1 Ta põgenes leekides Vasast1 tulistvalu, juuksed kärssamas, tõt tas üle mägede ja kinkude, läbi metsade ja soode, üle jõgede ja ojade, õudust äratavatel öödel ja midagi söömata päevadel. Aga üha koos Kajsi ja Figa, kes lippasid koos temaga läbi Soome kuni Soome laheni välja. Kus nad viimaks peatusid. Ja seal seisis Soome kaardiväe snaiper Valentin Nyström. Isa. Ja küsis: „Äkitse sina oledki see tüdrik, keda ma olen unes näind?“ Tüdruku silmaalused olid mustad ja ta seisis vaevu jalul. „Jah,“ vastas ta. Justkui piiblis. Tõsi, ehkki veidi mõttekam. Meie loomislugu. Kuidas isa ja ema meie pere lõid. Kaugemale vaadates saab asi alguse nõest. Sellest, kuidas see külge kleebib. Kuidas kõigest läbi imbub. Kui lootusetu on püüda puhastada seda, mis põlenud majadest päästa on õnnes tunud. Kuidas teenija saab nõega kokku, ilma et asjad, mida ta puhastab, puhtamaks läheksid. Nõgi tundub olevat kuiv, kui siis selgub, et see on niiskelt lehkav ja tungib igale poole, isegi naha alla, kuni saadakse aru, et just nõgi põhjustab surma. Köhides ja tatistades voolab ninast musta ja kleepuvat lima. Surm: seda nähti, kui naabertalu eit lamas vaheseina taga ning köhis ja veritses, tema sisikond oli must, veri oli must, katkuvad käed tumeda verega koos. Pastor kaotas kõnevõime: kõikidest kehaavadest voolas musta lima. Seal ta nüüd istub läbiimbunud ja must nagu katkust vaevatu ega jaksa midagi teha, ehkki peremees karjub ja lõugab: „Kas ma sellepärast ta tööle võtsin, et ta istuks ja logeleks? Ei, ma palka sin ta töötegemiseks ja nüüd ajagu see jube must teenijatüdruk 1
Raamatus on kasutatud rootsipärast nime, linna soomepärane nimi on Vaasa.
7