ÜKS „Ma ei saa lihtsalt aru, miks eesti mehed sellised töllid on,“ ohkas Hanna südamepõhjast. Ta oli just tellinud vinoteegis Bacchus teise pudeli veini. „Oot, see on nüüd küll liialdus,“ ütles Triinu. „Sa ei saa kõiki mehi ühte patta panna! Ja üleüldse – millest äkki sellised mõtted?“ „Jaan helistas jälle,“ teatas Hanna tüdinult. „Reka-Jaan?“ „Mhmh.“ „Las ma arvan: ta pole end mitu kuud näole andnud ja nüüd avaldab jälle survet, et kokku saada?“ „Täpselt nii.“ „Ja sina?“ Hanna mõõtis sõbrannat etteheitvalt. „Ma ei viitsi suhelda mehega, kelle aju on sama pisike nagu ta noku.“ „Aga telefonis ju suhtled?“ õrritas Triinu. „Noh ... jah,“ asus Hanna kaitsepositsioonile. „Mis ma teha saan, kui ta helistab?“ „Ei võta näiteks vastu,“ pakkus Triinu välja. Ta nõjatus tooli seljatoele ning üritas silmadega leida sommeljeed, kes oli tema arvates liiga kauaks kaduma jäänud. Kuna noort kelnerihakatist ei paistnud kusagilt, pöördus Triinu tagasi Hanna ja poolelijäänud vestluse juurde. „Ma ei saa üldse aru, miks sa temaga magasid, kui ta nii mõttetu mees on?“ küsis ta pead vangutades. „Purjus olin, noh,“ kostis Hanna mornilt. „Eks ta teadis, mida teeb, kui mulle longus tulpide ja nelja pudeli veiniga külla sadas.“
7