle konkursiga kaasnevad.

Tänapäeva muusiku erinevad tahud

„Vanasti öeldi, et päris haruldasi talente tuleb kord viiekümne aasta tagant. Mina ei tahaks nii julgeid seisukohti välja öelda,“ sõnab Leibur. Igal konkursil on osalenud keegi, kes on jäänud silma. Lisaks muusikalisele virtuoossusele on tema sõnul oluline ka muusiku intellektuaalsus, lai silmaring, kultuuri tundmine ja maailma tajumine. Ajas on muutunud ka see, kuidas oma annet avaldada: kas traditsioonilises vormis kontsert on ainus lahendus või on võimalik publikuga rääkida ning oma oskusi huvitavamas vormis jagada?

Või kombineerida muude kunstiliikidega? Laval olemise oskus, publiku ja meediaga suhtlemise kunst – need omadused mängivad tema sõnul praegu eriti suurt rolli. Eesti Keelpillimängijate Konkursi nõuded on koostatud nii, et need ei suruks muusikuid rangetesse raamidesse ning annaks võimaluse näidata end ka väljaspool rutiinset raamistikku. „Aastakümneid on mängitud konkurssidel ikka samu teoseid, mis lõpuks võivad tüütuks muutuda, kuid siin ei ole miski keelatud,“ lausub Leibur. „Konkursil osaleja saab ise valida ja otsida oma repertuaari, avastades ka selliseid teoseid, mida kõik professionaalidki ei pruugi teada.“ Teine voor annabki selle võimaluse – avada noore interpreedi isiksust ja kunstilisi püüdlusi, näidata, kellena muusik antud ajahetkel ennast tajub. „Mitte et nüüd kõik hakkaksid leiutama, kuid mingeid püüdlusi on alati rõõmustav näha.“

Kuidas siis konkursiks ette valmistuda? „Spetsiaalset filosoofiat siin ei olegi – see on nagu spordis: vaja on trenni teha ja kava tuleb lihtsalt ära õppida, nii hästi sisse töötada, et esitus alati õnnestuks. See nõuab palju nii füüsiliselt kui ka mentaalselt. Harjutamine ja esinemispraktika on äärmiselt tähtsad, et muusik oleks vormis ja valmis laval andma oma parima,“ rõhutab Leibur.

Eesti Keelpillimängijate Konkursi kõik voorud on kuulajatele avatud. Konkursi finaalkontsertidel 4. ja 5. detsembril esinevad finalistid koos Eesti Riikliku Sümfooniaorkestriga dirigent Arvo Volmeri juhatamisel.

Eesti Keelpillimängijate Konkursi

4. ja 5. detsembril

kell 19.00

Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia

suures saalis

MÜRIAADfest 2025 – noorte vaade eesti heliloomingule

14.–19. oktoobrini 2025 toimuv MÜRIAADfest on Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia (EMTA) esindusfestival, mis sai alguse 2020. aastal ning kasvas välja varasemast, alates 1999. aastast toimunud Sügisfestivali traditsioonist. Kui Sügisfestival keskendus peamiselt nüüdismuusikale ja heliloomingu üliõpilaste uudisteostele, siis MÜRIAADfest avardas fookust, et pakkuda igal sügisel võimalikult laia vaadet EMTA loomingulisele tegevusele. Festival ühendab eri muusikastiilid ja teatrikunsti, üliõpilaste ning õppejõudude koostöö ning toob lavale selle, millega Eesti ainsas muusika- ja teatriülikoolis igapäevaselt tegeletakse.

Mis on tänavuse festivali fookus?

Tänavuse MÜRIAADfesti keskmes on Eesti heliloojad, kes tähistavad sel aastal juubelit või kelle sünnist möödub tähelepanuväärne arv aastaid. Festival toob fookusesse seitse autorit: Artur Lemba (140), Eduard Tubin (120), Eino Tamberg (95), Veljo Tormis (95), Arvo Pärt (90), Lepo Sumera (75) ja Olav Ehala (75). Nimetatud heliloojate tähtpäevi tähistatakse mitmel pool Eestis ja ka mujal maailmas, kuid MÜRIAADfesti eripära seisneb selles, et teoste esitajateks on noored interpreedid – EMTA üliõpilased.

Kuidas valiti tänavuse programmi keskmesse just need Eesti heliloojad?

Eestis on huvitav muster: iga viie aasta tagant langeb suur hulk eesti heliloojate ümmargusi tähtpäevi samasse aastanumbrisse – 2025 on taas üks selliseid. Kõik seitse festivali fookusheliloojat on oma isikupärase helikeelega ning kokku annavad nad kireva ja

mitmekesise pildi Eesti heliloomingust. Juubilare on tegelikult rohkemgi, kuid festivali formaat, nädalapikkune ajaraam ning üliõpilaste õppetööd arvestavad kavavalikud seavad paratamatult omad piirid.

Arvo Pärdi 90. sünnipäeva tähistatakse tänavu üle kogu maailma ning nii soovivad ka EMTA üliõpilased anda sellesse oma muusikalise panuse. Eduard Tubinat peetakse üheks olulisemaks eesti sümfonistiks – kui festivali programmis esineb EMTA sümfooniaorkester, siis tundus Tubina sümfoonia loomulik valik. Veljo Tormise looming on tihedalt põimunud eesti pärimuskultuuriga, mistõttu tema muusika tõlgendamine pärimusmuusika üliõpilaste poolt tundus igati põhjendatud. Samamoodi on Olav Ehala helikeeles tugevaid jooni, mis haakuvad jazzmuusikaga, seega oli tema teoste käsitlemine jazzitudengite poolt loomulik samm. Eino Tambergi, Lepo Sumera ja Eduard Tubina vokaallooming aga pakkus lauluüliõpilastele hea lähtekoha nende heliloojate muusikasse süvenemiseks – kui tuua vaid mõned näited programmi kujunemise loogikast.

Palun tooge välja mõned olulisemad ja erilisemad sündmused festivali programmis.

Viimastel aastatel on festivali avapäeva traditsiooniks olnud vestlusringid, mis käsitlevad muusikat, teatrit ja ühiskonda puudutavaid aktuaalseid teemasid. Tänavuse festivali avab avalik arutelu muusikahariduse jätkusuutlikkusest, otsides vastuseid järelkasvu vähenemise põhjustele ning võimalikele lahendustele. Järgnev üliõpilaste vestlusring keskendub loomeülikoolidevahelisele koostööle.

Festivali raames toimuvad Veljo Tormise ja Olav Ehala autorikontserdid. Ka oreliüliõpilaste ja õppejõudude kontsert on pühendatud täielikult eesti muusikale. Eesti heliloojate kõrval on olulisel kohal ka EMTA heliloomingu üliõpilaste teosed, mis annavad põneva sissevaate noorte heliloojate loomingulisse mõttemaailma.

Festivalil linastub muusikaline dokumentaalfilm „Äraoldud päevade summa“, mis on valminud Eduard Tubina 100. sünniaastapäevaks. Film heidab pilgu rahvusvahelise mainega eesti sümfooniku elule ja loomingule.

Erilise värvi lisab festivalile EMTA lavakunsti osakonna XXXII lennu lavastus „vahe aeg“, mis valmis koostöös Von Krahli Teatriga. Lavastaja on Mart Koldits.

Festivali lõpetavad EMTA sümfooniaorkester ja koor suurejoonelise kontserdiga, mille kavas on Artur Lemba klaverikontsert (solist Tiit Tomp), Eduard Tubina 3. sümfoonia ning Arvo Pärdi „Credo“. Dirigent on Toomas Vavilov. Kontsert on festivali pidulik kulminatsioon ning sümboolne austusavaldus kõigile nimetatud heliloojatele.

Milline on MÜRIAADfesti panus Eesti kultuuriellu ja muusikaharidusse?

MÜRIAADfestil on EMTA kui ülikooli kontekstis väga selge roll: see on platvorm, kus üliõpilased saavad oma teadmised ja oskused siduda loomingulise praktika ning publiku kogemusega. See on koht, kus teooria saab teoks – laval, päris inimestele, päris vastutusega. Nii sünnib õppimine, mis on eluline ja inspireeriv. Samas on festivali tähendus laiem. MÜRIAADfestiga esitleb EMTA oma igapäevast loometegevust. Me ei keskendu ainult ühele žanrile või väljendusvormile, vaid püüame igal aastal pakkuda võimalikult laia vaadet sellest, kui mitmekesine ja elujõuline on EMTA loomekeskkond – siia kuuluvad klassikaline ja nüüdismuusika, pärimus ja jazz, vokaal- ja instrumentaalmuusika, koori- ja sümfoonilised koosseisud, lavakunst ning ka loovuurimus.

Eesti kultuuripildis on MÜRIAADfest oluline just seetõttu, et see toob uued põlvkonnad ja nende vaated fookusesse. Publikule pakub festival harukordset võimalust näha, milliseks kujuneb tulevane muusika- ja teatrikultuur – juba täna.

Hea festival sünnib koostöös.

Olete kontserdikorraldajana tegutsenud nii era- kui ka avalikus sektoris. Millised on peamised erinevused festivali korralduses?

Kui võrrelda omavahel avaliku või erasektori korraldatavaid festivale, siis korraldamise loogika – idee, sisu, partnerid ning kunstiline ja tehniline pool – on

mõlemal juhul sisuliselt sarnane. Suurim erinevus peitub raamistikus, milles tegutsetakse: see avaldub nii eesmärkides, ressurssides kui ka tööprotsessides. Avalikus sektoris on festival sageli osa laiemast missioonist, keskendudes Eesti kultuuri ja ühiskonna arengule ning loovuse toetamisele. Erasfääris on korraldus sageli paindlikum ja otsustetsüklid kiiremad. Otsused sünnivad tihti kompaktsemas meeskonnas, kus tuleb arvestada ellujäämist konkurentsitihedal kultuuriturul. See tähendab suuremat riski ja vajadust kiiresti kohaneda ning pidevalt leida uusi viise, kuidas publikut kõnetada ja tähelepanu võita. Mõlemas süsteemis tegutsemine on andnud aga teadmise, et hea festival sünnib ikkagi koostöös inimeste vahel, kes seda koos loovad – alates kunstilistest tegijatest kuni tehnilise toe ja publikuni.

Lõpetuseks – ühe muusika- ja teatriülikooli korraldatava festivali keskmes on kindlasti õppimine läbi praktika. Festival loob üliõpilastele võimaluse siduda oma erialased teadmised ja oskused reaalse lavakogemusega – olgu selleks solistina esinemine, koostöö ansamblipartneritega, lavastuses osalemine või uue teose loomine ja esmaettekanne. See on õppeprotsessi loomulik osa, mis toimub avalikkuse ees ja päris olukorras.

Lisaks täidab festival mõistagi ka kultuurilist rolli. MÜRIAADfest ei ole ainult tudengite lavakogemuse platvorm, vaid ka oluline ühiskondlik kultuuri- ja haridusprojekt. Olgugi et EMTA-s toimub õppetöö kõrval pea aastaringne aktiivne kontserdi- ja etendustegevus, annab festival lühikese aja jooksul kompaktse ülevaate akadeemias toimuvast. See võib olla eriti kõnekas neile, kes kaaluvad tulevikus EMTA-sse õppima asumist. Lõpuks võib öelda, et publik on muidugi tähtis ka siin, eelkõige selleks, et tekiks reaalne kohtumine ja dialoog. Kui looming ei jõua kuulajani, jääb osa teekonnast poolikuks.

Millised ootused ja soovid on Teil selle aasta festivali osas?

Ootan, et festival looks keskkonna, kus üliõpilased saavad turvaliselt, kuid professionaalses raamistikus katsetada, esineda ja kasvada. Et publik tunneks ära selle noorusliku värskuse ja pühendumuse ning tekiks dialoog, milles peegelduvad nii tänane EMTA kui ka tuleviku muusika- ja teatrikultuur.

Soovin, et festival oleks ennekõike sisuline ja tähenduslik kogemus nii esinejatele kui ka publikule. Et üliõpilased saaksid lavale tulla tunnetusega, et nad on osa millestki suuremast – et nende töö ja looming kõnetab, liigutab ja jõuab inimesteni. Samuti loodan, et publik leiab tee akadeemia saalidesse ja avastab eesti heliloojate loomingus midagi uut – või kogeb tuttavat teost värske vaatenurga alt, seekord noorte interpreetide esituses.

T 14.10 – 15.30-16.45 / EMTA õppehoone fuajee

Avalik arutelu „Muusikahariduse jätkusuutlikkus: kuidas tagada muusikute järelkasv?“

T 14.10 – 17.00-18.00 / EMTA õppehoone fuajee

Vestlusring „Loomekoostöö kui hariduspraktika: üliõpilaste kogemused ja ootused“

T 14.10 – 19.00 / EMTA kammersaal Veljo Tormis 95

K 15.10 – 18.00 / ankruSAAL, Põhjala tehas Teaduskohvik „Loovuurimus ja publik“

K 15.10 – 19.00 / EMTA suur saal EMTA heliloomingu üliõpilaste teosed

N 16.10 – 13.00-16.30 / EMTA kammersaal EMTA raamatukogu 90 konverents

N 16.10, R 17.10, L 18.10 – 19.00 / EMTA black box „vahe aeg“

R 17.10 – 19.00 / EMTA suur saal Olav Ehala 75

L 18.10 – 14.00 / EMTA orelisaal

Eduard Tubin 120 ∙ Arvo Pärt 90 ∙ Lepo Sumera 75 „Oreliviledega keeltel ning hääle ja sõnadega“

L 18.10 – 17.00 / EMTA suur saal

Eduard Tubin 120 ∙ Eino Tamberg 95 Lepo Sumera 75 „Sügise päikene“

P 19.10 – 15.00 / EMTA black box

Eduard Tubin 120 Muusikaline dokumentaalfilm „Äraoldud päevade summa“

P 19.10 – 17.00 / EMTA suur saal

Artur Lemba 140 ∙ Eduard Tubin 120 ∙ Arvo Pärt 90 Festivali lõppkontsert „Credo“

„Eesti muusikaloo“ 1. köide täidab suure lünga Eesti kultuuriloos

2025. aasta juunis ilmus kauaoodatud „Eesti muusikaloo“ 1. köide. See akadeemiline ülevaateteos on esimene terviklik käsitlus Eesti muusikaloost. Rohkelt illustreeritud esimene köide vaatleb süvitsi muusikaelu Eestis alates 12.–13. sajandi vahetusest kuni Eesti Vabariigi väljakuulutamiseni 1918. aastal.

Mahuka „Eesti muusikaloo“ sünnilugu on pikk. Konkreetne töö raamatu tekstide kallal algas ligi kümme aastat tagasi, kuid eeltööd ulatuvad palju kaugemale – 1990. aastate algusesse. Eesti taasiseseisvumise järel tekkis võimalus ja vajadus uue, kaasaegse muusikaloolise käsitluse järele. Samas poleks seda saanud kirjutada otsekohe – liiga palju oli meie ajalookäsitlustes täitmist vajavaid valgeid laike, samuti võttis aega kaasaegsete käsitlusviiside üle diskuteerimine, et luua oma looks sobiv alus. Professor Urve Lippuse (1950–2015) juhtimisel algasidki eeltööd kohe pärast taasiseseisvumist. Tugevaks toeks olid vahetult tekkinud kontaktid Skandinaavia kolleegidega, kes

olid Eesti muusikaloost väga huvitatud. Parasjagu olid kirjutamisel Skandinaavia maiskondlikud muusikalood, kus varasema rahvusliku suunitluse asemel keskenduti regioonikesksele vaatele. Eesti muusikalugu haakus sellega tugevalt. Urve Lippuse eestvedamisel toimus mitu rahvusvahelist konverentsi muusikaloo kirjutuse teemal, samuti algatas ta sarja „Eesti Muusikaloo Toimetised“, millest ilmus aastani 2008 üheksa köidet, kattes erinevaid eelmainitud valgeid laike. 2009 hakkas ilmuma muusikateaduslik ajakiri Res Musica (peatoimetajaks Urve Lippus), mille ajalooteemalised numbrid jätkasid võetud suunda. Samuti tuleb muusikaloo eeltööde hulka lugeda muusikateadlaste ning „Eesti muusikaloo“ 1. köite autorite väitekirjad.

Paljud nüansid ja teemad vajasid arutelusid ja läbikirjutamist, samas olid mõned aspektid, millest tulevase muusikaloo kirjutamisel lähtuda, kohe selged. Esiteks see, et vaade siinsele muusikaelule saab olema mitte rahvuslik, vaid haarates muusikaelu kõiki kirjalikke

allikaid tänase Eesti piirides. Nii on varasemast kaugelt põhjalikumalt valgustatud siinset saksa ja rootsi muusikakultuuri, pöörates suurt tähelepanu erinevate kultuuriruumide seotusele. Eriti eesti professionaalse muusikakultuuri kujunemist ei saa väljaspool neid kultuuriseoseid ette kujutada. Teiseks oli algusest peale selge, et toetuma hakatakse kirjalikele allikatele ning kõrvale jääb rahvamuusika. Seda mitte põhjusel, et rahvamuusika poleks piisavalt oluline, vaid respektist selle ees – et mitte degradeerida seda muu muusikaloo mingit laadi algseks, justnagu primitiivsemaks algetapiks, nagu on seda sageli tehtud varasemates rahvuskesksetes muusikalugudes. Suulisele rahvapärimusele poleks ka saanud läheneda muusikalooliste meetoditega ning siduda seda loogiliselt muusikaloolisse narratiivi. Sealt alates, kus rahvamuusika kohta hakkab ilmuma kirjalikke allikaid (nt Hurda kogumisaktsioon 19. sajandi lõpul), ilmub see loomulikult kohe ka meie käsitlusse.

Urve Lippus lahkus ootamatult 2015. aastal ning paratamatult tähendas see uut algust. Muusikaloo projekti võttis üle Toomas Siitan ning 2016. aastal algas juba konkreetne töö tekstide kallal. Siiski ei kirjutanud autorid raamatut kümme aastat. Algul oli plaanis kogu Eesti muusikalugu (praktiliselt kuni tänapäevani välja) välja anda ühes köites ning töö käis paralleelselt erinevate ajastute peatükkidega – ka nendega, mis praegu on planeeritud teise köitesse. Alles töö käigus selgus, et ühte köitesse käsitlus ära ei mahu, ning veel hiljem, et esimene köide ilmub eraldi, teisest varem. Alles siis suunasime pingutused just selle, esimese köite tekstidesse. Meid pidurdas ka koroonapandeemia ning terve viimane aasta kulus toimetamisele, küljendusele ja trükile.

Töötasime suuresti meeskonnana: valminud tekstid liikusid pilve, lugesime neid ühiselt ning arutlesime rõhuasetuste, stiiliküsimuste ja palju muu üle. Eesmärgiks oli läbiv jutustus meie muusikaloost, samas tuli ümber käia erinevate autoristiilidega, küsimustega, millistest muusikaloo isiksustest kirjutada eraldi ning kui palju kellestki. Varakult oli võetud suund, et me

kirjutame üldistest suundumustest ja mitte näiteks üksikteostest ning arutasime, kus tuleks teha erandeid. Arutelude puhul oli oluline suunav roll muidugi esmajoones peatoimetajal Toomas Siitanil, aga seejärel ka Kristel Pappelil ja Anu Kõlaril. Panustasid muidugi teisedki autorid, peale esimese köite omade (veel Heidi Heinmaa, Tiiu Ernits, Aleksandra Dolgopolova ja allkirjutanu) lugesid ja kommenteerisid tekste mõnevõrra ka teise köite autorid, nimelt Brigitta Davidjants, Äli-Ann Klooren, Kerri Kotta ja Aare Tool.

Iga raamat vajab ka kõrvalpilku ja meile pakkusid seda retsensendid väljastpoolt. Nii luges keskaja peatükke Tiina Kala, Rootsi aja oma Katre Kaju, 18. sajandi tekste Tiit Rosenberg ning mõningaid Aira Võsa; 19. sajandi muusikahariduse peatükki luges Maris Saagpakk ning tervet viimast suurt peatükki (ca 1850–1918) Mart Laar. Pädeva ja asjaliku tagasiside eest oleme neile kõigile väga tänulikud. Samuti said kõik autorid näpunäiteid näiteks teistelt kolleegidelt ja arhiivitöötajatelt.

Nii olid tekstid, kui need toimetamiseks mõelduna minuni jõudsid, üldiselt väga kõrgel tasemel. Minu üks rolle oligi toimetada, see tähendab teksti kriitiliselt lugeda, küsitavustele ja vasturääkivustele tähelepanu juhtida, kui neid oli, koos autoritega (nüüd juba üksühele koostöös) tekkivaid lahtisi küsimusi lahendada, võimaluste piires fakte ja nimesid üle kontrollida, kirjaja vormistusviise ühtlustada ning lõppfaasis Toomas Siitani kõrval protsessil üldiselt silma peal hoida ehk tekstide logistika: millal mis tekst liigub toimetaja, autori, keeletoimetaja Triin Kaalepi ja lõpuks küljendaja vahel. Raamatu küljendas Kersti Siitan, kelle roll oli lõppfaasis väga suur. Näiteks mahuka pildimaterjaliga seoses tekkis küljendamisel üsnagi palju eri laadi küsimusi, mille küljendaja lahendas tihedalt autoritega suheldes äärmiselt rahulikul ja leidlikul moel. Koostöö oli kõigiga suurepärane ning töö selles väga pädevas ja kollegiaalses meeskonnas ja nende autoritega suur privileeg. Väga tihe oli ja suurepäraselt sujus koostöö peatoimetaja Toomas Siitaniga, kelles on ühendatud selleks rolliks vajalikud jooned: ekspertiis ja nägemus suurest pildist; eesmärgipärasus ja oskus kogu

protsessi tasakaalukalt juhtida. Samuti oli kogu aeg tajutav toetus akadeemia rektoraadi poolt. Veel tahaksin eraldi välja tuua autorite rolle: pisut üle kolmandiku köite mahust on kirjutanud Kristel Pappel, veel veerandi Toomas Siitan ning kolmekesi koos Anu Kõlariga on nad kirjutanud üle kahe kolmandiku raamatust. Muidugi on väga väärtuslikud ka kõigi teiste autorite käsitlused, kõik puudutavad seni läbi kirjutamata teemasid.

Üks suurimaid väljakutseid „Eesti muusikaloo“ kirjutamisel oli selle väga ulatusliku töö ajaline planeerimine, kuna mahud ja sisulised rõhuasetused said päriselt selguda alles töö käigus. Samuti oli mõneti keeruline omaenda teksti lõpptoimetamine ehk toimetaja ja kaasautori topeltroll. Autorite jaoks oli ilmselt üks keerukamaid küsimusi, kui palju (jõuab) katta valgeid laike ehk teha alguurimust ning mil määral saab toetuda olemasolevale.

Kuigi tegu on pretsedenditult mahuka käsitlusega, on Eesti muusikaloo kirjutuses loomulikult endiselt valgeid laike, millele püüdsime ka osutada. Nii saab raamat kahtlemata aluseks olla uutele uurimustele nii nende lünkade täitmisel kui ka juba käsitletud teemade süvendatud, mõnest uudsest aspektist või teise küsimuseasetusega uurimisel. Samuti mõtlesime kirjutades laiemale lugejaskonnale ning teiste valdkondade inimestele, kellele raamat peaks pakkuma soliidse ja mitte liigselt erialaspetsiifilise ülevaate Eesti muusikaloost.

Ilmudes pool sajandit pärast nõukogudeaegset mahult märksa väiksemat koguteost „Eesti muusika“ (1968/1975), täidab raamat suure lünga Eesti kultuuriloo läbivalgustamisel ja hõlmab tohutul hulgal seni käsitlemata materjale ja teemasid. Raamat loob päris uue pildi keskaegsest ja 17.–18. sajandi muusikakultuurist Eesti linnades, samuti kodanlikust muusikaelust baltisaksa kogukonnas – ehk siis muusikaelust tervikpildina, mitte vaid eestlaste omast. Samuti on siin väga palju uut materjali muusikast kirikus ja koolis. Suure tähelepanu saavad interpreedid ning esitatud repertuaar. Senisest palju põhjalikumalt on läbi kirjutatud laulupidude ja kooriliikumise jaoks oluline 19. sajandi

muusikahariduse teema. Eestlaste ärkamisaegse ja eelmise sajandivahetuse aegse muusikaelu käsitlus on aga saanud uusi rõhuasetusi, eri muusikaisiksuste rolle on selles mõnevõrra ümber hinnatud ning lisatud väärtuslikud laiemat konteksti selgitavad alapeatükid. Võib öelda, et kõik need aspektid muudavad seniseid arusaamu eesti muusikaloost.

„Eesti muusikaloo“ esimene köide hakkab kahtlemata tekitama küsimusi ja vajadust aruteludeks. Seetõttu soovin lõpetuseks kõiki kutsuda sügissemestril toimuvale neljale raamatuklubi üritusele „Eesti muusikaloo“ 1. köite teemal, korraldajateks Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia ning Eesti Muusikateaduse Selts.

Raamatuklubi kohtumised:

29.09.2025 kell 16.15–17.45 A402

Muusikakultuur Eestis kristliku misjoni algusest Põhjasõjani

Kohtumist juhivad Toomas Siitan ja Anu Schaper.

27.10.2025 kell 16.15–17.45 A402

Vene võimu kehtestamisest 19. sajandi keskpaigani Kohtumist juhivad Heidi Heinmaa ja Kristel Pappel.

24.11.2025 kell 17.30–19.00 D511 17.30 Muusikateater läbi sajandite Kohtumist juhib Kristel Pappel.

15.12.2025 kell 16.15–18.30 D511

Ühiskondlike muudatuste aeg 19. sajandi keskpaigast omariikluseni

Kohtumist juhivad Toomas Siitan, Tiiu Ernits ja Anu Kõlar.

Osaleda on võimalik ka Zoomi kaudu, selleks palume registreeruda aadressil marju.raju@eamt.ee

Teost saab osta EMTA e-poest ning suurematest raamatupoodidest üle Eesti.

Doktorantuur nõuab

suurt intellektuaalset

pühendumist

Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias (EMTA) avati doktoriõpe 1996. aastal ning esimene doktoritöö kaitsti 2004. aastal. Kui algusaastatel võeti õppesse vaid muusikateadlasi, siis 2000. aastal avati ka loominguline suund interpreetidele ja heliloojatele. 2006. aastal lisandus doktoriõppe võimalus ka teatrikunsti erialal. Loovuurimuse vallas on EMTA olnud Eestis teerajaja, avades esimesena vastava doktoriõppesuuna ning toetades aktiivselt akadeemia õppejõudude loovuurimuslikku tegevust. Käesolev lugu tutvustab 2024. ja 2025. aastal edukalt väitekirja kaitsnud doktoriõppe lõpetajaid – nende mõtteid, kogemusi ning ka soovitusi teistele, kellel on soov astuda EMTA doktorantuuri.

Vittoria Ecclesia kaitses 4. juunil 2024 Eesti Muusikaja Teatriakadeemias filosoofiadoktori (muusika) kraadi taotlemiseks edukalt töö: „Practice Beyond Boundaries: Enhancing Musicianship through Historical Clarinet Affordances“ („Piire ületav harjutamine: muusikalise meisterlikkuse arendamine ajaloolise klarneti pakutavate võimaluste kaudu“).

Juhendajad: professor Toomas Siitan, PhD ja professor Peeter Sarapuu, PhD.

Otsus alustada doktoriõpinguid Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias tulenes mitmest erinevast asjaolust. Võib öelda, et oli õige aeg ja koht. Lõpetasin EMTA magistriõppe koroonapandeemia ajal. Tol ajal tundus olukord üsna ebakindel – töövõimalused pärast lõpetamist olid piiratud ning ma polnud kindel, mida edasi teha. Doktoriõppe võimalusi uurisin juba enne pandeemia algust ning nägin selles võimalust ühendada oma muusikaline kirg akadeemiliste võimetega. Uurimisteemat hakkasin välja töötama just

Vittoria Ecclesia (foto: EMTA)

koroonapandeemia ajal, kui olin isolatsioonis akadeemia üliõpilaskodus.

Doktorantuuris nägi minu igapäevane tööelu välja üsna vaheldusrikas ning muutus aastate jooksul. Esimestel aastatel osalesin peamiselt õppetöös ja töötasin uurimisteema kallal. Minu uurimus keskendus kaasaegsete ja ajalooliste klarnetite erinevustele esitaja vaatenurgast, kasutades ajaloolist klarnetit väljaspool ajalooliselt teadlikku esituskonteksti. Korraldasin oma praktikaid ja andmekogumist, analüüsisin saadud materjali ning kohandasin tööd vastavalt tähelepanekutele. Kolmandal ja neljandal aastal olin suurema osa kursustest läbinud ning keskendusin

rohkem kirjutamisele. Samuti juhendasin magistriõppe tudengeid nende lõputööde koostamisel ning osalesin paljudel rahvusvahelistel konverentsidel Euroopas (Suurbritannias, Portugalis, Lätis, Itaalias, Belgias). Igapäevaelus töötasin samal ajal ka Rahvusooperis Estonia, mistõttu eriti tihedatel perioodidel tõusin hommikul kella viie või kuue ajal, et enne EMTA-sse või proovi minekut doktoritöö kallal töötada; pärastlõunal harjutasin pilli ja õhtul esinesin. Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia keskkond avaldas minu uurimistööle suurt mõju. Võtsin osa kõigist doktoritasemel pakutavatest kursustest, mis olid minu projekti arenguks väga olulised. Tegin palju koostööd helilooja Fabrizio Nastariga, kes kirjutas minu doktorikontsertide jaoks muusikat. Samuti tegin koostööd EMTA vokaalkammermuusika ja saateklassi vanemlektori ning muusika interpretatsiooni õppekava koordinaatori Kristi Kapteniga. Ta on juhtivteadur ministeeriumi poolt toetatud uurimisprojektis, milles osalen ka ise. Projekti on kaasatud ka EMTA loovuurimuse lektor Theodore Parker. Rahvusvaheline doktorantide kogukond oli toetav ja kokkuhoidev – aitasime üksteist. Soovitaksin tulevastele doktorantidele juba varakult otsida kontakti teiste kunstnike ja teadlastega ning olla aktiivne koostöövõimaluste leidmisel.

Vittoria Ecclesia: „Soovitaksin tulevastele doktorantidele juba varakult otsida kontakti teiste kunstnike ja teadlastega ning olla aktiivne koostöövõimaluste leidmisel.“

Fabrizio Nastari kaitses 20. detsembril 2024 Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias filosoofiadoktori (muusika) kraadi taotlemiseks edukalt töö: „Borrowing Existing Material, and Irony: Compositional Strategies and their Aesthetic Context“ („Laenatud materjal ja iroonia: kompositsioonilised strateegiad ja nende esteetiline kontekst“). Juhendaja: professor Jaan Ross.

Doktoriõppesse asumise mõte kujunes järk-järgult. Lõpetasin magistrantuuri heliloomingu erialal professor Toivo Tulevi juhendamisel ning juba siis kaalusin õpingute jätkamist doktoriõppes. Ka minu magistritöö puudutas teemat, mida hiljem doktoritöös süvitsi uurisin. Minu põhifookus on alati olnud heliloomingul, sest just see tegevus sütitab ideid ja inspireeris mind kujundama ka uurimistööle terviklikumat ja tasakaalustatumat vaadet. Võttis aega, et leida viis, kuidas ühendada aastatepikkuse töö käigus kujunenud igapäevane loominguline praktika teoreetilisema lähenemisega, millega olin varem kokku puutunud vaid põgusalt. Et oma doktoritööga süvitsi minna, pidin

õppima mitmesuguseid meetodeid ja lähenemisviise ning leidma aega, et neid kõiki ka oma kunstilises töös katsetada ja rakendada. Mind üllatas, kui mahukas ja mitmekesine on kirjandus, mis käsitleb iroonia mõistet. See osutus väga inspireerivaks – mitte ainult minu jaoks, vaid ka kaasdoktorantidele, kes olid uudishimulikud nägema, kuidas ma sellist keerulist ja laia mõistet käsitlen. Tundub, et see äratas huvi ka teistes. Meil oli palju sisukaid arutelusid. Minu meelest on teadmiste vahetamine ja osakonnasisesed arutelud doktoriõppe ühed olulisemad aspektid.

Akadeemiline keskkond oli väga vastutulelik ja toetav, ka rahaliselt. Eriti tahan tänada EMTA doktorinõukogu esimeest, doktoriõppe keskuse juhatajat ja muusikateaduse professorit Kristel Pappelit, kes oli alati valmis kuulama, võimalusi pakkuma ja lahendusi leidma. Ka akadeemia tervikuna oli toetav – alati õnnestus leida sobivad võimalused oma kunstiliste projektide esitlemiseks. Väga hästi toimis ka rahvusvaheline kogukond – toetasime üksteist, jagasime ideid ja kogemusi. See muutis õpinguaastad Tallinnas palju kergemaks ja nauditavamaks. Uuele doktorandile soovitaksin kindlasti kuulata juhendajate nõuandeid ja mitte jätta vahele pakutavaid tegevusi – eriti esimesel kahel aastal, mis on tihti kõige otsingulisemad. Sa ei ole enam päris üliõpilane, aga samas on veel palju õppida – just selliseid asju, mida magistriõppes sageli ei käsitleta, kuna neid lihtsalt pole sel tasemel veel vaja. Teine soovitus: loe palju ja ära karda oma huvisid laiendada. Doktoriõpingud on suurepärane võimalus süveneda teooriatesse ja mõistetesse, mida sa varem võib-olla ei tundnudki – isegi kui need otseselt väitekirja ei jõua. Kõik see avardab sinu vaatenurka.

Giacomo Veronesi kaitses 23. mail 2025 Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias filosoofiadoktori (teatrikunst) kraadi taotlemiseks edukalt töö: „Care and Shared Agency in Actor Training: a New Transformative Departure (sets of practices)“ („Hool ja jagatud agentsus näitlejakoolituses: uus transformatiivne lähtepunkt (praktikate kogum)“). Juhendaja: professor Luule Epner, PhD.

õppejõukarjääri alguses veel täielikult aru ei saanud, eriti kirjutamise tasandil. Tundsin intellektuaalset vastutust oma üliõpilaste ees: kuidas saan oodata neilt avatust ja valmisolekut muutusteks, kui ma ise ei tee sama? Soovisin ka elavdada oma loomingulist praktikat – vastusena tundele, et teatrimaastikku oli minu kogemuses üha keerulisem süvitsi tajuda. Samuti tekkis soov arendada uurimistöös rangemat lähenemist – midagi, mida akadeemiline raamistik saab toetada ja süvendada väga väärtuslikul viisil.

Minu teekond doktorantuuri sai alguse peaaegu juhuslikult. 2018. aasta suvel tuli EMTA kaasaegsete etenduskunstide juhtival professoril ja õppekava koordinaatoril Jüri Naelal idee kaasata mind uue magistriprogrammi – kaasaegsete etenduskunstide (Contemporary Physical Performance Making, CPPM) –loomisesse. See oli ambitsioonikas ja tulevikku vaatav projekt, mis tugines meie ühisele professionaalsele ja uurimispõhisele kogemusele. Sel ajal oli minu töö kulgenud peamiselt väljaspool akadeemilisi institutsioone, ajal, mil praktika kui uurimismeetod polnud veel laiemalt tunnustatud. Meil mõlemal oli oma valdkonnas tugev kogemus, Jüri puhul ka akadeemilises kontekstis, kuid kummalgi meist polnud doktorikraadi. See tõdemus tekitas küsimuse: kas on aeg astuda järgmine samm? Me kandideerisime Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia doktoriõppesse eksternidena – nii sai see teekond alguse. Muidugi eeldab doktorantuur selget sisemist motivatsiooni. Esimene aasta mööduski peamiselt selle küsimuse ümber – mida ma siin tegelikult teen? Seda eriti olukorras, kus mul oli juba täiskohaga töö EMTA-s ja jätkus ka lavastajakarjäär. Aja jooksul jõudsin mitmete mõtisklusteni, mis andsid selgust ja jõudu jätkamiseks – eriti just neil hetkedel, kui protsess muutus keeruliseks. Soovisin süveneda akadeemilise keele valdamisse – valdkonda, millest oma

Doktoritöö „Care and Shared Agency in Actor Training: a New Transformative Departure (sets of practices)“ uurib, kuidas hool ja jagatud agentsus (ingl k shared agency) mõisted võivad muuta näitlejakoolituse põhiväärtuste süsteemi. Uurimistöö vaatleb, kuidas tegutsemist – mida traditsiooniliselt nähakse kui individuaalset ja inimkeskset tegevust – saab mõista ka jaotatud ja suhestatud protsessina. Pärandatud pedagoogiliste eelduste küsimärgi alla seadmine loob ruumi kaasavamatele, vastuvõtlikumatele ja posthumanistlikumatele lähenemistele etenduskunstides – sellistele, mis ületavad inimkeskse maailmapildi piire. See on ühtaegu kriitiline ja praktiline uurimus, mille eesmärk on toetada selliste treeningkeskkondade kujunemist, mis peegeldavad tänapäevaseid poliitilisi, eetilisi ja esteetilisi püüdlusi. Selles mõttes ei tähenda hoolivus sentimentaalsust, vaid on pigem täpne ja nõudlik raamistik, mille kaudu pöörata tähelepanu vastastikusele sõltuvusele kunstilistes protsessides. Töö kutsub ümber mõtestama teatrit kui täpset, ent paindlikku meediumit, mis suudab peegeldada mitte ainult inimlikku tegutsemist, vaid ka keerukaid põimumisi, mis kujundavad meie jagatud maailma.

Giacomo Veronesi:

„Doktoriõpingud nõuavad väga

mitmekesiseid

oskusi – paljud neist kujunevad ja arenevad alles teekonna käigus.“

Doktoriõpingud nõuavad väga mitmekesiseid oskusi – paljud neist kujunevad ja arenevad alles teekonna käigus. Väljakutsed on inimeseti erinevad: mõni võib tunda raskusi akadeemilises kirjutamises, teine praktikal põhinevas uurimistöös. Vähem nähtavad, kuid samavõrd olulised on oskused nagu autoetnograafia, dokumenteerimine, bibliograafiline uurimistöö ning projektide rahastamise alased teadmised. Sageli tuleb kogu see töö teha paralleelselt täiskohaga tööga – eriti siis, kui kraadi taotletakse eksternina. Neile, kes seda teed kaaluvad, soovitan varakult võtta aega, et kaardistada oma ebakindlad kohad ning hakata nendega teadlikult ja ennetavalt tegelema. Selline eneseanalüüs aitab kogu uurimisprotsessi hoida fookuses ja

jätkusuutlikuna. Soovitan valida uurimisküsimuse, mis puudutab nii isiklikku huvi kui ka laiemat konteksti – küsimuse, mis suudab sisukalt panustada aruteludesse nii etenduskunstide sees kui ka väljaspool neid. Nii saab doktoritööst mitte ainult sügav isiklik uurimus, vaid ka tähenduslik panus loova ja akadeemilise praktika arenevasse maastikku.

Ilana Makarina kaitses 10. juunil 2025 Eesti Muusikaja Teatriakadeemias filosoofiadoktori (muusika) kraadi taotlemiseks edukalt töö: „Pianist as Arranger: Creating the Piano Reduction for Unsuk Chin’s Piano Concerto“ („Pianist kui arranžeerija: Unsuk Chini klaverikontserdi klaviiri loomine“). Juhendajad: Sten Lassmann, PhD ja Maksim Štšura, DMus.

ja tõlgendamisele. Projekti olulise osana õppisin kasutama nooditarkvara Sibelius, millega mul varem esitajana kogemust polnud. Selle tehnoloogiaga tegelemine oli ühtaegu innustav ja loominguliselt rahuldust pakkuv.

Unsuk Chini klaverikontserdi klaveriredaktsioon suurendab oluliselt selle keeruka teose kättesaadavust. Versioon võimaldab pianistidel materjaliga süvitsi tegeleda juba ettevalmistusfaasis – enne koostöö algust orkestriga. Sel viisil aitab uurimus kaasa Chini muusika laiemale levikule ja paremale mõistmisele kaasaegse klaverirepertuaari kontekstis. Uurimus on Eesti Muusika- ja Teatriakadeemiale oluline ka seetõttu, et see ühendab akadeemia kahte valdkonda: interpretatsiooni ja kaasaegset heliloomingut. Projekt toetab noorte pianistide õpetamist ning julgustab neid süvenema nõudlikku kaasaegsesse repertuaari.

Alguses tulenes otsus teadustööga tegeleda pigem tingimustest kui selgest akadeemilisest eesmärgist. Pärast teise magistrikraadi lõpetamist tundus teadusprogrammis osalemine loogilise sammuna ning võtsin hea meelega vastu võimaluse oma õpinguid jätkata. Tagantjärele mõeldes saan aga aru, et see otsus oleks vajanud põhjalikumat kaalumist, sest teadustöö protsess osutus keerulisemaks ja nõudlikumaks, kui olin algselt arvanud.

Minu doktoritöö arenes õpingute jooksul oluliselt. Algne eesmärk oli helilooja Unsuk Chini klaverimuusika õppimisprotsessi süstematiseerida. Kuid see idee osutus liialt üldiseks ja fookuseta, mistõttu kujunes uurimistöö loomulikuks suunaks Unsuk Chini kontserdi klaveriredaktsiooni loomine. Projekti algfaasis viisin läbi eksperimendi, milles osalesid kaks üliõpilasrühma. See protsess aitas mul kujundada ja täiustada oma lähenemist Unsuk Chini muusika õppimisele

Ilana Makarina: „Edu doktoritasemel ei sõltu üksnes teaduslikust võimekusest, vaid ka tõhusast ajaplaneerimisest, distsipliinist ning siirast huvist valitud uurimisvaldkonna vastu.“

Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia pakkus sellele uurimistööle toetavat ja inspireerivat keskkonda. Minu juhendajate – klaveri vanemlektori Sten Lassmanni ning klaveri- ja kammermuusika lektori Maksim Štšura – professionaalne juhendamine ja teadmised olid töö arendamisel määrava tähtsusega. Järjepidev akadeemiline ja administratiivne toetus professor Kristel Pappeli poolt mängis samuti olulist rolli uurimistöö sujuvas edenemises. Lai valik võimalusi osaleda kontsertidel ja kunstisündmustel aitas hoida tihedat sidet esituskunstide kogukonnaga. Akadeemia hästi varustatud raamatukogu võimaldas ligipääsu materjalidele, mis olid põhjaliku akadeemilise uurimistöö jaoks vajalikud. Lisaks lõid kaasaegsed ruumid ja kõrgekvaliteedilised instrumendid – eriti klassiruumides ja EMTA suure saali uued klaverid – väga motiveeriva õhkkonna. See professionaalne keskkond soodustas nii kunstilist kui ka akadeemilist arengut, julgustades regulaarseid esinemisi ja pidevat enesetäiendamist.

Doktorantuur nõuab kõrget intellektuaalset pühendumist, järjepidevat pingutust ja pikaajalist sihikindlust. See haridusetapp eeldab intensiivset iseseisvat uurimistööd, mida tuleb sageli teha paralleelselt isiklike ja tööalaste kohustustega. Kuid akadeemiline töö peab jääma keskseks ja järjepidevaks prioriteediks. Edu doktoritasemel sõltub mitte üksnes teaduslikust võimekusest, vaid ka tõhusast ajaplaneerimisest, distsipliinist ning siirast huvist valitud uurimisvaldkonna vastu.

Meeta Vardja kaitses 19. detsembril 2024 Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias filosoofiadoktori (muusikateadus) kraadi taotlemiseks edukalt töö: „Tallinna Riikliku Konservatooriumi muusikateaduse kateeder aastatel 1944–1968“. Juhendaja: Anu Kõlar, PhD.

Esimesed sammud doktoriõppe suunas astusin tegelikult juba siis, kui otsustasin tulla õppima muusikateadust magistritasemel. Doktorantuurist ma toona veel üldse ei mõelnud, aga magistriõpingud võimaldasid lähemalt kokku puutuda teadusmaailma ja kirjutamisega ning avastada, kui huvitav võib tegelikult olla töö ajalooallikatega. Samuti algas magistrantuuris väga hea koostöö minu tulevase doktoritöö juhendaja Anu Kõlariga, mis osutus oluliseks teguriks edasiste õpingute kasuks otsustamisel. Kuigi ma ise polnud akadeemilist karjääri enda valikuna eriti kaalunud, siis mitmete õppejõudude innustusel, kes nägid minus suuremat potentsiaali kui ma ise, ja tugeva alternatiivse plaani puudumisel otsustasin olla avatud meelega ja proovida, mis doktoriõpe endast kujutab.

Muusikateadus on teadupärast väga eriilmeline distsipliin ning võimaldab muusikale läheneda eri valdkondade kaudu. Mind on alati paelunud just ajalooline pool ning sellest lähtusin ka doktoritöö teema valikul. Tänu juhendajale leidsin, et eksisteerib hulk nõukogudeaegset põnevat arhiivimaterjali, mis oli seni kõik läbi analüüsimata. Samal ajal hakkas mind huvitama ka muusikateaduse kui eriala ajalugu. Nii jõudsingi konservatooriumi muusikateaduse kateedri ajaloo uurimiseni. Varasemalt oli küll kirjutatud üldisemalt akadeemia ajaloost, aga mitte nii põhjalikult ühe eriala vaatest. Samuti puudus süsteemne ülevaade eesti

akadeemilise muusikateaduse ajaloost. Seega sain anda väikese panuse mõlema valdkonna uurimisse. Doktoritöö kirjutamine tähendas tunde ja tunde arhiivis istumist ning väga suures mahus materjali läbitöötamist, mis oli aga samas kaasahaarav ja omamoodi hasarti tekitav. Huvitaval kombel avastasin, et tänapäeva muusikateaduse eriala väljakutsed ei erine nõukogudeaegsetest nii palju, kui esmapilgul võiks arvata. Doktoriõppe mahust moodustab lõviosa doktoritöö ise ja teiste ainete osakaal on üsna väike, mis tähendab, et väga palju on iseseisvat nokitsemist. Kui esimesel kahel aastal oli rohkem loengutes käimist ja kokkupuudet kaastudengitega, siis edasine aeg kulus peamiselt üksi töö kirjutamisele. Vahel tõi see kaasa üksilduse tunde (eriti arvestades muusikateaduse doktorantide vähesust), aga selle vastu aitas näiteks osalemine ülikoolidevahelistel doktorantide sündmustel (talvekoolid, konverentsid), mis andis kohe avarama perspektiivi. Väga olulised olid minu jaoks ka regulaarsed kohtumised juhendajaga, kes suutis alati motiveerida, ning konstruktiivsed seminarid koos teiste tudengite ja õppejõududega. Muusikateaduse doktorandina osalesin korduvalt (vabatahtlikult) ka loovuurimuse suuna doktorantide seminaridel, millest õppisin palju.

Meeta Vardja: „Muusikateadus on teadupärast väga eriilmeline distsipliin ning võimaldab muusikale läheneda eri valdkondade kaudu.“

Doktorantuuriaastaid meenutades mõtlen tänutundega sellele, et mul oli võimalus lisaks õppimisele ka ise akadeemias õpetada ning üliõpilasi juhendada –pean seda tohutult kasulikuks kogemuseks. Doktoritöö valmissaamine on suur ülesanne, mis paistab vahel ületamatult raske, kuid on siiski võimalik. Tulevastele doktorantidele soovitan lähenemist, mis on mind korduvalt aidanud: mahukas ülesanne tuleb jagada väiksemateks hästi hallatavateks „ampsudeks“. Näiteks võib iga päeva eesmärgiks seada ühe lehekülje kirjutamise – isegi kui see pole täiuslik. Järjekindlalt nende väikeste vaheetappide poole püüeldes läbitakse ka kõige pikem maraton märkamatult.

Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia võõrustas loovuurijate rahvusvahelise platvormi (EPARM) konverentsi

Käesoleva aasta aprillis võõrustas Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia (EMTA) rahvusvahelist loovuurijate kogukonda – toimus Euroopa Loovuurimuse

Platvormi Muusikas (European Platform for Artistic Research in Music ehk EPARM) konverents, mis tõi kokku ligi 200 osalejat. EPARM on üks Euroopa Muusikakõrgkoolide Assotsiatsiooni (AEC) allorganisatsioone, mis edendab loovuurimust* just kõrghariduse astmel.

EPARM-i töögruppi kuulus võõrustajariigi esindajana EMTA loovuurimuse lektor Theodore Parker, kelle sõnul näitab sellise sündmuse korraldamine, et akadeemia käsitleb loovuurimust tõsiselt ning rahvusvaheline kogukond tunneb huvi meie tegevuse vastu. EMTA-s toimunud konverents tõstis esile EMTA tähtsuse rahvusvahelises loovuurijate kogukonnas.

Palun rääkige konverentsist lähemalt. Mis sündmusega on tegu ja mis teeb selle loovuurimuse valdkonnas oluliseks?

Tegemist on kolmepäevase konverentsiga, mille eesmärk on pakkuda loovuurimuse teadlastele ja doktorantidele platvormi oma projektide ja teadmiste jagamiseks rahvusvaheliste kolleegidega. Selles osas toimib konverents sarnaselt teistele teaduslikele uurimistöödele keskenduvate foorumitega. Programmi kuuluvad ettekanded, ümarlauaarutelud ja loovuurimuse projektide esitlusala. EPARM kavandab oma konverentsi kui avatud platvormi, mis ühendab erinevaid lähenemisi uurimistööle loomepraktikas ja selle kaudu. Kuigi loovuurimus on eksisteerinud juba aastakümneid, toimib EPARM ühtlasi omamoodi õppelaagrina institutsioonidele, kes soovivad valdkonnaga lähemalt tutvuda.

EPARM-i tähtsus seisneb selles, et tegemist on Euroopa suurima loovuurimuse konverentsiga, mis on pühendatud muusikale. Kuna loovuurimus on paljudes suurtes ülikoolides pigem kõrvaltegevus, on EPARM üks väheseid sündmusi, kus valdkonna osapooled üle Euroopa saavad omavahel silmast silma kohtuda, kavandada tulevasi koostöid või pakkuda nõu ja tuge erinevate institutsionaalsete küsimuste lahendamisel. Konverentsi õhkkond on samas erakordselt sotsiaalne ja toetav.

Milline on Teie seos EPARM platvormi ja Euroopa Muusikakõrgkoolide Assotsiatsiooniga (AEC)?

Minu seos sai alguse mitu aastat tagasi, kui esitlesin 2018. aastal oma doktoriprojekti. Konverents toimus siis Rumeenias, Gheorghe Dima Muusikaakadeemias. See oli väga silmiavav kogemus, kuna nägin esimest korda laiemat pilti kõigist loovuurimusega seotud tegevustest. Mõistsin, et sellisel konverentsil osalemine on hädavajalik igale institutsioonile või üksikisikule, kes loovuurimust läbi viib, juhendab või rahastab.

2018. aasta konverentsil kohtusin EPARM-i töögrupi liikmetega, sealhulgas Peter Dejansiga (Orpheuse Instituudi direktor, EMTA audoktor), Henrik Friskiga (kompositsiooni professor Stockholmi Kuninglikus Muusikaakadeemias) ja Stefan Giesiga (AEC tegevjuht). Kõigi nendega olen viimase kuue aasta jooksul tihedalt suhelnud. Nii Dejans kui Gies kuulusid RAPP Labi (Reflective based Artistic Professional Practice) strateegilisse partnerlusse, milles Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia oli partner. Minu roll EMTA peakoordinaatorina selles projektis tõi mind kokku mitme praeguse EPARM-i töögrupi liikmega, sealhulgas Stephen Broadiga Šoti Kuninglikust Konservatooriumist ja Wei-Ya Liniga Viini Muusika- ja Etenduskunstide Ülikoolist.

Need inimesed on mind väga palju mõjutanud. Henrik Frisk oli minu doktoriväitekirja oponent ning on jätkuvalt üks neist uurijatest, keda jälgin improvisatsiooniga seotud teemade tõttu. Peter Dejans on erakordselt tugev isiksus, kelle pühendumus ja juhtimisoskused on andnud mulle suuna, kuidas navigeerida loovuurimuse institutsionaalselt mitmekesisel maastikul.

Te alustasite oma teekonda loovuurijana, kuid olete nüüd seotud ka EPARM-i töögrupiga. Kuidas see teekond on kulgenud?

Ma ei ole praegu töögrupi liige, kuigi kandideerisin hiljuti avaliku konkursi kaudu uute liikmete hulka. Minu osalemine töögrupi tegevuses sel kevadel tulenes asjaolust, et EPARM-i töögrupp eeldab, et võõrustavast ülikoolist oleks esindaja töögrupi koosolekutel.

Mis puudutab minu kandidatuuri töögruppi, siis pean ütlema, et loovuurimus on kogu Euroopas kiiresti arenev valdkond ning võimalused rahvusvahelisel

tasandil kaasa lüüa on üsna haruldased. Seetõttu olen lootusrikas. Kindlasti on käes aeg, et ka meie akadeemia oleks sellisel kõrgel tasandil kaasatud –oleme ju loovuurimuse doktorante juhendanud pea 30 aastat.

Mis puudutab minu isiklikku teekonda loovuurimuses, siis toon mõned tähelepanekud oma kogemusest. Loomulikult aitab uurimistöö rangus arendada oskusi, mis mõjutavad ka loomingulist praktikat ja ma poleks eales suutnud teatud improvisatsiooniga seotud probleeme ületada ilma loovuurimuse maailmata. Kuid see on minu arvates pigem teisejärguline küsimus. Tunnen, et loovuurimuses on toimumas midagi, mida ma teistes valdkondades ei näe. Olen EPARM-i või teiste loovuurimusega seotud sündmuste raames pidanud arutelusid epistemoloogia, pedagoogika, esteetika, institutsioonide eetika ja paljude teiste teemade üle – rohkem, kui see muusikamaailmas tavaks on. Kõige olulisem on aga see, kuidas need arutelud selles kogukonnas toimuvad – siiras austus ja sügav kaasatus teistega on tõeliselt inspireeriv.

Loovuurimus ja EPARM-i konverents kasvavad pidevalt. Inimesed tunnevad huvi teadmiste vastu, mis ei piirdu üksnes isikliku kasuga ja see on värskendav.

Minu jaoks seisneb selle valdkonna ilu just selles, et see väldib dogmasid ning seab pidevalt küsimärgi alla omaenda aluspõhimõtted. See on tõeline kriitiline mõtlemine ning minu kogemused selles keskkonnas on avanud mulle palju seda, milliseid eetilisi standardeid peaks intellektuaalne elu endale seadma.

Millest koosnes töö EPARM-i töögrupis? Millised olid vastutusalad ja ülesanded? Esimene vastutus on konverentsi teema valimine ja osalejate kutse avaldamine. See töö algas juba 2024. aasta septembris. Pärast esitamise tähtaega algab pikk protsess, kus hinnatakse kõiki taotlusi ja otsustatakse, millised projektid saavad konverentsil sõna. Seda tehakse demokraatlikult, kasutades hindamissüsteemi, kus iga töögrupi liige annab igale taotlejale numbrilise hinnangu. Pean ütlema, et see samm muutub järjest keerulisemaks, kuna paljud taotlused on huvitavad ning esindatud teemad hõlmavad peaaegu kõiki muusikavaldkonna ning vahel ka väljaspool muusikat tekkivaid küsimusi. Loovuurimuse projektide ja lähenemiste mitmekesisus muudab võimatuks kindlate hindamiskriteeriumite loomise. Selle lahendamiseks korraldab töögrupp mitmeid koosolekuid, kus lisaks hindele arutletakse iga projekti üle. Minu tähelepanek on, et kõik liikmed püüavad parimal viisil tasakaalustada kunstilist kvaliteeti, uurimuse terviklikkust ja innovatsiooniküsimusi. Kõik see on aga keeruline ja intensiivne protsess.

Vasakult: AEC vanemnõunik Stefan Gies, EMTA loovuurimuse lektor

Theodore Parker, Luleå Ülikooli muusikalise interpretatsiooni professor Stefan Östersjö (foto: Rene Jakobson)

Pärast seda asutakse korraldama konverentsi raames toimuvaid täiendavaid tegevusi. See hõlmab ümarlauaarutelude teemade valikut, avatud aruteluruumide korraldamist, otsuseid selle kohta, millised liikmed juhivad milliseid sessioone ning paralleelsessioonide programmi järjestuse määramist.

Suure töö teeb ära töögrupi koordinaator Beatriz Laborda. Ta tegutseb peamiselt tagaplaanil, aidates võõrustaval institutsioonil lahendada mitmesuguseid tehnilisi küsimusi, ruumide korraldust, toitlustust ja kõike muud, mis sündmuse korraldamisega kaasneb.

Mida tähendab laiemalt Eesti Muusika- ja Teatriakadeemiale EPARM-i korraldamine ja selles osalemine? Millised on olnud kõige olulisemad kontaktid või teemad, mis sealt välja on tulnud? Tahaksin selles küsimuses esile tuua väga olulise asjaolu: EPARM 2025 raames valiti meie akadeemiast konverentsil esitamiseks neli projekti. Doktorandid Otto Iivari ja Marcelo Politano esinesid mõlemad konverentsil ning ka teadlased Vittoria Ecclesia, Kristi Kapten ja Jaak Sikk tutvustasid oma praeguseid projekte. See ütleb palju meie akadeemias tehtava töö kohta. Konverentse on väga vähe ja veelgi vähem on võimalusi oma töid avaldada. Fakt, et EMTA-st kasvavad välja uurijad, kes vastavad rahvusvahelisele tasemele ja esinevad sellisel platvormil, on väga oluline – peaksime selle üle uhked olema.

EPARM-i osalejate tagasiside põhjal oli kõrgelt hinnatud ümarlauaarutelu loovuurimuse pedagoogikast. See oli esimene samm tulevase koostööprojekti tutvustamisel ja edendamisel EMTA ning mitme teise võtmeinstitutsiooni vahel loovuurimuse valdkonnas. Kavandatav koostöö hõlmab Stefan Östersjöd Luleå Ülikoolist Rootsis, Johannes Kretzi Viini Muusika- ja Etenduskunstide Ülikoolist ning mitmeid teisi institutsioone. Eraldi tuleb esile tõsta ka konverentsil osalenud Itaalia esindajate ja osalejate kohalolekut. Itaalia institutsioonides on alles hiljuti hakanud loovuurimus ning mitmed nende sidusrühmad on valmis koostööks institutsioonidega nagu EMTA, kus loovuurimus on juba tugevalt juurdunud.

Sellise konverentsi korraldamine on tähtis Eesti teadlaskonnale.

Lisaks on oluline märkida, et sellise konverentsi korraldamine on tähtis ka Eesti teadlaskonnale. Nagu paljudes teistes Euroopa riikides, võitleb loovuurimus oma eksisteerimise eest teadusvaldkonnana, mis tähendab nappust rahastuses ja ressurssides. Loodan siiralt, et meie tegevust toetatakse ka riiklikul tasandil. EPARM-i korraldamine on üks viis näidata, et EMTA mõistab seda valdkonda, selle eesmärke ja läbiviimise viise. Võimalik, et see toob uusi võimalusi ka kohalikele uurijatele ja doktorantidele.

Teemade osas tundub, et loovuurimuse valdkond võib teha enamat, kui vaid doktoritöid või teadmiste loomise praktikat. Üha rohkem kerkib esile arutelusid ja arvamusi pedagoogika ning karjääriarengu teemadel. Koostööpõhine uurimus on samuti kasvav teema, kuna järjest rohkem loovuurimuse projekte hõlmab teadmiste loomist mitmes valdkonnas. Noorem põlvkond on huvitatud interdistsiplinaarsest tööst. Samuti muutub üha tavalisemaks doktoritöö läbiviimine koostöös mõne teise teadusvaldkonnaga. See tundub olevat suund, milles loovuurimus võiks olla eriti edukas.

Kuidas valitakse konverentsi teemad? Näiteks sel aastal: muusikavaldkondade uued seosed (nt elektrooniline ja varajane muusika), uurimuse eetilised aspektid, publiku kaasamine jne. Konverentsi teemad valib töögrupp, kuid algatajaks on tavaliselt võõrustav institutsioon. Sel aastal peegeldasid teemad mitmeid projekte meie enda doktoriõppekeskuses. Konverentsil käsitletud uurimuse eetilisi aspekte puudutasid Marcelo Politano, Doğaç İşbilen ja Sveta Grigojeva tööd. Distsipliinide segunemist esindasid Otto Iivari ja Momir Novakovići projektid. Publiku kaasamist käsitletakse mitmes projektis, sealhulgas Kristi Kapteni, Mihhail Gertzi ja Kadri Noormetsa töödes. Need olid meie pakutud teemad, mis esindasid Eesti Muusika- ja Teatriakadeemiat. Töögrupi üheks eesmärgiks on näidata võõrustava institutsiooni identiteeti.

Sellegipoolest ei määra teemad otseselt taotlejate valiku protsessi. See tuleneb asjaolust, et EPARM peab arvestama ja aktsepteerima valdkonna mitmekesisust, olles Euroopa juhtiv loovuurimuse konverents. Arutati ka võimalust korraldada konverents ilma kindla teemata ja ma arvan, et see võib tulevikus ka juhtuda.

Millist väärtust toob EPARM Eesti Muusika- ja Teatriakadeemiale?

Kõigepealt annab konverentsi korraldamine meie teadlastele ja doktorantidele võimaluse saada parem ülevaade loovuurimuse maailmast. Aprillis toimunud konverents oli avatud kõigile akadeemia liikmetele. Noored teadlased ja valdkonnast väljaspool olevad huvilised võivad sageli olla hädas loovuurimuse ja selle eripärade mõistmisega. See konverents pakkus just suurepärast võimalust valdkonnaga tutvumiseks ning selle tegijatega kontaktide loomiseks.

Teiseks võivad selles keskkonnas loodud kontaktid avaldada märkimisväärset mõju nii üksiku uurija kui ka institutsionaalse tasandi jaoks. Mitmed meie üliõpilased lõid kontakte teiste institutsioonide teadlastega, kes uurivad sarnaseid teemasid. See loob võimalusi aruteludeks ja teadmiste jagamiseks ning annab praktilise ülevaate uurimisvõimalustest pärast doktoritöö lõpetamist ning sellest, millised institutsioonid on selles valdkonnas võtmetegijad. Meie akadeemia jaoks on konverentsil tekkinud potentsiaalsete koostööpartnerluste arv märkimisvääne.

Lõpuks aitab konverentsi korraldamine tõsta tähelepanu ka kohaliku tasandi tegevusele. Väikese institutsioonina nagu EMTA, mis tegeleb suhteliselt spetsiifilise uurimisvaldkonnaga nagu loovuurimus, võib meie panus suurema pildi sees kergesti märkamata jääda. EPARM-i korraldamine näitab, et teeme oma tööd sihikindlalt ja rahvusvaheline kogukond hindab meie tegevust. Kuigi praktilisi tulemusi Eestis on raske ette ennustada, kinnitab konverents meie pühendumust loovuurimusele ning rõhutab akadeemia olulist rolli selles.

EPARM-i korraldamine näitab, et teeme oma tööd sihikindlalt ja rahvusvaheline kogukond hindab meie tegevust.

* loovuurimus – loominguliste praktikate ja teadustegevuse sümbioos. Loovuurimuse eesmärk on ühiskonna ja kultuuri seisukohalt oluliste uute teadmiste loomine ja nende jagamine, kultuuri rikastamine uut laadi vormide ja praktikatega, jätkusuutlik elukeskkonna ja toote- või teenusearendus (sh selleks vajalike innovaatiliste tehnoloogiliste lahenduste väljatöötamine). Loovuurimus seob loomevaldkondi laiemate ühiskondlike protsesside ja probleemidega. Rohkem infot: loovuurimus.ee

Taavi Kerikmäe:

„Nüüdismuusika õppekava peab olema kaasaaegne ja avatud“

Nüüdismuusika interpretatsioon ja loome (ingl k Contemporary Performance and Composition ehk lühidalt CoPeCo) on rahvusvaheline magistriõppekava, mis ühendab nelja mainekat Euroopa muusikainstitutsiooni: Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia (EMTA), Stockholmi Kuninglik Muusikakõrgkool, Lyoni Riiklik Kõrgem Muusika- ja Tantsukonservatoorium ning Hamburgi Muusika- ja Teatriülikool. See partnerlus võimaldab rikkalikku ideede, kogemuste ja ressursside vahetust, mis omakorda rikastab programmi üliõpilaste õpikogemust.

Õppeprogrammi üheks rajajaks ja eestvedajaks on EMTA nüüdismuusika vanemlektor Taavi Kerikmäe, kelle sõnul on õppeprogrammi loomine ning koostöö nelja muusikainstitutsiooni vahel oluline tähis nii akadeemiale kui ka muusika kõrgharidusele laiemalt.

„Meiesugusele väikesele akadeemiale on eluliselt oluline olla rahvusvahelises võrgustikus,“ ütleb Kerikmäe. „Tippspetsialistidega koos töötades saame olla nähtavad, areneda ise ning hoida kätt pulsil selles, millised arengud toimuvad meie valdkonnas.“ Ta lisab, et soov oli tuua muusikaharidusse uut vaadet ja paradigmat. Nii sai rohkem kui kümme aastat tagasi alguse CoPeCo õppekava loomine, mille üheks peamiseks impulsiks oli mitmetasandiline koostöö erinevate partnerülikoolidega.

„Kuna nüüdismuusika tööturg on väga dünaamiline ja muutuv, peab olema ka õppekava kaasaegne ja aitama noori pärast õpinguid sujuvalt integreerida nüüdismuusika valdkonda.“ CoPeCo magistriprogrammiga on teretulnud liituma nii muusika- kui ka kunstivaldkonna loovisikud. „Me proovisime programmi luues pidada silmas tööturu mõttes selliseid aktiivseid vabakutselisi artiste, kelle mõju on tänapäevases muusikamaailmas järjest suurem,“ lausub Kerikmäe. CoPeCo tugevus seisneb selles, et tegemist on ühise magistriprogrammiga: see tähendab, et oleme võtnud parima neljast partnerülikoolist ja loonud tervikliku õppekava. Eelmisel õppeaastal panime palju rõhku sellele, et programm oleks oma sisult läbimõeldud ja sidus – et tegemist ei oleks lihtsalt nelja ülikooli parimate ainete kogumiga, vaid tõeliselt koostööl põhineva jätkurajaga.

Kaks aastat, neli ülikooli

Kaheaastase magistriprogrammi raames veedavad CoPeCo üliõpilased neli semestrit koos ühes grupis, iga semester eri ülikoolis. Alustatakse Tallinnast, Eesti Muusika- ja Teatriakadeemiast. Järgmisena liigub grupp Stockholmi Kuninglikku Muusikakõrgkooli. „Sest meie õppefilosoofiad, mõtteviisid ja ka akadeemiline kalender sobituvad omavahel väga hästi,“ põhjendab Kerikmäe. Kolmas semester viib üliõpilased Lyoni Riiklikku Kõrgemasse Muusika- ja Tantsukonservatooriumisse, mis on Kerikmäe teine alma mater. Lyoni Õpingud lõpevad Hamburgi Muusika- ja Teatriülikoolis, kus üliõpilased esitavad oma loomingulisi lõputöid.

Igal pool on tudengil oma juhendaja ehk tuutor, kellelt saadakse tuge nii loominguliste tööde kui ka individuaalsete projektide arendamisel. „See ongi programmi tugevus – üliõpilased saavad peegeldust ja sisendit erinevatest akadeemilistest ja kultuurilistest vaatenurkadest. Samas oleme kolleegidega palju aega panustanud ühise õppekava arendamisse. Ühine joon on avatus.“

Kerikmäe sõnul on programmi valitud õppijad pärit väga erinevatest riikidest üle maailma. „Need ei ole ka ainult Euroopa üliõpilased. Programmi on üpris tihe konkurss ja tee meieni leiavad ka inimesed Aafrikast, Ameerikast, Ladina-Ameerikast ja Aasiast. Selline taustade ja kogemuste mitmekesisus on programmi

CoPeCo üliõpilased (foto: EMTA)

jaoks teadlikult omaks võetud väärtus,“ sõnab ta. „Me teame, et meie õppekavaga liituvad üliõpilased tulevad väga erineva oskusteabega – näiteks mõni on tehnoloogiliselt väga kogenud, mõni aga ei ole kunagi tehnoloogiaga kokku puutunud. Mõni on tugev esituspraktikas, teine on aga pigem komponeerija. Oluline on, et eelkõige oleks tegemist põnevate ja hea potentsiaaliga loojatega.“ Programmis on kolme tüüpi üliõpilasi: heliloojad, interpreedid ning need, kes paiknevad kuskil nende kahe vahepeal – loojad, kes ei identifitseeri ennast ühe või teisena. „Meie „salaplaan“ on see, et üliõpilane oleks lõpuks võimeline nii esitama kui ka komponeerima – ka see, kellel varasem kogemus puudub.“ „Heas mõttes hübriidmutandid,“ ütleb Kerikmäe ja lisab: „Kellel oleks pärast õpinguid võimalikult paindlikud koostöövõimalused erinevates kunstivaldkondades – olgu selleks siis töötamine koos koreograafidega, underground-muusikutega, filharmoonias või näiteks töö mõnes kultuuriorganisatsioonis.“

Ta lisab, et oluline on ka see, et üliõpilased saavad igas neljas partnerriigis ülevaate, kuidas toimib kohalik kultuuriväli – nii akadeemias kui ka sellest väljaspool. See aitab neil paremini siseneda rahvusvahelisele tööturule. Tegu on üsna eksklusiivse programmiga – igal

partnerülikoolil on õigus võtta vastu vaid kaks, äärmisel juhul kolm üliõpilast. Nii moodustub kogu programmi peale kokku umbes kümneliikmeline rühm.

Nüüdismuusika valdkonda on muutus sisse programmeeritud

Kerikmäe, kes on nüüdismuusika valdkonnas tegutsenud juba 30 aastat, näeb selgelt, kui palju selle aja jooksul on muutunud. „Ühest küljest oli mul 25 aastat tagasi vähem kogemust kultuurivälja mõistmiseks, kuid teisalt on elusasse kultuurivälja muutus niikuinii sisse programmeeritud. Juba enam kui kümne aasta jooksul, mil oleme CoPeCo programmiga tegutsenud, oleme pidanud seda pidevalt kohendama,“ räägib Kerikmäe. Iga-aastane tagasisideküsitlus on andnud mõista, kui oluliseks on selle aja jooksul muutunud näiteks tehnoloogia osakaal ning kuidas see muudab ka meie kultuurivälja. „Usun, et valdkonnas toimuvat oskame lõpuks paremini analüüsida tagantjärele ja distantsilt. Ent püüame hoida kätt pulsil.“ Samuti näeb Kerikmäe muutusi ka mittetulundussektori kasvus, mis on kultuurivälja suur käivitaja, mootor ja väetis. „Meie kõigi ülesanne on kohaneda sellega, nii et näeksime seda sektorit võrdse partneri ja suure potentsiaaliga koostööpartnerina.“ Samuti on ta täheldanud, kuidas

kultuur organisatoorses plaanis mitmekesistub ja see on vaid positiivne. „Me ei peaks seda nägema mitte probleemina, vaid võimalusena. Ka hariduses,“ leiab ta.

Muutused ühiskonnas ootavad muutusi ka hariduses

Kerikmäe sõnul elame turbulentses ajas, kus ka klassikalise muusika skeene otsib oma kuvandit. „Kohanema peame me ikkagi. Peame pidevalt jälgima, mida noored tänapäeval otsivad. See tähendab pidevat ümberõppimist. Meie keel ei tohi neile võõraks jääda ja teisalt ei tohi me teha allahindlust kunstilises tasemes,“ räägib Kerikmäe.

Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia saab olla siin suunanäitajaks Euroopa teistele muusikakõrgkoolidele oma avatuse ja mitmekesise õppeprogrammi poolest. CoPeCo magistriprogramm püüdleb just selles suunas.

Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia nüüdismuusika magistriõppekava CoPeCo (Contemporary Performance and Composition) sisseastumisavalduste esitamise tähtaeg on 31. jaanuar 2026.

Rein Rannap: „Ooperi lavale toomine on meeskonnatöö“

2025. aasta detsembris jõuab Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia (EMTA) suure saali lavale Rein Rannapi uus lasteooper „Metsalaulupidu“, mille aluseks on Palivere koolitüdruku Gerli Grau muinasjutt. Noore autori kirjutatud muinasjutt inspireeris Rein Rannapit sedavõrd, et tekkis mõte luua uus heliteos – ooper lastele lastelt saadud ideest. Libreto autor on armastatud lastekirjanik Leelo Tungal, lavastaja Karl Laumets. Lavale astuvad EMTA lauluüliõpilased, koor ja väike orkester ning Tallinna Muusika- ja Balletikooli (MUBA) balletiõpilased. Uurisime heliloojalt, kuidas jõudis temani idee selle ooperi loomiseks, milline oli koostöö Leelo Tunglaga ning millised väljakutsed ja rõõmud kaasnevad lasteooperi kirjutamisega.

Detsembris jõuab Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias lavale Teie uus lasteooper. Millest see alguse sai? Kuidas tekkis idee just lastele ooper kirjutada?

Nimetaksin seda pigem ooperiks lastele, sest lasteooper justkui eeldaks, et ka esitajad on lapsed. Olen pidevalt otsinud algideid uute ooperite jaoks ja ka ooperist lastele oleme kaasaga rääkinud. Tema leidiski meediast vihje laste muinasjutuvõistlusele, kus oli ära toodud ka võidutöö nimi: Palivere koolitüdruku Gerli Grau „Metsloomade laulupidu“. Pealkiri tundus – oma seose tõttu muusikaga – lootustandev ja nii palusin Eesti Lastekirjanduse Keskusel see tekst endale saata. Jutuke ise on lihtne ja lühike, vaid lehekülje pikkune, kuid kohe oli selge, et sellest ideest saab arendada

vahva lavatüki. Minu suureks heameeleks arvasid nii ka kõik teised, kellest sõltus ooperi võtmine tööplaani. Algtekstist jäi alles peamine mõte: orav satub inimeste laulupeole ja otsustab ka metsas midagi taolist korraldada. Leelo Tungal arendas sellest välja paljude tegelaste ja sündmustega loo, lisades talle omaselt üksjagu huumorit, isegi lausa päevakajalist! Nalja jagub nii lastele kui ka täiskasvanutele – tulevad ju lapsed saali ikkagi koos vanemate või vanavanematega. Ka suurtel ei hakka igav, võin lubada! Eks ma seda pidasin silmas ka muusikat luues: need ei ole pelgalt tüüpilised lastelaulud. Arvestasin, et esitajateks on täiskasvanud ning ka neile on vaja põnevust ja väljakutseid. Samuti sellega, et saalis on lisaks lastele ka täiskasvanuid.

Rolle on Leelol kokku kaksteist ja sattus õnnekombel nii, et täpselt sama palju – see tähendab kaks korda rohkem, kuna igale rollile peab olema kaks esitajat –on hetkel EMTA ooperistuudios õppimas eestikeelseid tudengeid. Igal rollil on ooperis vähemalt üks soololaul. Ooperilauljaid toetavad EMTA koorilauljad erinevates metsaelanike ansamblites (seal on nii loomi, linde kui ka putukaid!) ja ka suure koorina. Tunniajast ooperit saadab kümneliikmeline orkester.

Milline on olnud koostöö loomingulise meeskonnaga?

Leeloga oleme koostööd teinud juba ammu. Muide, ka üks mu kõige esimesi laule oli kirjutatud tema

sõnadele. Need leidsin toona küll luulekogust – siis me polnud veel isiklikult kohtunud. Ka seekord on ta suurepäraselt mõistnud eesmärki: luua lavateos just lastele (sobivaks vanuseks planeerime 5–10, +/- 2 aastat). Ja loomulikult tunnetab ta oivaliselt ka muusika vajadusi, olles ju loonud nii palju laulutekste ja ooperilibretosid, sealhulgas ka lasteooperitele!

Tema luule rütmika on heliloojale väga inspireeriv – ta suudab selle tavaliselt säilitada kogu luuletuse ulatuses. Vaid väga harva oli vaja mõne hilisema salmi sõnu veidi sättida, et säiliks luuletuse esimestele ridadele iseloomulik silpide jagunemine.

Töö ülejäänud meeskonnaga aga seisab alles ees. Oleme lavastajaga küll kohtunud, aga usun, et ma ei peaks teda mõjutama ega tema töösse sekkuma. Loomulikult jookseb minulgi silme ees pilt sellest, kuidas kõik laval toimub – loon ju muusikat alati nii, et viibin oma kujutlustes ideaalmaailmas, kogedes ideaalset ettekannet ja lavastussituatsiooni. Ent ma luban, et ei sekku, vaid usaldan lavastaja Karl Laumetsa. Tean ju ta varasemaid töid – näiteks „Tuhkatriinut“ ja eriti meenub mulle selline keeruline väljakutse nagu Eesti Vabariigi aastapäeva kontsert-etenduse lavastamine. See kandis pealkirja „Igal linnul on oma laul“ ning minu meelest õnnestus see suurepäraselt ja sööbis mällu igaveseks! Ja täiesti juhuslikult seostuvad sealsed lindude portreed otseselt ka praeguse projektiga!

Kuidas see ooper Teie kujutluses elama hakkas? Kas esmalt tekkis muusika või visuaalne pilt lavastusest? Mul on alati enne helisid silme ees mingi väga üldine pilt. Olin paar aastat tagasi näinud lavastust „Väike korstnapühkija“ ja nüüd kujutlesin „Metsalaulupeo“ tegevust Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia suure saali lavale.

Aga laulude meloodiad sünnivad ikkagi teksti põhjal – just luuletuse alguse rütm inspireerib mind otsima võimalikult ilmekaid, mittemonotoonseid muusikalisi lahendusi.

Varasemalt olete loonud rokkooperi „Nurjatu saar“ (2017). Nüüd on žanriks lasteooper. Kas kirjutamine lastele seab heliloojale rohkem piiranguid või annab vabamad käed?

Kuna olen varem juba palju lastele kirjutanud – nii laule kui ka klaveripalu, samuti näidendi- ja filmimuusikat, siis tunduvad käed ikka sama vabad.

Paljude laste jaoks võib see ooper olla nende esimene kokkupuude ooperi, aga võib-olla ka muusikaga üldse. Kas olete lasteooperit luues mõelnud sellele, kuidas noorele kuulajale muusikat tutvustada? Kas soov avada lastele helimaailma rikkust ja

võimalusi oli Teie jaoks eraldi eesmärk?

Kindlasti – see on üks kõrvaleesmärkidest. Esmane soov on muidugi see, et etendus meeldiks ega oleks igav – nii lastele kui ka nendega kaasa tulnud täiskasvanutele. Aga loomulikult tahan ka tutvustada klassikaliste pillide erinevaid kõlavärve ning orkestreerida võimalikult mitmekesiselt. Lisaks püüan, nagu alati kogu oma tegevuses, vähendada publiku hirme klassikalise muusika ees. Selleks püüan luua meeldivalt kõlava, lihtsalt jälgitava helikeelega muusikat. Et kuulajad saaksid kogeda, et ainult elektrikitarr ei ole lahe, vaid ka varem leiutatud pillid võivad olla sama nauditavad. Nii et see lavateos võikski olla lastele üheks omamoodi trepiastmeks klassikalise muusika maailma.

Tahan tutvustada klassikaliste pillide erinevaid kõlavärve ning orkestreerida võimalikult mitmekesiselt.

Olete ühes varasemas intervjuus öelnud, et mida rangemad on raamid, seda lihtsam on muusikat luua. Millised olid piirid või raamid selle konkreetse lasteooperi puhul?

Piiranguid oli ikka mitmeid, kuigi meloodiate osas olid mul vabad käed. Ja meloodia ongi ju minu tugevaim külg! Üks olulisi suunavaid asjaolusid oli lauljate valik: kasutada sai ainult neid, kes parasjagu EMTA-s õpivad. Mehi on nende hulgas vähe. Naiste rolle jagades tuli arvestada nende hääleulatustega. Õnneks on hetkel õppimas ka kaks koloratuursopranit – just selliseid on väga vaja Ööbiku rolli jaoks!

Olete üles kasvanud muusikute peres. Teie ema, viiuldaja ja pedagoog Ines Rannap, lõpetas Tallinna Konservatooriumi ajal, kui Teid ootas – muusika oli Teie ümber juba enne sündi. Kas lapsepõlve muusikaline taust – pidev heliline keskkond, ema viiuliharjutamine, kodus klaveri ümber toimunud oktetiproovid – on kandunud kuidagi ka sellesse ooperisse?

Kindlasti mõjutab kogu muusika, mida olen elu jooksul kuulnud, ka minu helikeelt ja valikuid. Ja lapsepõlves kuuldul ning lähedalt nähtul on muidugi eriti tugev mõju. Näiteks kerge muusika, mis toona raadiost kõlas, eriti selle harmooniline laad, on ikka tugevalt alateadvusesse kinnistunud, kuigi olen hiljem juba teadlikult lisanud sinna palju muud.

Teie esimesed katsetused heliloojana olid lastelaulud. Kas lasteooperi kirjutamine tundub Teie jaoks ka mingis mõttes tagasijõudmisena juurte juurde –sinna, kus kõik algas?

Ei, sest olen ju kogu aeg kirjutanud muusikat ka lastele: laule, palu, filmi- ja näidendimuusikat. Tegelikult jäi mul kõige esimene ooper kirjutamata.

Ema ütles küll, et võin teha ja pakkus süžeeks KavalAntsu ja Vanapagana loo. Aga kui lunisin temalt libretot (ta oskas muide hästi laulutekste kirjutada), siis jäi tal ilmselt viitsimisest puudu. Selle asemel käskis ta mul enne libreto saamist kõikide tegelaste leitmotiivid valmis kirjutada. Kuid leitmotiivi-kontseptsioon jäi toona lapse jaoks siiski liiga kaugeks… Muusikali lastele kirjutasin aga 14–15-aastaselt. See tellimus tuli küll isale, kuid ta oli „sunnitud“ selle töö mulle loovutama.

Teie loomingut iseloomustab vabadus liikuda klassikalise muusika ja pop-roki vahel. Milline on selle lasteooperi muusikaline keel? Kas seal võib kuulda ka rokk- või filmimuusika mõjutusi?

Ikka – popmuusika mõju on kindlasti tunda. Aga on ka klassikalisemaid kohti, näiteks retsitatiive. Eks lastelaul ise ole ju oma olemuselt popmuusika. Siiski, selles ooperis ei ole mul otseselt nn puhast lastelaulu – kõik jääb pigem kahe žanri vahele, kuskile sinna keskele.

Sageli sünnib looming soovist midagi maailmale öelda. Kui oluline on Teie jaoks, et muusikal oleks sõnum? Mis on selle lasteooperi peamine idee, mida soovite publikuni tuua?

Vokaalmuusika puhul peitub sõnum ikka tekstis, muusika saab seda ainult võimendada. Muusika peab olema vaheldusrikas, meeldiv kuulata, kohati ka efektne ja mõnes kohas ehk isegi hingekriipiv.

Aga selle loo moraal on see, et tuleb õppida üle saama vastuoludest ja tegutseda koos, sest koos saavutame palju rohkem kui igaüks eraldi. Nagu näiteks ka hundid-jänesed selles ooperis. Eks see mõte kehtib praegu ka minu enda puhul: selline nõudlik ettevõtmine, nagu ühe ooperi (eriti uue!) lavaletoomine, on teostatav ainult suure meeskonna ühistegevusena. Mulle on seni olnud hindamatuks toeks Svea (EMTA kontserdi- ja etenduskeskuse juhataja) – tänan teda usalduse eest! Ja muidugi Leelo. Hiljem saab selleks olema kogu lavastusmeeskond ja osatäitjad, nagu teatris ikka!

Lapsena uskusite, et muusika on kõige olulisem asi maailmas. Kas see tunne on Teie jaoks ka täna alles? Ja kas usute, et see veendumus võiks edasi kanduda ka tänastele noortele kuulajatele?

Hmm. Küllap ma lapsena tõesti nii tundsin. Ja ka nooruses oli täiesti võimalik seda edasi uskuda. Täiskasvanuna märkan – kusjuures tänini sel puhul alati üllatudes – et kõigi jaoks see nii ei olegi…

Olete öelnud, et inspiratsioon tuleb peale siis, kui ta tuleb ja helid jõuavad Teie juurde loomulikul teel. Kas selle lasteooperi puhul tuli inspiratsioon ühekorraga või kujunes töö käigus?

Vahel tuli tõesti järjest mitme laulu meloodia. Kuid paljude puhul olin hiljem enda suhtes kriitiline ja tegin teise – või isegi mitu – uut varianti. Nagu alati, vaatan esmalt teksti, proovin laulda ja kui kohe midagi eredat ei tule, võtan ette järgmise või proovin homme. Aga üldisemalt – muusika tuleb minuni siis, kui kujutlen silme ette esituspaiga ja muusikud, ooperi puhul siis lavapildi ja tegelased.

Vokaalmuusika puhul peitub sõnum tekstis, muusika saab seda ainult võimendada.

Millise kogemuse võiksid väikesed ja suured ooperikülalised sellest muusikalisest elamusest endaga kaasa võtta?

Nagu alati – kõiges, mida teen – soovin ka seekord kuulajatele tõestada, et klassikaline muusika ei pea olema alati keeruline ega raske, vaid võib olla sama nauditav ja vahel isegi lõbus kui seda on popmuusika. Ainult et see muusika on – minu meelest – vähem üksluine. Seekord on selleks siis ooperilauljate poolt esitatud ja klassikalistel pillidel saadetud muusika.

Ja kui veel rohkem üldistada, siis soovin, et publik saaks vahetu kogemuse sellest, et elav ettekanne on palju haaravam kui – harjumuspäraselt – ekraanil toimuv. Ning et ka tinglik lavaline keskkond ja lauldes väljendatud tekst võivad olla vägagi köitvad. Sest ega ooper muidu sajandeid ja ikka edasi kuulajate meeli ei ülendaks!

Rein Rannap / Leelo Tungal

Esietendus 10. detsembril 2025 EMTA suures saalis 11.–19. detsembril

Tallinnas, Tartus, Paides

Helilooja Rein Rannap Libretist Leelo Tungal Muusikajuht ja dirigent Hirvo Surva Lavastaja Karl Laumets Kunstnik Eva Maria Põldmäe Kostüümikunstnik Ester Kannelmäe Koreograaf Helen Veidebaum Valguskunstnik Priidu Adlas (Eesti Draamateater)

Laval EMTA lauluüliõpilased, koor ja väike orkester, MUBA balletiõpilased