Vanaema saatis mind ütlema, et ta palub vabandust. Oma hetk VIII raamat

1 | Tubakas Kõigil seitsmeaastastel lastel peavad olema superkangelased. See lihtsalt on nii. Ja kes vastu vaidleb, on loll nagu lauajalg. Nii ütleb Elsa vanaema. Elsa on seitsmeaastane, varsti saab kaheksaseks. Ta teab, et seitsmeaastane olemine ei tule tal kuigi hästi välja. Ta teab, et ta on isemoodi. Kooli direktor ütleb, et ta peaks „kohanema”, et „omavanustega paremini läbi saada”, ja Elsa vanemate eakaaslased, kes temaga kokku puutuvad, ütlevad alati, et ta „on oma vanuse kohta väga küps”. Elsa teab, et see tähendab „käib oma vanuse kohta hullult närvidele”, sest nad ütlevad seda alati just siis, kui ta neid parandab, sest nad hääldavad déjà vu valesti või ei tee „oma” ja „enda” vahel vahet. Keenjused tavaliselt ju ei tee. Siis ütlevadki nad tema vanematele „oma vanuse kohta küps”, need keenjused, pingutatud naeratus suul. Justkui oleks see puue, justkui häiriks Elsa neid sellega, et ta ei olegi täielik põmmpea, kuigi on seitsmeaastane. Ja sellepärast ei olegi tal teisi sõpru peale vanaema. Kuna kõik teised tema kooli seitsmeaastased on just sellised põmmpead nagu seitsmeaastased ikka. Aga Elsa on isemoodi. Tühja sellest, ütleb vanaema. Sest kõik superkangelased on isemoodi. Kui supervõimed oleksid normaalsed, oleksid need ju kõigil. Vanaema on seitsmekümne seitsme aastane. Varsti saab seitse­ kümmend kaheksa. Ka temal ei tule see kuigi hästi välja. On näha, et ta on vana, sest tema nägu on nagu märgadesse kingadesse topitud ajalehepaber, aga keegi ei ütle kunagi, et vanaema on oma vanuse kohta küps. Oma vanuse kohta „tragi”, ütlevad inimesed mõnikord Elsa emale. Seda öeldes on neil enamasti 7