Vanad patud

1 19. september, reede „Ta on nüüd kohal.“ Rigmor Blomberg pühkis oma jahuseid käsi põlle sisse, ta seisis akna all oma tööpinna juures. „Ma nägin teda juba poes.“ Kogudusemaja asus künkal ja siit avanes oivaline vaade. Mullvaldi kirik, valge ja kaunite paekiviseintega ning madala katuse haritorniga uhkeldava torni asemel. Saksa vahtrad kiriku ees olid ikka veel ilusad oma hulgaliselt punaseks värvunud lehtedega, mis polnud sugugi imelik, sest sügiskuu käis oma kolmandat nädalat. Pastoraat oma kollaste seintega oli suurimaid hooneid siinkandis. Vastas asuv endise abiõpetaja maja, millele Rigmori pilgud olid pööratud, oli hetkel kohaks, kus leidsid aset küla kõige huvitavamad sündmused. Maja ise oli ilus, kuid niitmata ja umbrohtu täis kasvanud aed oli lastud käest. Catharina Svensson, hingekarjane ja koguduse pea, jättis oma kohvitassi ja kirjatöö ning astus Rigmori kõrvale. Ta jõi meelsasti kogudusemajas kohvi, kui siin parasjagu mingit muud üritust ei toimunud, tema meelest oli rahustav kuulda maja perenaist köögis askeldamas samal ajal, kui ta ise mõtiskles oma pühapäevase jutluse sisu üle. „Jajah,“ ütles ta ning nõjatus ettepoole, „paistab, et ta on kohale jõudnud. Mõtleks vaid ...“ „... et maja on müüdud, mõtlesid või?“ lisas Rigmor. Tema ülemus noogutas. „Jah, Tryggve ei suutnud enam ei maja ega talli poole vaadatagi pärast seda tragöödiat. See oli toona raske matus,“ ohkas ta, „ma olin ise siin ka alles uus inimene.“ „Ükski matus pole ometi lõbus?“ väitis Rigmor vastu. „Igatahes mitte enne, kui tullakse siia matusekohvile ja pinged järele annavad. Siis võib isegi päris lõbusaks minna.“ 13