12 PAUL CLEAVE
Lõbustuspark on esimest päeva lahti, see jääb lahti kogu ülejäänud det detsembriks ja poole jaanuarini. Siin on tuhandeid inimesi; lapsi atraktsiooatraktsioo nidel, lapsi järjekordades; lapsi, kes püüavad jäätist ära süüa enne, kui see sulab; vanemaid, kes nende järel käivad. Õhk maitseb magusalt ja tundub olevat laetud erutusega. See paneb mu tahtma jälle laps olla, olla see, kes inimjookseb parki avastades läbi rahvahulga, mitte see, kes jookseb läbi inim summa, jälitades oma seitsmeaastast poega, kelle veri muutus hetkel, kui me autost välja saime, raketikütuseks. Lossis ei ole järjekorda, seal on ainult pool tosinat last. Mehel, kes seda haldab, on rohkem hambaid puudu kui alles. Ta relvastusse kuulub nahkne vöökott vahetusraha jaoks ning ämber ja mopp koristamaks mustust, mis sääraste lossidega kaasneb. Loss on piisavalt suur, et sinna mahuks kakskümmend last. Sees on kaldtee, mida mööda üles ronida, ja liurada, mida mööda saab väljas uuesti alla sõita. Ma ulatan pileti ja operaator käsib Zachil sandaalid jalast võtta, seda ta teeb, lennutab need eri suundades kohe, kui on prillid minu kätte andnud. Ta näeb välja, nagu oleks pea ees lossi hüppamas, aga siis ta aeglustab käiku ja ronib kõhklevalt edasi. Teised lapsed jäävad korraks seisma ja vaatavad paar sekundit. Ma olen seda varemgi näinud. Zach on üks neist lastest, keda teised lapsed uurivad, et tast sotti saada, nad tajuvad, et ta on pisut sandaaerinev, ja see teeb haiget iga kord, kui ma seda näen. Ma korjan ta sandaa lid kokku ja jään operaatori kõrval seisma. Suurema osa ajast lehitseb too autoajakirja, tõstes aeg-ajalt pilku veendumaks, et põrkav loss ikka põrkab. Zach ronib edasi. Üks lastest räägib temaga korraks, jätab ta siis rahule. Zach seisab omaette, hüppab ettevaatlikult, paistab, et ta pole kindel, mida edasi teha. Ma teen temast veel mõned pildid ja saadan need koos varasematega Lisale. Ta on kodus ja toimetab meie järgmise aasta romaani. Vaatan fotosid, kui neid saadan, ja siis vaatan värelevaid punktikesi, kui Lisa vastust kirjutab, ja siis loen ta sõnumit: „Tundub vahva!“ Saadan talle sõnumi vastu ja ütlen, et tahaksin teda siia, ja siis tulevad punktid ja siis: „Mina tahaks ka seal olla.“ Torkan telefoni taskusse. Zach on lossi sügavusse kadunud. Terve loss nüüdkõigub edasi-tagasi, kui lapsed selles ringi tormavad, nendega on nüüd seks liitunud täpselt ühesugustes riietes kaksikõed, nende ema pildistab neid, kui nad mängivad.