Sissejuhatus
Eldfjordenit ümbritsesid kõrged mäed ja sügav fjord, mille vaikne pind peegeldas aastaaegade vaheldumist nagu aeglane hingetõmme. See ei olnud suur küla. Täpselt paras. Piisavalt suur, et hoida elu kulgemas: pagarikoda lõhnamas, lapsed kooliteel, kalamehed sadamas, ent samas nii väike, et iga tuli aknas ja iga samm tänaval oli tuttav. Peatänaval seisis beežist puidust pagarikoda, pruunide aknaraamide ja sama tooni uksega. Suviti puhkesid akna kastides värvikad õied, luues pildi, mis nägi välja nagu midagi unenäost – õrn ja päris. Selle kõrval asusid apteek, väike toidupood ja paar puumaja, mille verandad olid küll räämas, ent armsad. Lasteaed paistis oma madalate akendega naera tavat, justkui sosistades: „Tule siia.“ Raamatukogu ja postkontor jäid veidi eemale, justkui tahtes öelda: „Meid ei ole alati vaja, aga kui oled valmis lugema või kirjutama, oleme siin.“ Politseijaoskond kõrgus mäenõlval kui valvur. Mitte hirmutav, vaid tähelepanelik, vaatega üle terve küla, nagu oleks see küla ise tema süda. Piki fjordi kallast jooksis pikk renoveeritud promenaad, mis viis edasi teise külasse, teise maailma, kui jalad kandsid. Aga enamasti ei kandnud. Sest siia taheti jääda. Paadisadama juures seisis madal kohvik, mille terrassilt avanes vaade kai ääres loksuvatele paatidele. Mõni uus, mõni nii vana, et selle puidust küljed rääkisid iseenda lugusid. VAIKUSE PIIR
7