Vabadushingus

* 6. mail 1991. aastal toimus NSV Liidu meistrivõistluste finaali teine mäng Tallinna Kalevi ja Leningradi Spartaki vahel. Kalevi spordihall oli rahvast puupüsti täis. Juba mängu algul viis Sokk oma meeskonna 4:0 ette. Paraku jõudis Spartak 8:8 viigini. Siis tegi Kalev 12:0 vahespurdi, ent meie meeskonna eduseis sulas seejärel järjekindlalt. Ühel hetkel saatis vastaste mängija palli meie meeste korvi ja kalevlaste edu oli vaid neljapunktiline, aga seejärel lisas Kuusmaa oma meeskonnale kolmese juurde ja ma sain jälle kergemalt hingata. Poolaja võitis Kalev 42:36, millega mina kui selle mängu aktiivne telerist vaataja olin täitsa rahul. Teise poolaja esimeste minutite jooksul sai Babenko neljanda vea. Spartak jõudis Kalevist vaid kolme punkti kaugusele. ­Publik jäi järjest vaiksemaks. Ka minul tekkis kartus, et Kalev võib lootus­rikka mängu kaotada. Rahvamass hakkas paar minutit enne mängu lõppu jälle energiliselt kodumeeskonda eduseisul 78:74 ergutama. Mit­ med pealtvaatajad kargasid püsti, trügisid järjest mänguväljakule lähemale, plaksutasid meeleheitlikult ja hakkasid järjekindlalt skandeerima: „Kalev! Kalev! Kalev! Kalev! Kalev!” Kuusmaa saatis palli korvi. Spartak tormas ummisjalu vastu­ rünnakule, kuid ei jõudnud korvini ja Kalev sai ise rünnata, mille Babenko lõpetas jälle korviga. Minus võttis maad üsna suur lootus, et nüüd ei mängi meie meeskond oma eduseisu maha. See tähendas aga, et ta on NSV 9