Väike kohvik Kopenhaagenis
1. peatükk
„N
äeme hiljem.“ Poetasin Joshi huultele kiire suudluse ja me vahetasime paljuütleva naeratuse. Ta tõmbas mind teiseks, pikemaks suudluseks enda vastu; mehe käed pugesid mu jakihõlmade vahelt sisse, libisesid tagumikuni ja hakkasid kleidisaba ülespoole nihutama. „Kindel, et sa ei taha pisut kauemaks jääda?“ Ta kähe hääl kandis endas läbinähtavat vihjet. „Ei. Ma ei saa. Sa jääd hiljaks.“ Heitsin pilgu üle õla. „Pealegi võib Dan iga hetk sisse vajuda.“ Tema korterikaaslasel oli labradori retriiveri kubemenuuskimiskombega sarnane eksimatu oskus sekkuda kõige ebasobivamal hetkel. Minu korterinaaber Connie oli oluliselt paremate diplomaadivõimetega, tegelikult oli ta lausa osav suhtleja. Ta laskis mind lahti ja võttis vastu köögiletti naaldudes kätte hommikuhelveste kausi, süües laisalt, nagu poleks tal kuskile kiirelt. „Näeme hiljem.“ Ta pilgutas silma. Võtsin sülearvutikoti näppu ja sulgesin tema maja välisukse, mis oli minu omast kaugelt kenam, ja kiirustasin mööda tänavat metroojaama, korrates mõttes üle kõike seda, mis mul oli vaja sel päeval teha. Kuigi olin juba kaks aastat sujuvalt tööle kulgenud, mis siis et higises, umbses ja ülerahvastatud vagunis, kaaslaseks viivitustest ja 9