VoTA MIND KAASA
Marileen Laagus
Öö lõppes kendlikult.segaselt Pärast ja väsimuse piiril kõiku mist kadus hetkeks
VÕTA MIND KAASA
Autoriõigus Marileen Laagus ja Hea Lugu OÜ, 2026
Toimetaja Marika Kullamaa
Kujundaja Margit Randmäe
ISBN 978-9908-56-109-7
Trükitud Tallinna Raamatutrükikojas
www.healugu.ee
VÕTA MIND KAASA
Marileen Laagus
SISSEJUHATUS
Panin kirja mõtted ühest sügistalvest, mis oli korraga valus ja ilus, segadust täis ja ometi elus. See oli aeg, mil maailm minu ümber ei olnud kuigi turvaline, aga kusagil minu sees püsis ikkagi tahtmine edasi minna – isegi siis, kui ma ei teadnud veel, kuhu. Minule kui noorele täiskasvanule oli see aeg, mil pidin suureks saama kiiremini, kui oleksin tahtnud. Õppisin märkama nii vaikseid rõõme kui ka hirme, millest ma kellelegi rääkida ei osanud. Need lood sündisid erinevatel hetkedel. Mõned on kirja pandud samal päeval, kui sündmused juhtusid, mõned hiljem, kui vaikus lubas tagasi vaadata.
Mälu ei ole alati täpne, aga tunded siiski jäävad. Ma ei püüdnud midagi siluda ega paremaks teha – tahtsin alles hoida selle, kuidas
asjad täpselt sel ajal tundusid, mitte selle, kuidas asjad oleksid pidanud juhtuma.
See päevik on katse mõista üht rasket aega oma elus ja anda sellele ruum olla just selline, nagu see oli. Kui need read jõuavad kellegi teise kätte ja kõnetavad, siis loodetavast sellepärast, et vahel on meil kõigil väga vaja teada, et me pole oma mõtete ja tunnetega üksi.
Pärnu 2025
6. november, kolmapäev
õhtul kodus
Õhtud kodus olid juba viimane nädal aega ettearvamatud. Mõnikord vaikus, mõnikord vali müra, mis ei lasknud mul isegi oma mõtteid enda omaks pidada. Ma püüdsin hoida end võimalikult märkamatuna, sest kunagi ei teadnud, millal väike asi paisub millekski suuremaks. Sel ööl jäin lõpuks sügavamalt magama kui tavaliselt ega teadnud, kui habras see rahu on.
Mõni tund hiljem ärkasin, tundsin end nagu pilvedel, aga Kristina otsustas teleka põhja keerata ja ,,Lotokolmapäeva“ järele vaadata. Kristjan Jõekalda hääl puuris mu ajju: ,,Nimeta midagi, mis tuleb kuskilt välja!“
Tundsin, nagu ta oleks mu kõrval. Keerasin end ühest küljest teisele, aga ei saanud rahu. Lõpuks ronisin voodist välja.
Elutoas muidugi Kristina. Võtsin puldi ja keerasin heli vaiksemaks.
Ta keeras end minu poole, silmad suured, ja hüüdis: ,,Näh, miks sa kinni keerasid? Mul veel mäng pooleli!“
,,Kas sa pead nii valjusti vaatama? Homme on mul koolipäev.“
Tema ainult turtsatas: ,,Kool on nõrkadele.
Kui ma lotos võidan, ostan maja ja auto.“
Ma ei suutnud vait olla.
,,Võidad sa jee! Ja kui sa võidaksid, teeksid selle raha esimese asjana nagunii vedelaks!”
Siis muutus ta nägu. Kulmud kortsus, hääl
tõusis: ,,Häbi sul olgu, et sa minuga niimoodi räägid! Pole ma sulle kombeid õpetanud?“
Ta haaras laualt oma neoonrohelise kärbsepiitsa ja tõusis püsti. Ma teadsin, mis tuleb. Tahtsin joosta, aga ma ei jõudnud. Laks vastu näppe, valu tõusis mööda sõrmi üles. ,,Mine oma tuppa!“ röögatas ta.
Läksin. Tõmbasin teki üle pea. Nutsin vaikselt, kartsin häält teha, et mitte teda uuesti vihastada.
Mõtted kihutasid: ,,Ma väärin seda, ma teen kõike valesti, parem oleks, kui mind poleks.“
Samal ajal kees mu sees viha, viha mis ei tahtnud kaduda.
Telekas möirgas veel tükk aega, und ikka ei tulnud. Kui ta lõpuks magama läks, jäin ikka ärkvele. Istusin voodi äärel, piilusin uksepraost pimedasse elutuppa. Panin jope selga, kroksid jalga ja hiilisin välja. Trepikoja kopitanud hais lõi ninna. Jooksin trepist alla ja välja.
Õues oli õhuke jää. Jalutasin sillani. Toetasin käed külmale metallile, sulgesin silmad. Kuulasin vee vulinat. Rahulik ja mänguline. See oli ainuke vaikus, mis mind täna lohutas.
Seisin sillal kaua, kuni tänavalambid hakkasid mu ümber hämarduma. Vahtisin kuldset kuud, mis taevas helkis. See meenutas mulle seda päeva, mil väike olin ja otsustasin, et tahan Marsile lennata. Meisterdasin endale nn astronaudi kiivri. Kilekotist. Esimene kord lendas see kohe peast, aga siis sidusin sõlme. Õhk lõppes, silme ees läks mustaks. Ja siis mäletan Kristina samme, kuidas ta koti katki rebis, kuidas ma õhku ahmides nutma puhkesin. Ta võttis mu sülle ja hoidis mind, kuni ta põues magama jäin. See hetk kummitab mind ikka veel isegi nüüd, aastaid hiljem.
Taevas oli täna sama hele kui eile. Ja korraks tundsin, nagu see valgus paitaks mu põski. Aga teadsin, et pean tagasi minema, enne kui Kristina märkab mu kadumist. Kõndisin läbi
udu ja niiske öö kuni jõudsin jälle kortermajani. Hiilisin sisse, ronisin trepist üles. Meie uks on endiselt jõuluehetega kaunistatud, kuigi jõulud olid ära juba eelmine aasta. Avasin vaikselt ukse, panin jope nagisse. Hiilisin mööda diivanist, kus ta magas. Norskas – see oli mu kergendus. Oma toas istusin laua taha, panin lambi põlema ja kirjutasin paberile:
Külm õhk, värviline leht, jätad seekord vahele ehk?
Soe sügis, külm kevad, pudeleid ära enam vea.
Punane hoop, valge vits, sinu jaoks võin olla lits. Ere tuli, vali heli, rohkem palun ära vehi.
Soe padi, hubane tekk, haavale määrin ma mett. Käega pähe, jalaga kõhtu, kiiremini võiks mööduda õhtu.