Vahistamine Udu triivis rebenenud tükkidena mööda, rahutu ja vahelduv. Meri vaevu liikus, ainult ühtlane õõtsumine ja vaiksed mulksatused vastu kaljut. Vihmasadu laotus nagu märg loor üle kivide ja muutis need libedaks. William Wisting peatus ühe lameda kivi juures, tõstis pilgu ja pani käe küljel rippuvale kabuurile. Tema kõrvale astus Hammer. Nad seisid ja hindasid ümbrust. Väiksematki liikumist otsides libistas Wisting pilgu üle ala enda ees. Mitte midagi. Ainult varjud ja hõljuv udu, taustal laksuvad lained. Ühtlane pulss öös. Kõik muu oli vaikus. Vaikus, mis ajas ihu kananahale ja tegi meeled teravaks. Wisting hingas sügavalt sisse. Mere ja värskete merevetikate lõhn lõi külmalt ninna. See torkis sügaval ninakoobastes kergelt, peaaegu metalliselt. Väikesed lihased ninajuure ümber tõmbusid vaevumärgatavalt pingule, pinge levis allapoole, rinnakorvini välja. Neist vasakul löödi kusagil kinni autouks. Hammer osutas suunda, kust oli heli tulnud. Wisting noogutas, kerge nõksatus peaga. Ta hingas aeglaselt välja ja hiilis edasi. Tema saabastes jalad liikusid paljal kaljul peaaegu hääletult. Lähemale jõudes kuulsid nad ühtlast madalat mootoriheli. Auto tühikäigu heli. 5
Issuu converts static files into: and more. Sign up and create your flipbook.