Issuu

VANATÄDI VALGED ELEVANDID

ui isa ja ema läksid Aafrika reisile, jäi Alo vanatädi hoole alla. Ta oleks kaasa tahtnud, aga siis tuli teha üks valus süst. Vahest mitugi valusat süsti. Süsti ei tahtnud Alo mingi hinna eest, pangu või isa kullatud raami sees kiituskiri seinale, et ta on igati vapper poiss ega karda kedagi. „Kui veab, näeme ka elevante,“ lootis isa. Aga seegi ei aidanud. Elevante oli Alo juba palju kordi loodusfilmides näinud. Ja ilma valusa süstita, vajuta vaid teleka pulti. Vanatädi väike maja uppus suure aia sisse, kus lendasid liblikad ja sumisesid mesimummud. See aed võis Aafrikastki suurem olla. Keset seda vanatädi Aafrikat sinetas veesilm nagu helesinine laguun. Kui Alo avas vanatädi pool hommikul silmad, nägi ta kapi peal peegli ees valgeid elevante. Nii kapi peal kui peeglis olid elevandid suuruse järjekorras üles rivistu-

nud ning muudkui marssisid kuhugi. Üks sõrmepikuke elevandipoiss pingutas, et karjast mitte maha jääda. Temale oleks tulnud raamitud kiituskiri seinale panna. „Siin te mul oletegi!“ üllatus Alo. Karja juht lingutas kapsalehe moodi kõrvu ja ohkas: „Jah, siin me oleme. Kahjuks küll. Me sammume ja sammume, aga kuhugi ei jõua.“ Väsinud elevandipoiss põimis oma londikese Alo sõrme ümber ning sosistas talle: „Kui me veel täna vee ja rohumaade juurde ei jõua, suren mina ära ega kasvagi iial suureks.“ Alo meel läks kurvaks. Ta oli loodusfilmidest näinud, kui õnnetult võib nende pikk teekond vahel lõppeda. Kohe meenus talle see veesilm, mille põhja oli vanatädi laotanud helesinise plastiku. Seepärast see oligi helesinine laguun. Ja vanatädi Aafrikas ei varitsenud ka ükski elevandikütt. Seal oli kõige turvatum looduskaitseala. „Ma tean sellist kohta!“ hõikas Alo. „Võiksin teid sinna viia, aga kas vanatädi ikka lubab?“ „Oh, tema on meid ammu ära unustanud,“ kurtis karja juht. „Võtab vaid siis kätte, kui pühib meie pealt lapiga tolmu. Sa ju tead, kui tolmuseks lähevad elevandid oma pikal rännakul.“ „Vanatädi ei tea sedagi, et mina olen juba sündinud,“ lisas elevandipoiss. „Ja et mulle pandi nimeks Jumbo.“

„Mõtlesin just, et paneks sulle õige nimeks Jumbo,“ ei suutnud Alo jälle ära imestada. „Sa mõtled sama ilusaid nimesid välja nagu mu ema,“ oli elevandipoiss talle tänulik. „Aga kui vanatädi tuleb tolmu pühkima, siis ta ju näeb kohe,“ kõhkles Alo. „Lubasin talle olla hea laps.“ „Enne laupäeva ei tule ta kohe kindlasti,“ oli karja juht veendunud. „Seniks võime jätta siia peeglisse oma peegelpildid. Siis ei pane vanatädi meie kadumist üldsegi tähele. Temal on alati kole kiire.“ „Te oskate ka s e d a trikki?“ küsis Alo. Imelik, et ta ise selle peale ei tulnud. „Muidugi oskame,“ kinnitasid vanatädi valged elevandid talle. „Mida janused või näljased elevandid ei oska ega suuda? Oleme sinuga koos üsna nutikad, eks?“ Alo asuski tegutsema, sest Jumbo võis varsti ära surra ega saa iialgi suureks. Kohe ladus ta elevandikarja endale põue ja heitis igaks juhuks veel pilgu peeglisse. Kõik oli nii, nagu elevandid olid lubanud. Ja küllap see üks vanaaegne võlupeegel ikka oli – igatahes jäi elevandikari seal edasi marssima. Olid kui arvutisse tallele tõstetud pildid. Ka väikene Jumbo, kes vaevu ulatus üle peegli alumise ääre, kelle sünnist ei teadnud isegi vanatädi midagi. Ammu ei olnud ta oma elevante üle lugenud. Alo võis nüüd elevandikarja kerge südamega aeda viia. Ja et vana-

tädi Aafrika oli päris Aafrikastki suurem, seda me vist juba mainisime? Jõudnud helesinise laguuni äärde, tõstis karja juht londi ning pasundas valjusti: „Ma haistan vett! Kõik rivitult!“ Ja teised hüüdsid: „Oi kui hea meil siin on! Nii palju vett ja rohtu pole meie elu seeski näinud! See on ju elevantide paradiis! Aitäh, Alo, et meid siia tõid!“ Ja kohe teatas väikene Jumbo: „Mina lähen kõigepealt suplema! Ma pole iialgi vees supelda saanud. Olen pesnud end vaid tolmu ja liivaga.“ „Kõigepealt tuleb janu täis juua,“ noomis ema teda. „Siis jõuad ka supelda.“ Ja Alo hoiatas omalt poolt: „Vaadake, et te mul ära ei upu! Mida ma siis vanatädile ütlen?“ „Millal on elevandid enne ära uppunud? Me tõstame londid veest välja!“ Nad aina suplesid ja suplesid ja pritsisid võimsaid veejugasid üles. Londid olid neil nagu ühed tuletõrjevoolikud. Alo pluus sai varsti läbimärjaks, aga sest polnud midagi. Oli ju kuum Aafrika suvi. Vanatädi võttis laupäeviti nagu ikka tolmulapiga mööbli kähku üle, heitis peeglisse pilgu ja õhkas: „Oh, te mu armsad õnneelevandikesed! Kui nunnud te mul olete!“ Ning toimetas aina edasi – juba kerkis tal pirukatainas, ka isa ja ema pidid kaugelt Aafrikast üsna pea koju tagasi jõudma.

Kuni Alo mugis helesinise laguuni ääres pirukat, sõid elevandid tema ümber lopsakat rohtu, ja Jumbo uhkustas: „Vaata, palju ma selle suvega juba kasvanud olen!“ „Ja öösel näeme siin tähti,“ lisas elevandiisa väärikalt. „Tähed on meile väga olulised.“ „Me polnud neid ju terve igaviku näinud,“ ohkas elevandiemme leebelt. Järsku langes vanatädi vari helesinisele laguunile ja kohe märkas ta seal oma õnneelevante. Aga õnneelevandid paistsid olevat õnnelikumad kui ei eales varem. Ning Alo koos nendega. „Kuidas te siia saite?“ nõudis vanatädi. Valged õnneelevandid lasid õnnetutena londid rippu. Ka Alo lõi häbist pilgu maha. „No teate, selline asi pole ülepea võimalik! See on mingi silmapete! Alles olite mul peegli ees ilusasti rivis! Võtsin teilt veel tolmu!“ Vanatädi velkis tuppa tagasi ja jäi ukselävel hingeldades seisma – kõik ta õnneelevandikesed vahtisid talle peeglist süütute nägudega otsa. Ja olid nii nunnult rivis, nagu ühed õnneelevandid peavadki olema. Aega polnud viita. Alo ladus kähku elevandikarja põue, hiilis tasa majja ja sättis nad taas peegli ette ritta. Kohe andis ka karja juht omalt poolt võlupeeglile käsu: „Turvakaitsmed maha!“ Ja Jumbo sakutas londiga Alot sõrmest: „Kas sa viid meid veel kunagi elevantide paradiisi?“ 10

„Kindlasti viin,“ lubas poiss. Kui isa ja ema tulid sealt päris Aafrikast tagasi, olid nad väga pettunud: „Tead, poja, meie ei näinudki elevante.“ Ning ema lisas: „Mitte ühtegi elevanti, kujutad sa pilti!“ „Aga mina nägin!“ hüüdis neile Alo. „Nägin valgeid elevante. Nad suplesid ühes helesinises laguunis.“ „Mida kõike loodusfilmides näha saab,“ oli isal ja emal lausa kade meel. Vanatädi vaatas sel ajal Alole pika pilguga otsa ja küsis siis kavalalt: „Kas ainult filmidest?“ Kui Alo järgmisel hommikul kodus silmad lahti lõi, nägi ta kohe valgeid elevante. Nad kõik olid pikkuse järjekorras tema mängulauale üles rivistunud. „Kuidas te siia saite?“ suutis poiss vaevu öelda. Jumbo põimis oma londi ta väikese sõrme ümber ja sosistas: „Vanatädi meelest olid sa hea laps. Ja ta kinkis kõik elevandid sulle. Oleme nüüd sinu õnneelevandid.“ „Aga mul ei ole Aafrikat ega helesinist laguuni,“ ohkas poiss. „Veekauss sul ikka on?“ küsis karja juht asjalikult. „Ajame läbi.“ „Ja kui lähed vanatädile varsti külla, võta meid ka kaasa,“ pakkus Jumbo. „Siis saame jälle helesinise laguuni äärde. Seni vaatame loodusfilmidest, kuidas elavad teised elevandid.“

MIKU RAUDTEE

ikule meeldis raudteega mängida, seda sai kokku panna või lahti võtta, temaga alati midagi teha. Mikul olid muidugi autod ka, aga autod olid kuidagi liiga valmis, ei tohtinud rattaidki alt ära võtta. Autoga sai Mikk kogu aeg sõita, kui isa ja ema ta lasteaeda viisid ja sealt koju tagasi tõid. Auto oli igapäevane asi. Auto on sama argine asi nagu röster, ütles memm, aga raudtee – vaat see on unistus. Memm oli noorest peast taadiga tihti veduris kaasa sõitnud, sest taat oli vedurijuht. Mikk oli raudteel vaid ühe korra sõita saanud, taadiga koos Elvasse. Tartust Elvasse ei sobigi autoga sõita. Raudtee oli pidupäeva asi. See sõit oli Mikul senini meeles, sest taati ei olnud enam. Raudtee oli üheskoos taadiga ära surnud. Mikule jäi vaid mänguraudtee. Autoga oli küll lahe sõita, sukeldud nagu süstakala mõne tunniga läbi Eestimaa, naljatas issi, miski ei takista sind – tahad, teed seene- või pissipeatuse, ja juba oledki tädi Erna õuel. Tädi Ernal on ühepajatoit ja kook valmis.

Pärast annab varaseid maasikaid vahukoorega. Vahel ka kirsse. Kuid veelgi lahedam oleks, kui tädi Erna juurde saaks ka rongiga. Aga see valikuvõimalus puudus. Raudtee oli taadi teada autodest palju varem. Nüüd ei usuks seda keegi, ka Mikk ei uskunud algul. Autod olid ju alati olnud. Varsti hõljuvad nad õhus ega vaja üldsegi juhti. Kui ema oli roolis, ega ta siis sinuga suurt räägi, jälgib aina teed, muidu võib tulla kole avarii. Ema sõitis alles rohelise vahtralehega. Tee oli vahel autodest paks, vahel ka libe. Suured rekad ajasid emmele hirmu nahka. Lisaks leidus seal igat mesti „roolikangelasi“, kes teistest ei hooli, näitavad oma keskmist sõrme ja kimavad nagu märulifilmis. Aga tulevikuautos polegi rooli, vajutad vaid punasele nupule ning võid kogu tee vaadata pildiraamatut, mängida emme ja issiga lauamänge või näppida niisama moblat või nina. Jah, sedasi oleks tädi Erna poole veelgi lahedam sõita. Ka rongis oli sama moodi, sest rongil on oma vedurijuht, kes jälgib teed. Raudteel on ainult roheline ja punane tuli. Semafor ütleb, kas sõita või mitte sõita. Näpunäitajaid või muid ülbitsejaid seal pole. Taat koksis teel Elvasse vagunis Mikuga muretult pühademune (taadi munadel läks koor alati enne katki). Kooretükid tuli ilusti kokku korjata. Rong ei tohi seest olla mustem kui oma auto. „Autod sõidavad rongist kiiremini,“ teadis Mikk.

„Mõnes kohas sõidab rong kiiremini,“ teadis isa. „Näiteks Jaapanis. Varsti ehitatakse meilegi selline raudtee. Seda kutsutakse Rail Balticuks.“ Mikk küsis kohe: „Kas tädi Erna juurde sellega saab?“ „Sellega saab igale poole, Läti- ja Leedumaale, pärast veel Poolasse ka,“ seletas isa. „See on ju kiirraudtee.“ „Tädi Erna ei jõua äkki selleks ajaks, kui meie tuleme, oma ühepajatoitu ja kooki valmiski?“ muretses Mikk ette. „Küll ta jõuab,“ arvas isa. „Tädi Erna on kärme tädi.“ „Aga tädi Erna õue peale me ikka ei saa?“ „Sinna ei saa,“ tunnistas ka isa. „Ja kas tädi Erna seda tahaks? Ta elab ju nii vaikses ja ilusas paigas.“ „Aga kas seal rongis mune võib koksida või singileibu süüa?“ päris Mikk edasi. „No tead, selle jaoks meil ei jää vist aega,“ kahtles isa. „Suts – ja juba olemegi kohal.“ „Kahju,“ ohkas Mikk. „Taadiga oli rongis palju huvitavam sõita. Ja seal oli aega küll.“ Taadi lemmikuks jäi Haapsalu kitsarööpmeline, aga see kadus veel enne taati ära. Mikule tuli samas meelde, kuidas taat jutustas naeru kõhistades, et neil aegadel, mil rongid liikusid teosammul, hüppasid poisid kurvi kohal vagunist välja, noppisid neidudele kullerkuppe ja nurmenukke, või kui väga ülemeelikuks mindi, murti ka lõhnavaid kaseoksi, et nendega aknast välja vahtiva-

tel piigadel või prouadel kübarad peast pühkida. Ja jõuti veel tagumisele trepile hüpata. Aga kübarate eest nõuti luna. „Noh, selliseid tempe tehti veel enne taati,“ muigas isa. „Aga taat mäletas,“ rõhutas Mikk. „Taat mäletas seda, mida meie ei mäleta,“ ohkas isa. Näis, et ka issi oleks tahtnud mäletada neid asju või ise teha samu tempe. „Seal uues rongis oled nagu liftis, uksed sulguvad kraps kinni ja kõik. Kui tuleb sinu korrus, peatub lift ja laseb su välja. Ei mingeid kullerkuppe, nurmenukke ega lõhnavaid kaseoksi. Sõitvast autost ei tohi ka maha hüpata. Seda tehakse vaid märulifilmis.“ „Liftil pole aknaid. Äkki sellel uuel rongil pole ka?“ muretses Mikk. „Kuis siis akendeta saab?“ kahtles isa. „Isegi metroorongidel on aknad, kuigi nad kihutavad läbi pimeda tunneli. Aga kui jõuad heledalt valgustatud jaama, oled äkki justkui teises linnas.“ „Aga põntsud?“ meenus Mikule. Põntsud olid taadiga rongis sõites ühed mõnusamad asjad. „Ah et need põntsud?“ kratsis issi kukalt. „Põntsude kohta ei tea ma öelda. Väiksed põntsud või tümpsud võiks uues rongis ju ikka olla ... kas või taadi raudtee mälestuseks.“ Mikk kujutles, kuidas noor taat ja noor memm sõidavad

kahekesi veduris, kuhu teisi ei lasta. Ega nad seal äkki semafori ära ei unusta? Jäänud memmega kahekesi, hakkas Mikk oma Rail Balticut ehitama, mis kulgeb läbi mitme riigi. Raudteed tal jagus, seda oli mitu suurt karpi, lisaks ilusad vedurid ja vagunid, enamasti reisi-, mitte kaubavagunid. Reisivagu-

nid olid ju paljude akendega, aga tsisternvagunid, mida võis autostki vahel silmata, olid nii määrdunud ja õlised, et Mikk neid ei tahtki. Ta tegeles ainult reisijate veoga. Igal sünnipäeval sai ta oma raudteele juppe juurde. Ega suurt raudteed korraga valmis ehitagi, ikka jupikaupa. Ühe päevaga seda kokku ei pane. Miku väikesest toast sai Eestimaa, ema ja isa toast sai Läti, kuigi nad oskasid läti keeles vaid öelda „saldejumps“, ja memme tuba oli nagu Leeduks loodud, sest see maa asub meist kõige kaugemal. Miku raudtee läks otse läbi kolme toa ning riigi. „Mida sa nüüd teed?“ lõi vanaema köögist tulles käsi kokku. „Igas toas on sinu raudtee. Pole enam kuhugi astuda. Enne ehitasid ikka raudtee oma tuppa.“ „Seal saab ainult ringiratast sõita,“ seletas Mikk. „Aga rongid peavad ka mujale jõudma. See on uus kiirraudtee, Rail Baltic, ja rongid kihutavad sellel otse, muidu võivad veel kraavi minna.“ Memm vaatas Miku suurt tööd nõutul pilgul. „Kõigi tubade uksed on pärani,“ ohkas ta. „Kuidas me niimoodi edasi elame?“ „Aga, memm,“ vaidles Mikk talle vastu, „Eesti ja Läti ja Leedu vahel peavadki uksed avatud

olema. Me elame avatud maailmas. Sina elad nüüd Leedumaal.“ „Ah kohe Leedumaal?“ ei jõudnud memm ära imestada. „Eks ma ole tahtnud seal ammu ära käia. Aga siis peab mul leedu keel suus olema, mida mu vana pea ei võta, ja ka leedu rahvariidedki seljas.“ „Oleks kena küll,“ kostis Mikk väga-väga asjalikult. „Aga neid mul ei ole,“ kurtis memm. „Ja vahel tahaks ka omaette olla, mitte pärani ustega.“ Kui issi ja emme õhtul koju tulid, tegid nad Mikule selgeks, et Rail Baltic pole Miku eralõbu, see on meie kõigi ühine raudtee ning neid asju peab koos arutama ja otsustama. Ühise arutluse tulemusel võeti Miku raudtee ööseks üles ning pandi karpi tagasi. Aga kui isa ja ema läksid hommikul tööle, memm kööki toimetama, hakkas kolme toa ning kolme riigi vaheline kiirraudtee uuesti tööle. Kuid miski oli valesti, sest rongid sõidavad ju öö läbi. Taadilgi olnud öised vahetused, mis noorele memmele ei meeldinud. Ja see polnud Miku ainuke mure. „Kus on Poolamaa?“ avastas ta äkki ja lippas kööki. „Memm, memm, meil pole Poolamaad! Kuhu me Poola paneme?“ „Kööki küll mitte,“ hoiatas memm ette. „Vahest koridori. Poolamaa olla suur ja meie koridor on pikk.“

„Kas poolakad ei solvu, et nad koridori paneme?“ küsis Mikk. „Kui ema ja isa töölt tulles veel uksest sisse pääsevad, ehk siis ei solvu,“ arvas memm. Seega oli ka Poola küsimus ära lahendatud. Miku Rail Baltic jõudis nüüd välisukseni. Sealt polnud mõtet edasi ehitada, rongid ei sõida ju treppe mööda. Selleks on vaja köisraudteed, teab issi. Ja sel ajal, kui Miku Rail Baltic lebas lahtivõetult karpides, kui piirid olid öörahuks suletud, nägi ta unes, kuidas ta sõidab Elva asemel taadiga hoopiski Haapsallu, mis sest, et seda Haapsalu kitsarööpmelist pole ammu, kuidas nad naeravad, mune koksivad või võileibu söövad. Aga emme ja issi nägid sel ajal eriti pentsikut und. Et isa hüppab rongi pealt maha, nopib emale suure sületäie kullerkuppe, emme lemmiklilli, murrab lõhnavaid kaseoksi ja tõmbab lahtisest vaguniaknast välja vahtival emal rannakübara peast. Ja mõlemad nad naersid unes. Kuidas seda kõike kiirraudtee peal teha õnnestub, jäägu see unenäo saladuseks.