V I I M A N E K UST U TA B T U L E
Miinus kuus kuud: Tallinn
“
S
ee on sitt särk, mis sa ostsid,” ütles mees kõrvallaua taga telefonitorusse. “See on ilgelt sitt särk, ma ütlen. See ei hinga üldse. Ma alles jõudsin tööle, aga olen juba läbi higistanud. Nagu saunast oleks tulnud, raisk.” Algatuseks, mõtles Kairit, poleks sul muidugi paha mingi kakskümmend kilo kaalust alla võtta. Ja siis veel natuke. “Väljas on niuke pakane, kurat, aga mina muudkui leemendan,” jätkas mees. Kairitil oli juba selge, et ega ta siin ei kirjuta ridagi. Mingit mõtet ei olnud Egonil talle siia toimetuse tuppa töölauda korraldada. Pigem ta läheb juba istub Redfordi kohvikus. Seal on täiesti okei kohv ja kiire wifi ja filminäitlejate pildid on ka parem vaatamine kui need mõttetud nõukaaegsed plakatid, millega keegi oli pidanud vajalikuks siin seinad üle kleepida, et jumala eest meelest ära ei läheks, et me elame vabal maal. “Ma ütlen sulle, sa lihtsalt ei tea särkidest sittagi,” ütles mees kõrvallaua taga. “Mitte sittagi sa ei tea.” Kairit sai aru, et on aeg liikuma hakata. Aga tema telefon helises. “Noh, oled ennast sisse seadnud, ma loodan,” kõlas torust [
19
]