Vesiliiv

Vasakpoolse pingirea juures lamab Dennis, seljas reklaampildiga T-särk ning jalas supermarketiteksased ja lahtiste paeltega tossud nagu ikka. Dennis on pärit Ugandast. Oma jutu järgi on ta seitse­teist, aga näeb välja nagu paks kahekümne viie aastane mees. Ta õpib tootmisõpetuse harus ja elab Sollentunas ühes tema­sugustele mõeldud kohas. Tema kõrval on külili vajunud Samir. Samir ja mina käime ühes klassis sellepärast, et tal õnnestus pääseda meie kooli rahvusvahelise majanduse ja ühiskonna­ õpetuse erikursusele. Õpetaja laua juures on Christer, klassijuhataja ja isehakanud maailmaparandaja. Tema tass on laual ümber läinud ja ta püksi­säärele tilgub kohvi. Amanda istub temast kõige rohkem kahe meetri kaugusel akna all radiaatori najal. Mõne minuti eest oli ta üleni kašmiir, valge kuld ja lahtised kingad. Teemant­ kõrvarõngad, mis ta leerikingiks sai, helgivad endiselt varasuvise päikese käes. Nüüd võiks arvata, et ta on porine. Mina istun klassi keskel põrandal. Minu süles lebab Sebastian, Rootsi rikkaima mehe Claes Fagermani poeg. Siin viibivad inimesed ei sobi kokku. Meiesugused ei puutugi tavaliselt kokku. Võibolla metrooperroonil, kui taksojuhid streigivad, või rongi restoranvagunis, aga mitte klassis. Ruumis on mädamunahais. Õhk on püssirohusuitsust hall ja hägune. Kõik peale minu on pihta saanud. Minul ei ole sinikatki.