Eessõna Hea lugeja!
Suur tänu, et võtsite kätte selle Lucinda Riley romaani. Mina olen Lucinda poeg Harry Whittaker. Kui minu nimi on teile juba tuttav, siis on selle põhjuseks kahtlemata „Atlas. Pa Salti lugu”, mis on ema loodud „Seitsme õe” sarja viimane osa ja mille ma pärast tema surma 2021. aastal tema palvel lõpuni kirjutasin. Tahan selgitada, miks „Viimane armastuslaul” ilmub alles 2025. aastal. Selleks pean tegema ema loomingust lühikokkuvõtte, niisiis loodan, et lubate mul seda teha. Aastatel 1993 kuni 2000 kirjutas ema Lucinda Edmondsi nime all kaheksa romaani. Tema karjääri katkestas järsult raamat pealkirjaga „Topeltnägemine”. Väljamõeldud sündmustikus vihjati võimalusele, et Briti kuninglikus perekonnas oli üks abieluväline perekonnaliige. Printsess Diana hiljutise surma ja sellele järgnenud monarhia populaarsuse madalseisu tõttu pidasid raamatupoed seda projekti liiga riskantseks. Seetõttu Lucinda Edmondsi raamatu tellimused tühistati ja kirjastaja lõpetas temaga sõlmitud lepingu. 2000. ja 2008. aasta vahelisel perioodil kirjutas ema kolm romaani, millest ükski ei ilmunud. Siis aga, 2010. aastal, toimus läbimurre. Tema esimene raamat Lucinda Rileyna – „Kasvuhoonelill”* – jõudis * Eesti k tõlkinud Anne Kahk, Varrak, Tallinn 2012. – Toim. 5