10 || Välismaa || AK || postimees, 29. Detsember 2018
VALUSAT MIGRATSIO 1.
Kas migratsioonikriis on 2018. aasta lõpuks enam saabuvate masside või hoopis populistide kriis? Kas Angela Merkelil oli õigus 2015. aastal omaalgatuslikult piirid avatuks kuulutada? Kas ÜRO ränderaamistik päästab kõik või saadab hoopis hukatusse? Need seisid küsimuste seas, mille üle mõtisklesid kolme Brüsseli mõttekoja migratsiooniga tegelevad teadurid:
Centre for European Reformi hispaanlanna Camino Mortera‑Martinez,
Centre for European Policy Studiesi taanlane Mikkel Barslund
ning Bruegeli ungarlane Zsolt Darvas. Mõttekodalastega rääkis Evelyn Kaldoja
Angela Merkel: päästja või ülesõitja?
Mortera-Martinez oli üks väheseid, kes kritiseeris Angela Merkelit juba alguses, kui liidukantsler 2015. aastal kõiki Süüriast tulevaid hädalisi Saksamaale kutsus. „Olin tol ajal just Maltal, töötasin sinna tulnud migrantide ja varjupaigataotlejatega. Inimesed ütlesid, et talle tuleks anda Nobeli rahupreemia,“ meenutas ta Postimehele. „Mina ütlesin, et samamoodi, nagu oleme kritiseerinud Viktor Orbánit selle eest, et ta ühepoolseid samme astub ja tarasid ehitab, peaksime kritiseerima iga teist ELi liidrit, kes astub ühepoolseid samme migrantide või varjupaigataotlejate osas.“ Hispaanlanna sõnul on vastuvõetamatu, et selliseid asju tehakse teistega nõu pidamata: „Selle otsuse tõttu ei valgunud migrandid mitte ainult Saksamaale, vaid ka Austriasse ja mujale.“ Darvas ei tahtnud anda hinnangut, kas Merkeli avaldus oli õige või vale: „See oli õige, sest me peame hädalistele humanitaarabi pakkuma. Kuid vale, sest Euroopa polnud valmis nii paljude inimeste vastuvõtmiseks nii lühikese ajaga.“ Samuti mõistis ungarlane Merkeli hukka selle pärast, et oma avaldusega andis ta hoo sisse inimkaubandusele ehk lugematutele uutele tragöödiatele. „Kuigi peame humanitaarabi pakkuma, on sellel siiski piirid,“ leidis Darvas. „Sakslased olid algul kodusõja eest põgenevate süürlaste toetamise suhtes väga entusiastlikud, kuid suhtumine muutus, sest tuli aiva rohkem inimesi ja põhimõtteliselt on nad üle koormatud.“ Tema sõnul tuleb arvestada, et humanitaarabi andmisel on lisaks rahalisele ka sotsiaalpoliitiline piir, mille ületamine tähendab tagajärgi kohalikele. „Kolm miljonit inimest kolme aasta jooksul oli tõenäoliselt liiga palju,“ arvas ta.
2.
Miks eesliin koostööd ei tee?
ELi ühise poliitika nappus jätab Vahemere äärde jäävad nn eesliinimaad – Hispaania, Kreeka, Malta ja Itaalia – keerukasse olukorda. Nemad peavad kuidagi toime tulema. Isegi omakeskis ei paista nad just kuigi koostööaltid. Juunis noppis Hispaania vastselt ametisse saanud peaminister Pedro Sanchez õilsuspunktid, kui lubas Valencia sadamasse abilaeva Aquarius. Nii Malta kui ka Itaalia olid keeldunud 629 Liibüa ranniku lähedalt päästetud migrandiga laeva vastu võtmast. See ei tähendanud aga, et Sanchez teinuks seda sorti žestist järjepideva poliitika. Kui möödunud kuul otsis Hispaania kalalaev Nuestra Madre Loreto sadamat, kus maha panna 12 merelt korjatud migranti, ei tahtnud Madrid neist algul midagi kuulda. „[Itaalia siseminister Matteo] Salvini pakkus mingil hetkel välja, et kolm maad – Hispaania, Itaalia ja Prantsusmaa – peaksid kordamööda vastu võtma üle Vahemere tulevaid abilaevu. Kuid Hispaania ega Prantsusmaa polnud sellest väga huvitatud,“ meenutas Barslund. Mortera-Martineze hinnangul peetakse Hispaaniat tihti õigustamatult migratsioonikriisi kangelaseks. Ta soovitas näiteks küsida, mis on saanud suvel Aquariuselt vastu võetud inimestest: „Ma ei usu, et nende dokumendid on sujuvalt läbi vaadatud ja asjad on imelised.“ ELi tasemel tuuakse Hispaaniat aeg-ajalt eeskujuks kui illegaalse migratsiooniga iseseisvalt toime tulevat riiki. Mortera-Martinez ütleb, et selle taga on kulukad ja kahtlasevõitu kokkulepped Senegali, Maroko ja teistega ning kõrged piiritarad Põhja-Aafrika enklaavide Ceuta ja Melilla ümber. Iga paari-kolme kuu tagant arutavad hispaanlased, kas tarade küljest ei peaks ära võtma teravaid naaste, mis põhjustavad sealt üle ronida püüdvatele migrantidele võikaid vigastusi. Siiani pole neid aga eemaldatud. Hiljuti mõistis Hispaania ülemkohus valitsuse hukka selle eest, et too pole täitnud ELi seadusi varjupaigasaajate kvootide kohta. „Me ei võta oma ausat osa varjupaigataotlejaid vastu ega ehita süsteemi, mille toel nad saaksid Hispaaniasse jääda,“ iseloomustas MorteraMartinez. „Me anname küll pagulase staatuse, aga teame, et paljud neist lähevad Saksamaale. Me ütleme neile vaikselt „minge“, sest see on meile kasulik.“ Mortera-Martineze sõnul hoiab Madrid ELi migratsioonidebattides sihilikult madalat joont: „Las nad vaidlevad, meile on see mugav, et saaksime varjata oma ebaefektiivsust, et me ei võta varjupaigataotlejaid vastu ja teeme hämaraid tehinguid Aafrika riikidega.“ Ta juhtis tähelepanu ka sellele, kui vaikne on Prantsusmaa, kel tõenäoliselt on Euroopa riikidest Aafrikas kõige rohkem huve: „Nad kujundavad Brüsselis arenguabi ja Aafrika poliitika kaudu paljuski ELi migratsioonipoliitikat. Nad saavutavad oma eesmärke, ilma et peaksid kisama nagu Orbán või Salvini.“
3.
Kas päästelaevad aitavad või hukutavad?
Lõppeval aastal käis pidev vägikaikavedu Liibüa ranniku lähedalt migrante pardale korjanud abiorganisatsioonide ja päästetute vastuvõtmisest keeldunud Vahemere maade vahel. ELi riigid tõrkusid abilaevu oma sadamatesse laskmast, süüdistades neid Vahemeres uppumistele kaasa aitamises, sest inimesi üles korjates tekitavad nad tõmbefaktori, mis annab inimsmugeldajatele kindluse lubada Liibüast kipakas paadis teele saadetuile, et keegi korjab nad üles ja viib Euroopasse. „Tõmbefaktorit ei saa välistada, kui sul on palju laevu, mis inimesi merest korjavad, ja mingil hetkel olid mõned neist üsna lähedal Liibüa territoriaalvetele,“ möönis Barslund. „Aga isegi kui päästelaevad on tõmbefaktor, ei saa lasta inimestel lihtsalt ära uppuda.“ Barslund ütles, et on kuulnud tõendamata väiteid, justkui oleks mõni Vahemerel sõitnud alus hädas migrandipaate nähes otsa ümber pööranud ja sellega eiranud kohustusi, mille mereõigus neile paneb. „Tundub usutav, et kui Vahemerel sõitvate kaubalaevade kaptenid teavad, et migrante üles korjates kulub neil päevi inimeste maa peal üleandmiseks, siis horisondil paati nähes tunnevad nad kiusatust pöörata nina pisut teisele poole, sest neil on tihedad graafikud ja rahvusvahelised varustusliinid tuleb käigus hoida,“ nentis taanlane. Kuigi abilaevu pidavad organisatsioonid selle vastu häälekalt protestivad, leiavad Euroopa valitsused tuge faktist, et käima on saadud Liibüa rannavalve. Too ELilt kopsakalt tuge saanud organisatsioon korjab migrandipaatides merehätta sattunud üles ja toimetab tagasi Aafrika põhjarannikule. Liibüa rannavalve teate kohaselt tõid nad tänavu merelt ära 15 000 paadiga teele asunut. ÜRO andmeil oli neid inimesi isegi pea kaks korda rohkem ehk umbes 29 000. Barslundi hinnangul polekski see halb lahendus, kui Liibüas tagasi toodute eest korralikult hoolitsetaks, ELi esindajad hindaksid varjupaigataotlusi ning asüülile mitte kvalifitseeruvatel migrantidel aidataks tagasi pöörduda. „Nagu teame, ei toimi asjad Liibüas optimaalselt,“ viitas ta leebelt. Vastse ÜRO raporti kohaselt viib rannavalve paadimigrandid kinnipidamisasutustesse, mida tihti peavad relvastatud jõugud. Neis ootavad ees ebainimlikud tingimused, orjastamine ja seksuaalne kuritarvitamine.