M
a muudkui sõitsin. Hea oli. Liikumine oli hea. Ma ei teadnud, kuhu ma lähen. Ma lihtsalt sõitsin. Igavus oli mu üle võimust võtnud, ma ei igavle tavaliselt kunagi ja äkki oli mul igav. Mitte ükski asi, mis mulle pähe tuli, ei pakkunud mingit huvi. Ja nii ma lihtsalt tegin midagi. Istusin autosse ja sõitsin ja kui sai keerata paremale või vasakule, keerasin paremale, ja kui järgmisel teelahul sai keerata paremale või vasakule, keerasin vasakule. Ja nii ma muudkui sõitsin. Viimaks sõitsin pikalt mööda metsateed, kus rattaroopad läksid mõne aja pärast nii sügavaks, et tundsin, et auto jääb põhjapidi kinni. Ma aina sõitsin, kuni auto jäi päris kinni. Proovisin tagurdada, aga sest ei tulnud midagi, nii et ma jätsin auto seisma. Lülitasin mootori välja. Ma 9