Nad ütlesid, et mina tapsin nende isa. Anaïs, tema tütar, kellega ma olin siiani sõbralikult läbi saanud, karjus telefonis: c’est toi qui a tué mon père, c’est toi! (See olid sina, kes mu isa tappis, sina!). Ma ei öelnud talle midagi vastu. Kuulasin ta karjumist ja tundsin end süüdi. Poeg, kes Brestis sõjaväelase ametit pidas, kirjutas mulle kirja, mille ta lõpetas sõnadega: sinusugune väärib surma. Ka see poeg, kes vangis istus, pidas mind süüdlaseks. Süüdimõistetu leidis teise süüdlase. Temagi kirjutas mulle kirja, lubas kättemaksu. Veel kirjutas ta, et ma olen lits. Tu es une pute. Tu es une vraie pute. Sa oled üks lits. Sa oled üks tõeline lits. Võib-olla on neil õigus, lapsi ma ju olen tapnud. Ja kui juba lapsi tappa suudad, siis – täiskasvanute elu lõpetamine peaks seda lihtsamalt minema. Aeg-ajalt oli mul tunne, nagu oleksin ma Via Dolorosa’l. Minu surma oodati ja nõuti. 5
Issuu converts static files into: and more. Sign up and create your flipbook.