STEFAN HEDLUND VENEMAAST SAAB JÄLLE MOSKOOVIA
Kui jätaks Venemaa nime diskursusest välja?
Eessõna
Minu raamatu pealkiri on sihilikult salapärane. Ühest küljest mängib see Venemaa Föderatsiooni kiirendatud lagunemise võimalusega, nii et see taanduks jälle XVI sajandi keskpaiga Moskoovia piiridesse. Teisest küljest annab see mõista, et Putini-aegsed arengud juhivad tähelepanu tänapäeva Venemaa tagasipöördumisele sellesama põhilise institutsioonilise struktuuri juurde, mis rajati XV sajandi Moskoovias. Esimene on suuresti spekulatiivne, teine aga pakub analüütilise raamistiku, mis aitab mõista, miks on Vene riigi lagunemine vaid väga kauge võimalus ja miks on Venemaa sajandite jooksul – oma mitmekesistes vormides – kunagise Moskoovia pärandile nii truuks jäänud.
Moskoviitide koloniaalimpeeriumi territoriaalse lagunemise protsess on juba alanud ja kogub jõudu. Kui välja arvata tähelepanuväärsed erandid Valgevene ja kaitsetu Kaliningradi enklaav, siis kulgeb Venemaa Föderatsiooni praegune läänepiir laias laastus sealsamas, kuhu tõmmati Moskoovia läänepiir Ivan Julma surma ajal. Nii Balti riigid kui ka Ukraina on end moskoviitide haardest lahti kiskunud ega kavatse nende rüppe naasta. See on iseäranis tähtis, sest just nende territooriumide inkorporeerimine – Eesti ja Läti Peeter I ning Ukraina Katariina I ajal –lubas Moskoovial impeeriumiks muutuda ja hakata end Venemaaks hüüdma.
Ka Vene impeeriumi vallutused Lõuna-Kaukaasias on tühistatud, sest Armeenia, Aserbaidžaan ja Gruusia on kuulutanud end iseseisvaks; seesama käib ka imperiaalse ekspansiooni kohta Kesk-Aasiasse. Kasahstan, Usbekistan, Kõrgõzstan, Tadžikistan ja Türkmenistan on kõik asunud
sõlmima sõltumatuid suhteid Hiina ja Türgiga. Venemaa senine tagahoov pöörab endisele isandale järjest ükskõiksemalt selja.
Sündmuste edasistes arengutes kerkib tõsiseid küsimusi Venemaa Föderatsiooni enda terviklikkuse kohta. Vahetuim oht lähtub PõhjaKaukaasia muslimi enamusega maadest, nagu Tšetšeenia ja Dagestan, kus on varemgi peetud vägivaldset võitlust iseseisvuse eest. Praegu moodustavad need trotsliku ja ülimalt plahvatusohtliku piiritsooni. Küll vähem tõenäoline, aga seda tähendusrikkam on stsenaarium, mille kohaselt Venemaa kaotab viimsedki riismed sellest, mis on veel alles Moskoovia koosseisu inkorporeeritud mongolite Kuldhordi Volga-äärsetest aladest, sest muslimi enamusega Tatarstan ja Baškortostan hellitavad Venemaa Föderatsioonist lahkulöömise mõtet.
Ent kõige rabavama stsenaariumi kohaselt lööb lahku Kaug-Ida, mille Venemaa koloniseeris XIX sajandil. See võib juhtuda kas iseseisva KaugIda Vabariigi väljakuulutamisega või juhul, kui Hiina tunnistab kehtetuks 1860. aasta Pekingi leppe, mille kohaselt Qingi dünastia oli sunnitud loovutama imperialistlikule Venemaale 600 000 ruutkilomeetrit maad. Viimane oleks tõeline geopoliitiline maavärin. Kui Venemaa kaotaks Habarovski- ja Vladivostoki-sugused elutähtsad linnad, tähendaks see otsustavat lõppu moskoviitide mis tahes unistustele end veel kunagi suurriigina kehtestada.
2024. aasta alguses püüdis Putin kuulutada kehtetuks tehingu, millega Venemaa müüs XIX sajandil Alaska Ameerika Ühendriikidele, ja kujutada seda Ameerika Ühendriikide elutähtsat osa okupeeritud Vene territooriumina. Seda saab pidada üksnes meeleheitlikuks rünnakuks kurjakuulutava väljavaate vastu, et hoopis Moskoovia ise tõrjutakse Kaug-Idast viimaks lõplikult välja.
Kiireneva lagunemisprotsessi ahvatlevaks lõpptulemuseks võib väga hästi osutuda riigi täielik kokkuvarisemine – piisab, kui meenutada algse Moskoovia kollapsit 1598. aastal, misjärel see jäi 15 aastaks valitsuseta. Niisugust väljavaadet tuleb küll pidada äärmiselt spekulatiivseks, kuid selle võimalik geopoliitiline tagajärg oleks nii tähtis, et seda lihtsalt ei saa eirata. Venemaa kollaps, mille tulemusel tekiks võimuvaakum Hiina-Ameerika suhete ülimalt tähtsas regioonis, mõjutaks möödapääsmatult kõigi teiste osaliste strateegilist käitumist.
Kui nüüd käesoleva teose salapärase pealkirja juurde tagasi pöörduda, siis põhiliselt viitab see võimalusele, et Venemaa muutub Moskooviaks
institutsioonilises mõttes, ning annab mõista, et praegune valitsemisrežiim, eraomandi kaitse puudumine ja seaduste taandamine alamatele sihitud instrumendiks meenutab vana Moskooviat. Äratuntav muster näib tõendavat kauase ajaloolise institutsionalismi protsessi, mille käigus algse moskoviitliku institutsioonilise maatriksi põhiosad kehtestavad end aja jooksul ikka ja jälle, hoolimata mitmete reformijate sihikindlatest püüdlustest raamidest välja murda.
Mis kõige tähtsam: selles raamatus vaieldakse vastu sügavalt juurdunud ja tugevasti romantiseeritud ettekujutusele salapärasest ja sisimas heatahtlikust Venemaast, mis on olnud Lääne vigase Venemaa-poliitika keskmes. Selle ettekujutusega täielikus ja realistlikus kontrastis sedastatakse, et puhast kurjust, mille Venemaa vallandas Ukraina vastu, tuleb vaadelda moskoviitlike valitsejate traditsioonilise elajalikkuse kontekstis, alustades Ivan Julmast ja Peeter I-st ning lõpetades Jossif Stalini ja Vladimir Putiniga. Vene traditsiooni vaadeldakse sellest seisukohast prantsuse tarkusetera plus ça change, plus c’est la même chose* klassikalise näitena, ühtlasi sedastatakse, et ajaloolise pärandi taak mõjutab tänapäeva Moskoovia tulevast arengut väga tugevasti.
Lõpuks, soovitust kustutada Venemaa nimi tänapäeva Moskoovia diskursusest ja ka diskursusest, mis puudutab selle suhteid häiritud naabritega, ei tohi ekslikult pidada tühipaljaks kiusuks. See on just kõige olulisem, juhul kui arutada, miks praeguste moskoviitide deklareeringut, et nad on „russide maade“ isandad, tuleb taunida kui alasti ja põhiolemuselt täiesti õigusvastast imperialismi. Raamatus sedastatakse, et usurpeerides nime „russ“, mis muudeti nimeks Rossija, ja väites, et kõik vana KiieviVenemaa** järglased on venelased, kelle õiguspärane valitseja on Moskva, õnnestuski Moskoovial jõhkra jõu ja sunniga teha endast suurriik. Alles juhul, kui tunnistatakse, et ukrainlased ei ole venelased, ja kui Venemaad hakatakse nimetama Moskooviaks, saab moskoviitide terroristlikku sõda Ukraina vastu vaadelda sellena, mis see tegelikult on: nimelt jultunud katsena Vene impeerium vägivallaga taastada. See väide esitatakse
* Sõna-sõnalt: mida rohkem asi muutub, seda rohkem asi samaks jääb. Tegu on endast paradoksi kujutava motoga, mille 19. sajandil elanud prantsuse esseist Alphonse Karr lisas oma artiklitele. Mõte on selles, et võidakse teha pealtnäha suuri muudatusi, aga tegelikult jääb ühiskonnakord ikka samaks. – Toim.
** Ka Kiievi-Russ. – Tlk.
kolmes osas. Alustuseks sissejuhatav peatükk, milles võetakse kokku põhjused, miks käsitletav teema on nii tähtis. Järgmised neli peatükki on pühendatud moskoviitide koloniaalimpeeriumi rajamise kõikvõimalikele aspektidele, ja teos võetakse kokku peatükiga, mis süüvib tänapäeva Moskoovia väljavaadetesse pärast seda, kui nende terroristlik sõda Ukrainas on lõppenud; lisatud on põgusad mõtisklused põhiliste arutlusteemade üle.
Seda raamatut kirjutama ajendas mind üks järjekordseid meeldivaid jutuajamisi kauaaegse sõbra ja Routledge’i toimetaja Peter Sowdeniga. 2023. aastal peetud BASEES-i* konverentsil soovitas Sowden kohvilauas, et maailma praegusi tormilisi sündmusi arvestades on aeg neid mõtestatult kajastada. Et olin jälginud Venemaa arenguid juba Leonid Brežnevi viimastest päevadest saadik, turgatas mulle pähe, et ehk võiksin ma oma mõtted nende rohkem kui nelja aastakümne kohta kuidagi kokku võtta. Selle tulemusel sündis raamat, milles ma püüan selgitada, miks sai Ukraina-vastasest sõjast nii paljude venelaste kinnismõte ja missugune võib olla selle mõju.
Lisaks sellele, et olen idee eest tänu võlgu Peter Sowdenile, tahaksin südamest tänada ka Richard Connollyt, Bo Peterssoni ja Igor Torbakovi märkuste eest, millest oli palju abi. Kõik vead, mis on raamatusse jäänud valesti mõistmise ja/või tõlgendamise tõttu, on loomulikult minu süü.
Mõni sõna nimede kirjapildi kohta on ehk samuti omal kohal. Olen kogu tekstis püüdnud hoolikalt kasutada Ukraina kirjaviisi.**
Kokkuvõtteks tunnistan puhtsüdamlikult, et tekstile on andnud värvingu minu tugev emotsionaalne reageering Venemaa kuritegudele Ukraina ja maailma julgeolekuolukorra vastu. Kolleeg ristis mu kirjutise „isiklikuks, emotsionaalseks ning, jah, väga vihaseks esseeks: ei mingeid pehmendavaid sõnu, ei mingeid piiranguid kirglikus väitluses, asju nimetatakse nende õige nimega“. Ta vihjas sellele, et mu argumendid lähevad kohati ehk kübeke kaugemale, kui seda lubaks traditsiooniline kuiv kiretu akadeemiline analüüs. Kui aga jäikadest standarditest kinnipidamine nõuab väidete lahjendamist, siis eelistan end pigem süüdi tunnistada.
* The British Association for Slavonic and East European Studies – Slaavi ja Ida-Euroopa Uuringute Briti Ühing. – Tlk.
** Eesti keeles on kasutusel kokkulepitud ja tunnustatud nimede kirjaviis, niisiis on lähtutud sellest. – Tlk.
Venemaast saab
jälle
Moskoovia
Kui jätaks Venemaa nime diskursusest välja?
„Venemaast saab jälle Moskoovia“ käsitleb hüpoteesi, mis võiks kaasneda Venemaa nime kõrvaldamisega poliitilisest ja teaduslikust diskursusest. Teoses küsitakse, kas riiki, mida valitseb Moskva, tuleks nimetada Venemaaks?
Kas Moskoovia poleks kohasem?
Autor annab ülevaate, kuidas teadlaskond on mõtestanud idaslaavlaste arengut sajandite jooksul alates Moskoovia algusajast kuni tänapäeva
Venemaa Föderatsioonini ja kuidas seejuures on jõutud järeldusele, et sündmusi pidevalt läbi Moskva läätse vaadates on Lääs moskoviitide hegemooniataotlustele olulisel määral kaasa aidanud, võimaldades Moskval mängida üleliia tähtsat osa – seejuures globaalses geopoliitikas, mitte üksnes oma piirkonnas. Raamatus heidetakse valgust ka hiljutistele arengutele moskoviitide riigis ja Venemaa Föderatsiooni üha õõnsamatele väidetele, et moskoviidid esindavad kogu Venemaad.
Teoses uuritakse, kas idaslaavi maailma saaks teisiti mõtestada ja kui saaks, siis mismoodi, ning kuidas see maailm võiks tegelikkuses areneda. See võiks huvi pakkuda teadlastele, kes käsitlevad rahvusvahelisi suhteid, tegelevad etniliste uuringute, politoloogia ning KeskAasia, Venemaa ja Nõukogude poliitikaga.