Võtmetunnistaja

1 William Wisting torkas suupilli sahtlisse ja lükkas roheliste kaantega toimikute kõrge kuhja eemale, et saaks jalad kirjutuslauale tõsta. Ta nõjatus tooli seljatoele ja suunas pilgu Larviki fjordile. Brannvaktsgate tänava politseimaja kolmanda korruse kabinetist oli Stavernisse kaheksa kilomeetrit, ja heal päeval nagu täna paistsid kätte ka Svenner ja sealne tuletorn. Fjord oli täis purjekaid ja paate ning rannad täitusid rahvaga. Wisting heitis pilgu kellale ukse kohal. Kümne pärast kaks. Varsti saab ukse lukku keerata ja suvepuhkusega alustada. Ta kallas aknalaual seisva kohvimasina kannust endale viimase tilga ja tõmbas aparaadi juhtme seinast välja. Suupill ja see vana Moccamaster olid kuulunud tema kabineti püsivara hulka kõik need 18 aastat, mis ta kriminaalpolitseis oli töötanud. Ringkirjade hunniku alt paistev reisibüroo kataloogi serv tuletas Wistingule meelde, et ta oli kavatsenud üllatada Ingridit nende 20. pulma-aastapäeva puhul reisiga Rooma. Maagilise kuupäevani oli jäänud vaid kolm nädalat, kuid sõit oli ikka veel tellimata. Ta hakkas lauakatte alt reisibüroo neiu otsenumbrit otsima, aga samal hetkel kostis mobiiltelefonist kaks piiksu. Nils Hammer teeb vist nalja. Wistingu nägu venis aga naerule, kui ta nägi, et sõnum tuli tütrelt: Olen Prahas. Kõik on hästi! Line. Nii et Euroopa rongi kuupilet, mille ta lõpuks oli nõustunud Linele ostma, oli tüdruku sinna viinud. Wisting vaatas uuesti seinakella ja nentis tüdinult ohates, et mobiili kellaga võrreldes jäi see minuti jagu maha ja käekellaga võrreldes käis minuti ette. Tuleb kas õppida ühte õigeks seadma või sellistest pisiasjadest tingitud ärritushetkedega ära harjuma. 9