1. Ristatakse mõõgad
Daniel tõstis binokli silmade juurde ning sõber Tom tegi tema kõrval sedasama.
Danieli binokkel, mida ema kasutas, uurimaks nende söögimajakeses käivaid linde, oli pisike. Tomil seevastu oli isa välibinokkel – sõjaväe oma ja kobakas.
Aga mäetipust paistis neile mõlemale kõik nagu peo peal.
Siit ülalt avanes vaade Pelhami talu ümber laiuvatele rohumaadele, mis olid nüüd muudetud tõeliseks võtteplatsiks.
See oli vaieldamatult parim koht, kust kõike toimuvat jälgida.
„Vaata,“ ütles Daniel Tomile, „nad rivistavad kõik hobused üles.“
„Äge. Täpselt nagu päris. Näed neid raudrüüs tüüpe? Aga mis asjad need valged seal on – kaamerate juures?“ küsis Tom.
Daniel libistas pilgu hobuse seljas istuvatelt näitlejatelt kõrvale – sinna, kus seisis üks suur kaamera. Kahel pool seda võis näha midagi hiigelsuurte valgete palakate taolist, mis meenutasid rippuvaid purjeid.
„Ei oska öelda. Näevad välja nagu … võib-olla püüavad need valgust?“
Miks neile veel rohkem valgust vaja peaks minema, ei osanud ta samuti öelda.
Täna oli taevas selge ja päike säras; ilm tundus kevadise aja kohta suisa soe. Aasadel võrsus värske rohi, põõsad ja puud hakkasid elule ärkama.
Talv oli lõpuks ometi möödas. Õige aeg kah: paari päeva pärast ongi käes lihavõttepühad ja algab koolivaheaeg …
„Ohoo, vaata! See seal on vist režissöör,“ ütles Daniel.
„Kes? Aa … oota … see, kes kätega vehib?“
„Vist küll. Seal näikse valitsevat täielik kaos,“ vastas Daniel.
Teksades mehed hakkasid nüüd hobuseid sirgesse rivvi talutama.
Üks hobune, sügavmust karv päikeses läikimas, jäi esialgu sinna, kus oli – temal veel ratsanikku polnud. Siis hakkas üks kahara lilla kleidiga blond naine tema poole kõndima.
Must täkk rapsis peaga ning hobuse juurde astus üks mees ja asetas tema kõrvale järi.
Daniel nägi naist pilku tõstmas. Mehest abistatuna haaras ta seejärel sadulaharjast kinni, upitas end üles ja istus külitsi hobuse selga, jalad ühele poole rippu.
Külgsadul, mõtles Daniel.
Nüüd olid kõigil hobustel ratsanikud seljas ning rivi seisis vaikides ja ootas. Mees, keda Daniel oli pidanud režissööriks, astus ligi, osutas kord ühele, kord teisele näitlejale ja vaatas siis lõpuks viimase, naisratsanikuga läikivmusta hobuse poole.
Režissööri juttu polnud siia üles kuulda, aga paistis, et ta jagab kõigile viimase minuti korraldusi.
„Nii lahe,“ lausus Daniel.
„Mina näen ainult üht mikrofoni,“ tähendas Tom. „Näe, seal pika teiba otsas. Kuidas nad niiviisi kogu heli peale saavad?“
Viimasel paaril aastal oli Danielist saanud suur filmi huviline. Ta oli hakanud koguni mõtlema, et talle meeldiks ühel päeval töötada filmimaailmas, televisioonis …
Ta luges kooliraamatukogus kõike, mida sealt filmitegemise kohta õnnestus leida.
„Heli lisatakse hiljem. Seda nimetatakse luupimiseks. Kõik vajalikud dialoogid salvestatakse stuudios.
Heliefektid samuti …“
„Aa,“ sõnas Tom. „Täitsa loogiline.“
„Kappavate hobuste kabjaplagin, soomusrüüde kõlksatused. Neid nimetatakse Foley efektideks.“
„Foley? Kes see on?“
Daniel hakkas naerma. „See vend, kes leiutas filmide heliefektid.“
„Fred Foley?“ küsis Tom naerdes.
„Ei. Päriselt oligi niisugune mees. Tema nimi oli Jack Foley. Siis kui hakati tegema helifilme. Peaaegu sada aastat tagasi.“
„Kui sa nii ütled …“
„Oot-oot. Kes see on?“ Daniel nägi režissööriks peetud meest tagasi tõmbuvat ning hobustest ja näitlejatest eemalduvat. Ja siis astus teiselt poolt platsile uus, nokkmütsi kandev mees, kes nägi välja täpselt nagu üks Danieli lemmikrežissööre, Steven Spielberg.
Ning nüüd ulatasid hobuste ratsmeid hoidvad mehed need näitlejatele, kes kõik kandsid tükati hõbedakarva turvisega kaetud sügavat pruunikaspunast tooni kostüüme ja tõstetud visiiridega kiivreid.
„Ma arvan, et … hoopis see on režissöör,“ sõnas Daniel. „Kas näed, kuidas kõik teda kuulavad. Kindlasti on see tema …“
Ning pärast seda kui režissöör oli osutanud vasakule ja paremale, tõmbusid kõik kostüümita inimesed eemale, kuni Danieli arvates pidi kaamera ees nägema ilmselt kõik välja nagu stseen 400 aasta tagusest ajast.
Just sellel ajalooperioodil filmi tegevus aset leidiski.
Millest see õigupoolest räägib, seda Daniel täpsemalt ei teadnud – üksnes nii palju, et kuningas Charles I ja Cromwell madistavad mingi naise pärast.
Filmi kohta esimest korda lugedes oli ta pidanud seda tavaliseks igavaks armastuslooks. Pealkiri „Cherringhami roos“ ei kõlanud just paljutõotavalt ja tutvustus, „Naine murdis nende südamed ja lõhestas riigi kahte leeri“, viitas just niisugusele filmile, mida Daniel tavaliselt vaatama poleks läinud.
Aga see stseen – sõdurid, hobused, mõõgad – lubas oodata seiklusi.
Daniel nägi režissööri kaamera poole minemas.
Aga selle asemel et jälgida stseeni läbi kaamera, kükitas ta salkkonna teiste madalatel toolidel istuvate inimeste juurde maha.
„Ta näeb vist kõike filmitavat mingilt monitorilt,“ oletas Daniel.
„Tõesti lahe,“ rõõmustas Tom. „Siia üles paistab kõik kätte.“
Lagendikul poleks neil olnud lootustki võtteplatsile lähedale pääseda, sest see oli lindiga ümbritsetud ning välja olid pandud valvurid, kes külaelanikke eemal hoidsid.
Aga siin?
Seda mäge, kust avanes lahinguväljale nii oivaline vaade, ei valvanud keegi.
Režissöör tõstis käe.
Veel üks viibe.
Ja siis … läksid hobused liikvele.
Sõdurite ja ratsude rivi oli jõudnud edasi liikuda kõigest paar sammu, kui vasakult lähenes kapates üksainus täies soomusrüüs ratsanik.
„Kes see on?“ küsis Tom.
„Äkki Cromwell?“ oletas Daniel. „Üks peategelane ta igatahes kindlasti on.“
Ning niipea kui see ratsanik oli jõudnud keset stseeni, jäi hobuste rivi seisma.
Aga must täkk, kelle seljas istus naine … ei peatunud nii kiiresti kui teised.
Ta liikus otsekui segadusse sattunult sammu edasi ja siis uuesti tagasi.
„Kas näed seal tagapool toda musta hobust, kelle seljas istub kuninganna? Minu meelest käitub see ratsu imelikult …“ ütles Daniel.
„Sul on õigus. Ta oleks justkui … närviline.“
Aga tegevus läks ilmselt edasi; juurde kapanud ratsanik osutas nüüd naisele ja püüdis tõkestada oma hobusega tema teed.
„Ei tea, mida nad räägivad,“ lausus Tom.
Seda oleks tahtnud teada ka Daniel, aga ta libistas binokli tagasi naisele, kes istus külitsi sadulas, pikk kleit peaaegu puudutamas porist maad.
Siis tõmbas soomusrüüd kandev näitleja üheainsa sujuva liigutusega mõõga tupest. Metallile langes päikesekiir ning mäetipul olijad nägid pimestavat välgatust.
„Äge!“ lausus Tom.
Teine, ratsanike rivi juhtiv ja arvatavasti naist kaitsev sõdur tõmbas samuti mõõga.
Ning järgnes parim: nad ründasid teineteist. Mõõgad, mis Danieli arvates ei saanud olla ehtsad, ristati ja loomutruult kõlavat kõlksatust oli kuulda ka nende juurde.
Mõõgad sähvisid uuesti läbi õhu ja raksatasid kokku, samal ajal kui kõik hobused seisid otsekui tardunult paigal.
Kõik hobused … nii liikumatud …
Välja arvatud üks, tagumine, kelle seljas istus pika kleidiga naine.
See ratsu, kes oli juba varem ilmutanud närvilisuse märke, taganes nüüd, painutas pea alla ja pööras end kõrvale. Ning ehkki mõõgavõitlus jätkus, pani Daniel tähele, et tiibadel läksid mehed liikvele.
„Midagi on valesti,“ ütles Daniel.
Ta nägi, et must hobune noogutab oma suurt pead ning kaabib kapjadega maad, tiirutades ja pööreldes, otsekui sooviks ühtsest rivist põgeneda.
Ning nüüd kui igalt poolt tõttas lähemale mehi –nende seas isegi režissöör –, hoidis Daniel binokli kindlalt silme ees.
Näitlejanna klammerdus ratsmete külge; ta paistis olevat hirmul.
Midagi oli juhtumas.
See, mis oli mõeldud näitemänguna, muutus ühtäkki tõsieluks.
2. Langev täht
„Asi on paha, Tom,“ lausus Daniel. „Selle hobusega toimub midagi imelikku.“
Ning vaevalt jõudis ta seda öelda, kui must hobune, kelle talitajad olid alles mitu meetrit eemal, ei rapsinud enam üksnes peaga ega trampinud kapjadega maad.
Ta ajas end tagajalgadele püsti, nagu valmistuks hüppama üle suure tõkke.
Nõnda paistis ta kõrguvat üle kõigi teiste ratsude.
Kui ta seda tegi, lendas näitlejanna sadulast ning läheduses polnud veel kedagi, kes oleks võinud ta kinni püüda.
See juhtus nii kiiresti.
Teised ratsanikud oma kuulekatel hobustel pöördusid vaatama, kui naine, heledad juuksed lehvimas ümber näo, vaaruma lõi ja suure kaarega sadulast lendas.
„Daniel,“ ütles Tom. „Ta saab surma!“
Daniel ei lausunud sõnagi, aga see tundus väga ohtlik.
Perutama hakanud täkk trampis esijalgadega maad, tundus, nagu oleksid need maandunud otse näitlejanna peale.
Siis ajas loom end jälle püsti – lausa naise kohal, otsekui tunnistaks tolle enda omaks.
Tehke ometi midagi … mõtles Daniel.
Kui hobune uuesti neljale jalale laskus, nii et näitlejanna võinuks viga saada, jõudsid mehed viimaks kolme-neljakesi kohale ning üks haaras ratsmed.
Teine võttis hobusel kaela ümbert kinni.
Kaks läksid teisele poole, justkui selleks, et kaitsta maas lamavat naist.
Juurde jooksis veel mehi ning naine tõmmati kiiresti eemale.
Seda me küll oodata ei osanud, mõtles Daniel.
Kas näitlejanna oli viga saanud?
„Tom, kas sina näed? On ta elus ja terve?“
„Ei tea. Ta ei liiguta.“
Daniel ja tema hea sõber ootasid vaikides. Lõpuks ajas näitlejanna end kahest mehest toetatuna jalule.
Nagu jalgpallur, kellele on tehtud ränk viga.
Ta viipas võttegrupile.
Ja siis juhtus midagi imelikku: puhkes aplaus.
Danieli kõrvu kostis koguni paar vilet.
Aga seejuures märkas ta, et must täkk, keda nüüd minema talutati, viskleb ikka kahele poole.
Teised hobused seisid paigal. Kostüümides ja raskes turvises näitlejad istusid liikumatult sadulas.
Režissöör tõttas näitlejanna juurde, võttis naisel õlgade ümbert kinni ja viis ta kõrvale.
Enne seda viipas ta paarile töötajale. Kaamera kõrval olevad valged purjed langetati.
Osa näitlejaid hakkas kaunikesti vaevaliselt hobuse seljast maha ronima, samal ajal kui teised ootasid, et keegi tuleks ning nad sadulast alla aitaks.
Daniel laskis binoklil langeda.
„Vaat see juba oli midagi!“
„Hämmastav! Ma arvasin ikka, et filmivõtted on turvalised. Pealtnäha on kõik ohtlik ja seikluslik, aga tegelikult … täiesti ohutu.“
Daniel noogutas.
Tundus, et pärast õnnetust on võtted selleks päevaks lõppenud.
Ta mõtles.
Muidugi. Kõik on turvaline.
See on üksnes mäng.
Ainult et stseen, mida nad just olid näinud, ei tundunud sugugi turvaline.
*
Sarah vaatas, kuidas poeg isukalt parmesanikana hävitab.
Tundub, justkui ei söökski ta, vaid lausa hingaks seda sisse, mõtles Sarah.
Ta jättis portsu ka Chloele, ehkki tütar oli öelnud, et sööb vist sõbranna Steffi pool, kui koolitööd on ühiselt tehtud.
Teevad koos koolitöid.
Ja räägivad kindlasti poistest.
Poisid.
Neist pole pääsu, mõtles Sarah.
Suutäite vahel andis Daniel talle ülevaate sellest, mida ta filmivõtteid salaja pealt vaadates oli näinud.
„See oli tohutult põnev, emps, igavene hulk hobuseid, kõik nagu päris. Inimesi ka palju. Tead, enamik passib seal lihtsalt jõude. Vahtida olekski neil nagu ainus amet.“
Veel üks juustune kanatükk kadus kahvli otsast suhu.
„Ja näitlejanna? Oli ta ilus?“
Pisut mälunud, vastas Daniel: „Vist küll. Ta tõusis püsti ja lehvitas kõigile. Aga see hobune … ta oli täiega metsik.“
Imelik, mõtles Sarah.
Nii suur projekt. Võinuks arvata, et näitlejate, iseäranis staaride turvalisuse meetmed on üüratud.
„Teised hobused seisid kenasti paigal. Just nagu ette nähtud. Aga see must. Väga uhke – üleni must –, aga täitsa pöörane.“
Sarah noogutas.
Cherringham sõna otseses mõttes lausa kihas: siin vändati kodusõjast rääkivat suurfilmi.
Poodides käis palju rahvast, pubid ja restoranid olid täis ning filmikompanii oli võtnud enda valdusse Repton Halli, kuhu olid kuuldavasti majutatud kõik peaosatäitjad, samal ajal kui teised näitlejad ja võttegrupi liikmed pidid ära mahtuma kohalikesse võõrastemajadesse ja hostelitesse.
Külale tuli see kõik kahtlemata kasuks.
Ehkki poodides võis kuulda „kõigi nende võõraste“ üle ka nurinat.
Küla keskuses parkimiskohta leida oli viimasel ajal sama hästi kui võimatu.
Sarah mõlgutas mõtet avaldada Cherringhami uudiskirjas filmivõtete kohta artikkel. Eks olnud see ju lõppude lõpuks esimene siin vändatud linateos.
„Ja seejärel võtted katkestati?“
„Jah. Kes teab, ehk oli neil niikuinii plaanis selleks päevaks lõpetada. Või pidid nad hankima uue hobuse. Homme on Tomil ja minul plaanis …“
„Tomil ja minul?“
Daniel hakkas naerma. „Jah, meil Tomiga. Et siis plaanime minna pärast kooli jälle sinna. Kahju ainult, et mul pole samasugust binoklit kui temal.“
„Käblikuid ja punarindu saab minu omaga väga hästi vaadelda.“
„Emps, tema isa binokkel on midagi sootuks muud.“
Danieli taldrik oli tühi, poja isu oli viimasel ajal täitmatu – toit kadus alati nagu musta auku.
„Soovid juurde?“
„Tore oleks! Aitäh.“
Sarah võttis poja taldriku ning tõstis sellele veel ühe kanarinnatüki, sortsu kastet ja hulga makarone.
Ta teadis, et meisterkokaks ei saa teda just pidada.
Aga see roog?
Sellega ei saanud alt minna.
Sarah asetas taastäidetud taldriku Danieli ette. „Vaata siis, et koolitööd ikka tehtud saaksid.“
Noogutus. Daniel oli tubli õpilane, selle üle polnud põhjust nuriseda.
Aga ta teadis sedagi, et puberteedi edenedes võivad asjad muutuda.
Ning siis on tal kaks teismelist, kellega ta peab ihuüksi toime tulema.
Lapsed olid talle väga kallid … aga nendega polnud sugugi alati kerge.
Sarah valmistus tõusma, et panna asjad nõudepesumasinasse – töö, mille juures Daniel teda alati aitas –, kui kuulis oma telefoni kusagil helisemas.
Kuhu ta selle küll pannud oli?
Ah jaa.
See oli elutoas tema käekotis.
Sarah kõndis sinna ja õngitses telefoni lagedale.
„Sarah? Kuidas sul läheb, kullake?“
See oli isa.
Nad ei helistanud teineteisele just sageli, aga Sarah püüdis käia iga nädal vähemalt korra vanemaid vaatamas. Mõnikord tundus talle, et neile teeb muret, kuidas ta elu ja lastega toime tuleb.
Tema lahutus oli mõjunud vanematele rängalt ning ehkki sellest sai nüüd juba mitu aastat, oli neil ikka veel raske leppida mõttega, et ta on üksikema.
„Tere, isa. Kas kõik on hästi?“
Kerge kõhklus.
„Jah. Kõik on … ee … tipp-topp. Tead, meie pool on külas Will Goodchild. Ja … nojah, üks inimene sealt filmist, mida nad siin väntavad. Kas saaksid korraks siia tulla?“
„Saan küll. Sõime just õhtust ning Daniel hakkab kohe koolitöid tegema.“
„Ah jaa, Sarah … ma kutsusin Jacki ka siia.“
See pani Sarah’ mõtlema.
Jack?
Ja koduloolane Will Goodchild?
See ei saanud kindlasti olla suvaline külaskäik –midagi pidi olema juhtunud.
Sarah oleks tahtnud isalt küsida, mis lahti on.
Aga parem oli varuda kannatust: kümme minutit autosõitu ja siis saabki ta oma küsimustele vastused.
Jack murrab kindlasti samuti pead, mida niisugune kutse peaks tähendama, mõtles ta.
„Tulen kohe, isa,“ lausus Sarah. „Näeme.“
Siis kõndis ta kööki ütlema Danielile, et läheb mõneks ajaks kodunt ära.
Aimates küll, et Danielil oleks põnev teada teda minemas vestlema mingi filmiinimesega, otsustas ta siiski esialgu öelda ainult, et isa tahab temaga millestki rääkida.
Nüüd kui nad olid Jackiga juba paar aastat koos tegutsenud, oli vähe vaja, et tal hakkaksid peas kuju võtma küsimused.
Ning oma majakesest välja tõtates pidi Sarah endale tunnistama, et kui midagi niisugust tõotas juhtuda, tekitas see temas rõõmsat elevust.