Esimene peatükk
Stetoskoobi jahedus kõrvetas nahka. Liv Jensen järgis arsti juhiseid ning hingas sügavalt sisse, veidi liiga kiiresti. Tal hakkas pea kergelt ringi käima. Arst klõbistas lauaarvutil, võttis välja vererõhuaparaadi ja asetas manseti ta õlavarre ümber. Õhuga täitudes näpistas see õrna nahka käsivarre siseküljel, Liv naaldus toolileenile ja püüdis lõdvestuda. Vastuvõturuum oli vanaaegne, kõrge lae ja kulunud linoleum põrandaga. Ruumis hõljus tolmu ja niiskuse lehk, nagu ei oleks uksetagusesse nurka jäetud kanged puhastusvahendid suutnud neist jagu saada. „Muid sümptomeid ei ole? Õhupuudus, peavalu, kõhulahtisus?“ Arsti lõug laskus allapoole, kuni laubal oli rõhtsad kort sud kuni hallikirju juustepiirini välja. Liv raputas pead. „Ainult palavik, kaks kuni neli korda nädalas mõni tund korraga, ja ainult kolmekümne kaheksa kraadi ümber. Aga sellest piisab, et ma end kehvasti tunneksin.“ „Kui kaua see on kestnud?“ Liv püüdis meelde tuletada. Jõuluaeg oli läinud hästi, kas polnud? Ja siiski, tal oli kehv olla aastavahetuse paiku. Sel ajal oli ta seda lihtsalt külmetuseks pidanud. „Mõned kuud, võibolla pool aastat.“ „Kas sa võtad mingeid ravimeid? Toidulisandeid?“ „Ei.“ 13