1. Šahh ja matt
Brrr … väristas Michael Ewards mõttes õlgu, kui väljus
BMW-st ja hakkas minema üles trepist, mis viis tema sõbra Quentin Andrewsi nooblisse linnamajja – ühte neist viiest, mis moodustasid Cherringhami Crescent Streeti.
See hoone, mille klassikalist vurhvi sissepääsu ümbritses kaks valget sammast, passinuks pigem mõnda Holland Parki eksklusiivsesse tänavasse kui Cherringhami.
Aga jõukatele inimestele, kes ei soovinud elada avarate väljade, laugenõlvaliste küngaste ja laisalt lookleva Thamesi käärude keskel, pakkusid Crescenti majad suurepärast alternatiivi.
Ja Michaelile meeldis see koht väga.
Tulles – nagu neil Quentiniga kokku oli lepitud –iga nädal ühel õhtupoolikul siia, et mängida malet ning nautida selle kõrvale hoolikalt valitud ühelinnaseviskit, tundis ta alati, nagu oleks kandunud otsekui nõiaväel tagasi Londonisse.
Nii väga kui Michaelile siin külas ka ei meeldinud, igatses mingi osa temast ikka veel taga suure linna pulbitsevat ja meeliköitvat elu.
Kui inimene on tüdinud Londonist, siis on ta tüdinud elust – selle ohtralt tsiteeritud lausega oli Samuel Johnson tabanud naelapea pihta.
Michael teadis, et Quentin tunneb nende iganädalastest kohtumistest sama suurt rõõmu kui tema.
Asi polnudki pelgalt males – ehkki nad olid pidanud kuuekümne nelja ruudulisel laual maha nii mõnegi vägeva lahingu.
Ei, isegi tähtsamaks võis pidada vestlust. Michaelile meeldis rääkida sõbraga poliitikast, arutada välispoliitilist olukorda ja üleüldse maailma asju. Ehkki Quentinil oli muidugi teatav valitsusasutustes töötamise taust – millest ta ei kippunud eriti rääkima –ning ka Michaeli elu oli möödunud teenistuses, oli neil kombeks analüüsida asju … nojah, avaramast vaatenurgast lähtudes.
Uute Aafrika majanduste esiletõus. Raskused, mida põhjustas vajadus pidada majanduslikult kitsastes oludes üleval sõjaväge. Ameerika ning selle roll maailmas – alati lemmikteema. Kas see suurvõim oli tee jalge alt kaotanud? Suudab ta selle uuesti üles leida?
Siis veel mäng ise ja ühelinnaseviski – nauditavamat õhtut olnuks raske ette kujutada.
Ukse juures seistes tundis ta juba jahedust kontidesse pugevat, aga seest ei kostnud ikka veel kippu ega kõppu.
Michael andis uuesti kella ja kuulis seda George’i stiilis maja sisemuses helisemas. Siis koputas ta kinnastatud käega kõvasti uksele.
Hingeõhk tardus tema ees valgeteks pahvakuteks, otsekui tahaks talle meelde tuletada, kui külm see veebruarilõpu õhtu päriselt on.
„Tule juba, Quentin,“ õhutas ta, ehkki kuulajaid polnud. „Tee see pagana uks lahti.“
Uks jäi suletuks.
Michael vaatas kõrvale. Peab ta nüüd telefoni välja koukima ja helistama? Oli Quentinil pärast vaikset õhtusööki silm looja läinud?
Kiiresti, ent kohmakalt, sest sõrmed külmetasid, kraamis Michael lagedale telefoni – aparaadi, millega, kui teekeetmine välja arvata, sai teha vist kõike.
Enamik rakendusi oli Michaeli puhul küll maha visatud. Tema mäletas aegu, kui telefon oligi pelgalt telefon.
Selleks et valida „Kontaktid“, otsida nimi ja vajutada „Helista“, tuli Michaelil kinnas käest võtta.
Telefon kõrva äärde tõstetud, jäi ta kuulama, valmis sõitlema sõpra, et too laseb tal väljas ukse taga külmetada …
Aga telefon muudkui kutsus ja kutsus … ning pärast seitsmendat helinat suunati kõne automaatvastajasse.
Teadet Michael ei jätnud.
Ei, sest nüüd, kui ta oli andnud uksekella, koputanud ja tagatipuks veel helistanud, tundis ta korraga vana sõbra pärast muret.
Michael katsus linki, eeldades, et uks on lukus, aga tundis mõninga üllatusega seda avanemas.
See on veider, mõtles Michael.
Ning ta astus külma käest sisse. *
Üle läve saanud, sulges ta sedamaid enda järel ukse ja hüüdis valjusti: „Quentin! Kus pagan sa oled? Kurdiks oled jäänud või?“
Michael võttis karamellikarva mantli seljast, heitis trepihallis oleva elegantse tooli seljatoele ja asetas selle peale ka vasikanahast kindad.
„Quentin?“ hüüdis ta uuesti.
Majas valitses küll vaikus, ent tuled põlesid.
Ehkki Michaelil polnud aimugi, kus Quentin võiks olla ning mis oli juhtunud, tundis ta ärevust ja mõistmatust kasvavat.
Ta vaatas vasakule, elutuppa, kus spetsiaalsele kõverate jalgadega lauakesele oli juba valmis pandud vanaaegne malekomplekt ning mängijate tarvis seisid vastamisi kaks mugavat kõrge korjuga tugitooli.
Õhtuks olid kõik ettevalmistused tehtud.
Tuba oli tühi.
Michael seadis sammud trepi poole, hüüdes taas sõpra:
„Quentin?“
Ta hakkas trepist üles minema. Enne teist korrust möödus trepp kergelt kaardudes Quentini väikesest sõjapiltide galeriist: Trafalgar, Waterloo, impressionistlik maal, millel oli kujutatud kaevikut ja õnnetuid poisse ronimas sealt välja kuulipildujatule alla.
Michael läks pikkamisi kõrgemale, aste-astmelt, poleeritud käsipuust kinni hoides.
Tema suu kuivas ja süda kloppis, ükskõik kui aeglaselt ta ka poleks teinud neid viimaseid samme, mis viisid ülakorruse mademele.
Siin üleval oli kolm magamistuba, nagu Michael teadis ringkäigust, mille Quentin talle kunagi oli korraldanud. Mõte, nagu võiks tal neid lisamagamistube üleüldse kunagi külaliste tarvis vaja minna, oli sõbrale nalja teinud.
Kui välja jätta nende iganädalased kohtumised, näis Quentin olevat eraklik mees … ja üksildus ei paistnud teda vaevavat.
Michael hüüdis uuesti, kuigi mõtet ei tundunud sel nüüd enam olevat.
Ta pöördus vasakule ja kõndis mööda vahemademe ühest otsast teiseni kulgevat luksuslikult pehmet ehtsat Pärsia vaipa edasi.
Nõnda jõudis ta peremehe magamistoani, mille lahtisest uksest paistis valgust.
Enne kui edasi minna, seisatas Michael viivuks.
Ta astus tuppa.
Kulus hetk, et lasta pilgul ringi käia ja proovida nähtust aru saada.
Quentin oli seal, seljas klassikaline siidist smokingipintsak, vöörihm pingul, riides nii, nagu valmistuks minema välja õhtust sööma.
Ta istus kõrge riidekapi ja Cherringham Crescentile avaneva jäämustrites akna ees seisva suure, värskete lõikelilledega laua poole pööratud tugitoolis.
Tema sõber.
Lebasklemas toolil, pea kuklas, jalad laiali.
Korraks tundis Michael endast läbi tulvamas suurt kergendust. Ta magab. Kogu lugu. Vanapoisile on tukastus peale tulnud.
Aga ta andis endale sedamaid aru, et selle mõtte taga pole midagi enamat kui lootus, meeleheitlik ja rumal lootus.
„Oh heldus,“ lausus Michael edasi astudes.
Ta kõndis toolil lamaskleva sõbrani ja nägi
Quentinit pärani silmil üles lakke põrnitsevat.
Quentin Andrews oli surnud.
Michael teadis, et Quentin polnud enam noor ning teda olid kimbutanud seda sorti haigused, mis tükivad kallale, kui keskiga on jäetud seljataha ning astutud järgmisse, tundmatusse ja pisut pelutavasse elujärku.
Süda oli kippunud jukerdama. Mõne aasta eest oli opereeritud puusa. Quentinile polnud meeldinud oma tervisehädadest rääkida, aga abi otsimast – olgu siis kohalikult tohtrilt või kaugemaltki – polnud ta vajaduse korral tõrkunud.
Ei, Quentin Andrews armastas elu ja tegi mõistlikkuse piires kõik, et see kestaks võimalikult kaua.
Nüüd oli see elu lõppenud.
Michael seisis ja vaatas enda ees avanevat pilti, märkamatagi õieti, et väriseb kogu kehast.
Olla täiesti üksi kellegagi, kes – selles polnud kahtlust – oli surnud üsna hiljuti. Võib-olla mõni tund tagasi.
Michaeli pilk libises kummutile, millel polnud –nagu võinuks oodata – ühtki fotot ega ka mälestusi kätkevaid nipsasjakesi.
Ent mõne meetri kaugusel oleval laual võis näha plastpurgikest.
Michael astus ligi ja võttis ravimitopsi enda kätte.
Sellelt võis lugeda arsti ettekirjutust: Rinnavalu korral võtta kohe üks tablett koos veega.
Purgike oli poolenisti täis pikergusi tablette.
Mis siis juhtus? Kas infarkt nagu Michaelil endalgi mõne aasta eest, ainult et siin oli see tulnud väga äkki, andmata vähimatki hoiatust, mis võimaldanuks rohuni jõuda ja vältida katastroofi?
Vältida surma.
Michael läks uuesti sõbra juurde.
Ta peab kellelegi teatama. Politseile! Muidugi. Ja oma naisele. Jah, tal oli vaja kuulda teise inimese häält.
Siin seistes tundis ta end kohutavalt üksi.
Peaks ehk helistama ka Sarah’le. Kuulama küsimusi, muretsemist … ja armsa pere hääli.
Telefon oli jäänud alla mantlitaskusse. Et seda kätte saada, peab ta jätma sõbra üksi.
Aga enne kui eemalduda, kummardus ta Quentini kohale. Harali sõrmed välja sirutatud, puudutas ta sõbra lauge ja hellalt, otsekui langetaks elatud elu ette eesriide, tõmbas need alla.
Puhka rahus, vana sõber, puhka rahus, mõtles Michael.
2. Pärijad … Ilmselt
Sarah’ assistent Grace astus büroo tänavapoolse akna juurde.
„Tohoh! Paistab, et too Quentin Andrews oli mingi tähtis nina. Vaata kui palju inimesi.“
Sarah läks Grace’i kõrvale ja vaatas kiriku sissepääsu poole.
Ja tõesti: see oli muljet avaldav.
Kõrge ukse juurde oli kogunenud seninägematu rahvasumm ning suurtest autodest pudenes välja järjest uusi leinajaid, misjärel sohvrid sõitsid minema –ilmselt otsima kohta, kuhu parkida nüüd juba ummistunud külakeskuses oma sõiduk.
„Imelik,“ lausus ta.
Grace pöördus tema poole. „Mis asi?“
„Seda et … Paps tundis härra Andrewsi, nad olid sõbrad … aga tema jutu järgi oli see mees kaunikesti eraklik. Ei suhelnud õieti kellegagi. Kui nii, siis kes on kõik need inimesed?“
Grace pööras uuesti pilgu väljas avanevale vaatepildile. „See nüüd küll eraku matust ei meenuta. Kes ta oli?“
Sellele küsimusele Sarah vastata ei osanud. Isa – ta on kindlasti samuti matustel – oli maininud üksnes, et aastakümneid tagasi oli Andrews töötanud valitsuses
ja seejärel Citys, kus ajas kuuldavasti kokku piisavalt raha, pidamaks Cherringhamis uhket maja.
See, mis toimus väljas, meenutas pigem mõne kuningliku isiku või filmitähe matust.
„Ma ei mõista,“ lausus ta.
„Mhh?“ vaatas Grace tema poole.
„See ei käi kuidagi kokku mehega, keda isa mulle kirjeldas. Ja mingil moel olen ma selle asjaga seotud.“
„Sina? Aga sa ju ei tundnudki seda meest.“
Sarah vastas Grace’i pilgule. „Isegi mitte põgusalt. Aga Tony Standish saatis mulle kirja, milles palus, et tuleksin kohale, kui loetakse ette testament – kohe pärast matusetalitust.“
Grace kallutas pea viltu. „Kas arvad, et … võid olla testamendis ära mainitud?“
Sarah puhkes naerma. „Vaevalt küll. Arvestades, et olin talle täiesti võõras.“
Grace keskendus uuesti väljas toimuvale. „Vanemaks saades võivad inimesed teha veidraid asju. Miks – kes seda teab? Olgu kuidas on, huvitav on see igatahes …“
Seda küll, mõtles Sarah. Huvitav kahtlemata.
Kadunukese vana sõbrana – enda arvates ainsa sõbrana – pidi Sarah’ isa Michael olema muidugi seal, aga temagi ei osanud arvata, miks oli kohale kutsutud ka tütar.
Nüüd, mil mõned inimesed proovisid veel kirikusse sisse pääseda, hakkasid St. Jamesi suured kellad aeglaselt lööma.
Ning olles näinud kogu seda rahvahulka, Sarah tõesti kohe kibeles minema Tony büroosse testamendi ettelugemisele. *
Sarah lausa jooksis üle High Streeti Tony Standishi büroosse. Viimasel hetkel oli tulnud telefonikõne, mis sundis teda heitma uuesti pilgu peale ühe naaberküla veebilehe uuenduse küljendusele.
Nüüd, paar minutit ettenähtust hiljem tormas ta advokaadibüroosse, kus Tony vaikne ja tegus sekretär – pealtnäha nagu heasüdamlik vanaema – ta viipega edasi juhatas.
Hingeldades lipsas Sarah koosolekuruumi ja palus hilinemise pärast lühidalt vabandust.
Tony istus laua taga, näol soe naeratus. Hea sõber … ja liitlane. Temast paremat kätt istus toolil Sarah’ isa, seljas must ülikond. Ja tagapool väike punt leinarõivais inimesi, kelle näod olid Sarah’le võõrad.
Sarah tuletas endale meelde, et räägiks isaga hiljem omavahel olles tema kadunud sõbrast.
Ühtlasi pidi ta taas mõtlema, kui mööduvad on elu ja aeg.
See lendab nii kiiresti.
Ta mõtles alati, et isa ja ema jäävad igaveseks temaga.
Aga andis endale seejuures ikkagi aru, et see pole nõnda.
„Sarah, me pole veel testamendi juurde asunud. Saame alles omavahel tuttavaks. Su isa tegi algust.“
Ning siis, kui Sarah oli libistanud mantli seljast ja pöördus vasakule, riidenagi poole, nägi ta tagapool kedagi.
Ülikond.
Tuttav naeratus.
Mees noogutas Sarah’le.
Jack!
Mida tema siin teeb? Sarah polnud talle rääkinud, et oli saanud selle kummalise kutse … aga nähtavasti oli kohale kutsutud ka Jack.
Järjest naljakamam ja naljakamam.
Nad peavad sellest rääkima.
Jack osutas toolile, mis seisis tema omast meetrijagu eemal, tihedalt Tony laua ümber kogunenutest eraldi.
Just nagu oleksid nemad kaks selle sündmuse pealtvaatajad.
Sarah istus ja tema põgusast naeratusest võis välja lugeda kerget kimbatust.
Siis keskendus ta uuesti nendele, kes olid tulnud kuulama, mis seisab kirjas testamendis. * Esimesena tõusis püsti neljakümnendatele eluaastatele lähenev naine, kelle sünkhall kübar olnuks otsekui pärit „Downton Abbey“ vanamoodsast garderoobist.
„Emma Carter,“ lausus ta vaikselt, „härra Andrewsi isiklik hooldaja.“
Ta noogutas teistele ning lisas, nagu oleks sellest võinud väheks jääda:
„Ma olin tema põetaja, kokk … kõik …“
Järgmisena tõusis Emma Carterist vasakul istuv mees. Sarah’ arvates oli too tema isast ehk pisut vanem, ent ikkagi õhkus temast jõudu ja mõjukust – olgu siis kaherealisest laitmatult pressitud peenetriibulisest ülikonnast või tumedate silmade pilgust, millega ta rääkides peatus korraks kõigil kohalolijatel.
„James Carlisle. Quent ja mina … ee … teenisime omal ajal koos.“
Järgnes hetk vaikust, otsekui oleksid kõik oodanud edasist selgitust, mis jäi paraku tulemata. Sarah jälgis, kuidas Carlisle toolileenile nõjatus ja käed rinnal vaheliti põimis.
Ta pöördus Jacki poole ja kergitas küsivalt kulmu, mõeldes huvitav
Teenisid koos? Mida see tähendas? Sõjaväge?
Relvajõudusid polnud isa Andrewsiga seoses kunagi maininud. Ning James Carlisle pidi ju kindlasti olema Quentinist märksa noorem …
„Patrick?“ sõnas Tony, kui järgmine mees kohe jutujärge üle ei võtnud. Sarah’le piisas ainsast pilgust mõistmaks, et ehkki kombekohaselt ülikonda riietunud, oli kõnetatu ilmselgelt otsinud abi ka teisest kombest ning kinnitanud enne matuseid keha ja vaimu paari napsiga.
Nüüd libistas mees keelega üle huulte. „Patrick Andrews, maahärra, ainuke vend, ainus …“ ta kordas rõhukalt, „oma kadunud venna Quentini ainus elusolev sugulane.“
Paistab, nagu polekski ta piirdunud paariga, mõtles Sarah.
Ning vaadates, kuidas mees toolil niheleb, märkas ta tolle kingi – need olid trööbatud ja lääpas.
Tundus, et Quentini vennal on näpud põhjas.
Ainult üks sellest ringist polnud veel rääkinud.
See naine istus, jalad ontlikult koos, seljas pikk tume mantel ning ristatud sõrmedega käed põlvedele asetatud kotil.
Tony noogutas talle.
„Tricia Guard,“ lausus naine vaikselt.
Ja rohkem ei midagi.
Tony vaikis viivu, nagu ootaks, et see ilus keskealine naine ütleb veel midagi.
Seda ei juhtunud ning ta jätkas.
„Nagu märkate, on siin ruumis kaks vaatlejat: härra
Jack Brennan ja proua Sarah Edwards. Ehkki testamendis pole neid mainitud, jäeti mulle juht nöörid, et kutsuksin kohale isiku või isikud, keda pean sobivaks tunnistama nii seda sündmust kui ka testamendi tingimuste täitmist. Ja ma valisin nemad.“
Nüüd pöördusid kõik potentsiaalsed pärijad otsekui käsu peale ning uurisid Sarah’t ja Jacki nagu muuseumieksponaate.
Seejärel keskendusid nad uuesti Tonyle, kes köhatas teatraalselt ja istus oma massiivse kirjutuslaua taha.
Ta võttis sealt kaks ümbrikku.
„Härra Andrewsi ettekirjutused on täiesti selgesõnalised. Mul on kästud avada enne see ümbrik.“
Tony võttis kitsa hõbedast paberinoa ning torkas selle ümbriku klapi vahele.
Ümbrik avatud, tõmbas Tony sealt välja kokkumurtud paberilehe.
Ta keeras dokumendi lahti ja heitis sellele pilgu.
Siis tõstis ta silmad kohalolijaile ning lausus:
„Hüva. Loen siis nüüd ette Quentin Andrewsi testamendi, tema viimse tahteavalduse …“