Issuu

nr 40 kevad 2026

n e h C y a R u taaslei tud lug rõõmust

Heinoja ja Kitse unistuste kava

Maadeavastaja muusikas: Pekka Kuusisto

Tants ja teater Jõhvi kontserdimajas

ESTONIA KONTSERDISAAL Estonia pst 4, 10148 Tallinn telefon 614 7771 e-post info@concert.ee VANEMUISE KONTSERDIMAJA Vanemuise 6, 51003 Tartu telefon 737 7533 e-post vkm@concert.ee PÄRNU KONTSERDIMAJA Aida 4, 80011 Pärnu telefon 445 5810 e-post parnu@concert.ee JÕHVI KONTSERDIMAJA Pargi 40, 41537 Jõhvi telefon 334 2003 e-post johvi@concert.ee

3 Esikaanel Ray Chen Foto: Andrew Zaeh

SISUKORD 5

Juhtkiri

6 Ray Chen – lugu taasleitud rõõmust

Eesti Kontserdi ajakiri

17 Pekka Kuusisto: maadeavastaja, kelle maailmakaardil pole muusikal piire

www.concert.ee/ajakiri-aplaus

26 Beethoveni tšellosonaadid – Heinoja Kitse unistuste kava

Väljaandja Eesti Kontsert aplaus@concert.ee

36 Kolmsada aastat meelelisi naudinguid

Toimetaja Maria Leis Kujundus RKontor Trükikoda Tallinna Raamatutrükikoda OÜ

50 Lavastaja Elina Pähklimägi: lugu August von Kotzebuest toob esile küsimuse, kas mind mäletatakse ka siis, kui mind enam ei ole ... 58 Tantsukultuuri korraldaja Raido Bergsteini soov on kõnetada ka seda publikut, kes tantsuga igapäevaselt kokku ei puutu 68 Kultuurikorraldaja Leelo Lehtla: IAMA on suur võimalus Eesti muusikamänedžeridele ja artistidele! 74 Noored talendid täidavad taas Kadrioru lossi muusikaga

eestikontsert.ee

UUE AJASTU PILGUPÜÜDJA. Täiselektriline Mercedes-Benz CLA nüüd saadaval tutvumispakkumisega al 51 230 €.

Mercedes-Benz CLA 250+: elektrikulu kWh/100 km: 12,2; CO2 heide g/km: 0.

Veho AS esindused: Tallinn, Läike tee 44, tel 626 6000 Tartu, Lootuse tn. 1, tel 730 0720 Pärnu, Riia mnt 231a, tel 445 1990 Mercedes-Benz peaesindus Eestis Veho Baltics OÜ: Tallinn, Läike tee 44 • www.veho.ee • Pilt on illustratiivne.

juhtkiri

TERE, HEA MUUSIKAHUVILINE!

Foto: GUNNAR LAAK

esti Kontserdi meeleolukas sügishooaeg hakkab jõudma lõpule ning kevadhooaeg kogub aina tuure. Ma loodan, et te olete jõulu- ja uusaastamelust kaasa võtnud emotsioonid, mis kannavad teid läbi talvekuude üheskoos muusikaga päikselisse kevadesse ja suvesse. Eesti Kontserdi kevadhooaeg on mitmekülgne ning toob meie lavadele tipud nii maailmast kui muidugi ka Eestist. Selleks on põhjust! Veebruaris tähistame me Eesti Kontserdi 85. sünnipäeva ning toome galakontserdiga lavale armastatud Eesti soprani Mirjam Mesaki koos Eesti Rahvusmeeskoori ning Tallinna Kammerorkestriga. Suuri ja mõjukaid maailmaorkestreid näeb meie lavadel veelgi. Nimelt märtsikuus külastab Eestit maailma tippviiuldaja Ray Chen koos Amsterdam Sinfoniettaga. Aprillis aga saab laval näha ja kuulda viiuldajat Pekka Kuusistot koos Norra Kammerorkestriga. Need on suurepärased artistid koos mõjukate orkestritega, moodustades suurejoonelise ja nauditava terviku. Suurt tähelepanu saab kevadhooajal Jõhvi, kus lavastaja Elina Pähklimägi käe all valmib Eesti Kontserdi ja Jõhvi Vallavalitsuse koostööna teatriprojekt „Sündinud Jõhvis“. Põnev lavateos jutustab Jõhviga väga tihedalt seotud ajaloolisest isikust – August von Kotzebuest. Jõhvi üllatab meid aga veel! Aprillis jõuab kunstilise juhi Raido Bergsteini eestvedamisel Jõhvi kontserdimaja saalidesse ja lavale Jõhvi tantsufestival, mis kõnetab oma mitmekesisusega ka seda publikut, kes tantsuga igapäevaselt kokku ei puutu. Vaikse nädala kontsert aprilli alguspäevadel toob publikuni hingematvalt liigutava Mozarti reekviemi. Eesti Filharmoonia Kammerkoori ja Tallinna Kammerorkestrit dirigeerib Kristiina Poska, kes astub vaatamata tihedale kontserdigraafikule alati rõõmuga üles kodustel lavadel. Kevadhooaja lõpetab aga Berliini improviseeriv sümfooniaorkester Stegreif, kes avastab uusi helimaailmu ja katsetab žanripiire ületavaid sulameid. Seda kõike ilma nootide, dirigendi ja

toolideta – just vabadus annab ruumi improvisatsioonile ja liikumisele, tuues klassikalisse muusikasse värskust, dünaamikat ja vahetut kohalolu. Orkester teeb oma tõlgenduse heroilisest Beethoveni sümfooniast nr 3. Nii kannabki kõigis kolmes kontserdimajas esitusele tulev vabaduse ja revolutsiooni sümfoonia pealkirja „Free∃roica“. See räägib revolutsioonidest, nii ajaloos kui muusikas, ja kangelastest, kes on julgenud muuta maailma. See on vaid põgus muusikaline isutekitaja teile, head lugejad! Soovin teile ilusaid muusikaelamusi Eesti Kontserdi saalides Tallinnas, Tartus, Pärnus ning Jõhvis!

Eha Pank

Eesti Kontserdi juht

eestikontsert.ee

Ray Chen

APLAUS I KEVAD 2026

Ray Chen

Ray Chen LUGU TAASLEITUD RÕÕMUST

Viiuldaja ning online-artist Ray Chen loob 21. sajandi klassikalise muusiku kuvandit: ülemaailmse haardega artist, kes inspireerib kaasaja publikut ning tunneb end kui kala vees nii sotsiaalmeedia platvormidel kui ka maailma parimates saalides koos tunnustatud dirigentide ja kõrgtasemel kammermuusikapartneritega. Tekst: KAI KIIV I Fotod: ANDREW SAEH, KAUPO KIKKAS

eestikontsert.ee

Ray Chen

989. aastal Taiwanis sündinud, ent Austraalias üles kasvanud Ray Chen alustas viiuliõpingutega nelja-aastaselt Suzuki meetodil. See tähendab, et tavapäraste individuaaltundide asemel istus Ray koos teiste lastega põrandal ringis, kus kordamööda üksteisele ette mängiti. Tänulikult meenutab Chen oma esimest viiuliõpetajat, kelle kodus tunnid toimusid, sest seal kohtus Chen sõpradega ning vanemad tõid alati tundi midagi söödavat. Pole ime, et väike Ray pidas viiulitunde päeva parimaks osaks, sest ilmselt oli just nende helge atmosfäär põhjus, miks musitseerimine talle niimoodi meeldima hakkas. Igaks tunniks püüdis Chen ära õppida uue loo, sest „selline edvistis ma juba kord olin“. Ent asi polnud pelgalt edevuses, sest üsna pea mõistis poiss, et suudab lugusid kiiremini ära õppida kui teised ning see ei jäänud märkamata ka õpetajal, teistel õpilastel ja vanematel: „Ütlust „sa oled nii andekas!“ kuulsin ma tollal päris tihti ning see oli tohutult julgustav,“ meenutab Chen. Kiitus innustas edasi harjutama, sest viiulimäng oli tore!

ELU AMEERIKA ÜHENDRIIKIDES Soov solistiks saada viis siiski mõistmisele, et millalgi tuleb sellest turvalisest ja mängulisest muusikaringist välja astuda. Esimeseks suureks ja elumuutvaks sammuks 15-aastasele Chenile oli Ameerikasse kolimine, sest ta sai sisse (ehkki sugugi mitte esimesel katsel!) mainekasse Philadelphia Curtise Muusikainstituuti, kus tema õpetajaks sai Aaron Rosand. Chen astus professionaalse muusikukarjääri teele, kus intensiivsed õpingud käisid käsikäes kon-

Soov solistiks saada viis siiski mõistmisele, et millalgi tuleb sellest turvalisest ja mängulisest muusikaringist välja astuda. APLAUS I KEVAD 2026

kurssidel osalemisega: „Korraga oli mäng läbi ning elu muutus väga tõsiseks. Tundsin, nagu oleks aeg hakanud mind tagant sundima.“ Suvevaheaegadel otsis ta võimalust lapsena kogetud mängurõõmu taaselustada ning suvekoolid ja festivalid pakkusid professionaalse maailma närvesöövalt võistluslikust rütmist mõnusat pelgupaika. „Konkurssidel räägitakse küll, et kõik on võitjad,“ muigab Chen, „aga kui seisad laval ja sinu nime välja ei hüüta – ja minuga juhtus see õige tihti –, pole see tegelikult üldse tore.“

MIKS MA SEDA TEEN? Saabus aeg, mil laval kõlas lõpuks ka tema nimi ning sugugi mitte vaid ühel korral. Edu tuli kahe maineka konkursi võiduga: Yehudi Menuhini konkursil 2008. aastal ning, nagu Chen ise ütleb, tema läbimurdehetkeks saanud Kuninganna Elisabethi konkursil aasta hiljem. Alguses näis, et eesmärgid täitusid üksteise järel ja karjäär liikus üha kindlamalt ülesmäge. Ent peagi sai selgeks, et selline tempo ei ole kestlik: „Tundsin end üha enam kurnatuna ja vahetult enne pandeemiat tundsin, et põlen läbi. Küsisin endalt aina rohkem: miks ma seda teen? Kellele ja mille nimel?“ Chen jõudis punkti, kus esimest korda oma karjääri jooksul tuli eesmärgid uuesti läbi mõelda. Kõik, millest ta kunagi unistanud oli – maailmas reisimine, esinemised suurte orkestrite ees tunnustatud solistina –, näis olevat saavutatud. Aga mis edasi? See tegi ta sügavalt rahutuks: „Küsisin endalt ikka ja jälle, kas ma olen tänamatu, et ei oska hinnata seda, mis mul on? Teised annaksid sellise võimaluse eest kõik, aga mina tundsin vaid tühjust.“ Väsimus ja professionaalne rahulolematus vaevas Cheni mitu aastat, ent lootus, et see kõik iseenesest mööda läheb, ei täitunud. Tagantjärele tundub, et just see olukord sundis teda harjumuspärastest radadest kõrvale astuma – ta algatas projekti „Play with Ray“, asus toetama platvormi Musical Heroes ning tegeles annetuste kogumisega. Üllatuslikult avastas ta, et need tegevused pakkusid talle siirast rõõmu! Koroonapandeemia aeglustas tempot veelgi. Et aeg ei läheks lihtsalt raisku, sõitis Chen tagasi oma sünnikoju Taiwanile, kus sukeldus suure innuga tehnoloogiamaailma ning veetis aega IT-spetsialistide seltsis, samal ajal ka oma elueesmärgi üle järele mõeldes. Siis saabus selgus: „Sain lõpuks aru, mis on minu eesmärk, minu miks – positiivse mõju

Ray Chen

eestikontsert.ee

Ray Chen

APLAUS I KEVAD 2026

Ray Chen loomine muusika kaudu.“ Ta mõistis, et tõeliselt kannustab teda mitte ainult muusika ise, vaid võimalus selle kaudu kogukonda luua ja haridusse panustada. „Muusika on minu jaoks lihtsalt vahend ja juhuslikult olen ma selles hea. Aga see, mis mind tegelikult huvitab, on inimeste tundmaõppimine ja arusaamine, mis neid motiveerib.“

TONICU SÜND Nagu iga pill vajab aeg-ajalt häälestamist, hindas ka Chen oma prioriteedid ja väärtused ümber, jõudes äratundmisele, et tema eesmärk ei ole mitte saada maailma parimaks viiuldajaks, vaid mõõta edu selle järgi, kui palju positiivset mõju saab ta muusika kaudu inimestele pakkuda. See arusaam on saanud juhtmõtteks kõiges, mida ta teeb, nii laval kui ka väljaspool seda. Selle põhimõtte kõige selgem väljund on

Tonic – platvorm, mis võimaldab muusikutel jagada oma harjutusprotsessi reaalajas, osaleda erinevates väljakutsetes ning harjutada koos toetavas kogukonnas.

kahtlemata Tonic: tasuta harjutusplatvorm, mille Chen lõi koostöös Taiwani tehnoloogiaettevõtja Rose Xiga. Tonic ühendab eri pillidel mängivaid muusikuid ja õppureid üle kogu maailma, muutes harjutamise üksildasest rutiinist ühendavaks ja innustavaks kogemuseks. Algselt kandis rakendus nime Pocket Conservatory, ent 2023. aastal toodi turule selle edasiarendus Tonic – platvorm, mis võimaldab muusikutel jagada oma harjutusprotsessi reaalajas, osaleda

eestikontsert.ee

Ray Chen

erinevates väljakutsetes ning harjutada koos toetavas kogukonnas. Tonicu kasutajad saavad luua omale sobiva harjutusgraafiku, seda jälgida ning tõsta oma avatari taset, kui seatud eesmärgid on täidetud. Tonicu kogukond on muljetavaldav – tänaseks on platvormil loodud üle miljoni stuudio enam kui 130 riigis. Märkimisväärne on seegi, et selle saavutamiseks ei ole loojad turundusele kulutanud sentigi: kasv on olnud orgaaniline, üksnes Chen ise on platvormi oma ühismeediakanalites tutvustanud. Aga milles peitub Tonicu sügavam mõte? „Me kõik, kes pilli mängime, teame, kui keeruline harjutamine vahel olla võib. Oled oma muredega üksi ja nii kaob tasapisi motivatsioon,“ selgitab Chen. Tema sõnul koosneb muusiku teekond kolmest etapist: esmalt tuleb õppimine – õpetajate, koolide ja õpetavate videote toel. Seejärel harjutamine. Ja alles seejärel esinemine, olgu laval või sõpraderingis. „Esimeses ja kolmandas etapis on muusikul nõuandjaid küllaga,“ ütleb Chen. „Aga teises? Sageli mitte kedagi, sest me harjutame enamasti üksi.“ Ja ehkki harjutamine on muusikaõppe keskne osa, võib paradoksaalsel kombel just see saada suurimaks takistuseks edasiliikumisel.

APLAUS I KEVAD 2026

Chen võrdleb muusikuid distsipliini ja pingutuse poolest sportlastega. Ent kui sportlasi toetab treener või lausa terve meeskond, siis muusik harjutab enamasti üksi – interpreet on omaette justkui palverännakul koos helilooja ja teosega. Lõppude lõpuks ei harjutata ju vaid enda jaoks – eesmärk on muusikat ja oma oskusi teistega jagada, esineda. Ja siis, kui see hetk käes on, võivad närvid kõigele kriipsu peale tõmmata ning kogu vaev ja pikad harjutustunnid lendavad piltlikult öeldes vastu taevast. Millele järgneb tavaliselt soovitus veel rohkem harjutada, pingutada kakssada protsenti.

Ray Cheni huvi tehnoloogia vastu ei sündinud tühjalt kohalt, sest lapsena meeldisid talle videomängud.

Ray Chen

eestikontsert.ee

Ray Chen

Chen usub, et just see lõputu üksinda pusimine ongi põhjus, miks paljud pillimängijad ühel hetkel alla annavad. Aga mis saaks siis, kui harjutamine oleks sotsiaalne ja mänguline? Kui su kõrval oleksid sõbrad ja kaaslased, kes su teekonda mõistavad ja jätkama innustavad? Just seda Tonic pakkuda tahabki – muuta harjutamine jagatud kogemuseks ning vähendada sellega ka esinemispinget, tuues publiku piltlikult öeldes otse harjutusklassi. „Tonicu jagatud stuudio loob tunde, nagu oleks kontsert loomulik jätk elutoas harjutamisele,“ ütleb Chen. „Ja vastupidi – elutoast saab hetkega kontserdisaal.“ Ray Cheni huvi tehnoloogia vastu ei sündinud tühjalt kohalt, sest lapsena meeldisid talle videomängud. Ent nagu paljudel tema eakaaslastel, tuli ka temal oma vanematega väikest

RAY CHEN JA AMSTERDAM SINFONIETTA L 21. märts 19.00 Estonia kontserdisaal

APLAUS I KEVAD 2026

viisi sõdida, et ta neid üldse tohtis mängida. Eriti meeldis talle „Pokémon Red“ ning ta rõõmustab siiralt, et selle algne 8-bitine helimaailm („nagu vanad Nokia helinad“) on nüüd saanud sümfoonilise kuju. „Kujutage ette neid lapsi, kes on selle muusikaga üles kasvanud ja mõtlevad nüüd: ahhaa, nii see siis tegelikult kõlabki!“ räägib Chen vaimustunult. „Just see ongi minu jaoks klassikalise muusika avastamise rõõm, mida ma tahan jagada – see vauhetk, kui kuuled orkestrit mängimas ja seda tunnet, mis inimesi sel hetkel valdab.“

NOORTELE EESKUJUKS Klassikalise muusika väärtus peitub tema arvates selles, et see ulatub kaugemale kitsast kuulajaskonnast: „Klassikalise muusika on loonud inimesed, kes olid meist suuremad ja andekamad ning seal on palju, mida avastada. Tõsi, see žanr on vana, aga samas väga elus ja tõeline – peaaegu religioosses mõttes, kui nii võib öelda. Ta paelub inimesi oma sügavusega. Ja kui keegi seda sügavust, mis erineb üha pealiskaudsemaks muutuva ühiskonna mürast, kord juba on kogenud, siis see elamus ei unune. Just see toobki klassikalise muusika lähedale. Neid kunstivorme, mis sedasorti mõõdet pakkuda suudavad, pole palju!“

Ray Chen

Seal ongi tema positiivsuse jagamise iva – suunata ja innustada uue põlvkonna muusikuid.

Seal ongi tema positiivsuse jagamise iva – suunata ja innustada uue põlvkonna muusikuid. Seda, et noored tema tegemisi jälgivad, teab Chen hästi, sest tema ühismeediakanalitel on laua peadpööritav arv jälgigaid: Instagaramis (@raychenviolin) üks miljon, Youtube’is (RayChenViolinist) 731 000 ja Xis (@raychenviolin) üle 45 000. Tänu säravale lavasarmile ja vahetule suhtlemisstiilile on Chenist kujunenud üleilmne publikulemmik. Ega lõpetuseks muud üle jäägi, kui nõustuda Austraalia tunnustatud dirigent Matthew Coorey naljatamisi antud iseloomustusega, et Chen on popstaarile omase austajaskonnaga klassikaline muusik – tõeliselt andekas, tõsiselt vaimukas ja imeliselt fotogeeniline.

eestikontsert.ee

Märk kvaliteetseﬆ veinivalikuﬆ märkab muusikat

Pekka Kuusisto

Pekka Kuusisto:

MAADEAVASTAJA, KELLE MAAILMAKAARDIL POLE MUUSIKAL PIIRE

Soome viiuldaja, dirigent ja helilooja Pekka Kuusisto on tuntud vaba ja värske kunstilise lähenemise poolest repertuaarivalikul. Ta suhtub avatult eri muusikastiilidesse, esitades nii klassikalisi teoseid kui ka kaasaegset ja eksperimentaalset muusikat. Pekka Kuusisto on teinud žanripiiride eiramisest oma kaubamärgi. Ühe nädala jooksul võib teda leida nii mõnd suurt romantilist viiulikontserti mängimas kui ka rahvamuusikaansambliga jämmimas. Tekst: MAANO MÄNNI I Fotod: BARD GUNDERSEN, CHRIS HARRISON

eestikontsert.ee

Pekka Kuusisto

ma esimese juubeli künnisel esineb Estonia kontserdisaalis 18. aprillil 2026 meie kaasaja üks karismaatilisemaid viiuldajaid ja orkestrijuhte Pekka Kuusisto. Koos maineka Norra Kammerorkestriga saab Eesti publik nautida poolt sellest kavast, mida esitati 2025. aasta augustis Londonis Royal Albert Hallis festivalil BBC Proms – Arvo Pärdi „Fratres“ ja Dmitri Šostakovitši kammersümfoonia op.10 c-moll. Lisaks tulevad ettekandele maailma kammerorkestrite üks leivanumbreid Edvard Griegi „Süit Holbergi aegadest“ ning suureks rõõmuks ka meie Eduard Tubina „Süit eesti tantsuviisidest“. Olen veendunud, et Pekka võib tantsuviise viiuldada viiskudes või siis mõne muu folkloorse puändiga meid üllatada! Pekka Kuusisto on maadeavastaja, kelle maailmakaardil pole muusikal piire. Ta tunneb end sõiduvees nii pompoossetes kontserdisaalides kui ka hubastes klubides. Muusikarõõm peitub suhtlemises. Õhtumaade vananevas klassikalise muusika maailmas on Kuusisto-taolised isiksused nagu oaasid kõrbes. Õnneks on Eestis olukord noore publikuga parem tänu laiale 18

APLAUS I KEVAD 2026

muusikakoolide võrgustikule, rohketele koolikontsertidele ning Eesti Kontserdi ja ERRi ülimenukale telekonkursile „Klassikatähed“. Kui Pekkaga neli aastat tagasi koos lava jagasin, oli ta vägagi teadlik meie telekonkursist ning hüüdis vaimustunult: „Klassikatähed – nii lahedat saadet vajaks iga Euroopa riik!“ Hea mitu aastat tagasi sai Soome meedia kummalise teate – tõsises ja usaldusväärses pressiteates seisis, et viiuldaja Pekka Kuusisto on nime muutnud. „Edaspidi on esineja tuntud kui „Meidän Pekka“ (Meie Pekka), inglise keeles „Our Pekka“ ja rootsi keeles „Vår Pekka“,“ seisis teates. Sellele järgnes põhjendus, et uus nimi peegeldab paremini muusiku vahetut suhet iseenda ja publikuga. See võinuks peaaegu et tõsi olla, kuna Pekka Kuusisto on tuntud mitmekülgse viiuldajana, kes julgelt eirab muusikalisi piire ja kelle silmad on täis sära nagu vallatul poisikesel. Temast ei kiirga stressi, kui ta mugavates lambavillast sussides laval ringi tantsib ja orkestrit naljakate lugudega ergutab, sest selline ta ongi: meie Pekka. Lisagem vaid üks pisiasi – teade oli dateeritud 1. aprilliga ja oli tegelikult tema muusikafestivali Meidän Festivaali (Meie Festival) korraldatud nali. Sellest hoolimata oli

Pekka Kuusisto

sõnum piisavalt tõsine, et mõned ajakirjanikud võtsid seda tõe pähe ja pressiteade avaldati isegi Soome ringhäälingu (YLE) veebilehel.

NII SEE ALGAS ... Pekka Kuusisto sai Soomes laialdaselt tuntuks, kui ta 1995. aastal 18aastaselt võitis rahvusvahelise Jean Sibeliuse viiulikonkursi. Pekka ja tema vend Jaakko olid esinenud 15 aastat varem ülipopulaarses ja harivas telesarjas „Viuluviikarit“ („Viiulijõmpsikad“). Kaks heledapäist rahulikku venda oma velvetpükstes jäid paljudele püsivalt mälupilti. Kuusistote perekond on mitme põlvkonna jooksul andnud suure panuse soome muusikaellu. Pekka isa Ilkka Kuusisto oli helilooja nagu ka tema vanaisa Taneli Kuusisto, mõlemad on tegutsenud lisaks heliloomingule ka muudes rollides soome muusikaelus. Pekka ema Marja-Liisa oli muusikaõpetaja, nii et muusika oli kodus väga olulisel kohal. „Kuulasime palju erinevat muusikat, klassikat, džässi ja muud. Improviseerisime ka palju, mille üle olen nüüd väga õnnelik,“ ütleb Pekka. Kodus omandatud laialdane arusaam muusikastiilidest oli Pekka

Kuusisto jaoks omamoodi hüppelaud tulevikku. Pärast Sibeliuse konkursi võitu läks ta õppima Ameerikasse ja naasis Soome täis tikitud kontserdikalendriga. Kahekümnendates noormeest aga ei köitnud noore tähtviiuldaja elu, mis oleks koosnenud lõpututest Sibeliuse, Tšaikovski ja teiste klassikaliste viiulikontsertide ettekannetest maailmalavadel. Pekka oli kaotamas rõõmu muusikategemisest. Pöördepunktiks oli Kaustineni pärimusmuusikafestival (nagu meie Viljandi folk, kuid väiksem, samas tunduvalt pikema ajalooga), kuhu sõber ta kaasa kutsus. „See oli lihtsalt hullumeelne,“ meenutab Pekka. „Pärimusmuusika sving ja rõõm lõid mul jalad alt, hakkasin rohkem improviseerima, sealhulgas džäss- ja popbändides ning muidugi hakkasin kasutama erinevaid elektroonilisi vidinaid.“

MAAILM ON VALLA Lapsepõlveharjumuste ja Kaustineni vapustavate kogemuste tulemusena on Pekka Kuusisto teinud žanripiiride eiramisest oma kaubamärgi. Ühe nädala jooksul võib teda leida nii mõnd suurt romantilist viiulikontserti

eestikontsert.ee

Pekka Kuusisto

mängimas kui ka rahvamuusikaansambliga jämmimas. Pekka ise ütleb, et ta tahab lihtsalt head muusikat teha, ei midagi enamat. „Erinevate muusikastiilidega mängimine hoiab vaimu tervena ja on väga lõbus!“ ütleb ta. Õnneks on ka teised sellest aru saanud – meie loo kangelast on aastate jooksul pärjatud erinevate auhindadega: Põhjamaade Ministrite Nõukogu muusikapreemia avatuse ja lavakarisma eest, Soome riiklik muusikapreemia, Soome Kulttuurirahasto (analoog Eesti Kultuurkapitalile) auhind, Pro Finlandia teenetemärk ja Sibeliuse medal. Pekka Kuusisto tunnistab, et ei planeeri teadlikult enda karjääri, tema elufilosoofia keskendub inimestele ja mõned neist on sellise vaimsusega, et panevad su peas tulukese põlema ja tunned silmapilkselt, et see on midagi, millest tahad osa saada! Teatud osa Kuusisto kalendrist on aastaid ette broneeritud, kuid mingi osa jääb teadlikult tühjaks, et jätta ruumi oma projektidele – ta nimetab seda tasakaalustamiseks. Hinnatud muusik on olnud üle 25 aasta Londoni lugupeetud artistide agentuuri Harrison Parrott nimekirjas. Agentuur laseb tal olla iseendana ja poseerida fotodel nii, nagu ta ise soovib, kas valges lipsus või kampsunis. „Minu agent tunneb mind ja teab, mida ma vajan. Nad lükkavad ilmselt mõned asjad tagasi, ilma mulle sellest isegi rääkimata, mis on täiesti okei,“ ütleb Pekka naeratades.

PEKKA – TRADITSIOONIDE RIKASTAJA Viimase kümne aasta jooksul on Pekka töötanud kõvasti klassikalise muusika kontsertide taaselustamise nimel, osaliselt ka huvist tantsu vastu. Kaks tunnustatud koreograafi lõid balleti tema salvestusele Sibeliuse viiulikontserdist. „Tahan traditsioonilisi kontserte mitmekesisemaks muuta. Mind huvitab põhimõtteliselt kõik, mis ei kuulu orkestrimuusika peavoolu. Astusin üles Birmingham City Symphony külalisdirigendina ning kontserdikavas olid Reich, Adams ja Bach. Teoste vahele tekkisid pikad tehnilised pausid, kuna klavessiin tuli sisse ja välja viia, ja ma mõtlesin, miks mitte mängida lahedat rahvamuusikat, et aega sisustada. See sobis suurepäraselt meeleoluga. Aga publik oli üllatunud – nii lihtne oli inimesi šokeerida, seda ilma igasuguse pingutuseta,“ ütleb Kuusisto. Enda loodud keelpillikvartetiga Quartet-lab mängides on ta aru saanud, kui konservatiivne võib klassikalise muusika valdkond olla. Pärast

APLAUS I KEVAD 2026

edukaid klassikalise kavaga kontserte Wigmore Hallis oli uusi esinemisvõimalusi väga keeruline leida, sest kava sisaldas George Crumbi kultuslikku teost „Black Angels“, mille esitamiseks on vaja elektroonikat. „Elektroonika ja kaasaegne muusika on asjad, mille eest ma peaaegu alati võitlema pean. Neid ei peeta veel enesestmõistetavaks,“ ütleb Pekka põlglikult.

Tahan traditsioonilisi kontserte mitmekesisemaks muuta. Mind huvitab põhimõtteliselt kõik, mis ei kuulu orkestrimuusika peavoolu. Ta esineb üha enam kohtades, kus selliseid asju hinnatakse. Quartet-labi lugu lõppes siiski hästi, sest ansambel esines „Black Angelsiga” mitte ainult Wigmore Hallis, vaid ka sellistes ultrakonservatiivsetes kontserdisaalides nagu Concertgebouw Amsterdamis ja Konzerthaus Viinis.

MUUSIKALISE SLOW FOODI OTSINGUIL Pekka on olnud eriti aktiivne uute kontserdižanrite genereerimisel Meie Festivalil, kus ta oli 20 aastat kunstiline juht. Tuusula järve ääres, kultuuripärandiga küllastunud maastikul toimuv festival oli omamoodi laboratoorium Pekka lõpututele ideedele. Festivali publik leiab end metsas, järve ääres või isegi lehmalaudas ringi uitamas, nautides klassikalist muusikat koos teiste muusikastiilide ja meeleoludega. Eelkõige saab ta koos oma heade sõpradega mängida muusikat, mis neile meeldib, ilma et peaks muretsema pingeliste proovide ajakava pärast. See on omamoodi muusikaline slow food, toimides vastureaktsioonina professionaalsete orkestrite kiirele tempole, mis

Pekka Kuusisto

eestikontsert.ee

Pekka Kuusisto

Tahaksin näha, et viiuldaja oleks eelarvamusteta muusik, kes ei karda uurida oma instrumendi omadusi kogu selle spektri ulatuses ega pelga oma pilli äärest orkestrit juhatada. halvimal juhul võib viia klassikalise muusika „konveierlindi“ tekkeni. „Mida rohkem kontserte annan, seda rohkem tunnen, et tahaksin aega, et süveneda detailidesse. Seda ei ole

APLAUS I KEVAD 2026

võimalik saavutada paaripäevase orkestriprooviga. On luksus, et saan sama teost nädal aega väiksema ansambliga proovida,“ ütleb Pekka ilmselge põnevusega. See ongi tema tulevikuplaan: ta soovib teha projekte, mille ettevalmistamine võtab aega mitu kuud ja mis kestavad siis näiteks pool aastat. Selline tegevus ei sobi orkestrimaailmaga ja Pekka teab seda väga hästi. „Muusikategemine on sõnadeta suhtlemine. Igaüks annab midagi teistele. Parimal juhul ei ole lõppeesmärk kontserdi andmine, vaid muusika mõistmine,“ ütleb ta.

21. SAJANDI VIIULDAJA PORTREE? „Kardan väga, et 21. sajandi viiuldaja peab olema hea välimusega, laitmatult riietatud ja eelistatavalt naissoost,“ ütleb Pekka naljatades. Ta kahtlustab, et klassikalise muusika maailma on tekkimas glamuurisaar, kus muusika on kerge ja välimus raske. Sellel saarel on Pekka Kuusisto taolised inimesed, kes naudivad rahvamuusika mängimist ja villaste sokkide kandmist, friigid. Aga ta ei muretse. „Publikule meeldib selline asi ja ma saan neist

Pekka Kuusisto

aru. Tahaksin näha, et viiuldaja oleks eelarvamusteta muusik, kes ei karda uurida oma instrumendi omadusi kogu selle spektri ulatuses ega pelga oma pilli äärest orkestrit juhatada. Ja ma ei ütle seda ainult selleks, et rohkem tööd saada!“ naeratab ta. Pekkal on viiuldajana mitu kaubamärki, millest üks erilisemaid on vibrato väga ökonoomne kasutamine. Ta ei ole puritaan, kuid tunnistab, et talle ei meeldi mängida nii, et vibrato on automaatselt „sisse lülitatud“, oluline on klaar ja selge kõla, mida võib siis vibratoga tuunida. Teda häirib ka asjaolu, et helisalvestused ja põhirepertuaari kontsertettekanded on ühtlustanud. „Salvestamise leiutamine hävitas suure osa muusika vahetust loomisest. Nüüd teavad kõik ülitäpselt, kuidas keegi, näiteks Jasha Heifetz, esitas omal ajal Sibeliuse viiulikontserti, ning paljud jäljendavad teda, ehk maneerlikkus on muutunud sageli olulisemaks kui teose partituur ise.“ Õnneks pole Pekka Kuusistol oma karjääri jooksul olnud suuri tagasilööke, kuigi on asju, mida ta kahetseb. „Mõned asjad oleks parem olnud tegemata jätta,“ ütleb ta. „Umbes 15 aastat tagasi olin televisioonis nunnarüüs, huule-

pulga ja võltsprillidega. Minu tegelase nimi oli Terttu. Saade läks eetrisse suurel reedel, viibisin samal ajal oma vanemate juures. Järgmisel hommikul polnud mu ema hommikusöögi ajal mitte just kõige paremas tujus…,“ muigab ta tagantjärele. Kui Helsingin Sanomate staarajakirjanik Vesa Sirén intervjueeris Pekka Kuusistot, tuli jutuks sotsiaalmeedia teema, eriti tõik, kus paljud muusikud kasutavad sotsiaalmeediat selleks, et n-ö pildil olla. Kui ajakirjanik vihjas, et see pole Pekka jaoks ilmselt kunagi probleemiks olnud, vastas ta sarkastiliselt: „Võib tunduda üllatav, aga mõnikord mõtlen ma ka teistele inimestele peale iseenda.“

PEKKA KUUSISTO JA NORRA KAMMERORKESTER L 18. aprill 19.00 Estonia kontserdisaal

eestikontsert.ee

Haapsalu Valgete Ööde 2.‒5. JUULI 2026

N 2.07

kell 20.00 Haapsalu linnuse hoov

N 2.07

kell 23.00 Haapsalu toomkirik

R 3.07

kell 18.00 Haapsalu Jaani kirik

R 3.07

kell 20.00 Haapsalu linnuse hoov

festival

Duo Ruut ja Rahvusmeeskoor Dirigent Mikk Üleoja

Ja ma kuulsin hääle... Ansambel Vox Clamantis Kunstiline juht Jaan-Eik Tulve

Erinys keelpillikvartett Estonian Voices Tallinna Kammerorkester Dirigent Kristiina Poska

R 3.07

kell 23.00 Haapsalu toomkirik

L 4.07

kell 18.00 Haapsalu toomkirik

L 4.07

kell 22.00 Haapsalu linnuse hoov

P 5.07

kell 12.00 Haapsalu kultuurikeskus

Pärt ja Rahmaninov Eesti Filharmoonia Kammerkoor Dirigent Tõnu Kaljuste

Mississipi kõlad The Southern Chorale (USA) Dirigent Gregory Fuller

Kirgastunud öö Hans Christian Aavik (viiul), Triinu Piirsalu (viiul) Liisa Randalu (vioola), Andres Kaljuste (vioola) Theodor Sink (tšello), Johannes Välja (tšello)

Lotte, Bruno ja pillide lugu Lotte Margaret Sarv, Ugala teater Bruno Alden Kirss, Ugala teater Äge Brass

haapsalufestival.ee

Beethoveni tšellosonaadid

APLAUS I KEVAD 2026

Beethoveni tšellosonaadid

Beettšelhlooveni sonaadid HEINOJA JA KITSE UNISTUSTE KAVA

Kolmel kontserdiõhtul Estonia kontserdisaalis ning Vanemuise ja Jõhvi kontserdimajas kõlavad Beethoveni kõik sonaadid meie noorte ja küpsete, rahvusvaheliselt tunnustatud muusikute esituses. Marcel Johannes Kits ja Sten Heinoja on esitusele tulevast kavast unistanud aastaid, ja nüüd, Eesti Kontserdi 85. sünnipäeval on sobiv hetk viia unistus ellu.

Tekst: ARDO VÄSTRIK I Fotod: SHUTTERSTOCK.COM, SILVER ÕUN, KAUPO KIKKAS

eestikontsert.ee

Beethoveni tšellosonaadid

rvestades Eesti rahvaarvu, on siit pärit tunnustatud muusikute – dirigentide, instrumentalistide, vokalistide ja heliloojate – rohkus maailmas märkimisväärne. Kipume seda fakti unustama ja nähes siin ainult väga väikest pilti, ei oska me seda tegelikult vääriliselt hinnata. Loomulikult on igal ajastul omad tähtsad tegijad, kuid millegipärast tundub, et just nüüd ja praegu on sellel teemal väga palju rääkida ning kirjutada. Ja on suurim heameel, kui on põhjust aina uuesti ja uuesti need edulood teemaks võtta.

NOORE INTERPREEDI KUJUNEMINE ARTISTIKS On mõnevõrra hämmastav, et olgugi on tšellist Marcel Johannes Kitse elu olnud juba alates 2014. aastast seoses ülikoolõpingute ajaga seotud Saksamaaga (Trossingeni Muusikaülikool, prof Francis Gouton; magistrikraad Berliini Kunstiülikool, prof Jens Peter Maintz), siis teab ja elab tema tegemistele siiralt kaasa ka kodumaine publik. Kahtlemata on selles oma 28

Aegade jooksul on saanud Beethoveni tšellosonaatidest klaveri-tšello repertuaari üks alustalasid. osa telekonkursi „Klassikatähed“ esimese hooaja võidus aastal 2013, mil vaatajad said jälgida põnevusega väga hästi mängiva noore interpreedi muundumist väga hästi mängivaks artistiks, teenides sellega publiku sooja poolehoiu. Ilmselt selle formaadi suurim pluss ongi noorte uskumatult kiire arengu sütitamine, seda oli võimalik jälgida ka käesoleval aastal. Oma osa on ka sellele järgnenud mitmed preemiad mainekatel rahvusvahelistel konkurssidel – esikohad Brahmsi-nimelisel konkursil Austrias (2016), Enescu-nimelisel konkursil Rumeenias (2018) ning loomulikult kõige ere-

APLAUS I KEVAD 2026

dam saavutus III koha näol interpreetide olümpiamängudeks nimetataval Kuninganna Elisabethi konkursil Belgias (2022). Muuseas, viimase konkursi laureaaditiitlit omab ka eelmise Aplausi kaanestaar sopran Aile Asszonyi. Nii konkursisaavutused kui ikkagi ka viljakas kontserttegevus kodumaal tõid kaasa tiitlid, nagu Eesti Interpreetide Liidu auhind aasta interpreet (2019) ning Eesti Rahvusringhäälingu aasta muusik (2023). Kõige viimase olulise saavutusena tasub esile tõsta, et Marcel alustas 2025. aasta novembris tööd Müncheni Filharmoonikute (Münchner Philharmoniker) tšellorühma kontsertmeistrina. Üsna samalaadne resümee artistina on ette näidata pianist Sten Heinojal. Olles omandanud cum laude bakalaureusekaardi Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias professor Ivari Ilja juhendamisel, päädisid õpingud Londonis Kuninglikus Muusikakolledžis (juhendajad professor Vanessa Latarche ja Sofya Gulyak) magistrikraadi ning artistidiplomiga. Sealjuures on Stenil ette näidata esikoht ning viis eripreemiat VIII Eesti pianistide konkursil (2014), võit telesaates „Klassikatähed“ (2016), aga ka peapreemia Kendall Taylori nimelisel Beethoveni konkursil Londonis (2018). Samal aastal valiti Heinoja osalema mainekale konkursile Honens 2018 New Yorgis, kus ta jõudis veerandfinaali. Koolide lõpetamise järel tegutses Heinoja vabakutselisena Londonis ning sai võimaluse esineda mitmel pool maailmas. Paraku segas pärituult pandeemia, millest ajendatuna asus pianist omandama doktorikraadi Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias, uurides Mart Saare modernistliku klaveriloomingu põhjal kõlaloomise võimalusi klaveril. Tänavu augustist elab Heinoja aga peamiselt Berliinis. Sellel hooajal on Sten Heinoja mängu solistina saanud kuulata 31. oktoobril, kui tema ja ERSO esituses, mida juhatas dirigent Adrien Perruchon, tuli ettekandele Edvard Griegi klaverikontsert. Sama orkestri ees mängis Marcel Johannes Kits viimati solistirolli 26. septembril Édouard Lalo tšellokontserdis, mida juhatas dirigent Yan Pascal Tortelier.

UNISTUSTE KAVA Eriliselt seob kahte interpreeti huvi kammermuusika vastu. Ühine musitseerimine sai tõsisemalt hoo sisse 2016. aastal ning möödunud kümne aasta jooksul on erinevates situatsioonides mitmekülgsete kavadega jõutud lisaks Eestile esineda Saksamaal, Hispaanias, aga näiteks

Beethoveni tšellosonaadid

Koosmäng ongi just see, mis muusikalises diskussioonis mõlemat inspireerib, olles kord nii aktiivne kuulaja kui ka osaleja ideede välja pakkumisel.

Sten Heinoja

eestikontsert.ee

Beethoveni tšellosonaadid

Marcel Johannes Kits

APLAUS I KEVAD 2026

Beethoveni tšellosonaadid ka Hiinas. Viimati astus duo üles Flagey kontserdimaja korraldatud Arvo Pärdi festivalil Belgias. See kõlab mõnevõrra banaalselt, kuid koosmäng ongi just see, mis muusikalises diskussioonis mõlemat inspireerib, olles kord nii aktiivne kuulaja kui ka osaleja ideede välja pakkumisel. Seekord pakuvad interpreedid kuulata kava, mis jääb paljudele mängijatele kättesaamatuks unistuseks nii sisuliselt-tehniliselt kui ka kestuselt – esitada ühe õhtu jooksul tervikuna kõik Ludwig van Beethoveni sonaadid tšellole ja klaverile. Muidugi võib siinkohal sedastada, et samavõrra vastupidavust nõudev, kuid siiski ka unustamatut elamust pakkuv on sündmus kuulajatele. Viimati toimus taoline õhtu Eestis 2020. aasta novembris, kui tõenäoliselt esimeste omamaiste interpreetidena sooritasid selle sangariteo Theodor Sink ja Kalle Randalu.

Beethoveni sonaatide tervikkava sündis Kitse ning Heinoja sõnul kooslusele üsna loomulikult, kuid oma roll oli selles kindlasti ka õnnelikul juhusel. Esiletõstetuna: aegade jooksul on saanud Beethoveni tšellosonaatidest klaveri-tšello repertuaari üks alustalasid. Pea igal endast lugupidaval artistil on nende salvestused olemas ning tuginemata küll statistikale, võib ainuüksi tunde põhjal väita, et Bachi tšellosoolode järel on need lood ühed salvestatumad teosed üleüldse. Loomulikult on teoste sellisesse staatusesse tõusmisel ka arusaadavad põhjendused. Erinevalt näiteks Beethoveni viiulisonaatidest, on tšellosonaadid kirjutatud väga erineval eluperioodil ning seetõttu esindavad stiililiselt väga eredalt helilooja tervet loomingukaart. Kuid ajalooliselt veel tähtsam on seik, et Beethoven oli üks varaseimatest tuntud

heliloojatest, kelle esimesed sonaadid on hea näide tšellopartii iseseisvumisest klaveri vasaku käe bassipartii puhtalt dubleerija rollist, luues sellega aluse tšello-klaveri duosonaadi žanrile. Siin võib segadust tekitada barokiajastul esinev tšellosonaat, mida oli selleks ajaks pea sajand juba viljeletud, kuid nende esituskoosseis nägi ette kolme inimest – lisaks soolohäälele (tšello) ka nummerdatud bass ehk basso continuo pluss mõni akordpill, näiteks klavessiin, lauto vms.

BEETHOVENI TŠELLOSONAADID NR 1 JA 2 Tšellosonaadid nr 1 F-duur ja nr 2 g-moll op. 5 on kirjutatud 1796. aastal Beethoveni ainukese kontserdireisi ajal Viinist Berliini, Preisi kuninga Friedrich Wilhelm II õukonda. Kuningas oli tõeline muusikaaustaja – ta oli näiteks Boccherini ja Mozarti toetaja ning tema õukonnaorkester oli kuulus üle Euroopa. Olles ise amatöörtšellist, on see olnud aluseks arvamusele, miks tšellopartii on veidi tagasihoidlikum. Ärgem unustagem tõsiasja, et helilooja oli ise silmapaistev pianist, kes soovis kuningale muljet avaldada. Samas on leidnud tõestust, et sonaatides kasutatavad tehnilised võtted on väga kaasaegsed ning uuenduslikud. Preisi õukonnas töötasid samal ajal Euroopa ühed tunnustatumad tšellovirtuoosid, vennad Jean-Pierre ja Jean-Louis Duport. Vanem vend Jean-Pierre, kes õpetas kuningale tšellomängu, oli ka õukonna kapellmeister. Noorem vend Jean-Louis oli õukonnaorkestri tšellorühma kontsertmeister ning solist. Beethoveni dokumentide hulgast on leitud noodipabereid, millel tutvustatakse tšello võimalusi ning tõenäoliselt pärinevad need ideed just nooremalt – JeanLouisilt, kelle kümmekond aastat hiljem ilmunud essee tšellomängu tehnikast sisaldab ka peaaegu identseid passaaže Beethoveni sonaatides leiduvatega. Ning väga suure tõenäosusega oli just tema koos heliloojaga sonaatide esmaesitaja Preisi õukonnas.

BEETHOVENI TŠELLOSONAAT NR 3 1807–1808 valminud tšellosonaat nr 3 A-duur op. 69 kuulub helilooja keskmisesse, nn heroilisesse loomeperioodi ning tema mustandivihikute järgi saab teada, et sonaadiga samal ajal on olnud töös nii viies ja kuues sümfoonia kui ka viiulikontsert. Sonaadi käsikirjade ja visandite paranduste järgi võib oletada, et

eestikontsert.ee

Beethoveni tšellosonaadid

Marcel Johannes Kits

teose kirjutamine ei kulgenud autorile ilmselt lihtsalt, kuid seda enam imetlusväärne on jälgida, kuidas sealt „mustuse“ rägastikust leiab helilooja tee, mis on ainuõige. Muusikalised teemad on esindatud kahel pillil võrdselt, hääled lähevad kord teineteise alla, kord täiesti teineteisest eemale, samas jäämata kordagi teise varju. Sellest sonaadist ongi saanud niiöelda etalon kõigile järgmise sajandi jooksul kirjutatud tšello-klaveri duosonaatidele, kus pillid esitavad muusikalist materjali võrdsetel alustel. Nagu esimeste sonaatide puhul, tuleb rõhutada, et helilooja ümbruskonnas viibisid ajastu silmapaistvamad tšellistid. Beethoveni toetaja vürsti Lobkowitzi orkestris Viinis mängisid kaks andekat tšellisti, isa ja poeg, Anton ja Nikolaus Kraft. Beethoven hindas kõrgelt nende oskusi, sest just esimest mängu silmas pida-

APLAUS I KEVAD 2026

des on kirjutud kolmikkontsert op. 56 tšellopartii. Kolmanda sonaadi esiettekande au aga jäi poeg Nikolausele, kes mängis 5. märtsil 1809. aastal toimunud esiettekandel koos Beethoveni õpilase paruness Dorothea von Ertmanniga.

BEETHOVENI TŠELLOSONAADID NR 4 JA 5 Viimased kaks tšellosonaati nr 4 C-duur ja nr 5 D-duur op. 102 on kirjutatud 1815. aastal ning on Beethoveni nn hilise loomeperioodi esimesed teosed. See tähendab, et helilooja kasutas juba samu väljakujunenud loominguprintsiipe hulga vabamalt, olles julgem eksperimenteerija nii harmoonilistes järgnevustes kui ka vormikäsitluses. Ka need sonaadid on sündinud seoses

Beethoveni tšellosonaadid

Sten Heinoja

tšellistiga: Joseph Linke tegutses aastaid Viinis toonase Vene saadiku krahv Razumovsky toetusel musitseeriva Ignaz Schuppanzighi kvarteti liikmena. Kvartett nimelt mängis olulist rolli mitmete Beethoveni keelpillikvartettide saamisloos. Sonaatide loomisajaks oli Linkest saanud Beethoveni toetaja krahvinna Marie von Erdődy juures muusikaõpetaja. On teada, et 1815. aastal suvitasid Erdődyd koos Linkega Jedlesees (nüüdseks Viini osa), kus neid külastas ka helilooja ning tõenäoliselt toimuski teoste esiettekanne väiksemas ringis seal. Beethoveni sonaatide tervikkava sündis Kitse ning Heinoja sõnul kooslusele üsna loomulikult, kuid oma roll oli selles kindlasti ka õnnelikul juhusel. Juba 2017. aastast alates oldi erinevaid Beethoveni tšellosonaate kontsertidel esitatud, kuid kõike viit mitte. Samas, mis oleks

väärikam kingitus ühele kontserdiorganisatsioonile, kui et Eesti esindussaalis saaks kõlada sünnipäeval just taolisest ideest kantud õhtu. Ja loomulikult on see kingitus meile kõigile.

BEETHOVENI TŠELLOSONAADID R 30. jaanuar 19.00 Vanemuise kontserdimaja K 4. veebruar 19.00 Estonia kontserdisaal N 5. veebruar 19.00 Jõhvi kontserdimaja

eestikontsert.ee

Selver armastab maitsvat kodumaist toitu ja suurepärast muusikat.

Rémy Martin

Baptiste Loiseau ja Pierrette Trichet

APLAUS I KEVAD 2026

Rémy Martin

Kol m sada aast a t meelelisi naudinguid

Fine Champagne Cognaci kvaliteedimärgina tuntud Rémy Martini konjak sündis kolmsada aastat tagasi – ning sünnib igal sügisel uuesti – peaasjalikult viinapuu väätidega kaetud põldudel. Just sealt algab kvaliteetse konjaki aeganõudev teekond meelelisteks naudinguteks. Just kogemused, õiged viinamarjad ja aeg on need, millest sünnib maailma parim konjak. Tekst: MARTIN HANSON I Fotod: RÉMY MARTIN ARHIIV

eestikontsert.ee

Rémy Martin

Rémy Martini mõisahooone

onjakile nime andnud meister Rémy Martin sündis 1695. aastal Edela-Prantsusmaal Rouillaci külas, kus alustas verinoorena tööd isa veinipõldudel. Kiiresti mõistis noor Rémy põldude väärtust ja sai isalt kaasa hilisemaks eluks väärtusliku teadmise: erinevalt vaid kaubandusele keskendunud marjatootjatest uskus vanem Martin viinamarjade kvaliteeti, piirates tugevalt mahte, mis tagas aga kõrgendatud maitsed nii veinis kui hiljem ka müügiartikliks olnud eaux-de-vie’s (konjaki destillaaadis). Raudse kindlusega, kuid ilma ühegi fanfaarihelita asutas 29-aastane Rémy 1724. aastal oma konjakimaja, mida ta pidevalt aastate jooksul laiendades. Noore konjakimeistri eduloogika oli lihtne: müüa tuleb siis, kui nõudlus on suur ja hind kõrge. Kui õiglast hinda oma toote eest

APLAUS I KEVAD 2026

ei saa, tuleb seda keldrites säilitada, arendada ja oodata turustamiseks õiget hetke. Uudne lähenemine tekitas konjakimajale majanduslikud võimalused osta juurde põlde, laiendada tootmist. Kui vana sire Rémy Martin 79-aastasena suri, oli tegemist äärmiselt olulise mängijaga terves konjakimaailmas. Tema elutöö võttis üle sama konjakivalmistamise käekirjaga ja nimega pojapoeg.

MAAILMAVALLUTUSLIK KONJAKIHING Järgneva paarisaja aasta jooksul laveeris Rémy Martini konjakimaja läbi turbulentsete aegade, mille hulka kuulus nii Prantsuse revolutsioon, esimene vabariik, mitmed majanduskrahhid, sõjad, kolooniast toodud viinavääte armutult laastanud phylloxera täid, pankroti-

Rémy Martin hõng, kroonimised ja hukkamised. Rouillaci konjakimeistrid elasid aga justkui omas mullis, hooldades oma viinavääte, hoides destillaatoreid ööd ja päevad töös, paindudes pisut riigis puhuvate poliittuultega kaasas, ning seda kõike selleks, et äriga jätkata.

Kui õiglast hinda oma toote eest ei saa, tuleb seda keldrites säilitada, arendada ja oodata turustamiseks õiget hetke. Väga oluline muutus konjakimaja elus toimus 1841. aastal, kui pärijana meistriks tõusnud Paul-Émile Rémy Martin hakkas vaadimüügi asemel oma konjakit ka pudelitesse villima. Konservatiivsus pole kunagi olnud Rémy Martini kaubamärgi osa, pigem on selleks innovaatilisus ja õige nina sellele, mida turg nõuab. Kuna konjak oli pudelisse villitud, leidis neljas Rémy Martin, et vaja oleks ka märgist, mis tutvustaks unikaalset konjakit kogu maailmas. Mõeldes tagasi oma kooliajale

Rémy Martin 1781–1841

Paul-Emile Rémy Martin 1810–1875

Paul-Emile Rémy Martin 1853–1924

eestikontsert.ee

Rémy Martin

Grande Champagne’i viinamarjapõld

André Renaud

APLAUS I KEVAD 2026

ja pikkadele õhtutele antiikmütoloogia seltsis, meenus mehele, et tema lemmikuks olid olnud veinijumala Bacchuse kaaslased kentaurid: neil on kabjad kindlalt maas, pea aga pilvedes. Nii saigi konjakimaja ilmestama kuulsaim kentaur Chiron, kelle esiisa oli ei keegi muu kui Aeg ise. Mis võiks olla veel parem sümbol millelegi, mida vaid aeg suudab luua. 1925. aastal sai kuulsa konjakimaja omanikuks André Renaud, kes viis nii viinamarjakasvataja kui ka konjakimeistrina Remy Martini uuele tasemele. Maailma mindi 1927. aastal vallutama pudelisse saanud konjakiga VSOP Fine Champagne. Tänaseks on sellest arendatud eaux-de-vie’st saanud maailma üks kuulsamaid ja nõutumaid konjakeid absoluutse tipu Louis XIII konjaki kõrval. Algas Rémy Martini nime tähelend maailmas. Renaud uskus konjakimaja tugevusse ja

Rémy Martin

Rémy Martini veinikelder

tüüris seda keerulistest aegadest läbi, mööda neist, kes teda pidevalt hulluks või rumalaks pidasid. Nii jõudsid Rémy Martini konjakid järgmise 80 aastaga teha mitmeid tiire ümber maailma, jõuda nii televisiooni, filmidesse kui ka popkultuuri, olles ühtaegu elegantne ja maalähedane.

MURRANGULINE 1738. AASTA 18. sajandi kolmekümnendateks aastateks oli Rémy Martin saavutanud ühiskondliku staatuse, millest oli keeruline mööda vaadata. Keskikka jõudnud konjakimeister omas tolleks ajaks kahte maatükki Lignères’is ja La Gaschère’is, mis andis talle juba märkimisväärse mõjuvõimu. Nii andiski Prantsuse kuningas 1738. aastal konjakimajale unikaalse Accord Royal’i, millega lubati eirata mõni aasta varem

eestikontsert.ee

Rémy Martin

Louis XIII konjaki Baccarat kristallist pudeli käsitsi valmistamine

vastu võetud dekreeti (keelata ületootmisohu tõttu marjakasvatuse levikut) ja istutada viinamarju veel kahele väärikale lähikonna põllule. Nii kasvatas Rémy Martin veelgi konjakimaja tootmist, suurust ning joogi kvaliteeti. Mäletamaks seda märkimisväärset tunnustust, loodi konjak Rémy Martin Accord Royale 1738, mis valmib 65% ulatuses Grande Champagne’i ja 35% ulatuses Petite Champagne’i viinamarjadest. Konjakisegu koosneb tervelt 240 erinevast konjakidestillaadist, mille vanus varieerub 4 kuni 20 aastani. Rémy Martin Accord Royal 1738 konjak on maitselt erakordselt mahe ja aromaatne: tunda on nii tumeda šokolaadi, suhkrustatud apelsini, kaneeli kui ka ingveri maitset, mille taustal kumab kerget tamme. See on väärikas tähis konjakimaja ajaloos. Oluline aasta oli ka 1874, mil Paul-Emile Rémy Martin segas kokku oma parimad Grande Champagne’i destillaadid, villides need ornamentidega pudelisse. Sündinud oli maailma üks erilisemaid konjakeid, mida täna tunneme Louis XIII de Rémy Martin nime all. Tähelepanuväärne konjak segatakse kokku kuni 1200 erinevast eaux-de-vie’st, et saavutada soovitud maitse ja aroom. Destillaatide vanu-

Pudelid aastast 1880

eestikontsert.ee

Rémy Martin

Rémy Martini keldrid

sed varieeruvad 40 kuni 100 aastani, konjak laagerdub üle saja aasta vanustes vaatides ja valmimine toimub kolme põlvkonna konjakimeistrite hoole all. Konjak villitakse käsitsi valmistatud ja nummerdatud Baccarat’ kristallkarahvini, millel on omakorda 24-karaadisest kullast kaelus. Intensiivses aroomis on vihjed portveinile, Limousini tammele ja sigarikarbile, nartsissidele ja jasmiinile. Maitse aga täidlaselt küps ja rikkalik, nüansiga vürtsidele ja muskaatpähklitele.

TIPPKONJAKEID HOITAKSE VAADIS KA SADA AASTAT Ainult kahel kangetele alkohoolsetele jookidele spetsialiseerunud Prantsusmaa piirkonnal on oma ametlik piirkondlik kvaliteediliigitus AOC (Appelation d´Origine Contrólée). Cognac sai oma tähise 1905. aastal, teine tähise omanik on Bordeaux’st lõuna pool asuv Armagnaci piirkond. 1938. aasta Prantsusmaa konjakiseadus tunnustab ametlikult Cognaci piirkonna kordumatuid omadusi, mille tulemusena on võimalik valmistada ainulaadse kvaliteediga

APLAUS I KEVAD 2026

jooke. Kaks põhilist piirkonda parimate konjakite valmistamisel on aga Cognacis asuvad Grande Champagne (millel on ka tippu tähistav märge – Premier Cru du Cognac) ja Petite Champagne. Nende segu kannab nimetust Fine Champagne Cognac.

Vanimad konjakid, mida valmis jookide segamisel kasutatakse, on saja aasta vanused ja vanemadki. Nendele kahele Cognaci piirkonnale on väga omane maa kriidine pinnas. Poorne kriidine pinnas pakub viinapuudele täiuslikku veevarustust ning valge kriidine pinnas peegeldab

Rémy Martin tagasi päikesevalgust, mis loob viinapuudele optimaalse mikrokliima marjade parimaks küpsemiseks. Nendest viinamarjadest valmivadki rikkalikud viinamarjaveinid ning neist destilleeritakse omakorda parimad eaux-devie’d. Vanimad konjakid, mida valmis jookide segamisel kasutatakse, on saja aasta vanused ja vanemadki. Rémy Martin on tänaseks suurim Fine Champagne Cognaci tootja. Ainult umbes 17% kogu konjakitoodangust, mis tarnitakse Cognaci maakonnast, kannab nimetust Fine Champagne Cognac. 80% kogu Cognaci maakonna Fine Champagne’i konjakist kannab aga omakorda Rémy Martini silti.

KONJAKIMAAILMA UUED TUULED Möödunud kolmsada aastat on muutnud mitte ainult inimesi ja trende, vaid ka keskkonda, kliimat ning tarbijate valikuvõimalusi. Nii otsib kuulus Cognac, kuidas ja kuhu edasi liikuda. Rémy Martini uus suund on täiesti uues stiilis konjak – tercet. Nende muutuste tuules on hakatud kaotama konjakimaailmas 45

Rémy Martini vaadid 1960

eestikontsert.ee

Rémy Martin aastakümneid teed rajanud tähiseid, otsima lihtsamini joodava konjaki retsepti ja murdma tavasid, millal ja kuidas konjakit tarbida. Nii on konjakipudelilt kadunud näiteks joogi vanust markeerivad tähised (nagu XO või vintage’i aastakäik), mis võib joogikultuuri maailmaga vähem kursis olevad huvilised segadusse ajada.

Uue konjaki maitse ja aroom tugineb kolmel sambal: värskus, puuviljasus ja pikk järelmaitse.

Terceti (ek kolmikvärsi) ehk nii öelda uue põlvkonna konjaki loomiseks said kokku kuulus veinimeister Francis Nadeau, meisterdestilleerija Jean-Marie Bernard ja konjakimeister Baptiste Loiseau. Kõik sai alguse siis, kui Loiseau liitus Rémy Martini majaga 2007. aastal ning avastas mitmeid eaux-de-vie’sid, mis olid puhtad ja väljendusrikkalt puuviljased. Ta jagas oma avastusi Bernard’i ja Nadeau’ga, et

nad saaksid üheskoos luua konjaki, mis erineb tonaalsuse poolest veidi klassikalistest Rémy Martini konjakitest. Projekt ja uue konjakinarratiivi loomine kestis kümme aastat. See viidi läbi vaid mõne valitud Prantsuse tammevaadiga, millest igaüks mahutas 350 liitrit valmis nektarit. Vaadid pandi kõrvale 2009. aasta saagist saadud eauxde-vie ehk eluvee jaoks. Erinevalt paljudest suurematest konjakimajadest destilleerib Rémy Martin oma konjakeid endiselt koos setetega (lees) väikestes vaskkateldes. Seteteks on siin kontekstis surnud pärmirakud, mis laagerdudes purunevad ja annavad joogile röstiseid, pähkliseid ning kreemiseid noote.

KONJAK KUI INTERMEZZO Uue konjaki maitse ja aroom tugineb kolmel sambal: värskus, puuviljasus ja pikk järelmaitse. Neist kolmest põhiolemusest tingituna on ümber mõtestatud ka näiteks see, kuidas ja millest konjakit juua. Terceti serveeritakse Burgundia valge veini klaasist, et anda veelgi jõulisemalt edasi joogi aromaatset lopsakust. Lisaks lubab suurem klaas lisada konjakile jääkuubiku, et jahutatuna sellele värskust anda. Kõik täpselt vastupidiselt sellele, mida õpetati sommeljeedele kümme aastat tagasi. Millega terceti nautida? Puuviljase maitsega konjakit soovitatakse nautida... puuviljadega – ananassi, aprikoosi või mangoga. Eriti vastuoluline on soovitus serveerida konjaki kõrvale puuvilju sorbetina. Täiesti radikaalne kursimuutus on ka see, et konjakit ei pakuta enam vaid õhtu lõpetuseks. Konjak on uuel ajastul intermezzo ehk paletti puhastav vahekäik. Uued ajad, uued kombed!

KOKKU KÕLAVAD KONJAKIPOKAALID Mis nooti „mängivad” sillerdava ja õilsa joogiga täidetud kokkukõlavad konjakipokaalid? Vaevalt et paljud sellele helile on mõelnud. Kuid Rémy Martini konjakimajas jäi hoolikatele kuuljatele kõrva üks väga eriline toon, mis levis ruumis pärast Louis XIII De Rémy Martiniga saluteerimist. Selgus, et tegemist on pooltooni ehk sol-dieesiga, mis inspireeris pianisti ja heliloojat Yaron Hermani kirjutama sellest ühe-noodi-sümfoonia. Konjakimaja tellimusel asus helilooja uurima ühes helis või noodis peituvat sügavust ja komplekssust, mis on äärmiselt

APLAUS I KEVAD 2026

Rémy Martin

Grande Champagne viinamarjapõld

sarnane ühe tilga Louis XIII konjakiga, mis samuti koosneb aroomide ja maitsete tõelisest mitmekesisusest. Tulemusena sündis „Ühe noodi prelüüd“ (One Note Prelude). „Kirjutatud sümfoonial on kompleksne lihtsus. Tegemist on vaid ühe noodiga, millel on aga mitmeid dimensioone – ja mitmeid avaldumisi. Idee, et üks noot, sarnaselt ühe tilga

Louis XIII konjakiga, suudab ajas areneda ja end avada, oli miski, mis mind jäägitult võlus,“ mainib Herman. Sümfoonia muudab eriliseks ka fakt, et samal ajal kui klaver, tšello, vioola ja kaks viiulit esitavad sol-dieesi kogu selle rütmilisuses ja kõikides oktavites, kõlistavad robotkäed nende keskel klaase: ikka selleks, et saavutada perfektne kõla.

eestikontsert.ee

LASTEMUUSIKAL

Saabastega kass Pärnu Linnaorkester • Tütarlastekoor Ellerhein (Kullo) Dirigent Henri Christofer Aavik Muusika Raimo Kangro • Libreto Leelo Tungal Lavastajad Ain Anger • Oksana Tralla-Anger

T 7. APRILL 12.00 Pärnu kontserdimaja K 8. APRILL 12.00 Vanemuise kontserdimaja N 9. APRILL 12.00 Estonia kontserdisaal R 10. APRILL 12.00 Jõhvi kontserdimaja

Sündinud Jõhvis

Elina Pähklimägi

APLAUS I KEVAD 2026

Sündinud Jõhvis

Lavastaja Elina Pähklimägi: LUGU AUGUST VON KOTZEBUEST TOOB ESILE KÜSIMUSE, KAS MIND MÄLETATAKSE KA SIIS, KUI MIND ENAM EI OLE …

Jõhvi teatriresidentuur „Sündinud Jõhvis“ on esimene pääsuke Eesti Kontserdi ning Jõhvi vallavalitsuse koostööprojektis, kus lavastaja Elina Pähklimägi, dramaturg Katariina Libe, näitlejad Triinu Meriste, Jaune Kimmel, Janek Joost, Markus Truup, lavakujunduse ja kostüümide konsultant Iir Hermeliin ja muusika autor Tobias Tammearu loovad kolme kuu jooksul Jõhvi residentuuris lavateose, mille inspiratsiooniallikaks on üks linnaga väga tihedalt seotud ajalooline isik – August von Kotzebue. Tekst: MARIA LEIS I Fotod: ANNIKA METSLA, IMBI MÄLK, KRETEL EILASTE, ERAKOGU

eestikontsert.ee

Sündinud Jõhvis

„L

avastuse dramaturg on Katariina Libe, kellega läksin pisut varem Jõhvi kohale, et kuulata, kes on need inimesed või mis on need lood, mis Jõhvi inimesi võiksid puudutada või neis äratundmist tekitada,“ kirjeldab Elina Pähklimägi lavastuse idee sündi. Kohalikega rääkides ja neid kuulates said lavastaja ja dramaturg teada, et Jõhviga on seotud väga palju huvitavaid inimesi: sportlasi, kirjanikke, teatri- ja kultuuritegelasi ning päevavalgele tulid inimestega koos ka mitmed huvitavad ajaloosündmused.

Elina ütleb, et talle meeldivad lood päris inimestest ning see, mida me võime leida meie esivanemate minevikust, on väga magus. „Esile kerkis üks persoon, kelle lugu kuulates tekkis niisugune tunne, et sellest mehest teeks Netflixi seriaali – temas peitub palju. See mees on väga värvika elukäiguga ja inspireeriv August von Kotzebue,“ avaldab Elina Pähklimägi. Lisaks sai lavastusmeeskond ajaloolist sisendit Jõhvi vallavolikogu esimehelt Vallo Reimaalt, kes on hariduselt ajaloolane ning teadis lisada Kotzebue seiklustesse Eestimaa pinnal olulisi detaile.

JÕHVI JÕUDMINE Elina Pähklimägi on Rakverest pärit näitleja ja lavastaja, kes möönab, et Jõhvi ei ole temast emotsionaalses mõttes sugugi kaugel. Tuli välja, et trupis kaasa tegeva Markus Truubi juured võivad olla sealtkandist ning Jaune Kimmelgi on mänginud pikalt Rakvere teatris. „See on ikkagi päris huvitav tööformaat ja oleks väga super, kui oleksime saanud kõik need kolm kuud Jõhvis kohapeal proove teha, kuid kahjuks on elul omad plaanid ning igaühel etendused ka

APLAUS I KEVAD 2026

teistes linnades,“ mõtiskleb Elina Pähklimägi ning lisab, et niimoodi Jõhvis üheskoos proove teha on päris suur katsumus. Kuigi tehtav. Elina märgib, et Jõhvi on teiste seal kandis asuvate linnadega võrreldes eestikeelsem ja üllatuslik oli ka linna kaunis loodus. „Avastasime linnas põnevaid kohti, ilusaid parke, kohtusime inimestega, kes on väga soojad ja meeldivad ning avatud,“ kirjeldab Elina oma emotsioone ning lisab, et tal ei ole Jõhvis olles tunnet, et ta on Tallinnast nüüd kusagil eriti kaugel. „Minu kodulinna Rakverega on Jõhvi vägagi sarnane,“ märgib ta. Teatriresidentuur toob kaasa suhtluse kohaliku kogukonnaga, mida Elina peab omaette väärtuseks ja võimaluseks Jõhvi veel midagi olulist lisaks lavastusele maha jätta. „Lavastuses teevad paaris stseenis kaasa ka mõned Jõhvi noormehed. Selleks kohtume noorte teatritruppidega, teeme töötubasid ja erialalisi kokkusaamisi. See on väga tore, et inimesed on valmis oma mugavustsoonist välja tulema ja teatriprojekti oma panuse andma,“ arutleb Elina.

KUIDAS MEID MÄLETATAKSE? Elina avaldab, et lavastus räägib August von Kotzebuest. Mida me temast teame? Tallinnas on Kotzebue tänav ja …. see on ka kõik. See on väga huvitav, et me ei tea neid inimesi või unustame nad, kes on Eesti ajaloos kuidagi figureerinud ja oma tegevusega meie kultuuriruumi väga palju andnud. Kotzebue oli sakslane, aga ta elas ja tegutses väga suure osa oma eluajast Eestis. „Mida tahan selle lavastusega öelda? Me ei pea vaatama ainult muu maailma poole, et leida neid, kelle üle olla uhke, sest ka meil endal on neid, kes on olnud kuidagi Eestiga seotud ja keda mäletada või kelle päritolu teada, ajaloos väga palju,“ märgib Elina ja lisab, et Kotzebue puhul näiteks on teatavad nüansid, mis on eeskätt eestlastele selgelt äratuntavad. „Lavastuse põhiküsimus on, kas mind mäletatakse siis, kui mind enam ei ole.“ See, kuidas me oleme üldse oma elu elanud, kõnetab inimest ning see küsimus ka Kotzebued lavastuses vaevab. „Hingedepäeval paneme lahkunute mälestuseks küünla põlema ja mälestame neid nii. LadinaAmeerika kultuuriruumis näiteks peetakse samuti surnuid meeles ja võetakse seda püha selliselt, et seni kuni me oma esivanemaid mäletame, niikaua on nad meie sees elus,“ toob Elina näite ja küsib, kes see Kotzebue siis selline oli ja miks on oluline teda mäletada. Ta oli üks rikka

Sündinud Jõhvis

Jaune Kimmel, Triinu Meriste, Elina Pähklimägi, Janek Joost ja Markus Truup.

elukäiguga mees, kelle elu on väga põnev vaataja ette mäletamiseks tuua.

MÄLETAGEM JA MÕTESTAGEM Elina ütleb, et talle meeldivad lood päris inimestest ning see, mida me võime leida meie esivanemate minevikust, on väga magus. „See on oluline, et lood ei jääks ainult kirjanduslikeks lugudeks, vaid et neile lugudele antakse hääl, mille kaudu saad sa veelgi rohkem sellest maailmast ja inimestest, kes meie ümber on, teada.“ Kotzebuega seonduvalt räägitakse väga palju Goethest, Beethovenist, Napoleonist, Paul Esimesest, Viini kongressist – need on märk-

sõnad, mille abil saame panna selle inimese mingisse kultuuripilti. Ludwig van Beethoven kirjutas muusika August von Kotzebue näidendile „Kuningas Stefan“. Näidend oli kirjutatud tellimustööna Ungari Pesti kuningliku linnateatri sissepühitsemise pidu-näitemänguks. Beethooven palus Kotzebued, et ta kirjutaks libreto helilooja tõsisele, igavikuliste teemadega ooperile, aga Kotzebue keeldus, põhjendades seda ajanappusega. „Kotzebue oli tohutu hasartmängur, tal oli kolm naist, 18 last, tema materjali mängiti Euroopas, aga ka Indoneesias ja Ameerikas mingil hetkel rohkem kui Shakespeare’i, ta reisis väga palju, ta oli kõrgelt haritud ja väga laia silmaringiga mees,“ kirjeldab Elina. Iga tähe

eestikontsert.ee

Sündinud Jõhvis

APLAUS I KEVAD 2026

Janek Joost

Triinu Meriste

Markus Truup

Jaune Kimmel

Sündinud Jõhvis sära aga lõpuks kustub, kahjuks ka tema oma. Kotzebue mõrvati 1819. aastal Saksamaal kui Venemaa salakuulaja. „Jõudsime selle lavastuseni läbi pika teekonna mööda Kotzebue põnevat elulugu, mis andis meile igal sammul juurde teadmist, et sellest mehest me lavastuse teeme,“ kirjeldab Elina ning küsib, milliseid huvitavaid inimesi on meie ümber veel elanud. Muide, tänu Kotzebuele sööme Eestis kartulit. „Palusin meie dramaturgil Katariina Libel kirjutada lavastusse ühe stseeni juurde, sest see, kuidas Kotzebue meelitas eestlased kartulit sööma, oli kohutavalt naljakas,“ lõpetab Elina Pähklimägi. Ta lisab, et lavastus sünnib küll Jõhvis, kuid loodetavasti jääb Kotzebue selle lavastuse kaudu väga paljude eestlaste mällu kirkamalt kui vaid tänav Kalamajas, Tallinnas.

AUGUST FRIEDRICH FERDINAND VON KOTZEBUE (1761–1819) oli saksa näitekirjanik, prosaist, publitsist, Tallinna regulaarse teatritegevuse ja saksa teatri rajaja ning riigiametnik. Ta õppis esmalt Saksamaal Weimari gümnaasiumis, seejärel aastatel 1777–80 Jena ja Duisburgi ülikoolis õigusteadust. Kotzebue tegi katsetusi draamakirjanduse alal, rajas üliõpilaste-asjaarmastajate teatri ja 1779. aastal kirjandusklubi Jenas. Ta kutsuti 1781. aastal riigiametisse Peterburi, kus tegutses aktiivselt ka saksa õukonnateatris. Kotzebue nimetati 1783. aastal Tallinna ülemkohtu assessoriks ja kaks aastat hiljem Eestimaa kubermangumagistraadi presidendiks. Ta osales 1784. aastal Tallinna Saksa Asjaarmastajate Teatri (Revaler Liebhaber-Theater) asutamises, mis avati tema komöödiaga „Igal narril oma müts“. Kotzebue oli 1791. aastani teatri dramaturg, näitleja ja juht. Tallinna kutseline teater rajati 1809. aastal ning Kotzebue oli 1812.–13. aastal ka selle juht. 1795–97 elas ta Friedenthali mõisas Jõhvi lähedal, kus kirjutas näidendeid. Aastatel 1798–1800 oli ta taas eemal ning juhtis õueteatreid Viinis ning Saksmaal Weimaris ja Jenas, aastatel 1800–07 tegutses ta Peterburis poliitikuna ja oli Peterburi Saksa õukonnateatri direktor. Kotzebue vahistati 1800. aastal ja saadeti poliitiliselt kahtlase isikuna Siberisse. Paari kuu möödudes sai ta keiser Paul I-lt armu. Mees elas 1807–1813 oma Vardi (Nissi kihelkond) mõisas, kuhu rajas koduteatri ja tegeles põllumajandusega. Ta osales Napoleoni-vastases poliitilises tegevuses, andis välja Napoleoni-

vastaseid ajakirju Die Biene ja Die Grille. 1814. aastal nimetati ta Venemaa peakonsuliks Preisimaal Königsbergis, ühtlasi töötas ta sealse kohaliku teatri kunstilise juhina. Kotzebue oli keiser Aleksander I usaldusisik, ta värvati 1816. aastal Vene keisririigi ja püha alliansi palgaliseks agendiks. 1817 edutati ta Peterburis Venemaa välisministeeriumi riiginõunikuks ja saadeti Venemaa keisri isikliku referendina Saksamaale Weimarisse, kus asutas nädalalehe Das Litterarische Wochenblatt. 1919. aastal asus ta elama Saksamaale Mannheimi, kus ta mõrvati kui Venemaa salakuulaja.

See on oluline, et lood ei jääks ainult kirjanduslikeks lugudeks, vaid et neile lugudele antakse hääl, mille kaudu saad sa veelgi rohkem sellest maailmast ja inimestest, kes meie ümber on, teada. Kirjanduslikku tegevust alustas Kotzebue 16-aastaselt Christoph Martin Wielandi ajakirjas Der Teutsche Merkur. Ta kirjutas üle 200 näidendi, arvukalt luuletusi, romaane, reisikirju, mälestusi jm. Tõi 1789. aastal näidendiga „Isalik ootus“ esimest korda lavale eestikeelse dialoogi ning Eesti olustiku. 1805. aastal lmus Riias trükist komöödia „Der Trunkenbold“, mille mugandas eestikeelseks jandiks „Permi Jago unnenäggo“, mida mängis 1924. aastal Pärnus esimene kutseline eestlasest näitleja Peter Andreas Johann Steinsberg. Kotzebue komöödiaid on eestindanud Johann Voldemar Jannsen, August Kitzberg, Ludvig Menning jt.

eestikontsert.ee

DRA A M A KA H ES VAAT U S ES

AUGUST VON KOTZEBUE VIIMANE VAATUS

LIBE • PÄHKLIMÄGI • TAMMEARU • TRUUP • KIMMEL • JOOST • MERISTE

T 20. JAANUAR 19.00 Jõhvi kontserdimaja R 23. JAANUAR 19.00 Pärnu kontserdimaja R 13. MÄRTS 19.00 Jõhvi kontserdimaja L 14. MÄRTS 19.00 Südalinna teater K 18. MÄRTS 19.00 Vanemuise kontserdimaja

UUS VEHO TALLINN MERCEDES-BENZ SÕIDUAUTODE MÜÜGI- JA TEENINDUSKESKUS Nüüd avatud aadressil Läike tee 44, Rae vald, Harjumaa.

Vaata kõiki käimasolevaid Mercedes-Benzi eripakkumisi

Jõhvi tantsufestival

Tantsukultuuri korraldaja Raido Bergstein:

TANTS VÕIB KÕNETADA INIMEST KA SIIS, KUI TAL PUUDUB IGASUGUNE KOGEMUS TANTSU JÄLGIMISEKS Järgmise aasta kevadel, 23.–26. aprillini toimub Jõhvi kontserdimajas tantsufestival, mille programmi on kokku pannud tantsukultuuri korraldaja Raido Bergstein. Tema soov on kõnetada ka seda publikut, kes tantsuga igapäevaselt kokku ei puutu. Tekst: MARIA LEIS I Fotod: RAUL MEE, ZOE MANDERS

APLAUS I KEVAD 2026

Jõhvi tantsufestival

Raido Bergstein

eestikontsert.ee

Jõhvi tantsufestival Hetk Suurbritannia tantsukompanii Lost Dog Dance'i lavastusest.

60 Raido, oled terve oma teadliku elu tegelenud tantsimisega. Palun kirjelda, kui olulist rolli mängib tants sinu elus?

Olen tantsuga tegelenud 1999. aastast nii vabakutselise tantsija, produtsendi kui ka tantsuõpetajana. Olen asutanud tantsuteatri, olnud Sõltumatu Tantsu Lava loomise juures, töötanud tantsijana nii Eestis kui ka mujal. Üksteist aastat olen olnud ka Eesti Tantsukunsti ja Tantsuhariduse Liidu juhatuse esimees ning kuulun ka Eesti Tantsunõukogu juhatusse. 2015. aastast olen Koolitantsu festivali peakorraldaja. Praegu töötan SA Eesti Tantsuagentuuri juhatajana. Õpetamine on mu tööelus küll tagaplaanil, kuigi Norra pealinnas Oslos käin ma igakuiselt kohalikule tantsurühmale tunde andmas. Minu tantsijakarjäär sai alguse rahvatantsijana, nõnda on mul juhendada ka Eesti Rahvusringhäälingu rahvatantsurühm. Kirjelda oma teekonda Jõhvi.

Kõikides minu tegemistes on läbi nende aastate säilinud tugevalt regionaalne tasand ehk mulle läheb väga korda see, mis toimub väljapool Tallinna ja Tartut. Naudin väga, kui mul on võimalus tegutseda väljapool keskusi.

APLAUS I KEVAD 2026

Olen viimased kümme aastat vedanud Eesti Tantsuagentuuris programmi TantsuMENÜÜ, mille eesmärk on viia nüüdistants suurtest keskustest välja. Meid ümbritseb väga tihe konkurents ning peame leidma võimalusi, publikut, väljakutseid ka väljapool Tallinna. Me ei saa jääda lootma ainult pealinna publiku huvile kontseptuaalsema etenduskunsti vastu. Ka minu igapäeva töö seisneb võimaluste leidmises jõuda uue publikuni, uute lavadeni. Selleks käisin ma näiteks äsja Šotimaal Glasgow’s vaatamas tantsuetendust, mida loodan näha 2027. aasta Jõhvi tantsufestivalil.

Programm võiks kõnetada tantsupublikut ka väljastpoolt Jõhvit, isegi väljastpoolt Ida-Virumaad.

Jõhvi tantsufestival Kas Jõhvi tantsufestival on jätk pika ajalooga balletifestivalile?

Jõhvi balletifestivali ja selle lõppemise lugu peaks uurima korraldajatelt. Võib-olla hakkas Jõhvi balletifestivali nimi seda sündmust piirama ning soov oli sündmust laiendada nii kontseptuaalses kui ka publiku kaasamise mõttes – Jõhvi tantsufestival oma nimetusega võiks seda soosida.

Milline on olnud sinu varasem kokkupuude Jõhviga?

Olen Jõhvis oma töödega palju käinud. 2023. aasta sügisel sai Eesti Tantsuagentuur kohaliku kultuurkapitali aastapreemia Koolitantsu Kompanii läbiviimise eest. Selle algatuse eesmärk oli üle Eesti kokku tuua noored ja andekad tantsijad. Oleme Jõhvis teinud ka suuri integratsiooniprojekte ning paljud sealsed kultuurikorraldajad on mulle tuttavad. Minuni jõuti Jõhvi tantsufestivali tegijat otsides väga õigel hetkel nii ajalises kui ka loomingulises mõttes. See algatus haakub väga hästi kõikide mu varasemate töödega, aga annab ka võimaluse mugavustsoonist välja tulla, luua palju suuremalt, unistada samuti suurelt,

aga seista vastu ka suurematele väljakutsetele. Ühest küljest pakume seda festivali kohalikule, teisest küljest soovime kõnetada tantsupublikut üle Eesti ning olla seejuures ka rahvusvaheliselt tugeva kvaliteedimärgiga. Tegemist on rahvusvahelise tantsufestivaliga. Kelle Eestisse tood või keda siia ootad?

Järgmisel kevadel saab Jõhvis näha vägaväga häid esinejaid ja väga palju uut kogemust. Soovime tantsufestivaliga näidata publikule, et tants võib kõnetada inimest ka siis, kui tal puudub igasugune kogemus tantsu jälgimiseks. Pakume tantsu, mis kõnetab, räägib lugu ja on väga heal esitustasandil. Meil on 23.–26. aprillini kasutada Jõhvi kontserdimaja kaks saali – suur saal ning kammersaal – ning töid on mõlemale lavale. Külalisi on Hispaaniast, Inglismaalt, Šotimaalt ja Leedust. Lavastusi on suuremaid ja väiksemaid, kuid neid ühendav märksõna on näidata loomeprotsessi ehk millised väljakutsed – läbi ilu, valu ja artistlikkuse – on loomingu lavale toomisel. Ühe näitena toon välja festivali avava Suurbritannia tantsukompanii Lost Dog Dance’i lavastuse, mida esitab autor Ben Duke ise. Ta annab vaatajale edasi loo, kuidas 61

Hetk Suurbritannia tantsukompanii Lost Dog Dance'i lavastusest.

eestikontsert.ee

Jõhvi tantsufestival hakati maailma looma ning mis seal valesti läks ning kuidas siis see loodav lõpuks välja tuli. Kõik lavastused kannavad edasi loomeprotsessi väga erinevates võtmetes, proovivad suhestuda meie igapäevaeluga. Muidugi on oluline, et tööd kõnetaksid ning annaksid mõtteainet ka neile vaatajatele, kes võib-olla tantsukunsti väga tihti ei naudi.

Kui palju on aprillikuu lõpupäevil Jõhvi külalisi oodata?

Kes on tantsufestivali sihtgrupp?

Ikka tantsualast! Mul on Ida-Virumaaga siiani väga tihe koostöö Koolitantsu festivali päevilt, sealse kogukonna kaasamine võtab aega ja eeldab usalduslikke suhteid. Kui see suhe on saavutatud, on kõik võimalik. Samas näen, et balletifestivali publiku hulgas on vaja luua selline usaldus, et külastajad tuleksid nüüd tantsufestivali publikuks. Töö publikuga on mitme aasta töö, millega oleme juba alustanud. Loometöö mõttes aga soovin tantsufestivali eel kokku viia noored tantsijad, õpetajad ja koreograafid ning tuua nad mugavustsoonist välja, sest ainult siis hakkab põnevaid asju juhtuma. Meil on käsil tantsufestivali esimene aasta, mis on vundamendi ehitamise ja usalduse loomise aasta. Olen väga optimistlik ja põnevil.

Pakume mitmekesist programmi ja seetõttu ootame tantsufestivalist osa saama erinevas vanuses huvilisi. Lisaks lavastustele on programmis kaks galakontserti. Festvali esimesel õhtul on suurel laval Eesti tantsijate lühitund, mida nüüdistantsus väga sageli ei praktiseerita, (tõsi – balletis rohkem) suurel laval saab näha katkendeid spetsiaalselt Jõhvi loodud suurema koosseisuga tantsulavastuste lühitöid. Festival lõppeb noorte galaetendusega, mis on sarnane balletifestivaliga. Seal on koos

Kutsun üles olema avatud meelega ning tantsu mitte pelgama – eriti siis, kui selle kunstivormiga tuuakse lavale meie igapäevaelu. Ida-Virumaa tantsugruppidega laval rahvusvahelised külalisesinejad oma koreograafide loominguga. See osa, näeme, võiks enim just noori kõnetada. Veel osaleb programmis kahe oma tööga eesti koreograaf Igor Lider, kes on loonud tantsuseade Tommy Cashi loole „Espresso Macchiato.“ Olen kindel, et seal on nii mõnedki tantsijad laval, keda Ida-Virumaa noored juba teavad. Lisaks pakume noortele tantsuga seotud töötubasid kohalikes koolides.

APLAUS I KEVAD 2026

Ootame täissaale. See on meile väljakutse! Programm võiks kõnetada tantsupublikut ka väljastpoolt Jõhvit, isegi väljastpoolt IdaVirumaad. Väga loodan, et Eesti kultuuripublik ja tantsuskeene leiab tee Jõhvi. Millist koostööd näed Jõhvi kogukonnaga?

Kuidas sinu ideed Jõhvis vastu on võetud?

Väga hästi! Ka Jõhvi kontserdimaja tiim, minu peamised koostööpartnerid, on võtnud sihiks olla kõigele uuele avatud ning nad mõistavad vägagi piirkonna eripära ning seda, et seal alustada millegi uuega ei pruugi olla lihtne. Samas kõike uut väga oodatakse. Mul on väga hea meel, et nad julgevad seda kõike koos minuga teha. Kas laval näeb ainult tantsu või on seal lisaks muusikale ja liikumisele ka sõna?

Kui Eesti Kontserdi Jõhvi kontserdimajas toimub tantsufestival, siis ilma muusikata ikka ei saa. Seega – näeb tantsu, saab kuulda muusikat, aga on ka sõna. Suurbritannia tantsukompanii Lost Dog Dance’i lavastus näiteks sisaldab teksti, mille edasiandmiseks kasutame ilmselt tiitreid. Hoolimata kunsti edastamise

Jõhvi tantsufestival Hetk Suurbritannia tantsukompanii Lost Dog Dance'i lavastusest.

eestikontsert.ee

Jõhvi tantsufestival

Hetk Suurbritannia tantsukompanii Lost Dog Dance'i lavastusest.

APLAUS I KEVAD 2026

Jõhvi tantsufestival Hetk Suurbritannia tantsukompanii Lost Dog Dance'i lavastusest.

vormist, suudame kõik loominguga mingil moel samastuda. Kutsun üles olema avatud meelega ning tantsu mitte pelgama – eriti siis, kui selle kunstivormiga tuuakse lavale meie igapäevaelu. Suur osa muusikuid on välismaalt, aga teeme koostööd näiteks Lääne-Virumaalt pärit noore andeka laulja ja laulukirjutaja Kelly Vaskiga, kes on olnud 2023. aastal sealsamas Jõhvi kontserdimajas etendunud Koolitantsu Kompanii lavastuse muusikaline juht. Muidugi on üks minu unistus tuua 2027. aasta Jõhvi tantsufestivalile Šoti tantsuteater koos suurepäraste tantsijate ning sama suurepärase live-bändiga, kes esitab muuhulgas šoti rahvamuusikat suurele lavale mõeldud lavastuses. Sellise koosluse loodud emotsiooni tahaksin Eesti publikuga jagada.

KOOSTÖÖ 14. mail 2025 uuendasid Jõhvi vallavalitsus ja Eesti Kontsert hea tahte protokolli, millega lepiti kokku järgneva 15 aasta tegevused Jõhvis ja kontserdimajas. Kogukonnalavastus „Sündinud Jõhvis“ ja Jõhvi tantsufestival on vaid kaks sündmust, mis toovad Ida-Virumaale veelgi rohkem muusikat, teatrit ja kultuurielamusi.

eestikontsert.ee

Julia Fischer Quartet Julia Fischer viiul • Alexander Sitkovetsky viiul Nils Mönkemeyer vioola • Benjamin Nyffenegger tšello Schubert. Keelpillikvartett nr. 12 c-moll D. 703 (Quartettsatz) Šostakovitš. Keelpillikvartett nr. 3 F- duur op. 73 Brahms. Keelpillikvartett nr. 2 a-moll op. 51/2

L 25. APRILL 19.00 Estonia kontserdisaal

Improviseeriv sümfooniaorkester Muusikaline juht Sebastian Caspar • Lavastus David Fernández, Franziska Ritter Rekomponeeritud Beethoveni sümfoonia nr 3 Es-duur

K 29. APRILL 19.00 Pärnu kontserdimaja N 30. APRILL 19.00 Estonia kontserdisaal R 1. MAI 19.00 Vanemuise kontserdimaja

IAMA

KulLeeltuouriLeht korralald:aja 68

IAMA ON SUUR VÕIMALUS EESTI MUUSIKAMÄNEDŽERIDELE JA ARTISTIDELE! Tekst: MARIA LEIS I Fotod: OLIVER LILL, MARTIN KENDRICK / Knight Classical, KAUPO KIKKAS

APLAUS I KEVAD 2026

IAMA

Leelo Lehtla

eestikontsert.ee

IAMA

IAMA konverents 2025. aastal Londonis

ultuurikorraldaja Leelo Lehtla alustas 2022. aastal esimese eestlasena tööd IAMA 15-liikmelises juhatuses. „IAMA on saanud ajalooliselt alguse Ühendkuningriigist, kus töötasid mõjukad agendid, kes tegutsesid lisaks oma koduriigile üle Euroopa,“ kirjeldab Leelo Lehtla ühingu algusaega. Assotsiatsiooni eesmärk on tegutseda oma täisliikmete huvides ja eetikakoodeksi järgi, pakkudes agentuuridele ausat ja võrdset keskkonda, aga ka õigusalast tuge. IAMAsse kuuluvad muusikaettevõtted, organisatsioonid, orkestrid, aga ka näiteks festivalid. Lehtla kirjeldab muusikamänedžeri tööd kui ühte olulist lüli artisti ja sündmuse korraldaja vahel, kus mõlemad pooled tegutsevad iseenda, aga ka publiku maksimaalse rahulolu huvides. „Klassikalise muusika turg on keeruline ning

APLAUS I KEVAD 2026

uutel tulijatel on raske jalga ukse vahele saada. IAMA iga-aastane konverents annab aga võimaluse proovida ning ettevõtlikke ja järjepidevaid saadab edu,“ lisas Lehtla. Eestisse jõudis IAMA konverents pärast mitmeaastast tööd selle nimel – Lehtla on IAMA tegevustes aktiivselt osalenud 2008. aastast ning Eestile lähim IAMA konverents toimus 2015. aastal Helsingis, pärast mida tõi Lehtla pea 70 seal osalenud delegaati päevaks Tallinnasse Eesti muusikamaailmaga tutvuma. „Pärast seda külaskäiku hakkasin teadlikumalt töötama selles suunas, et konverents Eestisse tuua,“ märkis Leelo. „Unustada ei tohi seda, et paljud riigid on oma muusikaäri üles ehitanud juba väga pikalt, meie ajalugu on olnud teistsugune ja enamik suuri muusikatalente pidi liituma välismaiste agentuuride, plaadifirmade ja kirjastustega, et oma karjääri edendada,“

IAMA

IAMA konverents 2025. aastal Londonis

märgib Leelo ning toob välja, et ka meie võiksime täna palju jõulisemalt kõrgetasemelises rahvusvahelises klassikalise muusika äris osaleda. Ehk on IAMA konverents Eestis selleks heaks tõukeks? Eesti plussiks on meie töökus ning mitmed meie organisatsioonid on jõudnud väga kaugele. IAMAs osalemine avab võimalusi neile, kes on juba midagi saavutanud, soovivad laieneda või töötada rahvusvaheliselt. „Konverents on ikkagi võimalus teha midagi suuremat, astuda samm edasi millegi suurema suunas ning muidugi annab selline mastaapne kohtumine aimu, millisel tasandil rahvusvaheline töö ja suhtlus toimub,“ märgib Leelo. Kolmepäevasel konverentsil toimuvad paneeldiskussioonid, ettekanded ning paralleelselt üks-ühele nn ärikohtumised. „Oleme mõelnud nii algajale osalejale, keda võiks huvitada eeskätt see know-how,

Näitusest saab pikema aja jooksul osa ka kogu Estonia kontserdisaali publik. mida saab paneelesinemistelt ja ettekannetest, kui ka juba kogenumatele, kes ärikohtumistelt uusi koostööpartnereid otsivad,“ märgib Leelo. Muidugi tutvustakse osalejatele erinevates vormides eesti muusikat ning olulisi muusikaga seotud paiku. Leelo lisab, et konverents toimub

eestikontsert.ee

IAMA

Kaupo Kikkas

Estonia kontserdisaalis, mis on muusikutele ja muusika armastajatele oluline maja, mille potentsiaali on neil päevadel tähtis täiel määral ära kasutada. „Jalutasin kontserdimajas ringi, vaatasin seintel olevat näitusepinda ja soovisin läbi selle anda sündmusele juurde veel ühe dimensiooni – silmaga nähtava dimensiooni, mis avardaks meie muusikamaailma just külalise jaoks.“ Kaupo Kikkase fotonäitus Eesti muusikutest oli Leelo esimene loogiline valik selle dimensiooni loomiseks. „Näitus annab praktilise võimaluse eesti artiste ka visuaalselt

APLAUS I KEVAD 2026

näha ning foto juures olevalt väikeselt infotahvlilt lugeda tema saavutustest,“ kirjeldab Leelo oma ideed. „Kaupo Kikkase näitus jääb külastajatele vaatamiseks Estonia kontserdisaali pikemaks ning annab pisut pidulikkust Eesti Kontserdi 85. sünnipäevaks, mida veebruaris tähistame,“ lisab Leelo. Näituse autor, fotograaf Kaupo Kikkas lisab, et kui meil on au ja võimalus selline konverents Eestisse tuua, peaksime seda võimalust meie muusikaelu tutvustamiseks maksimaalselt ära kasutama. „Näitus on minu jaoks kahes

IAMA mõttes oluline. Ühelt poolt on see kunstiline eneseväljendus, mis on igale loovisikule lausa hädavajalik. Teisalt aga on veelgi olulisem see, et saame näidata maailma suurte nimedega koos meie talente – osa neist on juba tipus, teised usutavasti sinna teel. Kui meil on korraga majas väga suur hulk klassikalise muusika tippmänedžere ja olulisi niiditõmbajaid, saame neile portreekunsti kaudu meie artiste meelde tuletada. Nad kuuluvad samasse muusikaperre koos nende mänedžeride esindatavate superstaaridega.“ Näitusest saab pikema aja jooksul osa ka kogu Estonia kontserdisaali publik. Neil on võimalus näha tuttavate artistide kõrval ka erinevate maailma tippude portreid ning mõelda kaasa, kelle kontserdil nad on käinud või kelle plaate kuulanud. Kui mõni nimi või nägu on kuulaja jaoks veel uus, on see hea põhjus järele uurida, kellega on tegu.

IAMA IAMA (The International Artist Managers’ Association) on rahvusvaheline artistide mänedžeride ühing, mis asutati 1954. aastal Briti Kontserdiagentide Assotsiatsioonina ning tegutses sellisena 1996. aasta jaanuarini, mil rahvusvahelise liikmeskonna tõttu muudeti ühingu nimetus rahvusvaheliseks assotsiatsiooniks. Assotsiatsioon on avatud kõikidele professionaalsetele artistimänedžeridele, muusikaettevõtetele, aga ka klassikalise muusikaga seotud isikutele.

IAMA konverents 2025. aastal Londonis

eestikontsert.ee

Suveklassika Kadriorus

Noored talendid

TÄIDAVAD TAAS KADRIORU LOSSI MUUSIKAGA APLAUS I KEVAD 2026

Suveklassika Kadriorus

Suvine Kadriorg – see on Tallinna rahulik pale, mis pakub lisaks kunstielamustele ka muusikat. Juulist kuni augustini vältav südasuvine kontserdisari „Suveklassika Kadriorus“ toob Kadrioru lossi eeloleval suvel noored muusikud koos rohke energia ja iluga. Tekst: MARIA LEIS I Fotod: GUNNAR LAAK, SEBASTIAN ORR, VIOLA ASOSKOVA, ERAKOGU

eestikontsert.ee

Suveklassika Kadriorus

Telekonkursi „Klassikatähed 2025” võitja pianist Havryil Sydoryk.

esti Kontserdi peaprodutsent Maarit Kangron märgib, et Kardioru suvekontsertide sari on linnas olevale muusikasõbrale, aga ka pargis jalutajale väga heaks võimaluseks lossi põigata ning kuulata seal kerget klassikalist muusikat, nautida barokset keskkonda ning loojuvat õhtupäikest. „See on igas mõttes väga ilus elamus nii külalisele kui ka esinejale,“ lisab Maarit. Terve suve jooksul vältav traditsiooniline kontserdisari toob seekord ühise kooslusena kokku 2025. aastal „Klassikatähtedes“ osalenud noored solistid ning noore muusiku mentorprogrammis LIFT osalejad. „Kadrioru loss on olnud muusikutele alati väga oodatud esinemispaik ning eriti mentorprogrammis osalenud noortele on see kontserdisari võimalus teha oma soolodebüüt ehk programmi lõpetav ametlik ja avalik

APLAUS I KEVAD 2026

kontsert,“ toob Maarit välja mentorprogrammi kontseptsiooni. Hubane ja intiimne Kadrioru lossi saal on alustavale solistile soolokontserdiga publiku kogumiseks väga hea võimalus. „Noored panevad oma kava programmi vältel ise kokku ja mulle näib, et kogu see kontseptsioon on avaliku

Kardioru suvekontsertide sari on igas mõttes väga ilus elamus nii külalisele kui ka esinejale.

Suveklassika Kadriorus esinemise kogemuse saamiseks parim. Estonia kontserdisaal on küll suurejooneline esindussaal, kuid võib olla noortele esimeseks soolokontserdiks aukartust äratav,“ lisab Maarit. LIFT ja telekonkurss „Klassikatähed“ on omavahel olnud väga tihedalt seotud ka muul moel, nimelt on kaks muusikut – sopran Annabel Soode ja kitarrist Harald Trass – jõudnud selle hooaja „Klassikatähtedesse“ just läbi LIFTi mentorprogrammi. Möödunud hooajal LIFTi läbinud kitarrist Helin Hallik on omakorda osalenud 2020. aastal „Klassikatähtedes.“ „Seega on suvekontserdid Kardiorus igati orgaaniline ja sobilik kontseptsioon ning ma olen kindel, et pakub kuulajale emotsioone.“ Kuigi noortele muusikutele mõeldud mentorprogrammi LIFT algataja on Maarit Kangron, hoiab sellel igapäevaselt kätt pulsil Eesti Kontserdi noorteprojektide produtsent Karin Sarv. „LIFT on olnud minu unistuste algatus, ja see on kulgenud plaanipäraselt. Programm on end igati tõestanud, andes mitmetele noortele solistidele, kes soovivad maailmas edukat karjääri teha, lisaks erialastele oskustele vajalikud teadmised sellest, kuidas strateegiliselt planeerida oma karjääri, aega, kuidas luua enda artistikuvandit, olla laval sarmikas, suhelda avalikkusega, leida omale agent ning võimalusi esinemiseks, aga muidugi räägime noortele alati ka sellest, kuidas enda heaolu silmas pidada ehk puhata, taastuda ja vaimse tervise eest hoolitseda,“ toob Maarit välja. Ta toonitab, et lavalt publikusse kanduva sära taga on suur ja eesmär-

SUVEKLASSIKA KADRIORUS Kadrioru lossis soleerivad telekonkursi “Klassikatähed 2025” võitja pianist Havryil Sydoryk ning sopran Annabel Soode, löökpillimängija Karl Martin Tombak, klarnetimängija Isabella Runge, kitarrist Harald Trass ja flöödimängija Tuule-Helin Krigul. 2025. aastal valiti mentorprogrammi LIFT viiuldaja Karina Rostovtseva, pianist Tiit Tomp ja tšellist Brendan Tarm.

gipärane töö, mida iga noor endaga järjepidevalt teeb. Heaks ja innustavaks näiteks on viiuldaja Hans Christian Aavik, kes tegi äsja oma lavadebüüdi New Yorgis Carnegie Hallis koos Midori, Paavo Järvi ja Eesti Festivaliorkestriga. Päikseline Kadrioru loss on olnud esinemispaigaks praegustele edukatele solistidele, nagu tšellist Marcel Johannes Kitsele, viiuldaja Hans Christian Aavikule, pianist Sten Heinojale ja metsosopran Tuuri Dedele, aga ka näiteks ansamblile Trio 95. Eeloleva suve jooksul toimub Kadrioru lossis kuus noorte solistide kontserti.

Mentorprogrammi valiti 2025. aastal (vasakult) tšellist Brendan Tarm, viiuldaja Karina Rostovtseva ja pianist Tiit Tomp.

eestikontsert.ee

elamused väärt hetkedest nii teel kui laval Olerex seisab suurte sündmuste kõrval

Kohv, mis väärib peatust, ON ühe puudutuse kaugusel. Lae alla - app.olerex.ee

Tutvu kavaga meie kodulehel! eestikontsert.ee