Proloog
Püha Nikolause kirikumäelt Uphilli linnajaos avanes võrratu vaade Weston-super-Mare’i linnakesele ja rannajoonele. Kaugemal asus Brean Downi neem, veidi lähemal aga Uphilli kiriku siluett ja Axe’i jõe suue. Otse nende all, kaljutipust püstloodis alla vaadates, lösutas jahisadama keskus ehk paadi romula, nagu kohalikud seda kutsusid. Amy Carlisle sikutas mantlihõlmad tihedalt keha ümber. Päevast jäänud soojus oli viimase tunniga hajunud ja nende pisike lõke ei andnud ka sooja. Amy oli keskööl lõpuks sõnumi saanud, kui oli juba päevi oma kööktoas istunud ja Jaylt uudiseid oodanud. Kirikaia kuivanud rohul istudes heitis Amy Jayle pilke, püüdes mitte piilumisega vahele jääda. Jay oli rühmaliikmeist vanim ja tundis end kahtlemata vabamalt. Tema pikakoivalises kehas oli mingit kergust; graatsilisust, mis on omane tantsijatele. Mees istus teisel pool lõket ja hoidis Claire’il ümbert kinni. See ei pruukinud veel tähendada, et Claire täna valituks osutub, aga kui eelmise kuu sündmustest midagi järeldada võis, pidi just nii minema. Amy tundis seda mõeldes ühtaegu kadedust ja kergendust. Küll tema aeg ka tuleb, kuigi nüüd siin istudes ning tule säras linnakest ja tõusuharjal merd silmitsedes hakkas ta endas kahtlema. See kestis vaid mõne viivu. Piisas vaid kujutleda kööktuba, mis oli isegi viimaste päevade leitsakust hoolimata lõpmata külm, ja oma siinoleku põhjuseid, et siht silme ees taastuks. Kui Amy taas Jayd piilus, tabas ta Megani pilgu. Megan oli rühma uusim liige ja tulekumas näis ta lausa lapseohtu. Amy 7