2 012
V a l g e
Rahulik õhkkond kadus. Keegi oli välisukse taga ja koputas kõvasti. Helgi tõusis. Ta oli krimiromaaniga diivanil istunud ja üritanud end enne magamaheitmist kirjanduslikku maailma sukeldudes maha rahustada, kuid nüüd oli rahu möödas. Nad rentisid Bergthóraga soklikorruse korterit Reykjavíki Laugardaluri piirkonna lähedal asuvas vanas majas. Kogu maja oli üürile antud, ülemise korruse asukateks oli paar kahe lapsega. Majaomanik ise elas kuuldavasti mandril. Helgi ei saanud oma majanaabritega just kõige paremini läbi. Nad kippusid olema ebaviisakad ja igasse asja sekkuma, justkui suuremas majaosas elamine andnuks neile ka suuremad õigused. Sestap olid suhted keldri- ja ülakorruse rahva vahel väga napid ja paremal juhul jäised. Helgi kartis, et just naabrid ongi ukse taga ja topivad oma nina jälle sinna, kuhu pole vaja. Ent oli ka teine, hullem võimalus. Ta suundus tõrksalt koridori. Elutuba oli õdus, selle seinu katsid maast laeni riiulid täis raamatuid – tema raamatuid; riiuli kõrval seisis mugav tugitool ja teleka ees igati sobilike mõõtmetega diivan. Diivanilaual olid lõhnaküünlad, kuid Helgi polnud neid läitnud. Seekord mitte. Kuid ta oli plaadi plaadimängijasse pannud, tegu oli ehtsa vinüülplaadiga.
s u r m
H el gi
11